Toeta
Otsi

ühismeedia

  • Maret Olvet 13. XI 1930 – 14. VI 2020

    Lahkunud on Eesti Kunstnike Liidu liige, graafikakunstnik Maret Olvet.

    Maret Olvet (sündinud Helgi Maret Jensen) sündis 1930. aastal Tartus. Tema isa oli Eesti Vabariigi ohvitser Vallo Olvet (sündinud Voldemar Adolf Jensen), kelle traagilisest eluteest on inspireeritud ka Olveti graafikasari „Minu isa lugu“: Olveti isa küüditati 14. juunil 1941. Pärast Miina Härma gümnaasiumi lõpetamist (toonane Tartu II keskkool) asus Olvet õppima Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti (ERKI), mille ta lõpetas 1955. aastal graafika erialal raamatukujundaja diplomiga. Maret Olvetil soovitas graafikakunsti õppima minna tema õpetaja Vanda Juhansoo, kellega jätkus neil soe sõprussuhe veel kaua edaspidigi. ERKIsse läks ta õppima väga tagasihoidlikes sõjajärgsetes tingimustes.

    1968. aastast tegutses Maret Olvet vabagraafikuna. Tema meelistehnikateks olid litograafia ja söövitus, 2000. aastast serigraafia ja kõrgtrükk. Olvet tegutses ka illustraatori ning graafilise kujundajana: tema kujundatud on mitmed raamatud, heliplaadid ja rinnamärgid. Samuti pidas Olvet ERKI joonistuskateedri vanemõpetaja, Eesti Televisiooni peakunstniku ja kaubanduspalati reklaamiosakonna juhataja ametit. Maret Olvet esines aktiivselt näitustel, seda nii Eestis kui ka välismaal, eriti sageli toimusid ta näitused Soomes. Maret Olvet oli Soome eksliibriseühingu auliige, pika kunstnikukarjääri jooksul valmis tal 260 eksliibrist. Peale eksliibriste on palju tunnustust pälvinud ka Olveti 1970. aastatel tehtud plakatid.

    1959. aastast oli Maret Olvet Eesti Kunstnike Liidu liige. Tema teoseid on Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kogudes, Eesti Rahvusraamatukogus, Pärnu linnamuuseumis, Moskva Tretjakovi galeriis, Helsingi Ateneumis ja Göteborgi kunstimuuseumis. Tema loomingu kohta on ilmunud mitmeid trükiseid ning tema töid leidub ka arvukates albumites. Aastast 2011 oli ta Eesti Vabagraafikute Ühenduse auliige, aastal 2015 pärgas ühendus teda aasta graafiku tiitliga. Koos abikaasa kunstnik Lev Vassiljeviga oldi teineteisele loomingulises töös suureks toeks ja tehti mitmeid koostööprojekte.

    Maret Olveti pikka loometeed iseloomustab pidev muutumine, otsimine ja katsetamine. 1990. aastatel jõudis Olvet vormikeeleni, mille abstraktsed ja värvilised kujundid on dialoogis XX sajandi avangardkunstiga. Olveti loomingut läbivad sümbolid, seda nii teostes kui ka pealkirjades, mis lisavad iseseisva tähenduskihi. Olveti graafika on tundlik, mõttetihe ja sügavale vaatav, sisult ja vormilt märgiline.

    Maret Olveti abstraktsed suure formaadiga ja kirkad teosed on ikka olnud suurte ühisnäituste pärisosa. Tema käekiri, kompositsioonimängud geomeetriliste kujunditega ning mitmetähenduslikud pealkirjad on olnud aastakümneid tuttavad kõigile graafikakunsti austajatele. Maret Olvet osales noorusliku ja erksa isiksusena alati aktiivselt vabagraafikute üritustel ja koosviibimistel.

    Tänavu novembris oleks Maret Olvet seoses 90. sünnipäevaga avanud Vabaduse galeriis isikunäituse „Metsamüüdid“, koostamisel on näituse kataloog. Kohtumised ja pikad vestlused nooremate kunstnikega olid inspireerivad, tema mõtisklused looduse, kunsti ja elu üle teravad, täpsed ja tabavad. Maret Olvet tundis suurt muret metsakoosluste kadumise pärast. Tema lapsepõlve metsad Lõuna-Eestis olid sügavrohelised ning seesama roheline kumab vastu ka tema uusimas, sellel aastal lõpetatud sarjas „Metsamüüt“.

    Eesti Kunstnike Liit

    Eesti Vabagraafikute Ühendus

    Kultuuriministeerium

  • Kui kaalukas on QT?

    KALVER TAMM

    Dokumentaalfilm „QT8. Esimesed kaheksa filmi“ („QT8: The First Eight“, USA 2019, 103 min), režissöör-stsenarist Tara Wood, operaator Jake Zortman, heliloojad Doran Danoff ja Tyler Wenzel.

    Quentin Tarantino on suhteliselt unikaalne nähtus, lavastaja, kes on teinud žanrifilme, mis meeldivad nii massidele kui ka kriitikutele. Samast klassist mees on veel Christopher Nolan, ülejäänud nimekate tegijate puhul on arutuse all, kas nad on kaldu pigem ühele või teisele poole. Põnevamatest noortest lavastajatest võib siin mainida Taika Waititit ja Robert Eggersit, aga ei „Jänespüks Jojo“ ega „Majakas“1 meelitanud kinno tohutuid masse. Quentin meeldib aga kõigile. Või, noh, võib-olla mitte kõigile, aga nood dokumentaalfilmis „QT8. Esimesed kaheksa filmi“ sõna ei saa. Kui uskuda neid, kellele sõna on antud, siis on Quentin nakatav visionäär, kelle panus filmikunsti on võrreldav Prantsuse uue laine omaga. Tundub liialdusena, aga – oleme avatud.

    Tara Woodil on olnud silme ees selge kontseptsioon ja suurepärane pealkiri. Minimaalse eelarvega lavastajadebüüdist „Marukoerad“2 jõuame ringiga „Vihase kaheksani“,3 mis on põhiolemuselt sama film. Olude sunnil ühte ruumi suletud, erinevate eesmärkidega tegelased üritavad filmi lõpuni ellu jääda. Kuna Tarantino viimane töö „Üks kord Hollywoodis“4 saab ainult ära mainitud, siis pole meilgi põhjust sellele praegu tähelepanu pöörata.

    Tarantinot võib võrrelda näiteks Led Zeppeliniga. Mõlemad laenavad elemente eelkäijate teostest. Otsekohesemad nimetatavad seda varguseks. Quentin Tarantino ise on öelnud: „Suured kunstnikud varastavad, mitte ei avalda austust“.5 Ja ongi, mille üle vaielda. Kas tegu on visionäärist filmilavastaja või lihtsalt osava käsitöölisega, kes oskab vanad ja obskuursed filmid nii kokku lõigata, et iga tema filmi linastumine on sündmus? Tuleb kiita Tarantino oskust panna vanade filmide elemendid enda omades kokku kõlama. Igaüks võib võtta mõne filmi ja selle uuesti üles võtta. Äärmusliku näitena meenub (loodan, et kohe ka ununeb) Gus Van Santi „Psycho“ (1998). Tarantino teeb ikka midagi mitme kraadi võrra peenemat. Näinud nii pruudi ja O-Ren Ishii surmaheitluse6 inspiratsiooniallikat „Leedi Snowbloodi“7 kui ka filmi „Võluv märklaud“,8 mille pöörase kihutamisstseeni autokapotile seotud naisega on Tarantino osanud filmis „Surmakindel“9 veelgi pöörasemaks kirjutada, tuleb tõdeda, et Tarantinol on õnnestunud žanrifilm parketikõlbulikuks muuta.

    Stiliseeritud vägivalla üle, mis murrab ühel hetkel sisse igasse Tarantino filmi, dokumentaalfilmis aga väga sisukat arutelu ei tekkinud.

    Olemuselt on ju tegemist vägagi vägivaldsete žanrifilmidega. „Django“ originaalfilm10 ei ole ka mingi kiisupoegade mängimine lõngakerade keskel, aga verepulm „Vabastatud Django“11 lõpus ületab purustatud kätega Franco Nero kättemaksuhetke mitmekordselt. Stiliseeritud vägivalla üle, mis murrab ühel hetkel sisse igasse Tarantino filmi, dokumentaalfilmis aga väga sisukat arutelu ei tekkinud. „Marukoerte“ kõrvalõikamise stseen ja Diane Krugeri tegelase kägistamine „Vääritutes tõbrastes“12 saavad seal hoopiski mainitud kergelt koomilises võtmes. Ainest on aga ju rohkemaks. Näiteks filmitegija vastutuse, eetilisuse või kõlbelisuse küsimus. Kui filmi tehes on ette teada, et see linastub tuhandetes kinodes miljonitele vaatajatele, siis kas on õige näidata, kuidas üks mees teisel pesapallikurikaga pea pudruks tambib? Kas see, et tampija on juut ja tambitav nats, on õigustus? Või kui üks tegelane lööb teisel ülbe kommentaari eest nina puruks, siis kas on oluline nende sugu? „Vihase kaheksa“ ühes häirivamas stseenis virutab Kurt Russell Jennifer Jason Leigh’le otse näkku.

    Ühe teemana keskendutakse naiste rollile Tarantino filmimaailmas. Rõhutatakse tema sõprust ja pikaaegset koostööd nii monteerija Sally Menke kui ka kaskadöör Zoë Belliga. Ühel hetkel kiideti isegi, et Quentin suutvat mõelda nagu naine. Mõneti jäi tunne, nagu soovitaks vaatajale üheselt selgeks teha, et Quentin olnud 25 aastat kestnud sõpruse jooksul õndsas teadmatuses Harvey Weinsteini käitumisest naistega. Weinstein on küll jätis, aga Tarantino tegi lihtsalt oma kunsti, sest tema filmides on tugevad naiskarakterid.

    Tõde ja südametunnistust kõrvale jättes on siin ainest järgmiseks teema­arenduseks. Oletame, et looja ei käitu inimesena moraalinõuetele vastavalt. Kas see annab alust tema loomingu ümbermõtestamiseks ja/või selle väärtuse ümberhindamiseks? Kas Kevin Spacey osatäitmine „Tabamatus ilus“13 on ajaga kuidagi kuhtunud? Kas Alfred Hitchcocki lavastajameisterlikkus on kuidagi kahtluse alla seatud? Kas Charlie Chaplini janditamine ei aja enam üldse naerma? Need ei ole küsimused, millele saaks vastata lihtsalt „ei“ või „jaa“. Tundub lausa, et sel teemal võiks ühe dokumentaalfilmi vändata, sest piiri võib tõmmata mitmeti: esmalt hinnata teost iseeneses, siis võtta arvesse seda, kuidas keegi võtteplatsil seda teost luues käitunud on, ning alles seejärel lähtuda arvamuse kujundamisel sellest, kuidas lavastaja või mõni näitleja end vabal ajal ülal on pidanud.

    See muidugi ei tähenda, et eraelus võib olla mölakas ja et seda mölaklust ei peaks taunima või selle osas seisukohta võtma. Kindlasti tuleks selline seisukoha­võtt aga läbi kaaluda. Muidu võib juhtuda nii, nagu Tarantinol Howard Sterni raadiosaates, kus ta Roman Polanskit kaitsma asus ja hiljem, kui heliklipp õigustatult furoori tekitama hakkas, oma väljaöeldud rumaluse pärast vabandama pidi.14

    Lisame teemapüstituse huvides Polanski kõrvale veel Bernardo Berto­lucci „Viimase tango Pariisis“ ja Gaspar Noé „Ümberpöördumatu“.15 Uudis ühelt või teiselt voogedastusplatvormilt mõne filmi või telesarja eemaldamise kohta on vaata et igapäevane asi. Neljakümnendates Polanski seksis ilmselt purjus 13aastasega. Bertolucci ja Marlon Brando ei hoiatanud Maria Schneiderit, kuidas nad kavatsevad vägistamisstseeni üles filmida, et saada 19aastaselt näitlejalt kätte tõepärasem reaktsioon. Noé näitab filmis vägistamist üheksa minutit järjest.

    Mida tohib teha või näidata ja mis hetkel tuleb hakata keelama? Kui kaugele sellise keelamisega minna tohib? Kas keelu alla tuleb panna kõik Polanski filmid või on „Chinatown“16 veel lubatud? Mis oleks, kui laseks inimestel endal otsustada? Ise oma arvamuse kujundada? Vajadusel siis tõesti konteksti selgitada, mitte lihtsalt „South Parki“ härra Garrisoni kombel kuulutada, et seksism-rassism-vägivald „is bad, m’key“.

