Kunstnikuvestluste läbiviimist toetab Eesti Kultuurkapital
TAGASIVAATED Maire Morgen Hääl
Ühest aknast jääb Maire Morgen Hääle loomingust põhjaliku tagasivaatenäituse tegemiseks kahtlemata väheks. Morgen Hääle looming ja panus kohalikku kunstilukku on kaalukas. Kunstnik ja kuraator Kaisa Maasik on öelnud, et aastal 2020 on kaasaegsed kunstnikud hübriidid, kelle põhilised huvid annavad aimu nende ametist, kui nad poleks kunstnikud. Maire on olnud hübriid algusest peale. Monumentalistina, avaliku ruumi kunsti loojana, metallikunstniku, disaineri, projekteerija ning näituste korraldajana vajaks ta suurt pinda ning sügavat sissevaadet. Käesolev aknanäitus on esimene järjehoidja.
Maire Morgen Hääl (1939) on õppinud Eesti Kunstiakadeemia (toona ERKI) metallehistöö erialal. Morgen Hääl töötas pikalt Tallinna Tehnikaülikooli (toona Tallinna Polütehniline Instituut) eksperimentaal-konstrueerimise osakonnas kunstnik-disainerina, kus ta projekteeris ja valmistas detaile katseseadmetele, mida ülikooli teadlased oma eksperimentideks vajasid. Veel tuli ette ka juhuslikumat laadi töid – näiteks aurahad ja medalid rektoraadi või partei jaoks tähtsatele külalistele.
Omaloominguna lõi Hääl nõukogude perioodil eelkõige monumentaalvorme avalikku ruumi. Tema tööde hulka kuuluvad sepised Glehni lossis ning Õnnepalees, samuti monumentaalskulptuur “Üliõpilased” TalTechi peahoone ees ning valgustid Rahvusraamatukogus ja mujal. Lisaks tegeles Morgen Hääl nõukogude perioodil järjepidevalt ehetega, tehes pärast päevatööd poolsalaja tellimustöid, mis oli võimude poolt keelatud. Märkimisväärne on koostöö Tallinna Moemaja ja moekunstnik Kai Saarega 80. aastate lõpul. Ehteloomingus lähtub Morgen Hääl esmajärgus inimesest, kes ehet soovib. Osalt seepärast on ta kindla kandjata ehet loonud vähe.
Maire Morgen Hääle teoseid on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogudes ning ta on osalenud näitustel Berliinis, Moskvas, Tallinnas, Vilniuses, Prahas, Montrealis, mujal endises Nõukogude Liidus ning läänes.
MÄNG Leida Illend
Mäng on väikese inimese tõsine töö, ütleb laulurida.
Mäng!
Kavandades ehteid, olen kasutanud mängulisi võtteid nagu kombinatoorika, pindade vastandamine, erinevate tekstuuride kasutamine, joonte graatsilisus ja nõnda edasi – nende omavaheline seos ja kivide panus.
Mäng on mõistatus.
Mäng on saladus.
Leida Illendi (1940) kooliaastad möödusid Rakveres. Kunstiõpinguid alustas ta Tartu Kunstikoolis, õppides dekoraatoriks (1961 – 66). Illend lõpetas Eesti Kunstiakadeemia (toonase ERKI) 1972. aastal. Aastail 1972 – 1995 oli ta ettevõttes ARS-JUVEEL autoritiraaži kunstnik-teostaja, hetkel vabakutseline kunstnik.
Illend on osa võtnud tarbekunsti näitustest 1971. aastast nii kodu- kui välismaal – teiste hulgas Itaalias Milanos, Kanadas Montrealis, Münchenis, Poolas, Ungaris, Tšehhoslovakkias, Leedus ning laialdaselt N Liidu piirides. Ta on kolmel korral osalenud Tallinna Tarbekunstitriennaalil. Tema isikunäitus “Selgus” toimus A-galeriis (2005), olulised rühmanäitused “10” Tallinna Raekojas (1998) ja “Silmad” Vabaduse galeriis (1996). Viimastel aastatel on ta jõudumööda osalenud Metallikunstnike Liidu väljapanekutel. Tema töid on hulgaliselt erakätes, Eesti Tarbekunsti ja Disainimuuseumi kogudes ja Tallinna Linnamuuseumis.
PEEPSHOW Liisbeth Kirss
… räägib armastusest, seksuaalsusest, häbist ja uhkusest. Mõne tundmusega on nii, et tahaks silmad kätega katta ja kardina taha varjuda. Sellise arglikkusega võitlemine on igapäevane heitlus. Miks küll kogen täiskasvanud naisena endas plikalikku ujedust? Kui aga olen selle tundmuse ajutiselt alistanud, pean jälle hakkama selgitama oma n.ö jultumust. Kas keegi üldse armastab ilma häbita?
Liisbeth Kirss (1996) on sündinud ja üles kasvanud Pärnus. Aastal 2018 omandas ta bakalaureusekraadi ehte- ja sepakunsti erialal Eesti Kunstiakadeemias, kus nüüd jätkab õpinguid ka magistriastmes. Ta on võtnud osa grupinäitustest Eestis ja välismaal ning käinud praktikal Amsterdamis. Inspiratsiooni ammutab autor oma sõbrannadest, ööelust ja armastusest.
ÕUNAAIA LOOD Margit Paulin
Pärast seda, kui Aadam pakkus Eevale õuna on juhtunud siin aias nii mõndagi. Kunstniku oma koduaia õunapuu lehtede all mullast leitud vanad metallist esemed on siin näitusel saanud sõna, et rääkida oma lugusid edasi ehetena, läbi kunstniku silmade ja väga isiklikult – kellelgi on olnud armastus, on olnud palved, usk… on valatud verd ja on rajatud kodu – lihtsad ajatud õunaaia lood. Pühendatud erilistele meestele.
Margit Paulin (1980) on sündinud Tallinnas, lõpetanud EKA ehtekunsti eriala 2012. aastal ja töötab hetkel vabakutselise ehtekunstnikuna oma koduateljees metsa ja mere vahel, väikeses Eesti külas Keibul. Tema ehteloomingus on tähtsal kohal eelkõige kellegi lugu, millest algab ehte teekond ja millele toetudes ehe ehteks saab. Ehetes on hing, on lugu ja ehe võiks olla jääv.
MURTUD SÜDAMEGA Paul Villemi
Surm on iga elu osa ja ta jätab jälje nendele, kes selle lähedal on. See võib aga ilus olla – see, mis alles jääb.
Paul Villemi (1983) on metallikunstnik, kes on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia Ehte- ja Sepakunsti eriala (2014 BA). Ta on osalenud mitmetel grupinäitustel ja aastal 2015 avas oma isikunäituse “Motiiv” A-galerii Seifis. Paul on keskendunud oma töös peamiselt terariistadele, tehnikatest 3D-printimisele ja metallivalule.
Möödunud aasta alguses tegevuse lõpetanud teater NO99 andis mullu suvel Rahvusarhiivi filmiarhiivile üle oma materjalid. 14 tegutsemisaasta jooksul esietendus NO99s lavastuste, suurprojektide ja aktsioonide näol täpselt 100 kunstiteost. Eesti ühiskonda korduvalt raputanud teatrist jäi maha 60 terabaidist ehk enam kui miljonist failist koosnev kogu, mille hulka kuuluvad video-, foto-, heli- jm failid.
Pärast põhjalikku korrastustööd ja tehnilist kontrolli on Rahvusarhiivi filmide infosüsteemis FIS nähtavad pea kõik NO99 lavastuste salvestused ning kaasunud materjalid, kokku 216 kirjet.
Täna, 27. oktoobril tähistatakse UNESCO rahvusvahelist audiovisuaalpärandi päeva. Audiovisuaalpärandi päeva ja Eesti digikultuuriaasta tähistamiseks toob Rahvusarhiivi ajaveeb NO99 fondist esile 27 silmapaistvama lavastuse salvestust.
Blogilooga saab tutvuda aadressil: https://blog.ra.ee/no99/
Kui Stalini vangilaagrid kinni pandi, ei lahkunud mitte kõik vangid. Sellise intrigeeriva sedastusega algab film „Surematu”, mis jõuab ekraanile kolmapäeval Kumu kultuuriteemaliste dokumentaalfilmide sarjas.
Ksenija Ohhapkina film näitab, kuidas tänapäeva Venemaal kasvatatakse maast madalast massiinimesi, kelle peamine eesmärk on sündida, töötada ja vajadusel ka surra riigi hüvanguks.
Filmi tegevus leiab aset Venemaa põhjaregiooni trööstitus tööstuslinnas Apatitõs, mida rohkem kui pool sajandit tagasi ümbritses tihe GULAGi vangilaagrite võrk. Nüüd valmistuvad sealsed lapsed suureks tähtpäevaks – isamaa kangelaste päevaks.
Riho Västriku produtseeritud linateos on osalenud ligemale 30 filmifestivalil, mis teeb sellest viimaste aastate suurima rahvusvahelise leviga Eesti dokumentaalfilmi. Karlovy Vary festivali parima dokumentaalfilmi auhind andis ka võimaluse kandideerida Oscarile.
„Kummitav film sürreaalse pildikeele, lummavate hüpnootiliste helide ja pelutava süžeega,” kirjutas Pimedate Ööde filmifestivali leedukast programmikoostaja Edvinas Pukšta „Surematu” Eesti esilinastuse puhul, mis leidis aset eelmise aasta PÖFFil.
28. oktoobril kell 18 Kumu auditooriumis aset leidva seansi eel vestlevad filmi produtsent Riho Västrik ja filmikriitik ja -uurija Teet Teinemaa.
Film on vene keeles eesti- ja ingliskeelsete subtiitritega. Sissepääs tasuta.
Kultuuriteemaliste filmide sarja „Kumu dokumentaal” korraldavad Kumu ja PÖFF.
24. oktoobril avati Kogo galeriis näitus „Sanatoorne atmosfäär“
“Sanatoorne atmosfäär” on Belgia kunstniku Bruno Goosse isikunäitus, mis toimub Kogo galeriis koostöös Tartu Ülikooli humanitaar- ja kultuuriteaduste valdkonna romanistika professori Sara Bédard-Goulet’ga. Näitus põhineb tema teadustööl, mis uurib kunstide elumuutvat potentsiaali.
