Toeta
Otsi

teaduse rahastamine

  • See liigne ühesilbiline sõna

    Laur Kaunissaare

    IMG alt=”” hspace=0 src=”images/stories/22.08.08/1.jpg” align=baseline border=0>PRESSIFOTO

    21. – 31. augustini peetakse Kanuti gildi saalis järjekorranumbrilt üheksas Augusti tantsufestival. Juba aastaid on see toonud Euroopast kaasaegset tantsukunsti. Toob selgi aastal ja häid asju toob. Vaadake ise: www.saal.ee. Laud aadressil Pikk tänav 20 on juba kaetud. „Sööma!” jääb vaid üle hüüda. Õigupoolest võikski ju siinkohal lõpetada. Aga ei, üks asi veel. „Toob Euroopast” – nimme sai festivalile kutsudes kasutatud just neid sõnu, et tuua välja üks nüanss – väike, aga tähelepanuväärne –, mis loodetavasti on mööduv. Kuidagi tuttav, kas pole? Seda fraasi, kui ka pisut muudetult, kuuleb ja loeb Eestis pea kõikjal. Paljude ürituste puhul on see justkui põhjenduseks: ega meiegi papist poisid ole, meil on ka väljamaa asju. Kuidagi nukralt kostab selle tagant lähiminevikku valitsenud igatsev ühesilbiline sõna: „seal”. Euroopa on vist avalikus arvamuses endiselt pisut imemaa. Ometi on ju möödas ajad (vähemasti võiksid olla), kui Euroopa oli „seal”, paksu metsa taga. Euroopa on siin. Eesti pole ju enam nii väga piiririik. Või kui, siis eeskätt meie endi mõtlemises. Saadagu üle. „Müür seisab ajudes edasi,” nagu ütlevad berliinlased. Euroopa, see oleme me kõik. Ja külalisesinejad tantsufestivalil on sama, nagu kutsuks naaberküla poisid ka kampa. Sest eks me ju tea: paljud tantsuinimesed mõtlevad suve lõpus kollaseks tõmbuvaid lehti vaadates: „Tallinnasse! Tallinnasse!”. Augusti tantsufestival on pälvinud omasuguste hulgas tunnustuse, seda oodatakse ja siia tahetakse tulla. Festivali põhimõte on lihtne: vahelduvatel aastatel näeb kas praeguse Euroopa tantsu määravaid tegijaid või uusi ja tõusvaid talente. Sel aastal on järg taas tippu tõusjate käes. Kavas seisavad kõrvuti „omad” ja „sealsed” tulevased suunaseadjad – kui seda eristust ikka veel kasutada. Aga pole ju põhjust. Me seisame kõrvuti, rahulikult, võrdsed võrdsete seas ja nii peabki ühel korralikul Euroopa festivalil olema.     Koostööst Saša Pepeljajeviga tuttava Tatjana Gordejeva etenduse „Gallina Aquatica” liikumine sünteesib mõtte ja keha suhte intiimsuse improvisatsiooni ning selle teadliku lihvimise. Idee autor on Peterburi kunstnik Pavel Semtšenko. Etendus antakse Kanuti gildi saalis laupäeval, 23. augustil kell 20.          

  • Kaks Künnaput ja elu põhiväärtused

    Heie Treier

    Esiplaanil Vilen Künnapu Viljandi metsakalmistu kabeli makett (2004) ja  taustal August Künnapu maal “Hetk” (2006).Piia Ruber

     

    Isa ja poeg Vilen Künnapu ja August Künnapu on arhitektuuri- ja disainigaleriis (endises Lastemaailmas) teinud näituse “Ühisväli”. Lisaks maalidele ja arhitektuurilistele mudelitele on väljas ka nende sõbra ja mõttekaaslase Marco Casagrande video kummalisest tulerituaalist, kus mees põletab ookeani kaldal kaht Vilen Künnapu stuupat. Kuna näituse võti tundub olevat just video, tasub hoolega lugeda seda saatvat seinateksti.

    2005. aastal olid Künnapud kutsutud osa võtma Lõuna-Taiwani Kaohsiungi “Tulevikupaviljoni” projektist. Kohapeal tuli mõlemal kunstnikul kogeda surmalähedust, seista silmitsi ookeanihoovuste võimsusega. Need olid eksistentsiaalsed hetked, kõik pole eluga pääsenud. Ilmselt just nendel hetkedel kogeb inimene erilise teravusega igavikku ja kaduvikku ja Jumalat ning seda, mis on siin elus tõeline väärtus. Kes pole niisugust katsumust läbinud, ei peaks oma hinnangutega liialdama nende suhtes, kes sellest on välja tulnud.

    Näitus on kas teadlikult või mitte ajastatud isadepäevale ning siin tuuakse esile isa-poja suhe ja põlvkondade järjepidevus kui eriline väärtus, aspekt, mida meie ühiskonnas ja meedias millegipärast ei väärtustata, ent mida hoitakse täiskasvanud ja jätkusuutlikes sootsiumides traditsiooniliselt au sees.