    Hetkel paistab igatahes enamasti eemaldamise põhjuseks sõna „nigger“ kasutamine. Tarantino filmides kuuleb seda sõna 40 või 60, „Vabastatud Djangos“ rohkem kui sada korda. Kui aga uskuda seda dokki, siis pole probleemi, kuna väga tihti on ütlejaks Samuel L. Jackson – ja Samuel ei tunneta Quentini kirjutatud dialoogis alandamise kavatsust või mõõdet. Sama lugu on Jamie Foxxiga. Nad pidid koos lausa „Vabastatud Django“ võtteplatsil Leonardo DiCapriot julgustama, et ta võib ka kõige alandavama vormi „nigger“ välja öelda, sest tegemist on ju lihtsalt filmiga. Mis jätab ka meie endi kohaliku moeteema valguses, kus staarid üksteise võidu paluvad vabandust ühe-kahe minevikus toimunud intsidendi pärast, veidi tasakaalust väljas mulje. Mis on lubatud Tarantinole, ei ole lubatud Ursulale?17

    Karl August Hindrey „Pambu-Peedule“18 omase käsitluse puhul on selge, et see tänapäeva ei passi. Kujutada tänases maailmas meelelahutuse eesmärgil hammastega kanadel pead otsast rebivat neegrit on tegu, mis tõesti nõuaks vabandamist. Üldiselt tundub aga, et puudub huvi süüvida tahtesse või kavatsusse teo taga. Mõtterong liigub sirgelt ja kõrvalekaldumatult. Keegi solvus, järelikult oli kavatsus solvata, järelikult on rassist, šovinist või võitlev feminist. Oluline peaks olema ikkagi kavatsus teo taga. Kui on selge soov kedagi alandada ja halvustada, siis on selline käitumine loomulikult hukkamõistu väärt. Kui kavatsus on parodeeritavat võimalikult tõepäraselt kujutada või Django näitel aega, võiks enne sildistamist astuda dialoogi. Ma ei ole üldse kindel, et ühes filmis peab sada korda kasutama sõna „nigger“, aga ma ei tee kohe järeldust, et kõik selle filmiga seotud isikud on rassistid. Küll oleks mulle aga meeldinud, kui Wood oleks oma filmis seda teemat sügavamalt käsitlenud.

    Alati on olemas võimalus, et tegutsetakse täiesti mõtlematult. Kas juhuslikult või ettekavatsetult ei olnud just sel päeval, kui Quentinil tuli mõte Uma Thurman autorooli panna ja paluda tal käänulisel teel mõned uljad kurvid võtta, „Kill Billi“ võtteplatsil ühtegi kaskadööri ega koordinaatorit. Jällegi: tundub olevat teema, mida võinuks veidi lahata. Võib-olla küsida Uma enda kommentaari? Või lasta Quentinil selgitada, mis mõtted tal peas olid? Wood jätab vaatajale küllaga ruumi iseenda arvamuse kujundamiseks, jättes mitmed teravad teemad torkimata ja keerulised küsimused esitamata. Selle filmi on teinud fänn fännidele. Ja kui seda sellena võtta, pole nurisemiseks põhjust.

    1 „Jojo Rabbit“, Taika Waititi, 2019; „The Lighthouse“, Robert Eggers, 2019.

    2 „Reservoir Dogs“, Quentin Tarantino, 1992.

    3 „The Hateful Eight“, Quentin Tarantino, 2015.

    4 „Once Upon a Time in … Hollywood“, Quentin Tarantino, 2019.

    5 Mark Salisbury, Pulp Fiction: The Greatest Story ever Told? – Empire, november 1994.

    6 „Kill Bill Vol. 1“/„Kill Bill. Pruudi kättemaks, 1. osa“, Quentin Tarantino, 2003.

    7 „Shurayukihime“, Toshiya Fujita, 1973.

    8 „Fair Game“, Andrew Sipes, 1995.

    9 „Death Proof“, Quentin Tarantino, 2007.

    10 „Django“, Sergio Corbucci, 1966.

    11 „Django Unchained“, Quentin Tarantino, 2012.

    12 „Inglourious Basterds“, Quentin Tarantino, 2009.

    13 „American Beauty“, Sam Mendes, 1999.

    14 Ron Dicker, Quentin Tarantino Once Said 13-Year-Old Raped By Roman Polanski ‘Wanted To Have It’. – Huffington Post 6. II 2018.

    15 „Ultimo tango a Parigi“, Bernardo Bertolucci, 1972; „Irréversible“, Gaspar Noé, 2002.

    16 „Chinatown“, Roman Polanski, 1976.

    17 https://www.elu24.ee/6993607/aja-neeger-huppesse-laulnud-johannes-naan-ilmselgelt-see-oli-vale

    18 Karl August Hindrey, Pambu-Peedu. 1906.

  • Seitsekümmend viis pole veel mingi vanus

    MAI LEVIN

    Näitus „Jäljed Maarjamäelt. Mari ja Uno Roosvaldi looming“ Evald Okka muuseumis kuni 30. VI, kujundaja Mara Ljutjuk; Mari Roosvaldi maalinäitus Vabaduse galeriis 3. – 22. VII; Marje Üksise graafikanäitus „Mõtterännud looduses“ Vabaduse galeriis 15. V – 3. VI.

    Kangeid naisi on eesti kunstis palju, ent kolmest on põhjust just nüüd kõnelda seoses nende tänavuse ümmarguse tähtpäevaga.

    Mari Roosvalt. Evald Okka muuseum avati tänavu maestro kollektsiooni ning Mari ja Uno Roosvaldi näitusega „Jäljed Maarjamäelt“. Kunstnikepaari ühisnäitus on kokku pandud teostest, mille sünd on nii või teisiti seotud nende koduga Tallinnas Maarjamäel. Näitus sai tehtud varem kavas olnud Soome noore kunsti väljapaneku asemel, mis jäi koroonaepideemia tõttu ära. Seda ei tule kahetseda, sest Roosvaltide näitus on nii teema, tööde valiku kui ka kujunduse poolest väga õnnestunud. Eriti see­pärast, et Mari Roosvaldi läheneva tähtpäeva puhul on nüüd vaadata küll mitte just ulatuslik, aga ilus loomingu tagasivaade. Ka Uno Roosvaldi panus ei jää varju, paeludes pilku eeskätt abikaasa portreede ansambliga: esimesed on 1967. aastast, mõned aga ka portreekompositsioonid, nagu „Härmatis“ (1976) või suurejoonelise diptühhonina lahendatud „Punane interjöör“ (1981, Eesti Kunstimuuseum), mis seob mõlema kunstniku teosed toredasti tervikuks.

    Mari Roosvaldi retrospektiiv algab 1970ndate ja 1980ndate alguse maalidega muuseumi teise korruse ühes saalis, kus need toimivad üsna kooskõlaliselt tema isa Evald Okka ekspositsiooniga kõrvalruumides, kuigi on laadilt teistsugused. Mari Roosvaldi töödes etendasid sel perioodil olulist osa geomeetrilised, ruumilis-konstruktiivsed partiid. Meenutagem, et ka Evald Okka loomingus tärkas juba 1960ndatel spontaanne ekspressiiv-konstruktiivne suund ning geomeetriline element kuulub lahutamatu osana tema poja Jüri Okka kontseptualistlikku graafikasse. Maalirida „Aknad“ (1981), „Vanad esemed“ ja „Punased toolid“ (mõlemad 1981) toob reljeefselt esile Mari Roosvaldi geometrismi omapära selle keskendatusega värvitoonide ruumilisele mõjule ja kollaažliku kompositsiooniprintsiibiga, kus abstraktsesse struktuuri on lõikunud kontrastsed looduslähedased fragmendid.

    Teatud määral on see printsiip lähedane Andres Toltsi tollasele loomingule. Tema puhul väljendus see küll intrigeerivamas, sürrealistlikumas vormis, Mari Roosvaldi laad oli estetiseerivam, olemuselt maalilisem. Teoses „Punased toolid“ on üks siledatele pindadele vastanduvaid detaile koopia Evald Okka väikesest maalist, mis on eksponeeritud seal­samas. See maal on 1966. aasta suvest Roomas, kus isa ja tütar viibisid koos, ning võluv vihje isa rollile tütre kunstnikuks kujunemisel.

    Marje Üksine. Mõtterännud looduses I. Kuivnõel, metsotinto, 2018.

    Alumise korruse ekspositsioonis kajastab samuti üks seinatäis maale ehk „Sügisene peegeldus“ (1985), „Nurk“ (1988) ja „Kontrast“ (1989) tõusvat uusekspressionismi lainet, mis haaras tollal kaasa ka Mari Roosvaldi. Kollaažlik kompositsiooniprintsiip on jäänud põhilises samaks, ent rebitud servadega siledate pindade jäikust rõhutab senisest hoopis jõulisem, dünaamilisem ja dramaatilisem pintslikäsitlus, domineeriv must äkiliste valgusvoogudega. Mõndagi sellest perioodist on kandunud viimaste aastakümnete loomingusse, kus õlimaal on ühendatud kollaažiga selle sõna otseses tähenduses. 2006. aastal pälvis ta Konrad Mäe preemia just maalikunsti ja fotomeediumi sünteesiva terviku eest.

    Mari Roosvaldi uuem looming tuli võimsalt esile Fahle galerii näitusel „Hääbuv rohelus“ ning mullusel Draakoni galerii väljapanekul „Meretagune“. Viimaseaegses, koduümbruse loodusest, tihnikute hämarusest ja merel sätendavast valgusest inspireeritud parasjagu romantilis-nostalgilises naasmises looduse rüppe kajastub mingil määral ka maailmas kasvav mure looduskeskkonna pärast. Mari Roosvaldi loomingu roheline lõik astub Evald Okka muuseumi väljapanekus dialoogi Uno Roosvaldi maastikega, mis kevadiselt vastu helavad.

    Marje Üksine. Vabaduse galerii aknast paistis vastasseina suur pilt, giclée-trükk lõuendil, kus oli kujutatud Marje Üksise viimase kümnendi loomingule tüüpilist jõulist värvilist abstraktset kujundit. Mis kõik tänapäeval tehniliselt võimalik pole.

    Marje Üksine on traditsiooniliste tehnikate vallas suur võlur, keda näib meil jäävat järjest vähemaks. Ta alustas hüperrealismi leviku aegu 1970ndail, vältides targalt liiga hüper olemist: oli omamoodi metafüüsiline, tegelikkuse ja kujutluse piiril balansseeriv hetkepüüdja. Sellal ühendas ta kuivnõela­viirutuse tumedate akvatintapindadega. Teda kütkestas juba siis salapärane graafiline hämarus, üleminek valgusest sügavasse musta. Sellest kõneleb ka järgnenud litoperiood, mil hoogsale geometriseerivale tindijoonistusele lisandus värv. Need tööd mõjuvad meeleolult kuidagi õhtusena.

    Pärast 2004. aastal Toompeal riigikogu galeriis korraldatud näitust „Värvilised litod“ on kunstnik esinenud värviliste kuivnõelatehnikas ja metsotintos tööde sarjadega ning selline tehnikate kombinatsioon on talle andnud veel parema võimaluse heletumeduse astmega mängimiseks ning vormimõju tõstmiseks. Vormiselgus oli Üksisele ennegi omane, aga viimastel aastakümnetel on ta jõudnud ülimalt tihedate, kontsentreeritud kujunditeni, mis on oma abstraktsuses endasse sulatanud loodusfragmente. See ilmneb aredalt näiteks uuemas sarjas „Mõtterännud looduses“ (2018–2020), mis domineeris Vabaduse galerii näitusel kunstnikule 2015. aastal Wiiralti preemia toonud sarja „Avanemine“ (2014-2015) lehtede kõrval.

    Marje Üksise kujundites etendab suurt osa värv, mis võimendab nende peaaegu müstilist mõju. Ta on näidanud end tugeva koloristina akvarellmaalis, olles sel alal üks huvitavamaid loojaid, nagu on ka Mari Roosvalt. Mõlemat lähendab seegi, et nad on aastakümneid suutnud uueneda, jätkates teed ikka oma rajal – muutuva kunsti tõmbetuultes pole see lihtne.

    Kuna 1981. aastal välja antud kataloog „6 graafikut“ ehk Tartu kunstimuuseumi grupinäitusel esinenud tollaste noorte graafikute Tõnis Vindi, Mare Vindi, Marju Mutsu, Naima Neidre, Marje Üksise ja Kaisa Puustaku loomingu käsitlus jääb liiga kaugesse aega, tuleb tõdeda, et Marje Üksise pikk ja sisukas loometee väärib kokkuvõtlikku väljaannet. Sama tuleb öelda Kaisa Puustaku puhul.