Näituse “Sanatoorne atmosfäär” keskmes on sanatooriumid, dekonstrueeritud lamamistoolid ja hallitusseened. “Rohkem kui muutumatut kohta, mis toetab aja peatumist lõputu ravikuuri ajal, mõistetakse sanatooriumit näitusel kui liikumise kiirendit, osakeste vahetit”, sõnab Bruno Goosse. Näitus puudutab nii tervishoiupoliitika ja meditsiini, kui ka disaini ja arhitektuuri ajalugu, aga ka praegust olukorda ja suhtumist. See räägib ambivalentsest suhtest kaitsva eraldatuse ja avatuse, kasulikkuse ning kahjulikkuse vahel. Kuidas on kujunenud nii, et lääneeurooplasele tähistab sõna “sanatoorium” surma ja haigust, aga meile siin seostub see pigem tervislikkuse ning heaoluga?
Bruno Goosse on kunstnik ja õppejõud Brüsseli Kaunite Kunstide Akadeemias. Oma töödes kasutab ta dokumente, lugusid ja fakte, mida kombineerib ja liigendab selleks, et pakkuda välja teatud ajalooperioodide poeetiline, humoorikas ja poliitiline ülelugemine.
Sara Bédard-Goulet on ASTRA romanistika professor Tartu Ülikooli maailma keelte ja kultuuride kolledžis. Ta tegeleb kaasaegse prantsusekeelse kirjanduse uurimisega ning juhib kunstide kogemist ja mõju käsitlevat projekti koostöös Damien Beyrouthyga Aix-Marseille Ülikoolist ja Frédéric Vinot’iga Côte d’Azuri Ülikoolist. Projekti raames toimuvad lisaks Kogo galerii näitusele ka konverents ning doktorikool Tartu Ülikoolis (19.-21.11.2020) ning näitused Tartu Kunstimajas (19.11.-13.12.2020) ja Tartu Ülikooli Jakobi 2 hoones (21.11.-16.02.2020).
Kogo galerii on kaasaegse kunsti galerii Tartus, Aparaaditehases. Galerii programmi on selle asutamisest 2018. a kevadel kureerinud Liina Raus, tundes iseäranis huvi sõltumatu, kunstniku isiklikust kogemusest ning sellest kantud huvist sündiva kunstiloomingu vastu, mis ärgitab mõtlema ja arutlema kaasajas oluliste teemade, kultuuri ning ajaloo üle.
Näituse kuraatorid: Sara Bédard-Goule ja Liina Raus.
Näituse graafiline disain : Aleksandra Samulenkova.
Näitust toetavad : Eesti Kultuurkapital, Tartu linn, Wallonie-Bruxelles International, Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, Pühaste pruulikoda ja Punch Drinks.
Üheskoos ja üksi. Yhdessä ja yksin. Anu Raud ja Aet Ollisaar
Üheskoos ja üksi. Anu Raud ja Aet Ollisaar. Tampere galerii Laikku. Disain Kadi Pajupuu 2020.
Üheskoos ja üksi. Yhdessä ja yksin. Anu Raud ja Aet Ollisaar. Näitus galeriis Laikku 24.10. – 15.11.2020
Anu Raud ja Aet Ollisaar on kunstnikud, kes tegutsevad kumbki erinevas keskkonnas – Anu Raud Kääriku talus keset Mulgimaa maalilist loodust ja Aet Ollisaar Tartus ajaloolise Karlova linnaosa südames. Ümbritseva mõju peegeldub vastu ka mõlema autori loomingust.
Looduse lähedus ning tuttavad märgid ja sümbolid Anu Raua vaipades jutustavad lugusid kodutunde ja oma kultuuri hoidmise olulisusest. Meisterlikult kootud vaipadest hoovab talupojatarkust ja poeetilist nõtkust, viiteid olulistele sündmustele ja ajatuid teemasid. Aet Ollisaare igatsuslikud maastikud asuvad pigem seitsme maa ja mere taga, kusagil kaugel mälusoppides, ning ilmuvad sealt unenäoliste hetkedena vaipadesse. Olles igapäevaselt seotud tekstiiliosakonna juhtimise ja tudengite juhendamisega Kõrgemas Kunstikoolis Pallas, on võimalus ateljeevaikuses vaipade kudumisse sukelduda muutunud autorile järjest vajalikumaks.
Koos olemine ja ühised ettevõtmised on saanud praegusel ajal üha olulisemaks. Võimalus süüvida rohkem iseendasse toob silme ette kujuteldavaid mälupilte olnud ja olemata aegadest, käidud ja käimata radadest ja kättesaamatutest kaugustest. Näitus „Üheskoos ja üksi“ Tamperes galeriis Laikku annab sellele teemale kaks erinevat vaadet.
Näituse kujundus: Madis Liplap
Graafiline kujundus: Kadi Pajupuu
Näitusel kasutatud Anu Raua luuletekstid on tõlkinud Mare Ollisaar
Näitus on osa Tampere Eesti nädala programmist. Näituse korraldamist toetab Kõrgem Kunstikool Pallas.
Laikun galleria
Keskustori 4, Tampere
Avatud T-R 9–21, L-P 10–18.
www. www.laikku.fi/nayttelytoiminta
facebook.com/kulttuurilaikku
https://www.facebook.com/events/764683567411017/
Anu Raud (1943) on silmapaistvamaid Eesti tekstiilikunstnikke, kelle pikaajaline ja viljakas loometöö on tuntud nii Eestis kui ka välismaal. Anu Raua tegevus avaldub mitmel suunal – ta on tipptasemel nii tekstiilikunstniku kui õppejõuna ning on Eesti Teaduste Akadeemia liige. Ta on pühendunud rahvakunsti koguja ja väärtustaja ning on pannud aluse Kääriku talu ja ERMi Heimtali Muuseumi rahvakunstikogule. Samuti on Anu Raud tuntud tabavate ütlemiste poolest, tema sulest on ilmunud mitmeid artikleid ja raamatuid. Vaibakunstnikuna iseloomustab Anu käekirja võime argiseid asju ja olendeid kududa märkideks ja sümboliteks. kompositsioonides vahelduvad puhtad värvipinnad aladega, kus valitsevad lõngadega loodud peened üleminekud. Vaipades on jutustavust ja ilmutuslikku selgust.
Aet Ollisaar (1966) on tekstiilikunstnik ja õppejõud, kes elab ja töötab Tartus. Aet Ollisaar on pühendunult suunanud tekstiilikunstialast haridust: 1992. aastast Tartu Kunstikoolis ja alates 2000. aastast professorina ja tekstiiliosakonna juhatajana Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (praegu Kõrgem Kunstikool Pallas). Aet Ollisaare loomingut iseloomustavad autoritehnikas valminud tööd, kus lõngadest moodustatud värvikoski pingestavad detailid, mis toovad teosesse materjali või eseme eelmise elu.
Sel nädalavahetusel on Rotermanni soolalaos kokku viis giidiga ringkäiku
Eesti Arhitektuurimuuseum kutsub vaatama 2019. aasta Suure Muuseumiroti pälvinud avastusnäitust „Uuri ruumi!“ ning äratundmisrõmu kogema püsinäitusel „Elav ruum“. Suures saalis on avatud „Suvila! Puhkus ja arhitektuur Eestis 20. sajandil“ ja galeriikorrusel ootab arhitektuurikoomiksi näitus „Urbatekt varjatud maailmas. François Schuiteni ja Benoît Peetersi arhitektuurikoomiksid“. Muuseumipilet maksab 6 eurot, sooduspilet 4 eurot ja nädalavahetuse ringkäikudele saab muuseumipiletiga.
Laupäeval 24. oktoobril kell 12 on giidiga tuur kõigile lastele ja igas vanuses uudishimulikele 2019. aasta Suure Muuseumiroti pälvinud püsinäitusel „Uuri ruumi!“, teejuhiks Eesti Kunstiakadeemia magistrant Kerly Ritval.
Laupäeval 24. oktoobril kell 14 on giidiga ringkäik näitusel „Suvila. Puhkamine ja arhitektuur Eestis 20. sajandil“. Näitust tutvustab Kerly Ritval.
Laupäeval 24. oktoobril kell 14 toimuvale Suvila-näituse ringkäigule on oodatud osalema ka need, kellele on abiks viipekeele tõlge, tõlgib Birgit Eström-Andreas.
Pühapäeval 25. oktoobril kell 14 on venekeelne giidiga ringkäik kõigile lastele ja igas vanuses uudishimulikele 2019. aasta Suure Muuseumiroti pälvinud püsinäitusel „Uuri ruumi!“. Teed näitab EKA üliõpilane Jasmin Kulagina.
Pühapäeval 25. oktoobril kell 14 algabkuraatorituur erakordsel arhitektuurikoomiksi näitusel „Urbatekt varjatud maailmas. François Schuiteni ja Benoît Peetersi arhitektuurikoomiksid“. Näitust tutvustab kuraator Sandra Mälk.
Muuseum on avatud teisipäevast pühapäevani kell 11-18. Muuseumipood on avatud muuseumi lahtioleku ajal.
Rotermanni soolaladu aadressil Ahtri 2 asub Rotermanni kvartali ja Tallinna sadama vahel.
Vähe on eesti keeles sõnu, mis küll sõnastikes seletatud, kuid mille argikasutus ujuks nii laial hallil alal ja tähistaks mis tahes liiki inimkäitumise veidrusi, nagu sõna „poliitika“. Sõnastiku järgi on poliitika ühiskonna ja riigi toimimist või riikidevahelisi suhteid mõjutavate otsuste langetamine sihikindla tegevusena, vastav tegevusala. Selle seletuse kohaselt tehakse poliitikat eeskätt esindusdemokraatia raames moodustatud esinduskogudes kollektiivselt ja hääletusele pandu üle otsuseid langetades.
