Toeta
Otsi

ühismeedia

  • Kristjan Raua preemia järjekindla töö eest

    HARRY LIIVRAND

    Tänavusi Kristjan Raua preemia laureaate ühendab üks parameeter: nad kõik on töötanud oma erialal kaua ja pühendunult ning saavutanud professionaalsuses sellise suveräänsuse, et raske on kedagi nende kõrvale panna. Kui neid midagi loominguliselt ühendab, siis on see vanade heade meediumide orgaaniline ühendamine modernismiga, igavikuliste, kunsti ja kunstikirjutuse klassikaliste väärtuste aus esitlemine. Et aga mitte abstraktseks jääda, alustan alfabeetilises järjekorras esmalt kunstnikest, et lõpetada laudatio minu eriala väljapaistva esindajaga.

    Tänavused Kristjan Raua preemia laureaadid Anu Hint, Juta Keevallik, Jaan Toomik ja Anne Türn.

    Jätkusuutlikkus. Moekunstnik ja -kuraator Anu Hint on hakkama saanud omamoodi uskumatu vägiteoga: kureerinud ja organiseerinud 2009. aastast kuni 2019. aastani 31 näitust „To be Estonian …“ kolmeteistkümnes riigis kolmel kontinendil. See on eesti moekunsti üks kõige ambitsioonikamaid ja edukamaid tutvustusi välismaal. Algas see näitusega Hobusepea galeriis. Algul pildistas Hint ise kollektsioonid üles Eesti vabaõhumuuseumi ja Harjumaa muuseumi vaibakogude taustal, 2014. aastast on seda tööd teinud Mari Ann Vellerand. Pidevalt muutunud väljapanekul on demonstreeritud 55 nimeka moekunstniku rahvakunstist inspireeritud interpretatsioone fotode ja ka rõivamudelitena. Näituseprojekt on hea näide, et kahanevate ressursside maailmas saab luua mõõduka eelarvega jätkusuutliku ja kvaliteetse nüüdismoodi propageeriva näituseformaadi tutvustamaks moekunstnike loomingut tänapäevasel ja ka traditsiooni väärtustaval moel. Sisult rahvusvaheline, kuid vormilt rahvuslik moekunst on tekitanud õigusega sensatsiooni: olen saanud XXI sajandil kõrvalt tunnistada, et folklooripärandit on võimalik tõlgendada vägagi loovalt ja moodsalt. Projekti kokkuvõttena ilmus 2019. aastal Hindi koostatuna näituse kataloog „Rahvuslik mood“. Loodan, et projekt jätkub ka koroonajärgsel ajal ja et moekunstnike ühenduse egiidi all toimuv näitus pälvib uut tunnustust veel mitmel maal.

    Jõud ja kirg. Jaan Toomikule oli möödunud aasta edukas väga heade näituste poolest. Oma esimese Kristjan Raua preemia pälvis Toomik 1995. aastal installatsiooniprojekti „Teekond São Paulosse“ eest São Paulo XXII biennaalil. Ka teise preemia saamisel on mänginud pearolli esinemine ühe metropoli institutsionaalselt tähtsas kunstikeskuses. Rahvusvaheliselt sai suure tähelepanu osaliseks Jaan Toomiku ulatuslik retro­spektiiv „Mu lõpus on mu algus, mu alguses mu lõpp“ Moskva moodsa kunsti muuseumis, kuraatoriks nimekas Viktor Misiano. Usun seda näitust näinud Vano Allsalu sõnu, et selle „näol oli tegemist ühe läbi aegade kõige mastaapsema ja mainekama Eesti kunstniku isikunäitusega välismaal“. Kui lisada Toomiku tööde näitamine kaheksal rahvusvahelisel näitusel ja filmifestivalil Iraanis, Saksamaal, Kreekas, Rootsis, Venemaal, Soomes ja Leedus, on Toomiku portfoolio kuhjaga täis.

    Tallinnas jättis mulle sügava mulje Toomiku eneseirooniline autoportreeline väljapanek „Selfi kajakana“ Arsi projektiruumis. Selle neoekspressionistliku maalikomplektiga jätkas ta varasemast tuttavat eksistentsiaalset ja ekshibitsionistlikku mehetemaatikat veelgi sürrealistlikumalt, täienduseks sama võimsa laenguga installatsioon, lühifilm ja videoteos. Sellise jõu ning kirega meest analüüsivat, tema komplekse, seksuaalsust, autoerootikat, hirme ning ihalusi maali- ja filmikeeles häbenemata väljendavat kunstnikku ei tea ma teist Eesti kunstiväljal.

    Tõeline keraamika. Keraamik Anne Türn on selliseid loojaid, kes on välismaal tuntum ja tunnustatum kui kodus. 2019. aasta oli ka talle erakordselt saavutus­rikas, täis osavõttu kõrgetasemelistest näitustest USAs, Hiinas, Lätis ja Koreas, rääkimata aktiivsest näitusetegevusest Eestis, sealhulgas valgusinstallatsioon Tallinnas ja isikunäitus Hopi galeriis. Kõige krooniks sai Anne Türnist eelmisel aastal rahvusvahelise keraamika­akadeemia liige. Sinna valitakse üle maailma vaid need savikunstnikud, kes on valdkonna suunaandjad. Anne Türn kannab edasi eesti keraamikakunsti parimaid tehnilisi oskusi ja mõtet töötada spetsiifilise materjaliga, mille praeguse valitseva kunstiskeene mentaliteet on pigem kõrvale heitnud (Kris Lemsalu on pigem suur erand kui reegel, kuid siin on teised põhjused, millel ma praegu ei peatu). Töötanud aastate jooksul välja unikaalsed autoritehnikad ja rikastanud eesti keraamikat värskete tehnoloogiliste võtetega, on Türni looming ometi nii keraamika, kui keraamika üldse olla saab. Anne Türni faunast ja orgaanilisest maailmast inspireeritud okkalised loomad ja teised olendid võluvad ootamatu ja humoorika vormiga. Ühtaegu autoritiraažis toodetavad dekoratiivobjektid ja praktilised tarbeesemed sobivad urbanistlikku keskkonda, aga ka kodusesse miljöösse. Ootaksin nüüd Anne Türni suurt ülevaatenäitust koduse publiku ees tarbekunsti- ja disainimuuseumis, Hopi näitusest jäi väheseks.

    Akadeemilisus. Kunstiajaloolane Juta Keevallik pälvis Kristjan Raua preemia samuti teist korda. Esmakordselt premeeriti teda sellega 1978. aastal autorite kollektiivi liikmena tollase kaheköitelise „Eesti kunsti ajaloo“ kirjutamise eest. Nüüd pälvis ta selle „Eesti kunsti ajaloo“ IV köite üldkäsitluse koostamise ja toimetamise ning kolme artikli kirjutamise eest. Selles köites on vaatluse all Eesti kunst aastatel 1840–1900. Nõukogude Eesti aegses „Eesti kunsti ajaloos“ on käsitletud seda perioodi erilise sümpaatiata, välja arvatud ehk esimeste eesti professionaalsete kunstnike looming. Meenub, kuidas professor Voldemar Vaga, nii Juta Keevalliku kui minu õpetaja ülikoolis, üleolevalt XIX sajandi II poole baltisaksa kunstist kõneles ning historitsismi tarvis leidis vaevalt mõne hea sõna. Pole siis ime, et tolle sajandi II poole kunstiga ka räigelt ümber käidi. Mäletan ise, kuidas 1984. aasta suvel veoauto kasti rändasid Niguliste kiriku Antoniuse kabeli uusgooti stiilis uksed XIX sajandist. Ja kuhu kadus Tallinna raekoja XIX sajandist pärit välisuks? Klassitsismi järel saabunud eklektilisest ja akademistlikust kunstist ei peetud siis suuremat. Nüüdseks on paradigma muutunud, väärtushinnangud paika loksunud, ning von Neffi ja Kölerit käsitletakse samas peatükis.

    Köites avardatakse mitmest küljest meie teadmisi ja XIX sajandi II poole kunsti teemade ringi, kuid jäädes truuks klassikalisele akadeemilisele uurimismetoodikale, laskmata end segada moodsatel diskursustel. Selle köite koostajal-toimetajal on jalad maas ja pilk selge. Keevallikule on tähtis fakt ja sellel põhinev järeldus, ta esindab autori ja ka toimetajana heas mõttes saksalikult põhjalikku kunstiajaloo uurimist. Köide on akadeemiline igas mõttes, mitte artiklite kogumik, nagu mõni varasem. Loomulikult on sellisel suurteosel kaasautorid, keda on kokku 15. Seetõttu on Raua preemia sümboolselt tunnustus kõigile neile, sealhulgas Mai Levinile, Tiina Abelile, Karin Hallas-Murulale, Jüri Hainile, Tiina- Mall Kreemile ja Ants Heinale ja teistele peatükkide kirjutajatele. Kujutan ette, et pärast preemia saamist teeb Juta Keevallik oma autori­kollektiivile kenasti välja.

