Toeta
Otsi

ühismeedia

  • Eesti ravimtaimedest VII

    AIN RAAL, KRISTEL VILBASTE

    Olgu siiski ära öeldud, et ilu on vaataja silmades ja naistepuna on üks ütlemata ilus lill, mille õite filigraansus on omal ajal olnud inspiratsiooniallikaks nii pitsipunujatele kui ka kullasseppadele. Õite kuld ja viietine kuningakroon vajab vaid palju-palju lähemalt imetlemist.

    „Pane tunde järgi“

    Vanarahva nõiaköögis on ikka olnud tähtis osa tunnetel. Nii toitudesse kui ka rohtudesse lisati üht või teist taime tunde järgi, seepärast ongi raske üht või teist vana retsepti täpselt järele teha. Küll on „tunde“ mõõtühikuks peetud siiski näpuotsatäit, aga seegi on sama umbmäärane mõõt.

    Toidule lisati soola kolm näpuotsatäit, kolm näpuotsatäit soola kulus ka piirikivile puistamiseks, et pahad vaimud oma talu piiridest eemale peletada. Kaetiserohtu ehk nõmm-liivateed pandi teevee sisse kolm näpuotsatäit köha­rohuks.

    Nimetissõrm ja pöial on olnud läbi aegade kõige tundlikumad kehaosad, nendega saab katsuda riide headust, mulla viljakust, aga ka taimede väärtust.

    Kindlasti saab sõrmede vahel kindlaks teha seda, kas taim on piisavalt kuiv ja kas on tegemist ikka õige taimega, sest just taimelehti sõrmede vahel hõõrudes saame teada, kui kare ta on või kuidas mingi taim lõhnab. Kuigi tänapäeva inimesed on lõhnatundlikkuse sageli kaotanud ja neil pole ka varasemat kogemust, mismoodi peaks üks või teine looduses kasvav taim lõhnama, on meil siiski mingid teadmised aiataimede lõhnadest ja oleme võimelised neid kõrvutama.

    Sõrmedega muljudes on vanarahvas taimi tundnud ka muudmoodi. Kui vett lisada ja taim veidi vahutab, on see näiteks vahulill või seebilill.

    Kuid on üks imeilus kollaste õite ja roheliste lehtedega taim, mille näpuotste vahel hõõrumine annab sõrmedele veripunase värvi. Nii punase, et see isegi veidi hirmutab ja tundub justkui nõidusena. Kas see on ikka taim, ega ometi loom? See pole ju võimalik? Veri. Veri ja tema punane on elu sümbol. Vanim side inimese ja muu maailma vahel on ikka olnud vereside. Pole ime, et meie vanarahvas sellist imet tähtsaks pidas ja andis taimele meie taimeravis erilise koha. See taim on naistepuna (Hypericum).

    Veretähendusega taim

    Just see, et taime kehast pigistamisel otsekui verd välja immitseb, on andnud sellele ka erilise rolli. Verega on seotud kogu teda puudutav pärimus. Ta on olnud abiks veresideme sõlmimisel, viinalille pandi kosjaviina sisse – siis olevat viin võimsam ja armuasjade ajamine kindlam. Ja isegi suure verejooksu suutvat kinni panna viinapunatee, verd tarretava vahendina kasutati seda isegi noaga haavamiste korral, mida pulmades-pidudes ikka ette tuli.

    Räägitakse, et nii võimsat taime, mille sees sulaselge veri, pole vanakurat sugugi tahtnud inimestele abiks jätta ja püüdnud nõelaga lehti ükshaaval torkides taime hävitada. Jumalaveri on püsinud taimes kindlalt ja „nõelaaugud“ on tänini alles. Läbipaistvad näärmetäpid liht-naistepuna lehtedel.

    Viimastel aastatel on hakatud rahvatraditsiooni järgides maarjapäeval, just kevadel, mil noortel veri sees keema läheb, jooma veini või punast mahla maarjapunana. Algselt oli vanarahva maarjapunaviina sisse pandud naistepunaoks. See taimeke värvis viina tõesti veripunaseks ja kui veri näkku tõusis, värvusid punaseks ka maarjapuna joonud naised. Punaste põskedega naised olid vanasti ilu etalon. Maridel ja Maarjatel oli õigus seda nimepäevapuna ka teistele tüdrukutele jagada. Noorte lehtede korjamise järgi ennustati tulevikku: kui taim eritas punast mahla, siis tähendas see head, aga kui mahl oli värvitu, siis muret ja häda.

    Kusjuures just naiste kuupuhastuse puhul võis naistepuna vere kinni panna või hoopiski lahti teha, puuduvad „päevad“ esile kutsuda. Aga kui kuuverd ikka enam ei tulnud ja hoopis lapse sünnitamiseks läks, siis ummuksis keedetud „naistepäästja“ aitas sünnitamist kergendada, suurt verd ära hoida.

    Küllap oli selles kõiges usku omajagu, aga teist nii võimsat naistetaime meil polegi. Ja kui maailm tunneb selle taime puhul eelkõige ristiusu pärimuslugusid, siis vana põhjamaa saaga räägib ka sellest, et taim on tekkinud hoopiski Odini verest. Ta olevat suvisel pööripäeval loomariigis ülevaatust toimetanud ja väsinud sellest väga ära. Heitnud siis koopapõrandale pikutama, aga üks hirmus metskult tulnud koopasse ja haavanud teda kihvadega. Sellest verest, mis jooksnud, tekkisid jaanililled. Muide, just jaaniööl või pööriajal korjatud lilled olevat kõige väekamad, eriti veel, kui need on pärjaks punutud ja pärjaga on jaaniööl tantsitud.

    Räägitakse ka seda, et nii võimsat taime, mille sees sulaselge veri, pole vanakurat sugugi tahtnud inimestele abiks jätta ja siis püüdnud ta nõelaga lehti ükshaaval torkides taime hävitada. Jumalaveri on püsinud taimes kindlalt, nii et taim on meil ikka alles, abiks kõikidele naistele. Need „nõelaaugud“ on tänini alles, liht-naistepuna on nende järgi ka oma liiginime perforatum saanud. Keskaja õpetlane Paracelsus on arvanud, et selline perforeering andis kindla loodusliku või kõrgemalt poolt tuleva signaali sellest, et naistepunaga saab ravida torkehaavu või üleüldse haavu. Sarnast ravitagu sarnasega, nagu ütleb iidne ravitarkus – usk õigemini.

    Vahet saab meil tavalisemate liht- ja kandilise naistepuna vahel teha jälle näputunnetust kasutades: kandilise naistepuna vars on näpu vahel keerutades neljakandiline, liht-naistepunal aga ümar, kahe kandiga. Aga tunnetuse teke eeldab, teadagi, vilumust.

    Paljastame punastama paneva profiili

    See pole veel kõik. Kui heita pilk Eesti etnomeditsiini andmebaasi HERBA1 ja küsida, mida meie rahvameditsiinis naistepuna endast kujutab, siis võtab silmad kirjuks, kuid paneb samal ajal õlgu kehitama. Märksõna „naistepuna“ annab 47 vastet ja siin on selle rahva­pärase taimenimetusega seotud haiguste loetelu täies aus: ehmatus, gripp, haav, põletushaav, haigus määratlemata, haudumine, iluravi, jooksva, kidi, kõhuhaigused, kõhulahtisus, kõhupuhitus, kõhutõbi, kõhuvalu, köha, külmetushaigused, luuvalu, maksahaigused, maohaigus, menstruatsioonihäired, mitme haiguse vastu, naistehaigused, neeru- ja põiehaigused, närvihaigus, palavik, peavalu, põletik, rahutus, rinnahaigus, seedehäired, seest haigus, soolatüükad, sünnitus, uriinipidamatus, valged, venitus, verejooks, verekusemine, verevaesus, vesitõbi, vähk, vere puhastamine, reuma, paistetus, haigus tuvastamata, astma, vererõhuhäired. Siit sünnib küsimusi vaata et rohkem kui selgeid vastuseid.

    Esiteks selgub, et nimetuse „naiste­puna“ all on vanarahvas silmas pidanud järgmisi taimi: harilik iisop, harilik metsvits, harilik pune, harilik vereurmarohi, hõbemaran, kandiline naistepuna, liht-naistepuna, mägiarnika, nurmnelk, põldmünt – ehk siis lisaks kahele naiste­puna liigile kaheksa muud liiki. Pole selge, milliseid tervisehädasid just kandi­lise naistepuna või liht-naistepunaga arstida üritati.

    Teiseks, nimetuse „naistepune“ alt jookseb meie palge ette 14 vastet ja need on: ehmatus, haigus määratlemata, jooksva, maa-alused, menstruatsioonihäired, naistehaigused, neeru- ja põiehaigused, ohatused, rabandus, seest haigus, sünnitus, venitus, verekusemine, väsimus. Hea uudis on siiski see, et selle nimetuse all olevat rahvameditsiinis tuntud üksnes liht-naistepuna. Raske uskuda, aga see selleks, andmebaas pakub mängulusti veel kauaks. Nii saame uurida sarnaste nimetustega seonduvaid terviseprobleeme ja taimeliikide arvu, näiteks mitmuseline „naistepunad“ toob platsi tosina näidustusi ja lisaks liht-naistepunale hariliku kuldvitsa ja hariliku pune, „naestepuned“ aga kolm näidustust (haav, kärnad, ohatused), kuid ainsa taimena liht-naistepuna. Naistega seoses jagub uurijale lusti veel kauaks: naiseniinepuu, naisteniinepuu, naisnõges, naispujud, naiste sõnajalg, naiste-jooksvarohud, naistemarjad, naistenõges, naistepaju, naistepujud, naistepäästja, naisterohi.

    Kolmandaks, see ei ole veel kõik: usin rahvameditsiini süveneja peaks nüüd lähenema ka teisest otsast, nii-öelda punast pidi. Siin saab üht-teist küll välistada (nt punane kärbseseen, punane peet, punane ristikhein jm), aga vaatevälja jääb ikkagi paras rida huvi tekitajaid: puna, punand, punaein, punand, punane härjapea, punane puju, punane vereroht, punarohi, punased, punased pirdid, punased pujud, punatõverohi, pune, puned, punejad, punejas, punerdaja. Taimede rahvapärastes nimedes mitte komistama manitseb paljude teiste näidete seas põldosi, mis oli rahva seas tuntud koguni „kuusena“. Tuleb nõus olla, et põldosi ja harilik kuusk, mis nime poolest justkui üks- ja seesama taim, näevad ikka erinevad välja küll. Et lugu põldosjaga veel segasem oleks, siis mainitagu, et seda tundis rahvas ka põldmänni nimetuse all, mille peale annab ikka tulla küll.

    Kui aeglaselt hüperitsiin veega ekstraheerub?
    Katsetes on kotikestesse pakendatud naistepuna tööstuslikku droogi mitmel moel veega töödeldud.
    Ülemine foto näitab, et vasakpoolse kolvi sisu on märksa tumedam, mis näitab, et droogi kuuma veega seisma jätmisele tuleb eelistada selle keetmist, mis soodustab silmanähtavalt hüperitsiini ekstraktsiooni.
    Keskmine foto näitab, et kaks kotikest annavad ootuspäraselt toimeainete poolest rikkama tõmmise kui ühest kotikesest tehtu.
    Kolmas, alumine foto näitab, et 1) kui kaks kotikest 15 minutit keeva veega tõmmata lasta; 2) tõmmis pealt ära valada ja samu kahte kotikest 15 minutit keeta; 3) tõmmis pealt ära valada ja neid kaht kotikest 30 minutit keeta, siis saame tulemuseks peaaegu sama kangusega tõmmised.

    Neljas probleem siit tulenebki: taimede rahvapäraste nimetuste näilises selguses varitsevad meid tõsised riukad. Nüüd jõuame põhilise juurde. Milleks siis ikkagi naistepuna rahvameditsiinis kasutati? Eks ole, nõnda lihtsalt põhjapanevat kokkuvõtet ei saagi teha. Kõige kindlam on tõdeda, et naistepuna, temaga segi aetud taimede ja samade nimetustega taimeliikide kasutusalad tervise turgutamisel on paraku arusaamatult laialivalguvad. Nii et naistepuna paneb meesuurijagi punastama. Siiski ei tohi selles saias märkamata jätta ka kaht rosinat: ehmatus ja rahutus.

    Maailma taimede esikolmiku hulka

    Niisiis, naistepuna kasutati rahvameditsiinis justkui iga haiguse vastu ja seda pandi teesegudesse teistele droogidele seltsiks. Seda seni, kuni jõuti avastuseni, et naistepuna on tõsiseltvõetav looduslik antidepressant. Uuringud hakkasid sellisele toimele viitama aastatel 1980–1990 ning hilisemad katsed on seda kinnitanud.

    Juhtus nii, et naistepunast kui tagasihoidlikust pardipojast sai ühtäkki maailma üks esileedisid: igatahes vuhises ta 1990ndate keskel uue tähena maailma ravimtaimede esikolmiku hulka. Edetabeli aluseks oli ravim­taimepreparaatide läbimüügist laekunud rahasumma. Ja depressioon ähvardab ju ometi iga tsiviliseeritud inimest.

    Mis need teised kaks esikolmiku hulka kuuluvat ravimtaime siis olid? Üks neist oli harilik ženšenn (Panax ginseng), mille füüsilist ja vaimset töövõimet suurendav toime kulub mingil eluperioodil meist pea kõigile ära. Ja kolmas oli küüslauk (Allium sativum), mille kolesteroolisisaldust reguleerivat mõju on vaja kõikidel nendel, keda kipub kollitama komplekshaigus metaboolne sündroom, ja neid on oh kui palju. Tõele au andes tunnistagem, et eks sedasorti populaarsuses ole märkimisväärne osa ka moel. Seda tõendab hästi asjaolu, et mainitud kolm taime nii kõrgeid kohti enam ei hoia. Praegusel ajal on moes must pässik, mille kasulikkus on rutakalt üle hinnatud või öelgem siis leebemalt: ei ole veel teaduslikku tõestust leidnud.

