Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414 ühismeedia – Sirp
Eesti Tervisemuuseum avab uue näituse “Palju õnne!?”
Eesti Tervisemuuseum avab täna vaimsest tervisest ja õnnest rääkiva näituse “Palju õnne!?” Näitus tutvustab teaduse avastuste kaudu õnne olemust, neurokeemiat ja positiivse psühholoogia jõudu.
Tervisemuuseumi näitus “Palju õnne!?” uurib seda, mis teeb inimesed õnnelikuks ning juhib tähelepanu heaolu ja vaimse tervisega seotud küsimustele. Tegemist on õnne märkamise näitusega, mille eesmärgiks on puudutada igaüht emotsionaalselt ning innustada suhtlust vaimse tervise teemadel oma lähedastega.
Näituselt saab ka mitmeid praktilisi nippe ja näpunäiteid, mis aitavad keskenduda positiivsele jõule enda sees, muuta teadlikult oma elu paremaks ning saavutada sisemist tasakaalu. Ekspositsioon selgitab ka, kuidas meil on võimalik tänu aju plastilisusele end õnnelikuks õppida.
Näituse kuraator Ülle Kask usub, et praegune ebatavaline aeg on suurepärane hetk aruteluks vaimse tervise teemadel: “Meie näitus uurib vaimset tervist läbi kõigi elu aspektide ja praegused muutlikud ajad on heaks momendiks, et mõelda selle üle, mis meid elus tegelikult õnnelikuks teeb.”
Näituse valmimisel olid konsultantideks psühholoogia- ning ajueksperdid, kelle hulka kuulusid teiste seas Anu Realo, Tiina Jõgeda, Jaan Aru, Liisi Kööts-Ausmees, Andero Uusberg ning MTÜ Peaasjad psühholoogid Anna-Kaisa Oidermaa, Minna Sild ja Merle Purre. Näituse tegemist toetasid Tervisekassa, Eesti Kultuurkapital ja Eesti Teadusagentuur.
Näitus “Palju õnne!?” jääb Eesti Tervisemuuseumis avatuks 15. maini 2022.
Aastanäituse raames toimuvad ka muuseumituurid ning sügisest alates publikuprogramm ja haridusasutustele suunatud muuseumitunnid. Endiselt on külastajatele ja tervisehuvilistele avatud 670 ruutmeetril paiknev püsiekspositsioon “Avameelselt Sinu kehast”. Näituste kohta lähemalt www.tervishoiumuuseum.ee.
Eesti Tervisemuuseum on Tallinna vanalinnas 600 aasta vanuses hoones asuv teadusmuuseum, mis asutati 1924. aastal, et avada inimeseks olemise ilu, võlu ja valu ning muuta seekaudu eesti inimene õnnelikumaks ja tervemaks. Tervisemuuseum jutustab kui võimas ja imeline on inimkeha ning mida meist igaüks saab ise ära teha oma tervise ja heaolu parandamiseks.
VIIS. Preemia Aasta Tekstiilikunstnik 2020 nominendid ARS Kunstilinnakus
VIIS. ETeKL preemia Aasta Tekstiilikunstnik 2020 nominendid.
Eesti Tekstiilikunstnike Liit jagas märtsi lõpus traditsiooniliselt aastapreemiaid ning kuni juuni lõpuni on Aasta Tekstiilikunstnik 2020 preemia nominentide näitus avatud Tallinnas ARS Kunstilinnakus.
VIIS on märk viiest nominendist, aga kannab endas ka tähendust elamise viis, sedaviisi, kuidas midagi tehakse või kuidas miski toimub, tegevuse või toimumise laad, moodus, meetod, võte.
Kõik preemia Aasta Tekstiilikunstnik 2020 nominendid on oma loomingus erilised ja erinevad, tegutsevad ja loovad omal viisil. 2020. aasta on kõigile autoritele olnud loomingiuliselt aktiivne ning preemia nominendid on paistnud silma isikunäituste korraldamise või osalemisega rahvusvahelisel näitustel Eestis ja kaugemal.
Aasta Tekstiilikunstniku preemia nominentideks esitati Elna Kaasik, Aet Ollisaar, kunstnikeduo Kadi Pajupuu/Marilyn Piirsalu, Ülle Saatmäe ja Erika Tammpere, tunnustuse Aasta Tekstiilikunstnik 2020 pälvis Ülle Saatmäe.
Ülle Saatmäe pälvis Aasta Tekstiilikunstniku tiitli jätkusuutliku looduslähedase temaatika ja teostuse veenva rakendamise eest. Ülle Saatmäe on pärit Läänemaalt Paatsalust, kus valmib suurem osa tema taimedega trükitud kangastest ja loodusfotodest. Ise ütleb autor oma kangaste kohta nii: “Olen püüdnud oma taimedega trükitud kangastele taimepigmentide varjatud mitmekesisuse. Kasutan mõnd lihtsat peitsainet nagu ikka taimedega värvimisel, kõik muu on tulnud taimedest otsekontaktis kangapinnaga kuumas keskkonnas. See on minu fotosüntees, kus küll uusi aineid ei teki, kuid ehk uusi mõttevirvendusi.”
2020. aastal toimusid Ülle Saatmäe isikunäitused Lihulas Tapamaja galeriis, Vatla mõisas ja HOP galeriis, aasta lõpus oli Ülle Saatmäe fotode väljapanek esil Telliskivi loomelinnakus. Marilyn Piirsalu ja Kadi Pajupuu on teinud ühiseid kunstiprojekte alates aastast 2010. 2020. aastal toimus HOP galeriis autorite ühisnäitus “Ratsurada”. Samuti osalesid autorid ühiselt ETeKLi aastanäitusel VabadusTartus galeriis Pallas, kutsutud osalejatega näitusel “Restrictions: (un)woven reflections on lockdown” Londoni Craft Central’is ja kangakudumisteemalisel veebinäitusel “Pushing the Limits.” Aasta lõpetas Kadi Pajupuu isikunäitus Sidesõnad Tallinna Jaani kiriku galeriis. ARSi näitusel on eksponeeritud teos Flooded Forest – kaks Marilyn Piirsalu kootud kangast, mille kudumisel on kasutatud Kadi Pajupuu leiutatud töövahendit RailReed. Elna Kaasik on 2020. aastal korraldanud mitmeid isikunäitusi Tallinnas: “Vaade Eestile” Riigikogu, Toompea lossi kunstisaalis ja Eesti Rahvusraamatukogu peanäitusesaalis, “TriibuKiri” Hop galeriis ja “Tagasivaade” ARSi Showroomis. Samuti on autor osalenud Eesti Tekstiilikunstnike Liidu näitustel Tartus ja Pärnus. Aastasse on mahtunud ka mitmed põnevad projektid ja tellimustööd: vaipade disainimine käsitaftingtehnoloogias koostöös ettevõttega Tekero, Linikute sari “Põld” Eesti Suursaatkonda Tokyos ja Pariisis ning põrandavaiba interpretatsioon Rapla saaniteki ainetel Eesti Konsulaati San Fransiscos. Erika Tammpere osales detsembrist 2019 kuni veebruarini 2020 Tallinna Kunstihoones rahvusvahelisel kunstinäitusel „Sõna mõjutus: puue, suhtlus, katkestus“ värske, selleks näituseks tehtud tekstiilinstallatsiooniga “Näen, mida kuulen“. Sama teosega kandideeris Erika Tammpere edukalt ka organisatsiooni European Tapestry Forum koraldatud rahvusvahelisele gobelääninäitusele ARTAPESTRY 6, mille esimene ekspositsioon avati Taanis Silkeborg Bad kunstikeskuses. Järgnevalt ringleb näitus kahe aasta jooksul mitmes erinevas riigis. Aasta lõpul toimus Tartu Kunstimajas Erika Tammpere loomingu ülevaatenäitus “Pimedalegi selge”. Aet Ollisaar osales 2020. aastal mitmetel näitustel: ETeKL näitustel Tartus ja Pärnus, Eesti kunstnike näitusel “Paus” Võrus, Tartu kunstnike aastalõpunäitusel “Köielkõndija” ning tekstiilikunstnike rühmanäitusel NELI Tallinnas ARSi majas. Samuti eksponeeriti Aet Ollisaare loomingut rahvusvahelisel veebinäitusel “Contemporary Thinking. Textile Seeing”. Oktoobris ja novembris toimus Soomes Tampere linna kutsel näitus “Üheskoos ja üksi. Anu Raud ja Aet Ollisaar”, kus Aet Ollisaare väljapanekus oli esindatud uudislooming ning näiteid varasematest töödest.
Źürii koosseisu kuulusid Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi direktor ja disainikogu kuraator Kai Lobjakas (žürii esinaine), Aasta Tekstiilikunstnik 2019 Krista Leesi, Aasta Noor Tekstiilikunstnik 2019 Maryliis Teinfeldt-Grins, sisearhitekt Andres Labi, Eesti Kunstnike Liidu president Elin Kard, kunstiteadlane Vappu Thurlow ning disainikriitik Karin Paulus. Tekstiilikunstnike tegevust tunnustati kolmes kategoorias: Aasta Tekstiilikunstnik, Aasta Noor Tekstiilikunstnik ja Aasta Tegu. Tunnustuse pälvinud autorite loomingu väljapanek toimub aasta lõpus Pärnus Uue Kunsti Muuseumis korraldataval liidu aastanäitusel.
ARS Kunstilinnak Pärnu mnt 154, Stuudio 98
Avatud mai-juuni 2021 E-R kell 12-18
https://www.facebook.com/events/264112172115903/
21. mail anti Eesti Keeletoimetajate Liidu toimetajaseminaril auhinnad viiele parimale Vikipeedia keeletoimetamistalgutel osalenule. Neljandatel talgutel toimetati peaaegu pool tuhat artiklit ja kõigi talgute jooksul kokku on neid parandatud ligi 2500.
1. detsembrist 14. märtsini toimunud talgutel toimetas 23 osalist 491 Vikipeedia artiklit. Nelja aastaga on talgulisi olnud 79, mõni neist on osalenud mitmel aastal. Parimate väljavalimisel hindas žürii tehtud paranduste põhjendatust ja toimetatud artiklite mahtu. Tublisid keeletoimetajaid tunnustasid Eesti Keeletoimetajate Liit 2000 euroga, MTÜ Wikimedia Eesti 500 euroga ning kommunikatsioonibüroo Past ja Partnerid 250 euroga.
Talgud võitis Merily Šmidt (auhind 1000 eurot), teise koha pälvis Eve Sooneste (600 eurot) ja kolmanda Elisabeth Kaukonen (400 eurot). Kommunikatsioonibüroolt Past ja Partnerid sai tunnustusmüksu (250 eurot) neljanda koha pälvinud Terje Lusik. Parim uus tulija ja MTÜ Wikimedia Eesti auhinna (500 eurot) saaja oli Kaja Randam.
Merily Šmidt võitis keeletoimetamistalgud juba teist korda. Ta on lõpetanud Tartu Ülikoolis eesti ja soome-ugri keeleteaduse magistriõpingud ning oma sõnul ongi teda keeletoimetamises enim arendanud ülikooli juhendajad ja õppejõud. „Auhinnale aitab lähemale ka see, kui parandada huvipakkuvaid ja jõukohaseid artikleid,“ andis ta järgmistele talgulistele vihje.
Neljanda koha preemia, kommunikatsioonibüroo Past ja Partnerid tunnustusmüks, anti välja esimest korda. „Kommunikatsioonieksperdina hindan Vikipeedia kogukonna tööd. Nüüdseks on Vikipeediast saanud tunnustatud infoallikas ja sageli ka võti sügavamate teadmiste juurde. See aga tähendab nähtamatut toimetajate meeskonda. Vikipeedia on osa Eesti tänapäevasest kultuurist – kvaliteetne ja arenev osa,“ rääkis kommunikatsioonibüroo juht Aune Past. „Need inimesed, kes maailma eestikeelsena lahti seletavad, ja teised, kes Eestit maailmale tutvustavad, on tunnustamist väärt,“ lisas ta.
Keeletoimetamistalgute žüriisse kuulusid Ann Siiman Tartu Ülikoolist, Külli Pärtel Eesti Keeletoimetajate Liidust, Sirli Zupping Haridus- ja Teadusministeeriumist, Helin Kask Tallinna Ülikoolist ning Käbi Laan MTÜ-st Wikimedia Eesti.
Talguid korraldasid Eesti Keeletoimetajate Liit, Tartu Ülikool ja MTÜ Wikimedia Eesti, toetas Haridus- ja Teadusministeerium.
Viinistul avatakse Eduard Wiiralti loomingu uuenenud väljapanek
Wiiralti-saal Viinistul
Sel pühapäeval avab Viinistu kunstimuuseum Eduard Wiiralti saalis uuendatud väljapaneku, mis annab ülevaate Wiiralti kui ühe sügavmõttelisema ja peenetundelisema eesti kunstniku loometeest ja šedöövritest. Viinistu kunstimuuseumis asub suurim ja mitmekesisem Wiiralti teoste erakollektsioon, mis hõlmab enam kui 200 teost kunstniku Pariisi-perioodist, sõja ajal ja järel loodust.