     

  • Nõukogude modernism on ilus

    LAURA INGERPUU

    Nii mõnelegi toob mõte nõukogudeaegsest arhitektuurist kohe silme ette Lasnamäe hallid paneelmajad, lagunenud linnahalli või hüljatud põllumajandushooned. Nõukogude aja ehitisi tajutakse tavalise, väärtusetu või ka ebameeldivana. Visalt on hakanud kaduma vanema põlvkonna veendumus, et kõik okupatsiooniaegne sümboliseerib toonast režiimi ja ideoloogiat ning tuliseid tundeid tekitavad mõne tipp-poliitiku halvustavad kommentaarid selle ajastu arhitektuuri suhtes.1 Enamjaolt on hukkamõistva hoiaku taga siiski asjatundmatus, vähene huvi või maitse-eelistused. Selle ajastu arhitektuuri väärtuse mõistmiseks on vaja tunda üldist olukorda ning pöörata kohalikule arhitektuurile süvendatud tähelepanu.

    Teise maailmasõja järgsetel aasta­kümnetel kerkis Eesti linnades ja maapiirkondades rohkem hooneid kui kunagi varem. Sel perioodil ehitati hulgaliselt kortermaju ja tööstusrajoone, arendati infrastruktuuri ning püstitati monumente. Kerkisid suured uhked ühiskondlikud ehitised, haigla- ja kontorihooned, kooli- ja kultuurimajad, spordi- ja puhkerajatised. Nii mõndagi hoonet kiideti üle liidu ning need pälvisid tähelepanu ka väljaspool. Kuigi praegune majanduse areng on hoogu andnud ulatuslikule ehitamisele, eelkõige linnades, moodustavad XX sajandi teise poole ehitised valdava osa meie elukeskkonnast ning nendega tuleb tegeleda, hakkama saada või uutele vajadustele sobivaks kohandada.

    Huvitaval kombel seostatakse okupatsiooniaja „hirmsat“ ehituspärandit hilissotsialistliku, s.t nõukogude modernistliku ja postmodernistliku arhitektuuriga. Seevastu stalinistlikesse hoonetesse, mis peegeldavad Nõukogude aja võikamat ja kannatusrohkemat perioodi, suhtutakse soosivalt. Nende puhul annab küll aeg-ajalt kõneainet dekoori ideoloogiline külg ja sotsialistlik sümboolika. Nii tekitas ka Saku endise põllumajandustehnikumi hoone rekonstrueerimisel Saku gümnaasiumiks vasturääkivaid tundeid fassaadi- ja saali laekaunistuste säilitamine. Üldjuhul suhtutakse stalinistlikku arhitektuuri kui väärtuslikku, kuna sammaste ja uhke dekooriga hooneid tajutakse ilusana. Seevastu nõukogude modernism on paljude meelest monotoonne ja hall.

    Nõukogude ehituskunsti eripära

    Uued tuuled Nõukogude Liidu arhitektuuripoliitikas hakkasid puhuma pärast Jossif Stalini surma, kui Nikita Hruštšov 1954. aastal oma kuulsas kõnes üleliidulisel nõukogude ehitajate, arhitektide ja ehitusmaterjalitootjate konverentsil kuulutas senise liialdatud ja priiskava ehituskunsti valeks. Uueks suunaks sai standarditud industriaalehitus, mis oli eelkõige ajendatud vajadusest suurendada elamuehitust. Tõsi on see, et nõukogude arhitektuuri üksluisus on tingitud tüüpprojektide kasutamisest. Need kujundasid suuresti meie elukeskkonna. Standardprojektid ei olnud ainult Nõukogude Liidule ainuomased, nende kasutamine oli tavaline kogu XX sajandi ehituskunstis, kuid nõu kogudeaegsetes kortermajade piir­kondades nende monotoonsus kahtlemata domineerib. Siiski kavandati korrusmaju ka individuaalprojektide alusel. Näiteks Kuldse Kodu korter­elamud Pärnus (arhitekt Toomas Rein, 1970. aastad) olid osa Pärnu KEKi tootmis- ja elamukompleksist, mida omal ajal utoopiliseks peeti, kuid mille sära ei ole veel kustunud. Tüüpprojekti järgi ehitati ka avalikke hooneid. Üks neist, kino Kosmos Tallinnas (valmis 1964) on arhitekt Ilmar Laasi modifitseeritud kinohoone variant. See on muinsuskaitse alla võetud kui modernistliku tüüpprojekteerimise parimaid näiteid.

    Siiski ei piirdunud nõukogude arhitektuur üksnes tüüpelamutega. Pärast sõda kasvas üha linnastunumas ühiskonnas vajadus ühiskondlike hoonete järele, millest paljud ehitati originaalprojekti järgi. Hruštšovi sulaaeg avas Nõukogude Liidu rahvusvahelistele kultuurimõjudele. Arhitektidele tähendas see suuremat ligipääsu lääne arhitektuurisuundadele ja -stiilidele, mida liidu eri osades rakendati piirkondliku eripära, kohaliku pärandi ja rahvuslike mõjutustega. Näiteks Eesti kultuuriloos märkimisväärset osa mänginud laulupidude traditsioon sai monumentaalse väljundi just Nõukogude perioodil: 1960. aasta laulupeoks valmis modernismi võidukäiku demonstreeriv Tallinna laululava (arhitektid Alar Kotli, Henno Sepmann ja insener Heinrich Laul). Laulu­lava arhitektuuriväärtuses ei kahtle praegu keegi. Ka tartlastele armast, heade mõtete linna sümboliks kujunenud kaarsilda (arhitekt Peeter Varep, 1959) ei samastata okupatsiooniajaga.

    Eestis oldi stalinismijärgsetel kümnenditel vaimustatud Põhjamaade ja eriti Soome arhitektuurist, kust võeti meile üle laiad karniisid, lamekatus ja lihtsad täisnurksed hoonemahud, mis domineerivad nii avalike nõukogude hoonete kui ka elumajade juures. Põhja­maade modernismi mõjutuse näitena on tuntud Tallinna kohvik Tuljak (arhitekt Valve Pormeister, 1966), aga ka väike­asula hilismodernismi esindaja, Tamsalu kultuurimaja (arhitektid Peep Jänes ja Tõnu Mellik, 1980). Rahvusvaheliste mõjude tuules jõudis 1970. aastatel Eestisse postmodernism. See oli periood, mil Nõukogude Liidus algas stagnatsioon. Sotsialistlikele vabariikidele tõi see kaasa suurema majandusliku vabaduse ja paremad võimalused autonoomseteks arhitektuuri- ja planeerimisalasteks otsusteks. Eri ajastute stiile kombineeriv, mänguline ja kujundirikas postmodernism on tänapäeval ehk isegi vastuvõetavam kui konkreetne ja lihtne, aga jäik modernism. Postmodernistlik rahvusraamatukogu (arhitekt Raine Karp, 1985–1993) on oma monumentaalsuses ja rahvuskivi pae kasutamisega võrreldav modernistliku linnahalliga (arhitektid Raine Karp ja Riina Altmäe, 1980). Esimene ei ole linnahalliga võrreldavat halvakspanu siiski pälvinud.

    Tihti öeldakse, et maapiirkondi risustavad koledad paneelmajad ja tühjad põllumajandushooned tekitavad õõva. Tegelikult on nõukogude modernismi eripära just erakordne maa-arhitektuur. Seda iseloomustab küll kollektiviseeritud suurtootmine, kuid ilmestavad unikaalsed ühiskondlikud hooned, puhke- ja spordikompleksid, samuti eramud. Omaette nähtus oli ühis­majandite keskusehoonete ehk kontor-klubide ehitamine, mis peegeldab nii nende jõukust ja võimu kui ka paindlikumat arhitektuuripoliitikat maaehitiste projekteerimisel. Nii mõnigi ühismajandi keskusehoone või asula andis silmad ette linnaarhitektuurile ning kogus üleliidulisi preemiaid. Ahhetama panid ühtviisi nii välismaisena mõjuv Kurtna linnukasvatuse katsejaama peahoone (arhitekt Valve Pormeister, 1966), kiiskavvalge fassaadiga Tsooru kolhoosi kontor (arhitekt Toomas Rein, 1977) kui ka kelmikas viltuse aknaga Laekvere sovhoosi kontor-klubi (arhitekt Vilen Künnapu, valmis lõplikult 1990. aastate alguses).

