Mängufilm „ Üksildased hinged“ („Rare Beasts“, Suurbritannia 2019, 87 min), režissöör-stsenarist Billie Piper, operaator Patrick Meller, helilooja Johnny Lloyd ja Nathan Coen. Osades Billie Piper, Leo Bill, Lily James, David Thewlis, Kerry Fox, Toby Woolf jt.
„Kui mees käituks päriselus romantilise komöödia stiilis, võetaks ta vahi alla“* on satiiriväljaande The Onion ühe loo pealkiri. Loomulikult võib nuhelda superkangelaste filme või suuri märulifilme selle eest, et neil pole reaalsusega midagi pistmist, aga ei tohiks ka unustada, et romantilised komöödiad toimetavad sama ebarealistlikul territooriumil. Põikpäine järjekindlus ei vii alati unistuste partneri südame võitmiseni. Oma tõeliste tunnete avaldamine võib lõppeda korvisaamisega, head poisid ja tüdrukud aga lõpetavad viimasena, julmade ja põhimõttelagedate järel.
Kuigi „Üksildasi hingi“, mis on Briti näitleja Billie Piperi lavastaja- ja stsenaristidebüüt, ei reklaamita antiromantilise komöödiana, on Piper kasutanud paljusid romantilise komöödia võtteid, kuid keeranud need pahupidi. Paratamatult jääb tunne, et see sünge ja masendavgi lugu on vastulöök neile lamedustele ja valskustele, mis hoiavad koos suurt osa ühe Hollywoodi kõige populaarsema žanri filmidest.
Piper mängib Mandyt, kolmekümnendates üksikema, kes elab Londonis ja töötab ühes teleproduktsioonifirmas. Ta hakkab semmima kaastöötaja Pete’iga (Leo Bill). Samal ajal, kui ta üritab uut suhet õiges suunas juhtida, tuleb tal aga tegelda ka avalikuks tulnud faktidega oma ema (Kerry Fox), kellega ta korterit jagab, ja isa kohta (David Thewlis). Too elab samuti nende juures, kuigi vanemad on pealtnäha juba aastaid tagasi lahku läinud. Kui lisada veel tõsiasi, et Mandy poeg Larch (Toby Woolf) kannatab pidevalt tõmbluste ja hoogude käes, on tulemuseks paras segadus. Kas Mandy suudab tunneli teisest otsast välja jõuda?
Eeltoodud sisukirjeldus on täpselt samasugune nagu lugematute romantiliste komöödiate oma: tegelastel tuleb ületada hulk raskusi, et lõpuks kokku saada, õppida ennast armastama ja kõndida üheskoos päikeseloojangusse ja ühisesse täiuslikku tulevikku. Esimesest stseenist peale on aga näha, et see ei ole seda sorti film.
Endine popstaar Billie Piper on „Üksildaste hingede“ lavastaja, stsenarist ja peategelase Mandy osatäitja. Pildil koos poja Larchiga (Toby Woolf).
Mandy ja Pete istuvad vastamisi restoranis, ilmselt oma esimesel kohtingul. Selle asemel aga, et kohmakalt tühjast-tähjast rääkida, vahetavad nad teravusi. Ja mitte mingi vaimustavalt vaimuka teravmeelitsemise vormis, vaid kuuleb karme ja julmi epiteete, mis on suunatud nii teise kui ka enda pihta. Pete vahutab, et Mandy kui moodne naine „olekski sitt abikaasa“. Mandy avaldab arvamust, et ilmselt tahab mees teda vägistada. Nad lähevad lõpuks lahku Pete’i lubadusega end naise Instagrami-piltide peale rahuldada, aga ainult selliste piltide, kus naisel on suu kinni, sest tema hambad on mehe arvates liiga suured. Paari mürgiste märkuste ühitamatus ja lahkuminek, millest paistab läbi kumavat soov uuesti kohtuda – Pete jookseb Mandy taksole järele, aga omal viisil –, on ebamugavalt koomiline, tutvustades kogu filmi meetodit žanriklišeesid teisendada.
Hiljem selgub, et Mandyt iseloomustab suurel määral enesepõlgus. Ta kõnnib mööda Londoni tänavaid, püüdes olla õnnelik. Kaks teda seiravat töömeest pillavad kommentaari „Tõeline Joker“, samal ajal kui Mandy püüab enda ette vaikselt pomisedes ennast veenda, et „Armastan ja austan end“. Ühel liigutaval hetkel näeme tänaval kõndimas tervet hulka naisi, kes teevad täpselt sedasama.
Mandy ja Pete’i suhe põhinebki sellisel suhtlusstiilil. Pete on peaaegu et julm oma aususes Mandy vastu ja tema suhtlemisoskuse täielik puudumine viib mõtted sellele, et äkki tal on mingi diagnoos. Vaba päev koos Mandy poja Larchiga lõpeb sellega, et poisil tuleb keset tänavat peale röökimishoog. Pete sarjab poissi, et too tekitab piinlikkust, ja röögib seejärel temaga koos. Ometi riietub Mandy hiljem Pete’i ees lahti, et saaks osutada kõigile oma kehaosadele, mis talle endale ei meeldi. Varasem intsident ei paista potentsiaalset kirge pärssivat. Pete’i ausus/julmus tõmbab naist ligi. Liialdatud otsekohesusega ja peaaegu et pahatahtlikult kinnitab ja toetab too kõiki naise eelarvamusi enda suhtes. Pete’i on aga kujutatud enesevihkamise ja segaduse podiseva pajana, kes püüab täita mingit ettekujutust mehelikkusest, ilmutades seejuures pidevalt kohatut vagatsemist. Nende kahe seksistseen – peaaegu tervenisti kottpimedas – ei ole erootikanäide, vaid katkendlik ja frustreerunult kibe sõnavahetus võimudünaamika vallast.
Suur osa filmist on väga must komöödia. Mandy ja Pete’i pidevat mõõduvõttu kannavad nutikad sõnamängud ja vähene austus sentimentaalsuse vastu. Loomulikult mõjub film kohati lausa düstoopilisena. Heal järjel London, kus Mandy töötab, nõretab tavalisest kõrgema keskklassi ülbusest, mis võiks hästi sobida näiteks mõnda Richard Curtise filmi. Siin aga lõikab operaator Patrick Meller ikka ja jälle muinasjutumaailmal jalad alt. Kohati on pilt lausa kenloachilikult realistlik oma tumedate varjude ja kitsukeste kadreeringutega, kus jääb hingamiseks väga vähe ruumi. Mandy kodu on tüüpiline Londoni töölisklassi maja, mis kõigub kuskil kodususe ja kergelt kõhedust tekitava vahepeal. Ümber nurga luurab ikkagi pimedus, isegi kui Mandy tundub ka punases kleidis särades sündmusi kontrolli all hoidvat.
„Üksildased hinged“ pole siiski toore realismi näide, kuigi mõned elemendid selles suunas osutavad. Eriti viimases kolmandikus on mitmeid momente, mis tuletavad meelde filmis näidatava maailma kunstlikkust, näiteks episoodis, kus Mandy oma vanematele „esineb“, või lõpplahenduses, kus osaleb ka feministidest koosnev antiikkoor (filmi üheks teemaks on ka see, mida tähendab olla naine – ja mingil määral ka mees – tänapäeva maailmas), kes kommenteerib Mandy ihasid ja soove.
Aga ehk on just brechtlik distantseeritus see, kus film vääratab? Kogu nutika dialoogi, süngete, düstoopiliste süžeepöörete ja satiirilise kriitika juures tänapäeva romantika ja elu aadressil on filmiga emotsionaalselt väga raske kaasa minna. Kuigi saab toetuda Mandy ja tema vanemate taustaloole, mõjub naine siiski lahendamata mõistatusena. Ilma korraliku arusaamiseta sellest, kes ta on ja kust ta tuleb, jääb Mandy justkui tühjaks anumaks. Mitte et näitlejaansambel poleks hea. Piper on suurepärane, teravalt salvav, aga seejuures haavatav. Bill aga suudab Pete’i sümpaatseks mängida, vaatamata tolle tihti eemaletõukavale käitumisele. Neil õnnestub hoida vaataja enda poolel ja panna ta karakteritele kaasa elama, kuigi oleks äärmiselt lihtne olnud luua läbinisti ebameeldivad tegelased. Aga nad kannatatakse välja, tuntakse neile isegi kaasa, küll aga on raske neist kogu filmi vältel tõeliselt hoolida.
Vaatamata sellele, et Piperi „Üksildased hinged“ kannatab tooni- ja struktuurivigade all, on see üks julge ja provokatiivne teos. Briti saartel teatakse teda hästi ta teleesinemiste (ja teismeliseea popkarjääri) järgi, nüüd on Piper näidanud üles aga valmisolekut vormiga mängida. Ta ei tundu pelgavat ka sünget varju, mis valitseb suurt osa „Üksildastest hingedest“. Oma vahelduvas realismipüüdluses mõjub film kohati sügavalt isikliku ettevõtmisena. Piperi debüüt on oma mängulise lähenemisega realismile ja meeldejäävate episoodidega äravaatamist väärt. Kui on plaanis „Üksildasi hingi“ vaadata oma esimesel kohtingul, siis manitseksin küll ettevaatusele …
* Romantic-Comedy Behavior Gets Real-Life Man Arrested. – The Onion 7. IV 1999. https://www.theonion.com/romantic-comedy-behavior-gets-real-life-man-arrested-1819565117
Maailm linnastub üha kiiremini: linnastunud maa-ala on 2000. kuni 2010. aastani kasvanud 22 ning rahvastiku tihedus seal 31 protsenti. ÜRO andmetel maapiirkondade elanikkond enam ei kasva ning prognooside kohaselt elab aastaks 2050 linnalistel aladel juba kolm miljardit elanikku. Hoogustuva urbaniseerumise taustal tühjenevad ning kahanevad aga maapiirkonnad, väikelinnad ja keskustest kaugemale jäävad linnad.
Eestiski pole see teema võõras. Näiteks riiklikes arengudokumentides, nagu üleriigiline planeering „Eesti 2030+“ ja regionaalarengu strateegia, nähakse vajadust toetada keskustest kaugemate ja hõreasustusega maapiirkondade kestlikku kohanemist uute oludega, sealhulgas toimetulekul väheneva ja vananeva rahvastikuga. Hoogustuv (suur)linnastumine eeldab teadlikku ja läbimõeldud lähenemist maapiirkondade, sealhulgas väikelinnade arendamisele. Küsimus on, mismoodi urbaniseerumisega seotud muutuste tuules väikelinnad elus hoida.
Türil nagu paljudes teistes kahanevates Eesti väikelinnades, mis jäävad Harjumaa piirist välja, on samuti viimastel aastakümnetel ilmnenud globaalse urbaniseerumisega seotud probleemid. Türi on vallasisene linn ning seega tuleb linn taas elule turgutada, et kahanemine peatada, paremal juhul see protsess ümber pöörata.
Eluleäratamine
Kõigepealt tuleb teadvustada, et n-ö allakäiguspiraali sattunud linna kurssi on vaja muuta ja kahanemisele senisest teistmoodi läheneda. Tihtipeale on kahanemist raske avalikkusele seletada. Kahanemine mõiste ja nähtusena on negatiivse alatooniga, see on justkui läbikukkumise tunnistamine.
Linna eluleäratamise all mõistetakse teadlikku tegevust, kohaliku omavalitsuse, kogukonna ja teiste osaliste, näiteks ettevõtjate ja ülikoolide koostööd, kui linn vajab uut suunda, elavdamist, elujõu taastamist. Ettevõtmine õnnestub kohalike elanike soovi ja eestvedamise korral. Kahanemisega toimetulekuks ainuõiget lahendust ei ole. Tihtipeale tullakse välja pigem kahanemise ümberpööramise lahendustega, mitte aga kahanemisega kohanemise või kahanemise mõjude ja tagajärgede vähendamise strateegiaga.
Tihtipeale tahetakse linna elavdada ruumist lähtuvate lahendustega, ent üksnes füüsilise keskkonna parandamisega kahanemist ei peata ega pööra seda protsessi ka ümber. Kuni ei leita lahendust kahanemist tingivale tööpuudusele ega suudeta majandust elavdada, olukord ei parane.
Kui on kahanemist tunnistatud, tuleb kahanemise mõjudega tegelemiseks koostada pikaajaline visioon, kaasates selle koostamisse ka kohalikud elanikud. Lahendusi: ümber struktureerida mittetoimiv eluasemeturg, edendada tihedat regionaalset koostööd, arendada majandust ning edendada tööhõivet, tõhustada kohalikku juhtimist ja linnaelu ühist korraldamist, edendada ettevõtluse, kohaliku omavalitsuse (KOV) ja kogukonna koostööd, samuti sotsiaalset ja majanduslikku innovatsiooni, tõsta elukvaliteeti ja parendada keskkonda.
