Kopli liinide promenaad. Maastikuarhitekt Kaie Kuldkepp, projektiga töötas ka Tanel Teder. Ehitas Fund Ehitus. Avati selle aasta suvel.
Tallinn avanes sel suvel merele tervelt mõnesaja meetri jagu: avati Kopli liinide promenaad. Tervikliku mereääre käsitluseni on linnal siit veel seitsme penikoorma saabastega astuda. Praegune läbimõeldud mereäärejupp algab ja lõpeb justkui ei kusagil, rääkimata sellest, et seda mööda saaks jalutada kesklinna poole lennusadama või linnahallini. Sellest hoolimata rõõmustab uus promenaad oma tagasihoidlikkusega, arvestatud on mere ja ajaloolise keskkonnaga ning ümbritsevasse suhtutakse austusega.
Kopli liinid, kunagine Vene-Balti laevatehase töölisasula valmis aastatel 1914–1916 ja oli suure tehasekompleksi osa. Arhivaar Kalmer Mäeorg on välja toonud, et elumaju oli Kopli liinidel toona kokku 66, lisandusid haigla, saun, kauplused, postkontor, kino, rahvamaja, kirik, leivatööstus jm. Mäeorg kirjutab, et kokku oli töölisasulas umbes 1200 korterit.*
Eelmise sajandi lõpuaastatel olid Kopli liinid müütiline Metsik Lääs, kus reeglid, nii palju kui neid 1990. aastatel oli, justkui ei kehtinud. Tänavatel jooksid ringi kolme jalaga koerad, mereäärse miljoni dollari vaate taustal veeretasid päeva õhtusse kohalikud napsitrallid ja põõsast võis välja hüpata mõni enesepaljastaja. Kurikuulsast Sepa baarist kõndisid ontlikud lapsed mööda nii suure kaarega, kui veel sai, kuid pahatihti oli see võimatu, sest baar asus trammipeatuse läheduses.
Kopli liinid koondusid Tallinna krimiuudiste keskpunktiks ning sellest piirkonnast sai õuduste tallermaa. Aeg läks, majad lagunesid, neist lülitati välja vesi ja elekter. Hooned põlesid ja neid jäid meenutama vaid varemetes kivist trepikojad. Aina enam murti linnas pead, kuidas alustada valgelt lehelt ning kogu ala, merevaate ja hea kesklinnaühendusega piirkond vanast kuvandist ja elanikest puhastada. Juba 2004. aastal plaaniti puitelamud lammutada, kivist trepikojaga majad korda teha ja rajada mere äärde moodne elamurajoon. Mitu arendaja otsimise katset nurjus, alles ligi kümne aasta pärast, 2015. aastal sõlmis linn lepingu Fund Ehitusega.
Elasin oma elu esimesed 19 aastat Koplis. Ei, mitte Kalamajas, vaid Koplis, seal poolsaare lõpuosas, mitte just liinidel, kuid tunnetuslikult ja sõprade kaudu oli ka see osa mu lapsepõlve mängumaast. Kutsusime Kopli poolsaare tippu toona Kopli lõpuks. See osa Tallinnast, Sirbi trammipeatusest kuni tehnikaülikooli merekooli peahooneni (ehitatud Vene-Balti laevatehase administratiivhooneks) pole praeguseni keskklassistunud. XX sajandi lõpus ei olnud see üldse pealinlik: suured aiad ja väiksed tsaariaegsed puidust majad meenutasid rohkem mõnda väikealevit. Ülikooliajal ütles üks mu väikelinnast pärit kursuseõde, et tema lapsepõlvemaa korrusmajade vahel meenutab rohkem linna kui too Kopli poolsaare tipu agul.
Hoolimata sellest, et nn Kopli lõpp on seniajani terra incognita ehk piirkond, mida justkui ei ole kaardistatud ega dokumenteeritud, on rohkem tallinlasi ilmselt kursis Narvas toimuvaga, kui teatakse, mis toimub Kopli lõpus.
Uut arengut on siiski märgata ja keskklassi tärkamist laokile jäänud tööstuse ja tsaariaegse arhitektuuri kõdu vahel tunda. Seda veavad endises kummikutehases asuv kultuurikeskus Põhjala ja nüüd ka teisel pool poolsaart mereäärne Kopli liinide uusarendus. Järgmisel aastal peaks valmima ka neid kaht ühendav uuendatud Kase park – nii saab mõnusalt poolsaare ühest servast teise patseerida.
Kui liine lammutama hakati, tilkus paljude, sealhulgas minu süda verd. Liiga palju oli selleks ajaks kuhjunud näiteid, kus ehitajale või arendajale antud krundile on kavandatud üks asi, aga valmis saab hoopis midagi muud. Kuid uus Kopli liinide piirkond üllatab ja teeb heameelt. Vanade majade trepikodade ümber on ehitatud vana matkivad puitmajad, uued hoonemahud vana vahel on delikaatsed (Apex Arhitektuuribüroo, maastikuarhitekt Kaie Kuldkepp). Hoonete vahele on läbimõeldult kujundatud suured hoovid. Tänaval ei longi enam räsitud elukunstnikud, vaid huilgavad jalgratastega lapsed, kelle mureks vaid liumäel märjaks saanud roosad püksid. Mere ääres ei vedele tühjad viinapudelid, vaid värvilised mänguautod.
Mõni aasta tagasi peeti kesklinna pool Kalarannas kõva võitlust, et rand jääks uue kvartali ehitamise käigus laugeks liivarannaks, et saaks varbad merre pista, veega silmast silma dialoogi pidada. Betoneeritud promenaadi ja kaugenenud merd on kilomeetrite viisi Reidi tee ääres ja Noblessneri kandis niigi.
Kopli liinide promenaad on väike, tagasihoidlik, kodune ja lubab mööda astmelisi laudteid otse veeni kõndida, et … uurida pikki haisvaid adruvalle. Ajaloolise tööliskvartali siseõu on keskse teega mereni pikendatud. Väikeste puidust platvormidega promenaadi taskutes saab laua taga jalga kõlgutada ja päikeselisest suvepäevast täit mõnu tunda. Mõned mänguvahendid ja natuke uut haljastust, palju merd ja võimalikult palju looduslikku mitmekesisust – see kõik kokku on õdus inimmõõtmeline avalik ruum, ruumiliselt ja tunnetuslikult uute liinide elanike koduhoovi jätk. Koduhoovi meri on jäetud avatuks ka neile, kes liinidel ei ela. Maastikuarhitektuuri lahenduses on iseloomu, kuid see ei domineeri keskkonna üle, vaid tõstab esile paiga parimad omadused, on delikaatne, ometi mõjus.
Muidugi mõjub veidralt, et promenaadi on kokku vaid paarisajameetrine lõik ja mõlemal pool mere ääres jätkub endine stiihia. Linna arengudokumentide järgi peaks promenaad kulgema Piritalt Koplini ja siis poolsaare tipus mööda kõrget astangut üles TTÜ mereakadeemia ette. Praegu on sellest kõigest vaid seosetud jupid. On lootust, et liinide ülesehitamisega saab valmis ka kogu elamurajooni piirav promenaad, teiste tükkide saatus ja tulevik on tume ja teadmata.
Seni tuleb rõõmu tunda väikesest mereäärsest, peaaegu kesklinnas asuvast sala-alast.
* Kalmer Mäeorg, Kopli liinid. – Tallinna linnaarhiivi blogi, 27. IV 2017; https://linnaarhiiv.wordpress.com/2017/04/27/kopli-liinid/
Promenaadi taskutes saab laua taga jalga kõlgutada, päikeselisel suvepäeval sooja käes peesitada.Kopli liinide promenaad on väike, tagasihoidlik ja lubab mööda astmelisi laudteid otse veeni kõndida.
Tartu Uue teatri „Ümarlaud“, lavastaja Kadri Noormets, dramaturg Aare Pilv, maalikunstnik Kairo, lavakunstnik Tanel Russ, helikunstnik Taavi Suisalu, valguskunstnik Karl Marken, grimmi- ja kostüümikunstnik Piret Sootla. Mängivad Kadri Noormets, Maarja Jakobson, Helgur Rosenthal, Ekke Hekles ja Martin Kork. Esietendus 10. X Tartu Uues teatris.
Ümarlaud on kõige demokraatlikum aruteluvorm, kus parimal juhul saab oma üleolekut teistest rõhutada vaid uhkema tooliga. Mõistagi ei välista see, et mõni onkel otsustab räusata lauakaaslaste peale ja arendada ühepoolset kommunikatsiooni. Ent siiski nivelleerib ümarlaud mõningad tegurid, tagades niiviisi kas või teoreetiliselt kuulamiseks ja kõnetamiseks võrdse aluse.
Viljastav arutelu kunsti piiride üle. Vahel juhtub muidugi ka nii, nagu mõnel suguvõsa kokku toonud sündmusel, kus kõik on vestelnud elavalt mingitel teemadel ning purjus onu – tavaliselt on see ikka mõni vanem meesterahvas – kuuleb ühe kõrvaga pealt teatri- või filmi- või muu kunsti kohta. Ja siis kukub onu lõugama juba Sumeri aegadest tuntud teemal, et pole see mingi kunst ning tema köidaks kõik need kunstnikud kokku ja viskaks vette. Pealegi – kus on lehm?
Selliseid lällajaid on ühiskonnas alati olnud, ent oluline on, kuidas reageerib laudkond. Kui kõik vahivad kramplikult supitaldrikusse ja vaikivad, pea maas, jääb onklile mulje, et näed: kuulavad vagusi, tarka juttu räägin! Seepärast on tähtis, et kellelgi oleks julgust tõsta pilk ja küsida rahulikul, mahedal häälel, mis see kunst üldse on. Arutelu kunsti piiride üle on alati viljastav, kuni see pole mandunud räuskamiseks.