    Unikaalsed hooned said sageli ka ainulaadse sisekujunduse ning nõukogudeaegsete silmapaistvate arhitektide kõrval kerkisid esile sisearhitektid ja kunstnikud. Juba 1950. aastatel lõpus hakati avalike hoonete eksterjööri ja interjööri lisama monumentaalkunstiteoseid. Igasugune kunst on maitseküsimus, seega ajastuomane stiil, abstraheering ja lihtsus ei saagi kõigile meeldida, kuid tegu on tolle aja kunstiga, mis on osa meie kunstiajaloost ja väärib hoidmist. Paraku paiknevad nõukogudeaegsed pannood, metallkompositsioonid ja sgrafiitod sageli hoonetes, mis on lootusetult amortiseerunud või ootavad lammutamist. Näiteks ootab oma saatust üks suurepäraseid ühismajandi keskusehoone kunstiteoseid – Eeva Jänese sgrafiitotehnikas monumentaalmaal peaaegu hüljatud ja lagunevas endises Põdrangu sovhoosi administratiivhoones.

    Oma saatust ootab üks ühismajandi keskusehoone suurepärasemaid kunstiteoseid – Eeva Jänese sgrafiitotehnikas monumentaalmaal Põdrangu sovhoosi administratiivhoones.
    1960. aasta laulupeoks valmis modernismi võidukäiku väljendav Tallinna laululava, arhitektid Alar Kotli, Henno Sepmann ja insener Heinrich Laul.
    Tamsalu kultuurimaja esindab väikeasula hilismodernismi, arhitektid Peep Jänes ja Tõnu Mellik, 1980.

    XX sajandi teise poole arhitektuuri- ja kunstiteosed on ohus

    Nõukogudeaegsete materjalide ja ehitamise kehv kvaliteet, hoonete algse funktsiooni kadumine, hooldamatus, uued nõuded, kahanevad asulad, kinnisvaraturu surve ja ignorantsus on peamised põhjused, miks selle aja ehitised kaovad ja hävivad. Kõige suurem põhjus on siiski nõukogudeaegse arhitektuuri alaväärtustamine. Sakala keskuse (arhitekt Raine Karp, valmis 1985 ja lammutati 2007) lammutamise plaanid tõid nii asjatundjate kui ka avalikkuse ette tõsiasja, et XX sajandi teise poole, isegi kogu sajandi arhitektuuri ei ole piisavalt uuritud ja kaitstud. Sakala keskus lammutati, kuid sajandi jooksul ehitatud keskkond uuriti läbi, kaardistati sadu nõukogudeaegseid hooneid ja rajatisi.2 Muu hulgas tehti ettepanekuid ka tähtsamate ehitiste riikliku kaitse alla võtmiseks. Praeguseks on arhitektuurimälestisena kaitse alla võetud ligi nelikümmend objekti. Need pärinevad 1950. aastate lõpust kuni 1990. aastateni ning neid võib lugeda varase nõukogude modernismi või hilissotsialismi esindajateks. Sealjuures asub pool neist Tallinnas ning vaid üksikud esindavad nõukogudeaegset maa-arhitektuuri.

    Kõiki hooneid ei olegi riigil võimalik kaitsta ning peale Sakala keskuse on juba lammutatud, ümber ehitatud või lagunemas ehitisi, mis oleksid väärinud säilitamist. Näiteks lammutati hiljuti muinasjutuloss, Kirovi-nimelise kalurikolhoosi lasteaed Haabneemes (arhitekt Ado Eigi, valmis 1983 ja lammutati 2018). Rekonstrueerimise tagajärjel moondus tundmatuseni üks väheseid brutalistlikke ehitisi, Tallinna peapostkontor (arhitektid Raine Karp ja Mati Raigna, valmis 1980, rekonstrueeriti 2013). Kinnisvaraarendusele jäi jalgu ka omas ajas erandlik hoone, akendeta kaubamaja Turist (arhitektid Peep Jänes ja Heino Sepmann, 1982), mis pidi kauba eksponeerimise asemel seda kodanike eest varjama. Endine valuutapood võeti küll 2011. aastal kaitse alla, kuid kohtuvaidluse võitis hoone omanik ja seejärel eemaldati maja samal aastal kultuurimälestiste nimekirjast. Poehoone seisab veel praegugi, kuid selle asemele kerkima pidanud kõrghoone ehitamise plaan ei ole silmapiirilt kadunud.

    Kui linnas ähvardab Nõukogude aja ehitisi kinnisvaraarendajate surve, siis maal on ennekõike probleem see, et kahaneva ja vananeva elanikkonnaga väikeasulates ei leita kogukatele hoonetele uut funktsiooni, nende hooldamine on vaevarikas ja kulukas. Kasutuseta on jäänud suured põllumajanduslikud tootmiskompleksid ja ka osa paneelelamuid, kuid veelgi kurvem on omaniku poolt hüljatud ja hääbuma jäetud arhitektuuripärlite saatus. Näiteks on saanud tondilossiks juba eelnevalt nimetatud Tsooru kolhoosi kontor-klubi. Keeruline on ka Laekvere sovhoosi keskusehoone olukord, kuna see ehitis on jagatud kahe omaniku vahel ning eraomanduses olev pool on hooletusse jäetud.

    Nõukogude aja ehitusmaterjal kui väärtus

    Nii linna- kui ka maa-arhitektuuri säilitamise ja konserveerimise vastuargumendid on enamasti sellised: nõukogudeaegsed hooned on halva kvaliteediga ega vasta aja nõuetele, mistõttu lammutamine, rekonstrueerimine või materjalide asendamine on vältimatu. See on kahtlemata õige ja alati ei olegi võimalik spetsiifilisi materjale taastada. Näiteks Kalevi spordihalli (arhitektid Uno Tölpus, Peeter Tarvas ja Olga Kontšajeva, 1962) fassaadi lagunenud kärgtellised ei olnud taastatavad ning need tuli asendada. Ka Ugala teater (arhitektid Irina Raud ja Inga Orav, 1981) sai uued fassaaditellised ning rekonstrueeriti nüüdisaegseks teatrimajaks. Hoolimata vajalikest ja möödapääsmatutest muudatustest on võimalik hoone ajakohastada sel moel, et säilib autentsus. Sagedasti ei seisne kitsaskoht selles, et nõukogudeaegsed ehitusmaterjalid on halva kvaliteediga, vaid selles, et neid ei peeta väärtuslikuks, kuigi materjal on eriline osa hoone väärtusest. Näiteks Tallinna raadiomaja (arhitektid Ado Eigi ja Jüri Jaama, 1972) renoveerimisel asendati fassaadi raudbetoonribid alumiiniumribidega. Selle tõttu kadus ka tükike arhitektuuriajalugu.3

    Keegi ütles hiljuti, et vana maja on nagu koer, kes tahab, et teda sügataks. Ka nõukogudeaegsed majad on juba vanad ja kahtlemata vajavad hoolitsust, nagu kõik varasemate perioodide ehitised. Kui hoonet ei hooldata ega kasutata, jääbki see ebameeldivana rääma. Kenasti restaureeritud hilissotsialistlik ehitis on hinnas. Selleks et hoone saaks korda ja ilusaks, tuleb see juba enne restaureerima asumist väärtustada ning uskuda, et tegemist ei ole inetu nõukogude modernismiga.

    1 Indrek Kiisler, Helme laseks lammutada nii Maarjamäe memoriaali kui ka linnahalli. – ERR 24. VIII 2020. https://www.err.ee/1126753/helme-laseks-lammutada-nii-maarjamae-memoriaali-kui-ka-linnahalli

    2 Eesti 20. sajandi väärtusliku arhitektuuri kaardistamine ja analüüs. Eesti Kunstiakadeemia, 2012.

    3 Maris Mändel, Tehiskivimaterjalid Eesti 20. sajandi arhitektuuris. Kasutuslugu ja väärtustamine. Doktoritöö, Eesti Kunstiakadeemia, 2019.

  • Kaanetekst

    Ingrid Newkirk, Gene Stone, Loomkond. Tõlkinud Elina Adamson, toimetanud Marin Vinkel. Tänapäev, 2020. 344 lk.

    Lõppenud suvel ilmus eesti keeles üks esmatähtis raamat – tõlge värskelt, käesoleva aasta alguses välja antud raamatust „Animalkind“ – „Loomkond“, mille on kirjutanud ja kokku pannud PETA* juht Ingrid Newkirk ja veganist kirjanik ning aktivist Gene Stone.

