Giidituurid viivad Eesti Rahvusraamatukogu salapaikadesse
Juuli keskpaigast alustab Eesti Arhitektuurikeskuse ekskursiooniprogramm arhitektuurituuridega Eesti Rahvusraamatukokku. Tuuridel viivad giidid huvilised lisaks lugemissaalidele tavapäraselt külastajatele suletud paikadesse, ning seda enne uuel aastal algavat rekonstrueerimist.
Eesti Arhitektuurikeskuse juhi Raul Järgi sõnul on Raine Karbi projekteeritud Eesti Rahvusraamatukogu näol tegemist postmodernistliku arhitektuuri musternäitega ning viimase nõukogudeaegse gigantse ehitisega Eestis. „Kümnekorruseline Eesti Rahvusraamatukogu on massiivne monument, mida teavad küll kõik, kuid senini ei ole just paljudele avanenud võimalust hoonet nii mitmest küljest näha. Lisaks lugemissaalidele on hoones põnevaid paiku keldrist pööninguni – alates projekteeritud basseinist ja amfiteatrist kuni hoone katusel avaneva vaateni, kust näeb 13 Tallinna kirikutorni.“
Järg lisas, et arhitektuurikeskus jätkab suvel giidituuride korraldamist ka teistes igapäevaselt suletud hoonetes – Tallinna Linnahallis, Balti Manufaktuuris ja Patarei Merekindluses.
aastal avatud Eesti Rahvusraamatukogu on Baltikumi suurim raamatukogu, mille projekteeris Raine Karp ning hoone sisekujundajaks oli Sulev Vahtra. 2021. aasta lõpul suletakse hoone mitmeaastaseks rekonstrueerimiseks. Eesti Arhitektuurikeskuse giidituurid Eesti Rahvusraamatukokku algavad 17. juulist ja toimuvad eesti ja vene keeles.
Kalamaja muuseumi pop-up näitus Kalamaja inimeste puhkehetkedest
1881. aastal sündinud Aleksander Andresson, kes teenis Tallinnas elatist juuksuri, klaverimängija ja vasikanahkade müügiga, hetkeks mere ääres hinge tõmbamas. Tänu oma töökusele omas Pärnumaalt pärit mees kahte maja Soo ja ühte maja Uus-Kalamaja tänaval. Foto pärineb perekond Andressonide perealbumist.
Kalamaja muuseum koos Põhja-Tallinna Valitsusega kutsub alates esmaspäevast, 5. juulist nautima Balti Jaama Turu sissepääsu ees üles pandud pop-up näitust Kalamaja elanike puhkusetraditsioonidest. Näitust „Piritale ja kaugemalegi. Kalamaja inimeste puhkehetked 1920. – 1960. aastatel“ saab vaadata ühe nädala jooksul, 5. – 11. juulil Balti Jaama Turu Hommikuväljakul.
Näituse keskmes on kohalike inimeste fotod, mis jõudsid Kalamaja muuseumi selle loomisprotsessi käigus. Fotodel on võimalik tutvuda Kalamaja inimeste suvepuhkuse veetmise jäädvustustega aastatel 1920 – 1960. Lisaks puhkehetkedele Kalamajas saab näha ka kohti, kuhu inimesed väljasõite teha armastasid, näiteks Võsule või Tartusse. Rannapuhkuse kõrval võeti ette ka romantilisi paadireise Pirita jõel või matkati Ida-Virumaal.
Näitus on osa Põhja-Tallinna suvisest hüpiknäituse kavast, lähemalt saab sellega tutvuda SIIN
Loe lähemalt Kalamaja muuseumi tegemistest kodulehelt.
Tasapisi hakkab Eesti oma viimasest naabrist ilma jääma. Ilma heanaaberlikkuse mõttes, ilma naabrist, kellega ei vahetata vaid formaalseid viisakusi ametlikel ja kohustuslikel sündmustel, vaid käiakse läbi vabal ajal ja vabast tahtest, perekondlikult ja ühiste erahuvide, näiteks harrastuste tõttu. Kuigi mõne poolutoopilise ettevõtmise eestkõnelejad usuvad, et Soome laht on jäänud kitsamaks kui kunagi varem (tuleb teha merealune tunnel Tallinna ja Helsingi vahele), ning juba Jannseni ajal välja hõigatud kultuurisild on väidetavalt aina laiem ja püsivam, on tegelikkus vastupidine. Soome on Eestist kaugemal kui 20 või 40 aastat tagasi. Kõledaks on muutunud olud Soome lahe varisemisohus sillal ning see ei muutu ka siis, kui ostu- ja muud turistid jälle massiliselt Eestisse parvetama hakkaksid.
Võimalik, et igakülgne erisuhe hõimurahvaste ja nende riikide vahel on alati olnud meie haritlaskonna väikese osa illusioon, soovmõtlemine, mis sai toitu kultuurisuhete domineerimisest kõige muu üle. Muid, näiteks majandussuhteid või migratsiooni eelmise sajandi lõpuaastateni lihtsalt ei olnud. Nüüd on see kujutelm kildudeks maas, vana kooli Soome-sõprade mõju valitsuskoalitsioonide poliitilistele otsustele või strateegilistele valikutele välispoliitikas kahanenud olematuks. Eestis ei mõisteta Soomet, nii ei tohiks kedagi üllatada, et mittemõistmine on vastastikune.
4. veebruaril aastal 2000 ilmus Eesti Päevalehes artikkel pealkirjaga „Aho ja Halonen Eestiga sõbrad“, mille avalõigus selgitatakse: „Soome presidendiks pürgiva Tarja Haloneni ja Esko Aho sidemed Eesti ja siinsete poliitikutega ulatuvad 1990. aastate algusesse ning ühtlasi on mõlemal olnud Eestiga isiklikke inimlikke kontakte.“ On kujuteldamatu, et aastal 2024, mil soomlased endale järgmist presidenti valivad, võiks midagi samatoonilist ilmuda. Kui just vana Esko Ahot, kelle kandidatuuri üle 2018. aasta valimiste järel pisut spekuleeriti, tolmust puhtaks ei klopita.
Kuid isegi juhul, kui Soome riiki valitaks juhtima Eesti sõber, ei piisa sellest sõprussuhte taastamiseks, sest suhtel peab olema ka teine pool, kuid pole ühtki märki, et Eesti poliitikkond, kes osaleb lähiajal järgmise Eesti presidendi väljasõelumisel, ühegi kandidaadi (teatavasti selguvad nood alles paar päeva enne otsustamist) isiklikke suhteid Soomega ja valmisolekut kahe riigi erisuhet arendada millekski nimetamisväärseks peaks.
Poliitiliselt on Soome Eesti võimu silmis tühistumas või liigitumas vastaste, erimeelsete kategooriasse, nende hulka, kes takistavad suure Balti asja ajamist ja õõnestavad meie eduvõimalusi koos tõeliste liitlastega (nagu USA) peetavates leppimatutes kaitselahingutes Euroopa idavallil. Ja nii ei jäägi meile enam ühtki naabrit. Venemaa kui vaenlasega me põhimõtteliselt ei suhtle, Rootsiga ei oska ega suuda suhelda, Soomega ei taha ning lätlased … miks peaksid nemadki meid armastama, kui me argitasandil neile iga päev oma kultuurilist ja majanduslikku üleolekut nina alla hõõrume.
Eestlased Soomes – kaitsta või vabaks lasta? Eestlaste jaanipidu Riihimäel aastal 2016.
Kui Soome positiivne hõlmamine ei huvita juhte, siis miks peaks see huvitama laiemaid rahvahulki, kes lähevad üldjuhul ja eriti enne iga tasandi valimisi kergesti kaasa erakondade ja poliitikute pakutud teemapüstitusega? Ei huvitagi, nagu kinnitab fakt, et soomlaste paremaks mõistmiseks üliväärt raamat, varakevadel eesti keelde tõlgitud Juha Hurme „Neem“ (loe lähemalt lk 4-5) pole raamatupoodide müügiedetabelitesse mahtunud. Negatiivses mõttes huvi on, nagu tõestas mõne nädala eest peaminister Kaja Kallas, valides suhtlusviisiks Soome kolleegiga avaliku süüdistuskirja Soome suurimas ajalehes Helsingin Sanomat.
Arvasin poolteist aastat tagasi, et toonase siseministri Mart Helme solvangud üle lahe jäävad pikaks ajaks Eesti rekordiks naabrussuhte kahjustamisel, kuid Kaja Kallas suutis ületada veel kõrgemale seatud lati. Tema nimelt ei solvanud Soomet juhusliku purtsatusena, see oli teadlik, kalkuleeritud ja nõustatud valik. Asjatundmatu muidugi ka, sest välissuhte kasutamine mingil sisepoliitilisel eesmärgil ehk valijahäälte tagaajamisel tähendab erakondliku kasu eelistamist riigi kasule ise aru saamata, milliseid lõkse enda jaoks ja tegelike oponentide kasuks nii üles seatakse.
Välisministeeriumi veterandiplomaatide kohus oleks olnud peaministrile ja tema kolleegidele valitsuses, kelle välispoliitiline mälu sajandivahetusse ei ulatu, tungivalt selgitada, kui laetud ja tundlik on olnud alles hiljaaegu nn humanitaarküsimuste teema. Ka ajal, mil Eestist juba oli saanud Euroopa Liidu ja NATO liige, ei möödunud päeva ega rahvusvahelist sündmust, mil Venemaa poleks päevakorda võtnud oma välismaal, eeskätt Balti riikides ning nende hulgas eriti Eestis ja Lätis alaliselt elavate kodanike ja ka kodakondsuseta rahvuskaaslaste diskrimineerimise teemat.
Kui palju pidi Eesti vaeva nägema tõestamaks, et pole kaamel, et Eestis ei piirata ebaseaduslikult Nõukogude Liidu pärandvarana Eestisse jäänud immigrantide õigusi, liikumisvabadust, sotsiaalseid tagatisi! Kui pahased ja solvunud olime, kui mõni Euroopa, sealhulgas ka Soome poliitik või muu arvamusliider meie positsiooni ja otsuseid lõpuni ei paistnud mõistvat! Kuidas pingutasime, et otse kurjuse kehastuseks saanud OSCE vähemusrahvuste ülemvoliniku Max van der Stoeli „kahjurluse“ tagajärgi rahvusvahelisel areenil minimeerida! Võõrriigi, olgu või sõbraliku siseasjadesse sekkumine tekitab alati probleeme ja vastuseisu, mitte heakskiitu. Miks siis nüüd arvata, et Soome valitsus eesotsas peaministriga hakkab riigi peamises ajalehes madalstiilis häbistamise peale oma kodanike huvidele ja kaitsele eelistama ühe üsna tülika immigrandirühma omi?
Immigrante ei armastata palavalt üheski Euroopa riigis. Isegi rahvana maailma armastusväärseimad, töökaimad ning enim süütult kannatanud eestlased ei ole siin erand, nagu kinnitab sõja ja terrori eest Rootsi või Inglismaale pääsenute aastakümnete kogemus. Siseringi ei pääse ja võõraks sa jääd, kui tahes laitmatult oled ka omandanud uue kodumaa keele ja kombed. Soome poolt vaadates Eestist saabunud uusimmigrantide hordi soov kultuuriliselt sulanduda on pealegi kaugel laitmatust.
Eesti registrimärgiga autod juhivad Helsingis aastaid välismaalaste parkimistrahvide edetabelit. Keskmiselt kirjutatakse Soome pealinnas Eesti autodele välja üle 10 000 parkimistrahvi aastas, millest suvatsesid autoomanikud paar aastat tagasi ära maksta alla viiendiku. Kuigi väidetavalt on maksedistsipliin hakanud pisut paranema, jätkavad eestlased konkurentsitult esikohal. Kaja Kallase avaliku kirja kommentaatorid lehesabas osutavad korduvalt, et need koduigatsuse ja humanitaarkriisi käes vaevlevad Eesti ehitustöölised ja muude alade jõrmid mehed torkasid pandeemia keeluaja kaubanduses ja teeninduses silma maskikohustuse kärarikka ja ülbe ignoreerimisega. Sekka uudisnupud Soome valitsuse keeldude tõttu oma kodus lapsi karjatava naise embuseta jäänud Kalevipoegade katsetest soome meestelt naine üle lüüa või ka kehv maksudistsipliin ning kujunebki õigustatult negatiivne üldpilt. Eestist tulnud inimene Soomes on immigrant ja võõrtööline nagu iga teinegi. Ja Soome valitsus peabki kuulama oma kodanike häält ja põhjendatud nõudmisi, mitte naabermaa peaministri arusaamatut ning sobimatult semutsevas registris postitust.
Peaministri ainsaks õigustuseks võiks olla see, et Eesti vahetuvad võimud on juba aastaid ametliku poliitikana fikseeritud eksiarvamusel, nagu peaks välismaale elama ja töötama, aga miks ka mitte ümber rahvustuma kolinud Eesti elanikke esindama, kaitsma ja rahvuskaaslaste programmide toel eestlaseks jääda aitama. Kas või jõuga. Kui see sihitu poliitika hüljata, siis ei pea valitsus tulevikus seisma ka vastiku valiku ees, kas eelistada kodumaal elavate kodanike huvisid, milleks on heanaaberlik ja soovitavalt lausa hõimuvendlusest kantud erisuhe Soomega ning süvakoostöö muude Põhjamaadega ja selle kaudu rahvusliku julgeoleku kindlustamine, või kahjustada neid huvisid kodumaalt lahkunud vähemuse kaitseks naabrite siseasjadesse sekkumisega. Soome osas peaks aga kiiresti tagasi tulema mõistmine, et Eesti ei ole korter mõnes Lasnamäe korteriühistus, kus naabrite sünnipäevadel ei käida, vaid eelistatakse neile lärmi pärast politsei kutsuda.
