Leo Rohlin
VALGUST OODATES
27.11.-15.12.2020
Hop galerii
Alates reedest, 27. novembrist saab Hop galeriis vaadata Leo Rohlini isikunäitust „VALGUST OODATES“.
Avataval näitusel saab vaadata Leo Rohlini vastvalminud seinareljeefe, mis on edasiarendus kunstniku autoritehnikas valminud teostest. Teostekomplekti kesksed teemad on rahu, vaikus ja valgus. Tervikliku koosluse moodustavad detailitundlikud, mantralilkud kompositsioonid, kus kandvat rolli mängib harilik ristpeakruvi. Jõulised ja ühtaegu õrnad, ülimalt selged geomeetrilised motiivid on omas lihtsuse paradigmas ühtaegu mängulised, kaasaegsed ja ajatud. Kunstnik on hetke, aega ja valgust arvestades lähenenud oma tööle aupaklikult, toetudes oma lapsepõlvekogemusele.
Varases lapseeas elasin Karilatsis, Põlvamaal. Olid karmid sõjajärgsed aastad. Jõulunädalal toodi tagakambrisse kuusk, millele riputasime hõbetatud papist ehted – hulk tähti ja kuusirp ning okstele kinnitasime ka hõbetatud traadist küünlahoidjad koos valgete küünaldega. Minu õlgmadratsiga säng oli samas toas, vaatega nii kuusele kui aknale, kust läbi valge heegeldatud kardina paistis öösiti hõbedaselt helkiv päriskuu ja vilkusid tuhanded päristähed. Ning kui aknale lähenesin, siis nägin aknapiidani ulatuvaid ja kuuvalgel sätendavaid valgeid lumehangesid.
Kõik see kokku sulandus jõuluaja hõbevalgeks sädelevaks ja ootusärevaks müsteeriumiks, mis meenub mulle kauge mälestusena igal aastalõpul.
Ning nüüd, kolmveerand sajandit hiljem, püüan osakestki sellest sädelusest põimida ka käesoleva jõulueelse näituse arhetüüpsetesse kujunditesse. Ehk väljendab see tagasihoidlik ekspositsioon tinglikut ka ootust millegi helgema järele.
/ Leo Rohlin /
Leo Rohlin on tunnustatud Eesti keraamik ja keraamikapedagoog ning Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor. Pedagoogi- ja loomingulise töö kõrvalt on ta välja andnud kaks mahukat raamatut: „Keraamika käsiraamat“ (2003) ja „Eesti keraamika ajast aega“ (2007). Ta on osalenud aastast 1965 rohkem kui üheksakümnel näitusel nii Eestis kui ka välismaal ning tema töid leidub Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis, Eesti ajaloomuuseumis ja Porvoo linnamuuseumis Soomes ning erakogudes Rootsis, USA-s ja Eestis. Leo Rohlin on Eesti Kunstnike Liidu ja Keraamikute Liidu liige.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näitusi Hop galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital ja Liviko AS.
Seoses COVID-19 leviku kasvuga Eestis jätab Hop galerii aasta lõpuni ära kõik näituste avamised.
HOP galerii
Hobusepea 2, 10133 Tallinn
N–T 11.00–18.00
Rahvusooperi nõukogu valis teatri uueks peadirektoriks Ott Maateni. Rahvusooperi peadirektoriks kandideeris 18 inimest.
Nõukogu esimehe Ivari Ilja sõnul on Ott Maatenis harvaesineval moel ühendatud majanduslik ja muusika-alane kompetents. „Tema Pariisis lihvitud muusikaline kõrgharidus, professionaalse muusiku töökogemus ning hilisem pikaajaline tegutsemine nii Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia finants- ja haldusdirektorina kui erasektoris annab talle muusikateatri juhtimiseks vajaliku kompetentsi.“
Ilja toob välja, et Ott Maaten on edukalt juhtinud ka mitut keerukat ehitus- ja rekonstrueerimisprojekti. „Olukorras kus meie rohkem kui saja-aastane rahvusooper tegutseb ikka veel draamateatriks ehitatud hoones ning muusikalavastuste etendamiseks sobimatu akustika ja lavaga saalis, aga samal ajal on käivitunud arutelu, kas lülitada ooperimaja riikliku tähtsusega kultuuriehitiste nimekirja, on äärmiselt oluline, et teater saab peadirektori, kes on võimeline ka ehitusprotsesse juhtima. Soovin uuele peadirektorile edu ja jõudu!“
Ott Maaten on sündinud 5. juulil 1967 Viljandis ning lõpetanud Tallinna Riikliku Konservatooriumi klarneti erialal (1989). Täiendanud ennast 1989–1990 Moskvas Gnessinite nimelises Venemaa muusikaakadeemias ning 1990–1992 Pariisi konservatooriumis. Aastatel 1990–1993 elas ja töötas professionaalse muusikuna Prantsusmaal. Alates aastast 2003 on ta töötanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia finants- ja haldusdirektorina. Ta on juhtinud EMTA lavakunstikooli renoveerimist, samuti EMTA uue kontserdi- ja teatrimaja rajamist, mis valmis aastal 2019.
Vabal ajal tegeleb Maaten juba aastaid lennuspordiga: ta on Eesti meister 2014 motovarjuspordis ning saavutas 2012. aasta MM-võistlustel samal alal 14. koha. Samuti on ta aktiivne harrastusornitoloog.
Ott Maaten valdab vabalt prantsuse, vene, inglise, soome ja saksa keelt.
Uus peadirektor asub ametisse 1. jaanuaril 2021 ning temaga sõlmitakse leping 3 +2 aastaks.
Sõltumata sellest, mitu inimest meil või mujal on 20. jaanuariks koroonaviiruse vastu vaktsineeritud, jõuab kliimapoliitika sel päeval taas koos USA järgmise presidendi Joe Bideniga globaalsele poliitikalavale inimkonna esmatähtsa lahendamist vajava ühismurena. Biden on juba lubanud oma esimesel tööpäeval presidendina kirjutada avalduse USA taasliitumiseks Pariisi kliimaleppega ja esmakordselt saab presidendi riikliku julgeolekunõukogu liikmeks Bideni nimetatud kliimapoliitika erisaadik. See on vana kooli mees John Kerry, kes töötanud varem senati väliskomisjoni esimehena, välisministrina ja kandideerinud ka presidendiks (2004).
Kerry seos kliimapoliitikaga ulatub tagasi aastasse 1992, kui ta osales Rio de Janeiro tippkohtumisel Al Gore’i juhitud USA delegatsiooni liikmena. Seetõttu ei ole teda põhjust kahtlustada moenarruses või ebasiiruses. Võib ennustada, et Kerry päevakavas on kohtumine Rootsi kliimaaktivisti Greta Thunbergiga üsna kõrgel kohal, kohe pärast Hiina ja Euroopa Liidu ning Euroopa suurriikidega läbirääkimist. Küünik võib öelda, et n-ö vanaisa ja lapselapse magus ühispilt on lihtsalt üks maitsetu turundusvõte, kuid ainuüksi põlvkondadeülese silla pildil näitamisel on tagajärjed. Kui vanad ja noored löövad käed keskealiste otsustajate pitsitamiseks, siis ei saa viimased lõputult tegevusetult oleskleda.
USA uus administratsioon esitab kliimapoliitikat, ja seda eriti siseriiklikult, kui riigi julgeoleku, sealhulgas majandusliku julgeoleku ja USA ettevõtete konkurentsi küsimust. Taktikaliselt küps käik, sest eks kliimamuutustega võitlemise vastaste gruppide plaan on ikka olnud suruda kliimateema keskkonnanišši, seal see marginaliseerida ning näidata aktiviste lillelastena, kelle emotsionaalsele murele järeleandmine hävitab majanduse ja turvalisuse. Bideni kava järgi peaksid kliimapoliitikaga tegelema hakkama kõik rahutuvidest militaristideni. Kui USA suunab mingisse valdkonda jõudu ja raha, siis on sel globaalne mõju – kellegi edu ja kellegi kahju.
Eesti ei ole siin erand, USA kliimapoliitiline kursimuutus avab Euroopa Liidule võimaluse oma ambitsioone kasvatada ja plaane kiiremini realiseerida. See võib viia kiiresti olukorrani, kus Eesti valitsuse liikmed peavad hakkama oma sõnu sööma või siis tegevuse prioriteete muutma. Näiteks välisminister Reinsalu ei saa enam vagaduse vaimus arendada usuvabaduse allianssi, kus Eesti seni uhkesti Donald Trumpi kõrval seisis. Samuti võib üsna pea varjusurma siirduda nn kolme mere algatus, mille üks peidetud aspekte oli Trumpi administratsiooni soov Euroopa riikide ühtsust vähendada, endised idabloki maad Lääne-Euroopa vastu välja mängida ning kasutada neid tagauksena oma kaupade, teenuste ja rahaga paremini Euroopa Liidu turule pääsemiseks. Võimalik, et mägede taga ei ole ka väike vihje Eestile Iisraeli suunal oma ülemäärast innukust pärssida, aga küllap kogenud välisminister endale uusi tegevussuundi leiab.
Hoopis raskem on see alles ametisse astunud keskkonnaminister Rain Epleril, kellelt oodatakse taristuministri kõrval kõige enam kliimapoliitilist initsiatiivi. Ministri esimesed avalikud seisukohavõtud näitavad teda aga kliimaskeptiku leebe versioonina, kes ei tõtta veendumuse ja kirega valitsuses kaitsma või läbi suruma ka oma ametkonna ja asjatundjate algatusi. Kui kujutleda ministrit Euroopa Liidu riikide kolleegidele rääkimas sedasama, mida siinsele meediale, hakkab juba ette piinlik. Miks, võib igaüks ise välja selgitada olgu Põhjamaade või Kesk-Euroopa riikide keskkonnaministrite elulugu ja seisukohavõtte lugedes.
Ka Eesti rohelised on juba jõudnud osutada keskkonnaministri ametisse sobimatusele, mis on kõike muud kui tulevase koostöö lähtekoht. Kuid rohelisi, olgu erakondlikke või parteituid, ei saa ükski valitsus lõpuni eirata, sest neil on peale teadmiste kogunenud ka küllalt palju õiguslikku pädevust ning tänavavõitluse kogemust. Kui rohelistele konstruktiivset koostööd mitte pakkuda ja neid äärmuslastena kohelda, võtavad nad tõenäoliselt kogu oma destruktiivse tegevuse arsenali kasutusse, mistõttu võivad pikaks ajaks vaidluste tõttu seisma jääda ka need valitsuse projektid, mille kliimapoliitilise vajalikkuse üle on vaidlused peetud ja kompromiss saavutatud.
Seda kõike peaks teadma end juba aastaid muude õilsate omaduste kõrval ka rohelisena positsioneerida püüdnud peaminister Jüri Ratas. Ta on küll karastunud kahepalgeline, aga ega tal pole vastust küsimusele, kuidas olla hea eurooplane ehk aktiivne kliimapoliitik ning samal ajal valitsuskoalitsioonis erakondadega, kus kliimapoliitika huvitab väheseid või selle eesmärkidest üldse aru ei saada. Kui rääkida Brüsselis eesrindlikku kliimajuttu ja kodus midagi muud, jääb varem või hiljem vahele ning avaldused kaotavad usutavuse nii väliskolleegide kui ka kodumaiste valijate silmis.
Reitinguga ei ole valitsusel niikuinii kõige paremad lood. Sotsiaalministeeriumi regulaarse koroonaküsitluse järgi (viimane laine oli novembri alguses) on kevadest saadik kannatada saanud valitsuse ja ka riigikogu usaldusväärsus. Aprillis oli riigikogu usaldajate ja selle vastu usalduse kaotanute vahekord 59 : 34 ehk +25, novembris aga 49 : 41 ehk +8. Valitsuse vastavad näitajad olid 60 : 33 ja 50 : 41 ehk +27 ja +9. Eks see on eeskätt hinnang valitsuse toimetulekule võitluses uue viirushaigusega, mille fooniks on ka Eesti suhtelised head näitajad mandriüleses võrdluses. Kui poliitika peateemaks saab taas kliima, siis Eesti sama positiivset võrdlusmaterjali propagandas kasutada ei saa.
