Ansambel U: kontsert „URR-26: Instrument + elektroonika“ 11. II Eesti Raadio 1. stuudios. Ansambel U: (Helena Tuuling – klarnet, Merje Roomere – viiul, Levi-Danel Mägila – tšello, Taavi Kerikmäe – klaver, Tarmo Johannes – flööt, Vambola Krigul – löökpillid) ja Ekke Västrik (elektroonika). Kavas Kaija Saariaho, Luc Ferrari, Mario Davidovsky, Jürg Frey ja Christian Winther Christenseni looming.

„URR-26“ avaneb kontserdina mitmel tasandil. Võimalik oleks näiteks pikemalt analüüsida, kuidas saavutasid ansambli muusikud sel kontserdil kirka meelerahu. See on küll olnud ansambli üldine püüdlus, aga seekord võib tuua esile ka teatava budistlikkuse. Näib, et tegijad on võtnud ette teosed, millest osa on inspireeritud budismist, ning on ka ise meeli treeninud, et keskenduda paremini ühele objektile ning taipamise ja mõistmise arendamisele. Põhjus näib nende puhul olevat soov käsiteldavaid teoseid põhjalikult uurida ja analüüsida. See on olnud tulemuslik: nende kontserti kannab meelerahu ning kuulajat valdab kirgas ja õnnelik, helge meele­seisund.

Ansambel kasutas seekord mitmel moel nii otseses kui ka kaudses mõttes ühtlasi peegli kujundit. Kontserdi viis teost moodustasid n-ö peegli peeglis. Peegli kujundi rakendamist leiab ka mõne konkreetse teose partituurist: kindlasti võib esile tuua Kaija Saariaho (snd 1952) teose „Six Japanese Gardens“ ehk „Kuus jaapani aeda“ löökpillidele ja elektroonikale (1994).

Samal ajal andis „URR-26“ krestomaatilise ülevaate suundumusest, mille puhul kirjutatakse muusikat akustilisele instrumendile ja elektroonikale: kõlasid viimase saja aasta jooksul sündinud heliloojate viimase 70 aasta jooksul loodud teosed – igati soliidne ajatelg. Kontserdi algul tegi Taavi Kerikmäe lühikese sissejuhatuse elektroonilise muusika peamistesse alajaotustesse, kuid esitusel olid keskmes teosed, kus on kasutatud akustilist instrumenti ja eelsalvestatud helimaterjali või live-elektroonikat. Kontserdil olid esindatud nii saksa koolkonna elektrooniline muusika kui ka prantsuse koolkonna musique concrète. Jätkuvalt peab ütlema, et Eestis tundub terminite ülekordamine olevat vajalik.

Ratsionaalse muusika täienduseks esines vallandunud helikangas kütkestavalt palju poeetilist helimaterjali. Nagu sellest kõigest veel küll poleks olnud, sai kontserdil vaadata mitmetähenduslikke dokumentaalkaadreid, kus fookuses oli Pariis või Kyōto. Need seosed andsid mõtteainest ajatutele küsimustele, aga ka iga muusiku n-ö rollisooritusele muusikateoses.

Kontserdi kavalehelt vaatas vastu delikaatse kõlapildiga elektroonilist muusikat viljelev viisik: Mario Davidovsky, Christian Winther Christensen, Luc Ferrari, Jürg Frey ja Kaija Saariaho. Ei teagi, kas ühel kontserdil on neid varem sel moel kõrvuti esitatud. Neist tuntuim on viimasel ajal kammerooperitega menukalt maailma muusikalavadel tuntust koguv Soome-Prantsuse helilooja Kaija Saariaho, kelle muusikat on helilooja juuresolekul esitatud ka Eesti kontserdisaalis. Kontserdil kõlanud „Kuus jaapani aeda“ on heliülesvõttena Eesti publikule küllap tuttav – kahtlen, kas ka elavas ettekandes (vähemalt ei meenu, et mul oleks varem õnnestunud seda kontserdisaalis nautida).

Küllaltki julgelt mõjub ka valmidus tuua lavale viis sooloteost (elektroonikaga) eri ansambliliikmete esituses. Mulle meeldis, et kontserdi järjekord oli algsega võrreldes muudetud: kontsert algas väga õrna ja poeetilise sissevaatega klaveri kui instrumendi kõlavõimalustesse. Peab tunnistama, et ansambel U: interpreteerib teoseid alati värskelt ja kordumatult. Nii oli see ka Mario Davidovsky (1934–2019) ühe tuntuma teosega „Synchronism No. 6“ ehk „Sünkronism nr 6“ klaverile ja fonogrammile (1970). Teose esitas kontserdil Taavi Kerikmäe. Davidovsky ei lähe teoses otseselt klaverikeelte ette valmistamise juurde, ei lase interpreedil koputada helisid keeltel ega pillikorpusel. Klaver on loomulikus kõlaväljenduses, mida muudab ja suunab salvestatud heli täpne joonis, mis mängib inimese kõlatajul ja värvib klahvpillist keelpilli kandva ja hingestatud tonaalsuse. Juurde võis nautida asjaolu, millele oli pööranud teost tutvustades tähelepanu Tarmo Johannes: juba 1970. aastal õnnestus Davidovskyl tekitada tollaste pigem tagasihoidlike elektrooniliste võimaluste juures niivõrd huvitav ja toimiv muusikaruum. Ühtlasi peabki esile tooma, et kontsert algas ajas varaseima teosega. Davidovsky teose filigraanne esitus ning instrumendi ja salvestatud materjali äärmiselt täpne akustiline tasakaal andis kontserdile „URR-26“ võimsa hoo.