Arutelu võib pidada ka sellises vormis, nagu seda tehakse Kadri Noormetsa lavastuses, nii, et otsesõnu ei mainitagi. Ometi kekseldakse „Ümarlauas“ muretult kujutava kunsti ja teatrikunsti piiril, veelgi enam, toksitakse teatri piire ning katsetatakse, kust maalt ei saa seda enam teatrina määratleda. See on samavõrra vabastav nagu Mati Undi kelmikad katsetused, kus käis teadlik ja range võõritamine. Siin ei looda taotluslikult mingit illusiooni: vaataja ei unusta ära, et istub karja võõrastega ühes ruumis ja vaatab, kuidas täiskasvanud inimesed mängivad mänge. Vahel vestlevad näitlejad tüki sees, vahel kõnetavad publikut. Vahel võtavad mikrofoni ja esitavad laulujupi, nagu tehti Undi „Potteri lõpus“.
Aga selles on siiski teatriimet. Kadri Noormets ei tegele ainult rõõmsameelse absurdiga. Tema lavastustes näivad osalised jooksvat laval ringi, nagu on kombeks USA profimaadluses: põrutatakse hirmsa hooga vastu (teatri)piirdeid ja lennatakse siis Newtoni seaduse tõttu kummipallina tagasi lavale. Mõnikord läheb manööver nihu ja keegi võib päris mööda panna: vahel kujundlikult, vahel metafüüsiliselt, teinekord lausa füüsiliselt. Esietendusel lendas Ekke Hekles, endalgi näol kerge ehmatus, suure vaardiga lavalt minema, ent enamasti võib tõesti meeldiva õhinaga mõtiskleda laval toimuva üle – et kas nüüd on teater?
Ma ei mõtle siinkohal neid räuskajaid. Loomulikult küsivad mõned seltsimees Hruštšovi kombel, et ei oska näidelda või? Isegi mu laps näitleb paremini. Kuidas nad saavad niimoodi näidelda? Kas neil südametunnistust polegi? Seltsimees Hruštšovi pahameel käis muidugi kujutava kunsti kohta, mina vaid parafraseerisin – aitäh Linnar Priimäele nende tsitaatide meenutamise eest. Iva on nagunii universaalne: pole vahet, kas puldis on seltsimees Hruštšov või seltsimees Paulson. Ent seda ma mõtlengi: ma ei võta siinkohal arvesse selliste seltsimeeste arvamusi. Seda seepärast, et nagu on öelnud Priimägi: „Lähem kokkupuude kunstiga nõuab asjakohast ettevalmistust. Mitte ükski kunst ei räägi meiega me emakeeles. Kunst kõnetab alati võõrkeeles, mida peaks valdama, et temast aru saada.“* Need kolm lauset võtavad minu arust teema kokku nii ammendavalt, et ma ei lisa midagi.
„Ümarlauas“ jooksevad osalised laval ringi, nagu on kombeks USA profimaadluses: põrutatakse hirmsa hooga vastu (teatri)piirdeid ja lennatakse siis Newtoni seaduse tõttu kummipallina tagasi lavale.
Eksitused ja mängu ilu. Palju mõistlikum on seda arutelu pidada inimestega, kes vähemalt orienteeruvad teemas, kes mitte ainult ei tea, millisel platsil mäng käib, vaid tunnevad ka mängu reegleid. Niisiis, võib vabalt arutleda selle üle, kas Kadri Noormetsa moodi teater on teater, kui vestluspartneriks on näiteks traditsioonilisema teatri esindaja. Juba 1990. aastatel tekkis pahameel kurja kriitika peale, mis taandas Panso esimeste lendude juhtimisel tehtud lavastused „surnud teatri“ valdkonda. Justkui oleks näiteks Peeter Jalaka või Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi teater olnud rohkem elus. Mõlemad mõisted ongi vigased ja toored (see tähendab, jõhkrad), kuid mingi vahe on kindlasti sees.
N-ö traditsioonilisse teatrisse ilmub eksitusi ja error’it improvisatsiooni kaudu ning seda aeg-ajalt. Mõnele lavastajale on sügavalt vastumeelne, kui tema filigraanselt paika timmitud masinavärgis kostab uusi helisid. Avangardsemasse teatrisse tuleb aga, vastupidi, vahel sisse staatilisust, paratamatult kogu lava hõlvavat – mitte halvavat – mängu ilu. See, kuidas lavastaja sellesse suhtub, on tema enda asi.
Nii Ingomar Vihmari „Keskea rõõmudes“ (Tartu Uus teater, 2013) kui ka Kadri Noormetsa „Ümarlauas“ on lavastaja laval olemas. Mulle tundub, et Vihmar ei taha laval näha hardust ning lõhub tahtlikult iga tekkida võiva teatriime. Noormets suhtub sellesse palju rahulikumalt ja rõõmsamalt. Kui kohe ei sekkuta, võib kaunis hetk viibida ja see on täiesti lubatav. Kogu aeg ei saa hardust tõrjuda. Ei peagi. Kui rangelt psühholoogilises suhteloos korraks improviseeritakse, pole midagi katki. Kui kaootiliselt rahutus improsupis järsku midagi ilusat kristalliseerub, ei hakka ka see vastu.
Enamasti on traditsioonilisem teater siiski hardam ja tehniliselt viimistletud. Kadri Noormetsa moodi teater on kihisev, mullitav, pidevalt moonduv ja kohastuv. Kui laval ümarlaud tagurpidi keerata, võib see ju olla ka laev või spaa või Reet Linna – selline teater on täiskasvanute laste kombel mängimine. Sundimatus, valmisolek oma põrkeautoga vastu seina kihutada või partnerist mööda panna on osa võlust. Mõnikord põrutab kohapeal välja mõeldud repliik ummikusse: nali ei toimi, rahvas ja partnerid vaikivad, võib isegi piinlik olla. Martin Korgi paar kildu naisterahvaste kohta olid küll sellised, et kui need on tekstis sees, võiks välja võtta, ja kui need olid improviseeritud, võiks neid enam mitte kasutada. Meenutuseks: naljatlemine naiselt süütuse võtmise üle pole kuigi naljakas.
Ent vahel lükkab üks repliik käima teise, üks nali söödab üle võrgu ahvatleva palli partnerile täpselt nii kõrgele, et sealt teha järgmine nätakas, ning varsti lõkerdab kogu saal ja trupp nii, et pühitakse pisaraid. Üsna häbelikult ja ujedalt alanud lavastus muutub üha julgemaks ning ka lavalolijate närv näib lõpuks olevat üpris miinimumi peal. Kauneimatel hetkedel on tõesti tunne nagu komöödiaõhtul, kus andekas esineja ka publiku käima tõmbab ja ammutab sellest nii tuge kui ka inspiratsiooni. Seetõttu on eriti just maffiamängu sketšil potentsiaali kujuneda ühisettevõtmiseks, kus – nagu juba öeldud – ei panda publiku aktiivsele osalusele kätt ette, vaid see võib koguni etendajaid aidata. Seejuures ei tungi seda tüüpi kaasav lavastus väga sügavale kellegi privaatsfääri ning lavaletirimist nagu „Keskea rõõmudes“ pole vaja karta.
Rohkem kindlustunnet. Ingomar Vihmari lavastuse ja „Ümarlaua“ vahel on muidki erisusi. „Ümarlaua“ sketšides on jäetud otsad lahti, ent kuna Kadri Noormets on tituleerinud Aare Pilve dramaturgiliseks kaasaaitajaks, on ilmselt mingi osa paberile pandud. Mängu võetud valgustaja Karl Marken on ka piisavalt läbi mõeldud osa, rekvisiitide ja olekuga, et viidata tavapärasemale prooviprotsessile.
Seevastu „Keskea rõõmudes“ polnud minu teada ridagi ettekirjutatud teksti ja teatrimajja suunduval näitlejal polnud õrna aimugi, mida partnerid hakkavad laval tegema. Tulemuseks on suurem kaos, mis võib tuua eduhetkedel kaasa mahlakama elamuse, ent samavõrra riskitakse ka kopsakama pettumusega – nii publikule kui ka trupile. Noormets on osa ohte maandanud mõningase ettevalmistusega, jättes siiski sõna otseses mõttes mänguruumi. Mul pole piisavalt empiirilisi andmeid, et Vihmari metoodikas kahelda, ainult sisetunne ütleb, et vahest annab Noormets nii publikule kui ka näitlejatele mõnevõrra rohkem kindlustunnet. Kui sketš ikka üldse käima ei lähe, saavad „Ümarlaua“ näitlejad toetuda mingile karkassile, kust edasi minna.
Erinevalt „Keskea rõõmudest“ on „Ümarlauas“ ka väga oluline osa kujutaval kunstil, mis muidugi iseloomustas juba Kadri Noormetsa „Mobiilseid definitsioone“ (Tartu Uus teater, 2019). Sedapuhku on läbivaks niidiks ühe kunstniku konkreetselt silme ees olev teos, mille saab erisugusel moel mängu võtta. Tartu tänavapildistki tuttav Kairo on maalinud midagi, mis meenutab laste mängu „Dobble“ ümaraid kaarte, kus tuleb aja peale leida seal esinevad ikoonid (semiootilises mõttes). Rõhutan siinkohal ka Noormetsa interdistsiplinaarsust: tema lavastuses ei ole kunst kunagi tagaseinal rippuv horisont, mille taustal kunsti teha. Noormetsale on kunst kunstis kunsti näha, ta võtab selle avalikult mängu ja vahel pole selge, kas taiesed on ka osa trupist. Muidugi, need, kes eelistavad lehmamaalil näha ainult fotorealistlikku lehma, ei pruugi sellist lavastust arvata meeldivate elamuste loetellu. Arvaks, et sellised inimesed ei leia ka teed teatrimajja, sest neid see lavastus ei kõneta, ja kui seal veel üritataks neid kaasata …
Kuigi võin neile lohutuseks öelda, et ehkki meid kaasatakse „Ümarlauas“ hästi palju – ka sõnatult – ja neljas sein on olematu, asetavad märkused sama tüki proovide või eelnenud etenduste kohta mingi mõttelise kihi „meie“ ja „nende“ vahele. Me kuulaks justkui pealt sõpruskonna arutelu. Ja kuigi etenduse alguses võib jääda mulje, et seisame näitlejatega kõrvuti (laval?), oleme siiski publikuks. See on minu arust väga okei. Võin vabalt olla see pealtvaataja, kui keegi läbi ruumi kõnnib. Kui ma tahaksin olla kõndija, oleks ma selles valdkonnas juba samme ette võtnud. Mul ei ole midagi selle vastu, et vestelda lavastajaga tüki jooksul (Noormets paistab olevat lihtsalt nii tore inimene, et temaga vestleks veel), ning ma olen Andres Mähari tõttu ka Vanemuise lavastuse „Üks mees, kaks bossi“ etendusel laval käinud ja sõnatut osa mänginud, kuid ma kindlasti ei ütle, et pean saama näidelda, muidu suren. Seepärast on Noormetsa moodi kaasav teater täpselt minu mõõt.
