Toeta
Otsi

ühismeedia

  • Eesti ravimtaimedest V

    AIN RAAL, KRISTEL VILBASTE

    See oli vist kümme aastat tagasi, kui ravimtaimemaailmas hakati kõnelema chaga’st. Uuest imerohust, mis annab karu jõu ja jänese sigivuse, parandab vähist ja toob kõige kaugemale arenenud närvihaigusest tagasi.

    Isegi klantspilt elueliksiiri reklaamival trükisel ei suutnud lõpuks varjata, et tegemist on meie vana hea puuseene musta pässikuga (Inonotus obliquus). Igas uues pidavatki olema peidus ammu unustatud vana ja vaid rahva usk ja tahe terveneda on tõstnud selle „ravimtaime“ ootamatult parnassile. Viimastel aastatel kõige kõrgemale kohale meie ravimtaimede seas, kõrgemale kui karulauk, nõges, kuldvunts või vana kuulus ženšenngi. Küllap on põhjuseks see, et pässik on vana tuntud vähiravim ja see kõneleb sellest, et kasvajad kimbutavad meid senisest enam. On põhjuseks siis keskkonnamürgid või väheliikuv eluviis või hoopiski „vale mõtlemine“ … nagu mõni arvab.

    Seen ei saa ju olla ravimtaim?

    Chaga ehk musta pässiku liigitamine ravimtaimede hulka ajab harja punaseks nii mõnelgi botaanikul. Seen ei ole ju taim. Seen on seen. Aga sellega on nii, et mõned üksikud mittetaimelised objektid on saanud ka ravimtaime staatuse. Seentest peale musta pässiku näiteks punane kärbseseen, mida tänapäeva teadus mürgistusohu tõttu täielikult taunib, kuigi selles sisalduva muskariini mõju tõttu farmakoloogia käsitleb, ja mis on kuulus nõiarahva seas. Sest punane kärbseseen „viib lendu“, õigemini tekitab „sööja“, mis omakorda tähendab midagi luuaga lendamise ehk meelerännusarnast. Ka nõiatarkus ütleb, et seente pruukimine peab toimuma kindla kontrolli all ja oskuslikul juhtimisel, et ikka „siia ilma tagasi tulla“. Kummalisel kombel ei tarvitanud meist põhja poole jäävad rahvad vanasti ega praegugi söögiks seeni, sest need tekitavat syöjä. Nad siis kas söövad sind seestpoolt või viivad meele rännule. Küllap hinnati seda tarkust ühiskonnas, kus seenemürgistuse vastu kiiret abi ei olnud.

    Igatahes on ka puuseen must pässik seestpoolt sööja, ta „sööb“ uskumuste kohaselt ära teatud liiki vähirakud ja see ei ole ainult vanavanavanemate uskumus, vaid ka praegu tulevat ette imelisi tervenemisi. Seda on mõne vähivormi puhul katseliselt ka tõestatud, eks teeme sellest allpool juttu. Muide, ravimtaimede hulka liigitatud kuulsal köharavimil islandi käokõrvalgi on sees üksjagu seent ja taim pole temagi, hoopis samblik, mis koosneb vetikast ja seenest, nagu kooliõpikust mäletame.

    Kasekäsn või must pässik?

    Paljud vanemad inimesed pole kuulnudki mustast pässikust, ammugi chaga’st. Nad teavad seda seent kui kasekäsna. Tõepoolest näeb alles nooruke pässik kasetüvel välja nagu käsn. Mitte just pesukäsn, vaid kui soolatüügas või kasvajalaadne moodustis inimese nahal. Et vanarahval oli kombeks ravida sarnast sarnasega, siis käsnade ja kasvajate raviks seda seent – varem siis kasekäsna – ka kasutati. Mis ajal ta endale musta pässi ehk oinapea järgi nime sai, pole üles tähendatud. Ilmselt millalgi eelmise sajandi keskpaigas, igatahes on ta selle nimetuse all kirjas juba 1962. aastal välja antud „Eesti NSV ravimtaimedes“. Seal on toodud ka teised rahvakeelsed nimetused must kõbjas ja must torik. Ah jaa, kasekäsn on tänapäeval nimeks ühele helepruunile seenele, mis on kui maa poole suunatud kõrv ja mis ka kasel kasvab. Kasekäsna nimest innustust saanuna kiputakse endale musta pässiku pähe koju tooma hoopis üht kapja meenutavat kaseseent – ebatuletaelikut, mida saab puu küljest kergemini lahti ja mis on kaalult kerge. Chaga on tulnud aga vene keelest (чага) ja võimalik, et meile jõudnud kosmoseraketina läbi teiste Euroopa rahvaste keelte alles viimasel kümnendil.

    Võimalik, et tõhus vähi- ja allergiavastane vahend kujuneb viimasel ajal palju uuritud pässiku koostisainest inotodioolist, mida teistest looduslikest allikatest seni leitud ei ole.

    Must pässik hakkab kasetüvel arenema siis, kui puud vigastatakse ja seeneeosed sellele kohale satuvad, täiselujõus puu suudaks haava kiiresti kinni kasvatada, aga vanad ja viletsa soise kasvukoha puud on hea seenekasvulava. Kummalisel kombel on hakatud Eesti metsades pässikut kui kuldaväärt chaga toorainet ka kasvatama, aga lõppkokkuvõttes võib see olla samasugune samm nagu puupõldudel tormimurru järel metsa koristamata jätmine ja üraskikasvu soosimine. Inimene ei tohiks looduses omatahtsi kooslusi kujundama hakata.

    Must pässik näeb esimesel aastal välja kui kasekorp, pealtnäha must koorekarva mügarik. Kasekorpa võibki vist näha veel vaid vanadel õuepuudel, üle saja-aastastel puudel, metsast on need juba kõik paberi- ja vineeritööstusele ära küüditatud. Vanemaks saades see mügarik kasvab, ja kasvab kuni poole meetri suuruseks. Just need suuremad mügarad äratavad inimese tähelepanu. Nende sees on pruun viljaliha, millel valgete niitidega muster. Kui nüüd uurida vanemaid ülestähendusi meie arhiivides, siis seal on kindel nõuanne: kasekäsn kardab rauda! Mis on selle põhjuseks, ei oska öelda, ehk arvati, et ta kuidagi nendele seene valgetele soontele liiga teeb. Igatahes ei aitavat terariistaga – noa ja kirvega – maharaiutud ja tükeldatud pässik haiguste vastu. Kes korra seda seent metsast tooma pidanud, see teab, et muudmoodi seda puu küljest lahti saada on pea võimatu. Abiks on tehtud spetsiaalsed tugevast puust kiilud, aga närvesööv töö on ikkagi. Jääb arusaamatuks, mil moel saaksid metallipinnalt pärinevad ioonid või keemilised ühendid sügavale seene koesse tungida. Nii jääb see samalaadseks uskumuseks nagu vana komme puuvõõrikut vaid kullast noaga lõigata.

    Imettegev pässik

    Pässiku imettegevast mõjust on teateid siit ja sealt kaugetest aegadest tänapäevani. Eelkõige on Eestis sellega ravitud seedehädasid ja seedesüsteemi kasvajaid. Ja ikka on lihtsalt pässikutükkidele keev vesi peale valatud. 1960ndatel sai „ENSV ravimtaimede“ raamatust teada, et üle 50kraadine vesi pole hea. Sellest hoolimata on paljud pässikuga ravijad teda kaua-kaua ka pliidinurgal hautanud ja kiitnud, et tervis pärast selle tökati igapäevast pruukimist väga heaks läinud. Sel sajandil on rahva seas liikvele läinud üks „vähiravim“ – eliksiir, mille koostis ja õpetussõnad on ära trükitud mitmes loodusravi ajakirjas ja mis nüüdseks ilmselt chaga nime all sellele seenele kuulsuse toonud. Eliksiirid on meieni jõudnud enamasti kloostritest ja küllap on seegi ravim pärit mõne kloostriapteegi salakirjadest, mitte Mulgimaalt, nagu väidetakse.

    Olgu siin siis see „imeretsept“ ära toodud ja võime kinnitada, et kuigi teaduslikult on kinnitamata selle vähivastane toime, on abi tast saadud, sest kindlasti annab ta parenemislootust ja hea enesetunde.

    Vähieliksiir

    250 g aaloed, 1,2 l vett, 350 g mett, 100 g befongiini (musta pässiku tinktuur), 25 g männikasve, 25 g raudrohtu, 100 ml koirohutinktuuri, 250 g suhkrut, 300 g piiritust.

    Aaloe lehed rebida tükikesteks ja jätta mee sisse nädalaks külmkappi tõmbama, vahepeal segades. Kuuendal päeval lisada keevasse vette männikasvud ja raudrohi, panna ööpäevaks rätikusse mähitult sooja. Seejärel vedelik kurnata. Teise nõusse kurnata aaloe ja lisada suhkur, valada vedelikud kokku ning lisada befungiin, koirohutinktuur ja piiritus. Segu hoida tumedates pudelites ja võtta kolm korda päevas suutäis enne sööki.

    Kasekäsn on ka see ravimtaim, millele rahvameditsiin on andnud vägeva ravija kuulsuse ja üksjagu tavameditsiinile ninanipsu tegemise lugusid:

    „Kasekäsn vähihaiguse ravimina. Aliide Jürgensonile rääkis ta naaber, et ta tuttav naine tundnud ennast pikemat aega halvasti. Ta sõitis Tartu arsti juurde. Arst uurinud ta läbi ja käskinud kolme kuu pärast uuesti tulla. Haiguse nime arst ei öelnud. Vähihaige mees sõitis omakorda Tartu. Sellele rääkinud arst, et ta naisel olevat vähk. Teada saades, mis haigus tal on, hakkas ta kasekäsna (kasekäsn ja kasevähk olevat üks) teed jooma. Seda kästud juua nii palju, kui ta jõuab. Kolme kuu pärast tundnud naine end tervena. Arsti soovi kohaselt sõitis naine kolme kuu möödudes Tartu arstile näitama. Arst vaadanud naise läbi ja imestanud, kuidas võis ta niisuguse diagnoosi kirjutada. Ta küsis naiselt: „Kuidas te end arstisite?“ Naine vastas: „Teie ei öelnud, mis haigus on, mina ei ütle, kuidas end arstisin.“ – RKM II 180, 281/2 (14) < Vändra khk, Sindi l. – Edur Maasik < Aliide Jürgenson, snd 1892 (1963)

    Must pässik ja vähk teadlase pilgu läbi

    Oleme koos Vietnami kolleegidega Hue ülikoolist uurinud musta pässiku pulbrist metanooliga valmistatud ekstrakti mõju kaheksale eri vähirakuliinile.1 Selgus, et see avaldab mingitki märkimisväärset toimet teatud leukeemiarakkudele (HL-60), kopsu adenokartsinoomile (LU-1) ja käärsoole adenokartsinoomile (SW480) IC50 väärtustega vastavalt 32, 38 ja 41 μg/ml. See ühik (IC50) on uuritavate ainete väikseim kontsentratsioon, mis inhibeerib vähirakkude paljunemist poole võrra. Seega mida väiksem on arvväärtus, seda tugevam on uuritavate ainete toime vähirakkudele. Musta pässiku toime ER-negatiivsesse rinnavähki, suu epidermoidsesse kartsinoomi, maksa hepatotsellulaarsesse kartsinoomi, eesnäärmevähki ja mao kartsinoomi osutus veelgi nõrgemaks, jäädes IC50 vahemikku väärtusega 51–79 μg/ml. Positiivne kontrollaine elliptitsiin andis aga tulemused vahemikus 0,4–0,6 μg/ml. Seega võib katse põhjal öelda, et musta pässiku metanoolsel ekstraktil on mõningane vähivastane mõju täiesti olemas, kuid selle tugevus jääb tugevasti alla Harju keskmist.

