Tänasel teaduste akadeemia üldkogul tunnustati Karl Schlossmanni nimelise medaliga suurepärast arstiteadlast, professor Irja Lutsarit.
Akadeemia tunnustas tema mõõtmatut panust COVID-19 kriisi leevendamisel, kus tänu tema kompetentsile tehti õigeid otsuseid, anti valitsusele pädevat nõu ja veendi ühiskonda rakendama teaduslikult põhjendatud käitumisnorme.
Karl Schlossmanni medal on Eesti Teaduste Akadeemia kõrgeim autasu Eesti teadlasele arstiteaduses ja sellega seotud erialadel, mis antakse välja mitte sagedamini kui üks kord nelja aasta järel.
Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere: „Nii mõneski Austraaliast tulnud kirjades on kirjutamise kuupäeva ja aastaarvu 2020 järel koma ja tekst “aasta, mida polnud”. Eesti ja eriti teadusmaastiku kohta ei saa nii öelda. Vähemalt kolm protsessi läheb sellest aastast ajalukku. Esiteks, riigijuhid ei ole enam kaugeltki meie riigi kõige mõjukamad inimesed. Teiseks, realiseerus teaduse finantseerimise kokkulepe protsentides sisemajanduse kogutoodangust sarnaselt kaitsekulutuste määraga. Kolmandaks, COVID-19 pandeemia tõi ühiskonna teadvusse selle, kui olulised on teadus ja teaduspõhisus.
See viimane ei oleks sündinud ilma haritud, kompetentsete ja tulihingeliste eestkõnelejateta. Mitmed meie kolleegid on olnud eesliinil või ülekantud tähenduses lausa viskunud ambrasuurile.
Akadeemia soovib esile tõsta ja tänada suurepärast arstiteadlast professor IRJA LUTSARit, tunnustades tema mõõtmatut panust COVID-19 kriisi leevendamisel, kus tänu tema kompetentsile tehti õigeid otsuseid, anti valitsusele pädevat nõu ja veendi ühiskonda rakendama teaduslikult põhjendatud käitumisnorme.“
Esimest korda Pimedate Ööde filmifestivali ajaloos läheb publikuauhind Eesti filmile. Vähe sellest – koguni kahele korraga!
Ihaldatud auhinna jagavad omavahel Lauri Randla „Hüvasti, NSVL” ja Romet Esko „Välguga löödud” – viimane on ühtlasi esimene lühifilm, mis sellise tunnustuse pälvib.
Vennad Romet ja Raul Esko aktsioonis.
Tänavu ka PÖFF Shortsi rahvusliku võistlusprogrammi võitnud film on pühendatud andekale räpparile Mängupoi$$ Kärule, kes lahkus elust kõigest 19-aastasena. Mälestusteoses kerivad Romet Esko ja tema kaasautorist vend Raul aega tagasi, püüdes mõista oma sõbra ootamatut lahkumist. „Kaunilt meisterdatud austusavaldus,” resümeeris PÖFF Shortsi žürii.
„Hüvasti, NSVL” on nostalgiline draamakomöödia ingerisoome perekonna värvikast elust ENSV lõpuaastatel perepoeg Johannese silme kaudu, põhinedes ingerisoomlasest autori lapsepõlveelamustel. Filmi kaastootjamaal Soomes on seda nimetatud ka maailma esimeseks ingerisoome mängufilmiks.
Linateos osales PÖFFi debüütfilmide võistlusprogrammis, kogudes täissaale, samuti müüdi PÖFFi veebikinos välja kõik selle 500 piletit.
Väga hästi võttis publik vastu ka teised PÖFFil esilinastunud Eesti filmid. Hääletusel jõudsid etteotsa veel Olavi Ruitlase menuromaani „Vee peal” ekraniseering, Eesti kaastootmisel valminud sõjadraama „Erna on sõjas” ja dokumentaalfilm „Keelepäästja”, mis portreteerib keeleteadlast Indrek Parki, kes üritab elu sisse puhuda Põhja-Ameerika indiaanlaste mandanite väljasurevale keelele.
