ühismeedia

  • Näitus „Tiiger ruumis“ avaneb EKKMis sel nädalavahetusel

    „Tiiger ruumis“
    12.09.–01.11.2020

    Näitus avatud laupäevast, 12. septembrist alates kell 12:00.

    Kunstnikud: Julian Charrière, Iggy Malmborg, Eduardo Navarro, Jaakko Pallasvuo, Jeremy Shaw, Karl Sjölund, Martta Tuomaala, Ana Vaz, Kristina Õllek

    Kuraatorid: Marten Esko, Vanina Saracino ja Lea Vene

    EKKMi uus rahvusvaheline grupinäitus „Tiiger ruumis“ käsitleb energia mitmekülgset ja sageli küllastunud mõistet. Näitus läheneb ülemäärase energia küsimusele mitme nurga alt alates energia ületootmisest kuni utopistliku kogukonnaloomiseni.

    „Tiiger ruumis“ mõtestab meid ees ootavat üleminekut fossiilkütusesõltuvuselt teistsugustele energiaallikatele. See üleminek, millega paratamatult kaasnevad olulised muutused meie igapäevaelus, õnnestub ainult siis, kui toimub kognitiivne nihe selles, kuidas me energiat mõistame, sest mitte kõiki energia vorme ei ole võimalik enda kasuks tööle panna.

    Näitusel eksponeeritud kunstiteostes, mille seas on nii varasemaid kui ka just selle näituse jaoks valminud töid, saavad kokku ning võimenduvad mitmesugused energiaküllased näited, teemad ja kriitilised mõtted. Teosed kas rõhutavad seda, kuidas ülemäärast energiat käsitleda või raisata, või võtavad vaadelda ja laiendada energiaga seotud ülemäärasuse juhtumeid.

    Näituse trükise leiad siit <https://ekkm.us15.list-manage.com/track/click?u=b7e6cca8719146e4278e480ce&id=cd7208f393&e=0d9a22ed51> .

    Graafiline disain: Allan Appelberg

    Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium, Frame Contemporary Art Finland, Foundation for Arts Initiatives, Region Norrbotten

    Jälgime kehtivat head tava üldise tervishoiu tagamisel. EKKMi sissepääsu ning näituse osaluspõhiste teoste juures on olemas desinfitseerimisvahendid.

    __________________

    Tiiger ruumis
    12.09.–01.11.2020

    EKKM
    Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum
    Põhja pst. 35, Tallinn
    Avatud: T–P 12–19
    Tasuta sissepääs

  • Luulesalv

    Hea meel on tutvustada tänavust Tartu esiprõmmijat: hooaja võitis Iina Gyldén.

    Tartus arstiteadust õppiv soomlanna on luulelavadel pigem uustulnuk, kuid prõmm, nagu teame, ei küsi kogemust ega tausta. See on kõigile. Iina Gyldéni särav etteaste viib ta nüüd Eesti meistrivõistlustele, mis peetakse 26. septembril Tartus Vilde ja Vine lokaalis.

    Iina Gyldén

    Palatihümn

    Ma pole endale enam
    midagi võlgu.
    Mul on sinine pidžaama ja kollane nägu.
    Kollased käed.
    Pereliikmed, kes ei suuda mind enam vaadata, kes
    saadavad siia roose,
    kuigi mu lemmikud on alati olnud krüsanteemid.
    Siin pole valgus kunagi väga tõeline, me oleme kõik päikese eest
    isoleeritud.
    Aga muusikat on!
    Täna näiteks kuulan üht prelüüdi:
    esinevad tilgutid, ventilatsioon – kõik ventiilid,
    kaasa arvatud mu voodinaabri
    väsinud kopsud.
    Võrdleksin seda Rahmaninoviga.
    Ma ei ole enam kurb, see kõik on
    harilik melanhoolia. Mul on hea.
    Ma pole endale
    enam üldse võlgu.

    Elus peab alla andma.
    Ma armastan seda hetke, kui pole
    enam jalgu ja kaotatud on kõik,
    mis kaotada oli. Saab vajuda sitta,
    vihmausside ja spooride hulka, kraavi,
    aga ka rohelusse, väetiseks
    lilledele – ei tohi unustada, et surnuaiad
    on ka ju aiad.

    Aga ma raiskan teie aega, teie olete noored,
    märtsis näost natuke hallid,
    aga varsti on kevad ja vahtraõied!
    Lõpmatu mai, mis väriseb südames nagu
    päris Rahmaninovi prelüüd.
    Head sorti fibrillatsioon.
    Tuleb kevade kõige ilusam päev, ja ma saan
    siin hakkama küll.
    Tilgutid ja kopsud ümisevad edasi.
    Ja lõpuks see käib nii kiiresti
    ja vaikus heliseb kõrvades veelgi valjemalt, jõhkramalt,
    nagu nipsutaks korra sõrmi,
    nagu kaksaks ampullikaela.