    Võtame mõned võrdlused veel meie teistest uuringutest. Hariliku männi (seda meil on Eestis rohkelt) okastest tehtud metanoolne ekstrakt pärssis ER-negatiivse ja ER-positiivse rinnavähi rakkude paljunemist IC50 vahemikus vastavalt 36 ja 86 μg/ml, männi eeterlikul õlil on need arvud aga mõlemal juhul 29 μg/ml.2 Teekummeli metanoolne ekstrakt pärssis melanoomi ja suu epidermoidse kartsinoomi rakkude arengut vastavalt 41 ja 71 μg/ml, kuid saialilleekstrakti toime ulatus üle 100 μg/ml ehk puudus üldse.3 Sellisel võrdlusskaalal näeme, et ega must pässik männist, kummelist ja saialillest suurem tegija olegi. Et asja veel nukramaks teha, tuleb tõe huvides märkida, et niisuguste uuringutega tegelevate teadlaste kõrvad hakkavad liikuma alles siis, kui IC50 väärtus jääb alla 20 μg/ml. Näiteks oleme leidnud Vietnamis kasvavast tuulelille liigist (Zephyranthes ajax) aine nimega hämantamiin, mis pärsib viie erineva (adeno)kartsinoomi rakkude paljunemist IC50 väärtusega 4–11 μg/ml.4 Vaat see juba on midagi!

    Sellest üleliia eufooriasse sattumata tuleme kohe maa peale tagasi. Tuleb arvestada, et kirjeldatud katsed on tehtud in vitro (katseklaasis) ehk uuritav ekstrakt ja vähirakud on vahetult teineteisega kokku pandud. Katse üleviimisel in vivo (elavasse organismi) enam nii lõbus ei ole, sest mängu tulevad toimeainete biosaadavus ja nende toimet nõrgendavad bioloogilised barjäärid, edasi on küsitav organismi poolt omastatud kontsentratsiooni toimivus, mis enamasti kipub allapoole terapeutilist annust jääma. Kui see õnnestubki ületada, on tüüpiliselt platsis uus häda – kõrvaltoimed. Kui edasistes loomkatsetes õnnestub näidata, et loodetav kasu ületab võimaliku kahju, siis alles on järg inimkatsete käes, mis võib samuti suure osa katsetatavatest vähivastastest vahenditest mitmesugustel põhjustel välja praakida. Nii et kui tõmmata paralleel Juhan Liivi mesipuu poole lendamisega, siis ka siin „langevad teele tuhanded“, kuid koju jõuavad väga üksikud.

    Üks asi veel: kirjeldatud ravimtaimede uuringutes on kasutatud metanooliga saadud kuivekstrakte. Lahustina on metanool veega võrreldes tunduvalt tõhusam, seega ei sisaldu kodusel teel veega tehtud musta pässiku leotises või keedises kaugeltki nii palju toimeaineid kui metanooliga saadud tõmmises, järelikult ei saa vesitõmmistel olla sedagi tagasihoidlikku toimet, mis nendes katsetes ilmnes. Ärge te selle jutu peale, jumala pärast, hakake nüüd metanooliga ekstrakti tegema ja seda vedelikku sisse võtma, see on surmavalt mürgine nagu puhas metanoolgi. Laboris aurustatakse metanool minema ja tehakse katseid kuivjäägiga.

    Teisi uuringuid

    Võib-olla on teised uurijad näinud musta pässiku puhul tugevamat vähivastast toimet kui Eesti teadlased? Ega suurt ole, musta pässiku enda vastavad toimed on küll mõningat tõestamist leidnud, kuid jäävad tagasihoidlike kilda. Hoopis teine lugu on aga pässikust eraldatud toimeainetega. Üldse on sellest väga omapärase koostisega looduslikust allikast leitud umbes 20 toimeainete rühma kuuluvaid ühendeid. Et musta pässiku kasv on aeglane ja kulgeb kõrge stressitasemega keskkonnas (suurtes piirides muutuv temperatuur ja UV-kiirgus, tõvestavad mikroobid) produtseerib ta oma kaitseks antioksüdantse toimega melaniine, mis paiknevad mustja väliskihi pinnal. Musta pässiku vähivastased ja muud toimed tulenevad märkimisväärselt ka kases endas sisalduvast betuliinist ja betuliinhappest. Tugevat vähivastast mõju on näidatud lanostaani tüüpi triterpenoididel, eriti droogist isoleeritud puhtal inotodioolil, mille mõju rinna adenokartsinoomi, maovähi ning vere ja luuüdi vähi rakkudesse on IC50 väärtusega 0,5–16 μg/ml.5

    Tuleb tähele panna, et need ained on taimsest materjalist kätte saadud heksaaniga, sest vees nad ei lahustu. Seega on kodus tehtav musta pässiku vesitõmmis kahtlase väärtusega. Hea uudis on jällegi see, et mõne uuringu andmetel võib musta pässiku vähivastane toime avalduda tänu immuunsüsteemi mõjutavatele polüsahhariididele, aga need ained ekstraheeruvad veega. Hea uudis on seegi, et juba nimetatud polüsahhariidid kahjustavad vähirakkude arengut veel ka teiste toimemehhanismide kaudu. Kui 70kraadise veega tehtud tõmmisel on näidatud antioksüdantset toimet, siis keeva veega tehtud tõmmisel vähivastast toimet. Kasvaja- ja põletikuvastast toimet on peale vesitõmmise näidatud ka 80% etanooliga ja metanooliga tehtud ekstraktil.6 Nii et mine võta kinni, mis see parim on. Ega siin muu tõde näita kui inimestega tehtud kliinilised uuringud.

    Inimuuringud

    Nendega on lugu umbes nagu „Suve“-filmis Tõnissoniga, kes Tootsile* raha ei tahtnud laenata – polegi õieti teist. Teise maailmasõja aega jäävad küll Nõukogude Liidus tehtud kliinilised uuringud, aga kahjuks oli nende ülesehitus tollele ajale iseloomulikult selline, et nüüdsele rangele mõõdupuule ei vasta ja seega tõsiteaduslikult võetavad ei ole. Eks ootame uusi. Siiski ka üks näide, sedapuhku negatiivne, musta pässiku mõjust inimesele.

    Hiljutine teadusartikkel7 kirjeldab juhtumit, kuidas 49aastane korealanna, kes oli nelja aasta vältel kasutanud kaks korda päevas pässikupulbrit, sattus raske neeruhaigusega haiglasse. Tugeva neerukahjustuse põhjuseks peavad autorid musta pässiku rohket oksalaatide sisaldust (14,2%) , mis hakkab kestval manustamisel neerukude kahjustama. Selle naise neerud tuli välja vahetada.

    Midagi positiivset kah

    Loomkatsetes hiirtega näidati8, et musta pässiku 70% etanooliga tehtud kuivekstrakt ja pässikust isoleeritud inotodiool, mida ongi seni leitud vaid mustast pässikust, avaldavad annuses vastavalt 320 ja 20 mg /kehakaalu kg kohta võrdsel määral tugevat antiallergilist toimet, mida muu hulgas võib seletada mõjuga immuunsüsteemile. Vastav mõju inimesele ei ole veel teada, kuid inotodioolis nähakse arvestatavat allergiavastase ravimi kandidaati.

    Otsad kokku

    Musta pässiku keemiline koostis on väga omapärane ja annab alust selle loodusliku vahendi võimalikele väärtuslikele toimetele. Musta pässikut peetakse paljulubavaks vähivastaseks vahendiks, kuid inimuuringutel põhinev tõestus veel puudub. Võimalik, et tõhus vähi- ja allergiavastane vahend kujuneb viimasel ajal palju uuritud pässiku koostisainest inotodioolist, mida teistest looduslikest allikatest seni leitud ei ole. Kuni tõenduspõhised andmed puuduvad, on ka musta pässikuga, nagu paljude teiste looduslike ravivahenditega, nõnda, et jääb igaühe enda otsustada, kas uskuda või mitte selle parasjagu moes oleva „ravimtaime“ erilise võimu sisse. Kindel on vaid see, et kogustega liialdamiseta must pässik halba ei tee. Vähi puhul võib seda soovi korral tarvitada, kuid mitte keemiaravi ajal ning mingil juhul ei tohi pässikut tarvitades loobuda arsti soovitatud põhiravist.

    * Artiklisse on tehtud parandus – Tõnisson ei tahtnud raha laenata Tootsile, mitte Kiirele, nagu oli ekslikult algses tekstis.