Kuni koroonapuhangu alguseni armastas peaminister, nagu ka tema kolleegid ja näiteks riigiettevõtte Eesti Energia juhid, korrata ja korrata, et Eesti on teinud teistest palju rohkem jõupingutusi kasvuhoonegaaside vähendamisel ning baasaastaga võrreldes on vähenemine olnud 55–70% ning sellega on endale võetud kohustused täidetud. Formaalselt võib nii ollagi ja Eesti Energia on turu sunnil tõesti pidanud oma põlevkivijaamad tihti välja lülitama, aga valitsuse tasandil on selle protsendi imetlemine suur ja kaua kestnud, valitsuselt valitsusele pärandunud enesepettus. Enesele jäetakse mulje, nagu oleks süsinikuheidete vähenemine saavutatud valitsuste pikaajaliste jõupingutuste tagajärjel.
Statistikaga manipuleerimisest on saanud igapäevane asi, inimeste tunnetega mängimise tööriist, nagu hästi näha koroonaandmete esitamise pealt. Skaala vahemike ja aegrea pikkusega mängides saab soovi korral luua ähvardava, kiirkasvulise visuaali või siis hoopis laugema ja väiksema tõusunurgaga kõvera. Kasvuhoonegaaside heite puhul on asi sama, kuid mida aeg edasi, seda vähem saab dividendi toota ühekordne õnnelik juhus, et kliimamuutuste mõõtmise baasaastaks valiti aasta 1990. Toona käis nõukogulik laastamine ja saastamine Eesti territooriumil veel rekordilise hooga. Kolme aastaga (vt joonis) kahanes heitekogus peaaegu poole võrra, kuid see ei olnud valitsuse kliima- või keskkonnapoliitika tagajärg, vaid iseseisvuse taastamise ning turumajandusele ülemineku paratamatus. Turg ja kodanikud tegid, mitte valitsus.
Kui Rio de Janeiro tippkohtumine oleks toimunud paar aastat hiljem ning keskkonnanäitajate baasaastaks oleks võetud ülemaailmselt aasta 1993, siis ei oleks Eestil mingit arvestatavat heitekoguste vähendamist just poliitiliste otsuste mõjul võimalik ette näidata. Heitekogus aastatel 1993 ja 2018 oli ligikaudu sama. Saksamaa on suutnud oma heitekogust samal perioodil vähendada 20% ja per capita arvestuses 27%. Aastal 2018 tekkis iga Saksamaa elaniku kohta poolteist korda vähem kasvuhoonegaase kui elaniku kohta Eestis. Miks ja kui kaua peaks Ursula von der Leyen uskuma meie peaministri juttu Eesti pingutustest ja edusammudest kliimapoliitika vallas, kui faktid kõnelevad teist keelt? Ajalugu kinnitab, et Jüri Ratas oma koalitsioonikaaslaste pimedaid veendumusi inimtekkelise kliimamuutuse osas mõjutada ei suuda. Järelikult saab tema valitsus parimalgi juhul Euroopa suundumustega vaid kaasa lohiseda. Või siis peab ikkagi partnereid vahetama, sest olemasolevatega ei olda ju pühas ja igikestvas abielus.
Ma seisan harkisjalu ja uudistan maailma. Mul on naljakas saba ja kaks suurt silma.
Ja ma ei taha minna aia taha.
Paul-Eerik Rummo
Osalesin Betti Alveri debüüdiauhinna väljaandmises. Auhinna tänavused kandidaadid olid luuletajad Taavi Eelmaa („Electraumur“), Kristiine Kikas („Sees“), Teele Lember („Süstemaatiline unistaja“), Piret Põldver („Alati nii järsku“) ja Joosep Vesselov („Linna laul“) ning prosaistid Ester Urbala („Jumalik märk“) ja Tauno Vahter („Pikaajaline kokkusaamine“). Nad ei olnud mõistagi ainsad kandidaadid – võrdsed väljavaated olid kõigil 67 kahe hingedepäeva vahelisel ajal oma esikteose avaldanud autoril.
Järgnev ei ole žüriiliikme kommentaar ega selgitus, vaid lihtsalt lugeja tähelepanekud. Žüriis on kahtlemata ka teistsuguseid arvamusi.
Kui palju esikkogusid aastas ilmub?
Hea kolleeg Alvar Loog austas kirjandusdebütante juba traditsiooniks saanud ning oodatud kobararvustusega (Postimees 23. XI 2020). Algajatele kirjanikele on terava keele ja hea huumorisoonega Loogi tagasiside kindlasti õpetlik ja kasulik, see valmistab neid tulevikuks ette mitmes mõttes. Ülevaatest on palju abi ka neil, kes end ilmunuga kurssi soovivad viia. Pangem aga nüüd tähele ka hüüatust, mille Loog poetas justkui muuseas tänavuse esikteoste summa kohta: „67 raamatuga debüteerivat uut eesti kirjanikku aasta jooksul – see on ju skandaal!“
Kas ikka on? Võtsin nõuks selgitada välja viimaste debüüdiaastate statistika.
Näeme, et kümnendi esipooles, nii palju kui mul seda tagasiulatuvalt kindlaks õnnestus teha, oli esikteoste arv 30 ringis, seejärel hakkas tasapisi kasvama. Gradatsioon on seletatav masust taastumisega: kirjastused kosusid ning rahval oli rohkem raha, et raamatuid osta, aga samuti avaldada (kasvama hakkas ka isekirjastamine). Imelikult mõjub vaid 2015. ja 2016. aasta vahe.
2018. aasta paiku suurendas statistikat hüppeliselt kirjastuse Paljasjalg 100 luuleraamatu avantüür. Ajend oli justkui juubelikingitus Eesti Vabariigile, sisuliselt aga avaldati autorite oma raha eest peaaegu mida tahes. Paljasjala aasta järelmõju tunnistas mullune debüüdiauhinna žürii. Miks püsib aga sama tase veel ka 2020. aastal? Alvar Loogil on õigus, 67 esikteost ilma Paljasjalata on tõesti skandaal.
Ilmselt aitab nähtust taas seletada ühiskonnas ja kirjastamises viimastel aastatel toimunu. Tänavuses debüüdisaagis jäi näiteks silma noores trükikojas Trükiviis füüsilise kuju saanud teoste suur osakaal. Trükiviis töötab samal põhimõttel mis varem Dipri: paber masinasse, raamat välja. Näib, et oma raamatu saab avaldada kes tahes ja mis tahes tiraažis, saada vaid fail. Lahkelt näib pakkumisi vastu võtvat ka kirjastus Hea Tegu. Kuna rahva elujärg kuni koroonakriisini paranes, on tellimusi ilmselt jagunud. Võimalik, et kui kitsikus tõesti kätte jõuab, jääb (omakirjastatud) harrastusteoseid vähemaks. Ennustan siiski, et tänu mõnegi ettevõtte edukale ärimudelile ei lange debüütteoste arv enam alla 50.
Mida on debüüdimaailmas uut?
Betti Alveri auhinna laureaat Taavi Eelmaa 26. augustil luulekogu „Electraumur“ esitlusel.
Olen osalenud Betti Alveri debüüdiauhinna žürii töös ka 2015. aastal. See kogemus annab hea võimaluse kaht aastat võrrelda mitte ainult arvude (49 vs. 67 teost), vaid ka muu poolest.
Tsiteerin 2015. aasta žürii liiget Indrek Ojamit: „Kui mõelda väljendile „kirjanduslik debüüt“, võivad kergesti meelde tulla mõne aasta tagused kriitilised arutlused ebaküpsete noorautorite üle või vähemalt noortekirjandus kui kriitikas levinud kategooria. Sellele vastavalt peaks debüüdiauhind olema alustavale autorile hooguandva ja tunnustava funktsiooniga. Tänavune esmaraamatute saak näitas esiteks kindlasti seda, et alustav autor ei pruugi tingimata olla konventsionaalses mõttes noor.“ (Sirp 27. XI 2015)
Tõdemus kehtib ka tänavu. Debütantide keskmise vanuse kasvu tendents tundub olevat isegi süvenenud. See ei ole mõistagi midagi taunimisväärset, vanuse ja varasema elukogemuse pärast kedagi ei diskrimineerita. Pigem näib, et mõnigi küpsemas eas autor on muu hulgas kasutanud oma aastaid heade raamatute lugemiseks ning see tuleb eneseväljendusoskusele ainult kasuks. Muide, Marie Under debüteeris 34aastasena.
Eks mängi oma osa väljendusoskuse paranemisel ka laiem lehvik. Kahe aasta esikteoseid võrreldes ei ole kvantiteedi kasv millegipärast kaasa toonud märkimisväärset kvaliteedi langust. Kasvanud on nii harrastuskirjanduse kui ka loetavate esikteoste hulk. Häid raamatuid, mis mõnel muul aastal mahtunuks ka kandidaatide lõppnimekirja, oli tänavu rohkem kui viis aastat tagasi. See kehtib eriti proosa puhul: mõnel muul aastal võinuks kandidaatide seas olla ka näiteks Kadri-Ann Sumera, Jete Leo Normani, Triin Sinissaare, Katriin Fischi või Mart Alaru esikteos. Tänavu oli konkurents tihe.
Kui 2020. aastal on Eestis pikema algupärase proosaga pisut kehvasti, siis üldises debüüdisaagis see ei kajastu. Võimalik, et näeme tasapisi võrsumas uut prosaistide põlvkonda, kes peagi aitab ka suure kirjanduse tagasi romaaniree peale.
Toon näiteid, teen seda mitmesuguste paarikute abil. Katriin Fischi romaanis „Lubaduste lennurada“ ja Triin Sinissaare romaanis „Mäe tippu ja tagasi“ kohtame omadega puntras nooremas keskeas naissoost peategelast, kes suundub võõrsile iseennast leidma. Seetõttu on tegevuspaigana tähtsal kohal lennujaam. (Need teosed võiksid leiduda Tallinna lennujaama raamatunurgas!) Ester Urbala peategelane novellikogust „Jumalik märk“, mida võib käsitada ka romaanina, oleks justkui Fischi ja Sinissaare kangelaste vanem ja kahvatum õde: tema karjäär on vähem glamuurne ja eraelu puudulikum, ülekilosid rohkem ja ka avantüürid piirduvad kodumaa pinnaga, kuid huumorisoon on tal see-eest märksa arenenum.
Muide, kahtlustan, et Ester Urbala Karin ja Jete Leo Normani Juhataja töötavad samas asutuses. Kuidas need kaks üksildast hinge elus kokku viia? Mõlemad on märkamatud, neist on kerge mööda kõndida – seda tervitatavam on heas mõttes kontorirottide särav etteaste debüütkirjanduses.
Jete Leo Normani teose „Maailm kontoris ehk Kuidas kärbitakse heeringat“ ja Kadri-Ann Sumera teost „Seitsme aja raja taga“ näib ühendavat autobiograafiline taust: ühel ilmselge töökogemus avalikus sektoris ning teisel muusiku elukutse. Mõlemad on oma ala profid. Niisugust detailitäpsust ei suudaks saavutada isegi Jaan Kross, uurimistöö siin ei aita, vaid on vaja aastaid ise süžees elada. Normani ja Sumera puhul sarnaneb seegi, et mõlema teosele on eelnenud veebipostitused ning vähemalt osa neist postitustest on jõudnud ka kaante vahele.
Ja veel. On ammu teada tõsiasi, et naer on üks tõhusamaid viise raskel ajal mõistuse säilitamiseks. Millega siiski seletada huumori kohalolu tänavustes debüütteostes? Seitsmest kandidaadist lausa kolme teost võib nimetada enamjaolt naljakaks: Vesselov, Urbala, Vahter. Lisaks Norman. Humoorikus muide ei tähenda, et tõsistesse teemadesse ei suhtuta pieteeditundega või et ei olda võimelised mitte ainult „sõnadega joonistama“ (Sumera), vaid lausa akvarellvärvidega maalima hapraid õrnu hetki. Žürii liige Vahur Afanasjev osutas auhinnaüritusel kenasti, et loodetavasti ei ole tegu vaid reaktsiooniga poliitilisele hullumajale, ebanormaalsele ametile, lakkamatule koroonavõitlusele vm. Kui ka on, siis vähemalt on TÜ psühhiaatriakliiniku jaotuse järgi tegu küpse psühholoogilise kaitsemehhanismiga. Veelgi enam, peale debüütteoste huumori on esindatud ka muud küpsed kaitsemehhanismid: supressioon ehk mahasurumine, intellektualiseerimine, ennetamine, liitumine, altruism ja sublimatsioon. „Väga hea, noored kirjanikud! Küllap näitab see midagi ka ühiskonna kohta.“
Mida vasikas järgmiseks teeb?
