Tõtt-öelda alati ei ütle ikka küll. Aga kui hoopiski küsida, et ütle, millist muusikat sa ei kuula, ja ütlen, kes sa ei ole? Et kui sa ei kuula näiteks metal’it, siis sa pole metalhead, või kui sa ei kuula punki, siis sa pole punkar. Või kui sa ei kuula klassikalist muusikat, siis sa pole snoob? Või kui sa ei kuula Billie Eilishit, siis sa pole popp ja noortepärane?

Tegelikult paistab üha enam, et žanride vahele jäiga piiri tõmbamine on üha ebavajalikum ning sageli suisa meelevaldne. Tahtmata tungida muusika­sotsioloogide pärusmaale, mõtisklen subkultuure konstitueerivaid žanre siinkohal kõrvale jättes kõige lihtsama, n-ö klassikalise ja popmuusika vastanduse üle. Õigemini selle üle, kas ja mil määral saab seda opositsiooni praeguses muusikaelus üldse täheldada ning kuivõrd on üldse põhjust sellele (ikka veel) kõlapinda anda.

Ise päevast päeva eri muusikažanride keskel tegutsedes ei tulegi tegelikult alati pähe neid rangelt piiritleda, sest üleminek ühelt teisele on tihtilugu niivõrd orgaaniline. Sageli pole tegu mitte ainult ülemineku, vaid ka sulandumisega. Harvad pole õhtud, mil tõttan klassikalise muusika kontserdilt või ooperist reivile või kuulan samas klubis järsku tekno asemel Steve Reichi muusikat. Hea näide on ERSO sarja „Audiospaa“ kontserdid klubis Hall. Sulandumise ilmeka ilminguna võiks meenutada kevadist kontserti „Re-sound love“, kus vanamuusikaansambel Floridante koos räppar Genka ja DJ Paul Ojaga esitas barokiaegsete vanameistrite teoseid kaasaloovas nüüdisaegses tõlgenduses.

Ometi, veetnud suure osa elust eri muusikaharidusasutuste seinte vahel, morjendab mind aga üha enam neis kogetud tõik, et žanride sulandumise ja paralleelsuse ülla idee asemel rõhutatakse just sageli nende eristamise vajadust ning halvimal juhul tehakse resoluutselt selgeks, mis on kõrge ja madal, kvaliteetne ja kommertslik, prestiižne ja triviaalne. Loomulikult, ega žanripiiride hägustamisega peakski (eriti hariduses) liiale minema, ent sellegipoolest oleks tarvilik juba varem hakata kultiveerima muusikalist empaatiavõimet, mis võimaldaks neid piire avardada, et näiteks akadeemiast väljunud õppur, haridust (mitte tingimata haritust) tõendav paber näpus, ei arvaks ikka veel, et muusikakultuuris on esitamis- ja uurimisväärne ainult lääne kunstmuusika kaanon.

Seda, et klassikaline muusika ei ole tingimata elitaarne, ei peaks enam olema vaja tõestada. Küll aga on vaja tõestada (õigemini veel rohkem demonstreerida), et see kõnetab veel palju muu kui elitaarsusega. Siin on taas hea näide mainit Floridante kontsert, kus räppar Genka tõlkis eesti keelde peale lugude sõnade ka neid ümbritseva konteksti, tuues need sellega publikule lähemale. Selliseid osalt n-ö teavitustöö enda kanda võtnud kollektiive ja projekte on veelgi, ent kahjuks ei ole need siinmail veel kuigi laialt levinud. Liigagi sageli jääb tagaplaanile vanema muusika seos tänapäevaga ning selle esitamist õigustataksegi krestomaatilisuse ja „ajatusega“. Nii muusikat esitades, kuulates kui ka uurides on aga oluline mõista, kuidas ja miks seostub see küll oma, ent ka meie ajaga. Veel enam, kuidas ja mille ajel on ajalugu sellest ühest ajastust teise kulgenud. Selleks et muusika üleüldse meeldida saaks, on vaja seoseid.