Sotsiaal-kultuuriliselt kasvav Türi
Väheneva ja vananeva elanikkonnaga Türi linna Türi vallas iseloomustavad väike iive, valglinnastumine (nooremas eas kolitakse perega linnast välja äärealadele), ning noorte ja kõrgelt haritute väljaränne. Neid peetakse tüüpilisemateks kahaneva linna tunnusteks.
Linna elujõu taastamise võti on tegusad kodanikud. Türil on need olemas. Pildil Türi linna 94. aastapäevale pühendatud aedlinnakohvikute päev.
Kuigi KOV on märganud Türi linna ja valla kahanemist, pole siiski astutud selle vastu teadlikke samme. KOVis ei ole näiteks koostatud elanike kaasabil kahanemise mõju tasandamiseks pikaajalist tegevusplaani. KOV toetab küll linlaste linnaelu arendamise algatusi ning on vastuvõtlik uutele ideedele, ent kogukonna ning kodanikuühenduste võimestamise osas on Türi linnas arenguruumi. KOVil puudub aktiivne kogukonna kaasamiskava ning midagi pole tehtud võrgustikupõhise juhtimise vallas: pole loodud koostööformaate, mille kaudu grupid ja kodanikuühendused linna ja valla arendamisse kaasata. Samuti ei soodusta Türi valla formaalne struktuur linna elanike kaasalöömist ja kollektiivset tegutsemist. Seda näitab kas või seegi, et linnal pole kogukonnakogu.
Türi linna elanikud osalevad eelöeldule vaatamata siiski linna arendamises KOVi eestvedamisel toimuvates aruteludes, kus langetatakse linna arenguga seotud valikuid. Vastandutakse ka uuendustele või muutustele, mida vajalikuks ei peeta, näiteks allkirjade kogumise või muude aktsioonide vormis.
Ühtekuuluvustunnet luuakse ka ise, näiteks korraldati Türi OTT ehk otse tootjalt tarbijale turg ning Türi kogukonnaseltsi maja tegevuse hulka kuulub rohelise mõtlemise levitamine ja säästlikult renoveerima õpetamine. Korraldatakse üritusi, millest suuremad on kevadpealinna kampaania ja Türi lillelaat, spordiklubide liidu eestvedamisel pakutakse huvitegevust ja sportimisvõimalusi. Selle kõige tõttu on Türi linn füüsilise ning sotsiaal-kultuurilise elukeskkonna atraktiivsem ja elujõulisem.
Elukeskkonna atraktiivsuse taga on aktiivsed kohalikud elanikud, kes panustavad koos linna arendamisse. Tegusad ja uuenduslikult mõtlevad ning laialdaste teadmiste ja oskustega inimesed tuleb üles leida ning kaasata ühistegevusse kiiresti ka uued linna elanikud.
Edu valem
Väikelinn vajab elluärkamiseks pühendunud kodanikke, kellel on ideid ja energiat, ning uuendusmeelset kohalikku omavalitsust, kes toetab ja julgustab kodanikualgatusi. Ka võimalust nautida looduslähedust, kunsti ja kultuuriprogrammi ning soovi minna üle taastuvenergia kasutamisele tuleb silmas pidada. Türil on potentsiaali: seal on uute ja innovaatiliste ideedega aktiivseid kodanikke ja ühendusi, samuti toetav kohalik omavalitsus, kaunis loodus, kultuurisündmused ning üha suurem valmisolek võtta kasutusele taastuvenergia. Türi valla ambitsioon on olla roheline vald, seda suunda toetab ka Türi linna kogukonnaselts. Kohalik omavalitsus võiks olla küll eestvedajana aktiivsem ja innovaatilisem.
Türi linna säästlikuks kokkutõmbamiseks ja elavdamiseks on vaja inimesi, pealehakkamist, eestvedamist, omavalitsuse ja kohalike elanike visiooni ning ambitsiooni, aga eelkõige siiski tahet. Türi linna üleüldise uuendamise aluseks saab olla vaid ühine soov midagi julgelt muuta. Ainult kodanikuaktivistidest ei pruugi suurema mõjuga muutuse esilekutsumiseks piisata. Kui koostööst on huvitatud ettevõtjad ja kogukonnaaktivistid ning ka KOVil on huvi ning oskused muutuste elluviimiseks olemas, siis saab üheskoos edasi liikuda.
Kuigi Türi on vallasisisene linn, on tegemist keskusasula ja linnaga, mis erineb olemuselt teistest Türi valla piirkondadest ning vajab seetõttu veidi teistsugust lähenemist. Linna arenguvajadused tuleb sõnastada ja kokku leppida edasiliikumise suund. Türi linna kogukonnakogu loomine võib aga hõlbustada linna elavdamist kohalike elanike kaasabil.
Türi linnaga sarnastes väikelinnades pärsib kohalike elanike kaasamist kahaneva linna elavdamisse see, et KOVidel ei ole tihtipeale oskust ega teadmisi, kuidas seda teha. KOVid vajavad kahanemise ja sellest tulenevalt linna elluäratamisega seotud vajaduste teadvustamisel tuge. Seda saavad teha kõrgkoolid. Tuleb aidata mõista, milliseid teadmisi-oskusi on vaja, et tabada ära probleem – kahanemine – ning töötada välja ja rakendada sobivad lahendused. Kõrgkoolid on abiks KOVide nõustamisel ja nendega koostöös lahenduste leidmisel. Samuti tuleks kasuks omavalitsuste omavaheline kogemuste jagamine ja üksteiselt õppimine.
Omavalitsus peaks olema parem kaasaja ja kogukonnale võimaluste pakkuja. Tuleks soodustada kogukondade üksteiselt õppimist ning kaasata kõrgkoolid lahenduste väljatöötamiseks vajalike uurimistööde ja arendusprojektide kaudu.
Lõpuks tuleb tõdeda, et väikelinna elujõu taastamise lahendused pole standardsed, lahendusi on palju ja neid tuleb rakendada vastavalt olukorrale. Kahanemist tuleb tunnistada, sellega tegeleda: seda tuleb arengudokumentides käsitleda ning koostada tegevusplaan. Kohalikud elanikud tuleb teadlikult kaasata, nad võimestada ja kokku viia. Ära ei tohi unustada sedagi, et ka KOVid vajavad kõige sellega toimetulekuks ja elanike kaasamiseks tuge ja nõu.
Artikkel põhineb autori 2021. aasta kevadel kaitstud Tallinna ülikooli linnakorralduse õppekava magistritööl „Kogukond ja väikelinna taaselavdamine Türi linna näitel“ (juhendaja Tarmo Pikner).
Selleks, et rännata kosmosesse, ehitas inimene skafandri. Kosmos on külm ja kõle paik. Tapab. Iga loom on leidnud oma koha päikese all. Sahara kõrb on jääkarule kosmos. Kaladele maismaa. Maismaal ellu jäämiseks ehitame kaladele akvaariumide näol skafandreid. Nii nagu loom jälgi, jätab ka inimene endast pidevalt midagi maha. Kuu peal vedeleb siiani üks triibuline toki otsa torgatud kalts ja Marsil rikkis pakirobot.
Tegelikult näeb Kuu välja nagu peojärgne Kalamaja park pärast esimesi kevadisi sooje ilmasid, kokku on sinna maha jäetud üle saja inimtekkelise objekti. Nende hulgas kullast oliivipuuoks, kaks golfipalli, 12 paari saapaid, 96 kotitäit uriini, fekaale ja okset, urn geoloog Eugene Shoemakeri tuhaga, kosmonaut Charles Duke’i perefoto, Alan Beani hõbedast rinnamärk, Nõukogude kosmonaute Vladimir Komarovi ja Juri Gagarinit mälestav aumedal, mündisuurune räniketas, kuhu on salvestatud 73 riigi head soovid (Eestit esindab diplomaat Ernst Rudolf Jaakson), alumiiniumist skulptuur võidujooksus elu loovutanutele ja mitu tonni hüljatud tehnikat.
Nii nagu meie oleme jätnud kosmosesse lugematuid tonne prügi, jätsid ka iidsed kosmonaudid endast maha jälgi. 1991. aastal lumistest mägedest leitud alpinisti laip osutus kuuluvat 5300 aastat tagasi surnud mehele. Ötztali Alpide järgi ristiti ta jäämees Ötziks. Tema kosmosevarustusest leiti vasest kirves, nooli täis tupp jugapuust vibuga, kivist teraga nuga, kasetohust korvid marjade, antibakteriaalse kasekäsna ja tuletaelaga, karunahkne peakate, rohust punutud keep, niuded ja nahksaapad. Vöö peal rippusid kaabits, puur ja naaskel. Kõhust leiti kaheksa tundi enne surma söödud nisuleib ning mägikitse- ja punahirveliha. Juustest eraldatud arseeni ja vaseosakeste järgi arvatakse, et ta võis tegelda vasesulatamisega. Luudelt leiti varasemaid vigastusi, mille põhjal eeldatakse, et tätoveeringud võisid olla tehtud rahvameditsiini traditsioonide järgi. Vasakult õlalt leiti arteri läbistanud noolehaav.
Arheoloogide töö on otsida iidseid skafandrijuppe ning rekonstrueerida selle järgi muistseid kosmosevallutusi. Nüüd sammhaaval tagurpidi minnes saame teada, mida neid asju kasutanud inimesed sõid-jõid, kus käisid ja millega oma elupäevi sisustasid. Tihtipeale jutustavad asjad meile oma omanikest märksa ausama loo kui on kirjapandu, sest siinmail on räägitud ikka peamiselt lugeda ja kirjutada osanute lugu.
Või kas natsisõdurid olid hingelt kurjemad kui Punaarmee omad? Kardan, et mitte. Ühed kaotasid sõja ja teised kirjutasid ajaloo. Niisamuti sai Läti Henriku sule kaudu kirja siinse muinasrahva elujärg ning nagu tollasest poliitpropaganda nõuetele vastavast tekstist lugeda võib, oldi siinkandis üpris kehval järjel. Nagu iidne tarkus õpetab: kes maksab, tellib muusika.
Asjadega on lugu teine. Ötzi õlast leitud nooleauk poliitkorrektsest ajalookäsitlusest või kultuurikonstruktsioonidest ei hooli. Objekt on fakt. Käies aeg-ajalt vabatahtlikuna arheoloogidel kaevamistel abiks, hämmastab mind alati nende võime nii-öelda asju lugeda. Nagu müütides kõneldakse lindude keelt, võib arheoloog Villu Kadakale järgnedes näha inimest, kes loeb seinte keelt. Paari krohviprao ja kividega palistatud postiaugu järgi saab kuulda kirikusaladusi.
Kaader Eesti telesarja „Õnne 13“ saja kolmekümne kaheksandast episoodist.
Eestlaste ajalooteadvus on nagu Ladina-Ameerika seebiooper, mille peakangelane üritab taastuda mälukaotusest. Kui Lennart Mere hõbevalge unistus iidsetest eestlastest aitas meil rahvusromantilise identiteediloomega üle saada väikerahva alaväärsuskompleksist, siis arheoloogia annab tagasi meie kollektiivse mälu. Küll potikillu ja luutüki haaval, kuid siiski pidevalt uusi pidepunkte luues. Maapõues ei peitu ainult mustal turul hinnas objektid, mida metallidetektoriga mööda kevadküntud põlde taga ajada, vaid meie talletamata ja kirjutamata mälu. Lugu ei kanna ainult ese ise, vaid ka leiukoht, sügavus maapõues, asend ja suhe teiste artefaktidega. Nii nagu detektiivijutt avab end leht lehe haaval lugedes, uurib arheoloog maapõue saladust kiht-kihilt pinnast pintsli ja kühvlikesega läbi kaevates.
Kui 2013. aastal Saarnakõrves arheoloog Mauri Kiudsoo eestvedamisel suuresti hävinud maapealset metsavendade punkrit läbi kaevati, õnnestus rajatise välimus rekonstrueerida kõigi ehituslike üksikasjadega.1 Suur oli rõõm, kui hiljem ilmusid välja ka toona tehtud fotomaterjalid, kust selgus, et arheoloogid olid suutnud veatult taastada punkri sisustuse, välimuse ja ka hülgamise aja 1955. aastal. Sellised õnnelikud kokkusattumused tõestavad taas, et asjade kõnekus ei loo vaid fantaasiajutte.
Asjad räägivad inimestest ja nagu Aldous Huxley on toonud välja, on inimloomus muutumatu või vähemalt on ajalugu liiga lühike, et muutusi märgatavaks teha.2 Oleme tuhandeid aastaid ühtmoodi armastanud, vihanud, unistanud, kadestanud, murdunud ja läbi murdnud. Gilgameš puudutab meid endiselt nagu parimad nüüdisromaanid, kunstiakadeemias on mu tudengite lemmiktaies 25 000 aastat vana Willendorfi Venus. Kui meie suhe asjadega pole seni muutunud, ei muutu see ka tulevikus. Muutuvad vaid asjade vorm ja neid ümbritsevad kokkulepped.