Segadus peab olema korralik. Tunnen, et vaatan pealt kellegi mängu. See on natuke nagu olla majadevahelisel õuel ja jälgida aia ääres, kuidas teised lapsed mängivad, ainult mitte nii kohmetult. Pigem on see nagu malbe sotsioloogiline analüüs, meenutades omal moel Renate Keerdi, ühe teise Tartu Uue teatri naislavastaja tegemisi. Kui Keerdi ajuvoog väljenduks kehakeele asemel sõnades, leiaks ta Noormetsas ilmselt hingesugulase.
Sel lavastusel on üldse naiselik energia: nurkadeta, spiraalne, iseennast ja maailma mänguliselt võttev, risoomina läbi publiku siuglev. Siin ei mängita raevukalt publiku pihta, keegi ei röögi süljepiiskade saatel didaktilisi sõnumeid. „Ümarlaua“ kohatine lausmöla ja kontekstist välja rebitud, pealtnäha tõsised laused meenutavad laste täiskasvanute koosoleku matkimist. Kuna lapsed matkivad selleks, et tähtis täiskasvanuilm pulkadeks lahti võtta ja selgeks õppida, teeb ka Noormets oma dekonstruktoriga harivat tööd, ainult et mitte rangel kasvatuslikul eesmärgil. See on absurd oma kalbes valguses: me naerame, sest see ongi jabur, et nii teeme. Kui jätta kõrvale elementaarsed ametid ja otsene vajaduste rahuldamine, vajab suurem osa inimkäitumist naeruvääristamist ja korrapärast ikonoklasmi. Mitte paha pärast, üldse mitte. Pigem värskenduseks. Seejuures ei ole vaja otsida põhjendusi. Nagu ütleb Noormets laval: „Ära hakka kohe lahendusi otsima.“
Vahel on sigar lihtsalt sigar ja vahel tuleb käia ära Tagurpidi-Antslas. Kui mõni asi ühiskonna pöördlaval teistpidi keerata, saab uue mõõtme. See, kuidas lavastuse lõpuks taastatakse publiku abiga ja suure hoolega algne segadus, on väga armas. Isegi Noormets oli esietendusel hämmingus, kui leidis ühe pokaali asemel samast kohast etenduse lõpus kaks. Kui talle öeldi, et see on külastaja toodud, jäi ta vastusega rahule – isegi Noormetsa teater paneb lõpuks kõik oma kohale tagasi. Segadus peab olema korralik: kõigepealt tuleb asjad laiali loopida, et saaks mängima hakata.
Ansambel kõlab ilusti kokku. Võiksin veel lõpetuseks analüüsida näitlejate mängu, aga sellel pole erilist mõtet. Samamoodi võiks arvustada laste ukakat, tuues esile, et Mari jooks puu taha oli teostatud tehniliselt perfektselt või et kimedus hääles, kui Mart hüüdis „Uka-uka, Mari kinni!“, väljendas laitmatult Mardi väiklast rõõmu Mari kinnistamise üle. Ütlen selle asemel vaid, et ansambel kõlab ilusti kokku: veteranid Helgur Rosenthal ja Maarja Jakobson sobituvad kahe noore lavakavilistlase Heklese ja Korgi kõrvale valatult. Vahest tunneb Rosenthal end improviseerides kohati vabamalt kui Jakobson, aga see võis tuleneda vabalt ka tollest konkreetsest õhtust ja esikanärvist.
Kes ei karda kontakti näitlejatega ega pelga suruda end ümarlaua ümber, et koos kunsti üle mõtiskleda, võiks kindlasti ära käia. Seltsimees Paulson ei pea muidugi tulema, ehkki Kairo lõuendil on täiesti äratuntavaid kujundeid. Aga talle ma soovitaks pigem maalikunstnik Titorelli nõmmemaastikke. Ei pea järjekorda tormama, tal on neid terve sahtlitäis, üks sama ilus kui teine.
*Linnar Priimägi Pärnu kunstiskandaalist: Paulsoni jutt valmistab füüsilist piina. – Elu24 22. IX 2020.
Vabaduse galerii: Rene Kari on 70 ja see meeldib talle
Olete oodatud Rene Kari näitusele “7×10” Vabaduse galeriis alates reedest, 23. oktoobrist.
Väljapanek on avatud 23. X – 11. XI 2020.
Rene Kari on alapealkirjastanud oma väljapaneku ingliskeelsena “I’m 70, I like it” ehk “Ma olen 70 ja see meeldib mulle”. Ingliskeelsena, nagu ta ise on põhjendanud, vaid sellepärast, et see on lühem ja kõlab seetõttu paremini. Või tuletab meelde mõnda pähe kulunud laulufraasi. Igal juhul on see midagi positiivset, mis osutab otseselt kunstniku vanusele ja tema suhtumisele oma vanusesse ehk eakusesse. Nii peal- kui ka alapealkiri osutavad ka kunstniku ümmargusele sünnipäevale ja seetõttu võib sellest rääkida ka nii-öelda juubeli- ehk siis elutööd kokkuvõtva näituse raamistikus. Ka väljapaneku ülesehitus toetab tagasivaatavat juubelinäitust: igast kümnendist on väljas maal ja foto kunstniku kehast, mis üldjuhul on pildistatud samal kümnendil. Ehk kunstnik esitleb oma loomingu paralleelselt kulgenud meediumeid: maali ja kehakunsti. Ta ise on seda kirjeldanud kui eneseteostuslikku kulgemist läbi kahe autoripositsiooni – maalikunstniku ja oma füüsilise keha modelleerijana. Nii on see väljapanek kunstniku loome-, aga ka üldisemalt elutee visualiseeritud kokkuvõte, tehtud töö ja saavutatu aruanne, kus fikseeritakse mõlema valdkonna – maalikunsti valdamise ja ka kunstniku enda keha kui kunstiteose praegune seis.
Mõlema valdkonna puhul on kunstniku eesmärk esteetiliselt täiustuda. Maalis tähendab see maalikunstivahendite järjest oskuslikumat valdamist, valitud esitusviisi suuremat veenvust, kehas aga vastuseisu bioloogilisele protsessile, vananemisele. Kunstnik rõhutab, et teda ei huvita sportlik saavutus, vaid esteetiline täius. Ta ei ole bodybuilder, kes ehitab oma keha vastavalt praeguse sootsiumi ootustele; vaid kunstnik, kes kujundab keha eesmärgiga vormida sellest antiikseid iluideaale jäljendav kunstiteos. Rene Kari kunstist võib rääkida protsessi-, tegevuskunsti võtmes, vahest selle erinevusega, et vaataja ei ole kaasatud pidevasse täiustumisprotsessi, talle esitatakse vaid tulemus ehk siis foto. Kuna kunstnik on nii maalide kui ka fotode valiku teinud ise, kaasamata välist pilku – kuraatorit, kriitikut, sõpra –, et esitada oma ideaalpilt, siis tuleb ka kogu väljapanekut vaadata tervikliku kunstiteosena, kus teoste valiku kõrval pole tähelepanuta jäetud ühtegi lisadetaili. Kunstniku ennast avavad tekstid on esitatud täpselt nii, nagu kunstnik on need sõnastanud.
Vabaduse galerii näitusega kordab Rene Kari 2004. aasta Viviann Napi galerii väljapanekut “Miami Beach”, kuid suurejoonelisemalt. Mis puutub aastatesse 2004 kuni 2020, siis keha täiustumisprotsessist toob ta vaataja ette igast aastast ühe foto. Vaataja ei ole enam pikema perioodi tulemuse tunnistaja, kõrvalseisja, vaid kunstnik on pühendanud vaataja oma protsessi. Ehk pannud praegusel kiirel ja hektilisel ajal, kus noorusekultus on endiselt au sees, mõtlema igavikuliste väärtuste peale. Kuigi inimkeha asetamine antiikkunsti skaalale on üsna dekadentlik samm, sest inimese füüsilise keha eluiga, kui just ei mõtle igavese elu utoopiate peale, on kultuuriepohhiga võrreldes siiski üürike hetk.
Täname Kultuuriministeeriumi, Eesti Kultuurkapitali, Liviko OÜd.
Eesti Rahvusmeeskoori (RAM) kontsert 14. X Estonia kontserdisaalis. Solist Iris Oja (vokaal), dirigent Mikk Üleoja. Kavas Veljo Tormise „Kalevala seitsmeteistkümnes runo“ meeskoorile, solistidele ja rahvapillidele ning Tõnu Kõrvitsa muusika, sh „Kuu triptühhon“ (esiettekanne).
„Aastad mööduvad, tuuled pöörduvad, tsirkus alati jääb,“ laulis kunagi Heli Lääts. Tundub, et need sõnad peavad paika senikaua, kuni kestab inimkond. Klassikaline muusika pole siinkohal erand: show ja ego prevaleerib kunsti üle isegi sagedamini kui nn koroonaeelsel ajastul. Kontserdilavadel on suurenenud mingit sorti meeleheide või vähemalt suurem enese tõestamise vajadus. Aja märk?
Kus lõpeb interpretatsioon ja algab improvisatsioon? Mis piirini kestab jõulisus ning kust edasi on see juba agressiivsus? Arvamused kahtlemata lahknevad, kuid üldiselt tundub, et kuulajad vajavad üha tugevamaid doose, et elamus kätte saada. Kas see on kiirtoidust saadava energialaksusarnane nauding või puudutab see veel aastaid hingekeeli? Ka selles punktis erinevad seisukohad ilmselt suuresti. Oma madala valulävega tunnen paraku tihti, et lavalt kostev on mulle liiga terav, liiga paksudes värvides, liiga teatraalne – less is more! tahaksin tihtipeale hüüatada. Kuid on ka erandeid, mis toidavad alati minu minevikuihalusest kantud hinge. Alati saab julgelt põgeneda näiteks Eesti Rahvusmeeskoori kontsertidele.