„Ära tümita debütanti, eriti kui see on noor ja luuletab. Esimese luulekogu järgi, olgu see kui tahes halb, on väga raske ära aimata autori potentsiaali.“ See soovitus pärineb Märt Väljataga krestomaatiliseks kujunenud „Paarist palvest retsensendile“ (Sirp 28. X 2005).
Mitte ainult kriitikud, õigupoolest ei aima keegi debütandi potentsiaali. Iga Betti Alveri auhinna žürii on dilemma ees: kas tõsta esile konkreetse teose kvaliteeti just praegu või proovida lugeda autori veel kirjutamata teist ja kolmandat teost. Ehk ennustada: kuhu see harkis jalgade ja naljaka sabaga vasikas läheb, kas ta jääb kirjandusse, kas ta õpib kirjutama järjest nauditavamalt? Aia taha ei taha minna keegi, see on selge, aga mõni ei tee ühtki sammu, ei lähe kuhugi. Tasub ka silmas pidada, kas auhinnatav teos on niisugune, mida saab seada järgmistele noortele autoritele eeskujuks. Ja kui saaks veel korraldada nõnda, et omavahel tülli ei minda! (Tänavune žürii toimis rahumeelselt.) Debüüdiauhinna kandidaatide ja laureaatide senine nimekiri on veebist leitav, žüriide kõhklused ja vaidlused on neist üsna kergesti väljaloetavad.
2020. aasta Betti Alveri auhinna žürii arvamuste ja lootuste summana tunnistati parimaks esikteoseks Taavi Eelmaa luulekogu „Electraumur“.
„Lohutav, lohutav on lugeda luuletajat, kes tunnistab tupiku paratamatust ja pöördumatust, kuid ikkagi luuletab,“ nendib Taavi Eelmaa luulekogu „Electraumur“ arvustuses Eero Epner (Looming 2020, nr 7).
Abielust ja perekonnast räägitakse viimasel ajal jälle tavatult palju. Räägitakse ka traditsioonidest, mida tulevat hoida. Ja meie, Eesti jt Baltimaade traditsioonid olevat teadagi väga konservatiivsed. Millised täpselt, jääb tavaliselt täpsustamata. Ja vähe on neid, kellele meeldib möönda, et nii mõndagi sellest konservatiivsusest on vististi ka nõukogudeaegset päritolu. Mäletan, kuidas mu Kesk-Euroopa riigist pärit tuttav, kelle kodumaa kuulus vanasti samuti „sotsialismileeri“, nentis: too režiim oli halb, kuid mõned asjad hoidis õnneks vaos, näiteks feminismi ja homoseksuaalsuse, mis läänes vohama hakanud ja nüüd siiagi tungivat.
Aga kuidas siis on lugu siinsete traditsioonide ja arusaamadega abielust? Milliseid mõtteid leidub selle maa vanemas abieludiskursuses, mis võiksid huvi pakkuda veel nüüdki? Meie nüüdset arutelu jälgides olen aeg-ajalt pidanud ikka mõtlema August Wilhelm Hupelile, Liivimaa tuntuimale valgustajale, kes 1770. aastate algul tegeles abielu küsimustega ühes põnevas raamatus. Seda teksti ei ole hiljem enam eriti loetud, sest küllap peetakse seda Hupeli elutöös pigem kurioosumiks.
See oli umbes kümme aastat tagasi, kui Tartu Raekoja platsil ühel lämbel augustinädalal peeti armastusfilmide festivali „tARTuFF“ raames õhtuti perekonnast ja abielust ümarlauavestlusi, ja istudes kord siis ühel noist debatiõhtutest (13. VIII 2010) puupüsti rahvast täis Pauligi kohvitelgis, kujutlesin ümarlauda „Homoabielud“ kunagise Liivimaa vaimuliku, kes peale jumalasõna kuulutamise, koduloo, folkloori ja keelega tegelemise Põltsamaal ka abielu üle juurdles. Jah, kui erinevaks oleks võinud too debatt kujuneda, kui seal poodiumil istunuks teiste hulgas (Rain Kooli, Tõnu Lehtsaar, Reimo Mets ja Varro Vooglaid Urmas Vaino juhtimisel) Hupel, kes olnuks kakssada seitsekümmend kolm aastat vana mees ja kandnuks võib-olla ikka veel oma parukat!
Peamisi küsimusi, mis ümarlauas üles kerkisid või õieti üles kergitati (Vooglaiu ja Lehtsaare poolt), oli perekonna defineerimine. Olukord olevat absurdne: perekond on meie põhiseaduse järgi rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena küll riigi kaitse all, kuid mis see perekond siis õieti on. Ema, isa ja lapsed? Asi tuleks ühemõtteliselt paika panna, põhiseadusse raiuda, siis oleks lõpuks selgus majas, arvasid nood, kes homoabielu (uuemas terminoloogias ka: kooseluseadust, abieluvõrdsust) vastustasid. Nüüd kõneldakse rohkem abielu määratlemisest mehe ja naise liiduna. Läti ja Leedu olid tollal seda teed läinud ja pälvisid meil mõningate ringkondade poolehoiu: et võtkem aga eeskuju. Saksamaa põhiseaduses on abielu ja perekond tänapäevani puha defineerimata. Ja elavad ometi. Meil seisab kevadel ees abieluteemaline rahvaküsitlus.
Laste sigitamine ja kasvatamine ei tähenda veel, et abikaasad on oma kohused täitnud, sest sama on võimalik ka konkubinaadis (s.o vabaabielus), ütleb Hupel. Kui sellele lisandub ka abikaasade tihe ja lähedane ühendus ning püüdlus vastastikuse abiosutamise kaudu ühist hüvangut edendada, siis peab Hupel sellist kooselu samuti sisult abieluks. Illustratsioon Hupeli teosest: „Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. 2. kd“. Riga: J. F. Hartknoch, 1777.
Eks ole veelgi käibel üldarusaadavaid mõisteid, mis on seadusekeeles lahti kirjutamata. Eesti põhiseaduses leidub küllaga sõnu, millele omistatakse eriline kaal ja tagatakse kaitse, kuid mille sisu on udune, näiteks „rahvas“ (kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas), „rahvus“, „keel“ ja „kultuur“ (Eesti riikpeab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade), „tervis“ (igaühel on õigus tervise kaitsele), „haridus“ (igaühel on õigus haridusele; hariduse andmine on riigi järelevalve all) või „kodu“ (kodu on puutumatu). Mida teha nendega? Lasta ekspertidel defineerida ja definitsioon referendumile panna? Olgem siis järjekindlad. Sest kas perekond on tähtsam kui, ütleme, tervis, mida Eestis on ilusaks kombeks üksteisele ka kohtumisel ja lahkuminekul soovida? Kas hästi defineeritud tervis pikendab eluiga?
Sõnad külvavad ikka ja jälle arusaamatust. Öeldakse, et rahvas olevat poliitikutest võõrandunud või vastupidi (arvates nii poliitikud millekski muuks kui rahvas, kes nad enda seast valib), rahvusküsimused tekitavad segadust, kuid lootus kord saabuvale selgusele ei kao („koidikul siis selgitame“), tõelise kultuuri tuvastamine (näiteks riikliku rahastamisega seoses) ajab riidu, haridust reformitakse alailma (ja kogu elu on vaja ümber õppida ning paljud diplomid, mille pärast on aastaid vaeva nähtud, on mõne aja pärast ainult paber, millega ahju tuld teha), tervist ei ole iialgi küllalt või on haigekassa meelest liiga palju (ja surm saabub ometi) ja kodu kohta küsib luuletaja, et mis, kes ja kus see üldse on, ning annab siis müstilise definitsiooni, mille järgi kodu, „see on rohkem veel, kui sõna selgeks teeb“.
Aga tagasi August Wilhelm Hupeli juurde. Oma raamatus „Vom Zweck der Ehen, ein Versuch die Heurath der Castraten und die Trennung unglücklicher Ehen zu vertheidigen“ (Johann Friedrich Hartknoch, Riga 1771, 166 lk) arutleb Hupel selle üle, milleks on üldse vaja abielu, mis funktsiooni ta õieti täidab või nagu pealkirigi ütleb: „Abielude eesmärgist, katse kastraatide abielu ja õnnetute abielude lahutamist kaitsta“. Kastraadid tulevad jutuks põhjusel, et tolleaegse arusaama järgi olid kastraadid abieluvõimetud inimesed par excellence. Abielluda ei tohtinud tol õndsal ajal, mil inimesed olid, nagu vahel kuulda, tükk maad moraalsemad ja pereväärtused olid veel paigas, ju kaugeltki mitte kõik inimesed. Ja Hupel astub kastraatide kaitseks välja (hiljem veel ühes teiseski raamatus), pöörates tollal levinud käsitused abielu eesmärgist enam-vähem pea peale. Hupeli seisukoht on omas ajas üsna radikaalne, ka inimlikult julge ja seejuures õige tänapäevane.
Eesti seadused jätavad abielu defineerimata, öeldakse ainult nii palju, et seda saab sõlmida ja lahutada, kelle vahel jne. Aga mis ja milleks ta on, sellest pole juttu. Kas defineerida? Küsitlus korraldada? Hääletusele panna? Mida arvaks Hupel?
Lahutage viljatud abikaasad
Hupel võtab oma raamatus „Abielude eesmärgist“ luubi alla autoriteetsete teoloogide, filosoofide, juristide ja arstide seisukohad ning jõuab järeldusele, et paraku täit selgust nende põhjal küsimuses kätte ei saa. Näiteks teoloogide arusaamad asjast, ehkki kõik tuginevad pühakirjale, lahknevad paljuski. Ent üldiselt näib teoreetikute hulgas valitsevat seisukoht, et abielu peamiseks eesmärgiks on laste sigitamine, selle kaudu inimkonna rohkendamine (ja ühiskonna või ka kiriku ning riigi püsistamine). Sellele peaeesmärgile on allutatud kõik muud eesmärgid (abielu kui vahend hooramise vastu, vastastikune abiosutamine jne). Et laste sigitamine on levinuima käsituse järgi abielu peamine eesmärk, siis on teooriad kuulutanud abieluvõimetuks ja määranud vallalise elule terve hulga inimesi, kes seda eesmärki täita ei suuda. Kõlbmatute nimekirjad on teooriates veidi erinevad, kuid teatud inimeste välistamine abiellujate hulgast on igal juhul tavaline praktika. Hupel nendib, et saksa keeles polevat piisavalt sõnugi, et hõlmata kogu seda diskvalifitseeritute seltskonda.
Kes nad kõik on? Ühel või teisel põhjusel genitaalidest ilma jäänud inimesed (kellel on hulk alaliike), viljatud inimesed, vanad inimesed, ka näiteks „liiga loiu ja külma loomusega”1 inimesed (hm, kes need veel on, küsib Hupel) jne – kõik need, kes lapsi ei saa. Ja mõni teoreetik leiab tõsimeeli, et abielluda ei peaks tohtima ka vaesed inimesed, sest ei jõua nad ju lapsi (nagu kord ja kohus inimkonna hüvanguks) kasvatada, mis tekitavat veelgi rängemat häda kui hooramine. Hupel küsib, et kui seda liini edasi ajada, siis „kes jääks niimoodi lõpuks abiellumiseks järele“. Lisanduvad tollal levinud kitsendused seksile: mitte raseduse ajal ja nõnda senikaua, kuni imik on rinnast võõrutatud; mitte enne kirikupüha või armulauale minekut; mitte vanaduspõlves (viimasel juhul tuleb pihtida) jne.
Hupel toob hulga – moodsas keeles: diskrimineerimise – näiteid elust. Näiteks on seal lugu ohvitserist, kes sai haavata ja jäi lahingus ilma oma „meheaust“ ning seetõttu ka oma naisest. Sest naise vanemad, kellele mees nagunii ei meeldinud, kasutasid nüüd juhust ja korraldasid abielu tühistamise (asja arutati nii Wittenbergis kui ka Halles). Või lugu noorpaarist, keda külapastor ei tahtnud laulatada, sest käisid jutud, et noormees pole suguvõimeline. Noormeest uuris arst, kes tuvastas munandite puudumise ja leidis, et peeniski pole „parimat laadi“ (nicht von der besten Beschaffenheit) – ükskõik mida see ka täpsemalt tähendas. Ja ehkki pruut kuulutas avalikult, et on sellega, mis peigmehel on, vägagi rahul, saadeti asi konsistooriumi. Et seal läksid vaidlusaluses küsimuses arvamused lahku, paluti otsust maavalitsejalt. Lõpuks jõudis asi Hallesse, kus filosoof Alexander Gottlieb Baumgarten viimaks isiklikult abielu sõlmimise keelas, leides, et säärane kooselu oleks vaid hooramine, ei muud. Jne.