    Kolm komplimenti Euroopa Ravimiametilt

    Naistepuna kuulub nende väheste taimede hulka, mille kasutamist loeb Euroopa Ravimiamet tõenduspõhiseks. Olgu võrdluseks mainitud, et meie raamatutes „Eesti ravimtaimed“ I ja II käsitletud 120 taimest on tõenduspõhiseid vaid kuus liiki ehk 5% ja naistepuna on nende seas. Võrdluseks veel: Euroopa Ravimiamet peab piisavalt uurituks 56 nimetatud raamatutes käsitletavat taimeliiki, mis lubab neid soovitada traditsioonilise ravivahendina. Seega siis poolt meie käsitletud ravimtaimedest on piisavalt hästi või esialgselt uuritud, selleks et pidada nende kasutamist põhjendatuks. Naistepunasse puutuvat võib võtta kui ravimiameti komplimenti, õigupoolest on neid komplimente koguni kolm. Euroopa Ravimiamet tunnistab tõenduspõhiseks kolme naistepuna kuivekstrakti kasutamist. Kuivekstrakt saadakse droogi ekstraheerimisel mingi lahustiga, enamasti erineva kontsentratsiooniga etanooliga, kusjuures lahustina kasutatav vedelik eraldatakse ja järele jääb pulber. Sellisest kuivekstraktist valmistatakse omakorda mitmesuguseid tööstuslikke farmatseutilisi preparaate, näiteks tablette. Need kolm naistepuna kuivekstrakti üksteisest suurt ei erinegi, aga pandagu tähele, et saatan on siingi detailides.

    A. Kuivekstrakti saamiseks on kasutatud 3–7 osa droogi ja 1 osa 80% etanooli.

    B. Kuivekstrakti saamiseks on kasutatud 3–7 osa droogi ja 1 osa 80% etanooli.

    C. Kuivekstrakti saamiseks on kasutatud 2,5–8 osa droogi ja 1 osa 50–68% etanooli.

    Erinev kogus droogi võetakse põhjusel, et droogipartiid sisaldavad erinevas hulgas naistepuna toimeaineid ja seega tuleb soovitava toimeainete kontsentratsiooni saamiseks võtta droogi kord vähem, kord rohkem. Etanooli kontsentratsiooni vahemik 50–80% viitab sellele, et vajalik kogus toimeaineid ekstraheerub droogist keskmise kanguse kuni kange etanooliga. Nende ridade vahel on kirjas seegi, et veega ei maksa naistepuna toimeaineid ekstraheerida.

    A- ja B-ekstrakti kasutatakse nõrkade ja keskmiste depressiivsete juhtumite ravis, C-ekstrakti aga keskmise depressiooni lühiaegseks raviks. A-ekstrakti võetakse ühekordselt 300–600 mg 1–3 korda päevas ehk kuni 1800 mg päevas. B-ekstrakti manustatakse ühekordselt 900 mg üks kord päevas ehk ka ööpäevas 900 mg. C-ekstrakti tuleb aga võtta kas ühekordselt 612 mg päevas või ühekordselt 250–650 mg kaks-kolm korda päevas ehk 500–1200 mg päevas. Jutt käib siis ekstrakti sisaldusest tööstuslikes naistepuna ravimpreparaatides. Tähtis on ka ravikuuri kestus: A- ja B-ekstrakti tooteid võetakse jutti neli nädalat, C-ekstrakti kuni kuus nädalat ja kui depressioon ei möödu selle ajaga, tuleb nõu pidada apteekri või arstiga. Naistepunapreparaate ei anta alla 18aastastele.

    Toode tuleb osta apteegist ja nagu ravimiinfolehelt on lugeda, võib see väga paljude ravimitega avaldada koostoimeid. Seega paljud püsivalt ravimeid tarvitavad inimesed endale naistepuna lubada ei saa. Teiseks, naistepuna tarvitamise ajal tuleb hoiduda päevitamisest, sest kujuneda võib eriomane mürgistusseisund, hüperitsism. Ja takkapihta, nii nagu ravimite korral tihti, naistepuna kõikidele depressiooni all kannatajatele ei sobi – vajalik on isiklik seos enda ja naistepuna vahel välja selgitada katse ja eksituse meetodil.

    Hoiaks raha kokku? Mida katsed näitasid

    Või hoiaks õige depressiooni ajal raha kokku ja teeks tööstuslike preparaatide manustamise asemel naistepunast hoopis koduse keedise? Ei soovita, ja põhjusi on siin kolm.

    Esiteks on ülal juba mainitud, et naistepuna toimeained veega piisavas hulgas ei ekstraheeru. Nii see naistepuna depressioonivastase toime eest vastutavate hüperitsiinide (hüperitsiin, pseudohüperitsiin, isohüperitsiin, protopseudohüperitsiin) ja hüperitsiini enda ning hüperforiini puhul paraku on. Kodusel vesitõmmisel puudub seega piisav tõhusus.

    Teiseks, eriti halvasti ekstraheerub droogist vesitõmmisesse punast värvi andev hüperitsiin, mida illustreerib foto. Need on ise tehtud katsed, kus püüti pakendatud kotikestes naistepuna tööstuslikku droogi mitmel moel veega töödelda. Foto ülemine osa näitab, et vasakpoolse kolvi sisu on märksa tumedam, mis näitab, et droogi kuuma veega seisma jätmisele tuleb eelistada selle keetmist, mis soodustab silmanähtavalt hüperitsiini ekstraktsiooni. Keskmine foto näitab, et kaks kotikest annavad ootuspäraselt toimeainete poolest rikkama tõmmise kui ühest kotikesest tehtu ehk siit järeldub: üks kotike pole otstarbekas droogi kogus. Kolmas, alumine foto näitab, et 1) kui kaks kotikest 15 minutit keeva veega tõmmata lasta; 2) tõmmis pealt ära valada ja samu kahte kotikest 15 minutit keeta; 3) tõmmis pealt ära valada ja neid kaht kotikest 30 minutit keeta, siis saame tulemuseks peaaegu sama kangusega tõmmised. See näitab kujukalt, kui aeglaselt hüperitsiin veega ekstraheerub. Kes soovib, võib seda rida edasi jätkata: tõmmis kõrvale, samu kotikesi keeta 45 minutit, siis jälle tõmmis kõrvale ja samu kotikesi keeta 60 minutit jne. Seega peaks selge olema, et naistepunast tavalisel moel vesitõmmist tehes viskame peamise osa hüperitsiinist koos droogiga minema. Pole põhjust siis ka toimet väga oodata.

    Kolmandaks tuleb vahet teha naistepuna kahel Eestis kasvaval liigil (kandilisel naistepunal ja liht-naistepunal), mis mittebotaanikul nõnda kerge ei olegi. Naistepuna depressiooni vähendavad preparaadid valmistatakse liht-naistepuna ürdist ja sellel on Eestiga seoses kindel seos. Meie uurimus2 näitas, et kui võrrelda Eestis kasvava liht-naistepuna (42 uuritavat näidist) ja kandilise naistepuna (16 näidist) keemilist koostist depressioonivastaste hüperitsiinide ja hüperforiini osas, siis võib järeldada, et kuigi mitmes teiste autorite uurimuses on jõutud järeldusele, et hüperitsiine on kandilises naistepunas rohkem, kui liht-naistepunas, siis meie tööst selgus, et kandiline naistepuna sisaldab vaid 0,04% võrra rohkem hüperitsiine kui liht-naistepuna. Selline erinevus toimet küll ei mõjuta. Veel selgus, et erinevalt liht-naistepunast ei sisaldanud kandiline naistepuna peaaegu üldse hüperforiine. 2011. aastal kogutud kandilise naistepuna proovidest ei leitud hüperforiine üldse arvestataval määral ning 2010. aasta proovide hulgas oli vaid kaks juhtu, kus hüperforiini sisaldus oli üle 2%, mis on mitukümmend korda rohkem kui kandilise naistepuna keskmine hüperforiinide sisaldus, kuid jääb kümneid kordi alla hüperitsiinide hulgale liht-naistepunas. See tõsiasi viitab kandilise naistepuna eri kemotüüpide olemasolule Eestis ja annab selge eelise liht-naistepunale, aga veel kord: tööstuslike preparaatidena.

    Niisiis ei ole looduslik alati valikutest parim.

    1 http://herba.folklore.ee

    2 Linda Rusalepp, Ain Raal, Tõnu Püssa, Uno Mäeorg, Comparison of chemical composition of Hypericum perforatum and H. maculatum in Estonia. – Biochemical Systematics and Ecology, 2017, 73, 41–46.

    Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria I osa Eesti ravimtaimedest „Sild üle vaevavete ehk Kuidas murda etnomeditsiini koodi“ 24. jaanuari Sirbist.

    Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria II osa Eesti ravimtaimedest „Kange kadakas kangutab tõekspidamisi ehk Kuidas igast haigusest lõpuks Opel saab“ 28. veebruari Sirbist.

    Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria III osa Eesti ravimtaimedest „Püha pärn ja kuri koroonaviirus ehk Kuidas lõhmus meile raskel ajal korda läheb“

    Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria IV osa Eesti ravimtaimedest „Kuidas isegi palderjan ilma Leninita läbi ei saanud ehk Kuidas vanast rahvaravimist igati parketikõlblik Euroopa ravimtaim sai“ 22. mai Sirbist.

    Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria VI osa Eesti ravimtaimedest “Mürgine maikelluke, mida lihtsurelik ise endale sisse võtta ei julgenud ehk Taparelvad metsateel ja mõtetes”.

    Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria VIII osa Eesti ravimtaimedest “Põdrakanep ehk Kuidas suurem suguvend pajulilledele koha kätte näitab”

  • Põletavate pintslilöökidega maalitud armastuslugu

    KEIU VIRRO

    Mängufilm „Põleva tütarlapse portree“ („Portrait de la jeune fille en feu“, Prantsusmaa 2019, 122 min), režissöör-stsenarist Céline Sciamma, operaator Claire Mathon, heliloojad Para One ja Arthur Simonini. Osades Adèle Haenel, Noémie Merlant, Valeria Golino, Luàna Bajrami jt.

    Céline Sciamma „Põleva tütarlapse portree“ on erakordselt mõjus armastuslugu – ja nii palju enamat: kummituslik ood kunstile, naise pilgust lähtuv poeetiline ja delikaatse huumoriga põimitud sotsiaalse hierarhia käsitlus.

    Filmi keskmes on kahe naise romaan. XVIII sajandi Prantsusmaal reisib kunstnik Marianne (Noémie Merlant) maalima Héloïse’i (Adèle Haenel). Kloostrikoolist naasnud noor naine peab krahvinnast ema soovil peagi abielluma itaallasega, keda ta kunagi kohanud ei ole ja kellele tahetakse saata tema portree. Héloïse on abielu vastu, mistap ei ole ta üles näidanud ka erilist soovi kunstnikule poseerida. Marianne’i esitletakse seltsidaamina, ent tema ülesandeks on tegelikult Héloïse’i hoolega jälgida ja mälu järgi maalida – keerulised ajad, keerulised meetodid.

    Céline Sciamma on kasutanud ajastut oskuslikult, et peegeldada toonaste piirangute kaudu ka tänapäeva. Nii muutusi kui ka seda, mis muutunud ei ole. Kõike ümbritseb koodina kunst. Selle kaudu jutustatakse naiste armastusest ja naise vaatest elule, (võimu)suhetele. Kujundid korduvad ja rütmistavad filmi, ka põleva tütarlapse kuju: filmi algul sündmustikku või õigupoolest mälestusi käivitava maalina, kui Marianne süütab eelmise kunstniku näota jäänud maali otse südame kohalt, ning transilaadses stseenis lõkke ääres, kui Héloïse’i kleit tuld võtab. Iga maal esindab filmis üht olukorra nägemise viisi: kas reeglipärast ja elutut või reeglivastast ja tundeküllast, kord korda, kord tabusid eiravat. Kunsti kaudu (maalid, aga ka muusika) saavad kaks naist teineteisega kohtuda ka siis, kui nad (enam) füüsiliselt koos olla ei saa.

    Kunstniku ja muusa suhe ning naiste armastus arenevad rööbiti. Peategelased on paigutatud elama aega, mil võrdsusest naiste ja meeste vahel rääkida ei saa. Olgugi et nad on pärit sotsiaalselt eri taustsüsteemist, on naised omavahel võrdsemad, kui võiks kumbki olla ühegi mehega. Muidugi, nendegi võimalused pole võrreldavad. Héloïse’ilt kui kõrgklassi naiselt oodatakse talle määratud raja järgimist. Ühtlasi sõltub ta majanduslikult (tulevasest) perekonnast. Marianne’i privileeg on mitte abielluda: materiaalset survet ei ole, sest ta võib üle võtta isa töökoja. Kunstnikuna on normist kõrvalekaldumine mõnevõrra lubatud, ent piirid ei lase end siiski unustada.

    Üks võti avamaks Marianne’i arusaama armastusest on kirjandus. Ühes stseenis loevad naised Orpheuse ja Eurydike lugu ja arutavad stseeni üle, kus Orpheus vaatab keelust hoolimata enne Hadesest väljajõudmist tagasi ja kaotab seeläbi Eurydike igaveseks. Marianne pakub, et ehk ei ole Orpheuse valik mitte armastaja, vaid poeedi oma, kui ta valib igavese kooselu asemel mälestuse Eurydikest. Müüdi tõlgendus peegeldub naiste omavahelises suhtes: kunstitõde võib üle mängida selle, mida võimaldaks reaalne elu.

    Céline Sciamma on „Põleva tütarlapse portreed“ nimetanud naise pilgu (female gaze) manifestiks. Meenutuseks: selles peegeldub mehe pilgu (male gaze) mõiste, mille tõi 1975. aastal laiemalt käibele kirjanik ja režissöör Laura Mulvey. Filmides tähendab see naiste kujutamist maskuliinse objektistava perspektiivi kaudu: see võib olla kaamerasilm, meessoost näitleja pilk naissoost näitlejale, publiku pilk. Mees on aktiivne pool, naine passiivne ja kaunis iluasi, kes laseb mehel tegutseda. Viimastel aastatel räägitakse aga üha enam naise pilgust. 2016. aasta Toronto filmifestivalil tõi selle välja filmitegija Jill Soloway. Naisest on saanud (seksuaalse) objekti asemel keegi, kes tunneb, kui teda vaadatakse, ja vaatab ka vastu.