    1 Hoai Thi Nguyen, Duc Viet Ho, Phu Dinh Quynh Nguyen, Hung Quoc Vo, Thao Thi Do, Ain Raal, Cytotoxic Evaluation of Compounds Isolated from the Aerial Parts of Hedyotis pilulifera and Methanol Extract of Inonotus obliquus. – Natural Product Communications 2018, 13, 939–941. https://doi.org/10.1177/1934578X1801300805

    2 Nguyen Thi Hoai, Ho Viet Duc, Do Thi Thao, Anne Orav, Ain Raal, Selectivity of Pinus sylvestris extract and essential oil to estrogen-insensitive breast cancer cells Pinus sylvestris against cancer cells. – Pharmacognosy Magazine 2015, 11, 290–295. https://doi.org/10.4103/0973-1296.166052

    3 Katrin Sak, Thi Hoai Nguyen, Viet Duc Ho, Thi Thao Do, Ain Raal, Cytotoxic effect of chamomile (Matricaria recutita) and marigold (Calendula officinalis) extracts on human melanoma SK-MEL-2 and epidermoid carcinoma KB cells. – Cogent Medicine 2017, 4, 1–7. https://doi.org/10.1080/2331205X.2017.1333218

    4 Nguyen VK. et al. Sci.Reports. 2020, aktsepteerimisel.

    5 Song, Fu-Qiang; Liu, Ying; Kong, Xiang-Shi; Chang, Wei; Song, Ge, Progress on Understanding the Anticancer Mechanisms of Medicinal Mushroom: Inonotus Obliquus. – Asian Pacific Journal of Cancer Prevention 2013, 14, 1571–1578. http://dx.doi.org/10.7314/APJCP.2013.14.3.1571

    6 Weifa Zheng, Kangjie Miao, Yubing Liu, Yanxia Zhao, Meimei Zhang, Shenyuan Pan & Yucheng Dai, Chemical diversity of biologically active metabolites in the sclerotia of Inonotus obliquus and submerged culture strategies for up-regulating their production. – Applied Microbiology and Biotechnology 2010, 87, 1237–1254. http://dx.doi.org/10.1007/s00253-010-2682-4

    7 Sua Lee, Hwa Young Lee, Yohan Park, Eun Jeong Ko, Tae Hyun Ban,Byung Ha Chung, Hyun Soon Lee, Chul Woo Yang, Development of End Stage Renal Disease after Long-Term Ingestion of Chaga Mushroom: Case Report and Review of Literature. – Journal of Korean Medical Science 2020, 35, e22. http://doi.org/10.3346/jkms.2020.35.e122

    8 Thi Minh Nguyen Nguyet, Maria Lomunova, Ba Vinh Le, Ji SunLee, Seol Kyu Park, Jong Seong Kang, Young Ho Kim, Inkyu Hwang, The mast cell stabilizing activity of Chaga mushroom critical for its therapeutic effect on food allergy is derived from inotodiol. – International Immunopharmacology 2020, 81, 286–295. http://doi.org/10.1016/j.intimp.2017.11.025

    Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria I osa Eesti ravimtaimedest „Sild üle vaevavete ehk Kuidas murda etnomeditsiini koodi“ 24. jaanuari Sirbist.

    Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria II osa Eesti ravimtaimedest „Kange kadakas kangutab tõekspidamisi ehk Kuidas igast haigusest lõpuks Opel saab“ 28. veebruari Sirbist.

    Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria III osa Eesti ravimtaimedest „Püha pärn ja kuri koroonaviirus ehk Kuidas lõhmus meile raskel ajal korda läheb“

    Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria IV osa Eesti ravimtaimedest „Kuidas isegi palderjan ilma Leninita läbi ei saanud ehk Kuidas vanast rahvaravimist igati parketikõlblik Euroopa ravimtaim sai“ 22. mai Sirbist.

    Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria VI osa Eesti ravimtaimedest “Mürgine maikelluke, mida lihtsurelik ise endale sisse võtta ei julgenud ehk Taparelvad metsateel ja mõtetes”.

    Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria VII osa Eesti ravimtaimedest „Punastav naistepuna ehk Kuidas inetust pardipojast maailma tipptegija sai“

    Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria VIII osa Eesti ravimtaimedest “Põdrakanep ehk Kuidas suurem suguvend pajulilledele koha kätte näitab”

  • Inimkeelne aruanne inimmõõtmelise ruumi kohta

    LEELE VÄLJA

    1995. aastast peale koostatakse iga kahe aasta tagant Eesti inimarengu aruanne, mis annab ülevaate Eesti sotsiaal-majanduslikust olukorrast. See on siiani olnud sotsiaalteadlaste pärusmaa. Värskes aruandes on aga vaatenurka laiendatud ning sisse toodud ka teised, mitte vähem olulised elukvaliteeti mõjutavad asjad, nagu meid ümbritseva füüsilise ruumi, eelkõige avaliku ruumi kvaliteet ja identiteeti kujundavad püsiväärtused, nagu pärand ja looduskeskkond. Eraldi peatükk on pühendatud ka vaimsele keskkonnale, kusjuures aruteluruumi mõiste all on käsitletud nii ajakirjanduses kui ka ühismeedias toimuvat. Rõhuasetuste muutus on panustajate hulka toonud rohkem teadlasi ja laiema ringi huvigruppe. Võib oletada, et selleaastasel aruandel on lugejaid palju rohkem kui seni.

    Aruande meediakajastus iseloomustab hästi aruandes käsitletud meediaruumi olemust. Välja on valitud rahvast enam kõnetavad teemad: suurlinnastumine, maa ja linna lõhe, tulevikustsenaariumid jne. Seda, et aruandes on juttu ka n-ö pehmematest ja üksikisikule ehk rohkemgi korda minevatest nähtustest, nagu avaliku ruumi kvaliteet, pärand ja looduskeskkond, saab teada siis, kui lugeja jõuab päris aruandeni. Kui jõuab.

    Pärandi esiletoomine näitab kvalitatiivset muutust pärandikäsitluses: selles ei nähta vaid erialaspetsialistide imelikku tegevust, mis n-ö päris elu segama kipub, vaid ühiskonna vaimse ja füüsilise terviku osa. Pärandit on käsitletud laiemalt, igati kooskõlas tänapäevase pärandikäsitlusega. Vaadatud pole mitte ainult riikliku kaitse all kultuurimälestisi, vaid kogu varasemat ruumiloomet, mida saab kaitsta ka omavalitsuse tasandil planeeringutega. Seda enam mõjub aga muust tekstist irdsena pärandi peatüki alguses esile toodu, et kaitsealustest kultuurimälestistest veerand on halvas seisundis ja kasutuseta. See tõdemus iseloomustab pigem 1990. aastate keskpaika, mil praegune mälestiste nimekiri koostati. Hiljem lisatu moodustab sellest vaid väikese protsendi. Asjaolu, et meie mälestiste nimekiri ei peegelda praegust arusaama riigi kaitset vajavast pärandist ega ka pärandist laiemalt, oleks olnud siinkohal ehk kohane rõhutada. Alguses esile toodud trööstitu fakt oleks nii ehk mõistetavam ning seostunud ehk paremini muidu igati suurepärase analüüsiga, kus on välja toodud pärandi roll meie ruumikäsitluses ja arengustrateegiates.

    Paljude teada-tuntud pärandiaspektide juures, nagu turism, identiteet ja linnaruum, on esile toodud ja ära seletatud paljud valdkonna sõlmküsimused. Nagu näiteks, miks ei peeta vajalikuks varemeid üles ehitada ja mis on muinsuskaitsel koopiate vastu. Selgitada tuleb sedagi, millised on kultuuripärandi riikliku kaitse alla võtmise kriteeriumid ja kuidas on need arusaamad viimastel kümnenditel muutunud. Esile tuuakse viimase kümnendi kohaliku ja kahjuks ka riigi tasandi sageli lühinägelik ruumipoliitika, kui leitakse, et uue maja ehitamine on odavam ja otstarbekam kui olemasoleva korrastamine. See vastab tõele vaid siis, kui osa andmeid arvestamata jätta.

    Aruandes rõhutatakse: „Kaalukate ruumiotsuste tegemisel peab hindama ka pikaajalisi sotsiaal-majanduslikke mõjusid, sealhulgas arvestama ehitiste kogu elukaarega – ehitamise, kasutamise, korrashoiu ja lammutamisega; väärtuste juurde loomise ja säilitamisega ning asukohast tulenevate mõjudega“. Ilmekalt on esile toodud meie pärandikaitse vastuolud: paljud soovivad nautida keskaegset Tallinna vanalinna, reisida mööda Eestit ja imetleda kirikuid ning linnuseid, pidada uhkes mõisas pidu või nautida õdusat miljööd kunagises puitagulis, millest tänaseks on saanud nii mõneski linnas eliitrajoon. Kes aga võtab vastutuse, et pärand säiliks, et me saaksime seda kõike teha? See on jäänud väheste kanda. On selge, et avaliku hüvena käsitletava ruumi säilitamine ei saa jääda ainult eraomaniku kanda. Aruandes on välja toodud, et riigi eeskuju on selles küsimuses olnud vägagi ebajärjekindel. Positiivsetele näidete kõrval nagu riigigümnaasiumide renoveerimine on varnast võtta õnnetu Liberty suvemõisa juhtum.* See viitab meie ruumiga seotud plaanide kitsaskohale: sõltutakse poliitilistest otsustest, mis on sageli just sellisel tasemel, nagu otsustajate arusaamad ning haridus parasjagu võimaldab. Spetsialistide nõuannetega arvestamine on aga pigem õnnelik juhus kui reegel.

    Eesti inimarengu aruande pärandipeatükki võib vaadelda suurepärase sissejuhatusena muinsuskaitsesse, mistõttu peaks seda lugema iga valdkonnaga seotud ametnik, arendaja ja pärandihuviline, kes selles vallas midagi arvata tahab. Nii saavad ehk plaanid realistlikumad ja rumalad küsimused jõuavad hääbuda enne, kui need avalikult välja hõigatakse.

    Nii pärandit käsitleva peatüki kui ka kogu aruande suure väärtusena tuleb esile tuua ka n-ö inimkeelsus, mis annab võimaluse kasutada seda alustekstina kõigis aruandega hõlmatud valdkondades. Vältida on suudetud teadusliku teksti lastehaigusi ehk põhjendamatult keerulist sõnakasutust ja lohisevaid lause­konstruktsioone. Kõigile arusaadavalt on muu hulgas selgeks tehtud, mis on avalik ruum ja miks see inimesele hea on. Ka pärandi temaatikat ja loodusküsimusi on selgitatud paremini kui üheski senises avalikkusele suunatud dokumendis. Seega on aruandel ka suur potentsiaal õppematerjalina, seda nii gümnaasiumis kui ka kõrgkoolide esimesel astmel, aga ka näiteks ametnike tasemekoolitusel.

    * Liberty suvemõisast pidi saama presidendi residents. Selle projekteerimiseks on kulunud üle 350 000 euro, umbes pool iga-aastasest riiklikust restaureerimistoetusest. Hooned võeti vabaõhumuuseumilt üle 2014. aastal, ehitusprojekt koostati 2015. aastal. 2017. aastal otsustas president Kersti Kaljulaid presidendi residentsi siiski mitte rajada ning praeguseks pole otsustatud, mida edasi teha. Muuseumile, kus soovitakse hooned kasutusse võtta, ei ole neid samuti tagasi antud. (Juhtumi kirjeldus on pärit inimarengu aruandest.)