    Kaisa Puustak. Gloobus ajalehel. Kuivnõel, akvatinta, 1984. Eesti Kunstimuuseum

    Kaisa Puustak. Vabaduse galerii plaanis oli tänavu ka Kaisa Puustaku näitus. Kahjuks lükkub see edasi aega, kui kunstnik tunneb, et sobiv komplekt on lõpuni viimistletuna, mitte visanditena koos. Viimati esines ta samas paigas näitusega „Kahekõne“ 2005. aastal, kui galerii kandis G-galerii nime. Näitus pälvis G-galerii aastapreemiagi. Välja­panekus esitatud fotodesse ja esemetesse oli kätketud mõtisklusi tegelikkuse vahendatud tajumisest ja kujutamisest, keerulisest teest tegelikkusest kunstilise kujundini. 1995. aastal oli sealsamas, tollal Samba galeriina tuntud paigas, tema näitus „Paberimängud. Lalinad“ paberist objektide ja kollaažidega.

    Meelde on jäänud Kaisa Puustaku huvitavad installatsioonid. Tema uutest väljendusvormidest kumab läbi analüütilis-kriitiline suhtumine, mida ei kohta sugugi alati. Viimasel ajal on rohkem olnud näha kunstniku varasemat loomingut, peamiselt pehmelakitehnikas ja akvatintas urbanistlikke motiive ja sümboltähendusega natüürmorte, kui mõelda Kumu näitustele „Metafüüsilised maastikuvaated 1970ndate ja 1980ndate eesti graafikas“ (2010) või „Hüperrealismi variatsioonid eesti kunstis“ (2016). Koos Herald Eelma, Kaarel Eelma ja Sirja-Liisa Eelmaga oli temagi perekonnanäituse „4/4“ üks eksponente Haapsalu Evald Okka muuseumis, kus ta on sageli läbi viinud ka suviseid joonistuskursusi. Puustak väärib tähelepanu ka joonistaja ja õpetajana, kuna oli pikka aega õppejõud Tallinna kunstiakadeemias ja Viljandi kultuuriakadeemias.

  • Ain Kaalep 4. VI 1926 – 9. VI 2020

    9. juunil, saanud just 94aastaseks, lahkus Ain Kaalep, Eesti kõigi aegade armastatumaid kirjanikke.

    Rohkelt andeid ja vaibumatu hariduspüüd – sealt algab vaimuaadellus.

    Orientatsioon teadmistele ja kunstile haritlaskodus juhatas varases eas kätte vanade kreeklaste jumalad ja kangelased: nende elu ja juhtumused, müütides nii läbi põimunud inimeste tavalise eluga, et oli kerge alatiseks võtta nad enesegi ellu. Kuid kas tavalisse?

    Ain Kaalepi elukäik on vormitud läinud sajandi esimese poole vapustuste tuleproovide ja tugevuskatsete jadast, öölühtrina* sihti hoidmas vaimuvalguse vaibumatu janu.

    Hea kool, Treffneri gümnaasium, suutis andekale anda nii ladina keele aluspõhja kui ka kasutuskorras saksa ja prantsuse keele. Erilise kiindumusena lisandus hiljem hispaania, tasahaaval jõudsid mitmed muudki keeled. (Jumalad tundsid end järjest kodusemalt, Pegasus ent püsis esialgu vaguralt latris). Kool, mis – Aini väljendus – vahel tundub, et polegi laste koht, on ümbritsenud teda siiski soojalt ja hoidlikult. Hiljem on suurvaimult poetunud mõnigi kord süüdimatu küsimus: „Aga sa oled ju seda õppinud, kuidas sa siis ei tea?“ Tema teadis.

    Sest tema mälu ei kaotanud lõpuni ära midagi, mis sinna kord laaditud oli. Ajaviiteks, ja et see on olnud nii rõõmu pakkuv – ei pea sugugi „mõtlema mitut mütsi peas katki“ –, sai loetud raamatukogus võõraste keelte grammatikaid. Kuni suuri kultuurkeeli, mis oleksid olnud päriselt võõrad, hieroglüüfimaailm vahest ainult välja arvatud, palju enam üle ei jäänudki. Üks keel andis õppuri teisele üle.

    Alles seitseteist, astub ta Tartu ülikooli, ent sõda käib kolmandat aastat ja selle asemel, et võtta nüüd süvendatult ette soome-ugri keeled, tuleb hoopis Soomes suusatama õppida. JR200 jalaväerügement võitluseks Eesti au ja Soome vabaduse eest aastatel 1943–1944 on see, mis jätab mõjuraske, ent ühetähendusliku, austust vääriva märgi Kaalepi elulukku. Ja tuleb päev, kui võitlused on Soomes võideldud ja Hanko sadamas ootab Tallinna pöörduv laev. Relv Soome riigile kohustuslikus korras tagasi antud, käes paberkott isiklike asjadega, tuleb langetada saatuslik valik. Pikk puu all istumine. Pikk vaikimine. Ja tuleb ette, et vend ei mõista venda. Kuid meeste tahe on vaba, arupidamine käib igaühe enese südames. Ain Kaalep koos sõber Ilmar Maliniga on nende seas, kes astuvad kodumaale suunduvale laevale seeasemel, et paigale jääda. Seda olukorras, kus Vene väed on juba Lõuna-Eestis.

    Veel õnnestub lühiajaliselt jätkata õpinguid ülikoolis, enne kui järgneb vangistus Pagari tänava keldris. Seal tutvub ta teise eluaegse kaasteelise Jaan Krossiga, kes märkab Kaalepi hariduslikku kapatsiteeti, aredat õpetajaolemust.

    Taas ülikool, millele aga peatselt järgneb ankeedi alusel väljaheitmine – ja nüüd juba pikaks ajaks.

    Jaan Krossi tähelepanek peab paika ning olgu küll ülikoolidiplomini veel pikk tee (kaugõppes, soome-ugri keeled, 1956), kattub sealtpeale Kaalepi elumuster tihedasti tähistega pedagoogi- ja õpetlasetegevusest. See ulatub läbi Elva keskkooli kirjandusõpetuse, Tallinna konservatooriumi ja Tartu ülikooli lektoritöö kuni alma mater’i vabade kunstide professori austava ülesandeni välja (2001–2002). Et lampi ei ole lastud kustuda, ilmneb kõige paremini selliste teadlastest luuletajate ja tõlkijate kesksest asendist kirjandusväljal, nagu on näiteks Jüri Talvetil ja Märt Väljatagal.

    Aga see kõik tuleb hiljem. Enne seda, pärast usaldusekaotust ja väljasortimist on ju poolteist aastakümmet tööd erinevais paikades, riigi sordiviljasalves, haigete laste kasvatajana Imastu lastekodus ja korrespondendileiba mitmete ajakirjandusväljaannete juures. Saab ruttu selgeks, et ootab vaimne ummikseis, kui ei õnnestu kesk kaost luua oma, vaimu vabariiki, riiki riigis, luua midagi, mida vajab nii vaba kui vang, vaenaja kui vaenatu, tekitada keset väljapääsutust kõige universaalsemas tähenduses midagi sellist, millest toitub inimese hing ning leiab tiivustust looja ise. Ta leidis selle. Ja ta asus tööle.

    See oli hiigelriigi rahvaste mahukas ja arvestataval tasemel vähe tõlgitud kirjandusklassika, millele ometi tõlkijal oli vaba juurdepääs. Ain Kaalep oli see, kelle silmis ja häälekõlas diskrediteeritud sõnapaar „rahvaste sõprus“ ei võtnud kunagi pilkelist varjundit. Need sõnad tähendasid seda, mida nad tõepoolest tähendavadki: inimeste ühtehoidu, respekti ja teise töö hindamist, millel püsib maailma pidevus, küsimata kellegi rahvusest. Rahvas, rahvus, see püha asi, mida – Hando Runneli sõnastusele toetudes – ei saa käsitada kui mingit toodet, seadeldist või ehitust, ühte teisest kõrgemaks tõsta, kõrvutada ühe „inimese tehtud käperdisega“. Rahvus on unikaalne, ühekordne nähtus, kelle loome ja eriti keel vaimujõu ilminguna on ümbervaidlematu. Kaalep asus hoogsalt tõlkima. Ukraina klassiku Tarass Ševtšenko „Kobsaar“ avas selle kaugele küündiva rea. Aja kulgedes järgnesid arvukad antiikautorid ja maailmakirjanduse nimed García Lorca, Turtiainen, Prévert, Vallejo, Pessoa, Paz, Gütersloh, Horváth, Hofmannstahl ja muidugi ikka ja jälle Goethe. Näeme siin ühtviisi kõrgtasemelises eestinduses nii luuletajaid kui ka prosaiste, kui algupärases loomes Kaalep siiski proosat peaaegu vältis, põhjendades eelistust sententsiga „Hea proosa on haruldus, õnneasi, halb luuletus on skandaal.“

    Omamoodi liigutav on Kaalepi ülestunnistus, et olles ülikoolis veendunult siirdumas ja jäämas täielikult keeleteadusse, avastas ta peaaegu möödaminnes „kirjanduse kui keele erijuhu“. Mõtlik peatus selle avastuse juures viib aga selleni, et lingvistist foneetik leiab end katsetamas üht ja teist emakeele kõlakujundit, rütmimustrit ja seejärel juba luuletamas, ennastunustavalt süüvimas värsisüsteemide võimalusteriiki. Me teame, mis sellest tuli.

    Luuletanud üle poole sajandi, on ta just sellisena meile kõige olulisem, elutähtis. Esimese, vihikuks nimetatud matkapäeviku ja viimase, 589-l leheküljel peaaegu koondkogu vahele jääb pool tosinat luuleraamatut kuulsate maastikega keskmes, lisaks tõlkeantoloogiad, needki „Peegelmaastikeks“ nimetatud, ja kaks toekat esseekogu.

    Ain Kaalep on kusagil teinud südamliku avalduse, et tal ei ole midagi selle vastu, kui tema luule interpreteerimisel oleks valdav just lugeja isiklik aspekt. Suutmata järelehüüdes seda kiusatust teostada nagu kord ja kohus, ainsagi luuletuse puhul, kutsume siin kõiki üles seda suurepärast mahukat ja äärmiselt peenetoimelist luulekinki armastusega lahti pakkima ja sisusse üksikasjalikult süvenema. Nagu ka Ain Kaalepi luules on inimhingele lähenetud erilise üksikasjalisusega. Igaüks, kes selles veetlevas seikluses osaleb, saab teada väga palju kõigepealt iseenese kohta.

    Veel meeles Su vaimukate ja külalis­rohkete sünnipäevade saatja, mai­kellukeste lõhn, põuetaskus „Samarkandi vihik“ ja seljakotis „Muusad ja maastikud“, jääme Sind alatiseks tahtma tagasi „kurb-kuumi ja igatsevi silmi“.

    ASTA PÕLDMÄE

    Asta Põldmäe järelehüüdega ühinevad

    Eesti Kirjanike Liit
    Kultuuriministeerium
    Akadeemia
    Looming
    Loomingu Raamatukogu
    Vikerkaar
    Eesti Kirjanduse Selts
    Eesti Kirjandusmuuseum
    Kunstiühing Pallas
    Eesti Goethe-Selts
    Eesti Üliõpilaste Selts
    Tartu linn
    Elva vald

    * „Öölühter“ on Ain Kaalepi luuletus vanaaegsest sõnumikandjast, kiirkäskjalast, kes jooksis öösel laternaga. Daniele Monticelli on Kaalepit trükisõnas nimetanud maailmakultuuri sõnumitoojaks.

     

  • Nullindate kunstielu kaante vahel

    HEIE MARIE TREIER

    Normaalsed nullindad. Vaateid 2000. aastate Eesti kunstielule. Toimetaja Rael Artel, autorid Anu Allas, Maarin Ektermann, Eero Epner, Indrek Grigor, Mari-Liis Jakobson, Kaarin Kivirähk, Epp Lankots, Anneli Porri, Rebeka Põldsam, Tõnis Saarts, Maria-Kristiina Soomre ja Margus Tamm. Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, Tallinn 2019, 224 lk.

    Nüüd võib lauale panna kolm KKEKi koostatud raamatut, kus analüüsitakse eesti kunstielu kümnendite kaupa. Iga dekaadi defineeritakse mõneti algriimis pealkirja kaudu: „Ülbed üheksakümnendad“ (2001), „Kadunud kaheksakümnendad“ (2010) ja „Normaalsed nullindad“ (2019). Sirje Helme algatatud projekti jätkavad praegused KKEKi töötajad.

    Raamatud on, nagu ikka, ühegi pildita, ilmselt eesmärgiga kokku hoida inimtöö- ja ka trükikojakulusid. See tähendab, et teksti lugedes peavad vaimusilma ette kerkima nähtud kunstiteosed ja nende autorid. Selline esitus eeldab informeeritud lugejat.

