Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414
ühismeedia – Sirp
Toeta
Otsi

ühismeedia

  • Hoone, mis mäletab aega, mil kõigil ei olnud nii kiire

    KAREN JAGODIN

    Hoolimata mis tahes poliitilisest olukorrast on kinokunst meelelahutusena olnud läbi sajandi kindel, populaarne ja kergesti kättesaadav laiade masside ajaviide. Kinohoonete areng on tihedalt seotud tehnika arenguga ja seetõttu on otsingud ja katsetused selle hoonetüübi arenguga alati kaasas käinud. Meil on esindus- ja tööliskinosid, kontserdisaal-kinod ja klubi-kinod, mitme saaliga kinod, kino-kultuurimajad. Kinohoonete kiire levik üle Eesti on kaasa toonud tüpoloogilise ja arhitektuurilise mitmekülgsuse. Ehitatud pärandis moodustavad kinod täiesti eraldiseisva kihi, mis küll suures mahus enam säilinud ei ole, kuna nüüd on filminäitamine ja meele­lahutus palju mitmemõõtmelisem. Filmientusiastidele on kinoskäik küll oluline ja isegi sümboolse tähendusega, kuid sageli on vanade eraldi kinode asemele kerkinud mitmefunktsioonilised kaubandus- ja meelelahutuskeskused, kus filminäitamine on üks funktsioon teiste kõrval.

    Raul-Levroit Kivi

    Eesti kinohoonete ehitamise ajaloost nähtub, et kui linnades jõuti XX sajandi alguses kinode ehitamise ja hierarhiseerimiseni üsna kiiresti, siis väikeasulates ja maapiirkondades hakkasid spetsiaalsed kinohooned kerkima sageli alles Nõukogude ajal, mil kinokunst oli propagandakanal ning seetõttu ka linna­ehituslikult tähtsustatud ja esile tõstetud hooneliik. Seega tõi Nõukogude aeg kaasa kinohoonete ehitusbuumi: kui pärast sõda tegutses Eestis 18 kino, siis 1952. aastaks oli neid juba 59, lisaks veel asutuste kinosisseseaded ning ränd­kinod. Seoses stalinistliku linnaehituse arenguga kerkis enim uusi kinohooneid esmalt Ida-Virumaale, seejärel rullus 1960. aastatel üle Eesti modernistlike kinohoonete laine, kus keskne osa oli Raul-Levroit Kivi projekteeritud lihtsal tüüpprojektil.

    Raul-Levroit Kivi projekteeris 427 kohaga laiekraankino tüüpprojekti N 2E-06-2 1959. aastal üleliidulise konkursi programmi alusel ning 1960. aastate alguses valmis Eesti linnades selle järgi kuus kinohoonet.

    Raul-Levroit Kivi projekteeris 1959. aastal 427 kohaga laiekraankino tüüpprojekti N 2E-06-2 üleliidulise konkursi programmi alusel ning 1960. aastate alguses valmis Eesti linnades selle järgi kuus kinohoonet. Pildil kino Ekraan Tartus.

    Selle hoonetüübi eesmärk oli luua võimalikult väheste kõrvalruumidega optimaalne kinohoone, kus sissepääs ja kassavestibüül paiknevad ühekorruselises külgosas ning saal koos oote- ja projektsiooniruumiga kõrgemas keskosas. Esimesena valmis selle projekti järgi 1960. aastal Tallinnas kino Kaja, seejärel 1963. aastal Ekraan Tartus, Noorus Võrus ning Koit Tallinnas, aasta hiljem kino Kosmos Ahtmes ning 1965. aastal viimasena Viljandis kino Rubiin. Veel hiljuti oli Tartu Ekraan viimane, neist kõige kauem kinona tegutsenud hoone. Rubiin lammutati 2011, Kaja 2018 ja asendati Mustamäe kultuurikeskuse Kaja uue hoonega (Boa arhitektid, 2019), Koidus tegutseb Pääsküla noortekeskus, Nooruses kaubanduskeskus ning Ahtme Kosmoses vahepeal tegutsenud autoremonditöökoda on praeguseks sealt välja kolinud ning hoone seisab kasutuseta.

    Nüüd on koroonapiirangute tõttu suletud olnud Ekraani omanikel tekkinud plaan hoones filmide näitamisega mitte jätkata ning kinohoone lammutamine või siis seni teadmata väljavaade tõstatab küsimuse hoone väärtusest. Kuigi maja on detailplaneeringuga kaitstud, s.t määratud säilitamisele, on võimalik algatada detailplaneeringu muudatus ja sellega luua seaduslik alus hoone lammutamiseks. Kas Ekraan vajab ajutist kaitset või mälestiseks kuulutamist?

    Nõukogude-aegse pärandi kaitse teemaga alustati 2007. aastal, kui muinsuskaitseamet koos kultuuriministeeriumiga algatas projekti „Eesti 20. sajandi (1870–1991) väärtusliku arhitektuuri kaardistamine ja analüüs“, mille eesmärk oli koondada ülevaade säilinud arhitektuuripärandist ning valida välja hooned, mis väärivad mälestiseks kuulutamist. Rohkem kui 3000 analüüsitud ehitisest valis eksperdikomisjon välja 130, millele koostati eksperdihinnangud mälestise tunnustele vastavuse kohta ning peagi asuti esimesi hooneid ka kaitse alla võtma.

    Esimeste Nõukogude perioodist säilinud hoonetena võeti muinsuskaitse alla unikaalsed suurobjektid Ugala teater, Paide kultuurimaja, Kääriku spordibaasi kaks hoonet, rahvusraamatukogu ja Rapla KEKi hoone. Kuigi nimekiri on jõudsalt pikenenud, ei ole meil veel kaitse all sellist tüüpilist Nõukogude aja pärandit nagu paneelelamu või magalarajoon. Arutelusid on peetud Õismäe planeeringu kaitsmise ümber, kuid riiklikku kaitset ei ole põhjendatuks peetud. Kuna üks projekti eesmärke oli tuua tähelepanu alla ka tüüpne, jõudis sellega seonduv 2019. aastal vastu võetud määrusesse „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“, kus on sõnastatud ehitismälestise kriteeriumina ka tüüpilisus: „Kunagi levinud ehitise liigi tüüpiline esindaja; tüüpnäidete korral selgitatakse võrdluses analoogsetega välja paremini säilinud objektid. Kui vaatame, mis siis mälestiste hulgas praegu sellele kriteeriumile vastab, leiame eelkõige näiteid elamuarhitektuurist – tööliselamutest Tallinna majade hästisäilinud kvartalini Salme tänavas.

    Ehitismälestised

    Mälestiseks kuulutatud kinohooned on mitmed suurobjektid, nagu endine kino Gloria Palace (1926–1930, Aleksandr Wladovsky) ja Sõprus Tallinnas (1952–1955, August Volberg ja Peeter Tarvas), Rodina Sillamäel (1952, Giprokino projekteerimisinstituudi Ašhabadi jaoks koostatud projekti alusel), esimene panoraamkino Kosmos Tallinnas (1964, Ilmar Laasi), neofunktsionalistlik Põltsamaale rajatava uue keskväljaku äärne kino Edu (projekt 1972, valmis 1983, Ago Pähn) ning Nõukogude-aegse pärandi eripärasemaid arhitektuuriteoseid Eesti NSV ministrite nõukogu Valgeranna puhkekompleksi kino-mängudemaja (1979, Meeli Truu). XX sajandi alguse elu-, äri- ja kinohoone kompleksina on kaitse all veel juugendlik kino Helios (1918, Artur Perna ja Karl Burman), Tartu esinduskino Athena (1922, Anatoli Podtšekajev, 1929, Nikolai Willer) ning endine kino Victoria Palace Nõmmel (1933, Edgar Velbri, Friedrich Wendach).