Juha Hurme – inimesest Neemes, Soomes ja „Kalevalas“
HARRI TIIDO
„Austatud inimesed, suured, arukad ahvid“ – nii alustas Juha Hurme oma tänukõnet Finlandia ilukirjandusauhinna vastuvõtmisel novembris 2017. Markeerinud soome keeles lühidalt inimkonna tekitatud kahju keskkonnale, võttis ta selle kokku märkusega, et „see meie ahvide planeet on muutumas tundmatuks taevakehaks“.
Seejärel läks auhinnasaaja üle rootsi keelele ja teatas: „Märkimisväärne osa kõigi aegade parimast soome kirjandusest on kirjutatud rootsi keeles. Samuti on hea meeles pidada, et kaks olulist suomipoikaa, kaks andekat ahvi, Mikael Agricola ja Alexis Stenvall olid täiesti kakskeelsed. Seetõttu said nad oma teerajajatööd soome kirjakeelega teha. Muidu oleks see olnud võimatu.“ Ja neile, kes öeldust aru ei saanud, lisas ta soovituse: „Õppige rootsi keelt, maakad! Teie maailmapilt avardub hämmastaval moel.“
Seesuguse sissejuhatuse järel on paslik täpsustada, et auhind anti teatritegelasele ja kirjanikule Juha Hurmele raamatu „Niemi“ eest, mis praeguseks ka eestindatuna saadaval. Soome kriitikud on märkinud, et sama hästi oleks „Neem“ võinud kandideerida ka teadusepreemiale kui entsüklopeediline ajalooteos. Kuid kirjutamisviisi tõttu sobis ta ilukirjanduse alla. Teost ongi raske liigitada. Omapoolse panusena sellesse ettevõtmisse pakun, et „Neem“ meenutab Lennart Mere „Hõbevalget“, mida on toimetanud ja täiendanud Juku-Kalle Raid ning millele on omapoolse sisendi pakkunud ka Valdur Mikita. Žanri järgi võiks tegemist olla ajaloolise pajatusega: ajaloolisi seiku vahendatakse pajatuslikul viisil ja puhuti maalähedases mahlakuses, jättes kõrvale tõsiteadusliku kuivuse, mis muidulugejaid võiks peletada. Kuid jäägu igaühe enese hinnata, mida või keda see kirjatöö meenutab. Eestikeelse tõlke puhul tuleb müts maha võtta tõlkija Tiiu Kokla ees, sest selletaolist teksti on vist neetult raske ümber panna.
Kuna siinkohal tuleb jutuks ka Juha Hurme jätkuraamat „Neemele“, soomekeelse pealkirjaga „Suomi“, siis on paslik alustada algusest.
Aegade hakatusest
Hurme ei ole kade ja alustab tõesti algusest – 13,8 miljardi aasta eest, olematust punktist, mis oli „nii pisike, et selle peale ei mahtunud istuma isegi ühtegi inglit“ (lk 9). Seejärel liigub ta kohati hüplikult, kuid järjekindlalt neljasajal leheküljel umbes aastani 1809, millele järgnevat aega tuleks juba vaadata järgmise raamatu kontekstis. Tekstis leidub järjepannu siirdumisi ajas nii ette- kui tahapoole, vahepeal mureavaldused loodushoiu teemal ja arvukalt isikuandmeid koos tausta ning sugupuudega. Mõlemal raamatul on lõpus ka ilukirjandusele ebakohaselt põhjalik isikuregister, näitamaks autori tublit tööd allikatega.
Kogu ettevõtmise eesmärk näikse olevat otsida soomlast ja soomlust läbi kõigi nende ligi neljateistkümne miljardi aasta. Soome ei taha ennast kätte anda ja seetõttu nimetabki Hurme selle ala esialgu „Neemeks“ – ilmselt kaardile vaadates silma jääva kuju tõttu. Niisuguse lähenemise järgi võinuks ka öelda, et kui Nüüdis-Soome on neemekujuline, siis kogu Skandinaavia on justkui selle neeme omaaegne osa, mis ilmastiku soojenedes ja kivimite pehmenedes on gloobust mööda põhjast alla lõuna suunas lonti vajunud ja äärtest murenenud.
Kuna raamat algab geoloogilise ajaga, siis on Soomest huvitatuile häid vihjeid. Nimelt on Neem seigelnud aastamiljardite vältel praegusest asukohast ekvaatorile, sealt lõunapoolkera polaarjoonele ja alles siis nüüdsesse asupaika. Praeguses asukohas on miljonite aastate tagused liikumised jätnud siiamaani nähtavaid jälgi, kas või Lapimaal säilinud „uhke kuristik, muistse maavärina tulemus, Kevo kanjon“ (lk 16). Nüüdis-Soome varjab geoloogilise ajaloo mälestusi, mida soovija võib ise kaema minna.
Neeme-kuvandi kannab Hurme üle ka soomlastele ja soome keelele, kuna „geneetika või keeleteaduse seisukohast on ühtset Soomet või soomlust võimatu määratleda. Ida- ja läänesoomlased on teineteisest geneetiliselt kaugemal kui läänesoomlased ja rootslased“. Ja kõigile rahvuslastele meenutuseks, et „säärast asja, nagu „valmis rahvas“, pole olemas. Soomlus, nii nagu kõik teisedki -lused üle maakera on loomulikult kogu aeg liikumises, inimesed rändavad ja segavad oma geene“ (lk 31). Nii kõneldud ka Neemel tuhandeid aastaid keeli, millest alles jäänud vaid üksikuid sõnu ja kummalisi kohanimesid. Sõna suomi on Hurme sõnul ilmselt pärit balti keeltest, sõnast žeme, millest lähtuvat ka häme ja saame (saami). Üleüldse kandunud Hurme arvates läänemeresoome ühine algkuju Neemele viimase viiesaja aasta jooksul enne meie ajaarvamist. Ja soome keel on importkaup, mis sündis kusagil praeguse Venemaa aladel. Neemel kinnitas Hurme kohaselt kanda „lääne päritolu rahvastik, kes hakkas rääkima idast pärit keelt“. Pisut lihtsustatult öeldes: „me oleme soome keelt rääkivad rootslased“ (lk 48).
Tänapäeva soomlasi võib selline lähenemine häirida, kuid Hurme tees on, et üleüldse kõik, mis nüüdissoomlaste pärandis on, pärineb mujalt. See pädeb ka rahvaluule kohta: „Meie rahvaluules on kõik laen. Pikad tiheda läbikäimise perioodid, mis tõid soome keelde indoiraani, balti, muinasgermaani, slaavi ja rootsi laensõnade kihistused, on kõva käega kujundanud ka soomlaste luulet. Mida sügavamale kalevalamõõtu kaevuda, seda tihedamalt põimub soome traditsioon eesti omaga“ (lk 65). Ja kui jutt juba „kalevalamõõdule“ läks, siis peab ära märkima, et rahvaluule ning „Kalevala“ on looduse kõrval Hurme mõlema jutuksoleva raamatu keskne teema.
Juha Hurme paneb ajaliselt paika ka Neeme jõudmise maailmakirjandusse: Tacitus ja tema „Germanica“ aastast 98 m.a.j. Kuigi, nagu paljud teised arvab ta, et Tacitus pidas silmas laplasi, aga see polevat tähtis. Ja muide, Tacitus mainis ju ka aeste Läänemere parempoolsemas rannas – nii mahume meiegi sama pildi peale.
Omaette teema on Hurme suhtumine religiooni: tegemist näib olevat eluterve jumalaeitajaga, kellel kristluse tarbeks jagub piisavalt sarkasmi, nagu ka mõistmist selle usundi eitajatele. Kajastamist leiab ristiusu saabumise erinevus Neeme (Soome) ja Eesti puhul. Põhjapool käinud see mõnusamalt: „Esiteks olid rootsi usupöörajad juba vanad sõbramehed ja võrreldes sakslastega täiesti algelisel organiseerimistasemel. [—] Neeme ei olnud vajadust okupeerida, kontaktid olid olemas ja toimisid. Ei tekkinud okupantide kõrgklassi ja vallutatute orjaklassi. Päris toredasti läks, võrreldes üleeuroopalise kogemusega“ . Neeme elanike suhtumine usku olnud segu oportunismist, kus ristiusu pühakud said hästi läbi nii loodusvaimude kui ka esivanemate ja posijatega.
Vaieldavast väärtusest hoolimata vaatab „Kalevala“ meile täna Soomes vastu igal sammul: teatris, muusikas, kujutavas kunstis ja ka isikunimedes. Akseli Gallen-Kallela freskod Soome rahvusmuuseumis.
Nagu loo hakatuseks laenatud Hurme kõnest võib järeldada, oli tal rootsi keele ja seega ka Rootsiga oma teema. Palju viitabki Hurme just Rootsi allikatele. Nii tulnud ka nimi „Soome“ ehk „Finland“ seni sõna „Österlandet“ ehk „Idamaa“ asemel kasutusele alles XV sajandil Rootsi ametlikes allikates. Seni oli too nimi käinud vaid Neeme edelanurga ehk nüüdse Turu kandi kohta. Kui nimetus laienes, hakati Turu ümbrust lohutuseks nimetama Varsinais-Suomiks ehk Päris-Soomeks, mis tänapäevani pruukimisel. Rootsi keel on olnud aga Neemes haritud inimeste keel. Soome kirjakeele rajaja Mikael Agricola, pärisnimega Mikael Olavipoeg (Olavsson, kes võttis isa ameti alusel sugunimeks „maaharija“, ladina keeles Agricola), valdas paremini rootsi keelt, nagu ka soome kirjanduse isaks peetav Alexis Stenwall ehk Aleksis Kivi.
Ka soome nüüdiskeele vaata et sidesõnana pruugitav perkele ehk kurat olevat Agricola toodang. See sai laenatud baltlastelt piksejumal Perkunase näol. Kuid lisaks Agricolale on raamat täis muidki tuntud ja tundmatuid nimesid ja teooriaid, mis tänapäeva lapiku maa teoreetikutelegi au teeksid. Nagu näiteks Uppsala ülikooli uurija Olaus Rudbecki ajalugu, kus Põhjala koos Rootsiga olnud Euroopa tsivilisatsiooni häll ja rootsi keel üks maailma algkeeli. Turu tudeng Daniel Juslenius lisas sellele väite, et Turu linn oli maailma tähtsaim keskus ning soome keel maailma algkeel.
Neeme ja Eesti ühisjoonte kilda võib ilmselt lugeda Hurme tõdemise, et rootslaste ja venelaste pidevas kakluses oli Neem liiga tihti see, mida lõiguti ja jagati. Nagu Eestigi, võib siia lisada. Suhtumine Rootsi ja Venemaasse on tänini põhjanaabrite juures puhuti tundlik teema. Venevaen ehk ryssäviha on küllap rohkem tuntud, koos ajalõike määratlevate terminitega isoviha (suurvaen), tähistamaks Vene okupatsiooni 1713–1721, ning pikkuviha (väikevaen) okupatsiooniaega 1742–1743. Rootsi kauplemisobjektiks olemine on jälle pika vinnaga värk, millele lisandub kaunakandmiseks põhjust ka lähemast ajast. „Neem“ lõpeb igal juhul Vene võimu alla minekuga aastal 1809.
„Neemest“ on saanud „Soome“
Mullu üllitatud ja veel eesti keelde tõlkimata „Suomi“ on jätkupajatus, kus soomlastest on juba saanud soomlased ja Neemest Soome. Ka selles romaaniks tituleeritud renessansliku olemusega teadjaloos leidub massiliselt infokilde, mis kirjutajale selle koostamise teel ette jäänud või mida ta tolmunud ürikute ja vanade raamatute abil leidnud. Jätkuv on ka väljenduse stiil: teadmamehelik, kergelt humoorikas ja irooniline, kohatiste heitumistega nüüdisslängi või rahvakeele vähem lakitud poolele. Muutunud ei ole ka suhtumine loodusesse – Hurmele käib jätkuvalt pinda metsade hävitamine, märgalade kuivendamine kraavitamisega ja üldse loodusest vähe hoolimine. Kuigi Juha Hurmel jäid bioloogiaõpingud ülikoolis pooleli, on looduskeskne mõtlemine talle vägagi omane.
Et lugeja juhuslikult ei unustaks oma kohta ajas ja ruumis, alustab Hurme taas meenutusega, et akna taga on praegu umbes aasta 13 800 000 000 ja Soome paikneb kusagil Linnutee äärealadel, täpsemalt „kosmose peerupalli keskpunktis“, ükskõik kust kohast seda mõõta. Seekordne ajalooretk on keskendatud enam keelele, selle mõjudele ja arengule. Hurme märgib, et kauges minevikus oli keeli palju, kuid nende rääkijaid vähe. Nüüd on olukord teine. Kuna Soome kultuuri püsiv tuumik – saun, viin, kohv ja tõrv – olla kõik 100% välismaist päritolu, siis tasub meenutada, et sama lugu on ka keelega. Kõik on kusagilt kokku laenatud.
Kronoloogiline järjepidevus ei ole Hurmele dogma, ta vänderdab rõõmsalt mööda ajajoont edasi-tagasi. Üks pajatustelgi on rahvaluule ja selle vormumine Soome esindajaks. Pole mingi ime, et tähelepanu keskmesse on tõstetud „Kalevala“, mida Hurme loeb küll meisterlikult kokku panduks, kuid ei jäta märkimata, et eeposel puudub seos tegeliku rahvaluulega. Rahvalauludes olnud palju rohkem tegelikku elu, mis kombekuse sunnil „Kalevalast“ välja jäetud. Selle kinnituseks teeb Hurme ekskursse selle väljajäetud väljenduslaadi väheküntud maastikele. Ja viitab kirjamees Paavo Haavikkole, kes olla juba aastal 1968 soovitanud kõigil unustada „Kalevala“.