     

  • Kivist naised on nähtamatud

    ELO KIIVET

    Koolipõlves pidin igal aktusel kuulma paatosliku häälega loetud sõnu: „Meie kooli lipp, Härma-kooli lipp, eesti kooli lipp, ühegi plekita. Miina Härma neiukäed õmblesid esimese sinimustvalge lipu kahe sõbranna seltsis.“ Need neiukäed on mu ajju sööbinud igaveseks. Edasi läks asi segaseks, meelde jäi mingi siivutuvõitu jaburdus, et oleme oma emade õed ja isade vennad, kuigi tegelikult oli hoopis „Me oleme oma isade koolivennad, me oleme oma poegade koolivennad ajast aega. Me oleme oma emade kooliõed, me oleme oma tütarde kooliõed ajast aega.“ Nüüd üle lugedes tundub Lehte Hainsalu 1989. aastal kirjutatud lipu saatmise salm veidi nõretav, aga peaaegu normaalne.

    Üks teine asi, mis tollal tundus normaalne, tundub praegu haruldane ja ebatavaline. Nimelt seisis kooli ees Miina Härma kuju (Juta Eskel, 1984). Tollal nii igapäevane pronkskuju on osutunud tavatuks, tavapärast linnakujundust mitte järgivaks – tuleb välja, et pronksist või kivist naisi meie linnades näha ei ole. Ajaloo kulgu sekkunud naissoost teadlasi, loojaid, poliitikuid ja väljapaistvaid ühiskonnategelasi austavaid mälestusmärke lihtsalt ei leidu.

    Pronksist lagi

    Emas(looma)figuurid, väiksed mälestustahvlid või -pingid ei lähe siin arvesse. Naisi kui selliseid muidugi leiab. Nii et vähemalt silma nad pai(s)tavad. Naised on ju ilusad, harmoonilised, ümara joonega, sobivad eriti hästi esitama allegooriaid või kaunistama pargimaastikku, soovitavalt au naturel või siis nappides kehavorme rõhutavate lehvivate palakatega nagu Russalka ingel (skulptor Amandus Adamson, arhitekt Nikolai Tamm, 1902) või nn taksot püüdev paar Estonia taga (skulptor Lembit Paluteder, arhitekt Mart Port, 1959), kuigi mõlemad on mehist kaotust tähistavad monumendid.

    Hea näide on Tartus Vallikraavi tänaval peituv skulptuur „Õppiv tütarlaps“ (Juhan Paberit, 1959), mis nimetuse järgi kõlab nagu midagi arukat ja teistsugust. Aga ei, graniidist tütarlaps on loomulikult alasti, kuigi tarkust taga nõudjal on tõesti süles avatud raamat. Ülikoolilinnale au tegev kehakate seegi. Mare Mikofi „Maanaised“ (1974) Raekoja platsil viltuse maja ees kannavad küll siivsalt riideid ja on saanud äärmiselt auväärse koha linna peaväljakul, kuid jäävad anonüümseks. Kuhu on jäänud uhkusega oma nime kandvad naiste monumendid? Kas on ära tinistatud naised ise, nende mäletajad, märkajad või esiletõstjad? Kas lisaks (mõne jaoks nähtamatule) klaaslaele, mis naiste vaba eneseväljendamist piirab, on avalikus ruumis ka pronkslagi, mis võimekate naiste meenutamist takistab ja nad nähtamatuks muudab?

    Kolme linna, Tallinna, Tartu ja Pärnu, linnavalitsus avaliku ruumi kunsti üle väga selget ametlikku arvestust ei pea. Kõige ülevaatlikum tabel on Tallinna linnavalitsusel, mille järgi linna 188 mälestuskivil, mälestusmärgil, monumendil ja büstil on 34 korral kujutatud nimeliselt, s.t ees- ja perekonnanimega, päriselt elanud meest (lisaks TTÜs 13 mälestussammast) ja kahel naist. Nii moodustavad naiste monumendid üldarvestuses umbes ühe protsendi ja nimelistest 5,6 protsenti. Pingid, bareljeefid, mälestustahvlid ja hauatähised on loetelust välja jäetud, sest need ei ole piisavalt nähtaval kohal.

    Marie Underi valgest marmorist mälestusmärk (skulptor Mati Karmin, arhitekt Tiit Trummal, 2010) seisab rahvusraamatukogu ees, kuid üleelusuuruses ja kummalises kaerajaanipoosis kohmakas skulptuur vaimustavale luuletajale au ei tee ja mõjub paroodiana. Huumor iseenesest ei ole avaliku ruumi monumentaalteoste muidu nii tõsimeelses pildis üldse halb, aga mitte siis, kui ei saada aru, kas see on olnud taotluslik. 2019. aasta veebruaris avati mälestusmärk Politseiaias esimesele eestlasest linnapeale ja esimese eesti tütarlastekooli asutajale –abielupaarile Voldemar ja Elfriede Amanda Lenderile (skulptor Vergo Vernik, arhitekt Meelis Press). Vastakuti istuvad kujud jätavad mulje, justkui oleksid piparkoogitaina jääkidest kokku pandud, kuid mõjuvad õnneks võrdsetena ehk iseseisvate, eraldigi väärtustatud isikutena.

    Titeeas Lydia Koidula skulptuuri (Bruno Kadak) jaburale poosile on kirjanik Jüri Kolk pakkunud mõistliku seletuse, mis muidu solvavalt alavääristavale kujule annab suisa feministliku oreooli.

    Tartu 37 tähtsamast mälestusmärgist on püstitatud 26 meestele ja kaks naistele ehk oma nime ja näoga naisi on 5,4 protsenti kogu monumendipargist. Lisaks helilooja ja Tartu ülikooli esimeseks audoktoriks valitud naise Miina Härma kujule avati 2018. aastal mälestusväljak Lydia Koidula (Bruno Kadak) ja Johann Voldemar Jannseni (Mare Mikoff) skulptuuride tandemina, nüüd isa ja tütrena. Muidu kiiduväärt idee ja suurepärase uue avaliku ruumi rikub ära titt-Koidula, kes oma kuulsa isa juurest või varjust (Kroonlinna?) võsa poole jookseb. Selline võimsa naise infantiseerimine ei mõju autorite või tellija selgitustest hoolimata põhjendatult ja rikub kogu heast tahtest sündinud ansambli.1 Selle kõrval mõjub Miina Härma soliidselt isegi hoolimata oma vähendatud mõõdust ja vana kooli käsitlusest.

    Pärnu 23 skulptuurist ja mälestusmärgist on kaheksa meeste ja üks naise auks ehk 4,3 protsenti koguarvust. Suure kivi otsas troonib Lydia Koidula (Amandus Adamson, 1929), mis on rahvusromantiline ja veidi igav, olles oma kõrges paigutuses haaratav vaid kaugemalt. Kus on, sinna tuleb juurde – peale kuju koduks oleva omanimelise pargi (see au on ka kolmel mehel) on Koidulal Pärnus veel oma staadion (A. H. Tammsaarel ka).

    Kehmide valitsus

    Selline ikaldus ei ole midagi Eestile ainuomast. Kuna süsteemihälve patriarhaat on globaalne „traditsioon“, kannab ka naiste madalam või nähtamatum sotsiaalne positsioon ja visalt kaduvad soo­stereotüübid üleilmse harjumuse pitserit. Sajand tagasi kätte võideldud valimisõigus tundub tänapäeval tavaline, kuid naissoost president või kirikuõpetaja on nii mõnelegi jätkuvalt tabu, rääkimata naiste kivisse raiumisest ja avalikus ruumis pjedestaalile tõstmisest. Siinkohal räägin ma kujudest ülekantud tähenduses, mitte postamendi otsa pistetud topiste eestkõnelejana. Kuigi XXI sajandil pole figuraalsed monumendid ilmselt enam need, mis noorsugu inspireerivad või kunstiilma heakskiidu pälviks, siis küsimus pole „kas?“, vaid mismoodi meie kangelannasid mälestada.

    Suurbritannias on üheksa protsenti (mõne arvestuse järgi kolm protsenti) mälestusmärkidest püstitatud ajaloolistele ja mittekuninglikele naistele. Kui meespoliitikud on ära teeninud 65 mälestusmärki, siis naised null. Ka on kivinaiste seas populaarsemad fiktsionaalsed tegelased – 66 meeste 16 vastu. Anonüümsed meesfiguurid on enamasti sõdurid sõjamemoriaalidel, samal ajal kui naisfiguurid on aktid või nümfid, kujutades naiseksolemist emaduse, pühalikkuse või seksualiseerituse kaudu. Kurioosumina leiti, et Edin­burghis on rohkem nimelisi loomade kui naiste kujusid – vastavalt neli ja üks.2 Nii on Suurbritannias tehtud algatusi, mille eesmärk on saada linnaruumi rohkem naiste monumente, et niimoodi vähendada kivist soolõhet. inVISIBLEwomen veebisaidil3 tuuakse esile häid näiteid nagu „Wifies“, mis paigutab Edinburghi tänavaruumi elusuuruses portreesid naistest, keda sel moel austada soovitakse. Londoni linnapea Sadiq Khan on pannud kokku komisjoni, kes vaatab üle kõik linna mälestusmärgid (sh USA rahutuste taustal koloniaalmineviku altarit kõigutades), et vaatamisväärsused, tänavate ja hoonete nimed jms peegeldaks linna mitmekesisust, sh tõstes avaliku ruumi kunstis naisi esile.

    New Yorgi Central Park saab esimese päris naiste kuju alles sel aastal, kui Susan B. Anthony, Elizabeth Cady Stanton ja Sojourner Truth skulptuurigrupiga tähistatakse saja aasta möödumist naiste valimisõigusest. Nii on skulptor Meredith Bergmann lõhkunud justkui pargi pronkslae, sest ajaloolisi naisi seni esile ei oldud tõstetud – 23 meeste mälestusmärgi kõrval olid ainsad emasfiguurid lasteraamatutegelased Alice Imedemaalt ja Mother Goose.4 Kunst jutustab jätkuvalt meeste panusest ajalukku, jättes naistele mehi toetava, aga nimetuks jääva taustarolli.

    Kui rääkida põhjustest, miks ei saa avalikus ruumis olla rohkem naistele pühendatud kujusid, tuuakse tihti välja stampargumendid. Nii väidetakse, et praegusel ajal ei püstitata enam kujusid, vaid luuakse mälestusmärke sündmustele, mitte indiviididele. Aga miks siis ikkagi on nii palju tolmu ja tuvisitta koguvaid ajaloolisi mehekujusid? Tallinnaski on usk pronksmeestesse suur: eelmisel aastal toimusid ideekonkursid Jaan Krossi, Konstantin Pätsi ja Georg Otsa mälestusmärgi leidmiseks, kokku on kutsutud komisjon Sergei Dovlatovi mälestusmärgi rajamiseks. Selle valguses on eriti sisutühi vastuväide, et meil ei ole enam uute monumentide jaoks ruumi. Aga kes on öelnud, et hea avaliku ruumi kunst peab olema suurte mõõtmetega? Ja üldse, kujude asendamine teistega kustutab meie ajalugu! Aga miks on avalikus ruumis mõni üksik sündmus, üldjuhul sõda, nii ülevõimendatud? Ratsamonumentide rohkusest hoolimata räägib see ju vaid ajaloo ühest tahust! 5 Nii et tasakaaluni on veel pikk tee minna isegi väikese osa asendamisel ja midagi ajaloo pidulikest annaalidest kustutamata.