    Sellise vaatega sobib alastuse ja füüsilise armastuse näitamine filmis. Sciamma on selle teema lahendanud delikaatselt, ehkki midagi häbenemata. Vaatajale ei näidata räiget naistepornot lihtsalt selle pärast, et see on võimalik. Ometi on kirglikud suudlused, peegel häbeme ees, sõrmed uurivad teise keha … Kirge näidatakse siin nii, et see tekitab võimsamaid emotsioone kui ükskõik kui realistlik või naturalistlik puhas panemine.

    Marianne’i (Noémie Merlant, paremal) esitletakse seltsidaamina, ent tema ülesandeks on tegelikult Héloïse’i (Adèle Haenel) hoolega jälgida ja mälu järgi maalida.

    Mehi on filmis näha vähe ja nad ilmuvad vaid vilksamisi, rekvisiitidena. Õigupoolest ei objektistata ei mehi ega naisi, mehed on lihtsalt kõrvale jäetud. Seda enam, et füüsilise kohaloleku puudumisest hoolimata hoiab ajalooline kontekst ühes võimusuhetele viitamisega niigi meeles, kuivõrd palju sõltusid naised selles ajas mehest. Muu hulgas meenutatakse sedagi, et naissoost kunstnik ei tohtinud maalida alasti meest (või kui, siis salaja). Marianne signeerib oma töid kohati isa nimega, et need saaksid võrdväärse kohtlemise osaliseks, s.t oleksid kunstniku, mitte naiskunstniku teosed.

    Ühes esimestest stseenidest, kui film on raamistuselt sisule liikunud, hüppab Marianne merre. Maalimistarbed on vette kukkunud. Paadis on hulk mehi, aga ta ei pöördu nende poole. Marianne lahendab olukorra ise. Hiljem näeme Marianne’i, rasked kotid üle õla, läbiligunenud kleit seljas, mäest üles turnimas ja astumas uue asupaiga poole, kuhu on ilmselt üsna palju maad (päike jõuab juba loojuma hakata). Algusest peale tehakse vaatajale selgeks: see naine ei ole nõrgem sugupool ega kannataja.

    Üks võimsamaid kõrvalstseene on seotud noore teenijanna Sophiega (Luàna Bajrami). Kolmandana pilti sekkuv teenijatüdruk rõhutab veelgi tegelaste hierarhiavaba suhet. Tõsi, selline suhteline võrdsus toimib vaid mõne päeva jooksul, kui Héloïse’i ema, krahvinna, on eemal ja noored naised omavahel. Sophie on rase, ent ei soovi last ja plaanib aborti tolle ajastu vahenditega. Sophied aidates ei avaldu naiste klassivahe, vaid teineteisemõistmine. Selline solidaarsuse väljendus tundub režissööri valikuna vaata et idealistlikki.

    Noore naise otsust ja selle elluviimist näidatakse suurema tundlemiseta. Teenijatüdruku otsus on talle XVIII sajandi meditsiini võimaluste (puudumise) kontekstis küllap eluohtlik, aga valik on selge. Valu, mis ekraanilt vaatajani jõuab, on eelkõige füüsiline. Sophiega seotud stseenil peatun pikemalt muu hulgas ka seetõttu, et see on kõneaineks ka tänapäeval. Abordiga seotud seadused ja eetilised küsimused kerkivad ikka ja jälle päevakorda ka Eestis. Ent näiteks USAs uuriti hiljuti põhjalikult naisi, kes on teinud aborti, ja neid, kellele seda ei võimaldatud. “Tagasisaadetute uuringu” („The Turnaway Study“) autor Diana Greene Foster rääkis saates „Värske õhk“ („Fresh Air“) Terry Grossile sedagi, et tema uuring ei puuduta kuidagi abordi eetilist poolt ehk küsimusi, mis hetkest on loode inimene ja millised õigused tal on. (Põhjalikku arutelu sel teemal saab lugeda näiteks antoloogiast „Bioeetika võtmetekste“.)

    Uuring puudutab puhtalt naiste heaolu ja selle tulemused on ühesed: kui võrrelda samast ühiskonnaklassist ja ka muidu võrreldava taustaga naisi, kellest ühed on aborti teinud ja teised on seda teha tahtnud, ent see pole olnud võimalik, siis on esimeste elukvaliteet üsna üheselt parem. Vaimne tervis ja majanduslik olukord on edasises elus parem naistel, kes on saanud aborti teha. Ebasobivas suhtes (vägivaldne mees, vägistamine, keegi, kellega ei soovita perekonda luua vms) saadud laps aheldab naise olukorda, kust tal võib olla keeruline vaimselt tervemasse ja ka majanduslikult paremasse seisu jõuda. Kui naine saab lapse talle sobival ajal ja tingimustel, on suurem ka tõenäosus, et temast saab suurema pere ema.

    Filmis võib teenijannast, keda näidatakse kui ratsionaalset ja arukat tütarlast, oletada, et tõenäoliselt on ta teinud oma arvestused. Seda, kui enesestmõistetavalt kaks teist naist teda tema teekonnal aitavad, võib tõlgendada kui naiste jagatud arusaama olukorrast, kus pole midagi arutada. Muide, ka kogu selles protsessis ei kohta ühtegi meest. Fookuses on naise otsus, mitte see, kas või kuidas on sellega seotud mees. Filmis (nagu mainitud uuringuski) ei arutata otsuse eetilisuse üle, ehkki režissööri seisukohta pole keeruline oletada.

    Muljetavaldav on see, kuidas „Põleva tütarlapse portrees“ on kasutatud muusikat. Filmis on nimelt peaaegu selleta läbi aetud ja nii tõusevad eriliselt esile üksikud stseenid, mis on muusikaga täidetud. Unenäolises stseenis naistest lõkke ääres kogub kummituslik a cappella koorimuusika üha hoogu, kuni tekitab transilaadse tunde. Vivaldi viiulikontsert nr 2 g-moll on aga naiste omavaheline kood. Kui Marianne jäädvustab Héloïse’i maalile, siis Héloïse’i mällu jäädvustub Marianne selle viiulikontserdi kaudu.

    „Põleva tütarlapse portree“ on ood armastusele ja kunstile, tõstes esile kunsti kui vahendaja, jäädvustaja, ärgitaja. Film eirab lugu, mille lõpp saab olla vaid õnnelik või traagiline. Kaks naist on mõlemale olulise armastusloo osalised, ent filmis ei ole piiratud neid vaid sellega.

  • Järsku ongi hea kiire mööda lasta?

    PEETER SAUTER

    Küllap olen varemgi heietanud, milline on hea pealkiri. Lihtne rehkendada, ometi keeruline teha! Autoril on raske raamatule head pealkirja leida, sest ta on oma asjale liiga lähedal, teab tekstist liiga palju ja tahaks kas öelda kõik ära või siis trotsist asja sisu kohta üldse mitte midagi öelda. Iga napp vihje oleks mannetu, aga pikk jura barokne, võlts ja tehislik. Sellest nõiaringist väljapääsu pole ja siis on hea, kui pealkirjategemise saab delegeerida toimetajale või sõbrale-semule-naisele-lapsele.

    Hea pealkiri on lihtne, koosneb lihtsatest lühikestest sõnadest, ometi peab olema enneolematu, üllatav kombinatsioon ja sisaldama mõistatuse.

    Miks on pealkiri tähtis? Aga miks on lapse nimi oluline? Nomen est omen.

    Hiljuti tuli Maimu Bergil välja suurepärase pealkirjaga luulekogu „Vanaema paneb vihmavarju kinni“. Sellise pealkirjaga võiks ju olla lasteraamat, aga ei: on staažika prosaisti esimene luulekogu. Et vanaema vihmavarju kinni paneb, on ühest küljest usutav, aga tekitab küsimuse. Piret Põldver tuleb pärast aastatepikkust toimetajatööd ja luule haudumist välja debüütkoguga „Alati nii järsku“. Jälle väga hea pealkiri. Lihtne, selge pilt, aga ometi: mis asi on nii järsku ja veel alati? Pealkiri tahaks nagu hakata midagi ütlema, võtab hoogu, aga saab läbi enne, kui ütlemiseni jõuab. Järelikult peab vastus olema raamatu sees, kui just ka raamat ei lõpe nii järsku, et seletus jääb tagumisest kaanest veel tahapoole. Mnjaa, tuleb uurida.

    Kadunud aega otsimas

    Piret Põldveri luule on üks suur kadunud aja otsimine. Luuletused on jaotatud kolme ossa: 1) „mu vanaema suitsetas kuni 84. eluaastani“, 2) „sa oled igav kallis“, 3) „maailm jääb nooreks alati nii järsku“. Tegu ei ole terviklike tsüklitega, kuid ometi võtavad kolm osapealkirja kokku teemad, mis jooksevad läbi kogu raamatu.

    Kõigepealt lapsepõlvemälestused. Mälestused lapsepõlvearmastusest, vaesusest. Mõnikord viivad mälestusteni praegu kohatud ammused tuttavad, kes pole enam need, kes nad olid. Armastatu on võõraks jäänud, sõbranna kunagine ihaldatu lööb ootamatult külge ja ajab lolli juttu. Nostalgia seguneb totruse ja mõru maiguga.

    Teiseks vähe äraspidised armastusluuletused (ühed etemad armastusluuletused, mis mulle üldse meenuvad). Armastus ja armastatu pole neis justkui midagi nii väga erilist, kuid on väga selge, et nad on olemas ja päris ja midagi kindlat, millele toetuda. Igava jutuga hall mees, kes tahab igavusest viimast võtta, pikas mantlis ja pika sammuga, on üldse kõige parem, mis olemas on. Elu ilu ja tuuma, isegi kire nägemine triviaalses või negatiivses on minu silmis Põldveri raamatu tugevus. Ei ole suuri sõnu, on vaid millegi piiritlemine, mida täpselt ei nimetata, ei sõnastata. Viivi Luigel on ehk midagi selletaolist olnud.

    Ja viimaks „maailm jääb nooreks alati nii järsku“: nimiluuletuses saab mõistatusest valus tunnetus, et luuletaja mina on noor ja isegi lapselik nagu vanasti ja ümberringigi on üsna samasugune maailm, mis enne, aga sellega ei saa enam kontakti. Maailm ei käivita enam nii kui vanasti. Kas ma olen vanaks jäänud? Kuidas? Ma näen maailma ju ikka nii kui eile?

    Lugedes tundub siiski, et vanaks (täiskasvanuks?) saamine pole miski läbiv hädaorg, vaid tundesähvatused, mis tabavad hetkiti. Ja selle järgi võib eristada raamatus kaht liiki tekste. Ühed on terviklikud mälestuspildid kas mõnest inimesest või lapsepõlvemotiivist, mis käivitavad tunde, mida ära seletama ei hakata. Teist liiki tekstide impulss on mõni näiliselt tühine hetk nüüd ja praegu. Näiteks vaadatakse läbi akna korraks tõtt naabri koeraga ja korraga läbistab valus süütundesööst, mil pole koeraga otse pistmist.

    Teadmata suuremat jaapani luulest, tundub mulle see jaapanlik. Loodusmotiiv vallandab korraga puhta tunde, mis võib kesta lühidalt, aga on katarsis, elamus, ja pole võimalik öelda, kas see on rõõmus või kurb, halb või hea tunne. Aga see on puhas, ehe moment, aeg peatub viivuks. Piret Põldver kirjeldabki neid hetki. Enamasti tundub, et see pole mingi luule, lihtsalt korraks tabatud triviaalne hetk, dekadentlik värelus. Kõvas luules peab ikka olema võimas tunne ja lehviv mõte! Aga ei pea. Või kui ka on, siis sest ei kõlba rääkida otsesõnu, vaid vihjamisi.

    Põldver ongi paras vihjamiskunstnik. Mida raskemini tabatav on aga piiritletav tunne või mõtteuid, seda konkreetsemad on detailid, mille abil piiritletakse (Viiding: „kõik ilmsed asjad, neli rubla raha“). Näiteks jahtunud kartulid, mille ema armastusega rasva sees kõvaks praadis … ja akna taga on kevadine soe lumi. Dimka tuleb vaatama armukadedusest haigeks jäänud lapspoetessi ja kui ta julmalt ära aetakse, jätab kingituseks Kreeka pähkli. Räämas roheline välisuks mäletab tema juures öeldud „headaegasid“ ja saab aru, et seekordne „headaega“ on midagi uut ja tähendab päris suhte algust.

    Süsteemne pusa

    Üle hulga aja loen debüütkogu, kus ei räägi otsemõjutajana kaasa varasem luule, ei ükski kindel autor. (Võib tulla Põldveri toimetajapraktikast ja teksti­küllastumisest). Harva juhtub ka, et osa tekste on mul varasemast meeles (vist Müürilehest). Aga kui asi jääb isegi mulle meelde, siis peab see olema ühekorraga kõnekas ja lihtne.

    Piret Põldver on talitanud tasa ja targu – ja järsku küps luuletaja valmis.

    Põldver teeb harva otsesõnalisi üldistusi. Järeldamine jääb lugejale ja veel parem, kui see ei võta lugedes peas kuju, vaid jääbki paine ja mõistatus. Paremates palades nii ka on. Leidub ka sentimenti kalduvat. Näiteks hakkavad nukkudega mängivad tüdrukud ootamatult rääkima sakslastest ja üks teatab, et ka sakslased on teinud halbu asju. See teeb nõutuks. Kas siis päris häid inimesi polegi? Lõppu tuleb kahjuks resümee, et räägiti enese teadmata esimest korda maailmasõjast. Samuti mõjub veidi võltsilt ema kaebus, et tütrest sai luuletaja (vrd Viiding: „Mu süda valutab mu poiss / on huligaan küllap vist“). Ootasin mingit pööret või irooniat või topeltmängu, aga seda ei tule.