    August Künnapu akrüülmaalid on nagu ikka liigutavalt hingelised ning neis on sees mingi kord, aga mitte pealesunnitud või vägivaldne, vaid asjade seesmine kord, ilma milleta ei saaks toimida kool (“Balletitund” 1 ja 2, mõlemad maalitud 2006) ega laulukoor (“Taivani lapsed”, 2006) ega mis tahes spordiala (“Hetk”, 2006). August Künnapu maalides on olulisel kohal värvid ja pigem suurem formaat. Ning ükskõik, kas ta maalib kasse või lapsi või täiskasvanud mehi, kujutab ta neid kõiki justkui võrdsena, mis tähendab, et kassid ja lapsed saavad maalimise käigus väge ja tähtsust juurde, mehed aga muutuvad justkui väiksemaks ning nende tõsised ja suured tegemised omandavad koomilise varjundi. See on maailmapilt, kus kunstnik hoiab pigem väiksemate ja nõrgemate poolele, püüdes teha nad nähtavamaks keset vaimset keskkonda, kus maksab tugevama õigus. Äärmiselt sümpaatne kunstniku-programm.

    Vilen Künnapu on lasknud maketimeistril Taavi Kaldarul valmis teha rea templite makette. Need põhinevad geomeetrilistel algvormidel (kera, silinder, ruut jms). Ilmselt on teatud tõde arusaamas, et Jumala riigis valitseb kord, mida väljendab visuaalselt kõige paremini “püha geomeetria” (Vilen Künnapu väljend). See põhineb matemaatikal, universaalsel fundamentaalteadusel. Niisugune retoorika osutus väga olemuslikuks XX sajandi kunsti modernistlikus mõtlemises, kui otsiti universaalseid väärtusi ja mille tipuks sai geomeetriline abstraktsionism, ning võõraks kriitilisele nn postmodernsele mõtlemisele, kus märgati eelkõige kultuurilisi, sotsioloogilisi, antropoloogilisi jm erinevusi. Ainus, mis mind kimbatusse viib, on arhitekti enda positsioon sedavõrd paljude ususüsteemide ühe mütsi alla viimisel (kristlik kabel Viljandi metsakalmistul, Anubise tempel Kairos, 9 mandalat Londonis Thamesi jõel jne). Võib-olla avaldub näituse postmodernsus pigem kõikehõlmavas nn new age’i ideaalis.

    Aga lõppude lõpuks paneb “Ühisväli” vaatajaile südamele, et hea sõna võidab kurja väe, nagu ütleb rahvatarkus. Tegemist näib olevat ka mõneti nn valdkondadevahelise nähtusega – siin võib tunda kokkupuuteid Jumalale suunatud palve ja tänuga ning inimestele suunatud pedagoogikaga kõige paremas mõttes, sest kui palju meil siis on näitusi, kus tuletatakse mõjusalt meelde elu põhiväärtusi.

     

  • Androidne Kraftwerk ? ja ikka veel!

    IGOR GARðNEK

    Kui vaadata, mida kirjutavad Kraftwerkist maailma muusikaleksikonid, siis võime lugeda järgmisi värvikaid epiteete: paranoid androids või mis veelgi tabavam ? robot?n?roll muusikud (?Guinness Rockopedia?, 1998). Tegelikult on mõlemad mõisted samavõrra täpsed kui mõnevõrra hägused. Nimelt võib Kraftwerki kooslust vaadata 1970. aastatest tõepoolest kui lavastatud androide (st. tehisinimesi pärisinimese ettekujutuses) eksponeerivat assamblaaþi, samas oleks tegelikult raske näha eriliselt korrastatud lavaruumis mingit haiglaselt mõjuvat paranoidset alget. Jah ? liigne püüd korrastatusele võib ehk muutuda isegi paranoiaks, kuid Kraftwerki outlook?i ja tehnoesteetika puhul tundub see küll pigem mingi teisejärguline küsimus olevat.

    Iga aeg nõuab, teadagi, suuri tegusid, ent iga aastakümme ometigi erinevaid. See, millega Kraftwerk 1970. aastatel välja tuli, nõudis omajagu julget fantaasiat juba tollal, nõudis tulevikku vaatavat pilku ning terast ja täpset tehnoloogilist silma. Sest alustas (uskuge või mitte!) nüüdseks kõikide huviliste teadvusesse kinnistunud techno-bänd Kraftwerk aastal 1970 plaadiga (?Tone Float?), millel bändi praeguse imidþiga ei paista suurt midagi pistmist olevat. Ka mitte järgmisel plaadil ?Kraftwerk 2? (1971). Ning see Kraftwerk, kes on maailma muusikamällu nüüdseks sööbinud sellisena, nagu ta on, tuli avalikkuse ette albumiga ?Autobahn? (1974). Ning otse loomulikult sai ka nüüdsel kontserdil kuulda lugusid ?Autobahn?ilt?. Ent küsimus pole mõistagi üksikutes lugudes ? asi on hoopis nähtuses nimega Kraftwerk.

    Ent mis on teinud selliseks oluliseks nähtuseks just Kraftwerki ja miks on ta meile ka praegu kõnekas? Juhul mõistagi, kui üldse on? Siinkohal ei saa (ja ei kavatsegi) ma jätta kõrvale omaenda isiklikke emotsioone ei oma esmakordsest kokkupuutest (küll telepildi vahendusel) ansambliga aastal 1978 ning nüüd, 26 aastat hiljem. Tollal rabasid nad maailma kõigepealt täiesti uue lavalise esteetikaga: karvaste mässuliste hipijärgsete rokkarite kõrvale tekkis järsku seitliga briljantiinsoenguga saksapärane (võrdlus Hitleri Reich?i aegsete inimeste väljanägemisega?) bänd, mis tegelikult ei eksponeerinudki ennast kui bändi. Ei ? nad polnud laval ka siis ju karvavõrdki inimesed, ikka robotid ja androidid. Ent küllap tollane sootsium tehisinimesi ootas ning ? ennäe! ? lõpuks ka sai. Mõistagi oli tollane maailm siis küllap ka mingi tehnoloogilise võidukäigu muinasjutu lummuses, et androidide-kujutelm nii hästi peale läks. Nüüd oleme (vist) mõnevõrra targemad, ent küllap meeles need tollased tehnoloogilised muinasjutud meil ju on.