Tegevusala või -valdkonnana defineeritult asub poliitika ühes peres meditsiini, teaduse või riigikaitsega, ühe suure erinevusega: teistel tegevusaladel kehtivad tegutsema pääsemiseks nõuded, eeskätt hariduslikud. Arstid ja advokaadid, teadlased ja ohvitserid peavad ametisse pääsemiseks olema läbinud erialase ettevalmistuse, mille saab ülikoolidest, kus õppetegevuse kvaliteeti pidevalt kontrollitakse ja hinnatakse, sh kohalikust ja võimalikku sõbrakäendust sisaldavast sõltumatult. Et ametiredelil edeneda, peab ülikooli diplomile lisaks pidevalt end koolitama, tegema kutseeksameid, kirjutama väitekirju ja neid kaitsma ning igapäevatöös järgima ka oma ala eetikakoodeksit.
Poliitikud ise räägivad, et ka poliitika on professionaalne tegevus, kuid ei ole ühtki haridusasutust, kus koolitataks noor inimene poliitikuks. Puudub ka professiooni sisukirjeldus, kutsestandard. Tööandja (meie oludes kodanikkond) ei saa kuidagi objektiivselt mõõta kellegi ametisse sobivust, ei ole ühtki latti, millest üle hüppamise võime järgi valimistel kedagi palgata või palkamata jätta. Valijad saavad ikka alles tagantjärele teada, kas valitu on võimeline „langetama otsuseid sihikindla tegevusena“ või mitte ja kas ta ametis olles ka midagi juurde õpib, olgu lugedes või kogedes.
Põhiseadusega on nii meil kui ka mujal fikseeritud, et poliitilistele ametikohtadele peab kõigil kodanikel olema võrdne juurdepääs: ei mingit diskrimineerimist (näiteks hariduslikku). Kuid kas on siiski õige, et oleme jätnud vastutaval ametikohal töötamiseks vajaliku ettevalmistustöö üsna heitlikult ja süsteemitult tegutsevate mittetulundusühingute, nimelt erakondade kanda? Vähemasti parteide kuluaruannetest ei ole näha, et seal järjekindla koolitamisega tegeletaks, õpetataks riigi toimimist, juhtimist, rahvusvahelisi suhteid jms.
Ametlik vastus sellele küsimusele on, et probleemi ei ole, sest valija saab iga nelja aasta tagant hinnata, kas ametikoha täitja tegi poliitikat, otsustas sihikindlalt suuri asju või siis kukkus läbi. Ühelgi muul elualal ei lasta kellelgi neli aastat praaki teha või siis üldse tegeleda millegi muuga, kui ametijuhend ette näeb. Arst ega õpetaja ei saa öelda, et kõik, mida ta heaks arvab teha, ongi meditsiin või haridus. Nn professionaalne poliitik aga saab.
Läbi 2020. aasta on pensioni II samba pooldajaid ligi poole rohkem kui vastaseid.
Viimane nädal on seda järjekordselt kinnitanud. Sihikindlalt riigi toimimist ja kodanike heaolu mõjutavate otsuste langetamise asemel on nädala jagu lihtsalt sõnasõda peetud. Järelikult kuulub nii avalikkuse eest varjatult kui ka meedia vahendusel sisutühja sõnasõja pidamine Jüri Ratta ja Martin Helme meelest lahutamatult poliitika mõistesse. Kuid kõrvaltvaataja silmis on see vaid raisatud aeg ja raha, sest tegevuses puudub sihikindlus: ei vaielda põhimõttelise valiku, vaid kolleegide käitumise ning kõnepruugi üle.
Iga juhi ametioskuste juurde kuulub kriiside ennetamine, mitte ainult neist edukalt ja võitjana väljatulemine, sealhulgas kommunikatsiooni, nii omavahelise kui ka väljapoole suunatu abil. Jüri Ratas seda silmanähtavalt sugugi ei oska ja tal on eeldusi ajalukku minna riigi kõige saamatuma peaministrina. Ei olnud ettenägelikkust. Ei olnud oskust suhelda ja kompromisse teha enne, kui tuli räästas. Võimuihast pimedana laskis ta juba oma väidetavalt suurepärasesse tegevusjuhisesse ehk koalitsioonileppesse külvata sisse tüli ja kriiside seemneid ning umbrohtu, mis kohe ka kenasti idanema hakkasid ja praeguseks on söögikõlbmatute viljade (või on need hoopis kellegi väljaheited?) vapralt söömisest saanud peaministri igapäevatöö. Kuidas maitseb? Hapu näo järgi otsustades ei maitse, aga mis teha, kui muud ei oska.
Martin Helme kirjeldas teisipäeval „poliitilise kiusuna“ Eesti presidendi põhiseaduses kirja pandud ametiülesannete täitmist ehk pöördumist riigikohtusse selleks, et kindlaks teha nn pensionireformi vastavus põhiseadusele. Otsus tuli ja selgus on majas. Siit peab aga järeldama ka, et rahandusministri käsitluses on kiusamises midagi poliitikale igiomast. Eks seda, et „poliitika ongi selline“ oleme siinmail parteirahva suust kuulnud juba paarkümmend aastat.
Võtan eelöeldu kokku: imestada pole siin midagi või kui, siis nende üle, kes ikka veel imestada jaksavad. Kui me kodanikena sajandi algusest saadik ei ole osanud ega soovinud ametisse palgatavatelt juhtidelt (poliitikutelt) ametioskusi ehk professionaalsust nõuda, siis võiks ju olla ka selgeks saanud, et kui meie „poliitikat“ ei defineeri, siis teevad nemad seda ise. Nii kõlabki Jüri Ratta sõnaseletus, mis seisab üsna kaugel sõnastike pakutust: „Poliitika – see on kõik, mida ma teen, mida iganes ma ka ei teeks, ja et ma ei tea, mida ma teen, siis on tagajärjed ka ettearvamatud.“
Kogumispensioni seaduse muutmine (meenutan, et riigikogus hääletati see seaduseks peaministri ja valitsuse usaldusküsimusena ja ainult tänu sellele säilis valitsuskoalitsioonis peaministrile ametis jätkamise kindlustanud distsipliin) on riigikohtu teisipäevase otsuse valguses poliitika eesmärgipäratuse hea näide. Koalitsiooni seatud eesmärk (kui see ei olnud teesklus) oli reformiga anda kodanikele rohkem vabadust neile vanaduspõlves hea elu tagama pidanud säästude üle otsustamisel. Riigikohus rõhutas otsuses, et ei hinnanud plaani sisu, vaid kontrollis ainult võimalikke põhiseaduse riiveid, ning andis mõista, et formaalselt õige võib olla nii tark kui ka rumal plaan.
Rahvas on oma otsuse aga juba teinud, nagu võib näha Kantar Emori pensioniseire uuringust. Oktoobri andmete järgi kavatseb pensioni II sambaga jätkata 51% ja mitte jätkata 27% elanikest. Kui jätta kõrvale need, kel seisukoht puudub (21%), saame II samba pooldajate ja vastaste suhteks ligikaudu 2 : 1 ehk enamuskoalitsiooni kava toetab vaid kolmandik elanikest. Milline jõupingutus vähemuse kaitseks! Aga kas see ka vähemusele tulevikus õnne õuele toob? Pigem mitte.
Uuringu lühikokkuvõttes on kirja pandud teave: „II sambaga jätkamist pooldavad rohkem noored, suurema sissetulekuga ja kõrgema haridusega elanikud. Erinevused sihtrühmade vahel on väga suured, näiteks alg- või põhiharidusega vastajate seas on II sambaga jätkajaid vaid umbes kolmandik vastajatest.“ Teisisõnu, kohustuslikku kogumispensioni peavad mõttekaks ja turvaliseks need inimesed, kes ühiskonnas paremini toime tulevad, oskavad tänu pikemale haridusteele maailmas toimuvat ning iseenda suutlikkust objektiivsemalt hinnata ja kellel on eeldatavasti ka parem finantskirjaoskus.
Oma seni kogutud väikese summa võtavad seega välja peamiselt vähese hariduse ning sellega paratamatult kaasneva väiksema sissetulekuga inimesed, kes ühtlasi näivad arvavat, et on investeerimises osavamad kui reegleid teinud riigivõim, jõukam ja haritum osa kaaskodanikest ja eriti aplad pangad. Sellel on kurvad tagajärjed nii nende endi, aga ka kaugel tulevikus tegutsevate valitsuste ja maksumaksjate jaoks. Põhiseadusliku vanadusabi peab neile, kes oma niigi napi pensioniraha on ette ära kulutanud, ikkagi andma.
Valitsuskoalitsiooni sõna ja tegu pensionireformis kujuneb seega diametraalseks vastuoluks. Sõnades sotsiaalset kihistumist vähendada püüdev võim on nüüdseks kehtestanud reegli, mis kihistumist ja majanduslikku ebavõrdsust tingimata suurendab. Kas see oli teadlik poliitika või juhtus kogemata? Eelöeldu taustal see lihtsalt juhtub ning samalaadsed asjad jäävadki juhtuma, kuni poliitika võib olla ükskõik mille tegemine ning poliitikud ükskõik kui vähe informeeritud ja juhtimiseks ning kaalutud, teadmistel rajanevate otsuste tegemiseks ette valmistamata inimesed. Need, kes on õnneliku lapse- ja noorpõlve veetnud erakondade noortekogudes ja töömehepõlve alustanud munitsipaaltentsiku auväärsel ametikohal.
Suveaeg ja talveaeg on aastaajad. Kui inimestelt küsida, kas teile meeldib suveaeg või talveaeg, vastab enamik, et suveaeg. Suvel on päevad pikad, päike käib kõrgelt, pole vaja kodu kütta ega talveriideid, saab päevitada ja supelda – loomulikult meeldib suveaeg rohkem kui talveaeg. Seda on osavasti ära kasutatud kellakeeramise küsitlustes, et saada õigustust riigi kella keeramiseks naabrite aega näitama.
Ajaarvestuse ühikud on sekund, minut, tund, ööpäev, nädal, kuu, aasta, sajand. Ööpäev jaotati 24 tunniks juba antiikajal. Ka Läti Henriku kroonikas räägitakse päevaajast tunnise täpsusega, aga sel ajal varieerus tunni kestus sõltuvalt aastaajast.1 Kuni aega seati päikese järgi, oli igal linnal oma aeg. Nii erines Tallinna aeg Riia ajast ja Tartu ajast. Varasemad linnade tornikellad olid ühe osutiga. Kellaaja minutite lugemiseni jõuti XVII sajandi keskpaigas.1 Kellaaja viimine paigast paika sai võimalikuks alles taskukella leiutamisega. Minu vanaemagi seadis kella õigeks kalendris kirjas oleva päikeseloojangu aja järgi, sest raadiot veel ei olnud ja seisma jäänud seinakella õigeks seadmiseks oleks tulnud minna taskukellaga külast õiget aega otsima.