    Raamatu alapealkiri „Targad ja lahked loomad ja kuidas nende vastu hea olla“ annab sisust natuke aimu. Tegemist on loomaõiguste aabitsaga, kus kirjeldatakse, millised on loomad, mispoolest nad inimesest erinevad ja kuidas neid ei saa inimesega võrrelda (antopomorfism); kuidas inimene loomi kasutab, kui suuri kannatusi see neile valmistab, kuidas suhtumine on ajas muutunud ja just praegu muutumas, ja tänu kellele on muutumas. Loomset toitu süüakse vähem – suundumus süveneb aeglaselt tõusvas joones –, loomsetele materjalidele otsitakse alternatiive, loobutakse kulukatest ja tihtipeale mõttetutest loomkatsetest, eriti kosmeetikatööstuses, aga ka ravimite tootmises. Suures osas raamatust kirjeldatakse, mida saab ise teha, et loomi vähem ekspluateeritaks. Kes ei ole midagi loomade kannatustest ja loomaõigustest lugenud, siis lugege just seda raamatut, aga ega see kerge lugemine ei ole: kõrvuti kirjeldustega loomade imelistest omadustest ja võimetest on kirjas neile põhjustatud kannatused laborites, põllumajanduses, filmimaailmas, rõivatööstuses jm.

    Kritiseerijad on aabitsale ette heitnud vähest faktipõhisust, liigset moraliseerimist ja esituslaadi kuivust. Tõepoolest, mõnes kohas on kirjutajate tülpimus mõttekaaslasele tajutav, kindlasti on nood kaks suuremat osa loetletud faktidest aastakümneid tüdimuseni korranud. Ja moraliseerimist on loomaõiguslastele alati ette heidetud, midagi peab ju ette heitma neile, kes räägivad ja kirjutavad näiteks sellest, miks eluslahkamine pole seda väärt ja miks. Veelgi enam – lugejale võib koita, et temagi peab oma elus ümber hindama suhtumise loomadesse, hoiakud, tarbimisharjumusedki. Mis puudutab faktipõhisust, siis tundub, et linke on raamatus selguse mõttes tõesti vähem kui mõne etoloogi omas, aga faktid sellest ei muutu. PETA-le omaselt on mõni tõik küll kirja panemata jäetud, näiteks loetakse üles kõik moekunsti suurnimed, kes on viimasel paaril aastal karusnahast ametlikult loobunud, aga jäetakse ütlemata, mis organisatsioon selle taga on – Fur Free Alliance (Karusnahavaba Liit) –, aga võib-olla polegi see lugejale kuigi tähtis.

    Raamatu tagaküljel seisab, et viimastel aastakümnetel on tehtud vapustavaid avastusi, kui intelligentsed, empaatilised ja suhtlemisaltid on loomad – inimkonna kõrval ei elutse loomastik, vaid loomkond. Inimene teab ju ammu, et linnud lendavad, nahkhiired navigeerivad, vaalad laulavad ja kalad tunnevad valu, aga hoiakud püsivad visalt.

    * PETA – People for Ethical Treatment of Animals, mittetulundusorganisatsioon Inimesed Loomade Eetilise Kohtlemise Eest

    KADRI TAPERSON

     

    Ülev Valder. Ülevuses. Esoteeriline Eesti. Dokumentaalromaan ja mõned pitoresksed jutud. Intuitiivteaduste Kool, 2020. 244 lk.

    Ingvar Luhaääre 2020. aastal ilmunud teosteploki üks osake, mis idee poolest pole ju halb. Kuigi dokumentaalromaani imiteeriv ja läbi komponeerimata tekstimassiiv pole küll vormiliselt kuigi mõjus, siis mõte tutvustada road trip’i formaadis Eesti uue vaimsusega tegelejaid on igal juhul huvitav. On kahetsusväärne, et need kirjeldused jutustaja mürgise ja subjektiivse häälega paljuski tühistatakse, nii et kõlama jääb ainult üks suund – ka Luhaääre enda maailmamõistmise keskmes olev tantrabudistlik filosoofia, mis autori veendumust mööda tähendab usuelu ja armuelu kokkusaamist suurima ülevuse kogemiseks. See idee läbib kinnismõttena ka raamatu teise poole novelle, jutte ja jutukesi, mis mõjuvad taas visandite või mustanditena ja milles jääb puudu nii sündmuste kui ka karakterite arendamise kvaliteedist. Ideed iseenesest oleksid jälle üsna huvitavad, kui nad ei oleks nii pretentsioonikad: seal on Uku Masingu kaotsiläinud juttude võimalikud rekonstruktsioonid, seeria balti pastorite eksperimentaalsetest katsetustest usu ja armuelu ühendamisel, alternatiivajaloolisi visandeid jms. Tegemist on kergel käel ja natuke lihtsameelselt kirja pandud kentsakate poolpajatustega, mida oleks suurema süvenemise ja natuke keerulisema kompositsiooniga olnud võimalik arendada värskeid teemavaldkondi ja mõtteviise tutvustavaks moodsaks ilukirjanduseks.

    JANEK KRAAVI

     

  • Tavaline imelik raamat

    MADE LUIGA

    Steven Millhauseri „Noaloopija ja teisi novelle“ andis end lugedes väga raskesti kätte. Kahtlustasin kõigepealt kehva tõlget, kuid lõin siis kõhklema. Võib-olla on see autori stiil? Aga tagakaanelt saab lugeda, et lood on kirja pandud „näiliselt lihtsas proosas“.

    Hankisin originaali ja püüdsin seda tükati uurida. Võtame juhusliku lause esimesest jutust: „Ta tõstis mõlemad tihedalt kinnastatud käed järgemööda üles ja liigutas hoogsalt sõrmi ning võttis siis sisse koha vaheseina ees, käed kõrvale sirutatud, sõrmed harali“ (lk 15). „She held up each tight-gloved hand in turn and wriggled the fingers. At the partition she stood with her arms out and her fingers spread.“ Otseselt nagu midagi valesti ei ole. Ometi pidin ennast tekstist läbi närima ja iga lause mõtet eraldi uurima, et sellest aru saada.

    Võib-olla teeb lugemise keerukaks raamatu küljendus: sõnavahed on tavalisest suuremad, nii et tekst mõjub tükilisena. Ka reavahed haigutavad. Küljendus meenutab Muumitrolli raamatus seda kohta, kus Mymla lastele unejuttu loeb ja küsib, kus ta pooleli jäi. „See – on – ühe – silmaga – Bobi – verine – kätetöö – ütles – politseiinspektor – Twiggs – ja – tõmbas – kolmetollise – naela – tapetu – kõrvast – välja …“

    Uurime tekste lähemalt. Tegu on inimtaju teravnenud seisundite eritlemisega, ja mitte ainult – üksikasjalikult kirjeldatakse ka ümbritsevat tegelikkust, maastikke, esemeid, rõivaid, iga kurvi ja konarust, mõhna, lohku ja värvivarjundit. Täpselt eritletud tegevuse ja detailide kirjelduste kaudu saab nähtavaks sündmuste sügavam mõte. Kui muidugi on mingit sügavamat mõtet. Nimilugu „Noaloopija“ kõneleb kadunud kunsti harrastavast tsirkuseartistist, kes koos kauni kaaslannaga annab etendusi, kus kõigepealt demonstreerib oma meisterlikku noaheitmist litritega kaunistatud näitsiku peal, siis aga palub osaleda inimestel publikust. Kus on noad, seal on ka veri ja noaloopija pakub, et kaunistab soovijad nn meistri märgiga, haavates neid laval ohutult pealmisi nahakihte läbistades. Kui kaugele võib sellise mängu mängimise, ja mis peatähtis – jälgimisega minna? Kas publik ei peaks sekkuma?

    Teine lugu „Külaskäik“ räägib kahest sõbrast, kes üle paljude aastate kohtuvad. Üks neist on leidnud salapaiga ning rahu iseenda ja maailma vahel, tema abikaasaks on niiske ja armastava pilgu ja koheva kurgualusega pesueht konn. Teine aga pole isegi selle poole teel ja naist tal ka ei ole. Veel leiab raamatust mässuliste teismeliste tüdrukute salapärase vaikiva ordu ja petetud abielumehe eriskummalise kättemaksu. Mitu lugu räägib kõrguseihast ja -hirmust, taeva lõpututest siniavarustest. Nii „Lendavad vaibad“, milles vaibad on nagu praegused tõuksid, vanemad saavad need oma lastele poest osta ja valvavad, et need oma vaibaga liiga kaugele ega liiga kõrgele ei purjetaks, kui ka „Õhupallilend, 1870“, mis räägib hoopis hirmust taeva lõputusse ära kaduda, kõik maine tundub kauge, vähetähtis, mõttetu.

    Ameerika kirjanikult Steven Millhauserilt (1943) on ilmunud üheksa novellikogu ja neli romaani. Ta on pälvinud kaalukaid auhindu, sealhulgas Pulitzeri, ning tema teoseid on tõlgitud 15 keelde.