    Praegu on aeg teine: võime vaadata kinos Roland Emmerichi ökoloogilist katastroofifilmi ?Päev pärast homset? ka popkorni krõbistades, tundes end kinosaalis küll hetkeks turvaliselt, ent samas siiski teades, et tehnoloogiliste küsimustega on inimkonnal ometi tõsi taga. Ning sellel foonil on Kraftwerki siinsel hiljutisel esinemisel siinkirjutaja jaoks hoopis teine sisuline mõõtkava.

    Kust algab muuseum meie teadvuses ning kust jätkub see muuseum juba kontserdilaval? Kraftwerki puhul ei näinudki seda küsimust tegelikult tekkivat, kuna nad on nii kindlalt valinud n.-ö. museaalse eksponaadi staatuse. Teada on, et Kraftwerki viimane album ilmus aastal 1991 (?The Remix?, vanade lugude remiksid) ning kõik muu on enam-vähem muutumatul kujul konserveeritud. Ka praeguseks, kevadel 2004. Tahes-tahtmata tõmbad paralleele teiste techno-bändidega (näiteks Yelloga) ning avastad, et ümberringi toimuvad muutused. Ning Kraftwerki puhul tekib hoopis huvitav paralleel ? pigemini sobiksid nad kui mitte just vahakujude muusemi, siis (kunagi kindlasti loodavasse) holograafiliste persoonide muuseumisse päris hästi. Sinna nad näikse ju kuuluvat ning seal saaksid nad virtuaalsel moel ka sajandeid hiljem oma virtuaalseid kontserte korraldada. Siis, kui liidreid Ralf Schütterit ja Florian Schneiderit isegi kalmistuplatsidel enam olemas poleks. Sest mis mõtet oleks tehnokultusel siis üldse kui mitte sedagi?

    Lahkusin sellelt kontserdilt mõnevõrra hämmingulaadsete tunnetega ? kohtusin küll möödunud nooruspõlve ?elektrooniliste revolutsionääridega?, ent tabasin end samas ka mõttelt: oh aeg, miks sa ühtedele küll peatud ning teistele sugugi mitte?

  • Jaan Tõnisson ilmutab end pööripäeval ERMi uue hoone alal Raadil

    Reimo Rehkli

    Eesti Rahva Muuseum ja Tiigi Seltsimaja kutsuvad kõiki linlasi 21. detsembril kl 17:30 Raekoja platsile, et minna ühiselt retkele „1909 tulemeetrit ERMi“. Retke eesmärk on anda hoogu Eesti Rahva Muuseumi uue hoone ning Mälumeetrite projekti tutvustamiseks.

    „Roosi tänava ümbersättimise eesmärk on linnasüdame ja Raadi vahelise distantsi mentaalne lühendamine Roosi tänava aktiviseerimise kaudu. Tegemist on koostööga Tartu linna ja Eesti Rahva Muuseumi vahel. Vahemaa näilisel kokkutõmbumisel nihkub  muuseum  linnale  lähemale,  muutudes  sel  viisil  kättesaadavamaks  eriti kergliiklejatele. Lisaks tekib Roosi tänava näol Tartu jaoks uut tüüpi tänav-väljak, mis lisaks huvitavale teekonnale pakub soovijaile viibimiskohti, tegevust ja vaatamist,“ selgitab Mälumeetrite projektijuht Viljar Pohhomov.

    Kõikidel soovijatel on võimalus panustada pööripäeva sündmusesse, ostes spetsiaalse tulemeetri küünla, millega saab retke käigus märgistada teekonda. Neil, kel soov, kuid võimalust kohale tulla ei ole, saavad jätta oma küünla ERMi, mis usinate abiliste kaudu viiakse tulemeetri teele.

    Küünlad on müügil alates 2. detsembrist Eesti Rahva Muuseumi poes (J. Kuperjanovi 9, Tartu) ja Tartu Turismiinfokeskuses. Advendiürituste ajal müüakse küünlaid ka Tartu Raekoja platsil.

    Kava
     
    17.30 Raekoja jõulukalendri akna avamine
    17.45 Valgusmäng hoonete seintel
    18.00 Mikk Sarve algusriitus
    18.10 Tuleetendus
    18.15 Laulude ja juttudega liikuma
    18.25 Linnamuuseumi peatus
    18.45 Laulupeomuuseumi koor
    19.15 Tule- ja tantsuetendus Raadil

  • Kultuuripealinn on sinu nägu

     

    IMG alt=”” hspace=0 src=”images/stories/29.08.08/1.jpg” align=baseline border=0>

  • Jalutuskäik tallinna galeriides

    Andri Ksenofontov

    Jonas Gasiulis. Meie küsimused on kohutavamad kui teie vastused. Akrüül, küünal, tahm, lõuend.ellu maar

    Jaan Elkeni näitus ?Herbaarium? Vivian Napa galeriis kuni 17. V; Paul Alliku näitus ?Namiibia maastikud? kuni 20. V ja Jaak Arro ja Jonas Gasiulise näitus ?Altar esteetikale? Vaala galeriis kuni 21. V.