Esimesed jäljed matuserituaalidest, ajast, mil homo sapiens ei olnud veel ainus maal ringi jalutav inimene, annavad tunnistust abstraktse religioosse mõtteilma tekkimisest. Tükk elujõus liha jagunes eneseteadvuse abil kehaks ja hingeks. Muistsed kalmud on ajakapslid. Paljud muinasaegsed hauda kaasa pandud asjad on matmise käigus purustatud. Rituaalselt surmatud. Elusad asjad ei lähe teisele poole surnule järele. Tunnistus animistlikust maailmatunnetusest. Meie esivanemate kombed võivad olla harjumatud nagu vanaisa veristatud jõulupraad, kuid tegelikult annavad aimu rikkast vaimust. Näiteks Tallinna lähistel Viimsi poolsaarel jäeti suure tõenäosusega muistsed tapetud roiskuma ja mõne kuu pärast raiuti lahkunud lähedaste pead maha – sellele viitavad raiumisjäljed alalõualuul. Seejärel põletati nende pead ja puistati tarandkalmesse laiali. Põhja-Eestist Tõugu kivikalmest on leitud skalpeerimisjälgedega lapsekolju.3 See, mida praeguse eetika järgi võiks pidada laibarüvetamiseks, viitab pikale ja põhjalikule hingestatud rituaalistikule.
Ajalugu on suhteliselt hiline leiutis. Mitte küll toimunust vestmise akt ise, vaid sõna etümoloogiline vorm. Ferdinand Johann Wiedemanni 1869. aastal ilmunud sõnaraamatus seda veel ei ole, küll aga tõi ta ladina võõrlaenu „histooria“ sünonüümina välja „sündinud asjad“.4 Sedasi kirjutas 1868. aastal sündinud asjadest Postimehele Jakob Hurt, 1820. aastatel kalendri- ja ajalehekirjutistes Otto Wilhelm Masing ning juba 1791. aastal Suure-Jaani koguduse õpetaja Johann Georg Schnell „Lühhikest Piibli-Ramatut“ tõlkides. Laskem asjadel sündida ja õppigem asjade keelt.
1 Mauri Kiudsoo, Metsavendade arheoloogia. – Tutulus 2019, lk 14.
2 Aldous Huxley. Armastuse tegumoed. – Loomingu Raamatukogu, 1987 nr 25 ja 26, lk 31.
3 Maarja Olli, Anu Kivirüüt, Margus Lillak, Peadekultus ja laps odaga ehk muinaseliidist Viimsis. – Tutulus 2014 nr 3, lk 48.
4 Enn Tarvel, Ajalugu kui kaunis muinasjutt. – Tuna 2002 nr 2, lk 5.
„Veenus.me“, autorid, lavastajad ja koreograafid Rene Köster ja Carmel Köster, kunstnik Marta Vaarik, kostüümikunstnikud Marta Vaarik ja Carmel Köster, valguskunstnik ja tehniliste lahenduste autor Mikk-Mait Kivi. Tantsivad Diana Harten, Rene Köster, Elina Masing, Jaan Männima ja Edgar Rahhimov. Esietendus 15. II Sõltumatu Tantsu Laval.
Maailm, kus virtuaalne kaalub üles reaalse ja lukustab inimesed absoluutsesse kujutlusse, on midagi, mida me ilmselt nii ootame kui ka kabuhirmus kardame. Eriti suureks kasvas vajadus inimesi nähtamatu sillana ühendava ja peaaegu et tundelist elamust pakkuva virtuaalreaalsuse järele siiani kimbutaval koroonaajal. Kõik olid kodus, füüsilises ja vaimses üksinduses-isoleerituses. Isegi vanaemaga vestlemine nõudis programmeeritud maailma sisenemist, rääkimata noorte omavahelisest suhtlusest ja erilaadsete seltskondade või kultuuride lõimumisest. Üksinduse ängistust tajusid kõik, ka ühiskondlike standardite järgi veidi teistsugusteks inimesteks tembeldatavad isikud.
LGBTQI+ kogukonna liikmestik kasvab pidevalt, seda vist peaaegu igal pool maailmas. Ka Eestis liigub tänavapildis üha rohkem noori, kelle välimuses on äratuntavaid tunnusjooni, mis aitavad neid tuvastada selle kogukonna liikmena – et sõber tunneks sõpra ja vaenlane teaks eemale hoida. Suur osa noorsoost tunneb, et sotsiaalne staatus ja kogukondlik kuuluvus on neile tähtsad väärtused. Loomulikult on see nii ka LGBTQI+ noorte puhul, kellele võib omavaheline sõbralik küünarnukitunne olla lausa elulise tähtsusega. Eriti juhul, kui neil puudub koduste heakskiit ja vanemlik armastus, mida paraku konservatiivses ühiskonnas teistsugustele alati ei jagata.
Kui armastust ei leia kodust, siis kindlasti leiab seda Sveta baarist. Aga mis saab siis, kui Sveta baar kinni pannakse? Siis avab domeen veenus.me oma kirka ukse oma veel kirkamale klientuurile ning Sveta baari kokteiliraha läheb hoopis programmeerijate loodud paradiisi premium membership’i alla. „Don’t forget to subscribe today and the first night is for free!“ („Kui registreerud täna liikmeks, on esimene õhtu tasuta!“) teatab drag queen (Rene Köster) kavalalt ning noored „jälgijatest hüpiknukud“ riietavad ennast sama värviliseks nagu nad ennast seesmiselt tunnevad. Nad tantsivad ja vehivad, karjuvad ja jagavad mõtteid, mis tunduvad reaalsusele kohatud. Peaasi et ainult ei peaks masendavalt halli argiellu tagasi minema. See on maailm, kus võid olla kes tahes, sest „milleks olla sina, kui sa võid olla nii palju enamat?“.
„Veenus.me“ on võimas queer-kultuuri sümboleid täis pikitud lavastuslik meistriteos.
„Veenus.me“ on võimas queer-kultuuri sümboleid täis pikitud lavastuslik meistriteos. See mõjub kui hilisöises klubiõhkkonnas tekkiv emotsionaalne ralli: kõigepealt humoorikas, helge ja kaasahaarav, siis aga masendav ja sünge, naiivselt armastust otsivate noorte higiste kehade lõputuna näiv väänlemine. See on nõiaring, mis ei lõpe enne, kui armastusest saab inimõigus. Noored tantsijad võitlevad laval selle nimel, olles kompleksivabad, graatsilised ja ilusad, seejuures aga ka vihased ja nurgelised. Tegemist on ennekõike tantsulavastusega ja palju vähemal määral kavalehes välja reklaamitud (alternatiiv)muusikaliga. Laval on väga erisuguse ja tugeva tantsulise taustaga esinejad: balletitantsijad, vouge’ija, postitantsija ja kõigeviljelejast drag queen. Muusika on vali ja klubitemaatikaga briljantselt suhestuv tümakas.
Marta Vaariku ja Carmel Köstri loodud kostüümid on klass omaette. Need on midagi nii-nii räpakat, iseloomulikku ja teistsugust, et lihtsalt jäävad meelde ja ärgitavad kujutlusvõimet liikuma ka sellistesse soppidesse, mille olemasolust ei pruugi vaataja isegi teadlik olla. Igal pool hakkab silma Vaarikule iseloomulik nätsupakitätoveeringu-esteetika, mis kajastub enim just lavastuse kesksel rekvisiidil – grafitit täis uksel, mis viib ja sulgeb veenusesse. Valgus on virtuaalses paradiisis välkuv ja vinge atmosfäärikujundaja, äratuntavalt muuhulgas ka Sveta baarile omane sinakas-roosakas värvimäng, saadetuna mõnest kollakasvalgest projektorivihust.
See lavastus on mõjus ja vajalik tervik. Tahaks öelda, et kõigile, ent siiski peab täie elamuse tagamiseks tegema publikule soovitamisel mõningaid mööndusi. Kohe kindlasti pole tegemist koguperelavastusega – selleks on see pisut liiga vulgaarne. Muusika ja valgus ei sobi nõrganärvilistele ja epileptikutele. Lavastusest ei pruugi aru saada kurdid ja pimedad. Tervikuna ei sobi see konservatiividele. Aga kui sa ikkagi otsustad minna seda vaatama, siis see lavastus aktsepteerib sind, vaatajat, omal moel, olgu sa kes tahes ja missugune tahes. See on oaas, kuhu sisenetakse, ja sellest omal jõul enam välja ei pääseta. „Veenus.me“ jääb kummitama, olgu kas või ainult viivuks.
Suvine vabadus on täiesti teistsugune kui talvine. Me vabaneme riietest, kinnastest ja kinnistest kingadest, konventsioonidest ja kohustustest (vähemalt osast), vajadusest vara üles tõusta ja vara magama minna, vajadusest iga päev triigitud-kammitud olla. Suvel võivad isegi küünealused mustad olla – see on pühendunud aiainimese maniküür.
Suvised kellad käivad aeglasemalt. Suvel on aega, ja siis pärast on veel aega, ning lõpuks on ikka veel aega. Suvi on heledate pilvede ja lõputu silmapiiri vaatamise aeg, mõlemas on palju vabadust, veel enam piiritut igatsust selle järele. Ja muidugi Linnutee ja see, mis sealpool – kes seda muul ajal kui suvel vaataks. Suvi on see aeg, mil öösel üleval ollakse. Üks noorusaja öine suplus Võrumaa järves on tänini meeles: sest läksime paljalt, riieteta, vabalt. Lainetes saab ka iseenda keharaskusest vabaks.
Suvel saab mõelda maailmaasjadest, ilma et need väga muret teeksid. On vabadus mõelda mõtteid, mis kuhugi ei vii, vabadusest näiteks. Või siis „negatiivsest vabadusest“, millest kavatsesin algul kirjutada. See on huvitav mõiste, mis muidugi ei tähenda vangistust. Niipalju kui on tähendusi vabaduse mõistel endal, on neid ka sellel vabadusel. Aga eks sügisel jõua sellega edasi minna.
Teine mõte oli kirjutada asjalikult strukturalistliku arhitektuuri vabadusest, aga kes seda praeguse kuumaga viitsiks lugeda! Strukturalistidest arhitektid õpetasid: mida rangem struktuur, seda piiritum on vabadus. Nagu malemängus. Või muusikas, kus range distsipliiniga saavutatud meisterlikkus jõuab relvitukstegeva iluni.
Suvi on aeg, mis õigustab selliste tekstide kirjutamist nagu see siin. Lühike ja kerge, ei mingit ranget probleemipüstitust, argumenteeritud seisukohti ega sügavat sõnumit. Ainuke mure, et kõigest sellest on ka enne mind väga palju kirjutatud, luuletatud, räägitud, joonistatud ja maalitud. No mis seal ikka. Kirjutasin, sest lubasin.
Vastutustundetult lubada ja siis ennast vabana tunda ei sobi isegi suure suve ajal.
Milline organisatsioon peaks Eestis toetama innovatsiooni ja majanduse arengut?
HENDRIK PAVEL
Olles pikki aastaid veetnud rahvusvahelises võrgustikus (Euroopa ettevõtlusvõrgustik ehk Enterprise Europe Network, EEN), mis toetab innovaatilisi ettevõtteid, on ehk hea eemalolijana sõna võtta. Minu kogemus katab suundumusi Ühendkuningriigis, mis on iseenesest suur riik, aga huvitav ka selle poolest, et seal jälgitakse hoolega USA ja Saksamaa arengut.
Eesti innovatsioonidebatis on näha mõningast progressi. Kui viis aastat tagasi seati eesmärke stiilis „jõuame patentide arvult elaniku kohta 70% Euroopa Liidu keskmisest“, siis praegu on pandeemia taustal teadlased justkui rohkem esirinnas. Kuna Eestis usaldatakse teadlasi ja nad on hakanud olulistes asjades rohkem kaasa rääkima, siis on lootust, et mõningates valdkondades jõuame ELi keskmisest 10% möödagi. Jutt on siin teadmismahukast tootmisest vms. Kas ja kuidas jõuame? Teoreetilist arutelu rikastavad väliseestlased, näiteks hr Tammeaid on Sirbis ohtralt jaganud Soome ja muu maailma õppetunde.1 Tahan omalt poolt välja tuua selle arutelu paar kitsaskohta ning pakkuda soovitusi raamistikuks, mis aitaks debatti elus hoida ja ka reaalsete sammudeni jõuda.
Eestlase iseloom ei luba tunnistada, et ta midagi ei tea. Eriti raske on teadlastel avalikult möönda, kui vähe nad tegelikult teavad ehk kui palju on veel avastamata. Omavahel nad võib-olla muust ei räägigi, aga ajalehes niimoodi kirjutada ei saa, eriti kui arutelu all on riigi ees seisvad raskused nagu rahvastiku vananemine ja uute maksude kehtestamine.