Need kirjatundjate väiklusest tunnistavad tõsielulised lood on ülimalt masendavad. Nii hüüatabki Hupel nördinult: „Mäherdusi inspektsioone, visitatsioone ja uuringuid peavad inimesed taluma selleks, et puhta südametunnistusega abiellu astuda!“ Ja: „Aga miks tahetakse inimese kaela painutada ikke alla, mida ta kanda ei suuda!“ Või ka: „Iga abielu, mis ei täida peamist eesmärki ja jumalikku kavatsust, ei ole abielu: lahutage viljatud abikaasad! On alles õpetus!“
Esimesel kohal on abiosutamine
Et sellise praktika soovitajate ja rakendajate ekslikkust näidata, võtab Hupel ette kirjakoha, mida nimetab laste sigitamise kui abielu peamise eesmärgi pooldajate põhiargumendiks. Nimelt: „Ja Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!“ (1Ms 1:28) Hupel pahvatab seda lugedes: „Ja see peabki olema see suur tõestus! Meie aga ei leia sealt muud kui seda, et inimestele on antud võime paljuneda või kihu paarituda ja peale selle ka valitsusvõim loomade üle.“ Jah, kui paljunemine on selles salmis tõesti seatud eesmärgiks just nimelt abieluinimestele, lisab Hupel irooniliselt, siis tuleb vist arvata sedagi, et ainult neile kuulub ka õigus valitseda kalade jne üle, sest viljakus ja valitsemine on selle loogika kohaselt järelikult omavahel seotud, seega peaksid vallalised ja lastetud vist nälga surema.
Niisiis ei ole Hupel laste sigitamise esmatähtsaks seadmisega põrmugi rahul: „Pärast pikka uurimist leidsime, et ei Piibel ega kirikuisad, ei rahvaste kokkulepped ega kogemus, ka mitte mõistuslikud järeldused [Vernunftschlüsse] ei määratle selgelt ja vastuvaidlematult laste sigitamist abielu tõelise peaeesmärgina.“ Ta leiab, et see punkt on abielus hoopis kõrvalise tähtsusega. Olulisem, määrava tähtsusega on abi osutamine vastastikuseks hüvanguks. See on Hupeli kõigi abielude eesmärgi definitsioon. Selle definitsiooni sõnastamisel tugineb ta nii inimese loomusele, „kainele talupojamõistusele“ kui ka Piiblile. Ja, kes teab, võib-olla on ta – see on aga spekulatsioon, ehkki ahvatlev – saanud seejuures innustust ka eestikeelsest liitsõnast „abielu“, mis on oma sisult piisavalt selge (ja märksa läbipaistvam saksakeelsest sõnast Ehe).
Vabameelsele August Wilhelm Hupelile oli omane rõhutada ühisjooni, mitte erinevusi inimeste vahel ja omal ajal kaitses ta diskrimineerimise eest väga ägedalt kastraate ja juute.
Hupel mõtiskleb: „Ühesõnaga, mis ajendas meid abielluma? Kui me ei soovi enesele valetada, siis peame tunnistama, et meid pani seda otsust langetama mingisuguse vajaduse või mitmete vajaduste tajumine [Gefühl]; me järgisime seda tunnet, sest loodetud abi kaudu uskusime end suutvat oma seisundit parandada.“ Ja: „Kui küsida Liivimaa talupojalt, miks ta abielluda tahab, ütleb ta, et vajab abilist [Gehülfin], kes teda toetaks, pesu peseks, rõivaid teeks. Talupoeg järgib teesklemata loomust [Natur], tema kohtlus on tarkus. Tema abielutõotus ei ole küll liit laste sigitamiseks, kuid tema abielu ei ole sellegipoolest hooramine.“
Hupeli seisukohta toetab lõpuks seesama Moosese raamat (vaidleb ta ju suuresti teoloogidega): „Aadam soovis endale seltsilist [Gesellin], see oli tema vajadus: seda vajadust aitabki Jumal rahuldada, seades sisse abielu, sest inimesel ei ole hea üksi olla (1Ms 2:18–25).“ Hupel arutleb edasi: „Kas see seltsiline oli mõeldud laste sigitamiseks või himu rahuldamiseks? Jumal kõneleb selget keelt: Ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on. Üksiku inimese käsi ei käi hästi, abilise kaudu tema seisund paraneb ja tema käekäik edeneb. Abielu eesmärgiks on abi osutamine vastastikuseks hüvanguks. Nii õpetab Piibel, nii kõneleb kogemus. Siin on kõik ilma sunduseta, jumaliku tarkusega kooskõlas, kõik näitab heldust, mis Jumala loodud olendite heaolu üle valvab.“
Hupel jätkab: „Seda abiosutamist otsime kõhklematult kõigi vajaduste puhul, mida abielu on suuteline rahuldama: hoolitsus ja ülalpidamine, ühine töö, nõu, sugukihu, õnne edendamine, ajaliku vara omandamine, laste sigitamine, seltskondlik suhtlus, ajaviide, õrn sõprus – kõigel on siin oma koht. Nimetatagu neid asju selleks, mis nad oma loomu poolest on või olla võiksid, tähendab abielu teisejärgulisteks või kõrvaleesmärkideks, mõned neist on üksnes tulu, mis abielust tõuseb. Ent abiosutamine on esimesel kohal, hõlmab kõike. Lisaargumendid on siin ülearused – ta on abielu peamine eesmärk. Parem on olla kahekesi kui üksi, sest neil on oma vaevast hea palk: kui nad langevad, siis tõstab teine oma kaaslase üles; kui kaks magavad üheskoos, siis on neil soe; ja kui ka üksikust jagu saadakse, siis kaks panevad ometi vastu. (Kg 4:9–12.) Kes saab niisuguse naise, paneb varandusele aluse, saab endale (mitte hea lastesigitaja, vaid) kohase abi ja toe, kellele toetuda. (Srk 36:24.)“
Sallivuse vaimus eelarvamuste vastu
Homoseksuaalsusest Hupel ei räägi. Tema täpse definitsiooni järgi on abielu „tihe ja lähedane ühendus kahe eri soost isiku vahel, kes tahavad vastastikuse abiosutamise kaudu ühist hüvangut edendada“. See on ka raamatus ainus koht, kus Hupel abieluga seoses kaht sugupoolt mainib. Ent eesmärgi kaudu, mille ta abielule seab (selleks on, nagu öeldud, abi osutamine vastastikuseks hüvanguks), on sellisena mõistetud abielu põhimõtteliselt laiendatav ka homoseksuaalsete inimeste kooselule. Ja kes teab, mida vabameelne Hupel, kelle mõtlemisele oli omane rõhutada ühisjooni, mitte erinevusi inimeste vahel ja kes omal ajal kaitses diskrimineerimise eest väga ägedalt kastraate ja juute, arvaks asjast tänapäeval. Kadunud ajaloolane Indrek Jürjo on oma Hupeli-monograafias tabavalt kirjutanud: „Tähtsus, mida Hupel sellele [kastraatide – V. A.] küsimusele omistab, võib tänapäeval tunduda kummaline, kuid XVIII sajandil oli see üsna aktuaalne. [—] Valgustuse ühe juhtidee, sallivuse vaimus võitleb Hupel eelarvamuste vastu ja võtab kastraadid oma kaitse alla kui – tänapäevast keelepruuki kasutades – seksuaalvähemuse.“2
Hupeli jaoks on (nii meeste kui ka naiste) seksuaalsus loomulik ja Jumalast määratud. Ta rõhutab, et genitaalid (die [zum Kinderzeugen] nöthigen Glieder) on loodud enne abielu sisseseadmist, neil on mitmesugused funktsioonid ja inimesel on vaba tahe, ning nendib: „Üldse aetakse siin neli täiesti erinevat asja omavahel segamini: kihu [Trieb], seks [Beyschlaf], laste sigitamine [Kinderzeugen], abielu [Ehe].“ Ja lisab: „Abielu kaudu pälvivad kõik kolm [s.o kihu, seks, laste sigitamine – V. A.] jumaliku heakskiidu, ja nõnda on laste sigitamine [abielu] kõrvaleesmärk, abielurahva kasu, privileeg, mis aga üheaegselt kihudega otsa lõpeb, olgugi et abielu veel kestab. Järelikult tahab Jumal kihusid, seksi ja viljakust, aga ta ei sunni meid, ei aita ka meie tahtmine. Kuid me ei otsigi siin üksnes mõne abielu, vaid kõigi abielude eesmärki.“
Hupel rõhutab, et sugukihu tunnevad ka kastraadid, ning imestab soovituste üle, mida neile jagatakse: „Moralistid annavad neile nõu suruda pealetikkuvad himud palvega alla. Raske on uskuda siin oma silmi: mõned peaksid seda vaga reeglit trükiveaks.“ Hupel võtab asja lühidalt kokku: „Näljahädas palvetamine teeb õndsaks, aga kõhu täissaamiseks on ainult üks abinõu – söömine.“ Ja: „Pole vaja abieludele kui õndsustõketele varju heita: kui nad ei suuda end taltsutada, siis nad abiellugu (1Kr 7:9).“
Nagu öeldud, kõlab Hupel nii mõnigi kord tänapäevaselt. Vaidlustades laste sigitamist kui abielu peaeesmärki, astub ta ühtlasi välja naiste kaitseks, keda valitsev arusaam sunnib sünnitusmasinaks (ja jätab ilma sajandi lõpul pidulikult deklareeritud inimõigustest).3 Königsbergi kirjaniku Theodor Gottlieb von Hippeli kõrval, kes avaldas 1774. aastal (Hupeli teosest niisiis kolm aastat hiljem) oma kõmulise raamatu „Über die Ehe“ („Abielust“, millest ilmus lühikese ajaga neli trükki), on Euroopa saksakeelses osas XVIII sajandi lõpukümnenditel toimunud „naiselikkuse“ (naise „soolise iseloomu“) määratlemise debatis peetud ka Hupelit abielumõiste uuendajaks. Hupeli ja Hippeli käsitus sugupoolte (suhtelisest) võrdsusest ja võrdõiguslikkusest, nagu ka nende arusaam abielust, ei pääsenud tollal siiski valdama, naiste emantsipatsioonini läks veel aega.
Ent need vanad tekstid on alles ja neid on ka üle kahesaja aasta hiljem, mõeldes kas või Eesti abieludebatile, kaunis värske lugeda. Näiteks seda kohta, kus Hupel naeruvääristab fundamentalistide agarust piiblitsitaatide toel soolist ebavõrdsust põhjendada: „Mine tea, võib-olla tuleb mõni kirjatundja kunagi isegi mõttele näidata 1Tm 2:15 [… ent ta pääseb lastesünnitamise kaudu, kui ta mõõdukuses jääb usku ja armastusse ja pühitsusse] põhjal kõige laitmatumal viisil, et abielu peamiseks eesmärgiks, vähemalt naissoo jaoks, on igavene õndsus [s.o ühtlasi „õnnistatud olek“, rasedus – V. A.]“. Hupel mainib, et mõnedki väga lasterikkad vanemad suhtuvat üsnagi ükskõikselt sellesse, kui taudid nende laste ridu hõrendavad – eks ole lapsed ju kulukad. Ei viljakus ega rikkus ole inimese teha, rõhutab ta – lapsed ei ole vanemate töö, vaid Jumala and ja, nagu teada, ei sünni igast seksuaalaktist veel last: „Ka tuliseim suguühe jääb tihtilugu mõjuta.“ – valgustussajandi kirjanikud rääkisid otsekohest keelt. Hupel ei ülista lastetust, kuid on lastetute inimeste häbistamise, hukkamõistu ja diskrimineerimise vastu ning tsiteerib lastetuse kaitseks mitmeid kirjakohti, näiteks: „Õndsad on sigimatud, ja ihud, mis ei ole ilmale kandnud, ja rinnad, mis ei ole imetanud!“ (Lk 23:29) Ja: „Parem on lastetus koos voorusega“ (Trk 4:1).