    Enamasti on lugu teistmoodi ja palju parem. Põldver on lasknud kiire aja, kui luuletused muudkui kibelesid paberile ja küllap ka trükki, mööda. Ta on talitanud tasa ja targu – ja järsku küps luuletaja valmis (tillukeste mööndustega, nt lühitekstist lk 27 ei jaga mina küll ööd ega mütsi). Nüüd ootamatult ja nii järsku, kui mineviku tunnetega enam kontakti ei saa, ollakse vaba tagasi vaatama ja kommenteerima (eelkõige enesele), juurdlema, läbielatut uuesti läbi elama.

    Viivi Luik mainis kunagi, et Saksamaal julgustas teda keegi kirjastaja, et kirjutada tuleb just sellest, mille pärast on häbi. Põldveril pole ehk päris häbihetked, ometi on need tühjad „tõelise tundmuse hetked“ (Handke) talle rasked. Põldver on sõnastamisega ettevaatlik, väldib deklaratiivsust, võib-olla ka tarkust, julgeb jääda kompivaks, rumalaks. Ja selles on elutarkust. Ja kirjutamistarkust. Mingit pidi on see ehk kirjutajamina madaldamine.

    Armastusluuletused (nt lk 33, 45, 49, 71), kogu kesksed tekstid, on õrnad, valusad, ühtaegu romantilised ja romantikavabad, korraga kirglikud ja kiretud, triviaalsed, julmad ja alandlikud. Paar rida näiteks: „mis jõle tunne on näha oma armastust endiselt elavana“, „kestab küsiv pilk / vastuseid ei vaja meist keegi“, „ma ei hakka vabandama / mingid sinad ei kuuletu nagunii“, „kui sa ära sured / räägin lõpuks kõigile / et ma armastasin sind / praegu ei saa“.

    Nüüd sai nõretavalt kiidetud, aga mis siis. Vaevalt laseb cool Piret Põldver endal pead segi ajada. Teab ise, mis teeb, toimetaja ikkagi.

    Ühes Jääääre loos manitsetakse kaaslast mitte midagi tegema, aga ootama ja laskma kõigel olla, nagu on. See sobib hästi ka Piret Põldveri luulet kokku võtma: „oota veel, ära ava / oota 2 minutit, mõtle / oota veel, ära vasta / las heliseb telefon laual / oota veel, ära loe / las ümbrik jääb kinni / oota veel, ära kiirusta / istu, oota oota / oota veel, ära kahetse / lase sekundil olla / oota veel, ära nihuta / tooli lauast eemale …“

    „Alati nii järsku“ kaanel on hunnik seina äärde risti-rästi laotud tugitoole. Ei ole eriti seksikas ega romantiline luulekogupilt – olmeline toolipusa. Lähemal vaatamisel püsib aga toolihunnik hästi koos, on laotud süsteemselt. Elu on paras hullus ja segadus nagu Taani printsil, aga hulluses on süsteemi.

  • Nagu kivid voolavas vees

    KATRIN KIVIMAA

    Näitus „Nagu kivid voolavas vees“ Tallinna Linnagaleriis kuni 8. XI, kuraator Tamara Luuk, kunstnikud Tiiu Pallo-Vaik, Naima Neidre ja Ingrid Allik.

    Tallinna Linnagalerii näitusel on väljas Tiiu Pallo-Vaigu (1941), Naima Neidre (1943) ja Ingrid Alliku (1958), kolme erisuguse loomelooga kunstniku teosed. Kunstiliigi määratlusest, nagu maalikunst, graafika ja keraamika, mida õpitud, on väljapaneku mõtestamisel abi vaid osaliselt. Pallo-Vaik jätkab maalimist, meie graafika kuldvarasse kuuluvate teoste autor Neidre esineb seekord akvarellmaaliga ning Alliku installatsioonid ja väikeobjektid on ammugi ületanud traditsioonilise keraamika piirid.

    Näituse kuraator Tamara Luuk tutvustab väljapanekut nõnda: „Tiiu Pallo-Vaik, Naima Neidre ja Ingrid Allik [—] on nagu värvilised kivid, mida ajavool järjest kaunimaks lihvib. Ei tule kõne allagi, et need voolu oma kehalikkusega takistaksid või ümber suunaksid, selleks on nad liialt haprad. Et vesi neid omatahtsi siia-sinna veeretaks, ei tule samuti kõne alla. Selleks on neil piisavalt kaalu.“* Näituse pealkiri on laenatud ühelt Naima Neidre teoselt, kuid loodus ja aja voolamine sobivad kõigi kolme autori teoste ja loomehoiakuga. Aja vool on üha tähendusrikkam, kui ollakse jõudnud eluteel keskpunktist kaugemale.

    Abstraktsionismi variatsioonid. Tiiu Pallo-Vaik on viimastel aastatel jõudnud oma loometeel tumedatooniliste poolabstraktsete maalideni, mille pinnad muudab eriliseks peene sulega teostatud krakleejoonis. Mõnel maalil on kujund äratuntav, teised mõjuvad aga täiesti abstraktselt. Nagu ta varasemaski loomingus seob selle näituse teoseid huvi loodusobjektide ja valguse koosmängu kujutamise vastu. Seejuures jõuab mõne töö loodusmotiivi abstraheerituse tase nii kaugele, et kõnelda võiks pigem kunstniku fantaasiamaailmast kui välise, füüsilise maailma kujutamisest.

    Naima Neidrel on seekord väljas pastelsetes toonides abstraktse kujundistuga akvarellid, kus oleks kujutatud justkui veealust hägusena paistvat maailma. Domineerib laialivalguv ringikujund, mis toob meelde mälupildid looduslikest objektidest: veemull, vihmapiisk, laineriba või ka voolava vee all hägusad piirjooned omandanud kivi. Akvarellimaali tehnikat hästi tundvale vaatajale on need teosed ka tehniliselt läbipaistvad.

    Ingrid Allik on nii eriilmeline kunstnik, et tema teosed seostuvad mitmete kunstitraditsioonidega. Hariduselt keraamik, üks esimesi jaapani raku uurijaid ja praktiseerijaid Eestis, esines ta suvel disaini- ja tarbekunstimuuseumis leidobjekte ja eri tehnikaid kombineeriva installatiivse vabaloominguga. Siinsel näitusel toimivad tema keraamilised ja looduslikest materjalidest väikeobjektid omamoodi jõukeskmena, mis hoiab kolme autori töid koos. Tema väike­objektide puhul torkab samuti silma jaapanipärase esteetika mõju: armastus minimalistlike vormide vastu, loodusvormide abstraheerimine ja kaduvuse ilu esiletoomine.

    Näituse „Nagu kivid voolavas vees“ esimeses ruumis mängivad kooskõlaliselt Naima Neidre pildid ja Ingrid Alliku kolmemõõtmelised objektid.

    Näituse esimene saal, kus kooskõlaliselt mängivad Naima Neidre pildid ja Ingrid Alliku kolmemõõtmelised objektid, tõi mulle kunstiajaloost meelde ühe olulise näituse, mis muutis 1960. aastatel minimalistliku kunsti tõlgendamise ja esitlemise traditsiooni. Legendaarse kunstikriitiku Lucy Lippardi kureeritud „Ekstsentriline abstraktsionism“, mis toimus New Yorgis 1966. aastal, vastandus tollal valitsevale kõvale (hard) ehk kõvasid ja tööstuslikke materjale kasutavale minimalistlikule skulptuurile ning oli saanud innustust dadast ja sürrealismist. Teiste seas esinesid näitusel Eva Hesse, Louise Bourgeois ja Bruce Nauman. Erinevalt minimalismi peavoolust kasutasid need kunstnikud pehmeid materjale, ebakonkreetseid ja voolavaid vorme. Nende skulpturaalsete ja installatiivsete objektide suhe looduse ja materiaalsusega erines radikaalselt tööstuslikke materjale eelistavast ja geomeetrilistel põhivormidel põhinevast minimalistlikust skulptuurist.

    Millest selline assotsiatsioon? Kuigi enamasti on Alliku teoste puhul viidatud jaapani visuaalesteetikale ja sellega haakuvale maailmanägemisele, on tema ja Hesse loomingus silmatorkavaid sarnasusi, kui vaadata kujundistut, eri meediumide põimimist ja looduskeskkonda inspiratsiooniallikana. Ilmselt põhjustas selle assamblaaž „Leitud ja lisatud“ (2020), mis koosneb kalavõrgust järele jäänud juppidest ja neile lisatud keraamilistest elementidest. Kunstniku käsi ja kujutlusvõime on vorminud juhusliku ja taaskasutatud pehme materjali unikaalseks kunstiteoseks. Nn ekstsentriline abstraktsionism (Lippardi käsitluses) rajanes eelkõige teose kui kehaliselt ja meeleliselt tajutava objekti võimalikult vahetule mõjule vaatajale. Millise suhte teos kui materiaalne ja ruumiline objekt vaatajaga loob?

    Ei ole mingit kahtlust, et sama probleemipüstitus on kohaldatav Alliku teostele – näituseruumis oma kohta hoidvatele objektidele. Parema tunnetamise nimel peaks vaataja need veel kauaks või põgusaltki kätte võtma. See pole küll kahjuks lubatud. Päris korrektne see kunstiteoreetiliselt ehk ei ole, kuid miks mitte esitada sama küsimus Neidre ja eriti abstraktsete Pallo-Vaigu tööde puhul ning arutleda, milline on teose ja vaataja vahetu suhe – suhe, millest autori kavatsus, lugu ja pealkiri on välja jäetud. Võiks lähtuda kuraatori suunistest ja tõesti püüda näitust kogeda eelkõige intuitiivselt.

    Kureerimiskeel. Nüüd siis tuleb rääkida näituse kureerimiskeelest. Tamara Luuk on meie kunstiväljal üks omapärasemaid kuraatoreid, kelle põhimõtetega võib nõustuda või mitte, kuid silma ta torkab ja on meie kunstiruumis praegu ainulaadne. Erinevalt kureerimisviisidest, mis tõstavad esile kontseptuaalset ühtsust, meediapõhisust või kunstiloolist arengut, võiks Luugi kuraatorikeelt nimetada poeetiliseks. Ta oskab luua esmapilgul ootamatuid kooslusi, tuua kokku kunstnikke, kes töötavad eri vahenditega, esindavad erinevat kunstiharidustraditsiooni või kelle loomingu hoiakud ja teemad jäävad üksteisest piisavalt kaugele, nii et ei vaataja ega erialaprofessionaal seosta neid automaatselt.

    Eriti torkab tema isikupärane lähenemine silma väikestel näitustel. Ma ei väida, et poeetilises kureerimisviisis puudub selge juhtlõng või -printsiip, vaid nimetaksin seda esteetilis-kunstikeelelise ajutise kooskõlamise põhimõtteks. Just nimelt ajutise, sest kuraator ei väida enamat kui seda, et tema esitatud kooslus on siiski ainult üks võimalikest ja ajaliselt piiratud. Tahtes olla kriitiline, võib selle samastada formalistliku lähenemisega, kui juhindutakse ainult teose välisilmest. Vastuväide kõlaks: aga Luuk võtab arvesse teose esteetikaga kaasneva tundelaengu, tonaalsuse, vaataja reaktsiooni. Samuti hoiab puhtasse formalismi langemise ära teatud nihestus, olgu see siis tekitatud teoste visuaalse või temaatilise erisuse põhjal: tekitatud kooslus toimib küll voolavalt, aga individuaalsete kunstnike erisus on kogu aeg nähtav (ja võib-olla ka teatud tasakaalutus nende vahel).

    Kõigepealt nägin kirjeldatud tööprintsiipi Kate Lyddoni ja Angela Maasalu ühisnäitusel „Throbwerk“ (2019), veelgi üllatavamalt toimis see Mall Parise ja Edith Karlsoni näituse „Õed“ puhul (2020). Ja nüüd siis „Nagu kivid voolavas vees“. Ei ole juhuslik, et kõigil nimetatud väljapanekutel töötab Luuk naiskunstnikega, aga ta on kaugel sellest, et esitleda naiste vaadet või naiste kunsti homogeensena. Vastupidi, teda huvitab väga eri tüüpi eneseväljendus ja maailmanägemine, paeluvad eri põlvkonda ja aega kuuluvate loovisikute katsumused ja heitlused. Mõningad neist on konkreetsemalt sõnastatud. Mõned lihtsalt on – nagu kivid voolavas vees.

    *https://www.kunstihoone.ee/programm/nagu-kivid-voolavas-vees/

  • Kuidas õpetada õpetamatut ehk Ekskurss tudengi-Oscari võidufilmi taustsüsteemi

    ELE ARDER

    Ühel kaunil anonüümseks jääda soovival hilispäeval või varasel õhtupoolikul võtavad mustal (kunst)nahkdiivanil istet kaks inimest: Meister ja Õpipoiss. Kohtutud on varemgi, korduvalt, juba aastaid. Käesoleva kohtumise põhjus on aga spetsiifiline: see on Õpipoisi hea töö ja edulugu. Õpipoiss German Golub nimelt on astunud ajaloolise (inimesele väikse ja Eesti rahvale suure) sammu ja toonud Eesti filmiga esimest korda siia tudengi-Oscari tiitlivõidu. Kuidas selliste tulemusteni jõuti, arutavadki Meister Peeter Simm ja German.

    Jutt algab enne, kui ükski küsimus on kõlanud, arutlema peab ju käimasolevate projektide üle, ikkagi kolleegid. Ometigi eksitasin veidi neid filmiinimesi oma küsimustega.

    Ele Arder: Mil viisil sellised filmid üldse sünnivad ja kuidas ollakse neile ämmaemandaks? Ühest küljest on ilmne, et ande avaldumiseks on vaja sobilikku keskkonda, teisest aga on sellise loomingulise ameti õpe nii individuaalne, areng nii peen, et seda kooli struktureeritud institutsiooniga siduda peaks olema raske. Kuidas saab nii, et hundid söönud, lambad terved?