Innovatsioon on eriline teema selles mõttes, et vajadused ja hädad kisendavad lahenduste järele ning vanaviisi edasi ei saa. Uuendused on aga teadupoolest riskantsed. Teadlaste elus on määramatust niigi palju ja seega on ülekohtune neilt oodata teadusmahuka tootmise korraldamist. Nii nad siis vaatavad majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) poole, et tõstke teie vähemalt taset ja värvake spetsialistid, kellega saaks intelligentset vestlust pidada.
Solidaarsus võidab suurimad takistused. Pildil Sakala partisanid Vabadussõja ajal.
Organisatsioonitüübid ja innovatsioon
Siinkohal lubage teha väike pööre, et viidata Suurbritannia kuningliku kunstide ühingu (the Royal Society of Arts) pikaaegsele juhile hr Matthew Taylorile. Ta on pikalt uurinud jõude, mis organisatsioonis inimesed liikuma panevad. Ta kasutab terminit koordinatsioonitüüp. Need tüübid on:
hierarhia,
solidaarsus,
individualism,
fatalism.
Samas organisatsioonis võib aja jooksul tasakaal tüüpide vahel muutuda nii, et stabiilne on üks või teine dominant. Muutus ühelt teisele on pigem kiire ja kui üks tasakaaluvorm on tekkinud, siis kipub see iseennast toitma. Teistsugust tasakaalu saab tekitada juhtkonna aktiivse sekkumisega või just vastupidi, taandumisega nii, et inimesed saavad rahulikult ise toimetada.
Need tüübid on meile kõigile tuttavad. Ministeerium on kindlasti väga hierarhiline struktuur. Seda on ka poliitilised erakonnad. Sisse ja välja suumides lisanduvad ja kaovad nii tüübid kui ka nende suhted. Omavahelistes suhetes on erakonnad ja ministeeriumid kindlasti väga individualistlikud. Tulles tagasi innovatsiooni juurde, siis on raske kujutleda ministrit või erakonda, kes tunnistaks, et teadmisi selles vallas napib ja nüüd on abi vaja.
Ega Ühendkuningriigis ole seis parem kui Eestis. Metsa raiutakse ja laastud muudkui lendavad. Tuleb aga tõdeda, et vaatamata rohketele vigadele liigutakse seal kiiremini edasi. Eesti edulood hääbuvad mõnes vallas varsti. Neid tekib rohkem ikka seal, kus lüüakse massiga. Kuidas siis nutikalt muu Euroopaga vahet vähendada? Paha ei tee tunnistada oma teadmiste nappust ja õppida teiste kogemusest. See ei ole lihtsalt targutamine: olen oma organisatsioonis näinud, kuidas koordinatsioonitüübid nihkuvad ja mis see inimestega teeb.
Innovatsiooni toetavad hästi organisatsioonid, kus on suur osakaal solidaarsusel. Selline organisatsioon on näiteks võrgustik. Võrgustik on hierarhiast parem, kuna seal ollakse motiveeritud, mitte sunnitud ennast täiendama. Kaldun arvama, et käsu korras innovatsioon töötab ainult autoritaarses ühiskonnas. Sõja ajal toimus Euroopas ja USAs kiire tehnika areng mitte käsu korras, vaid kuna tekitati järsk nõudlus. Miks on võrgustik hea, kui leiutised sünnivad üksikisikute peas ja ülejäänud seltskond peaks neid teenindama? Vastusel on mitu aspekti. Teaduslik avastamine ja leiutamine on tänapäeval järjest rohkem rühmatöö. Teiseks on muutuvas maailmas igale uuendusele vaja isemoodi abimehi. Appi sundida neid ei saa, neis on vaja tekitada solidaarsustunne. On vaja kedagi, kes saab aru nii füüsikust, insenerist kui ka turundajast, ja n-ö tõlgib nende püüdlused, nii et nad töötavad sama eesmärgi nimel.
Selline väike võrgustik, või ka suur võrgustik, vajab veel midagi. Solidaarsus ja individualism on omavahel lepitatud, nüüd on vaja veel sobilikku hierarhiat. Hierarhiat on esiteks vaja kestvuse ja teiseks koordineerituse pärast. Ka partisanidel on vaja keskstaapi. Olude muutudes on vaja võrgustikku ringi mängida jne. Samal ajal peab hierarhia end teadlikult tagasi hoidma ja mitte sekkuma võrgustiku toimetamisse ehk näitama usaldust.
Selle loogika järgi ei ole praktiline vaadata kordamööda MKMi, teadus- ja haridusministeeriumi ning tööandjate keskliidu poole, et kes esimese sammu teeb. Keegi kolmas isik või organisatsioon peab neid siduma. Meedias maha hõigatud innovatsiooniminister võib õiges kontekstis midagi saavutada, aga ta ei saa olla praeguse hierarhia lüli. Midagi uut on vaja.
Eestile sobiks väike võrgustik
See midagi uut koosneb küll rohkem kui ühest organisatsioonist, kuna vajadused teljel „idee-tehnika-toode-turg“ muutuvad märgatavalt.
Võimalused ja töö nendega saab lüüa paari lahtrisse selle põhjal, millisel tehnika tasemel nad on (nn tehnoloogia valmidusastmed, technology readiness levels, TRL2) ja milline nõudlus tuleb ettevõtete ja ühiskonna poolt. On vaja kokkulepet, kus rõhuasetused on just Eesti jaoks (inglased kasutavad oma strateegias lahterdust own-collaborate-access).
Inglased on olnud sarnases kimbatuses. Ülikoolid on maailma parimad, aga Briti lipuga uusi tooteid on turul vähe. Lord Sainsbury, lord Willetts ja hiljem kurikuulus hr Dominic Cummings on välja tulnud rea soovitustega, millest osa on ka juurutatud. Innovatsiooniliidri roll on ülikoolidelt nihkunud rohkem avalikku sektorisse, pärast Brexitit just riigikaitsesektorisse. Olen vestelnud mehega, kes koostas parlamendile seletuskirja selle kohta, mida ja kuidas ameeriklastelt nüüd üle võtta.3 Nii Ameerika eeskuju ARPA-E kui ka nüüd Ühendkuningriigis loodav ARIA algavad sõnadega „Applied Research“. See ei kata kogu innovatsioonimaastikku, kuna need algavad tehnika tasemelt 0, aga ei lähe 9ni välja. Nad täidavad seniseid lünki sellega, et
• loodav projektide agentuur paistab silma vähese bürokraatiaga,
• see aitab uued tehnikad rakendusse, tekitades poolkunstlikult nõudlust seal, kus veel peaaegu ei ole turgu ega nõudlust,
• projektid on auahned, lootuses saavutada vastavates segmentides liidriroll,
• erilist tähelepanu pööratakse projektide eestvedajatele, kes, nagu eespool mainitud, tegutsevad n-ö tõlkidena teadlaste, inseneride ja turu vahel.
Eestis ei oleks taoline agentuur imeravim, sest ühiskonna katsumused keerlevad ikka oma ühiskonna vajaduste ja vähem üleilmsete murede ümber. Ometi on siit üht-teist kõrva taha panna. Tundub, et mitte teadlikult, aga poolkogemata saavutab selline agentuur ülalkirjeldatud koordinatsioonitüüpide hea tasakaalu. Suurem eesmärk ehk moonshot aitab siduda talendid ja tarbijad. Projektijuht täidab teadlikult pealtnäha õhukest, aga üliolulist hierarhia rolli. Fatalismist ei ole ma seni kirjutanud, aga küll leiab ka siin asjaomaseid näiteid.
Konkreetsemalt võiks Eestis olla taoline väike võrgustik, kes ei sõltu muudest huvidest, teadus- ja arendustegevusest (T&A) ega ettevõtte vedamisest kusagil mujal. Ta vastutaks kellegi ees, kes ei ole väga hierarhiline, näiteks mõni riigikogu komisjon, ning naudiks samal ajal suuri õigusi ja suurt vastutust. Võrgustiku liikmed on valdkonnaülesed ning toovad vastavalt vajadusele ja oma eelarve järgi teadmisi ja hankeid sisse sealt, kus need tunduvad parasjagu parimad.
See võrgustik ei toeta innovatsiooni mujal, kus on näiteks tehnoloogia valmidusaste kõrgem või tee turuni mitte eriti pikk. Samas võivad organisatsiooni mudel ja omadused ka mujal üsna kasulikuks osutuda.
Eesti puhul on paratamatu, et suur osa lünkadest täidetakse välisspetsialistide abil. Ma ei pea otstarbekaks Eestisse Soome tehnilise uuringute keskuse (VTT)4 sarnase tugistruktuuri loomist, kuna selletaolisi on Euroopas juba mitu, need on kallid ja neilt saab allhanget tellida. Niisiis, võrgustik ei koosne ainult oma inimestest, aga aja jooksul kandub väljastpoolt oskusi juurde.
Hendrik Pavel on tehnikanõustaja üleeuroopalises võrgustikus EEN, kus ta aitab ehitada konsortsiume Inglise, Eesti ja ELi ettevõtete vahel.
2 „Tehnoloogia valmidusastmed“ on kontseptsioon, mis võimaldab hinnata arendatava tehnoloogia küpsust ja seda, kui kaugel on tehnoloogia turuvalmidusest. Mõiste võttis esimesena kasutusele NASA 1980. aastal.
4 Soome Tehnilise Uuringute Keskus (VTT) on riigile kuuluv ja kontrollitav mittetulunduslik piiratud vastutusega ettevõte. VTT pakub teadus- ja innovatsiooniteenuseid ning teavet kodu- ja rahvusvahelistele klientidele ning partneritele nii era- kui ka avalikus sektoris.
Näitus „Kaugete meelte kuma“ Eesti kaasaegse kunsti muuseumis kuni 18.VII. Kuraator Laura Toots, graafiline disainer Kersti Heile, arhitektid Laura Linsi ja Roland Reemaa ning kunstnikud Camel Collective, Cloe Jancis, Hana Miletić, Karl Pärsimägi, Killu Sukmit, Diana Tamane, Asta Vender ja Pille-Riin Vihtre.
Eksistentsi mõtestamine läbikasvamise, ootamise ja mõtiskluste kaudu on pikaldane tegevus, mille tulemusel jõutakse selginemise ja uue hingamiseni. „Kaugete meelte kuma“ inspiratsiooniallikaks tunduvad olevat just sellised protsessid, mis nõuavad aega ja kannatlikkust, et saavutada oodatud ümberkasvamine.
Üksiolemise hetked
Näitus viib kolmel korrusel rännakule mööda kodumaiseid ning kaugemaid teid. Eksponeeritud on nii Eestist kui ka mujalt pärit seltskonna teosed. Kuraator Laura Tootsi sõnul ühendab neid järjepidev valvelolek, milles kajastub ka EKKMi olukord. „Kaugete meelte kuma“ teosed on katnud ebamäärase saatusega hoone praod ja kõverused nagu romantilise looriga, tuletades meelde, et ajutist korrapäratust on vaja uute mõtete ja ideede tekkimiseks, et oleks, millega edasi liikuda.
Üksiolemise hetki on oma töödes käsitlenud Karl Pärsimäe ja Diāna Tamane. Näituse juhatavad sisse Pärsimäe mõtlikud tegelased, kes viidavad suletud interjööris aega iseenda seltskonnas: kes istub, kes loeb raamatut, kes vaatab lihtsalt kaugusse. Üksinduse teema jätkub ka Diāna Tamane joonistuste seerias „Käeulatuses“ ning videoteoses „Andris“. „Käeulatuses“ on suur kiusatus kõigile reisisõpradele, kes on pidanud eelmisest aastast saati paiksema elu võlusid nautima. Kunstniku kaugsõiduautojuhist ema on jäädvustanud oma reisimälestused lihtsate joonistustena, mis näivad reas eksponeeritult justkui reisipäeviku lehekülgedena. Pikad vahemaad jätavad palju aega mõtisklusteks. Võib vaid ette kujutada, kui palju arutelusid iseendaga jõuab nende tuhandete kilomeetrite jooksul maha pidada. Ehk annavad sellest aimu karantiinikuud, kui paljudel oli iseenda tarvis tavapärasest rohkem aega. Tuleb tunnistada, et mida suurem sõber endaga oled, seda kergemini mööduvad üksiolemise hetked. Või kui ei ole veel, siis oli vahepeal suurepärane võimalus endaga sõbraks saada, avastada oma seni peidus olnud külgi.