Meenub 1980. aastate alguses Soome telkkaris nähtud suurseriaal „Rautaaika“ ehk „Rauaaeg“, mis tollal mõjus muljetavaldavalt. Paljud soomlased, nende seas ka Hurme, ei pea seda aga kuigivõrd märkimisväärseks saavutuseks. Ka tegijad on öelnud, et see ei ole „Kalevala“ ekraniseering, vaid pigem sealt saadud ideede teostus. Proovisin nüüd seriaali uuesti vaadata, kuid omaaegne mulje ei taastunud ja asi tundus igavam kui toona. Aga ajad muutuvad ja meie koos nendega.
Kuid tagasi Hurme kirjatöö juurde. Keskaeg on tema sõnul Soomes tegelikult Rootsi ajalugu. Venemaa tõus XVIII sajandil hakkas aga ka Soome sündmusi mõjutama, kuna julgeolekupoliitiline olukord Soome lõunarannikul muutus. Soomeks saanud Soome tänu brittidele. Nimelt sõlmisid Prantsusmaa, Venemaa ja Preisimaa XIX sajandi alguses liidu Ühendkuningriigi vastu. Venemaa olla kohustunud sundima ka Rootsi brittidevastasesse kaubandusembargosse, kuid too keeldunud. Karistuseks tungis Venemaa Rootsi idaaladele ehk Soome. Tollane Vene keiser Aleksander I läinud aga Porvoos 1809. aastal esinedes hoogu ja kuulutanud, et „soomlased on nüüd tõstetud rahvaste hulka“. Noh, kui kord juba rahvaste hulka tõusti, siis oli vaja soetada ka rahvuslik minevik, millele rajada rahvuslikku tulevikku.
Elias Lönnroti „Kalevala“ olnud selles mõttes vastus rahvusliku mineviku tellimusele. Neid „Kalevalasid“ üllitanud aga Lönnrot mitu, esimese aastal 1835. Aastal 1840 tuli teine ja kaks korda kopsakam. Kuna eepos osutus nii menukaks, et seda hakati koolides kasutama soome keele õpikuna, siis üllitas Lönnrot ka lühendatud kooli-„Kalevala“. Seega kokku kolm varianti. Ja Lönnrot käis korra ka Eestis, marssis läbi Tartumaa ja Eesti lõunaosa, tutvus kohaliku kirjanduseluga ning leidis, et Eesti kirjandus sarnaneb Soome omaga – on vaene …
Kuna Hurme hinnangul kirjutas koduse keelena rootsi keelt kasutanud Lönnrot „Kalevala“ tegelikult ise, pruukides rahvaluule allikaid vaid inspiratsioonina, siis jäi suur osa rahvapärimusest peitu. Hurme hinnangul on „Kalevala“ lisaks veel saamivaenulik. Nimelt ei kasutanud saamid rahvalauludes sama värsimõõtu ja nende pärimus jäi seetõttu kõrvale. Kõigest hoolimata vaatab „Kalevala“ meile praegu Soomes vastu igal sammul: teatris, muusikas, kujutavas kunstis ja ka isikunimedes.
Rootsi ja Vene vastastikused nagelemised olid vastikud, kuid andsid soomlastele võimalusi, mida agaralt ka kasutati. Keiser Aleksander II tahtis teha Soomest oma impeeriumi vaateakna, mis andis soomlastele pisut liikumisruumi. Keisri eesmärk oli tegelikult küll pelgalt Rootsi mõju nõrgendamine. Soomes kujunesid siis kaks poliitilist suunda: fennomaanid ja liberaalid. Esimesed tahtsid kogu elu täielikku soomestamist, teised nägid rootsi keele seisundi säilitamises ühenduslüli Skandinaavia ja Lääne-Euroopaga. Mõlemad olid aga russofoobid ja rahvuslased. Venemaa laskis rahvuslastel rääkida, et seeläbi Rootsi mõju vähendada. Eks see ole Venemaale omane ka praegu: lääne mõju nõrgendamise nimel ollakse valmis Soome rahvuslasi toetama.
XIX sajandi lõpu venestamissurve kehtestas küll piiranguid, kuid aitas kaasa ka uusromantismi lainele. XX sajandi algus tõi aga pärissoomestumise. Nii algas 1906. aastal nimede soomestamine ja aastaga muudeti umbes 33 000 nime. Juha Hurme esivanemad said ka sel moel Henriksonidest Hurmedeks. Ja nii nagu „Neemes“, nii leidub ka „Soomes“ kirjeldus katsest Soome maailma ajaloo keskmesse paigutada: Kuopio ametnik Eetu Vuorio üllitas 1931. aastal raamatu, kus on paigutanud „Kalevala“ sündmused pronksiaja Kreetasse, kuulus Sampo olnud aga tegelikult vanas testamendis mainitud märk Jumala ja inimkonna liidust.
Raamatu lõpus võtab Hurme paljud viited taas kokku keskkonnateemaga ja märgib ära veel ühe soomlaste eripära – mökkikultuuri. Soomes on umbes pool miljonit kesämökki’t, mis viitavat soomlase ürgsele pürgimusele minna tagasi sinna, kus ta viimased 10 000 aastat on tahtnud olla – vee ääres metsatuka veeres. Lõpupeatükkides käsitlemist leidvad arvukad seigad meile lähemast ajastust annavad juba loetule lisavärve juurde, kuid jätkem need lugeja avastada.
Lõpetuseks
Hurme ise märgib, et on oma uurimustes otsinud kirjanduse „tarka naeru“. Ta usub, et tark naer on ainus, mis võib inimkonna päästa, kuna see on „heatahtlik rõõm elust ja selle mitmekesisusest. See on erinevuste omaksvõtt. Targa naeru osad on eneseiroonia ja eelarvamuste ning katteta lubaduste purustamine. Selle tulejoonel on rumalus, lollus ja kitsarinnalisus. Ebavõrdsusele ja vägivallale kuulutab tark naer täielikku hukkamõistu“.
Juha Hurmel on oma arvamus ka tänasest päevast. Näitena kild tema kõnest Finlandia auhinnaüritusel: „Ka semiosfääris ehk kommunikatsiooniväljal mullitab kummaline energia. Ahnuse ja rumaluse liit, lollid usud ja hirm sigitavad ebavõrdsust, vägivalda, poliitilist kaost ja uut, õudset kurioosset suundumust: tegelikkuse eitamist [—] Kunst ja teadus on ainsad vahendid selle segaduse lahendamiseks, et areng ahvist inimeseks ei katkeks“.
Inimese ajutegevus ja tema tarkus ning leidlikkus on andnud inimkonnale palju, et mitte öelda peaaegu kõik. Muu hulgas ka võime arendada digitehnoloogia võidukäigu viljade keskel omi mölamasinaid ja kanaleid nende toodangu levitamiseks. Üha rohkem läheb inimesel haridust ja haritust vaja mõtestatud teabest mõttetusterade eristamiseks. Mõttepopulistid heiskavad mõttetuse varjamiseks rahvuslikkusest tiineid loosungeid ja kõige selle pähesadava teabetulva eest pannakse vastutama lugeja, kes peab tuvastama tõe ja eristama õiguse. Politoloogia muutub kohati ornitoloogia alaharuks, uurimaks kakuliste alaliigi jobukakuliste käitumist avalikus poliitilises ruumis ja somevaidlustes võtavad kännultkusejad mõõtu vettepeeretajatelt, kui see teema pisut juhahurmelikult kokku võtta.
Jutuksolnud kahe raamatu lugemise järel jäi siinkirjutajale karvane tunne, et tulekul võiks olla veel kolmaski osa pajatusi, teemat näib lähiajaloos ja eriti nüüdisajas piisavat. Jäägem ootele.
Aili Vindi näitus „Naine ja meri“ Viinistu kunstimuuseumi Tünnigaleriis kuni 31. VII ja Pühakojas 12. V – 28. VI. Näituse kuraator Andra Orn, tehnilised teostajad Raido Krutto, Eve Harju ja Andres Heljula ning kutse- ja plakatikujundaja Kaidi Marii Kütt.
Viinistu kunstmuuseumi Tünnigalerii on veel kuu aega Aili Vindi päralt. Tema tagasivaatav ekspositsioon ei ole tavapärane maali- ega graafikanäitus: koos kuraator Andra Orni ja tema tiimiga on suudetud luua kohaspetsiifiline, aga ka ajakohane tervik, installatsioon. Kõik 68 teost on kunstniku enda omad.
Aili Vint tuli kunsti 1960ndate keskel uuendusliku kunstirühmituse ANK liikmena ja on siiani pildil olnud, olgu siis meremaalide või meelelise graafikaga, aga ka loovate koolitustega. Aili Vindil on eriline oskus piiridest välja mõelda. Ka Viinistul ei piirdunud ta tavapärase näituseavamisega, vaid korraldas ühisaktsiooni „Hullutades noorust“. Enamgi veel, kuraatori sõnul tekkis kunstnikul hulganisti ideid, kuidas kujundada Viinistu veel loovamaks ja õdusamaks: „Aili fenomen ongi suurt pilti näha ja teised kaasa haarata.“
Kas Viinistu on ideid ja mõtteid käivitav paik? Kui palju olid Viinistuga enne isikunäitust kokku puutunud?
Oo jaa! Eelmisest korrast mäletan, et muuseumis oli veel kalalõhna. Seal oli kohtutavalt palju pilte, tundus, et kõik Jaan Manitski kogu tuhat tööd olid väljas. Nüüd, oma näituse avamisel jäi pilk peatuma Jaan Manitski jalgadel ja ma kujutasin ette, kuidas teda kaheaastase poisikesena, kui laeva peale kiirustati, kätt pidi mere äärde veeti ning nägin, kuidas äkki kerkisid tema tillukesed jalad õhku, ja nii oligi ta oma sünnikülast läinud. Ometi, needsamad jalad mäletavad siiamaani oma kodu.
Kuidas sa ta tagasitulemist ette kujutasid?
Suured jalad tulid pikkade sammudega. Kui sa endast enam midagi ei mäleta, siis küsi keha käest. Kehamälu on kõige vägevam.
Sinu kunsti puhul on rõhutatud temaatikat ja sellest tulenevalt stiili. Sellise käsitluse juures ei ole nii tähtis, mida on tehtud varem ja mida hiljem, pigem on üks laad teisest orgaaniliselt välja kasvanud ning kõik teemad ja esitusviisid on eksisteerinud üksteise kõrval ja samal ajal üheskoos, et moodustada tervik.
Minu kardinaalselt erinevad laadid on lausa vastandid. Olen need avastanud nagu kogemata, välja arvatud mere maalimise, millest unistasin juba väiksena. Töötan neljas stiilis: kord mängin valgusekumaga lumivalgel paberil, siis maalin säravate guaššidega, siis teen meelelist graafikat või meremaale.
Kord, kui valgusskulptuure tegin, hakkas mu hing igatsema mere järele. Tabasin end paberist meremaketti voolimas. Võtsin suure tammepuust pildiraami (110 x 190,5 cm) ja voltisin sinna oma suure mere. Justkui kogemata ilmus volditud paberist valge meri („Skulptuur merest“, 1997). Näitusel riputati see meri keset saali, et saaks mõlemalt poolt vaadelda: ühel pool oli taevas hele, teisel tume. Ühel pool üks meeleolu, teisel pool kõik negatiivis. Näituse avamisel kuulsin kahte vanahärrat vestlemas: „Mida see Aili Vint jälle on teinud?“ – „Aili Vint võib seda endale lubada, ta oskab merd maalida,“ vastas minu professor Paul Luhthein, kes meid alati kaitses.
Meeleline graafika oli nagu protest. Oli veel Vene aeg ja vähesed said välismaal käia. Kui vabamaks läks, andsid sõbrad ikka käsu kaasa, et toodaks kunstiraamatuid. Keegi oli Playboy ajakirju kaasa toonud. Mind jättis Playboy külmaks, mul hakkas meestest kahju, sest seal oli vaid töö tegemine. Mõtlesin, et seksuaalsust võiks näidata märksa peenemalt, midagi müstilist peaks säilima.
Aili Vint
Kui tähtis on sulle olnud sümmeetria? Meelelises graafikas oled üksjagu kasutanud peegeldust, sümmeetriaefekti.
Selle võimaluse avastasin kaleidoskoobis. Ma ei suuda midagi tehnilist teha ega täpselt ette valmis mõelda, pigem hakkan võimalustega mängima. Just nagu kaleidoskoobis.
Oled näidanud publikule, kuidas valgus killustub värvideks õhus ja vees. Kus sa veel värviküllust näed?
Absoluutselt igal pool.
Mis on värv? Kas oled nõus sõnadesse panema seda, mida oled oma kunstis nii edukalt publikule näidanud?
Mina ei hakka seda sõnadesse panema, sest ei taha teha värvile haiget. Värv on vägev asi, kõik näevad seda. Ühel koolitusel andsin ülesande: mõisapargis tuli lugeda üles kõik rohelise värvi toonid, mida seal võis näha. Üks mees sai 26 tooni. Oli osanud näha maja värvi – veidi luitunud ja uimast hallikasrohelist. Jaapanlastel on ühel värvil üle kolmesaja tooni. Seda teavad juba sealsed koolilapsedki.
Ühisaktsioon „Tagasi noorusesse“, kus kunstnik kutsus ligi kakssada külalist merele tere ütlema, oli igati asjakohane sissejuhatus näitusele. Alessandro Baricco romaani „Ookean meri“ katkend näitleja Guido Kanguri ettekandes aitas luua õige meeleolu.