Kui suur on interpreedi vabadus teose interpreteerimisel? Kui palju võib mängida tempo, meetrumi ja stiiliga? Kui palju võib eemalduda kirja pandud nooditekstist, et seda saaks veel nimetada selle helilooja loominguks? Minu arvates on klassikalise muusika ilu ja võlu ennekõike reeglite sees liikumises, mitte nende lõhkumises, siirus on kütkestavam kui poos. Koorimuusikas on kahjuks või õnneks manööverdamisruumi niikuinii vähem: kui viiskümmend inimest esitab mitmehäälset muusikat, siis on see pigem suure laeva kui väikese sõudepaadi juhtimine. Olen juba varem palju rääkinud RAMi erakordsest professionaalsusest, nende peadirigendi Mikk Üleoja nõudlikust ja kõige paremas mõttes kompromissitust pühendumisest, mille eesmärk on alati teenida heliloojat, selmet ihaldada loorbereid. Ma ei karda ennast korrata: tegemist on nii Eestis kui ka maailmas ereda ja erandliku nähtusega, mis vajab rohkem tähelepanu ja tunnustust. RAM on sama hea kui varem, koroona kiuste ja kergema vastupanu virvatulede kutsest hoolimata. Seda võis kogeda kõigis kontserdil ettekantud teostes.
Kontserdi esimest poolt täitis Tõnu Kõrvitsa muusika: kõlasid 2005. aastal loodud „Laulud vihmast ja tuulest“ ja „The Night Is Darkening Round Me“ ehk „Öö pimeneb mu ümber“ ning maailma esiettekandena sel aastal loodud „Kuu triptühhon“ Doris Kareva tekstile. Mulle oleks veenvamalt mõjunud, kui esiettekanne oleks jäetud kontserdipoole lõppu, praegu asetses see viisteist aastat tagasi loodud teoste vahel ning pärast kulminatsiooni tuli pingelangus. Lõputeos, iseenesest väga meeleolukas „The Night …“ ei haaranud nõnda, nagu see oleks ilmselt olnud teistsuguse paigutuse puhul. Viimati kuulsin Kõrvitsa muusikat kontserdisaalis rohkem kui aasta tagasi, kui TKO ja EFK Risto Joosti juhatusel esitasid samuti esiettekandena valusa ja hingekriipiva „Sei la luce e il mattino“ ehk „Sina oled valgus ja hommik“, mis on nüüdseks salvestatud ning ilmus sel sügisel plaadifirmalt Ondine. Kõrvitsa muusikas on alati romantilisust, kuid aastataguse teose ning praeguse „Kuu triptühhoni“ mõju oli üsna erinev. Kõrvitsa uudisteose esimene osa sisaldab küll teksti „igatsus haiget teeb, hulluks teeb; süda valuleb, januneb“, kuid kuulates tekkis justkui võõrastusmoment. Kui see on valu, siis vahest nii suur, et ei julge seda endale tunnistadagi? Rääkida valust, mis on nii sügav, et see on parem blokeerida? See on romantiline sisu impressionistlikus võtmes. Teises osas on sõna- ja kõlamängu, mis samuti võib olla üks reaalsuse eest põgenemise variante. Elu on teater ja inimesed näitlejad – lavastaja on ettearvamatu? Kolmandas osas on lõpuks teksti ja muusika üks ühele suhestumist, Kõrvitsale iseloomulik ilus valu liigutas väga sügavalt. Kiitus ja tänu suurepärasele solistile Karel Tohvile tundliku ja mõjuva esituse eest!
Mikk Üleoja oskus pikka arengukaart ning head muusikalist pinget tekitada ja hoida ligi kolmveerand tundi kestva loo juures tekitas suurt imetlust.
Õhtu teine pool oli tervenisti pühendatud Veljo Tormisele: ettekandele tuli „Kalevala XVII runo“ meeskoorile, solistidele ja rahvapillidele. Teose valik haakub hästi eelneva jutu ning praeguse ajaga. „Kogu runo üldmõte võiks meie jaoks olla sümboolne: Väinämöisel õnnestus ellu äratada igipõlised algteadmised, muistse elutunde sügavamad arusaamad ning neist tarkust ja tugevust ammutada,“ on helilooja rääkinud 1985. aastal, kui teos valmis. „Plaan see Tormise teos käsile võtta on mu peas pesitsenud kõik need üheksa aastat, mil olen rahvusmeeskooriga töötanud,“ on rääkinud Üleoja. „Et tegemist on üsna spetsiifilise ja massiivse teosega, siis läks nii, et kuni tänini justkui ei tekkinud õiget konteksti, kuhu teos asetada. Tormise 90. sünniaastapäeval sobib see aga kui valatult. Lugu räägib, et Väinämöinen tahtis ehitada paati, mille valmis saamiseks oli vaja kolme tarkuse- või teadmisesõna. Sõnu teadis šamaanist hiiglane Antero Vipunen, kes ei olnud nõus neid mingi hinna eest loovutama. Partituur on 70 lehekülge paks. Tarkusesõnade kättesaamise väga dramaatiline hetk, kulminatsioon jõuab kätte alles peale 50. lehekülge. Algusest kuni selle hetkeni kestab pidev pinge pealekerimine. Mõelge, 50 lehekülge sisulist crescendo’t, see on ikka täiesti pöörane! Mulle ei tule pähe ühtegi teist üheosalist sarnase metraažiga kooriteost, kus millegi võrreldavaga toime oleks saadud,“ on Üleoja kõnelenud.*
Õnnelikud olid need, kes tol õhtul sellest osa said. Üleoja oskus pikka arengukaart ning head muusikalist pinget tekitada ja hoida ligi kolmveerand tundi kestva loo juures tekitas suurt imetlust. Üldmeeleolult loitsiv ja maagiline, ent samal ajal vaheldusrikas, eri kõlapilte ja tehnilisi väljakutseid sisaldav teos kujunes haaravaks tervikuks, mida kuulates ununes aeg ja ruum. Olen nõus väitega, et laulmine on kõige siiram interpretatsioonivorm, kuna instrumendina kasutatakse inimese enda keha. Ettekandes oli metsikust ja maagiat, see rabas ja raputas, lummas ja vaimustas. RAM laulis (loitsis?) end otse kuulajate südamesse ning seda niivõrd keerulise teosega ja keerulisel ajal pärast pikka harjutamis- ja esinemispausi. Braavo!
Kui on nii palju ilusat ja mõjuvat kogetud nagu sel kontserdil, tundub tänamatu veel midagi soovida. Ometi oleks imetore, kui Tõnu Kõrvitsa loominguline kõrgvorm leiaks juba varsti uusi haaravaid väljundeid, kui tema ja Doris Kareva kütkestav koostöö jätkuks, kui RAM ja Üleoja jätkaksid kurjade olude kiuste veendunud teed professionaalsuse ja süvenemise ilusal, kuid raskel tööpõllul. Ehkki nende pingutuste koguulatus jääb publikul märkamata, jõuab elamus ometi saali – kõigest mõni sekund pärast kontserdi lõppu võis kõiki kuulajaid näha muusikutele püsti seistes aplodeerimas. Elagu professionaalsus ja elagu muusika, elagu RAM!
* Kai Taal, Rahvusmeeskoor. Üks kontsert, mitu juubilari. – Aplaus, sügis 2020; https://issuu.com/eestikontsert/docs/aplaus_2020_sygis/s/10950584
Kinoteatri „Niagara ületamine“, autor AlonsoAlegría, tõlkija Margus Alver, lavastaja Priit Põldma, kunstnik Illimar Vihmar, helikujundaja Vootele Ruusmaa, valguskunstnik Priidu Adlas, liikumisjuht Aleksander Eelmaa. Mängivad Teele Pärn ja Indrek Sammul. Esietendus 14. X Tallinna Kinomajas.
Mõistetavalt on väsitav üle poole aasta järjest kirjutada, lugeda ja mõelda kriisist, ent analüütilise rahuaja inimesena on mul seda seejuures ka huvitav jälgida, sest eriti pärast pikka kevadsuvist isolatsiooni on kultuurielu justkui ennastunustavas pöörises. Teatrites tuleb esietendusi robinal, nagu homset polekski – ja osalt ongi nii õige, sest keegi ei tea, millal olukord jälle nõnda hulluks läheb, et kraanid kinni keeratakse ja taas omaette kodus istume. Seega tulebki teha ja käia ja nautida, kuni saab.
Naiivselt meelevaldne seos, aga enne möödunud aastavahetust käis jutt, et nüüd tulevad taas hullud 20ndad nagu sajand tagasi, kui sõjajärgne ühiskond meeleheitlikult pidutses. Oleks me vaid teadnud, mis tingimustel see pidu tuleb. Ent praegu, mil maailm läheb riik riigi haaval kurja viiruse teise laine harjal taas lukku, on Eestis teatrid lahti ja publik saalis, sest kes teab, kaua veel saab. Hirm on alles, aga nälg kontakti ja elamuste järele on suur. Pärast seda tulgu või veeuputus.
Ei tea, kas see tuli olukorrast, milles koos oleme, või lavastusest endast, aga Kinoteatri „Niagara ületamine“ tabab täppi. Minimalistlik, intiimne, inimlik lugu kontaktist, puudutusest ja usaldusest on just praegu nii vajalik. Pole vaja ühtegi liigset trikki, kontseptuaalset keerutust ega udust mängu – peaaegu tühjal laval peaaegu vaikuses on kaks näitlejat, kes teineteisega räägivad, teineteist puudutavad ja teineteist tajuvad. Ning publik, õlg õla kõrval, nägu näo vastas, hingamas sama õhku ja uskumas sama lugu. Inimene on karjaloom, loo loom. Liiga kaua üksi toas olles hakkab ta omaenda jalga järama ja sureb ikka üksindusse.
