Toeta
Otsi

ühismeedia

  • Tagasihoidlik tagasihoidmatus

    PAULA TABERLAND

    Lauri Pilter on võtnud südameasjaks siiani varju jäänud suurkirjanike loomingu eesti keelde toomise ning tänu sellele saame rõõmustada Sarah Orne Jewetti „Nooljate kuuskede maa“ ilmumise üle. Tõsi küll, juba 2013. aastal ilmus Akadeemia numbris Pilteri vahendusel Jewetti kuulsaim, muu hulgas hulgale ökofeministlikele uurimustele aluse andnud novell „Hõbehaigur“ (1896), mis ühtlasi on ka sobiva lükkena valitud äsja ilmunud teost lõpetama.

    Huvi argise vastu

    Ameeriklanna Sarah Orne Jewett sündis 1849. aastal Maine’i osariigi rannaäärses South Berwicki linnas. Jewett oli küll õppinud Berwicki akadeemias, kuid sellest kõrgemalt hindas ta iseseisvalt omandatud teadmisi: ta õppis mitmeid keeli, reisis ringi ja luges ohtralt praegu lääne kirjandusklassikasse kuuluvaid teoseid. Maa-arstist isa võttis reumahaige kehva tervisega tütre varakult patsientide juurde minnes kaasa, et too saaks värskest õhust ja liikumisest kosutust. Need kaasavõtmised on tagasivaates märgilised mitmel põhjusel. Nimelt õpetas isa sõidu ajal tütrele erinevaid taime- ja loomanimetusi ehk suunas loodust märkama ja sügavamalt tajuma, samuti peeti viljakaid arutelusid raamatute üle. Abistades isa tööpostil, puutus Jewett lähedalt kokku Maine’i väikekülade olustiku ja rahvaga, kelle kujutamine on kirjaniku teostes kesksel kohal. Fookuse kujunemisel mängis muu hulgas rolli ka Harriet Beecher Stowe teoste innukas lugemine.1

    Esimene romaan pealkirjaga „Deephaven“ (1877) sai tuule tiibadesse, ilmudes järjejutuna Uus-Inglismaa ajakirjas Atlantic Monthly. Raamatus on juttu kahe sõbratari suvitamisest mereäärses külas, kus paljude teiste ettevõtmiste kõrval leidsid aset rõõmustavad kohtumised kohalikega. Nende juttude sisus ja väljenduslaadis, nagu ka mõnes teises varases romaanis, võib otseselt näha 19 aastat hiljem ilmunud „Nooljate kuuskede maa“ nii mõttelist kui ka esteetilist algpunkti. Näiteks leidis tee sõnadesse huvi argise vastu,2 mida Jewett on kiitnud Flauberti „Madame Bovary“ puhul ühes oma kirjas: „Räägitakse, et ta on jäänud pidama igapäevastel labastel asjadel, kuid meisterkirjanik annab kõigele kaalu ning paneb lugeja tunnetama nende väljapaistvust ja olulisust.“3 Esikromaanis on vaatlejapilk tütarlapselik, sealt leiab pikki detailirohkeid kirjeldusi ja noorusvaimustust, hiljem ilmunud küpsemas teoses on sama aine tihedus viidud täiuslikkuseni.

    Jewett kirjutas seitse romaani ja ligi 150 novelli. Ameerikas tuntakse teda peamiselt kodupaigakirjanduse (literary regionalism) viljelejana, kuid nagu enamasti kõik määratlused, jääb seegi ahtaks. Tõsiasi, et „kohalikku koloriiti“ talletavates teostes pole tihtipeale ehk nähtud tõsiseltvõetavat kunstiväärtust ega üldistavat mõjujõudu, võis olla üks põhjusi, miks pole lääne kirjanduskaanonis osatud ameeriklannat vääriliselt hinnata. Jewetti õigupoolest laiale haardele osutab näiteks isale pühendatud 1884. aastal ilmunud romaan „Maa-arst“, kus ta on keskendunud suuresti naiste ja meeste ebavõrdsuse temaatikale, rääkimata kirjaniku tippteoseks peetava „Nooljate kuuskede maa“ ajaülesusest. Vastse tõlke eessõnas kõrvutab Willa Cather seda niisuguste tuntud klassikateostega nagu „Tulipunane kirjatäht“ ja „Huckleberry Finn“ (lk 12). Kui aga viimast kaht iseloomustab intrigeeriv ja konfliktirohke sündmustik, siis Jewetti teose dramaatika sisaldub hoopis argisuses. „Nooljate kuuskede maa“ mõjub tohutute tähelepanu püüdvate kärestike kõrval märkamatu tasahilju voolava kristallselge allikana. Rada selleni pole olnud ega ole leida lihtne, kuna teed ei ole massid sisse tallanud. Kui õnnestub siiski teeotsa silmata ja ka pärale jõuda, siis ehk imestad, kuidas ei ole seda varem märganud.

    Ameerika kirjanik Sarah Orne Jewett (1849–1909) on XIX sajandi lõpul USAs levinud kodupaiga-kirjanduse ja samal ajal õitsele puhkenud naiskirjanduse särav esindaja.

    Miä maa tuu om?

    Raamatu tegevuspaigana visandatakse kaljusel, nooljate kuuskedega palistatud rannikuäärel võrdlemisi soikunud tegevusega Dunnet Landingi küla. Külarahvas mäletab aga hästi vana sadamaküla põnevat lugu: kord oli meri neile samamoodi elukoht nagu maa, kalal käidi vaat et perede kaupa ja äri õitses. Nüüd valitseb vaikus. Vaid mõned endassetõmbunud vanad kalamehed asjatavad omaette rannal, teised toimetavad paatidega, millega saab lähisaartele, ning armsates majakestes askeldavad vaikselt teised külaelanikud.

    Külla tuleb oma suve veetma peatselt jutustajarolli kandma asuv nimetu noor daam, kelles võib ilmselt paljuski autorit ennast näha. Kõik, mida ta suvelt ihkab, on piiritult omaette aega ja toakene, kus juba hiljaks jäänud pikem kirjatöö käsile võtta. Peagi avastab ta, et esmapilgul kõrvaline vaikne maja pole seda mitte. Tegus ravimtaimede kasvataja ja korjaja, seitsmendale elukümnendile lähenev majapidajast proua Todd on loodusravi alal suur asjatundja ja teab täpselt, millise tervisehäda korral millist taime ja kuidas manustada tuleb. Kuna külaelanikud on valdavalt vanemad inimesed, siis ei tule tervisehädadest Dunnet Landingis kunagi puudu ning proua Toddi kaup on nõutud kraam. Kunded voorivad majas sisse ja välja ning vahel, kui ta jälle korilusretkele läheb, jätab ta üürniku iseenesestmõistetavalt kundedega tegelema. Algul on see viimasele vastukarva, sest see nurjab ju igasuguse kirjutamisplaani, mistõttu rendib daam peagi vanas koolimajas toa, mille kardinad romantiliselt tuules lehvivad ja kirjutuslaud seisab sobivalt merepoolse akna ees. Nüüd näib saavat tõeliselt keskenduda. Õhtueined proua Toddi juures siiski jätkuvad ning aegamööda sõlmub noorema ja vanema naise vahel südamlik sõprus.

    Kindlasti on teoses olulisel kohal dokumentaalsus, kuid Jewetti puhul näib see olevat segunenud nostalgiliste mälestustega. Jutustuse peategelane kohtab arvukalt isikupäraseid ja toredaid lihtsaid inimesi. Kui nad oma elust rääkima hakkavad, avanevad kuulajale (õigemini minajutustajale) nii inimeste kui ka paikade sügavikud. Jewetti tekstist õhkub piiritut empaatiat, tema lahkes ja osavõtlikus kuulajas pole eksistentsiaalsel egoismil kohta. Ühelt poolt on need südamlikud lood õhkkerged ja lõbusad, täis elurõõmu, ent võrdväärselt saavad puudutatud ka südamevalu ja igakülgne hääbumine. Lugeja saab osa vanadest väärikatest kommetest ja tänapäeval ehk veidi harjumatust tseremoniaalsusest, kusjuures lustlik huumor välistab jäikuse (üle pika aja teineteist nägevate vanadaamide pidulik kohtumine ukselävel on justkui naljakas, aga armas ka).

    Kui mõnele raamatule võib ette heita, et seal ei toimu midagi märkimisväärset, siis mulle tundub, et selles teoses on sündmustevaesus täielikult omal kohal. Autor tervitab lugejat, kes näeb tavalises erakordset, ja kuna suurem osa me elust möödub argipäevas, siis kas ei tulekski see kaduma kippuv võlu üles leida? „Nooljate kuuskede maa“ on vastumürk igasugusele ükskõiksusele ja tähelepanematusele.

    Jewetti poeetika ja igavikulisus

    Tõlgitud kogumik sisaldab romaani „Nooljate kuuskede maa“ ja neli novelli, millest esimesed kolm on romaaniga sisu poolest seotud. „Dunneti lamburnaine“ ja postuumselt avaldatud „Williami laulatus“ on lood, milleta poleks koguteos saanud päris samaväärne. Ülevaatlikus järelsõnas määratletakse autori romaanide läbivaks struktuuriks lühiromaan novellides. Peatükkidel on tõepoolest terav fookus, sagedasti on tegu teekonnaga, mille kestel ilmneb oluline tõdemus. Ehk on siin püütud tabada tervikut tervikus (romaan kui tervik ja iga peatükk kui alltervik), kuid on ka arvatud, et sidus narratiiv polnud lihtsalt Jewetti tugevaim külg.4

    Tõlkes ei kajastu paraku mitut põlve samas paigas elanud inimeste murdekeel. See lisab ehedust ja, nagu Kersti Unt on tabavalt märkinud, „erilist maiku“.5 Kui originaali ei vaataks, siis ilmselt ei oskaks selle puudumist märgata. Murde tõlkimine on riskantne ja reeglit siin pole, tõdeb ka Unt, kuid ehk oleks siin tasunud siiski proovida? Tuleb kahtlemata tunnustada teose kohati ehk originaalist korrastatumat, kuid samavõrra väärikalt mõjuvat tõlget.

    Jewetti stiili iseloomustab vahetus, lihtsus, soe vaimukus ja midagi, mida nimetaksin teadliku teadvuse tagasihoidlikuks tagasihoidmatuseks. See väljendub ühelt poolt tõeliselt tähtsate hetkede kujutamisel sõnalises ökonoomsuses ja teiselt poolt täienisti kohalolevas tundesuuruses. Tõeliselt olulised asjad jõuavad sõnatult pärale. Selles ütlematajätmises peitub tagasihoidmatus, sest tänu ütlematajätmisele öeldakse isegi rohkem. Teisisõnu: Jewett suudab väheste vahenditega vahendada erakordselt paljut.

    Ergu loodustajuga kirjanik maalib meelelisi pilte, kus segunevad ravimtaimede uimastav lõhn, soolane vuhisev meretuul, kõrguvad kuused, lokkavad aasad ning armsad metsateed. Juba teose pealkiri „Nooljate kuuskede maa“ osutab vertikaalsele mõõtmele, suunates pilgu kõrgustesse, lülitades sisse kõrgema vaimutasandi. Kui üht eesti inimest tõepoolest iseloomustab säärane animistlik ja looduslähedane maailmavaade, nagu väidab Valdur Mikita, siis võib teos meie lugejat paljuski kõnetada. Proua Toddi puhul meenub maavanaema ürgne kuju.6 Temasse on salvestunud aegadetagused teadmised merelkäimise, käsitöö, ravimtaimede, metsasaaduste ja kõige muu kohta. Ta elab looduse ja sisetunde järgi. Isegi mõne kauge tuttava küllatulekut tunneb ta ette, rääkimata mõne taime parimast korjehetkest või mõne retke ettevõtmise edukusest. Maavanaemad juba teavad! Aja jooksul kipuvad need teadmised kahjuks kaduma, kui puudub otsene vajadus nende järele, samuti satub intuitiivne elutaju vastuollu paljuski üle reguleeritud eluviisiga.

    Eks iga põlvkond pea tunnistama elu jooksul kalliks saanud maailma ja väärtuste kadumist öhe. Näiteks on kapten Littlepage tõsiselt mures, et kui noored mehed enam merel ei käi, siis mis neid üldse enam kasvatab ja mis saab sedasi külast? Proua Fosdick meenutab oma nooruspõlve, kui küla oli täis julgeid omanäolisi inimesi, kuid „[p]raegu on kõik noored järeleahvijad, lausa hirmul, et nad pole nagu kõik teised, aga vanad inimesed, nood tahavad teistest erineda“ (lk 76). Oleme altid oma vanavanematele õpetama arvuti kasutamist ja muid tänapäevaseid asju, kuid kas meie kõrvad on veel avatud nende tarkustele ja oskustele, mis on koha leidnud kaduviku kurval kaldteel?

    Jewetti suurteose ajaülesus peitub universaalsetes teemades, looduse tähenduslikkuses ja üldinimlikus mõõtmes. Tema hääl kõlab enam kui sajandi tagant ega ole ikka veel roostes. Mõnel kõrghetkel hoomatav sügavikutaju on peaaegu sõnastamatu. Käegakatsutav, ent libe nagu kala. Tegelikult ei tahakski kõige olulisemaid asju lahata. Lasen kala vette ja naeratan vaikselt.

    Meil kõigil on loodetavasti omad paigad, kus tunnetame elu kuidagi teravamalt, või Mikita sõnadega, kui mõni „[p]aik personifitseerub, tema sisse tuleb hing ja maa ärkab ellu. Nii sünnivad pühad maastikud“.7 Jewetti teost lugedes tekib teatud topeldus, topeltpilt: üks on teise peal, teine esimese all. Kumb on all, kumb on peal? See näib olevat kavatsuslik, kusjuures üks pilt ei kaota teise tõttu piirjooni. Novellis „Williami laulatus“ sõnab jutustaja: „See on kirjas nende jaoks, kellel on omaenda Dunnet Landing“ ja veel, et „[t]änu taevale leidub nendesarnaseid igas maailma külas ja eluga antud kink avaldub ainult selle äratundmises“ (lk 199-200). Nagu mainitud, ilmus see jutt pärast autori surma, mis annab minu arvates öeldule veelgi suurema kaalu. Rein Veidemann on mõtisklenud, et „elamisväärne on elu, mil tunnetatakse mälestust, mil tunnetatakse seda kahekordselt: et mäletatakse midagi ülevat ning ollakse valmis seda edasi andma ja et üritatakse ise saada mälestuseks“. „See elu mõtleb pidevalt jääjatele, sest ta austab ka nende lõplikkust ja nende õigust mälestustele, ta mõtleb sellele, mida ta oma lõpuga jätab“.8 See kaunis tõdemus näib kehtivat ka Jewetti teose puhul.