    Kunstielamus

    Jaan Elken haigutab hilisööl telefonitorusse vastuseks arvustaja arvututele küsimustele. Arvustaja on aga täis adrenaliini, sest ta peab tõestama, et käis tõepoolest näitusel. Endamisi defineerib ta telefoni vaidlevaks raadioks. Tõnu Kaalep defineeris Elkeni kirjutavaks raadioks. Kli?eedest ja kit?ist rootsudeni puhastatud pilte ei ole võimalik mäletada, mistõttu kunstnik ja arvustaja räägivad teineteisest mööda. Nad mõlemad vaatavad Internetis mäletamatute piltide unustatud poolfabrikaate, mis muudavad viitevõimetu vaidluse sama koomiliseks nagu tordisõja ohvrite moosi-kreemikihi korbad. Nagu Elken garneerib maale akrüüli kastetud rukki, kaera ja roosidega, nii kastis galerist Internetti töötoorikute päevapildid, ühinedes nõnda kunstniku entroopia-võidumarsiga.

    2003. aasta Ühispanga sügisnäitus jäi Elkeni hinge kripeldama. Aasta hiljem Loviisas valmisid tal ?Roos on roos?, ?White Shade of Pale. Vol. I ja II?, ?White Label? ja veel mõni ülemaalimisele mõistetud töö. Neist sai tänavuse Kunstihoone-näituse stardimeditatsioon, mis sündinud Soome stuudiovaikuses. Millest Kunstihoone lippude, loosungite ja madratspurjede paraad lendleht-ohtrate hüüdlausetega üle käis, sellest kaapis kunstnik lapi ja nuustikuga kokku ?Herbaariumi?. Põrandakaltsude akrüültõmbed tunduvad Napa galeriis loomulikumad kui punalippude akrüülvandalism poolteist aastat varem Ühispangas.

    Hallide, valgete ja punaste piltidega, igas toas üks värv, jäi Elken rahule. Ta ütles arvustajale: ?Proua, see, mida te peate paabulinnusuleks, on tegelikult värvi kastetud surnud varblane.? Arvustaja arvas, et ?Herbaariumi? tööd on vaiksemad, tekst lühem ja tuumakam kui üle lõuendi paljundatud lööksõnad Kunstihoones. Elken vastas, et kui tööde pealkirjad ritta panna, saab tõesti luuletuse:

    Kahvatu valgem varjund.

    Hall Radio Luxembourg.

    Hullud lilled, paljad lilled, surnud lilled, kaer ja

    rukis.

    Mu arm kui ruske, ruske roos. Kolm roosi. Roos on

    roos.

    Rosa Sinensis, kas sinoloogiline hiina kask

    või ometi üks roositu pilt sine rosa?

    Kui kiri lõpeb, tuleb unimagun, viski tunnustatud

    maitse.

    *

    Arvustaja käis ekstra surnud varblast otsimas, aga ei leidnud.

     

    Paul Alliku pildid teisest maailmast

     

    Paul Allik jäi truuks pallaslikule kunstitraditsioonile keset Tallinna muutlikku kunstikliimat. Üleminek nõukogudeaegsest poliitilisest sisepagulusest uute trendide autsaideri rolli toimus suurema raputuseta. Kui Eesti kunstis on ridamisi impressioniste, postimpressioniste ja mõni Matisse, siis Paul Allik oma kalligraafilise kontuuriga on eesti Dufy. Pintslilöögid pastoossest graafiliseni moodustavad tema pildikeele lahutamatu osa.

    Ühiskondliku sulaga avanes maailm ka Paul Allikule. Rahvarinde päevil kohtus ta rootsieestlase Peeter Puidega, kes ta enda poole Namiibia pealinna Windhoekisse 1996. aastal külla kutsus. Kohale jõudnud, taipas Allik, et oli kodust valed värvid kaasa võtnud. Esimesed kaks realistlikku tööd on valminud harjumatus kuumuses ja nähtud läbi silmis lõhkevate veresoonte. Neli aastat kuivust kivi­ilmas tekitas katastroofitunde. Poleks olnud midagi imelikku, kui maailma vanimast kõrbest oleks dinosaurus välja kõndinud. Ja siis haaras Aafrika-palavik, kus rahnud, künkad ja puud hakkasid elama kui kaelkirjakud ja elevandid ? ning ükski värv ei olnud vale.

    Mõne korra katsetas Paul Allik päeval töötamist. Päike grillis silmad siniseks, nõnda ka maalid välja kukkusid. Alles õhtul enne loojangut oli võimalik süvenenult maastikku vaadelda. Et õhtueha kestab Aafrikas sama kaua kui lambinupuvajutus, siis enne täieliku pimeduse saabumist oli aega üks tund. Selle ajaga pidi valmima pilt, sest vana kooli mehena maalis Paul Allik maastikku eranditult natuurist.

    Tulemuseks on väljendusjõud, mis on saavutatav ainult kunstniku sulamisega kujutatavasse. Iga pilt näitusel kiirgab päeva jooksul kogutud kuumi muljeid, mis on intensiivse tööga lõuendile kantud. Maalija muutis selle tunni napist ressursist elava kunsti allikaks, nagu oma elu viimased aastad Tallinna filterveevärgi ateljees Ülemiste järve ääres.

     

    Püha iroonia

     

    Vaala galerii imbus lõhkilöödud Tselluloosivabriku tühjadesse ruumidesse. Enne kui tööstusmälestis järjekordseks korteriarenduseks kohitsetakse, terendus sinna hetkeks, ei, installeerus, ilus idee vanast vabrikust kui kultuurikeskusest.

    Jaak Arro ja Jonas Gasiulis on vastandid. Paradoksaalsel kombel sarnastab nii erinevaid kunstnikke tahvelmaali harras harrastamine. Kujutava kunsti kunagisest ookeanist on saanud tiik installatsioonisauna taga.