„Niagara ületamine“ on veider tükk. Võiks ju küsida, miks üldse kirjutada köielkõndija teekonnast üle Niagara, aga AlonsoAlegría näidend taandab selle teekonnaks kahe inimese vahel. Väga tähenduslikult postitas Kinoteater esietenduse päeval oma Facebooki-seinale tsitaadi autorilt: „Mind olid juba maast madalast paelunud autorallid. Üks kuulus autoralli, Caminos del Inca, mille käigus sõidetakse Limast Punosse Boliivia piiri ääres 4500 meetri kõrgusel merepinnast, toimub veel tänapäevalgi. Mind paelus rallisõitja ja kaardilugeja vahekord. Sest sellele rallile tuleb minna koos kaardilugejaga, kes teada annab, millal tuleb järgmine kurv ja avarii ära hoiab. Ma ei saanud sellest suhtest aru. Toona oli mul endast palju vanem sõber Pepo Mannucci, kes oli rallisõitja ja kellel oli oma ralliauto. Kunagi mainisin talle, et mulle tundub veider, et kaardilugeja paneb oma elu rallisõitja kätesse. Ta ütles mulle: „Ei. Mõlemad sõltuvad teineteisest. Kui kaardilugeja teeb vea, siis võib auto kuristikku kukkuda.“ Siis ma küsisin Pepolt, kas rallisõitja ja kaardilugeja on vanad sõbrad, eluaegsed sõbrad. Pepo vastas, et ei ole, võib-olla on nad teineteist tundnud vaevalt kaks-kolm kuud, sest kaardilugejaid värvatavat omamoodi casting’ul. Ja see mõte vennastumisest ühise riski taustal jäi minusse.“
Indrek Sammuli ja Teele Pärna duett on niivõrd tihe ja paeluv, et ei tekita kordagi küsimust, miks on meil vaja seda lugu näha.
Saab kinnitust vana nali, et kõik lood on inimestevahelistest suhetest – lõpuks nii ongi. See ongi kõige puudutavam. Indrek Sammuli ja Teele Pärna duett on niivõrd tihe ja paeluv, et ei tekita kordagi küsimust, miks on meil vaja seda lugu näha. Ükski tõeliselt lummav duett ei sünni kahe sarnase kooskõlast, vaid kahe erisuguse võrdväärsest harmooniast. Kes on vähegi viimase paarikümne aasta jooksul Eesti teatris käinud, teab Indrek Sammulit, aga iga hea näitleja mäng muutub vastavalt lavapartnerile. Tundub, et Sammul ja Pärn on koos lavastajaga leidnud teineteises partnerid, kellega avastada varem käimata radu, kellega teineteist täiendada, kannustada ja innustada. Sammul on selles rollis ootamatult tähelepanelik, vastuvõtlik ja alandlik, valmis kaasa minema Pärna valitud teed. Seejuures Pärn, noor ja terav, äärmiselt ekspressiivse miimika ja teravate käiguvahetustega, tõmbab Sammuli kaasa sinna, kuhu ta ise ehk üksi ei läheks. Kuristikku vaatama, sügaviku serval edasi liikuma, surmahirmus samme seadma. See on parimas mõttes alasti näitlejateater. Alasti oma aususes ja läheduses, peidukateta laval.
Lavast ja lavaülesest. Vootele Ruusmaa helikujundus loob õnnestunud atmosfääri, mis hägustab piire mitte ainult lavastaja ja helikunstniku, vaid ka näitleja ja heli vahel, sest kuna helikujunduseks on näitlejate muunduvad-põimuvad hääled, seguneb see kõik ühtlaseks tervikuks. Vaid etenduse alguse sissejuhatava teksti osas oleksin kriitiline, sest selle koolilapselik ettekandmine ei kuulunud justkui kuhugi, aga etenduse lõpuks taipasin, et äkki oli lavastaja mõelnudki seda nagu referaatlikku ajaleheväljavõtet, mis lavastuse stiiliga kokku ei kõla. Lavakujunduse puhul, mis kujutab vaid üht valge palakaga kaetud poodiumi kahe publikusektsiooni vahel, pesunööri ja neutraalseid kostüüme, tekib vaid küsimus, et kui hea minimalistlik kujundus on see, mis võimaldab, aga ei sega, siis kust jookseb piir äärmuslikult minimalistliku ja täiesti olematu kujunduse vahel.
Aga millal te viimati vaatasite näitleja varbaid? Millal te viimati nägite, kuidas näitleja varvaste, pöiavõlvide ja hüppeliigestega mängib? Kahe vastamisi publiku sektsiooni vahele asetatud silmade kõrgune lava kannab endas omajagu riske – vastas istuja reaktsioonid, näitleja pidev intiimses vaateväljas olek, erisugune vaatepunkt jne –, ent praegusel juhul see toimis, sest näitlejate jalad, mis ilmselgelt olid saanud ka köielkõnni trenni, väljendasid rohkem, kui publik on harjunud nägema. Seepärast ei olnud slackline’i lavale toomine isegi niivõrd vajalik, sest kõik oli juba talletunud ja nähtav näitlejate kehas, hoiakus ja tähelepanus. Treening ja kogemus on kõige alus, jah, aga teatris on lõpuks oluline tunne ja usutavus näitleja kehas, sest see annab publikule rohkem kui trikk ise. Seejuures andsid rakmed, millega Blondin (Sammul) Caro (Pärn) enda külge köidab, siiski palju – mitte niivõrd oma praktilise funktsiooni, kuivõrd partnerite täieliku ühtesulamise tõttu.
Üheainsa korra tekkis etenduse jooksul tunne, et venib, ja vastas istuva publiku seast nähtud haigutused kinnitasid, et ma polnud ainuke. See oli vahetult enne kauaoodatud Niagara ületamist, Caro lapsepõlveloo ajal. Arvan, et asi ei olnudki niivõrd loos endas, ammugi selle esitamises, vaid pidevas pealehakkamise ootuses. Me kõik oleme oma lapsepõlve võitude ja traumade tulemus, nende parim summa, aga kui vahel on teatris nende täpne sõnastamine katartiline, siis vahel – ka sel puhul – piisab minimaalsest vihjest. Muidugi sõltub see paljuski autorist ja publikust, aga lavastajal, kes oma sihtgruppi tunneb, on sageli voli teksti vastavalt kohandada. Eesti lavastajal on võimalus peruu lugu siinsele publikule vihjelisemaks tõlkida. Aga see on muidugi maitseasi.
Rohkem kui miski muu jäi kõlama küsimus: miks käia seda rada? Miks minna üle Niagara? Miks kõndida köiel? Miks minna sinna? Kas au ja kuulsuse, kas raha pärast, kas millegi nimel, mis siis juhtumata jääb? Kas uhkuse nimel või selleks et tõestada, et oled oma hirmust üle – et näha, kas suudad keskpunktis vallutava hirmu sees veel ühe sammu astuda? Kas millegi nimel, mis on teisel kaldal? Või kas millegi nimel, mis on teekonna keskel?
Selle aastal jooksul on paljud meist mõelnud, kas see, mida me muidu igapäevase leiva nimel teeme, on vaeva ja aega väärt, ning kaalunud, kas miski muu võiks olla parem. Hirm teadmatuse ja sügavikku kukkumise ees on suur, aga hirm tuulde visatud elu ees võib omaette olemise aastal olla suurem. „Õhus tuleb käia jala,“ nagu ütleb Caro. Nii et kingad jalast, seltsimehed unetud, tallad maadligi, silmad sihile, selg vastu tuult ja üle kuristiku. Mis on sinu Niagara? Miks sa sinna lähed?
Tänavuste hõimupäevade konverents „Soome-ugri rahvaste emakeeled ja küberruum“1 Eesti rahvusraamatukogus 16. oktoobril oli pühendatud Venemaa Föderatsiooni soome-ugri rahvaste emakeelte õpetamisele ja õppimisele. Selgemaks läks pilt, milliseks on kujunenud soome-ugri keelte õpetamise olukord pärast seda, kui 2018. aastal võeti riigiduumas vastu seadus, mille kohaselt on Venemaal elavate soome-ugri rahvaste, aga ka teiste rahvuste keelte õppimine vabatahtlik. Teisest küljest sai ülevaate, milliseid tehnilisi vahendeid ja tehnoloogiaid kasutatakse soome-ugri keelte õppimiseks ja kuidas on kaasatud metoodika väljaarendamisse teadusasutused. Konverentsist võtsid seekord osa eesti, komi, mari ja udmurdi emakeeleõpetajad, teadlased ja õppejõud.
Positiivset on vähe. Võis muidugi arvata, et ega suurt midagi positiivset kuule, ja tõesti: enamasti räägiti, et rahvuskeelte õppimise, aga ka õpetamisega on Venemaal aina halvem lugu. Järjest vähem on õpilasi, kes õpivad rahvuskeelt emakeelena ehk oma keelt ja kirjandust süvendatult kuni viis tundi nädalas: omandatakse grammatika, kirjutamis- ja lugemisoskus. Kahtlemata on üks põhjusi asjaolu, et lapsevanemad peavad nüüd esitama kirjaliku avalduse, et lapsele emakeelt õpetataks. Paraku on vanemad tihtipeale eri rahvusest, aga ka koolis soovitavad nõustajad õppida lastel vene keelt. Sõna võtnud mari aktivist, poetess Raisia Sungurova näiteks oli avaldanud soovi, et tema laps õpiks oma keelt. Selle peale küsiti, miks ta soovib oma lapsele halba, ja selgitati: laps ei saa nii täielikult osa kogu vene keele rikkusest ja tal võib edaspidi probleeme tulla. Venemaal valitsebki seisukoht, et rahvuskeeled segavad vene keele omandamist ja soodustavad segregatsiooni. Huvitav, et see ei käi näiteks inglise keele kohta.
See, kas laps hakkab õppima rahvuskeelt emakeelena, sõltub seega suuresti õppenõustajast või kooli direktorist. Näiteks Udmurdimaa Ludorvai küla keskkooli direktor Nadežda Merzljakova räägib kõigi lastevanematega eraldi ja veenab neid lubama udmurdi keele õpetamist oma lastele emakeelena. Siiski on tema sõnul järjest rohkem neid, kes õpivad rahvuskeelt riigikeelena. Keel saadakse sel juhul selgeks algtasemel ja seda õpetatakse teemade kaupa, näiteks „minu koolitee“ või „neli aastaaega“, ning õppemaht on üks tund nädalas. Kuigi udmurdi või mari lapsevanemad räägivad külades lastega ka oma keeles, siis sellest tihtipeale ei piisa, et lapsed saaksid omas keeles vabalt suhelda. Teised õppeained ehk kogu õppetöö käib ju nagunii vene keeles.