Videoteoses „Andris“ käsitleb kunstnik aga hoopis teistsugust üksindust. Kui seerias „Käeulatuses“ on keskendutud üksindusele liikuvas ja pidevalt muutuvas keskkonnas, siis video kunstniku isast tema suvekodus illustreerib teemat paiksemast vaatenurgast: argitoimingud, logelemine ja vaiksed mõttepausid. Teos mõjub väga rahustavalt: isa ja kassi hingamist jälgides hakkab vaataja peagi ise koos nendega samas rütmis hingama.
Nii Pärsimäe kui ka Tamane töödega on loodud omapärane tervik, kus vaiksete hetkede võlu on näidatud romantilisena ning juhitud niimoodi tähelepanu pikkade mõtiskluste vajalikkusele.
Killu Sukmit. Making Your Unknown Known. Tikand kangal, 2021.
Järgmises ruumis tervitavad vaatajat Hana Miletići väikses formaadis tekstiiliteosed seeriast „Materjalid“. Suurele valgele seinale paigutatud värvilised abstraktsioonid on EKKMi olukorra juures väljapaneku ühed tabavamad tööd: sümboliseerimaks elu ajutisust on omavahel ühendatud mitmesugused materjalid. Jälgides, kuidas toimub üleminek ühelt tekstiililt teisele või kuidas on lahendatud materjalide justkui juhuslikud kinnituspunktid, tabab äratundmisrõõm. Teame ju kõik ütlust, et ajutised asjad on igavesed, ning valime tihtipeale olude sunnil kiire ja mugava lahenduse, mis pole lõplik. Miletići „Materjalid“ sobitub suurepäraselt kirjeldama remonti vajavat EKKMi hoonet, aga ka ühiskonna praegust seisundit. Viimasel ajal on elatud ajutiste lahenduste tuules ning lootuses, et selline on elurütm ainult ajutiselt. Siiski ei oska me aimata, kui kauaks võib esialgu lühiajalisena planeeritud olukord kestma jääda, ning pole välistatud, et sellest kasvab lõpuks välja hoopis uus mõte, kuidas elu võiks jätkuda.
Samas ruumis on väljas ka Asta Venderi illustratsiooniseeria Harri Jõgisalu „Nõiutud allikale“ ja Lilli Prometi raamatule „Kuningal on häda“. Kaks pisikest meelelahutuslikku ampsu annavad võimaluse nautida graatsiliselt teostatud loodusmotiive ja humoorikat vahepala kuningakoja seiklustest. Väljamõeldud maailma vahendavad illustratsioonid on aga järjekordne võimalus eraldada ennast reaalsusest ning mõtestada oma kogemust fiktiivsete tegelaste ja stsenaariumide kaudu.
Elamus kõigile meeltele
Kui esimese korruse väljapanek mõjub pigem rahustavalt ja tuttavlikult, siis teise korruse oma loob teistsuguse meeleolu. Cloe Jancise fotolavastusest „Kujunemisjärgus“ saab esteetilise vaatemängu kõrval ka sürreaalse puudutusega elamuse. Ebaloomulikes asendites, tavapärast konteksti eiravad ja uusi tähendusi loovad fotolavastused mõjuvad manipuleerivate illusioonidena. Need sunnivad meeli rohkem pingutama, et harjuda ebamaiselt mõjuvate poosidega.
Väliste stiimulite tabamisele on keskendunud ka Camel Collective videoteoses „Vahemaa Pontresina ja Zermati vahel on sama, mis Zermati ja Pontresina vahel“, kus vaegnägijad loevad ette filosoofide Theodor W. Adorno ning Herbert Marcuse viimaseid kirju teineteisele. Vaataja näeb üle punktkirja libisevaid sõrmi, taustaks kostavad helikunstnike loodud helid. Kahel ekraanil eksponeeritud teos toimib eelkõige hääle – heli, puudutuse ja sõna tasandil. Kuna ümbritseva tajumisel on abimeheks ennekõike just nägemine, paneb see video mõtlema sellele, kui palju potentsiaali on teistes meeltes, et saada maailmast terviklik kogemus. Kas aga oskame seda piisavalt kasutada? Kui mõelda nüüdiskunsti peale, siis seal pakutakse midagi kõigile meeltele.
Cloe Jancis. Osaks saama. Videoinstallatsioon, pimendav kangas, HD video, 16 min katkematus kordusesituses, 2021.
Näituse viimase osa avavad Diāna Tamane akvarellid „Meri, see oledki sina“. Kaunid lillemotiivid on pärit kui koduaia lillepeenralt, kust lilled on vaasi asemel leidnud tee hoopis paberile. Tööd on eksponeeritud tagaküljega EKKMi aia poole, nii et akvarellidel kujutatud lilled saab siduda tervikuks aknaaugust paistva muruplatsiga. Lilletemaatika jätkub ka Killu Sukmiti tikandil „Muutes teie tundmatu tuntuks“ („Making Your Unknown Known“). Eksponeeritud on veel kaks kunstniku suuremõõtmelist tikanditega tekstiiliteost. „Kunstnike heinamaas“ on ühendatud arhitektuur käsitööga. Tikitud radade abil on Sukmit kujutanud vaadet hoonele, kus toimetas kunagi oma ateljees Malle Leis, praegu on seal koha leidnud kunstnik ise. „Kunstnike heinamaa“ on omamoodi visuaalne vastulause Malle Leisi maalile „Hr Sukmiti aed“, sest sama hoone vastas asub perekond Sukmiti aiamaa. „Gloria Steinem ja tema kass Magritte“ on austusavaldus töö pealkirjas viidatud Ameerika ajakirjanikule ja feministlikule aktivistile. Killu Sukmiti feministlik positsioon on esindatud ka esimesel korrusel eksponeeritud põlledes.
Näituse kulminatsiooniks võib pidada Cloe Jancise installatsiooni „Osaks saama“. Pruunidest kardinatest on moodustatud pesa, mille sees on eksponeeritud mahedas värvikumas video. Video tegelane on autor ise, seekord modelli rollis. Tal on seljas ihukarva rõivad, taustaks on sama värvi kangad. Meditatiivselt rahulikus tempos tilgutab ta oma näole jumestuskreemi, mille õrnade puudutustega ühtseks maskiks silub. Sulandudes sellisel viisil taustaga üheks, sümboliseerib teos justkui soovi saada ühiskonna ideaalide osaks. Kunstniku iseloomulike näojoonte mattumine jumestuskreemi kuhja alla paneb mõtlema sellele, et sulandudes võib hoopis kaotada oma mina. Tänapäeva moe- ja ilutööstuse suundumused ei jäta kuigi palju ruumi isikupärale ning tänavapilt on täidetud inimestega, kes kõik soovivad olla osa perfektselt sileda näolapi kuvandist. Õrna viimistlusega teos kannab endas väga tugevat sõnumit.
255 kujutist
Kuigi näitus lõpeb kolmandal korrusel, ei tähenda see kaugeltki, et kõik on läbi saanud. Näitust saadab ka trükis. Sealt leiab kuraatori eessõna, Piret Karro meenutuste ning arhitektide Laura Linsi ja Roland Reemaa EKKMi hoone kohta tehtud märkmete kõrval Pille-Riin Vihtre fotoseeria „255 kujutist“. Fotodel on kujutatud 255 EKKMiga seotud eset. Kuraator Laura Toots on öelnud, et see on näitusemaja esemelise ajaloo visuaalne jäädvustus. Fotoseeriaga on jäädvustatud peale hoone ka hoones toimunu, EKKMi lugu. Pille-Riin Vihtre on andnud eluvõimaluse ka neile esemetele, mis on lammutus- ja korrastustööde tõttu ära visatud või kaduma läinud.
„Kaugete meelte kuma“ on mitmelgi põhjusel märgiline väljapanek. Seal kajastub omamoodi viimase pooleteise aasta jooksul EKKMiga seonduvate muutuste jälg. Muutumisprotsessile keskendumine annab vaatajale võimaluse edasi mõelda, mida tema soovib oma minevikust kaasa võtta, mida maha jätta, millele edaspidi oma rännakul pühenduda.
Kiired autod ehk Kas tõesti kõige mõttetum filmiseeria üldse?
HARLY KIRSPUU
Mängufilm „Kiired ja vihased 9“ („F9: The Fast Saga“, USA-Tai-Kanada 2021, 123 min), režissöör Justin Lin, stsenaristid Daniel Casey ja Justin Lin, operaator Stephen F. Windon, helilooja Brian Tyler. Osades Vin Diesel, John Cena, Ludacris, Tyrese Gibson, Michelle Rodriguez, Charlize Theron, Jordana Brewster jt.
„Kiired ja vihased“ on üldse üks kõige mõistatuslikumaid filminähtusi. Kõige mõistatuslikum on see, et mingisuguse ime läbi on välja punnitatud üle kümne filmi. Nüüd on välja tulnud järjekordne, mida reklaamis ja kinodes müütatakse „F9“ pealkirja all. Vaataks äkki kogu selle värgi üle, sest kuna on tehtud juba kümmekond filmi, siis mingid inimesed seda ju vaatavad – ja kuuldavasti vabatahtlikult. Milles asi? Küsimus vaevab seda enam, et praegu on eelproduktsioonis vähemalt neli sama seeria filmi.
Esimene osa „Kiired ja vihased“1 tuli välja 2001. aastal ja sobis iseenesest justkui omasse aega. 2000. aastate algus: 1990ndate macho-kultuur (Eestis esindas seda rullnokkade subkultuur) oli vaikselt edasi arenenud, seda peamiselt gängstaräpi peavoolu jõudmise mõjul. Järsku võis iga juristiharidusega pereisa hakata endale ette kujutama, et on raju gängster ja oskab räppida. Mõnikord juhtus, et oskaski, aga räpiajastu oli lihtsalt järjekordne kaubastamiseks küps nähtus ja sellest tulenevalt sünnitus sellest igasugu kahtlasi asju, nii ka Eestis.
Rullnokluse tippaeg jäi umbes samasse aega illegaalsete tänavavõidusõitudega ning seega oli rahaliselt igati mõistetav valmis treida selleteemaline film. Kuskilt otsiti välja toona täiesti tundmatu ja ilma igasuguse näitlemisoskuseta Vin Diesel (esimese filmi valmimise järel uhkustas ta intervjuus, et on pärast võtete lõppu isegi natuke näitlemistunde võtnud), lisaks veel grupp suvalisi, kelle nime tänaseks päevaks enam keegi ei mäleta, ning torgati see seltskond autorooli. Isegi autopark innustus tolle aja ülemaailmsest rullnokakultuurist: Honda Civic ning kellegi meelest sobilikult sportautot kehastav Volkswagen Bora.
See, et keegi näidelda ei oska, ei puutu eriti asjasse, sest filmi peaosas on vaieldamatult ikkagi autod, mitte inimesed. Lugu ja mingi konflikt on absoluutselt teisejärgulised: ilma autodeta oleks „Kiired ja vihased“ nagu suvaline 1980ndate politseisarja liiga pikaks veninud osa.
Autode tõttu tekkis filmile kohe fänkond ja 38miljonise eelarvega film teenis tagasi natuke üle 200 miljoni. Täiesti enesestmõistetavalt ei olnud järjefilmis küsimustki. Teine osa2 saabus aastal 2003 ja sellest hetkest oli ka kõige viimasele lollile selge, et „Kiirete ja vihaste“ filmisarja puhul ei ole vaja isegi kõige elementaarsemat mõtlemisvõimet: tuleb lihtsalt ajastule kõige omasemad ja läbikulunumad klišeed paberile panna, mingiks enam-vähem arusaadavaks tervikuks vormistada ja võimalikult palju autodele keskenduda. Siis ei näe keegi, kui olematu andega on näitlejad (teise filmi suudeti küll kuidagi meelitada James Remar, kes ei ole näitlemise mõttes päris puu otsast kukkunud). Inimesed, kellel oli ilmselt monumentaalselt igav, suutsid filmi 78miljonisest eelarvest teha 236 miljonit kassatulu. Kas tuleb järg või?
See, et „Kiirete ja vihaste“ sarjas keegi näidelda ei oska, ei puutu eriti asjasse, sest filmi peaosas on vaieldamatult ikkagi autod, mitte inimesed.
Kuna fännibaas oli saanud rahvusvaheliseks, otsustati hakata teistele turgudele külje alla pugema ning sihikule võeti Aasia. Kolmanda osa3 tegevus leiabki aset Tōkyōs. Kõnealuse filmiseeria spetsiifika on aga see, et endiselt pole mingit vahet, kas tegevus toimub Ameerikas, Jaapanis, või Kongo Demokraatlikus Vabariigis – lugu peab olema võimalikult lihtsakoeline ja autod jääma peaossa, sest autod ongi kogu selle seeria eesmärk ja mõte. Aasia aga publikule absoluutselt peale ei läinud, ja filmile kulunud 85 miljonist dollarist saadi tagasi ainult 159 miljonit, mis tähendab seda, et „Tokyo Drift“ on seeria finantsiliselt kõige viletsamate tulemustega peatükk. Äkki hakati ära tüdinema sellest, et kolm filmi on omavahel sisuliselt samad, äkki tekkis küsimus, miks oli vaja tegevus välismaale viia, või oli asi milleski muus. Igatahes oli vahepeal vägagi küsitav, mis sest seeriast edasi saab, sest mis siis, kui ka järgmine film eelarve kõigest kahekordselt tagasi toob või, mis veel jubedam – äkki isegi nulli jääb!