    Samasuguse ülesehitusega on lood „Konsortsiumi unistus“ ja „Paradise Park“. Ühes kirjeldatakse peensusteni veidrat kaubamaja, kus pakutakse müügiks kõike maailmas olemasolevat kuni linnade täiuslike koopiateni välja. Tahad osta Vana-Rooma terme? Aga palun! Teises räägitakse Absoluutsest Lõbustuspargist, mis on oma idee lõpuni ammendanud. Mõlemad lähevad natuke tüütuks oma pentsikuste visualiseerimise ja lõputute kirjeldustega. Mitu juttu on omavahel seotud ja moodustavad ühise maailma, „Uus iseliikuvate nukkude teater“ räägib samuti ühe idee või kunsti täiuseni arendamisest ja oma võimaluste ammendamisest. Neidsamu iseliikuvaid nukke kohtab ka kaubamaja ning lõbustuspargi loos. Tegevus toimub eelmise sajandi algusaastatel ja ulmefännid oskaksid ilmselt une pealt öelda, mis stiili või voolu alla neidsinaseid jutte paigutada. „Noaloopija“ on ees­kujulik ulmeteos hoolikalt väljamaalitud fantaasia­maailmadega, kus segunevad maagia ja tehnoloogiline võimekus. Kui Eestist midagi kõrvale pakkuda, siis meenuvad Mart Sanderi „Kõhedad muinas­lood“, mis samuti ekspluateerivad sajanditagust esteetikat.

    Stiililt veidi teistsuguseks (ja paremaks) võib pidada kogu kaht viimast pala, „Kaspar Hauser võtab sõna“ ning „Allpool meie linna keldreid“. Hauser on muidugi kirjanduses üleekspluateeritud ajalooline isik, kuid antud jutus on tugev moraalne dilemma (metslane, kõigest ilmajäetu versus teda jõllitav kodanlane; kuidas jääda iseendast ilma ja saada kellekski teiseks) ilusasti esitatud ja mõjuv. Lõpulugu meeldis mulle enim, ehk olin selleks ajaks raamatu hektilise struktuuri ja autori/tõlkija stiiliga kohaneda jõudnud. Kui ennist mainisin, et mitmes loos toimub tegevus õhuvallas, siis õige mitmes on see viidud vertikaali teise otsa – maa-alustesse sügavustesse, kaubamajagi uuristab ennast maa-aluseid korruseid pidi suuremaks, samuti lõbustuspark, mis rajab süütute vaaterataste alla pesueht põrgu, täis kiusatusi ja pattu; laps, kes heitub oma lendamis­ihast, peidab lendava vaiba silme alt ära sügavale keldrisse … Viimases loos on maa-alune aga pühamu, omamoodi erakla, ühe linna tundmatud esivanemad on rajanud maa-aluste labürintide võrgustiku, kus linnakodanikud käivad meelt rahustamas ja uitamas. Seal ei kaubelda, seal ei lõbutseta, seal kulgetakse vaikuses ja rahus.

    Möönan, et sellel raamatul on väärtusi, teatav painajalikkus, eriti lapsepõlve tunnete ja seisundite edasiandmisel, mingi oma kummalisus, mida valitud stiil ilmselt toetab. Aga mulle see täiel määral pärale ei jõudnud. Takerdusin sõnadesse ja lausetesse, pidin endale teksti peas ümber tõlkima, et sellest aru saada, otsekui loeksin võõrkeelset teost. Liiga palju oli eri lugudes sarnaste teemade arendusi, oli midagi kunstlikku, vägisi tehtut, väsisin väga, lugedes lõbustuspargi lõpututest atraktsioonidest, kus igaühe puhul seletati, kuidas vigur täpselt tehtud on. Ja neid oli lugematul arvul! Näiteks: „Muud Danzikeri loodud lustisõidud olid „Jonnipunn“, „Ämblik“, „Virvarr“, „Nähvak“, „Liialdav Lizzie“ ja „Pöörane ratas“, tohutu horisontaalne terasvõru, mille läbimõõt oli rohkem kui sada jalga ja mis pidi pööreldes tugiteljel tasakaalus püsima otsekui hiigelsuur vankuv münt, kiikuvad ripp­istmed nii sise- kui välisserval“ (lk 165).

    Miks on peetud vajalikuks see raamat tõlkida ja seda arvustada? Aga on ju ka teistsuguseid lugejaid, kes võib-olla meeleldi loevad „näiliselt lihtsas proosas“ jutukesi Ameerikamaa autorilt, keda võrreldakse lausa E. A. Poe ja Borgesega. Kui ma peaksin raamatule kaaneteksti kirjutama, oleks see umbes selline: „Kentsakas raamat. Kasutab kulunud võtteid, kuid mõjub üsna omapäraselt. Lugeda on tülikas, isegi piinav. Ometi jääb mõni emotsioon sügavalt meelde. See on silmadega kirjutatud, autor „näeb“ asju ja annab meile täpselt teada, mida ta näeb. Need pildid on eraldiseisvalt lummavad. Kõik kokku on liiga küllane, liiga rahutu ja liiga etteaimatav.“

  • ,

    Pilk Berliinist IX – Krahv Karu, natsid ja Mark Twain

    MELE PESTI

    Berliinis uidates on tihtipeale tunne, justkui oleks ajalugu ellu ärganud: linna külalise või elanikuna saab viibida korraga nii tänapäevas kui ka mitmes muus kihistuses.

    Mis sel Berliinil ajalooga hüpata, võiks küsida, vanust ju linnal vähevõitu. Võtkem kas või Firenze või ükskõik mis muu Itaalia vanalinn, vaat seal alles rändad ajas, nii et sajandid vuhisevad! Berliini asutas küll juba XII sajandil Albrecht der Bär ehk krahv Albert Karu – sellest ka karusümboolika rohkus Berliinis ja filmifestivali „Berlinale“ logol –, ent ülikiirelt kasvama hakkas see tõepoolest alles pärast 1871. aastal Saksa impeeriumi pealinnaks saamist.

    Berliini intensiivsest moderniseerumisest kirjutab seal koos naise ja kolme tütrega 1891. aasta sügistalve veetnud Mark Twain: „See on uus linn, uusim, mida ma kunagi näinud olen. Suurem osa linnast näeb välja, nagu oleks see eelmisel nädalal ehitatud.“ Twain nimetab ilu ja modernsuse tõttu Berliini Euroopa Chicagoks, kusjuures Euroopa analoog pidavat Chicagot ilu poolest isegi ületama. Preisi kord ja metoodilisus, Berliini politsei ja maksukogujate rahu ja tõhusus jätsid maailmarändur Twainile vägeva mulje. „Maavärina korral valitseks Berliini politsei olukorda ja tegutseks nii rahumeelselt, et jääks mulje: tegemist on palvetunniga,“ arvab Twain (Chicago Daily Tribune 3. IV 1892).

    Kui aga maksukogujad ta eneseni jõudsid ja tollase seaduse kohaselt ka ajutise linnaelaniku sissetulekust protsenti tahtsid, siis kirjanik solvus. Ta jättis maha üürikorteri, kus õhtuti lastele „Kolumatsi“ tõlkis ja Supi Sassile kaasa elas (ka Twain ei armastanud Saksa suppe), ning kolis ümber uhkesse Hotel Royali Unter den Lindeni avenüül. Hooned, kus Twain peatus, on lammutatud, ent enamik tema tähelepanekuid kehtib tänapäevani.

    Metropol sai Berliinist sada aastat tagasi, 1. oktoobril 1920, kui tollased lähikonna iseseisvad linnakesed Charlottenburg, Neukölln, Schöneberg jt liitusid administratiivselt pealinnaga. Hiline liitumine on üks põhjusi, miks igal linnaosal on siiamaani oma nägu, keskus, meeleolu, eneseuhkus, enamasti ka raekoda ja keskväljak. Kogu Berliini kohta nii selgelt seda kõike paika panna ei saagi.

    Berliini suhtelisele noorusele vaatamata elab ajalugu temas kahel põhjusel. Esiteks: siin on valitud niisugune ajalooliste objektide säilitamise viis, mis toob esile nii hea kui ka halva. Seda, mis võib praegu haiget teha, ei püüta kustutada või silma alt ära toimetada (vrdl pronkssõdur). Üks silmatorkavam näide on ehk keiser Wilhelmi mälestuskirik kesk Lääne-Berliini loomaaia lähistel.

    Keiser Wilhelmi mälestuskirik Berliinis.