    Ja siis on tõesti kõik tasa, siis
    ma tõesti pole kellelegi
    võlgu enam.

     

    Volframniit

    Talv möödus siit, einestas me maastikul
    ja jättis meid üksinda toime tulema.
    Igal hommikul süttib magalates volfram.
    Oma kraavides me ahmime contenti.
    Seda serveeritakse screenidele
    otse me ette.

    Mu naaber igatseb Kekkost.
    Korrus allapoole oleks Jeesus väga oodatud.
    Me istume akendel ja loeme tunde napi päevavalguseni.
    Ühistu esimees ootas surma
    kolmkümmend mõttetut aastat
    tagajärjetult.
    Nüüd magab ta bussipeatuses,
    meest pole üldse näha, ainult riidehunnik
    ja uhke ušanka.

    Keegi ei rehitsenud sügisel me majatagust.
    Lõppude lõpuks pole sellel vist tähtsust.
    Nagu ka mitte meie isikutel –
    Kekkonen oleks samal arvamusel.
    Üha sügavamal oma kraavides
    järame edasi contenti me vahel.
    See elu sööb ära me tähenduse.
    Detsembripimedus ka.

    Magalates volframniit hõõgub pikalt, õhtuni välja.

    Öösiti on mu unetud silmad
    põhjatud kaevud.

     

     

  • Humanitaar- ja sotsiaalteadlaste sissevaated mobiilsuse privileegidesse ja varjukülgedesse

    Augusti lõpus ilmus ajakirja Folklore teine migratsioonile ja diasporaale pühendatud ingliskeelne erinumber „On the Move: Migration and Diasporas“.
    Nii augustis kui aasta alguses ilmunud erinumbrid (nr 78 ja 79) on 2018. aasta talvel toimunud Eesti-uuringute tippkeskuse samanimelise rahvusvahelise konverentsi järelmõju ja tulem. Eelretsenseeritud ajakirjanumbrite külalistoimetajate, Eesti Kultuuriloolise Arhiivi vanemteadurite Leena Kurvet-Käosaare ja Triinu Ojamaa sõnul näitavad ingliskeelsed kaastööd selgelt, et mobiilsusprotsesside sujuvus on vahetult seotud võimega hoida inimsuhteid ning luua ja arendada suhtevõrgustikke.
    „Euroopa eri piirkondade rändeuurijad toovad esile, et kaasajas domineerivate digitaalsete diasporaade kontekstis sõltub suhtevõrgustike toimimine nii virtuaalse ja füüsilise maailma kokkusulamisest kui ka põrkumisest. Põnev uus esilekerkinud uurimisvaldkond on seotud huviga rändlevate üksikisikute emotsionaalse maailmataju vastu,“ selgitavad koostajad.
    Leedu uurijad Dainius Genys, Ilona Strumickienė ja Ričardas Krikštolaitis analüüsivad näiteks uusrände kontekstist lähtudes eri ühiskonnagruppide emotsionaalset ebavõrdsust suhestumisel päritolumaaga. Bulgaaria teadlaste Desislava Pileva ja Tanya Matanova artiklid avavad toimetajate sõnul jällegi digitaalse diasporaa kontekstis esile kerkinud kaaskohalolul põhinevaid uusi identiteedivõimalusi, mille edukust aga määravad ühelt poolt inimese digitaalne võimekus ja teisalt virtuaalse suhtluse piiratus võrreldes tavapärase näost-näkku suhtlemisega.
    Saksamaal resideeruv kirjanik Elina Mikkilä ja Soome koomiksikunstnik Kari Korolainen avavad migratsiooni- ja mobiilsuskogemusi loovisiku perspektiivist. Mikkilä uurimus portreteerib loomult mitmekeelseid kirjandusi ja väidab, et kirjutaja mitmekeelsus ja seega ka mitte-kuulumine vaid ühte konkreetsesse keelde ja kultuuri on üha sagedasem nähtus.
    Välismaiste autorite kõrval on ajakirjanumbrites ka mitmed Eesti Kirjandusmuuseumi uurijate kaastööd. Ajakirja 78. numbris kirjutab Eesti Kultuuriloolisest Arhiivi vanemteadur Maarja Hollo II maailmasõja aegsete pagulaste sisekonfliktidest oma läände põgenemise kogemuse traumaatilise mõju vahendamisel. Anu Korb Eesti Rahvaluule Arhiivist käsitleb kultuuriuurija rolli Siberi-eestlaste lugude talletamisel ja taasjutustamisel.
    Ajakirja 79. numbris on Eesti Kultuuriloolise Arhiivi vanemteadurite Aija Sakova ja Marin Laagi käsitlus maailmamehe Ivar Ivaski mõneti kummastavast valikust eesti keele kui intiimse päevikukeele ja luulekeele kasuks. Folkloristika osakonna uurija Nikolai Anisimovi ühisartikkel Eva Toulouze’iga keskendub ida-udmurtide kogukonna tekkimise tagamaadele.
    Mõlemad ajakirja erinumbrid on varustatud külalistoimetajate põhjalike sissejuhatavate kontseptuaalsete artiklitega teoreetilisest vaidlustest ning uutest metodoloogilistest lähenemistest migratsiooni- ja diasporaauuringutes.
    Ajakirja toimetuse poolt on viimasesse numbrisse lisatud Anastasiya Fiadotava ja Ulrika Wolf-Knutsi artiklid ning Alexey Britvini, Irina Britvina, Liudmila Starostova, Marc Compte-Pujoli ühisartikkel.
    Eelretsenseeritavat teadusajakirja Folklore: Electronic Journal of Folkore annab välja Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakond alates 1996. aastast. Erinumbrite ilmumist on toetanud Eesti Euroopa Regionaalarengu Fond Eesti-uuringute Tippkeskususe kaudu.
    Ajakirjanumbrid on veebis loetav aadressidel: https://www.folklore.ee/folklore/vol78 ja https://www.folklore.ee/folklore/vol79.