Muide, ansambel U: kontsertidel on sõnalisel osal olnud erinev roll, nt sarjas „URR“ on see kandvam. Siiski tundus, et seni kuuldutest oli see üks pikemaid kontserte, mis kestis kauem seetõttu, et muusikud olid ette valmistanud mahukad informatiivsed plokid. Kuna muusikud tutvustavad sissejuhatavalt oma teoseid ise ning räägivad neist emotsionaalselt ja oma kogemustest lähtuvalt, on seda põnev kuulata. Tunnustama peab ka Taavi Kerikmäe ja Tarmo Johannese võimekust kehastuda raadiosaate autoriteks, kes haaravad kuulajad sõnaga kaasa ega lõhu rääkides kontserdi tervikut, vaid hoiavad kõne tempo ja tämbriga head tasakaalu. Kuna ansambli liikmete loomuses on humoorikus kindlal kohal, on tihtilugu tunda ka vaikselt omaette itsitamist. Kuigi tutvustatakse intelligentsel moel maailma muusikaloo nüüdismuusika klassikute teoseid, on suunurgad ikka heatujuliselt ülespidi. U: võib rõõmustada: võimalus anda sarja „URR“ kontserte otse-eetris teeb nad kättesaadavaks kogu maailmas. Internetis on liikvel veebisaite, kuhu on koondatud kontsertide live-ülekanded ja nii saavad seega huvilised jälgida ansambli tegevust ka väljaspool Eestit.

Kontserdikava võttis põneva ja seiklusliku kaare. Davidovsky poeetilise sisse­vaate ning Ferrari „Madame de Shanghai“ templiriituse meeleollu meelitamise vahel kõlas lakoonilise muusikalise materjaliga „Cadenza“ tšellole ja live-elektroonikale (2013), kus pehmemaid ja poeetilisi toone andis taas juurde just elektrooniline pool. Selle autor Christian Winther Christensen (snd 1977) esindab oma loominguga suunda, kus kasutatakse ära kõik instrumendi tekitatud helid: ökoloogilise printsiibi kohaselt ei lähe kaotsi ka need helid, mida võidakse mõnel teisel puhul pidada kõrvalheliks, prügiks, ebaõnnestumiseks vms. Christensen vormib sellest materjalist tervikpildi ja see võib esineda nii väikese kadentsi kujul kui ka sooloinstrumentidele ning orkestrile kirjutatud palju suuremate vormidena. Selle teose esitas Levi-Danel Mägila.

Luc Ferrari (1929–2005) kolmele flöödile ja live-elektroonikale kirjutatud teose „Madame de Shanghai“ (1996) eel kuulsime Tarmo Johannese esituses Orson Wellesi filmi „Naine Shanghaist“ sisukokkuvõtet – on ju see teose inspireerinud. Teos „Madame de Shanghai“ kujunes kontserdil keskseks, mähkides kuulajad endasse. Teoses kuuleb Pariisi hiina linnajao tänavamelu ning hiina- ja vietnamikeelset juttu. Siinkohal meenuvad paratamatult loendamatuid tänavahääli, metroohelisid ja muud sellist sisaldavad teosed. Ferrari teose lähenemisviis on läbi mõeldud: sugereerivalt mõjuva tempo ja noodikordustega idamaade iidsest maailmatunnetusest lähtuva budistliku templiriituse keskset elementi veab flöödiheli koos salvestuselt kõlavate löökpillihelidega, mis on justkui gongide või taldrikutega tekitatud. Asi oli seda veidram, et osaliselt oli heli üles võetud turul või poes. Teose kaassõnas on Ferrari tunnistanud, et teos on omamoodi „dramaatiline komöödia“. Teose tõi ettekandele Tarmo Johannes flöödil. Kontserdi teist poolt täiendasid veel Wandelweiserite rühmituse helilooja Jürg Frey (snd 1953) viiulile ja fonogrammile loodud teos „Distant Colors“ ehk „Kauged värvid“ (2013), kus viiulil soleeris Merje Roomere, ning apoteoosina Kaija Saariaho (snd 1952) ulatuslik „Kuus jaapani aeda“ (1994), löökpillidele ja elektroonikale kirjutatud teos, kus soleeris Vambola Krigul.

Ühes võib kindel olla: ansambel U: süveneb hoolikalt heliloojate mõttemaailma. Tagantjärele võib öelda, et sattusin pooleteise tunni jooksul viide helimaailma ja helifilmi, olin koguni pseudodokumentalistika šedöövri tunnistajaks. Žanripiirid võivad muutuda ka teose vältel, nagu sellele juhtis kuulajate tähelepanu Taavi Kerikmäe pärast Luc Ferrari teose kuulamist. Perfektselt silutud instrumentaalpartiid esindasid inimlikku poolt ning tehnika varjust kumas inimese käsi – tundlik looja­natuur Ekke Västrik, kes vastutas kontserdi helipildi eest nii live-elektroonika kui ka helinduse vallas. Õhtu ühendav lüli oli aga lummav poeesia. U: puhul hämmastab muusikalise protsessi nii peen tundmine, et alati saavutatakse kontserdi ajaks teoste valdamises tippvorm. Seetõttu saab kuulaja iga kord kirka elamuse. Selge on ka see, et heli­loojate mõttemaailmaga tutvudes saavad U: liikmed oma kontsertide kavandamiseks inspiratsiooni. Üllatusmomenti hindavad nad kõrgelt, nagu ka taani helilooja Christian Winther Christensen.