PÖFFi koduleheküljel toimunud hääletusel osales ligemale tuhat inimest.
“Hüvasti, NSVL”, üks PÖFFi publiku lemmikutest.
Kinodes olid populaarsed Rasmus Merivoo „Kratt” ja Marian Võsumetsa „Keha võitlus”, head tagasisidet said Aljona Suržikova „Ankeet” ja Manfred Vainokivi „Mephistopheles”. Veiko Õunpuu „Viimased” võitis Balti filmide konkursi ja oli menukas ka PÖFFi veebikinos.
„Eesti publik hindab üha enam eesti filme ja ma loodan, et oma panuse on selleks andnud ka PÖFF,” ütles festivali juht Tiina Lokk.
Publikuauhinna suuruseks on 2000 eurot, mille paneb välja Tallinna linn. Summa jagatakse pooleks.
Filmi „Välguga löödud” saab koos teiste PÖFF Shortsi võidufilmidega vaadata PÖFFi veebikinos kuni 6. detsembrini. „Hüvasti, NSVL” linastub praegu Eesti kinodes.
Pimedate Ööde filmifestival leidis tänavu aset 13.–29. novembrini. PÖFFi veebikino on veel avatud kuni selle nädala lõpuni.
PÖFFi teiste auhindade võitjad: https://poff.ee/uudis/24-p-oe-f-fi-voidufilmid-on-vaelja-kuulutatud/.
PÖFFi veebikino: https://kino.poff.ee/.
PÖFFi fotogaleriid: https://www.flickr.com/photos/poffihunt/albums.
PÖFF TV: https://poff.elisastage.ee/poff?lang=et.
Tartu kutsub soovitama kirjanduslikke tsitaate linnaruumi
Kirjanduslinn Tartu kutsub kaasa lööma linnaruumi rikastamisel kirjanduslike tsitaatidega! Detsembris saab Tartu UNESCO kirjanduslinnana viieaastaseks ning lisaks muudele tähtpäevale pühendatud sündmustele saab alguse kirjanduslinna uus ettevõtmine “Valitud sõnad – tsitaadid linnaruumis”, mille käigus paigutatakse Tartu kesklinnas erinevate asutuste akendele 5 valguskasti eesti ilukirjandusest ja esseistikast pärinevate tsitaatidega.
Kõik huvilised saavad kuni 15. detsembrini soovitada tsitaate, mis võiksid anda juurde mõttesisu meie argiruumile, kõnetada möödujaid, panna oma vaimukusega ehk muigamagi, meenutada mõnd väärt teost või kõnelda meile autori paeluvast poeetikast. Soovitada võib nii luulet kui ka proosat, mahuks on maksimaalselt 6 rida luuleteksti puhul ning 300 tähemärki proosa puhul. Tsitaatide pakkujatel palutakse ühtlasi lisada selge viide allikale.
Soovituste seast valib Eesti Kirjanduse Selts välja viis tsitaati, mis kirjutatakse käsitsi valguskastidesse paigaldatavatele postritele.
Tsitaati saab soovitada siin: https://www.surveymonkey.com/r/96KC658
2019. aastal toimus ligi 2 miljonit näitusekülastust
2019. aastal korraldati kunstinäituseid üle kogu Eesti: kokku 23-s erinevas linnas, alevis või külas. Statistikasse on kogutud 82 näituseasutuse info, mis asuvad Haapsalus, Jüris, Jõhvis, Karepal, Keila-Joal, Kuressaares, Kärdlas, Narvas, Paides, Pärnus, Põltsamaal, Rakveres, Raplas, Tallinnas, Tartus, Türil, Valgas, Vana-Kasepääl, Varnjas, Vaskjalas, Viinistul, Viljandis, Võrus.
