Eesti üldkeelt sisaldav „Eesti keele sõnaraamat“ on nüüd koha leidnud interneti­põhises Sõnaveebis, millega ühendatakse ka erialasõnastikud, sealhulgas ususõnastik. Seetõttu võib kasutajale mõni märksõna avaneda koos üllatavalt mitmelaadsete definitsioonidega.

Usukeel üldkeele osana

Usukeel ei pea olema üldkeelele kättesaamatu salakeel. Jeesuse kõnedes pole ühtegi sõna, mille tähendust oleks tulnud kuulajatele eraldi seletada. Kuigi Jeesus rääkis Jumalast ja taevariigist mõistu, pöörates lugude moraali pea peale, nii et isegi tema jüngrid jäid nõutuks, on ilmne, et religiooniga seostuvad mõttekäigud kuulusid tolle aja inimese maailmapilti. Jeesus tegi küll etteheiteid variserlikule tähenärimisele, millele vastandas meieisapalve – lihtsa inimese kõnelemise taevase Isaga.

Millal hakkas usukeel eralduma üldkeelest, usuline mõtlemine tavamõtlemisest? Üldkeel ja usukeel asetusid avalikult vastaspoolele uusajast peale ja võitleval viisil valgustusajal. Lahknemist tõukas tagant ridamisi ühiskondlikke ja maailmavaatelisi muutusi, kuni jõuti olukorrani: mõistus contra usk, maailm contra kirik, filosoofia contra teoloogia, humanism contra kristlus. Tagasivaates neile aegadele tundub see iseolemise optimism kummastav. XXI sajandil on religioon globaalselt tagasi ning annab endast märku igapäevaelus ja -keeles.

Kas ususõnade sihipärane ilmalikustamine võib õnnestuda? Kahtlemata, kui katkestada pikaks ajaks religioosne ja kultuuriline järjepidevus. Nõukogude ajal tuli avalikus keeleruumis kirjutada mis tahes kontekstis „jumal“ väikese algustähega; ei puutunud üldkeelde, kuidas on eestikeelses piiblitõlkes või kirikus. See „jumal“ märgistas religiooni fantaasiakujundit (nagu ENEs). Näiteks „ÕSis 2018“ on võetud küll teadmiseks, et on erinevad tavad, et „ristiusu jumala nimi on suure algustähega“, ent sellega tõendatud vaid oma mõistmatust. Poleks ju paha, kui jumala nimi on Jumal, kuid paraku ei esinda Jumal kristluses religioosset kujundit, ei ülimat olendit ega jõudu, vaid on tutvustanud ennast isikuna, kellel on tahe ja silmanähtavad teotsemisviisid. Kristluse, juutluse või ka islami „Jumal“ on palju piiritletumal viisil defineeritud, kui seda on sama­kõlaline üldmõiste „jumal“. Riigi­kantselei on seadustanud hümni tekstis „Su üle Jumal valvaku…“.

Mitmekesisus ja konfessioonikesksus

Teatavasti on eesti kirjakeel sündinud usukirjanduse tõlkimise käigus. Raske öelda, kas reformatsioonijärgne ja uusaegne konflikt argikeele ja vaimuliku keele vahel oli eestlasele tajutav. Keele­teadlane Kristiina Ross on uurinud eesti piiblitõlgete keeledünaamikat ning usukeele stiile, kus peegelduvad ajastu hoiakud ja ideaalid, näiteks varaprotestantlik, barokne ja pietistlik keel.¹ Uute usuliikumiste jõudmisel Eestisse XIX sajandil toodi võõrsilt kaasa ka uus usukeel, mida hakati omandama. Vennastekoguduse ja vabakoguduste väljendusvõime äratab aukartust, kui uurida Johann Klaanmanni kogutud 1230 lauluviisiga väljaannet „Laulud Talle kiituseks“ (esmatrükk 1887. aastal), mille kordustrükid ja aktiivne kasutus usklike lauluvarana on hoidnud elavana sellest vormitud keele meie ajani.

Eesti usukeele konfessioonikesksus on ilmne: luterlased lähevad jumalateenistusele, õigeusklikud liturgiale, katoliiklased missale, vabakoguduste inimesed koosolekule, noortekogudustes minnakse ülistusele. Kõik nad kummardavad aga sama Issandat Kristust ning loevad sama evangeeliumi (tänapäeval enamasti Eesti Piibliseltsi väljaanded). Ka ei ole ühe ja sama usutunnistuse ühtset sõnastust ega liturgilisi vormeleid: luterlased usuvad „ühtainust, püha, kristlikku ja apostlikku Kirikut“, õigeusklikud aga „üheainsa püha kogumaapealse ja apostliku Koguduse sisse“. Kiriku tüvitekstide konfessionaalne erilaad sama emakeelega rahval on tingitud küllap eri aegadel sündinud tõlgete ning vähemal määral ida- ja läänekiriku lõhenemise märgistamise tõttu.