  • Sel reedel Sirbis

    Vastused kõikidele küsimustele. Pille-Riin Larmi intervjuu kirjanik Susan Luitsaluga.
    SUSAN LUITSALU: „Elame vati sees, nii et kui midagi halba juhtub, siis me ei usu seda. Jabural kombel tundub hoopis usutavam see, et abikaasa ja lapsed mõtlevad oma kannatused välja.“
    Kellel ei ole vahel tarvis juuksuris käia? Kui seal juba ollakse, sirutub käsi iseenesest ka värviliste ajakirjade järele. Omal ajal olen saanud mõnegi soengu, lugedes Susan Luitsalu uljast kolumnisarja „Küsimused kõikidele vastustele“. Sari ilmus hiljem ka raamatuna. Siiski olin pisut üllatunud, kui märkasin tänavu kevadel Eesti Kultuurkapitali aastaauhindade nominentide nimekirja Susan Luitsalu romaani „Ka naabrid nutavad“ – kui läbi lugesin, siis muidugi enam ei imestanud. Mõne nädala eest pälvis Luitsalu teosega Liivi muuseumis aasta kirjaniku tiitli. Lisaks on ta kirjutanud kaks reisiraamatut „Minu …“ sarjas ning mõlemad on minu hinnangul huvitavad. Hm … Tundub, et on viimane aeg autorit Sirbi lugejatele tutvustada.

    ERET TALVISTE: Mis ilm täna on?  
    Mõtisklus sellest, kuidas ja miks muutuva kliima aegu armastada ja hoida Eesti ilma 
    Ma räägin vanaemaga telefonis ja me mäletame koos aega, kui ma olin väike ja kevaditi sai kraaviservast korjatud kullerkuppe, suurte kuuskede alt sinililli ja ülaseid. Sinililli ma ikka näen metsaserval, kuid kus on kullerkupud? Ma ei olnud neile kollastele lapsepõlvekaaslastele isegi mõelnud, kuni vanaema rääkis, et neid ei ole enam nii rohkelt kui vanasti. Kindlasti kusagil on, aga mitte nendes kohtades, kus neid kunagi oli, näiteks Viljandi-Halliste vahel teeservas. Mõni päev pärast telefonikõnet tuletab kõikvõimas Facebook meelde, et 10. juunil seitse aastat tagasi olin rannas, juuksed palju blondimad kui talvekuuldel, nahk pruunim ja kogu olemine palju puhanum. Taustaks on männimets ja valge liiv, tean, et mu ees on porilombi värvi Läänemeri ja kõrval istub sõprade koer.

    ANDREA AINJÄRV: Linn maa all 
    Kliimamuutustega tuleb kohaneda. Kas maa-alune linn pakub tulevase kriisi korral pelgupaika? 
    Kliimamuutus annab end tunda kogu maailmas. Liustike jää sulab ja merevee tase tõuseb. Mõnda piirkonda kimbutavad äärmuslikud ilmastikunähtused, teises on suurenenud sademete hulk, kolmandas kohtab äärmuslikke kuumalaineid ning põuda sagedamini kui seni.