Eduard Wiiralti (1898 – 1954) kunsti sisusügavus, ere stiil ja tehniline meisterlikkus on olnud eesti graafika arengu oluliseks mõjutajaks alates 1930. aastatest. Tema loominguline pärand hõlmab peale 400 gravüüri sadu monotüüpiaid, tuhandeid joonistusi ja visandeid, lisaks maale ja skulptuure.
Wiiralti loomingu päralt on juba varem olnud üks Viinistu Kunstimuuseumi saalidest, millele on seoses muuseumi ekspositsiooni ümberkorraldamisega antud nüüd uus ilme ja mis keskendub autori teoste paremikule vastavalt kogus esindatud loomeperioodidele. Väljapaneku kuraatori, põhjalikult Wiiralti loomingut uurinud Eesti Kunstimuuseumi teadur Mai Levini sõnul on erakogus eriti hästiesindatud esimene ja teine Pariisi-periood, aastad Eestis ja Rootsis ning viimane loomejärk Pariisis. Kogu väljapanek on kujundatud lähtuvalt Wiiralti enda poolt kunagi kirja pandust ehk vormistatud lihtsalt, mis võimaldab töid ka lähedalt vaadata. Nii on tollele ajale tüüpilist väikeseformaadilist graafikat hõlbus uurida ka noorematel külastajatel, kellele on suunatud muuseumi värske haridusprogramm.
Viinistu kunstimuuseumi omanik Jaan Manitski selgitab aga Wiiralti väljapaneku loomise tagamaid järgmiselt: „2005. aastal etendus Viinistul Mart Kivastiku näidend „Põrgu Wärk”. Selleks, et saada seda õiget Wiiralti „feelingut“ sõitsime kõik koos Pariisi ja käisime mõned päevad tema jälgedes. Külastasime ateljeesid, galeriisid ja kohvikuid, kus ta tegi visandeid oma meistriteostele, kuni kalmistuni, kus ta siiani puhkab. See ettevõtmine andis mulle tõuke ja inspiratsiooni uurida, kuidas Wiiralt suurte raskuste kiuste saavutas maailmatasemel meisterlikkuse.“
Uuenenud väljapaneku „Edward Wiiralti tippteosed“ pidulik avamine toimub pühapäeval, 23. mail kl 15.00, väljapanekut tutvustab Mai Levin. Avamise avalöögina juhatab aga armastatud filmikunstnik Rein Raamat sisse enda omanäolise ekraaniteose „Põrgu”, mis tõstab esile tuntumaid Wiiralti teoseid „Kabaree“, „Põrgu“ ja „Jutlustaja“. Viimseid saab väljapanekul ka oma silmaga näha.
Väljapanek „Eduard Wiiralti tippteosed/Masterpieces of Eduard Wiiralt” Viinistu kunstimuuseumis (Ranna 1, Viinistu küla, Kuusalu vald, Harjumaa) on avatud K-P 11.00-18.00, sissepääs piletiga.
“Plats! väärikas kahanemine” avamist Veneetsias tähistab veebisaade
Sel nädalal avab oma uksed 17. Veneetsia arhitektuuribiennaal. Pandeemiast tulenevalt oleme otsustanud Eesti paviljoni näituse „avada vaikselt“ ja, nagu mitmed teised riigid, kutsuda Teid Veneetsia arhitektuuribiennaalile sügisel. Ajale kohaselt tähistame aga biennaali avamist veebisaatega, mis tutvustab kuue biennaalil osaleva riigi näituseid.
Veebisaade „SPACE ME UP: borderless living“ 21. mail
Reedel, 21. mail, kell 15.30 läheb eetrisse veebisaade “SPACE ME UP: borderless living“, mis toob arhitektuuripubliku ette kuue riigi – Eesti, Läti, Leedu, Šveitsi, Suurbritannia ja Soome – ekspositsioonide videotutvustused ja kuraatorite vestlusringi.
Kas 21. sajandi arhitekt on lisaks psühholoog, sotsioloog ja kosmoseteadlane? Milline on arhitekti roll ühise elamisruumi kujundamisel ning kuidas arhitektid saavad panustada üleilmsete kriiside lahendamisse. Lähtuvalt Hashim Sarkise kureeritud biennaali peateemast „How we will live together?” on arutelu keskmes inimene ja viisid, kuidas me saame koos elada.
Oma mõtteid arhitekti rolli teemadel jagavad paviljonide kuraatorid Jiri Tintera (Eesti), Jan Boelen (Leedu), Philip Tidwell (Soome), Manijeh Verghese ja Madeleine Kessler (Suurbritannia), Elīna Lībiete (Läti) ja Mounir Ayoub (Šveits). Vestlust modereerib Neeme Raud ja saate toimetas Merle Karro-Kalberg.
Saadet saab vaadata digiplatvormilt biennalepavilions.com, mis koondab infot rahvuspaviljonide näituste kohta ning kus saab osa avasündmustest ja vestlustest. Saadet saab platvormilt hiljem ka järelevaadata.
Nagu seadus kohustab, tegi valitsus järjekordse riigieelarve strateegia. Valitsuses, mida juhib Reformierakond, ei saagi teisiti, kui et karjamaale kõige nähtavamasse kohta aetakse hellitavalt Eelarve Tasakaaluks kutsutav püha lehm, kes võilillede puudusel peab toituma botaanikutele seni tundmatust taimest nimega kärbe. Kuigi kärpeseeme kukkus sel korral välja imetilluke ega taha eriti idaneda, on ta juba jõudnud tekitada palju kära.
Mõistagi võib sõnumeid orkestrite kaotamisest ja huvihariduse nülgimisest pidada valitsuse geniaalse suhtekorralduskava elementideks. Alguses ähvardatakse olla julm, aga juba enne sügist tuleb rahapäike jälle välja ja siis antakse hirmunutele ja kannatanutele rohkem, kui enne küsitud. See on siiski ebatõenäoline, pigem on tegu igakevadise eelarvemänguga, milles teineteisele kuuma kartulit pilluvad ametkondlik ja poliitiline võim. Kummalegi ei lähe eriti korda, mida tunnevad inimesed, kelle elukorraldust ja jalgealust nende sõnumitega hoolimatult kõigutatakse.
Kärpedraamal on sedapuhku siiski ka positiivne pool. Peaminister on sõnastanud probleemi: raske on tegutseda, kui raha on vähe. Raha on vähe riigil ja eelarves, aga mitte rahval. Pankade kinnitusel on inimeste hoiuste ja säästude hulk kogu kriisiaja vältel mühinal kasvanud. Aina tihedamalt ja häälekamalt nõuavad pangandusinimesed, sh keskpanga omad, analüütikud ja ettevõtjad, et ühiskond võtaks ette põhjaliku maksudebati. Ajakirjandus püüab seda omalt poolt ärgitada, kuid asi võtab vaevaliselt vedu, sest riigi poliitilis-parteilised juhid oma mullis mõtlevad maksudest kui millestki „ebapopulaarsest“, millest on parem vaikida. Seda hoolimata asjaolust, et erakondade põhi- ja valimisprogrammidesse on maksureformi lubadusi aastaid kirja pandud.
„Reformierakonna esimene samm on maksukaose lõpetamine ning lihtsa ja õiglase maksusüsteemi taastamine. [—] Seejärel kehtestab Reformierakond maksurahu, et valmistada ette analüüsidel põhinevad ümberkorraldused maksustamises, mis arvestavad muudatustega majanduses, ühiskonnas ja tööturul ning motiveerivad majanduskasvu ja elanike heaolu suurenemist.“ Nii on kirjas Reformierakonna valimisprogrammis, millega võideti 2019. aasta valimised.
Hea koalitsioonipartner Keskerakond (nemad on täitevvõimu juures järjepidevalt olnud juba üle nelja aasta) on oma programmis aastast 2018 veelgi uljam: „Valmistame ette maksureformi, lähtudes sotsiaalse õigluse tagamise ja ettevõtluse toetamise ning keskklassi tugevdamise eesmärgist.“ See lause oma vastuolulisuses väärib pulkadeks võtmist. Sotsiaalne õiglus tagatakse, kui võetakse rikastelt ja antakse vaestele. Ettevõtlust toetatakse, kui tehakse soodustusi rikastele vaeste ja keskmike arvelt. Keskklassi aga saab tugevdada, kui koorida nende kasuks ühtviisi nii rikkast kui ka vaesest servast. Kõike head korraga saab teha ainult poliitiku unenäos.
Aastad muudkui veerevad, aga analüüside alusel ette valmistatud maksureformist ei ole midagi kuulda peale katkematu jutu, et peaks arutama hakkama. Raske on arutelu alguse venimisele leida muid põhjusi kui teadmiste puudus, ideoloogilised dogmad ning ebapädevus juhtimise alal. Poliitikud näevad maksudes midagi olemuslikult ebapüha ja negatiivset. Tänu riigi maksuameti aastaid kestnud visale selgitustööle aga käsitleb suur osa elanikkonnast makse kui ühiskonnaelu loomulikku ja jäävat osa. Makse tasutakse nurisemata ning kuna maksukogumine on kõrgel tasemel automatiseeritud, ei tunne maksumaksjad ei palka saades ega seda raha poes kulutades pidevat torkivat valu kisendava ebaõigluse pärast, mida riik neile maksustamisega põhjustab. Ma ei tea kedagi, kes kassatšekil või arvel eraldi välja toodud käibemaksu osa pärast hambaid kiristaks või vannuks. Kui miski elanikke maksudega seoses üldse pahandab, siis kindlustunde puudumine, et avalik võim kogutud raha alati ka sihipäraselt ja tõhusalt kasutab.
Järgmine samm maksukuulekuse propageerimisel võikski olla maksude serveerimine elanikele kultuurinormi ja hüvena, isegi igapäevase õnnetunde allikana. Vähemasti Euroopa Liidu riikide hulgas valitseb tugev korrelatsioon üldise maksukoormuse suuruse ning elanike õnnetunde vahel. ELi keskmisest (62%) õnnelikumad ollakse üheteistkümnes riigis. ELi keskmisest üldisest maksukoormusest (40,2%) rohkem võetakse elanikelt makse kaheksas riigis. Neist seitsme riigi (Belgia, Austria, Soome, Taani, Prantsusmaa, Saksamaa ja Rootsi) elanikud on ka keskmisest õnnelikumad. Eesti on keskmisest tükk maad viletsam nii maksustamise (33,1%) kui ka õnnetunde (51%) osas. Järelikult peaks maksudebati alustuseks kontrollima hüpoteesi, et suure maksukoormuse ning elanike õnnetunde vahel on põhjuslik seos. Kui on, sünnib sellest ka paratamatu järeldus, et valitsus, kes takistab maksukoormuse suurendamist või soovib seda koguni vähendada, keelab ühiskonnale praegusest õnnelikumat elu.
Eesti kultuuris on maksud suhteliselt uus asi ja nende ajatu olemasoluga nõustumine nõuab veel ehk harjutamist. Kui inimestelt ilma konteksti pakkumata küsida, kas nad oleksid nõus maksukoormuse tõusuga, vastab esialgu jaatavalt vähemus, kuid siiski hoopis suurem hulk, kui annab hääli maksutõusu nõudvatele erakondadele. Pisut rahvaharidust juurde, pisut selgitustööd, et maksud ei ole mitte koormis ja kohustus, vaid nagu kodakondsus, keel ja kultuur ühiskonda (ja riiki) koos hoidev liim – ja vähemusest võib saada enamus. Ümberjaotamiseta ei käi elu ka loomariigi kultuuris, ehkki sebravindid, merisaarmad või kašelotid seda maksustamiseks ega maksukogujat-ümberjagajat riigiks ei nimeta (vt ka Mattias Turovski „Metsikuks kasvamine“, Sirp 23. IV 2021, nr 16).
Õigupoolest on maksumaksjate hulk protsendina elanikkonnast suurem kui kodanike, eesti keele rääkijate või kultuurielus osalejate oma. Eksitav on väita, et maksumaksjad on vaid need, kes tulu saavad, ning kõik muud on ülalpeetavad, kes makse ei maksa, vaid ainult kogutud maksuraha kulutavad. Kõik ei maksa tõesti üksikisiku tulumaksu, aga käibemaksu ja aktsiise, samuti mikroskoopilisi varamakse tasuvad peaaegu kõik eakad, kes poes käivad ja kel oma eluase. Samuti lapsed, olgu nende raha ise teenitud, kingituseks või taskurahaks saadud. Isegi paadialused viivad kokku mangutud õllerahast suure osa joonelt riigikassasse.