Laste sigitamine ja kasvatamine ei tähenda veel, et abikaasad on oma kohused täitnud, sest sama on võimalik ka konkubinaadis (s.o vabaabielus), ütleb Hupel. Kui sellele lisandub ka abikaasade tihe ja lähedane ühendus ning püüdlus vastastikuse abiosutamise kaudu ühist hüvangut edendada, siis peab Hupel sellist kooselu samuti sisult abieluks, „sest see kätkeb endas kõike peamist, mida loodus/loomus [Natur] ja Jumala seadus nõuavad. Puuduvad vaid kodanikuvabadused, mis omandatakse alles avaliku laulatuse kaudu“. See kehtib ka tänapäeval.
Hupeli ideaalkujutlus (seejuures ühtlasi pühakirjapärasest) abielust näeb välja niisiis selline: „Abiosutamine ja ühine hüvang on siira armastuse lapsed; pehme rahu teeb armastuse täiuslikuks, ja nimelt seda nõuabki kogu evangeelium.“ Voilà!
Kui mõelda Eesti abieludebatis osaleva konservatiivse poole silmatorkavale seotusele kristliku kirikuga, eriti nende konfessioonidega, mis Eestis kuuluvad pigem perifeeriasse (vahel lausa perifeeria perifeeriasse), siis on omamoodi paradoksaalne see tõsiasi, et esimesed kaks inimest, kes Saksamaal omavahel tsiviilabiellu astusid, olid baptistid. See toimus 1855. aastal Loode-Saksamaal Oldenburgis. Abielude sõlmimine oli tollal Saksamaal luteri ja katoliku kiriku käes. Aga baptistist misjonär ja jutlustaja (ka Klaipėdas töötanud) August Friedrich Wilhelm Haese jäi enesele kindlaks: ta ei nõustunud ei usku vahetama ega olnud nõus ka lihtsalt „kokku elama“. 29aastane Haese, noor armastav mees, palus 1853. aastal kohalikult luteri kirikult luba, et tema võiks kihlatu Metta Schüttega laulatada baptisti vaimulik. Palve lükati tagasi. Aga lugu ei olnud sellega veel läbi. Oldenburgi võimud ei olnud „dissidentide“ (nii nimetati inimesi, kes kuulusid ametlikult tunnustamata konfessioonidesse) viletsa olukorraga rahul, hakkasid mõtlema lahendusele. Ja võtsid 1855. aastal vastu uuendusliku tsiviilabieluseaduse. August ja Metta olid esimesed, kes sel moel – ilmalikult, mittekiriklikult – paari läksid. Happy end! Mis tähendas, et tollal marginaalsetest baptistidest, keda Saksamaal suured kirikud diskrimineerisid, said abielu reformimisel tõelised pioneerid. Uuendused kipuvad tulema perifeeriast.
Mis sai aga vaprast Haesest? Haese elas kõrge vanaduseni, 88aastaseks, toimetas Issanda viinamäel väsimatu sulasena veel peaaegu 80aastaselt, ja oli Oldenburgi suurhertsogile kogu elu südamest tänulik, õnnitledes teda igal aastal isiklikult sünnipäeva puhul. Hertsog läkitas Haesele omalt poolt vastu sigareid, mida too oma eluõhtul „pidumeeleolus“, nagu on kirjutatud, suitsetada armastas.4 Muide, see Saksamaa esimene tsiviilabielu kestis nelikümmend aastat, kuni Metta siitilmast ära kutsuti.
1 Siin ja edaspidi Hupeli tsitaadid minu tõlkes. – V. A.
2 Indrek Jürjo, Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel 1737–1819. Riigiarhiiv, Tallinn 2004, lk 421-422.
3 Hupeli kaasaegsete ja veel XIX sajandi peredes, ka haritlasperedes, oli laste arv sageli tohutu, tänapäeva mõttes uskumatult suur: näiteks oli Pärnu pastoril ja haridustegelasel Johann Heinrich Rosenplänteril neliteist või viisteist last, kelle ülalpidamiseks pidi ta ikka linnalt abi küsima; Põlva pastoril ja tuntud murdeluuletajal Gustav Adolph Oldekopil oli kahest abielust kokku vähemalt üheksateist last ja see perekond siples alalõpmata võlgades.
Koroonapandeemia mõju majandusele on mitmekihiline ja selle kestust on üsna raske hinnata. Vaktsiini(de) võimalik kasutuselevõtt lähiajal annab lootust, et haigestumisele suudetakse piir panna ning aja jooksul taastub normaalne elu. Küsimus on, kas pandeemia on muutnud elukorraldust jäädavalt ning ühiskonna ja majanduse sulgemise tõttu võimendatud suundumused on teistsugused kui need, mis on leidnud aset viimasest kriisist sõltumata. Sellele püütakse vastata intellektuaalsest huvist, aga vastusest sõltuvad ka riikides, ettevõtetes ja kodumajapidamistes langetatavad otsused kulutamise, säästmise ja investeeringute kohta ning majanduskeskkonna kujundamine nendeks otsusteks.
Kriisieelne seis
Alustan kriisieelse olukorra kirjeldamisega. Viimasel kahekümnel aastal püüti eelkõige kohaneda kolme olulise mõjuteguriga, milleks olid Hiina integreerumine rahvusvahelisse kaubandussüsteemi, 2008. ja 2009. aasta majandus- ja rahanduskriisi järelmid ning digiteerimine.1 Peatumata Hiina arengu üksikasjadel, toon esile vaid selle mõju rahvusvahelisele majandusele. Hiinast sai kahekümne aastaga maailma suurim tööstuskaupade tootja ning muu maailm ujutati odavate kaupadega üle. Teisiti öeldes: pakkumist suurendati sel määral, et stabiliseeriti üleilmne hinnatase, mistõttu vähenes tööstustootmine rikastes Euroopa riikides ja Ameerika Ühendriikides. See tõi kaasa struktuursed muutused nii uute tõusvate riikide kui ka rikaste riikide majanduses. Hiinas avaldus see põllumajandusega seotud inimeste massilises liikumises algul rannikulinnadesse, seejärel ka suurtesse tööstuskeskustesse sisemaal. Sellega kaasnes ekspordil põhinev majanduspotentsiaali tõus, mis tõi kaasa sissetulekute kasvu, aga ka raha akumuleerimise teaduse ja tehnika arenguks ning sõjalise potentsiaali loomiseks.
Nüüdseks on Hiinast saanud arvestatava siseturu ostujõuga riik ning sealne majanduskasv ei sõltu enam nii palju tööstuskaupade ekspordist. Rikastes riikides tõi see kaasa tööstustööliste ja keskklassi elatustaseme seiskumise, seda küll tõusvate tööstusmaade omaga võrreldes kõrgel tulutasemel. Raha poolel kaasnes sellega Hiina eksporttoodete ostu rahastamine Hiinale müüdud väärtpaberitega. Seda süsteemi iseloomustasid vähene inflatsioon, madalad ja veelgi alanevad intressimäärad. Hiina integreerumine maailma majandusse on majanduslikus mõttes globaliseerumiseks nimetatava nähtuse kese. Sellega kaasnes tarneahelate rahvusvahelistumine, mille ulatust iseloomustab see, et riikidevahelistest kaubavoogudest (ekspordist ja impordist) moodustavad vahetooted (pooltooted ja komponendid) ligikaudu 80% ja üle poole riikidevahelisest kaubandusest toimub suurte rahvusvaheliste korporatsioonide eri riikides paiknevate osakondade vahel.
Lisaraha pihustamine majandusse, mida tehti 2008. ja 2009. aasta majandus- ja rahanduskriisi ajal suhteliselt tõrksalt, aga mis on praeguse kriisi ajal olnud palju enesestmõistatavam, on ärgitanud küsima sel moel tekitatud majanduskeskkonna jätkusuutlikkuse kohta.
Kohanemine majandus- ja rahanduskriisi järelmitega tõi kaasa keskpankade rahapakkumise kasvu, riikide võlakoorma suurenemise ning püüded nii regionaalselt (Euroopa rahaliidus) kui ka üleilmselt (Baseli kokkulepped) kriisijärgset maailma suurema stabiilsuse suunas mõjutada.
Digiteerimine tähendab laiemas mõttes uue tehnoloogiaga seotud tooteid ja teenuseid (ka näiteks tehisintellekti), aga ka traditsiooniliste tööstusharude suuremat sõltuvust sellest tehnoloogiast. Rahvusvahelises majanduses on digiteerimise kaasnähtuseks üle riigipiiride osutatavate teenuste mahu palju kiirem kasv rahvusvahelise kaubandusega võrreldes. Üks digiteerimisega kaasnev üldine nähtus on suure üleilmse turujõuga ettevõtete kujunemine (Google’i emafirma Alphabet Inc., Facebook, Twitter, Amazon, aga ka Hiinast pärit Alibaba jne). Seetõttu läksid keeruliseks suhted suurte tohutuid andmehulki valdavate ja suurel määral inimeste käitumis- ja tarbimisharjumusi mõjutavate ettevõtete ning riikide julgeolekut tagavate institutsioonide vahel. Võtkem kas või Ameerika Ühendriikide surve Hiinaga seotud üleilmsetele ettevõtetele, selle survega on liitunud ka Euroopa Liit. Need kolm suundumust kujundasid suures mõõtkavas koroonaeelse normaalseisu.
Koroonapandeemia otsene ja kaudne mõju
2020. aasta talvel haigestunute ja surmajuhtumite kiirel lisandumisel oli otsene mõju: haiged jäid koju, ettevõtted sulgesid oma kontorid ning inimesed jäeti kaugtööle või ootele, teenindusasutusi sunniti ettevaatusabinõudega tegevust piirama, reisimine peaaegu lakkas. Neid mõjusid saab otseselt hinnata. Seejuures oli palju määramatust seoses koroonapuhangu ulatuse, kestvuse, ravi võimalikkuse ning uute mõjuvate ravimite väljatöötamisega. Määramatust suurendasid omakorda riikide piiravad meetmed, mille kehtestamisel ei oldud alati järjekindlad: need erinesid riigiti (sealhulgas ühise turuna toimivas Euroopa Liidus) ning teave meetmete mõjususe ja kestvuse, samuti kompensatsiooni ulatuse kohta polnud piisav. Kasvanud ebakindlusest tuleneb epideemia kaudne mõju majandusele.
Ebakindluse süvenemist mõõdetakse vastava indeksiga. Võrreldakse ajaleheartiklite, Twitteri säutsude ja muu kommunikatsiooni sõnakasutuste muutust. Foonina hinnatakse näiteks sõnade „majandus“, „poliitika“ ja „ebakindlus“ kasutamist mõnes ajalehtede artiklite valimis või Twitteri säutsudes samas sõnumis ning vaadatakse, kui palju on nende kasutus muutunud näiteks 25 aasta keskmisega võrreldes.2 Fooni väärtuse korral 100 kasvas sellistel põhimõtetel arvutatud globaalse indeksi väärtus Kreeka rahanduskriisi ajal 2011. aastal 300ni, Brexiti referendumi tulemuste selgumisel 2016. aastal ulatus see 270ni ning 2020. aasta aprillis koroona esimese laine ajal oli see 420.3 Ebakindlus muudab inimeste majanduslikku käitumist, suunab rohkem säästma ja vähem tarbima ning lükkab investeeringud edasi. Seejuures on uued olud tekitanud vajaduse kohaneda ja kasutusele võtta uusi tehnoloogiaid, kaugtöö on võimendanud vastavate tehniliste vahendite kasutamist, arendanud inimeste sellealaseid oskusi ning avanud majandusorganisatsioonidele võimaluse oma tegevuspraktika üle vaadata.
Investeeringute ebakindlusest tingitud vähenemise foonil on järsult kasvanud panused osas valdkondades, näiteks koroonaviiruse mõju tõkestava vaktsiini väljatöötamisel. Riigid on suurendanud oluliselt inimeste ja majanduse toetamist rahastades neid toetusi suures osas riigivõlaga. Mitmesugused viiruse levikut tõkestavad meetmed on kaasa toonud poliitilise võimu palju ulatuslikuma sekkumise inimeste ellu. Kuna kodanike kaitse on eelkõige seotud konkreetse riigi tegevuse ja rakendatava poliitikaga, siis on see kaasa toonud uue mõõtme riikide ja nende regionaalsete ühenduste (liikmesriigid ja Euroopa Liit) või suurriikide suhetesse (Ameerika Ühendriigid ja Hiina). Milline on uus olukord, kust pärast koroonaga hakkamasaamist end leida võime?