    Kui varasemad kogumikud mahutavad kahes keeles teksti ühtede kaante vahele, siis uusim nullindate kohta on välja antud kahe raamatuna – eesti- ja ingliskeelsena. Ilmselt on see tõesti paremini toimiv valik.

    Normaliseerumine. Nullindate raamatu autorid kuuluvad kõik põlvkonda, kes on saanud kõrghariduse Eesti Vabariigis. Seega kirjutavad nad paljuski oma põlvkonna kunstnikest ja kogemustest, enamasti ka oma huvi, magistritöö teema ja uurimuse põhjal, millest tuleneb raamatus valitsev ideeline ühtsus.

    Kogumik esindab moodsatest teooria(te)st lähtuvat refleksiooni ja käsitletakse praeguse aja teooria(te)st lähtuvat kunsti. Sellegipoolest on KKEKi töötaja Kaarin Kivirähk teinud nullindate kunstikriitika analüüsimiseks laiema haardega intervjuusid ja see kajastub ka kogumikus. Mitu teksti on kirjutatud 2012. aastal ning täiendatud aastatel 2017-2018 ja see suurendab nende väärtust.

    Kujunduse uuendamisele on pühendatud mõtteenergiat. Nähtavaks on tehtud aastate 2000–2010 ajatelg, peatudes igal aastal, rõhutades mõnd valitud sündmust või näitust. Sellele järgneb tollest sündmusest või näitusest lähtuv sügavam analüüs. Selline ülesehitus loob raamatule mängulise ja ühtlasi dokumentaalse aluse, tekitades pidevalt uudishimu lugemise jätkamiseks.

    Kõige esimene kontrollküsimus, mis tekib mis tahes üle- ja tagasivaatelist käsitlust lugedes või näitust vaadates, on: kas tunnen ära perioodi, milles ise sai elatud ja mille kunstiprotsesse jälgitud? Kas ma saan siit midagi uut teada? Kas sellel on ka mingi uus mõte?

    Nullindate põhiline kollektiivne energia läks normaliseerumisele ja Kumu ehitamisele, et saada rahvusvaheliselt tõsiselt võetavaks dialoogipartneriks.

    Kui kõikidele kas-küsimustele vastata jaatavalt, on ettevõtmine minu silmis õnnestunud. See pole sugugi endastmõistetav tulemus, nagu on näidanud mõned näitused või üliõpilaste uurimuslikud koolitööd, kus on kokku pandud senitundmatu käsitlus ning see risti-põiki näiliselt ära põhjendatud.

    Ülevaate tegemine sõltub kuraatori valikutest, püstitustest, teooriatest, filtritest jne. Nullindate kogumikus on võimalik ära tunda nullindad, toonased väljakutsed, pinged ja püüdlused. See on kompliment kogumiku koostajale Rael Artelile.

    Normaliseerumine, professionaliseerumine, rahvusvahelistumine on märksõnad, mis läbivad mitut nullindaid analüüsivat artiklit. See vajab kommentaari, kuna kunstnikud ja institutsioonid töötasid vastavalt oma aja kriteeriumidele professionaalselt ju ka 1990ndatel ja 1980ndatel. Riigipiiride avanedes püüdsid kõik rahvusvahelistuda, nii nagu igaüks parajasti oskas.

    Õigustatud põhjenduse normaliseerumisele ja professionaliseerumisele nullindate puhul annab (lk 153-154) Maria-Kristiina Soomre: „Oluline kvalitatiivne hüpe toimus kümnendil aga seadusloome vallas ja seda tihedas koostöös kodanikuühiskonna, eelkõige loomeliitude esindajatega.“ Kunstipoliitika artikkel pärineb valdkonda seestpoolt nägevalt kunstiteadlaselt ja on erakordselt väärtuslik.

    Seadusloome tähtsus oli ülisuur. Seaduste tundmine tegi nullindatel ja hiljemgi lõpu ebatervetele konfliktidele isiksuste ja institutsioonide vahel. Selgus, et konfliktide juurpõhjus oli miski muu – poliitiliste režiimide vahetumisest pärit vinduma jäänud seaduste ebamäärasus, mis kestis hämmastavalt kaua (ilmekaim näide on Tallinna Kunstihoone ümber toimunu). Nõu­kogudeaegse ühisomandi asendamine kapitalistliku eraomandi ja vastava seadusandlusega jõudis kunstimaailma raskelt pärale.

    Veel mõjutas kunstielu professionaliseerumist ja normaliseerumist rahastuse kasv, eriti pärast nullindaid. Ja institutsionaalsus – Kumu avamine 2006. aastal lõi tänu ajakohastele eksponeerimistingimustele võimaluse tuua siia kõrge kindlustustasuga rahvusvahelisi tippnäitusi, mille toomise varasemad eksponeerimistingimused olid välistanud.

    Vastupanu normaliseerumisele? Kogumikus ei ole küll eraldi välja toodud Eesti kunstiakadeemia ja üldse kunstikõrghariduse areng, kuid ka see oli tähtis. Õppejõududele hakati esitama bürokraatlikumaid nõudeid, mis pikapeale mõjutasid kunstielu.

    Ilmselt oli professionaliseerumisel ja normaliseerumisel ka varjukülg. Kunsti tegemisel oma vabaduse sfääri järkjärgulist ahenemist ja väliste reeglite karmistamist hakkasid tajuma eriti kunstnikud, kelle kasuks oli töötanud 1990ndate metsik, ent inspireeriv olukord. Sellest saab eriti aru võrdluses praeguse ajaga, kui seadused ja reeglid ja autoriõigused ja poliitkorrektsed kitsendused ja jälgimiskaamerad jms on juba nagu miiniväli. Protsess sai alguse nullindatel.

    Kõigest hoolimata on püsima jäänud ka üksikuid 1990. aastate vabaduse saarekesi, kus normaliseerumine ei näi kehtivat, nt Kalamaja kunstikommuun.

    Kui käsitleda kunstimaailma normaliseerumisena eelkõige korra loomist institutsionaalses ülesehituses ja ametlikus kunstipoliitikas, võib suurt osa kogumikus käsitletavat kunsti vaadelda nooruse vastupanuna sellele. Kas mitte ei asutatud EKKM kui alternatiivne institutsioon vastupanuna Kumu kõikehõlmavale laiapõhjalisusele?

    Sama tuleb esile ka mitmes artiklis, kus positiivses kontekstis tuuakse välja „väikeseid“ ja „väljaspoolseid“, nii nagu neist kirjutavad Maarin Ektermann, Anu Allas, Indrek Grigor, Margus Tamm, Rebeka Põldsam ja Anneli Porri. Esile on toodud kunstnikke, kelle nime ei leia veel Kumu (püsi)ekspositsioonist ega ka Eero Epneri artiklist „Rekordid, juhus ja maitse. Eesti kunstiturg nullindatel“.

    Eraldi tahan tähelepanu juhtida Anneli Porri välja toodud mõistele „apropriatsioon“, selle sisule ja tähendusele. Tegemist on ingliskeelses kunstiteoorias levinud terminiga, põhiliselt seoses 1980. aastate New Yorgist alguse saanud kunstiga. Apropriatsioon võiks olla ka meil levinud mõiste samalaadse kunsti kohta. Vastus küsimusele, miks apropriatsiooni kasutavad kunstnikud ja teosed saavad meil harva analüüsi osaliseks (lk 221), võikski olla selline: kui esmalt on termin ja mõisteaparatuur, siis hakatakse vastavat kunsti rohkem märkama ja analüüsima.

    Sama kehtib näiteks termini „interventsioon“ ehk „sekkumine“ kohta. Niipea, kui Katrin Kivimaa nullindate alguses termini eesti keelde tõi ja selle näidise ise ette tegi, hakkasid peatselt avalikus ruumis levima teisedki sekkuva kunsti aktsioonid. Graafilise disaini poolelt vaadatuna kirjutab sama tüüpi nähtusest Margus Tamm, ehkki tema kasutab terminit „taktikaline meedia“.

    Meil pole praegu nüüdiskunsti terminoloogia sõnaraamatut ja nii kasutabki igaüks oma termineid vastavalt sellele, millisel võõrkeelsel kirjandusel tema teadmised põhinevad.

    Mõneti võiks nullindate kunstielu käsitleda justkui 1990ndatel kehtima hakanud kunstiuuenduse jätkuna kõrgemal keermel. Kas võib öelda, et nullindate noored kunstnikud normaliseerisid 1990. aastate kunstiuuenduse? Loogiliselt peab aastakümnete vahel eksisteerima mingi sidusus ja iga uus nähtus kasvab välja varasemast.

    Ühiskondlik taust ja soolisus. Tõnis Saartsi ja Mari-Liis Jakobsoni artikkel on nagu „kõll“, mis loob nullindate kunstile ühiskondliku ja poliitilise konteksti. Ühiskonnauurijad on toonud välja kesksed diskursiivsed lõhed avalikus arutelus, sotsiaalmajanduses, rahvastikus, ajalookäsitlustes, poliitikas. Samuti maa ja linna, suletuse- ja avatusepoliitika lõhe. Lisada võib veel põlvkondade vahelise lõhe.

    Hea, et tunnistatakse Ida- ja Lääne-Euroopa arengu erinevust (Ida-Euroopa olukord ei taha alluda lääne analüüsidele). Meie ühiskondlik areng on paigutatud väga suurde taustsüsteemi.

    Kas lugedes jäi kahe silma vahele hiigelsuure ajaloolise piiritulba eristus – ühinemine Euroopa Liiduga 2004. aastal? Käesolevas kogumikus lähtutakse justkui optilisest illusioonist, nagu oleksime Euroopa Liidus iidsetest aegadest peale. Tagantjärele on selge, et see kollektiivne valik muutis meie ühiskonda ja kunstielu nii ideoloogiliselt, finantsiliselt kui ka institutsiooniliselt.

    Ühiskonda ja sealseid lõhesid käsitlev artikkel teeb siiski puust ja punaseks mõningate nullindatel laineid löönud konfliktsete kunstinäituste tausta. Nii analüüsib Anu Allas põlvkondliku enesekehtestamise strateegiaid näituse „Young British Art“ (2001) ning Anneli Porri Veneetsia biennaalile saadetud Kristina Normani kuldsõduriprojekti põhjal.

    Sooperspektiiv, millele on keskendatud Rebeka Põldsami artikkel, on eesti kunstis ja kunstiteaduses kindla koha saanud nii teoorias kui ka kunstipraktikas tänu Tallinna ülikooli soouuringute keskuse olemasolule ja Katrin Kivimaa õppejõutööle kunstiakadeemias.

    On tõsi, et soolisuse analüüs on üks kindlaid piiritulpasid, mille abil saab määratleda seljakeeramist meil kaua aega valitsenud modernistlikule kunstimudelile. Seal väärtustati universalismi ning oldi pime sool põhineva privilegeerituse ja marginaliseerituse suhtes. Väide, et sooküsimuse kriitilist vaatenurka peeti kunstimaailmas veel nullindatelgi pseudoteemaks (lk 175), näitab modernistliku kunstiarusaama vastupidavust ja tugevust. Kui vaadata Olev Subbi aktimaalide hiljutisi hinnarekordeid, püsib see mingil tasandil praegugi.

    Samal ajal läks nullindatel rahvusvaheline kunstikarussell juba nii kiiresti käima, et hakkas peale kasvama metamodernistlik kunstimudel, mis tõi järgmisel keermel peale uue arusaama universalismist ja soopimedusest.

    Kui artikli pealkiri defineerib nullindate soovahekorda kui „1,4 meest naise kohta“, siis praeguse seisuga on tulemus juba silmanähtavalt naiste kasuks. Hea, et artiklis pole jäädud liiga kitsa kunstnike­ringi juurde, vaid esile on toodud mitmesugused soopõhised kunstiteosed, tehes nähtavaks olulise lõime.

    Kunstiturg kui artikli teema toimib kogumikus justkui hilisemate, nullindate järel käima läinud protsesside eelajaloona. Eero Epner valdab galeriis töötamise kogemust ning hea, et ta on oma positsiooni välja toonud (joonealune lk 71), mis ei ole endastmõistetav valik.

    Kunstiturg on justkui omaette teadus, mida tulevastele kunstiteadlastele ülikoolis otseselt ei õpetata. Siit saab järeldada, et artikli materjal on tulnud kätte töö käigus, kui on iga päev muutuvaid parameetreid märgatud ja analüüsitud. Seegi pole endastmõistetav ega kergesti kättesaadav materjal, vaid töö käigus akumuleerunud teadmine.

