Toeta
Otsi

teaduse rahastamine

  • Kunstiilm

    IA REMMEL, MIRJAM TALLY, JOOSEP SANG

    Iiri pianisti Finghin Collinsi muusikulend sai tuule tiibadesse Vevey?s Clara Haskili konkursil. Tema interpretatsioon, mis kõlas 6. V Euroopa Liidu kultuuriprogrammi vahendusel Estonia kontserdisaalis, oli tõepoolest väga euroopalik ja kultuurne.

    Kontserdi esimest teost kuulates jäi Collinsist mulje kui naiselikult paindlikust ja ilu eest hoolitsevast pianistist. Tema esitatud Mozarti Sonaat B-duur KV 333 tekitas lõpuks tunde, et Mozartki on naiselik ja ülitundeline helilooja. Kõik oli nii traditsiooniline, kuskil polnud ühtegi ulakamat, konventsioonidest väljuvat sähvatust. Seetõttu siis muutuski see ilu pikapeale mahedaks ojavulinaks ? taustaks, mitte peaasjaks, millele keskenduda.

    Samasugune pisut paipoisilik lähenemine valitses algul ka Schumanni ?Metsastseenides?, kuid siin hakkasid asjad tasapisi muutuma. Selgus, et paipoisis on varjul keerukamaidki emotsioone ja varjatud ideid. Tsükli sisulise kulminatsiooni, ?Vogel als Prophet? lähenedes mõtlesin: ?Huvitav, kas ta ka selle pingelise ja mitmetähendusliku miniatuuri esitab nagu pretensioonitu tantsukese?? Aga ei. Kuigi ta ei pookinud siia külge liiga rõhuvat tähendusrikkust, lõi ta kõlamaalinguid ja loodushäälte imitatsioone, mis mõjusid päris värskelt.

    Kuulanud ära kontserdi teise poole ?Fantaasiapalad? op. 111 ja ?Arabeski? op. 18, hakkas mulle Finghin Collinsi Schumann järjest enam meeldima. Kõik kavas olnud teosed on Schumanni väiksemad vormid ? väga intiimne, nagu koduringis nautimiseks mõeldud muusika. Collinsil oli siin palju sellist nn. saksa muinasjuturomantikat: metsa, varemeid, legende, mahedakõlalisi bemollhelistikke, lihtsuse all kumavat tähendusrikkust.

    Iiri helilooja Philip Martini ?In a thousand Valleys Far and Wide? on värvikas karakterpala, mida väga tänuväärne mängida. Efektse ja suurte kõladega manipuleerivana mõjus ta kui iiri Urmas Sisask, mille aineks küll mitte taevatähed, vaid mäed ja orud, kaugused ning avarused.

    Prokofjevi Kolmandas sonaadis avas Collins oma loomenatuuri tahke veelgi. Kui mittevene rahvusest interpreedid mängivad vene muusikat, tekib vahel tunne, et seda maailma ei tajuta lõpuni. Et see vajaks selles kultuurikeskkonnas elamist. Kolmas sonaat on veel küllalt euroopalik ning Finghin Collins esitas selle teose karakteerse ilmekusega.

    Visualiseeritud Pärt ja Sumera

    Kontsertetendus ?Lepo Sumera ja Arvo Pärt? 6. V Estonia talveaias. Esinesid tantsijad Kaie Kõrb ja Anu Ruusmaa ning Kristiina Kriit viiulil ja Ralf Taal klaveril. Koreograaf Anu Ruusmaa, kunstnik Jane Kaas.

    Kontsertetenduses olid muusika ning visuaalne moment kordamööda esiplaanil: hämarus ning diskreetne valgusreþii lõid ka ?puhtale muusikale? meeldiva atmosfääri. Kontserdi esimene pool oli Arvo Pärdi, teine Lepo Sumera muusika päralt. Pärdi ?Variatsioonidega Arinuðka tervekssaamise puhul? liitus sillerdav veealune videopilt. Veemaailma sädelus haakus hästi loo teise poolega, kus minoor pöördub maþooriks (tähistamaks Arinuðka tervenemist). Kevadine sädelus.

    Pärdi ?Peegel peeglis? astus lavale sünges keebis viiuldaja (Kristiina Kriit), kapuuts peas, justkui keskaegselt maalilt tänapäeva põiganud vaimulik. Talle kontrastiks oli aga heledates toonides tantsija (Kaie Kõrb). Tants elavdab pisut muusika staatilist nukrust. Tants kui kaunistus, melism. Siinkohal mõjub see pigem muusika illustratsioonina. Muusikalises plaanis nõuab ?Peegel peeglis? küll viiulilt sirge tooniga mängu, ent tooni katkemist hääbuvatel nootidel ning silmatorkavaid ?iluvigu? tooni tekitamisel ei saa siiski autori remarkidega vabandada. Viiuli intonatsioon oligi vahest kontsertetenduse häirivaim külg ? ka Sumera ?Palas sooloviiulile? ei hajunud kirjeldatud mulje ?, mõru piisk muidu nii läbimõeldud ja visuaalselt mõjuvas tervikus.