Oled mitmel puhul meenutanud, et su esimene kokkupuude meremaaliga oli lapsepõlves, kui su voodi kohal rippus Aivazovski maali reproduktsioon – kuidas kujutlesid ennast lainetel sõitmas jne. Kas jõudsid mere maalimise juurde kunsti, teiste kunstnike merekujutiste või päris mere kaudu?
Kasvasin üles Rakveres, tollal tolmuses väikelinnas. Olin juba päris suur tüdruk, kui meie pere läks mere äärde suvitama. See oli Võsul. Mäletan, et vaatasin merd, mis oli nii suur-suur ja taevas nii kõrge. Meri paistis läbi. Vaatasin oma jalgu ja siis mõtlesin esimest korda selle peale, et minust saab kunstnik. Aga mõtlesin ka, et ükski kunstnik ei oska niiviisi merd maalida, nagu mina seda näen. Siis otsustasin, et hakkan merd maalima. Samal õhtul nägin veel päikeseloojangut ja värvide muutumist. See oli hämmastav ja otsus seda maalida sai veelgi kinnitust. Kelkisin teiste laste ees, et kui minust saab kunstnik, siis maalin sellise mere, et te kõik ainult higistate, kui seda vaatate. Nii punase ja sooja mere.
Mõned aastad hiljem olin suvel Käsmus lastelaagris. Iga päev pidi kaks last merevalves olema, et keegi omapead ujuma ei läheks. Kõik lapsed tahtsid sööklas abiks olla, mina aga vahetasin oma sööklakorrad mere valvamise vastu. Silitasin kivide rohelisi juukseid, mis vees hõljusid, isegi adruga leppisin ära. Imelik, et selle mälestuse maalisin oma mereks alles 1991. aastal. Vahel on tunne, et just Käsmust ma alguse saingi. Ma ise olen Käsmu meri.
Andra Orn: Nüüd on Käsmu meri Viinistule tulnud. Kumb on rohkem sinu moodi: kas Käsmu või Viinistu?
Lõbus mõelda, et Käsmu plika tuli Viinistu poisile külla. Käsmu on vaiksem, malbem paik, Viinistul on avarust, siinne meri on rohkem krutskeid täis. Mõlemat peab olema, siis on täiuslik. Kuigi täiuslikkus ei ole alati hea asi. Kui inimene on täiuslik, siis on ta igav. Tähtis on uudishimu – kõike näha, ise kogeda ja katsetada. Uudishimu ei tohi kaduda.
Orn: Kolmkümmend aastat tagasi oled Martti Soosaare „Ateljee-etüüdide“ raamatus väitnud, et ratsionaalne mõtlemine on maailma viltu viinud. Ega nüüd ole just palju muutunud: ikka ollakse ratsionaalses mõtlemises kinni, intuitiivset ei osata hinnata, kuid loovuse vajalikkusest on hakatud vähemalt rääkima.
Loovinimene peab kasutama mõlemat ajupoolkera: ainult mõistusega head välja ei tule, tundepoolt ei tohi unarusse jätta. Ei tohi, silmaklapid peas, järgida ainult himusid, vaid tuleb kuulata hinge. Heaolu orjamine maksab lõpuks kätte.
Olen koolitustel tippjuhtide käest küsinud, mida nad tunnevad, sest hakkame tundeid avastama. Nemad vastavad, et mõtlevad, et nad tunnevad … Siis annan neile kätte värvid ja julgustan neid maalima. Mõni aeg hiljem on nad täitsa kunstnikud: analüüsivad ka teiste pilte, et siin peaks olema veel sinist ja seal punast. Nägijaks võib saada nelja minutiga. Olime jahiga merel, päikesetõusu ajal oli udu, mina vaatan vett ja muudkui pildistan. Üks mees küsis minult, mida ma pildistan – on ju udu. Selgitasin talle, et võib tunduda igav, sest kõik värvid on ühesuguse heletumedusega, aga seal on kollane, sinine, roheline … Korraga hakkasid teisedki jahil viibijad värve nägema. Seda oli nii mõnus tajuda.
Rääkisid, et otsid meres õiget hetke, aga kui maalima hakkad, siis võtab maal võimust. Kuidas tunned ära, et just see on õige hetk?
Ma käitun nagu jahimees, kes otsib saaki – mina otsin mere õiget tuju. Keskpäeval on sageli igav, varahommikul ja iseäranis päikeseloojangu ajal on vägev värvide mäng. Aga äratundmine võib tulla ka keskpäeval. Käin ja käin, mitte midagi ei juhtu ja siis tuleb valge pilv, heidab peegelduse mere peale ning midagi hakkab toimuma. Siis ma vaatan ja vaatan, kuidas kõik tehtud on, ning siis unustan selle ära ja lähen järgmist hetke jahtima. Sügisel, kui meri enam ei kutsu, lähen ateljeesse ja hakkan merd enda juurde kutsuma.
Kas sa eeltööd teed? Pildistad? Teed eskiise?
Pildistan, eskiise tavaliselt ei tee, mul ei ole väga hea vormi-, aga on hea värvimälu. Mustvalged fotod ongi paremad, sest siis olen värvis vabam – on värvide ülemvõim.
Kas värvid tekivad ateljees?
Kui olen kokku ahnitsenud hulganisti hetki, ei teagi enam, millest alustada. Ootan, et keegi tuleks ja segaks – siis kangastub silme ette õige meri. See on see, mis on minust läbi käinud ja mida ma usaldan, sest tean, et sellest tuleb pilt.
Kas maali seisukohalt on vahet, kas tegemist on Lääne-, Vahe- või Kariibi merega? Kuivõrd sõltub sinust läbi käinud kujutluspilt algtõukest?
Kui maalin Vahemere pilti, siis olen ka ise tagasi Vahemere ääres ja saan ise Vahemereks. Näiteks Kamtšatkal oli must rannaliiv ja ma nägin laineid nagu musti hobuseid, nad kappasid, sälgud lehvimas tumeda ranna poole. Kui meri vulkaanilise rannaliiva üle ujutas, oli see tökatmust. Sellest on nüüd saanud maal ja rohkem ma sealt kandist ei maalikski. Oma kodumerd tahan alati maalida. Viinistu näitusel on mul üks läbipaistev roheline meri, selle maalisin Kariibi mere meeleoludega. Seal oli nii palav, et vesi oli sama soe kui õhk. Mul hakkas seal nii igav, et läksin kaelast saadik vette ja vaatasin hästi madalalt mere pinda. Siis avastasin mullid, neid ma siis uurisin ja uurisin. See oli elamus. Must meri on jälle saladuslikult tasane. Järsku hakkab aga kerkima, kuigi midagi veel ei toimu. Siis aga jookseb randa üks võimas laine, piraki vastu kaljut. Minu maali laine on kümne laine pealt kokku vaadatud.
Mulle on tänaval võõrad inimesed juurde astunud ja öelnud, et nägid täna minu merd. Nad on hakanud nägema minu pilgu läbi.
Kas mõni kunstnik-marinist või meremaal on sind ka mõjutanud?
Kadestasin William Turnerit, kuni sain teada, et need pildid, mida ta nii vabalt oli lõuendile visanud, olid tehtud purjuspäi. Turneri igas pildis, ükskõik kui särav ja hele see ka pole, on pikantne tume täpp. See annab valgusejõu. Tellimuse peale tehtud Turneri maalid mulle väga ei meeldi.
Kas sina oled tellimustöid teinud?
Olen teinud ühe tellimustöö. See on Moskva olümpiamängude regatiteemaline teos – õigemini triptühhon, mis läks Tretjakovi galerii kogusse. Kui Tretjakovi galeriis tehti kapitaalset ümberehitust, siis moodustati kogu töödest rändnäitused. Et minu tööd ka ühes neist olid, sain teada Soome televisiooni uudistest. Soomlased teatasid, et neil on avatud Tretjakovi galerii rändnäitus ja on näha, et venelased on saanud endale uue Aivazovski. Ekraanile ilmus minu pilt. Ma lausa ehmatasin. Triptühhonist kaks pilti oli saadetud Odessa lähedale Sudkovski marinistide muuseumi Otšakovis. Aasta hiljem sain Otšakovi direktorilt kirja palvega teha kolmandast teosest koopia nende muuseumile. Algul olin kategooriliselt vastu. Meie kirjavahetus kestis ligi aasta, kuni tuli teade, et kui mina pole nõus, siis tellivad teiselt kunstnikult. Seda ma küll lubada ei saanud. Tegin siis kolmanda pildi uuesti, kusjuures mul ei olnud sellest fotot. Aga see tuli parem kui esialgne teos. Saatsin töö ära, muuseumis oldi rahul, sain vastuse, et mu tööd ripuvad nüüd kõrvuti Aivazovski omadega. Kui olin väike laps, siis magasin Aivazovski maaliga ühes toas, nüüd magavad mu maalid koos Aivazovski omadega.
Orn: Mitu meremaali oled üldse maalinud?
Piinlik küll … Kui Aivazovski maalis 6000 meremaali, siis mina võibolla 60.
Kui kaua sa üht teost maalid?
Kõigepealt tuleb maalida merepõhi selle kivikeste ja mere jalajälgedega. Kui on päike, siis tuleb panna paika ka langevad varjud, ning siis lasen vee peale. Seejärel tuleb lasta merepõhjal kuivada, see võtab aega. Alles siis, kui taevapeegeldus on maalitud, ilmub läbipaistvus.
Kas su töös on kunagi midagi nii untsu läinud, et tuleb uuesti teha?
Ikka. Ükskord olin kaks nädalat tööd teinud ja siis avastanud, et nii ei ole õige. Võtsin tärpentinise lapi ja pühkisin kõik julmalt maha.
Kas saad alati aru, et teos on nüüd valmis, et enam ei tohi puutuda?
Kord oli nii, et töötasin ühe maaliga, olin jõudnud just silmapiirini, tuuseldasin seal pintsliga, kui oli uksekell. Ei saanud ära tulla, aga uksekell ei andnud järele. Ukse taga oli Ott Arder, kes oli juhtunud mööda minema ja arvas, et mul on igav ja et tuleb juttu ajama. Ei saanudki sel päeval enam maalida. Hommikul värske peaga mõtlesin, et ehk jõuab ära lõpetada. Vaatasin siis pilti eemalt ja sain aru, et on valmis, ei ole vaja enam midagi lisada.
Mis on su elus olnud või on ka praegu tähtis? Kas aja jooksul on põhiteemad muutunud?
Ajas ei muutu midagi. See, mille oled leidnud ja mis sulle meeldib, jääb. Ma läksin ju graafikat õppima, aga see tundus igav. Kui sain värvid kätte, oli hoopis teine tera.
Kas sa oled õnnelik inimene?
Ikka, miks ma ei peaks olema. Juba see, et mulle on antud elada nii kaua aega. Kuigi ma ei arva, et olen 80aastane. Nii ruttu on aeg läinud, et pole seda vanadust märganudki. Kahju, et olen nii vähe näitusi teinud.
Eks praegune näitus ole ikka kõige tähtsam, aga kas varasemast ajast on mõni näitus eriliselt meelde jäänud?
Koos Toomasega (Toomas Vint – toim) Tallinna Kunstihoones. Olime Kadrioru pargist saanud ehtsad tsaariaegsed pingid, need olid juba suures saalis paigas ja sättisime maale, kui märkasin lendamas suurt liblikat, päevapaabusilma. Ütlesin Toomasele, et näe, ta otsib seda sinu maali „Sinu liblikas lendab su aasale“, mida me näitusele ei valinud. Lõpuks maandus liblikas väsinult põrandale, panin oma käe tema juurde, ta tuli mu käe peale ja me mõlemad nautisime seda. Tore oli mõelda, et ta on looduse suursaadik, kes tuli näitust avama. Aga et avamine pidi olema alles järgmisel päeval, viisin ta „hotelli“ Kunstihoone kontorisse, kus on palju taimi. Näituse avamisel ma teda ei näinud.
Kas kunst on teraapiline?
Kunst on teraapiline, kui on nagu loomisrõõmu täis laps. Tahab üllatada, et teda kuulda võetaks. Fantaasiarikas laps nõuab tähelepanu, liialdab, ajab vahekorrad sassi. Avastab uut ja laseb sel kergelt minna. Mul on vahel tunne, et kunstist on saanud tüütu täiskasvanu.
Kumb on võimsam: kas elu või kunst?
Elu, iseäranis kui mõelda looduse peale. Aga ükskord oli teisiti. Tahan kohe kelkida. See oli aasta enne olümpiaregatti. Mind võeti merele kaasa, sain pihta kahele mere tujule, aga kolmandat kätte ei saanud. Mõtlesin, et mis seal ikka, maalin oma lemmikmere seisundi – tuulevaikse ja tasase veepinnaga, taevas aga rasked ja tumedad pilved. Tulid purjetajad külla ja naersid, et nii küll olla ei saa. Vastasin, et kui maali valmis saan, siis on. Aasta hiljem, olümpiaregati ajal, maalisime Toomasega ateljees, kui järsku kuulen, et reporter ütleb, et sellist mere seisundit pole enne nähtud, ja kirjeldab minu pilti. Ma olen ikka mere pealt maha maalinud, aga nüüd tegi seda meri.
Kas on midagi, mida sa pole veel kogenud, aga tahaksid kogeda?
Dokumentaalfilm „Gunda“ (Norra-Suurbritannia-Itaalia 2020, 93 min), režissöör-stsenarist-operaator-produtsent Viktor Kossakovski, operaator Egil Håskjold Larsen, stsenaristid Viktor Kossakovski ja Ainara Vera.