    Jonas Gasiulis rõhutab, et tema tööd ei ole nõepildid, vaid küünlajoonistused. Kui vanemad vennad kirjutavad kilekudumise ja kaablikeerutamise projekte, siis tema, lollike, joonistab küünlaga, pidades end päriskunstnikuks. Mida ta joonistab, osutub eimiskiks. Otsides tehnikat, mis väljendaks kunsti kadumist, sattus Gasiulis nõegrafiti tehnikale ühiskondlike ruumide kriidilagedes. Eemalt paistab pannoo kui vägev tabuun Leedu karvaseid ja sõralisi, lähemalt on see vandalismiga rikutud lõuend. Eemalt nimbused ja linnud, lähedalt lakke pillutud tikud. Milline sigadus.

    Gasiulise tööd on linlikult mitmekihilised: tänavavaade, aknaklaas, seinad, nodi, sirgeldused. Jäävad asjad on kujutatud õliga, ajutised asjad akrüüliga, hajuvad asjad suitsuga. Gasiulise valusvaimukad maalid on varustatud materjalimoraaliga.

    Jaak Arro ei tõmba pähe Jonase narrimütsi, vaid heidab õlgadele sisekujundaja mantli. Rahumeeli nikerdab ta tulbimotiividega puittahveldisi, millega muudab pildid mööbliks, mida annab kokku monteerida tugitooliks ja diivaniks, millel istudes paljaste naiste, luikede ja inglite pilte nautida. Laud, kuhu veiniklaas toetada, on samasugune tulbinikerdus klaasi all. Stiilne, väikekodanlik ja irooniline. Arro kunsti pühalikku poolt kannab sajanditaguse Blaue Reiteri intuitiivse vormikäsitluse ja olemusotsingu entusiasm.

  • Kui bänd astub lavale

    JAAK TOMBERG

    See on minu probleem.

    Probleem pole mitte niivõrd selles, kuidas nemad mängivad, vaid selles, kuidas mina kuulan. Sest niisugune on meid ümbritsev kultuur: praeguses maailmaruumis meenutab kõik aeglase järjekindlusega midagi muud, ka (tinglikult) kõige haruldasemat asja võiks kerge vaevaga kirjeldada seda ümbritsevate tuntumate või vähem tuntute ja sellega tihedamas või lõdvemas seoses olevate nähtuste kaudu. Ning mitte mingisugust põhjust pole selles süüdistada bändi, kes (otse loomulikult) on lihtsalt selle sama kultuuri manifestatsioon. Nähtused kutsutakse ellu, need saavad harjumuspäraselt oma olemusliku jõu teistest, neid ümbritsevatest nähtustest. Ning niisugune pole tingimata mingisugune ?objektiivne?, loomulik asjade seis, vaid lihtsalt viis, kuidas ma valin neid asju käsitleda.

    Kuid kohalikule, algupärasele, noorele ja võitlevale rockmuusikale pole võib-olla kuigi kasulik, kui ma neid asju niimoodi käsitleks ? sest sedaviisi ei lõpekski mingi näilise ?võõra laulu laulmine?, kohalike (ning võib-olla täiesti originaalsete ja stiilipuhaste) muusikaliste motiivide järjekindel kõrvutamine lugematute teiste, maailma kitarripopist juba ammu tuntud ja paratamatult väga mõjusate või kulunud motiividega. Võib-olla olen ma ise minetanud võime näha asjades midagi ?olemuslikult? originaalset, näha neid vabastatuna liigsest, olemust tühistavast seoste koormast ning hakanud igas asjas nägema neid (vastavalt minu enese paranoiale tihedamalt või lõdvemalt) ümbritsevate nähtuste mitmetahulist peegeldust. Just selle kahtluse virgutava mõju pärast valin ma (nii palju kui see võimalik on) vaadelda Ultramelanhooli kui mingit seesmisest olemusest ja iseomasest atribuutikast olemislikku jõudu ammutavat kooslust, mitte kui miskit, mis on lugematute tuttavlike korduste, topelduste, nihete ja transformatsioonide manifestatsioon. Just nimelt seepärast ? sest teisiti ei esitaks ükskõik mille kirjeldamine enam mingit tegelikku väljakutset (nagu ka popmuusikakriitikas vohavast representatiivsete suhete tühistaval mõjul põhinevast praktikast näha võib).

    Niisugust suhtumist ei tohiks tõlgendada kui mingisugust manifestatiivset protesti; tähendust tühistavate representatsioonide võrgustik katab nii või teisiti igapäevast kultuurilist tegelikkust ning kasvõi paratamatut võimalust selle kohaolule tuleb kindlasti arvestada. Seega pole see mitte niivõrd minu suhtumine ümbritsevasse kultuuriruumi või kultuurikriitikasse, kuivõrd minu hetkeline suhtumine iseenesesse ? minu enese impulsiivne valik või väljakutse näha ennast läbi kirjeldatava nähtuse ning minu (sihilikult ? sest see mõjub juba haruldasena) vanamoodsa, nihkelise ja pisut ka nostalgilise dispositsiooni kaudu esitatud äärmiselt soe poolehoid Ultramelanhoolile kui millelegi tegelikult värskele, lummavale ja atraktiivsele.