Seega on maksudel ühiskonna koospüsimise seisukohalt määrava tähtsusega roll. Solidaarsus, ühtekuuluvustunne, headus, empaatia … kõik need kaunid sõnad. Näed tänaval ranitsaga koolilast ja mõtled: „Näe, tänu minule saab ta tasuta koolis käia ja kauba peale kõhu sooja toitu täis.“ Kohtad möödasõitvat politseipatrulli ja rõõmustad: „Ei ole odavamat viisi kaitsta oma elu ja vara kui ülal pidada professionaalset sisejulgeoleku tagajat.“ Vaatad kunstiteoseid koduseintel või kohalike autorite teostest pungil raamaturiiuleid ning mõtled heldimusega viina- ja tubakaraha jaotavale kultuurkapitalile. Kuuldes hääli, et hariduse, teaduse, turvalisuse, tervishoiu või hoolekande jaoks ei jätku raha ja see teeb paljud õnnetuks, tekib paratamatult tunne, et tahaks rohkem maksta – aga ei võeta.
Mitte kuidagi ei mahu sellesse valemisse rahandusminister Keit Pentus-Rosimannuse deklaratsioon Postimehes: „Valitsuse lähiaastate siht on maksukoormuse vähenemine. [—] Valitsuses on kokku lepitud, et hoiame sel eesmärgil maksurahu ehk varasemate valitsuste maksuotsuseid ei muuda.“ Sama hästi võinuks otsesõnu öelda, et valitsuses on kokku lepitud röövida elanikelt veel aastateks võimalus olla praegusest õnnelikum. Ja lisada, et kõik need rahvusvahelised organisatsioonid, kuhu Eesti uhkusega kuulub ja kelle eksperdid mitte ainult ei soovita, vaid lausa nõuavad muutusi Eesti maksusüsteemis, koosnevad asjatundmatutest tainapeadest, kes ei mõista Eesti erilisust (ehk seadustatud õnnevargust) ning siinse vabaturu kõikvõimsust (selle mõõdud ei anna küll kuidagi turgu välja). Maksudebati alustuseks oleks asi seegi.
August tundub Eesti filmifestivalimaastikul tulevat väga tihe. Traditsiooniliselt toimub augusti alguses, 2. kuni 7. augustini, Tartu armastusfilmide festival „Tartuff“. Nüüd leiame augustist ka teist korda oma toimumisaega edasi nihutanud HÕFFi ehk Haapsalu õudusfilmide festivali, mis leiab aset 13. kuni 15. augustini. Kohe HÕFFi järel on toimuma planeeritud üks uus algatus, mille mõte, tõsi, on olnud õhus juba mõnda aega. 18. kuni 21. augustini on Tallinnas võimalik osa saada verivärskest animafilmide festivalist „Animist“.
Sellest, mis loom see on ja kuidas ta täpselt ellu kutsutakse, räägivad festivali tegevjuht Mari Kivi ja kunstiline juht Priit Tender.
Kellena te tegutsete tavaelus?
Tender: Mina olen eesti animafilmitegija ja EKA animatsiooniosakonna juht.
Kivi: Olen kunstiakadeemia animaosakonna projektide koordinaator.
Kas meeskonnas on püsivalt veel keegi?
Tender: Meie oleme asutajaliikmed, aga programmi juures on abiks veel Kamila Kučíková, kes on ka EKA lektor, slovakk, aga elab siin juba aastaid. Ja Katrin Tegova, kes teeb meile PRi, ning Sander Joon aitab visuaale kujundada.
Kust selle festivali mõte alguse sai?
Tender: Ma nägin mingis mõttes head võimalust seoses kunstiakadeemiaga, kuna seal on ka päris korralik kinosaal, tore sisehoov ja saab teha festivali just enne seda, kui koolitöö algab, augusti lõpus. Tundus kuidagi ahvatlev väljakutse olevat. Seda enam, et need ruumid on meil käes, saab näidata filme ja tegevust ka laiendada. See on hea baas, millelt on mugav festivali alustada, sest kui peaks hakkama kõike ise üürima ja kõige eest maksma, siis oleks vist väga keeruline.
Animafestival „Animist“ otsib animatsiooni seost teiste valdkondadega. Pildil korraldajad Priit Tender ja Mari Kivi.
Priit, festivali korraldamine pole sulle võõras asi. Kuidas „Animistini“ jõudsid?
Tender: Festivalidel olen ju üle maailma filmitegijana käinud aastakümneid. Tunnen paljusid nende juhte ja muid inimesi. PÖFFi all tegin kaks aastat animafilmide alafestivali „Animated Dreams“. Õigemini küll, korraldasin „Animated Dreamsi“ lepinguga selle järglast „PÖFF Shortsi“, milleks see muudeti. Animatsioon on seega eraldi festivalina praegu PÖFFi alt kadunud, mis aga ongi tegelikult hea, sest animafilmidel peaks olema ikka päris oma festival. Suure festivali raames toimuvana upub see muu materjali sekka ära ega saa tegelikult areneda. Küll aga võiks animatsioon areneda näiteks „Animistil“, ja kaasata nii kujutavat kunsti, kaasaegseid tehnoloogiaid kui kõike muud. Selline erialafestival puudub praegu kindlasti Eesti kultuuripildis.
Prantsusmaalgi näiteks oli Cannes’is alguses ka animatsioon, aga 1960. aastal tehti eraldi animafestival Annecys samadel põhjustel – ei mahutud enam ühel hetkel suure festivali alla ära. Annecys on see nüüdseks arenenud tohutult suureks animatsiooni erialafestivaliks. See on normaalne areng, ja nii peakski juhtuma. Eesti on küll muidugi palju väiksem.
Usun ka, et eriti meie keerulistel pandeemia-aegadel muutub üha olulisemaks festival kui selline. See on ikkagi rituaal, kus inimesed tulevad kokku. Ei piisa vaid linastustest, sinna peavad tulema ka inimesed, filmitegijad – see peab olema elus asi. Tänapäeval võivad ju kõik näidata, näha ja jagada filme internetis, aga oleks siiski vaja luua reaalne kohtumispaik. Olen isolatsiooniajal olnud ka ühe festivali online-žüriis ja tuleb tunnistada, et väga ikka ei viitsi – see on rohkem nagu töö. Kohtud läbi neti mõne uue ja huvitava inimesega, aga ei saa nagu suhelda. Koos olles tekib mingi normaalne sotsiaalne keskkond.
Kivi: See on ka meie eesmärk: „Animist“ võiks olla valdkonna kokkusaamiskoht. Festival on konkreetne kese, nii et inimeste omavaheline suhtlus ei pea piirduma kinosaalis üksteise kõrval istumisega. „PÖFF Shortsil“ näiteks sellist keset ei ole. Kunstiakadeemia toimiks sellise keskusena väga hästi.
Kas olete arvestanud ka võimalusega, et augustis on jälle kõik kinni?
Tender: Augustis ei ole kõik kinni. (Naerab.)
Kivi: Apollo TV voogedastuskeskkonnas on osa festivalist vaadatav ka internetis. Seal näidatakse festivali eel rahvusvahelist lühianimavalikut ja festivali ajal enamikku festivali programme.
Augustis on ka „Tartuff“ ja HÕFF. Kas teile see muret ei tee?
Tender: Mitte eriti, sest tundub, et publik pole sama, ja kõik kolm toimuvad ka eri linnades. Loodame sellele, et kuigi maailm läheb nüüd rohkem lahti, siis inimesed ehk veel ei julge kohe mingeid reise hakata planeerima.
Kivi: Meie ajastus on tingitud sellest, et EKAs algab kool nädal hiljem. Seega saavad siinsed tudengid ning välistudengid tulla üks nädal varem ja festivalil osaleda. Kui me tõstaksime ürituse suve keskele, siis oleks meil oma maja rahvast keerulisem festivalile saada.
Kas EKA tudeng toetab festivali ka piletiostuga?
Kivi: Meil on EKAga selline leping, et töötajad ja tudengid saavad EKA majas toimuvatele linastustele tasuta.
Kui suur see EKA saal siis on? Kas linnarahvas üldse löögile pääseb?
Tender: 180 kohta vist.
Kivi: Meil on praegu planeeritud nii, et võistlusprogrammid tulevad esilinastamisele Kai kunstikeskuses, kus on umbes saja kohaga saal, ja EKAs on korduslinastused. Pakume iga programmi näha kaks korda just selle arvestusega, et EKAs on tudengid ka. Piletiga siiski on saali siseneda eesõigus ja tudengid tasuta pärast seda. Pigem peab vaatama, mis siis saab, kui augustis kehtib 50% kinosaali täitumuse nõue. Praegu teeme vaatajaprognoose selle arvestusega.
Tender: August on ka selline aeg, kui inimesed saavad vabas õhus olla, nii et olemine väljaspool kinosaali on kindlasti lubatud. Ausalt öelda kipuvad Eestis festivalid pigem sellised talvised olema.
Kas teil on ka välilinastusi planeeritud?
Kivi: On küll. Me tahtsime algul EKAsse katusekino teha, aga nüüd läksid plaanid nii, et teeme filmimuuseumiga koostöös seal ühel õhtul oma linastuse. Ekraan pannakse filmimuuseumi katusele ja publik on treppidel. 20. augustil on siis seal plaanis n-ö vabariigi programm. Me veel ei tea, mida me seal täpselt näitame, aga selle seansi pealkiri on „Joon on vaba“.
Milline „Animisti“ filmiprogramm üldse on? Kuhu te paigutute?
Tender: Meil on rahvusvaheline võistlusprogramm, mis on kokku pandud meile saadetud filmidest. Ma arvan, et „Animisti“ teeb maailmas eriliseks teemaprogramm või fookusprogramm, mis on festivalidel tavaliselt seotud mingi riigiga, näiteks Prantsuse, Hiina, Suurbritannia fookus, kuid meie teeme pigem sellise valdkonnafookuse. Tänavune teema on „Animatsioon kohtub antropoloogiaga“. Kutsume külla antropolooge, meie partneriks on Tallinna ülikooli dotsent Carlo A. Cubero, kelle kaudu on tulemas Manchesteri ülikooli professor Andrew Irving. See programm on veel täpsustamisel, aga me üritame välja selgitada, milline on siis nende kahe valdkonna ühisosa ja millised võiksid olla võimalikud koostöösuunad. Animatsioon võiks teise valdkonnaga kokkupuutes süveneda või mingi mõõtme juurde saada ning leida mõne sisendi, mida sellel varem olnud ei ole. Niipalju kui ma selle kohta olen tagasisidet saanud, siis pole maailmas selliseid asju seni tehtud. Mõneti ainulaadne ettevõtmine.
Viimasel ajal on antropoloogias üsna arenenud graafiline etnograafia. Sisuliselt, inimesed joonistavad koomikseid, aga antropoloogilises võtmes. Avaldatakse koomiksiraamatuid, mis on tegelikult ülikooli erialatudengite lõputööd. Selles vallas on areng päris huvitav: kui kunagi oli klassikalises antropoloogias kõige kirjeldamiseks ainult sõna, siis hiljem hakkasid lisanduma fotod ja toimus pildiline pööre. Nüüd on asi jõudnud sinnamaani, et iga joonistus mõnest inimesest, objektist või keskkonnast on ikkagi tõsiseltvõetav etnograafiline teaduslik materjal. Arengusuunad on päris huvitavad ja tulevad animatsioonile lähemale. Animeeritud dokumentaalfilmis on aeg-ajalt animatsiooni kasutatud, aga mingil kindlal põhjusel. Näiteks identiteedi varjamine: inimest ei saa näidata, kuna ta räägib midagi ennast või kedagi teist kompromiteerivat ja paljastused muudaksid ta elu. Kokkupuutepunkte on mitmeid.
Ka animaatori fantaasia on antropoloogile huvitav uurimismaterjal, sest käsitletakse ju ikkagi inimest ja mingeid loomeprotsesse. Ja eks me siin festivalil plaanimegi uurida just loomeprotsessi kui sellist.
Kas näete „Animisti“ seega ka keskmisest akadeemilisema filmifestivalina?
Tender: See erifookuse osa on ehk tõesti akadeemilisem, kuigi mitte nii tõsine või teaduslik. Aga see võiks olla konks, mis veaks siia rahvusvahelisi filmitegijaid, sest paljud on selle vastu huvi tundnud ja see teeks festivali neile piisavalt eriliseks või omanäoliseks, et siia tulla. Filme oleme me kõik näinud, ja palju, aga kui on plaanis arutelud teise valdkonna tippspetsialistidega, siis see huvitab kõiki.
Valdkond võib aastast aastasse vahetuda, aga on vägagi võimalik, et kuna antropoloogia on niivõrd lai valdkond, siis on festival sellega kuidagi seotud ka järgmistel kordadel.
Millised üritused te siis olete selle fookusteemaga seoses planeerinud?
Tender: Kui ta tulla nüüd saab, siis professor Irving teeb tõenäoliselt ühe töötoa animatsiooni- ja antropoloogiatudengitele. See toimub enne festivali, kuid seda presenteeritakse festivali ajal. Ilmselt on kavas ka üks avalik loeng. Ja samuti on plaanis kaasata animafilmitegijad, kes räägivad oma loomeprotsessist, ja neid intervjueerivad antropoloogid. Antropoloogid analüüsivad ja kommenteerivad animadokke, tuues sinna juurde välitööaspekti.