    Kinohoonete hulgas on tüüpse kaitsmise põhimõtet juba rakendatud: 1950. aastatel ehitati kolme linna – Tõrva, Keilasse ja Paldiskisse – üleliidulise tüüpprojekti alusel ühekorruselised stalinistlikud kinohooned. Nendest 1953. aastal valminud Tõrva kinomaja kuulutati ehitismälestiseks juba 1999. aastal ning hoone teeb erakordseks ka see, et pärast vahepealseid kasutuseta olemise aastaid tegutseb seal taas kino. Paldiskis tegutseb kinohoones Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku Paldiski kogudus ja Keilas on endises kinohoones juba aastaid tegutsenud pangakontor.

    Analüüsides toimuvaid muutusi meelelahutuse tarbimise ja kinokülastuste arvu järgi, on selge, et vanadele kinohoonetele on tulnud ja tuleb ka edaspidi otsida uus funktsioon. Tartu Ekraan kehastab ainsana selle tüüpkino originaalilähedasel kujul säilinud ajastutruud näidet, mis nagu Tallinna esinduskino Kosmos väike vend kandis mööda vabariiki laiali suurlinna tulesid ja välismaa hõngu. Nagu kunagi on Leonhard Lapin kirjutanud Põltsamaa kinost Edu: „Siia toob kino ikka ja jälle „suurt maailma“, selle sümbolina on kinohoone enam sakraal- kui tarbeehitus, suhtlemiskeskus, mille näidatav film on vaid üks läbiviidava ürituse komponente.“ Oma osa oli lihtsal ja kompaktsel kinohoonel ka hea tasemega modernistliku arhitektuurikeele levitamisel. Kui soovime meie linnades näha ajastute ja funktsioonide mitmekülgsust, unikaalset kõrvuti tüüpsega, siis on Ekraani kinomaja kahtlemata väärtuslik ehitis. Veel leidub linnades hooneid, mis tuletavad meelde aegu, mil inimestel ei olnud nii kiire, et kõik tuli koondada ühte kohta kokku.

  • Muusika kaudu vaikusest valgusesse

    ANITA MAASALU

    Tallinna Kammerorkestri kontsert „Vaikus. Elu. Südametunnistus“ Tallinna päeval, 15. mail veebis. Kadri Toomoja (orel), Tallinna Kammerorkester, dirigent Tõnu Kaljuste. Kavas Tõnu Kõrvitsa „Passacaglia“ (esiettekanne), Pēteris Vasksi, Ēriks Ešenvaldsi ja Georg Philipp Telemanni muusika.

    Tallinna Kammerorkestri ülesastumistest on aastate jooksul saanud Tallinna päeva programmis regulaarne sündmus. Tänavuseks kontserdiks oli dirigent Tõnu Kaljuste kokku pannud mõtliku, sissepoole vaatava ja mõneti isegi melanhoolse kava pealkirjaga „Vaikus. Elu. Südametunnistus“. Kõlanud teosed andsid vihmasel laupäeva pärastlõunal kuulajaile võimaluse muusikaliseks mõtiskluseks, peegeldades paljuski praegust aega ja eluolu.

    Hommikupoolikul kontserdi algust oodates käis mul peast läbi mõte, kas veebikontserdi kuulamist peaks võtma samasuguse rituaalina nagu päriselt kontserdile minekut või peaks sellesse suhtuma lihtsalt kui muude päevategemiste vahepalasse. Sellega ei kaasne ju viisakalt riietumist (mitte et see poleks igati võimalik ja tervitatav), teekonda kontserdisaali, sumisevas fuajees sissepääsu ootamist, tuttavatega vestlemist ega viimaste passaažide harjutamise ning pillihäälestamise summutatud kõla läbi kontserdisaali seinte. Kodus tuleb vaid paar minutit enne ürituse algust õige veebileht avada, teetass (või isegi võileib?) kõrvale haarata ja kõrva teritada. Nüüd võiks jällegi küsida: kas teed juues kontserdi kuulamine on ikka õige kontsentreeritud kuulamine või rikub see rituaali? Saab ju ka lihtsalt kontserdi käima panna ja igapäevaseid toimetusi jätkata, nii nagu tehakse raadiot kuulates. Seekord jätsin siiski muu tegevuse kõrvale ja keskendusin muusikale.

    Kõigepealt kõlanud Georg Philipp Telemanni avamäng-süit „Rahvad“ annab XVIII sajandi paljurahvuselisest Euroopast kirju pildi, mis, tõsi, klapib hästi ka XXI sajandi Tallinnaga. Mõeldagu kas või harilikule suvepäevale Tallinna vanalinnas, mis kihab elust ja inimestest ning igast suunast kuuleb eri keeli. Kuigi praegu on see pilt kõike muud kui aktuaalne, siis usun, et igaüks, kes on kordki püüdnud rajada endale teed läbi vanalinna rahvasumma, kujutab seda hästi ette. Mulle oli see justkui hommage varasemale ajale või miks mitte pilk helgemasse tulevikku. Kammerorkestrit on alati heameel kuulda barokkmuusikat esitamas: lähenevad nad sellele ju igati ajastu­tundlikult, nii et eri rahvaste karakter lööb muusikas toredalt särama. Puhas rõõm oli kuulata Reinut Tepi nüansirikast klavessiinimängu, mis lõi ettekandele väga tugeva põhja. Kuna Telemanni ajal oli see muusika mõeldud just tantsuks ja koosviibimiste saateks, siis ei peaks end sugugi halvasti tundma needki, kes olid kontserti kuulates paralleelselt hõivatud muude tegemistega.

    Puhas rõõm oli kuulata Reinut Tepi nüansirikast klavessiinimängu, mis lõi Telemanni muusika ettekandele väga tugeva põhja.

    Eesti kontserdisaalides kõige vähem esitatud helilooja selles kavas oli ilmselt lätlane Ēriks Ešenvalds, kelle loomingust kõlas teos „Ookeani hääl“ orelile ja keelpillidele. Kipub ikka olema nii, et mereteemalistel teostel on igavikuline ja tundmatusse kalduv mõõde. See tuli Ešenvaldsi teoses eriti hästi esile tänu orelile, millel soleeris organist Kadri Toomoja. Keelpillipartiis oli seevastu tunda teatavat haavatavust ja läbipaistvust. Omapärase kokkusattumusena jõudis just selle teose ettekande ajal Tallinna kohale äikesetorm, mille mürisev kõla sulandus orgaaniliselt muusikasse ja haakus eriliselt hästi teose kulminatsiooniga. Tahes-tahtmata tekkis tunne, et „Ookeani hääl“ sobib ideaalselt mõnda keskkonnateemalisse dokumentaali, miks mitte kas või meie oma Lääne­merest?

    Panin tähele, et järjepidevalt jälgis kontserti umbes 60–70 vaatajat ja see arv muutus pidevalt: üks tuli ja teine läks. Siinkohal võiks ju ette kujutada, et Mustpeade maja saali uksed käivad kontserdi vältel pidevalt kinni ja lahti ning iga möödakäija saab paar minutit kontserti uudistada. Tegelikult teeb vaid rõõmu, et vähemasti saab veebi teel ühest kontserdist osa palju rohkem inimesi – jääb see ju Youtube’i-avarustesse üles ning igaüks saab huvi korral iga kell kontserdi üle kuulata. Sama päeva õhtuks oli kontserti vaadanud juba ligi 300 inimest – rohkem, kui mahub päriselt Mustpeade maja valgesse saali.