2020. aasta hõimupäevade konverentsil „Soome-ugri rahvaste emakeeled ja küberruum“ suheldi pandeemiaajale kohaselt paljude ettekandjatega distantsilt.
Veelgi halvem on rahvuskeele õpetamise olukord linnas. Iževski ehk Ižkari LVI gümnaasiumi soome ja udmurdi keele õpetaja Tatjana Jumina rääkis, et linna 83 koolist on udmurdi keel õpperingi või fakultatiivaine tasandil 11 koolis, 5 koolis õpitakse udmurdi keelt riigikeelena ja ainult ühes koolis saab õppida udmurdi keelt emakeelena. Umbes sama on olukord Komimaa pealinnas Sõktõvkaris, kus Komi rahvuslikus gümnaasiumis õpib komi keelt emakeelena 47 last, aga komi keelt riigikeelena 626 last. Kehv komi keele oskus annab tunda komi keele ja kirjanduse erialale astuvate üliõpilaste seas, ütles Rimma Popova, Sõktõvkari riikliku ülikooli komi keeleteaduse, fennougristika ja regiooniküsimuste kateedri juhataja. Üliõpilaste komi keele oskus on viimastel aastatel nii vilets, et nad peavad esimesel aastal õppima uuesti põhikoolis läbitud komi keele grammatikat. Ülikool on Komimaal ainuke õppeasutus, mis valmistab ette komi keele õpetajaid. Keskmiselt lõpetab aastas eriala kümme õpetajat, mida on liiga vähe. Paraku on kogu aeg vähenenud komi keele õpetajate koolitamise riiklik tellimus. Seega tõrjutakse riigi rahastust piirates rahvuskeelte õppimist ja õpetamist välja haridussfääri kõikidel tasanditel.
Noored ja emakeel. Huvitavaima ettekande „Mari keele tulevik praeguste noorte arusaamades“ 2018. ja 2019. aasta sotsioloogilise uuringu materjali põhjal pidasid aga Marimaa teadlased, keda esindas Mari riikliku ülikooli soome-ugri keelte kateedri professor Raisia Kudrjavtseva. Ettekandest selgusid väga hästi viimaste aastate mari keelega seonduvad muutused noorte seas. Mari keele olukord on teiste Venemaa soome-ugri keelte omaga võrreldes ülekaalukalt kõige parem. Näiteks viimaste rahvaloenduste vahepeal (2002–2010) vähenes mari keele kõnelejate arv kõigest 19%. Seetõttu annab uuring aimu, mis toimub noorte seas ka teiste soome-ugri keeltega.
Kahes linnas ja kuues rajoonis küsitleti 725 mari noort vanuses 15–29 aastat. Esimene küsimus puudutas emakeelt sõltuvalt küsitletu elukohast. Linnas elavatest mari noortest pidas mari keelt emakeeleks 25%, vene keelt 27,8% ja mõlemat 45,8%, külas elavatest mari keelt 51%, vene keelt 5,6 % ja mõlemat 42,7% küsitletutest. Võrdluseks olgu öeldud, et sama küsimus 30aastaste ja vanemate seas andis mari keele puhul tulemuseks 53,2% linnas ja 80,3% külas. Seega on siin vanusegruppidel peaaegu kahekordne vahe ja muidugi äratab tähelepanu, et enamik noortest linnamaridest peab emakeeleks vene keelt. Mari keelt emakeelena õppivate õpilaste arvus kuigivõrd muudatusi pole: 2013/2014. õa oli see 14% õpilaste üldarvust ja 2018/2019. õa 10,3%. Suured muudatused on toimunud mari keelt riigikeelena õppijate arvus: kui 2103/2014. õa oli see 53%, siis 2018/2019. 20,7%. Teatava uudisena on tekkinud uue õppeainena mari keel integreeritult Mari Eli rahvaste ajaloo ja kultuuriga, mida õppis 27,4% õpilastest. Viimane variant tähendab peaaegu olematut mari keele õppimist.
Mari keele õpetamise kohta arvas vaid 41,7% linnas elavatest maridest, et seda peaks õpetama kõigis koolides, ja 20,8% leidis, et seda pole vaja teha. Vaid 59,7% linnamaridest leidis, et oma rahvuse keelt peaks oskama, ja 23,6% polnud sellele mõelnudki. Küsimusele keeleoskuse taseme kohta (räägin, kirjutan ja loen) vastas jaatavalt 41,7% linnas ja 88,8% külas elavatest maridest. Linnamaridest vastas 18,1%, et nad saavad mari keelest aru, aga ei räägi, ja 6,9% oli neid, kes mari keelt üldse ei oska. Seega joonistub küsitluse põhjal välja mari noorte keelepõhise identiteedi kadu linnades. Soome-ugri rahvaste tulevikku silmas pidades on võtmeküsimus, kuidas moderniseeruda ja jääda linnas elades oma rahvuskeele juurde. Marid on seniajani külades hästi vastu pidanud: nende osakaal on mitmeski Mari Vabariigi rajoonis üle 90%. Paraku, nagu ütles mari aktivist ja luuletaja Raisia Sungurova, kajab ka külatänavatelt iga aastaga üha enam vastu vene keel.
Kuidas on aga lood meie oma külatänavaga? Minu n-ö külatänav on Keila-Tallinn rong, kus igal hommikul sädistab oma poolsada õpilast ja kus aeg-ajalt avastan end mõtlemast, et oot-oot, mis keelt nad nüüd räägivad. Oleks nagu eesti keel ja pole ka. Keeleteadlased küll enamasti ütlevad, et meie emakeelega on kõik korras. Aga kas ikka on? Ja tõepoolest, emakeeleõpetajate seltsi esimees Kaja Sarapuu möönis konverentsil, et eesti keele ja kirjanduse õpetamine on paarikümne aasta jooksul vähenenud neljandiku võrra ning piirdub nüüd enamasti paari tunniga nädalas. Seda on kahtlemata vähe. Ka meie koolidesse läheb ülikoolist emakeelt õpetama mõni üksik lõpetanu. Nii kummaline kui see ka pole, ei ühenda soome-ugri rahvaid mitte ainul 300 sõnatüve, vaid ka mured, mis on samasugused nii meil kui ka neil.
* Konverentsi saab järelvaadata https://fennougria.ee/hoimupaevade-konverents-arutleb-soome-ugri-keelte-ja-kuberruumi-teemadel/
„Two Body Orchestra“ („Kahe keha orkester“), koreograafid ja esitajad Külli Roosna ja Kenneth Flak, helidisaini ja muusika autor Kenneth Flak koostöös Külli Roosnaga, valguskujundaja Kenneth Flak, kostüümikunstnik Ursula Mängel. Esietendus 7.X Sõltumatu Tantsu Laval.
Külli Roosna ja Kenneth Flak jätkavad uues tantsulavastuses „Two Body Orchestra“ oma viimase aja töödele iseloomulikku tehnoloogiakeskset liini ning uurivad heli ja koreograafia suhet – seda, kuidas need teineteist illustreerivad ja esile toovad.
Vahelduseks koroonavärvides poolaastale, mil kultuurivaldkond on pidanud heitlema rangete piirangute ja segadusega, tänan mõttes teatri kui päriselt kohal kunstiliigi eest, võimaluse eest saada ekraanipõhiste meediumide asemel osa elavast, ühes aegruumis etendatavast ja kogetavast lavastusest. Mis saab olla elavam kui liikuv keha vaatajaga samas ajas ja ruumis tegutsemas, higistamas, hingamas?
Roosna ja Flaki looming on iseloomuliku käekirjaga, mille tunneb alati ära: nende tööd on enamasti koreograafia- ja kehapõhised, kusjuures liikumise kogemuslikkuse kõrval peegeldatakse tehnoloogia või keskkonnaga seotud teemasid. „Two Body Orchestra“ tutvustuses nimetatakse seda žanrilt kontsertlavastuseks ning antakse aimu, et selle ettevõtmise puhul on autoreid kunstilise taotluse kõrval kannustanud ka uurimuslik külg: nagu lavastuse pealkirjastki näha, on olnud uurimise all tantsu ja heli süntees.
Leidub stseene, kus heli domineerib liikumise üle või kus heliline külg jätab muud aspektid varju. Seejuures on lavastusel sümpaatne otsinguline maik: koreograafiat ja selle helilisi vasteid ei fikseerita rangelt ja mehaaniliselt, vaid lastakse aimata ka taustal kajavaid ühisjooni ja tonaalsusi. See on põnev just võrdlemise ja sarnasuste tabamise tõttu. Esile tuleb see näiteks sel viisil, et venitatud, suure amplituudiga liikumised toovad retseptorite ja andurite toel kõlaritest kuuldavale samuti veniva loomuga kumedaid helisid. Või teisal kiired järsud žestid, mis tekitavad samuti lühikesi, selgepiirilisi ja konkreetseid helisid vihinate ja uduselt kajavate helide vahel.
Kõige huvitavam oligi jälgida liikumise ja heli vasteid ning seda, kuidas väljendusid sellised koreograafilised kvaliteedid nagu voolavus, pehmus, jõulisus, lõpetatus ja venivus helikoes. Seega on duol heli ja liikumise ühendatuse uurimine ja lavastuse põhiküsimuste peegeldamine vaatajaile õnnestunud.
Heli ja liikumise vastasmõju üks põnevamaid väljendusi rullus lahti stseenis, kus muidu ühtlasemasse ja pehmemasse koregraafiasse sekkub jõulisem, võitluslik iseloom ning jääkamakate raksatusi meenutavate helide saatel saab jälgida kahe tantsija täisjõuga rammukatsumist. Otsekontaktist ja teineteise tõukamisest ning seejuures oma keharaskuse fikseerimisest tulenev maadlust meenutav stseen kandus heli ja fantaasia mõjul loodussfääri. Publik võib ette kujutada, et ollakse loodusstiihia meelevallas, ja kuulda jää ja kaljude purunemisraksatusi ja murdumiste kaikumist.