Mainisite rahvusvahelist võistlusprogrammi. Kas „Animistil“ on peale selle veel võistluskategooriaid?
Kivi: Võistlusprogramm on üks, näidatakse segamini nii tudengite kui ka professionaalide filme, ja välja antakse nii võistluse peapreemia kui ka eraldi auhind parimale tudengifilmile.
Mõlemad auhinnad annab välja sama rahvusvaheline žürii.
Kuidas nende rahvusvaheliste külalistega üldse on praegusel keerulisel ajal?
Tender: Kutsume, aga vot ei tea, kas tulevad.
Kivi: Nendega, kes peaksid tulema esinema ja osalema, on juba räägitud. Enamik on juba vaktsineeritud. Ja kui juuniks selgub võistlusprogramm, hakkame kutsuma filmitegijaid.
Kui teil on eesmärk olla Eestis animasektori kohtumispaik, siis kuidas on „Animisti“ projekt animaringkonnas vastu võetud?
Kivi: Positiivselt. Niipalju kui me omavahel kohtume ja suhtleme, on kõik arvamusel, et oli ka aeg, et meil oleks oma festival. „Animated Dreamsi“ ärakadumine tekitas valdkonnas ikka teatud nukrust. Pole olnud oma kohta. Suur animamaa, tuntud ja tunnustatud, aga kohapeal seda ei propageerita.
Tender: See selle festivali mõte ju ongi, et Eesti enda animatsiooni siin festivali toel promoda, samuti tuua inimesi väljastpoolt, et luua suhteid ja sidemeid sektorisiseselt.
Kivi: Et ka Eesti publik näeks meie oma filme – ja ka maailma paremikku.
Kuidas jääb nende kunagiste legendaarsete Eesti uute animafilmide esilinastusseanssidega, mis „Animated Dreamsil“ igal aastal väga populaarsed olid?
Tender: Selle me võtame enda peale: avame festivali Sõpruse kinos Eesti uute animafilmide esilinastusega. Meil on konkreetne plaan need linastused taaselustada – ja sellist asja ei tehta tõesti mitte kuskil mujal maailmas.
Kivi: Esilinastuse järel on plaan saata osa „Animisti“ programmist Eesti ringreisile, eriüritustena, koos kohtumistega tegijatega, et need filmid näeks ära ka muu Eesti publik.
Kust on tulnud festivali pealkiri „Animist“ ja mida see teile tähendab?
Tender: Selle üle oli pikki keskustelusid, sest väga keeruline on tänapäeval leida midagi, mida poleks juba kasutatud.
Kivi: Igasugused „animad“ ja „animed“ on juba olemas, aga „Animist“ võiks kuidagi viidata seotusele teiste valdkondadega.
Tender: Et ei oleks üksnes animatsiooniga seotud, kuna meil tuleb juurde ka antropoloogia, kunst ja ehk ka elav muusika ja muu. Näeme „Animisti“ ka kui laiemat kultuurifestivali.
Kivi: Festival toimub EKAs ja seal ei õpetata ju ainult animatsiooni. EKA galeriis avatakse festivali ajal ka kunstinäitus, kus tutvustatakse animatsiooni kui kaasaegse kunsti vormi.
Tender: Hollandlane Gerben Schermer, endine Hollandi animatsioonifestivali juht, kureerib sealse animatsioonikunstinäituse, kuhu tulevad animatsioonikunstnike objektid ja projektsioonid.
Kivi: Enamasti uued teosed kuuelt kunstnikult. Tuleb ka näitust tutvustav linastus, mõned kunstnikud peaksid ka siia tulema.
Tender: Ja erandlikult näitame ka üht täispikka dokumentaalfilmi „Veelkõnd“*,mis räägib kunstnik Christost ja mille on teinud mu hea sõber Andrei Paunov, kelle me ilmselt kutsume ka žüriisse. Filmis vaadeldakse loomeprotsessi ja räägitakse kunstiteose loomisest, nii et see läheb „Animisti“ fookusega kokku.
Kus maal te kolm kuud enne festivali korraldamise järjega olete?
Kivi: Sujub hästi, põhiline, et meeskond on koos.Raha on alati napilt, aga alustasime just ka oma Hooandja kampaaniaga, mis käib veel umbes kuu aega. Loodame ka sealtkaudu toetust saada.
Tender: Ehk on inimestel veel vähe usku, et ühel hetkel tõesti hakkavad asjad toimuma. Ma ise arvan, et nüüd läheb see väga kiiresti ja „Animist“ satub pandeemiajärgse buumi ajale.
Kui ütlete, et „Animist“ võiks olla Eesti animasektori ühendaja, kas loodate lepitada ka järjekindlalt vinduvat vastasseisu nn autorifilmitegijate ja kommertslikumate pikkade filmide tegijate vahel? Võiks see olla üks teie festivali roll?
Kivi: Meil on pigem head suhted kõigiga ja festivalist on nad kõik huvitatud. Minule on see vastasseis minevik. Meil on festivali ajal plaanis ka väliskülalistele rattatuur Eesti stuudiotes. Selle käigus käime läbi igasugused stuudiod: Nukufilm, Joonisfilm, A Film, BOP.
Te näete oma festivali küll Tallinna üritusena, aga ka piirkonnafestivalina?
Tender: Jah, minu nägemuses peaks sellest saama n-ö Põhja-Tallinna festival. Siin on mitmeid linastuspaiku, klubisid ja kohti, kellega koostööd teha. Võib-olla on meie festivali publikule just atraktiivsemad sellised natuke teistsugused kohad.
Kivi: Paljud on Tallinnas käinud, aga pole jõudnud kaugemale vanalinnast või tavaliselt esinduslikumaks peetud kesklinnast. Palju on uusi võimalusi. Esialgu alustame EKAst ja Kai kunstikeskusest ja siis vaatame, kas saab laieneda.
Kas plaanite kuidagi ka lapsed kaasata?
Kivi: Jaa, lastele on meil eraldi filmiprogramm ja plastiliinianimatsiooni töötuba, mida juhivad filmitegijad Sergei Kibus ja Pärtel Tall. Ühel päeval tehakse plastiliinianimatsiooni ja järgmisel päeval linastuvad laste tehtud tööd enne lasteprogrammi seanssi, jagatakse auhindu ja tutvustatakse tegijaid. Lasteprogrammis oleme samuti järginud teemafookust.
Nii et kokkuvõttes on „Animisti“ õigem nimetada pigem laiemalt animafestivaliks kui animafilmifestivaliks?
Tender: Jah, sest kui järele mõelda: ehk ei olegi animatsiooni kui sellise tutvustamiseks kõige parem väljund filmifestival, sest animatsioonil on suurem seos kunsti, performance’i või selliste valdkondadega, mis ei piirdu lihtsalt näiteks täispika mängufilmiga. Ja nende eri valdkondade huvi animatsiooni vastu võib vägagi varieeruda. Huvid on väga erinevad ja mõned huvid lähevad meist ka täiesti mööda, nii et pigem laieneks kuskile mujale.
Animatsiooni haarmed ulatuvad ju igale poole. Suured Ameerika kassahitid on ju suures osas kõik animafilmid. Animatsiooni üks ots on kassafilmide eriefektides, teine kujutavas kunstis, galeriikunstis … „Animist“ võiks olla selline kese, mis hõlmab ka igasugused perifeersed alad.
Alustuseks1 nendin, et mõiste „kunst“ all pean silmas loomingulist spektrit kõige laiemas mõttes, nii muusikat, teatrit, kirjandust kui ka visuaalseid kunste. Papa Marx pidas inimühiskonna aluseks tootlikke jõude ja majandussuhteid, kultuur oli n-ö pealisehitis. Sama meelt on ka liberaalne kapitalism. Lääne kultuuriruumis laialt levinud hoiaku kohaselt on kunst luksuskaup, perifeerne meelelahutus, jõudeaja täiteks mõeldud trall.
Kui üritada ettevõtjaportaalis registreerida loomeettevõtet, siis tuleb rahvusvaheliselt ühtlustatud tegevusalade klassifikaatoris määrata oma ettevõtte tegevusala. Meiesugustele on seal ette nähtud jaotus R90: kunst, meelelahutus ja vaba aeg. See hõlmab – tsiteerin – elanikkonna kultuuriliste ja meelelahutuslike huvide ning vaba aja veetmisega seotud tegevusi, k.a lavakunst, muuseumide tegevus, hasartmängud, sporditegevus jm vaba aja tegevused. Sealjuures mõõdetakse kunsti edukust tarbijaskonna hulga ja läbimüügi näitajate ehk tiraaži, piletitulu, edetabelite või oksjonihinna alusel.
Niisugune näeb välja tehnobürokraatliku kapitalismi lineaarne mõtlemine – primitiivne ja ühesuunaline, nagu Poligrafist Poligrafistovitš Šarikovil. Loomulikult on kunstis segmente, mille puhul on põhjust rääkida ka meelelahutuslikust aspektist, aga see on kultuuris kõrvalise tähtsusega. Näiteks internetiporno, kasiino või joomarlus lahutavad meelt veelgi paremini kui Broadway muusikalid ning müüginäitajad on neil sedavõrd mäekõrguselt suuremad, et ainuüksi mõni protsent hasartmängu- ja alkoholiaktsiisist jaksab Eestis ülal pidada kogu kaunite kunstide valdkonda. Praegu aga ei räägi ma meelelahutustööstusest, vaid kunstist.
***
Kunsti roll inimliigi tekkes ja arengus on keskne ja fundamentaalne. See – uue operatsioonisüsteemi leiutamine – on inimkonna ajaloos üks rabavamaid tehnoloogilisi hüppeid, mis leidis aset umbes 40000 kuni 50000 aastat tagasi.
Esimene uut tüüpi operatsioonisüsteem leiutati suurusjärgu võrra varem, võib-olla pool miljonit aastat tagasi, keegi ei tea täpselt, millal, ja pole vähimatki võimalust seda välja selgitada. Uut tüüpi operatsioonisüsteemiks (kasutan küberneetilist sõnavara teadlikult) oli keel. Keele leiutamine oli pöördelise tähtsusega innovatsioon kogu biosfääri evolutsioonis, võib öelda, et keele leiutamine tähistas uut tüüpi eluvormi teket ja see osutus suurele osale biosfääri osalistest hiljem saatuslikuks.
Keel andis inimliigile võimaluse jagada üksikindiviidi kogemusi terve kogukonnaga, anda kogemusi edasi põlvest põlve, koordineerida ühistegevust, omavahel võrgustuda, mõtteid vahetada ning – mis kõige tähtsam – mõtelda ja tunnetada hoopis teistsugusel viisil kui biosfääri eluvormidel seni tavaks oli olnud.
Rahvusvaheline konverentsisari „Biotoopia“ toob augustis kokku bioloogid, kunstnikud ja posthumanistlikud filosoofid, et üheskoos mõtelda toimivatest tulevikuväljavaadetest. „Biotoopiast“ saab lugeda ka lk 36 ja 37.
Kunsti leiutamine oli uue keelelise operatsioonisüsteemi esimene radikaalne upgrade ja see on ajaliselt juba võrdlemisi täpselt piiritletav. Vanim leitud mammutiluust vile dateeritakse vanemaks kui 40 000 aastat, samast ajajärgust pärinevad ka esimesed koopamaalid ja luust skulptuurid. Kui kujutate ette, kui keeruline on kivist tööriistadega valmistada mammutiluust vilepilli, ja võtate teadmiseks, et esimesed luust ahingud ja õngekonksud jõudsid inimese tööriistakasti 25 000 aastat hiljem kui vilepill ja kujukesed, siis saate aru, kumb on inimarengu tarvis primaarne, kas kunst või majandus. Koobastes, kust on leitud nii vilepillid, kujukesed kui ka koopamaalid, leidsid aset väga tähtsad rituaalsed ja maagilised toimingud.
Kui keel tegi inimestele võimalikuks kogemuste jagamise ja võrgustumise, siis kunst andis võimaluse jagada ja edasi kanda neidki kogemusi, mis seovad meid kõigi teiste eluvormide ja ilmaruumiga. Kunst pole mitte ainult teistsugune kommunikatsioon, vaid andis ka võimaluse teisiti mõelda nendest kogemustest, millest otsesõnu rääkida ei saa.
Mammutivilest on valmistatud faksiimilekoopia ning väärib märkimist, et see oli häälestatud samasse helisüsteemi, mida kasutatakse ka tänapäeval. Harmoonilised akordid, rõhutan veel kord, ei ole meelelahutus. Harmoonilised akordid ja visuaalsed koodid on raketikütus, mis lükkasid tsivilisatsiooni arengu liikvele: need aitasid käsitleda üle mõistuse käivaid probleeme ning leida ellujäämiseks uusi ja ootamatuid lahendusi. Kunsti mitmekihiline kodeeritus hüppab üle keele ja tekitab paradoksaalseid tähendusvälju, mis laseb mõelda asjadele, mida pole olemas enne, kui nende peale mõeldakse. Kunst laseb vaadata vanu ja tuttavaid vaateid hoopis uute nurkade alt. Kunstiline tekst on katsepolügoon, mis laseb katsetada olemise ja mõtlemise viise, mille järeleproovimine reaalsuses võiks olla liiga riskantne. Siiski, mitte lihtsalt katsetada: kunst on modelleeriv superstruktuur, mille abil ellu kutsuda ka mõeldamatuid maailmu. Ta on maagiline praktika, mis suudab reaalseid maailmu tekitada ja teisendada.