    KARMEN SILDE: Maja kui lõimija 
    Kogukonnahoone saaks olla omamoodi kultuurikeskus, mis toob kokku mitmesuguse etnilise taustaga ja eri eas inimesed, et omavahel sõbruneda ja üksteise kultuurist osa saada. 
    Statistikaameti rahvastikuprognoosi kohaselt väheneb paljude maakondade elanikkond järgmise veerandsajandi jooksul kolmandiku võrra. Linnastumisest tingitud ränne mõjutab eelkõige väikeasulaid. Kuna need ei suuda konkureerida suurlinnadega, kahaneb seal elanikkond, kuivavad kokku teenused ja langeb elatustase. Seesugune kuvand ei meelita ligi uusi elanikke ega ettevõtjaid. See on rände üks pool. Migratsioon on aga mitmesuunaline ning vaatluse alla tuleb võtta nii sisse- kui ka väljaränne.

    SIIM TUKSAM: Mispärast peaks kübar hirmu peale ajama? ehk „Paradiisi“ tõlgendamisest
    EKA värske varjualune tõstatab autorsuse küsimuse. Üha enam kipub teadusasutuste paviljoniarhitektuur autorsust lahustama. 
    EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna varjualune „Paradiis“. Autorid Helin Kuldkepp, Patrick Liik, Joosep Pärn ja AL19. Avati augusti lõpus.
    Eesti kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala esimesel kursusel on tore traditsioon projekteerida ja ehitada üks puidust varjualune. Siinkirjutaja on selle harjutuse läbi teinud 13 aastat tagasi ja Lahemaal Pedaspeal toimunud suvine ehituspraktika on üks eredamaid tudengipõlve mälestusi. Meenub, kuidas kollase Volgaga sai metsa alt leitud killustikku vundamendiks toodud ja rannale püstitatud higitelgis keset ööd lauldes juhendaja Jaan Tiidemanni pere öörahu segatud. Ajad on vahepeal muutunud ja viimased kuus varjualust on ehitatud Tallinna avalikku ruumi. 31. augustil avati Rumbi tänaval järjekorras XV varjualune – „Paradiis“.

    AIMAR VENTSEL: Mu autos pole CD-mängijat 
    Suur osa sellest vanuserühmast, kes kuulab CDsid, on ka CD-vabade autode ostjad. Kas CD-hunnikud muutuvad kasutuks?  
    Juhtus nii, et tekkis vajadus uue auto järele ja leidsin ka sobiva. Muidu tore riistapuu, aga tal oli üks silmanähtav viga – tal polnud CD-mängijat. Mul on aga selline komme, et enne kodunt välja minekut haaran riiulist mõned CDd, mille järele just sel hetkel isu tekkinud, ja siis ma vahetan neid autos omasoodu. See on üldjuhul täiesti spontaanne otsus: ma ei mõtle kunagi kaua ette, millised CDd kaasa võtan. Korraga avastasin, et senine harjumuspärane muusika kuulamise viis on võimatu.

    ENELI KINDSIKO: Keda me järgmisena kopeerime? 
    Me ei saa importida hästi rahastatud tippülikoolide karjäärimudeleid Eestisse, kus kõrgharidus niigi vaevleb rahapuuduses ning osa valdkondi on seetõttu hääbumas. 
    Olen osalenud paljudes seminarides ja töögruppides, kus püütakse mõnda teadus- ja kõrgharidussüsteemi aspekti parandada, sageli isegi reformida. Inimlikult on see mõistetav, kuid iga kord üllatun, kui kuulen üht- ja sedasama mõtet: millise kõrgharidussüsteemi, millise riigi või millise ülikooli eeskujuks võtame? Teisisõnu, keda kopeerima asume. Sageli kujuneb kopeeritava valik vastavalt sellele, millises välisülikoolis laudkonnas istunutest keegi ise on õppinud (nostalgia) või millisest ülikoolist tal tuttavaid on.

    MAAJA VADI, MERLE TAMBUR, JANIKA SILLAMÄE: Töökius rahvuskultuuri vaatenurgast 
    Kas ja kuidas mõjutab rahvuskultuur Eestis töökiusamise esinemist, on üha aktuaalsem teema, sest organisatsioonide rahvuslik koosseis mitmekesistub.
    Mõelge, kas teie tööelus on olnud perioode, mil püsivalt tundsite, et olete ühe või mitme inimese tauniva suhtumise sihtmärk ja teil on raske ennast kaitsta. Vahest annate eitava vastuse, kuid ligi 10% on tundnud seda pidevalt ja aeg-ajalt esineb selliseid olukordi veelgi enam. Nii on vastanud Eesti töötajad kahes viimase kümnendi uuringus. Jaatav vastus näitab, et ollakse kogenud töökiusamist. Siinkohal saab võrdluseks tuua USA väga mahuka uuringu tulemused, mille järgi küsitluse ajal tundis kiusamist 9% ja eelneval perioodil oli tundnud isegi 9,5% vastajatest. Kiusamise tunnistajaks oli olnud 19%. Vaid neljandik vastajatest ütles, et neil puudub kiusamise kogemus ja see pole neid ka kuidagi mõjutanud. Uuringud näitavad, et töökiusamine mõjutab suurt hulka töötajaid ning erialakirjanduses räägitakse selle järelmitest ning põhjustest, sest töökiusamise vähendamisega saavutaks paljude tööelu parema kvaliteedi.