Portree võib olla lihtne pilt, mis kannab kellegi sarnasust. Märk sellest, et inimene elas. Midagi sarnast sissekandele kirikuraamatus või rahvastikuregistris. Paremal juhul on portree juba midagi psühholoogilist. Pilt, mis püüdleb kõrgemale labasest mimeesist, peegeldades portreteeritavas toimuvat: tema siseilma, iseloomu ja maailmapilti. Ning parimal juhul võib portree küündida punkti, kus temast peegeldub kellegi konkreetse omailmaga ühes ajahetk, maailm ja inimkogemuse universaalsus.
Briti rahvusgalerii on täis portreid kõigist kolmest modaalsuse servast. Esimesest enamasti küll hoidlates, teisest nurgatagustes ja viimasest saalide keskmes, kus publikul on ruumi kunstnike ja aadlike väärikate pilkude ees ohhetada ja ahhetada. Ning siis on üks portree, mis on haaranud endale pea ilma inimeseta terve saali. George Stubbi „Whistlejacket“ kujutab samanimelist noort võidusõiduhobust tagajalgadel seismas, piiludes seejuures vaatajat kerge häbelikkusega nagu tunneks ta kogu selle tähelepanu ees kerget ebamugavust. Stubb on Whistlejacketit kujutanud seejuures uhkes üksinduses oliivirohelisel taustal. Modernistlikus kasinuses formuleerib ennast idee, mida toonane publik, kelle jaoks hobune oli midagi auto ja kaaslase vahepealset, potentsiaalselt isegi ei tabanud. Hobust on äärmise tundlikkusega kujutatud isiksusena, ilma ühegi atribuudita võidusõiduorjana.
Viktor Kossakovski „Gunda“ on potentsiaalselt selle idee apoteoos. Praeguseks ollakse kaunis väsinud moraliseerivast looduskaitsest, mis mängib ennekõike hingekeeltel ja sisemise eetika valupunktidel, ja selles kontekstis on tegu ülimalt väärt filmiga. „Gunda“ suudab tõstatada metatasandil isiksuse, õigusväärilisuse ja väärikuse küsimuse kõigile Rakvere lainetel surfanud jaanipäevalistele, olles seejuures filmikeeleliselt läbivalt ja sihipäraselt lüüriline ning poeetiliselt tundlik ja meisterlik. On hämmeldust tekitav, kuidas portreefilm emisest peidab endas potentsiaali muuta läbi ekraanilt peegelduva publiku enda pilku. Tõsi. Seda vaid juhul kui publik pühendab talle piisava tähelepanu.
Argipäev, eriline nagu ikka
„Gunda“ on ilma taustamuusika ja dialoogita film samanimelisest seast. Kui soovida kirjeldada süžeed, saab hakkama lausega: Gundal sünnib pesakond, ta hoolitseb nende eest ja käib nendega niitudel jalutamas. Vahepalaks on kaks episoodi fookusega lehmadel ja ühel äärmiselt kepsakal ühejalgsel kanal. Kuid „Gunda“ on film, mille puhul mõjuks toetumine narratiivile labaselt. Jah, me näeme Gunda poegade ja tütarde kasvamist, ent filmi üldmulje on impressionistlik ja maaliline. Me vaatame tunnet, mitte lugu. Suutlikkus empaatilist kogemust pooleteise tunni vältel mitte pelgalt välja kanda vaid edukalt vaatajasse sisestada on teose edukalt teostatud alustingimuseks.
Režissöör Viktor Kossakovski sõnul teadis ta esimesest hetkest, kui ta ühes Norra mahefarmis Gundat nägi, et sellest seast saab tema filmi kangelanna.
Sest me elame tõepoolest Gundale ja ta pesakonnale kaasa. Nii filmi alguses, kui Gunda ühes põssadega laudikus heinte sees vedeleb kui hilisemates „seiklustes“, kus suur osa naudingust tuleneb Gunda üritustest jõngermanne kuidagi põlluserval ühes hoida. Väga väikesed asjad muutuvad seejuures suurteks. Vihm on tõeline sündmus, ning segadus sellest, kas Gunda nüüd istus või ei istunud põrsale otsa, suudab haarata ja mõjuda intrigeerivalt. Seda taaskord mitte niivõrd lahenduse (põrsaga oli kõik okei), vaid hoolimise universaalkogemuse tõttu, mida Gundas ära tunneme.
Suutlikkus hoolimist kõikehaarava kogemusena kujutada on nii äärmise kinematograafilise meisterlikkuse kui tundliku montaaži tulem. Tundub vale nimetada filmi dokumentaaliks. „Gunda“ ei tegele pelgalt lojuste igapäevaelu jäädvustamisega huvitatud pilkude tarbeks või isegi nende elude esitamisega poeetilises võtmes. Ta muudab loomade elu enda poeetiliseks kogemuseks. Ühest küljest enamasti tagasihoidliku, rangelt joont hoidva kaameratööga, teisalt tegevustele orienteeritud montaažiga, kus lõigetest moodustuvad kogemuspõhised minipeatükid. Otsusega, kus ja millal lõigata, loob film paralleele ja teeb selgitustööd elusolemise, lapsekasvatuse, vangistuse ja argielukogemuse üldisest olemusest. Seda otse loomulikult halastamatult liigiülesest perspektiivist.
Maalida läätsega
Kaamera loob selle vaatenurga intrigeeriva käiguga. Vaatajana viibime peaaegu terve filmi loomadega ühel tasandil, ent ei võta nende perspektiivi. Kui mõned ülevamad stseenid – parimaks näiteks ehk lehmade karjalaskepäev – kõrvale jätta, hoiab kaamera ülimalt tagasihoidlikku, aga samas isiklikku ja loomulikku joont. Seejuures pole ka ülevalt mõjuvad stseenid tühi lisand. Nagu öeldud, on montaaž kasutusel sisukate ja terviklike hetkede loomiseks. Et film on veendunud iga oma kaadri olulisuses, peab kogemuse täiuslikkuseks lähenema ühesuguse tähelepanuga nii neile hetkedele, kus kaamera rõhub materjalide ja elementide käega katsutavusele, kui ka neile, kus näidatakse tasahilju lahti rulluvaid tegevusi nagu söögiotsing või imetamine.
Kui soovida leida „Gunda“ pildikeelele sobilikku võrdlust filmimaailmast, võiks öelda, et siin on Yasujiro Ozu destilleeritud läbi Andrei Tarkovski prisma. Maadligi kaameraasetus meenutab Ozu krestomaatilist tatami-mati perspektiivi.
Sama efekti saavutab ka “Gunda”, kus lisatakse maadligi (heintes, mudas ja pikas rohus) toimetavale rakursile zuumide, panoraamkaadrite ja õrnade kaameraliikumiste epiteete, mis loovad ühes ülitundliku montaažiga Tarkovski väärilise sihipärase poeesia atmosfääri. Saavutus, mille tähelepanuväärsus on küllap mõistetav kõigile, kes on sellelt legendaarselt režissöörilt kasvõi üht filmi näinud.
Tarkovski stiili üheks läbivaks jooneks on jumaliku kohalolu teadvustamine läbi naturalistliku kujutamislaadi. Teatav üleva kohalolu on „Gundas“ leidnud sarnase pelgupaiga – vahe on vaid selles, et hüpernaturalistlikud laudikud ja põõsapuhmad on portreteeritavate argipäev. Vaataja ei pruugi aga seda dimensiooni tajuda enne, kui film on juba mõnda aega käinud. Me avastame üleva kohalolu ja ennast selle sees umbes nii nagu avastame end äkitselt armununa – kaelani sees, ilma, et oleks seda isegi tähele pannud.
Kuigi see lähenemine on väärt kõrget kiitust, kaasneb sellega ka komistuskivi – labiilne vaataja. „Gundat“ pole võimalik täisväärtuslikult nautida millegi muu kõrvaltegevusena. Ainult loomade ja looduse häältest koosnev helitaust ei tõmba tähelepanu ning võimsad panoraamsed liikumised tulevad filmis ette vaid hooti. „Gunda“ pole Marveli film, mis veab ennast edukalt lõpuni sõltumata sellest, kas vaataja tiksub samaaegselt telefonis või mitte. „Gunda“ loob end, poeesiale omaselt, täieliku ja tervikuna väljaspool ekraani, vaatajas. „Gunda“ saab hingata vaid siis, kui vaataja on aktiivselt kohal, vastupidisel juhul võib sellest jääda liigpretensioonika kunstifilmi mulje. Sestap tasuks „Gunda“ võimalusel ette võtta kinos või kohelda teda koduses kontekstis umbes nii nagu galeriikülastust läbi teleka. Viisakusega kunstiteose ja selle loomuomaselt tagasihoidliku omailma vastu.
Loomulikkuse menetlemine
Nagu vana tõdemus ütleb: selleks, et loomulik välja näha, peab päris palju pingutama. Tagasihoidlik filmi tehniliste lahendustega tutvumine annab tunnistust, et filmitegemise pingutus oli tõepoolest suur. Õnneks leiti vähemalt peaosatäitja kergelt. Režissöör Viktor Kossakovski sõnul teadis ta esimesest hetkest, kui ta ühes Norra mahefarmis Gundat nägi, et sellest seast saab tema filmi kangelanna. Loomuliku, ent samas mõjusa efekti saavutamiseks ehitati Gunda laudiku ümber kaamerarelsside süsteem, ning helkiv ent seapere mitte häiriv valguslahendus osmiku sees saavutati diskokeraga. Seda kõike saatis pikk harjumisprotsess nii koduses laudikus kui teiseks koduks oleval aasal, et Gundat ühes oma põrsastega kaamera kohalolek ei segaks. Osaliste äärmiselt loomulikku ja mugavat olekut arvesse võttes tuleb neid võtteid kiita ning soovitada tehnilise silmaga vaatajal asuda neid filmist otsima ja lahti muukima. Diskokera, mis ei häiri, kõlab seejuures jätkuvalt oksüümoronina.
Vahepalaks on kaks episoodi fookusega lehmadel ja ühel äärmiselt kepsakal ühejalgsel kanal.
Tähelepanuväärseimaks saavutuseks on aga nn toormaterjali kogus. Kogu film on pandud kokku umbes kuuest tunnist filmitud materjalist. Loomadokumentalistika aspektist äärmiselt tavatu käik. Enamasti käib filmidega kaasas päevade kui mitte nädalate mahus musta materjali, seda eriti loomade kujutamise puhul. Loomade kui ettearvamatute subjektide puhul peetakse kohustuslikuks võtteperioodil võimalikult suure hulga materjali kogumist. Kossakovski on sellise teguviisi vältimist põhjendanud sellega, et filmilindi üheks koostisosaks on želatiin, mis omakorda pärineb loomadest. Iga filmitud kaader on sisuliselt tätoveering, sest pilt justkui graveeritakse filmi ihusse. Teadmine taustast ja põhjustest viib filmiloome pühendumuse sisuga uskumatult aukartustäratavas vormis vastavusse.
Filmis kujutatud Maailm ehk farm on seejuures kokku pandud Inglismaal, Hispaanias ja Norras üles võetud kaadritest. See võib esmapilgul tunduda naljakas, ent samas väljendab erinevate asukohtade kokku lõikamine ehk režissööri enda filosoofilist nägemust universaalsusest. „Gunda“ räägib elusolendite elust. Täpsemalt farmiloomade ehk vangistatud olendite elust. Olgugi, et tegu pole ahistatud ja puuridesse surutud olenditega, on nende vabadus siiski piiratud. Nagu Kossakovski seda ka peenelt välja toob, on vangistatuse kogemises midagi universaalset.
Ekraan, peegel ja vangla
Vangistuse universaalsust väljendab võib-olla kõige konkreetsemalt lehmade karjalaskepäeva stseen. Esmalt laudast aasade avarasse ja äärmiselt sulnisse vabadusse jooksnud kari mandub ühel hetkel äkitselt kätte tulnud priiusest. Sellele järgnevad portreelikud kaadrid sellest, kuidas lehmad – laubad veel laudast heinased – hingavad kärbestest tiines päevas värske õhu sõõme, jagades uudishimulikke pilke kaamerale, meenutades seejuures kõige enam sõjapõgenikke, kes üritavad kuidagi pikka suletuseajaga enda sees toime tulla.
Me leiame end neile olenditele kaasa tundmas mitte inimlikel vaid üldelulistel alustel. Siin ei mängita mulje või tunde tekitamisele, vaid liigivahelise paradigmaatilise universaalsuse teadvustamisele. Inimene ja loom ei asu teineteisest niivõrd kaugel, et me saaks asetada vangistuse, kaotusvalu, läheduse või armastuse ainult meie liigi ruumi. Gunda lugu vaadates saab see teadmine akuutselt tuntavaks.
Samuti teadvustub filmi vaadates teravalt see, miks loomi – filmis täisväärtuslike indiviididena esitatud tegelasi – vangistuses hoitakse. Et neid ja nende ihuvilju süüa. Seda teadmist ei tooda vaatajani läbi kaastunde sünteesi või eetiliste kohustuste pealesurumise. „Gunda“ relvaks on puhas empaatia. Ekraan loomade ellu muutub peegliks, millelt peegelduvad vastu nii meie endi tarbimisharjumused kui ka võõrandumine sellest, kuidas sünnib meie toit, ning kes on selle tegelikuks tootjaks ja materjaliks. „Gunda“ sunnib tõtt vaatama sellega, mida tähendab lihasöömine ja ka loomade toiduks kasvatamine.
