Teost pealkirjaga „Call of Sacred Drums” võiks ehk tinglikult nimetada kontserdiks taiko-ansamblile (taiko – suur jaapani trumm) ja sümfooniaorkestrile. Esitajateks olid Eitetsu Hayashi (kes on, muide, jaapani tuntuima taiko-ansambli Kodo looja) löökpillikvintett ja Alam-Austria Tonkünstler-Orchester Kristjan Järvi juhatusel. Maailmaesiettekanne sai teoks Wolkenturmis Grafeneggi lossi vabaõhulaval, kavas olid veel Debussy „Meri” ja Respighi „Rooma piiniad”, minu teos kõlas õhtu teise osana. Olin Viinis 26. augusti hommikust, samal õhtul alustasime Musikvereini Kuldses saalis proove.
„Call of Sacred Drums” on kontsert üksnes ses mõttes, et sooloinstrumendi rolli täidab taiko-ansambel. Tegemist on üheosalise teosega, mis kestab poole tunni ringis, ent hea feeling’u korral võib see venida ka pikemaks, kuna taiko-ansamblile on teose keskel antud võimalus improvisatsiooniks ning selle kestus pole ajaliselt täpselt määratletud. Viieliikmelise taiko-ansambli käsutuses on viis paari chappa-taldrikuid, kolm atarigane-gongi, kaks shime-daiko’t, kaks okedo-daiko’t, kaks nagado-daiko’t, kaks hira-daiko’t, üks hiigelsuur odaiko; ka orkestris on tavalisest enam löökpille ja rohkem kuuldavad vaskpillid. Teos valmis kahes järgus: mõtetes ja meeles septembrist detsembrini 2007 Siiditee kõrbetes ja mägedes rännates, partituuriks vormistamine (muidugi euroopalikus notatsioonis) ning arvutisse sisestamine Tallinnas veebruarist maini 2008.
Sinu koostöö Kristjan Järviga on kestnud juba aastaid?
Kristjaniga seob meid ammune loominguline sõprus. Ta on dirigeerinud mitmeid kordi minu festivalidel, juhatanud mu kahe varasema teose „Supreme Silence” ja „Chant of the Celestial Lake” esiettekandeid. Ta suudab muusikale alati midagi enda poolt lisada, mõnikord isegi sedavõrd, et õiglane oleks ta kirjutada koguni kaasautoriks.
Järvid on sinu muusikat ette kandnud veelgi?
Jah, Neeme Järvi on dirigeerinud ja Maarika Järvi on olnud korduvalt solist mu flöödikontserdi „Chant of the Celestial Lake” („Taevase Järve laul”) ettekandeil Kölni Raadio, Detroiti ja Göteborgi sümfooniaorkestriga, samuti Jaapani Filharmoonikutega Tōkyōs. Teet Järvi koos Baltic Trioga oli teose „Pastoral of Computerized World” esmaesitaja UNESCO 50. aastapäeva üritustel Prantsusmaal. Koostöö nendega on alati pakkunud loomingulist rõõmu. Järvide dünastia on sedavõrd suur ja võimas, et kui oled vähegi tegija muusikamaastikul, on raske nendega mitte kokku puutuda.
Kust on pärit sinu tutvus taiko-trummide ansambliga ja sinu huvi ida muusika vastu üldse?
Huvi ida muusika vastu on ammune ja – julgen öelda – sügav. See on tulnud ida filosoofia ja budismi kaudu. Jaapan (erinevalt Indiast ja Tiibetist) pole olnud kunagi mu huviorbiidis, seda enam on üllatav, et viimastel aastatel on tulnud mitmeid loomingutellimusi just seoses jaapani muusikaga: „Chant of Bamboo” Jaapani shinobue-flöödi mängijale Hiroyuki Konumale, „Chrysanthemum Garden Chant” Tōkyō Filharmoonia koorile ja nüüd siis taiko-teos Grafeneggi festivali tellimusel. Parema tulemuse nimel ostsin selleks puhuks endale koju isegi kaks taiko-trummi.
Festivalil „Orient” on meil küll käinud kaks taiko-ansamblit – Osuwa-daiko ja Kodo –, ent kumbki neist pole päris sobiv antud idee jaoks. Esimene pole kindlasti suuteline mängima noodist ja dirigendi käe järgi. 15–17-liikmeline Kodo oleks jällegi liiga suur (isegi Hayashi ansambli äramahutamisega orkestriga samale lavale on suuri raskusi!), seetõttu tuli otsida kedagi teist. Ja nagu ikka, tuli appi juhus: üks Jaapani agentuur saatis just õigel ajal festivalile „Orient” Interneti-info Hayashi kohta. Polnud midagi lihtsamat kui temaga ühendust võtta.
Loodan, et see põnev teos läheb kiiresti maailma, vähemasti üsna kohe koos Kristjan Järviga.
Ka mina loodan seda, ent see teos kuulub kindlasti nende hulka, mille esituskoosseisu on väga raske kokku saada. Umbes kaks tonni löökpille, mis ei mahu sisse reisilennukite pagasiluukidest. Selle ansambli pillid saadetigi Tōkyōst Viini laevakonteineriga juuli keskel, tagasi jõuavad need oktoobri keskpaigaks!