Võrreldes 2018. aastaga on statistikas kajastunud näitusemajadest tegevuse lõpetanud Brivibas galerii Valgas. Juurde on tulnud kaks suurt näituseasutust: Fotografiska Telliskivi Loomelinnakus ja Kai Kunstikeskus Noblessneri kvartalis. Fotografiska avamisnäitus jõudis ka 2019. aasta kümne enimkülastatud näituse hulka. Viljandis alustas tegevust Rüki galerii.
2019. aastal toimus kokku 966 kunstinäitust, mis on mõnevõrra rohkem kui 2018. aastal. Peaaegu pooled neist toimusid Tallinnas (417 näitust, 39 näitusemaja), teisel kohal oli Tartu (151 näitust, 8 näitusemaja) ja kolmandal kohal Kuressaare kus toimus kokku 63 näitust (5 näitusemaja).
Selgunud on kokkuvõttevõistluse TUUM tulemused. Selleaastane võitja on Maarja Lutsar (I auhind – 250 eurot). Kolm teist auhinda (125 eurot) saavad Eneli Külaots, Ingrid Alla ja Ave Albert. Lisaks andis žürii Ingrid Allale ja Ave Albertile Hugo Treffneri Gümnaasiumist parima õpilase eriauhinnad (50 eurot). 25 parimat saavad diplomi ja iga osavõtja väljaprinditava osavõtutunnistuse.
Võistlusel tegi kaasa 106 osalejat. Seda oli vähem kui mullu, aga sama palju kui tunamullu. Tänavune tase oli žürii sõnul ühtlasem ja kõrgem kui kunagi varem. Meeldiva üllatusena oli tippkokkuvõtjate seas mitmeid õpilasi ja üliõpilasi, eraldi toob žürii esile Hugo Treffneri Gümnaasiumi ja Tartu Ülikooli õppurite head esinemist.
Kokkuvõetavaks tekstiks oli tänavu Jaan Tallinna essee „Digikultuur. Mis on ühist kultuuril ja tehisintellektil?“ (Postimees 17. X 2020). Töid hindasid Tiit Hennoste (žürii esimees), Martin Ehala, Külli Habicht ja Jüri Valge.
TUUMa korraldasid Haridus- ja Teadusministeeriumi toetusel Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituut ning Eesti Keele Instituut koostöös Emakeele Seltsi ja Eesti Emakeeleõpetajate Seltsiga.
Tartu Ülikooli Rahvusmõtte auhinna pälvis teatriteadlane Lea Tormis
Rahvusülikooli 101. aastapäeval kuulutas Tartu Ülikooli rektor Toomas Asser välja Tartu Ülikooli Rahvusmõtte auhinna, millega tunnustati teatriteadlast, -ajaloolast, -kriitikut ja õppejõudu Lea Tormist.
„Tänavuse valikuga teeb rahvusülikool iseennast suuremaks, me avardame taas kord rahvusmõtte mõttelaiust, selle mõiste tegelikku tähendusvälja,“ rääkis rektor Toomas Asser rahvusülikooli aastapäeva videotervituses. Rektori sõnul on Lea Tormise kandidatuuri ülesseadjad tabavalt öelnud, et tema lõim eesti teatris on väga ere: see on teatrist, loomingust, rahvuskultuurist mõtlemise kultuur.
Tormise teatriloolase ja -pedagoogitöö on kestnud üle 60 aasta. Eestis pole ainsatki teatriinimest ega ilmselt ka mitte teatrivaatajat, kelleni poleks tema mõju mingil viisil ulatunud, olgu siis loengute, uurimuste, arvustuste, tema algatatud või toetatud ettevõtmiste või tema mõjuväljas kujunenud õpilaste kaudu.