Vajadus ühtlustatud ajaarvamise järele tekkis XIX sajandi teisel poolel seoses raudteede ja telegraafi tekkega. Maakera jaotati kahekümne neljaks 15kraadiseks ajatsooniks, nii et igas ajatsoonis erineb aeg täistunni võrra naabervööndi ajast. Maailmaaeg on Greenwichi meridiaani (nullmeridiaani) keskmine päikeseaeg, rahvusvaheline tähis UTC. Riigis kasutatav ajaarvestussüsteem fikseerib, kuidas riigis kasutatav kellaaeg suhestub maailmaajaga. Iga ajatsooni vööndiaeg erineb maailmaajast täisarv tunde. Maailmas on mõned piirkonnad, kus erinevus ajatsooni ajast ei ole täisarv tunde.
Vene võõrvõimu aeg
Pärast Põhjasõda jäi Eesti Vene impeeriumi koosseisu ja koos raudtee jõudmisega Eestisse jõudis Eestisse ka Vene impeeriumi raudteeaeg, mis oli Pulkovo meridiaani keskmine päikeseaeg. Eesti on peaaegu tervenisti ajavööndis UTC+2 ja Eesti Vabariik võttis 1. mail 1921 tsiviilajana kasutusele vööndiaja.2 Ajaarvamine oli stabiilne kogu vabariigi aja. Kell näitas aega ja mingist püsivast suveajast polnud juttugi. Augustis 1940 kehtestas võõrvõim meil dekreediaja – Moskva aja UTC+3. Minu ema oli sel ajal nooremas keskeas, kogu oma senise teadliku elu oli ta elanud stabiilses vööndiajas. Ta rääkis oma elupäevade lõpuni, kui jälle kella keerati, kui ebameeldiv ja kogu elukorraldust segipaiskav oli tollane kellaaja muutmine.
Suure sõja ajal vahetusid võimud ja vahetusid kellaajad, Eestis oli riigikell vahel UTC+2, vahel UTC+1, vahel UTC+3. Pärast sõda jäi Eesti Nõukogude Liidu koosseisu ja siin püsis 45 aastat Moskva aeg UTC+3. Selle 45 aastaga kohanesid asutuste tööajad ja kogu elukorraldus tund aega ette keeratud kellaga, tööajad nihkusid tasapisi suurema kellanäidu poole.
Keskpäeval on päike kõige kõrgemal ja kesköösel kõige sügavamal horisondi all – siis on vööndiaeg 12. Imelik on kuulata, kuidas „suveajal“ kell 12 teatatakse raadiost, et käes on keskpäev. Ei ole, „suveaja“ tund aega nihutatud nullpunkti korral jõuab keskpäev kätte kell üks ja kesköö niisamuti kell üks.
1981. aastal alustati Nõukogude Liidus „säästuaja“ rakendamist – kell keerati kevadel tund edasi ja sügisel tund tagasi. Kellakeeramise põhjenduseks oli elektrienergia sääst. Mäletan, kuidas viidi kellad „säästuajale“ 1. aprilli 1981 kesköösel. See oli kolmapäev, s.t kesk töönädalat. Kogu riigis tekkis tohutu segadus. Näiteks Moskva-Tallinna rong oli Tartusse jõudes 17 tundi graafikust maas. Segadust raudteel harutati lahti vähemalt nädal aega. Kogu loodetud, aga kaheldav kokkuhoid kulutati kuhjaga ära nädalaga või rutemgi veel. Õige pea asendus nimetus säästuaeg nimetusega suveaeg.
NSV Liidu „suveajal“ oli Eestis kell vööndiajast ees kaks tundi – UTC+4. Rahva rahulolematus Eestis Moskva aja kasutamisega ja eriti suveajaga kaasneva kahetunnise erinevusega vööndiajast viis selleni, et Eesti ei viinud 1989. a kevadel kella suveajale UTC+4 ja sügisel nihutas kella tund aega tagasi, s.t vööndiajale. Suveks kella suveajale keeramine jäi endiselt jõusse.
Kellakeeramise mõju
1988. aastal tegid põhjaliku uuringu kellakeeramise mõjust Peep Kalv, Väino Milt, Leo Talve ja Vello Sarv ning avaldasid selle järjeloona kümnes osas ajalehes Edasi alates 20. III 1988. Nende järeldus oli, et saavutatav elektrienergia kokkuhoid on kaheldav, sest jääb võimalike mõõtmisvigade piiresse. Ka oli juba siis valgustuse osa elektritarbimises kõigest poolteist protsenti ja sellest ka paari protsendi kokkuhoid tähendab vähem kui kümnendikku protsenti kogutarbimisest. Valgustuse osa elektritarbimises on järjest kahanev. Suure osa valgustusest moodustab välisvalgustus, mis ei sõltu sellest, mis aega näitavad kellad. Palju on ruume, kus päevavalgust polegi või pole kunagi piisavalt, nii et elektrivalgust vajatakse sõltumata päevaajast. Nii ei ole ennegi kaheldavast säästust enam midagi järele jäänud.
Kellakeeramisega seotud kaudsed kulud ja ohud on märksa raskemini arvestatavad ja nende majanduslikku mõju Kalvi jt uurimuses ei käsitletud. Lisaks juba nimetatud transpordi segipaiskamisele, sest ei saa ju teel olevad lennukid, rongid, laevad hüpata äkki tunni jagu edasi, tekib kellakeeramisega probleeme ja lisakulusid paljudes valdkondades. Keerulisemad ja kallimad on kellaajamuutusega toimetulevad seadmed ja arvutiprogrammid. Kellakeeramise päevadel tekivad arusaamatused kõikvõimalikes kulude arvutustes ja sündmuste registreerimises ning nendega seotud kohtuasjades. Jne, jne. Kui kellakeeramisega loodetav elektrienergia kokkuhoid pidevalt väheneb, siis kellakeeramisega kaasnevad ebasoovitavad nähud – kellakeeramisega seotud kaudsed kulud, tervisekahjud – püsivad endised.
Kellaaeg on osa ajamõõdusüsteemist. Igat mõõdusüsteemi kirjeldavad kaks parameetrit – mõõtühik ja skaala alguspunkt. Kellaaja kaks korda aastas muutmine tähendab ajamõõdusüsteemi kaks korda aastas muutmist. Ühtegi teist mõõdusüsteemi ei muudeta kaks korda aastas, sest see oleks erakordselt rumal. Kella keerates muutub kaks korda aastas kellaaja arvestamise alguspunkt ning aastas on üks ööpäev 23 tundi ja üks 25 tundi. Kuidas oleks, kui aastas ühel päeval oleks meeter 90 cm ja ühel päeval 110 cm või kilogramm kord 900 g, kord 1100 g? Või kui nihutaksime kaks korda aastas termomeetri skaalat, nii et suvel oleks suvetemperatuur ja talvel talvetemperatuur?
Lähtudes rahvatervise seaduse paragrahvist 7 ja rahva tervise huvides peatas valitsus 2000. aastal suveaja rakendamise.3 Seda polnud kauaks. Juba 2002. aastal hakati jälle aastas seitsmeks kuuks kella keerama aega UTC+3. Selle õigustamisega laskuti naeruväärsuseni. Oli kunagi riigiportaal „Täna otsustan mina“ (TOM) ja seal postitas 25. VI 2001 MTÜ Kolmekümneste Klubi 11 allkirjaga ettepaneku kehtestada 2002. aastal Eesti Vabariigi territooriumil jälle suveaeg. Põhjusteks toodi: „Suveajale mitteüleminek esiteks mõjub halvasti inimeste tervisele, eriti väikelastele, teiseks tekitab lisakulusid elektriarvete näol ja kolmandaks mõjub halvasti ka valitsuse mainele.“ Majandusminister Mihkel Pärnoja meenutas ettepanekule vastates rahva tervist ja pidas vajalikuks selle küsimuse lahendamisse teiste ministeeriumide (sotsiaalministeerium, haridusministeerium, kultuuriministeerium jne) kaasamist. Jaanuaris 2002 vahetus valitsus ja märtsis lükati kell suveaega. Polnud juttugi ei rahvatervise seadusest ega rahva tervise huvidest. Enamgi veel, ka valitsuse „suveaja” tühistamise määrust ei peatatud, lihtsalt valitsuse pressiteatega anti teada, et nüüd keerame jälle kella. 2002. aastal kellakeeramist uuesti alustades viidati ka sellele TOMis tehtud ettepanekule.
Kõik need kolm MTÜ Kolmekümneste Klubi põhjendust on valed. Arstid on kogu kellakeeramise aja tõestanud, et kellakeeramine mõjub tervisele halvasti, eriti väikelastele. Uuringud näitavad, et kellakeeramine põhjustab tähelepanuhäireid ja kahjustab töövõimet. Nii liiklus- kui ka tööõnnetused sagenevad pärast iga kellakeeramist ja eriti just suveajale üleminekul.4 Muutused une struktuuris ei möödu mõne päevaga ja kohanemine võib võtta aega kaks-kolm nädalat.5 Kellaaja nihutamine põhjustab nii biorütmide omavaheliste seoste kui ka biorütmide ja välismõjurite vaheliste seoste muutumist, tekitades desünkronoosi. Desünkronoos on meditsiiniline seisund, mille puhul inimese biorütmid (eriti ööpäevalähedased e tsirkadiaanrütmid) on tavapärasest hälbinud. Täheldatakse unetust, väsimust, halba enesetunnet, seedehäireid, ka mäluhäireid ja psüühika muutusi. Need nähud kestavad enamasti üks kuni kaks nädalat, mõnel ka kuni kuu või kauemgi.6 Desünkronoosi põhjustav kellakeeramine mõjutab kaks korda aastas kogu rahvast.