Roosna ja Flak on endiselt erksad, tundlikud ja võimekad liikujad, kes tunnetavad nii enda kui ka lavapartneri jõudu ja liikumist ning on laval veenvad ja täpsed. Teine iseäranis õnnestunud stseen toob lavale lapsehääled koos kaunite koreograafiliste kujundite, aeglaste tõstete ja graatsilise, meisterlikku partneritunnetust nõudva liikumisega. Kõrgel õhus Roosnat jalgadega toetav Flak, aeglustatud tempo, rahulikkus, pisimategi liigutuste ja raskusülekande muutuste läbitunnetatus viitab tugevale partnerlusele ja koostööle laval. Lapse häälitsused viisid aga mõtted perekonnaga seonduvale ja isiklikule tasandile, ka sellele, mida tähendab olla koos nii eraelus kui ka loomingus. See moment tungis esile hea näitena korraga saavutatud mõjususest ja õrnusest ning julgusest peegeldada laval midagi isiklikku.
Kõrgel õhus Roosnat jalgadega toetav Flak, aeglustatud tempo, rahulikkus, pisimategi liigutuste ja raskusülekande muutuste läbitunnetatus viitab tugevale partnerlusele ja koostööle laval.
Mõneti oleks ehk lootnud kuulda (ja näha) veelgi julgemat katsetamist, kaugemaleminekut ja suuremat abstraktsust kui otsetõlkelise loomuga žesti ja heli vasted. Nõnda oleks lisaks põnevatele heli- ja liikumisleidudele avardunud koreograafia ja helikujunduse seosed laiemas, kontseptuaalsemas plaanis. Küll aga joonistus hästi välja keha kui elav-hingav organism, mis pingutab, liigutab, talitleb, higistab – ühesõnaga elab.
Seda kõike keha liigselt tehniseerimata ja masinaks muutmata, mis ajal, kui inimesed on pidanud läbi ajama ekraani vahendatud kultuuriga, on juba iseenesest värskendav elamus. Keha jätmine inimlikuks ja elavaks, meeleliseks on kütkestav, arvestades lavastuse uurimisküsimusi ning ka konteksti – järjest avaramate tehnoloogiliste võimalustega ühiskonda, kus paljusid kehaga seotud protsesse püütakse mehhaniseerida, automatiseerida ja jälgitavamaks muuta. On suur vahe, kas jälgida keha pingutust ja soorituse tulemuslikkust pulsikellalt või kohtuda etendaja kui inimesega, tema kehalise võimekuse ja selle inimliku, loomuliku, väsiva poolega – ja ka võimete piiratusega – hämaralt valgustatud ruumis koos teiste vaatajatega.
Lavastuse teema lubanuks oodata ruumiloomes, valgustuses ja kostüümis eksperimentaalsemat lähenemist. Nendes on jäädud seekord traditsiooniliseks ning sestap üldise tehnoloogilise taotluse ja teema kõrval kahvatuks. Valguse osas selgus küll, et lavastuse valguskujundaja ei saanud epideemia tõttu Eestisse tulla ning tuli hakkama saada oma jõududega. Osa ruumi potentsiaalist paistis etendusel jäävat kasutamata.
Roosna ja Flaki viimased tööd ning ka äsja etendunud „Two Body Orchestra“ on lavastused, mida võib julgelt soovitada nüüdistantsuga alles tutvust tegevatele inimestele ning miks mitte kooliõpilastele. Näeb koreograafiapõhist, tantsulist liikumist, saab aimu erilaadsete meediumide koostoimest ning sellest, kuidas liiguvad treenitud, hea tehnilise põhjaga tantsijate kehad. Kogenuma nüüdistantsuvaataja uudishimu ja igatsus näha leidlikke lahendusi selle lavastuse puhul päris lõpuni rahuldatud ei saanud. Seda enam, et tehnoloogia kaasamine on nüüdistantsu puhul nüüd juba laialt väga loomingulistes ja kirjudes vormides levinud. Tantsuvaldkonna seisukohast on aga tänuväärne ja tähtis, et leidub autoreid, kes üha laienevate ja hägustuvate žanripiiridega loomingu kõrval loovad kindlalt kehapõhiseid töid. Roosna ja Flaki puhul võib kindel olla, et vaataja kohtub igas mõttes elavate ja liikuvate kehade ja läbimõeldud koreograafiaga, mis nõuab tantsijailt tähelepanu ja täpset sooritust.
Mängufilm „Suveniir“ („The Souvenir“, Suurbritannia-USA 2019, 119 min), režissöör-stsenarist Joanna Hogg, operaator David Raedeker. Osades Honor Swinton Byrne, Tom Burke, Tilda Swinton jt.
Mida enam mälestus sinust mind masendab, seda meelsamini sind meenutan.
Jean-Jacques Rousseau. „Julie ehk Uus Héloïse“, I osa, Julie XXV kiri.1
Tõlkepealkirjadega on meie filmilevi pahatihti hädas. Alatasa tuleb ette originaali suvalist täiendamist või asendamist omaloominguga,2 põhjendamatut algupärandisse klammerdumist (see jäetakse lihtsalt tõlkimata)3 või raskusi originaali mõtte ja konteksti mõistmisega.4 Tõlkimine on teadagi nõudlik ja subjektiivne ala, palju sõltub tõlkija keeletajust, asjatundlikkusest ja eelistustest. Sageli ei pane eestikeelsete filmipealkirjadega mööda mitte profitõlkijad, vaid filmi pealkirjastab enne selle tõlkija kätte jõudmist keegi teine: levitaja või festival. Ja nii võib pealkirja tõlge sündida juhuslikult, möödaminnes, oletamisi, kohati isegi filmi nägemata.
Antud juhul paistab tõlkepealkirjaks olevat süvenemata pandud samakõlaline võõrsõna, ilma et sel oleks eesti keeles sisulist põhjendust. Joanna Hoggi filmi pealkiri „The Souvenir“ osutab mälestusele, mitte suveniirile kui mälestusesemele, sektsioonkapis luituvale vahtkummist Vigrile. Nii et eesti keeles peaks see olema „Mälestus“ (edaspidi nii). Originaalpealkiri on laenatud prantsuse rokokookunstniku Jean-Honoré Fragonardi maalilt „Le Souvenir“, kus armastatult kirja saanud neiu lõikab kallimat meenutades noaga puutüvve tema initsiaali. Oma aja kuulsaima ja populaarseima armastusloo, Jean-Jacques Rousseau kiriromaani „Julie ehk Uus Héloïse“ kangelannat kujutaval idüllilisel pildil on filmis oluline koht nii keskse armastusloo sümboli kui ka kontrapunktina. Nii Rousseau tekstis (1761) kui ka Fragonardi maalis (1778) väljendub XVIII sajandi tundlikkus ja tundelisus – sensibilité, mis kuulutas saabuvat romantismiajastut. Ebamaisuseni idealiseeritud suured tunded, mis õieti ei mahu ega sobi karmi tegelikkusse, kõikehõlmav kirg, mille koht on pigem unelmais ja mälestustes kui argipäevas. Kaasaegsed uskusid, et Rousseau on kirjutanud romaanis endast ja oma elu armastusest, põgusast, arvatavasti platooniliseks jäänud suhtest abielus krahvinna Sophie d’Houdetot’ga, ent kirjanik ise pihtis hiljem, et romaani leegitsevad tunded on eelkõige ekstaatilise kujutlusvõime vili.5
Joanna Hogg mälestab filmis oma kunagist tegelikult aset leidnud armastuslugu märksa vaoshoitumas vormis, millega tänapäeva publikul on vahest lihtsam ühine keel leida kui Rousseau ülevoolava sentimendiga. Filmis jäävad tunded rohkem varju ja kaadri taha (aga ka kirjadesse, nagu Rousseaulgi), kuid määravad ometi loo käigu. „Ta paistab kurb,“ ütleb filmi peategelane Julie, vaadates oma nimekaimu Fragonardi pildil. „Otsusekindel,“ leiab tema armsam Anthony. „Ja väga armunud.“
Kõik need tunded avalduvad ka filmi-Julies, keda ujedalt, vahetu loomulikkusega mängib debütant Honor Swinton Byrne. Tema värbamine noore iseenda ossa on üks Hoggi suuri õnnestumisi, kuigi see tegelaskuju on Byrne’i kehastuses vaata et sama ilmsüütu ideaalarmastaja kui Fragonardi maalil ning paneb kaunitari ja koletise rollid ehk liigagi kindlalt paika, et selle üle saaks nii vaielda, nagu filmis vaieldakse. Kahtlemata on koletis naisest vanem, rafineeritum, kogenum ja rikutum Anthony (Tom Burke). Julie põhipuudus on tema sõbranna sõnutsi liigne kenadus – autobiograafiliste tegelaste sage needus, nagu on märkinud üks arvustaja.6
Kahtlemata on koletis naisest vanem, rafineeritum, kogenum ja rikutum Anthony (Tom Burke). Julie (Honor Swinton Byrne) põhipuudus on tema sõbranna sõnutsi liigne kenadus – autobiograafiliste tegelaste sage needus.
Julie kenadus pole aga teab mis puudus ega tee lugu vähem usutavaks. Hoggi käekiri on esmapilgul lihtne ja minimaalne, kuid lähivaates lihtsakoelisusest ja lihtsameelsusest kaugel. Kaua teles tegutsenud lavastaja jõudis mängufilmidebüüdini alles neljakümne kuueselt,7 kuid oli selleks ajaks juba küps, omanäoline režissöör, kes teadis, mida tahab öelda ja kuidas seda elegantselt teha. Sõna „sotsrealism“ toob ehk tegutsevaist autoreist esmalt meelde Ken Loachi või vennad Dardenne’id, kuid on omal kohal ka Briti lavastaja Hoggi puhul, kes ei vaatle realistina aga alamklassi, vaid kõrgemat keskklassi, kust ta ise pärit, olles justkui keskklassi Mike Leigh.8 Selle heal järjel ühiskonnakihi esindajaid nähakse filmides harva nii kaine ja analüüsiva pilguga kui Hoggi oma: klišeedeta, ihalemata, põlastamata ega parastamata, et ka rikkad nutavad.