Rahauputus ja selle tagajärjed
Lisaraha pihustamine majandusse, mida tehti 2008. ja 2009. aasta majandus- ja rahanduskriisi ajal suhteliselt tõrksalt, aga mis on praeguse kriisi ajal olnud palju enesestmõistetavam, on ärgitanud küsima sel moel tekitatud majanduskeskkonna jätkusuutlikkuse kohta. Keskne küsimus on siin raha- ja pangandussüsteemi võimekus selle rahamassi hõlmamisel. Tänapäeva peavoolu majandusteooria kohaselt on raha pikaajalise majanduskasvu, heaolu jms suhtes neutraalne, s.t rohkem raha ei tähenda jõukamat elu (seda on tavaliselt inimestel raske uskuda).4
Oluline on siin raha- ja reaalmajanduse seos. Igaüks saab aru, et raha ja asjade hulk ning hinnatase on omavahel seotud. Kvantitatiivse rahateooria kohaselt võrdub raha hulk korda raha ringluskiirus hinnatase korda füüsiliste kaupade hulk. Selle valemi kohaselt on raha pakkumise ulatusliku kasvu korral tingimustes, kus majandus peaaegu ei kasva, hinna stabiilsus võimalik ainult raha ringluskiiruse märgatava vähenemise korral – kõik säästavad, keegi ei kuluta. Keynesi tüüpi probleem siinjuures on, et uute projektide oodatav piirtootlus on liiga väike isegi raha olematu hinna (intressimääraga) korral. Oodatavat tulu kahandab seesama ebakindlus. Majandus on n-ö lukustatud madalate intressimäärade, kesise majanduskasvu ja olematu inflatsiooni või deflatsiooniga tasakaalu.
Jaapan on siin pikaajaline näide. Sellisele olukorrale, mis ei saa jätkuda lõpmatult, on pakutud erinevaid lahendusi. Väitluse ühes servas paikneb nn uus rahateooria (Modern Monetary Theory), mille järgi on raha riigi monopol. Selle emiteerimine on ilma hinnatõusuta võimalik kuni täishõive saavutamiseni. Valitsused peaksid seda tegema eelarvedefitsiidi kaudu, rahastades viimast uue raha ringlusse paiskamisega. Kuni täishõive saavutamiseni ei tekita see inflatsiooni.5 Teises servas on sellised rahandusteoreetikud nagu Charles Goodhart, kes väidavad, et raharingluse kiiruse taastumine võib kaasa tuua järsu hinnatõusu.6
Nõudluse ja pakkumise tegureid kaaluvas peavooluhinnangus ei peeta suureneva inflatsiooni võimalust tõenäoliseks just seetõttu, et meetmed on piiranud palkasid ja seega nõudluse poolt, aga pakkumise potentsiaal pole eriti kannatada saanud.7 Ka toetavad mõned pikaajalised trendid, näiteks rahvastiku vananemine, pigem rahakogumist, mitte selle aktiivset kulutamist. Palju raha on n-ö pargitud väärtpaberitesse, mis ei tekita lühiajalises plaanis inflatsiooni, aga mõjutavad pikaajaliselt suuresti tulujaotust.
Tulujaotus
Kuigi sisemajanduse kogutoodang väheneb 2020. aastal eelmise aastaga võrreldes 5-6%, on aktsiate hind kasvanud ning ka kinnisvara hind pole langenud. Suur osa ringlusse tulnud rahavoogudest on liikunud väärtpaberitesse ning kinnisvarasse. Palgad pole kasvanud või on isegi vähenenud, kuid märgatavalt on kasvanud väärtpaberite ja kinnisvara pealt teenitud tulu. Selle tõttu on suurenenud erinevused tulujaotuses. Seda võimendavad madalad intressimäärad, mis tähendab, et varasse liigub väga odav raha.
Küsimus on, kui kaua peetakse vastu senise tulu- ja maksupoliitikaga, kus ühiskonna solidaarsust eeldavas piirangute, kasvanud ravikindluskulude ja rahanappuse juures ei maksustata osa tuludest üldse või tehakse seda väga madalate maksumääradega. Jutt käib kapitali maksustamisest. Sissejuhatuseks vastava teema üle arutlemisel sobib tutvuda sellega, mida on viimase kümne aasta jooksul kirjutanud kapitali suuremat maksustamist soovitav Thomas Piketty.8
Piirangud ja demokraatia
Digitehnoloogia on kasuliku kõrval andnud võimaluse inimeste tegevus ja liikumine sellises ulatuses kontrolli alla saada, millest totaalsed režiimid said mõnikümmend aastat tagasi vaid unistada. Paljud erakordsed otsused tehakse väga lühikese kaalutlemise järel. Olulised sotsiaalsete eksperimentidena käsitletavad otsused riikide sulgemise, teenuste osutamise lõpetamise, töötajate kaugtööle viimise, koolide ja ülikoolide distantsõppe kohta tehakse mõne tunni jooksul. Tavalises olukorras oleks võtnud selliste muudatuste ettevalmistamine aastaid. Kasutusele võetakse ebaküpsed ja poolikud tehnoloogiad, õigustuseks see, et mitte millegi tegemisega kaasneb veel suurem risk.9
Kriisiolukorras on võrreldud demokraatlikke ja piiratud demokraatiaga riike nagu Hiina ning esile toodud piiratud demokraatiaga riikide mõningaid eeliseid. Piiratud demokraatia korral on käsuliin lühem ja otsuseid langetatakse kiiremini. Teinekord võib see olla otsustava tähtsusega. Ka demokraatlikes riikides on struktuure, kus otsustusdemokraatia on piiratud, aga need struktuurid alluvad suuresti siiski demokraatlikele institutsioonidele. Sellistes olukordades, määramatuse korral, on ka demokraatlikel institutsioonidel omad eelised.
Kujutame ette, et Eestis on võimul diktaator, kes soovitab koroonapuhangu algfaasis kodanikel saunas käia ja end väljadel traktorisõiduga tuulutada. Viiruse ohtlikkuse ilmnemisel on sellisel diktaatoril tõenäoliselt keeruline tulla avalikkuse ette ja oma soovituse ekslikkust tunnistada. Demokraatliku riigi koalitsioonivalitsuse puhul aga astub ette valdkonna eest vastutav minister ja teatab, kuidas teadaolevate asjaolude juures olukord on ning milliseid meetmeid tuleb rakendada. Kui minister hindab olukorda valesti või annab ekslikke soovitusi, siis korrigeerib teda mõni teine valitsuse liige või astub eksinud minister kõrvale isegi siis, kui on ekslikuks osutunud soovitusi andnud heas usus.
Kõige olulisem küsimus on, milliseks kujuneb uus tavaolukord. Tõenäoliselt selgub see alles tagantjärele. Üks võtmeküsimus on selliste suurte majanduspiirkondade nagu Ameerika Ühendriigid, Hiina ja Euroopa Liit suhted. Kas julgeolekuvaldkonna vastuolud lähevad nii suureks, et globaalsete tehnoloogiliste platvormide asemel tekivad piirkondlikud? Kui ulatuslikult pandeemia levib, millal see kontrolli alla saadakse ning kuidas väljuvad riigid majanduskriisist? Millisel määral jäävad kestma kriisi ajal kasutusele võetud uued lahendused?
Vaktsiinide kiire väljatöötamine ja kasutuselevõtt suurendab üldsuse usku teadusesse ja ratsionaalse elukorralduse võimalikkusse. Majanduses pakutakse kriisist väljumiseks uusi lahendusi. Ameerika Ühendriikides valimised võitnud Joe Bideni tulevase valitsuse rahandusministrile kirjutas president Clintoni valitsuse rahandusminister ja president Obama majandusnõunike kogu esimees Lawrence Summers memorandumi, kus pakub välja kavandatava majanduspoliitika põhijooned.
Üks soovitusi on järgmine: „Presidendi majandusmeeskonna juhina tuleb teil avalikkusele kinnitada, et teie rahvusvaheline majanduspoliitika ei kujuta endast heategevust teiste riikide abistamiseks ega teenete osutamist Ameerika eliidile. Selle eesmärgiks peab olema Ameerika keskklassiperede sissetulekute suurendamine“.10 Majanduskeskkond, kus seda rakendatakse, ja probleemid on põhiliselt samad, mis eelmise administratsiooni ajal. Kuigi Bidenis on nähtud globaalsete küsimuste puhul Ameerika Ühendriikide eeskõneleja positsiooni taastajat, on väga tõenäoline, et kujunenud vastuolude ja probleemide taustal pigem pehme „Ameerika eelkõige“ versioon.
1 Vt kokkuvõtet nt The peril and the promise. Special report. The world economy. – Economist 10. X 2020.
2 Scott R. Baker, Nicholas Bloom, Steven J. Davis, Measuring economic policy uncertainty. Centre for Economic Performance, LSE. Discussion paper no. 1379. Oktoober 2015.
3 Maria Demertzis, Marta Dominquez-Jimenez, „Monetary policy in the time of COVID-19, or how uncertainty is here to stay. – Monetary Dialogue Papers. Bruegel. https://bruegel.org/wp-content/uploads /2020/11/02.BRUEGEL_final.pdf.
4 Vt nt Michael Burda, Charles Wyplosz, Macroeconomics. A European text. Oxford University Press. 7th edition. 2017.
5 Bill Mitchell, Joan Muyshen, Full Employment Abandoned. Edward Elgar, 2008.
6 Charles Goodhart, Inflation after the pandemic: theory and practice. – VoxEU. https://www.voxEU.org/article/inflation-after-pandemic-theory-and-practice.
7 Ben Holland, Enda Curran, Vivien Lou Chen, Kim Kyoungwha, The great inflation debate is heating up with trillions at stake. Bloomberg. http://www.bloomberg.com/news/articles/2020-08-25/the-great-inflation-debate-is heating-up-with-trillions-at stake; Olivier Blanchard. High inflation is unlikely but not impossible in advanced economies. Peterson Institute for International Economics. http://www.piie.com/blogs/realtime-economic-issues-watch/high-inflation-unlikely-not-impossible-advanced-economies.2020.
8 Thomas Piketty, Capital in the twenty-first century. The Belknam Press of Harvard University Press, 2014.
9 Yuval Noah Harari, The world after coronavirus. – Financial Times. https://www.ft.com/content/19d90308-6858-11ea-a3c9-1feb6fedcca75.
10 Lawrence H. Summers, Memo to the Biden administration on priorities for the US Treasury. Peterson Institute for International Economics. Rebuilding the global economy. 10. XI 2020. http://piie.com/sites/default/files/documents/summers-2020-11-etge-memo.pdf.
Tartus on viimastel aastatel Emajõe kallastele hakatud uskumatu julgusega ehitama. Senine omalaadne vaherahu, mille kehtestas oma mõttekaaslastega Teise maailmasõja järel linnaarhitekt Arnold Matteus, on selgelt otsa saanud ja otsustajate hulgas valitseb nüüd arusaam, et rohelus on küll veetlev, aga oleme vaimult nii suureks saanud, et julgeme jõe äärde uue kesklinna ehitada. On ju korüfeest arhitektuuriteadlane Mart Kalmgi raiunud nagu mantrat, et grüüne asemel võiks juba maju ehitada. Kõik on ka piltidelt näinud, kui pitoreskne oli jõeni ulatuv linn enne sõda ja kuidas vilgast tegevust jätkus ka vee peale.
Linna kui terviku seisukohalt on jõe äärde minek arusaadav, sest muidu leiab kaubandus, meelelahutus ja ettevõtlus meelepärase pesa kaugemalt. Näiteks aina paisuvast Lõunakeskusest, mille juurde on tulnud poodide ja söömakohtade kõrvale sport, majutus ja isegi kool. Parem siiski, kui meie linnades laialivalguva autokeskse kesisuse asemel edaspidi domineeriks mugavus, hubasus ja kõige vajaliku asetsemine käe-jala kaugusel. Igatahes praegu on Tartus neil põhjustel kesklinna tihendamisega algust tehtud. Muidugi on kokku lepitud, et kerkivad ehitised peaksid olema vägagi läbimõeldud, sest tegu on ju linna fassaadiga. Tulemused on siiski üpris vastakad.
Uutest ehitistest on väljapaistvaim sõudebaaside kanti jääv telkjate vormidega kolmekojalise ansambli moodustav omalaadne jõekultuurimaja Lodjakoda (2020, Salto). Lahendus on vägagi nutikas ning ehitised mõjuvad hästi nii asukohaga kaasa mängimise kui ka terviklikkuse poolest.