    Üks ilmseid põhjusi on siin kehm – keskealine eesti heteromees või keskklassist endast huvitatud mees. Kehmide valitsus on vaieldamatu, olgu siis avalikus arvamusruumis – kuulatagu raadio ainult meessaatejuhtidega poliitika­analüüse nädalavahetusel, vaadatagu intervjuusid tele-eetris, loetagu ajaleheartikleid või kommentaare – või otsustavatel ametikohtadel – oma­valitsused, riigiasutused, töörühmad, komisjonid jms on mehitatud (sic!) just nende enamusega. Näiteks Tallinna linnavalitsust ja linnaruumi määravaid tähtsamaid ameteid (linnaplaneerimise, transpordi-, keskkonna- ja kommunaalamet) on pikka aega juhtinud kehmid par excellence, mis tingib ka selle, et avalik ruum ei soosi jalgsi liikumist, ei ole mugavalt ligipääsetav lapsevankri või ratastooliga liikujale ega näe seal ka mälestusväärseid kivist naisi, sest ainuvõimus mullistunud kehmidele jääb see liiga kaugeks ja võõraks mureks.

    Ma ei ole seksist, aga …

    Feministlik urbanism ei ole meil levinud, seda ei ole isegi mitte teadvustatud. See hirmus f-sõna, millega ei taha end siduda osa nüüdisaegseid iseseisvaid ja haritud naisi, rääkimata kehmidest, kes kardavad seda rohkem kui vampiir päikest. Tegelikult on eesmärgiks luua kõiki ruumikasutajaid võrdselt kohtlev ruum. Kuidas mõjub ehitatud keskkond naistele või mismoodi mõjutab patriarhaalne ühiskonnakorraldus linnaplaneerimises osalemist, ei ole ju üldse ohtlikud küsimused, kuigi kehmidele ja nende tagantkiitjatele nii võib heiastuda. Alati on lihtsam taanduda ja öelda „ma ei ole seksist, aga …“ ja siis elegantse uperpalliga oma seksismi presenteerida.

    Omamoodi feministliku utoopiana mõjub Viini Asperni linnaosa, mis 2028. aastal valminult saab koduks 20 000 inimesele ja mahutab 20 000 töökohta ning on seejuures silmatorkavalt peresõbraliku kujundusega. Sel linnaosal on naise nägu. Kõik tänavad ja väljakud on nimetatud naiste järgi: seal asub Hannah Arendti plats, Janis Joplini promenaad, Ada Lovelace’i tänav, Madame d’Ora park jms. Viini 3750 mehe järgi nime saanud tänava kõrval tundub see köömes, kuid on siiski sümboolse väärtusega. Linnavalitsuse naisbüroo (Frauenbüro) eesmärk on tagada naiste ja meeste võrdne esindatus nii poliitikas, õigusloomes kui ka eelarve planeerimises. Frauenbüro esimene katsetus oli 1997. aastal naisarhitektide loodud tavapärasest paindlikumate korteritega elamukompleks, sellele järgnes Mariahilfi asumis tänavavalgustuse parandamine, istumiskohtade lisamine, kõnniteede laiendamine ja barjääride vähendamine lapsevankrite, ratastoolide ja eakate jaoks ehk linnaplaneerimises nn pehmete (feministlike!) väärtuste esiletõstmine. Viin teenis soolise võrdõiguslikkuse teenäitajana ÜRO tunnustuse.6

    Feministlik linnaplaneerimine hõlmab kõike alates turvalisusest, tänavavalgustusest, liikuvusest ja järelevalvest kuni monumentide soolise tasakaaluni. Peale kujude saab kivist ruumis isikustada tänavaid – läbi aegade on see üks lihtsamaid viise kellelegi austuse avaldamiseks.

    Tartu linna 480 tänavast 13 kannab naisenime, millest üheksa ilmselt kahetähenduslikuna muuna mõeldud (Astri, Eha, Hiie, Vilja, Õie, Õnne jt), neile vastandub seitse arhailist mehenime (Jaani, Jakobi, Lembitu, Aleksandri jt). Selgelt isikustatud nimelised tänavad on 36 mehel ja kahel naisel – Anna Haaval ja Lydia Koidulal. Või äkki on Käbi tänav austusavaldus Käbi Lareteile? Kas Ihaste Bajadeeri tänav austab Pallase legendaarset modelli Magda Beeki? Kui Julius Kuperjanovi tänavale vaid väikese täienduse lisamisel saaks ära märgitud ka tema abikaasa ja hindamatu põrandaaluse liikumise tugi Alice Kuperjanov, naiskodukaitse looja ja naisliikumise algataja.

    Tallinnas on 2016. aasta seisuga 1374 tänavat. Mehe täisnime kannab neist 41, ilmselt on meeste auks nimetatud seitse perenimelist tänavat (Gonsiori, Kotzebue, Kentmanni, Maakri, Roseni, Dunkri,7 Rotermanni), naise nime on vaid kaks: Lydia Koidula tänav Kadriorus ja Miina Härma tänav Lasnamäel. Varem on olnud omanimeline tänav kirjanik Elisabeth Aspel, kuid Liivalaia tänava pikendamise käigus 1970ndatel kaotati see ära. Kommunistlikest naistest väärisid tänavat lühikest aega kolm revolutsionääri: Leen Kullmani tänavast sai 1995. aastal Anni, Alice Tisleri tänavast 1990. aastal Magasini ja Alma Tiivase nime kandis Roopa tänav vaid ühe aasta. Naisenimelisi tänavaid on 23, mida on rohkem kui mehenimelisi (16). Oma nimega tänavaga austatakse veel Liblet ja Lestat, Saarepiigat ja Pöialpoissi.

    Pärnu 375 tänavast (2017 seisuga) on neli mehenimelist ja naisenimelisi ümmargune null. 2006. aastal tegi linnavolikogu küll katse nimetada Hospidali tänava Kuninga ja Pika tänava vaheline lõik Koidula tänavaks. Aga ilmselt jäi see pooleli, kuna eksiti pühendusnime korra nõude vastu, et isikute austuseks määratav pühendusnimi peab sisaldama isiku eesnime ja perekonnanime või isiku täielikku varjunime.8 Tõesti, meil on olemas selline valitsuse määrus aastast 2004, mis sätestab, et isikunime ei või kohale pühendusnimeks määrata selle isiku eluajal, aga keeldu ju (liigselt) naiste pühendusnimesid kasutada pole.

    Naiste eemalejäämine ühiskondlikelt jõupositsioonidelt väljendub ka nähtavas linnaruumis – liiga vähe on neile eraldatud tähelepanu tänavanimega või lubatud aupaistet monumendiga. Ajaloolised taagad maha raputanud ühiskonnas võiks olla nii, et kivist naised ei ole nähtamatud: feminism ei põleta tuhaks, vaid ehitab võrdsemat ruumi.

    1 Elo Kiivet, Paatoslikkusega võitlev linnaväljak. – Maja 2019, nr 1 (95).

    2 More Monuments to Women. Public Monuments and Sculpture Association 7. III 2019.

    3 https://www.invisiblewomen.org.uk/

    4 Women to take their place among New York’s all-male lineup of statues in Central Park. – NBCNews 22. X 2019.

    5 Kriston Capps, The Gender Gap in Public Sculpture. – Citylab 24. II 2016.

    6 Elle Hunt, City with a female face: how modern Vienna was shaped by women. – The Guardian, 14. V 2019.

    7 Hannele Rudi, Kaart: kellel jõukatest tallinlastel on oma tänav. – Postimees 1. III 2019.

    8 Tõnu Kann, Isikunimedega ristitud tänavad on haavatavad. – Pärnu Postimees 7. I 2006.

  • Kirjanik, Eesti Vabariigi kodanik

    PILLE-RIIN LARM

    Lahkunud on kirjanik Erik Tohvri (22. III 1933 – 12. VI 2020). Siin võiks asuda tema „ametlik“ nekroloog, kuid kellelt seda küll paluda? Kirjanik Tohvri ei kuulunud justkui kuhugi. Küll aga kuulus talle lugeja süda.

    Erik Tohvri, kodanikunimega Hans-Erik Laansalu, oli pärit Rakverest. Õppis Rakvere 3. algkoolis, Jägala-Joa koolis ja Kodasoo koolis. Lõpetanud Tallinna elektromehaanika tehnikumi, sai temast elektritehnik. Ametis jõudis Tohvri olla ETKVLis, Tallinna Elektrivõrgus, Harju Elektris ja firmas ABB HE. Levinud on teadmine, et Tohvri hakkas ilukirjandust viljelema pärast pensionile jäämist, kuid õigupoolest oli ta kirjanduslike katsetustega alustanud juba koolipõlves. Ta on kirjutanud kuuldemänge, novelle, humoreske ja filmistsenaariumi. Romaanideni, tõsi küll, jõudis Tohvri alles elusügisel, ent see-eest kuidas! 2001. aastal ilmunud „Majadele jõe ääres“ on järgnenud üle 30 romaani ning mälestusteraamat „Peeglikillud“ (2006). Romaan „Kaldaliiva“ tõi Tohvrile A. H. Tammsaare nimelise kirjandusauhinna (2006). Küllap oli talle hinnatavam kui väärika nimega preemia lugejate tunnustus: Tohvri troonis Eesti rahvaraamatukogude laenutushüvitiste edetabeli tipus terve kümnendi (2009–2019). Väga menukad olid ta teosed juba mitu aastat varem ning küllap loetakse neid meelsasti edaspidigi.

    Erik Tohvri viimane romaan „Elupõletajad“ ilmus ju alles mullu. Tohvri kirjutas raamatu teadmisega, et aina kehveneva nägemise tõttu neid temalt rohkem ei tule. „Elupõletajates“ söandas Tohvri ühtlasi puudutada teemat, mis tema senistes tavaliste inimeste igapäevaelu ja suhteid käsitlevates teostes varjus oli püsinud: seksuaalsust. Sümpaatne on teosest kumav kreedo, et õigupoolest on elupõletamine see, kui ilma armastuseta raisatakse oma eluaastaid ning keelatakse endale õnne.