    ?Must apelsin? on võrdlemisi ühtne, taktitundega komponeeritud tervik, mida võib tabada nii loojärjestuse (teatava intro, kiirete ja aeglasemate laulude rütmilise vaheldumise ning pika, painava, varjatult lootusrikka lõpetuse) kui ka näiteks plaadiümbrise kujunduse ja lugude nimestiku stiili pindmisel tasandil. Seejuures toimib Ultramelanhool kindlasti rohkem hinge kui mõistuse hääle järgi. Mõned emotsionaalsed registrid, mis ?Mustast apelsinist? kõlama jäävad: öisus, kirglikkus, seksuaalsus, elegantsus, rõskus, talvisus (lumi!), igatsus, narkootilisus, enesekesksus. Ning see viimane ei avaldu kindlasti mitte mingis kuivas, igavas intellektuaalsusele pretendeerivas egoismis, vaid selgelt vormimanipulatsiooni, vormiliste saladuste pinnalt lähtuvas võrgutavas enesekindluses. Sellises, mille kaudu tegelikult naine võiks võrgutada meest (sest võrgutus on nii või teisiti pigem naiselik atribuut).

    Ultramelanhooli frontman on väga paljulubav: see, mis plaadil, tema laulusõnades, on tabavalt kujundlik, nüansirikas, kohati kuri ja kohati (paratamatult, noorusest tulenevalt) naiivromantiline, muutub laval (nad esinesid näiteks 27. V Vanalinnastuudios) lubavalt õelaks enesekehtestuseks. Ühe võimaluse kohaselt ? andkem vaid aega ? mööduvad mõned aastad ning ta ongi juba ennast (ning enese kaudu ka bändi) kohalikus kontekstis kehtestanud. Ka klahvpillid ja kitarrid toimivad ?Mustal apelsinil? sümbiootilises harmoonias ? taktitundeliselt teineteist toetades ning väga harva teineteist tühistades.

    Tegu on kindlasti bändiga, kelle elav esitus annab plaadistatud materjalile lisatähendusi, uusi mõõtmeid, ruumilisi nüansse. Häid ?kontsertlaule? on siin mitmeid: ?Bänd astub lavale?, ?Äraoleseekesoledoleilus?, ?Vladivostoki agulis?, ?Ilusat und hr. Insener?. Ent on ka selliseid, mille tugevused avalduvad pigem plaadilt kuulates. Niisugune on näiteks ?Pimedus & lumi?, siinkirjutaja jaoks ?Musta apelsini? ühtaegu kõige luulelisem, kirglikum ja mõistatuslikum väljaastumine.

    Nooruse tooruses on midagi sellist, mida hiljem ? kui väljapanek muutub viimistletumaks ja vilunumaks ? enam ei ole. Võib-olla just see jääbki ?Mustast apelsinist? kui piiritletud tervikust kõige jõulisemalt kõlama. Sest nende järgmistel plaatidel ei pruugi seda (paratamatult) enam olla.

    Lugejat võib nüüd vallata mõningane tühjus, sest ilma ühegi tegeliku viiteta millelegi muule (eelkõige mõnele kuulsale bändile või persoonile) võidakse tunda, et ?Mustast apelsinist? polegi mingit seesmist aimdust saadud. Aga igasuguse seda sorti viitega tühistaksin ma tegelikult selle võimaliku aimduse reaalsusjõu ning Ultramelanhoolist (ja üldse uuest kohalikust kitarripopist) rääkides eelistan ma pigem eelarvamuse puudumist kui selle pealiskaudselt määratlevat jõudu.

  • Seminar „Geomeetriline inimene ajastu kunstiruumis”

    Evelina Vedom

    Reedel, 30. novembril kell 14.00 toimub Kumu auditooriumis seminar „Geomeetriline inimene ajastu kunstiruumis”. Seminar kaasneb näitusega „Geomeetriline inimene. Eesti Kunstnikkude Rühm ja 1920.–1930. aastate kunstiuuendus”. Seminar toimub eesti ja inglise keeles sünkroontõlkega. Osalemine tasuta.
     
    Seminari kava:
     
    14.00 Vojtěch Lahoda (Praha Kunstiajaloo Instituut)
    „Kesk- ja Ida-Euroopa avangard ja Berliin”
     
    14.40 Aija Braslina (Läti Rahvuslik Kunstimuuseum)
    „Läti modernistid Pariisis, Berliinis ja Roomas 1920. aastatel: sidemed Euroopa avangardiga”
     
    15.20 Kohvipaus
     
    15.40 Kristina Jõekalda (Eesti Kunstiakadeemia)
    „Põrkumised ühe noore rahvusriigi enesekuvandis: kaasaegne kunst, rahvuslik stiil ja „võõras” pärand ilmasõdade vahelises Eestis”
     
    16.20 Reet Varblane
    „Geomeetriline inimene ja tema publik”
     
    17.00 Kaido Ole
    „Memme musi”
     
    „Eesti Kunstnikkude Rühma loomingut vaatlevale näitusele lisaväärtuse loomiseks avavad välisesinejad nähtuse kontekstuaalseid tasandeid,” ütles seminari koordinaator Liis Pählapuu. „Nii analüüsib Vojtěch Lahoda tolleaegset kunstielu Berliini avangardiga seotud Ida-Euroopa kunstnike näitel, Aija Braslina aga tutvustab läti kunstnike rahvusvahelisi kontakte, keskendudes just Itaaliasse suundunud Niklāvs Strunke tegevusele.”
     
    Eesti kunstiajaloos võrdlemisi mõjukaks kirjutatud Eesti Kunstnikkude Rühma loo problemaatikaga seostub Kristina Jõekalda ettekanne ideede põrkumistest noore rahvusriigi enesekuvandis, Reet Varblane aga analüüsib publikukäitumist suhtes eri kunstinähtustega. Kaido Ole toob pealkirja all „Memme musi” kuulajateni oma „professionaalsest huvist” kantud mõtiskluse Eesti Kunstnikkude Rühma loomingulistest valikutest.
     