Täiesti jõe äärde – Vabadussilla ja Narva maantee kõrvale on sätitud Tartu ülikooli lai ja lahmakas reaalteadustele pühendatud Delta kompleks (Arhitekt 11), mille kõige tänuväärsem osa on jõeäärne astmestike-terrassidega puhkeala (VÄLI maastikuarhitektid), mida demokraatlikult saavad kõik kasutada.
Täiesti jõe äärde – Vabadussilla ja Narva maantee kõrvale on sätitud Tartu ülikooli lai ja lahmakas reaalteadustele pühendatud Delta kompleks (Arhitekt 11), kus raha teenitakse ka rendipindadega. Mikroskeemidest ja arvuti radiaatorist tuletatud katteribistik on esinduslikult messingist valmistatud ning toimib päikesevarjestusena. Kõige tänuväärsem osa on siiski jõeäärne astmestike-terrassidega puhkeala (VÄLI maastikuarhitektid), mida saavad kõik demokraatlikult kasutada. Samuti peab kiitma põhimõtet, et alma mater’i uued õppehooned ehitatakse kesklinna, mitte enam Maarjamõisa. On ju Emajõe Ateenaks olek ehk siis tarkuse ammutamine ja kultuuri kilbile tõstmine Tartule jätkuvalt elujõudu andev identiteet. Delta lubab loota, et Tartu ülikoolil ei ole soovi taanduda Lõuna-Eestit teenindavaks kõrgkooliks, vaid sammu suudetakse pidada kõige magusamate erialade – kõrgtehnoloogilise valla esindajatele globaalselt pakutavate ahvatlustega.
Mida lähemale linna tuiksoonele ja mitte nii selge identiteediga alale, seda segasemaks linnapilt muutub. Kesklinn on postmodernismi kõiki tähenduslikkust looma pidavaid veiderdusi täis: lääbakad seinad, vigurvormidega aknad, küsitavad proportsioonid. Ja kaugusest paistab veel Tigutorn! Appi! Mõnikord tekib tahtmine kiuslikult oletada, et tartulik arhitektuurilahendus ongi veidi imelik, omavahel kokkusobimatu keskkond, mida põlistavad ehitistega üldse mitte haakuvad maalingutega otsaseinad.
Uued naabrid
Mullused pääsukesed on Fortuuna tänava uudisasukad, mis näitavad kenasti, kuidas pole soovitatav uut ja vana ühendada ning kuidas eristuv kontrastsus ei ole alati maitsekas retsept. Nimelt on kahe vana maja kõrvale kerkinud jämedakoelised konsoolsed seltsilised, mis moodustavad hellemat hinge lausa šokeerivad kooslused. Siin on viilkatusega ühekorruselise majakese hoovi kerkinud musta värvi Tiit Silla (Sport büroo) töö aadressil Fortuuna 23. Fortuuna 11 valge konsoolides maja kõrvale (Arhitektuuriklubi) on rajatud art déco’liku maja otsa uusehitis, mille rütmid ei kõla kuidagi kokku ajaloolise naabriga. Peale tänavajoone ei ole rahul oldud ka kõrgusega ning kolmekorruselise maja kõrvale on paigutatud neljakorruseline hoone. Imelikke konsoole ja väljaasteid näeb samal tänaval veelgi (Fortuuna 35, Arhitektuuriklubi). Näib, et siin pole tahetud midagi jätta fortuuna hooleks ning on tugevalt panustatud kaose võimendamisse. Loodan, et kuigi pärmivabriku ala on uuenemas (äkki õnnestub viisakalt?), ei alistu kõik uulitsad (näiteks Uus), kus vahvaid agulimaju veel jätkub, uute kortermajade pealetungile. Raske on seedida tõika, et vaba riik käitub pärandiga sama robustselt nagu Nõukogude aja masselamuehitus.
Fortuuna kvartalis pole tahetud midagi jätta fortuuna hooleks ning panustatud on kaose võimendamisse. Ühel juhul (Fortuuna 23) on viilkatusega ühekorruselise majakese hoovi kerkinud musta värvi Tiit Silla töö.
Ilmselt Tartu kõige rohkem piinlikkust valmistava – valgeveneliku jalakäijatele mõeldud silla – Turusilla (seda ehtivat tulelipp-laevukest nähes tahaks vastikusest silmad sulgeda!) juurde või õigupoolest visuaalselt lausa otsa on istutatud mastaapsed ehitised. Esimesena kerkis Anne kanali juurde Paju 1a kontorihoone. Arhitektuurselt ei ole tegu mitte küll päris töntsi kastiga, aga niivõrd keskses asukohas mõjub see täiesti juhusliku lahendusena. Pooleldi tumeda, pooleldi heleda kattega hoone suurimaks miinuseks on aga keskkonna suhtes impotentne olek. Igatahes võimalus, et kanali ja jõe veepeeglite äärde võinuks teha midagi märgilist (kas või nagu Kaunas/Atlantis), lasti käest. Tundub hoopis, et maja on pressitud justkui vantsilla ja kanali väikesesse prakku – paar numbrit vajadustest väiksemale krundile, kuhu midagi mõistlikku peale maja ja paari parkimiskoha ei mahu. Hea avaliku ruumiga pole siin igatahes kusagil mingit pistmist. Mulle tundub ilmekas ka hoone projekteerinud firma nimi – Arhitektuuriklubi –, mis vihjab ehituskunstile kui hobitegevusele. Ilmselt eelistasid ka linnaarhitektid ja -juhid tegeleda planeeringu kehtestamise ajal lõbusamate projektidega, sest loogiline rannahoone asukoht (õppida oleks võinud kas või Kuressaarest!) raisati ei tea millele.
Kogu ümbruskonnas aga annab kõige enam tooni alles valmis saanud ja silla teises servas asetsev Ülejõe ja Annelinna piirile sätitud kõrghoone-büroomaja (Paju 2).
Kutsutud konkursi tulemina sündinud hoone arhitektuurilahenduse autor on Allianss Arhitektid (Matthias Klitzsch, Inga Raukas, Artur Staškevitš ja Kevin Villem), arendajaks ning ehitajaks Raivo Ranna ja Aivar Tuulbergi ettevõtted koos Ehitustrustiga. Meie oludes võib üsna uudseks pidada hoone kiirelt monteeritavaid puidust välisseinaelemente (Welement), mis tõid hoonele aasta parima puitfassaadi auhinna.
Kuueteistkümnekorruselise saleda torni korrused on ahtakesed (pindala on umbes 400 m²) – on päris selge, et arenduse keskmes oli idee luua visuaalses plaanis pilvelõhkuja. Nii on tituleeritud vastavalt ajastule ka märksa väheldasemaid hooneid – Tallinnas peeti Pätsi ajal metsikuks kõrghooneks seitsmekorruselist Urla maja, Nõmme madalate puumajade vahel tundusid aga tohutu suurena kolme-neljakorruselised kivimajad.
Kogu ümbruskonnas annab kõige enam tooni alles valmis saanud ja silla teises servas asetsev Ülejõe ja Annelinna piirile sätitud Tartu kõrgeim büroomaja (Paju 2, Allianss Arhitektid).
Siiski on sellise esteetika mõjukaim põhjendus soov pakkuda turul A-klassi kinnisvara. Postindustriaalses linnaruumis soovitakse kõnetada meie aja premium-klienti, kelleks on muidugi eelkõige infotehnoloogia eduinimesed. Tartus on nende surve olnud silmanähtav – nemad on olnud paljude piirkondade gentrifikatsiooni mootoriks. Selle sihtgrupi jaoks kerkib kallis ja visuaalselt meeldejääv hoonestus, mis sageli tõrjub välja väikese, mitte nii kasuliku lokaalse pärandi – vaese, kulunu. Sellist kosmopoliitset suhtumist kohtab näiteks Riia mäel (Riia kvartal), kuhu Salto arhitektuuribüroo on kavandanud Semiramise rippaiast tuletatud kõrged trepphooned.
Paju 2 ja teiste Tartu ning ka pealinna tornide puhul peab papagoina korrutama, et Eesti hõredates oludes pole üldse mingit süvaratsionaalset vajadust rajada kõrghooneid, mille ehitamine on suur kulu ning mis maamärgina on väga agressiivsed. Meil pole maa otsas ja rahvastki on õige napilt. Ka kunstipärases plaanis ei juhtuks midagi, kui kirikutornid ainsateks fallilisteks monumentideks jääkski.
Kõrghoone ülemistel korrustel pesitsev ankurrentnik Pipedrive ilmselt naudib kotkaperspektiivi, suurejoonelist ja vaieldamatult inspireerivat vaatepilti ülalt alla. Lisaks hellitatakse töötajaid sauna ja mänguga, vaheldusrikka sisearhitektuuriga (PIN Arhitektid). Ka ehitaja ettevõte Rand ja Tuulberg tegutseb samas majas – ja eks ta mõistlik ole, sest tegu on kaheldamatult võimsa hoonega – stiilse monumendi ja „referentsiga“ (nii nimetatakse tehtud töid millegipärast ehitusfirmade lehtedel).
Selle priiskava hedonismi kõrval oli ülihumoorikas lugeda, et Pipedrive põhjendab edevat asukohavalikut omalaadse roheväljakutsega. Nimelt liitus firma Eesti digiettevõtete initsiatiiviga The Green Pledge, millega lubas oma tegevuse keskkonnajalajälge märkimisväärselt vähendada. „Tahtsime, et selle hoone ökoloogiline jalajälg oleks võimalikult väike, ning see jättis hoolimata Tartus üldiselt üsna hästi levinud rohelisest mõtteviisist sõelale vähe valikuid,“ on leidnud haldusjuht Age Alliksaar. Assortiis eelistati ajaloolistele majadele (mida ju ei peagi rajama ja mis on kõige mahedam valik) ja väiksematele ruumidele siiski keskuse ehitusjärgus hooneid. Et see Emajõe torn koos sekundeeriva kolmekorruseline parkimishoonega (250 kohta!) ja parkimiskohti täis tipitud ümbrusega on Tartu esimene LEED Goldi sertifikaadiga liginullenergiatõhususe nõuetele vastav hoone, langes Pipedrive’i otsus Paju 2 kasuks. Rohepesu oleks vist inetu öelda, kuid väga materjalimahukaid tervikehitisi on väga raske mahedaks pidada. Sertifikaat on raiskajale pigem indulgents.
Ruum majade ümber
Ja ometi ei saa seda kõike ju ka pahaks panna – eks soovime ikka kuhugi jõuda, tahame ületada takistusi, minna sinna, kus me ei ole käinud, vallutada tippe, toppe ja uusi reaalsusi. Kõrghoone kuvab väga täpselt meie pidevat rahulolematust, täitmatust, omamoodi saavutuskiima.
Kõige nukramas seisus on siingi hooneid ümbritsev keskkond. Paju 1a ärimaja sarnaselt on koloss litsutud tillukesele pinnale, mistõttu võetakse manti keskkonnalt. Eriti pimedal ajal ka kaugelt vaadates on valguse säras torn meeldiv vaatepilt, kuid tänavatasapinnal on lugu nukker. Jõe kaldal jookseb küll kallasrada, kuid maja ümbrusse hubast väärisruumi ei ole rajatud. Justkui borrelioosiga puuk halvab nii mastaapne ehitis kogu ümbritseva – muudab selle tähtsusetuks päkapikumaaks, kulissiks millelegi olulisemale. Nii pole ka ime, et kõrghoone taha jäävas lähikonnas (näiteks Pikal ja Fortuuna tänaval) on süvenenud peataolek, arendajates on tekkinud tahtmine kõik vana lammutada, krundid võimalikult täis ehitada ja soov tähelepanu enese peale tõmmata.