Kella keeramata jätmine ei põhjusta mingeid lisakulusid elektriarvetes. Hoopiski kellakeeramisega tekivad täiendavad kaudsed kulud. 2017. aastal võttis Bloomberg põhjalikele uurimustele tuginedes kõik kellakeeramisega seotu kokku ühes lauses: „Säästuaeg on rumal, ohtlik ja kallis.“7
Kelle kella aeg?
2018. aasta suvel korraldas Euroopa Komisjon küsitluse, kus uuriti arvamust „suveaja” kasutamise kohta. Kokku 4,6 miljonist vastanust 84% pooldas „suveajast” loobumist.8 Soomes ja Poolas oli lausa 95% küsitletuist seda meelt, et suveajale pöördumine tuleks lõpetada. Kust küll Kolmekümneste Klubi arvamine, et kellakeeramine mõjub hästi valitsuse mainele?
Kummaline on see ilmaelu. Rahva enamik ei taha, kasu kellakeeramisest pole, küll aga kahju, ometi lõpetada ei ole võimalik. 2017. aasta lõpus pöördus Soome valitsus Euroopa Parlamendi poole ettepanekuga kellakeeramine lõpetada. Euroopa Liit otsustas kellakeeramise lõpetada 2020. aastal, aga 2018. aasta lõpus teatas ELi tollane eesistuja Austria, et valmistatakse ette dokumenti, millega tehakse ettepanek kellakeeramise lõpetamise edasilükkamiseks 2021. aastani.9 Selle asemel et toetada Soome ettepanekut lõpetada see rumal, ohtlik ja kallis kellakeeramine, toetas peaminister Ratas kohe Austria ettepanekut jätkata kellakeeramist.10
Kui siiski õnnestub kunagi lõpetada rumal, ohtlik ja kallis kellakeeramine, jääb õhku ikkagi küsimus ajamõõduskaala nullpunktist – et kas Eestis peaks riigi kell näitama asukohamaa aega või naabervööndi aega, nn suveaega. Soomes toetas küsitluses, kus oli 677 000 vastajat, enamik vööndiaega.11 Arstide hinnangul on tervisele, töövõimele ja pikemas perspektiivis ühiskonna heaolule tähtis elada võimalikult vööndiajale lähedastes tingimustes.12 Maailmas on suuri ja suure elanike arvuga piirkondi, kus piirkonna tsiviilaeg erineb naabrite ajast pool tundi, mõnes isegi veerand tundi, et kellaaeg sobituks paremini keskmise päikeseajaga.
Unearst Heisl Vaher rääkis, et suveaja ja talveaja vaidluses tuleks isiklikud arvamused kõrvale lükata ja võtta kuulda seda, mida ütlevad eksperdid.13 Uneuurijad leiavad, et õigem on valida vööndiaeg. Kui kellakeeramise teemal tõesti toimuks rahvahääletus, siis lähtuks see vaid emotsioonidest, mitte teadmistest. Hääletajate enamik ei saa tõenditest aru või siis lihtsalt ei usu neid. Rahvahääletus on emotsionaalsete eelistuste demonstratsioon, mitte argumenteeritud valik. Rahvahääletusel ei saa sõna lapsed ja noorukid, keda nn suveajal varasem ärkamine kõige rohkem puudutab.
Eestis käib tugev töötlus, et „suveaja“ kasutamise lõpetamise korral peaksime riigikella keerama näitama naabrite aega. „Meie Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon otsustas toetada suveajale üleminekut, juhul kui kellakeeramine lõpetatakse“ – püsiva „suveaja” eelistamise põhiargumendiks pidas komisjon seda, et see annaks Eestis juurde valget aega, kus saab päevavalguses tegutseda.14
2018 korraldas majandusministeerium küsitluse, mille tulemuste kohaselt kaldus enamik oma seisukoha teatanud riigiasutusi, katusorganisatsioone ja ettevõtteid toetama kellakeeramise lõpetamise korral „suveaega”. Haridus- ja teadusministeerium pooldas vööndi- ehk „talveajale” jäämist.
Statistikaameti ajakasutuse uuringust „Suve- või talveaeg ehk Kui palju valget aega me „maha magame“?“ 22. VIII 2018 loeme: „Kokkuvõttes magab Eesti elanik praegu valgel ajal keskmiselt 365 tundi (8-tunnisest uneajast 12,5%), aastaringse talveaja puhul magaksime valgel ajal 564 tundi (19% uneajast) ja pideva suveaja puhul 352 tundi (12% uneajast). Augusti keskpaigas magaksime talveaja puhul tööpäeva hommikul valget aega tund aega rohkem maha kui suveaja puhul.“15
Nii riigikogu ELi asjade komisjoni järeldus kui statistikaameti ajakasutuse uuring on täiesti pseudoteaduslikud. Ei tee kella keeramine päeva pikemaks. Niisugune tulemus saadi, kui eeldati, et tööaeg on kinni praeguste kellaaegade küljes. Otsisin veebist omavalitsuste vastuvõtuaegasid. Kõige sagedamini vaatavad vastu 9–12 ja 13–16. Alustage tööpäeva kell 8 ja ongi aastaringne „suveaeg“. Umbes 250 aastat osutitega kella jõudmisest Eestisse kuni XIX sajandi lõpuni ja Eesti Vabariigi ajal enne okupatsiooni veel 20 aastat elas Eesti vööndiajas ja polnud mingitki rahva soovi keerata kell kuhugi „püsivasse suveaega“. Kui 1937. aastal oli Stockholmis raudteede sõiduplaanide ühtlustamise konverentsil jutuks ka, et Eesti ja Läti võiksid kasutusele võtta Kesk-Euroopa aja GMT+1, kirjutas J. Wittlich päevalehes Vaba Maa artikli „„Saksa aeg“ ei sobi meile“,16 Kalv jt leiavad oma 1988. a artiklis, et Moskva aeg ei sobi meile. Oma tollases uurimises leidsid Kalv jt, et kellaaja ja seega kogu elutegevuse nihutamine eemale päikeseajast, millega inimene on evolutsiooniliselt kohanenud, peab olema äärmiselt argumenteeritud.
Euroopa unemeditsiini spetsialiste ühendav organisatsioon (ESRS) toob välja argumendid vööndiaja kasuks. Seisukoht põhineb 2017. aastal Nobeli preemia vääriliseks tunnistatud teadustööl une-ärkveloleku rütmidest ning aastaaegade muutumise mõjude analüüsil elusorganismidele. Teadustöödel põhinev hinnang toonitab pidevalt vööndiajale jäämise kasulikku toimet rahvatervisele.17
Vööndiaeg on kõige loomulikum ajaarvestuse viis, kus skaala nullpunkt on seatud vastavusse päikese kulminatsiooniga. Keskpäeval on päike kõige kõrgemal ja kesköösel kõige sügavamal horisondi all – siis on vööndiaeg 12. Imelik on kuulata, kuidas „suveajal“ kell 12 teatatakse raadiost, et käes on keskpäev. Ei ole, „suveaja“ tund aega nihutatud nullpunkti korral jõuab keskpäev kätte kell üks ja kesköö niisamuti kell üks.
Poliitikud mõõtesüsteemi kallal
Võrreldes pikkuse, kaalu, temperatuuri ja paljude muude mõõdusüsteemidega on kellaaeg teistsugune. See on tsükliline, kella kaheteistkümneni (kahekümne neljani) jõudes algab lugemine uuesti nullist. Nii on see ka nurkadega ja ilmakaarte korral asimuutidega – 360 kraadini jõudes alustame uuesti nullist. Asimuudi null on pooluse suunas, mitte 15° ida või lääne pool, ja nurga mõõtmist alustame nullist, nii et täisnurk on 90°, mitte 75° või 105°. Samas on palju neid, kes leiavad, et kell võiks olla keskpäeval ja kesköösel üks ja mitte kaksteist, nagu see on olnud läbi aegade. Midagi muud kui kaksteist on kell kesköösel ja keskpäeval näidanud ainult väikeste vaheaegadega juba 40 aastat kestnud ajamõõdusüsteemi loksutamise ajal ja võõrvõimu poolt meile peale surutud dekreediajal. Riigi kella naabrite aega näitama seadmisel ei ole mingitki majanduslikku ega meditsiinilist põhjendust. Niisuguse kella valeks keeramise soovi taga on soov käia naabritega ühte jalga. Peaministripartei valijate enamikule, kes elab naaberriigi inforuumis, nii et koroonakriisi infotki jagas Tallinna linnavalitsus oma valijaile naaberriigi teleprogrammis, sobiks muidugi, kui Eesti riigikell näitaks seda aega, milles on nende vaadatavad teleprogrammid. Enne okupatsiooni elas Eesti 20 aastat vööndiajas. Kell näitas oma maa aega, seda ei krutitud edasi-tagasi ega olnud mingitki rahva soovi keerata kell kuhugi „püsivasse suveaega“.
Ühegi teise mõõdusüsteemi üle ei ole otsustatud rahvahääletusega ega teinud valikut poliitikud, kelle otsuseid mõjutab loodetav häältesaak. Nii nagu kõigi teiste mõõdusüsteemide valiku on teinud metroloogiaspetsialistid (valdavalt füüsikud, kellel on kõige rohkem mõõtmistega tegemist), tuleb ka ajamõõdusüsteemi valik jätta ekspertide otsustada.
Andres Kuusk on geofüüsikadoktor.
1 Mati Laur, Päike ja seierid. – Horisont 2009, 2.
2 „Maksma panna Eesti vabariigi piirides 1921 a. 1. maist arvates Ida-Euroopa kellaaeg, mis Greenwichi meridiaani järele arvatavast Lääne-Euroopa kellaajast kaks tundi ees on. Riigivanem: K. Päts. Teedeminister: Joh. Kukk. Riigisekretäär: K. Terras.“ – Riigi Teataja 1921, 33.
3 Vabariigi Valitsuse 22. septembri 1998. a määruse nr 206 „Suveaja rakendamine“ kehtetuks tunnistamine. – Riigi Teataja I 1999, 76, 717.