    Peeter Simm: Ma võin sissejuhatuseks avalikustada saladuse. Germani puhul on siin BFMis välja tulnud väga tore raam, et just nelja-aastase õppe esimene ülesanne, millega ta alustas, on ka see, millega ta lõpetas, nii et proloog ja epiloog on sarnased. Mis on hea stiili näitaja.

    Proloogis said kõik tudengid ülesande meelde tuletada ja lakooniliselt kirja panna lugu, kus neil on häbi. Nimelt üks inimese omadus, mis teda paljudest teistest olenditest eristab, on võime häbi tunda. Ja German kirjutaski loo, mis jõudis tema lõpufilmi. See on, kui ta ulja noore mehena laibavedaja ametis laseb teistel meestel jaanipäeva pidama minna ja siis tuleb tal tegu teha sajaviiekümnekilose kadunukesega. Ja sellest surnud inimesest ta enam jagu ei saa.

    German Golub: „Mulle meeldib kuulata Peetri lugusid, kuidas ülekulu­lindistamise eest pidi trahvi maksma. Praegu pannakse kaamerad käima, mängufilmis ju ka, ja filmitakse igaks juhuks kõik üles.“

    German Golub: Jah, kuidagi sai kokku täisring esimesest filmist* „Mu kallite laipadeni“: õppekava toetatud kogemus ja võimalused muudkui kasvasid, aga see viimane film on tegelikult filmitud sarnaselt esimese filmi ülesandega: on statiiv ja lugu, väga lihtsalt ja konkreetselt, et mitte visuaalse poole või, ütleme, esteetika ja kunstiga liigselt survestada. Filmisime ainult lugu ja hoolitsesime selle eest, et see tekitaks õige emotsiooni, jätsime kõrvale kogu virvarri. Püüdsime minimaalsete vahenditega lugu maksimaalselt välja tuua.

    Simm: Ja see päästab sellepärast, et väga palju häid filme rikutakse ära ilutsemise, veiderdamise, liiga suure raha, liiga lääge muusikaga … neid komponente, mis on väga mürgised, väga tugevatoimelised, võib veel kümme tükki üles lugeda. Äkki on sul meeles, mis sa tegid selle nii-öelda kõige esimese tööna, koos olite vist … kus te olite? Lihulas?

    Golub: Kõige esimese filmi puhul, mis me Lihulas tegime, oli meil ette antud teemaks genius loci – kohavaim. See on lugu lihtsast tüübist, kes parandab garaažis oma Zaporožetsit ja teeb ettevalmistusi: paneb riided selga, nagu läheks ajaviiteks väljasõidule, ja kui kõik on valmis, istub autosse, et see käima panna ja, kurat, ei lähe. Aga talle ei olegi see oluline. Talle on oluline hoopis protsess. Ta istub seal garaažis ja hakkab jälle otsast pihta. See oli esimene ülesanne, mis sai koolis tehtud – ilma sõnadeta, ilma tekstita.

    Simm: Sellise ülesande oleme alati andnud. Idee seisneb tudengitele näitamises, et koos tehes, ajurünnakuna ja väga lühikese ajaga, kui ollakse sunnitud väga intensiivselt tööd tegema, saabki see tehtud! Tihtipeale on need päris head filmid, tehtud kõigest kahekümne nelja tunniga. Pärast ei saa poole aastaga stsenaariumi üheleheküljelist treatment’i kokku! Sest inimesel on kas valge paberi hirm või jookseb mõte kinni.

    Esimese ülesande peamine tingimus oli see, et ta peab olema seotud kas enda või kõige lähemate inimeste üleelamisega. Et ei oleks mingi fantaasia, filmitakse väga lihtsalt, ilma igasuguste keeruliste kaameravõteteta, ilma droonide ja arvutita. Lihtne lugu ja enam-vähem nii, nagu see kellegagi juhtus.

    Arder: German, me alustasime su esimestest töödest. Kui nüüd edasi minna, siis milliseid õppemomente su järgmised semestrifilmid kaasa tõid? Või mis oli nende ülesannete keskmes?

    Simm: Meil BFMis on selline komme, et pärast esimest ülesannet tuleb ekraniseerimine, kus, German, sul oli novell. Edasi tuleb žanrifilm, mis tähendab põhimõtteliselt seda, et valikus on kõik peale draama: komöödia, tragöödia, fantastika, õudusfilm, lastefilm, sõjafilm – kõik, mida ette võite kujutada. Ülesande häda on selles, et peamiselt, nagu mulle tundub, õpetame neid ülesandest mööda hiilima, mustkunsti tegema. Aga German ei hiilinud mööda! Ta tegi kahekümnendate aastate Eesti küla vesterni. Seal sa vist tegidki esimest korda Erki Lauriga koostööd.

    Golub: „Laip metsas“ on Peet Vallaku novell, ta kirjutas selle kahekümnendatel. Ja filmi žanriks on justnagu vestern, sest vesterni kui sellist Eestis ei saa teha, kõrbe meil ei ole. Hakkasime otsima analooge: meil on soo, meil on parmupill. Võtsime vesterni tempo ka, aga tuli välja, et see oli liiga välja venitatud. See oli õppimiskoht, esimest korda tegime koostööd professionaalsete näitlejatega ja mul oli veel nii palju julgust või olin nii palju peast segi, et mõtlesin helistada Üllarile [Saaremäe] ja paluda ta filmi. Erki Lauriga oli samamoodi.

    Peeter Simm: „Germani puhul on siin BFMis välja tulnud väga tore raam, et just nelja-aastase õppe esimene ülesanne, millega ta alustas, on ka see, millega ta lõpetas, nii et proloog ja epiloog on sarnased. Mis on hea stiili näitaja.“

    Simm: Germanil on selline iseärasus, ma just praegu mõtlesin selle välja, et kui enamik tudengeid loob surematut meistriteost, siis German ütleb külma kõhuga, et see on õppetöö.

    Elen Lotman ütleb, et las tudengid teevad vigu. Selle jaoks ongi BFM, kus vigu saab teha, pärast on hullem!

    „Mu kallid laibad“ on ka natuke liiga pikk, et lühifilmifestivalidele saata. German keeldus seda lühemaks tegemast, et teda festivalid vähe huvitavad, ja lõi käega – see on õppetöö, õppimiseks tehtud ja kogu lugu.

    Arder: Aga võib-olla siin ongi võti: surematu töö tegemine on liiga raske.

    Golub: Teistega võrreldes ei ole mul nii suurt tunnetuslikku poolt. Pidin seda süstemaatiliselt lahendama filmist filmi, leidma viisi, kuidas seda kompenseerida. Me just praeguse filmi operaatoriga rääkisime, et mõned kohad on ikka … nagu Juss [Saska] väljendab ennast – „kringel“ – järgmine kord saaks paremini, ja kui kellelegi jäi mulje, et see on nüüd ideaalne film, siis sugugi mitte.

    Simm: Väga oluline on seda mõista.

    Arder: Mis sa arvad, miks sa jõudsid selle filmiga nii kaugele?

    Golub: Film on üles ehitatud siirde­riituste põhimõttele, viimasel ajal hakkavad need koos moderniseerumisega kaduma või muudetakse kommertslikuks. Mõtleme näiteks pulmadele, sünnipäevadele, üleminekufaasidele, mis inimese suremisega seotud. Praegu käid kolm sotti välja, viiakse ära, grimeeritakse ja ongi korras. Aga kuidas seda tagasi tuua, mis päriselt toimub? Kui keegi teeb seda tööd, siis mida see töö temaga teeb? Film algabki sünnipäevatordiga ja siis on pulm, ja saun on sees. Filmis on päris palju asju, mis on sinna mõttega pandud, aga mõnikord peab nägema, kuidas nad ise tekkima hakkavad, mida pakub koht või näitleja ise.

    Arder: Kui palju oli selliseid asju, mis ennast ise kätte mängisid?

    Golub: Tegelikult ju kõik. Film ongi momendi jäädvustamine, olgugi et lavastatud, aga need inimesed, olukorrad, majad, need asjad … Näiteks on filmis stseen, kus Ott [Erki Laur] annab Erkile [Ruuben Joosua Palu] autovõtmed üle ja hakkab auto juurde liikuma. Proovi ajal läks Erki – ei saanudki aru, kas ta unustas või tegi seda nimelt – esialgu juhiukse poole. Ja siis tuli tal meelde [et oli võtmed ära andnud] ja pööras kõrval­istuja ukse poole. Selline lihtne autojuhi harjumus. Ja see ongi loogiline! Aga Erki tegi nii hästi, et ma siiamaani ei tea, kas ta tegi seda kogemata.

    Simm: Muuseas, Erki oli mitu päeva laibavedajana tööl, selleks et tunnetust kätte saada. Iga inimene võib oma nähtud filmikogemuste põhjal meelde tuletada: tõestisündinud lugudel on mingisugune raskelt seletatav ja raskelt kirjeldatav võlu.

    Golub: Jah, on nii palju faktoreid. Ma imetlen dokumentaalfilmide tegijaid, neil on veel raskem momenti püüda. Ta ei ole lihtsalt ennustaja, seal peab olema selgeltnägija, peab igasuguste võimaluste ja lahendustega arvestama.

    Kui tahaksin dokumentaalfilmi filmilindile teha, oleks see tõeline väljakutse. Praegu pannakse kaamerad käima, mängufilmis ju ka, ja filmitakse igaks juhuks kõik üles. Mulle meeldib kuulata Peetri lugusid, kuidas ülekululindistamise eest pidi trahvi maksma.

    Simm: Jaa, üks meeter, kaks sekundit – dollar. Muide, lühifilmide tegemise juures on üks suur needus ka: mis turg ja väljund leitakse lühifilmide vaatamiseks. Iga Sirbi lugeja võib meelde tuletada, millal ta viimati käis kinos lühifilme vaatamas. Need ei jõua isegi telekasse. Ja teate, milles on paradoks? Väga headest novellidest saab kokku panna ka täispika filmi, ja ikka ei minda seda vaatama. See ei ole viimase aja tendents, vaid nii on alati olnud.

    Arder: Mingem nüüd loomingu õpetamise ja õppimise juurde – mingis mõttes on see võimatu ülesanne. Üleüldse on veider, et on keegi, kes õpetab, ja siis on vastuvõtja, kes õpib. Loomingu puhul on see veel ekstra veider, sest looming peab olema õppiva looja enda nägu. See on tema looming.

    Simm: Siin võin ma küsida, kas ma väga pressisin teid. Ega ma ei sundinud mitte iialgi kedagi midagi tegema.

    Golub: Sa rääkisid meile, kuidas sa alguses, kui sulle koolis tööd pakuti, ütlesid, et esimesel loengul räägid ära kõik, mida tead. Ja siis sa kogu aeg räägid iga tunni lihtsalt täis. Õppimise puhul räägitakse asjad ära, nagu on, tuuakse näiteid ja kuulates mõtled, et ei saa mitte midagi aru. Kui hakkad juurde õppima ja võtad raamatud ette, siis hakkad vaikselt aru saama, mida Peeter on kõige selle all mõelnud. Ma lähenen natukene süstemaatilisemalt asjadele, siis hakkan aduma, mis see valem on. Iga kord peab mudeli uuesti leiutama. Kunagi ei tea, kas see üldse töötab.

    Simm: Erinevalt tehnikumist ei saa siin öelda, et niimoodi seda kunagi teha ei tohi: niimoodi keevitada ei tohi, niimoodi betooni valada ei tohi, siis variseb kokku. Meil on üldised reeglid, kas tudengid usuvad neisse või ei usu … ma saangi ainult edasi anda oma või teiste, juba ammu kadunud vanameeste kogemusi. Sellest kõigest, mis oli, ei saa keegi enam arugi. Ma ei tea, kui palju sellest kasu on, aga et filmi peale tehakse üks oma esimesi töid, on küll BFMi know how, kõik teised, kui teevad, teevad lõputöö filmilindile. Eleni idee seisneb just selles, et nad kohe alguses saaksid selle tunde kätte, aega ei ole lõputult.

    Üldiselt võibki filmimaailmas igasuguseid imelikke asju teha. Ma ei ole neile kunagi öelnud, et ära nii tee. Enda meelest olen geniaalseid ettepanekuid teinud, aga väga harva, kui keegi kasutab. Kui Nõukogude Liidus olid metanooli mürgistused, siis Literaturnaja Gazetas kirjutati, et kui te juba peate igasugust solki jooma, jotad, siis peaks taskus olema välgumihkel ja jupp vasktraati. Ajad välgumihkliga traadi tuliseks ja paned selle joogi sisse: kui tuleb ammoniaagi lõhn, siis on metanool. Nüüd on poistel stsenaariumis sees. See on haruldane!

    Arder: Kuidas sa üldse tagasisidestad, mis tüüpi tagasisidet sa annad?

    Simm: Mul on see pluss, et ma olen kõige­sööja. Olen siin suuremgi kõigesööja, üldiselt olen nõus respekteerima filmi, millist ma ise elu seeski, mitte mingi raha eest ei oleks valmis tegema. Jah, ma vaatan seda. Kui see ei ole inimvaenulik, tülgastav ja väga rumal. Ta võib olla isegi igav.

    Arder: Mis on kõige suurem patt, kas see ongi siis rumalus?

    Simm: Rumalus on nii lai mõiste, et selle alla mahub igasugust värki. Aga see on väga isiklik asi – minu poolest võib film olla võlts, võib-olla tahab komöödia olla, aga naljakas ei ole. Tahab olla õudusfilm, aga selle asemel on naljakas. See kõik on andeksantav, aga mingit vahepealset filmi … teate, mis on? Päris pask läheb ajapikku heaks, aga need vahepealsed nürid filmid, need on jubedad.

    Golub: Ma arvan, et koolis oleks võinud karmim olla, kaks-kolm korda karmim.

    Simm: Sellest pole kasu midagi, kui ma karmim olen, siis surun peale oma ettekujutust, mis on võib-olla jube õige, aga millega pole teil midagi peale hakata.