    Nagu suve puhul jääb raamatu lõppedes üle magus-kurvameelselt ohata. Ei leidu palju teoseid, kus on niivõrd õnnestavas harmoonias kujutatud vaikset kestmist. „Nooljate kuuskede maa“ on vaikuse võit müra üle, tasase loomu triumf. See on ood ühele paigale ja inimestele, kuid paisub kiidulauluks tervele elule.

    Joel Sang on öelnud ja küsinud: „Suu on südame mõõt. Mis on kirjanduse mõõt?“.9 Näib, et tihti tahetakse kirjandusest mingit tõde välja koukida, siinkirjutaja kaasa arvatud. Kui sõnastaksime õige tõeotsingud ümber ja otsiksime kirjandusest hoopis tähenduslikku elu kontsentraati? Ehk poleks need rännakud siis hukule määratud?

    „Äkitselt tekkis kõiksusetunne, sest miski ei takistanud silmi, piiranud meelt – nagu alati, kui suurejoonelised vaated lasevad tunda end ajas ja ruumis vabana“ (lk 57).

    1 Sarah Orne Jewett, Novels and Stories. The Library of America, 1994, lk 915–930.

    2 Samas, lk 37.

    3 Samas, lk 923.

    4 Encyclopædia Britannica. Sarah Orne Jewett.

    5 Kersti Unt, Murrete tõlkimisest. Rmt: Tõlkija hääl. II. Eesti Kirjanike Liit, 2014.

    6 Valdur Mikita, Kukeseene kuulamise kunst. Läänemeresoome elutunnet otsimas. Välgi Metsad, 2017, lk 46–52.

    7 Samas, lk 81.

    8 Rein Veidemann, Elu keskpäev. – Loomingu Raamatukogu 1986, nr 52, lk 15-16.

    9 Joel Sang, Päripidi vastukarva. Eesti Raamat, 1987, lk 24.

  • Keda me järgmisena kopeerime?

    ENELI KINDSIKO

    Olen osalenud paljudes seminarides ja töögruppides, kus püütakse mõnda teadus- ja kõrgharidussüsteemi aspekti parandada, sageli isegi reformida. Inimlikult on see mõistetav, kuid iga kord üllatun, kui kuulen üht- ja sedasama mõtet: millise kõrgharidussüsteemi, millise riigi või millise ülikooli eeskujuks võtame? Teisisõnu, keda kopeerima asume. Sageli kujuneb kopeeritava valik vastavalt sellele, millises välisülikoolis laudkonnas istunutest keegi ise on õppinud (nostalgia) või millisest ülikoolist tal tuttavaid on.

    Mitte et kopeerimises midagi halba oleks. Vastupidi, eriti kui suudame teiste vigadest õppida ja ise neid ära hoida. Mis aga mind üllatab, on see, kuidas Eestis, kus on oma unikaalne taustsüsteem, püütakse rakendada suurriikides toimivat praktikat, sageli aru saamata, et see ei sobi meile. Milline on Eesti omapära? Toon välja kolm peamist tegurit, miks me ei saa mujalt kõike head naiivselt üle tuua.

    Valik: kas eesti keel või karjäär?

    Esiteks peab Eesti teadus- ja kõrgharidus hoolt kandma ka meie keele säilimise eest. Erinevalt Suurbritanniast, USAst või Austraaliast ei ole meil luksust teha teadustööd ja õpetada vaid emakeeles. Eestis peab suur hulk teadustöötajaid ja õppejõude töötama kahes keeles – õpetama ja kirjutama mitte ainult eesti, vaid ka inglise keeles. Seetõttu hämmastab mind, kui kergelt on ülikoolides üle võetud ingliskeelsesse keeleruumi sobiv teadustöö hindamissüsteem. Akadeemilise töötaja teadustöö taset hinnatakse publikatsioonide alusel, kus suurima väärtusega on 1.1 kategooria rahvusvahelises väljaandes avaldatud ingliskeelsed teadusartiklid. Jah, nii on meil kerge oma töötajate taset võrrelda teiste riikide, eeskätt USA ja UK teadlaste tasemega, ent samal ajal vähendab see süsteem eestikeelse teaduskirjanduse väärtust. Toon näite: akadeemilise ametikoha säilimise huvides on suurem väärtus ingliskeelsel, s.t Eestist välja suunatud 1.1. kategooria artiklil (mida mõnes valdkonnas loeb ja viitab heal juhul kümme inimest), kui võõrkeelest eesti keelde tõlgitud tuumtekstil, mille najal võiks mitu aastakäiku üliõpilasi õppida oma emakeeles. See näide ei ole kujundlik, vaid kahjuks tegelik elu.

    2011. aastal avaldas keelefilosoof Tiiu Hallap alljärgneva sõnumi: „ … olen otsustanud ära hävitada David Hume’i peateose „Treatise of human nature“ (600 lk) eestikeelse tõlke käsikirja ja arvutifailid. Ükskõik, kui hinnatud teos see maailma filosoofiakultuuris olekski, kolm ingliskeelset publikatsiooni saiapuru koostise kohta on hinnalisemad.“1

    Olen olnud üks nendest õnnelikest üliõpilastest, kel oli õnn lugeda bakalaureuseastmel õppematerjale emakeeles – saan alles nüüd aru, kui suur väärtus see oli ja millise tööalase pingutuse ja karjäärialase ohverdusega see minu õppejõududelt tuli (ühe mahuka raamatu tõlge võtab aastaid ning tuleb 1.1. artiklite kirjutamise arvelt). Praegustel üliõpilastel enam nii vedanud ei ole, sest nende tavapärane kohustuslik kirjandus koosneb peaasjalikult ingliskeelsetest teadusartiklitest.

    Ingliskeelsetele 1.1 artiklitele tuginemine akadeemilise töötaja taseme määramisel on eesmärk omaette. Miks? Ilmselt nii on lihtsam – lugenud 1.1-d kokku, saab mõõta teadlase kvaliteeti. Kvaliteeti nii ametikohale sobivuse, ametikohal tõusmise kui ka teadusgrandi pälvimisel. Isegi kui teadusgrant juhtub olema eesti keele või kultuuri uurimine – teadusraha taotlemiseks peab enne ette näitama, et eesti kultuur on inglise keeles 1.1. artikli näol laias maailmas maha müüdud. Mina olen võtnud eesmärgiks paralleelselt iga ingliskeelse artikli koostamisega avaldada kirjatükk ka eesti keeles (näiteks seesama siin), sest tunnen lõhestumist ja siirast piinlikkust. Tahaksin, et minu ja kolleegide tehtavad akadeemilise tööturu ja karjääri uuringud ka elus kasu tooksid. Viimatine akadeemilise töötajaskonna seas tehtud uuring tõi esile, et kuigi akadeemiliselt töötajalt nõutakse nelja rolli täitmist (õpetamine, teadustöö, administratiivtöö ja ühiskonna teenimine), hindab õppetöö kvaliteeti rohkem üliõpilane kui akadeemiline juht ning ühiskonna teenimist ei hinda töötajate arvates mitte keegi. Seega eeldatakse nelja rolli täitmist, ent on vaid üks, mis tagab ametikoha saamise ja seal püsimise – 1.1. kategooria teadusartiklid.

    Jah, ma olen rõõmus, kui Austraaliast Queenslandi ülikooli teadlane minu 1.1. kategooria artiklit Eesti akadeemilise karjääri struktuursetest hädadest loeb ja isegi tsiteerib, ent mul on kahju, kui see ei jõua poliitikakujundajateni, kes saaksid nende probleemidega midagi ette võtta. Kokku võttes: akadeemilist teadust ei tohi Eesti-suguses väikeriigis suruda malli, kuhu see üldsegi ei sobitu, ja veel enam, see malli surumine suretab teadustöö välja.

    Mõni on eelistatum ja kuldsem

    Teiseks, teadussüsteemis räägitakse küll vajadusest teadusvaldkondade mitmekesisuse järele, ent siiski on eelistatumad ja kuldsemad ning reeglid kehtestatakse kõikidele valdkondadele loodus- ja reaalteaduste toimimismalli sobivuse alusel. Juhtusin aastaid tagasi ühe laua taga istuma eri valdkonna doktoriõppe esindajatega, kui jutuks tuli doktorantuuriaegne teadusartiklite nõue. Loodusteaduste esindajat üllatas, et humanitaar- ja sotsiaalteadustes võib artikkel olla kuus kuud või isegi aasta retsenseerimisprotsessis kinni. Paraku nii on ja seda näitab ka globaalne statistika – humanitaar- ja sotsiaalteadustes kulub 1.1. artikli avaldamisele mitu korda rohkem aega kui teistes valdkondades. Lähemalt oli sellest juttu Sirbi artiklis „Sissevaade teadusdoktoriks pürgimise protsessi“.2 Kas saame eeldada, et humanitaarteaduste- ja sotsiaalteaduste doktorandil või ka töötajal peab olema sama palju artikleid kui loodusteaduste esindajal? Humanitaar- ja sotsiaalteaduste doktorandilt oodatakse nelja doktorantuuris oldud aasta jooksul kolme 1.1 kategooria artiklit, jättes tähelepanuta, kui palju pikem on nende artiklite retsenseerimisprotsess rahvusvahelises teadusajakirjas.

    Huvi pärast olen vaadanud loodusteaduste ja humanitaarteaduste valdkonna doktoritöödes olevate artiklite autorite arvu.3 Kui humanitaarteadustes (ja ka sotsiaalteadustes) on autorite arv üldjuhul üks-kaks (doktorant ja sageli tema juhendaja), siis loodusteadustes on 4+ autorit tavaline. Sealjuures on humanitaar- ja sotsiaalteadustes loetud eelduseks, et doktorant peaks olema esimene autor ehk see, kes teeb ära suurima töö või lausa kogu töö. Kas sellistel asjaoludel on õige anda hinnanguid, et loodusteaduste doktorandid on iseseisvamad, küpsemad uurijad ja efektiivsemad kaitsjad, kui töötingimused ja reeglid on nii erinevad? Võrrelda tohib vaid seda, mis on võrreldav. Antud juhul on lokaalne (kes võib olla esimene autor ja kas on üldse piisavalt suurt uurimisgruppi, et meeskonnaga kirjutada) ja globaalne (teadusajakirjade retsenseerimisprotsessi kestus) praktika liiga erinevad, selleks et valdkondade tulemuslikkust omavahel võrrelda.

    Miks?

    Kolmandaks, suurte riikide agressiivsed karjäärimudelid ei sobitu meie ülikoolidega, eriti julm on neid peale sundida kõikidele valdkondadele. Me ei saa importida USA hästi rahastatud tipp­ülikoolide karjäärimudeleid Eestisse, kus kõrgharidus niigi vaevleb rahapuuduses ning osa valdkondi on seetõttu hääbumas. Sealjuures on Eesti akadeemiline tööturg üks Euroopa väiksemaid ning paistab silma kiire vananemise poolest.

    Eurostati andmetel on 20% Eesti akadeemilisest töötajaskonnast 60 või vanemad. Viie aasta pärast peaks paljusid valdkondi tabama ehmatav üllatus, kui selgub, et eeskätt eestikeelse akadeemilise järelkasvu pink on tühi.

    Sellele pingile istujate leidmine, s.t väljakoolitamine võtab sõltuvalt valdkonnast keskeltläbi 10+ aastat (just nii palju läheb aega, et bakalaureusetasemelt doktorikraadini jõuda). Teaduse eklektiline rahastamine on tekitanud olukorra, kus peetakse loomulikuks, et teadustöötajad võivad aastaid ilma rahata töötada – igal aastal ei saa ju samu uurimisgruppe rahastada. Tagajärg on selline, et grupid lagunevad ja kord lagunenud gruppi enam kokku ei kutsuta.

    See, et akadeemiline töötajaskond vananeb, ei ole uudis. Sellest on räägitud juba 2000ndate algusest alates. Viimatised uuringud aga toovad esile, et ülikoolid kipuvad probleemiga tegelema tagantjärele alles siis, kui probleem on silme ees.4 Morbiidsemalt sõnastades: järelkasvu hakatakse otsima siis, kui kohatäitja on siit ilmast lahkunud. Kui juba suured riigid nagu Austraalia ja USA (riigid, kuhu tööle minna tahetakse) on hakanud vananeva akadeemilise töötajaskonna pärast häiret andma, siis Eesti-sugustele väikeriikidele on järelkasvu koolitamine ja leidmine palju raskem ülesanne.

    Nappides rahalistes tingimustes ning eestikeelse järelkasvu kriisis oleva haridussüsteemi prioriteet peaks olema väga kiiresti akadeemilise ametikoha ja töö prestiiži tõstmine, mitte aga sellele ametikohale jõudmise tingimuste karmistamine, sest värskel doktorikraadi pälvinul võib tekkida õigustatud küsimus, kas pingutus on seda ametikohta väärt.

    Simon Sinek,5 edukas TED Talki esineja on edukaid organisatsioone analüüsides teinud väga tabava järelduse. Edukaks teeb organisatsiooni see, kui liider julgeb esitada miks-küsimuse. Miks me teeme seda, mida teeme? Suur osa organisatsioone tegeleb lakkamatult kuidas- ja mida-küsimustega ja see on ka nende probleemide peamine põhjus. Ma rakendaksin seda loogikat ka Eesti kõrgharidusele ja teadusele. Seni kuni meil ei küsita, miks me teadust teeme ja õppetööga tegeleme, ei suurene noorte seas ka teadlase ja õppejõu kutse atraktiivsus. Uus generatsioon eeldab inspireerivaid teadlasi ja õppejõude, kes on ise miks-küsimusele vastanud ja see paistab välja, kui nad auditooriumi ette lähevad ja oma tegemistest räägivad. Sisemine motivatsioon, mis paistab ka väljapoole.