    Kontserdi teine pool oli pühendatud läti heliloojale Pēteris Vasksile, kes tähistas tänavu aprillis oma 75. sünnipäeva. Tõnu Kõrvitsa Vasksile pühendatud uudisteos „Passacaglia“ mõjub kahe helilooja loomingu maitseka sideainena, milles on omajagu lüürilisust ja helgust. Seejärel kõlanud Vasksi esimene sümfoonia „Hääled“, mis on valminud 1991. aastal paralleelselt Baltimaade taas iseseisvaks saamisega, on justkui uue alguse võlu ja valu refleksioon. Oleme ju ka praegu, 30 aastat hiljem, omamoodi uue alguse lävel, nii et teos tundus olevat kuidagi ajastuomases meeleolus ja vaimsuses. Kuigi oli kahju, et sümfoonia justkui tühjusest välja kasvav esimene osa „Vaikus“ oli koduses helisüsteemis vaevu kuulda, ilmnes just selles ettekandes niihästi Tallinna Kammerorkestrile iseloomulik mahlakas kõla kui ka üheshingav koosmäng. Isegi orkestrantide maski taha peidetud nägudel võis vähemalt ette kujutada rõõmu võimaluse üle jälle muusikat publiku ette tuua. Kaua aega on olukord olnud keeruline ja kahtlemata ollakse emotsionaalselt laetud, mistõttu võib muusika teraapiline jõud nii mõneski mõttes olla kosutuseks nii mängijaile kui ka kuulajaile.

    Kontsert kinnitas eelkõige tõsiasja, et tasub võtta oma päevast tunnike ja kuulata muusikat, sest igal interneti­kasutajal on praegu seda teha nii lihtne, et patt oleks jätta võimalus kasutamata. See on oluline juba sellepärast, et ei kaoks kontserdi kuulamise harjumus. Olen isegi korduvalt tundnud, kui raske on pärast pikka ja niigi arvutis veedetud tööpäeva leida endas jõudu veel veebis kontserti kuulata. Sama olen ikka ja jälle lugenud ka meediast ning kuulnud mõtte­vahetustes tuttavatega, kellest suur osa tegutseb samuti muusikuna. Kui aga mullu kevadel otsisid paljud kollektiivid alles viisi, kuidas üheskoos musitseerida ja end inimestele meelde tuletada, siis nüüdseks on võimalused ning tehniline võimekus nii palju paranenud, et huvilistel jääb üle vaid õige veebileht avada ja muusikat nautida. Ainult lisapalad jäävad veebis siiski välja plaksutamata.

  • ,

    Olulised asjad. 1 + 2 = 12

    URMAS LÜÜS
    Anneli Oppari roostevabast terasest 3D-prinditud rinnanõel, mille arvutisse söödetud algoritmilise mustri aluseks on tema sammud ümber oma kodutiigi.

    Üks teaduse ja kunsti ühisosi on selgeltnägija roll. Tuhanded teaduse-­Nostradamused on ennustanud kogu aeg. Nad vaatlevad, katsetavad ja mõõda­vad. Tulemustele tuginedes luuakse mudelid ja teadusliku meetodiga kindlaks tehtud seaduspärale toetudes saab mudelite järgi ennustada tulevikku.

    Võtame näiteks kinnikasvava järve. Et asjast sotti saada, annab teadlane igale järve mõjutavale muutujale arvulise väärtuse. Lihtsaim teaduslik mudeldamise viis on matemaatiline valem. Arvuna esitatakse nii järve sisse voolav ojake, aurustumine kui ka vohav veetaimestik. See valem on järve ja seda mõjutavate tegurite vähendatud koopia. Kui mudel on piisavalt täpne, saab sellest Delfi oraakel, kes ennustab, millal surevad järves viimased kalad ja mitme aasta pärast kummikuga üle saab. Kui soovime, et järv alles jääb, annavad oraaklid nõu, kuidas abi leida.

    Paraku alluvad asjad teadlaste ennustustele vaid niikaua kui muutujaid on piisavalt vähe ja need on stabiilsed. Kui matemaatik John von Neumanni parafraseerida, on mõni asi sedavõrd keeruline, et selle ainus pädev mudel saab olla asi ise. Prantsuse antropoloogile Claude Lévi-Straussile toetudes võib aga öelda, et reaalteadlaste kõige keerulisem objekt on sada korda lihtsam kui humanitaarteadlaste kõige lihtsam objekt.

    Elementaarmatemaatika ütleb, et 1+2=3, kuid kõik muutub niipea, kui lisandub inimlik mõõde. Inimesed ei armasta püsida ühe koha peal: isegi kui nad pokri pistetakse, lipsavad mõned minema. Kujutagem ette, et iga kord, kui paberile kirja pandut vaadata, on numbrid kuhugi mujale uidanud. 3 lööb 1-le külge ja 2 on solvunult lehe teisele poolele pagenud. Kunsti üks rolle ongi võimaldada utoopilisi mudeleid, kus 1+2=12: matemaatilise loogika asemel on numbrid liidetud visuaalse loogika järgi.

    Kunst on simulaakrum: nii võimalike kui ka võimatute võimalikkuste üha uusi mudeleid tuuakse teatrites lavale, kantakse kontserdisaalides ette ja esitletakse näitustel. Rakenduskunstides pole tuttavad argiesemed isetult funktsionaalsed, vaid kannavad ka psüühilisi seisundeid ja mõttemänge. Seega võib kokku sattuda sätendava õhtukleidiga, mis mässib kandja hullusärgina endasse, või kaelakeega, mille raskus surub põlvili.

    Nagu on väitnud Austria kunstnik ja kirjanik Alfred Kubin, on fantaasia põhjani nähtud tegelikkus. Müüdid ja lugude jutustamine on üks viis korrastada maailma, sest kuidas luua vettpidavat mudelit, kui muutujaid on lugematu arv? Tõlkija Mati Sirkel on kirjanduse rolli näinud teaduse ja religiooni vahel seismises.1 Nietzsche kuulutas jumala surnuks, kuid XX sajandi alguses oli teadus veel nii algeline, et ei suutnud religioonist jäänud tühimikku täita. Paistab, et selles ahastavas tühimikus on seadnud end koos kirjandusega inimolemise vaeva mõtestama ka rakenduskunst.

    Loodusteadlaste vaatlusalused objek­tid ja osakesed on küllaltki püsivad. Gravi­tatsioon on universaalne ja kehtib kõigi kehade puhul. Kuidas on aga lood süütundega? Milline konstant leida valemisse, kui tegu on näiteks emaga, kelle üks poeg sureb lapsena ja teise koormaks on elada sügava vaimse puudega? Kuidas hinnata objektiivselt ennast piitsutades vastutust kandva naise süüd emana, nagu näiteks Nathan Fileri teoses „Kui kuu on kadunud“? Selle mudeli kirjeldamiseks on kulunud 296 lehekülge.

    Reaalsuse mõõdetavusele vaatamata on igaühe subjektiivne kogemus tema kõige reaalsem reaalsus. Siin jooksevadki reaal- ja humanitaarteadused kõige selgemalt lahku. Reaalteadused on lineaarsed ja neelavad varasema teadmise alla:2 tänane teadmine on uuem ja parem kui eilne ja homne on veel parem. Einstein seisab teadmiste hierarhias Newtonist kõrgemal, aga ka tema panus teaduslukku on vaid väike osake praeguste uurijate valemipagasis. Mitte kedagi ei huvita, mida tundis Pythagoras, kui töötas välja oma teoreeme. Nüüd on ta vaid nimi globaalses teadusruumis.

    Humanitaarvallas ja kunstis aga info ei vanane, vaid kuhjub ja kihistub. Nagu on ironiseerinud Alfred North Whitehead, on kogu Euroopa filosoofia rida ääremärkusi Platoni teostele. Nii nagu skulptuur ei saa valmis, vaid patineerub niiskuses, lüüakse siis siiruviiruliselt lohaka töömehe poleermasina all läikima ja lõpuks raiutakse poliitilise õhustiku muutudes sel pea maha, on ka loomingulised mudelid pidevas muutumises ja sulaolekus. Iga uus inimene, kes kunstiteosega suhestub, loob ainukordse pretsedendi, lõhestab uue muutujana mudeli terviku.