    Arhitektuur võiks olla juba omaette kogumiku teema, siin markeerib seda Epp Lankotsa artikkel, mis piirneb Veneetsia arhitektuuribiennaali materjaliga.

    Nullindate kunstielu oli oodanud kaua, et jõuda lõpuks kaante vahele. See aastakümme on saanud vähe analüüsi ja tähelepanu, võrreldes täiesti enneolematu 1990. aastate kunsti buumiga, mis kestab praeguseni. Võib-olla läks nullindate kollektiivne energia sellele, et normaliseeruda ja ehitada valmis Kumu, saada rahvusvaheliselt tõsiseltvõetavaks dialoogipartneriks. Võib-olla on kultuuril tervikuna kollektiivsed piiritletud energiavarud ja fookused, et astuda järgmisele arengutasandile ja sealt edasi.

    Kui Kaarin Kivirähk defineerib nullindate kunstikriitilisi tekste läbivalt kui „3000 tähemärki“, siis praegune Sirbi tellimus oli heldem. Kõik on pidevas muutumises, kunstiprotsesside jälgimine ja analüüsimine aitab mõista toimunut ja seada eesmärke edaspidiseks.

  • Valged raamatud ei ole neutraalsed

    KARSTEN BRÜGGEMAN

    Vastupidiselt Esimesele maailmasõjale ei ole Eestis Vabadussõda kunagi unustatud. Suure sõja 100. aastapäeva ja hulga publikatsioonide tõttu, mis on pühendatud sellele XX sajandit kujundanud konfliktile, astus ilmasõda lõpuks välja sellele järgnenud Vabadussõja varjust. Nüüd näeme viimase vastulööki: kahes hiljuti ilmunud väljaandes jutustatakse lugu sõjast, mille tõttu sai võimalikuks Eesti Vabariigi loomine aastatel 1918–1920. Kõigepealt üks halb uudis: meil puudub endiselt Vabadussõja kõikehõlmav ja teaduslik ajalugu, kus hinnatakse toimunut kotkaperspektiivist, vaadeldakse kõiki sõjas osalenuid samaaegselt, kuid heidetakse ühtlasi pilk kõigile neile ka konnaperspektiivist. Nüüd on siiski olemas peaaegu 1700 lehekülge, millel on käsitletud üksikasjalikult üsna paljusid Vabadussõja aspekte, kuid üheselt Eesti perspektiivist.

    Muidugi kogunes Vabadussõja kohta palju teadmisi juba kahe maailmasõja vahelisel ajal, ennekõike tänu Eduard Laamani „Eesti iseseisvuse sünnile“ ja populaarsele kaheköitelisele koguteosele, mille andis välja Vabadussõja ajaloo komitee.1 Sõja põhjapaneva tähenduse kohta ütleb palju fakt, et mõlemad teosed anti uuesti välja – ja mitte ainult paguluses, vaid ka 1990. aastatel Eestis. Nõukogude perioodil jäi Vabadussõda tõrjutuna ja ümber tõlgendatuna Teise maailmasõja ja sovetiseerimise protsessi varju, kuni Eesti ajaloolased taastasid suveräänsuse oma riigi mineviku tõlgendamisel. Ühes võidupüha taastamisega integreeriti Vabadussõda küll uuesti riiklike pühade kalendrisse, kuid tundus, et ajaloolased olid kaotanud selle sõja vastu huvi.

    Kõnealused väljaanded on küll olemuslikult erinevad, kuid tähistavad uut etappi selle perioodi ajalookirjutuses. Tõnu Tannberg, kellele võlgneme suures osas tänu Esimese maailmasõja aegse Eesti loo avastamise eest mõni aasta tagasi, on nüüd koondanud pealkirja alla „Vabadussõja mitu palet“ 14 teadusartiklit. Väärib mainimist, et alapealkirja kohaselt käsitleb teos kogu ühiskonda, mitte ainult sündmusi rindel ja armees. Siiski on nii kogenud kui ka nooremate ajaloolaste kirjutistes kesksel kohal sõjaline aspekt. Ometi leiab sest raamatust vastuse mõnedele küsimustele, mille esitasin üle kümne aasta tagasi Ajaloolises Ajakirjas2 sooviga ärgitada kirjutama ajakohast ja terviklikku Vabadussõja ajalugu. Uurijana olen ise vaadelnud Vabadussõda laiemas kontekstis kui Venemaa revolutsioonisõdade ühte rinnet.3 Tähelepanelik lugeja märkab, et olen vältinud siin nimetust „Vene kodusõda“. Sellest täpsemalt edaspidi.

    Seega on meil punane raamat – rahvusarhiivi toimetiste traditsioonilise punase kaane tõttu – ja valge raamat. Lauri Vahtre eestvõttel Eesti ajaloolaste koostatud esinduslik kaheköiteline teos pealkirjaga „Eesti Vabadussõja ajalugu“ on ilmunud valgete kaante vahel üsna sarnasena oma eelkäijale 1930. aastate lõpust. Punasest raamatust leiab palju detailirohkeid analüüsivaid käsitlusi, mis on mõeldud eksperdist lugejale: olgu mainitud näiteks artiklid baltisaksa tsiviilelanike kohtlemisest (M. Kuldkepp), kommunistlikust propagandast (M. L. Tammela), majandusest (M. Pihla­mägi), meditsiiniabist (A. Rinaldo) ja jalaväe­polkude majandusülemate tööst (T. Kikkas). Valged raamatud pakuvad seevastu üldülevaate sõjast, hõlmates ka rahvusvahelist tausta ja Eesti riigi rajamise etappe, kuid keskmes on siiski sõjaväe ja sõdurite saatus. Erinevalt 1930. aastate lõpus ilmunud teosest on siin aga esitatud palju rohkem teavet laiema poliitilise konteksti, muu hulgas selle kohta, millistes tingimustes võitles Punaarmee. On siiski kummastav, et Toomas Hiio historiograafilises ülevaates ei ole mainitud ühtegi venekeelset tööd, ei Nikolai Kornatovski uurimust Petrogradi kaitse kohta ega Anatoli Smolini päris hiljutisi töid, rääkimata olulisemate vene osaliste memuaaridest.4

    Enesekindlust sisendav lugu

    Valgete raamatute eesmärk on pakkuda Eestile selle perioodi terviklik narratiiv, „enesekindlust sisendav lugu“, kui kasutada president Kersti Kaljulaiu, projekti patrooni sõnu. Samal kombel jätkab ta saatesõnas: „Just julgus oma riigi eest seista tagas meile võidu Vabadussõjas. (…) Neid õppetunde järgides tagame, et jääme alati seisma vaba ja iseseisva Eesti lipu alla.“

    On loogiline, et demokraatlikus ühiskonnas on ajaloolased kutsutud poliitilist retoorikat analüüsima, mitte seda kopeerima. Kas „meie“ (või peaksin mina sakslasena ütlema pigem „teie“?) tõesti seisime „oma“ riigi eest aastatel 1918–1920? Isegi kui see retooriline klišee on laialt levinud, ei olnud meist keegi tegelikult seal, muidugi mitte. Ometi ulatub selle asesõna anakronistliku kasutuse probleem veelgi sügavamale, sest selles peegeldub keeleliselt pinge all oleva ühiskonna vajadus sidususe järele. Eksklusiivne „meie“, mille eesmärk on loomulikult luua ühtsus konkreetse rühma sees, varjab ühtlasi ebakindlust. Kes siis ikkagi moodustas sõja ajal selle „meie“, kui, kasutades Albert Kivika romaani kuulsat konstellatsiooni – isegi Hennu vend Ants kuulus „nende“ hulka?

    Enamikus valgete raamatute tekstides on hoitud analüütiliseks lähenemiseks vajalikku kaugust. Vastupidiselt eelkäijale 1930. aastate lõpust on õnneks välditud sõna „meie“ kasutamist. Ka ainsusliku „Eesti sõduri“ metafoorilist figuuri kui ainsat heroiseerimise vormi mainitakse tekstis vaid paar korda (I, lk 255, 507). Lugejale on siin põnevat lugemist, mis on rikkalikult varustatud illustratiivsete piltidega. Autorid on esitanud ka värvikaid detaile, näiteks kummalise juhtumise välisdelegatsiooni liikmetega: nood olid unustanud Tallinna šifri, mida oli vaja salajaseks sidepidamiseks valitsusega. Loeme segadusest, mis tekkis erinevate murrete tõttu, mida kõnelesid Eesti sõdurid, või Vene insenerist, kes ei uskunud, et eestlased saavad hakkama raudteesilla parandamisega Pihkva lähedal. Tulemus üllatas inseneri vägagi.

    Kahe erandiga, mis on välja toodud eessõnas, järgivad autorid akadeemilise kirjutamise reegleid. Esiteks puuduvad joonealused märkused (välja arvatud historiograafia osas). Koostajate sõnul olid need algselt küll olemas, kuid kahjuks ei suudetud veel neid viia elektroonilisele kujule, nagu lubatud. Teiseks perspektiivi küsimus. Lähenemislaadilt populaarse ja teadusliku vahepeal paiknevas raamatus on selgelt oma positsioon määratletud: „meie – st Eesti riigi ja eesti rahva – väed“ ning „need, kes meid vallutada ja alistada püüdsid“ (I, lk 14). Täielik neutraalsus ongi vaevalt saavutatav ja kedagi ei maksa süüdistada, kui „demokraatia“ ja „türannia“ (II, lk 528) konfliktis toetatakse esimest.

    Vaenlaste meelevaldne tapmine

    Õnneks pole esitatud väikerahva sõjalise triumfi lugu nii kangelaslikuna, kui seda võinuks karta. Autorid on toonud ära episoode, kus „Eesti riik või sõdurid kõige paremas valguses ei esine“ (I, lk 14), eriti seoses nn valge terroriga, vaenlaste meelevaldse tapmisega. Kuid ons see mõeldud vabandusena, kui autorid mainivad, et mahalaskmiste taga olid ainult „kuumad pead“ (I, lk 265)? Sama kehtib ka lause kohta sagedasest vangide tapmisest: väidetakse, et „tavaliselt lasti maha ainult komissare“ (I, lk 382). Kas komissari tapmine oli vähem meelevaldne kui Punaarmee sõduri mahalaskmine, eriti kui viimane oli eestlane?

    Üsna palju ruumi on pühendatud ka sellele, kuidas 1918. aasta lõpus üritati panna eestlasi toetama Ajutist Valitsust, sest tol hetkel ei pidanud enamik inimesi iseseisvat riiki kuigi jätkusuutlikuks lahenduseks. Autorid näitavad, et tegelikult oli ainult väike rühm rahvuslasi, kes üritasid kõigest väest kaootilisest olukorrast parima tulemuse välja võluda. Ja tõsi see on: üsna samamoodi kui enamlased Petrogradis 1917. aasta oktoobris, ei saanud ka Ajutise Valitsuse liikmed olla kindlad, et nad ka paari kuu pärast veel võimul on. Kõige esmalt tuli selles veenda oma rahvast.

    Ehkki Johan Laidoner on loomulikult selle loo peakangelane, leiame tekstis mõnikord teatavat ärritust selle pärast, et ta reageeris liiga leebelt oma eesliini komandöride allumatusele, eelkõige jätkuvale toetusele, mida mõned neist avaldasid Balak-Balahhovitši vähemalt küsitavale režiimile Pihkvas 1919. aasta suvel. Autorid hindavad kõrgelt Suur­britannia ja Soome toetust ning tuletavad lugejale korduvalt meelde Vene Põhja­korpuse kevadpealetungi tähtsust Petrogradile ajal, mil Eesti lõunapiir oli suures ohus. Ilma selle rünnakuta, mis viis paljud punased üksused Petro­gradi alla, oleks rahvaväel olnud võitu Landeswehr’i sõjas palju raskem saavutada.

    Siiski on ligi 1100 leheküljele vaatamata jäänud jutustusse mõningaid lünki, mida kaheköitelise koguteose puhul aastal 2020 ei oleks oodanud. Kui rahvusvahelist konteksti on valgustatud vähemalt kokkuvõtlikult kogu kahe köite ulatuses, siis Eesti siseareng on leidnud üksikasjalikku käsitlemist ainult sündmuste algusfaasiga seoses. Siin avaldub selgelt seos punase ja valge raamatu vahel: Ago Pajuri haarav lõpulugemine, artikkel punases raamatus riigi sünnist 1918. aasta novembris, moodustab narratiivi baasi ka valges. Palju vähem on juttu 1919. aasta veebruarikriisist, Saaremaa mässust, Asutava Kogu valimistest, kogu maareformi temaatikast või sügisesest valitsuskriisist.