    Teadus- ja kõrghariduspoliitika riiklikul kujundamisel ja ülikoolides on kahjuks rõhk suuresti kuidas- ja mida-küsimustel (mida ülikoolid peavad kvantitatiivsete mõõdikute järgi saavutama, et nende, ja üldse Eesti üle uhke olla), sest tegemist on küsimustega, millele on kergem mõõdetavaid näitajaid juurde tuua. Miks-küsimus vajab hädasti vastamist või vähemalt väärib viisakat arutelu.

    Akadeemiliste töötajate arv riigis ja 60 ning vanemate töötajate osakaal akadeemiliste töötajate seas
    Seni kuni meil ei küsita, miks me teadust teeme ja õppetööga tegeleme, ei suurene noorte seas ka teadlase ja õppejõu kutse atraktiivsus.

    1 Tiiu Hallap, Traktaadi tapmine. – Postimees 10. IV 2011.

    2 Eneli Kindsiko, Maaja Vadi, Sissevaade teadusdoktoriks pürgimise protsessi. – Sirp 2. XI 2018.

    3 Doktoritööde ja nendes olevate artiklite ja autorite arvuga saab tutvuda igaüks siin: https://www.ut.ee/et/oppimine/doktoriope/doktoritood

    4 Susan Loomes, Alison Owens, Grace McCarthy (2019) Patterns of recruitment of academic leaders to Australian universities and implications for the future of higher education. – Journal of Higher Education Policy and Management, 41:2, 137-152, DOI: 10.1080/1360080X.2019.1565296

    5 Simon Sinek, How great leaders inspire action; https://www.ted.com/talks/simon_sinek_how_great_leaders_inspire_action?language=en

  • (Tantsu)kunstnikud ühiskonnale keerulisel ajal

    IIRIS VIIRPALU

    Põhjamaade tantsuvõrgustiku Kedja seminar 20.–21. VIII veebis.*

    Põhjamaade tantsuvõrgustiku Kedja esialgu Rootsis Göteborgis toimuma pidanud ja siis veebi pagendatud seminaril arutleti tantsuvaldkonna ülesannete üle praegusel turbulentsel ajal, kui maailm seisab silmitsi mitmekihiliste keerukate probleemidega. Juttu tuli põhilistest muredest, millega kunstil tuleb rinda pista ja millega see peaks suhestuma: koroonapandeemia, äärmuslus ja radikaliseerumine, globaalne, ent ebavõrdne ühiskond ning kliimakriis. Poliitikas nägid praeguse kunstielu suurt mõjutajat kõik ettekande teinud koreograafid-teoreetikud.

    Rootsi koreograaf ja tantsuteoreetik Evfa Lilja tõi murekohana esile tantsuvaldkonda ja üldse kunstnikke puudutava tsensuuriohu: äärmuslus ja seoses sellega kasvav sallimatus mõjutab sõna- ja väljendusvabadust. Näitena tõi ta loomeisikud, kes on oma kodumaal poliitilise režiimi ja äärmuspopulistide poolt taga kiusatud või koguni vangistatud. Kunstnikest ja nende rollist rääkides tõi ta esile, et kapitalism ja valitsev patriarhaalsus on viinud selleni, et naised pigem alahindavad ja mehed ülehindavad oma võimekust ja tegutsemisvõimalusi.

    Tabavalt kirjeldas ta jõuetust, mis valdab praegu nii kunstnikke kui ka üldse tundlikuma ühiskondliku närviga inimesi: pooltõdede maailmas, kus mitmetahulised probleemid kuhjuvad, võtab võimust hirm ja abitus. Lilja kutsus humoorikalt, kuid siiski murega üles mõningasele kodanikuallumatusele: „Need, kes ei kuuletu, elavad rikkamat elu, ent on alati haavatavamad.“ Üha põletavam on küsimus, kui lahked ja tähelepanelikud suudame olla. Tema arvates on üks järgmise kümnendi proovikive, kuidas end kunstnikena toita, leida usaldust, julgust, toetada üksteist ning astuda omal viisil vastu korrale, mis süvendab vastandumist ja arvab ühiskonnast välja vähemused.

    Rootsis elavad koreograafid Nasim Aghili ja Rani Nair lahkasid oma ettekandes vähemuste esindatust ja võimalusi tantsumaastikul. Murekohana toodi välja institutsionaliseeritud kultuuri suletus ning vähemuste ebasobival moel või vähesel määral kaasamine. Näiteks toodi Iraan, kus avalikult tantsimine ja etendused on keelatud, aga tehakse salajasi pidusid ning tants peab kultuurinähtusena olema varjul. Omapärase, nüüdseks põranda alla surutud queer-kultuuri ilminguna kirjeldati tantsu „Baba Karam“, mida Iraanis teavad kõik. Naistantsijad kannavad seal meesterõivaid (ülikonda, kaabut jms rõhutatult mehelikku) ning kasutavad meestetantsude elemente.

    Koreograafide sõnul on tähtis, mida riigi institutsioonides ja haridusasutustes pakutakse ja kuidas tantsust aru saadakse. Paraku võib seal kohata piiratust, kuigi haridusasutused ei peaks olema konservatiivsed. Osa tudengeid on nende arvates avatuma põlvkonna esindajatena ühiskonnas olulistest teemadest hoopis teistsugusel arusaamisel. Tantsuväljal tuleks rohkem kaasata erisuguseid kogukondi ja vähemusi, kes suhestuvad ühe või teise teemaga otsesemalt, ning läbi mõelda, millist publikut soovitakse kõnetada.

    Kui mõelda koroonapandeemia tõttu järsult katkenud või teisenenud rahvusvahelisele suhtlusele ja võrgustikele, mis koondavad kunstnikke, lavastajaid ja üldse loomeinimesi, siis küllap saab selle aasta lõpuks selgust, milliste lahenduste poole liigume. Etenduskunsti valdkonnas vajavad lavastajad ja etendajad ilmtingimata tiimitööd, dramaturgilist dialoogi ja publiku tagasisidet. Praegu on rahvusvaheliste meeskondadena töötada keeruline ja mõnel puhul on see osutunud ka võimatuks.

    Põhjamaade tantsuvõrgustiku Kedja algselt Göteborgis toimuma pidanud seminar viidi arusaadavatel põhjustel läbi veebis.

    Eesti tantsukunsti ja tantsuhariduse liit, Leedu nüüdistantsu ühendus ja Läti tantsuinfo keskus korraldasid vestlusringi, kus jäi kõlama mõte, et ühisosa nägemine on põhiline ka siis, kui mõnes aspektis ei paista seda üldse olevat. Arutleti, kuidas kogukonnad tekivad ja kuidas neid luua. Nõustuti, et valdkonna inimeste päris kohtumised (mitte ainult töötoad või seminarid) on tähtsad, et õppida inimesi tundma ja tekiks side. Leiti, et tantsuvaldkonna inimesi iseloomustab pigem millegi poolt kui millegi vastu olemine. Toodi välja jagamise ja usalduse olulisus: kogukond saab tekkida oma tundmuste ja mõtete ausal jagamisel usalduslikus ja turvalises keskkonnas. Leiti, et ühistunne võib ilmneda ka igapäevase koos tegutsemise, olemise ja arenemise, mitte tingimata ühe eesmärgi suunas liikumise korral.

    Küsimus, millele tantsuvaldkonnas, aga ka mis tahes kunstnike seas lahendust otsitakse, on see, kuidas tuua kokku väga erisuguste vaadete ja elukogemusega inimesed. Kuidas luua ühisosa inimeste vahel, kes võiksid tõenäoliselt üksteisega tülli minna, pidada teisi rumalaks või piiratuks?

    Ühest vastust pole sellelegi, kuidas kõnetada inimesi oma kunstiga ajal, kui töökohti koondatakse, riike on tabanud tervisekriis ja tuleb viibida isolatsioonis. Ühiskonda ja demokraatiat käsitletakse etenduskunsti ja tantsu vahenditega ka ühes selle hooaja tantsulavastuses, mis on aktuaalsetele teemadele reageerimise hea näide. Siim Tõniste ja Üüve-Lydia Toompere tõid augusti lõpul lavale töö „supersocial“. Varem on Siim Tõniste viinud läbi töötube, kus on just liikumise ja ruumis asetsemise kaudu uuritud otsustusprotsesse ja oma eelistuste näitamist. Seekordse lavastuse tutvustuse kohaselt käsitletakse selles töös demokraatiat, hirmu, üksi ja kollektiivselt otsuse tegemise mehhanisme.

    Ajal, mil fookus nihkub heaolult tagasi ellujäämise poole, ei pruugi etenduse pileti ostmine olla aga paljudele põhjendatud otsus. Kui inimesi vaevavad tervisemured, palgakärbe ja koondamine, võiks kunst võtta ka teise positsiooni, püüda jõuda inimesteni teises formaadis ja teiste platvormide kaudu. Viimastel kuudel olen täheldanud, et mitmed stuudiod, teatrid või residentuurikeskused kutsuvad üles suuremale ühistööle ja osalusele. Ühismeedias on näha postitusi, kus loomemajade või stuudiote juhid annavad avalikult teada, et soovivad pakkuda platvormi aruteluks ja kokkutulemiseks.

    Ehk ongi ühistunde pakkumine, koos mõtlemine ja vastastikune toetamine praegu üks (tantsu)kunsti rolle? Seda loomingulise kaasava tegevuse kaudu ja nii, et teretulnud on kõik, vaatamata vaadetele, religioossele kuuluvusele ja seksuaalsele sättumusele. Ehk saab kunstivaldkond olla omamoodi turvaruum ajal, kui poliitilisel teljel üha enam lõhenetakse ja liigutakse vähemuste ühiskonnast väljatõrjumise suunas.

    Kriitiline ja vaba mõte saab areneda siis, kui leitakse eest turvaline, arutlemiseks vaba ruum ning peale loosunglike ideede saab väljendada ka oma tundmusi või hirme inimesena. Tantsukunst on ju samuti üks mõtlemise ja maailma tunnetamise viise, mis sageli eeldab ka otsest kontakti teisega, usaldust, enda avamist ja valmidust liikuda võõrale lähemale. Praegusel teadmatust ja ärevust täis ajal on kunsti kriitiline funktsioon iseäranis tähtis: tuleb mõtestada ja analüüsida ühiskonna mehhanisme, allhoovusi ja kultuuris toimuvat ning see kõik kahtluse alla seada.

    * Vt https://www.kulturivast.se/kedja-presents-stretch-c-o-edition-programme

  • Maja kui lõimija

    KARMEN SILDE

    Statistikaameti rahvastikuprognoosi kohaselt väheneb paljude maakondade elanikkond järgmise veerandsajandi jooksul kolmandiku võrra.1 Linnastumisest tingitud ränne mõjutab eelkõige väikeasulaid.2 Kuna need ei suuda konkureerida suurlinnadega, kahaneb seal elanikkond, kuivavad kokku teenused ja langeb elatustase. Seesugune kuvand ei meelita ligi uusi elanikke ega ettevõtjaid. See on rände üks pool. Migratsioon on aga mitmesuunaline ning vaatluse alla tuleb võtta nii sisse- kui ka väljaränne.

    Riigisisese rände kõrval on aina olulisem ka piiriülene liikumine. Sõjalised konfliktid, rahvaarvu kasv ning kliimamuutused on kogu maailmas päevakorda tõstnud rändekriisi. Maailmas on praegu üle 70 miljoni ümberasustatud inimese. Märgatavalt on rahvaste ränne suurenenud just viimastel aastatel ning toonud abivajajad ka siia, meie kanti.3

    Sisseränne võib olla üks abinõu leevendamaks rahvastiku kahanemisest ja tööjõupuudusest tingitud väikelinnade muresid. Kui suurendame sisserännet Eestisse, osutaksime abi inimestele, kes seda enim vajavad. Töö- ja õpirändega saabujate kõrval on osa inimesi sunnitud oma elupaigast lahkuma julgeoleku kaalutlustel. Pagulaste kaasamine ja põimimine Eesti ühiskonda ja tööellu on väga vajalik, kusjuures mitte ainult neile, vaid ka meile endale. Skeptitsism seoses sisserändajatega pole aga siinmail võõras. Sisserände ja globaliseeruva maailmaga aitaks kohaneda kultuuriliste teadmiste suurendamine, sealhulgas tihedam kokkupuude teiste kultuuride ja kommetega.4

    Ränne kui lahendus

    2016. ja 2017. aasta Eesti inimarengu aruande „Eesti rändeajastul“ keskmes on rändepööre: leitakse, et sisserändeta ei jää Eesti rahvaarv püsima. Kui seni oli tähelepanu all olnud väljaränne, siis praegu tuleb näha sisserändes ressurssi ning õppida seda ära kasutama. Eesti rahvastik kahaneb ning see jääb nii ka sündimuse paranemise korral: põhjus on eakate suur osakaal rahvastikus. Küll aga saab rahvaarvu kasvatada sisserände suurendamisega. 5 Juba praegu kujundab eesti rahvastikku jõudsalt tõusev muude rahvaste osakaal, mis tõestab, et rändepöörde on aset leidnud. Seetõttu on oluline tegeleda sisserännanute lõimumise ja kaasamisega Eesti ühiskonda.

    Kogukonnakeskus on paindlik ja läbipaistev maja. Mängleva katuse all paiknev siseruum sulandub ümbruskonda.

    Rännet ei saa nagu veekraani lahti ja kinni keerata, on öelnud Prantsuse majandusteadlane Yann Moulier Boutang. Seda kinnitab ka lääneriikide rändeajalugu pärast Teist maailmasõda. Näeme, et kahaneva rahvastikuga Eestist on saamas sisseränderiik, mistõttu tuleb luua eeldused mitmekultuurilise ühiskonna toimimiseks.6 Peame leidma viisi, kuidas pöörata aina suurem rändekriis enda kasuks. Niiviisi aitame inimesi, kes on hädas, ent suurendame ka Eesti majanduslikku võimekust. Siinkohal pakun omalt poolt selleks välja mõned ruumistrateegilised lahendused.