    Mets on midagi enamat kui seal kasvavate puude summa. Samuti tähistab kinnikasvav järv talu lähedal märksa enamat kui piiratud H2O varu. Järv tähendab sidet eelnevate kaldal seisnud põlvedega ja ka iseenda lapsepõlvega, läbistab kõiki mentaalseid ja ajalisi kihte, see on eneseteadvuse osa. Nii nagu inimesele, on ka järvele antud nimi, ja nimi on ka järveäärsel talul ja metsal. Seda kirjutist illustreerival fotol on ehtekunstnik Anneli Oppari roostevabast terasest 3D-prinditud rinnanõel, mille arvutisse söödetud algoritmilise mustri aluseks on tema sammud ümber oma kodutiigi. Sedasi on vormunud suhe järvega mudeliks, millel pole midagi pistmist loodusteadusega, küll aga millegi veel enamaga – inimese oma koha tajumisega maailmas.

    1 Mati Sirkel kultuurisaates „Plekktrumm“ 11. XII 2017.

    2 Mihhail Lotmani ja Piret Kuuse vestlus „Füüsikud ja margikogujad“ Edmund Burke’i seltsis 4. III 2018, https://podcast.ee/edmund-burkei-selts/piret-kuusk-ja-mihhail-lotman-fuusikud-ja-margikogujad/

  • Uurimus teaduse ja kunsti ühilduvuse kohta

    A. KORI HILL

    Balti muusika päevad / Eesti muusika päevad 22. IV – 2. V, veebiülekanded Eestist, Lätist ja Leedust. Kunstilised juhid Timo Steiner ja Helena Tulve, Tartu programmi kunstiline juht Märt-Matis Lill.

    Eesti muusika päevadel on nüüdisheliloojate tööd esile tõstetud 1979. aastast. Sel aastal nimetati ettevõtmine Balti muusika päevadeks, et laiendada festivali fookust ja haarata kaasa ka Balti riikide naabrid. Koroonaviiruse pandeemia tõttu tähistab 2021 esimest aastat, mil festival peeti täiesti virtuaalsena. Tasulised piletid asendati annetuspalvega.

    Avaõhtu kajastas 2021. aasta Balti muusika päevade teemat „DNA“. Festivali kunstilised juhid Helena Tulve ja Timo Steiner istusid maha, et inter­vjuu stiilis arutleda selle üle, millist loomingulist inspiratsiooni võiks DNA anda. Tulve oli lugenud bioloog Denis Noble’i raamatut „Elu muusika. Bio­loogia teispool geene“, mis pani teda sellele teemale mõtlema.1 Sellele järgnes Eesti heliloojate liidu esimehe Märt-Matis Lille intervjuu geneetik dr Mait Metspaluga Tartu ülikooli genoomika instituudist. See oli ülevaatlik kokkuvõte sellest, kuidas geneetikauuringud aitavad parandada tervishoiukvaliteeti, arusaama ajaloolistest rändemustritest ja selgitada eestlaste sidemeid piirkondliku ja rahvusvahelise kogukonnaga. Ajal, mil lääne demograafiline seis muutub, on kultuurilise ja bioloogilise determinismi eugeeniline ja rassipõhine tõlgendus avalikku sfääri tagasi pöördunud. Sellegipoolest hoidus dr Metspalu libedale jääle astumast: ta tegi selgeks, et „eestlane olla on kultuuriline nähtus“ ja et kultuurilise identiteedi küsimust ei saa taandada bioloogilistele tunnustele.2

    Õhtu lõpetas Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambli kontsert. Kavas oli Tatjana Kozlova-Johannese, Vytautas V. Jurgutise, Märt-Matis Lille, Taivo Lintsi, Platon Buravicky ja Liina Sumera teos, kusjuures Sumera teos „Netrunners“ ehk „Netrunner’id“ (2021) oli inspireeritud Balti muusika päevade virtuaalsest formaadist. Oma kujutluste kaudu illustreerisid heliloojad elektroonika võimalusi, kõla ja heli tähtsust ning seda, kui tähtsat rolli mängivad suuremate vormide – ükskõik, kas muusikaliste või bioloogiliste – loomisel ühendamatud osad.

    Balti muusika päevadel võõrustati muljetavaldavat ansamblite, solistide, õpetlaste ja teadlaste hulka. Järgnevad kontserdid illustreerisid Balti muusika päevade DNA-teemat piirkonna ajalooliste, poliitiliste ja tänapäevaste tõsiasjadega. Ansambel U: esitles 25. aprillil „Desoksüribonukleotiidide ilu“, mis on pealkirja saanud DNA replikatsiooni mõjutavate molekulide järgi. Teostes kasutatud märkimisväärsele korduvusele – mitte ainult kindlate motiivide ja laiendatud tehnikate, vaid ka vaikuse, rahu, fookuse ja vastupidavuse kasutamisele – oli põnev mõelda seoses DNA-kaksikheeliksi vormi ja funktsiooniga. Leedu ansambel Synaesthesis tõi publiku ette kava „Balti meel“: tegu oli jätkuprojektiga, mille eesmärk on tuua välja Baltimaade rahvaste sarnaseid ja erinevaid jooni. See uurimus oli nende läti, leedu, eesti, aga ka prantsuse, austria ja saksa heliloojate uut muusikat sisaldavas kavas ilmselge. Sinfonietta Rīga keelpillikvarteti kavas oli Anna Ķirse „Mundus invisibilis“ ehk „Nähtamatu maailm“, mis on inspireeritud seene­niidistiku välimusest ja otstarbest.

    Veel oli märkimisväärne metsosopran Iris Oja ja Yxus Ensemble’i etteaste, mis hägustas kontserdi ja performance’i-kunsti piiri. See oli kõige selgem Eugene Birmani häälele ja ansamblile kirjutatud teose „Pensées“ ehk „Mõtted“ (2017) Euroopa esiettekande puhul. Teos nõuab tähelepandavat vokaalset osavust: Oja liikus Sprechstimme’st hämmastavate venituste, klassikalises stiilis osade ja vilistamiseni ning isegi instrumentalistidelt oli nõutud, et nad tooksid kuuldavale vokaalseid hüüatusi. Lõpu eel kirjutas Oja paberilehele sõna „invocation“ [loits]. Äkiline videomontaaž viis publiku kontserdisaalist välja maja klaasseina taha hiilima ja sealt muusikuid vaatama. Tekst on kahes eri formaadis, see on palve aidata „pääseda sellest, mis võiks kahju tuua“ ja hoida ära kannatusi, mida põhjustab „ebaviisakus“. Oja kirjutab viimase sõna: kui ta laseb paberi käest lahti, ilmub ekraanile trükitähtedega „IMPRUDENCE“ [pr „ebaviisakus“].

    24. aprilli kava hõivas noorte heliloojate konkursi finaal. Noorema ja vanema vanusegrupi finalistide teostes ilmnesid selged esteetilised eelistused: esimestel domineerisid külluslik diatoonilisus ja selged vormilõigud, teistel spektraalsed tekstuurid, laiendatud tehnikad ja muutlik tonaalsus.

    Festivali jooksul peeti kolm arutelu. Esimene oli vestlusring „Kultuuriline ja geneetiline pärilikkus meis ja meie ümber“, mida juhtis Märt-Matis Lill ja kus osalesid folkloristid ja etnoloogid Janika Oras, Madis Arukask ja Art Leete ning geneetik Kristiina Tambets. Loengu­sarjas „Helilooja, kes sa oled?“ vestles Andrus Laansalu helilooja Tatjana Kozlova-Johannesega. Kozlova-Johannese selgituse järgi on tema heliloomingu tunnustus vastastikune akt publikuga. Samuti näeb ta kompositsioonis hingeotsinguid kui esteetilist standardit, mille poole ta püüdleb ja mida otsib ka oma kolleegide teostes. Viimane vestlus oli ansambel U: kontserdi „Desoksüribonukleotiidide ilu“ avalik kriitika. Ansambel U: liikmed juhtisid põnevat arutelu muusikakriitika olemuse, teoste tekstuuri ning nende intellektuaalse, tehnilise ja emotsionaalse edu või kitsenduste üle.