    Wilhelm II laskis selle võimsa hoone ehitada XIX sajandi lõpul luteri kiriku mõju tugevdamiseks vastukaaluna sotsialismi pealetungile. Teises maailmasõjas sai kirik pommitabamuse, kuid sissepääs, torn ja altar olid siiski alles. 1950ndate lõpuni vaieldi, kas taastada originaalilähedane hoone või lammutada säilinu ja ehitada asemele moodne kirik, nagu soovis võistluse võitnud arhitekt. Lahendus sai saalomonlik: säilinu konserveeriti memoriaalina, selle ümber ehitati kaheksanurkne minimalistlik uus kirik ja veel kolm moodsat hoonet. Lahendus ei peida traumat, vaid mälestab juhtunut. Kompleksi mõju on võimas: lühivisiidist Berliini teismelisena on mul peamiselt meeles just lillakassinistest klaasruutudest seintega kõrgusesse sirguv modernne torn. Ajalugu elab edasi, ilu, valu ja kahetsus koleda pärast alati kaasas.

    Sama põhimõte kehtib ka linna tuntuima sümboli, Berliini müüri kohta. Ilmne lahendus olnuks jupike konserveerida, ehitada selle kõrvale üks muuseum ja ülejäänud müür nii linna keskel, ümber kui ka kogu Saksamaal lammutada, et see kolossaalne autoritaarne õudus uute elukihtide abil üle kirjutada. Aga ei. Müürijuppe ja vahitorne ei leia ainult kesklinnast, vaid ohtralt just linna tagant võsast (pigem siiski looduskaunitest kohtadest Lääne-Berliini serval). Alati koos selgitava tekstiga, piiriületusel hukkunute elulugude ja näopiltidega, tihti saatjaks ka mõni kunstiteos. Midagi ei unustata, vaid hoitakse alal ja selgitatakse konteksti.

    Teine põhjus, miks ajalugu Berliinis ja lähiümbruses oma teravust ei kaota, on lihtsamgi veel: XX sajandil on siin sündinud nii palju olulist, mida ongi raske unustada. Pärast kuid kestnud kangelaslikku pingutust lastele lasteaiakoht leida selgus, et lasteaiast saja meetri kaugusel seisab kaunis villa, kus pandi paika Endlösung’i ehk juutidevastase hävitustöö kava. Haus der Wannsee Konferenz on külastamiseks argipäeval kõigile valla, arhiivid samuti. Ehk tasuks ka eestlastest lõpplahenduste otsijatel ette võtta hariv ekskursioon saamaks aimu, mida see sõna õigupoolest tähendab.

    Peagi läks laps samasse kanti kooli, luuderohtu mähkunud vanasse häärberisse, mille igast seinast õhkab ajalugu. Esiteks selgus hoone vanim kihistus: see ehitati XIX sajandi lõpus linna olulisima töösturi Franz Oppenheimi suveresidentsiks. Tema naine eksponeeris seal Saksamaa uhkeimat prantsuse moodsa kunsti kollektsiooni, verandal käis klaase kõlistamas lähikandi intelligents, näiteks Albert Einstein. Siis aga, nagu saksa muinasjuttudes tihtipeale juhtub, sekkusid kurjad antagonistid. Natsid hoidsid imekaunis parimate maastikuarhitektide kujundatud aias oma hobuseid ja haudusid majas plaane.

    Praeguses koolimajas tegutses aastatel 1936–1942 Natsi-Saksa uurimisinstituut, kus õpiti tundma Nõukogude Liidu majandust ja poliitikat, valmistati ette spioone ja nuputati sõjaplaane. Instituuti juhtis grusiin ja töötajate seas eelistati vene keelt valdavaid inimesi Baltikumist. Iga kord, kui mu pilk riivab kooli keldri ust, kus põnnid praegu oma vihmariideid ja kummikuid hoiavad, võpatan hetkeks.

    Aga mis seal ikka. Tähtis on teada, mis juhtunud on, ja teha nii, et enam ei juhtuks. Berliinlased tõesti püüavad.

  • ,

    Kaitsepolitsei 100. sünnipäevanäitus ootab huvilisi ERMis

    Kaitsepolitseiamet tähistab tänavu oma 100. aastapäeva, mille puhul on Eesti Rahva Muuseumis avatud rändnäitus “Varjatud võitlus”.  

    Kaitsepolitsei tegevuse seadustas 12. aprillil 1920 peaminister Jaan Tõnissoni ja siseminister Aleksander Hellati allkirjastatud Eesti Vabariigi kaitsepolitsei korraldus. Uue ameti ülesandeks seati demokraatliku vabariigi ja kehtiva riigikorra kukutamisele suunatud kuritegude vastu võitlemine. Tänagi seisab Kaitsepolitseiamet selle eest, et Eestis oleks kaitstud meie igapäevase heaolu ja turvalisuse aluseks olevad põhiväärtused: inimõigused- ja vabadused, demokraatia ning õigusriik.

    ERMi püsinäituse „Kohtumised“ juurde seatud rändnäitusel saab vaataja heita pilgu kaitsepolitsei ajalukku läbi saja aasta. Ülevaatlikult tutvustatakse muidu saladusloori varjus tegutseva kaitsepolitsei põhilisi tegevusvaldkondi. Külastaja kohtub näitusel mitmete koloriitsete persoonidega, kellest kaasaegsed isikud on näituse jaoks anonümiseeritud. Peegelstendil pealkirjaga „Kas kaitsepolitsei jälgib ka mind?“ saab külastaja vaadata tõtt iseendaga.

    „Varjatud võitlus“ sobib väga hästi täiendama püsinäituse „Kohtumised“ teemasid nagu Rahvas ja riik, Raudne eesriie  ja Vabaduste aeg, Riigikohtule pühendatud osa Kohtukull ja „säädused“ tuues välja  lugusid ja kokkupuutepunkte politsei ja õigusemõistmise argielust.

    Rändnäituse on kujundanud Eesti suurim ja auhinnatuim disainibüroo Velvet.

    Rändnäitus “Varjatud võitlus“ on avatud püsinäituse „Kohtumised“ filmisaalis kuni 10. jaanuarini 2021.

    Eesti Rahva Muuseum on avatud kolmapäevast pühapäevani kell 10–18.

  • Sel reedel Sirbis

    TÕNIS SAARTS: Haritlasdemokraatia. Tänan, ei. 
    Kui XX sajandi jooksul hakkas klassi- ja päritolu mõju poliitikas vähenema, siis XXI sajandil ahendab haritlasdemokraatia taas demokraatlikke osaluskanaleid.
    Mis saaks olla paremat, kui et riiki juhivad haritud inimesed, kes langetavad tarku ja põhjendatud otsuseid? Usun, et enamik lugejatest kirjutaks sellele seisukohale alla ning rohkem sellele teemale ei mõtleks. Demokraatia puhul pole aga asi sugugi nii ühene. Kui taaselustada Platoni meritokraatlik idee, et valitsema peaksid filosoofid ning riik on nagu laev tormisel merel, mille juhtimise saame usaldada vaid asjatundlikule kaptenile ja meeskonnale, siis tekib demokraatliku süsteemi puhul pinge, sest kõigil reisijatel (olenemata nende kvalifikatsioonist) peaks olema justkui õigus kaasa rääkida, kuhu laev sõidab, ja selle tüürimises osaleda.

    REIN RUUTSOO: Mis laadi sündmus oli 1980. aasta ärev sügis? 
    Vanadel eestlastel oli salarelv – Põhja Konn, kes magas oma ürgkoopas, kuid ärkas ja tuli rahvale appi, siis kui kümme tuhat meest teda ussisõnadega kutsus. 
    1980. aasta ärev sügis jääb juba 40 aasta taha. Tollal tänavameeleavaldusteks paisunud koolinoorte protestid kõnelesid jõudu koguvast üldisemast leppimatusest sovetliku režiimiga. Siit sai ka tõuke haritlaste kollektiivne väljaastumine, mis on ajaloo annaalidesse läinud „40 kirjana“. Avaliku kirja vormis venestamispoliitika kriitika oli sisult programmiline dokument, kus ei puudunud poliitilisele manifestile omased jooned. Pöördumine lõppes nõudmisega: „Me soovime, et Eesti saaks ja jääks maaks, kus ükski inimene ei peaks tundma solvanguid ja takistusi oma emakeele või päritolu pärast, kus rahvusrühmade vahel on mõistmine ning pole vihkamist; maaks, kus valitseb kultuuriline ühtsus mitmekesisuses ja keegi ei tunne oma rahvustundeid solvatuna või kultuuri ohustatuna.“

    HELLE HELENA PUUSEPP: Fanny ja usk  
    26. oktoobril möödus sada aastat ühe omanäolisema eesti mõtteloo kujundaja Fanny de Siversi sünnist. Ta oli alati uudishimulik, tundis huvi kõige vastu, mis maailmas toimumas. Nii on tal meile ka tänapäeval palju öelda. Hea võimaluse perioodikas ja trükistena ilmunut taas avastada annavad Arne Hiobi kokku pandud nüüd juba neljas köites kogutud teosed. Esimese köite pealkirjas „Kogu mu elu on advendiaeg“ väljendub täpselt Fanny de Siversi eluhoiak: pidev ootus, täis lakkamatut huvi ja usku loodu ja looja vastu, tõe ja õigluse otsingud usus, et kõrgem jõud annab kindluse, mis tagab mõttevabaduse ja vaimu sõltumatuse.