    „Ma tänan kõiki, kes minu ajaviiteks kirjutatud romaanidest on osa saanud!“ loeme „Elupõletajate“ tagakaanelt. Kõlab justkui hüvastijätt? Ometi ei olnud tegu Tohvri viimase pöördumisega. Kirjandusest kõrvaletõmbumine ei tähenda ometi endassesulgumist. Avarate huvidega kirjamehe sulest ilmus alles nüüdsama Sirbis artikkel „Riik, mille hümnis puudub riigi nimi“ (6. III 2020). „Kas see oleks siis suur pühaduse teotus, kui asendaksime Jannseni tekstis maskuliinsust rõhutava sõna „isamaa“ kõigiti sobivama Eestimaaga?“ mõtiskletakse selles.

    „Erik Tohvri on kirjanik, 1933. aastast Eesti Vabariigi kodanik,“ tutvustas end kaastöö autor.

    Head teed, Erik Tohvri!

     

  • ,

    Pilk Berliinist VI Tühermaa kui inimõigus

    MELE PESTI

    Mida küll peale hakata, kui keset kasvavat metropoli on äkitselt vabaks jäänud üks lahmakas maa-ala?

    Põhjusi võib olla mitu. Üks sagedasem on uue transpordisõlme ehitamine ja sellega kaasnev vana keskuse hääbumine. Kui raudteede sõlmpunkt kandub teise kohta või vana lennujaam pannakse kinni, siis on järsku keset linna palju vaba pinda. Omavalitsusel tekib harukordne võimalus ümber mõtestada oaas keset linnakõrbe ja anda piirkonnale uus hingamine.

    Enamik maailma linnajuhte ei näe siin probleemi ega isegi vajadust mõttepausi järele. Eks areng vajab rahastamist, linna kaukad täitmist, lööme kopad mulda! Kinnisvara on kasvavas linnas alati juurde tarvis.

    Berliin oma 3,7 miljoni elanikuga on Euroopa Liidu suurima rahvaarvuga linn. Pärast Teist maailmasõda on rahvaarv püsinud siin pidevalt üle kolme miljoni ja elamispinda on alati puudu. Ometi on Berliinis näiteid selle kohta, et on otsustatud jätta üüratud linnarohumaad täis ehitamata ja kinkida need hoopis linlastele. Sest linn, inimsõbralik linn, see ei ole ju kõigest majad ja tänavad.

    Kaks märkimisväärset koos kodanikega arendatud puhkeala asub Lõuna-Berliinis. Linna kuulsaim avalik rohu- ja mängumaa on endine Tempelhofi lennuväli Neuköllni linnaosa servas. Veelgi lennukam linnapark on aga Gleis­dreieck, mis jääb Kreuzbergi ja Schönebergi linnaosa vahele.

    Berliinis leidub rohumaid, mis on otsustatud jätta täis ehitamata. Linna kuulsaim avalik rohu- ja mängumaa on endine Tempelhofi lennuväli.

    ***

    Tempelhof on nime saanud Templirüütlite ordult, kellele kuulusid siinsed maad. Preisi ja hiljem ühendatud Saksa väed pidasid Tempelhofi väljal paraade. 1923. aastal rajati siia lennujaam ja paar aastat hiljem asutati ka Deutsche Luft Hansa, praeguse Lufthansa eelkäija. Ettevõte on õigusjärglase staatusest siiski loobunud – ehk seetõttu, et lennukisabadel ilutsesid natside võimu ajal suured haakristid.

    Adolf Hitleri peas valmis kurjakuulutav plaan luua uus maailmapealinn Germania. Tempelhofi lennujaamast pidi saama värav Germaniasse, värisema panevalt võimas sissepääs vana maailma suurejoonelisse südamesse. Aastatel 1934–1939 ehitatud uuest terminalist sai 300 000 ruutmeetriga maailma suurim katusega ehitis, mida saab uudistada tänapäevani. Hoone sarnaneb lendava kotkaga, tiibadeks on poolringikujulised angaarid.

    Maailmakuulsaks sai Tempelhof alles siis, kui Saksamaa oli Teise maailmasõja kaotanud ja Berliin sektoriteks jaotatud. Nõukogude väed lõikasid 1940ndate lõpul Lääne-Berliini muust maailmast ära. Lääneriigid tõid eluks hädavajalikku lennukitega Tempelhofi ning puistasid lennuki saabumist vaatama tormanud lastesumma õhust kommisajuga üle. Külma sõja ajal oli lennujaam USA vägede käes, alates 1980ndatest korraldati ka kommertsreise. Pärast Saksamaa ühendamist anti Tempelhof 1993. aastal üle Berliini võimudele. Lennuliiklus üha vähenes ja lõpetati 2008. aastal täielikult. Kaunil maikuul 2010 lubati rahvas lennuradadele lõbutsema. Hiigelsuur roheala täitus kiirelt tervisesportlaste, laste- ja koerajooksutajate, lohelennutajate, piknikupidajate, joogaharrastajate ja grillipidulistega. Kõik sobib, kõigile on ruumi!

    Õige pea läks avaliku ruumi fännidele asi põnevaks. Tempelhofi lennuvälja kogupindala on 300 hektarit. (Ala haldajad tavatsevad välisajakirjanikele meenutada, et Monaco vürstiriigi pindala on 200 hektarit.) 2011. aastal valmis plaan ehitada sinna äri- ja elumaju, mida linn hädasti vajab. Räägiti 4600 taskukohasest korterist ja uuest linnaraamatukogust. Kinnitati, et üle veerandi rohealast kasutusele ei võeta.

    Õiget berliinlast sellise jutuga ära ei osta, ta ei usu katteta lubadusi. Veerand 300 hektari suurusest piknikuplatsist kinnisvara alla? Mitte mingil juhul! Juba 2008. aastal olid Tempelhofi lennujaama fännid korraldanud referendumi jaama sulgemise ärahoidmiseks. Just siin tegi ometi üks vendadest Wrightidest, Orville, 1909. aastal 150 000 elevil silmapaari ees oma lennumasinaga kaheksa ringi! Just Tempelhof oli ometi viie raske aastakümne jooksul Lääne-Berliini iseseisvuse sümbol! Enamik hääletanuid oligi sulgemise vastu, kuid osalejate arv jäi liiga väikeseks. 2011. aastal moodustati kodanikuühendus 100% Tempelhofer Feld, kes võitleb looduskoosluste ja puhkeala eest ning ajaloo ja natsismiohvrite mälestamiseks pargi täiskujul säilitamise eest. 2014. aasta europarlamendi valimistel said berliinlased ühtlasi hääletada hiidpargi säilitamise poolt või vastu. Pargisõbrad võitsid suurelt, Berliini valitseval senatil koos kinnisvarasektoriga tuli vastu võtta masendav kaotus.

    ***

    Ehk mitte nii suurejooneline, ent põnev on ka teise suure linnapargi ajalugu. Gleisdreieck (kolme nurga rada) on koht, kus 1902. aastal avati suurejooneliselt U-bahni keskus. Raudteede kolmnurgas kohtusid loomaaia, Potsdami platsi ja Varssavi silla liin. 1908. aastal põrkasid siin kaks rongi nii õnnetult kokku, et üks vagun kukkus kõrgelt viaduktilt alla ja 18 inimest sai surma. Peatselt ehitati uus kahel tasandil jaam.

    Pärast Teist maailmasõda hakkas Ida- ja Lääne-Berliini piir jooksma Gleisdreiecki lähedal. Varem tähtsad rongiliinid võeti maha, jäi vaid linnaliiklus. Ent ka S- ja U-bahni liin sumbus veidi ida pool müüri juures tupikusse. Raudteed ja jaama ümbrus kasvasid kiirelt võssa.

    1970ndatel plaaniti tühermaale kinnisvaraarendusi ja maanteed, kuid lääneberliinlased märkasid, et see on ideaalne koht puhkealaks ja pidurdasid plaani. 1997. aastal jõudsid Berliini võimud otsusele rajada võsastunud raudteejuppe täis 26 hektari suurusele alale park. Elanikke kaasati aruteludesse ja tehti küsitlusi. Selgus, et täielik hooletusse jätmine oli maastikule väga hästi mõjunud ja seal oli arenenud liigirikas taime- ja putukakooslus. Nii loodi parki avastusala, kus lapsed saavad mudas möllata, loomi ja taimi uurida, ning lähiala elanikud peavad oma jõududega Roosilõhnaparki. Linnalikke väärtusi hoiavad ülal suur rulapark, muhkudega trikiratta- ja rulluisualad, pingpongilauad jms.

    Taastatud raudteel kihutab vahel pargi keskelt läbi kiirrong ICE, aga ülekäigud on nii turvalised, et see ei sega pargis mõnulemist. Roostes raudteerööpad, mille vahel väänlevad taimed, mõni vana vedur või viaduktijupp vaid kaunistab keskkonda ja meenutab sajandi­tagust hiilgust. Berliini putukaväil sündis seega loomulikul teel, kui tükikeses linnast lubati loodusel oma tööd teha.

     

  • Kaanetekst

    Mihkel Tiks, Krimmi vang. Esimene osa, Ukraina aeg. Toimetanud Kai-Riin Meri. Kujundanud Tõnis Kipper. Tänapäev, 2019. 468 lk.

    Mihkel Tiks, Krimmi vang. Teine osa, Vene aeg. Toimetanud Kai-Riin Meri. Kujundanud Tõnis Kipper. Tänapäev, 2020. 342 lk.

    Kunagine Vikerkaare ja Teater. Muusika. Kino (pea)toimetaja Mihkel Tiks on nagu „Leiutajateküla Lotte“ kuulsusrikas kõrvaltegelane kärbes Jaak, kes on enda meelest paras „pillimees, pullimees, spordimees ja üldse üks akkaja mees“. Ka Tiks on viimase kümnendi jooksul kirjutatud romaanides ennast mängumeheks, elumeheks, ärimeheks ja muidumeheks tituleerinud, aga nüüd on tema alter ego Vanamees.

    Vanamees paistab esmapilgul olevat tüüpiline nostalgiline mugavus­pagulane, kes põgeneb peremurede eest odavasse ja sooja Krimmi. Üsna kiiresti selgub, et Vanamees ei ole lihtsalt sooja merevett ja odavat õlut armastav onkel, vaid ka naistemees. Lõputu võrgutamine läheb paraku kiiresti naeruväärseks. Sündmusi on „Krimmi vangis“ väga palju, kuid neist ei moodustu sidusat tervikut. Samuti ei leia siit konflikti, paeluvat poeetikat ega ka põnevalt välja joonistatud karaktereid, teisisõnu kunstilist väärtust. Siiski ei saa öelda, et Tiks üldse sõna ei valda – ümber oskab ta jutustada. Diloogia teises osas on ta andnud näiteks kaaluka ülevaate Ukraina sõjast ja Krimmi annekteerimisest.