    Eesti Kunstnikkude Rühm (EKR) asutati 1923. aastal. EKR oli esimene avangardile keskendunud kunstirühmitus Eestis, mille aktiivseim loomeperiood jäi 1920. aastatesse, mil loodi mitmeid väljapaistvaid kubistlik-geomeetrilisi teoseid nii maalikunstis, graafikas, lavastuskunstis, skulptuuris kui ka raamatu- ja esemekujunduses.
    Näitusel „Geomeetriline inimene. Eesti Kunstnikkude Rühm ja 1920.–1930. aastate kunstiuuendus” Eesti ja Läti riiklikest kollektsioonidest ning erakogudest pärit töödega antakse ülevaade Eesti esimese avangardse kunstirühmituse Eesti Kunstnikkude Rühm arenguloost.
     
    Näitus „Geomeetriline inimene. Eesti Kunstnikkude Rühm ja 1920.–1930. aastate kunstiuuendus” on Kumu kunstimuuseumis avatud 6. jaanuarini 2013.

  • Mees kassi varjuga

    Ott Karulin

    Unt tundus oma alateadvusega üsna sina peal olevat, vähemalt mis puutus Animasse: festivali näituse „Nattium” tarbeks tehtud 56 intervjuus tuli tihti jutuks tema oskus mõista naist ja naisnäitlejate kaootilist loomust, mida võiks seletada Undi soojade suhetega oma naiseliku algega. „Olen terve elu armastanud kanu rohkem kui kukke, võib-olla on põhjuseks kuke põhjendamatu ülbus, mis võis minus tekitada mingit rivaliteeti,” mõtiskleb Unt romaanis „Öös on asju”.

    Varjuga on keerulisem lugu, esiteks juba seetõttu, et tekkimiseks vajab see välist valgusallikat. Siinkohal jõuame tagasi vastandpaarini, millel meie mõttemaailm paljuski põhineb: mehelik vs. naiselik, Päike vs. Kuu. „Alasti kuu seisab kõrgel taevas! Ei, ma eksin! Päike kõrvetab!” ahastab Meister Margarita, kirjanik oma muusa kõrval. Tõesti, kumb valida oma varju tekitajaks: jumalanna Diana kaitstud müstilise öö valgustaja või Heliose vankri soojendav kandam? Hiina maailmaloomismüüdis võitlevad kosmilises munas yin ja yang, kuni muna puruneb ja sünnib jumal Pangu, kes neid kaht, taevast ja maad, lahutama asub. Kui ta lõpuks arvab, et rahu on saabunud, uinub ta lõplikult ning tema vasakust silmast saab Päike ning paremast sünnib Kuu – üks näeb päeval, teine öösel. Valik on tarbetu.

    Kassid näevad ka nii päeval kui öösel, aga oluline on just viimane. Juba vanad egiptlased oskasid märgata, et kassi silmad lähevad öö saabudes ümmargusemaks ning ta näeb pimeduseski, mistõttu nad kujutasid tihti Kuud kassina. Undi kassiarmastus on legendaarne. Kes teab, palju ses on hingesugulust, palju aga alateadvusest esiletükkivat lapsepõlvetraumat. „Mäletan, kuidas kass pandi kotti, koti suu seoti kinni. Kass viskles kotis, siis toodi püss ja tulistati, haavlid lõid riide auguliseks, ja samal hetkel kargas verine kass kräunudes halvasti seotud kotisuust välja ja kadus metsa. Teda ei näinud enam keegi, ehkki loojangul tundus mulle, seitsmeaastasele, et kuulen hämarduvast lepavõsast näugumist. Ent pimedus lähenes ja ma ei julgenud metsa minna,” kirjutab Unt romaanis „Mõrv hotellis”. Kindlaid vastuseid ei saa ka festivalilt „UNT!”, kuid mõned suunised vahest ikka, mis loodetavasti mõne aja pärast kellegi teadvustatud järeldustena avalduvad. UNT! tuleb.

     

     

  • Kas Lied, romanss või Sprechgesang?

    TIIU LEVALD

    Laulude valik M. Saarelt (?Must lind?, ?Haiguse aegu?, ?Ilmud kui unistus?, ?Üksi?, ?Vaikus?, ?Minu süda?, ?Sügismõtted?, ?Lõputa teel?) andis õhtule väga üheselt nukra, kaduvikku pööratud mõtestatuse. Juhan Liivi ja Marie Heibergi heitliku mõtte- ja hingeelu kurvad, verdtarretavad luuleread on saanud inspiratsiooniallikaks, kirglikuks eneseväljenduseks heliloojale, kes oli oma nooruspõlve loomingus neile emotsioonidele ilmselt aldis. Helikeel neis lauludes on rikas harmoonilistest ja dünaamilistest muutustest ning klaveripartii on lausa määrav oma täiuslikkuses. Siit ka lähtepunkt lauljale: meloodiajoonis käsikäes luuletekstis peituvaga peab sama intensiivselt voogama. Näiteks laulus ?Üksi?, sellest sõltumata, et alguse Allegro muutub peagi Andante?ks ja siis lausa näilikuks seisakuks (lentando rit.), on fantastiline alumisse registrisse laskuv teema tekstiga ?põhjatuul me tunde idul surmab meie õrnad sunnid? niivõrd terviklikult ühte suunda hoidev, et see nõuab lauljalt väga tugevat vormitunnetust, mõtte kokkuvõtmist, sugestiivset kuulaja kaasahaaramist.