„Gundas“ suudetakse neid tõdesid sõnastada ökopaanikast vabana, mis tõstab ta kategooriliselt kõrgemale „Lehmakonspiratsiooni“* laadsetest filmidest. Kossakovski loodud peegel pole oma lakoonilisuses süüdistav, vaid valgustav ja püüdleb mõistmisele. Nii loomade mõistmisele läbi episoodiliste stseenide, kui meie enda käitumis- ja toitumisharjumuste mõistmisele. „Gunda“ asetab lauale teadmise, mida pole tegelikult kuigi kerge ignoreerida: Ka mustsõstramarinaadis põrsaküljel oli ema, kes teda armastas.
Tõenäoliselt teeb „Gunda“ oma tööd vaikselt veel aastaid. See on hunnitu film oma siiruses, tundlikkuses ja julguses, mis suudab teha portreekunsti hämmastaval viisil, esitades loomi autonoomsete isiksustena ning peegeldades tagasi oma toidust võõrandunud ühiskonda. Kossakovski suudab ületada klassikalise loodushoiu tupiku, kus taimetoidu ja loomakaitse küsimused lähtuvad ratsionaalsest eetikast või sellest, et loomad on armsad. Jõuline empaatia, tugevad paralleelid ja intensiivne elulisus käivad käsikäes filmimeisterlikkusega, mis lubab „Gundat“ palavalt soovitada kõigile. Ka neile, kellele tundub naturalistliku helitaustaga, dialoogivaba kunstifilm koduseast viimane asi, mida nad vaataksid. „Gunda“ on lihtsalt midagi niivõrd erilist, kaunist ja elusat.
Et mitte süüa oma sõnu, lubab siinkirjutaja vähemasti juulikuu lõpuni vältida liha söömist.
* „Cowspiracy: The Sustainability Secret“, Kip Andersen, Keegan Kuhn, 2014.
Festival „Kukemuru ambient“ 18. VI Väinjärvel, kunstiline juht Kaido Kirikmäe.
Näkku huugab 30kraadist kuumust ja rasvane päikesekreem sulab mööda leemendavat ülakeha püksivärvlit niisutama. Ma ei saa aru, kuhu olen sattunud. Peas sumiseb segadus, mida teha ja kuidas olla. Garderoobist on seljakotti volditud üksnes showpiece’id, mille mugavusele ei ole üldsegi mõeldud. Festivalile tullakse ju end tõestama, teistele silmi ette tegema ja uljutsema?! Nüüd seisan siin kui titt pissiloigus. Häbi on.
Suured päikeseprillid varjavad mu küsivat ilmet ning pähe tükib mõte peatsest päikesepõletusest. Pigemini põletustest. Rumalalt tõestamisaltis riietuses vahin ringi. Koduaiasuurune festivaliala paikneb rannas, kus leidub peale festivalikülastajate rohkesti kohalikke, kes on tulnud kuumalainest viimast võtma. Tualetid, lava, telkla, rand, söök ja jook on peaaegu nagu peopesal üksnes minutise jalutuskäigu kaugusel. Üle päikese käes sillerdava vee kaiguvad elektroonika karged helid. Laval on end sisse seadnud festivali avaartist Noosa.
Olen arvestanud, et festivalile ei minda muusikat kuulama, vaid vaibima – instagrammima, tiktokkima, jooma ja tantsima. Kui Intsikurmu festival on kujunemas kodumaiseks Coachellaks, mille kommertslikkus juba vaikselt pimestab mind, siis „Kukemuru ambient“ on selle põhimõtteline vastand, kus ei rõhuta ei käibele ega lahedusele, vaid sisule ja selle puhtusele.
Festivalipaika jõudes sain aru, kui harjunud olen alalise infomüraga, mis linnas pressib sisse uksest ja aknast. Väinjärvel põllule autot parkides läks omajagu aega, sest pidin aru saama, kus festival õieti toimub. Ainus viit oli markeriga kahele A3-paberile kirjutatud kava ja festivalimeened … no ja sünnipäevatelki mahutatud lava. Pealtnäha ainus, kes telefon näpus ringi kooserdas, olin mina: püüdsin jäädvustada mõningaid „Kukemuru ambient’i“ representatiivseid hetki. Erinevalt Intsikurmu festivalist, „I Land Soundist“, kas või „Weekendist“ ei ole muusikal seal dekoratiivne roll – see ei ole tümps, millele kaasa jorisetakse või millega ühes taktis põlvi nõksutades paremalt vasakule tammutakse. Siia sõidetakse kohale, et kuulata. Kuulata artiste, loodushääli, veesulinat või vestluspartnerit.
Püüdsin vihikusse visandada keskmist kukemurulast, kuid see ei olnud võimalik. Tekkidel lamasid viimsilikud emad-isad oma lastega, nende kõrval haaremipükstega hipid. Lavaesise täitsid melomaanivälimusega keskealised, kelle taga suitsetasid isekustuvat sigaretti punkaritest teismelised. Isegi esindasin oma lakitud küünte ja Mulksu Skinniqueeri kokteiliga mingit tüüpi. Publikuga segunesid ka kohalikud, kelle sõbralikkus paiskas näkku õnne. Erinevalt põlvalastest, kes levitavad linlastest intsikurmulaste vastu põlgust, pöördusid koerulased või türilased kukemurulaste poole järgmisel viisil. Nägin umbes 60aastasi pisut jässakaid suvitajaid, kes tatsasid ringi, et leida oma kaluriistmele männi all mõnus varjualune. Üks meestest istus maha, avas õlle ja vaatas ringi. Ühtäkki pööras pilgu minu poole ja küsis: „Kas oled ka piduline?“
Vastasin poolehmunult: „Jaa?“
Suvitaja jätkas: „Kuidas siis pidu oli eile? Kas mingeid ekstsesse ka oli?“
„Vabandust, mida?“ Ma ei teadnud, mida sõna „ekstsess“ tähendab.
„Ei noh, et kas hõõrumisi ka oli?“ Järgnes vastust nõudev paus, mille peale püüdis ta küsimuse uuesti sõnastada: „Kakluseks ei läinud?“
„Mõtlete, siin … või mis?“ sain lõpuks küsimusest aru.
„Jah, noh, tavaliselt ju ikka pidudel võetakse üksteise kallal ja siis läheb kakluseks. Tean, sest töötan turvafirmas. Eilegi olin öises vahetuses. Jubedasti oleks ka tahtnud siia peole tulla.“
Viimaks mõistsin, kuhu jutt liigub ning vastasin: „Oh ei, kõik on väga rahulik ja alkoholi pruugitakse ka minimaalselt. Siin ei ole vist sellist sorti riiukukkesid.“
Vastuse leidnud meesterahvas hakkas otsi kokku tõmbama ning sõnas: „Jah, jah … oh, tõesti jah. Nojah, kahju, et tulla ei saanud.“
Seepeale lohutasin pilgu järvele suunanud meesterahvast: „Täna on festivali põhipäev, võite ju õhtul tulla.“
„Kukemuru ambient“ on Intsikurmu festivali põhimõtteline vastand, kus ei rõhuta käibele ega lahedusele, vaid sisule ja selle puhtusele. Fotol About: river.
Looduses toimuvad elektroonilise muusika festivalid on aastast aastasse üha kuumem kaup, millest alates 2013. aastast on raasuke pühendatud ka ambient’ile. Enamikule seostub see ennekõike soolakambri või mõne erakliiniku ooteruumiga, kuid asjaarmastajale on ambient rahulik õrnalt lainetav unelus, mida iseloomustab nüansirikkus.
Artistid kasutasid oma muusikas mitmesuguseid muutujaid, mida minul oli kuulajana põnev jälgida. Tämbrimängude kütkeis tunglesid silme ees tekstuurid, mille siinusheli mikrotonaalseid muutusi jälgides jäi hing kinni. Ometi kerkis peaaegu iga etteaste puhul kulm ülepeksva kõlari või mõne sopasema kulminatsiooni peale. Kas ekvalaiseriga oli hädas artist või helitehnik? Võib-olla mõlemad, sest sellise muusika läbinisti kvaliteetne esitamine nõuab ajamahukaid heliproove, mille tunnistajaks mina ei juhtunud olema.
Festivali esimesel päeval jäid enim kõrva muusikud Tont ja Kaido Kirikmäe. Festivali teise esinejana astus üles Kukemuru kunstiline juht, kelle mõneti taevaliku ja transtsendentse kõlaga muusika paikneb ambient’i perifeerias. Ehk oleks „eeterlik“ õige sõna seda iseloomustama? Sämpeldatud Eartheaterit palistas vaibuv linnulaul.
Tont astus lavale tund enne keskööd ja pakkus varasemate esinejatega võrreldes selgelt vesternilikuma kõlaga ambient’i. Sämpeldatud oli linnulaulu, mis sobis vaiksesse õhtupoolikusse, meenutamaks seljatatud päeva. Olengu tegi tummisemaks maadligi hoidev toss, mis laienes lavalt järve poole, andes sääserohkele õhtule hilissuviselt mõtliku iseloomu. About: river lõpetas päeva popilikumal toonil.
Hommikul äratas temperatuur, mis oli kella 11 ajal kerkinud telgis talumatusse kõrgusse. Jooksin poolunes vette. Seejärel avasin hommikuse longero ja kõnelesin sõpradega Tartu kunstielust. Rannas püüdsid pilku lapsed, kes ventileerisid end pildituks omaenda suuruseid luikesid ja flamingosid täis puhudes. Vana-Võromaa Vegani masinajäätis viis ühes kohviga keele alla. Jätkuval hedonismilainel tõmbas sõber kotist välja Sirbi, millega blokeeris päikese, ise seda kiiskava päikese käes veerides. Mõtlesin, kas rannas Sirbi lugemine on kunstivestlustest samm edasi või tagasi.
Laupäevast tooksin esile ennekõike Vongoiva ja festivali peaesineja Vladislav Delay. Vongoiva haaras mind oma seadeldistega – pisikeste puitalusele kinnitatud katseklaasiga sarnanevate tuubidega, mis imiteerisid vee mulksumist. Sellal kui seadeldised tööd teha vihtusid, häälestas muusik oma Hiiu kannelt, millega ta järgnevais teoseis burdoonhelile miniatuurseid harmooniad üles ehitas. Ambient’il kõlav Hiiu kandle improvisatsioon sarnanes lauluga, meloodiajoon oli melanhoolne ja nõtke.
Vladislav Delay lõi glitch’i või ambient glitch’i žanriraamidesse paigutuvat muusikat. Peaesinejale suleti telgi parem külg ning artisti kohale projitseeriti AGFi loodud visuaale, mis moodustasid ülesaste vältel ühes muusikaga efektse terviku. Helitugevust krutiti juurde ning helid hakkasid murduma, ragisema ja šokeerima. Basskõlar lõi südame rütmist välja ning peletas eemale sääsed. Pupillide diameeter pikenes järk-järgult. Säärase muusikaga ei puutu live’is tihti kokku ning see tegi etteastest (ja ka festivalist) kauaks meeldejääva sündmuse.
Kodus festivali meenutades hirmutab mind mõte, kas „Kukemuru“ jääb ellu. Festival mõjus kui puhkus puhkuses ning selle valgussõõr oli juhitud üksnes muusika olemusele ja ümbrusele. Ei ilutsetud ega valetatud, jäädi üdini ausaks. Oleks võinud ju nuriseda küsitavate dekoratsioonide ja keerulise transpordikorralduse vastu, kuid mida rohkem „Kukemurule“ mõtlen, seda enam soovin sinna naasta.
Kaasa tassitud moeröögatused vajusid telgiseina ja madratsi vahele kortsu ning selga jäid üksnes triiksärk ja ujumispüksid. Paremas käes oli päikesekreem ja vasakus sigaret.
Mul oli asjatamist sotsiaalkindlustusametiga. Saatsin kirja ja sain vastuse nagu kord ja kohus. Selles oli kaks ankeeti koos palvega need ära täita.
Esimene üllatus tabas mind esimese vormi alguses, kust leidsin sõnakolmiku Provints, osakond, maakond. Osakond selles kontekstis? Koidukiir valgustas mind alles siis, kui lõin sõna Google’isse ja sain aru, et Google tõlgib selliselt prantsuse departemangu. See tekitas huvi. Ja pettuma ei pidanud, sest juhised teise ankeedi lõpus on lausa arvutiajastu lingvistiline maiuspala.
Hakatuseks sain teada järgmist: Vorm koosneb 4 leheküljest, mis kõik peab täitma, isegi kui ei sisalda asjakohast informatsiooni. Kui leheküljel2 ei ole piisavalt ruumi, lisa üks või rohkem identseid lehekülgi, et kõik asjaomase isiku kindlustust puudutav saaks märgitud. Vaheta numbrid kõige kaugemal osal vasakul (vahetades 9,10,11…1,2,3).
Edasi läks samas vaimustavas vaimus.
Mõiste „pension“ hõlmab riigiteenistujate pension.
Märgi mehe tähistamiseks M ja naise tähistamiseks.
… on sünnijärgne üksus „Nord“, millel peab järgnema piirkonna kood …
Kui vorm saadetakse Taani […] asutustele, märgi samuti täitunud elukoha perioodid, mis on töötaja poolt täidetud Taanis, [….]
Komadest ma kirjutama ei hakka, neid on loobitud, nagu on juhatanud jumal või kurat teab kes. Kokku-lahkukirjutamine käib sama segast jalga. Lisaks kirjutusvead nagu isiklult, saaetakse, Madlamaade, Madlamaae jne. Madalmaad õnnestus tegijatel kirjutada korrektselt kolmandal korral.
Ma ei ole pehmelt öeldes kirjakeele fanaatik. Niikaua kui ma mäletan, olen olnud selle liberaliseerijate seltskonnas. Alustasin Tapa keelepäeval 1978 ja kümme aastat hiljem suutsin keelekorralduse gurud uuesti välja vihastada väitega, et eesti keelesituatsiooni iseloomustab totalitaarsus. Minu arusaamade tuum on olnud lihtne.