Tõsi on seegi, et usukeelt sunnib konfessionaalselt „pakendama“ religiooniturg – eriti Eestis, kus pole monoreligiooni ning ühte valitsevat kirikut ja kus eri konfessioonid püüavad aredalt eristuda. XX sajandi viimastest kümnenditest alates on noori mõjutanud enamasti ingliskeelse karismaatilise liikumise väljenduslaad, mis aga ei ühildu siinse kirikukeelega. Näiteks võib tuua üleilmse ja konfessioonideülese Hillsongi ülistusmuusika, mille laulude tõlke­kvaliteet sõltub noore muusikajuhi emakeeleharidusest ja eelistustest.

Sõnakasutuse killustatusele vastuseismiseks on raske leida õigustust, sest mitmekesisus on uus dogma – mõtlemise rikkus avaneb ju tõepoolest väljendus­võimaluste rikkuses. Keel suhtlusvahendina, sh usukeel religioosses kommunikatsioonis, ei saa siiski olla piiramatult individuaalne ega ka hooli­matult dominantne. Suhtlus toimib vaid siis, kui teineteist tunnustatakse ning antakse teineteisele mingil viisil märku soovist kõnelemist jätkata. Väärib austust, et Eesti Keele Instituudi sõna­raamatutes püütakse vähendada usukeele riivet üldkeeles, lastes lahti nõukogude ajal neile sõnadele antud usupilkavast tähendusest.

Ususõnastik

Ususõnastiku töörühm asus EKI juures tööle 2018. aastal Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) tellimisel, et täiendada sõnaraamatute nimistut seletava sõnaraamatuga, kuhu koondatakse teoloogilised oskussõnad, samuti religiooniga seonduvad üldkeele sõnad. Põhjenduseks toodi avalik huvi ühtlustada sõnavara, et sõnu kasutataks vastavalt nende kokkuleppelisele tähendusele ja arusaadavalt niihästi kiriklikus ja religioosses elus kui ka õigusloomes, riigihalduses, õpi- ja kultuurikeskkonnas. Kuuludes Eesti Keele Instituudi otsustusalasse, tehakse koostööd Eesti teoloogide ja teoloogia õppeasutustega, Eesti Piibliseltsiga ning Eesti Kirikute Nõukogu teoloogiakomisjoniga.

Ususõnastiku tegijad on valinud tee, mida mööda on juba aastakümneid käinud Eesti Kirikute Nõukogu – oikumeenilise tee märgistada ühtsust konfessioonide erisustes. Kirikukeele ühtsuse otsimine tuleneb vajadusest end arusaadavaks teha ning paratamatusest, et ollakse seotud ühe ja sama ilmutuse allikaga, mis on edasi antud pühakirja näol. Kes tahab end jäädvustada usukeelde, peab alustama eestikeelsest piibliväljaandest.

Sõna „armulaud“ puhul on nüüdisaja kirikud otsustanud ühtse väljendusviisi kasuks. Sõna laialdasel kasutamisel eri konfessioonides ei ole saanud takistuseks asjaolu, et luterlik mõtlemine paistab selgelt silma: armulaud, armulaualine, armuõpetus ning inimese õigeksmõistmine ainult armust. Ususõnastikus saadab „armulaua“ mõiste­põhist vaadet sünonüümide paraad, et anda osalemise võimalus konfessioonide omakeelele: „euharistia“, „püha õhtusöömaaeg“, „Issanda laud“, „Kristuse surma mälestamine“, vabakoguduste „leivamurdmine“, katoliku „altarisakrament“ ja õigeusu „tänusalasus“. Hoolimata sellest, et kirik­lik dogmaatika võib põrkuda ja usklikud keelduda armulauaosadusest, on jutt ühest ja samast asjast – seda vähemalt Kristuse enese vaates, kes on püha söömaaja talituse sisse seadnud ning mis tähistab „Jeesuse Kristuse ihu ja vere vastu­võtmist pühitsetud leiva ja veini kujul“, nagu ususõnastikus on defineeritud.

Riskidest ollakse teadlik: keelehuvi ja -võimekus käivad alla ning kirikute ühtsus usulistes väljendusviisides on alles tulevikumuusika. Keel ei püsi paigal ning traditsioon kestab vaid seni, kuni järeltulev põlvkond nõnda otsustab. Lihtsam olekski jääda imetlema lapitekikultuuri kui näha vaeva lõngajuppidega, mis kirjusust koos hoiavad. Praeguses töörühmas ollakse valmis otsima ühist ja ühendavat, mille taustal on erisused seda kirkamad.

* Kristiina Ross, Kiri algab kirikust. Varase eesti kirjakeele luterlikkusest. Rmt: Reformatsioon 500. Vaimsus, kultuurimõjud, perspektiivid. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised XXV. Tallinn 2017.