Teater kui kunstiala on loomuldasa seotud ajaga – etendus sünnib praeguses hetkes ja tähenduse loob sellesama hetke vaataja. Nõnda räägibki teatrilugu ühiskonnast, kust tuleb saali publik ja lavale näitleja. „Teater omas ajas!“, rõhutab Lea Tormis ise alati teatrivaatamise võtit.
Kultuuriloolasena oskabki Tormis olla nüüdisteatri suhtes empaatilisel positsioonil, kuid teisalt esile tuua ka protsessi järjepidevust ning teatri laiemat kultuurilist ja ühiskondlikku konteksti. 1992. aastal, kui avanes võimalus luua Tartu Ülikooli teatriteaduse eriala, pakkus Lea Tormis sellel teekonnal autoriteetset ja toimekat tuge, olles seeläbi ka ise teatri järjepidevuse looja.
Lea Tormis on õppinud Eesti Riiklikus Koreograafilises Koolis, lõpetanud Moskvas Lunatšarski-nimelise Riikliku Teatrikunstiinstituudi (GITIS) teatriteadlasena ja sealsamas ka aspirantuuri (kunstiteaduste kandidaat, väitekiri „Eesti nõukogude balletiteater“). Ligi 30 aastat töötas Tormis Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis ning 1961. aastal asus ta tööle ühtlasi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli teatriajaloo õppejõuna. 1996. aastal sai temast seal professor ja 2003. aastal emeriitprofessor.
Tormis on kirjutanud mitu monograafiat, näiteks „Eesti balletist“ (1967), „Eesti teater 1920–1940. Sõnalavastus“ (1978), ja dokumendikogumiku „Anton Hansen Tammsaare, Voldemar Panso „Inimene ja jumal“ 1962“ (1988). Lisaks juhtis ta ka uurimist monograafia „Eesti sõnateater 1965–1985“ koostamisel. Aastast 1953 on Tormis avaldanud teatriloolisi ja -kriitilisi artikleid, teatriprotsessi analüüse, näitleja- ja rolliportreid, koostanud ja toimetanud teatriraamatuid, olnud kodu- ja välismaiste teatmeteoste kaastööde autor. Lisaks on ta teinud teatrisaateid televisioonis ja raadios ning osaleb siiani aktiivselt raadiosaates „Teatrivaht“.
Tormis on pälvinud arvukaid auhindu ja -nimetusi. Talle on antud Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus (1979), Eesti NSV riiklik preemia (1982), Priit Põldroosi nimeline auhind (1986), kriitikaauhind (1989, 1995, 2002), Valgetähe V klassi orden (2001) ja Eesti riigi kultuuripreemia pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest (2010).
Lea Tormise kandidatuuri esitanute sõnul on ta rahvuskultuuri kandjana suur eeskuju, naine, kelles on imeteldavas kooskõlas süvenev teadlane ja tundlik kunstitõlgendaja, suurepärane allikatundja ja väsimatu valgustaja, avar humanitaar ja konkreetne pedagoog, heatahtlik kolleeg ja töökas organiseerija.
Rahvusmõtte auhinnaga tunnustatakse isikut, kes on oma loominguga silmapaistvalt edendanud eesti rahvuslikku ja Eesti riiklikku eneseteadvust. Tartu Ülikool on Rahvusmõtte auhinda välja andnud 17 korda. Laureaat saab Ilmamaa kirjastuse „Eesti mõtteloo“ sarja 50 köidet ja klaasikunstnik Tiina Sarapu klaastaiese.
Tartu Ülikooli väliseesti külalisprofessori stipendiumi pälvis Jaan Valsiner
Jaan Valsiner
Järgmisel õppeaastal asub Tartu Ülikooli väliseesti külalisprofessori kohale Aalborgi Ülikooli kultuuripsühholoogia professor Jaan Valsiner. Ta on maailma üks juhtivamaid kultuuripsühholooge, kes on oma uurimistöös sidunud psühholoogia ja semiootika ning on aidanud tutvustada Eesti teadust maailmas.