    Viimasel päeval uuriti EMTA sinfonietta kontserdil „Tolmuks taotud“ poliitajaloo resonantse ja Tallinna Uue Muusika Ansambli kontserdil „Aforism“ loovat mõtlemist. EMTA kontserdi avas Paul Danieli teos „Pankovitsa kiriku kellad“, mis on inspireeritud Pankovitsa küla kirikust, mis elas üle Vabadussõja, kuid hävitati 1944. aastal Teises maailmasõjas. Oliver Dubon on teoses „Satellites“ ehk „Satelliidid“ käsitlenud Vene ja Ameerika mõju heitlusi Balti regioonis. Ansambli peaaegu pidev aktiivsus väljendas seda pinget, tõmmates kuulaja tähelepanu eri suundadesse. Tallinna Uue Muusika Ansambli kavas oli viimane Ülo Kriguli teose „streeeeeeeeeeeeeeeetch“ esiettekanne. See algab tüütult krigiseva uksega, mis annab kätte rütmilise, multitonaalse mustri. Moonutuse ja tehnika loov kasutus annavad teosele tugeva aluse. Nagu kogu Balti muusika päevad, nii katsetab ja laiendab ka Kriguli teos muusikalise väljenduse tähendust ja seda, kuidas see võib mõjuda.

    Tõlkinud Maria Mölder

    1 Denis Noble, The Music of Life: Biology Beyond Genes. Oxford University Press 2006. Eesti keelde tlk Lauri Laanisto. Varrak 2016, 224 lk.

    2 Hélène B. Ducros, Looking at Racism, Eugenics, and Biopolitics in Europe Historically: An Interview with Marius Turda. – Europe Now 6 X 2020. https://www.europenowjournal.org/2020/12/07/looking-at-racism-eugenics-and-biopolitics-in-europe-historically-an-interview-with-marius-turda/

  • ,

    Mirjam Hinn ja Alar Tuul Tartu Kunstimajas

    Laupäevast, 29. maist on Tartu Kunstimaja suures saalis avatud Mirjam Hinni ja Alar Tuule ühisnäitus „Tuhandesilmne saar“.

    Hinn on abstraktne ja dünaamiline, Tuul seevastu jõulisem ja brutaalsem, ehk ka otsekohesem. Ühisnäituse idee põhineb fiktsioonil, mille läbi toovad autorid näitusesaali hulga lugusid ja abstraktseid tõlgendusi meie ühiskonnast ja teisest teadvustest, ehk siis kahe kunstniku omavaheline dialoog loob uuemat ja täiuslikumat utoopiat. Näitus avab eripärase vaate tehnoloogiajärgsele ühiskonnale, kus ideed loodusest ning tehislikest struktuuridest ja konstruktsioonidest on omavahel põimunud. Räägitakse lugu kaasaegsest ühiskonnast kasutades abstraktse saare motiivi.

    Väljapanek näitab maalide muutumist erineva tehisliku valguse käes, ehk näitus mängib vaataja tajudega läbi valguse, värvi, ruumi ja heli koosluse. Näitus baseerub rohelisel värvil, luues esteetilise roheala ja green room efekti. Laetud ruumi esteetikat kasutades vormub erinevaid meeli haarav dünaamiline tervikteos.

    Mirjam Hinn (snd 1990) on lõpetanud Tartu Ülikooli maalikunsti õppetooli (MA, 2018) ja Tartu Kõrgema Kunstikooli (BA, 2014). Tema varasemad isikunäitused on toimunud muuhulgas Tartu Kunstimajas (2018) ja Tartu Kunstimuuseumis (2019). Hinn on pälvinud AkzoNobel kunstipreemia (2018), võitnud Noor Tartu konkursi (2019) ja olnud Konrad Mägi preemia nominentide seas (2020). www.mirjam-hinn.com

    Alar Tuul (snd 1982) on lõpetanud Tartu Ülikooli maalikunsti õppetooli (MA, 2019) ja Tartu Kõrgema Kunstikooli (BA, 2014). Tema varasemad isikunäitused on toimunud muuhulgas Tartu Kunstimajas (2013) ja Tartu Kunstimuuseumis (2016 ja 2018). Eelmisel aastal ilmus tema senist loomingut kokku võttev trükis.

    Näitust saatva heliteose on loonud Jeremy Macachor koostöös kunstnikega.

    Näitus on avatud 20. juunini.

  • ,

    Evi Tihemetsa maalid Vabaduse galeriis

    Olete oodatud Evi Tihemetsa näitusele “Sületäis nostalgiat” Vabaduse galeriis alates reedest, 28. maist. Kunstnik on galeriis kella 16 – 18.
    Näitus on avatud 28. V – 16. VI 2021.

    Evi Tihemets on kunstnikuna tegutsenud juba enam kui kuuskümmend aastat, tema pärusmaa on olnud graafika. Ta on viljelenud peamiselt sügavtrükitehnikaid, mis olid 1970ndatel ja ka 1980ndatel eesti vabagraafika tunnus ja uhkus, kuid litograafiagi ei ole talle võõras. Viimasel ajal on Tihemets tulnud välja ka kollaažiga.
    Evi Tihemetsa karjäär on olnud pikk ja edukas: 1974. aastal pälvis ta Tallinna III graafikatriennaali eripreemia, 1976. ja 2006. aastal Krakowi rahvusvaheline graafikanäituse eripreemia, 1992. ja 2013. aastal Kristjan Raua preemia, 2007. aastal Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali preemia, 2011. aastal Wiiralti auhinna, kui lugeda üles tähtsamad tunnustused. Tihemetsa näitustel osalemise, ka isikunäituste nimekiri on aukartustäratavalt pikk ning kui mõelda tema loominguliselt väga hea vormi peale, siis tuleb järgmistel aastatel sellele kindlasti lisa.
    “Sületäis nostalgiat” ei ole kunstniku esimene näitus Vabaduse galeriis, 2015. aastal oli tal seal väljas “Hüvasti, kuuekümnendad”. Mõlemad – nii praegune kui ka kuue aasta tagune – väljapanekud on suures osas tagasivaatavad.  “Hüvasti, kuuekümnendad” oli noore kunstniku esimeste loominguliste reiside visuaalne päevik: 1958. aastal käis ta koos vanemate kolleegide, maalikunstnike Elmar Kitse, Viktor Karruse ja Priidu Aavikuga Karjalas ja Koola poolsaarel, 1960. aastal avanes tal võimalus töötada Krimmis ja 1961. aastal külastada Armeeniat. Neil reisidel tehtud joonistuste, päevikumärkmete ja Eestisse saadetud kirjade põhjal ilmus ka raamat „Hüvasti, kuuekümnendad!“.
    “Sületäis nostalgiat” on eriline väljapanek, sest suur osa graafikuna tuntud kunstniku maalidest on nüüd esmakordselt avalikkuse ette toodud. Maalima hakkas Evi Tihemets kohe pärast kunstiinstituudi lõpetamist ning praeguse väljapaneku teosed pärinevad suuresti 1960ndate algusest ja keskpaigast. Kunstniku mitmes eluloos on toodud ära kaks, praeguse näituse seisukohalt märkimisväärset seika: Evi Tihemets tahtis minna õppima maalikunsti, kuid juhuste kokkusattumisel valis graafika ning ta oli meie graafikutest üks esimesi, kes 1960ndate algul hakkas kasutama värvi. Tema üks lähedasemaid sõpru oli maalikunstnik Olga Terri, kelle portreed saab Vabaduse galeriis näha, ning mitmete tema põlvkonna maalikunstnike nagu näiteks Nikolai Korma?ov, Olev Subbi, Enn Põldroosi või ka nooremate nagu näiteks Peeter Mudisti looming on talle alati südamelähedane olnud.
    Evi Tihemetsa maalid on formaadilt väikesed, kuid need ei ole kindlasti mitte ainult enda lõbuks tehtud eskiisid, värvidega edastatud muljed ja meenutused. Tihemetsa 1960ndate keskpaiga maalides on oma ajale iseloomulikku üldistuse otsimist ja stiliseerimisjulgust nii vormis kui ka värvis. Tema varajastes maalides  ei tule esile mitte ainult motiivid (Jeesuslaps ja neitsi Maarja, kuu, puuvõrad), mis hiljem veelgi suurema üldistusastmega hakkavad korduma kunstniku graafilistes lehtedes, vaid neis on olemas ka tema abstraktsete kujundite alged. Vaatamata sellele, et 1960ndate alguse ametlik kunstimudel oli kindlalt piiritletud ja ka kunstnik surutud raamidesse, suutis Evi Tihemets nautida just maalides vabadust.
    Maalide kõrval, dialoogis nendega on Vabaduse galeriis väljas ka graafika – graafilised lehed, mida ta on loonud 1967. aastal ja uuesti trükkinud 2020. aastal.  Graafilised lehed “Abstraktsioon”, “Must mustaga” ja “Vaatame taevasse” ei ole pelgalt taastrükk, mehaaniline taastoodang, neidki võib vaadata omamoodi dialoogina.