    AIN RAAL, KRISTEL VILBASTE: Eesti ravimtaimedest VI. Maikelluke ehk Taparelvad metsateel ja mõtetes 
    Kümmekond aastat tagasi tabas meie kõige pisemate – lasteaialaste – õpetajaid äkki üks määrus. Suures lastekaitsetuhinas otsustati äkki, et lasteaia õuealal ja siseruumides ei tohi enam kasvatada mürgiseid taimi („Tervisekaitsenõuded koolieelse lasteasutuse maa-alale, hoonetele, ruumidele, sisustusele, sisekliimale ja korrashoiule“. Vastu võetud 6. X 2011 nr 131). Eeskirja esimese peatüki viimase punktina on seal kirjas, et „lasteasutuse maa-ala haljastuses ja ruumides ei tohi olla mürgiseid taimi“. 
    Seevastu mürgiste taimede nimekiri oli unustatud juurde lisamata. Ikka ja jälle tabab kontrollide saabumise eel lasteaednikke õudusunenägu: kuidas teha kindlaks, milline taim on mürgine määruses kirjeldatud määral? 

    ART LEETE: Komi nõia kirik 
    Komid hindavad õigeusu praktilist ja maagilist väärtust, kirikuhoonet ja ikoone väärtustatakse nende raviomaduste tõttu, unenäod on usulise inspiratsiooni allikas. 
    Komi nõiad ei kohku millegi ees tagasi. Nad tegutsevad pimeduse varjus kaugetes külades ja  kipuvad ka kirikusse. Nõidade side kirikuga ei ole ühemõtteline.

    Arvustamisel
    Aldous Huxley „Philosophia perennis“
    Sarah Orne Jewetti „Nooljate kuuskede maa“
    näitused: „ida otsa(s)“, Piret Karro ja Laura Põllu „Ajan nahka“, Alina Bliumise ja Tanja Muravskaja  „Vastuvoolu jutustades“ ning „Inspiratsioon – kaasaegne kunst ja klassikud“ Helsingi Ateneumis
    EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna varjualune „Paradiis“
    Vanemuise sümfooniaorkestri ja kontserdimaja hooaja avakontsert
    Kaari Sillamaa oratoorium „Kristus“
    lavastus „Kas te olete oma kohaga rahul“
    dokumentaalfilm „Prazdnik“
    mängufilm „Tenet“

     

  • “Kaose ilu” teemaline Eesti Muusika Päevad festival

    “Kaose ilu” teemalise Eesti Muusika Päevad festivali avab konkursi “Noor helilooja 2020” finaalkontsert Heino Elleri Muusikakoolis ning Eesti Elektroonilise Seltsi ansambli ja Post Horni kontsert Tartu Erinevate Tubade Klubis. Sealne publik saab osa ka Taavi Kerikmäe ning Anna-Liisa Elleri kontserdist Tartu Uue Teatri saalis. Pärast seda liigub festival Tallinnasse ja Laulasmaale. Festival toimub kuupäevadel 12.– 20. september.

    Kontsertidel kõlavad maailma esiettekanded eesti heliloojatelt Toivo Tulev, Jüri Reinvere, Timo Steiner, Arash Yazdani, Helena Tulve, Liisa Hirsch, Johanna Kivimägi, Tõnis Leemets, Ekke Västrik, Elo Masing, Mingo Rajandi, Doris Hallmägi ja Jaanus Siniväli.

    Festivalil astuvad üles Taavi Kerikmäe ja Anna-Liisa Eller, YXUS, Duo ObSolute, puhkpillikvintett Estica, Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambel ja Post Horn, Stockholmi Saksofonikvartett.
    Märt-Matis Lille modereerimisel toimub ka vestlusõhtu pealkirjaga “Helilooja, kes sa oled?” Toivo Tuleviga ning vestlusring “Kaos ja ilu” Tartus, kus mõtteid vahetavad erinevate kultuurivaldkondade esindajad.