Jaan Valsiner on muu hulgas töötanud psühholoogiaprofessorina Ameerika Ühendriikides Clarki Ülikoolis ja praegu on ta kultuuripsühholoogia professor Taanis Aalborgi Ülikoolis.
Tartu Ülikooli õppeprorektor Aune Valk ütles, et komisjon hindas Valsineri valimisel tema väga kõrget akadeemilist taset ja tema töö suurt valdkondadeülest mõju. „Jaan Valsiner on maailmas oma uurimisvaldkonna pioneere ja ta on aidanud palju kaasa Eesti teaduse tutvustamisele maailmas. Loodame, et Tartu-aastaga ärgitab ta ülikooli humanitaaria ja sotsiaalteaduste erialade tudengeid omavahel mõtteid vahetama ning kõnetab oma põnevate avalike loengutega ka laiemat ringi üliõpilasi ja avalikkust,“ selgitas Valk.
50 000 euro suurune stipendium võimaldab külalisprofessoril teha õppe- ja teadustööd 2021/2022. õppeaastal Tartu Ülikooli filosoofia ja semiootika instituudis. Näiteks on professor Valsineril kavas korraldada erialadevaheline seminar „Semiosis in irreversible time“ ja pidada kolm avalikku loengut: „Eestilt maailmale ja maailmalt Eestile: kuidas analüüsida Eesti kultuuri ajaloolist potentsiaali?“, „Hing kaob ära ja tuleb uuesti tagasi: hingeteadused Lääne ja Ida vahel“ ning „Kes me oleme? ÜLI-kool või üli-KOOL … või üldse mitte kool?“.
Professor Valsiner rõõmustas, et tal on tänu stipendiumile võimalik olla pikemalt Tartus ja Tartu Ülikoolis, mille vilistlane ta on. „Tartu semiootikakoolkonnal on rahvusvahelises teaduses väga tähtis roll ja mul on hea meel, et saan Tartus töötades anda sellesse ka oma osa,“ sõnas Valsiner. „Olen eriliselt tänulik väliseesti kogukonnale, kelle toel on mul võimalik teha aasta jooksul Tartu Ülikoolis väga tõsist tööd,“ lisas ta.
Väliseesti külalisprofessori stipendiumi eesmärk on tagada nimekate välismaal töötavate eesti päritolu professorite tulek Tartu Ülikooli vähemalt aastaks või erandina üheks semestriks. Professuuriga edendatakse Tartu Ülikooli teadlaste koostööd eesti päritolu tippteadlastega maailmas, suurendatakse üliõpilaste võimalusi osaleda rahvusvaheliste tippude loengukursustel ning tutvustatakse rahvusülikooli ja selle rolli.
Stipendiumi väljaandmist toetavad Toronto Ülikooli Eesti Õppetooli Sihtasutus, Tartu Ülikooli Fond Torontos ja Eesti Üliõpilaste Toetusfond USA-s.
Väliseesti külalisprofessori stipendium loodi Tartu Ülikooli Sihtasutuse juurde 2018. aasta novembris ja rahvusülikooli 101. aastapäeval antakse see üle teist korda.
Kuni 11. jaanuarini 2021 saab esitada töid teist korda aset leidvale Tartu Kunstioksjonile, mis toimub 25. märtsil 2021 Tartu Kunstimajas.
Kõik kunstnikud võivad oksjonile esitada kuni kaks teost. Osalema on oodatud professionaalsed kunstnikud üle Eesti.
Töid saab esitada 11. jaanuarini täites registreerimisvormi kodulehel oksjon.kunstimaja.ee.
Esitatud teostest valib žürii välja 50 tööd, mis pääsevad näitusele, kataloogi ja oksjonile.
Kunstnikud peavad väljavalitud teosed toimetama Tartu Kunstimajja (Vanemuise 26, Tartu) 1. veebruariks 2021.