  • 2021. aasta Eesti folkloristika preemia sai Asta Õim

    Akadeemiline Rahvaluule Selts koostöös Eesti Kultuurkapitali Rahvakultuuri sihtkapitaliga annab igal kevadel välja Eesti folkloristika aastapreemiat. Preemia eesmärk on tõsta esile preemia saamisele eelnenud aasta jooksul silma paistnud folkloristi tegevust.

    Sel aastal esitati preemiale kaks kandidaati: folklorist Mari Sarv ja keeleteadlane Asta Õim.

    2021. aasta Eesti folkloristika aastapreemia pälvis keeleteadlane Asta Õim monumentaalväljaande „Eesti kõnekäänud I-II“ koostamise eest. Laureaat on pika teadlaskarjääri vältel ühendanud keeleteaduse ja folkloristliku kujundkõne uurimise, mille tulemusel valminud väljaanne võtab kokku aastatepikkuse fraseoloogia-alase uurimistöö.

    Traditsiooniliste väljendite analüüsimise kõrval on laureaat loonud abivahendeid metafoorialaste eksimuste vältimiseks ja avanud vanemate väljendite tausta tänasele keelekasutajale.

    Aastatel 2002–2013 töötas Asta Õim Eesti Kirjandusmuuseumis, tema juhtimisel alustas tööd kõnekäändude töörühm, kelle ülesandeks oli valmistada ette allikpublikatsioon Jakob Hurda algatatud sarjas Monumenta Estoniae Antiquae. Väljaande põhjaks sai eesti kõnekäändude ja fraseologismide andmebaas (www.folklore.ee/justkui) ja selle alusel koostatud fraseologismide alussõnastik (http://www.folklore.ee/justkui/sonastik).

  • ,

    Evald Okase muuseum avab suvehooaja

    Laupäeval, 29.mail, kell 12.00-18.00 on taas suvehooajaks avatud Evald Okase muuseum Haapsalus.

    XIX hooaega alustatakse 3 uue näitusega. Muuseumi teise korruse näitusesaalides on ekspositsioon Evald Okase loomingust (maalid, joonistused, graafika) ning esimesel korrusel näitus “Murdumised”. Selle näituse autorid on Maija Helasvuo, Mika Karhu, Simo Ripatti, Nina Räty ja Ilkka Sariola. Nurgagaleriis saab vaadata näitust “Kooskõla”, kus on väljas ehtekunstnik Ülle Kõutsi taiesed ja pööningusaalis on Anne Parmasto maaliväljapanek „Kevadnäitust“

    Näituse “Murdumised” kohta räägivad autorid ise:

    Millal märkame murdumisi monoliidis? Inimkonna ajaloos võime avastada erineva kestusega ajaaknaid. Maalikunst või ka näiteks jahindus, mis mõnikord väidetakse olevat surnud, paistavad ometigi olevat oluline ja kindel osa inimkonna kogemusest ja kestma jäämisest. Teisest küljest moodustab Soome enneolematu jõukuse loonud metsatööstus täna vaid paar protsenti tööhõivest. Võimalik, et tulevikus, kui kliimamuutused on meie elukeskkonda tugevasti muutnud, on targem metsa kasvatada ja säästa, kui raiuda ja massiliselt kasutada. Seega võib igavikulisena tunduv väga kiiresti mureneda ja teiseneda. Ajaaknad muutuvad arvatavast palju lühemaks ning püsima jäävad nähtused, mida pidasime lõplikeks. Millal ja mille järgi märkame murdumisi oma monoliidis? Neid küsimusi käsitlevad oma teostes vabalt viis soome kunstnikku. Ilkka Sariola teeb seda oma pliiatsijoonistustes inimestest, usust ja ühiskonnast. Niina Räty käsitleb oma maaliseerias üksildust ja tõrjutust. Mika Karhu süüvib oma videoinstallatsioonis ajaloo valupunktidesse ja tušijoonistustes Soome punaste laste karmi saatusesse aastal 1918. Tema oma skulptuurid küsivad: „Kuhu kõik kadusid?“Inimesed põlvkondade jadas muretsevad, kannatavad ja armastavad.

    Näituse kuraator on Maija Helasvuo

    Näitus jääb avatuks kuni 11.juulini.

     

    Näituse “Kooskõla”, kohta ütleb Ülle Kõuts, et KOOSKÕLA ehk harmoonia püüd on terviku otsimine elus, looduses, muusikas, kunstis. Kooskõla on kokkusobivus ideede ja materjalis loodu vahel, mis seob tervikuks kunstiteose üksikosad, tekitab tasakaalu valitud materjalide ja tehnilise teostuse vahel.

    EHE on väärisese, mis on enamasti loodud täiendama kostüümi ja rõhutama kandja isikupära, suundudes laia maailma, elades seal oma elu. Selles jääb avalduma ehtelooja mõttemaailm kuid iga kandja lisab ehtele vaid temale omast energiat.

    Näitusel eksponeerituna satub ehe külastaja silme all dialoogi näituse ruumi ja – kujundusega. KOOSKÕLA selles hetkes on ühtekuuluvuse otsimine kunstiteose ja teda ümbritseva vahel.

    Kunstniku valitud tehnikal on romantiline nimetus „Marriage of Metals“ kus pinnamustrid tekivad eri metallide , hõbeda ja uushõbeda või hõbeda ja vase kokkujootmisel. Näitusel esitletud ehted on valminud 2020 – 2021 aastal ja on mõtteline järg autori eelnenud näituseloomingule.

    Graafiline disain Liina Lõõbas Näituse kujundus Üla Koppel

    Näitus jääb avatuks kuni 11.juulini.

    Anne Parmasto maaliväljapanekut „Kevadnäitus“ tõdeb kunstnik, et abstraktne maal on alasti kunst; olles selle maailma ja meetodid omaks võtnud, avaneb maailm, millesse mahub suurem maailm ja mille mänguruum ei oma piire.

    (III korruse pööningusaal)

    Näitus jääb avatuks kuni 11.juulini.

     

     

  • ,

    Inga Heamäe isikunäitus „Taevased väehulgad, ilmihuta väed” Tampere Majas

    Inga Heamäe fotonäituse teemaks on psalm 148 ehk „Taevased väehulgad, ilmihuta väed”, näitusel on pilte suitsust. „Pärimuse kohaselt kasutab õigeusu kirik viirukit palve sümbolina”, kirjeldab kunstnik oma töid. Näitus jääb avatuks suve lõpuni.