    Kuigi „Krimmi vang“ sai Tänapäeva romaanivõistlusel teise koha, tuleb tõdeda, et tegu on pigem väljaprinditud blogi või aja dokumendi kui ilukirjandusega. Õnneks on ka autor sama meelt: „Ma ei pea end kirjanikuks, olen kirjanduslike huvidega Eesti pensionär.“

    HANNA LINDA KORP

     

    Tõnu Õnnepalu. Pimeduse tunnil. Kujundanud Indre Suur, Tõnu Õnnepalu fotod. EKSA, 2020. 86 lk.

    Tõnu Õnnepalu üllatab riimitud luuletuste koguga, kusjuures juba vormivalikus on eksistentsiaalset ängistust, midagi, mis sunnib tunnet ja mõtet kirja panema vabavärsist loobumise hinnaga. Aga selles on ka pääsemine: ellujäämine äärmuslikus olukorras, „pimeduse tunnil“ nõuab distsiplineerivaid strateegiaid. Ometi ei ole riimide poole pöördumine väga ehmatav: seda võib näha loogilise jätkuna Õnnepalu loomingus viimase kahe kümnendi jooksul järjest süvenenud vanamoodsuse või XIX sajandi ihalusele, mis lähtub kultuurist, progressist ja tehnoloogiast küllastunud maailma kriitikast. Osake „vanast maailmast“ on ka käesolevas raamatus esinev kõrgema ja nähtamatu jõu kujund, mida arendatakse jumalaga vestlemise vormis, kus domineerivad vastamata jäävad küsimused, arusaamatus ja ahastus, mõnel hetkel lootus. Meenub Õnnepalu kunagise mõju­autori, Ernst Enno looming, teispoolsuse tunnistamine, tee ja kõndimise kujund. See on eksistentsiaalsete küsimuste luule (vrd Ristikivi „Inimese teekond“), kust seekord puudub Õnnepalule muidu nii tunnuslik meeleolude sünteesimine taime- ja linnunimetusi kasutavates täpsetes looduspiltides. Jäänud on meri, saar, tuul, kuu, aastaajad – kõik klassikalise luule suured sümbolid, paigutatuna pimedusse, õhtusse ja öhe. Inimene selles öös on eksleja, elus pettuja, võõras ja korraks pajats, üksiklane loomulikult. See on tugeva isikliku kriisi raamat, kus depressiivsete meeleolude vahel vilksatavad „kõri nööriv sall“ ja „o-st läbi torgatud köiest aas“. Kui lõpuks seistakse ajajõe kõrgel kaldal ning tuntakse jõkkeviskumise kiusatust, siis päris viimastes värssides terendab ometi veel midagi: „Tean ometi: öö tulles süütan lõkke / nüüd alati. Nii kaua kui sa tuled.“

    JANEK KRAAVI

     

     

  • Luulesalv

    LEANIKA TAMM

    ALBIKÄRA-ANTSU PÄEVA KÜSIMUS:

    Kuidas on edaspidi olla
    õige, uhke ja hää?

    Ants alati on tubli mees,
    ei kedagi ta salga,
    kõik, mis ta plaanib,
    hästi teeb,
    käib käsukorras
    kiire ajavooluga
    ta ühte jalga,
    teeb vaimu harimiseks tööd
    ja tellingutes ikka hoiab
    oma silmaringi.

    Ei joruta,
    ei korraldustel käega löö
    ja viksilt võõpab üle iga
    tuhmund vaatepingi.

    Aga
    Ants-unistaja,
    tema sees
    see sunnik,
    tema hoiab südames
    üht imetabast geišapilti
    hardalt õhates.

    Ants-teomees tõlgendab
    nüüd tänapäeva tarkust
    abiks võttes
    oma unistaja hingepeeglit.

    Saab tulemuseks:
    #face paint!
    depressiooni,
    endarõõna,
    koormatäie süüd
    nii rassismis
    kui ka
    soolises diskrimineerimises
    (kui mitte hullemas).

    Ants teatrisse ei julge enam minna,
    ta sahtlipõhjast võtab teatrikavad:
    Madame Butterfly,
    Othello,
    küllap miskit leiab veel –
    neist saunaahjus lõkke
    korralikult teeb.
    Süü põleb tuhaks,
    ihu-hinge koos
    saab saunas puhtaks.

    Ants vabandab,
    Ants toimib,
    nagu peab!

    Aga …
    Ants-unistaja ikka
    hingesahtlipõhjas kahtleb,
    kuis
    nõndamoodi
    käsukorras
    unistusi,
    mälestusi
    kunstist
    tapma
    peab …?

    Mis oleks koledam,
    kas vaimus minevikku taluda
    või, tõstes vabandused
    inimmere vastu,
    kunst lõpetada?

     

  • Võtame elust miinimumi!

    VEIKO MÄRKA

    Urmas Vadi lühilugude kogumik on meelelahutuse ning ängi ere ja mitmepalgeline kooslus. Lugude tegelased valdavalt kokku ei puutu, kuid teos mõjub siiski terviklikult. Sündmused nende elus – või pigem üsna sündmustevaesed elulood – on haledad ja naeruväärsed, Vadi autoripositsioon irooniline, paiguti humoorikaski.

    Pealkiri „Elu mõttetusest“ tundub esmapilgul liiga pretensioonikas. Juba esimesed leheküljed avaldavad aga oma mõttepinge ja sugestiivsusega nii sügavat muljet, et see küsimus osutub ülearuseks. „Elu mõttest“ oleks sama hästi sobinud, vastandid antud juhul mitte ainult ei täienda teineteist, vaid on püsisuhtes. Kuigi raamatus räägitakse rasketel teemadel, on seda lihtne lugeda lugude lühiduse, aga ka sisulise selguse tõttu.

    Ka autoripositsioon ei jäta liiga pretensioonikat muljet, ehkki teose jutustaja on kogu tänase Eesti elu kroonik. Pettunud inimeste küla all, millest kroonik pajatab, tuleb ju mõista kogu tänapäeva Eestit, täpsemalt läbilõiget sellest, sest Vadi tegelased ei ole äärmuslikud tüübid, vaid lihtsad inimesed meie kõrvalt. Enamasti on tegu keskealiste, keskmise sissetulekuga inimestega ning spetsiifilise keskeakriisiga: suur osa elu on elatud, tahaks mingeidki tulemusi näha, aga tulemused on nirud või puuduvad üldse. Nende inimeste elu ei ole haruldane, vastupidi, see on halastamatult eluline. Loosunglikult on sõnastatud üks raamatu juhtmõte „Võtame elust miinimumi!“ (lk 153), kuid selline vabatahtlik valik on raamatus erandlik, enamikul tegelastel ei lastagi elult üle miinimumi võtta. Kui keegi on ootamatult terve päeva väga õnnelik, hakkab ta kahtlema, kas ta pole mitte surnud (lk 173).

    Raamat on algusest lõpuni tragikoomiline. Koomika avaldub situatsioonides. Inimvihkaja ei suuda Facebooki mõjul ühel hommikul enam oma loomust järgida, võtab vastu kõik sõbrakutsed ja laigib isegi kassipilte, kuni saabub selgus: „Miks see Facebook inimesega niiviisi teeb!“ (lk 29). Vana mees läheb haiglasse vaatama oma infarkti saanud naist. Ta armastab teda, kuid öelda suudab vaid: „Noh … Sul on nii palju igasugu voolikuid ja juhtmeid küljes … sa oled nagu robot“ (lk 50). Mees, kellelt teine mees on naise üle löönud, otsib võimalust selle teisega kokku saada, et esitada põletav küsimus „Aga miks sa mind kunagi ei laigi?“ (lk 133).

    Traagiline on eelkõige üldine taust. Väikeste inimeste hingel on ka väikseid muresid raske taluda – täpselt nagu lapsel rasket kohvrit tõsta. Autori iroonia tuleneb elu realiteetidest ega ole taotluslik. Tähtsal kohal on raamatus tegelaste omavahelised mittemõistmised, kommunikatsioonihäired, sageli isegi kartus neid häireid põhjustada. Need mõjutavad isegi abikaasasid ja sõpru, rääkimata pealiskaudsematest tuttavatest.

    Tegelaste üldise iseloomustamise lähtekohaks võib võtta tuntud palve: armas jumal, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma ei saa muuta, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust neil alati vahet teha. Vadi tegelastel on meelekindlust ja julgust, kuid puudub tarkus, mistõttu esimesed kaks leiavad sageli rakenduse, mis pole sihipärane. Näiteks hakkab inimene lapsest peale koguma raha, väärtpabereid, väärismetalli ja kinnisvara, et elu oleks veidigi lihtsam. Lõpuks tuleb välja, et ei olnud (lk 18).

    Krooniku positsioon eeldab objektiivsust. Vadi suhtumine tegelastesse on ühtmoodi kiretu: ta vaatab kõike kõrvalt, teda ei seo nendega miski. See pole siiski raasugi igav, sest tegelased ise on nii huvitavad.

    Kunstnik Anu Kookla ja Urmas Vadi köitsid osa „Elu mõttetuse“ tiraažist nahka.

    Vormilt on raamat omapärase range struktuuriga. Lood lõpevad tavaliselt mingi kokkuvõtva fraasiga (kommentaariga), mis ühtaegu selgitab, ent esitab ka uusi küsimusi. Näiteks külastab ajalootudeng endist professorit, kelle abikaasa on hiljuti surnud. Professor: „Jah, suri ära ja nüüd on hea rahulik olla“ (lk 85).

    Vadi proosaraamatud ja trükitud näidendid on olnud senimaani huvitavad, aga raskepärased. Leidliku või vähemalt ootamatu lõpplahenduseni on jõutud üsna keerulist ja aeganõudvat rada mööda. Sageli on tundunud, et väärikale lõpule on ohverdatud üsna palju eelnevast, liialdatud saladuslooride ja lugeja-vaataja eksitamisega. „Elu mõttetusest“ on igasugusest keerutamisest vaba. Ühel tegelasel tuleb keset päeva kange uni peale. Ta läheb magama oma välja üüritud korterisse, sest teab, et üürnik on päeval tööl. Lahkudes jätab üürnikule voodi servale tahvli šokolaadi, mille tekkimist üürnik seletada ei suuda. Järgneb kokkuvõte: „Aga vaat, las midagi jääda ka saladuseks“ (lk 119). See on tõesti üks väheseid asju, mis raamatus saladuseks jääb, sest Vadi täpne kirurgikäsi kisub kõik varju otsivad probleemid enamasti päevavalgele.