    Stockholmi Saksofonikvarteti kontsert jõuab publikuni tasuta virtuaalse otseülekandena Rootsist. Publik saab ka oma osaluse läbi kahesuunalise meediaplatvormi elektron.live nähtavaks muuta ning ülejäänud publikuga otsesuhtluses olla. EMP 2020

    Lisainfo: https://www.eestimuusikapaevad.ee/

  • Kumu näitab, kuidas muumilugude autor suvitas

    25 suve veetsid kirjanik Tove Jansson ja kunstnik Tuulikki Pietilä Soome lahes asuval tillukesel Klovharu saarel, kaasas filmikaamera.

    Toona jäädvustatud 20-tunnisest materjalist on Soome režissöörid Kanerva Cederström ja Riikka Tanner kokku pannud lüürilise linateose „Haru, üksildaste saar”, mis jõuab vaatajate ette sel kolmapäeval Kumu kultuuriteemaliste dokumentaalfilmide programmis.

    See on unikaalne kultuurilooline dokument kahe väljapaistva naiskunstniku elust looduse keskel, nende partnerlusest ja ühe väikese saare kohavaimust.

    „Vahel on nii, nagu lootusetu armastusega: kõik tundub olevat proportsioonist väljas. Mulle tundus näiteks, et see ärahellitatud ja halvasti koheldud saar on elav olend, kes põlgab meid või tunneb meile kaasa – vastavalt sellele, kuidas me ise käitusime või mis tujus saar parasjagu oli,” kirjutab Tove Jansson Klovharu kohta raamatus „Haru – üks saar”.

    Jansson ja Pietilä suvitasid Porvoo lähistel asuvasse Pellinki saarestikku kuuluval Klovharul alates 1964. aastast, kui kirjaniku vend Lars ehitas sinna pisikese maja. Nad tulid saarele mais ja lahkusid septembris – nõnda kuni 1990. aastate alguseni. Hoone on säilitanud oma algupärase kuju ning sisustuse tänaseni ja suviti korraldatakse sinna ekskursioone.

    Tove Janssoni ja Tuulikki Pietilä teoseid oli võimalik näha Kumu talvisel näitusel „Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis”.

    9. septembril kell 18 Kumu auditooriumis aset leidva seansi juhatab sisse kunstiteadlane Tiina Abel.

    Film on soome keeles eestikeelsete subtiitritega. Sissepääs tasuta.

    Kultuuriteemaliste filmide sarja „Kumu dokumentaal” korraldavad Kumu ja PÖFF.

  • Eesti sai juurde neli kutselist keeletoimetajat

    Kutsekoda on kandnud kutseregistrisse neli uut kutselist keeletoimetajat, kes sooritasid 28. augustil Tartus kutseeksami. Kokku on nüüd Eestis üheksa kutselist keeletoimetajat, kellest kaheksa kuulub Eesti Keeletoimetajate Liitu.

    2020. aasta kutseeksami sooritasid Killu Mei, Kärt Normann, Eva Saul ja Ann Siiman. „Eksamitegijaid oli vähem kui eelmisel korral, aga nende kutseoskuste tase oli ühtlasem,“ ütles kutsekomisjoni koordinaator Reili Argus.

    Eksam koosnes kolmest osast: ühe teksti toimetamisest arvutiekraanil, teise teksti korrektuurist paberil ja sellele järgnenud vestlusest. Suulises osas saab kutse taotleja põhjendada eksamitöös tehtut ning seal selgub, kui hästi ta oskab analüüsida teksti kui tervikut ja kasutada infoallikaid.

    „Ehkki valmistasime eksami ette hoolikalt, leidus töödes taas mõndagi niisugust, millega me ei olnud osanud hindamisvõtit koostades arvestada. Kutseeksamil osalejate oskuste taseme hindamine ei ole kerge töö ja otsus sünnib alati mitme hindaja hinnangu põhjal,“ lisas Argus.

    „Kutseeksam oli minu jaoks suur katsumus ja ma õppisin seal enda kohta väga palju. Sain teada, milliseid on mu nõrgad küljed, ja ka seda, milles olen võrreldes ülikooli lõpetamisega arenenud,“ sõnas vastne kutseline keeletoimetaja Kärt Normann. „Eksamil tuli toimetada hoopis teist tüüpi teksti kui need, millega ma tavaliselt kokku puutun. Jõudsin paar päeva eksami tulemusi oodates järeldusele, et mu praegune töövaldkond ehk õppekirjanduse toimetamine Avita kirjastuses on mulle südamelähedane ja ma ei tahaks seda vahetada.“

    Keeletoimetaja kutse andja on 2012. aastal loodud Eesti Keeletoimetajate Liit, kus on 156 liiget. Liidu eesmärk on ühtlustada kutseeksami korraldamise kaudu elukutse taset ja hoida mainet, sest kui teenuse tellija või tööandja kasutab kutselise keeletoimetaja abi, saab ta kaasa kvaliteedigarantii. Tulevikus võikski näiteks avalikus sektoris töötada ainult kutselised keeletoimetajad.