Muidugi olid ajad ka muutumas: macho-kultuuri rahvas oli suureks saanud ja selline asi neid enam otseselt ei tõmmanud. Oli vaja midagi ette võtta, et inimesed seda ikka kinomajja vaatama tuleksid. Seeria ehitus tehti ümber, oodati paar aastat ja 2009. aastal tehti esimesele filmile teine järg,4 mis oli seejuures justkui seeria neljas film. Seega unustati kaks viimast filmi lihtsalt ära ja üritati uut rada mööda minema hakata. Vin Diesel kutsuti tagasi. Tema ja teisedki näitlejad olid vahepeal esinenud ka mujal, mistõttu nüüd osati isegi näidelda, kuigi see polnud endiselt filmi põhiosa ega keskpunkt. Autod sõidavad ikka kiiresti, kuid neljandal filmil on juba mingit sorti eneseteadlikkust: on aru saadud piirangutest, mille sellise filmi olemus paratamatult kaasa toob. Imelikul kombel oli seega tegemist natuke küpsema teosega kui eelmised. Film läks maksma 85 miljonit, aga tagasi teenis 360 – peaaegu sama palju kui kaks eelmist kokku. Mingi uus hingamine oli leitud ja nii sai seeriat rahumeeli jätkata.
Viies film,5 mis on ühtlasi eelmise järg ning pole teise ja kolmanda osaga samuti mitte mingis otseses ühenduses, tuli välja 2011. aastal. Ilmselt jälle katsena ka Ameerika-väliste turgude tarbijatele rohkem meeldida on selle tegevus viidud Brasiiliasse. Lõpuks sai ka kõik filmid valmistanud Universalil siiber sellest, et kogu asja põhituumaks on autod. Selles filmis on rohkem vaeva nähtud tegevusliinide ja karakteritega, üritatud niimoodi tõmmata kinno ka neid, keda autokultuur piisavalt ei kõiguta, et mõne selleteemalise filmi nägemise eest raha maksta. Tulemuseks on seeria esimene film, mis isegi vaadata kannatab, kui absoluutselt mitte autopede olla. Need 626 miljonit, mis tulu teeniti, viisid selle toote aasta tulusaimate filmide edetabelis seitsmendale kohale, andes väga selgelt mõista, et teine ja kolmas film – kui mitte kõik ülejäänud eelmised – oli tõenäoliselt olnud rahaliselt raju valearvestus ja nüüd on selge, mida inimesed tegelikult ka näha tahavad. Viies osa on siiani kõikvõimalike filmikriitikute saitidel piisavalt kõrgel kohal, et võistelda täiesti tõsiseltvõetava filmivalikuga.
„Kiired ja vihased 6“6 tuli välja 2013. aastal ja kohe oli selge, et kui lugu kontsentreerida inimestele ja teha film efektselt, siis ollakse nõus sellise asja eest oma rahast täiesti rahulikult loobuma. See film on eelmise osa järg nii otseselt, stiili, tegevuse kui ka suurema osa näitlejate osas. Selgus, et kokku saanud seltskond oskab tegelikult teha vaadatavaid märulifilme, kui neil ainult lastakse ja kui sihikul on rohkem kui kolm ajurakku inimese kohta. Kuigi film ise on päris kallis (ülemise otsa hinnangud jäävad veerand miljardi kanti), saadi tagasi 788 miljonit.
„Kiired ja vihased 7“7 oli tulemas ja aastal 2015 see kohale jõudiski. Kogemata juhtus nii, et see on siiani sarja kõige edukam film kriitikute meelest ja ka kinopubliku arvates. Oldagu lahked: piletitulu poolteist miljardit dollarit ja tiba peale, tol hetkel ajaloos maailma neljas kassatulemus. Muidugi on intelligentsema publiku jahtimise käigus ka teemad tõsisemaks läinud. Üles on tõstetud näiteks multikultuurilisuse ja feminismi teema, millest esimese osa fännid poleks ilmselt suurt midagi aru saanud.
Kui kaheksas osa8 2017. aastal kinno jõudis, olid ootused suured: normaalseks arendatud lood, hoopis mujal kuulsaks saanud näitlejad ja puhtalt teoreetiline eelarve, sest sisuliselt mingit rahalugemist ei olnud. Ootusi ei petetud. Filmi tegijad polnud endale hinnaalandust teinud (iseenesest oleks see olnud ju õigustatud) ja kriitikud, kes olid hakanud seeriat juba tõsise filmiseeriana võtma, ei jõudnud kaheksandat osa ära kiita. 1,2 miljardit dollarit, mis kinodesse jäeti, näitavad, et seda meelt polnud vaid profikriitikud.
Ja nüüd see „F9“. Praegu pole veel selge, mida kriitikud sellest arvavad või kui palju sellega raha teenitakse, aga mingid ohumärgid on justkui üleval. Kas asi on selles, et on mindud ajas tagasi 1980ndate lõppu, või milleski muus, seda ei oska täpselt öelda, aga äkki on mõtet vaadata.
„Kiirete ja vihaste“ sari kannatab peamiselt selle all, et kolm esimest filmi on täielik saast ja selle põhjal tekkinud ettekujutus sellest rahval meeles. Kui keegi teine teeks sellise seeria nagu paar viimast filmi, aga teise pealkirja all, oleks ilmselt huvilisi rohkem. Mis järgmistest osadest saab, selgub muidugi siis, kui praeguse osa kokkuvõtted on tehtud, aga mingid väsimuse märgid on juba näha.
1 „The Fast and the Furious“, Rob Cohen, 2001.
2 „2 Fast 2 Furious“, John Singleton, 2003.
3 „The Fast and the Furious: Tokyo Drift“, Justin Lin, 2006.
Raskemuusikafestival „Hard rock laager“ 2. – 3. VII Vana-Vigalas.
Kuna heavy metal on kogu oma eksistentsi jooksul pidanud võitlema kõikvõimalike eelarvamustega – muusika on rumal ja apelleerib madalatele instinktidele, kuulajad on puupead ja loodav maailm enamasti naeruväärne jne –, siis on selles ringkonnas ka ehk keskmisest rohkem solidaarsust, et stereotüüpidele ühiselt vastu seista. Festivali ja publiku vastastikuse usalduse proovilepanekuks otsustati, et festivali „Hard rock laager“ (HRL) ei jäeta ka sel nagu eelmiselgi aastal ära, vaid tehakse reisipiirangute tõttu ainult kodumaiste artistidega kava. Solidaarsed võidakse ju olla, kui kaitstakse oma muusikat väljastpoolt tulevate üleolevate rünnakute eest, aga maailmavaate pinnal jagub endiselt omajagu konflikte. Eelmisel aastal otsustasid esinemisest loobuda Wolfredt ja Kannabinõid, kuna festivali kavasse pandud bänd Sorus ja selle laulja on oma lauludes endale lubanud rassistlikke mõtteavaldusi. Nende kahe bändi kavast kadumine – ja veelgi enam Soruse kavasse jäämine – oli muusikalises mõttes paras kaotus, aga näitas ilmselt ka seda, et festivali arengukõver peab minema omasoodu, nagu ka ühiskonna oma.
Huvitav paradoks: kuigi raskemuusika peaks kandma anarhistlikku vaimu ja astuma vastu normile, siis valitsevad selles maailmas ilmselgelt konservatiivsed tõekspidamised ja pigem eelistatakse vana head kui mingeid muutusi, nii ühiskonnas kui ka muusikas. Suurt väärtust nähakse traditsioonis ja ajast aega, põlvest põlve kestmises, esiisade retoorikas, kuni muinaseestlasteni välja. Selle ideoloogia vastand on moodne maailm oma tehnovidinate, idufirmade, bitcoin’ide, start up’ide ja pop up’idega. Ja isegi kui muutused saavad elu osaks, jääb raskemuusikas tihti väga kõrgelt koteeritud väärtuseks nostalgia. Igatsetakse taga mingeid läinud aegu: Muinas-Eestit, esimest vabariiki, Ultima Thulet, keskaega, Vana-Roomat ja Nõukogude Liitu – teadvustamata, et tõenäoliselt pole need ajad olnud ilmselt kunagi sellised nagu mälupildis. Või siis idealiseeritakse ja ilustatakse (ala)teadlikult koondpilti. Möödunud aegade probleemid unustatakse, mineviku au sisse tõstmisega käib üht sammu hirm tuleviku ees, mis kandub üle olevikuga rahulolematusesse. Kui selle rahulolematuse ventiil on muusika ja sellega kaasnev rollimäng, siis on ju kõik korras. Kui ühiskond veab alt, kohendatakse fookust ja hakatakse end identifitseerima kogukonna ja perekonna ringis. Mõlema sõnaga võib mingil määral kirjeldada ka „Hard rock laagri“ publikut: teatud erimeelsustele vaatamata ühendab neid üks asi – ja see on muusika. Metal’i-publik tundub olevat keskmisest paremini oma materjaliga tuttav ja plaadikuulamise kõrval on sama oluline see, kus ja millal on mõnda artisti ka laval nähtud.
Eesti asi
Tuleb tunnistada, et Eesti bändidega programm oli oma mitmekesisuses välismaa omaga üsna sarnane. Ilmselt ennekõike korraldajate maitse-eelistustest tingituna oli nii erakordselt häid, tavalisi kui ka täitsa mõttetuid esinejaid, aga eks see ole nii iga sellise valimiku (ja ka iga stiililiselt laiema festivali) puhul. Pigem tasub siin keskenduda sellele, et kahel päeval esinenud 22 Eesti bändi andsid ikka väga informatiivse ülevaate Eesti raskemuusikast (ja mitte ainult). Rahvas toetas raskel hetkel esinejaid nii esinemiste ajal kui ka kaubalettide ääres, kust kuulu järgi särgid-märgid-värgid lausa välja lendasid, kui kodus vahepeal trahvipingi peal ära istutud koroona-aasta leidis väljundi marulises šoppamises. Paar bändi nagu Pedigree ja Herald olid seekord välja tulnud päris oma telkidega, et rahvaga nn koduse käsitöö vilju jagada.
Uhiuue ansambli Mört laulja suutis rahva ümber sõrme keerata isegi siis, kui pidi terve kontserdi keset lava kasti peal istuma, kuna oli plaadiesitluskontserdil jala murdnud ja liikus ringi vaid karguga.
Huvitaval kombel jäi kahe päeva jooksul esinemistest kõlama vokalistid ja saund. Vahepealse vaikuseaasta foonil oli ju olukord selline, et iga esinenud bänd tegi omamoodi comeback’i ja pidi oma tegevusega taas kuskilt kaugemalt pihta hakkama. Mitmel vokalistil oli raskusi nii rahva kui ka muusikalise materjali kontrolli alla saamisega. Kahjuks pidi kogu ansambli Juur esinemise ajal hoidma lauljale pöialt, et teda ka kuulda oleks, mistõttu ei saanud sellele suhteliselt huvitavale avangardsele metallile keskenduda nii, nagu see väärinuks. Eraldi tõusid esile naisvokalistid, kes kortsutasid tihti samuti väga ähvardavalt kulmu ja tõid kuuldavale meeskolleegidega võrreldavalt võimsaid kriiskeid ja möirgeid (Itk, Nihilistikrypt). Uhiuue ansambli Mört laulja suutis rahva ümber sõrme keerata isegi siis, kui pidi terve kontserdi keset lava kasti peal istuma, kuna oli plaadiesitluskontserdil jala murdnud ja liikus ringi vaid karguga. Mördi laiv oli üldse üks paremaid ja bändi esikalbum „Pangetäis bängereid“ ülekuulamist väärt. Mul on huumoriga muusikaga muidu üsna kahtlased lood, aga Mört tõmbas oma lobaga hästi käima ega vedanud ka muusikaliselt alt. Vahepeal kitarrikeele kaotanud kitarrist tõmbus mõneks ajaks lava taha, et siis sealt võidukalt naasta ja veel suurema isuga edasi kütta. Nihilistikrypti kidramees viskas aga samasuguse kaotuse peale kitarri žestiga vastu põrandat, lahkus lavalt ning viimasteks lugudeks ta enam tagasi ei tulnudki.