    Kogukonnakeskus kui väikelinna lõimumismootor

    Iga sisserännanu kuulub mingi etnilise ja keelelise vähemuse hulka. Ühelt poolt tuleb tal säilitada oma identiteet, ent ka kohaneda ning leida koht uues kultuuri- ja keeleruumis. Keel on üks olulisemaid tunnuseid, mis välistab rühma sisekommunikatsioonist välisrühma liikmed, tekitab enamusi ja vähemusi. 7 Seetõttu on just keel ja selle omandamine integreerumisel võtmetähtsusega. Kuidas, kui kiirelt ja millisel viisil seda tehakse, mängib suurt rolli.

    Praegu pakutakse pagulastele mõeldud kohanemis- ja tugiteenuseid valdavalt suurlinnades, kuigi paljud põgenikud ja pagulased elavad hoopiski väikelinnades ja asulates. Ehkki sealne elukeskkond võib olla meeldiv, on ilma tugivõrgustiku ning haridusvõimalusteta värskel elanikul keeruline uude keskkonda sisse elada, seda omaks võtta. Seetõttu on vaja luua ruum, kus kohalikel ja uutel tulijatel oleks lihtsam ühist keelt leida.

    Digipöördest tuleneva tegevusalade automatiseerimise tõttu on vaja tööjõud ümber koolitada, seda eriti väikelinnades ja maapiirkondades, kus senini on domineerinud põllumajandus.

    Ümber- ja täiendusõppe võimaluste loomisel tuleks arvesse võtta, et uute elanike ja kohalike koos koolitamisel toimub muu hulgas ka keelekümblus, lõimumine ning üksteise kultuuri tundmaõppimine. Etniliste gruppide köögikultuur, praktilised oskused ning kultuurierisused rikastavad nii ühiskonda kui ka ettevõtlusmaastikku.

    Pakun sujuvama lõimimise ruumi­strateegiana välja kogukonnakeskuse, kus tegeldaks rändest tulenevate sise- ja välisprobleemidega. Suurlinnadesse koondunud tugikeskuste kõrval oleks siis kohtumis- ja koolituspaik olemas ka väikelinnades. Kogukonnakeskus on eeskätt väikelinna püsielanikele mõeldud õppehoone, omamoodi kultuurikeskus, kus eestlased ja välismaalased saavad tutvuda üksteise kultuuri, kommete ja oskustega ning harjuda omavahel lävima ja koos looma.

    Säärane lõimumismootor peaks asuma mõnes väikelinnas, et suunata uued tulijaid ja Eesti elanikud suurematest linnadest mujale, piirkondadesse, mis on praegu väga monokultuursed. Väikelinnas on sel hoonel potentsiaali kujuneda linna südameks ning tuua kokku väga erinevas eas ning mitmesuguse taustaga inimesed. Just kahaneva rahvastikuga linnades võib sisseränne rahvaarvu suurendada, tuua kaasa mitmekesistumise ja elavnemise. Võttes arvesse pagulaste paiknemist, soodsat elukeskkonda ja avatust sisserändajate suhtes, pakun sellise kogukonnamaja asukohaks Türi linna. Hoone võiks paikneda linna rohevõrgustikus ja olla tihedalt seotud sealsete haridusasutuste ja ametkondadega.

    Hoone on üles ehitatud kindlaks otstarbeks kavandatud ruumidele ning neid ümbritsevale n-ö vabale alale, mida saab vastavalt tegevusele mitmeti kasutada ja liigendada. Eriotstarbega ruumid on n-ö kokkupakitavad kuubikud, mida saab kasutada kompaktse suletud ruumina või avada need vabale alale hoone sees ja väljas. Nende vahele jääb potentsiaalne vaheruum, millest võib teha avatud suured saalid või vastupidi – tükeldada selle paljudeks ruumideks.

    Töökojad, laborid ja õpitoad on mõeldud ümberõppeks. Köök, kohvik ja õppeköök soodustavad ettevõtlust, seal saab oma kultuuri tutvustada ja koos tegutseda. Söögitegemine aitab keelebarjäärile vaatamata lõimuda. Ka kodus toob enamasti toit pere õhtul ühise laua taha kokku. Hoones on ka ruum linna raamatukogu tarvis, et soodustada õppimist. On veel saunaga garderoob, kuur ja hoidla ning aktiivne hoov, et toetada maja kogukondlikku rolli linnakeskuses. Ilma koridorideta avatud planeeringuga hoone sobib kokkusaamiseks, õppimiseks, loometegevuseks, koos söögitegemiseks, töötamiseks, suur- ja väikeüritusteks.

    Kogukonnakeskus võiks olla üks hoone, mitte külalaadne kompleks, sest sel juhul on tõenäolisem, et erineva etnilise taustaga ja eriealised inimesed omavahel kokku saavad ja suhtlevad. Ühe katuse all puututakse lihtsalt rohkem kokku. Hoone välisseinad on kogu ulatuses klaasprofiilist avatavad lükandseinad, et hoones tehtav saaks väliruumi laieneda. Mängleva katuse all paiknev siseruum sulandub seeläbi ümbruskonda. Avatav klaasfassaad tagab nähtavuse ja läbipaistvuse – inimeste tegevuse nägemine kutsub möödujadki sisenema ja osalema.

    Seesuguse ruumi loomisega saab tõsta Eesti ühiskonna teadlikkust rändest ja pagulastest ning suurendada sallivust. Sotsiaalsete pingete leevendamiseks peaks ühekorruseline peaaegu olematu välisseinaga läbipaistev hoone igati sobima. Selline ruum räägib avatusest ja toob inimesed ühe katuse alla kokku. Türi linna lõimumismootoriga on arutelu algatatud, ent vestlust tasub jätkata. Kohti, mis vajavad elavdamist ja uut hingamist eri kultuuriga rikastamise näol on veelgi.

    Artikkel põhineb sel kevadel kaitstud EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna magistritööl „Ruumiline strateegia kogukonnakeskusele. Pagulaste lõimimine ja väikelinnade elavdamine“ (juhendajad Tarmo Teedumäe ja Toomas Tammis).

    1 Rahvastikuprognoos näitab rahvaarvu vähenemise aeglustumist. Statistikaameti pressiteade, 29. XII 2019 a. https://www.stat.ee/pressiteade-2019-077

    2 Külade rahvaarv jõudis kaardile. Statistikaameti blogi. 28. V 2019. https://blog.stat.ee/2019/05/28/kulade-rahvaarv-joudis-kaardile/

    3 Refugee statistics. The UN Refugee Acency. Kasutamise kuupäev 5. XI 2019. https://www.unrefugees.org/refugee-facts/statistics/

    4 Mare Ainsaar, Mai Beilmann, Eesti elanikkonna hoiakud kolmandatest riikidest sisserändajate suhtes Euroopa Sotsiaaluuringu andmetes, uuringu aruanne. Tartu ülikool, 2016, lk 53 ja 72–74.

    5 Tiit Tammaru (peatoimetaja), Eesti rändeajastul. Eesti inimarengu aruanne 2016/2017.

    6 Rände autonoomsuse aktsepteerimine. Eesti kui sisserände riik. Statistikaameti blogi. Kasutamise kuupäev 5. XII 2019. https://blog.stat.ee/2015/06/25/rande-autonoomsuse-aktsepteerimine-eesti-kui-sisserande-riik/

    7 Kristiina Praakli, Jüri Viikberg. Eestlased ja eesti keel välismaal. Eesti Keele Sihtasutus, 2010, lk 239–463. https://www.eki.ee/books/eekv/EEKV.pdf

  • Vaba tahte kohavalik

    MARIE PULLERITS

    „Kas te olete oma kohaga rahul“, autorid ja esitajad Mart Kangro, Juhan Ulfsak ja Eero Epner, dramaturg Maria Arusoo, helikunstnik Artjom Astrov, valguskunstnik Oliver Kulpsoo. Esietendus 24. VIII Kanuti gildi saalis.

    Kui hakkasin otsingumootorisse kirjutama Mart Kangro, Juhan Ulfsaki ja Eero Epneri uuslavastuse pealkirja, pakkus Google minu sisendi esimeste sõnade tuvastamise järel automaatselt otsinguks variandi „kas te olete oma koduga rahul“. Kõnekas, sest kui lavastajakolmik koroonakevade-eelsel talvel uue lavastusega tööd alustas, oli nende lähteideeks kinnisvara. Üsna isiklik teema, millega igaüks võib suhestuda, ja küllalt konkreetne, et mitte hajuda metafüüsikasse.

    Autorid-lavastajad toovad vaatajad ühisesse ruumi – tõsiasi, mis kuni selle kevadeni oli teatrietenduse puhul elementaarne, ent on nüüd omandanud uue tähenduse. Teatrisaal on jagatud, suletud ruum, kus igaühe paiknemine ja koht loob väikese omaenda ruumi. Etendus on tinglik kokkulepe viibida ühise kohaloluga teatud aja jooksul jagatud aegruumis, omamoodi vabatahtlikus kollektiivses eneseisolatsioonis.

    2020. aasta kevad mõjutas kõike ja kõiki ning pani ka töö selle lavastusega pausile. Kujundid, mida lavastajad olid plaaninud kasutada juba enne globaalset isolatsiooni, omandasid nüüd uue kõnekuse. Seda seika teadmata võiks hetkiti arvata, et lavastus on otsene vastus eriolukorra sotsiaalsetele mõjudele ning trupp kasutab liigagi varjamatuid kujundeid, ent autorid otsustasid jääda mõnedele juba tehtud valikutele truuks. Oma ajaga dialoogi pidav kunst võikski ideaalis rõhutada hoovusi, mis ühiskonnas nagunii olemas, ent tabada need samm enne teisi ja anda oma rõhuasetustega tee uutele tõlgendusvõimalustele.

    Lavastuse alguses seatakse publik istuma suure halli seina vastu, mis seisab müürina tavapärase lavaruumi ees. „See sein jääb,“ nendivad etendajad. Trööstivalt, turvatunnet tekitavalt või lihtsalt külmalt nentivalt? „Toolide asetus ja suund jääb. Ja teie koht, kus te istute, see jääb.“ Kes esimeses-teises reas, nina vastu suurt halliks võõbatud vineerseina, kes kõige tagumises, kus ülevaade kogu ruumist. Kas ma olen oma kohaga rahul, käib ka minu peast läbi. Kui lähedal keegi mulle istub? Publik on paigutatud hõrendatult. Eero Epner osutab veel hulgale teguritele ja tähelepanekutele, mis etenduse jooksul suletud ruumis selliseks jäävat. „Mis üldse muutub?“ küsis naisterahvas publiku seast ühel etendusel. „Vähesed asjad siin elus muutuvad,“ vastas Epner kerge sarkasmiga väikese mõttepausi järel.

    On vaatajaid, kes tunnevad end oma kohal turvaliselt, ent tõenäoliselt on ka neid, kes tajuvad klaustrofoobiat. Paratamatult tekib mõtteparalleel möödunud kevadega. Millal saab turvalisest eraldatud ruumist isoleeriv vangla? Koht ruumis tähistab paigutust ja asetust, aga ka kuulumist mingisse süsteemi, mida võib tajuda represseeriva või toetavana. Koht ruumis võib olla meie valitud (kas või näiliselt) või meile määratud. Sellega võib leppida ja seeläbi võivad uued tingimused, meie koht meile ka meeldima hakata. Vaba tahte otsustuspiirile on siin keeruline osutada.

    Lavastuse alguses seatakse publik istuma suure halli seina vastu, mis seisab müürina tavapärase lavaruumi ees. Fotol Mart Kangro.

    Kohamäärus ja ruum on igal juhul üks turvatunde loomise võimalus. Turvaline võib olla isiklik ruum teistega suheldes, oma tuba või vaikne nurgake linnakodus või maal, kuhu end laadima minnakse. Autorid on täheldanud Eestis omamoodi fenomenaalset nähtust, kuidas suur inimhulk, võrreldes mõne teise Euroopa riigiga, saab oma turvatunde kinnisvara omamisest.1 See on nagu unistuste väljund, enese tulevikku projitseerimise vahend ja identiteedi loomise osa. Turvatunnet võib tekitada ka anonüümne ruum, mõni kindel paik ruumis või üleüldse teadmine, et turvaline ruum on kusagil olemas, kas või kujutlustes.

    Autorid-etendajad kasutavad oma viimase lavastusega „Workshop“2 sarnast dramaturgilist võttestikku. Kollektiivi sünergia toimib hästi, aga on oht sattuda iseenda kordamisse, eeskätt korduste kasutamisel kompositsioonilise ja dramaturgilise motiivina. Installatiivse sõnalavastuse teksti loovad mittelineaarsed filosoofilised mõttearendused, mille sekka on põimitud mõned (tõenäoliselt fiktiivsed) emotsionaalsemat suhestumist võimaldavad ruumilood. Lugudest ei pääse, kuid tähendustervikut loob peamiselt publiku ruumikogemus, millega autorid manipuleerivad – kas hetkiti liiga invasiivselt, sõltub igaühe taluvuspiirist.

    Valgus (valguskunstnik taas Oliver Kulpsoo) loob siin dramaturgiat peaaegu märkamatult: esiti juhuslikuna näivad süttimised ja väljalülitumised mängivad turvatunde õõnestamisega, külma töövalguse ja sooja põrandalambi valguse endasse mähkiv pehmus rütmistavad ruumikogemust. Näiliselt juhusliku force majeure’ina sekkuvad perkussioonid (helikujundaja Artjom Astrov) loovad tunde, et kusagil meist eemal, kusagil nende seinte taga toimub ka midagi muud, kusagil on „midagi veel“ peale perspektiivi kinni katva halli seina. Trummikäikudes on midagi käimatõmbavat, pidulikult teadustavat, showtime’ilikku ja paljulubavat.