    Kutse andmise korra alusel saab keeletoimetaja 6. taseme kutset taotleda iga eesti keele toimetaja, kellel on kõrgharidus või selle puudumisel vähemalt viieaastane töökogemus. Kutseeksami sooritajad kantakse kutseregistrisse ja neile väljastatakse kutsetunnistus kümneks aastaks.

    Järgmine keeletoimetaja kutseeksam toimub 2021. aastal Tallinnas.

    Kutseregister: https://www.kutseregister.ee/et/kutsed/avalik_kutsetunnistused/?

    Keeletoimetaja kutse andmise kord: https://www.keeletoimetajateliit.ee/kutse-andmise-kord-2/

    Keeletoimetaja kutsestandard: https://www.keeletoimetajateliit.ee/kutsestandard/

  • Kalamaja muuseumi uus kogumisprojekt keskendub Kalamaja kõrvadele

    Kalamaja muuseum kutsub Kalamaja elanikke osalema näituse loomisel ja annetama muuseumile oma kõrvade kipsist jäljendeid, mis valmivad kunstiprojektiks. Kõrvad on igal inimesel sama erinevad nagu sõrmejäljed ning seetõttu ka unikaalsed eksponaadid kogukonnamuuseumile. Pelgulinnas tegutsev kunstnik Flo Kasearu on muuseumi „kõrvakuraator“, kes võtab kogukonna inimeste kõrvadest silikoonist vormid ja valab need kipskõrvadeks.

    Kõrvu näeb ühepäevanäitusel pühapäeval, 20. septembril ning muuseum on avatud sellel puhul 12 tundi. Järgmisel päeval läheb muuseumimaja kauaoodatud remonti.

    Kõrvanäitusele lisaks kuuleb tühjas muuseumis kõlavaid mälestuslõike Kalamaja inimestelt ja piirkonnale iseloomulikke helisid linnaruumist. Näitus sai tõuke Kalamaja muuseumi ettevalmistustöö käigus inimestega tehtud intervjuudest. Ühe kohaspetsiifilise helina toodi välja naabrite elu kaja, põhjuseks Kalamaja eluhoonete erakordselt läbikostvad seinad.
    Kalamaja muuseum on Põhja-Tallinnas asuv kogukonnamuuseum, mis avab oma uksed 2021. aastal.

    Kõrvavormide võtmine toimub muuseumis 8. septembril, 16. septembril ja 17. septembril algusega kell 18.00. Neid tehakse piiratud koguses! Palun kiirusta!

    Registreeri:

    8. september algusega kell 18.00 SIIN

    16. september algusega kell 18.00 SIIN

    17. september algusega kell 18.00 SIIN

    Vormi võtmisele kulub 15 minutit ja osalistega täpsustatakse kellaaeg, millal neid oodatakse.
    Info leiab ka muuseumi kodulehelt

  • Eesti Tekstiilikunstnike Liidu näitus “TEGIJAD” Uue Kunsti Muuseumis

    Eesti Tekstiilikunstnike Liidu näitus “TEGIJAD”
    Näitus Uue Kunsti Muuseumis 07.09.- 25.10.2020.
    Näituse avamine 6. septembril kell 18.00

    Näitus TEGIJAD toob Uue Kunsti Muuseumi näitusesaalidesse läbilõike Eesti tekstiilikunsti paremikust, publiku ette jõuab ülevaade Aasta Tekstiilikunstnikuks valitud autorite loomingust läbi mitme aastakümne.

    Eesti Tekstiilikunstnike Liit (ETeKL) on aastapreemiate väljaandmist korraldanud alates 1996. aastast. Läbi aegade on Aasta Tekstiilikunstniku tunnustuse pälvinud kuusteist autorit: Elna Kaasik, Mare Kelpman, Peeter Kuutma, Krista Leesi, Maasike Maasik, Lylian Meister, Aet Ollisaar, Kadi Pajupuu, Ene Pars, Erika Pedak, Katrin Pere, Tiina Puhkan, Ülle Raadik, Anu Raud, Kaire Tali ja Milvi Thalheim.

    Krista Leesi, Katrin Pere ja Mare Kelpman on preemia pälvinud kolmel korral ning Erika Pedak ja Tiina Puhkan kahel korral. Näitus annab võimaluse kohtuda juba tuttavate teostega ja avastada autorite loomingus uusi põnevaid tahke.

