Vastuste saamiseks suundun kõigepealt pärimusmuusika aita, mis on tegutsenud napilt üle aasta. Otsin üles sealse kontsertide produtsendi Mari Kalkuni ja küsin, mis on tema missioon siin majas?

Mari Kalkun: „Tutvustada ja propageerida eesti ja teiste maade pärimusmuusikat. Ja seda ei tehta mitte ainult kontsertidega, vaid ka August Pulsti õpistu ja teabekogu kaudu.  Püüame pakkuda võimalikult mitmekesist pärimus- ja maailmamuusikat, eesmärgiks on näidata erinevaid voolusid, et inspireerida muusikuid endid ja ka kuulajaid. Tahame pakkuda väljundit eriti noortele muusikutele ja nende projektidele. Kuna varem ei olnud Viljandis head kontserdisaali, ei jõudnud siia paljud esinejad. Nüüd on avanenud uued võimalused.”

Produtsendi sõnul ei ole alati tegemist tavaliste kontsertidega, sageli põimitakse  nendega kaastegevust, näiteks eri maade jutuvestjaid, jalutuskäike Lossimägedes, õpitubasid jm. Keskuse eesmärk on lisaks Viljandile meelitada kuulajaid kohale ka mujalt. Siin on eriline loodus, mõnus keskkond, siia tasub ka Tallinnast tulla. Kas publikut jätkub?

M. K.: „Viljandis on konkurents muutunud suuremaks, on väga palju üritusi, see hajutab kuulajaid. Kuid üldiselt läheb tõusvas joones, kuna oleme oma süsteemi saanud korralikult käima.” 

Tulevikuplaanidest rääkides rõhutas ta, et põhiliseks ülesandeks on hoida käigus regulaarsed sündmused: kontserdid, kontsertkohtumised, maailmamuusika peod. Käesoleval hooajal tuli ait välja kahe oma lavastusega: üks jõuluetendus ja teine Jaan Tätte lauludega alternatiivmuusikal. Mõlemat saatis suur edu. On plaan ka edaspidi luua kunstilisi projekte, eriti selliseid, mis lähtuvad paiga eripärast ja on seotud pärimusega. Võime olla kindlad, et keskuse plaanid  teostuvad, sest sealne meeskond on noor, aktiivne, ideedele avatud ja loominguline. Pärimusmuusika aida administraatorilt Anu Rannult pärisin, kas on palju saali üürida soovijaid.

Anu Rannu: „Võiks rohkem olla, eelmine kevad oli aktiivsem. Praegu on paar-kolm kontserti nädalas, aga võime rahul olla ka sellega. Teenindame Viljandi kultuurielu ja oleme kontserdisaalina end tõestanud. Siin on toimunud  džäss-, pop- ja rokkmuusika kontserte, on esinenud mitmed koorid, on läbi viidud ka tantsu- ja teatrietendusi.”

Tundsin huvi, miks linna olulisemas kontserdipaigas pole aasta jooksul olnud ühtki klassikalise muusika kontserti?

A. R.: „Meie oleme suunatud pärimusmuusika poole ega suuda kõiki žanreid katta. Kui pakutakse ja on korraldaja, siis üürime saali. Kõik taandub selleni, et Viljandis puudub  praegu inimene, kelle südameasjaks oleks klassikalise muusika kontsertide regulaarne korraldamine.”

Selle nukravõitu teadmisega suundun muusikakooli, et vestelda direktor Tonio Tamraga, kes on olnud Viljandi uute kultuuriehitiste liikumapanev jõud. Küsin temalt, kas ta on rahul meie uutes kontserdipaikades toimuvaga.

Tonio Tamra: „Olen väga rahul. Nüüd on võimalus Viljandisse tuua mis tahes žanris esinejaid,  saalid on selleks olemas. Reklaamidelt näeme, kui paljud tuurid leiavad tee meie linna.”

Juhin tähelepanu sellele, et põhilised kontserdid on pärimusmuusika või džässi vallast, klassikat kuuleb Viljandis harva. Mis on selle põhjuseks?

T. T.: „Ma ei näe riigi suuremaid pingutusi selleks, et tuua klassikat väikelinnadesse, tundub, et selleks puudub kasvatuslik huvi. Viimasel ajal on majanduslanguse tõttu veelgi kärbitud  süvamuusika kontsertide arvu. Teisalt on selles žanris ka tõsine publiku probleem. Pooltühjale saalile ei ole mõtet kontserti teha, vastava muusika friike on Viljandis vähe.”

Püüan sellele vastu vaielda, leides, et kuulajaid polekski nii vähe, kui klassikat saaks regulaarselt kuulata. Publikut saab kasvatada ainult muusika abil, praegu jäävad süvamuusikahuvilised enamasti rahuldamata.

T. T.: „Viimasel ajal pole siin tõesti käinud ühtki  orkestrit, on esinenud ainult mõned koorid. Minu unistus on, et ühe meie hooaja avaks ER SO või Tartu Vanemuise sümfooniaorkester.”