    EERO EPNER: Nüüdisteater keset üldistusi ja vastandumisi
    Üldistused ja vastandumised on kahtlemata vajalikud, võimalikud ning sageli isegi hõlbustavad teosest arusaamist, kuid liigagi sageli sünnivad nad liiga lihtsalt ja pealiskaudselt.
    Mõne nädala taguses Sirbis avaldas Jaak Allik arvustuse Hendrik Toompere jr lavastusele „Lehman Brothers“ (Eesti Draamateater, 2020). Kuna selles arvustuses teeb Allik nüüdisteatri kohta mõned märkused, mida kohtab teatriavalikkuse hoiakutes ikka ja jälle ning mille üle tasub dialoogi pidada, siis olgu siinne mõttevahetus katse selgitada mõningaid põhimõtteid, millest minu arvates paljud nüüdisteatri lavastajad nii Eestis kui ka mujal on lähtunud. (Puudutan vaid lavastusi, mida on võimalik käsitleda sõnateatrina ning jätan kõrvale lavastused, mille südamikus on liikumine, performance vms.)

    MARGUS OTT: Ilmast ja tagailmast
    Ah et siinilm ei vasta mu ideele, kategooriale? Häda siinilmale! Idee on tähtsam kui inimene! Tähtsam kui mistahes olev asi! 
    Tahan rääkida isiklikkusest ja selle määradest. Peamine viis ilmas tegutseda on ilmsusena. Ilmsuse-inimesena me teeme seda, mis on ilmne: ärkame hommikul, peseme hambaid, sööme, läheme tööle, räägime sõbraga, ostame poest midagi jne. Selle vastu saab aga tõusta tagailmne inimene (või tagailmne hääl meie enda sees), kes ütleb: kõik see elu pole põrmugi isiklik, sa ei tee neid asju ise, vaid umbisikuna.

    LAURA INGERPUU: Nõukogude modernism on ilus 
    Vana maja on nagu koer, kes tahab sügamist: nõukogudeaegsed majad on juba vanad ning vajavad väärtustamist ja hoolitsust nagu kõik varasemate perioodide ehitised. 

    Nii mõnelegi toob mõte nõukogudeaegsest arhitektuurist kohe silme ette Lasnamäe hallid paneelmajad, lagunenud linnahalli või hüljatud põllumajandushooned. Nõukogude aja ehitisi tajutakse tavalise, väärtusetu või ka ebameeldivana. Visalt on hakanud kaduma vanema põlvkonna veendumus, et kõik okupatsiooniaegne sümboliseerib toonast režiimi ja ideoloogiat ning tuliseid tundeid tekitavad mõne tipp-poliitiku halvustavad kommentaarid selle ajastu arhitektuuri suhtes.i Enamjaolt on hukkamõistva hoiaku taga siiski asjatundmatus, vähene huvi või maitse-eelistused. Selle ajastu arhitektuuri väärtuse mõistmiseks on vaja tunda üldist olukorda ning pöörata kohalikule arhitektuurile süvendatud tähelepanu.

    MADIS TUUDER: Kas Sillamäe võiks olla nõukapärandi mõistmise võti?  
    Sillamäe on omalaadne linnaehituslik vabaõhumuuseum, kus on esindatud kõik nõukogudeaegsed stilistilised kihistused stalinistlikust klassitsismist postmodernismini. 
    Kirde-Eesti ja eelkõige sealsed tööstuslinnad ja -asulad mõjuvad mujal Eestis elavatele inimestele sageli irdsete, salapäraste ja kummalistena. Eesti väiksusele ja kompaktsusele vaatamata peetakse seda maanurka endiselt kaugeks ja võõraks, nii et alles hiljuti oli selles piirkonnas ka turistina käimine justkui midagi eneseületuslikku ja ekstreemset. Sellisel suhtumisel on mõistagi arusaadavad põhjused: räägib ju suurem osa sealsest elanikkonnast muu Eestiga võrreldes teist keelt ja evib teistsugust kultuuritausta, mis avaldub ka selle piirkonna elukorralduses. Samuti erineb siinne asulastik oma kujunemisloo ja visuaalse ilme poolest ülejäänud riigi paigust, kuigi, olgem ausad, analoogiaid leiab Põhja-Eestist kuni Paldiskini välja. Kirde-Eesti mentaalne eraldatus muust Eestist on kujunenud nõukogude ajal ning sama aeg on vorminud ka selle piirkonna näo, paljuski eelnevate kihistuste hinnaga.

    KERTTU PALGINÕMM: Koidula juuksed ja Goethe ema kakaotassid 
    Mõtisklusi kirjanikumuuseumidest
    Ehkki selle kirjatüki ajendiks on Pärnu Muuseumi filiaali Koidula muuseumi uus püsiekspositsioon, võtan mõtiskleda üldse kirjanikumuuseumide üle.
    Eestis tegutseb Eesti Kirjanike Muuseumide Ühing, mille esinduslikule kodulehele on koondatud informatsioon kirjanike, üle Eesti paiknevate kirjanikumuuseumide ja (rahvusvaheliste) projektide kohta. Sealt leiab ka lisamaterjale, mida saavad oma töös kasutada näiteks õpetajad. Võib-olla ongi kohane siinkohal välja tuua, et kirjanikumuuseumidel on potentsiaali just koolilaste jaoks, kes võiksid neid eesti keele ja kirjanduse tunni raames külastada. Koidula muuseum on kindlasti väga hea näide, sest Jannsenite perekonna pärand on meie ajaloo seisukohalt ja tänapäevalgi jääva tähtsusega. Käisin hiljuti selles muuseumis ja veendusin, et Pärnu linna ja kaugemaltki pärit kooligrupid külastavad vana koolimaja koroonaepideemiale vaatamata meeleldi. Uus püsiekspositsioon toob kindlasti külastajaid juurde.

    ÜLO NIINEMETS: Talupojatarkuse jälgedel I
    Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad tuleb … talupojatarkust tunnistada?
    Virgo Siili hiljuti ilmunud raamatus „Teadlane miiniväljal“ märgib Rein Taagepera: „Teadus peaks vähemalt osaliselt justkui vastanduma talupojamõistusele, mis leiab, et asjad ja nendevahelised seosed on nagu on, ning küsima selle asemel „kas ikka on?“ või „miks on?“, kuid talupojalikult kitsast maailmavaadet leidub ikka veel. Ajal, kui Galilei hakkas tegema mõõtmisi raskustungi kohta, oleks iga Toscana talumees võinud talle öelda, et mis sa, tola, teed, ma ju tean, mis suunas asjad kukuvad – allapoole. Mida Sa veel uurid?“

    RAGNE KÕUTS-KLEMM: Venemaa sündmuste uudisteökoloogia
    Informatsiooniline julgeolek nõuab selgitamist, kui suure tõenäosusega kasvab uudisteportaalide kaudu üldine infokorratus.
    Ühiskonna iseloomu kujundab võrgustikuline infolevi – ja mitte mingi selge struktuuriga aiavõrgulaadne nähtus, vaid kompleksne süsteem tugevama ja nõrgema külgetõmbepotentsiaaliga sõlmkohtadest ja nendevahelistest seostest. Info saab siseneda võrgustikku eri sõlmkohtadest ja liikuda eri trajektoore pidi. Avalikkuseni jõudva info puhul on tihti keeruline kindlaks teha, kust on see alguse saanud, kas seda levitatakse kellegi huvides, kas see on juhuslikult pälvinud tähelepanu või on infoni jõutud ajakirjanike eesmärgipärase detektiivitöö tulemusena.

    Kristjan Raua preemia järjekindla töö eest 
    Laureaate Anu Hinti, Jaan Toomikut, Anne Türni ja Juta Keevallikut ühendab vanade meediumide orgaaniline ühendamine modernismiga, klassikaliste väärtuste aus esitlemine.

    Arvustamisel
    Steven Millhauseri „Noaloopija ja teisi novelle“
    XII rahvusvaheline festival „Klaver“ ja festivali „Üle heli“ ruumilise heli õhtu
    Maarja Kangro „Kaks pead. Libretoraamat“
    XIII „Manifesta“ Marseille’s ja rahvusvaheline kunstimess „ArtVilnius“
    Eesti Noorsooteatri „IRIKKIRI“, Paide teatri „Blablabla“, teatri Piip ja Tuut „Mauno saladuslik kadumine“
    Dokumentaalfilmid  „Vseviov“ja „Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes“
    mängufilm „Suvi 85“

  • TUUM tuleb! Osale!