Sama selge ja terase pilguga uurib tänavu kuuekümneseks saanud Hogg oma nooruspõlve, mille põhjal ta mullu valminud „Mälestuse“ väntas. See pole ainult armastuslugu, vaid ka noore filmilooja kasvu- ja kujunemislugu, mida režissööril on olnud aega üle kolmekümne aasta läbi mõelda ja selitada. Ning just kujunemisliinis avaldub ehk veel rohkem kui suhtes Julie kenaduse nõrk külg: noore, otsiva inimese ebakindlus, jäikuse puudumine, mis teeb ta korraga nii avatuks kui ka haavatavaks.
Me vist kipume vahel, ja tänavusel katkuaastal eriti, arvama, et meie aeg on kuidagi eriti sõge ja liigestest lahti, ehkki vaevalt oli elu palju lihtsam Rousseau päevil, mille pinged viisid peagi Suure Prantsuse revolutsioonini, või ka möödunud sajandi kaheksakümnendate algul, mida meenutab Hogg. Tema loo taustalt jooksevad läbi viited külmale sõjale, Iiri Vabastusarmeele ja Liibüa terroriaktidele, Londoni südalinnas plahvatanud pommidele ning Thatcheri hurraakapitalistlikule lammutustööle Briti tööstuse ja sotsiaalsüsteemi kallal.
Filmi õppiva Julie eneseotsing pole individualistlikult enesekeskne. Ta ei kapseldu oma privileegide mulli, ei arva, et just tema on heaolu ära teeninud või et vaesed on oma vaesuses ise süüdi. Empaatilise inimesena tahaks ta vändata filmi vaestest Sunderlandi sadamalinnas, kus laevaehitus parasjagu hinge vaagub. Õppejõud suhtuvad sellesse mõttesse üsna skeptiliselt, umbes nii, nagu laulis järgmisel kümnendil ühele teisele jõukale tudengineiule Jarvis Cocker: sa ei saa iial olla tavainimene, sest isegi kui lähed tööle ja üürid prussakaid täis konku, võid alati helistada isale, kes su välja aitab.9 Kas poleks parem teha kunsti millestki, mis on oma kogemusele lähemal, pärib õppejõud. Ja kui Anthony küsib, kas vaesed on millegi poolest tegelikumad kui nemad, keskklass, vastab Julie eitavalt.
Nüüd, nelikümmend aastat hiljem, saame takkajärele tõdeda, et Hogg ongi jäänud nii-öelda oma liistude juurde, väntama filme klassist, mida tunneb, ja iseenda kogemusest. Selles on mingit mõrkjat paratamatuse ja täidemineku võlu, aga ka triviaalseist, ootuspäraselt lihtsaist lahendustest hoidumise sarmi, mis on Hoggi stiil nii eetikas kui ka esteetikas: näiline kergus, vaikne vihjelisus, pikad kaadrid, palju õhku ajas ja ruumis, õhulised, kaunilt komponeeritud üld- ja keskplaanid, ootamatud lõiked, detailirohkus ja -täpsus, põhjalikult läbi mõeldud lugu, kuid tänu detailse stsenaariumi puudumisele improviseeritud ja seeläbi väga loomulikult, spontaanselt kõlavad dialoogid.
Kuid sotsiaalse tausta, eneseleidmise ja filmiharidusliku mõõtme kõrval on „Mälestus“ ikkagi ka lugu ühest armastusest, mis võib paista häirivalt ebavõrdne, ent ometi toimib mingil moel ja määral siiski, võttes mõlemalt, kuid ka andes mõlemale mõndagi. Miskipärast tundub, et siin ja praegu, riigis, mille valitsus ihkab paarisuhteisse sekkuda, on vaja meenutada elementaarset tõsiasja, et inimesed ja nende suhted võivad olla väga erinevad, ilma et need peaksid sobima või meeldima kellelegi kolmandale, olgu see minister, piiskop või kes tahes.
Sellised filmid nagu „Mälestus“ on siin abiks. Või Paul Thomas Andersoni „Nähtamatu niit“.10 Või Charlie Kaufmani „Kaalun kõigele lõpu tegemist“11, mis rõhutab, et Tolstoi eksis, väites, et kõik õnnelikud pered on sarnased, õnnetud aga igaüks eri moel õnnetu. Pereõnnes võib olla sama palju nüansse kui õnnetuses.
1 Jean-Jacques Rousseau, La Nouvelle Héloïse. A. Houssiaux, Pariis 1852–1853, lk 92.
2 Näiteks „Kohutav ilu“ („La grande bellezza“, Paolo Sorrentino, 2013) või „Pornokuninga piinad“ („People vs Larry Flynt“, Miloš Forman, 1996).
3 Näiteks „Greenland: viimane varjupaik“ („Greenland“, Ric Roman Waugh, 2020) pro „Gröönimaa“.
4 Näiteks „Pole maad vanadele meestele“ („No Country for Old Men“, Joel ja Ethan Coen 2007), mille pealkiri on pärit William Butler Yeatsi luuletuse „Bütsantsi purjetades“ (1928) esimesest lausest „See maa pole vanadele meestele“.
5 Jean-Jacques Rousseau, Les Confessions. Launette, Pariis 1889, lk 651 ja 819.
6 Danny Leigh, The Souvenir – Joanna Hogg’s story of class and creativity blurs fiction and real life. – Financial Times 28. VIII 2019.
7 „Unrelated“, Joanna Hogg, 2007.
8 Kate Kellaway, Joanna Hogg and Honor Swinton Byrne: „We should tell whatever stories we like“. – The Guardian 18. VIII 2019.
9 Pulp, „Common People“, 1995.
10 „Phantom Thread“, Paul Thomas Anderson, 2017.
11 „I’m Thinking of Ending Things“, Charlie Kaufman 2020.
Helsingi raamatumess toimub virtuaalselt, programmi saab jälgida ka Eestis
22.-25. oktoobrini toimuv Helsingi raamatumess toimub sel aastal virtuaalselt, mis tähendab, et pileti ostnud saavad messi kirjandusvestlusi jälgida kõikjal maailmas nii otse kui kahe nädala jooksul pärast messi. Messi teema on tulevik ja vestlustes on tähelepanu all nii kirjanduse tulevik kui kliimasoojenemine, inimsuhete mitmekesisus ja ühiskondlikud murrangud.
Virtuaalmessil on umbes 200 kirjandusvestlust ja esinejaid – kirjanikke, ühiskonnategelasi ja ajakirjanikke – on 400. Eestist kutsuti messile Valter Lang, kelle teos „Läänemeresoome tulemised“ (Tartu Ülikooli kirjastus, 2018) ilmus sel sügisel soome keeles pealkirjaga „Homo Fennicus“. Raamatu tõlkis Hannu Oittinen ja andis välja Soome vanim kirjastus Soome Kirjanduse Selts. Teos on saanud Soome meedias palju positiivset tähelepanu, seda on kajastanud nii Soome rahvusringhääling Yle, telekanal MTV kui mitmed ajalehed. Valter Langi esineb raamatumessil neljapäeval, 22. oktoobril kell 16.30. Teda intervjueerib Helsingi ülikooli läänemeresoome keelte professor Riho Grünthal.
Helsingi raamatumess on Soome suurim kirjandussündmus, kus oma värskelt ilmunud teoseid tutvustavad Soome tuntuimad kirjanikud. Sel aastal näiteks ka Eesti lugejale tuttavad Tommi Kinnunen, Kjell Westö ja Kari Hotakainen. Väliskirjanikest annavad messil ingliskeelse intervjuu Ken Follett, Camilla Läckberg, Camilla Grebe, Jo Nesbø, Lars Kepler ja Heather Morris. Messi programmijuht Ronja Salmi sõnul ootab ta suurima põnevusega laupäeval kavas olevat Elizabeth Strouti ja Sofi Oksaneni vestlust.
Messikava on kodulehel www.helsinginkirjamessut.fi , kust saab hankida ka pileti, millega saab messiprogrammi vaadata kuni 8. novembrini. Samal aadressil ja sama ajani pakuvad messil osalevad kirjastused oma raamatuid soodushindadega. Raamatute ostmiseks pole vaja messipiletit soetada.
Helsingi raamatumessi korraldab Helsingi messikeskus koostöös Soome Kirjastuste Liidu ja Soome Raamatukaupmeeste Liiduga. Eesti esinemist messil korraldab Eesti Kirjastuste Liit ja toetab Eesti Kultuurkapital.
Alates reedest, 23. oktoobrist on Tartu Kunstimaja suures saalis avatud Karel Koplimetsa isikunäitus „Juhtum nr 16. Hirmu elemendid (5 võimalikku maailmalõppu)”, mis tegeleb maailmalõpustsenaarimite ning nende käsitlemisega mängufilmides. Kuraator on Kaisa Maasik.
Uus projekt jätkab Koplimetsa huviga hirmude ja paranoiade vastu, võttes lähtepunktiks ulmefilmid inimkonna hukatusest. Antud süžeed on näitusesaalis kõrvutatud kliimamuutuste tagajärgedega, mis on filmikunstis üllatavalt vähelevinud. Kuigi kassahittides ei saabu viimnepäev meie ökoloogilise ignorantsuse tagajärjel, siis ei saa see tõenäoliselt olema ka niivõrd ulmeline ja plahvatuslik kui kinokultuurile seda kujutada meeldib.
Karel Koplimets (snd 1986) on kunstnik, kes loob peamiselt narratiivseid ruumiinstallatsioone, mille kandvate osadena kasutab kaamerapõhiseid meediume. Varasemalt peamiselt paranoiade, hirmude ja kriminaalsusega tegelenud kunstnik on viimaste projektidega käsitlenud majanduslike ja geopoliitiliste situatsioonidega seotud nähtusi. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonna ning täiendab end 2020. aastast kaheaastases HISKi residentuuriprogrammis Belgias. 2020. aastast on Koplimets kunstnikupalga saaja.
Näitus jääb avatuks 15. novembrini 2020.
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12–18. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