    Etendajate ja publiku suhe on rohkem sotsiaalne kui esteetiline, ehkki nendel piiridel on ka mängimist. Vaataja pole vaid nähtu tunnistaja, vaid füüsiline kogeja ning nendeks interaktsioonideks luuakse erisuguseid võimalusi: küll saalis asukohta vahetava seinapaneeliga, küll etendajate liikumise ja istumisega publiku seas. Ka dramaturgiline arengukaar sarnaneb „Workshopiga“: rahulikult kulgev tempo kruvib end hetkelisse ängi (seejuures taas Juhan Ulfsaki kehastatuna), ängi lahenemine viimaks vabastavasse poeetikasse, millele keeratakse lavastuse finaali eel siiski absurdivint korra veel peale, et kõik liigmagusaks ei jääks.

    Teatri põhiline ülesanne ei ole enam olla lugude jutustamise paik, seda võimaldab suurepäraselt ka Netflix.3 Keskne on ühisesse, füüsiliselt jagatud aegruumi kokkutulek, mida eristab muudest rituaalidest ruumikogemuse pakkumine (ja ühine loomine) poeetilise funktsiooniga sümbolikeeles. Lavastuse autorid ei püüa olla didaktilised, vaid pakkuda võimalust vaadata oma mõttekonstruktsioonide seintest läbi. Ruumisuhete kommunikatiivseid aspekte uuritakse siin eelkõige igaühe individuaalse kogemuse ja selle mõtestamise kaudu. Seda võikski nimetada kogemus-, mitte osaluslavastuseks, ehkki publiku reaktsioonid mõjutavad iga etenduse kulgu.

    Lavastuses „Kas te olete oma kohaga rahul“ räägitakse oma koha ja kollektiivse ruumi muutunud ja muutuvast tähendusest, aga ka unistuste vormimisest isiklikuks tõeks. Käigus olev töö, work in progress, võimaldab saada tunda, et midagi on veel tulemas. Mõne seina saab ju veel laduda või ringi tõsta. Astuda ühe või teise akna ette, vahetada oma õhulosside vaateakende perspektiivi. Kui pikk on nende seinte eluiga? „Kas see ongi lagunemise viimane faas, kui Sinust on saanud minu fantaasia?“4

    1 Juhan Ulfsaki mõtteavaldus Oliver Issaku juhitud etendusejärgselt vestluselt 24. VIII 2020 Kanuti gildi saalis.

    2 Esietendus 20. II 2018 Kanuti gildi saalis.

    3 Mart Kangro mõtteavaldus Oliver Issaku juhitud etendusejärgselt vestluselt 24. VIII 2020 Kanuti gildi saalis.

    4 Tsitaat lavastusest.

  • Mispärast peaks kübar hirmu peale ajama?1 ehk „Paradiisi“ tõlgendamisest

    SIIM TUKSAM

    EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna varjualune „Paradiis“. Autorid Helin Kuldkepp, Patrick Liik, Joosep Pärn ja AL19. Avati augusti lõpus.

    Eesti kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala esimesel kursusel on tore traditsioon projekteerida ja ehitada üks puidust varjualune. Siinkirjutaja on selle harjutuse läbi teinud 13 aastat tagasi ja Lahemaal Pedaspeal toimunud suvine ehituspraktika on üks eredamaid tudengipõlve mälestusi. Meenub, kuidas kollase Volgaga sai metsa alt leitud killustikku vundamendiks toodud ja rannale püstitatud higitelgis keset ööd lauldes juhendaja Jaan Tiidemanni pere öörahu segatud. Ajad on vahepeal muutunud ja viimased kuus varjualust on ehitatud Tallinna avalikku ruumi. 31. augustil avati Rumbi tänaval järjekorras XV varjualune – „Paradiis“.

    Loominguliselt on varjualune stuudiumi kõige vabam projekt: enamjaolt igasuguse eelneva ruumiloome kogemuseta esmakursuslased saavad ülesande vaadata endasse ja luua ruum, mis peegeldab omaenese olemust, s.t tuleb olla iseenda esimene tellija. Siiski, et tegevusel oleks ka didaktiline väärtus, on sellesse kaasatud juhendajad, kelle ülesanne on selgitada, kuidas tudengite ideed paigutuvad sellesse intellektuaalsesse konteksti, mida me nimetame arhitektuuriks. Üliõpilastele tutvustatakse, mis on konstruktsioon ja mis tektoonika, mis on tüpoloogia ja mis topoloogia.

    Tänavuse varjualuse avamine pani mind mõtlema autorsusele. Milleks üliõpilastöö puhul, mis on paljude ühise pingutuse tulemus, rõhutada just üht autorit? Tõsi, ideekavandi looja tõstis esile kaasüliõpilaste suurt panust, kuid nüüdisaegse tunnustatud helilooja Pärt Uusbergi loomingust lähtumine tekitab arhitektuuri alal teatava dissonantsi. Kes on arhitektuuris autor, kes nii tihti meediakajastustes mainimata unustatakse? Kui üldse, siis on peavoolus kombeks kultiveerida üksiku autori müüti. Seadus määrab siiski, et autorsus tekib teose loomisel ja kõik, kes on teose valmimisse loominguliselt panustanud, on kas kaas- või ühisautorid. Isegi muusikas kohtab sellist koosloomist üha rohkem. Nii ei ole ebatavaline, et arhitektuurivõistluste tulemustes loetakse autorina ette kõik, kes projekti joonistasid ja joonestasid, mudeldasid ja renderdasid. Riigi Teatajas on sõnastatud: „Autoriõiguse seaduse eesmärk on tagada kultuuri järjepidevus ja kultuurisaavutuste kaitse.“ Järelikult siis seesama intellektuaalne kontekst, kuhu töö oma valdkonnas paigutub, koosneb varasematest saavutustest ehk pretsedentidest ja originaalse teose loomine tähendab sellesse millegi uue lisamist. Siit hargneb kaks küsimust: mis on see kultuuriline kontekst, millega teos dialoogi astub?, milles seisneb teose originaalsus?

    Viimasel ajal on varjualuselaadsetest väikevormidest, installatsioonidest ja paviljonidest saanud omaette arhitektuuriline tüpoloogia, enamasti just tehnoloogia arengust innustatud vormiliste, tektooniliste ja tehnoloogiliste uuenduste demonstrant. EKA varjualuste puhul on esmajoones tegeldud ruumis olemise viiside ja ruumi mõju uurimisega. On ehitatud torne ja tahukaid, mis nihestavad tavapärast arusaama arhitektuurilisest ruumist ja selles liikumisest; tihnikuid ja urge, kus läbipaistvuse vormid võimaldavad nii varjuda kui esile tulla; dünaamilisi objekte, kus ruumisuhted ajas muutuvad jpm. Tundub, et varasemates varjualustes oli teatav toorus, mis võimaldas kontseptsioonil selgemini esile tulla. Kasutati traditsioonilisi ehitusmeetodeid ja seetõttu ei tekitanud rajatiste tektoonika stiili- ja moeküsimusi. Nii ei olnud ka raske näha üliõpilast ainuautorina. Mingist hetkest saab hakata jälgima mõjutusi: algselt teatav jaapani arhitektuuri mõju, üha enam aga teadus­asutuste paviljoniarhitektuuri mõjud, mis kipuvad lahustama selget autorsust. Raaljuhitud tööpingid võimaldavad toota varieeruvaid ebastandardseid elemente, samal ajal kui intuitiivselt kasutatavad tarkvarakäsklused võimaldavad ebastandardseid vorme toodetavateks ehituselementideks teisendada. Kõige lihtsam selline meetod on kontuurimine ehk paralleelsete tasapindadega mahu tasapindadeks jaotamine. Tulemus meenutab alati topograafilise kaardi samakõrgusjooni. Meetodi lihtsuse ja robustsuse tõttu saab nii toota ükskõik missugust vormi. Resolutsiooni ehk tasapindade tihedust suurendades jõuame järjest lähemale algsele vormile – nii töötavad enamik 3D-printereid, tänapäeval võib kihipaksusi mõõta mikronites.

    Varjualune „Paradiis“ avati augusti lõpus Rumbi tänaval, kuid oli esialgselt kavandatud hoopis Skoone bastionile treppide vahele. Foto maketist.

    Võib ju öelda, et arhitektuuri digitaalselt loomise ajastul ongi tegu uue ehitusstandardiga ja me peaksime sellest mööda vaatama, rääkima teose kontseptsioonist ja ruumilistest suhetest. Kuna tegu on ülimalt ekspressiivse tektoonika ja vormikeelega, mis selgelt kuulub arvutusliku arhitektuuri valdkonda, paigutub ka sellist äratuntavat meetodit kasutav teos kahjuks digitaalsuse intellektuaalsesse konteksti ja on sunnitud sellega suhestuma. Digitaalses sfääris kaotab sisu tihti tähtsuse ning domineerib vorm: miski ei ole kunagi valmis, iga objekt on vaid versioon, valmis teisendusteks. Ülikoolide uurimispaviljonid osundavad vaid mingile hüpoteetilisele rakendusele, mille eesmärk on enamasti tehnoloogiline disaini­uuendus. Varjualune on aga tudengi eneseväljendus, kehapikendus, enda ja ümbritseva maailma suhete kalibreerimise vahend, millel sellist ambitsiooni olema ei peaks.

    Muusika tõlkimine ruumi ja ruumi tõlgendamine muusikas on pika traditsiooniga. Mõisted rütm, kompositsioon, harmoonia, ka modulatsioon on tuttavad mõlema valdkonnaga tegelejatele. Toomas Siitan toob artiklis „Muusika – elustunud arhitektuur?“2 välja, et on kaks tasandit muusika ja arhitektuuri seostamisel. Esimene neist on üldine, mis põhineb mõlema matemaatilisel algel ja universaalsetel harmooniaseadustel. Alates XIX sajandist, mil väidetavalt tekkis heliteose tänapäevane kontseptsioon, saab rääkida ka konkreetsest tasandist, kus on võimalik kõrvutada konkreetseid ehitisi ja muusikapalasid. „Paradiisi“ autor pretendeerib just sellele konkreetsele tasandile: varjualune on ajendatud Pärt Uusbergi sama pealkirjaga teosest. Heliteose meloodia on helikõrguste kaudu tõlgitud tõusvaks ja langevaks lainevormiks. Avamisüritusel kõnelenud helilooja tõdes, et pala on omakorda inspireeritud Tõnu Õnnepalu sama pealkirjaga raamatust, mille ajendiks Hiiumaal asuv Paradiisi küla. Seega on ruumitunnetus märkimisväärselt põneva ringiga jõudnud läbi kirjasõna ja helikeele taas ainelisse ruumi. Eks kõik on süntees millestki. Kui tuua paralleel evolutsiooniteooriast, siis võib öelda, et originaalne uuendus on kopeerimine kasulike vigadega. Loominguline protsess ei ole loomulikult suvaline, vaid metoodiline ja muudab kopeerimisvea arenduseks või tõlgenduseks. Just see subjektiivne tõlkeprotsess teebki teosest autoriloomingu. Kuid nagu Uusberg ei unusta mainimast, et on mõjutatud Arvo Pärdi loomingust, peame ka arhitektidena tõdema, et miski ei sünni tühjalt kohalt. Teose loomise aluseks ei olnud mitte ainult helipala, vaid ka konstruktiivsed ja tektoonilised meetodid, millel on pretsedendid ja konnotatiivne tähendus.

    Pilt määrab tänapäeval aina rohkem. Kujund vormi talletatud helipalast on mõistagi vaid ajend, vundament, millele ehitada. Samahästi võiks „Paradiisi“ puhul olla tegu kübara või boamaoga, kes elevanti seedib. Metafoore ja tõlgendusi saab ju luua kõige vahel. Teoste sisuline seos väljendub ehk pigem tühjusest ruumi esile kerkimises. Nii nagu helipalas saavad üksikutest nootidest fraasid, mis muutuvas korduses justkui visandavad üht ja sama ruumi uuesti ja uuesti, otsides ja katsetades, on ka loodud varjualuses sisseehitatud otsimise võimalus. Elementide varieeruv kordumine tekitab moduleeritud rütmi, milles liikudes on võimalik poose ja perspektiive läbi proovida. Arhitektuuri iseloomustab tegelemine inimkeha ruumi paigutamisega, olemise eri viiside võimaldamisega. Selle kogemiseks on vaja viibida kohal, niisamuti nagu heliteost on võimalik kogeda vaid selle esituses.

    Kas ehk on arhitektuuri ja muusika vahel ka mingi tihedam inimeseks olemise ja keskkonna tajumise sidusus kui pelk analoogia? Arhitektuuri ja muusika üldise tasandi seosed proportsiooni, harmoonia ja rütmi kaudu – kusjuures need on vanemad kui autori mõiste3 – on tunduvalt tugevamad ja on läbi ajaloo olnud aluseks just hoonete osadeks jaotamisel. Autoriarhitektuuri defineerija Leon Batista Alberti kasutas muusikalisi suhtarve hoonete ja platside proportsioonide ja alajaotuste paika panemiseks. Inimestel on kombeks keskkonna tajumiseks ja mõtestamiseks seda struktureerida. Inglise informaatik, nüüdisaegse arvuti eelkäija looja Alan Turing on öelnud, et info vahendamiseks on looduses valitseva jätkuva variatsiooni edastamiseks vaja signaali töödelda digitaalselt – eirata iseärasusi, mitte neid kopeerida. Arvutustehnoloogias ongi ainult kaks olekut: info kas on või ei ole, üks või null. Tõlgendamiseks ruumi ei jää. Samamoodi jagame ka meie kõne foneemideks, mis aitavad meil mõista aktsente ja intonatsiooni. Ka valgusspekter on jätkuv, kuid meie eristame vaid üksikuid põhitoone. Sama on helidega. Sellest lähtuvalt ongi terviku osadeks jaotamise viis subjektiivse maailmatunnetuse ja selle tunnetuse edastamise, s.t autoripositsiooni, kõige selgem kehastus. Autorsus digitaalsuses tähendab, et andmete visualiseerimisele on lisatud iseloomulik tämber, aktsent ja intonatsioon.