Oksjonile valitud töödega saab tutvuda 26. veebruaril 2021 Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis avataval näitusel ja oksjoni kodulehel. Oksjon toimub reedel, 25. märtsil kell 17.00 Tartu Kunstimajas ja kontaktivabalt internetis.
Tegemist on teise Tartu Kunstioksjoniga ning seda organiseerib Tartu Kunstnike Liit koostöös Art & Tonic galeriiga. Tänavune oksjon lükkus algul küll koroonakriisi tõttu edasi, kuid toimus lõpuks siiski edukalt 29. mail nii füüsiliselt galeriis kui Zoom suhtluskeskkonnas. Müügiks läks suurem osa teoseid ning esimese hinnarekordi tegi Peeter Alliku maal „Püha perekond”.
Luigi Cillo ja Evald Okas “KAKS ITAALIAT” Uue Kunsti Muuseumis
LUIGI CILLO ja EVALD OKAS
KAKS ITAALIAT
Uue Kunsti Muuseumis Pärnus
29.11.2020-31.01.2021
Uue Kunsti Muuseumil on rõõm avada uksed oma uues kodus Pärnu südalinnas näitusega KAKS ITAALIAT, autoriteks itaalia ja eesti kunstiklassikud Luigi Cillo (1920–2011) ning Evald Okas (1915 – 2011).
Evald Okas. Veneetsia karneval. 1995.
EVALD OKAS sündis Põltsamaal 1915. aastal. Kahe ilmasõja vahel kunstnik õppis Riigi Kunsttööstuskoolis ja Riigi Kõrgemas Kunstikoolis. Alates 1944.aastast töötas ta Eesti Kunstiakadeemia õppejõuna, alates 1954 professorina ja alates 1993 emeriitprofessorina. Evald Okas tõestas end uuendusliku ja vabameelse meistrina juba
sõjajärgsete okupatsiooniaastate monumentaalmaalis. Veelgi enam aga hilisemate aastakümnete meeleliselt avatud teatraalsetes teostes, stseenides teatri- ja
muusikalavadelt, arhitektuuri-, tööstus- ja linnavaadetes. Ta oli rahvusooperi „Estonia“ laemaali juhtivatest autoritest.
Evald Okas tõi eesti maali ja graafikasse kunstiküpse meelelis-erootilise käsitluse naisest kui isiksusest, kujutades nii eksootilisi naisartiste kaugetelt maadelt kui ka varjamatult erootilisi naisakte kodumaalt. Sel alal võiks Evald Okast võrrelda eesti maalikunstis eelkõige Ado Vabbega. Evald Okas rikastas tunduvalt ka eesti maalikunsti traditsioonilist koloriiti, luues julgeid värvilahendusi.
Evald Okas osales eesti kunstiajaloos enam kui 60 aastat. Ta oli Nõukogude ajal üks neist vähestest eesti kunstnikest, kelle looming sündis reisielamuste eksootikast, sai energiat teistegi rahvaste kultuuripärandist . Nõukogude Kunstiakadeemia liikmena õnnestus Evald Okasel töötada ja luua Itaalias, Prantsusmaal, Belgias, Hollandis, Kreekas, Jaapanis, Indias, USA-s, Kanadas. Okase puhul on kriitika läbi aegade rõhutanud tema loomingu erakordset vitaalsust ning renessanslikku uudishimu eksperimenteerida, otsida, avastada uusi perspektiive. Naismodellide krokiidel on tema pliiatsit, sütt ja pintslit võrreldud Picasso omadega. Tänaseks on muutunud
kättesaamatuks rariteediks Evald Okase kuivnõelasari “Reisimuljeid Itaaliast” (1961), sari “Pariis” (1962) pluss Jaapani-reisi ofordid ning õlimaalid aastatest 1963 -65.
Evald Okas ja Vive Tolli olid esimesed eesti kunstnikud, kellel õnnestus esineda Veneetsia Biennaalil juba 1960. aastatel. Evald Okase teoseid leidub nii Eesti kui paljude maailma kunstimuuseumide kogudes. Ta oli Firenze ja Vene kunstiakadeemia auliige.