    „Olgu mu palve kui viirukisuits Su palgeees, nagu laulame Jumalale õhtusel teenistusel”, ütleb Heamägi. “Kui eelmise näituse tarvis katsetasin küünlasuitsu jäädvustamist, siis uute tööde valmimisel aitasid mind tehniliselt kaasa vana hea tossumasin ning poeg. „Uued suitsud” on saanud juurde volüümi, värvi, nägusid ja tüpaaže, misläbi on neist saanud TAEVASED VÄEHULGAD”

    „Olen piiritult tänulik oma abikaasale Gennadile ja pojale Ingvar Toomasele, et nad olid jätkuvalt nõus kõige tuisusema ilmaga jälle õue tulema lund-tuisku-autotulesid hilisõhtuti kaamerasse meelitama. Ja eriti tänulik olen ma sellele õnnetule luigele, kes tapeti kas loomade või inimeste poolt ja kellest jäi maha pooleldi ärajäratud „ilmihuta” jalake. Vähemalt pärast fotosessiooni sai luigejalg jõele tagasi antud, kust see siis võib-olla mõne nähtamatu ingli toel taas omaniku juurde jõuab…”

    Inga Heamägi (1961) lõpetas ERKI graafikaosakonna vabagraafikuna 1988. On töötanud reklaamibüroodes Laks & Ko ja Inorek & Grey ADna, õpetanud EKAs graafikat ja joonistamist. Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku kirjastuse kunstnik ja kujundaja, tegeleb graafilise disaini, raamatute ja kunstinäituste kujundamisega. Graafika alal on välja pannud 33 isikunäitust, osalenud rohkem kui 70 rahvusvahelisel žüriiga graafikabiennaalil või -triennaalil, Heamägi on olnud Eesti Vabagraafikute Ühenduse juhatuse esinaine 2012–2020; 1. Jerevani (Armeenia) rahvusvahelise graafikabiennaali žürii esinaine; Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali nõukogu liige; Wiiralti preemia 2019 ergutuspreemia laureaat.

    Tampere Maja galerii:
    Jaani 4, 51007 Tartu
    +372 738 6300
    +372 5645 3822
    www.tamperemaja.ee

  • Sel reedel Sirbis

    Sirbi vahel Diplomaatia nr 2 /2021

    Kui teha aktuaalset teatrit, tuleb ka publik, Madli Pesti intervjuu Valgevene lavastaja Nikolai Haleziniga
    Nikolai Halezin: „Valgevenes on kõik loomingulised inimesed võimule ohtlikud. Praegu on ühiskonnale suurim mõju just nimelt vabadel kunstnikel.“
    Tallinna Vaba Lava teatrikeskuses jõuab 31. mail lavale Nikolai Halezini näidend „Error 403“, lavastajateks Nikolai Halezin ja Natalia Kaliada. Ajakirjaniku taustaga, aktiivselt demokraatia eest võitlev Halezin (sünd 1964) asutas 2005. aastal siiani põranda all tegutseva Valgevene Vaba teatri. Seda uurimuslikke ja uuenduslikke vahendeid kasutavat teatrit on saatnud rahvusvaheline edu ning selle tegijad peavad tähtsaks inimõiguste ja õigluse eest seismist. Poliitilise tagakiusamise tõttu elavad teatri eestvedajad Halezin ja Kaliada juba kümmekond aastat Londonis, nende trupp aga tegutseb Minskis. Intervjuus Sirbile tutvustab Halezin Eestis tehtud lavastust ning mõtestab oma teatrialast ja pedagoogilist tööd.

    TANEL VALLIMÄE: Õhkub tosina aasta tagust reformierakondlikku kopituslõhna
    Madalam maksukoormus tähendab, et saame vähem avalikke teenuseid ja peame piirduma kesisema sotsiaalse kaitsega. Maksusüsteemil on suur osa ka ebavõrdsuse vähendamisel.
    2021. aasta jaanuaris pärast vaheaega taas võimule pääsenud Reformierakond on tänuväärne seltskond. Piisab neil veidi aega valitsuses olla ning harjumuspärased vaidlusküsimused ja teada-tuntud tulised debatid kerkivad ise esile. See kergendab nende elu, kelle töö on poliitika kommenteerimine meedias.

    MARIN MÕTTUS: Lähis-Ida muutumises: kuidas teha vihkajast armastaja, kättemaksjast sõber?
    2015. aasta mais, aasta pärast Iisraeli kirjaniku David Grossmani romaani „Maailma otsa“ ilmumist Kalle Kasemaa tõlkes, oli Grossman üks festivali „HeadRead“ külalistest. Vestlesin temaga Kirjanike Maja musta laega saalis ja Grossman – kõhetu, heledapäine, tundliku silmavaatega ümmarguste prillide taga – haaras saali esimesest hetkest oma lihtsa, erksa kirjanikumõtte kütkeisse. Hiljem vastuvõtule ei tahtnud David algul kuidagi tulla, kuid lõpuks ikkagi tuli. Esimene veiniklaas oli alles poole peal, kui silmasin, et mitu inimest on ta Mustpeade maja saali ühte nurka surunud; Grossman peaaegu sõna ei saanudki, kuna vestluskaaslased tutvustasid häälekalt oma arusaamist Lähis-Idas toimuvast.

    AIRI TRIISBERG: Solidaarne tasustamine
    Kõiki kunstivaldkonna inimesi – olgu nad tööandjad või töövõtjad – ei õnnestu veenda, et solidaarne mudel on hea mudel, ent seda ei ole ka ebavõrdne kohtlemine.
    Paar aastat tagasi osalesin Tallinna Kunstihoone ürituste sarjas. Sõlmisin tööandjaga käsunduslepingu brutosummas 127 eurot. Kirjutasin esinemise puhuks ettekande ja sain selle eest 100 eurot kätte. Olin tööotsaga enam-vähem rahul, kuni sattusin rääkima kolleegiga, kes esines samas sarjas. Tal on püsiv töökoht ja lisatööd tehes arveldab ta väikeettevõtte kaudu, mis ei ole käibemaksukohuslane. Ta esines ettekandega, mida oli varemgi esitanud. Tallinna Kunstihoone maksis talle arve alusel välja kogu palgafondi – 170 eurot. Seega tegi ta vähem tööd ja sai selle eest 70 eurot rohkem kätte kui mina.

    REET VARBLANE, Kunstiresidentuure on vaja, et kunsti ökosüsteem toimiks
    Evelyn Grzinich: „Loodan, et ehk aitab Tartu linna ja Tartu 2024 tugi Lõuna- Eesti residentuuride arendamisel tuua see teema laiemalt ka Eesti kultuuripoliitikasse.“
    Veel paar aastat tagasi, enne pandeemiast tingitud piiranguid, võis üks nutikas loomeinimene, kes oli omandanud taotluste kirjutamise oskuse ja orienteerus residentuuride mitmekesisuses, et endale kõige sobivam välja valida, sisustada hõlpsasti kolm-neli aastat jutti. Kui veel kunstibiennaalide avamisnädalad ning kõikvõimalikud konverentsid-sümpoosionid juurde arvata, siis võis viis-kuus aastatki muretult ja loominguliselt mööda saata. Kuid mitte ainult pandeemia, vaid ka kliimamuutus on sundinud globaalset residentuuriturismi üle vaatama ja ümber mõtestama.

    PILLE-RIIN LARM : Kuuldused kirjandusmuuseumi surmast on liialdatud.
    Kirjandusmuuseumi uus direktor Tõnis Lukas soovib rakendada muuseumi heaks kõik oma kogemused, teadmised ja kontaktid.
    Eesti Kirjandusmuuseumile valiti eelmisel nädalal uus direktor. Haridus- ja teadusministeeriumi teaduspoliitika komisjoni otsusel juhib muuseumi alates 1. juunist viis aastat Tõnis Lukas.