    Esimese kursuse esimene projekt ei võimalda kahjuks tegeleda kõigi teemadega, kusagil peab olema fookus. Digitaalsete töövahendite diletantlik kasutamine võib projektile teha karuteene, kategooriavea tõttu võib märkamata jääda oluline ja esile kerkida triviaalne. „Paradiis“ paigutub oma esteetikaga sellesse maailma, aga läheb seal kaduma, kuna eesmärk ei ole digiinnovatsioon, vaid kontseptuaalne ruumiloome. Kui tuua veel üks võrdlus muusikast, siis tööriistad, mida me loomiseks kasutame, ei tohiks muutuda masinavärgiks, milles opereerime, vaid peaksid saama instrumendiks, mille abil interpreteerime. Ehk tuleb rohutirtsu4 esimesel kursusel siiski veel puuris hoida …

    1 Antoine de Saint-Exupéry, Väike Prints.

    2 Toomas Siitan, Muusika – elustunud arhitektuur? Tekste modernismist II. Muusika ja arhitektuur: Pärnu Nüüdismuusika Päevad. Tallinn: Scripta Musicalia 2008, lk 11−19.

    3 Samas.

    4 Grasshopper on kõige levinum algoritmilise disaini tarkvara, mis võimaldab intuitiivselt automatiseerida geomeetrilisi ja loogilisi operatsioone.

  • Kultuurikompott Gogoli kastmes

    AVE TAAVET

    Dokumentaalfilm „Prazdnik“ (Volia Films, Anthill Films, Eesti 2019, 67 min), režissöör Vladimir Loginov, operaator Maksim Golomidov, produtsendid Volia Chajkouskaya ja Vladimir Loginov.

    „Olge tervitatud, Maardu maksumaksjad, kõige heldemad maksumaksjad maailmas!“ hõikab Gogol lava pealt ja rahvas hõiskab talle vastu. See „Sorotšintsõ laada“ avakõne stseen võtab hästi kokku Andrei Loginovi dokfilmi „Prazdnik“ teemad: eri traditsioonide ja aegade põimumine, laadagrotesk ja südamlikkus, poliitika ja kultuur ühes väikeses tööstuslinnas.

    Gogoli kuju vilksatab filmis nii parukas näitleja, üleelusuuruste plakatite kui ka linateost liigendavate tsitaatide näol. Maardu sügislaat ongi oma nime saanud ukraina kirjandusklassiku samanimelise novelli järgi, kus ühel sumedal südasuvisel laadal hakkab tembutama saatan. Maardus jäädakse enam-vähem realistlikkuse piiresse, ehkki nähtu sunnib meid – nagu Gogolitki – selle tegelikkuse kohta kriitilisi küsimusi esitama.

    Kui Gogoli maagiline realism sünnib rahvapärimuse fantastilise maailma kõrvutamisel kroonuliku Vene masinavärgi, institutsionaliseeritud religiooni või XIX sajandi talupoja pragmaatilise maailmapildiga, siis Loginovi nihestatud reaalsustaju juured on Nõukogude minevikus. Lagunenud impeeriumi materiaalne ja mentaalne pärand, mis on kaotanud oma kunagise funktsiooni ning kattunud uute kihistustega, loob fooni idaeuroopa maagilisele realismile. Sarnaselt rahvausundiga oli ka nõukogude ideoloogia suunatud pigem maailma mõjutama, kui seda realistlikult kujutama. Toonaste õhulosside varemed mõjuvad praegu paratamatult absurdihõngulisena. Loginov on näidanud mõnuga, kuidas erinevate aegruumide põimumine moodustab uue, sürreaalse tegelikkuse.

    „Sorotšintsõ laat“ on eestiukrainlaste ellu kutsutud üritus, suurim ukraina laat väljaspool Ukrainat, ning kuuldavasti rekordina ametlikult raamatussegi kantud. Laadal on Eesti ukraina kogukonna traditsioonide ja kultuurimälu hoidmisel oluline roll, nii suhetes Ukrainaga kui ka siinsel foonil. „Eestivene“ üldnimetaja alla kipuvad meil hõlpsasti sattuma kõik slaavi kultuuride esindajad või endise Nõukogude Liidu aladelt Eestisse saabunud inimesed. Tegelikult on pilt kirjum. Päritolumaade keerulised poliitilised suhted peegelduvad ka siinsete kogukondade omavahelises läbikäimises. Näiteks loobuti 2014. aastal Sorotšintsõ laada nimetusest ürituse ametliku kujuna. Pärast Krimmi sündmusi teravnesid ka siinsete ukrainlaste ja venelaste omavahelised suhted ning folkloorifestivali ukraina identiteedi rõhutamine võinuks kaasa tuua konflikte. Ehkki mitmed esinejad ja kaubitsejad annavad laadale endiselt eriomase ukraina kultuuri värvingu, nimetatakse üritust nüüd hoopis neutraalsemalt sügislaadaks.

    Sama vähe kui Maardu elanikest on tegelikult teada ka sealsest linnaruumist. Ansambel Vennaskond on kuulsaks laulnud Maardu sügava hämaruse ja ilusad tüdrukud. Teada on, et tegu on tööstus- ja kaevanduslinnaga. Maardu nime tähistab viipekeeles muuseas märk, mis võib samaaegselt tähendada suitsevat korstnat, aga ka fosforiidi helki pimeduses. Paraku on suur osa Maardu romantikast, salapärast ja kõnealuse filmi atraktiivsusestki seletatav tõsiasjaga, et ega muud inimesed sellest kohast suurt midagi ei tea.

    „„Miss Maardu“ näitab, kuidas kaasaegne inimene peaks ennast maailmas esitlema.“

    Nende põnevate küsimuste kõrval on Loginov läinud hoopis kolmandat teed: siinsest slaavi kogukonnast ja Maardu linnaruumist enam on teda huvitanud laada kui sotsiaalse nähtuse dünaamika ja toimimine. See, kuidas soosib karnevalilik peoõhustik eri rahvuste, sotsiaalsete gruppide ja vanuserühmade ühtesulamist ning kuidas luuakse mängulise vabaduse ruum, kus saab välja astuda hallist argipäevast ja tavapärasest hierarhiast. Pole ju filmi pealkirjakski pandud mitte „Sügislaata“ või „Sorotšintsõ laata“, vaid „Prazdnik“ – pidupäev. Teiseks on film mustvalge. Ühelt poolt on see kindlasti olnud paratamatu valik (mahendamaks tänapäeva laadakultuurile iseloomulikku neoondresside, hiina kitlite ja aluspükste kirjusust), teiselt poolt mõjub materjal mustvalge visuaali tõttu ühtaegu ajatu ja ajaloolise, minevikku vaatavana.

    „Prazdnik“ on väga esteetiline film: hoolega komponeeritud kaadrid, staatiline kaamerapilt ja mustvalge stilisatsioon annavad teosele mängufilmi kvaliteedi. Dokfilmile, mille olustik ja tegelased on suurele osale filmipublikust arvatavasti võõrad, ei tule selline lähenemine alati kasuks – esteetika võidutseb kohati inimliku läheduse arvel. Sama tunne oli mul ka pärast Loginovi debüütfilmi „Sipelgapesa“ (2015) vaatamist: ilus, arhitektuuri iseärasustega arvestav ja kunstiliselt kauni kompositsiooniga kaamerapilt loob ekraanil toimuvaga emotsionaalse distantsi. Ehkki laada eneseküllane melu mahendab mõneti võõristust, võiks Loginov tulevikus kaamera inimestele lähemale nihutada, usaldada rohkem juhuse juhatavat kätt ning teha kunstiperfektsionismis suurema soojuse nimel väikesi järeleandmisi.

    Liigsest nostalgiast mustvalgete laadakaadrite mõjul aitab aga hoiduda filmi särtsakas põhiliin, Maardu missivõistluseks valmistumine. Kui kõikvõimalikest intriigidest ja konfliktidest täidetud modellivõistluste telgitagused on korduvalt tõsielusarjadele ainest pakkunud, siis „Miss Maardu“ mõjub nende kõrval suisa koduselt. „Ma arvan, et praeguseks on juba kõik Maardu tüdrukud korra missiks valitud,“ naerab üks osaleja. Võistluslikkust kahandab seegi, et enamik kandidaate ei ole kohale tulnud omal initsiatiivil, vaid eelkõige tänu iludusvõistluse eestvedaja, autoritaarse ja võimuka Antonina Romanovna sekkumisele. Antonina õpetab nad istuma ja astuma, teeb lavaseadeid ning osaleb otsapidi võistluse žürii tööski.

    Esitlemine, hindamine ja kaubastamine on nii laadal kui ka iludusvõistlusel keskmes ning selle poolest sobib Maardu missi valimine laadamelusse üsna hästi. Omamoodi võti terve filmi tarvis on aga pärast lõputiitrit vilksatav klipp, kus üks missikandidaatidest analüüsib selle iludusvõistluse tähtsust ning sõnab: „„Miss Maardu“ näitab, kuidas kaasaegne inimene peaks ennast maailmas esitlema.“ Kuna vaid mõni minut varem on nähtud, kuidas napis riietuses kaunitar laval nabatantsu tantsib, peas põlevate küünaldega ehitud kandelaaber ja lava ees vastu säramas publiku joobnud silmad, siis omandab see kommentaar filmis küll pigem sotsiaalkriitilise varjundi.

    Laat on rahvapidu, kus lubatud nali ja kehalisus. Seega võib tänapäevast Maardu sügislaata kõrvutada ka keskaegse karnevaliga, mida on viljakalt analüüsinud Mihhail Bahtin. Karnevali iseloomustava groteskse realismi peamised karakteersed jooned on tema käsituses kollektiivsus („sündmuse keskmes on rahvas, mitte „isoleeritud bioloogiline isend““*) ning materiaalsuse ja kehalikkuse abil kõrgkultuuri kaanonite madaldamine. Kehalisust on filmis enam kui küll: kui naised võistlevad laval oma keha võlusid demonstreerides, siis mehed katsuvad Maardus mitmel viisil rammu (sedagi näeb ekraanil vilksatamas), rääkimata laadamelus kõikvõimaliku toidu- ja joogipoolise tarbimisest. Ka kõrge ja madala kontrast ning paroodilisus ja illusoorsus on linateoses kohal: laval säravatele printsessidele Grossi poest rooside ostmine, telkide vahel suitsupausile siirdunud väsinud näoga kasakas ja koeravillased aluspüksid õigeusu kiriku taustal, Gogoli kõne Maardu maksumaksjatele. Paroodia madaldab, kuid toob maa peale, lihtsale inimesele lähemale selle, mis muidu näib olevat kättesaamatus kauguses. Paradoksaalselt tundub, et inimene saabki olla täiel määral tema ise vaid karnevali keskkonnas: kollektiivsus ja huumor vabastab paratamatuse tundest, poliitilistest dogmadest ja neoliberaalse ühiskonna peale surutud individuaalse vastutuse painest.

    Kohalik ja massikultuur, nõukogude pärand ja lääne tarbimiskultuur moodustavad Maardu laadal ainulaadse kompoti. Ehkki filmi ja laadasündmustiku piiratud aegruumis reljeefsemalt esile toodud kui muidu, on see vastuolusid ja groteski täis tegelikkus lahjendatud kujul endiselt iga päev meie ümber.

    * Mihhail Bahtin, François Rabelais’ looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur. Rmt: Valitud töid, Eesti Raamat, 1987, lk 194.

  • Mis on Euroopa keskpunktis?

    PIRET KARRO

    Alina Bliumise ja Tanja Muravskaja näitus „Vastuvoolu jutustades“ Tallinna Kunstihoone galeriis 17. VII – 6. IX. Kuraator Corina L. Apostol.

    Näitusel „Vastuvoolu jutustades“ oli ühendatud kaks kunstnikku, kelle puhul on kuraatori Corina L. Apostoli sõnul oluline, et nad on üles kasvanud Ida-Euroopas. Tanja Muravskaja vanemad on pärit Ukrainast ning tema ise on sündinud Eestis, Alina Bliumis on sündinud Valgevenes ning kolis umbes kahekümnesena USAsse. Tuleb siiski vahet teha Ida-Euroopas sündinud ja siin professionaalina tegutseva kunstniku autoripositsioonil ning kunstnikul, kes on elanud suurema osa elust globaalses võimukeskuses New Yorgis, roheline kaart taskus.1

    Niisiis on ühisosa, mille kuraator oli kunstnike vahel välja toonud, kontseptuaalne: teemadeks rahvusmääratluse ujuvus, riigipiiride küsitavus, Ida-Euroopa taust jms. Institutsionaalselt ja struktuuri tasandil lähenevad Muravskaja ja Bliumis nendele teemadele aga eri positsioonilt.

    Saali oli välja pandud Muravskaja videoteos „Kolm õde“ (2015), mida on varem eksponeeritud nii Tallinnas kui ka välismaal. Teoses on dialoogi asetatud kaks naist, Muravskaja nõod, kellest üks elab Kiievis ning teine Venemaal Belgorodis. Muravskaja on selgitanud, et õdedeks on nad nimetanud läheduse tõttu üksteist lapsest saati.2 Nüüd on aga poliitilised pinged õed vastandlikele seisukohtadele paisanud. Usutletud naised väljendavad oma arvamust Ukraina ja Venemaa konflikti ning Maidanil toimunu kohta. Kiievi õde selgitab, miks ta käis Maidanil ning ukraina rahvusluse eest seisab, Belgorodis elav õde arvab, et kui Ukraina Venemaale alluks, võiksid „sõbralikud suhted“ kahe riigi vahel taastuda. Võib-olla on eestlastel lihtsam samastuda ukrainlase rahvuslike seisukohtadega, kuid kumbki usutletu väljendab arvamust, mis on kooskõlas nende asukohariigi ametlike jutupunktidega, et mitte öelda propagandaga. Ukraina rahvuslus, nagu igasugune rahvuslus, näib sisaldavat arusaama, et on olemas ukrainlastele eriomane hing ja ürgne vaim, mis paneb nad ühte hoidma. See, mida ütleb Venemaa inforuumis liikuv õde kahe riigi suhte kohta, näib aga sarnanevat lähisuhtega, kus rõhuv pool esitab oma ohvrile tingimusi, mille täitmata jätmise korral järgneb justkui õigustatud vägivald. Teos oli kõnekas 2015. aastal, kui seda esimest korda Hobusepea galeriis samanimelisel näitusel näha sai, ning oli kõnekas nüüdki, kui olukord Ukrainas pole lahenenud, aga Ida-Euroopas ja mujalgi on üles kerkinud teisi rahvuslusepõhiseid sõjakoldeid. Umbes kuu aja eest algasid Valgevenes rahutused, kui diktaator Lukašenka võltsis presidendi­valimistel oma toetusprotsenti, ning Eesti solidaarsusüritus Valgevenele toimus Vabaduse väljakul Tallinna Kunstihoone ees. Hirmus, kui palju on passiivset vägivalda, mis võib, kui õiget tikku tõmmata, sõjaliseks konfliktiks paiskuda.