    Golub: See on juba järgmine küsimus, kuidas seda teha. Minu meelest on BFMil huvitav omapära. Nimelt VGIKs ja sellesarnastes koolides õpiti nii, et oli meister. Ta rääkis oma juttu, millest pidid ise kogu kreatiivsuse ja loomingu ammutama. Läänelikum lähenemine on see, kus öeldakse väga konkreetselt, näiteks vaatab õppejõud kaadrit ja ütleb, et see stseen ei tööta siin selle varju pärast. Kuna BFMis koos on nooremad ja vanemad põlvkonnad, kohtuvad ida ja lääs, siis nad moodustavad koos omalaadse terviku. VGIK tausta tõttu on meil näiteks erialameistrid. Natukene siit ja natukene sealt, kokku tuleb tervik.

    Arder: Ei tea, kas saan üldse esitada sellise küsimuse, mis nõuab ajalist kaugust. Kas tahaksid meenutada mõnda õppetundi, mille sa ülikooliajast oled kaasa võtnud?

    Golub: Olen selgeks saanud, aga see on ainult minu arvamus, et kui sa ei võta ennast tõsiselt, siis keegi teine ka ei võta. Viimasel ajal on levinud arvamus, et kõike peaks tegema nii, et lõbus oleks. Kas olete kunagi näinud laua taga kirurgi, kes teeb operatsiooni selleks, et lõbus oleks? See on seesama suhtumine.

    Simm: Olen palju istunud üliõpilas- ja lühifilmide küll žüriides, küll läbivaatustel ja selle vestluse ajal jõudsin äratundmisele, et meie BFMi ja Ida-Euroopa lipp lehvib küllalt kõrgel. Ikkagi see, et mõte peab olema, on iseloomulik alates rumeenlastest ja lõpetades kellega iganes. Sinu filmis on hea, et see ei eputa. Kujuta ette, et see oleks natukene eputav, see lõhuks terviku täiesti ära.

    * BFMi filmikunsti õppekaval valmib igas semestris üks film.

  • Kaarel Tarand, peatoimetaja

    Ivor Lõõbas
    Kaarel Tarand

    Mõnikord juhtub nii, et ma ei kirjuta kliimast ja kliimapoliitikast mitu nädalat või koguni paar-kolm kuud järjest. Kliimast endast peaks kirjutama teadusartikleid (seda ma ei oska), mingit sihitud ja terviklikku kliima­poliitikat aga Eesti valitsusel ei ole ning millegi puudumisest ei saa lõputult lauseid voolida.
    Sama lugu on metsaga. Kui on näha, et vaidlejad on omadega ummikus, siis milleks selles osaleda ja oma aega tühja kulutada kirjatöödes poole valimisele faktide põhjal, mida omal käel kontrollida on võimatu? Parem siis juba teha loba asemel midagi, mis jätab jälje.
    Mul on üks maatükk, mida ma eales ühelegi „metsatervendaja Antsule“ ei müü ka terve kuningriigi eest. Kaks aastat tagasi, kui oli hea tõruaasta, korjasin Raadi kalmistult kotitäie tammetõrusid (u 700) ja torkasin need peenrasse. Nüüd on nad parajad metsa kolimiseks. Igal vabal päeval seda teengi, mõnekümne kaupa, sest ka kasvavasse metsa, mitte ainult lageraielangile mahub alati puid juurde.
    Miks just tamm? Sellepärast, et see on täiesti mittetulunduslik töö, kuna tamme raieküpsust ma ei näe. Kui noor inimene rajab kuusepõllu, võib ta seda vaadelda kui tulu kümne aasta pärast jõulupuude või 60 aasta pärast paberipuu kujul – jõuab veel ise raha kätte saada. Tammega ei tule see kõne alla. Teiseks, tammel on erinevalt okaspuudest lootust sajandi pärast Eestis püsti olla ka juhul, kui inimkond ilma kütmist pidurdada ei suuda.
    Mõni ettevõtegi teeb puude istutamise kampaaniat, aga see ei toida hinge. Tamme peab kasvatama omal käel. Ja kui endal maad ei ole, võib kodupeenras kasvanud väikese taime ju vabalt mõnele seeneretkele kaasa võtta ning sobivasse paika riigimetsas sokutada – ainult ise tead, et see pole pasknääri paljundatud, vaid „inimtekkeline“. Tegevus sobib tuumik­perele ja on jõukohane ka vanavanematele hoiule toodud lapse­lastega aja sisustamiseks. Laske aga käia!

  • Uued tuuled puhkpillimuusikas

    OVE-KUTH SOOSAAR

    Uudisloomingu kontsert „Tärkav. VaskID“ 15. X Eesti muusika- ja teatriakadeemia suures saalis. Politsei- ja Piirivalveorkester, dirigent Hando Põldmäe, solist Indrek Vau (trompet), õhtujuhid Liisa Hirsch ja Johannes Kiik. Kavas esiettekanded: Hanna Kata Norma „Marss“, Marcelo Chacur Politano „Atlantic Wandering“, Paul Danieli „Ümberpöördumatu“, Andrea Sordano „Śūnyatā“, Davide Umbrello „Valged ööd“, Tõnis Leemetsa „Noodilood“, Pärt Uusbergi „Süit vanadest tantsudest“ ja Eino Tambergi concertino trompetile ja puhkpillidele op. 129 (2007, Eesti esiettekanne).

    Kui mõelda puhkpilliorkestrile, siis kangastuvad laulupeo ja iseseisvuspäeva rongkäigud, saadikute vastuvõtud Kadri­orus või pildid ballisaalist. Koosseisu väärikas ajalugu on siinmail seotud esimese laulupeo ja tärkava rahvusidentiteediga. Kui ühel koosseisul on tekkinud kindel seos soliidse kujunemislooga, siis võib kuulajal mõnikord olla raske end neist sidemetest lahti kiskuda. Alati ei pruugi see ka vajalik olla, kuid on muusikalise arengu mõttes siiski tervitatav.

    Puhkpilliorkestrite ajalugu ulatub Eestis umbes kahesaja aasta taha. Praegu tegutseb Eestis kaks kutselist puhkpilliorkestrit: Politsei- ja Piirivalveorkester ning Kaitseväe orkester, mõlemad esindusfunktsiooniga koosseisud. Peale nende on veel sadakond harrastajate kollektiivi.1 Ilmselt ei kirjutata sellise korralduse tõttu puhkpilliorkestrile uut repertuaari nii usinalt kui paljudele teistele koosseisudele.

    Klassikaraadio intervjuus2 on dirigent Hando Põldmäe avanud kontserdi tausta. Pandeemia tõttu märtsist oktoobrisse lükatud kontserdi alguspunkt on 2017. aastas, mil Tartus algatati tärkavate kooriheliloojate programm „Sahtlist saali“. Selle konkursi eesmärk oli koguda uut koorimuusika repertuaari nendelt loojatelt, kes ei ole kõrgkoolis kompositsiooni eriala lõpetanud. Algatus oli edukas ning žürii valis välja teosed, mida Eesti koorid võiksid laulda ka väljaspool konkurssi.

    Puhkpillimuusika repertuaari rikastamise ja valdkonna arengu eesmärgi nimel ühendasid jõud nüüd tärkavate kooriheliloojate programmi korraldajad ja puhkpillimuusika koda. Töö käigus lõi kaasa ka Eesti muusika- ja teatriakadeemia vabamuusika osakond (peakoordinaator Paolo Girol), et pakkuda heliloomingu tudengitele uudisloomingu kirjutamiseks koostööd kutselise koosseisuga. Noorele heliloojale on kokkupuude professionaalse ansambliga hindamatu kogemus: õppida seda tundma kui instrumenti, leida sobiv eneseväljenduse vorm ja teha seda kõike katsetamise vaimus, pingevabas õhkkonnas.

    Pidulikule sündmusele kohaselt oli kontserdil kaks õhtujuhti: helilooja Liisa Hirsch ja tromboonimängija Johannes Kiik, tol õhtul justkui kahe põimuva maailma esindajad. Õhtujuhtide kaasamine tundus esialgu harjumatu, kuid kontserdi edenedes õigustas see otsus end tasahaaval. Nende soe olek juhatas kuulajad nii saalis kui ka raadiote juures läbi kaheksa esiettekande. Kuus teost olid tudengitelt ning pärast vaheaega kanti ette kutseliste heliloojate looming. Esitusele tulid Pärt Uusbergi tellimustööna valminud „Süit vanadest tantsudest“ (2020) ning Eesti esiettekandena Eino Tambergi concertino trompetile ja puhkpillidele op. 129 (2007), trompetil soleerimas Indrek Vau. Tudengite teosed olid väga omanäolised ning kõik autorid olid leidnud veenva lähenemisviisi, kuidas rakendada koosseisu kõige paremini.

    Tõnis Leemetsa huumorist ja irooniast pakatav teos „Noodilood“ on piisavalt hoogne, et huvi äratada, ja sobitub piisavalt hästi puhkpilliorkestri repertuaari, kuna seda saab esitada paljudes olukordades.

    Itaalia-Brasiilia päritolu helilooja Marcelo Chacur Politano teose „Atlantic Wandering“ annotatsioonis on kirjas, et autor kohtas Eestis üht nigeerlast ning põnevas vestluses selgus, et kõik nn brasiilia rütmid on olemas juba joruba kultuuris – isegi samade või samalaadsete nimetustega. Ajalugu paiskab kultuurid omavahel segi nii, et hilisemal vaatlusel tundub see ebatõenäoline. Muusika algab üle orkestri seatud trilleritega, mis moodustavad iseseisva faktuuri ning loovad elava kujutluspildi sadamast lahkuvast tohutu suurest reisilaevast, mis võtab suuna kaugetele maadele merede taga. Edasine muusika on kaasahaaravate rütmide, taktimõõtude vaheldumise ja tonaalsuse poolest ergas. Löökpillid kannavad brasiilia-nigeeria rütmifiguure, mille peale on ehitatud nõtked meloodiad.

    Itaalia helilooja Andrea Sordano teoses „Śūnyatā“ laotub muusika õhkõrna helikoena üle kuulaja, orkestratsioon on teravalt toonitundlik. Helikeeles on tunda Scelsi loomingu mõju, mis põimub magusamate kammerlike soolorepliikidega. Vormiliselt kasvab muusika järk-järgult kuhjudes kulminatsioonini. Läbivalt on kuulda Tiibeti kellasid, mis suunavad kuulaja meditatiivsetele radadele. Selline muusikaline materjal nõuab tihti pikemat vormi, et täielikult mõjule pääseda, kuid helilooja on ka lühikeses formaadis loonud kompaktse terviku. Teose pealkirja võiks sanskriti keelest tõlkida „Tühjusena“ ning sel on budismis eri tähendusi. Autor on öelnud, et püüab oma muusikas anda publikule võimaluse siseneda teise maailma, stimuleerides kuulajate loovust ja fantaasiat, luues atmosfääre ja teeradu, et kuulaja saaks tema rada järgida. Teos pälvis publiku preemia.

    Tõnis Leemets on eesti muusika­väljal vana tegija: ta on tegutsenud muusikuna ansamblites Weekend Guitar Trio ja Bombillaz, produtseerinud tantsumuusikat ning loonud muusikat filmidele, teatrietendustele ja kuuldemängudele. Autor kirjeldab end nii: „You can take Tõnis out of the 90’s club scene, but you can’t take the 90’s club scene out of Tõnis.“3 Kavalehe andmetel viitab teose pealkiri vanale eesti labajalavalsile, millele on tehtud rahvalikke ja sageli roppe tekste, mis tihti algavad sissejuhatusega „nüüd algavad minu noodilood!“. Leemetsa teoses „Noodilood“ on ambitsioonikalt põimitud väga palju mõjutusi elektroonilisest muusikast kuni samplite/tsitaatideni suurtelt meistritelt, Ravelist Ellerini. See huumorist ja irooniast pakatav teos on piisavalt hoogne, et huvi äratada, ja sobitub piisavalt hästi puhkpilliorkestri repertuaari, kuna seda saab esitada paljudes olukordades. Teos pälvis EMTA vabaloomingu osakonna rahalise preemia, mille valisid orkester ja dirigent.

    Pärt Uusberg on kindlasti üldsusele tuntud kooriheliloojana, kuid on viimastel aastatel üha enam kirjutanud muusikat ka instrumentaalkoosseisudele. Teose annotatsioonis avab autor, et teos sai alguse dirigent Hando Põldmäega puhkpilliorkestri kõlavärvi üle arutledes. Uusberg leidis, et puhkpillide karge kõla võiks väga hästi sobida vanade tantsude esitamiseks. Dirigendile see mõte meeldis ning kohe vormistati ka tellimus. Autor on kasutanud tantsude vormi- ja rütmiloogikat suunistena ja tõlgendanud neid oma äratuntava helikeele kaudu. Uusbergi orkestratsioon on selge, balansseeritud ja võimsakõlaline ning rõhutab hästi puhkpilliorkestri väärikust.

    Eino Tambergi loomingus on puhkpillid olnud tähtsal kohal. Kogenud muusikul ja mitmekülgsel interpreedil Indrek Vaul oli heliloojaga väga lähedane koostöö ning concertino jõudis dirigendipuldile just tema kaudu. See on Tambergi soolotrompetile kirjutatud muusikast ainuke, mis oli Vaul veel mängimata. Tegemist on kokkuvõtliku teosega, mis koosneb Tambergi trompetikontsertide ja ballettide tsitaatidest. Spetsiifiliste orkestratsioonivõtetega teos kõlas kontserdi lõpus võimsa meenutusena varasemast ajastust. Vau imeilusalt laulvad liinid koos teravalt vahele lõikavate ekspressiivsete orkestrirepliikidega lõid kauni vastanduva terviku. Teos jättis oma fragmentaarsuses üles rohkem küsimusi kui vastuseid. See mõjus kontserdi lõpetusena paljutähenduslikult ja rõhutas, et puhkpilliorkester kannab endas suurt potentsiaali.

    Kontserdi vaheajal sai fuajees tutvuda teoste partituuridega. Teatri- ja muusikamuuseum oli arhiivist välja toonud ka valiku vanu puhkpillimuusika käsikirju.