4 Unearstid ootavad kellakeeramisest loobumist juba märtsis. – Virtuaalkliinik 25. I 2018.
5 Mida kellakeeramine meiega teeb? – Virtuaalkliinik 28. X 2016.
6 Vööndiaeg, desünkronoos. Eesti entsüklopeedia 1998, 10, lk.581–583.
7 Ben Steverman, Proof Daylight Saving Time Is Dumb, Dangerous, and Costly. – Bloomberg March 10. III 2017.
8 Kella keeramine ja jätmine talveaega oleks tervisele parim. – Delfi Forte 26. X 2019.
9 Euroopa Parlament otsustas kellakeeramise lõpetamise edasi lükata. – Reuters, Postimees 5. III 2019.
10 Ratas: toetan Austria ettepanekut lükata kellakeeramise lõpetamine edasi. – ERR 7. XI 2018.
11 Küsitlus: enamik soomlastest toetab üleminekut talveajale. – ERR 17. X 2018.
12 Vsevolod Jürgenson, Lugeja kirjutab: kellakeeramine ei anna soovitud tulemust. – Pealinn 28. X 2019.
13 Unearst soosib talveaega: ühiskond on unevõlas. – ERR 6. XI 2018.
14 Komisjon: Eesti toetab kellakeeramise lõpetamist ja püsivat suveaega. – ERR 16.VIII 2018.
17 Heisl Vaheri kommentaar Lauri Jürisoo artiklis „USA uneuurijad nõuavad kellakeeramisele lõppu – mida arvab Eesti unearst?“ – Forte Delfi 14. X 2020.
Pärast Ly Seppel-Ehini suurejoonelisi Orhan Pamuki tõlkeid – neist on nüüdseks juba peaaegu kümnend möödas – on türgi kirjasõna eestlase lugemislauale jõudnud napilt. Türklasi lugeda ja kuulata – ma ei mõtle siin ainult ühe mehe poliitilisi avaldusi – on omal kombel avatud mõtlemise kool. Tore, et eesti keeles on olemas menuautori Elif Şafaki „Armastuse 40 reeglit“ ja „Arhitekti õpipoiss“, mis aitavad mõista ajaloo suurkujude Mevlana Džalal ad-Dini ehk Rumi ja arhitekt Mimar Sinani pärandit. Kuid hiljuti lahvatanud Mägi-Karabahhi konflikti valguses mõtlesin, et taustalugemiseks oleks siinmail ära kulunud ka sama autori romaan „İstanbuli sohilaps“ („The Bastard of Istanbul“, 2006), mis paneb sõrme otse türklaste ja armeenlaste tüli kõige kuumemale punktile. Samuti võiks praegu maailmas toimuvate protsesside valguses lugeda mitme Türgi ja rahvusvahelise auhinnaga pärjatud Burhan Sönmezti teoseid: tema „İstanbul, İstanbul“ näitab eestlaste üht lemmikturismisihti küll ootamatu nurga alt, kuid linn pole sellepärast sugugi vähem ilus. Hea kirjanik on tihti ka kanaarilind kaevanduses, isegi kui ta ise oma teksti poliitiliseks ei liigita. Muide: türgi keeles kasutatakse selles tähenduses väljendit „miinivälja eesel“… omajagu tabav ju seegi.
Minu arvates on üks Türgi tänapäeva teravaima silmaga eritlejaid Ece Temelkuran, uuriv ajakirjanik, esseist ja romaanikirjanik, kes lahkus sünnimaalt mõned nädalad pärast 2016. aasta riigipöördekatset ja elab praegu Zagrebis. Tema esseekogu „Türgi. Meeletud ja melanhoolia“ („Turkey: The Insane and the Melancholy“, 2015) on armastuse ja murega kirja pandud teekond läbi viimaste aastakümnete tegelikkuse. Autor on naissoost intellektuaal, sekulaarse riigi veendunud pooldaja ning vaadetelt pigem vasakpoolne. Oma viimases raamatus „Kuidas riigist ilma jäädakse? Seitse sammu demokraatiast diktatuurini“ („How to Lose a Country? The Seven Steps from Democracy to Dictatorship“, 2019) uurib Temelkuran tänapäeval ühiskonda ründavat poliitilist looma nimega populism eelkõige Türgi, samuti USA ja Suurbritannia näitel. Raamat on huviga loetav ka n-ö rindepäevikuna Türgi viimase kahekümne aasta hiilgusest ja viletsusest ning autorist endast kõige selle keskel. Temelkurani ei huvita eriti mõttekodade teooriad: ta tirib populistid mikroskoobi alla ja kirjeldab metoodiliselt nende konkreetset tegevust ühiskonna muutmisel. Minu eesmärk pole raamatut refereerida, vaid arutleda nende tema mõtete üle, mis tunduvad olulised laiemas – või ka Eesti kitsamas kontekstis. Et aga autori loominguga ka mitte liiga vabalt ümber käia, lähtun siiski pealkirjas mainitud seitsmest sammust, mille alusel ta on oma raamatu peatükkideks liigendanud.
Looge oma liikumine
Temelkuran märgib olulisena ära hetke, kus ta esimest korda puutub kokku mõistega „tõeline rahvas“: „Meie oleme rahvas. Tõelised, päris türgi inimesed.“ Me kõik mäletame, milliseid õudusi on toonud kaasa see, kui kuulutatakse, et mõne rahvus- või usugrupi liikmed ei ole inimesed. Möödunud sajandi totalitaarsete režiimide kuritegudele eelnes just see: kui röövida mingilt grupilt tema inimlik olemus, on edasine juba lihtne. Vana hea vastase dehumaniseerimine. Seda saatanlikku süsteemi on nüüdseks nii palju kordi seletatud, et kui Euroopas keegi taas sellist juttu ajaks, hakkaks häirekell kõrvulukustavalt kolisema. Me oleme aga abitud olukorras, kus end „tõelisteks inimesteks“ või „päris rahvaks“ nimetavad isikud lubavad küll ka ülejäänutel inimesed olla, kuid taandavad nad juba eos … kelleks siis? Ebatõelisteks inimesteks, keda poleks nagu olemas ja kellega ei pea seetõttu arvestama? Mänguinimesteks? Ülearusteks? Temelkuran kirjeldab, et mainis seda nähtust 2017. aastal nii Londonis kui ka Varssavis esinedes ja mõlemas linnas kinnitati „Meil toimub täpselt sama!“ ning küsiti: „Aga kes need tõelised inimesed ometigi on? Kust paganast nad välja ilmusid?“
Kui režiim alustab oma ideaalkodaniku loomist, saavad alati esimesena pihta just naised ja just naised reageerivad parempopulismi tõusule eriti valusalt. Pildil naiste protestimarss Istanbulis 2017. aasta juulis.
Tõelised inimesed terves maailmas väidavad, et nad on liikumine ning seega poliitilistest parteidest kõrgemal. Sellise liikumise loomist on kõige käepärasem alustada ühise vaenlase identifitseerimisest, aga vaenlase identifitseerimisel toimib hästi selline sõna nagu „eliit“, leiab Temelkuran. Eestis on mul tekkinud lausa allergia eputava vastanduse „eliit“ ja „tavainimene“ suhtes. Tavainimesed oleme ju kõik, olles igaüks omaette eriline. Siin imestan ma autoriga koos, et nii paljud on valmis loobuma oma vabast minast, kes otsustab ja valib, armastab ja vihkab sõltumatult, ning asendama selle totalitaristlikult kõlava kooslusega „meie, tavainimesed“. Lömitav-peenutsev ja ühiskonda lõhestav vastandus eliit versus tavainimene pidanukski jääma kusagile Kroonika mängumaale, kuid imbub visalt ka igapäevasesse kõnepruuki. Populistid korjavad selle relva tänuga üles: ma ei tea „eliidi“ kõrval ühtegi teist sõna, millega oleks lihtsam hoogu anda müstilise „tavainimese“ ähmasele ilmajäetustundele, madalale kadedusele ja ärapanemissoovile. Nii ongi tõeliste tavainimeste liikumine sündinud ning võit kärbunud eliidi üle tundub olevat käeulatuses. Toimivaid ja kestvaid lahendusi nende hädadele populistid tegelikult ei paku, aga sellest ei pea ju rääkima.
Terroriseerige keelekasutusega
Temelkuran märgib, et populistliku liidriga käib kaasas omamoodi lapsik kõnepruuk ning see on ka osa tema edu valemist: kui sõnastada tõsine poliitiline probleem nii, nagu sõitleks vallatu lapsega, mõjub see paljudele lohutavalt. Aga millal ja miks on inimesed jäänud nii lihtsameelseks? Temelkurani arvates sai see protsess alguse juba 1980ndail, mil Margaret Thatcher ja Ronald Reagan otsustasid, milline maailm nüüdsest olema hakkab: „Kõik lõppes triumfaalse neoliberaalse diskoga Berliini müüri varemeil. Võtmesõnadeks said „visioon“, „innovatsioon“, „fleksibiilsus“ ja „motivatsioon“ ning täiskasvanute kõnepruuk, nagu „solidaarsus“, „võrdsus“ ja „sotsiaalne õigus“, jäi tagaplaanile“. Ilmselt ei veena selline hüpotees meid, eestlasi, kel erinevalt Türgist ei olnud aastal 1952 võimalust otsustada NATOga liitumise poolt ning kellele Berliini müüril kõlanu ei olnud neoliberaalne disko, vaid vabaduse esimene magus sireenilaul. Kuid vastandused, nagu ida-lääs, demokraadid-populistid, vasakpoolsed-parempoolsed, ei ole kunagi mustvalged ja just Türgi ning türklased on alailma pidanud vastandeid eraldaval noateral tasakaalu otsima. On tähendusrikas, et populismi halastamatu kriitika tuleb just Temelkurani kui vasakpoolse intellektuaali sulest: see aitab lükata ümber vahel kõlavaid arvamusi, nagu võiks populistidest olla abi neoliberaalide tasakaalustamisel, vaesemate inimeste aitamisel ja ebavõrdsuse vähendamisel. Ei, neist ei ole siin vähimatki abi ja Temelkuran, olles neoliberalismi karm kriitik, mõistab seda suurepäraselt.