    Brüsseli esimese põlvkonna immigrantide portreeseeria „Nägemise liiasus“ taustaks olid kunstnik Tanja Muravskaja ja kuraator Corina L. Apostol valinud roosa, rõõmu ja optimismi värvi.

    Näitus paigutub seniajani kestva üleilmse koroonapandeemia konteksti, kui riigipiire on suletud ja suletakse selleks, et haiguse levikut ohjeldada. Kui Bliumis ja Apostol on eelviidatud vestluses üllatunud, et äkitselt said rahvusriikide kodanikud Euroopas tunda, kuidas on elada liikumispiirangutega, siis Muravskaja tõi näitusele laiema mõõtme. Tema fotoseeria „Kartmata“ (2019–2020) on visuaalne päevik autori residentuuri kohta Stockholmi äärelinnas. Kunstiresidentuuri alguses mõrvati Muravskaja maja ees Somaalia immigrant ning see hirmutas kunstniku end korterisse sulgema. Fotoseeria jutustab loo isolatsioonist, ette tõmmatud kardinatest ja elupüüust piiratud pinnal. Seeria lõpuks astub autor ka lumistele tänavatele. Taustalugu tõstatab küsimusi Rootsi migratsioonipoliitika rägastiku kohta. Miks ei tunne Eesti kunstnik end Rootsi äärelinnas turvaliselt? Kas süüdi on Somaalia jõugud või Rootsi riik, kus luuakse Somaalia inimestele tingimused, kus kaalul on elu ja surm?

    Samas suunas liigub Muravskaja ka plakatiseeriaga „Positsioonid. Autoportree“ (2007/2020), kus ta poseerib mustas hidžaabis sinise ja valgega taustal. Nii-öelda võõrapärased visuaalsed kujundid Eesti rahvussümboolika taustal mõjuvad alati skandaalselt, autori püüdlus on aga näidata kodu ja kogukonna otsingute vajalikkust.

    Bliumise tabavaim teos näitusel oli „Euroopa keskpunkt“ (2020). Autor on kokku kogunud fotod monumentidest, mis on püstitatud väidetavasse Euroopa keskpunkti. 1775. aastal asus see Kirde-Poolas Suchowola linnas, 1815. aastal Slovakkias Krahules, 1887. aastal Ukrainas, 1989. aastal Leedus, 1992. aastal Ungaris, 2008. aastal Valgevenes ning tänavu esitas Saaremaa vald soovi, et Mõnnuste külasse püstitataks Euroopa keskpunkti monument. Geograafilise keskpunkti asukoha määrab see, mis arvestatakse mõõtmisel Euroopa välisservast sissepoole ja mis piiri taha jäetakse. Asjaolu, et sajanditega võib keskpunkt nihkuda nii palju, tekitab muidugi küsimusi piiride suvalisuse ehk piirkonna muutlikkuse, dünaamilisuse või arengu kohta. On irooniline, et kõik need nii-öelda keskpunktid asuvad Ida-Euroopas. Miks soovitakse just siin rõhutada, et ollakse Euroopa keskpunktis? On muljetavaldav, et väikelinnades on omavalitsus igal pool näinud vaeva, et need monumendid püsti panna. Ei Slovakkia, Leedu ega Valgevene saa kelkida erilise metropolikuvandi või sellega, et ollakse Euroopa Liidu võimukoridoridele lähedal, nagu näiteks Prantsusmaa, Saksamaa või Belgia. Sümboolne kesksus on aga seda olulisem ning ütleb nii mõndagi idaeurooplaste ihade kohta. Miks tahetakse olla Euroopa keskpunkt? Mis on Euroopa tõotatud maa, mis olla soovitakse?

    Bliumis ütles, et praeguste Valgevene protestide loosung on „Euroopa keskpunkt on diktatuur“. Lukašenka kohta on öeldud, et ta on Euroopa viimane diktaator, aga kui ta peaks langema, võime selle tiitli edasi pärandada Viktor Orbánile, kes haaras selle positsiooni kroonviiruse põhjustatud pandeemia ohjamismeetodite suitsupilves.

    1 Corina L. Apostoli vestlus Alina Bliumisega, 4. IX 2020, Tallinna Kunstihoone leht Instagramis, https://www.instagram.com/p/CEo2stYp1x3/

    2 Elnara Taidre, Tanja Muravskaja: „Ukraina konflikt mõjutab meid kõiki“. – Kunst.ee 2015, nr 2.

  • Šedöövrite uus elu

    JAANIKA ANDERSON

    Näitus „Inspiratsioon – kaasaegne kunst ja klassikud“ Helsingi Ateneumis kuni 20. IX, kuraatorid Marja Sakari ja Sointu Fritze. Kõigepealt oli näitus väljas Stockholmi Nationalmuseumis 20. II – 19. III, kuraatorid Susanna Pettersson ja James Putnam.

    Näitusel „Inspiratsioon – kaasaegne kunst ja klassikud“ tutvustatakse kunstiajalugu kõrvuti nüüdiskunstiga ja osutatakse sellega muuseumi kui institutsiooni mõjule kunstikaanonite kujunemisel. Väljapaneku ühe võtmeküsimuse on tõstatanud Stockholmi rahvusmuuseumi kuraator Susanna Pettersson, kes on mitmeid teadustöid pühendanud küsimusele, miks saab mõni kunstiteos kuulsaks ja elab hiljem loodud kunstiteostes edasi. Muuseumid on võimelised kujundama ümber kunstikaanoneid ja kaasa aitama meistriteoste kuulsuse kasvamisele. Paljud kunstitööd on järjest kuulsamad ka võistluse tõttu nende omandamise pärast.

    Inspiratsioon. Lääne-Euroopa vanemas kunstis on palju teoseid, mis on tuntud kogu maailmas. Nende aines on paljuski seotud klassikalise mütoloogia, piiblilugude või oma aja tähelepanuväärsete inimeste ja sündmustega. Ateneumi näitusele on valitud klassikalise kunsti teosed, mis osutavad mineviku kunsti päevakajalisusele ka praegu.

    Kuulsad maalid ja skulptuurid on inspireerinud tänapäeva kunstnikke, kes avaldavad oma teostega vanadele meistritele austust, aga ilmutavad ka kriitilist mõtlemist selles osas, mida ja kuidas on kujutatud. Selle väljapanekuga kinnitatakse, et kunstiajalugu mõjutab kogu visuaalkultuuri ja kuulsaks saanud kunstiteosed elavad jätkuvalt.1

    Lääne kunsti üks tõukejõude on olnud vanakreeka kunst. Lood Olümpose jumalatest ja ideaalse ilu kujutamine on kunstnikke inspireerinud ja võlunud läbi aegade. Suurem osa kreeka skulptuure, mis on loodud enne meie ajaarvamist, on küll hävinud ning paljud tollased teosed on tuntud tänu Rooma-aegsetele koopiatele, millega algas nende kunstiteoste järelelu. Sel näitusel on näiteks 1506. aastal Roomast leitud üks kuulsamaid antiikskulptuure Laokooni grupp, mis on rooma koopia kreeka algversioonist, saanud täiesti uue mõtte. Šveitslanna Sara Masüger on asendanud meeskangelased naisfiguuridega. Masügerile on Laokooni grupp kunstiteos, mida vaadates ei loe enam aja kulgemine, vaid see on asendatud keskendumisega hetkele. Selle hetke keskmesse on kunstnik asetanud skulpturaalse installatsioonina „Anonüümne“ (2019) iseenda keha.

    Euroopas hakkas antiikkunst pälvima laialdasemalt tähelepanu XVII sajandil, kui kunstiakadeemiad hankisid endale õppetöö tarbeks ja kopeerimiseks antiikskulptuuridest valmistatud kipsvalandid. Antiiksete kunstiteoste üks ühele kopeerimine jätkub tänaseni. Kes poleks näinud antiigi Venuse ja Apolloni kuju variatsioone, mille materjal, suurus ja tehnika võivad olla muutunud, kuid kujutis on püütud edasi anda muutumatuna.2 Palju vähem teatakse ja tuntakse nüüdisaegseid tõlgendusi, mis on tõuke saanud mõnest kunstiajaloo seisukohast olulisest taiesest, kuid uute materjalide ja vormidega edastatavad sõnumid on päevakajalised. Vormi algallikas ja eeskuju on jäänud seejuures siiski äratuntavaks.

    Sara Masüger on Laokooni grupi keskmesse asetanud skulpturaalse installatsioonina „Anonüümne“ (2019) iseenda keha.

    XVIII ja XIX sajandil viisid grand tour’iks nimetatud haridusreisid paljud Vahemere maadele. Itaalias imetleti in situ klassikalise ajajärgu ja ka renessansiaja kunstisaavutusi. Kunstnikud olid võlutud varemetest ning püüdsid klassikalise tsivilisatsiooni jäljed oma kunstiteostesse. Sageli liideti antiigielemendid kujuteldavaga, anti olemasolevale uus mõte. Romantilised varemed panid mõtisklema kaduvuse, surma ja lagunemise üle ning neist sai romantilise maastiku- ja aiakujunduse võti. Tänapäeva peegelduseks on selles vallas Nancy Foutsi töö „Grafiti“ (2013), mis toob esile varemete sümboolse tähenduse: ajaraami nihutades on varemed ühendanud grafitiga.

    Vaikelu arenes maaližanrina XVI sajandil, kuigi selle juured ulatuvad Vana-Egiptusesse. Vaikelude puhul on tavaliselt kujutatud proosalisi igapäevaasju, mis kannavad aga sügavamat metafoorilist tähendust: sageli näeb seal surelikkuse sümbolina loomakorjuseid, usse lilleseadetes ja putukaid taimi närimas. Ajalisus on elutsükli lahutamatu osa ning surmahetkel on enamik soove tavalised. Selle on edukalt tõestanud oma fotodega Mat Collishaw, kes on pildile püüdnud surmamõistetute viimased toidusoovid (2011).

    Meistrid ja koopiad. Kuninglikud ja teised suured erakogud avati publikule muuseumidena XVIII ja XIX sajandil. Kui Louvre’i 1793. aastast külastada sai, jäeti kunstnikele eraldi aeg, et nad saaksid takistamatult kuulsatele kunstiteostele ligi, neid vaadata ja kopeerida. Vanade meistrite tööde lähedalt uurimine ja neist koopiate tegemine on olnud kunstihariduse keskne osa sajandeid ja andnud oma panuse šedöövrite tekkeks.

    XX sajandi keskel taandus huvi keha ilu kujutamise vastu. See tõi kaasa kipsvalandite haridusliku rolli kadumise ning need tõrjuti kunstikoolidest välja. Nüüd on kipsskulptuuride kogude fenomen tõusnud taas muuseumide huviorbiiti. Näiteks Londoni Victoria ja Alberti muuseumi valandiõu, mis avati 1873. aastal, on taas pärast ulatuslikku renoveerimist 2018. aastast külastajatele avatud, et saaks vaadata kuulsate teoste uusi tõlgendusi.

    Ateneumi väljapanekus on koopiate teema raames toodud esile üks põnev, kuid vähe tuntud nähtus, vähemalt Soome rahvusmuuseumiga seoses. Kui Helsingis kunstimuuseum 1888. aastal avati, oli sinna vaja rohkem kunstiteoseid, et anda kunstiajaloost ülevaade. Kunstiühing, mille juht oli professor Carl Gustaf Estlander, andis välja noortele kunstnikele mõeldud stipendiume, et nad teeksid Euroopa suurtes kunstimuuseumides kuulsatest maalidest koopiad. Muuseumitöö printsiibid muutusid XX sajandi alguses ning koopiad pagendati hoidlatesse või anti koolidele ja unustati aastakümneteks. Väljapanekul „Inspiratsioon – kaasaegne kunst ja klassikud“ näeb aga ka mitmeid neist koopiatest.

    Kui paarisajal aastal oli hinnas kunstiteose kopeerimine, siis nüüdseks on see asendunud vabama jäljendamisega. Kunstiklassika on praegu ennekõike inspiratsiooniallikas: kunstnikud on keskendunud tõlgendamisele ja uute tähenduste leidmisele ning kombineerivad tuntud süžeesid uute vormide ja tehnikatega.

    Ateneumi näitus mõjub värskelt, sest pakub peale äratundmise ja rõõmu kohtumisest vanade tuttavatega ka üllatusi – uute tõlgenduste ja lahenduste tõttu. Seda enam pakub teema huvi, sest kunstiretseptsiooni on mõtestatud märksa vähem, kui seda on tehtud kirjanduse omaga. Lõpetuseks on oluline märkida, et inspireerituna kuulsatest kunstiteostest ja süžeedest on sündinud nii mõnigi Eesti kunsti teos. See on aga juba järgmine teema, mis ootab süvitsi käsitlemist.

    1 Inspiration – Iconic Works. Toimetanud Susanna Patterson. Nationalmuseum, Ateneum Art Museum, 2020.

    2 Vt tõlketooria rakendamise kohta kunstiteose kopeerimisel Jaanika Anderson, Maria-Kristiina Lotman, Intrasemiootiline tõlge antiikkunsti jäljendustes (Tartu Ülikooli kunstimuuseumi kogude näitel). – Acta Semiotica Estica, XIII, 2016, lk 36–64.