    On ülimalt tänuväärne, et koosseis, mis ekslikul esmapilgul ei tundu just paindlik, oli teinud suure pingutuse ja tõi publiku ette kaheksa esiettekannet ühel õhtul – ja veel tudengite uudisloomingut. Eesti puhkpillimuusika repertuaar on nüüd kaheksa vägagi eriilmelise teose võrra rikkam ja loodetavasti esitatakse neid edaspidigi. Sama jõuga edasi!

    1 Artiklis on kasutatud kavaraamatu tekste kontserdi, heliloojate ning teoste kohta.

    2 Kontserdisaalis. Tärkav. VaskID. – Klassikaraadio 15. X 2020. https://klassikaraadio.err.ee/1143819/tana-kontserdisaalis-tarkav-vaskid

    3 „Võite ju Tõnise 1990ndate klubiskeenest välja võtta, aga 1990ndate klubiskeenet te Tõnisest välja võtta ei saa.“

  • Noorte unistus paremast ruumist

    JOHANNA PIRRUS, EPP VAHTRAMÄE

    Kuidas luua meeldivat avalikku ruumi või mõtestada juba kord mõtestatud ruumi? Kuidas pakkuda väsinud ruumile värske lahendus? Just nii on küsinud Linnalabor kooliõpilastelt 2014. aastast, mil alustati Eestis ainulaadse arhitektuurivõistlusega. Selle laiem eesmärk on tuua ruumiloome praktilise harjutuse, arhitektuurikonkursil osalemise kaudu noortele lähemale. Igal aastal oleme püstitanud ülesande, mille lahendamise käigus saavad noored kas iseseisvalt või grupis, omal käel või juhendaja abiga esitada ja visualiseerida oma ideid, kuidas ette antud avalikku ruumi kujundada. Esimestel aastatel oli ruum üldisem: koolihoov, koolimaja ja kodutänav. Püüdsime leida teema, mis kõnetaks võimalikult paljusid noori ja mida oleks nii õpilastel kui ka õpetajatel lihtsam mõista. Põhjus on lihtne: ruumiharidus ei ole veel õppekavas ja ruumiloomet vaid tutvustatakse kas kunstiõpetuse või -ajaloo tunnis.

    Juba mitu aastat noori juhendanud Tallinna saksa gümnaasiumi õpetaja Erik Joasaare sõnul pakub võistlus õpilastele alati suurt huvi just seepärast, et noored saavad elulise ülesande, mille lahendamisega hakkavad ruumi teisiti nägema. Ruumiloome kõrval saavad õpilased ka esimese arhitektuurikogemuse, mis võib neid edaspidi erialavalikul innustada.

     

    Koolinoorte arhitektuurivõistlus

    Põhikooli vanuserühm

    I preemia – „Igaühele“, Marii Heleen Maivel ja Evelin Gutseva, juhendaja Tairi Karafin II preemia – „Värvid“, Kirke Tammiste, juhendaja Anne Tanne III preemia – „Tallinna linnahall“, Sofija Gladovskaja, Maria Mihhejeva, Nikita Pavlenko, juhendaja Maria Sonina

    Äramärgitud tööd: „Ilu on vaataja silmides“, Daniil Žiglov, juhendaja Heli Kompus; „Linnahalli tulevik“, Carolin Uesson ja Marcus Aleksander Jaaniks

    Žürii: maastikuarhitektid Ülle Grišakov ja Merilen Mentaal ning arhitekt Kristian Taaksalu

    Gümnaasiumi vanuserühm

    I preemia – „Vastandid“, Liisa Nurme ja Pilleriin Kreek, juhendaja Siim Soonsein II preemia – „Konteiner“, Grete-Liis Elmik, Hanna Grethel Polli ja Miriam Plaamus, juhendaja Erik Joasaare III preemia – „Grease“, Johanna Schilf, juhendaja Erik Joasaare

    Äramärgitud tööd: „Iga ühe rõõmuks“, Merilin Kruberg, juhendaja Erik Joasaare; „Murueit“, Kaarel-Vahur Vingisaar, juhendaja Reniita Romann; „Teeme katused avatuks!“, Anneli Virts

    Žürii: arhitektid Raine Karp ja Paco Ulman ning maastikuarhitekt Kersti Lootus

    Vaata lähemalt http://nooredarhitektid.ee/parimad-konkursitood/

     

    Üldine teemapüstitus oli siiski liialt laialivalguv, mistõttu otsustasime astuda sammu edasi ja keskenduda just avalikule ruumile, aga kohapõhisemalt. Esimene tõsisem ja konkreetsemalt raamitud ülesanne oli 2017. aasta Paide keskväljaku ideevõistlus, mis sai üksjagu kannustust arhitektide liidu „EV 100“ programmist „Hea avalik ruum“. 2019. aastal pakkusid noored lahendusi Tartu Emajõe kaldaalale kaarsillast praeguse Deltani. Tänavu palusime noortelt ideid Tallinna linnahalli katusemaastiku tarvis.

    Linnahall on huvi pakkunud mitme põlvkonna arhitektidele nii Eestis kui ka mujal maailmas. Kultuuriüldsus, aga ka kogu ühiskond elab kaasa linnahalli tulevikule. Aastaid on sahistatud linnahalli taaselustamisest, kuid tegudeni pole kahjuks jõutud. Linnahall valiti objektiks mitmel põhjusel. Esiteks on võistlus jõudnud sinnamaani, et julgeme püstitada keerulisemaid ülesandeid: linnahall, kuigi hoone, on avaliku ruumi osa. Teiseks oli õhus tunda linnahalli suunal puhuvaid muutuste tuuli ja taas ärganud huvi, kui meenutada kas või „Teneti“ võtete ümber keerelnud arutelusid.

    Sel aastal laekus 34 tööd, mille hulgast valiti nii põhikooli- kui ka gümnaasiumiastmes kolm parimat, lisaks äramärgitud tööd. Žürii arvates olid mitmed tööd väga kaunilt illustreeritud ja läbimõeldud ning neis on kindlasti palju potentsiaali. Töid iseloomustavad kindlad jooned: palju on rohelust ja funktsioone, kusjuures viimaste üleküllus mõjub sageli eklektiliselt ja on varjutanud kandva idee. Žürii jäi siiski seisukohale, et laekunud töödest moodustuv tervik on mitmekülgne ja põnev ning noortel ideedest puudu pole. Samuti avaldas žürii lootust, et kui kunagi hakatakse linnahalli täiustama, nopitakse ka konkursitööde hulgast välja mõned rosinad. Samuti oldi veendunud, et tööde autorite seas on tulevasi arhitekte ja maastikuarhitekte.

    Palju kõneainet andis Kaarel-Vahur Vingisaare töö „Murueit“, mille märkis ära žürii ja mis sai ka Tallinna kesklinna valitsuse eriauhinna. Autor tunnistas, et on otsustanud õppida arhitektiks, ja avas oma idee tagamaid: „Minu algne idee oli muuta linnahalli katuseala kas pargilaadseks või haljastusalaks.

    Pärast teiste arhitektide töödega tutvumist ja uurimist sain indu kaasata oma töösse ka sport ja taimekasvatus. Sain teada, et linnahalli juures on olnud helikopterite maandumisplats, ning kohe tuli juurde transpordile mõeldud osa. Kuna kindlaid piire polnud seatud, lasksin pliiatsil vabalt käia ning projekteerisin juurde ka kultuurisektsiooni, rohkem spordiharrastuse võimalusi, hülgebasseini ning veekogudega rohealad.“ Žürii kommenteeris tööd nii: „See on lihtsalt teistmoodi töö kui teised. Toimeta kindlasti edasi! Väga põhjalik seletuskiri. Tulevane arhitekt!“

    Teinekord jääb žüriile silma hoopis mõni väike detail, nagu Daniil Žiglovi töös „Ilu on vaataja silmides“, mille puhul kiideti tähelepanelikkust ja detailsust. Autori arusaam lahendusest on konkreetne: „Minu konkursitöö idee sündis peaaegu kohe, kui hakkasin seda projekti tegema. See seisneb selles, et linnahalli katusemaastik peab olema maksimaalselt haljastatud.“

    Žürii sõnul on töö „Konteiner“ kontseptsioon aga selline, et selle võiks kohe ellu viia. Samuti meeldis žüriile, et autorid on mõelnud avatult ja mänguliselt. Just realiseeritavus oli üks põhjusi, miks see töö pälvis Põhja-Tallinna linnaosa valitsuse eriauhinna. Hanna Grethel Polli, üks töö autoritest, kirjeldab kontseptsiooni tagamaad nii: „Meie idee oli luua mõnus ala, kus leiaksid tegevust nii suured kui ka väikesed. Lisasime ka palju rohelust ning tänavakohvikuid, mis on ehitatud konteineritest, et siduda linnahall Reidi tee ja Telliskiviga.“

    Võistluse tagasisidest ilmneb, et paljudele on see esimene ruumi kujundamise või mõtestamise harjutus. Nüüd ollakse ruumi kavandamisel tähelepanelikumad, näiteks disainelementide ja haljastuse osas, mõeldakse rohkem ruumi kasutajale ja sellele, kuidas ruumi paremini jaotada, milliseid funktsioone ja kuhu luua.

    Ruumi, eriti avaliku ruumi kujundamises kaasarääkimine on ütlemata vastuoluline (mõtte)tegevus. Kui loodud ruum pakub rõõmu ja tegevust eri vanuserühmadele, toob kokku samade huvide, kuigi eri taustaga inimesed, loob puhkamise ja ajaveetmise võimalusi, siis ruumiloome protsess on pahatihti konfliktiallikas, kuna tõenäosus üksteist mitte mõista või üksteisest mööda rääkida on suur. Debatt avaliku ruumi teemal on seniajani konarlik ning näib, et ka kahe käe sõrmedel kokku loetavate inimeste ja huvigruppide pärusmaa, kuhu uutel tulijatel ja värsketel ideedel on keeruline sisse murda.

    Viimasel viiel aastal on siiski arusaam heast avalikust ruumist mitmekesistunud. Vähemalt on selgeks saanud, et see, kuidas me ruumist mõtleme ja millist avalikku ruumi näha soovime, ei olegi nii üksüheselt mõistetav. Näiteks arutletakse üha rohkem liikumisviiside üle, küsitakse, mida soosib linnaruum ning mis kujundab inimese valiku. Katsetatakse aina rohkem ja laiemalt ajutiste lahendustega, tuuakse linnaruumi niidumaastikku jne. Sellele, et ruumist ja ruumiloomest on hakatud mõtlema teisiti ja avatumalt kui varem, viitab kindlasti seegi, et viimases Eesti inimarengu aruandes on käsitletud põhjalikumalt just ruumilisi valikuid. Samuti on laienenud nende ring, keda püütakse ruumiloome arutellu kaasata. Ehk on lõppemas aeg, mil avalikku ruumi kujundatakse vaid täiskasvanu vaatevinklist ning noomitakse noori, et nood pargipingi ümber kogunevad või vales kohas rulatavad. Ehk algab uus aeg ja kutsume noori koos arutama ja unistama paremast avalikust ruumist, kus kõik leiavad lemmiktegevuseks oma nurga?

    Grete-Liis Elmiku, Hanna Grethel Polli ja Miriam Plaamuse „Konteiner“.
    Kaarel-Vahur Vingisaare töö „Murueit“.
    Daniil Žiglovi lahendus „Ilu on vaataja silmides“.

  • Nostalgia kägistus

    KAUR RIISMAA

    Eesti Noorsooteatri „Tulipunane vihmavari“, autor Betti Alver, dramaturg ja lavastaja Karl Sakrits, kunstnik Gerli Mägi, helilooja Vootele Ruusmaa, valguskunstnik Triin Rahnu. Mängivad Laura Nõlvak ja Kaisa Selde. Esietendus 4. X ovaalsaalis.

    Lastele mõeldud teater on hea vaheldus n-ö päris kultuurile, mida peab nautima maksku mis maksab. Kultuuril on kaks poolt: mänguline ja keelav, ent keelav pool on samuti mäng. Teatrisse minnes paneme selga teised riided, istume viisakalt ja vaikselt, vaheajal ei tee koridoris võõrastele rumalaid nägusid. Nagu kodu mängides piirame ennast, nii piirame ennast ka, mängides teatriskäimist. Lasteteatris jääb see osa mängust ära, sest lapsed pole veel õppinud „õigesti“ teatrit mängima. Kui etendus ei meeldi, võib sellest valjult teada anda ning ema viib su ukse taha nutma.

    Seepärast avaldub lasteteatris kultuuri essents: kõik võib tähendada midagi muud, sina ise jääd aga samaks. Sa ise ei muutu, vastupidiselt sellele, nagu võib juhtuda näiteks klassikalist muusikat austava kallimaga dodekafoonilist kontserti külastades. Jääd lapseks või täiskasvanuks, ja isegi täiskasvanud, kellel lapsi kaasas pole, julgevad naerda ning imestada, kui kiiresti ja lihtsalt kummikust saab hobune. Koos lastega istuvad nad vaikselt, et õpetada „teatri mängimist“.

    „Tulipunane vihmavari“ on tegumoelt lastelavastus: on nukk, teksti on vähe ja seda mängitakse pühapäeva pärastlõunal. Sisu poolest on aga tegemist täiskasvanute tükiga. See põhineb Betti Alveri luuletusel, mille on dramatiseerinud lavastaja Karl Sakrits. Kusjuures dramatiseerinud väga hästi, säilinud on luuletuse nostalgiline loomus. Luuletus on tagasivaatav: saame teada, et kord oli autor laps, igatses endale tulipunast vihmavarju ja lõpuks saigi selle. Rõõm lahtub, kui keegi varju ära lõhub. „Kui kõrgel olid lauad ja laed … ma olin väike.“ Karl Sakrits, liblikapüüdja Jõgevalt, on varemgi Alveriga kokku puutunud, võiks öelda: lapsest peale. Võib-olla polegi kedagi paremat Alverit dramatiseerima, ent luuletuse nostalgiline olemus seab ohtliku piiri lavastusele endale: see annab kogu lavastusele psühholoogilise teatri maigu.