Pärnu Uue Kunsti Muuseumis saab nautida Evald Okase teoseid tema suurest armastusest – Itaaliast – ning ka kunstniku kodumaal maalitud mööblit.
Luigi Cillo. Omaggio a monet.
LUIGI CILLO sündis 1920. aastal Tartu-suuruses linnas Trevisos, mis asub Veneetsia laguuni ja Alpide vahelisel lauskmaal. Cillo oli erakordselt mitmekülgne kunstnik. Ta lõpetas Veneetsia Kunstiakadeemia ja osales enam kui kahesajal näitusel üle maailma. Esimene tähtsaim ülesastumine toimus 1943. aastal Triestes peetud
sõdurkunstnike ja -käsitööliste näitusel, kus ta võitis oma teostega esikoha.
Aastatel 1948, 1950, 1966 ja 1970 esiness Luigi Cillo Veneetsia biennaalil.
1951. aastal esindas Cillo Itaaliat Brasiilias São Paolo kaasaegse kunsti muuseumi esimesel biennaalil maaliga „Vittorio Veneto maastik“.1954. aastal võitis Cillo Sao Paolo biennaalil skulptuurikonkursi. See oli prestiižne tunnustus, millele järgnes pakkumine dekoreerida Cinema Vittoria aatrium. Seejärel sündis freskode sari Matriz Velha kirikus, mis on São Caetano do Suli üks kuulsamaid pühakodasid, ehitatud esimeste Veneto emigrantide poolt Brasiilias.
Pärast neid saavutusi naases Cillo kodumaale ning pühendus keraamikale, klaasist kompositsioonidele ja klaastaldrikutele. Cillo osales olulistel kunstkäsitöö
näitustel Itaalias ja välismaal: Melbourne’is, Bordeaux’s, Monacos, Kölnis, Düsseldorfis.
Luigi Cillo pühendas suure osa oma loomingulisest palangust ja sisemistest otsingutest terrakotale. Terrakotas, keraamikas, pronksis, betoonis, freskos, temperas, akvarellis, õlimaalis ‒ paljudes erinevate tehnikates ja materjalides lõi Luigi Cillo oma igavikulist maailma. Ja ehkki kunstniku loometeel tuli ette ka pause ‒ olgu siis tahtlikke või mitte ‒ leidis Maestro alati endas jõudu ja vaimuväge, et reageerida, tegutseda, sest suur kunst sünnib läbi sügava ning tõelise kire.
Pärnu Uue Kunsti Muuseumis saab näha valikut Cillo postimpressionistlikest maalidest, kus naisaktid ning Itaalia loodusmotiivid sulavad harmoonilisse värvidemängu. Eriti meisterlik on tema lõuend „Omaggio a Monet“ (Pühendatud Claude Monet’le), kus Cillo ületab isegi kuulsa prantslase pilvede peegeldusi tumedas vetevoos.
Luigi Cillo teosed Pärnus toimuval näitusel on pärit Maurilio Ceschini erakollektsioonist.
Evald Okase teosed aga Evald Okase Muuseumi ja Uue Kunsti Muuseumi kogudest. Näituse black-boxis mängib Mark Soosaare videofilm „Illuminatsioonid“ Veneetsia Biennaalilt 2011.aastal, mil tähistati Itaalia taasühendamise 150. aastapäeva. Sardiinia kuningas Vittorio Emanuele II kuulutas end kogu Itaalia kuningaks 1861. aasta kevadel ning koondas oma trooni alla Appenniini poolsaare väikeriigid.
Väljapaneku kujundas Evald Okase tütretütar Mara Koppel.
Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium ja Pärnu Linnavalitsus.
Uue Kunsti Muuseum
Rüütli 40a, Pärnu
www.mona.ee
tel: 44 30772