  • Töökius rahvuskultuuri vaatenurgast 

    MAAJA VADI, MERLE TAMBUR, JANIKA SILLAMÄE

    Mõelge, kas teie tööelus on olnud perioode, mil püsivalt tundsite, et olete ühe või mitme inimese tauniva suhtumise sihtmärk ja teil on raske ennast kaitsta. Vahest annate eitava vastuse, kuid ligi 10% on tundnud seda pidevalt ja aeg-ajalt esineb selliseid olukordi veelgi enam. Nii on vastanud Eesti töötajad kahes viimase kümnendi uuringus. Jaatav vastus näitab, et ollakse kogenud töökiusamist. Siinkohal saab võrdluseks tuua USA väga mahuka uuringu tulemused,1 mille järgi küsitluse ajal tundis kiusamist 9% ja eelneval perioodil oli tundnud isegi 9,5% vastajatest. Kiusamise tunnistajaks oli olnud 19%. Vaid neljandik vastajatest ütles, et neil puudub kiusamise kogemus ja see pole neid ka kuidagi mõjutanud. Uuringud näitavad, et töökiusamine mõjutab suurt hulka töötajaid ning erialakirjanduses räägitakse selle järelmitest ning põhjustest, sest töökiusamise vähendamisega saavutaks paljude tööelu parema kvaliteedi.

    Töökiusamine on heast tavast hälbiv käitumine, millel on mitu avaldumisvormi. Kõiki neid iseloomustab halb kohtlemine ja tagakiusamine, korduvus, tahtlikkus, kiusatava kaitsetu võimu- või sotsiaalne roll ja see, et vihaga hakatakse salvama. Töökiusamist saab pidada õpitud käitumiseks ja seepärast on õigustatud küsida, millised tegurid seda kujundavad. See, kas ja kuidas töötajad töökiusamist tajuvad, sõltub mitmest tegurist, nt rahvuskultuur, organisatsioonikultuur, töötajate teadlikkus töökiusamisest jm. Rahvuskultuuri seoseid töökiusamisega on veel vähe uuritud, selle mõju negatiivse käitumise tajumisele on aga suur ja mitmesuunaline. Ühelt poolt toob töötaja organisatsiooni kaasa oma rahvuskultuurilise tausta ja väärtushinnangud, teiselt poolt mõjutab rahvuskultuur omakorda ootusi organisatsiooniliikmete käitumisele ja organisatsioonikultuurile.

    Kas ja kuidas mõjutab rahvuskultuur Eestis töökiusamise esinemist, on üha aktuaalsem teema, sest organisatsioonide rahvuslik koosseis mitmekesistub. Etteruttavalt üks järeldus: igas kultuuris on midagi, mis õhutab või takistab töökiusamist ning kindlasti ei ole taotluseks jagada kultuure halvemateks ja paremateks. Uurimistöö on vajalik, sest andmed annavad teavet, kuidas korraldada teavitamist ja koolitusi. Just neid peetakse töökiusamise ennetamise tõhusaks meetmeks.

    Kultuur eesti- ja segakeelses organisatsioonis 

    Rahvuskultuuri käsitlemiseks saame aluseks võtta legendaarse kultuuriuurija Geert Hofstede neli baasdimensiooni, millega hinnatakse, kui suur on konkreetses kultuuris võimudistants, ebakindluse vältimise vajadus, maskuliinsus ja individualism. Maailmas tehtud uuringud näitavad, et need dimensioonid toovad esile ka rahvuspõhised erinevused töökiusamise tunnetamisel – mis kujul see esineb, kuidas seda tajutakse ja sellesse suhtutakse, kuidas reageeritakse ning kas seda peetakse aktsepteeritavaks või mitte. Näiteks Lõuna-Euroopa riikides suhtutakse maskuliinsete väärtushinnangute tõttu töökiusamisse sallivamalt kui Põhja-Euroopa riikides, kus valdavad feminiinsed hoolivad väärtused. Milline on olukord Eestis?

    Eestis on võimalus korraldada rahvuslikku tagapõhja arvesse võtvaid tööelu-uuringuid, sest eelmise sajandi teisel poolel kujunes poliitilise surve tagajärjel elanikkond, kus põhirahvuse kõrval on esindatud suur rahvahulk, keda ühendab vene keel. See on mitmekesise tagapõhjaga ja suurte muutuste keerisesse sattunud elanikkonna grupp, kes moodustab rahvastikust rohkem kui neljandiku ja ka sellele lähedase osa tööjõust. Hoolimata poole sajandi pikkusest kooseksisteerimisest peetakse eesti rahvuskultuuri ja venekeelse elanikkonna rahvuskultuurilisi väärtusi kaunis erinevaks ning eeldatavalt kanduvad need ka organisatsioonilisse käitumisse. Ilmselt just kultuurilistest hoiakutest lähtuvalt oli kõige keerukam kaasata uuringusse ettevõtteid, kus juhtkonna ja valdava osa töötajate emakeel on vene keel. Teema on hell, selle otsekohene käsitlemine võib tekitada umbusku ja kõhklusi.

    Tõesti selgub, et eesti- ja segakeelse koosseisuga organisatsioonides tajutakse kultuuri üldisi tunnuseid erinevalt (joonis 1).2

    Nimelt on segakeelses organisatsioonis töötavate inimeste hinnangud võimudistantsile ja maskuliinsusele kõrgemad ning individualistlike väärtuste osas madalamad. See tähendab, et segakeelsetes organisatsioonides peetakse tähtsamaks võimusuhteid ja mehelikku käitumisviisi, vähem olulisteks üksikisiku vastutuse ja vabadusega seotud väärtusi. Ebakindluse vältimise hinnangud statistiliselt suuresti ei erinenud. Üldisemalt saab tõdeda, et Eesti organisatsioonides võib esile tulla märkimisväärseid erinevusi, kui neid võrrelda töötajate koosseisust lähtuvalt.

    Töökiusamine eesti- ja segakeelses organisatsioonis

    Töökiusamise uurimiseks oleme kasutatud üht levinumat meetodit, kus vastajal palutakse hinnata, kas töötaja on kogenud talle suunatud negatiivseid tegevusi, mida käsitletakse töökiusamist kirjeldavate näidetena, näiteks alandamine, naeruvääristamine, ignoreerimine, laimujuttude rääkimine, tööalase info tahtlik edastamata jätmine jm. Negatiivsed tegevused kirjeldavad kolme tüüpi kiusamissituatsioone – tööga seotud, isiku vastu suunatud ning füüsilise vägivallaga ähvardamine. Samuti palutakse vastajal otseselt töökiusamise definitsioonist lähtuvalt vastata, kas ja kui sageli on ta töökiusamist kogenud.

    Tuleb välja, et kõige enam (18%) tajuti tööga seotud kiusamist. Isikuga seotud kiusamisest tunnetas 8,4% vastajatest ning vähem kui 2% vastas, et on tajunud füüsilise vägivallaga ähvardamist või käitumist, mis on määratletav otsese kiusamisena. Need tulemused on võrreldavad kümne aasta taguse uuringuga, mis tähendab, et Eestis pole kiusamise tajumises suurt muutust toimunud. Kui vaadata üksikute väidete kaupa, siis iga päev või iga nädal esineb kõige enam seda, et

    jäetakse taotluslikult edastamata oluline tööalane info (6,6%);

    kästakse teha tööd, mis on allpool töötaja kompetentsi taset (6,6%);

    ollakse kaitsetu ülemäärase töökoormuse tõttu (6,2%);

    tööd kontrollitakse liigselt (4,6%).

    Eesti- ja segakeelsete organisatsioonide võrdlemisel ilmneb, et töökiusamise hindamisel on neis suured erinevused. Kõige rohkem (2,77 korda) tuleb see välja füüsilise ähvardamise tunnetamisel, kuid ka tööülesannete (2,08 korda) ja isikule suunatud (2,22) kiuslikus käitumises. Märkimisväärne on, et ka otsesele kiusamise esinemise küsimusele vastatakse 1,89 korda suurema tõenäosusega jaatavalt. Sedasorti vastuseid on eestikeelses organisatsioonis palju vähem.

    2018-2019 teostasime uuringu, kus analüüsisime 1707 töötaja vastuseid 15 organisatsioonist. Esindatud olid nii avaliku kui ka erasektori organisatsioonid ning kultuuri-uuringu seisukohalt on vaja välja tuua, et vastajate hulka kaasati erineva rahvusliku koosseisuga ettevõtted. Selles artiklis võrdleme eestikeelse ja segakeelse töötajaskonnaga organisatsioone. Esimese moodustavad organisatsioonid, kus valdava osa töötajate kodus räägiti lapsepõlves eesti keelt. Teises on organisatsioonid, kus on üle 20% organisatsiooni liikmeid, kes on üles kasvanud venekeelses keskkonnas. Sel moel peegeldame Eesti töökeskkonna olukorda, kus kahe erineva kultuuritaustaga inimesed töötavad ühes töökiusamist reguleerivas seadusruumis.

    Täname Nele Taba abi eest!

    Kultuuri ja töökiusamise seosed

    Kas kultuur mõjutab töökiusamist või õigemini selle teadvustamist? Kui lähemalt vaadata, siis kiusu ja kultuuri omavahelised seosed tulevad ilmekalt välja võimudistantsi korral (joonis 2).

    See on seletatav rahvuskultuuriliste väärtuste erinevusega, mis mõjutab, kuidas suhtutakse võimu, reeglitesse, jõulisesse käitumisse üldiselt. Eestikeelsetes organisatsioonides hinnatakse madalamalt võimukaugust (vt joonis 1) ja maskuliinsust ning kõrgemalt individualismi, kui seda tehakse segakeelsetes. See tähendab, et eesti töötajaskond peab hierarhiat ning võimu ja saavutusi hindavat jõulist käitumist vähemtähtsaks. Töökiusamise puhul tähendab see seda, et näiteks juhipositsioonil töötajatel on vähem voli ebaeetiliselt käituda. Ohvriks sattumise korral on madalamal positsioonil töötajal suuremad võimalused oma õigusi kaitsta, kui seda on suurema võimudistantsiga organisatsioonides. Madalam maskuliinsuse tase eesti organisatsioonides toetab hoolivamat suhtumist kaastöötajatesse, suuremat valmisolekut kompromissideks, inimsuhetele orienteeritust. Maskuliinsetes kultuurides ollakse agressiivse ja vägivaldse käitumise suhtes tolerantsem ja see loob soodsama pinnase töökiusamise levikuks. Nende seoste tunnetamine ja mõistmine aitavad mõelda, kuidas töökiusamist ennetada.

    Kuidas töökiusamist ennetada?

    Töökiusamise statistika võrdlemine ilma konteksti asetamata ja vastajate rahvuskultuurilist tausta tundmata võib viia eksitavate järeldusteni. Mis ühes kultuuris on agressiivne ja sobimatu käitumine, ei pruugi teistsuguse rahvuskultuuri puhul seda veel olla. Näiteks eesti organisatsioonis on töökiusamise riskid seotud eelkõige enesekeskse ja individualistliku käitumisega, kuid segakeelses organisatsioonis pigem agressiivse käitumisega madalamal võimupositsioonil oleva töötaja suhtes. Individualistlikumad väärtushinnangud eestikeelsetes organisatsioonides küll kultiveerivad enesekesksust ja võistluslikkust, kuid teisalt võimendavad isiklikku vastutustunnet, kui võrrelda kollektiivsemate kultuuride käitumisnormidega, kus vastutus on grupis hajutatum ning võib seetõttu soodustada pahatahtlikku käitumist.

    Töökiusamise ennetustegevuse ja sellele tõhusa reageerimise üks alus on organisatsioonis selgelt sõnastatud väärtused ja konkreetsemalt töökiusamist ning selle juhtumite lahendamist reguleeriv raamistik. Varasemate uuringute tulemused näitavad, et organisatsioonides, kus järgitakse reegleid ja norme, esineb kiusamist vähem. Probleeme lahendatakse eeskirjadest lähtuvalt ja üksikisiku huvidega arvestatakse. Meie uuringu järgi reeglite järgimist kujundavas kultuuriliste väärtuste komplektis (ebakindluse vältimine) statistilisi erinevusi ei olnud. See annab võimaluse kinnitada, et reeglite kehtestamise vaatenurgast on võrreldud organisatsioonides kiusamise ennetamise eeldused kaunis sarnased.

    Need on vaid mõned näited ja rõhutame, et uuring toob välja kultuuri ja organisatsiooni ülesehituse mitmetahulisuse. Kiusamise vaatenurgast pole häid ja halbu kultuure ning tähelepanu tuleks pöörata nende tundma õppimisele ja vastavalt sobiva teavituse või koolituse kujundamisele. Selline vaatenurk aitab parandada väga paljude elu kvaliteeti. Potentsiaali kinnituseks on USA uurimus, kus on sedastatud, et 29% ohvritest vaikib, 65% kiusatutest kaotab töö või lahkub töölt. Sealsed andmed näitavad ka seda, et 22% juhtidest ei saanud juhtumist kunagi teada, 26% juhtudest probleemi tõstataja sai lüüa, sest juht ei teinud midagi ja 46% juhtidest menetles juhtumit ebaõiglaselt ning midagi ei muutunud. Siiski – 23% juhtidest tegeles juhtumiga ja sellele järgnesid muudatused ning 6% juhtudest võeti kiusajaga midagi ette. Usume, et kiusamise põhjuste analüüsimine ja nähtusest rääkimine parandavad olukorda.

    Organisatsioonid arenevad järjest mitmekultuurilisemaks ja avatumaks. Juhtidel on kiusamisvaba organisatsioonikultuuri üha raskem luua. Organisatsioonikultuur peab selgelt väljendama agressiivse ja negatiivse käitumise sobimatust ja töökiusamist mitte sallima, kuid ka arvestama, et töökiusamise mõistmine ja tajumine sõltub suuresti rahvuskultuurilisest eripärast. Ümbritsevat arvestamata kiusust jagu ei saa.

    Joonis 1. Töötajate hinnangud kultuuri väärtustele eestikeelsetes ja segakeelsetes organisatsioonides

    1 https://workplacebullying.org/download/2017-wbi/

    2 Kõigi kultuuri ja töökiusamisega seotud uurimistulemuste välja toomisel on arvestatud vastajate soo, vanuse, hariduse, perekonnaseisu ja positsiooni tunnustega.

Sirp