Sellest kõigest johtuvalt kerkib küsimus, kas ja kuivõrd on klassikaline, aga ka popmuusika võimeline edastama näiteks sotsiaalse ebavõrdsuse või muid tänapäeval päevakajalisi teemasid, et kõnetada kuulajat vahetumalt ja isiklikumalt. Tänavu kevadel küsis noore kirjanduse ajakirja Värske Rõhk pea­toimetaja Hanna Linda Korp Sirbi veergudel¹ heast autofiktsioonist kirjutades, et „kui veenvalt kirjutatud isiklikul lool on potentsiaali muuta maailm õige pisut paremaks ja õiglasemaks kohaks“, siis miks meitel seda niivõrd vähe leidub. Sealjuures tõi ta tegelikkust peegeldava markantse näitena välja räpitekstid.

Tõepoolest, kui meie popmuusikas ringi vaadata ning otsida muusikat, mis peegeldab tegelikkust veidikenegi sügavamalt, kui seda on universaalne armuvalu või niisama õhkamine, jäävad kõrva räpitekstid ja mõned eksperimentaalsemad artistid, näiteks Valge Tüdruk või Florian Wahl. Möödunud tegelikkust saab aga tagantjärele hoopis teisiti peegeldada ka kaanoni avardamisega. Näiteks siis, kui tuua muidu maskuliinse kaanoni kultuurikihi alt välja seni varjul olnud naisheliloojad (muide, erinevalt Eestist on välismaa muusikakõrgkoolides juba ammu selline lähenemisviis elementaarne ning isegi interpreetide lõpukavade üks kriteeriume). Samamoodi võib van(em)ale muusikale sotsiaalse kammertooni anda selle segamine uuemate žanride, mänguvõtete ning kaasaloova interpretatsiooniga. Viimast on hunnitult demonstreerinud näiteks Taavi Kerikmäe ja Anna-Liisa Eller.

Kuigi järjest rohkem korraldatakse ka klassikalise muusika festivalidel vestlusringe ja lühiloenguid, küündib nn sotsiaalne tundlikkus enim esile nüüdismuusikas, mille loomise impulsid on üldjoontes üsna ilmselgelt pärit sellestsamast meie enda kaasaja ühis- ja keskkonnast. Selliseid teoseid leiab näiteks Eesti muusika päevadelt või festivalilt „Afekt“. Sealjuures vajab nüüdismuusika kuulajalt aina vähem radikaalselt teistsugust eelhäälestatust, sest hea nüüdismuusika külgetõmbejõud peitubki selle ajakohasuses: võimes vahetult tegelikkust peegeldada ning seega tänapäeva kuulajaga suhestuda. Koos Bachi ja Beethoveniga kaanonisse juurutatud ning kuulajat tihtilugu pelutav kompleksne žanr „uus muusika“ ei ole enam ammugi uus kui selline. Kui need kultuurikoodid läbi närida ning end eri opositsioonide küüsist lahti rebida, on avanev vaatepilt hoopiski kõnekam.

Lõpuks paistab, et žanrist olenemata mängib muusika sotsiaalse närvi, kõnekuse ja sageli ka kvaliteedi määra puhul rolli see, miks või mille ajel on keegi otsustanud üldse muusikat kirjutada. Nagu on öelnud „uue muusika“ isa Arnold Schönberg: „Kunst ei sünni oskusest, vaid vajadusest.“² Küll aga, selmet küsida alati loojalt, miks ta muusikat kirjutab, võiks küsida ka muusika kuulajailt, miks muusikat kuulatakse: mitte ütle, millist muusikat sa kuulad, ja ütlen, kes sa oled, vaid ütle, miks sa muusikat kuulad, ja ütlen, kes sa oled.

1 Hanna Linda Korp, Kirjandus ja tegelikkus. – Sirp 3. V 2024.

2 „Kunst kommt nicht von Können, sondern vom Müssen!“