Kuidas maailma muutmise nõidus täpselt käib, võib uurida Juri Lotmani raamatust „Kunstilise teksti struktuur“2, väga soojalt soovitan. Igatahes oli just mammutivile see puhkpill, mille helide saatel muudeti inimeste maailm täiesti enneolematuks. Kunstiline operatsioonisüsteem programmeeris inimese ümber selliseks olendiks, kes oskas leiutada ahingu ja õngekonksud, tekstiili, keraamika ja maaviljeluse. Viimase 15 000 aastaga on aga inimkond jõudnud korilusest antropotseeni ning nüüd on peenike pihus. Me oleme pigis, sõna kõige otsesemas mõttes – maa põleb me jalge all –, oleme biosfääri enese vastu üles keeranud.
***
Umbes Kalju Komissarovi eluajal hakkas inimkond tajuma aina tihenevat ohtu. Paljudele hakkas tunduma, et elame maailmalõpu-järgses maailmas, sest senine maailm on vahepeal märkamatult otsa saanud – ta lihtsalt ei ole enam võimalik ega püsi püsti. 1991. aastal New Yorgis õppides ostsin kirjastuse Semiotexte raamatu „Tagasivaade maailma lõpule“ („Looking Back on the end of the world“), kus Baudrillard, Virilio ja teised selle äratundmise üle pead murravad. Siis hakkasin minagi aru saama, et elame hiigelsuure koma ajal, kui endist maailma enam ja uut maailma veel ei ole, et peame omale täiesti uue maailma välja mõtlema. See oli juubeldav ja hirmuäratav äratundmine. Nagu esimese joomingu järgne räme oksendusfaas.
Mina ei teadnud siis uute maailmade loomiseks paremat tööriista kui kunst. Sealtpeale hakkas mu kunstnikutöö radikaliseeruma. Olin kolmekümneaastane, kui uudishimulikust humanitaarlogardist sai pühendunud katselendur.
Kunst on põnev ja keeruline ruum, seal on lõputult tasandeid ja suundumusi, seda võib klassifitseerida kuidas tahes ning jaotada mis tahes polaarsusteks. Kunst võtab vastu mis tahes definitsiooni ja muutub samal hetkel millekski muuks. Muutmine ja muutumine on kunstiruumi yin ja yang – mitte vastandid, vaid sama hommiku äärmised silmapiirid.
***
Titaan Iapetusel oli kaks poega, titaanid Prometheus ja Epimetheus. Prometheus mõtles ettepoole, Epimetheus tagantjärele.
Prometheus oli see, kes jumalatelt tule varastas ja inimestele tõi, aga Epimetheuse tagantjäreletarkust ei maksa halvustada, ilma tahavaatepeeglita on autotki raske juhtida. Prometheus ja Epimetheus on vennad, sama liigutuse eri faasid.
Kunstiruumi, õieti kogu inimkultuuri võib pehme kontuuriga pooleks jaotada:
* prometheuslikuks ja epimetheuslikuks
* ettepoole ja tahapoole vaatavaks
* loovaks ja lammutavaks
* avangardseks ja retrospektiivseks.
Mõlemad on asendamatud, teineteisesse armunud, aga enamasti ei tegutse koos, vaid võtavad initsiatiivi erisugustes olukordades ja eri ajastutel. Mina astusin kunstiellu epimetheuslikul ajastul, mida kutsuti postmodernismiks.
Postmodernism oli täis tülpinud raevu ja mineviku nostalgilist dekonstruktsiooni. See tähendas küünilist ühiskonnakriitikat ja kõigi perspektiivide venitamist vastu ülima absurdi vahtimist. Algul olin ma sellest tahavaatepeegli väänamise hasardist õige lummatud, aga mida aeg edasi, seda vähem pakub ühiskonnakriitiline kunst mulle huvi. Kapitalismi paljastamine niisugusel hetkel, kui tema tekitatud maailm on juba koomas, mõjub ju koomiliselt. See on sõjakate kostüümidega nostalgiline retroretk, padjasõda surivoodil ja laiba näägutamine.
Tagasivaatav ja näägutav epimetheuslik kultuuritüüp sobib heaoluaegadele päris hästi, aga praegune ajastu on postapokalüptiline. Mul pole aimugi, millal täpselt see endine maailm lõppes, asjad ei juhtu ühe pauguga. Isegi Suur Pauk kestab tänase päevani. Maailmad ka lõppevad aeglaselt, agooniliselt vappudes ühest komakohast teise komakohani. Minu eluajal on selliseid komakohti päris palju olnud. Üks oli kindlasti 11. september, kaksiktornide kokkuvarisemine, millega apokalüptilisest müüdist sai reaalsus – globaalne meelelahutuslik vaatemäng, ülev hüperobjekt, mille mastaape me sellega silmitsi seistes aduda ei suutnud.
Üks komakoht on kahtlemata praegu. Mikroskoopilisusele vaatamata on viirus täiesti hoomamatu dimensiooniga hüperobjekt. Pandeemia on kataklüsmiline vektor, mis paiskab tsivilisatsiooni võimalikud liikumissuunad mis tahes ennustatavuse markeritest kaugele eemale – kategoorilise ennustamatuse väljale. Eelmisel kevadel jõudsimegi kaardistamata territooriumile, õigemini, lõpuks ometi tundsime iseendid ära kaardistamata territooriumina. Kaardistamatus ei ole tegelikult halb asend, aga selles asendis on vaja Prometheuseid.
Senise lõkke ümber meil enam istekohta ei ole, peame jumalate käest uue tule saama. Ilmselt pole teist korda mõtet vargile minna, nüüd me juba teame – aitäh Epimetheusele –, millega selline vargus lõpeb. Jumalad on pika vihaga, biosfäär nügib meid resoluutselt koomale ja nii ongi õige. Uus tuli tuleb saada läbirääkimiste teel oma tegudega usaldust võites, niimoodi, et kõik biosfääri eluvormid meie olemasolemisest mõnu tunneksid ja tahaksid meid oma kaaslaseks. Kuidas aga taastada erootiline kontakt biosfääriga, hüperobjektiga, keda sa oled tuhandeid aastaid vägistada püüdnud? Kuidas kallistada mahasalatud paradokse? Kuidas ameleda määramatusega ja kõike otsast alata?
Selle võrrandi lahendamisel meil enam Epimetheusest abi ei ole. Tahavaatepeeglist paistab ainult meie perevägivald, mis ongi meid praegusesse tupikusse toonud. Me peame olemasolemiseks leidma täiesti uutmoodi viisi:
* palju moodsama kunsti
* teistsuguse uudishimuga teaduse
* erisuguste tunnetusviiside ökoloogia.
Meil on vaja teistsugust naudingute käsitlust, kategoorilist biosfäärset polüamooriat, mis võtaks arvesse ja armastaks kõiki partnereid. Selle eesmärgiga sai kutsutud ellu rahvusvaheline konverentsisari „Biotoopia“, mis toob augustis kokku bioloogid, kunstnikud ja posthumanistlikud filosoofid, et üheskoos mõtelda toimivatest tulevikuväljavaadetest.
Globaalse armastuse totalisaator on meie ellujäämise ainuke šanss. Teistsugust elu, mütoloogilist Teist ei ole vaja otsida avakosmosest, see on siinsamas ja praegu. Meie asi on otsida viienda astme kontakti maapealsete eluvormidega, korraldada ilus suguvõsakokkutulek. Kui peaksime sellega toime tulema, on see veelgi radikaalsem evolutsiooniline hüpe kui omal ajal keele leiutamine. Meid võetaks osaks elusa tundlikkuse sellisest võrgustikust, mille mastaapsuse kirjeldamiseks inimkeeles veel sõnu ei ole.
Esmalt peame aga selgeks õppima väga palju äärmiselt teistsuguseid keeli, lahti laskma mis tahes senisest loogikast ja müütidest ning need põhjalikult läbi kaaluma. Alles siis saame Florale viisakalt kosja minna. Tark oleks ennast valmis seada avastuseks, et meie majanduslikest ja õiguslikest kategooriatest ei jää nendes pulmades mitte midagi alles, alates kas või maaomandist. Mõelge hetkeks: kui maa, mida me usinalt niidame ja mürgitame, kuulub meile, siis meie kalli hinna eest oksjonilt ostetud Pärsia kass kuulub ju hoopis oma kirpudele ja satikatele. Kas maavärin kuulub maaomanikule? Kellele taevas kuulub? Kas kotkastele, kärbestele või footonitele? Kellele me ise kuulume?
Nendele küsimustele vastamise käigus jõuamegi praeguse maailmalõpuga ühele poole, põrandad saavad pühitud ja eluruum mahub uuesti haljaks kasvama. Mõlkis apokalüpsikud voolavad tühjaks ja me leiame iseennast. Me leiame ennast üles mitte enam ennustamatuse väljalt, vaid määramatuse väljalt. Määramatus on üks avaramaid välju üldse. Õnneks on meil olemas nõiavitsad ka sealses geograafias orienteerumiseks – nendeks on kunsti ja teaduse sümbioos.
Lõpetuseks tsiteerin Juri Lotmani: „Piisavalt absurdse idee ja teda kinnitava juhusliku sündmuse ühendus loob võimaluse põhimõtteliselt uue sünniks. [—] Põhimõtteliselt uus teeb hüppe üle ennustamatu. [—] Siin peab selleks, et astuda üle tühemiku, mille äärel empiiria peatub, olema julgust mitte peatuda paradoksi ees, s.o selle ees, mis ei tulene orgaaniliselt kõigest eelnenust, vaid paistab selle vaatepunktist absurdsena. Tee „imelisele avastusele“ nõuab hüpet üle paradoksi. [—] Siit järeldub, et kultuuriprogressi tee eeldab teaduse ja kunsti orgaanilist ühtepõimumist.“4
1 Artikkel põhineb ettekandel, mille autor pidas 7. III 2021 TÜ Viljandi kultuuriakadeemia korraldatud veebikonverentsil „Enne ja pärast Koma“, mis oli pühendatud Kalju Komissarovi 75. sünniaastapäevale.
2 Juri Lotman, Kunstilise teksti struktuur. Tlk Pärt Lias. Tänapäev, 2006.
Ökosotsialism kui vajalik utoopia keset COVID-19 pandeemiat
MARTIN AIDNIK
Pandeemiad on ajalooliselt sundinud inimesi oma elu ümber korraldama ning julgelt tulevikule vastu minema. Ka COVID-19 on niisugune. Tegemist on väravaga ühest maailmast teise. Võime kõndida, kandes kaasas oma eelarvamusi, ahnust ja viha; kandes kaasas oma andmepankasid, surnud ideid ja jõgesid ning meie taha jäävat suitsevat taevast. Või võime kõndida kergelt ja ilma ballastita, valmis kujutlema uut maailma. Ja selle eest võitlema.1
Arundhati Roy
Sotsialism kuulub maailma tähelepanuväärsemate ühiskonnavisioonide hulka. Kerkinud esile industrialiseerimise algusaegadel pärast Prantsuse revolutsiooni, seisneb sotsialismi tuum koostööl põhinevas võrdses ühiskonnas. Kesksel kohal on inimväärikuse tagamine. Sotsialismi voole iseloomustab emantsipatsioon, s.t sootsiumist rõhumise ja sunduse väljajuurimine. Käesolevas artiklis vaatleme traditsioone, kus rõhuasetus on utoopial, kapitalismil ja keskkonnal. Sel viisil jõuame tänapäeva maailma ja COVID-19 pandeemia juurde, mis on levinud kõikjal, tunnistamata riigipiire ja Suurt Hiina müüri. Sotsialismi aktuaalsus on taas suurem, kui esmapilgul paistab. Sotsialismi potentsiaali ei ammenda kaugeltki pikaleveninud Nõukogude eksperimendi ebaõnnestumine. Kulunud ettekujutused sotsialismist tuleb kõrvale heita ja teha ruumi kujutlusvõimele.
COVID-19 viirus kujutab endast varasemate suundumuste suurendusklaasi. Näeme, kuidas privaatse jõukuse suurendamisele ehitatud majandussüsteem on ühiskonnad ja riigid pandeemiaga toimetulekuks halvasti ette valmistanud. Kesises seisus on tervishoiusüsteemid ning järk-järgult kahaneb avalik sektor. Järjest süveneb kliimakriis. Hiljutises ÜRO aruandes tõdetakse, et hoolimata süsinikdioksiidi produktsiooni vähenemisest on sel sajandil oodata siiski maailma soojenemist üle kolme kraadi – kaks korda rohkem, kui on kirjas Pariisi kliimaleppes.2 Need suundumused esindavad selgelt kapitalismi destruktiivset toimeloogikat. Niisiis on põhjust väita, et kapitalism on jõudnud järjest suuremasse vastuollu eluks vajalike tingimuste säilitamisega. Ökoloogiline sotsialism on selle vastuolu ratsionaalne lahendus.