    Nagu kroonikates või päevikutes ikka juhtub, on mõne päeva ja inimese tarvis vaja rohkem ruumi, mõnele piisab paarist reast. Vadi sissekanded jäävad enamasti poole lehekülje kanti, aga leidub ka lühemaid ning pikemaid. Kõik tekstid pole siiski võrdse tasemega. Leidub anekdootlikkust, puänti puändi pärast. Korduv ning eraldi lehekülgedele asetamisega rõhutatud lause „Kogu aeg tuleb nutt peale“ jääb kuidagi õhku rippuma. Need on aga pisiasjad. Kõik muu jätab sedavõrd läbimõeldud ja sügava mulje, nagu oleks elu mõttetuse skeemide ja avaldumisvõimaluste otsimine Vadi enda elu mõte.

    Sel juhul on ta selle leidnud. „„Kas nii ma surengi?“ Pikk piinlik paus. „Ei, nii ma elan““ (lk 66).

    Mõttetu elu paratamatu jätk on mõttetu surm. Paljudes lugudes on see side välja toodud. Paljudes lugudes valmistutakse surmaks – põhjalikult ja südamega, kuid märkimisväärseid edusamme tegemata. Vana naine peab selleks, et teda ilusaks peetaks, enne ära surema. Juba esimeses loos täheldab küla, nüüd juba suurlinna vanim elanik oma ebatavaliselt pikaks veninud elu kohta: „Nojah, aga mis see muudab?“ Isegi järgnev abielupaari karakteristika viib elu mõttetuse konstateerimiseni: „„Riin on minu kõige parem sõber, ta on mu elu armastus, ja ta on ka seksuaalselt atraktiivne. Me oleme Riinuga ühtne meeskond. Meil on ühine rahakott, me panustame võrdselt pereellu, koristame koos, võrdselt tegeleme lastega““ (lk 45). Sõnad, ainult sõnad …

    Pettunud inimeste küla elanikud esindavad tänapäeva keskmise eestlase väärtusi, hoiakuid ja sihte. Nad tahavad anda ühismeedias võimalikult palju laike ja jagada postitusi, nad tahavad selle eest ise võimalikult palju laike ja jagamisi vastu saada. Nälgivatele ugandalastele jõuludeks kanade saatmine, varjupaigast koerte võtmine või ainult kasutatud riiete kandmine ei ole jätku­suutlikumad ideed. Sellistest inimestest polegi palju tahta. Eluga rappaminek pole raamatus juhuse või ebaõnne süü, vaid loogiline areng.

    Siiski ei ole raamat üdini pessimistlik. Elada saab ka teisiti, mõttega – selleks on palju võimalusi. Esiteks muidugi kirjutada sama hea raamat või veel parem kui Vadi oma. Või maalida mõni väga ilus pilt või aretada uus omanimeline lillesort. Van Goghi elust räägitakse tänapäevani – ja mitte sellepärast, et ta oma kõrva peast lõikas, vaid ikka maalide pärast, kõrv on ainult kirss tordil.

    Erandlik lugu on „Loomalood. Kääbussiga“, kus elu mõte või mõttetus on üsna kõrvaline asi. Mure allikas on sea nimi, mis langeb juhuslikult või tahtlikult kokku naabripere väikese tütre omaga. „Kõik järgnevad päevad käisin ringi nagu kuutõbine, mu peas vasardas: kuidas kurat nad võisid meie tütre nime panna oma seale! Ka naine oli mul nagu arust ära, vahel puhkes ta isegi meie tütart vaadates nutma, kuigi meie Marelle on lihtsalt üks pisike kaheaastane tüdruk ega teadnud midagi, mis tuuleiilid ja tormihood käisid üle tema väikese heleda pea“ (lk 136). Kui muidu on raamatus palju pinget, aga vähe konflikte, siis see tõuseb esile mõlema poolest, samuti ootamatute süžeepöörete tõttu. Tegu on ka kogumiku pikima jutuga (10 lk).

    Kuna Vadi on vähemalt sama palju dramaturg kui proosakirjanik, tuleb esitada küsimus: kas „Elu mõttetusest“ kõlbaks dramatiseerimiseks ja lavaletoomiseks? Minu meelest kõlbab küll. Vadi kroonik on ühtaegu tegelane ja jutustaja nagu Antonio Banderase Ché „Evita“ filmis. Siin leidub lavastust koos hoidvaid tegelasi ja lugusid, eriti muidugi väga piinlik ja jabur armukolmnurk Riinu, Mardi ja Kalle vahel, aga ka kurb naine sädemeid pilduvas voodilinas ning tema abikaasa Andres, krooniku kolleeg Karl, kes kirjutab küll ainult naistest, jne. Jutustaja kuju abil saaks ükskõik kui erinevad lood takistusteta omavahel siduda. „Elu mõttetusest“ on ju ka raamatuna tervik.

    „Elu mõttetusest“ on täiesti uus tase ja omaette nähtus nii Vadi senises loomingus kui ka eesti kirjanduses üldse. Kas just tüvitekst, aga ladvatekst kindlasti.

    „„Ma nägin unes, et ma suren ära, ja sel hetkel, kui ma ära surin, sain ma teada, et mitte mingit järgmist elu ei tulegi.“

    „Ega ei tulegi. Katsu nüüd uuesti magama jääda““ (lk 49).

     

  • Tellijad saavad tervikliku Sirbi laupäeval

    Trükikojas köideti eksikombel kokku vaid pool tänast, 19. juuni Sirpi, seega jõudis tellijateni ajaleht, millest 24 lehekülge (leheküljed 13-36) on täitsa puudu.

    Täna köidetakse kogu tiraaž uuesti, terviklik 48leheküljeline Sirp jõuab kõigi tellijateni laupäeval ja ilmselt jõuab veel ka täna müüki.

  • ,

    Näitus “Aeg unistada või karta?” Kogo galeriis lõppeb kunstioksjoni ja Kago kontserdiga

    _Foto Marje Eelma
    Eike Eplik. Unistuse teekond hapust viinamarjast päikeseloojanguni (2020) ja Holger Loodus Opnl 1 (2020)

    Reedel, 19. juunil algusega kl 18.15 toimub Kogo galeriis näitusel “Aeg unistada või karta?”oksjon. Peale oksjonit kell 20.30 toimub galerii ees Aparaaditehase õuel Lauri Sommeri, artistinimega Kago kontsert ühes tema tõlgitud indiaani luuleantoloogia esitlusega. 

    20% oksjoni müügitulust läheb annetusteks kunstnike poolt valitud heategevusorganisatsioonidele: Inimõiguste Keskus, Eestimaa Looduse Fond, SOS Lasteküla,  Eesti Naiste Varjupaikade liit, Eesti Metsa Abiks, Toidupank ja Peaasi. Rohkem infot oksjoni kohta ning teoste kataloogi leiab Kogo galerii veebilehelt.

    Foto Marje Eelma
    Kiwa Tšaika (2020)_

    Näituse idee ja pealkiri “Aeg unistada või karta?” tekkis eriolukorra esimesel nädalal ning kohe kutsuti kunstnikke ka sellel teemal kaasa mõtlema. Näitus koosneb 11 kunstniku erinevas meediumis kunstiteostest – õli- ja akrüülmaalid, akvarellid, graafika, fotod ja installatsioonid. Näituse jooksul valmisid kunstnikega videointervjuud unistamisest, hirmust ja näitusel olevatest teostest. Interjuud on vaadatavad Kogo galerii Instagramis, näoraamatus ja YouTube‘s

    Kristi Kongilt on näitusel 21 akvarelli, mis moodustavad justkui päeviku igapäevastest

    Foto Stanislav Stepaško
    Kristi Kongi Pilved olid toas ja aitasid end ära kaotada. Toa ukse august kumas roosakat (2020)_

    tähelepanekutest seoses valguse, värvide ja emotsioonidega, laotades vaataja ette esteetilise taju nüansirikkuse. Holger Loodus leidis just eriolukorras võimaluse pöörduda tagasi varem mällu sööbinud piltide juurde ning neid maalimeediumis analüüsida. Need kujutised on teda köitnud ja lummanud, neis näib peituvad eriline saladus, aken tundmatusse maailma. Alexei Gordin lõbustab vaatajaid taas grotesksete ning justkui päevakajaliste, kuid võib-olla hoopis igavikuliste maalidega, mis räägivad kunstmaailma suhtest majanduse ja ühiskonnaga. Kiwa loob heliinstallatsiooni varasemate performance’ite käigus põletatud mikrofonidest ning 3 uut maali, millest üks kujutab ammu valminud, kuid just praegusesse aega eriliselt sobivat luuletust. Eike Eplikult on näitusel metafoorne skulptuur pealkirjaga “Unistuse teekond hapust viinamarjast päikeseloojanguni”. Laura Kuusk toob meieni koduse argipoeetika fotoseerias “Mõned märkmed mateeria kohta meie sees ja ümber” ning Kadri Toom kujutab floora ja arhitektuuri sümbioosis peituvat ilu ja harmooniat. Martiini aga on loonud Tartlastele tuttavliku disainiga, kuid nihestatud sisuga avaliku ruumi hoiatuste ja juhiste seeria “Suletud?”. Kristel Saan mõtestab eriolukorda võimalusena unistada, aga ka tulla tagasi kahe jalaga maa peale. Läti kunstnikud Elīna Vītola ja Ieva Kraule-Kūnaga on Kogo galeriisse saatnud juba 2019. aasta oktoobriks Riias Low galeriis valminud installatsiooni “Kunstnike kriisikeskus”, mis haakub väga hästi Alexei Gordini maalidega ning toob tõdemuseni, et kunstis ja kultuuris on kriis pigem tavaolukord ning kunstnike kriisikeskus võib olla koht, mitte ainult kunstnikele, vaid ka publikule ammutamaks kriisidest ja läbikukkumistest jõudu ja loovust.

    Foto Arved Breidaks
    Lauri Sommer

    Kago on muusiku, kirjaniku, kirjandusteadlase ja luuletaja Lauri Sommeri ühemehebänd. Kago on tegutsenud alates 2003. aastast. Koos Õunaviksi plaadifirmaga andnud välja 5 plaati. Kago muusikas leidub primitiivseid folkbluusi põhiseid palu ja pungi järelkaja, Lõuna-Eesti rahvalaulude töötlusi, kodust elektroonikat, pastelseid klahv- ja puhkpille, vähetuntud eesti luule viisistusi ning kuuldemängulisi elemente. Lauri Sommer esitleb kontserdi käigus ka indiaani luuleantoloogiat, mille ta on eesti keelde tõlkinud mängides vaheldumisi muusikat ja lugedes indiaani luulet.

    Näitust saab Kogo galeriis külastada kuni 20. juunini K-R 13-19, L 13-18. Reedel, 19. juunil algusega kl 17.45 ootame galeriisse oksjonil osalejaid. Lisainfo ja registreerumine kogo@kogogallery.ee, +372 55607971 Liina Raus ja 56493506 Margit Lõhmus.

     

Sirp