Esiteks. Kirjakeel on vajalik. Ilma normingulise keeleta ei ole riik võimalik. Aga kirjakeel peab püsima ametliku suhtluse piirides. Kui ta hakkab vallutama teiste allkeelte alasid, siis tuleb ta julma käega tagasi tõrjuda.
Teiseks. Kirjakeel on küll riigi seisukohast olulisim allkeel, kuid siiski vaid üks allkeel teiste seas. Kirjakeele normingud peavad püsima teiste kesksete allkeelte normide lähedal. Kui veelahe läheb liiga suureks, muutub kirjakeele omandamine raskeks.
Kolmandaks. Kirjakeel peab olema piisavalt lihtne, et selle suudaks omandada valdav osa emakeelseid inimesi. Ainult nii saab vältida selle muutumist vaid pisikese haritlasrühma sotsiolektiks.
Aga ma poleks iialgi arvanud, et aastal 2021 pean ma hakkama korrektse kirjakeele kaitsjaks ja lisama oma postulaatide hulka uue punkti.
Vigane keel ei ole kirjakeel ega ka mitte liberaliseeritud eesti keel. Isegi siis mitte, kui seda kasutavad Eesti Vabariigi ametnikud. Vigane keel on lihtsalt vigane keel. Ja kõik.
Muuseas, selle asutuse koduleheküljelt leidsin väärtuste sildi alt kaunid laused. Oleme oma töös analüütilised, tõhusad, tulemuslikud ja räägime selget keelt. Hoolime inimesest, nii kliendist, partnerist, kolleegist kui iseendast. Vaatame tulevikku ja püüdleme loovate lahenduste poole.
Selgest keelest on selle ankeedi tegijad küll kaugemal kui siga kuust. Mingit hoolimist kliendist ma tuvastada ei suutnud. Ning loovus ja harimatus on erinevad asjad. Ma nimetaks seda ankeeti irvitamiseks klientide, eesti keele ja Eesti riigi üle.
PS. Jätan siin kõrvale bürokraatia kuldvõtted, mis mõjuvad keelelise pasa kõrval lausa pehme paitusena. Näiteks lause, mis teatab, et mulle täitmiseks saadetud vorm Täidetakse läbivaatava asutuse poolt (!?). Või lause, mis käsib täita vormi trükitähtedega (?), kirjutades vaid punktiirjoontele. Punktiirjooned on muuseas vaid ühes veerus seitsmest … Seda tüüpi võtteid ankeeditäitjate mõistuse elimineerimiseks on kirjeldanud juba üle kuuekümne aasta tagasi C. N. Parkinson. Tol ajal olevat neid kasutatud ametnike pensionile sundimiseks.
Kirjakeel peab olema piisavalt lihtne, et selle suudaks omandada valdav osa emakeelseid inimesi.
Põrgupalavus, vaktsiinikaos ja jalka EM ei jäta muudele teemadele eriti ruumi. Kuid võiks. Alla kahe kuu on jäänud aega ametliku presidendikandidaatide esitamise ajani, mis algab 26. augustil ja lõpeb 28. augustil, ning juba 30. augustiks on riigikogu esimees Jüri Ratas kutsunud kokku riigikogu erakorralise istungjärgu, mille päevakorras on Eesti presidendi valimine.
Kellest aga eriti kuulda ei ole, on presidendikandidaadid. Justkui ei leiduks Eesti vabariigi kodanikke, kelle silmaring, kogemused ja pühendumus annaksid aluse öelda, et soovitakse teenida riiki presidendiametis. Peaaegu ainsana andis Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere varakult, juba märtsis, märku, et on valmis vabariigi presidendiks kandideerima, kui talle selline ettepanek tehtaks ja teda kandidaadina üles seataks.1 Valimisliit „Roheline Saku Vald“ ongi valmis akad Soomere kandidaadina üles seadma, aga esialgu sellest ei piisa, kuna nii riigikogus kui ka valimiskogus on kandidaadi üles seadmise õigus 21 liikmel.
Kes siis veel? Praegune president Kersti Kaljulaid on öelnud, et tema oma riigile „ei“ ei ütle.2 Jüri Rattaga läks nii, nagu läks. Ainsa erakonnana on oma kandidaadi Henn Põlluaasa nimetanud ja teda avalikult esitlenud EKRE.
Kas ongi kõik? Ajakirjandus on teemat nõrgalt fookuses hoidnud (vaata avalauset). Eelmised presidendivalimised, kus kandidaadid laialdaselt kampaaniat tegid, ennast ja oma seisukohti tutvustasid ja seejärel kõik põrusid, on teinud poliitikud ettevaatlikuks. Peaminister Kaja Kallas on öelnud lausa nii, et kuna Eesti seadused ütlevad, et presidendikandidaat peab olema registreeritud neli tööpäeva enne valimiste algust, siis „täpselt sinnamaani ju tegelikult on ka aega“.3
Kas ikka on? See oleks küll võõrandumise poliittehnoloogiline meistriklass, kui õhus hõljuks arvestatavaid kandidaate ja erakondadevahelisi kokkuleppevariante ning kellegi nimi seda varasemalt välja ütlemata riigikogus üles seataks ja seejärel ära valitaks. Sähke, sööge, matsirahvas, piisab teile paarist päevast küll, et „oma“ uut presidenti seedida.
Me ei pea kusagilt põõsast presidenti taga otsima.
Kui kandidaadi või kandidaatide laiema esitlemise peamine vastuväide on ikka ja jälle leierdatud tees, et presidendi võim me parlamentaarses vabariigis on ornamentaalne, siis ei, ka see asjaolu ei anna õigust nurga taga plaani pidada. Ühtlasi heitkem pilk ajalukku ja senistele presidentidele, kes igaüks on omal moel üritanud rahva ema või isa rolli täita, kelle kõnede amplituud on kõikunud ettevaatlikult lohutavast patsutusest ja paist ägedate hurjutuste ja diatriibideni.
Ei maksa inimesi lolliks pidada: me ei ole lambakari, kellel on suva, kes meile Kadriorust naeratab, meie kallal näägutab ja poliitikutele näppu viibutab. Kes tunneb, et võiks olla Eesti vabariigi president, sel peaks olema ka niipalju julgust, et oma kandideerimine avalikult välja öelda. Varjudes hiiliv peitusemäng ei anna moraalset õigust nimetada end hiljem rahvuskehandi ühendajaks ja poliitiliste jõudude tasakaalustajaks, moraalilugemisest rääkimata.
Praeguses olukorras oleks kõige kehvem, mis võiks juhtuda, puhtalt poliitiline kandidaat, kelle erakonnad omavahel, avalikkusele esitlemata, kokku lepivad. Usun, et seda mõistavad ehk erakonnadki. Parim variant oleks ausalt ja selgelt välja öelda mõne kandidaadi nimed, kelle vahel kaalutakse, et nad saaksid ennast ja oma vaateid avalikult tutvustada. Veel parem, kui mõni kandidaat oleks apoliitiline, senistest tehingutest määrdumata puhas leht, kelle puhul võiks loota siiruse taastulekule. Või kui teisi kandidaate ei leidu, oleks aus, kui erakonnad ütleksid välja oma seisukohad seni teada oleva kolme kandidaadi suhtes. Lõppude lõpuks – me ei pea kusagilt põõsast presidenti taga otsima.
1 Toomas Sildam, Eesti presidendiks on valmis kandideerima akadeemik Tarmo Soomere. – ERR 18. III 2021.
2 Malle-Liisa Raigla, President Kersti Kaljulaid: ma ei tee plaane. – Lääne Elu 15. V 2021.
3 Kallas presidendivalimistest: üritame vältida eelmise korra vigu. – ERR 27. V 2021.
Kas Kihnus elab üks viimaseid matriarhaalseid ühiskondi?
MARE MÄTAS
Feminismi klassikute mõtetes (Virgina Woolfi unistuses oma toast, Simone de Beauvoiri kirjutistes naistest kui teisest või teisejärgulisest soost, Sherry Ortneri, Susan Bordo, Laura Mulvey, Julia Kristeva, Judith Buthleri jpt töödes) on mulle mu kultuurikeskkonnast tulenevalt palju mõistetamatut. Ma miskipärast ei suhestu feminismiga. Eelnimetatud autorite kultuurikontekst, lähtepunkt ja elukeskkond on olnud teine. Stereotüüpsed käsitlused, mille järgi on linnanaised uuendusmeelsed ja moodsad, täis pidevat võitluskihku vana ja traditsioonilise vastu, maanaised aga konservatiivsed ja usuvad, et sadade või tuhandete aastatega paika loksunud rollijaotustes on oma tõde või võlugi sees, tekitavad minus tõrke. Minu kultuurikontekstist vaadelduna pole üheselt arusaadav ka mõiste „emantsipatsioon“ sisu. Kes keda või kas üldse kunagi rõhunud on? Kelle eest või miks peaks ennast kaitsma või kelle ikke alt end vabaks võidelda tuleks?
Niisuguste mõteteni olen jõudnud Kihnu kultuuri näitel, mida maailmameedias on viimastel aastatel tituleeritud kõlavalt „Euroopa viimaseks matriarhaadiks“. Tehtud on eksotiseerivaid üldistusi naiste saarest, kus mehi peaaegu et pole või kus elu käib vaid naiste juhtimisel. Sõna „matriarhaat“1 kasutas kõigepealt Kihnu kultuuri kirjeldamisel 2015. aastal Prantsuse fotoajakirjanik Sebastian Leban ning seejärel levis see kulutulena maailmameediasse. See kinnistus UNESCO antud tiitli2 kõrval turismimajanduse edendamise uudse narratiivina, sellest sai saare kuvand.3 See maagiline sõna pakub ohtralt eeliseid igasugu müügitöös, mille näitena võib tuua kas või Anne Helene Gjelstadi fotoraamatu „Suur süda, tugevad käed“ („Big heart, strong hands“) edu ja rohke tähelepanu pälvimise.4 Viiteid teemale „naiste saar Kihnu“ ja „matriarhaat“ leiab maailmameediast ohtralt. Kohalikes elanikes on see tekitanud vastuolulisi tundeid. Ka kvaliteetlehtedes pole tõepärasusest jälgegi, üldjuhul kubisevad artiklid faktivigadest ega too esile olulisimat Kihnu kultuuriloos.
Selleks et seletada müstilist naiste võimu saarel, tuleb kõigepealt avada terminid. Teaduskirjanduses näib valitsevat arvamus, et matriarhaalset ühiskonda pole olemas, kui nasid Hiinas välja arvata.5 Mõiste „matriarhaat“ asemel kasutatakse ühiskonnakorralduse kirjeldamisel diferentseeritumaid termineid „matrilineaarne“ ja „matrilokaalne“.6 Kariibi mere piirkonna puhul on kasutatud terminit „matrifokaalne“7 (naistel on suur võim perekonnas meeste pideva eemalviibimise tõttu). „Matrilateraalses“8 ühiskonnas peetakse suguvõsa arvestust emaliini pidi.
Siiski on maailmas esinenud ja uuritud ühiskondi, kus naistel on olnud tugev positsioon, näiteks Jaapanis, Hiinas ja Tiibetis9. Eestis on olulise uurimuse sel teemal teinud Marika Mägi, kelle hinnangul oli Eesti ühiskonnakorraldus enne ristiusuga kaasnevaid ümberkorraldusi nii matrilineaarne kui ka matrilokaalne.10 Folkloristlikult uurimissuunalt leiab sellekohaseid tõendeid näiteks mitmest Merili Metsvahi eestlaste perekonnalooga seonduvast artiklist.11 Marika Mäe järeldustele räägivad vastu ent Eesti ja ka läänemeresoome rahvaste pulmalaulud, mis viitavad selgelt patrilokaalsele ühiskonnale. Kindlasti esines ka muinasajal erandeid ehk naise juurde kolimist, naise tugevat positsiooni tõendavad aga regilaulud, mis on avaldatud „Vana kandle“ sarjas.
Kihnu soorollidest on esmakordselt kirjutanud Ingrid Rüütel, kelle uurimused on omakorda naisi võimestanud ja nende suurt rolli kultuuripärandi hoidmisel esile tõstnud.12 Kihnu naist ülistab Mark Soosaare 1974. aastal valminud film „Kihnu naine“ ja mehi madaldab 1986. aastast film „Kihnu mees“. Nendes filmides tuuakse esile tublid naised, kelle kõrval atrofeerunud mehed. Selline käsitlus on Kihnu kogukonnale vastuvõetamatu, sisekaemus seda ei tunnista. Meeste kõrvalejäämise põhjused on muus: traditsiooniliste elatusalade hääbumine või seadusega keelamine ja piiramine. Naiste käsitööoskus, laulud, tantsud ja kogu performatiivsus on pälvinud suurt tunnustust ja varjutanud meeste positsiooni kogukonnas. Muidugi on nagu teisteski maakogukondades naiste suurema silmapaistmise tinginud parem haridustase ja eneseteostuseks sobivad võimalused, mis meeste puhul on kippunud võib-olla tagasihoidlikumaks jääma.
Kas on siis tegu matrikultuurilise ühiskonnaga või mitte? Püüan Kihnu eripära näidete abil selgitada. Alustan pärimisest, mis Kihnus pole küll emajärgne, vaid pigem egalitaarne. Kui tütar läks mehele, anti talle kodust lisaks veimekirstule vajadusel päranduseks maatükk või koduloom, kui ta juhtus abielluma väga vaese või maapuuduses poisiga. Kihnus säilis kaua nöörimaade süsteem, põllud ribastati, niisamuti jaotati talu maad laste vahel, sealhulgas vajadusel võrdsetel alustel ka tütardele, sest talu polnud eraldi- ehk iseseisev majandusüksus sellisel moel, nagu Mandri-Eestis või mujal Euroopas. Olen Kihnu puhul isajärgses pärimises kahtlema löönud, sest seda pole siin olnud.