    Seega, fookus on nihutatud riigi sünnilt Eesti sõjaväe sünnile. Edaspidi jääb Eesti poliitiline taust jutustuse varjupoolele. On rabav, et saab palju teada Laidoneri koostööst Vene Põhjakorpusega, kuid koostöö alust, Ajutise Valitsuse ja Vene üksuse vahelist lepingut, mainitakse üsna loo lõpupoole. Miks ei saa me aga midagi teada lepingust baltisakslastega, mis sõlmiti vaid paar päeva varem? Loomulikult ei olnud Balti pataljoni sõjaline tähendus määrav, kuid lepingu poliitiline tähendus eristas Eesti olukorra põhimõtteliselt paralleelsest arengust Lätis, kus Landeswehr’ist sai oht Ulmanise valitsusele. Kui raamatu teemaks on Eesti rahva vabadussõda, võinuks kohalike baltisakslaste panus väärida veidi enam tähelepanu. Enamgi veel: peakükis „Muust rahvusest üksused Eesti armees“ ei mainita Balti pataljoni sõnagagi (I, lk 408–419).

    On veel kaks suuremat teemat, millest eriti puudust tunnen: Vene ja Läti territooriumi sõjaline administreerimine ja tagala. Kui Eesti sõjavägi vastutas Vene alade administreerimise eest vähemalt kuni 19. juunini, mil Laidoner vabastas Põhjakorpuse Eesti ülemjuhatuse alt, siis Põhja-Läti oli eestlaste käes kogu 1919. aasta teise poole. Vene allikates on oldud äärmiselt kriitilised reaktsiooniliste ja vägivaldsete režiimide suhtes Jamburgis (homutovštšina) ja Pihkvas (balahhovštšina) ning küsitud, miks eestlased sel sündida lasksid.5 Kuidas jääb Nikolai Ivanovi salapärase kujuga, kes oli ilmselgelt väga edukas püsivate sidemete loomisel oma kaitsealuse Balahhovitši ja mõningate Eesti armee ohvitseride vahel? Kui valgete vägi päästis eestlased 1919. aasta kevadel ja selle jäänused detsembris aitasid hoida rinnet ründava Punaarmee vastu, siis pakub lugejale ehk huvi saada rohkem teada nende „liitlaste“ tavade kohta. Tegelikult võinuks üksikasjalikumalt käsitleda kogu vene valgete temaatikat, sealhulgas Eesti suhteid Loodevalitsusega.6

    Veelgi rabavam on asjaolu, et jutustusest puudub täiesti Eesti kohalolek Põhja-Lätis. Ometi tuletavad autorid meile kohusetundlikult meelde, et Eesti ülemvõimu tajusid lätlased kui „okupatsiooni“ (II, lk 389) ja mainivad, et „võitja poisitsioon oli eestlastele ilmselt ka veidi pähe hakanud“ (II, lk 289). Kahjuks ei saa me sellega seoses teada ühtegi uut fakti. Vastupidiselt üldisele tendentsile rõhutada ennekõike toimunu sõjalisi aspekte, on üsna palju juttu Valga-Valka piirkonna piirikonfliktist. Kuid Läti territooriumi puhtsõjaline administreerimine Eesti armee poolt on täiesti käsitlemata.

    Sõdu ei võideta üksnes võimeka ülemjuhataja ja vaprate sõdurite abil. Autorid on küll lisanud teosesse mõningaid lõike abiorganisatsiooni Ühistöö, meditsiiniteenistuse ja AS Revalise kohta ning ühes kohas mainitakse, et hobused olid näljas (mujal pole loomi teoses mainitud). Siin on selgelt jäetud kasutamata võimalus tuua sisse uusi teemasid. Kujutage ette, kui poolt mahust, mis on läinud lahingute detailsele kirjeldamisele (see kõik on üldiselt teada juba sõdadevahelisest ajast), oleks kasutatud Ühistöö tegevusvaldkondade valgustamiseks, nende hulgas nt meditsiiniabi tagamine ja sõduritele jõuludeks postkaartide kirjutamine? Mida me saame teada meditsiiniõdede tegevusest, tööst tallides või garaažides? Kuidas olid lood töölistega (nii meeste kui ka naistega), kes valmistasid sõjaväele rõivaid, või nendega, kes protestisid viletsate majandusolude tõttu? Kuidas toimisid transpordiskeemid eesliini varustamiseks, kuidas loodi sideliinid? Küsimus, kes asendas sõdureid kogu maal tootmisprotsessis, väärib samavõrra süstemaatilist tähelepanu kui tsiviil-sõjalised suhted rindepiirkondades või sõjaväe sotsiaalne portree. Kuidas olid lood sõdurite meelelahutusega või ka elutingimustega näiteks Tallinnas ja Narvas, linnas, mis oli 14 kuud rindepiirkonnas? Ilma nende aspektide käsitluseta ei saa me rääkida sellest, et oleksime selle sõja mõjust ühiskonnale täiesti aru saanud.

    Uus on valgetes raamatutes sõja järelelu peatükk: ära on toodud mõned peamised faktid autasude, monumentide ja Nõukogude-aegse ajaloo ümberkirjutamise kohta. Puudu on ennekõike lugu sõjainvaliididest ja langenute peredest. Kuidas riik nende eest hoolitses? Sõnagagi ei mainita kõiki neid sõdureid, kellele anti maad. Kuidas nad hakkama said? Mis sai ohvitseridest? Vapse vaevu mainitakse, ehkki teatud moel peegeldab nende liikumine probleeme, mis olid ühiskonnal sõja pärandi käsitlemisel. Kui president oma saatesõnas ülistab demokraatlikke väärtusi, „mille eest tuleb pidevalt võidelda“, oleks tänapäeva lugejale ehk pakkunud huvi, miks paljud neist, kes võitlesid 1918–1920 oma riigi rajamise eest, ei võidelnud pidevalt demokraatlike väärtuste eest.

    Selles valguses esindavad valged raamatud konservatiivset lähenemist Vabadussõja ajaloole, kus võib küll leida uusi detaile, kuid vaevalt uusi vaatenurki. Vabadussõja sõjaliste aspektide rõhutamisega ei parane tingimata meie arusaamine sellest, kuidas tsiviilühiskond sõjast välja tuua. Demokraatlike reeglite järgi mängimine oli Laidoneri vaidlustamata võimu alus Vabadussõja päevil, mil sisepoliitikas valitsesid revolutsioonilis-demokraatlikud parteid. Kui Vene valgete juhid ei saanud kunagi aru poliitika ülimuslikkusest ja Punaarmees tuletasid seda meelde sõjakommisarid, oli eestlastel õnn omada sõjaväelise hierarhia tipus inimest, kes oli lojaalne valitsusele isegi siis, kui ta ei jaganud vähemalt ühte selle eesmärkidest – sõlmida rahu enamlaste usaldamise hinnaga.

    Nagu öeldud, ei ole valged raamatud neutraalsed. Lõpuosas rõhutavad autorid, kuivõrd „määratu tähendus“ oli tõsiasjal, et sõdurid teadsid, et tagala neid toetab. Väidetakse, et eestlastest sai sõja ajal „moodne rahvus“ (II, lk 480, 499) ja et nad pole olnud iialgi enne ega pärast 1920. aasta veebruari nii ühtsed (II, lk 504). Lähemalt jääb selgitamata, kuidas see ühtsus saavutati, kui autorid ütlevad, et 1918. aasta lõpus oli lausa „loomulik“, et eestlased jagunesid vähemalt kahte leeri (I, lk 197). Ja loomulikult ei mainita kõrget hinda, mida maksti nende kaotamise eest, kes veel 1920. aastal unistasid proletaarsest revolutsioonist ja otsustasid mitte tagasi pöörduda pärast rahu sõlmimist. Pealegi ei kestnud see väidetav ühtsus kuigi kaua. Kümmekonna aasta pärast oli riik (taas) jagunenud kahte leeri. See, et Pätsi autoritaarne režiim valis Vabadussõja mälestuse eestlasi taasühendama, ei saa kedagi eriti üllatada. Oletatavasti oleksid vapsid üritanud minna sama teed. Koos Laidoneriga oli Pätsil aga sellel suunal rohkem õnne.

    Hämmeldust põhjutavad kohad

    Tänapäeva lugejale on selles loos nii mõndagi hämmastavat. Kas võib olla tõsi, et väidetava rahvusliku ühtsuse juures domineeris Asutavas Kogus peaaegu kolme neljandiku osas vasakpoolne, osaliselt revolutsiooniline enamus? Ja vastupidi: kuidas saab olla nii, et need välisjõud, kes järgisid poliitilist joont, mis ühtib vähemalt ühe põhimõttega, mida tänapäeva eestlased ühehäälselt toetavad, anti-bolševismiga, keeldusid kategooriliselt mis tahes moel toetamast Eesti iseseisvust? See asjaolu, et Tartu rahu tagas ka Nõukogude Venemaa eksistentsi, on kokkuvõttest välja jäetud, mis teisest küljest on üsna selgesõnaline Eesti Vabadussõja Euroopa tähenduse pretendeerimisel. Nii on siinkohal väidetud, et talvel 1919, kui Punaarmee taandus, „(e)smakordselt dikteeris eesti rahvas kellelegi oma tahet“ (II, lk 468). Varsti pärast seda olevat konflikt Eesti piiridel Punaarmeed takistanud süütama Saksa bolševiku revolutsiooni. Siiski autorid nõustavad, et ainult „Vistula ime“, kui Poola väed lõid suvel 1920 Punaarmeed tagasi, kindlustas mitte ainult Poola (ja Saksamaa), vaid ka Eesti.

    Eesti Vabadussõda, nagu need peatükid tõestavad, ei olnud kohalik sõda ega ka muust maailmast isoleeritud Eesti-Nõukogude sõda. Loomulikult ei olnud see Eesti kodusõda samal moel, nagu saame rääkida Soome puhul. Kuid 1918. aasta lõpus võib leida kodusõja elemente, nagu autorid kirjutavad (I, lk 194), mis ei üllata ühiskonnas, mis oli „loomulikult“ lõhenenud. Autorid ise kirjutavad, et punase terrori toimepanijate hulgas oli palju eestlasi (I, lk 266), mistõttu näib teose lõpus esitatud kategooriline väide, et kodusõja tees „ei kannata kriitikat“ (II, lk 473) liialdus.7 Autorid ei ole teinud saladust sõja erinevast tõlgendamisest teistes historiograafiates. Siiski, kui autorid kirjutavad, et Poola oli osa „Vene kodusõja läänerindest“ (II, lk 24), siis kehtib see ilmselgelt samavõrra ka Baltikumi kohta.

    Kahtlemata oli Eesti Vabadussõda osa Vene revolutsioonisõdadest, mis painasid endise tsaariimpeeriumi alasid peaaegu kümne aasta jooksul.8 Tõsi, autorid väidavad, et Eestis omandati ka „vene revolutsioonide kaasmõjul demokraatia tähtsaimad põhimõtted“ (I, lk 541). Isoleerida Eesti iseseisvuse sünd vähemalt Veebruarirevolutsiooni mõjust Vene impeeriumis oleks absurdne. Eesti Vabadussõda ilma hilisemal Nõukogude territooriumil toimunud sündmuste kontekstita mõista on võimatu. Küsimus oli selles, kuidas see Vene sisekonflikt enda tarbeks ära kasutada. Laidoner teadis seda väga hästi.

    1 Eduard Laaman, Eesti iseseisvuse sünd. Tartu 1936/37; Eesti Vabadussõda 1918–1920. 2 kd. Tallinn 1937–1939.

    2 Karsten Brüggemann, Ajalooteadus ja Eesti Vabadussõda – uut uurimisperspektiivi otsides. – Ajalooline Ajakiri 2008, nr 3 (125), lk 171–183.

    3 Karsten Brüggemann, Die Gründung der Republik Estland und das Ende des „Einen und unteilbaren Russland“. Die Petrograder Front des Russischen Bürgerkriegs 1918–1920. Wiesbaden 2002. Raamat ilmub eesti keeles 2020. aasta sügisel kirjastuses Argo.

    4 Николай А. Корнатовский, Борьба за Красный Петроград (1919). Ленинград 1929; Анатолий В. Смолин, Белое движение на Северо-Западе России (1918–1920гг.). Санкт-Петербург 1999.

    5 Kõige selgem näide Василий Л. Горн, Гражданская война на северо-западе России. Берлин 1923.

    6 Reigo Rosenthal on „Loodearmees“ (Tallinn 2006) käsitlenud küll sõjalise administratsiooni küsimust, kuid Loodevalitsus ei ole teda eriti huvitanud.

    7 Vt selle teema kohta Reigo Rosenthal, Eesti Vabadussõda – kas ka kodusõda? – Eesti Ajalooarhiivi toimetised 19 (26), Tartu 2012, lk 235–244.