Utoopiline sotsialism
Vaadelgem esialgu põgusalt kaht tuntud utoopilise sotsialismi esindajat, Charles Fourier’d ja Robert Owenit. Nende julged visionäärimõtted ei tähenda, nagu poleks utoopilistel sotsialistidel olnud maailmaga seost, nende kapitalismi ja feodalismi kriitika kätkeb endas tervet ühiskonna probleemide loetelu. Fourier leidis, et Prantsuse revolutsioon ei saavutanud oma eesmärke. Ühiskonda rusus vaesus ja industriaalajastu tekitas eelkõige piiritut ahnitsemist. Naiste staatus polnud samuti palju muutunud, aga naiste emantsipatsioon oli Fourier’le tsivilisatsiooni indikaator. Fourier’ pakutud kuulus lahendus seisnes uues sotsiaalses koosluses, mis kandis faalanksi nimetust. Tegemist on agraarkommuuniga (1500–2000 inimest), kus tooni annavad koostöö ja harmoonilised suhted. Fourier uskus inimloomuse kirglikkusse ja sensuaalsusse. Sensuaalne, sh seksuaalne nauding oli tema teoorias esmatähtsal kohal. Faalanks on eelistatav alternatiivsetele ühiskonna mudelitele tänu oma kooskõlale inimloomusega. Valitseb jagatud vastutus, asjaosalised vahetavad regulaarselt rolle, et maad ei võtaks üksluisus. Jõukus jaotataks ühtlasemalt kui kapitalismis ning loodust ei ekspluateeritaks.
2021. aastal ei ole ökoloogiline moderniseerumine ilma majanduskasvu lahutamiseta emissioonide kasvust enam võimalik. Seepärast peab iga olukorra tõsidust arvestav reformiplaan olema radikaalne. Pildil ülemaailmsest noorte kliimastreigist osavõtjad 2019. aasta märtsis Londonis.
Robert Oweni teoorias on keskkonna mõju inimesele otsustav. Ühiskonna pahupool, nt vaesus ja kuritegevus, on võimalik välja juurida haridusreformidega ning inimloomust mõistva valitsemisega. Oweni New Lanarki veskite eksperimentaalne korraldus oli eeskujuks paljudele sotsiaalsetele reformijatele. Nad olid hämmastunud, leides eest puhta ja terve tööstuskeskkonna koos rahulolevate aktiivsete tööliste ning eduka ja elujõulise majandusettevõttega. Oweni filosoofia vastandus küll tolleaegsele toorevõitu varakapitalistlikule mõtteviisile, kuid ta näitas, et kasumis olemiseks ei olnud tööstusettevõttel vaja töötajaid halvasti kohelda. Owen tutvustas külastajatele ka küla suurepäraseid majutustingimusi ja ajakohatult suuri mugavusi. Oweni veskites olid töö ja töö viljad kollektiivselt jaotatud. Ta uskus, et tema juurutatud koostööl põhinev mudel levib suuremates ühiskonna ümberkorraldustes.
Varased utoopilised sotsialistid lähtusid süveneva individualismi, konkurentsi- ja anarhilise tootmise probleemidest. Lahendusi otsiti eelkõige poliitökonoomiast.
Marxi ja Engelsi revolutsiooniline sotsialism
Ka poliitökonoomia klassiku Karl Marxi kapitalismi kriitika on endiselt asjakohane, isegi ootamatult aktuaalne. Kapitalismi ülesehituse röntgenipildi esitab Marx oma suurteoses „Kapital“. Marxi ja Engelsi taotluseks oli töölisklassi võimestamine ja teadlikuks tegemine oma olukorrast ja väljavaadetest. Kapitalism toob endaga kaasa enneolematu jõukuse, kuid degradeerib töö. Töö kaubastamisega kaob erinevus inimeste ja kaupade vahel. Mõlema suhtes on domineeriv jõud kapital.
Eristamaks end utoopilistest sotsialistidest nimetasid Marx ja Engels oma sotsialismi versiooni teaduslikuks. Engelsi järgi pani teaduslikule sotsialismile aluse Marxi teoreetiline innovatsioon: materialistlik ajalookäsitus ja lisandväärtuse teooria: „Oma elu ühiskondlikus tootmises astuvad inimesed teatavaisse, paratamatuisse, nende tahtest sõltumata suhetesse – tootmissuhetesse, mis vastavad nende materiaalsete tootlike jõudude teatavale arenemisastmele. Nende tootmissuhete kogusumma moodustab ühiskonna majandusliku struktuuri, reaalse baasi, millel kerkib juriidiline ja poliitiline pealisehitis ja millele vastavad kindlad ühiskondliku teadvuse vormid. Materiaalse elu tootmise viis tingib sotsiaalse, poliitilise ja vaimse elu protsessi üldse. Mitte inimeste teadvus ei määra nende olemist, vaid, vastupidi, nende ühiskondlik olemine määrab nende teadvuse.“3
Ajaloolise materialismi järgi põhinevad ühiskonnad ja riigid majanduslikul struktuuril. Igal ajastul on majanduslikest oludest tulenevalt spetsiifilised muutusevõimalused ja piirangud. Inimesed teevad ise oma ajalugu, kuid seda tingimustes, mida ei saa valida – need pärinevad ajaloost. Erinevalt utoopilistest sotsialistidest, kes olid idealistid ja uskusid, et ühiskonda saab muuta, apelleerides ratsionaalsusele ja õiglusele, pidasid Marx ja Engels möödapääsmatuks poliitilist võitlust, revolutsiooni. Ning muidugi hoidusid nad sotsialistliku alternatiivi kujutamisel õhulosside maalimisest. Eelkõige keskenduti kapitalistliku tootmissüsteemi analüüsile. Sellest hoolimata on ka revolutsiooniline sotsialism utoopiline. Kapitalismi ületamine toob endaga kaasa klassideta ühiskonna ja kapitalismis juurdunud võõrandumise ületamise. Niisuguses vabas ühiskonnas saab isiksus vabalt areneda ja omandada terviklikkuse. Võõrandumiseta töökorraldus on sellise koosluse nurgakivi. Marxi utoopia kujutab endast inimpotentsiaali terviklikku rakendamist ühiskonnas, kust on kadunud majanduslikud (või klassi-)vastuolud.
Ernst Bloch ja utoopiline marksism
XX sajandil tekitas saksa filosoof Ernst Bloch (1885–1977) arutelu marksismi ja utoopia vahel. Tema veendumuseks oli, et marksism vajab peale majandusanalüüsi (mida ta nimetas külmaks hoovuseks) spirituaalset, paremat maailma avavat mõõdet (nn soe hoovus). Blochi suurteos „Lootuse printsiip“ on pühendatud sellele programmile.4 Lootust ei kahanda argielu hall üksluisus ja rakkes olemine. Utoopia asemel võib lootus olla ka unistus või enesepettus, neiski avaldub parema maailma igatsus, mis on inimajalugu läbivaks motiiviks. Blochi järgi kujutab Marxi mõtlemine endast läbimurret teel utoopia poole. Kapitalismi kukutamine teeb utoopiast esimest korda reaalsuse. Tegemist on praktilise kollektiivse projektiga, millel on majanduslik ja poliitiline programm. Kes saab siis öelda, et utoopia on pelk fantaasialend või õhulosside ehitamine? Blochi filosoofiat iseloomustab isikupärane stiil, kristlike motiivide rohke kasutus ja saksa idealistliku filosoofia sügav tundmine. Lootuse ja kriitikaga läbipõimitud utoopia toimib ajaloo tegemise katalüsaatorina. Inimkond on teel iseenda poole ja seda utoopiate loomise ja realiseerimispüüdluste kaudu.
Ökosotsialism
Ökosotsialism kerkis esile 1970ndatel. Tuntumad ökosotsialismi esindajad on Raymond Williams, Rudolf Bahro, Andre Gorz, James O’Connor, John Bellamy Foster ja Jean Marie Haribey. Ökosotsialism esindab Marxist inspireeritud kapitalismi kriitikat. Kapitalism kui majandussüsteem on majanduse süstematiseerimine ja ühiskonnas juhtpositsioonile asetamine. Seetõttu peetakse kapitali valitseva kriisi peamiseks põhjustajaks. Teisisõnu, kapital on probleem, mille lahendamine on ökosotsialistliku poliitika a ja o.5
Kapitalism tuleb ületada, sest süsteemi iseloomustav kasvuimperatiiv CO2 emissioonide vähendamist ei soosi. 2021. aastal ei ole ökoloogiline moderniseerumine ilma majanduskasvu lahutamiseta emissioonide kasvust enam võimalik. Seepärast peab iga olukorra tõsidust arvestav reformiplaan olema radikaalne. Tootmisjõudude arengujärgus on eeldused postkapitalistlikuks majanduseks. Globaalne SKT on viimase 40 aastaga kolmekordistunud. Sestap on võimalik täita rahvastiku põhivajadused ilma edasise loodusressursse ekspluateeriva kasvuta.6
Millist lahendust siis ökosotsialism status quo’le pakub? Ökosotsialism tahab lepitada looduse ja inimühiskonna ning ravida kapitalismi tekitatud haavad. Loodus omab väärtust iseeneses ning tsivilisatsioon eksisteerib loodusega koos. Nagu paljud varasemad utoopiad, kätkeb ökosotsialism endas spirituaalset dimensiooni. Inimese ja looduse interaktsioonist väljaspool tootmist ja äritegevust saab inimese maailmas olemise lahutamatu osa. Ökosotsialism ei jaga arusaama, et inimkond oleks planeedil üleliigne või inimeste laastamistöö tähendaks seda, et neil puudub igasugune pääsemisvõimalus.
Ökosotsialistlike mõtlejate seas leidub jaatavat suhtumist utoopiasse. Ökosotsialism vajab vastuoludel ja ühiskondlikel liikumistel põhinevat utoopiat. Vaja on strateegilist liitu töölisliikumise ja roheliste vahel ning solidaarsust lõunariikide ekspluateeritute ja rõhututega.7 Strateegilise liidu sõlmimine põhja- ja lõunariikide liikumiste vahel on kindlasti üks keerulisemaid globaalse liikumise ülesandeid. Põhjariigid on kaua lõunariike ekspluateerinud. Euroopa ja Põhja-Ameerika ei saa kõrvale hiilida vastutusest, mis neil lasub kliimakriisi ees. Selleks tuleb 2030. aastaks saada süsinikuneutraalseks, vastu võtta kliimapõgenikud ning vajaduse korral varustada lõunariike rohelise tehnoloogiaga. Ülemaailmne rohelepe esindab globaalse kliimaõigluse projekti.
Utoopia keset pandeemiat
COVID-19 pandeemia on tavapärase (kapitalistliku) interaktsiooni asendanud isolatsiooni ja ängistusega. Puudus on inimlikest kontaktidest. Nii ei üllata, et utoopia asemel on paljude eesmärk pöördumine tagasi normaalsusse. Kuid tunnistagem, et pandeemiale eelnenud normaalsus ei olnud suurem asi. Ja viirus on endaga kaasa toonud üht-teist positiivset. Kui pandeemiale eelnenud ajal olid riigid turumajanduse tugiüksusteks, siis kriisi puhkedes oleme näinud riikide majanduse juhtimise võimekust. Varasemad turumajanduse dogmad on kehtivuse kaotanud. Tegemist ei tohiks olla lühiajalise meetmega. Veelgi enam, pandeemiat tuleb kasutada hüppelauana uude paradigmasse, ökosotsialismi. Kuid mida see endast siis kujutab?
Sotsialismi kriitikanooled tabavad ka digiteeritud kapitalismi. Viiruse leviku ajal on kõige haavatavamad olnud platvormimajanduse ja teenindussektori eesliinitöötajad. Jõuame taas võõrandunud töö probleemi juurde. Ollakse mutrid masinavärgis ning kohanetakse ebamääraste oludega. Pikad tööpäevad ja väike palk teevad tööst pelga elatusallika. Töötajatelt nõutud paindlikkus asetab raskuspunkti töötajate ja nende perekondade õlgadele. Nii on raske teha tulevikuplaane. 2021. aastal kristalliseeruvad need probleemid Amazoni fenomenis. Pandeemiast prisket kasu lõiganud suurfirma kasutab odavtööjõudu ning digitaalse teilorismi mudelit – standardiseeritud tööd, järelevalvet ja töötajate kontrollimist. See atomiseeriv, töötajaid kurnav mudel näeb töötajates ilmselgelt vaid ressurssi ja tekitab endale ka siin-seal vastuseisu.8
Ökosotsialism ei saa ilmselgelt üle ega ümber teistsugusest suhtumisest looduskeskkonda. Ühiskondlik emantsipatsioon eeldab ekspluateerimise asemel looduse väärtustamist.