Stereotüüpsed käsitlused, mille järgi on linnanaised uuendusmeelsed ja moodsad, täis pidevat võitluskihku vana ja traditsioonilise vastu, maanaised aga konservatiivsed tekitavad tõrke. Kihnu naistel on olnud Mandri-Eesti suguõdedega võrreldes rohkem vabadust. Pildil Kihnu tüdrukud.
Lugesin mõni aeg tagasi Heiki Pärdi 1993. aastal ERMis koostatud küsitluskava, kus sees läbivalt sõna „isakodu“. Kihnu kultuuri ei tundu selle ideoloogiliselt laetud sõna ülekandmine kuidagi sobivat. Olenemata sellest, et pulmatraditsioonis suundub pruut oma lapsepõlve kodust elama mehekoju, on naistel täita selles kodus tähtis roll. Kõrge positsioon on olnud nii vanaperenaisel kui ka minial (nuõrik). Mainin muu hulgas, et sõnapaar „vana naine“ on Kihnus midagi väga ihaldusväärset, sest sõna „vana“ sünonüüm on „tark“, vana naine on seega tark naine. Vanad naised moodustavad Kihnus omaette autoriteetse grupi, kel on tugev positsioon nii teadmiste edasiandmisel kui ka pärandi hoidmisel või inimese eluringi juhtimisel. Staatust rõhutatakse ka riietusega, mis on tagasihoidlikum kui noortel naistel.13
Piiritõmbamine seostub fertiilsusega. Kui lapsed suured, algas oma elu ja positsiooni kasvamine kogukonnas suurema liikumisvabaduse, mõnel juhul eneseteostuse kaudu kirikukooris või muidu külaelus. Traditsiooniliste elatusalade tõttu lesestusid paljud noorelt ja ka vallasemade küllalt suur hulk ehk siis lapse kasvamine „emakodus“ oli tavaline. See tendents jätkus sõjajärgsetel aastatel. Patriarhaalse alatooniga „isakodu“ on Kihnu puhul justkui välistatud, sest seda varjutab ema suur tähtsus ja positsioon kodumajapidamises.
Siirderiituste läbiviimise juhtroll on naiste käes tänapäevani, meeste osa on teisejärguline, pigem abistav ja täidetakse sageli naiste korraldusel. Naised ehk emad on tihtipeale oma pojale naise otsinud või abiellumise üle otsustanud. On küllalt juhtunud, et ema on keelanud pojal meelepärast tüdrukut kosida ning naiseks võtta, näidates seda üles kosjaminekust keeldudes või vastupidi, korraldanud kosjamineku. Elu lõppvaatuses on naised ise sageli surnukirstu kandnud ning kogu matuse iseseisvalt korraldanud. Seda on ette tulnud ka lähiajaloos.
Enamasti polnud mehi kodus, kui surm saabus, ja naistel tuli kõik sellega seonduv ära korraldada. See polnud nende vaba valik ega tahe, vaid saarelisusest ja elatusaladest tulenev paratamatus, millest sai ajapikku traditsioon. Selgepiirilise tööjaotuse ja soorollide kujunemise taga on kaubanduslik meresõit, millega olid XIX sajandi keskpaigast pea saja aasta jooksul hõivatud kõik mehed.14 Kui pooleaastane navigatsiooniperiood lõppes, saabus ennejõulune hingetõmbeaeg, millele järgnes talvine laevaehitus või hülgepüük, mistõttu olid mehed taas enamasti koduste asjaajamiste juurest eemal.
Kui rääkida Kihnu naise tähtsaimast ülesandest, siis on lasunud tema õlul pere majandus- ja finantsjuhi kohustused. Iga traditsioonilise Kihnu pere majanduselu korraldas naine, kes kandis vastutust pere ületalve hakkamasaamise eest. Jällegi oli mehel kõrval- ehk toetav roll, nende õlul polnud vastutust toimetuleku eest, naine pidi aga tõestama nii pereliikmetele kui ka kogukonnale, et tuleb toime. Naise ülesanne oli tagada pereliikmetele vajalikud riietusesemed ja toit ning siinkohal ei saanud ta päris kindlasti olla „second sex“. Tema oli „esimene“, pere alustala, kelle töökusest ja andekusest sõltus pere heaolu, muuhulgas meeste sissetulekute investeerimine kodumajapidamisse. Juhul kui mehel puudus sissetulek või oli see kesine, oli tal kodu, kus naised (ema, abikaasa) tagasid toidu ja riietusesemed ning muud vajalikud varud. Siiski, Kihnu naised on sageli ülistanud meessugu ja soovinud liidripositsioonil näha pigem meest. Mehed on ka koduses elus sageli privilegeeritud seisundis kui suuremate sissetulekute toojad, näiteks alkohoolikute naised on kaitsnud oma meest külarahva salvavate märkuste eest: „Kui ei põlõ jõuajat, ei põlõ kua tõuajat.“15
Kõige võimsam osa suulisest kultuuripärandist ja olulisem sugudevahelise võrdsuse või ka kooselus võrdsuse taotlemise tõend on regilaul, mille esitajad on naised. Neis lauludes pöördutakse nii pruudi kui ka peigmehe poole õpetussõnade ja hoiatustega hea ning õnneliku elu nimel. Regilaulude sõnumid on justkui palved, sõnumised, rõhutatud soovid, mis peavad aitama elus hakkama saada, nende meenutamisest on abi ka elu keerdkäikude ajal või isegi peretülide lahendamisel. Neis mitusada või tuhandeid aastaid vanades inimloomusega seonduvates mõtetes on sees üüratult õpetlik ja muutumatuna püsinud elamise tõde, mille kandumine Kihnus järjepidevalt XXI sajandisse ongi suurim ime, naiste põlvest põlve alles hoitud ime.
Kihnu naistel on olnud Mandri-Eesti suguõdedega võrreldes rohkem vabadust. Kui mehed oleksid alaliselt saarel olnud, oleks ehk siinne kultuuripiltki teistsuguseks kujunenud. Kindlasti oleks naiste vabadust piirama hakatud. Selle tõenduseks on näiteid kolhoosiaegsest kalurielust, kui mees oli pidevalt kodus ning mõnel juhul sai naise üle ülemvõimu kehtestamine liikumispiirangute tõttu võimalikukski. Nagu seto baabapraaznikutel on naistele Kihnuski palju lubatud ega ole nende tegemisi võltsvagadusega kaetud. Enesestmõistetavalt ei tolereerita naise kui ema allakäiku, nii ka alkoholismi, ja sel juhul üritab kogukond teha kõik endast oleneva keerulise olukorra lahendamiseks. Kollektivistliku ühiskonna liikmete normi järgi kujundamise esimeseks abinõuks on ajast aega olnud külajutt, seda ka tänapäeval: kui keegi tikub üldkehtivast normist väga kõrvale kalduma, asutakse teda ka kohe survestama.
Kihnu ühiskonnas on ajast aega olnud tähtsal kohal laps ja tema heaolu, laste hooletussejätmist pole mingilgi moel aktsepteeritud ning see on pälvinud alati karmi hukkamõistu. Mis puudutab seksuaalsust, siis on selles ühiskonnas olnud auasi olla „tahetav tüdrik“ või „tahetav poiss“ ehk palju tahtjaid ja öiseid külalisi, mis ei tähenda igal juhul ja alati seksuaalvahekorda. Nii nagu XX sajandi alguse ajakirjandusestki lugeda, on mandrilt tulijaid üllatanud siinne vabameelne omavaheline läbikäimine, mis loob taas paralleele muinasaegse Eestiga. Arhiiviallikatest leiab teateid „röövijatest naistest“16, ka agressiivsetest naistest. Selge on ju see, et enamasti kodus olnud naised olid võõraste vastu kaitsepositsioonil ja kodu ning pere kaitsel kõigeks valmis, arvatavasti ka relvastatud. Need andmed vajavad kontrollimist. Kihnu naise igapäevase riietuse juurde on ajast aega kuulunud nuga, mis on nagu meestelgi täitnud tööriista funktsiooni ja olnud abiks söömisel.
Kihnul pole olnud tugevat järjepidevat ja sihikindlat kirikuvõimu, mis oleks rahvatraditsiooni lämmatanud. Kirikuhärrad, kes tulid mandrilt, olid sageli isegi ilmselt eluheidikud17, mitte nn moraalsed majakad. Saarele ei jõudnud ka pietistid ega hernhuutlased, saarelisuse tõttu jäädi karmikoelisest moraaliõpetusest eemale ning see tagas traditsioonilise elu- või ka mõtteviisi jätkumise. Rahvausund elas kristluse kõrval oma elu edasi, nii et Kihnu ühiskond on selgelt sünkretistlik.
Lääne feministlikus kriitikas esineb ühe vitsaga löömist Kolmanda Maailma suguõdede suhtes.18 Vähe on uuritud talupojaühiskonnas valitsenud tasakaalu.19 Kihnu ühiskond pole ei matriarhaalne, matrilineaarne, matrilokaalne ega ka mitte patriarhaalne koos kõigi selle allhoovustega, kuigi see soov võib kihnlastel olla alateadvuses: soov saada kultuurseks inimeseks20, jätta seljataha iganenud maailmavaade, mis on loonud justkui eelkristlikest elementidest läbi põimunud oaasi, ja pigem minna kaasa üleilmastumisega. Kuidas iseloomustada sellist elukorraldust, kus administratiivse võimu kõrval kannavad tegelikku suurt võimu naised, hoides elus kõige tähtsamat ja väärtuslikumat ehk kogukonna vaimset pärandit – inimese eluringiga seonduvat regilaulu ja kiriku traditsiooni?
Võtan siinkohal kasutusele Kihnu ühiskonnakorralduse kirjeldamisel uue mõiste ja see on soosuhete poolest egalitaarne ühiskond. Sellises ühiskonnas puudub ühe soo teise suhtes rõhuv ülemvõim, vaid eduka elu alus on üksteist toetav koostöö. Voldemar Kolga kirjutab Eesti Päevalehes,21 et soolise võrdõiguslikkuse saavutamine Eestis lükkub üha edasi, mis on hea uudis traditsiooniliste pereväärtuste hoidjatele. Milline on see traditsiooniline pere, millest pajatab EKRE, ajades rahvast barrikaadidele? See, millist perioodi ajaloos vaadeldakse või eeskujuks seatakse, jääb mulle arusaamatuks. Kihnu traditsiooniline pere on aastasadu olnud egalitaarsete soosuhetega, kus naisel tugev positsioon. Kas see mudel on ka EKRE unistus?
Linnastumise kiire areng sundis paljust vanast loobuma, koos kodanluse võidukäiguga sündis süsteem „mehed tööl ja naised kodus“, mis tegi naised meestest sõltuvaks. Talupojaühiskonnas valitses tasakaal kauem,22 kui just kristluse mõjul naist teisejärgulisele positsioonile ei surutud ega mehe ülemvõimu seaduse jõul kehtestatud. Kihnus on soosuhetes suhtelise isolatsiooni ja traditsiooniliste elatusalade tõttu aastasadu püsinud muinasajast pärit egalitaarsus ja loodame, et tsiviliseerumisprotsessis sel veel niipea lõppu tule.
Mina ei saa end kuidagi feministiks pidada, isegi kui osa teadusartikleid on sümpaatsed, sest olen suure osa oma elust kaitsnud meeste õigusi ning võidelnud muu hulgas traditsiooniliste elatusalade säilimise eest, püüdes päästa mehi üha ebavõrdsemasse seisu langemise eest. Kihnus ei tekita muret meeste rõhuv ülemvõim ega seksuaalvähemuste kiusamine, vaid pigem murenev järjepidevus, mis sünnib vaid meeste ja naiste koostööst, ühisloominguna, põlvest põlve.
9 Matrix: A Journal for Matricultural Studies, Volume 02, issue 1, March 2021, https://www.networkonculture.ca/activities/matrix
10 Marika Mägi, Viikingiaegne Eesti.
11 Nt Merili Metsvahi artikkel „Venna ja õe abielu tagajärjel tekkinud järve muistend“ räägib väga selgelt naise tugevast positsioonist muinasaegses Eestis.
12 Ingrid Rüütel, Naised Kihnu kultuuris. 2010.
13 Riietus on eraldi pikem teema, millest saab lugeda mitmetest väljaannetest, sh Kristi Jõeste semiootilisest esemeuurimusest „Kihnu kördd eile ja täna“ (Studia Vernacula, Viljandi 2012).
14 Vilve Kalits, Kihnlaste elatusalad. SA Kihnu Kultuuriruum, 2006.
15 Kui pole joojat, pole ka toojat.
16 Leo Leesment, Kihnu ajalugu. 1942.
17 Mare Mätas, Kihnu kiriku lugu. SA Kihnu Kultuuriruum, 2013.
18 Chandra Taipade Mohanty, Under Western Eyes: Feminist Scholarship and Colonial Discourses. – Boundary 2 1084, lk 333–358.
19 Susan Carol Rogers, Once upon a Time…: Comments on the Myth of Female Dominance.
https://www.jstor.org/stable/25605937?seq=1
20 Jonas Frykman, Orvar Löfgren, Kultuurne inimene. TLÜ Kirjastus, 2015.
22 Susan Carol Rogers, Female forms of power and the myth of male dominance: a model of female/male intraction in peasant society. https://anthrosource.onlinelibrary.wiley.com/doi/epdf/10.1525/ae.1975.2.4.02a00090Susa