    8 Jonathan D. Smele, The „Russian“ Civil Wars, 1916–1926. Ten Years that Shook the World. London 2016.

  • Loe Sirpi!

    Joonas Kiik, „Udukudumisest ja teaduspesust ajakirjanduses“
    Karsten Brüggeman, „Valged raamatud ei ole neutraalsed“
    Reigo Rosenthali „Kord ja kohus. Eesti sõjaväejuhtkond Vabadussõja-aegses sisepoliitikas“
    Aukartlikult Ain Kaalepist
    Doris Kareva vestlus „Kolme sõlmega“: norraka Øyvind Rangøy, eestlanna Veronika Kivisilla ja ameeriklase Adam Culleniga
    Keele-elu. „Resistentsetel liivlastel on lootust“, intervjuu liivi kultuuritegelase ja keeleteadlase Valts Ernštreitsiga
    Elo Kiivet, „Kivist naised on nähtamatud“
    Johannes Lõhmus, „Mäluta molutajast Kafka ja Camus’ni“
    Dokumentaalfilm „QT8. Esimesed kaheksa filmi“
    Vahur Keller, „Viirus kui nähtamatu zen-master“
    Tallinna Linnateatri „Inimese hääl“
    Heie Marie Treier, „Nullindate kunstielu kaante vahel“
    Näitus: „Kas sellist muuseumi tahtsimegi? Narva versioon“
    Kadri Steinbach, „Mis saab pärimusmuusika keskusest?“
    Kontsertpalvus „Mööda linnuteed“

    Järgmine Sirp ilmub 3. juulil.

  • Aukartlikult Ain Kaalepist

    TOOMAS KIHO

    Siin ma laman ilma tööta,
    ilma päevata ja ööta,
    ilma kellaajata.
    Kuskil mind ei vajata.

    Mulgi pole miskit vaja.
    Mul on oma mullast maja,
    karusammal katusel,
    kus on mõnus patusel.

    Ärge tooge mulle urja,
    ärge rääkige must kurja:
    ohvrid andke muudele,
    rahu minu luudele.

    Ain Kaalep, 1971

    Lahkunud on suur humanist ja humanitaar. Tema mõttekaar, ta tegevuse ulatus ning sügavus on olnud aukartust äratav; tema panus eesti kultuuri nii looja kui teiste kultuuride vahendajana – hiiglamõõtu. Austust on põhjust tema töö vastu tunda kõigil eesti keeles lugejail ja mõtlejail, ja küllap nii mõnelgi seguneb austus aukartusega, minul vähemasti. Miks? Sellest lubatagu siin mõtiskella.

    ***

    Mu klassivend Uku kutsus trobikonna kamraade oma sünnipäevale enda poole ühes Tartu Kastani tänava majas. Oli see nüüd ta kaheksas või üheksas sünnipäev, pidu nagu jõnglastel ikka. Suures toas oli ka täiskasvanute laud, kus omavahel juteldi, seal pakuti ka torti ja sealt on mulle meelde jäänud üks hiiglama tark mees. Mulle tundus, et ma pole nii haritud onu kunagi näinudki – too pidas seal nimelt sünnipäevalapsele ka kõne, küll ta rääkis oma suguseltsist ja maailma asjadest ja sidus neid omavahel ja siis oli juttu mingist lennukist või lendurist ja ühest Järva külast ja veel mitmest asjast. Pidi ikka muljet avaldav kõne olema, kui see mul aastakümnete taga ikka meeles on! Muidugi oli too mees Ukule onu Ain, eesti rahvale Ain Kaalep. Aastaid hiljem sain teada, et vähem kui 30 aastat varem oli NKVD samas majas Ain Kaalepi arreteerinud ja erinõupidamisel Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58 alusel „kodumaa reetmises“ süüdi mõistnud … Sellised olid olnud ajad.

    Teine lugu meenub, kui seesama klassivend, nüüd juba esimese kursuse arhitektuuriüliõpilane, kutsus talvisel vaheajal Karulasse suusalaagrisse oma endised koolikaaslased. Oli üks vana päristalu, elektrita, võimsa tammega keset õue. Olime noored ja oli väga palju valget lund. Ma ei tea, kunas majaperemees sellest teada sai, et seesugune suurlaager tema majas toimus – oli see enne või pärast sündmust –, ka polnud meil laagri ajal jutuks, et kes just täpselt selle maja omanik on. Küll aga võin kinnitada, et maja jäi püsti, ja üldse oli see küll nooruslikult lõbus, aga samal ajal ka intellektuaalne laager, kus õppisime näiteks selgeks gooti kirjas kirjutamise. Aastaid hiljem on mul olnud korduvalt võimalust istuda tollesama tamme all juba koos maja pärisperemehe Ain Kaalepiga. Mälestused seesugustest suvistest istumistest ja jutuajamistest Ainiga on küllap isiklikult meeles väga paljudel, kes Aini tundsid ja tal külas käisid.

    Muidugi oli selle kõrval kõik need aastad olnud eesti rahva ees ja käsutuses ka Ain Kaalepi looming. Et tuua ainult kaks näidet: seni on mul eredalt meeles kooliaegne ühiskülastus Vanemuisesse, kus etendus Ain Kaalepi „Mäe veri“ Jaan Toominga lavastuses, ning kohustusliku kirjanduse nimekirjas olnud maailmaklassika – Sophoklese „Kuningas Oidipus“, mille tõlkijaiks Ain Kaalep ja Ülo Torpats. Mõlemas tekstis käsitletakse täiesti eri maailmu, milles aga Ain Kaalep oma eruditsiooniga imeosavalt orienteerub ja nii neid kultuure meile lähendab. Ning, öeldud küll ottarderliku naljaga pooleks, oli Apelsini lauluridadega 1980ndate alguseks Ain Kaalepist saanud eesti luuletaja arhetüüp.

    ***

    Ent nõnda, Uku kaudu kaude ning nagu me kõik – kultuuritarbijana Kaalepit „tundes“ ei tundnud ma teda ometi. Ka siis, kui ülikooli ajal sattusin Õpetaja tänaval Tartu kirjanike majas käinud seltskonda ja nägin Kaalepit liikumas ja sõna võtmas, ei tundnud ma teda rohkem kui igaüks, kes teda aukartlikult kaugelt nägi ja kuulas. Või luges ja kuulas, ja selle viimase alla käivad tema humanistlikust ja demokraatlikust aatest lähtuvad ajakirjandusartiklid või ka kõne Tartu muinsuskaitsepäevadel aprillis 1988.

    Tõelised kokkupuuted Kaalepiga algasid mul sealsamas kirjanike majas juba alluva ja ülemusena ajakirja Akadeemia käivitamise ajal 1988. aasta sügisel. Akadeemia peatoimetajaks oli kutsutud no kes siis veel kui mitte erudiit ja maailma klassika sügav tundja Ain Kaalep. Ning siis olin seal mina, kes ma ei teadnud tollal sugugi, mida toimetajatöö endast kujutab või kuidas see käima peaks. Lootsin saada Ainilt mingit õpetust. Ja saingi. Anti aga tekst kätte ja öeldi: „Toimeta!“ Nagu ujuma õpetamine. Nüüd, 32 aastat hiljem, olen juba kõva ujuja.

    Sama aasta sügisel said meist concoetur’id Eesti Üliõpilaste Seltsis. Osalesime taastamiskoosolekul EÜSi majas 1. detsembril 1988, ja olime akadeemiliselt ühtäkki ühel pulgal. Aja viperuste tõttu (kui väga pehmelt väljenduda) said meist, kes kuulusime eri põlvkondadesse, ühekorraga vilistlased EÜSis. Oma kuulsaimad sõnavõtud eüslasena pidas ta Soome sõprusorganisatsioonide kiituseks, meenutades oma soomepoisiaega ning kõne „apoteoosis“ selgitas, et kui soomlased siunavad, et jotain menee v..uun, on se hieno, tämä on hyvä paikka.

    ***

    Ma pole osanud end tunda endast vanemate ja targemate kõrval samaväärsena. Alati on nad ju oma teadmiste, kogemuse ja sügavusega eespool (teisalt on see olukord enesearenduseks ja -piitsutuseks soodne). Ja mida otsesem või ametlikum on mu seos seesuguse mentoriga, seda suurem ja kohmetum on ka aukartus. See on nagu õpilase ja õpetaja igikestev vahekord, seesugust olen jäänud tundma nt oma teadusliku juhendaja akadeemik Vainikko ning ka akadeemilise suunanäitaja Kaalepi suhtes. Ja juttu pole mitte dotseerivast või patroneerivast hoiakust, pigem vastupidi: Õpetajas alati on kuskil veel mingi salasopp, mille sa temas avastad või mille ta sulle avab. Ja need sopid ei saagi vist kunagi otsa.

    ***

    Olgu selle viimase pildi ilmestamiseks üks seik meie „ühiselt“ tõlketeelt Ain Kaalepiga. Kuigi Ain armastas mind tutvustades rõhutada, et mina oskavat klassikalisi keeli, ladina keelt, siis muidugi olin kaugel neist teadmistest, mis olid Ainil – eriti muidugi värsimõõtude, prosoodia ja kõige muu kaasneva kohta. Pealegi iseloomustas Ain Kaalepit tundlik emakeeletaju – paremat kombinatsiooni ei saagi tõlkijal olla.

    Niisiis, tekkis meil Akadeemias vajadus ja soov tõlkida eesti keelde kaks Decimus Magnus Ausoniuse idülli. Tegu on Rooma neljanda sajandi luuletajaga, kes oli oma romantilised idüllid kirja pannud daktülilises heksameetris. Esimese tõlkemustandi tegin ma valmis ja näitasin Ainile. Tuleb tunnistada, et ega lõppversioonis, s.t tõlkes, mis Akadeemias nr 11, 2005 ilmus, õieti ühtki sõna minu algtõlkest teise kõrvale alles ei jäänud, minu esialgsest tööst säilis ainult mõte – ja seegi pärines ju autori algtekstist. Tehniliselt toimus asi nii, et käisin Ain Kaalepi juures tema kodus Elvas, kus istusime ja arutasime teksti tähendust, autori mõtet ja vahendusvõimalusi. Üldiselt muutus tõlge rida-realt järjest ainkaalepilikumaks, s.t paremaks, mäletan, et päris lõpu eel ühes minu tagasiparanduses siiski kokkuleppele saime, nii et nüüd on mul au seista Kaalepi kõrval Ausoniuse kaastõlkijana.

    Ain Kaalepi peatoimetamine lõppes Akadeemias koos 2001. aastaga. Ometi oli ta Akadeemia jaoks olemas ka kogu selle aja, mis ta toimetusest ära oli. Teda sai „kasutada“ andmeallikana ja referentsisikuna klassikaliste filoloogiaküsimuste juures, mida akadeemilisi tekste toimetades aeg-ajalt ikka ette tuleb. Meenub, kuidas veel mullu oli meil ühtäkki tarvis tsiteerida üht Goethe luuletust. Üks (balti)saksa autor oli oma tekstis kasutanud ühe Goethe luuletuse esimesi ridu. Selgus, et seda luuletust „Erinnerung“ ei oldud seni eesti keelde pandudki. Kaalep! Muidugi pöördusime tema poole – vahest oleks tal jaksu need read ära tõlkida. Ta tõlkiski, ja terve luuletuse. Usutavasti on tegu Aini viimase Goethe-tõlkega, kui mitte üldse tema kõige viimase tõlkega. Toogem see siin, esmailmunud Akadeemias nr 1, 2019:

    MÄLESTUS (Erinnerung, 1827)
    Johann Wolfgang Goethe
    Tõlkinud Ain Kaalep

    Ikka otsid oma rada,
    kui siinsamas on kõik hea?
    Viitsi kätt vaid sirutada,
    oma õnnest kinni pea.

    ***

    Lõpetuseks üks detail Kaalepi poliitilisest pärandist. Demokraadi ja Jaan Tõnissoni meelse rahvuslasena töötas ta riiklust üles ehitavas poliitikas ju südamega kaasa – Eesti Kongressis ja Põhiseaduse Assamblees. Põhiseadusega seoses jäi talle kripeldama, et ei nõustutud tema ettepanekuga, et võõrsõna „president“ tuleks asendada eestikeelse „riigivanemaga“. Ühesõnaga, meil olnuks Vabariik, Riigikogu ja Riigivanem, inglise keeles aga ikka Republic, Parlia­ment ja President. Suure Tõlkijana ta muidugi teadis, mida rääkis.

    Osakem meie vaid kuulata.

    Ain Kaalep 2006. aastal, mil tähistati tema 80. sünnipäeva.