Võib nõustuda Sirbi arhitektuuritoimetaja Merle Karro-Kalbergiga, kes koroonakevadel halastamatult ilmnenud avaliku ruumi vigade kohta kirjutas: „Siluett siluetiks, eemalt vaadates ei riivagi lisandunud hooned nii väga silma ega tundu üleliigsed. Küll on uus majadevaheline linnaruum inimmõõdult küsitav, hoonemahtude kontrastid ebameeldivad, ümbritsev linnaruum skisofreeniline, ootamatu ja ebamugav. Palju räägitud terviklikust elukeskkonnast pole siin märkigi.“*
Kuigi linnaplaneerimises harmooniast rääkimine võib tunduda tõsine retro – liberalismi vitruviaanlik või siis modernistlik-autoritaarne kriitika, siis ometi võiksid ümbruskonna kujundamise otsused olla natuke alalhoidlikumad. Hea avalik ruum on ühine hüve, mis pole isetekkeline, vaid nagu õrn kultuurtaim, mida on vaja kasta ja kasida. Tartus Emajõe kaldal toimuv näitab, et arusaam majade mõjust meile ning ümbruskonnale on kehvapoolne. Anne kanali kaldale ei igatsetud kohalikku bürood, vaid rannahoonet; A-klassi kinnisvarast on tore teisi vaadata, aga kas linnaehituslikus plaanis on tegu ümbruskonda parendava täppipanekuga, on kaheldav. Kuna Autovabaduse puiestee ja tulevane liuväli on kiiduväärt ajutised ettevõtmised, täis head energiat, siis ootan, et ka alaliste hoonete, mis mõjutavad linlasi mõnda kohta vältima või seal rõõmuga jalutama, rajamine oleks targemalt suunatud.
* Merle Karro-Kalberg, Ka sina, Tartu?!. – Sirp 17. IV 2020.
Pandeemia on tekitanud paraja episteemilise segaduse. Mis kehtib? Teame, et inimeste elu on ohus, aga enamuse elu siiski mitte. 1,4 miljonit on surnud, rohkem kui Eestis elanikke – aga ohvrid on olnud ju valdavalt eakad ja/või neil oli muidki haigusi. Nii et põhiliselt on ohus ikkagi teiste elu. Teisipäevast saati peab trammi peale ja poodi minema kaetud nina ja suuga. Kui sellega otsustatakse kellegi elu ja tervise üle, on sel metsik moraalne kaal. Aga kas see ikka on relevantne, küsitakse. Äkki meid ahistatakse poliitiliselt?
Poliitiline mõõde on maskiküsimusel mõistagi olemas. Suvel kirjutas Washington Post, et maskist on saanud poliitiline Rorschachi test. Vabariiklastest juhid nõuavad maske vähem ja vabariiklaste valijad eiravad nõuet rohkem või lausa mõnitavad maskikandmist. Pew’ uuringukeskuse küsitluse järgi oli demokraatide valijate seas märksa enam neid, kes väitsid, et kannavad enamasti maski (76% versus vabariiklaste 53%). Kes ülikoolis käinud, möönsid maskikandmist rohkem kui vähema haridusega inimesed, mustanahalised, latiinod ja Aasia päritolu vastajad jällegi rohkem kui valged. Pandeemiahädade loetelus oligi vabariiklastel esikohal mask (demokraatidel alles üheksandal).
Eestis mask nii üheselt ei polariseeri, kuigi poliitmõõde ilmneb ka siinseis hoiakuis. Parempopulismile viirusemure eriti ei sobi ja selle pooldajad jagavad sageli teateid, et COVID-19 pole tõsine asi ja et maskid on kasutud või tapavad, aga mõni neist ihkab ka karmimaid keelde. Ja on liberaale, kes ei lähe „selle jamaga“ kaasa.
Rääkisin tuttavate arstidega, kes pooldavad maskikandmist ja tunnevad teemat muidugi paremini kui teised. „Kas inimest, kes arvab, et maskist pole kasu, võiks kirurg opereerida maskita?“ küsis üks neist irooniliselt. Septembri algul kuulutas küll paarsada Belgia arsti, et koroonapiirangud tuleb lõpetada (Objektiiv ja Telegram jagasid pöördumist rõõmuga), aga arvestagem, et Belgias on arste 35 000.
Konsensust, kuidas täpselt viirust ohjeldada, siiski pole. Ja nii me, erihariduse ja kogemusteta inimesed, kaldume otsustama selle põhjal, kuidas me tahaksime, et oleks – et mask aitaks või et näokatmine osutuks farsiks, mis tulemusi ei anna. Kas mask näitab usaldust teaduse vastu või alistumist võimule? Kes on sümpaatsemad, kas need, kes maski kannavad, või need, kes ei kanna?
Kahtlemata annab mask märku, et hoolitakse kaasinimestest. „Vaata, ma olen vastutustundlik, ja kui kõik nii käituvad, ei peagi ehk otsustama, kas vanaisa või majandus!“ Ida-Aasias – Jaapanis, Koreas, Hiinas – kantakse ammu maski, et tõbisena mitte teisi nakatada (kui aastate eest Jaapanis viirushaigusse jäin, hoiatati, et avalikus kohas nuuskamine on räme taktitus). Mask võib kaitsta õhusaaste eest ja kuuleb sedagi, et noortele hiinlastele on see ka sotsiaalne kaitsevall. Must mask sai mulluste Hongkongi protestide sümboliks ja must paistab olevat – küllap esteetilistel põhjustel – maskikandjate ülemaailmne lemmik. Kindlasti saab maski kanda aplombiga. Ilmar Raag kuulutas hiljuti FBs, et kannab maski, sest tahab olla mässaja, mask „sümboliseerib eneseväljenduse vabadust“.
Mõne teise meelest väljendab vanaaegset vabadust just maskita nägu. Või siis ütleb maskita nägu lihtsalt tahumatult „no misasja-ää“. Kumbki hoiak pole mulle tundmata. Nõustun, olgu või romantiliselt nagu Petőfi, et vabadus on üks suurimaid väärtusi: turvaline vabaduseta eksistents on jama. Aga kas see vabadus on nii haavatav, et mask seda ohustab? Täna maskiga, homme orjaahelais? Vist mitte ja vaevalt tekib ka üldist valvamise ja pealekaebamise õhkkonda.
Tunnen maskindust ülivähe, aga eri allikaist loen, et meditsiinitöötajate FFP2 mask peaks filtreerima 95% osakestest, mis on suuremad kui 0,3 μm. Kirurgimask pole nii tõhus, kaitseb pigem teisi, kangas on veelgi ebaefektiivsem. Kui maskikandja nakatub, kulgevat ta haigus tõenäoliselt kergemalt, sest viirusedoos on väiksem. Hongkongi ülikoolis katsetati hamstritega: maskiga loomadest nakatus neljandik, maskita isenditest kaks kolmandikku.
Mida kauem koos viirusega elame, seda pädevamatele vastustele saame loota. Ei saa ju minna nii kehvasti nagu Trapeeži luuletuses, kus „me ei saagi teada, / kes meie silmad segi lõi, / kes võiks nad sirgeks seada“.
Auhindu on nii- ja naasuguseid. Ja neid on palju: vahel juhtub, et ühe nädala jooksul tuleb korraga viis auhinnateadet, näiteks Betti Alveri, Aino Kalda, Finlandia, Ants Orase ning Paabeli torni kohta.
Tõlkelastekirjanduse esiletõstmiseks asutatud Paabeli torni auhinna pälvisid, muide, pildiraamatu kategoorias David Litchfieldi „Karu ja klaver“ (tlk Kadri Rahusaar) ja juturaamatu kategoorias Maja Lunde „Lumeõde“ (tlk Marit Hansen).
„On tore ette kujutada sellist mängu: raputad suurt kotti, kus on aasta sündmustega märgistatud Eesti elanikud, võtad ühe neist välja – ja tõenäolisem on, et loosiga tõmmatud inimene osutub mõne kirjanduspreemia kandidaadiks, kui et teda ootab liikluses ees kuri saatus.“ Nõnda on mõtisklenud Maarja Kangro (Sirp 16. III 2018). Aga mis oleks, kui võtaks kogu auhinnandust ennast samuti veidi mängulisemalt?
Maarja Kangro romaan „Klaaslaps“, mille eest pole ta saanud vist ühtki auhinda, saavutas veenva võidu Vikerkaare kümnendigallupis (2020, nr 10-11). Noorte kriitikute tunnustusvorm sündis omal ajal puhtast mängulustist, toimetaja Kajar Pruul on vikergallupit võrrelnud lausa karnevaliga, kuid seda enam võib esikoht heameelt teha. Eks auhinnad tee samuti, neid on ju tore nii saada kui ka anda.
Mis siis, kui enam ei ole tore anda? Hulga väärika ajalooga auhindade kõrval leidub niisuguseid, mis tulevad ja kaovad – kas raugeb eestvedajate jaks, muutub sõpruskonna dünaamika või ei ole enam naljatuju. Žürii enam ei mängi! Ilmselt jäävad seetõttu lõppeva kümnendi nähtusteks Siugjas Sulepea ja tõeline Juhan Liivi auhind. Esimese laureaate tunnustati sulepea ja õhtusöögiga žürii seltsis, teisel juhul tätoveeriti ühele laureaadile auhind käsivarrele (must ruut). Ausalt, ma ei unista kummastki, kuid leinan taga siiski, sest need tõid muidu nii tõsisesse auhinnandusse värvi.
Soomes on üks tore kirjandusauhind nimega Kodiksamia. Selle asutas nukral 2011. aastal luuletaja Heli Laaksonen eesmärgiga häid raamatuid meedias ja inimeste meeles rohkem esile tõsta: „Mõtlesin, et asutan oma auhinna, ei ole seal vaja muud kui otsustada ja teha …“ Hea mõte! Seejuures on üheinimeseauhinna puhul „tegemine“ tõepoolest ladus, žürii töö sujub. Kodiksamia sai nime Laaksose viljapõldude keskel koduküla järgi, võitjale saadetakse sealt Finlandia auhinna 30 000 euro eeskujul 30 000 odratangutera. Kuigi Kodiksamia on vaieldamatult humoorikas auhind, on tegu tõsimeelse austusavaldusega, mitte paroodiaga: „See on kirjanduse armastaja auhind. Igaüks võiks sellise teha“ (Sirp 7. XII 2018).
Tegingi. Asutasin omaenda kirjanduse armastaja auhinna. See kannab minu vanaema Berta nime. Valik on igati asjakohane, sest vanaema Berta oli tõepoolest suur kirjanduse armastaja, aga ühtlasi juhib see tähelepanu žürii otsuste subjektiivsusele. Auhinna saaja valin ühe kalendriaasta jooksul ilmunud teoste hulgast, mis ei ole mitte ainult kunstiliselt nauditavad, vaid millega mul kujuneb ka hingeside. Esimene Berta leiab omaniku 14. veebruaril – täpselt kuu enne emakeelepäeva, et mitte varjutada Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade sära ning et rõhutada armastuse faktorit. Tunnustuse materiaalne osa valmib minu küpsetusahjus ning laureaat võib selle üksi ära süüa. Annan auhinda välja nii kaua, kuni see pakub mulle rõõmu.
Marko Mägi, Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog
Marko Mägi
Neetud, jälle on puud otsas. Alles paari päeva eest tõin kuurist mitu sületäit. Lootsin nendega toa soojana hoida vähemalt nädala. Väike lootus oli, et laiselda saab veidi kauem, sest prognoos oli soodne – sooja lubati peaaegu kümme pügalat. Kuid soe tõi kaasa tuule, mis valjult vastu aknaid paiskudes tuba jahutas. Isegi majasoomukas, kes tavaliselt mind rõõmsalt hommikuti vannitoa põrandal sibades oli tervitanud, konutas lõdisedes ämblikuvõrgu all nurgas; ilmselt ootas, et ma kuuri läheks. Loomulikult läksin, sest ligimest peab aitama.
Möödunud soe talv pani pead murdma: kui palju peaks tänavu puid ostma? Pool kuuri oli vanu puid täis, mõned halud lausa jumal teab millisest aastakäigust. Tean, et need on kusagil tagumise riida alumises kihis, kuid näinud ma neid ei ole, sest ei ole suutnud eelnevatel talvedel piisavalt innukalt puid ahju ajada. Nii need seal lebavad, pehastuvad vaikselt, vabastavad süsinikku ja kütavad enese teadmata salamisi ilma. Võib-olla on nad juba end ära kütnud? Järgmisel aastal kaevan need halud kindlasti välja ja vaatan, mis neist saanud on. Seda kinnitan endale igal aastal.
Ühesõnaga, soojad talved on probleem – ma ei oska prognoosida, kui palju peaks varuma puid, et kõik halud saaks kasutatud. Varem oli lihtsam: topi kuur täis, sest enam-vähem kõik leidsid otsa ahjus. Nüüd aga vestan pliidi ees puidust elevante ja koeri, et halud asjatult seisma ei jääks.
Toon sületäie puid, kütan toa soojaks. Järgmisel hommikul on majasoomukas tühjaks imetud, tühi kest vedeleb ämblikuvõrgus. Säh sulle sooja!