Ökosotsialismi peamised nõudmised
• Lõunariikidelt Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga võlgade ja neoliberaalsete struktuurireformide nõudmise lõpetamine. Niisugused direktiivid põhjustavad ulatuslikku sotsiaalset ja ökoloogilist kahju – sotsiaalkaitsesüsteemide lammutamine ja loodusressursside hävitamine on vaid mõned näited põhjustatavast kahjust. Iseäranis arengumaades peavad heaolu loovad investeeringud mitu korda suurenema. Toit, vesi, haridus, füüsiline ja sotsiaalne infrastruktuur – need kõik vajavad mahukaid investeeringuid.
• Võimalikult kiire üleminek taastuvenergial põhinevatele tehnoloogiatele, transpordisüsteemidele, süsinikuneutraalsele teadmiste ja tehnoloogia jagamisel põhinevale tootmisele. Need on kliimasoojenemise pidurdamise meetmed.
• Kaevandamisel põhinevate materjalide ja energiaallikate määratult väiksem kasutamine: kliimasoojenemise kui keskkonnakahju põhjustamise tõttu raua, terase, söe, nafta ja alumiiniumi asendamine keskkonnasõbralikumate alternatiividega. Lõppema peab riikide ja firmade merede ja ookeanide keskkonda kahjustav tegevus. Selle asemel tuleb veekogud kui elukeskkonnad taastada.
• Avaliku regulatsiooni ning demokraatliku planeerimise kehtestamine nii investeerimises kui ka tehnoloogiaarenduses. Tootmises tuleb senisest rohkem rakendada sotsiaalseid ja ökoloogilisi kriteeriume. Lõppema peab avalik tehnoloogiaarenduse rahastamine eraviisilise kasumi eesmärgil. Suurem osa tänapäeva kõrgtehnoloogiat on arendatud avaliku teadus- ja arendustöö finantseeringuga, prototüüpide testimisega jms; kommertsialiseerumine on lubatud alles hiljem.
Tervikuna kujutab endast selline programm realistlikku utoopiat – radikaalset, kuid võimalikku transformatsiooni. Näiline vastuolu ideaali ja saavutatavuse vahel kujutab endast realistlikke utoopiaid iseloomustavat pingevälja. Visandatud utoopia piirid ühtivad looduse piiridega. Filosoofilises keeles on tegemist objektiivse võimalikkusega, mis peitub latentselt status quo’sja näitab, et muudatuste lootus on kõike muud kui illusoorne. Eelkõige saavutaks ökosotsialistlik utoopia majanduse taas lõimimise keskkonna ja ühiskonnaga. Märkimisväärselt korrigeeritaks ajalooliselt juurdunud ebavõrdsust põhja- ja lõunariikide vahel. Maailmas saaks astutud suur samm õigluse jaluleseadmiseks.
Sotsialism on kapitalismi kriise alati tähelepanelikult seiranud.9 Millised on humanistliku ja demokraatliku ökosotsialismi väljavaated käesoleval ajal? Nagu kirjutab Susan Watkins: „Koos Prantsusmaaga on USAst saanud sotsiaalses käärimises maailma liider. Märtsis eeldati, et koroonapiirangud teevad protestimisele lõpu. Selle asemel on konfliktid süvenenud. Töö- ja ametiühingu-uudiseid kajastav Ameerika uudisteagentuur on viimasel kuuel kuul registreerinud sadu streike: lihapakkijad Nebraskas ja Minnesotas, hooldekodu töötajad Pennsylvanias ja Illinoisis, bussijuhid Virginias, ehitajad Floridas, Amazoni töötajad, rekamehed ja kiirtoitlustuse töötajad. George Floydi matusepäeval, 9. juunil tegid Black Lives Matter liikumisega solidaarsed sadamatöölised tööseisaku. Semestri alguses võivad tudengid astuda uute rahutuste eesliinile. Samal ajal on Tšiilis ja Colombias tänavatele tuldud plakatitega „NÄLG“. Toiduprotestid on toimunud Tegucigalpas, Panamas, Oaxacas, Pueblas ning ka Mumbais ja Suratis. Rahulolematus on kasvanud Egiptuses, Iraagis, ka Valgevenes ja Habarovskis. Me ei peaks rääkima mitte niivõrd populismi kadumisest, vaid mõtlema, milliseks kujunevad 2020ndate protestid.“10
Kuigi protestid on alles kujunemisjärgus, ühendab neid ühiskonna õigluse temaatika. Protestid on põrkunud politsei repressiivsete meetmetega. Samuti püsib progressiivses poliitikas roheleppe aktuaalsus. Kaalul on CO2 emissioonide vähendamine, kuid ka suures mahus inimestesse investeerimine. Joe Bideni infrastruktuuri ja taastuvenergia investeeringud esindavad (vähemalt osaliselt) roheleppe eesmärke. Kui lepe saab tuule tiibadesse ühiskondlike liikumiste ponnistuste kaasabil ega lange kapitali sabotaaži ohvriks, loob see soodsamad tingimused ka ökoloogilise sotsialismi programmile.
1 Arundhati Roy, The pandemic is a portal. – Financial Times3. IV 2020. https://www.ft.com/content/10d8f5e8-74eb-11ea-95fe-fcd274e920ca
2 ÜRO (2020) Emissions Gap Report. UN Environment Programme. https://www.unep.org/emissions-gap-report-2020.
3 Karl Marx, Poliitilise ökonoomia kriitika.Eesti Raamat 1965.
4 Ernst Bloch, Das Prinzip Hoffnung: in drei Bänden. Suhrkamp, Frankfurt am Main 1969.
5 Joel Kovel, Ecosocialism as a Human Phenomenon. Capitalism Socialism Nature25(1) / 2014, p 10–23.
6 Sean Sweeney, The Final Conflict? Socialism and Climate Change. New Labour Forum29(2) / 2020, pp16–24.
7 Michael Löwy, What is ecosocialism? – Capitalism Socialism Nature16(2) 2005, p 15–24.
8 J. Boewe, J. Schulten, Who Defines the Principles of 21st Century Digital Capitalism? Europe in the Brave New World.Merlin Press, London 2020.
9 Rosa Luxemburg on kirjutanud meeldejäävalt sotsialismi eest peetavast võitlusest ja selle omaaegsest tähendusest: „Mida näitab meile kogu modernsete revolutsioonide ja sotsialismi ajalugu? Esimene klassivõitluse puhkemine – Lyoni siidikudujate mässamine aastal 1831 – lõppes täieliku lüüasaamisega. Tšartistlik liikumine Inglismaal lõppes lüüasaamisega. Pariisi proletariaadi ülestõus juunis 1848 lõppes hävitava kaotusega. Pariisi kommuun lõppes ilmselge lüüasaamisega. Sotsialismi revolutsiooniline ajalugu on täis raskeid kaotuseid. Kuid seesama ajalugu viib sammhaaval lähemale võidule! Kus me oleksime täna ilma nende „kaotusteta“, millest oleme ammutanud kogemusi, teadmisi, pealehakkamist, idealismi!” Rosa Luxemburg, The Rosa Luxemburg Reader.Monthly Review Press, New York 2004.
10 Susan Watkins, Politics and Pandemics. – New Left Review125: sept–okt 2020.
Favela, slum, bidonville – halval lapsel mitu nime. Räpasus, raskused elektriga, puhta veega, kuritegevus, narkootikumid, tulekahjud … Ent kord, kui vaatasin internetis favela pilte, taipasin üht lihtsat asja. Favela kõrval seisis kaks kõrghoonet, peaaegu pilvelõhkujat, kõrget enamvähem siledat valkjat kasti. Jäin mõtlema, kus siis ikkagi inimestel on parem elada, kas favelas, oma jõududega juhuslikust materjalist kokku pandud majakeses, vahel päris hurtsikus, või sellises valges kastis, kus kindlasti on elekter ja vesi, tõenäolikult isegi soe vesi. Sain aru, et ei ole vastuses kindel. Jah muidugi, mugavused on suur ja oluline asi. Ent on midagi, mis uue aja ökonoomselt ehitatud majades ja linnades puudub. See on mitmekesisus, oma kodu ehitamise-kujundamise võimalus, võimalus ehitada ja elada ilma eeskirjade ja ametnike, ent ka arhitektide, linnaplaneerijate diktaadita. Ja mitmekesine ümbrus. Favelades on kreatiivsust, mis uutes elurajoonides puudub, on surutud kitsastesse siseruumidesse, mille seinugi ei saa inimene oma vajaduste ja arusaamade järgi nihutada. Asume otsekui kahe äärmuse – põgenikelaagri ja vangimaja/haigemaja – vahel. Uued majad ja linnad on rohkem teise äärmuse, vanad elupaigad – esimese poole kaldu.
Mis analoogiaid leiame faveladele ja uutele eluasemetele, linnadele lähemalt, ka Eestist? Tartlasena tuleb kohe meelde Supilinn, vana Supilinn. Sarnaseid linnaosi on ka mujal, näiteks Ülejõel. Häid pilte nendest leiab näiteks Johannes Pääsukese fotode hulgast. Nende pooleldi või päriselt ise tekkinud elurajoonide tüüpjooneks võib esimesel pilgul pidada kaootilisust, korrapäratust. Nüüdsed ehitised ja kvartalid on korralikumad. Ka Supilinna on võimalik korralikumaks muuta, „korda teha“, mis on üks eestlaste armastatud sõnapaar. Suhtume korralikkusse tõelise hardusega, olgu tegu linnaga, parkidega, keelega. Ent asi pole nii lihtne. On õige mitmesugust korralikkust ja korratust. On malelaua või plaaditud platsi korralikkus, on prügimäe korratus, ent kes tunneb metsa ja metsa ökoloogiat, ei saa metsa kuidagi nimetada korratuks, kaootiliseks. Ka mitte põõsastikku. Või kõrgepingeliini all kasvavat puju-takja-kuldvitsa võsa. Nagu igasugust muud võsa, mis meil on saanud halvustava tähendusega sõnaks. Mis tähendab, et on lihtsat, primitiivset korralikkust, korda, ent on keerulist korda. Ning looduse kord on keeruline, inimene on seda väga palju lihtsustanud, muutnud primitiivsemaks. Asendades metsad-võsad põllukultuuridega, hävitades „umbrohtusid“ põllult ja oma ümbrusest, raiudes maha rohkem või vähem ise kasvanud-kujunenud metsad ja istutades nende asemele sirgetes ridades kuuse- või männitaimi.
Midagi samasugust sünnib ka linnades, sünnib majadega. Ma ei tea, mis on ühe või teise favela, slummi konkreetne saatus. Küllap mõned lammutatakse ja elanikud peavad lahkuma ja rajama endale uue favela. Või siis kolitakse nad ümber kõrgetesse korralikesse majadesse. Supilinnas toimuvat näen: siin on mõned vanad majad alles, mõned lagunevad, mõned stiilitundega, mõned maitsetult remonditud. Siia on ilmunud ka mõned peaaegu tüüpprojekti järgi ehitatud majad, mis „arendaja“ vanade asemele või tühjadele platsidele on ehitada lasknud. Ei sobi eriti vana Supilinna näo ja vaimuga. Majadel pole räästaid, ka laudvoodriga seinad on ilmetult siledad. Ka aedades hakkab senise lopsakama-metsikuma taimestiku asemel valitsema marimadalaks niidetud muru. Nii leiavad siin endale sobiva eluümbruse vaid varesed, kellest on saamas peaaegu et põhiline Tartu linnalind.
Vanad linnad arenesid ja kasvasid tihti aegamööda, nagu kasvab mets, nii sai neis tekkida palju mitmekesisust nagu Portos Portugalis.
Ökoloog Raivo Mänd kirjutas äsja Postimehes olulise artikli inimese evolutsioonist ja keskkonnast, mis evolutsiooni mõjul on meile loomulik ja muidugi ka vajalik. Milleta me ei saa elada või elame halvasti. On selge, et troopilises savannis inimeseks saanud ahv ei saa hakkama meie talves, ta peab end kuidagi soojendama, looma endale soojema elupaiga. Peab ka talvel saama kuskilt vett, hankima – varuma toitu. See on elementaarne. Evolutsioonis omaseks saanud ümbrusega kohastumise märke on aga teisigi, ka selliseid, mida tuntakse vähe, ütleksin, et liiga vähe. Mõned neist kuuluvad ruumipsühholoogia valdkonda, mida peaks ju arhitektidele ja ehitajatele õpetatama. Või eksin? Midagi on siin aga selgelt korrast ära. Näiteks klaasservadega rõdud, mis jätavad möödujal võimaluse näha rõdul istuja jalgu, tema keha alumist poolt. Ja tema potte-panne, mida väga paljud meist rõdul jahutavad-hoiavad. Tunneme end mugavalt (ja turvaliselt!) siis, kui saame mujal toimuvat vaadata, kui meie pää või keha rinnuni on nähtaval. Kuid keha alumine pool peab olema varjatud. Parkides ja mujal leiame pinke, millel eriti keegi kunagi ei istu. Miks? Sest pingid on lagedal kohal, nende taga pole jämedat tüve või tihedat põõsast. Olen näinud isegi pinke, mis on säetud seljaga autotee poole. Siin on selgelt mängus juba evolutsiooniline psühholoogia: meie esivanemad valisid puhkuseks paiga, mis oli selja tagant kaitstud, näiteks kaljuseina või puutüvega, kust aga oli suht avar vaade: nii oli võimalik näha ohtliku vaenlase lähenemist piisavalt kaugelt. Nii elab meis rohkem või vähem varjatult meie kaugem minevik oma keskkonnaga, Aafrika savanni, metsa ja mererannaga. Seost viimasega näitab see, et inimene, kel on võimalusi, läheb-sõidab puhkama sooja randa. Pärnusse, Dubultisse, Krimmi, Tenerifele … Ja ka Aafrikasse, lähemale neile paikadele, kust kord inimeseks kujunenult põhja ja ida poole liikuma hakkasime.