    Nii Kaisa Selde kui ka Laura Nõlvak on nukunäitlejad ja sellistena väga head. Nõlvak õpetab seejuures veel ka lavavõitlust, Selde on aga lõpetanud Barcelonas teatriinstituudi füüsilise teatri erialal. Kogu lavastuse koreograafia on kõrgel tasemel: väga palju erilaadseid detaile, liikumisi, kompositsioone algab, kestab ja lõpeb äärmiselt puhtalt ning ilus on vaadata. Aga kummalgi näitlejal ei lasta teha seda, mida nad kõige paremini teevad.

    2017. aastal on lavastaja öelnud ajalehele Vooremaa: „Nuku abil saab inimeseks olemist mõnikord paremini väljendada kui inimese endaga. Nukk on justkui kõrvaltvaataja, kes toob tõe inimeseks olemise kohta ausamalt ja otsekohesemalt välja.“ Siin ongi lavastuse probleemi tuum. Nukk jääb kõrvaltvaatajaks ja kaks nukunäitlejat mängivad neid, kes nad on – keskealisi inimesi. Keskealisus sobib teksti loogikaga, ja on täiesti loomulik n-ö suurte inimeste teatris, et kaks õde leiavad pööningult vana nuku, see äratab neis mälestusi lapsepõlvest ning nad mängivad läbi möödunut. Äratavad kummikus ellu hobuse.

    „Tulipunases vihmavarjus“ kasutatakse ära Laura Nõlvaku ja Kaisa Selde andekust lavavõitluse ja koreograafia alal, ent neil poleks nagu juhiseid, mida mängida, kuidas mängida, kui nad mängivad.

    Nukul endal pole aga karakterit, samuti pole karakterit kahel täiskasvanul. Lavastuses kasutatakse ära näitlejate andekust lavavõitluse ja koreograafia alal, ent neil poleks nagu juhiseid, mida mängida, kuidas mängida, kui nad mängivad. Väga hästi valmistatud nukk on nimetu ja näota, ta ei juhi tegevust ega reageeri sellele – kui ta sõidab mootorrattaga või lendab vihmavarjuga, siis seda on hea ja huvitav jälgida. Nukunäitleja saab teha seda, milleks ta on kutsutud ja seatud. Aga nukk on lihtsalt üks asi, mida hoitakse vihmavarju küljes.

    Nostalgia on hirmus, see surub ennast situatsioonile peale ja sööb ära vahetuse. Minul täiskasvanuna on seda huvitav vaadata, olen äärmiselt nostalgiline inimene, peaaegu elangi minevikus. Pole kindel (ja see on ühe teise teksti ampluaa), kuidas nostalgiat tajub laps, kellel veel pole kaugeid ja kutsuvaid mälestusi, kelle lapsepõlv kestab. Aga nostalgilisus on olemas ka siis, kui seda ei osata veel analüüsida. Laps mõistab loomuldasa, et kaks keskealist naist mängivad mängimist, see, mis juhtub, juhtub tänu sellele, et on juba ära juhtunud – nad loovad uuesti kunagisi mänge. Nukk ja vihmavari ei lenda siin hetkes, oleviku ohtlikkus ja kõikvõimalikkus (nagu näiteks Piibul ja Tuudul) jääb ära.

    „Tulipunane vihmavari“ võiks olla ohjeldamatult kurb või naljakas, aga ei ole, sest nostalgia ei luba improvisatsiooni, isegi tunnet, et laval midagi juhtub (nagu mängides tavaline) iseenesest. Kui kahel näitlejal oleks karakter – üks on väga paha ja teine väga hea, üks usin ja teine lohakas, üks mõtlev ja teine tegutsev –, siis see tooks kindlasti laval juhtuva olevikku. Nuku karakter tundub siin olevat võti: lapse nukkudel on alati oma iseloom, ahv käitub üht-, automudel, millele on nägu ette maalitud, teistmoodi. Praegu on nukk, nii nagu ta täiskasvanutel on: lihtsalt ese, mis võetakse kätte, tehakse peenikest häält, aga nukk on juba surnud, sest me lasime mängul surra ja kasvasime suureks.

    Ega olegi kohustuslik, et lastelavastused peavad olema orienteeritud olevikule, et need siin ja praegu peavad sündima. Olen näinud väga kurba lasteteatrit ja väga lõbusat, aga neil, mis on oma õnnestumist väärt, on üks ühine omadus: tunne ja mõte tekib laval siin ja praegu. See ei ole ellu kutsutud nagu psühholoogilises suurte inimeste teatris, vaid elav ja vahetu. Kui lavastuses lapse ema sureb, siis nüüd – lapsel on raske mõista tšehhovlikku konteksti „siis, kui ema veel elas“.

    „Tulipunane vihmavari“ on väga hästi tehtud tükk. Just tehtud tükk. Sest tegemise käigus on kaduma läinud teatri olemus: iga kord juhtub, juhtub pisut isemoodi, ime on alati pisut erisugune. Lavastuse lihvimise käigus on läinud meelest, et tegelastel on sisemaailm ja nuku(ga)teatris on ka nukk inimene. Isegi tähtsam inimene kui inimene ise, sest inimene on elus ja jääb ellu ka pärast etenduse lõppu, aga nukk ärkab selleks pooleks tunniks just meie meeleheaks, selles on tema ime. „Tulipunast vihmavarju“ on mõnus vaadata täiskasvanul, mõni tunne tekib, mõni vaob, aga lapsele ja lapsemeelsele teatriimet ei sünni. Nostalgia lämmatab selle.

    Kestus: 30 minutit

    Real feel: 25 minutit

  • Üks küsimus – Millest tunnete meie kunstiväljal kõige rohkem puudust?

    REET VARBLANE

    Kadi Estland:

    Luuletus „Covidi õppetunnid“: Muutlikud ajas tunnid, võivad olla ka ilmad / Covid avas meie silmad / et kuidas on võimalik teha nii ja naa / et ainult vähesed ei saa / Covid lõi miinimupalga, haigekassa / ahsaa / mis oli kasulik kunstnikele ja / kunstile / kunnid võtame need tunnid nüüd ja / arutame / kas me ei võiks niimoodi kogu aeg teha. / Kunstnikule keha.

    Sandra Jõgeva:

    Ma näen praegust olukorda sellisena, et raha läheb jätkuvalt kunstnikest mööda. Kunstnik on ikka veel kunstimaailma alamkiht, kes üldiselt ei saa ka pideva professionaalse tegutsemise puhul erialase töö eest sotsiaalsete garantiidega miinimumpalkagi. Just suhtlesin anonüümseks jääda sooviva kunstnikuga, kes on meeleheitel, kuna ei saanud oma koroonatoetust, haigekassat ja miinimumpalka loovisikule kultuuriministeeriumi eraldisest järgmiseks poolaastaks pikendada. Hoolimata angažeeritusest suure konkurentsiga rahvusvahelisse projekti ja väga tähelepanuväärsest viimase aja näitusetegevusest, on ta hoopis sunnitud oma ateljeest loobuma ning keskenduma ellujäämisele. Samal ajal luuakse riigi raha eest uusi ambitsioonikaid kunstikeskusi: miljonid Mark Soosaare ulmale permanentsest Veneetsia biennaalist Pärnus, kursused igaühele Naked Islandis (milline tore võimalus oma lapse pea ise savist teha!) ning igas mõttes tühjad Kai keskuse saalid, mis kinnitavad seda, et riigi kultuuripoliitikas on olulised ehitised, aga mitte inimesed.

    Johannes Luik:

    Tugistruktuurid on superhead ja järjest rohkem tekib võimalusi. Kuid leian, et praeguses olukorras lähtuvad suured institutsioonid näituste tegemisel Lääne-Euroopa narratiividest, mis meil võivad mõjuda imporditult. Meie väikeses Eestis on ka onupojapoliitika kerge vohama. Suurte institutsioonide kõrvale võiks tulla rohkem väikseid tegijaid, kes käsitlevad paremini ajakajalisi teemasid ning vähemalt püüavad eemalduda kaasaegse kunsti hegemoonilisest kütkest.

    Urmas Lüüs:

    Ehk on see trots lääneliku progressiusu vastu või vähene elult peksasaamine, kuid olles oma tegemiste tõttu viibinud maailma eri paigus, tundub siinset kultuurielu toetav struktuur olevat üpris tasakaalus. Olen osa saanud Hiina kunstitööstuse pillavast suursugususest, kuid ei kadesta nende isiku- ja liikumis­piiranguid. Saanud hariduse Rootsi igaüht väärtustava kombe kohaselt, kuid tundnud end kammitsetuna kartusest käsitleda ühiskonna tabuteemasid viisil, mis ei ühti riikliku tavaga. Nautinud Hollandis Amsterdami igiärkvel kultuurivibratsioone, makstes hingehinda, et lubada endale äärelinna jagatud korteris olematut tuba. Olen tasuta saanud Eesti kunstiakadeemias hea hariduse, mis on võimaldanud adekvaatset ja piiranguteta diskussiooni. Kunstnike liit võimaldab rentida sobiva eelarvega ateljeed. Näituseruumid pakuvad piisavalt valikut ja kultuurkapital tuge, et oma looming publikuni viia. Kohati olen seda võtnud liigagi iseenesestmõistetavana. Ma pole kultuuripoliitikas sedavõrd jäägitult sees, et tunda kõigi telgitaguste käärimislõhnu või hallide kardinalide kerguses kiratsevaid tengelpungasid, küll aga tajun ohutendentse, mis võivad selle iseenesestmõistetavuse idülli kui hoolikalt laotud liivamandala hetkega olematusse paisata.

    Kunagi kunstihuvilise koolipoisina nägin Neeme Külma suurt betoonist ratastel risttahukat, mida nimetati lehmaks. Mäletan hästi, kuidas esimese mõttena sähvatas peast läbi mõte: huvitav, kus see lehm on? Loodan, et see juhmusehetk on väikelinna koolipoisile, kellele Tallinna-sõit oli kui Rooma saabumine, andestatav. Küll aga teeb murelikuks, kui sellisel tasemel toodetud populism hakkab diskussioonides õhutama ühiskonna radikaliseerumist. Üha vähem kohtab meedias põhjalikke sisurikkaid diskussioone, sest müratasemest ülekarjumiseks võetakse kasutusele lööklaused ja demagoogia. Konstruktiivse ja süvitsi mineva arutluskultuuri ja Pavlovi-emotsioone ületava intellektuaalse kapitalita on aga võimatu määratleda kultuurivälja puudusi ja välja pakkuda toimivaid lahendusi.

    Marko Mäetamm:

    Võiks olla rohkem selliseid projektipõhisusele tuginevaid paindliku graafikuga näitusepindu, mis täidaksid tühimiku suurte institutsioonide, nt Tallinna Kunstihoone, Kumu, Kai, ning väikeste traditsiooniliste galeriipindade vahel.

    Tõsi ta on, seis kunstimaastikul on elav ja kirev. Aga kui silmad kissis suurt pilti vaadata, siis paistab, et kõik need arvukad institutsioonid on nagu eraldi oaasid, kel kõigil oma ringkond ja publik. Iseenesest on see loogiline ja ilmselt ka paratamatu. Eesti väiksuse juures näen sellessamas killustatuse ohtu.

    Terje Ojaver:

    Kunstielu käib ajaga kaasas, on uued tegijad ja on piisavalt väljundeid. Foto suur populaarsus ei ilmuta veel kusagilt mõõna märke.

    Käisin äsja Vaskjala residentuuris, mis üllatas lühikese aja jooksul loodud land art’i ja kontseptuaalsete taieste tasemega. Kunstiinstitutsioonid jätkavad tulemusliku tööga, esile tõstaksin KKEKi, kelle nädalalehe kirjutised on head, kes portreteerivad kunstnikke ja koostavad andmebaasi. Pikk paus on olnud televisioonis: Eesti kanalitel tahan näha uusi regulaarseid kunstisaateid, kunstnikufilme.

    Erika Pedak:

    Võimaluste paljusus on meeltmööda aktiivsele kunstnikule ja teadlikule kunstitarbijale. Kuid mõnevõrra teeb rahutuks potentsiaalne kunstipublik, kes selles mitmekesisuses iseseisvalt ei orienteeru. Pealegi tundub mulle, et nii mõnigi professionaalne kunstnik või kunstiinstitutsioon kasutab situatsiooni ära ja teeb äraelamise või kasusaamise eesmärgil nõudlusele liialt palju järeleandmisi, muutub nn poliitiliseks populistiks. Juba siit algab teadliku kunstipubliku suurenemine või vähenemine, rääkimata näituste publikuprogrammidest ja üldhariduskoolide kunstiharidusest. Mida Tallinnast kaugemal, seda enam on professionaalidele range soovitus jääda kunstis truuks oma valikutele. Ja lasub lausa kohustus neid aeg-ajalt ikka demonstreerida.

    Tanel Rander:

    Kui millestki puudust tunnen, siis vabadusest, lootusest ja julgusest, mis on kunstnikes kaduma läinud. Pikka aega on kunstielu iseloomustanud ambitsioonikas karjerism, nartsissism ja edukultus, mida on soodustanud era­kapitali sissetung, konkurents ja professionaliseerumine. Tagajärjeks on väga liigivaene monokultuur ja selle hüperproduktsioon. Õnneks on see kõik mõranema hakanud ja päris suur hulk rahulolematuid kunstiinimesi on liikvel. Aga kus on nende avameelsed sõnavõtud ja kas neil üldse ongi selleks kohta, seda ma ei tea.

    Fideelia-Signe Roots:

    Väga hea, et on mitmeid toetusi, kuid need kõik on ajutised. Kunsti õpitakse aastaid ja kunstnikud töötaksid hea meelega oma erialal elu lõpuni, mitte ajutiselt. Loominguliselt aktiivsetele kunstnikele võiks maksta eluaegset toetust, et nad ei peaks puudust kannatama või teistel ametikohtadel leiba teenima. Teiste erialade omandamine küll rikastab, aga see ei tohiks olla ainus vaesusest väljapääs, vaid vabatahtlik ja toetama kunstniku loometeed.

Sirp