    SIMON CUMMINGS: Keel, identiteet ja isiksus
    Huvitav – ja mingil määral ka pettumust valmistav – oli kuulda, kuidas kolme riigi heliloojad loovad ühiste ja/või laenatud esteetiliste tunnustega muusikat.
    Balti muusika päevad / Eesti muusika päevad 22. IV – 2. V, veebiülekanded Eestist, Lätist ja Leedust. Kunstilised juhid Timo Steiner ja Helena Tulve, Tartu programmi kunstiline juht Märt-Matis Lill.
    Kas „Balti muusikal“ on tõepoolest äratuntav identiteet? Mõtisklesin sel aastal esimestel Balti muusika päevadel selle küsimuse üle palju kordi. Koos sellega kerkib küsimus rahvuslikust identiteedist ning ühtlasi ka, kas eesti muusikal, läti muusikal ja leedu muusikal on äratuntav identiteet. Kui need identiteedid on olemas, siis kas neil on ühesugused elemendid või on nad lahus ja erinevad üksteisest? Kas on ka võimalik, et nende maade muusikas ilmutab end kaudselt poliitiline dimensioon – kolme Balti riigi suhted?

    AARE TOOL: Kui nüüdismuusika on veres
    Kontserdikorraldajad kinnitavad, et veebiülekanne ei asenda tavapärast kontserti. Teisalt on veebiülekandel vaieldamatu potentsiaal anda uuele muusikale tavapärasest avaram kõlapind.
    Eesti muusika päevad olid tänavu laiendatud Balti muusika päevadeks, aga kärbitud seejuures koroonapiirangute tõttu veebifestivaliks. Kui veebikontserte on viljeldud juba vähemalt aasta, siis „veebifestival“ on eesti keeles uudissõna. Millised on veebifestivali eelised ja puudused tavafestivaliga võrreldes? Võib juhtuda, et nähtus ammendub enne, kui küsimusele jõutakse ammendavalt vastata, sest korraldajad on andnud mõista, et tervikuna toimus festival veebis esimest ja loodetavasti viimast korda.

    A. KORI HILL: Uurimus teaduse ja kunsti ühilduvuse kohta
    Balti muusika päevadel võõrustati muljetavaldavat ansamblite, solistide, õpetlaste ja teadlaste hulka.
    Eesti muusika päevadel on nüüdisheliloojate tööd esile tõstetud 1979. aastast. Sel aastal nimetati ettevõtmine Balti muusika päevadeks, et laiendada festivali fookust ja haarata kaasa ka Balti riikide naabrid. Koroonaviiruse pandeemia tõttu tähistab 2021 esimest aastat, mil festival peeti täiesti virtuaalsena. Tasulised piletid asendati annetuspalvega.

    Tragikoomiline hullumeelsus. Tristan Priimägi intervjueeris Anders Thomas Jensenit.
    Anders Thomas Jensen: „Ma ei mõista neid loomeinimesi, kes ennast tsenseerivad ja iga asja pärast vabandust paluvad. Kunstnikul on vaata et kohustus teisi solvata.“
    Mängufilmi „Õigluse ratsanikud“ režissöör Anders Thomas Jensen on otsekohese väljenduslaadiga ja väga kuiva huumoriga. Põgusa kohtumise põhjal saan aru, et tema suurim hirm on konformism ja see, et mõni võib teda pidada lihtsamate lahendustega leppijaks.
    „Õigluse ratsanikke“ vaadates saab selgeks, et selles teda küll süüdistada ei saa. Film on julge, süžee käänab siia-sinna ja osa nalju paneb jahmatades endalt küsima, kas tõesti tohib selliseid asju kinolinal näidata ja öelda. Solvuda võivad ka eestlased, sest „Õigluse ratsanike“ kriminaalne sündmusahel saab alguse Eestist, kus teadupärast on kõik pätid

    TRISTAN PRIIMÄGI: Elu väljaspool mugavustsooni
    Mads Mikkelsen: „„Õigluse ratsanike“ aluseks on peaaegu täiesti stiilipuhas realistlik draama, mille juurest tuli ehitada sild Anders Thomase filmide hullumeelsesse maailma.“
    Aasta 2020 kuulus Euroopa filmis suures osas Mads Mikkelsenile, kes leidis seekord tee kinopubliku südamesse rolliga (ja eriti tantsustseeniga) filmis „Järgmine ring“. Võib ainult fantaseerida, mis oleks saanud siis, kui Mikkelseni ja „Järgmist ringi“ oleks õnnestunud näidata Cannes’i filmifestivalil (teatavasti jäi see ära), mille programmi oli tegelikult koht broneeritud. Tundub aga, et Mikkelsen ei anna publikule aega toibuda, sest on teinud juba väga tugeva rolli järgmises Taani filmis, millel on samuti asja konkureerida aasta parimatega. Selle autori Anders Thomas Jenseniga on Mikkelsen koostööd teinud peaaegu kogu karjääri vältel: ta on mänginud kõigis Jenseni mängufilmides peale ühe.

    TRIIN TALK: Kuidas hoida vanalinna mitmekesisust ja elukõlbulikkust?
    Vanalinna elanike muredesse elukeskkonna pärast ei tohiks suhtuda kergekäeliselt, sest ainult elanikkonna olemasolu hoiab ajaloolise linnakeskkonna elava ja mitmekesisena.
    Ehituspärandi kaitse laienes XX sajandi jooksul üksikutelt tähtobjektidelt laiemate keskkondade väärtustamisele: kirikute ja linnuste kõrval võeti 1960. ja 1970. aastatel kaitse alla juba terveid vanalinnu. XXI sajandil oleme liikumas pärandi kui mälupaikade ja vaatamisväärsuste kaitselt pärandkeskkondade mitmekesise kasutuse ja kestliku arengu hoidmisele.

    KAREN JAGODIN: Hoone, mis mäletab aega, mil kõigil ei olnud nii kiire
    Kui soovime linnas näha ajastute ja funktsioonide mitmekesisust, unikaalset kõrvuti tüüpsega, siis on Ekraani kinohoone väärtuslik ehitis.
    Hoolimata mis tahes poliitilisest olukorrast on kinokunst meelelahutusena olnud läbi sajandi kindel, populaarne ja kergesti kättesaadav laiade masside ajaviide. Kinohoonete areng on tihedalt seotud tehnika arenguga ja seetõttu on otsingud ja katsetused selle hoonetüübi arenguga alati kaasas käinud. Meil on esindus- ja tööliskinosid, kontserdisaal-kinod ja klubi-kinod, mitme saaliga kinod, kino-kultuurimajad. Kinohoonete kiire levik üle Eesti on kaasa toonud tüpoloogilise ja arhitektuurilise mitmekülgsuse.

    MADIS ERNITS: Saja-aastane monopol – kas too big to fail?
    Õigusteaduse diskursiivse iseloomu tõttu tagab jätkusuutlikkuse vaid vähemalt kahe institutsionaalselt sõltumatu keskuse aus konkurents.
    Eesti akadeemilise õigushariduse sünonüümiks on ligi sada aastat olnud Tartu ülikooli õigusteaduskond. Seepärast on siin tähelepanu keskmes nii kogu Eesti kui ka Tartu ülikooli õigusteaduskonnas antava õigushariduse murettekitav olukord. Mõttekäigus jõuan välja tähelepanekuteni, mida tuleks kaaluda, et olukorda parandada.

    MARINE LECIER: Loomade tööjõud on sotsiaalse õigluse küsimus
    Inimeste ja loomade vahelised töösuhted vajavad XXI sajandil ümbermõtestamist, nagu ka tööloomade staatus ja õigused paljuliigilises ühiskonnas.
    Loomade tööjõud on poliitikakujunduses suuresti tähelepanuta jäänud ning töö- ja loomakaitseseadustest valdavalt välja jäetud, kuid sellest tulenevad paljud küsimused inimeste ja loomade vaheliste suhete tulevikust.

    Arvustamisel
    „Eesti ajalugu I“
    Margaret Atwoodi „Tehingud surnutega“
    EMTA uudisloomingu kontsert
    Tallinna Kammerorkestri kontsert „Vaikus. Elu. Südametunnistus“
    näitus „Taganemisteeta. Kohaloluharjutus“
    Tartu Uue teatri „Kõigi piirangute lõpp“

Sirp