Mõtlen endamisi, et kui juba Tamra midagi plaanib, küllap see kunagi ka õnnestub, loodetavasti ei pea seda sündmust kaua ootama. Nüüd kandub meie jutuajamine džässi teemadele. Tänu Ain Aganale ja Priit Noorhanile tegutseb juba neljandat hooaega džässiklubi. Jazziliidu abiga käivad Viljandis eesti ja välismaa  tuntumad interpreedid. Siin on arvestatavam džässielu kui Tartus või Pärnus, seda eeskätt tänu kultuuriakadeemia tudengkonnale. Tamra sõnul teavad pillimehed, et Viljandisse ei tulda mütsiga lööma – saalis võib vabalt olla Tormis või Agan, siin ei ole kerge esineda. (Siinkohal võiks juurde lisada, et hiljuti sai Ain Agan džässiedendaja auhinna, teine peapretendent oli Viljandi kontserdikorraldaja Aivar Trallmann.) Kindlasti mängib Viljandi muusikaelus  esimest viiulit kultuuriakadeemia. Mõnikord on küll kurdetud, et akadeemia tegevust on kodulinnas vähe tunda, aga märtsikuine triaad (muusikaosakonna kolme eriala omaloominguja interpretatsioonikonkurss) äratas taas laiemat tähelepanu. Koolides toimusid tudengite kontserdid, muusikaosakonna õppejõud esinesid väga menukalt Jaani kirikus ja ürituse kulminatsioon – konkurss ise – ei tahtnud huvilisi saali ära mahutadagi. 

T. T.: „Tahaks näha, et kõrgemal pool otsustajad mõistaksid – Viljandi kultuuriakadeemia muusikaosakond on Eesti muusikaelus sama oluline kui EM TA.” Nüüd tunnen huvi, mis toimub muusikakooli uues orkestrimajas. Selgub, et kuigi seda pole otseselt kontserdipaigaks ehitatud, on siin läbi viidud mitmeid muusikaõhtuid ja eriti nõutud on see ruum salvestuspaigana. See on paraja suurusega, siin on hea kontsertklaver ning muudetav akustika. Orkestrimajas on valminud DVD „Eesti klaveriimprovisatsioonid”, Hedvig Hansoni ja ansambli Paabel CDd jm. Eeskätt aga annab uus saal paremad töötingimused Viljandi Noorte Sümfooniaorkestrile, mida võib pidada Eesti suurimaks pidevalt tegutsevaks amatöörorkestriks. Kollektiivi töö on osutunud viljakaks ja seda on krooninud mitmed preemiad.

Lõpetuseks siirdun Aivar Trallmanni (Muusika  Viljandi Büroo / Viljandi Vanamuusika Festival MTÜ) jutule, kes on kontserdielu korraldanud juba 15 aastat. Küsin temalt, kas viimaste aastatega on kuulajate eelistused ja maitse muutunud. Trallmanni sõnul on publik läinud avatumaks, juletakse rohkem oma muusikaelamusega eksperimenteerida, samas on ka kuulajate hulk stabiilselt kasvanud.

„Meie linn on absoluutne ime – siin toimub  iga päev mõni kontsert ja vahel ka mitu. Vikerkaare gamma on läinud väga värviliseks. Lisaks kirikutele ja aidale on veel üks alternatiivne kontserdipaik – kino Rubiin, kus käib Metsatöllu rahvas ja toimuvad rokkmuusika kontserdid.” Trallmann leiab, et aastal 2008 oli muusikaelus suur tõus, aga nüüd võib ennustada, et arhitektuuriturism kontsertidele on lõppenud. Tean, et Trallmann on eeskätt džässihuviline.  Kuidas on lood siin süvamuusikaga? Kas on plaanis seda rohkem siia tuua?   

A.T.: „Süvamuusika kontsertide suuremad projektid (näiteks hiljuti toimunud Pärdi „Passio” ettekanne) on meie jaoks eeskätt kultuurpoliitilised otsustused. Neid arutame koos meie  ühingu liikmete Neeme Punderi ja Ülo Kriguliga. Praegu saame loota põhiliselt kultuurkapitali, kultuuriministeeriumi ja linna toetusele, erasponsoreid on viimasel ajal väheseks jäänud. Kontserdid on pikemaks ajaks ette planeeritud ja kui näed, et toetused kukuvad, aga rong kihutab edasi, hakkab hirm tuleviku ees.”

Vaatamata hirmudele, on suvel tulemas järjekordne vanamuusikafestival, mis toob siia mitmeid huvitavaid kollektiive. 

Kokkuvõttes võib tõdeda, et Viljandi muusikaelu keeb täie hooga. Peale mujalt tulnud esinejate tegutsevad mitmed koorid, ansamblid ja linnakapell. Uued kontserdipaigad on andnud avaramad võimalused mida on aktiivselt kasutatud. Kui midagi soovida, siis seda, et süvamuusika ei jääks teiste ža
nride kõrval tagaplaanile. Meil on arvestatav hulk vanemat ja keskealist publikut, kes just seda kuulata sooviksid, ka noored muusikaõppurid vajaksid  tihedamat kokkupuudet klassikaga. Loodetavasti leiavad meie uued kontsertklaverid juba järgmisel hooajal pianistidelt suuremat rakendust ning siia tuleb rohkem kammer- ja sümfoonilist muusikat. Alles siis saame rääkida tasakaalustatud muusikaelust.