Avapäeva lõpust jäi frontman’ina veel positiivselt silma Zorgi vokalist Lemo, kui võtta arvesse, et bänd on olnud suhteliselt pikalt inaktiivne. Kuigi nende kommertslik industriaal-metal pole päris minu teema, kõlas kõik väga sujuvalt kokku ja esinemisele pani täpi laulja. Pärast neid festivali viimase esinejana üles astunud Kosmikud ületas aga kõik ootused, sest kuigi ma pole kunagi olnud nende suurem ega põhjalikum jälgija, oli see kontsert ikka väga tugev. Kosmikutel tuli mõnda aega tagasi üle elada bassimehe Kõmmari traagiline kaotus, aga surmast võib saada ka ümbersünd, ja uue bassistiga kõlas kõik kokku hoopis uutmoodi. Eks leinameeleolul ole olnud Kosmikute rokis alati keskne koht ja nii sai nende mustadest ülikondadest ja lava kaunistanud lillepärgadest teelesaatmise ja elu pühitsemise omamoodi topeltsõnum.
Müra ja mürgel
Päris vilkalt tegutseti ka müraspektri eri otstes. Black metal’i huvilised said näha mitut kodumaist artisti, kes olid ülesannete kõrgusel, nagu Sõjaruun ja Itk (kahjuks ei jõudnud vaatama kell 12 mänginud Süngeheli), aga päevased esinemisajad panid nad kõik proovile, mistõttu käis enamasti tõeline valguse ja pimeduse võitlus. Ainukese black metal’i bändina murdis öisesse vööndisse välja Loits, kes tuletas avapäeva viimase esinejana (ja 25 aasta juubeli pidajana) meelde, kui tugev on nende tervelt ette kantud esikplaat „Ei kahetse midagi“.
Samal ajal tegid festivali indie’likumas vööndis väga head ülesastumised (nüüd kolmeliikmeline) Shelton San ja Ans. Andur, kelle kohalolek „Hard rock laagis“ võis mõneti küsimusi tekitada, aga kidramees ja laulja Foto oli kohusetundlikult Iron Maideni kulunud särgi selga pannud. Preemiaks mängiti rahvale ka üks päris uus lugu. Üks üllataja oli aga veel Pärnu folkpunkartist August Urr, kelle sugupuu on liiga keeruline, et hakata seda siin lahti võtma. Päevase käiguvahetusena teise stiili sobis see väga hästi.
Kokkuvõtteks tundub, et ka nii saab festivali pidada: korraldajatel lihtsam ilma välismaa esinejateta, rahvale läheb peale nii ja naa. „Hard rock laagile“ ollakse selle eest loomulikult lõpmata tänulikud, et otsustati ikkagi ka rasketel aegadel järjepidevust hoida, aga ootan muidugi kannatamatult ka järgmisi festivale, kui piirid on jälle lahti ja HRL näitab end taas sellena, kellena ta Eesti muusikamaastikul ikkagi täiesti ainulaadsena tegutseb – raskemetalli absoluutsete maailma tippnimede maaletoojana. Koduse referatiivse ülevaate ja huvitava muusikalise elamusena toimis tänavune HRL aga imehästi.
Mängufilm „Kena vaikne kohake 2“ („A Quiet Place Part II“, USA 2020, 97 min), režissöör-stsenarist John Krasinski, operaator Polly Morgan, helilooja Marco Beltrami. Osades Emily Blunt, John Krasinski, Millicent Simmonds, Noah Jupe, Cillian Murphy jt.
Mängufilm „Kurjuse kutsumine 3“ („The Conjuring: The Devil Made Me Do It“, USA-Suurbritannia 2021, 112 min), režissöör Michael Chaves, stsenarist David Leslie Johnson-McGoldrick, operaator Michael Burgess, helilooja Joseph Bishara. Osades Patrick Wilson, Vera Farmiga, Sarah Catherine Hook, Julian Hillard jt.
Mängufilm „Spiraal. Filmiseeria „Saag“ järgmine peatükk“ („Spiral: From the Book of Saw“, USA-Kanada 2021, 93 min), režissöör Darren Lynn Bousman, stsenaristid Josh Stolberg ja Pete Goldfinger, operaator Jordan Oram, helilooja Charlie Clouser. Osades Chris Rock, Samuel L. Jackson, Max Minghella, Marisol Nichols jt.
Mängufilm „Igavene patupuhastus“ („The Forever Purge“, USA-Mehhiko-Prantsusmaa 2021, 103 min), režissöör Everardo Gout, stsenarist James DeMonaco, operaator Luis David Sansans, muusika autor The Newton Brothers. Osades Ana de la Reguera, Josh Lucas, Will Patton, Cassidy Freeman jt.
Vaatamata sellele, et viimase pooleteise aasta jooksul olid kinosaalid Eestis pikka aega suletud, jõudis filme publiku ette rohkesti. Kui panna kõrvale veel need mõned voogedastusplatvormid, millele siinne vaataja ligi pääseb, saab vaatamisväärset materjali enam kui küll. Üks on aga kindel: suurtest kassahittidest, n-ö klassikalises mõttes kinofilmidest tuli selleks ajaks loobuda. Kui „Tenet“1 kõrvale jätta, mõistagi.
Sama kehtis ka õudusfilmide kohta. Kuigi näiteks Netflixi vahendusel jõudis publiku ette üks möödunud aasta paremaid kõhedikke „Tema maja“,2 siis tõeliselt ambitsioonikaid hirmulugusid naljalt näha ei saanud. Nüüd, mil suurstuudiod toovad oma riiulitel tolmu kogunud filme jälle heldelt vaataja ette, on aga kinod õudusfilme ääreni täis, katsu ainult kõik ära vaadata. Mõnenädalase vahega jõudsid vaatajani nelja praeguse generatsiooni vaat et olulisema õudussaaga uued järjelood, millest ükski pole ehk veatu, kuid mis mõjuvad pärast pikka mõõnaperioodi mõnusalt turgutava suutäiena.
Tõhus linalugu tühjast kohast
John Krasinski tegi 2018. aastal esimese sammu õudusfilmide maailma pealtnäha turvalise postapokalüptilise linalooga „Kena vaikne kohake“,3 kuid tabas sellega ootamatult kümnesse. Viimaste aastate kõige enam vastukaja tekitanud õõvafilm leidis silla žanrifännide ja laiema õudusfilmivõõra kinopubliku vahel. Filmi keskmes on südamlik lugu sellest, kuidas üks perekond pingutab, et keset katastroofi ellu jääda. Meeldejäävaks muudab selle veatu tehniline teostus, täpne rütm ja mõte, et filmi kõige hirmutavam element võib olla just vaikus. Võimalik, et pärast Ridley Scotti „Tulnukat“4 polegi keegi vaikust õudusfilmides nii funktsionaalselt kasutanud …
Tänu filmi häbitult lihtsakoelisele valemile sai sellest teerajaja. Ühes Netflixi siiani edukamas linateoses „Linnukarp“5 on maotult kopeeritud kõiki Krasinski filmi tugevusi, aga ei ole suudetud neid mingisse põnevasse suunda edasi arendada. Mõistagi tekkis ka küsimus, mida võiks pakkuda järgmine „Kena vaikne kohake“. Viimase aja hea näitena eduka järjeloo kohta on ajasilmuse-õudusloos „Palju õnne surmapäevaks“6 teises osas7 kasutatud vaata et isegi samu plaane, rääkimata võttepaikadest ja näitlejatest, kuid hea stsenaariumi ja mahlaka eneseirooniaga on suudetud siiski särada. Filmis „Kena vaikne kohake 2“ on kasutatud paljuski sama trikki. Tegelikult sobib aga ka võrdlus „Tulnukaga“. Kui „Tulnuka“ saaga avafilm on vaikne ja pinev triller, kus õudus luurab pimedates nurgatagustes, siis seitse aastat hiljem valminud järjefilmis „Tulnukad“8 on gaas põhja vajutatud ja tulemus on pigem õudushõnguline märul. Ka linaloos „Kena vaikne kohake 2“ on maavälistele elukatele antud rohkem ekraaniaega ja lastud loojutustamise asemel särada tipptasemel vaatemängul. See on nn high concept film, kus köitva sisu ja teemaarenduse asemel on mängitud kõikvõimalike audiovisuaalsete trikkidega. Kas me pärast kassahitidieeti aga just midagi sellist ei vajagi?
Emily Blunt võitleb filmis “Kena vaikne kohake 2” maaväliste koletistega, kellel on väga hea kuulmine ja seetõttu tuleb tegutseda täielikus vaikuses.
Rütmistatud sündmustiku, kavala helirežii ja pineva õhustiku poolest meenutab „Kena vaikne kohake 2“ klassikalise õudusfilmi asemel pigem sõitu läbi lõbustuspargi õuduste toa. Kas ootame õuduste toast head karakteriarendust või ootamatuid sisupöördeid? Või hoopis kavalaid ja originaalseid lahendusi? Muidugi mitte! Keda see huvitab? Õuduste toas tahame, et meid hirmutataks, eriti hea, kui ka meelt lahutatakse. Krasinski tajub seda ootust hästi ja pakubki filmi, kust on lihvitud maha kõik ebavajalik ja jäetud alles kommertsõudusfilmi algessents – vähim, mis toimivaks õõvafilmiks vajalik.
Kohati on isegi üllatav, kuivõrd minimaalsete vahenditega „Kena vaikne kohake 2“ vaatajat mõjutab. Ratsionaalses mõttes pole sellel isegi üldiseid filmilikke omadusi, arengut ega kulminatsiooni – järele on jäänud lihtsalt lollitav-trikitav meelelahutus. Sellises lähenemisviisis pole midagi moodsat, pigem meenutab see tummfilmitraditsiooni ja slapstick-huumorit. Võib närvi ajada, et pärast kinosaalist lahkumist on keeruline nähtut isegi kahe lausega kokku võtta, aga sama saab öelda mitmete läbi aegade suuremate kassahittide kohta. Triviaalsus pole siin häbiasi, vaid filmitegemise võte kui selline. Midagi konkreetset välja tuues on rõõm filmis näha Cillian Murphyt, kellele „Kena vaikne kohake 2“ on otsekui tagasipöördumine juurte juurde, sest tema karjäär sai hoo sisse tänu 2002. aasta zombifilmile „28 päeva hiljem“,9 mida võib pidada ka praeguse linaloo tinglikuks eeskujuks. Mingis mõttes sai ring täis ka minul, sest 2020. aasta märtsi keskpaigaks olid mul Krasinski värskele järjeloole juba piletid ostetud, kuid kiirelt eskaleerunud koroonapandeemia tõmbas plaanile kriipsu peale. Enam kui aasta hiljem on film lõpuks nähtud …
Kas pärast kaht võiks tulla ka kolmas, neljas, viies? Usun, et kui sama muretul kursil jätkata, siis võiksin iga paari aasta tagant selle postapokalüptilise karusselli ette võtta küll. Intervjuude põhjal otsustades Krasinski vist enam väga ei viitsi neid teha, Paramounti stuudiol seevastu ilmselt huvi oleks. Elame-näeme.
Alust võimsaks telesarjaks
Järgmised kaks filmi on mõnes mõttes üksteisega seotud: nii esimese „Kurja kutsumise“10 kui ka „Sae“ avaloo11 on lavastanud James Wan, värskete järgede juures jätkab ta aga produtsendina. Pealtnäha on need küllalt sarnased A-kategooria õudussaagad, kuid tegelikult kõnetavad kaht väga erinevat sihtgruppi. „Kurja kutsumise“ filmiuniversum, kuhu kuuluvad ka „Annabelle’i“ filmid ja paar logisevat kõrvallugu, näeb vaeva sisuga: aluseks võetakse tõestisündinud aines ja selle raamides ehitatakse üles „Vaimude väljaajaja“12 laadis kõhe kummituslugu. „Saag“ on aga pärast esimese osa indie-vaimu muutunud naeruväärselt tühiseks piinapornoks (torture porn), kus veristamise ja võimalikult vägivaldse piinamise vahepeal ei toimu, khm, eriti midagi.
Värskes kolmandas „Kurja kutsumises“ on jätkatud juba tuttava mudeliga. Patrick Wilson ja Vera Farmiga kehastavad taas Warrenite abielupaari, kes on aastaid tegelnud deemonite ja kurjade vaimudega ning aidanud inimesi keerukates müstilistes olukordades. Uues filmis on neile taas antud lahendada üks eriti keeruline juhtum, kus mõrvasüüdistust üritatakse leevendada väitega, et tapatöö põhjustas hoopiski deemon. Aluseks on võetud reaalne 1980. aastate Ameerika kohtulahend, režissöör Michael Chaves on sinna mõistagi süstinud filmilikku mahla, et lisada õudusloole vajalikku dünaamikat.