Oma muistset ümbrust on inimene püüdnud kaasa võtta, taastada uutes elupaikades. Kel oli võimalusi, rajas iluaedu, istutas puid, põõsaid, lilli. Ehitati templeid, mille ornamentika, sambad oma kapiteelidega kordavad looduse vorme – väänkasve, palmide kroone, õisi. Ornamentides kajastub loodusümbrus: lõuna pool, kus domineerivad lehtmetsad, on ornamendiski rohkem ümarust, lehti meenutavaid märke; põhjas, okaspuude alal, on ornamentideski rohkem teravamaid nurki, vähem ümarust.
Ent püüame jõuda siit üldisema seaduspära juurde. Selge on, et inimene oma loodud ümbrust ja asju kujundades laenas loodusest mustreid, kujundeid, kujutisi. Nii ei olnud kontrast loodusliku ja tehisliku vahel väga suur. Muuseas olid antiik-kreeka templid maalitud mitmevärviliseks, olid selkombel sarnasemad keskaja kirikutele kui meie omaaegsele kujutlusele antiiksest marmorvalgest suursugususest. Kuidas seda kõike üldistada? Üks lihtne viis on tõdeda, et inimese algne ümbrus, tema kujunemiskeskkond oli keeruline ja see ürgkeerulisus määrab olulisel määral ka selle, mis ümbrust meil vaja on, mis ümbruses tunneme end hästi. Meie ideaalne ümbrus peaks olema piisavalt keeruline ja ma arvan, et selles peaks olema ka otse loodusest võetud elemente, olgu kive, puid-põõsaid, kasvõi potililli.
Mis on keeruline, mida tähendab keerulisus? Peame pöörduma teaduse, ennekõike matemaatika poole, kus seda on mitmel moel käsitletud ja määratletud. On Kolmogorovi keerukus, on fraktaalsus. Mõlemaid saab suurema patuta tavalises keeles seletada. Kolmogorovi mõttes on miski seda keerukam, mida väiksem on erinevus tema ja tema minimaalse kirjelduse vahel. St: lihtsaid asju saab kirjeldada väga lihtsalt, tippkeerulisi asju kirjeldavad ainult nad ise või nende täielik koopia. Fraktaalsus on mõnede asjade omadus sisaldada iseenda koopiaid. Nii on puuoks ligilähedalt puu koopia, väike oks suure oksa koopia, osa rannajoonest võib olla sama loogeline kui rannajoon ise.
Ümbrus, milles inimene kujunes inimeseks, oli keeruline, seda ka fraktaalsuse mõttes. Olen Tartus jalutades üle lugenud linnapuude harunemise astmeid. Osutus, et Ülejõel, Lodjakoja ja Kroonuaia silla vahel ei leidunud puid, millel oleks olnud rohkem harunemisi, tüvest ja oksast kasvanud oksi, kui kaheksa. Aga seda ei ole sugugi vähe. Oluline on see, et kõik puud ja oksadki on erisugused, ei ole ühtki, mis oleks teise täielik koopia. Kuid puud on ka sarnased, on puud, eriti muidugi sama liigi puud. Sama kehtib ka väiksemate taimede kohta. Ükski nurmenukk või võilill pole teise koopia, ent on ikka nurmenukk ja võilill. Taimed ei ole üldiselt ka naiivses mõttes „geomeetrilised“, nendes on vähe sirgjooni, ei ole ruutusid, kuupe ja suuremaid siledaid pindu. Nii oleme elanud väga keerulises maailmas kuni uuemate aegadeni, mil inimese ümbruseks said linnamajad, tänavad ja muu tehislik. Selle meie põlisümbruse kirjeldamiseks on tõepoolest vaja ka teistsugust, keerulisemat matemaatikat, mis osalt kujunes alles XX aastasajal. Ja meie ümbrust ei pea saama lihtsalt kirjeldada, olgu sõnadega, olgu projektijoonisega.
Pääle selle, et looduskeskkond on keeruline, on ta ka mitmetasemeline. Puude fraktaalsusest, mitmekordsest harunemisest oli juttu. Loodusmetsas jaotuvad puud mitmesse kihti, rindesse. On suured põlispuud, kellest mõned on surnud ja pikali kukkunud. Vabanenud kohal tärkavad uued puud, leiavad endale kohakese põõsad ja muud väiksemad taimed. Põlispuude kõrval, neist madalamal on nooremad puud, osa neist on kasvult madalamad, vähem valgusnõudlikud. Päris maadligi kasvavad juba mustikad, leselehed, niiskemas metsas ülased, sinililled. Ja nii edasi.
Looduslikul metsaümbrusel on linnakeskkonnaga sarnasusi, ent erinevusi on selgelt rohkem. Majad tihti küll erinevad, kuid on tüüpmajade kvartaleid, on linnajagusid, kus domineerivad suured kastid. Nende geomeetria on primitiivne: sirgjooned, ruudud, täisnurgad, ristkülikud. Ja majad ei liigu, ei õõtsu tuules. Nad ei jagune, ei harune osadeks, nagu puu oksteks. Majad on pigem üherindeline kooslus, selliseks püütakse linnu sageli ka muuta, kaotades vanu, osalt ilma arhitektideta sündinud ja arenenud linnajagusid. Meil suhtutakse arhitektuurilisse isetegevusse väga halvasti. Mis takistab linnaümbruse mitmekesistumist. Sellele annab ka löögi haljastuse äärmine primitiivsus, see, et haljasalad on pöetud murud üksikute puudega, parkides pole eriti põõsaid. Nüüd õnneks on toimumas pööre arusaamises haljastusest, luuakse lillemurusid, metsailmelisi parke. Nii saame inimese kõige loomulikumat keskkonda tuua ka linna ja pole erilist põhjust kahelda, et see parandab meie enesetunnet ja meeleolu, aitab kergemini üle saada kasvõi viimase aasta koroona ja koroonakarantiini toodud vaevast ja murest.
Linn pole aga ainult meie, inimeste elupaik ja ümbrus. Siin on ikka elanud loomad-linnud, putukad ja muud olevused. Kelle kohalolekut või puudumist me sageli teadlikult ei märka, kuid nemadki on osa meie põlisümbrusest, meile evolutsiooniliselt vajalikust keskkonnast. Meie kohus on nende naabritega tegelda, aidata neid, kellel on raskusi, ja tagasi tõrjuda neid, kes kipuvad liiga võimust võtma. Nagu näiteks varesed, olgu hallvaresed või künnivaresed. Tartus olen jälginud linde palju aastaid ja kahjuks on pilt siin kurvavõitu. Oli aeg, kus Tartu oli tuvide ja varblaste, osalt ka hakkide linn. Nüüd on isegi tuvisid ja varblasi südalinnas jäänud väheks, ilmselt napib neil toitu, pesapaiku ja neil on raske edasi elada agressiivsete ja ekspansiivsete vareste ülemvõimu all. Hull lugu on lindude pesapaikadega. Kunagi XIX sajandil oli Tartus olnud palju sireleid ja ööbikuid, nagu tsiteerib toonaseid baltisaksa kirjutisi filoloog Reet Bender. Nüüd võib ööbikuid kuulda linna taga, kus Emajõe luhal on veel alles piisavalt võsa. Linnas aga teevad kassid või varesed kiiresti lõpu mõnda aeda eksinud laulikule.
Nii ei ole praegune ja kujunev linnaümbrus oma siledate pindade, primitiivsete geomeetriliste vormide ja tugevasti alla surutud looduse-elementidega sobiv, kodune ümbrus ei inimestele ega muudele loomadele, olgu need näiteks siilid või laululinnud. Me mõlemad – kahejalgsed ja tiivulised – vajame teistsugust, keerulisemat, vaheldusrikkamat, elusamat ümbrust. Tiivulistel jääb, nagu nimetasin, aina napimaks pesitsusvõimalusi. Kurb lugu on piirpääsukestega, kellele sobilikud lõhed ja õõned müürides, katuste all, tuulutusavades aina korralikumalt suletakse. Ka pääsukestel, keda linnades nagunii on väheks jäänud, on ikka raskem leida räästaalust, kuhu pesa kinnitada. Räästaid uutel majadel tihti enam pole ja seinad on siledad, katuseservas plekist vihmaveerenn – pesal pole pidamist. Kui majal on veel laudadest tuulekast, saaks ühe osakese sellest lihtsalt muuta linnupesakastiks.
Ei saa otse öelda, et moodne arhitektuur on inimvaenulik, et meile on elamiseks täiesti sobimatud betoonist ja klaasist kastid. Asi on selles, kuipalju need kastid meie ümbruses valitsevad, kui palju neist jääb üle ruumi teistsugusele, inimpsüühikaga sobivale ümbrusele – vanadele majadele, aedadele, põõsastele. Ning tingimata on oluline, et see teistsugune ei oleks selline, nagu praegu kipub olema. Et murud ei oleks rohelised kõrbed, mida niidetakse kord-paar nädalas, pidades niimoodi otsekui sõda lillede ja liblikate vastu. Ka haljastel pindadel tuleks palju rohkem lasta ise kujuneda. Millele kutsus üles kloostreid ehitanud Assisi Püha Franciscus. Tuleb jälgida tema öeldut: jäetagu igas aias lapike maad neile taimedele, mida Jumal sinna kasvama on pannud. Olgu need nõgesed, pujud, ohakad. Väikestele lindudele peaks aga mõtlema iga maja- ja aiaomanik, ent ka suures kastis elav inimene, kes saaks kasvõi maja rõdule kinnitada pesakasti piirpääsukesele-piiritajale. Igas aias, iga maja juures võiks olla pesakastike tihastele-varblastele-linavästrikule. Ka nende lähedus mõjub meie hingeelule hästi, usun, et mitte halvemini kui kassi või koera lähedus. Arhitektid-disainerid võiksid minu meelest välja mõelda andekaid, huvitavaid pesakaste. Loodan, et see mõte ei jää neile võõraks. Et puht-esteetiliste (ja esoteeriliste) väärtuste kõrval saavad meie eluümbruse kujundamisel olulise koha ka eetilised (aukartus elu ees) ja evolutsioonipsühholoogilised väärtused.
Nii on arhitektuuri, linnakujundamise üks põhiülesandeid luua inimestele selline ümbrus, kus oleksid nii vajalikud mugavused (vajaduse nende järele olema samuti pärinud esivanematelt) kui ka muistse ümbruse keerulisus. Lihtlabaselt öeldes: tuleb leida viis, kuidas ühendada favela keerukus-vaheldusrikkus moodsate majade mugavusega. Kui pean nimetama arhitektuuri ja arhitekte, kellel see on õnnestunud ja kelle loodu minu meelest kõige paremini sobib meie eluümbruseks, siis nimetan esialgu vaid Friedensreich Hundertwasserit, kes põlgas primitiivset, looduskauget geomeetriat, öeldes, et sirgjoon on jumalavallatu. Ning, nagu juba nimetasin, on mulle südamelähedased Lõuna-Euroopa vanad linnad ja muu seesugune „arhitektideta arhitektuur“. Eestis ehitatav on suures osas ikka korralikult silutud ja natuke ilustatud kast-arhitektuur. Kaste muudavad veel suletumaks-siledamaks karmid soojapidavusnõuded, mis ei jäta lindudele ega putukatelegi pesa- ega pelgupaiku. Projekteeritakse, ehitatakse ühe korraga, midagi olulist maja juures enam muuta ei saa. Siingi on suur erinevus loodusümbruse ja uute linnade vahel. Vanad linnad arenesid ja kasvasid tihti aegamööda, nagu kasvab mets, nii sai neis tekkida palju mitmekesisust, inimesed said oma kodu ja koduümbrust kujundada vähehaaval, ent loovalt. Oleme liiga korralikud, liigne korralikkus aga tähendab elutust, eluvaenulikkust, karptube kastmajades, rohelisi kõrbeid, linnulauluta kevadeid ja kiiruga alleel jalutatavaid koersõpru. Ülikorralikus ümbruses ei ole meil hää, mõnus ja vaba olla, me ei saa elada inimlikult.