Kas poliitilise mõtte allakäigule pandi alus 1980ndail või millalgi hiljem, polegi põhiküsimus, kuid millalgi see juhtus: loogilise mõttearenduse läbilõikamine ning terroriseerimine keelekasutusega on piiriülene nähtus. Kindlasti ei murra inimkond selliste nähtustega piike esmakordselt: juba Albert Camus on öelnud, et tuleb karta inimest, kellega ei ole võimalik arutleda. Siin on oht, et asjatundjad ja lihtsalt mõistlikud inimesed satuvad populistiga hammas hamba vastu verbaalsesse kaklusse ning langevad paratamatult samale tasemele. Nii tsiteerib Temelkuran oma kolleegi Özgür Mumcut (Türgi-huvilisele võiks see nimi tuttav olla: Özgür Mumcu isa Uğur Mumcu oli üks sealseid kõige säravamaid uurivaid ajakirjanikke, kes hukkus 1993. aastal segastel asjaoludel pommiplahvatuses): „Lugejaile ei lähe lihtsalt enam korda, kas mu sõnadel on sisu või ei. Nad tahavad, et ma võidaksin, sest olen nende mees seal võitluspuuris.“
Ärge midagi häbenege, sest ebamoraalsus on kuum kaup
Temelkuran arutleb pikalt, millal sai alguse tõe kui väärtuse allakäik ja hakati ülbelt väitma, et teaduslikult põhjendatud teooria on vaid üks võimalikest narratiividest. Siin on mul tema mõttekäiguga raske nõustuda. Mind ei veena väited, et Afganistani ründamisest pärast 11. septembrit või USA juhitud Bagdadi pommitamisest aastal 2003 saab tõmmata otsese põhjusliku joone empaatia kadumiseni, ebamoraalsuse ja julmuse vohamiseni tänapäeva massimeedias, mis pühitseb ka tõe väänamise omakasu eesmärgil. Temelkurani (sünd 1973) kujunemise aeg langeb 1980. aasta Türgi sõjaväelise riigipöörde järgsesse aega ning nende asjaolude selgitamine siin läheks liiga pikale. Öelgem vaid, et riigipöördele järgnesid äärmiselt karmid repressioonid, mistõttu suur osa Türgi intelligentsist asetas end radikaalselt vasakpoolsele USA-kriitilisele positsioonile ning on minu meelest suuresti jäänud sinna tänini. Seda, et Temelkuran ise peab 1980. aasta riigipööret oma kujunemisel määravaks, näitab tema selleteemaline romaan „Tummade luikede aeg“ (2017).
Kuidas täpselt siis populistid tõde moonutavad, eitavad või takistavad mõtestatud arutelu? Temelkuran kasutab siin füüsikast pärit mõistet „valge müra“: signaal, mille puhul jaotub võimsus ühtlaselt üle kogu müra spektri ehk müra sisaldab võrdselt igasuguse sagedusega võnkumisi. Seda kasutatakse näiteks uinumise hõlbustamiseks, eriti imikute puhul. Ta peab siin silmas populistliku poliitika võtet nurjata mõni oluline arutelu ühiskonnas teadlikult tehtud šokeeriva avaldusega teemal, mis kutsub esile huvigruppide tormilise reaktsiooni. Madin ja kisa katab ühtlase kihina terve poliitilise spektri ja mõni hoopis tõsisem asi võib jääda selle varjus märkamatuks. Teemasid pole tarvis kaugelt otsida: naiste õigused, abort, LGBT, rassiküsimused, ränne …
Temelkuran leiab, et kui režiim alustab oma ideaalkodaniku loomist, saavad alati esimesena pihta just naised: „Uue mehe loomine kestab põlvkondi, aga naisterahva disainimine käib nende arvates üleöö.“ Olla naine moslemi enamusega Türgis on kindlasti midagi muud kui olla naine siin Põhja-Euroopas feministliku traditsiooniga Põhjamaade külje all. Ometi on varemgi märgatud, et just naised reageerivad parempopulismi tõusule eriti valusalt. Ma ei ole kunagi triibulisi nimekirju ja muid jõuvõtteid vajalikuks pidanud, kuid võib-olla on naiste alateadlik ohutunne tõesti erksam kui vastassool. „Järgige noori naisi,“ ütleb Temelkuran. Ja ta kirjutas oma raamatu ju enne Valgevenet, enne koroonat ja ka enne seda, kui Soomes tulid võimule selge särava silmavaatega noored naised.
Lammutage kohtu- ja poliitilise võimu mehhanism
Kui demokraatia taandatakse üksnes valimistele ja vahepeal poliitiline debatt lahjeneb, hakkavad kodanikud seostama riigi ellujäämist üha sagedamini konkreetse liidri võimulpüsimisega. Sel moel on lihtne allutada nende poliitiline valik hirmule näiteks nälja, tööpuuduse ja rahvarahutuste ees. Isegi kui võimur on ebameeldiv, loodetakse ikkagi, et ta kaitseb kõigi nende õuduste eest. Kui pikka aega sellist mantrat lugeda ja kuulata, ähmastub ilmapiir ohtlikult: kust mujalt need kümned tuhanded näljaga puulehti söövad lapsed ja potentsiaalsed miljonid pagulased meiegi avalikku inforuumi äkki ilmusid?
Temelkuran väidab, et populistliku võimu puhul ei olegi kõige olulisemad konkreetsed personaliotsused, n-ö peade lendamine. Pigem harjutatakse inimesi aegamööda mõttega, et liider on tugev, kuid riigiaparaat oma struktuuridega ebatõhus ja ülearune ning ammu on aeg, et „tõelised inimesed“ seal korra majja lööksid. Tõepoolest, millist rahvast poleks võimalik hullutada „Mõisad põlevad, saksad surevad…“ retoorikaga? Riigistruktuuride tasalülitamine on kahe teraga mõõk, mille mõlemad terad on ohtlikud. Kui struktuur püüab sirget selga hoida, opereerida tõeste andmetega ja teha mõistlikke samme, on avalik verbaalne peks ja mõnitus populistide suunalt halastamatu. Kui aga struktuur läheb kergema vastupanu teed ja püüab rakendada „hundid söönud, lambad terved“ taktikat, kaotab ta usaldusväärsuse mõtlevate kodanike silmis. Nokk kinni – saba lahti.
Disainige „oma“ kodanik
„Millal te ometi nii julmaks läksite?“ küsis Ece Temelkuran ühes telesaates aastal 2011. Teemaks oli meeleavaldaja, pensionil meesõpetaja surm pisargaasi tagajärjel, mille kohta tema oponent saates ütles: „Puhaku ta rahus. Poleks olnud tarvis Erdoğanile vastu hakata.“
Niisiis, millal ja miks kaotavad inimesed loomuomase empaatia ja nakatuvad poliitilise vihkamisega? Ajaloos on see juhtunud ikka siis, kui idee seatakse kõrgemale eetikast ning ühiskond jaotub teljel poolt ja vastu. Aga kui ideed õieti polegi, on vaid võimuiha? Sel juhul tuleb toetajaskonnal lähtuda üksnes liidri isiklikest lubadustest ja eesmärkidest, mis aga pidevalt muutuvad. Populisti järgija elu pole muretu: nina tuleb pidevalt uute tuulte järgi seada, et mitte kogemata kombel vastasleeri libiseda.
Laske inimestel õuduse üle naerda
Ece Temelkuran oli üks neid, kes elas, naeris ja kirjutas läbi İstanbulis toimunud Gezi pargi meeleavalduste 2013. aasta suvel. Toonase õhustiku kirjeldamisel on ta võtnud appi nii kirjandusteadlase Mihhail Bahtini teooriad karnevali ja revolutsiooni sarnasusest kui ka François Rabelais’ mõtted masside naerust. Ja jõuab kainestavale arusaamisele: „Palun olge selle naermisega ettevaatlikud. Jälgige hoolikalt, miks ja kuidas te naerate.“ Tema kibedavõitu järeldus on, et kollektiivne naer ja särav poliithuumor küll sisendab eneseusku, kuid võib tekkida petlik illusioon, et selles turvalises inforuumis ollakse brutaalse tegelikkuse eest ka reaalselt kaitstud. Ning eks kollektiivne naer sõltu suuresti ka sellest, kas Twitter keeratakse kinni või mitte. Türgis Gezi pargi meeleavalduste ajal keerati.
Rajage oma riik
„Riigi lammutamine kestab aastaid, see ei sünni üleöö. See protsess algab tegelikult alles siis, kui on tõsiselt kahjustatud fundamentaalset õigluse mõistet ja hävitatud moraalimiinimum, millest sõltutakse, isegi seda teadmata. Just kurnav, hirmutav ebamoraalsus sunnib mõtlema, et elada võiks kuskil mujal.“ Sellele tsitaadile polegi enam palju lisada. Kurb.
Ece Temelkurani raamatut kritiseerides on küsitud, kus on lahendused, autori positiivne programm populismiga võitlemiseks.
Kui kujutleda kodanikku mis tahes riigis vaatamas teleuudiseid, kus populistist poliitik esineb järjekordse avaldusega, siis varem või hiljem kaotab ta kannatuse, hüppab sohvalt püsti ja röögatab: „No nad ometi ei lase tal midagi sellist teha?!“ Ece Temelkuran küsib, kes on need „nad“, kellele loodetakse. Türgi kontekstis pakub ta järgmisi variante: riigi struktuurid ehk establishment, armee, poliitiline opositsioon ja süvariik. Siia tahaksin lisada selgituse. Mõiste „derin devlet“ ehk inglise keeles „deep state“ ongi türgi päritolu ja tähendab jõulist sõjaväeliste, poliitiliste ja ärivõrgustike kooslust, mis viib ellu oma huve demokraatlikest institutsioonidest hoolimata või nendega paralleelselt. Eesti keelde on seda seni tõlgitud sõnaga „süvariik“. Oma kolmeaastase Türgi-kogemuse ning 23aastase riigiametnikustaaži põhjalt söandan öelda, et Eestis pole juba meie lähiajaloo tõttu sellise koosluse olemasolu tõenäoline ega võimalikki, kuna selle kujunemine kestab aastakümneid. Seega, „süvariigile“ võiks jätta tema algse rahvusvahelise tähenduse ja siinsest ühiskonnast rääkides kasutada muid sõnu, muidu tekib termites segadus.