  • Ruumilises planeerimises ei ole võluvõtit

    TIIT OIDJÄRV

    5. VI Sirbis algatas Maila Kuusik artikliga „Roheline raamat, punased küsimärgid“ vajaliku arutelu „Planeerimise rohelise raamatu“ üle. Rohelisi raamatuid koostatakse eeskätt selleks, et tõstatada valdkonna probleeme, ergutada arutelu muudatuste tegemise kohta ja pakkuda võimalikke lahendusi. Ruumilist planeerimist koordineerivas rahandusministeeriumis otsustati, et planeerimissüsteemi arendamiseks on vaja kitsaskohad ja ülesanded välja selgitada. Kas sidusrühmad üldse ootavad probleemide tõstatamist või tahetakse valmis lahendusi? Ruumilise planeerimise rohelise raamatu koostamine näitas, et ollakse valmis rääkima ka kitsaskohtadest: aruteludel osalesid ning kirjaliku tagasiside andsid nii kohalike omavalitsuste, ülikoolide, ministeeriumide, ettevõtjate kui ka planeerijate ühingu ja arhitektide liidu esindajad, ühtekokku kümned spetsialistid.

    Üks raamatu koostamise proovikive oli teemade paljusus ning vajadus mahutada need hoomatavasse formaati. Usutavasti kimbutavad samad raskused ka teisi samalaadsete dokumentide koostajaid. Antud juhul küsiti osalistelt teemade kohta nõu ja tagasiside põhjal hinnati nende päevakohasust. See andis kindlustunde, et just vaadeldavad teemad vajavad enam tähelepanu.

    Uusi küsimusi kerkis kogu raamatu koostamise ajal ja edaspidi käsitlemist vajavad küsimused on eraldi välja toodud. Näiteks ei mahtunud seekord raamatusse nn vormipõhine planeerimine ehk kas ja kuidas oleks (ka) Eestis otstarbekas ning võimalik liikuda praegusest maakasutuse otstarbele keskendatud planeerimisest hoonete mahu määramise poole. See jätaks detailplaneeringu elluviimiseks küll vabamad käed, aga annaks naabritele väiksema kindlustunde tegevuse sisu osas. Kuuldavasti jääb mitmes koostatavas üldplaneeringus maakasutuse juhtotstarve maapiirkonnas määramata ning esitatakse vaid peamised ehitustingimused. Mis on selle plussid ja miinused, näitab praktika.

    Rohelises raamatus vaadatakse tagasivaatavalt ette: senise olukorra põhjal on sõnastatud valdkonna soovitud seis ning parandamisvõimalused. Ruumilise planeerimise roheline raamat on suunisena oluline nii poliitika kujundajale kui ka rakendajale, kuna raamatus kirjeldatud väljakutsed ja lahendusvõimalused on seotud nii planeeringute koostamise kui ka planeerimissüsteemi arendamisega.

    Planeeringu osa ruumiotsustes

    Rohelises raamatus tõdetakse, et planeerimissüsteemi volitused on siiski piiratud. Planeeringu koostamine ei lahenda kõiki ruumilisi kitsaskohti, kõigile ruumilistele küsimustele ei anna lahendust planeering. Ruumi kujunemist mõjutavad paljud valdkonnad alates maksupoliitikast kuni teenuste ja transpordi korralduseni, kaasnevate ruumiliste mõjudega tuleb arvestada kõikjal. Sama tõdemuseni jõudis ka riigikantselei juures tegutsenud ruumiloome eksperdirühm.

    Planeeringuga kavandatakse terviklikku keskkonda, otsuseid tehakse ruumi kvaliteedi seisukohast.

    Mis on siis ruumilise planeerimise lisaväärtus? Miks kulutatakse ressurssi planeeringute koostamisele, kui ruumi kujundavaid otsuseid on võimalik teha valdkondade siseselt? Planeeringu eripära on keskendumine ruumilisele tervikule. Analüüsitakse valdkondade koosmõju ja tasakaalustatakse ruumilised huvid. Planeerimise mahukas osa on ka kaasamine. Kui planeeringu koostamise käigus selgub, et muudatus puudutab mõne valdkonna tegevusi, peab valdkond olema valmis selle elluviimiseks, nt looduskaitseala piiri muutmine, kui vajadus on tuvastatud üldplaneeringu koostamise käigus.

    On valdkondi, kus ruumilise planeerimise väärtusi (taas)avastatakse. Praeguse valitsuse tegevusprogrammis on maavarade maakonnaplaneeringu teemaplaneeringute koostamine, et ruumiliselt määratleda maavarade kasutuselevõtt. Maapõue puudutavat on pikalt juhitud vaid valdkondlike õigusaktidega. Maapõueväärtuste läbimõtlemine planeeringuga näitab kätte ruumilised seosed ja prioriteedid, millega saab arvestada ka muu maakasutuse kavandamisel.

    Planeerimise kiirus

    Ruumilist planeerimist analüüsivad pidevalt ka meie naabrid. Teemad, mis läbivad paljude riikide analüüse, on planeerimissüsteemi majanduslik konkurentsivõime ja haldusmenetluste kiirendamine. Nii ka Eestis. Loodetavasti panustavad siinkohal digiarendused ja keskendumine planeeringute koostamisel õigetele teemadele, samuti planeeringu asjakohane täpsusaste. Keskenduda ei tasu küsimustele, millega tegeletakse järgmisel etapil, nt ehitusloa taotlemine või hoopis linna heakorra eeskiri, või on juba määratud õigusaktis, nt ehitise kaitsevöönd. Elektrikapi täpne asukoht või konkreetse tuule­generaatoriga kaasnevad täpsed mõjud on projekti mõjude hindamise küsimus, planeeringuga seatakse üldised reeglid.

    Rohelise raamatu koostamise käigus juhiti tähelepanu, et planeeringumenetluse kiiruse ja kaasarääkimisvõimaluste vahel on justkui vastuolu. Sageli tundub, et kiire planeeringumenetluse puhul on ilmselt tehtud mööndusi kaasamises. Tegelikult ei pruugi see siiski nii olla: keskendumine peaküsimustele, planeeringuga kavandatavate muudatuste arusaadav esitlemine, infovahetust lihtsustavate digilahenduste kasutamine võib menetlust kiirendada ja kaasata sisukamalt. Keskenduma ei pea sellele, mitu avalikku arutelu on kohustuslik, vaid kuidas paremini infot edastada ja tagasisidet saada.

    Rohelise raamatu sõnumid

    Paljusid ülesandeid saab täita ainult planeeringute koostamise korraldaja, harilikult kohalik omavalitsus, vähestel juhtudel ka rahandus- või kaitseministeerium. Osaliste vahel kokkulepete saavutamist, huvide kaalumist ja kooskõlastamist ei saa üle anda ei huvitatud isikule – maaomanikule – ega planeerimiskonsultandile. Planeeringu koostamist juhtiv ametnik peab veenduma, et kogu käsitletavate teemade lahendamiseks vajalik oskusteave saaks planeeringusse kaasatud.

    See, et planeerimiskonsultandi töö eest tasub huvitatud isik (maaomanik), ei tähenda, et lahendus peaks lähtuma üksnes tema huvist. Planeeringu koostamisel tuleb tasakaalustada nii huvitatud kui ka mõjutatud isikute huvid ning arvestada ruumi eripära. Ka planeerimiskonsultant on eelkõige planeerimisametniku partner, kes aitab otsustajal küsimusi lahendada.

    Planeeringute koostamisse kaasamine ei tähenda vaid menetlusnõuete täitmist. Iga planeeringu koostamisel tuleb eraldi hinnata, kuidas jagatakse teavet mõjutatud ja huvitatud isikutega. Kuigi eesmärgiks ei saa seada, et iga ruumiotsus peab lähtuma eelkõige kogukonna huvist, tuleb tagada, et info arusaadaval kujul huvitatud osalisteni jõuaks. Planeeringudokumendi sõnastus peab olema selge ja arusaadav.

    Planeeringulahendus peab lähtuma realistlikest prognoosidest. Kahanevates piirkondades tuleb tegeleda ruumilise kohandamisega, edendada ruumi kvaliteeti ja säästlikkust; piirkondades, kus rahvaarv kasvab, tuleb ruumi arengut suunata keskkonna ja taristuga arvestades.

    Rohelises raamatus on rõhutatud, et kõik kokkulepped planeeringuotsuse langetaja ja planeeringust huvitatud isiku vahel tuleb avalikustada, tagada tuleb maaomanike võrdne kohtlemine. Otsustamisest taandatakse kõik isikud, kellel on huvide konflikt. Korruptsioon ehituses ja ruumilises planeerimises on tähelepanu nõudva teemana välja toodud juba praeguses korruptsioonivastases strateegias ja pälvib eeldatavasti lisatähelepanu ka koostatavas.

    Siinne on vaid lühike väljavõte rohelise raamatu peateemadest ja vajalikest tegevustest. Praeguseks on kitsaskohad välja selgitatud ja osa lahenduste kallal töötatakse ka riigi tasandil. Nagu igal pool, ei ole ka ruumilises planeerimises populistlikud ja lihtsad lahendused võluvõtmeks. Kestliku ja kvaliteetse ruumi saavutamiseks on vaja otsustes – otse või kaudselt – osalejate kaasamõtlemist ja panust.

    Tiit Oidjärv on rahandusministeeriumi planeeringute osakonna osakonna­juhataja asetäitja ja juhtis „Ruumilise planeerimise rohelise raamatu“ koostamist.

  • Heli Susi 14. XI 1929 – 8. VI 2020

    Armastatud saksa keele õppejõud, tõlkija ja toimetaja Heli Susi oli üks neid erakordseid isiksusi, kes oma vaba vaimu ja põhimõttekindla väärikusega, tulevikku suunatud pilguga suutsid kujundada uute põlvkondade hoiakuid ja maailmapilti nii Nõukogude okupatsiooni ajal kui ka pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Kui tema advokaadist isa Arnold Susi tagas Otto Tiefi valitsuse haridusministrina Eesti Vabariigi järjepidevuse juriidilises mõttes, siis Heli Susi kandis vaba riigi tunnetust edasi oma õpetajategevuses, vestlustes ning hiljem paljudes kirjatöödes, mälestustes ja isa raamatute väljaandmisele kaasa aidates. 2018. aastast välja antav Arnold ja Heli Susi nimeline sõnajulguse missiooniauhind iseloomustab tabavalt neid väärtusi: sõna jõu tunnistamine, julgus teha seda, mis aus ja eetiline. Legendaarseks on saanud Suside perekonna kartmatu abi Aleksandr Solženitsõnile, kes kirjutas oma „Gulagi arhipelaagi“ 1965–1967 talviti Suside maakodus ning Heli Susi koos oma venna Arnoga hoolitses käsikirja peitmise eest. Heli Susi oli olnud küüditatuna kaheksa aastat (1949–1957) Krasnojarski krais.

    Ka õppejõuks olemine oli Heli Susile viis muuta maailma helgemaks ja avaramaks. Pärast Siberist naasmist ja saksa filoloogia õpinguid Tartu ülikoolis õpetas ta 41 aastat (1962–2003) saksa keelt Eesti muusika- ja teatriakadeemias ning peale selle pikka aega ka usuteaduste instituudis. Arvukad muusika- ja teatriinimesed ning teoloogid on saanud osa tema tundidest. Need ei olnud ainult inspireerivad keeletunnid, vaid hoopis teine, rusuvast nõukogude argipäevast erinev maailm – vaba ja avara mõtlemise oaas. Susi kasvatas ja arendas isiksust tervikuna, näitas oma eeskujuga suveräänse ja haritud vaimu vääramatut väge. Paljudele tudengitele jäi unustamatuks elamuseks, kuidas esimene saksa keele tund algas Susi ühe lemmikpoeedi Paul Celani „Todesfuge“ lugemise ja analüüsiga. Susi orienteerus suurepäraselt muusikas ja teistes kunstides ning mõistis kunstialadega tegelejaid, leides igaühele sobiva individuaalse lähenemise. Väsimatult aitas ta koore ja vokaliste saksa keele hääldusega ja teksti nüanssidest arusaamisel. Susi õpetajatalent pärines küllap juba ta isalt ning ka emalt, kes oli olnud hinnatud õpetaja Elfriede Lenderi eragümnaasiumis.

    Heli Susi tegevust tunnustati 2011. aastal Riigivapi IV klassi teenetemärgiga. Kaks aastat tagasi sai temast PEN-klubi auliige. Läinud aasta lõpul tähistas särav ja teotahtest pakatav Heli Susi EMTAs oma 90. sünnipäeva. Tema mõtted, õiglus- ja autunne, heasoovlikkus ning sügav kultuuritunnetus jäävad saatma õpilasi, kolleege ja kõiki teisi, kes teda tundsid.

    Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

Sirp