Võimalik, et see kolmas on „Kurja kutsumise“ triloogia kõige nõrgem jagu, kuid teisalt tuleks võrrelda ehk millegi sobivamaga. Keskmise Ameerika kummitusõuduka kõrval, mida tuleb kinno igal aastal kümnete kaupa ja mis ununevad juba kinosaali ukse taga, särab värske Warrenite müsteerium igati ja selles on kõheduse kõrval välja arendatud ka mitmekihiline ja huvitav lugu. Küll aga ei oska algaja režissöör Chaves leida õuduse ja narratiivi tasakaalu: ligi kahetunnine linalugu jääb halvimatel hetkedel hõljuma igavale hallalale, mille võinuks montaažilaua taga lihtsalt välja kärpida. Sellist tüüpi sirgjooneline õudusfilm kipub pärast 90 minutit, mis on žanrile kujunenud omamoodi standardiks, laiali lagunema.
Pigem võiks Wilsoni ja Farmiga duo pealt, mis on kahtlemata üks selle triloogia suurimaid tugevusi, arendada välja suure eelarve ja võimsa produktsiooniga antoloogiasarja, midagi uue generatsiooni „Salatoimikute“13 laadis. Warrenite dünaamika on küllalt sarnane Mulderile ja Scullyle, seega hakkakski ehk praegune mudel hoopis paremini tööle telesarjana? „Salatoimikute“ filmid on küll viisakad, aga tõeliselt paistavad silma siiski kompaktsed 45minutilised õudus- ja ulmeampsud.
Jällegi tuleb tõdeda, et kui poolteist aastat on näidatud vaid põlveotsas nokitsetud kammerõudukaid või lihtsalt puhtakujulist saast-horror’it, mõjub „Kurja kutsumine 3“ võimsa audiovisuaalse õudusplahvatusena. Veidi silmi kissitades võib ju isegi ette kujutada, et Chaves on saanud hakkama filmiga, mis on parematel hetkedel sama suurejooneline õuduskassahitt kui „Poltergeist“.14 Komistuskiviks on aga saanud liigne steriilsus, välja on jäetud igasugune huumor. Väike eneseiroonia tuleks sarjale kasuks, vastasel juhul hakkavad vaatajad tasahilju väsima.
Lõplikult mandunud filmisari
Kui triloogialt „Kurja kutsumine“ ootan pöördumist telesarjalikkuse poole, siis piinaporno eestvedaja „Saag“ on üheksandas (!) osas kaotanud lihtsalt fookuse ning eksinud otsekui „CSI kriminalistide“ mängumaale. Pealtnäha mõistetamatu võrdlus, aga pärast esimest kolme filmi, mis läksid mulle nooremana igati korda, on seda sarja proovitud eri stilistikat katsetades korduvalt taaselustada. Praeguses versioonis, mille peaosas on Chris Rock, on hüpervägivald paigutatud ambitsioonitu Ameerika krimisarja keskmesse. Miks? Sellele ei olegi päriselt vastust antud.
„Spiraalis“ ei olegi üritatud mängida õudusfilmilikele väärtustele, vaid suur osa linateosest on igav lugu ühe politseijaoskonna sisepingetest ja korruptsioonist, millest proovitakse vägisi välja pigistada köitvat whodunit-müsteeriumi, aga stsenaarium on lihtsalt olematu. Seetõttu rebib film end pooleks juba esimestest hetkedest. Ühelt poolt on produktsioon igati ambitsioonikas ja kokku on meelitatud muljetavaldav näitlejaansambel – kuigi Samuel L. Jackson teeb üle aegade mõttetuima rolli! –, aga käsikiri oleks leitud otsekui filmistuudio prügikastist või kleebitud kokku paberihundi prahiribadest. Pole mahla ega särtsu, näitlejad mängivad kiretult ja tunduvad oma kivinägudega vaevlevat samasuguse igavuse käes kui vaatajad ekraani ees. Ka kõige klišeelikumad-amatöörlikumad õõvafilmid põhinevad harva nii halval käsikirjal.
Kui sama stsenaariumi põhjal valminuks suvaline Netflixi põnevik või tõesti „CSI: kriminalistide“ mõõnaperioodi episood, võiks ju õlgu kehitada ja nähtu sekund hiljem unustada. Praegusel juhul on aga filmitegijatel tulnud kuidagi põhjendada, miks kuulub see igavapoolne linalugu „Sae“ sarja, mis on tuntud üha jälgimate tapmiste poolest. Seega on uimase krimka vahele keevitatud julmad piinastseenid, mis mõjuvad kohatult ja lammutavad viimsegi terviku. Ilmselt piisas sellest, et kinokülastaja korraks äratada, aga muud väärtust sel käigul paraku pole.
Tundub, et stuudio Lionsgate ei taha veel niipea oma kuldvasikast loobuda. Vaevalt on üheksas „Sae“ film kinodesse jõudnud, kui juba liiguvad jutud kümnendast. Masinavärk ilmselt töötab, kuna „Saag“ pole juba aastaid olnud mingi suure eelarvega mammutsari, vaid pigem filmistuudio hea turvaline kõrvalprojekt, millega teenida praeguseni küllalt truu publikusegmendi huve. Me kõik mäletame nalja filmist „Tagasi tulevikku“,15 kus Marty McFly nägi tulevikus filmi „Lõuad 19“ holograafilist reklaami. Vaikselt hakkab tunduma, et „Saag“ polegi sellest enam väga kaugel. Isegi minusugune suur õudusfilmifänn hakkab paraku ühe koha peal tammumisest tüdima.
Ksenofoobsena mõjuv ühiskonnakriitika
Kui kõigile kajastatud filmidele näeme tõenäoliselt lähiaastatel veel uusi järjelugusid, siis filmistuudio Blumhouse on julgenud kinnitada, et „Igavene patupuhastus“, roiskuvat Ameerika ühiskonda portreteeriva-pilava sarja viies linateos, jääb ka viimaseks. Oli ka aeg, sest tegelikult ammendati kõik ideed juba 2014. aastal valminud avafilmiga ning järgnevad osad on olnud lihtsalt sama skeemi minimaalsete muudatustega koopiad. Ma ei suudaks isegi relva ähvardusel meenutada, mis toimus näiteks teises või kolmandas jaos. Ausalt öeldes arvasin, et värske linateos ongi alles neljas, mis näitab, kui ühtlaselt tasapaks see kõik on …
„Igavene patupuhastus“ algab nagu kõik eelmised filmid: kätte on jõudmas aastas üks öö, kus Ameerika inimesed võivad kaasmaalasi tappa ning sellele ei järgne mingit karistust. Vaguramad peidavad end selleks ajaks suletud uste taha, paljud lähevad aga tänavatele ja naudivad veretööd. Sel korral küsib aga kamp maskeeritud tapjaid, miks piirduda ainult ühe ööga. Vägivald jätkub ka pärast ametlikku patupuhastuse lõppu ja kogu Ameerikas lahvatab kaos.
Katastroofi keskele on paigutatud mõistagi mehhiklastest migrandid ja see on andnud tegijatele pealtnäha võimaluse tabavaks ühiskonnakriitikaks. Kahjuks pole sellel otsusel suuremat kandepinda ning lõpplahendus jääb skemaatiliseks. Rassistlike rantšopidajate ja mehhiklastest tööliste komplekt mõjub niivõrd kulunud klišeena, et Ameerika ühiskonna paroodia asemel kipub film ise minema ksenofoobiliseks ja küüniliseks. Paar sammu veel ja jõutakse viimase „Rambo“16 paskvillini, kus kõik mehhiklastest tegelased olid kupeldajad, kõrilõikajad või muud sorti pätid. Sõrme USA ühiskonna mädahaava surudes tuleks läbi mõelda, kas on ka päriselt midagi öelda. „Igavesel patupuhastusel“ kahjuks ei ole.
Vaatamata sellele, et „Patupuhastuse“ lõpuloo potentsiaali ei ole päris lõpuni realiseeritud, rullub ekraanil lahti igati viisakas märul, mis laseb parematel hetkedel unustada nõrga stsenaariumi ning võimaldab nautida lihtsalt dünaamilist vaatemängu. Huvitaval kombel soovitakse veel praegugi turundada sarja õudusloona, kuigi alates esimesest filmist on jäetud õõvafilmi esteetika samm-sammult seljataha ning võetud üle pigem turvaline ning laia auditooriumit kõnetav high tension põneviku valem. Ka see otsus kinnitab identiteedikriisi: päriselt ei olegi suudetud „Patupuhastuse“ ideega midagi asjalikku peale hakata, madalpunktiks jäi aga kaks hooaega kestnud telesari, mida suutsin taluda umbes viis minutit.
Ehk ei ole idee verejanulistest konservatiividest lihtsalt eriti huvitav? Trumpi võimuloleku ajal mõneks ajaks riiulile peidetud filmis „Jaht“17 prooviti mängida sama lahendusega, kuid see mõjus samuti karikatuurse ja naeruväärsena ega pakkunud USA traagilisele reaalsusele mingit sügavamat kommentaari. Loodetavasti on „Patupuhastuse“ sarja lõpetamine piisav kinnitus, et see kontseptsioon lihtsalt ei toimi ning tulevikus säästetakse meid sedasorti igavatest ja vaimuvaestest katsetest.
Ideepuuduses kommertsõudus
Hollywoodi n-ö kassahitt-õudusfilmist rääkides tuleb esmalt hinnata, millisele sihtgrupile on need lood suunatud: madalate nõudmistega noortele, kes lähevad kambakesi kinno ega ootagi, et ekraanil avaneks järjekordne meistriteos. Pigem soovitakse näha palju tapmist, arulagedat veristamist, allapoole-vööd-huumorit ja skemaatilisi idiootidest tegelasi.
Rapper-filmid on seda publikut teeninud 1970. aastatest ja ega selles vallas pole 50 aastaga peaaegu midagi muutunud. Pigem tundub, et filmistuudiod naudivad juba mõnda aega tuttavate ja töötavate lugude taastootmist ning millegi originaalsega ei hakatagi riskima. Muidugi leiab erandeid nagu Jordan Peele’i „Kao ära“,18 aga erandid kinnitavad reeglit.
Kõik need neli värsket õuduslugu sobituvad hästi sellesse mustrisse. Kas need pakuvad midagi uut? Kaugeltki mitte. Kas neid minnakse vaatama, lootes leida midagi uut? Jällegi mitte. Seega teenivad kõik sarjad seniajani täpselt seda vaatajat, kellele need on loodud, ega üritagi töötavat süsteemi lõhkuda. Sest milleks riskida, kui asi toimib …
Mitte et ma sooviksin lähiaastatel näha eriti palju õuduslugusid, mille keskmes on maailma laastav viirus – Steven Soderberghi „Nakkus“19 on parim koroonafilm kümme aastat enne koroonat ja rohkem polegi vaja –, kuid mingit uut hingamist oleks selles vallas vaja küll. Suure õudusfilmifännina naudin mõistagi masohhistlikult ka kõige arulagedamat õudussaasta – aga ehk leiavad stuudiod ikkagi grammikese julgust ja katsetavad ka mõnd sellist hirmutavat mõtet, mida pole juba varem tuhat korda ära leierdatud? Pikas perspektiivis tuleks see õudusfilmidele kasuks.
Lootus pole aga päriselt kadunud: Netflix katsetab uue tootmismudeliga, kus tuuakse õudusfilmid välja kolmel järjestikusel nädalal. Seeria esimene film „Hirmu tänav, 1994“20 on enesekriitiline õudusparoodia (vist parim pärast „Karjet“,21 päriselt ka!), kus lastakse kõik õõvafilmide klišeed tuima näoga hakklihamasinast läbi, aga sellise häbitu ükskõiksusega, et sellele on raske vastu panna. Seega, kui uusi mõtteid pole, võib võtta kõik, mis varem tehtud, ja ühte filmi kokku panna. Tuleb välja, et see toimib ikka ja jälle.
1 „Tenet“, Christopher Nolan, 2020.
2 „His House“, Remi Weekes, 2020.
3 „A Quiet Place“, John Krasinski, 2018.
4 „Alien“, Ridley Scott, 1979.
5 „Bird Box“, Susanne Bier, 2018.
6 „Happy Death Day“, Christopher Landon, 2017.
7 „Palju õnne surmapäevaks 2“ / „Happy Death Day 2U“, Christopher Landon, 2019.
8 „Aliens“, James Cameron, 1986.
9 „28 Days Later“, Danny Boyle, 2002.
10 „The Conjuring“, James Wan, 2013.
11 „Saw“, James Wan, 2004.
12 „The Exorcist“, William Friedkin, 1973.
13 „The X-Files“, 1993-2018.
14 „Poltergeist“, Tobe Hooper, 1982.
15 „Back to the Future“, Robert Zemeckis, 1985.
16 „Rambo: Last Blood“, Adrian Grunberg, 2019.
17 „The Hunt“, Craig Zobel, 2020.
18 „Get Out“, Jordan Peele, 2017.
19 „Contagion“, Steven Soderbergh, 2011.
20 „Fear Street Part One – 1994“, Leigh Janiak, 2021.
