Tiia Kõnnussaar,
lastekirjanik ja toimetaja
„Sa said täna tublisti vatti,“ tähendasin ühel pühapäeval tunnustavalt oma noorele tennisemängukaaslasele, kes oli pidanud olude sunnil – paariline puudus – trennis üksi kahe vastu mängima.
Kulmud kerkisid kõrgele. „Vatti?“
See polnud mul esimene kord öeldut seletada. Või, vastupidi, pead murda, mida mõni netist loetud pealkiri võiks tähendada, näiteks „Meestantsijad laskusid peo lõpuks ühele jalale“.
Noore põlvkonna keelekeskkond on muutunud. Minu pojad ja nende sõbrad ammutavad oma info valdavalt ingliskeelsest keeleruumist. Omavaheline suhtlus käib ühismeedias, kus õigekirjal või stiilil ei ole suurt tähtsust. Tagantjärele tarkus küll, aga emakeele ja kirjanduse tunde kärbiti ajal, kui neid oleks pidanud hoopis lisama. Mitte muidugi selleks, et ainekava teooriat täis tuupida, vaid et lastel jääks koolitunnis aega maitsta ja imetleda eesti keele ilu ja rikkust ning see omaks võtta.
Hea juturaamat on suurepärane keele-, ajaloo- ja geograafiaõpetaja. Astrid Lindgreni raamatud Vladimir Beekmani tõlkes, „Eesti rahva ennemuistsed jutud“, „Puujalaga katk“ ning hiina ja ungari muinasjutud avasid mu lapsepõlves ukse värvilisse, fantaasiaküllasesse maailma ning sealt õppisin mitmeid seni tundmata sõnu ja väljendeid.
Puudulik eneseväljendusoskus tähendab ühtlasi vähest kujutlusvõimet. Kui puuduvad sõnad ja ei oska ette kujutada, kuidas teine end oma nahas tunda võiks, viib see lõpuks kaastundetuse ja kurjani. Nii on keelel määratult suurem tähtsus, kui lehepealkirju lugedes võiks arvata. Keel on nagu õhk, mida hingame, me elame keeles nagu kalad vees. Keel, sõnad, mida kasutavad ajakirjanikud, ühismeedias suhtlejad ja kaasinimesed, mõjutavad vaimu ja hinge, aga ka keha.
Nõnda siis tasub oma lastele ikka hea raamat kätte sokutada: rinnalapsele vanniraamat, paariaastasele pildiraamat, kolmesele juba selline, kus tähed sees. Siis ei ole karta, et teismeline raamatu ära põlgab. Keelele on see kasuks – ja kasuks tuleb see ka inimeseks kasvamisel, mis kestab teadupärast surmani.