    E. Oja laulud ?Puude all?, ?Mets? ja ?Ei näe enam? on loodud J. Liivi valusaimatele luuleridadele ja kuna ka helilooja valulävi oli teatavasti väga habras ning madal, siis on sündinud erakordsed teosed. Pidades silmas E. Oja äärmiselt laulva meloodiajoone lembust, pikka mõttefraasi, mis lausa Richard Strausslik, eeldab see jällegi lauljatelt tihedat nootide läbilaulmist.

    E. Tubina ?Suvine öö? (H. Visnapuu) ja ?Epiloog? (K. Merilaas) tunduvad esialgu oma atmosfäärilt küllalt malbed, võrreldes M. Saare ja E. Oja lauludega, kuid nende loomisaastat (1944) vaadates võime aimata neisse kätketud alltekste ning siit jällegi võtmeotsinguid lauljale. ?Drengi laul jääliustikul? (J. V. Jensen) ja ballaad ?Ylermi? (E. Leino) oleksid oma muusikalise ülesehituse ning filosoofilise mõttetiheduse poolest vist kohasemad esitada mõnes väiksema kajaga ruumis ? kogu kõlafaktuur on väga sümfoonilise mõtlemisega kirja pandud ja tahaks igast nüansist osa saada.

    S. Rahmaninovi kaks laulu op. 38. ?Margareted? (I. Severjanin) ja ?Auu? (K. Balmont) on kantud veidi luules peituvast sümbolismist, on loodud 1916. aastal ja jäävad viimaseks soololaulu oopuseks Rahmaninovi loomingus. Nende laulude taust on väga isiklik ning kuigi Rahmaninovi võlus nooruses vana vene ja mustlaslaulu esitustraditsioon, nendele omane meloodia- ja tundeküllus, siis selles oopuses on kuulda juba tulevane Rahmaninov. Ja selle kontserdi ajal tekkisid paratamatult paralleelid nii M. Saare kui E. Oja loominguga.

    Lõpuks ka interpretatsioonist sel õhtul. Kõigepealt selgitus kirjatüki retoorilisele pealkirjale, mis kerkis mõtteisse, kuulates Pille Lille esitusmaneeri. Kuidas me läheneme eesti vokaalloomingu kullafondile stiililiselt? Kas me tunnistame, et näiteks M. Saare soololaulud on nii ilmselgelt mõjutatud saksa Lied?i suurkujudest, alates Schumannist ja Brahmsist, lõpetades Wolfi, Mahleri ja R. Straussiga. Samas lisandub ka intonatsioonide, impressioonide mõju Ravelilt ja Debussylt, kus sõna kõlamängul tohutu tähtsus, ning liigume selles suunas lausa saksa Sprechgesang?ini välja?

    Kuigi E. Tubin on kunagi väitnud, et tekst on tema jaoks silbid, mõtles ta selle all kindlasti helilooja tehnilist köögipoolt, sest sisulisest küljest on raske leida mõttetihedama luule kasutajat, kui seda on olnud tema (M. Under, J. Liiv, K. Lepik jt.). Juurde tuleb muidugi veel suure sümfooniku mastaapsus.

    Pille Lille esituses jäi prevaleerima ilmne tendents tähtsustada sõna. Ent kui kaob muusikalise mõtte terviklik arendus, laguneb ka teose muusikaline vorm, mureneb kildudeks; siis on küll üksikud väga kaunid piano?s kõlaefektid, samas ka ootamatud forte-pursked, ehk veidi tasakaalustamatult antud akustikas, mida dikteerib raekoja saal. Ei saa tekkida tervikmuljet, arusaamatuks jääb laulja suhe esitatavasse. Rikkalike vokaalsete eelduste ja juba väga suurte kogemustega lauljalt oodanuks rohkem läbi lauldud muusikalisi mõttearendusi ja vist ei ole palju soovitud, et oma emakeeles lauldud nii väärt muusika oleks esitatud peast ? annab see ju interpreedile hoopis teised dimensioonid nii süvenemiseks kui ettekandeks, suhtlemiseks oma kuulajatega.

    Mati Palmi puhul tuleb au anda tema pidevale, väga stabiilsele vokaalsele vormile. Juba pikki aastaid tema repertuaaris olnud suurepärased Mart Saare romansid kõlasid hinge- ja kõrvakosutavalt. Eespool jutuks olnud põhjustel tekkis siiski kõlaline diskomfort ning sõna kaotas oma väärtuse E. Oja ?Ei näe enam? ja E. Tubina lauludes.

    Lõpuks kõige tähtsamast tegijast Ralf Taalist, kes on kindlasti üks huvitavamaid noori pianiste oma generatsioonis. Antud õhtu pani tema õlule ülisuure koorma, sest kõigi nelja helilooja puhul on määravaks klaveripartii ja selle osalus teose tervikuks kujundamisel. Et tekiks nauditav Lied-duo, on vajalik pikaajaline koosmäng lauljaga. Üldiselt kõik laabus: oli leitud häid kõlavärve piano?s, hingestatult kõlasid dramaatilised puhangud, kohati jäi aga puudu ühtsest ansamblilisest kontseptsioonist.

    Igal juhul oli see tänuväärne kontsert ? jääb vaid loota, et ka järgmine esitajate generatsioon tulevikus leiab samuti üles tee nende kuldsete lauludeni ega lase sellel þanril välja surra!

Sirp