    Head keelehuvilised! Kutsume osalema kokkuvõttevõistlusel Tuum!

    TUUM tuleb!
    TUUM tuleb ka sel aastal, vaatamata koroonale, ja mõne väikese muudatusega.
    TUUM on võistlus, milles iga osaleja saab panna proovile oma oskuse teha kuni 200-sõnaline kokkuvõte žürii antud tekstist.

    TUUM 2020 algab 6. novembril kell 7 ja kestab 7. novembril kella 19-ni.

    NB! Sel aastal leiate teksti ja kokkuvõtte esitamise keskkonna eesti keele instituudi kodulehelt https://www.eki.ee/tuum/

    Kellele on TUUM mõeldud?
    Võistlema on kutsutud kõik: õpilastest õppejõududeni, ajakirjanikest kirjanikeni, ametnikest ministriteni. Osaleda võib üksi ja võistkonnana, mille võib moodustada sõpruskond, perekond, kooliklass, lehetoimetus, parlamendirühm vm.

    Kuidas kirjutada head kokkuvõtet?
    Hea kokkuvõte sõnastab lähteteksti põhiidee ja toob selle kõrval välja teksti teised olulised ideed.
    Hea kokkuvõte on omaette tekst, mis on mõistetav lähteteksti lugemata.
    Hea kokkuvõte on üldistus, mis vahendab lähteteksti sisu kokkuvõtja sõnadega.
    Hea kokkuvõte on objektiivne, neutraalne tekst, mis vahendab lähteteksti autori mõtteid, mitte kokkuvõtja arvamusi ega tundeid.
    Hea kokkuvõte on tihe, lihtne, selge, täpne ja kirjavigadeta.

    Parimatele rahalised auhinnad. Selle aasta auhinnad on varasemast palju suuremad. Esimene auhind on 250 eurot, lisaks mitu teist ja kolmandat auhinda väärtusega 125 ja 75 eurot. Kahele parimale kooliõpilasele lisaks eriauhinnad ja üldarvestuse 25 parimale kokkuvõtjate tippu kuulumist kinnitav sertifikaat. Iga osavõtja saab väljaprinditava osavõtutunnistuse.

    Tule ja pane oma teadmised-oskused proovile! Hea kokkuvõte on eluedu alus!

    Korraldajad: Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituut ning eesti keele instituut koostöös haridus- ja teadusministeeriumi, Emakeele Seltsi ja Eesti Emakeeleõpetajate Seltsiga.

  • ,

    Algas konkurss Eduard Wiiralti ja Artur Lemba nimelistele stipendiumidele

    Kultuuriministeerium kuulutas täna, 28. oktoobril välja kaks stipendiumikonkurssi: kunstiüliõpilastele kandideerimiseks Eduard Wiiralti nimelisele stipendiumile ning muusikatudengitele kandideerimiseks Artur Lemba nimelisele stipendiumile. Stipendiume makstakse nende autorite loomingu kasutamisest laekunud autoritasudest ja sellega toetatakse üliõpilaste õppe- ja loometegevust ning enesetäiendamist.


    Eduard Wiiralti ja Artur Lemba autoritasude pärija on Kultuuriministeerium. Nende autorite loomingu kasutamise eest laekuvast rahast makstakse kunstitudengitele Wiiralti stipendiumi alates 2004. aastast ning muusikatudengitele Lemba stipendiumi alates 2019. aastast.

    „Eduard Wiiralti nimelist stipendiumi saame senistel alustel jagada veel vaid viis korda – 2024. aastani, mil möödub 70 aastat kunstniku surmast ja tema autoriõiguse kehtivuse tähtaeg sellega lõppeb. Aasta-aastalt on autoritasu laekumine olnud stabiilne, nii ülemöödunud kui möödunud aastal saime jagada kolm 3000 euro suurust stipendiumi, loodame väga, et nii läheb ka tänavu. Wiiralt on endiselt aktuaalne ja tema kunstnikumõte on kõnetav. Praegused kunstitudengid on loomingule sama pühendunud kui nende eelkäijad saja aasta eest ja stipendium on neile oluline tugi,“ ütles Kultuuriministeeriumi kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre.

    „Artur Lemba nimelise loomingulise stipendiumi eesmärk on toetada heliloomingu, klaveri ja muusikateaduse üliõpilaste loomingulist tegevust, samuti Artur Lemba loomingu või temaga seotud tegevuste uurimist. Stipendium annab tudengile võimaluse panna alus millelegi uuele ja minna süvitsi teemadega, mis õppetöös on just täna aktuaalsed. Mõtteliselt hoiab stipendium ka järjepidevust meie muusikaloos, sest Artur Lemba kui viljakas helilooja ja andekas pianist on kindlasti eeskuju ka tulevastele muusikaelu suunajatele,” ütles Kultuuriministeeriumi muusikanõunik Madli-Liis Parts.

    Digitaalselt allkirjastatud taotlusi oodatakse e-posti aadressil min@kul.ee 23. novembriks 2020. a. 

    Wiiralti stipendiumi kandidaat võib olla iga täiskoormusega riiklikult tunnustatud õppekaval õppiv kunstitudeng, sealhulgas välisülikoolides õppija. Stipendiumi taotlemiseks tuleb Kultuuriministeeriumile esitada vabas vormis avaldus, millega on kaasas motivatsioonikiri, loomingulise ja erialase tegevuse ülevaade ning tõend õpingute kohta. Kandideerijail tuleks selgelt läbi mõelda stipendiumi eesmärk isiklikus plaanis jaoks ning avada võimalikult täpselt oma loometegevuse põhimõtteid ja olulisust. Ühe Wiiralti stipendiumi suurus on 3000 eurot, Eesti Kunstimuuseum lisab stipendiumile traditsiooni kohaselt nimelise kuldkaardi, mis annab selle omanikule eluaegse tasuta külastusõiguse kõigis muuseumi filiaalides. Loe täpsemalt käskkirjast.

    Lemba stipendiumi võib taotleda üliõpilane, kes õpib täiskoormusega ja õppekaval, mis on seotud heliloomingu, klaveri või muusikateaduse erialadega ning mille lõpetamisel antakse riiklikult tunnustatud diplom. Stipendiumide määramisel hindab komisjon taotleja eelnevat loomingulist tegevust, stipendiumi kasutamise eesmärki, taotluse motiveeritust ja erialalisi akadeemilisi tulemusi. Kandidaadil tuleb muuhulgas esitada motivatsioonikiri, milles ta tutvustab oma loomingulisi eesmärke ja stipendiumi planeeritud kasutust. Komisjon saab välja anda kuni kolm stipendiumi väärtuses 2000 eurot. Loe täpsemalt käskkirjast.

  • ,

    Kuraatorituur näitusel “Vabad müürlased. 250 aastat vabamüürlust Eestis”

    AM
    IV/V kraadi Püha Andrease õpilase-kavaleri kaeluslindi märk, Rootsi riitus, 18. saj lõpp/19. saj algus.

    Neljapäeval, 29. oktoobril kell 17.00 viib Anne Ruussaar läbi kuraatorituuri äsja Suurgildi hoones avatud näitusel “Vabad müürlased. 250 aastat vabamüürlust Eestis”.

    Peagi algav 2021. aasta on Eesti vabamüürlasliikumise 250 juubeliaasta. Vanima ja suurima siinse looži Isis protokolliraamatu esimeselt lehelt võib lugeda, et 1771. aasta sügisel otsustasid viis Tallinna kodanikku, kes varem Saksamaal vennaskonda vastu olid võetud, et asutavad uue looži ning esitasid selleks palvekirja juba tegutsevale loožile Peterburis. See ümmargune number annab Eesti Ajaloomuuseumile võimaluse eksponeerida üht oma kummalist ja teistmoodi kollektsiooni, mis seni vaatajate eest varjule on jäänud.

    Tänu karmile keelamisele ja hirmule (vabamüürluse keelamine erinevatel perioodidel) kuulub täna Eesti Ajaloomuuseumi kogudesse aga unikaalne kogu esemeid. Sellised esmed on riikides, kus liikumine on kogu aeg vabalt tegutseda saanud, organisatsioonide oma arhiivides, on ajaga lihtsalt „ära kantud“, vahel koguni kaduma läinud. Muuseumi kollektsiooni kuuluvad haruldased, paarisaja aasta vanused õppevahendid, põlled ja loožijuveelid, protokolliraamatud ja liikmetõendid, pitsatid, pitserid ja trükised. Suurt osa vabamüürlaste materjalidest ei ole enne praegust näitust avalikult näidatud.

    Osalemine muuseumipiletiga 8/6 €.

     

Sirp