Temelkuran hoiatab, et populistidega vaidlemise ja neid mõista püüdmise asemel tuleks pigem kiiresti tugevdada solidaarsuse kudet ühiskonnas ja kaitsta neid, keda rünnatakse. Seni on väärtustatud dialoogi ja kõigi ärakuulamist, nüüd aga ollakse sattumas olukorda, kus arutleda saab ja tuleb nendega, kes ka tõepoolest arutleda soovivad, ja ei tohi lasta seda arutelu lihtsalt lõhkuda. Võitluses populismiga usub ta „kindlameelsusse luua ilu, poliitilist ilu“. Siin võtan küll autori ees kujuteldava mütsi maha: ei mäletagi, millal keegi viimati julges tõsimeeli kasutada ühes ja samas lauses sõnu „poliitika“ ja „ilu“. Aga miks mitte seada endale kõrgeid eesmärke: kui järjekindlalt nõuda poliitikalt ilu, siis on eelmainitud seitse sammu võimatud. Sest need on madalad – ja madal ei ole iialgi ilus.
Populismi tasalülitamisega on minu meelest tihedalt seotud hiljuti käibele tulnud mõiste „aeglane ajakirjandus“ehk teemade põhjalik ja kaalutletud käsitlemine. Hirmpikki tekste ja hirmpakse raamatuid ilmub meil ehk liigagi palju, aga Levila, Edasi, Eero Epneri pikkade lugude ja Vikerkaares ilmunud tselluloositehase-saaga tulekuga tekkis tunne, et midagi uut on õhus, ja sõnarohkus pole siin üldse oluline. Oktoobrikuu Müürilehes lahkab seda sorti ajakirjandust vabakutseline ajakirjanik Virgo Siil, kes nimetab selle põhitunnustena narratiivsust, loomingulisust, kvaliteeti, sügavust, eetilisust ja sensatsiooni vältimist. Ta kirjutab: „Aeglase ajakirjanduse kreedosid järgiv meedia püüab anda hääle hääletutele, kajastada neid osi ühiskonnast, millest muidu ei räägita või räägitakse vähe.“ Selline ajakirjandus on populistile suur oht, kuna tema röökiv sõnum ei pea järjepidevale läbivalgustamisele vastu. Mida põhjalikumalt ajakirjanik ühiskonda uurib ja analüüsib, seda raskem on suruda seda eliidi ja tavainimese lepitamatu vastuolu Prokrustese sängi. Fookus on mujal, õigemini, fookusi on ühiskonnas palju ja ei teeks paha seda kogu aeg meeles pidada, kui me ei taha ühel hommikul ärgata ebademokraatlikus riigis.
Siinmail ei ole kedagi kuskilt sügavustest appi hõigata, et too õigel hetkel n-ö käe ette paneks. Eestis saab loota targale ja tugevale rahvale, heale haridusele ja metsa- ning rabavaikusele, mis aitab oma mõtteruumi puhastada. Temelkurani tsiteerides loomulikult ka poliitika ilule – öelgu meie vanasõna pealegi, et ilu padaje ei panda …
Võim ja sugu. Kes saab endale lubada erialast tööd?
PIRET KARRO
Eelmisel reedel andis kultuuriministeerium teada, et loovisikute loometoetuse eelarve on selleks aastaks ammendunud. See 584eurone pooleaastane kuutoetus oli peaaegu tuhandele inimesele õlekõrs, millest pandeemia põhjustatud töö- ja sissetulekukaotuse lainetes kinni haarata. Pressiteadet lugedes kangastus mulle päästepaat, kuhu olin viimasel minutil sisse saanud. Suvel, kui mu taotlus sai positiivse vastuse, istusin parasjagu sõprade seltsis ja tundsin, et jään ellu. Sinnani olin jõudnud tänu eelmisele õlekõrrele, kulka eriolukorra kriisitoetusele, ning tolle kohani olin end vinnanud eelmise ühekordse sissetuleku najal. Olin vaene, kuna päevatöö asemel õppisin parasjagu välismaal ning mul ei olnud oma varasemast ametist (kultuurilehe toimetaja!) kogunenud mingeid sääste. Loomevaldkondade töötajad, kellel puudub regulaarne sissetulek, teavad liigagi hästi, mis tunne see on: kuigi teed kogu aeg tööd, on kuust kuusse vaja lahendada küsimus, kust saada üüriraha ja tatart. See rikub tervist, eriti vaimset.
Kolisin pärast magistritöö kaitsmist Ungarist tagasi Eestisse – ärev nagu suslik ja alaliselt unetu –, aga miinimumpalk tiksus. See pani mõtlema loometoetuse formaadi peale. Sisuliselt on tegu töötutoetusega loovisikule, et ta saaks oma loometööd jätkata. Selle saaja ei pea seejuures mingit konkreetset tulemust toetusperioodi lõpuks ette näitama ega kuluaruannet esitama. Seega pakub toetus ajutist kaitset ka neile loojatele, kellel küll on ette näidata taotlemiseks vajalik teoste nimekiri, mida on viimase kolme aasta jooksul teinud, kuid kes on näiteks vaimse tervise tõttu kaotanud töövõime ega avalda need kuus kuud mitte midagi. Kuuesaja euroga kuus toetataksegi töötu loovisiku loometegevust nii, et ta saab katta oma baasvajadused (toit, üür, ravimid) ehk ellu jääda. Eks see olegi loometöö eeldus.
Kuna kultuurivaldkonnas on töötasud väikesed ja lepingud ei taga tihtipeale täielikku sotsiaalkaitset, oli loometoetuse taotlustingimuste lõdvendamine kindlasti ajutine päästepaat ka neile, kes ei kaotanud pandeemia tõttu tööd, vaid olidki töötanud juba aastaid ilma haigekassa ja igakuise sissetulekuta. Vaesus on Eestis olnud alati probleem, loomevaldkondades taastoodavad seda oma mehhanismid. Praxise analüütiku Kaupo Kopli sõnul on nüüdisajal vaesus võtnud nälja ja kodutuse asemel uue näo ning väljendub üha rohkem hoopis sellistes tegurites nagu „ebavõrdsus, ääremaalisus, üksindus, võimaluste puudus ja ebakindlus“.1 Tema sõnul tuleks tegeliku toimetuleku hulka arvata ka turvatunne, kaasatus ja osalemine ühiskonnaelus. Koppel ütleb, et kuna kirjanikele, koorijuhtidele, kunstnikele ja teistele loomevaldkonna töötajatele ei ole tagatud püsivat sotsiaalset kaitset, julgeb üha vähem inimesi sellise eriala valida.
Soolisus on oluline vaatenurk leidmaks üles vaesust ja majanduslikku ebavõrdsust. Üks mu soouuringute kolleeg teatas Tšehhist, et pandeemia tõttu on suletud peaaegu kõik koolid ja lapsed peavad jääma koju. Sealses meedias tuntakse muret, mida teha, kui õed (enamasti naised) ei saa enam haiglates nakatunute eest hoolitseda, kuna peavad jääma oma lastega koju. Lahenduseks pakutakse näiteks, et haiglatesse võiks tuua lapsehoidjad õdede lapsi valvama, kuni nemad tööd teevad. Õdede ühing pakkus välja, et lapsehoidjad võiksid olla näiteks põetamist õppivad tudengid. Mu kolleeg juhtis tähelepanu, et nendes aruteludes ei ole kordagi kõlanud variant, et koju laste eest hoolitsema võiksid jääda meditsiinitöötajate mehed. Ta rõhutab, et koolide sulgemise tõttu koju jäänud laste järele vaatamises nähakse ikka ja jälle naiste ja riigi, aga mitte ebavõrdse soolistatud tööjaotuse probleemi.
Eeldus, et just naised on need, kes hoolitsevad laste, eakate ja teiste pere tuge vajavate liikmete eest, põhjustab palgalõhe ja on naiste suhtelise vaesuse taga. Barbi Pilvre toob hiljuti Sirbis ilmunud palgalõhe-teemalises vestlusringis (2. X) välja, et üks põhjusi, miks on tippjuhtide seas vähem naisi kui mehi, on see, et naised ei saa tihtipeale täita suure vastutusega kaasas käiva ameti nõudmisi: olla ööpäev läbi kättesaadav, teha lühikese etteteatamisega reise jne, kuna peavad vastutama ülalpeetavate eest. Hoolitsuskoormuseta naised on aga sama paindlikud töötajad kui mehed. Kadri Aavik lisab, et ettevõtete toimimise aluseks on igapäevatoimetused (hommikune pudrukeetmine, laste riidessepanek ja koolisaatmine, kodu koristamine jne) – töötaja elumündi teine pool – ning enamasti eeldatakse, et selle töö teeb ära naine. Seega saaks majanduslikku ebavõrdsust tasandada sellega, kui hoolitsuskoormus jagataks võrdsemalt ning muutuksid soopõhised eeldused, sealhulgas mehi puudutavad. „Peaksime liikuma hoolivama maskuliinsuse ideaali poole ning see peaks alguse saama juba varajases sotsialiseerimisprotsessis kodus, lasteaias, koolis,“ ütleb Aavik.2
Hoolivama ideaali poole võiks liikuda ka mitte ainult soopõhiselt, vaid laiemas plaanis. Eestis saadab vaesuseteemalisi arutelusid tihti ninakirtsutus: vaesed on ise süüdi, ei ole piisavalt töökad, ei oska raha lugeda. Selle jutuga pigistatakse silm kinni ega nähta vaesuse struktuurseid põhjusi. Kas ei võiks olla ühiskonna ideaal selline suhtumine, mis seab sooritussurve ja edukultuse asemel esikohale üksteise eest hoolitsemise, vaimse tervise ning võimaluse olla enda vastu leebe? Ehk võiks selleni viia midagi loometoetusesarnast, mille puhul on põhivajadused kaetud ning inimestel on võimalik oma erialaga tegeleda?
1 Kaupo Koppel, Eesti vaesus on võtnud uue näo. – Praxis.ee, 9. III 2020. Vt http://www.praxis.ee/kajastused/kaupo-koppel-eesti-vaesus-on-votnud-uue-nao/
2 Kadri Aavik vestlusringis „Kuidas kaotada palgalõhe?“. Vestlusringi juhib Barbi Pilvre. –Sirp 2. X 2020.