    Aasta Tekstiilikunstnik valitakse eelneva aasta loominguliste saavutuste põhjal järgmise aasta alguses. Läbi aastate on see olnud hea võimalus kolleegide tunnustamiseks, ettepanekuid kandidaatide valikuks saavad teha kõik ETeKL-i liikmed. Preemiasaajad valib erinevate loomevaldkondade ja kunstiinstitutsioonide esindajatest koosnev žürii.

    Koos Aasta Tekstiilikunstniku valimisega tunnustatakse tegijaid ka teistes kategooriates. Tavaks on saanud Aasta Noore Tekstiilikunstniku valimine, järjepideva kõrgel tasemel loomingulise töö eest võib žürii välja anda ka elutööpreemia. Lisaks sellele on tunnustatud erialaseid ettevõtmisi ja eriala toetamist – tunnustus Aasta Tekstiilitegu annab võimaluse esile tõsta valdkonna arendamist ja erialaste sündmuste ning näituste korraldamist, tunnustus hõlmab ka haridusalast, publitseerivat ja muud laiemat erialast tegevust.

    Näituse avamisel tunnustatakse 2019. aasta loomingu põhjal tunnustuse pälvinud autoreid.
    Aasta Tekstiilikunstnik 2019 on Krista Leesi, Aasta Noor Tekstiilikunstnik 2019 on Maryliis Teinfeldt-Grins, elutöö preemia pälvis Maasike Maasik ja Aasta Tekstiilitegu 2019 on Kadi Pajupuu tegevus Eesti tekstiilivaldkonna tutvustamisel.

    Näitusega TEGIJAD kaasneb väljaanne, mis avab autorite loomingulist tausta ja pakub võimaluse osa saada näitustelt tuttavaks saanud teoste valmimisest – kunstnikud avavad oma ateljeede uksed ja räägivad sellest, mis neid käivitab ja millest nad tööd tehes unistavad. Väljaande esitlus toimub oktoobris Uue Kunsti Muuseumis.

    Näitust korraldab Eesti Tekstiilikunstnike Liidu juhatus
    Näituse kujundab Madis Liplap
    Toetajad: Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Pärnu Linnavalitsus.

    Uue Kunsti Muuseum
    Esplanaadi 10, Pärnu
    avatud iga päev 11-19.00
    www.mona.ee

  • Tartu Kunstimaja 2021. aasta näitused

    Fotograaf: Ove Maidla
    Albert Gulk

    Tartu Kunstimajal on hea meel tutvustada meie 2021. aasta näitusteplaani:

    SUUR SAAL
    22.01.–21.02. „Hea uus heli” (kuraator Aivar Tõnso)
    26.02.–28.03. Kaido Ole ja Jonas Gasiunas (LT)
    02.04.–01.05. Krista Mölder
    06.05.–06.06. Mirjam Hinn ja Alar Tuul
    11.06.–11.07. Silver Vahtre
    12.07.–25.07. SAALIDE REMONT
    30.07.–29.08. Triin Kerge ja Aksel Haagensen
    03.09.–03.10. Per William Petersen
    08.10.–07.11. „Näitus kui vestlus” (kuraator Hanna-Liis Kont)
    12.11.–12.12. Johannes Luik
    17.12.–16.01. Aastanäitus

    VÄIKE SAAL
    22.01.–21.02. Evi Gailit, Tõnis Kriisa ja Maris Tuuling
    26.02.–28.03. „Igapäevarituaalid” (kuraatorid Jana Huul ja Urve Konksi)
    02.04.–01.05. Siim Elmers
    06.05.–06.06. Tnxalatte
    11.06.–11.07. Gennadi Kurlenkov
    12.07.–25.07. SAALIDE REMONT
    30.07.–29.08. Peeter Krosmann
    03.09.–03.10. Eva Elise Oll
    08.10.–07.11. Kõrgem Kunstikool Pallase stipendiumnäitus
    12.11.–12.12. Kristen Rästas
    17.12.–16.01. Aastanäitus

    MONUMENTAALGALERII
    22.01.–21.02. Uwe Schloen
    26.02.–28.03. Tartu Kunstioksjon 2021
    02.04.–01.05. Jaanus Samma (koostöös Eesti Rahva Muuseumiga)
    06.05.–06.06. Kaspar Tamsalu
    11.06.–11.07. Cecilia Kugler (HU) ja Tauri Västrik
    12.07.–25.07. SAALIDE REMONT
    30.07.–29.08. Mari Männa
    03.09.–03.10. Killu Sukmit
    08.10.–07.11. „Näitus kui vestlus” (kuraator Hanna-Liis Kont)
    12.11.–12.12. Henri Hütt
    17.12.–16.01. Aastanäitus

    Teretulemast kunsti nautima!

    www.kunstimaja.ee
    Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12–18. Näitused on tasuta.
    Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.

     

Sirp