    Pärdi ?Sonatiinis? ning teise poole Sumera ?Ostinaato variatsioonides? pääses esiplaanile klaver (Ralf Taal) ðostiliku iroonia ja jõulisusega.

    Helilindilt kõlab ?Kollaaþ teemale BACH?, kus tants taas esil: muusikalised teravad kontrastid Bachi teemade helguse ja selguse ning nüüdismuusika helirägastike vahel tuuakse liikumises veenvalt esile. Tants järgib ka muusikalist loogikat ning fraase. See on tantsus nii harjumuspärane nõue, mida nüüdisaegne tantsukunst kipub sageli eirama, ent mis tantsuvõhikule ometi tundub selgem ja ?arusaadavam? kui lihtsalt abstraktne liikumine, mis muusikalist fraasi ei järgi. Kui nüüdistantsu on üldse võimalik väljastpoolt tulijal mõista.

    Kontsertetenduse teises pooles olid vaimuka detailina Sumera klaveripala ?Nukker toreadoor? videopildis näha lõbustuspargi atribuudid, mänguhobustega tiirlev karussell. Nukker sissepõige lapsepõlve. Sumera ?Palale aastast 1981? on kavalehel lisatud Platoni repliik ?Nähtav on heidetud vari?. Nii on muusikagi juba enne hääbunud, ent tantsija (Anu Ruusmaa) ?varjutants? jätkub. Liikumise peegeldused hämarduval ekraanil.

     

    Sambalegendi külaskäik

    Sarjas ?Diplomaatilised noodid? esines Pärnus (6. V) ja Tallinnas (7. V) 80aastane sambalegend Nelson Sargento, kes võimaldas eesti publikule pilguheidu brasiilia sambale, mille käekäiku mees enam kui poole sajandi jooksul oluliselt on mõjutanud.

    Brasiilia puhul kangastub eestlasele küllap pigem Rio de Janeiro rannajoon kui sama linna hundiseadustega slummid ehk favela?d; pigem bikiinides kaunitarid, kui arvukad tänavalapsed, keda korravalvurid kohapeal karistamatult hukkavad. Ka Nelson Sargento vana kooli samba pole too lounge-bossa stiilis muzak, mida meie supermarketites aina enam kuulda võib ja mis enamikule brasiilia muusikakultuuriga seostub. Sargento samba esindab ?vana kooli? ka sõna otseses mõttes ? see kuulub kokku maineka Mangueira sambakooliga (viimast ülistas laulja kontserdil üsna mitmes loos). Tema ansambli kõla erineb tuntavalt sambakarnevali löökpilliorkestri, batucada omast: tooni annavad kitarr, mandoliin ja cavaquinho.

    Muljet läinud reede kontserdist Estonia saalis võiks iseloomustada ingliskeelse väljendiga ?it grows on you? ? mulje paranes sedamööda, kuivõrd kõrv harjus saali ambientsi ja sound?iga. Just häiriv sound hoidis laval toimuvat mõnda aega kauge ja segasena. Estonia kontserdisaalis on halb heli püsiv (kuigi mitte ületamatu) probleem. See pole aga vabandus ? kui kontserdi kõik muud komponendid on esmaklassilised, peab seda olema ka esinejate tehniline teenindamine. Halb heli tumestab erilisi muusikaõhtuid liigagi sageli: meenub aastatetagune Marta Sebestyeni kontsert Mustpeade majas, kus küündimatu helireþii suutis (etno)maailma ühe kaunima hääle täielikult ära käkkida.

    80aastane Sargento esines laval legendi staatuses ja loomulikult oleks liig nõuda sellises vanuses lauljalt peent vokaali ja intonatsioonitäpsust. Nagu Buena Vista Social Clubi või gospel/blues?i ansambli Blind Boys of Alabama samasse seenioriklassi kuuluvad vanamehed, on ka Sargento targalt ja heatujuliselt esinev traditsiooni kandja. Ei oodanud ju ka kümned tuhanded lauljad Gustav Ernesaksalt viimaste üldlaulupidude ajal täpset þesti, vaid ikka legendi lähedust. Sargento ansamblis mängisid esmaklassilised (pea poole nooremad) muusikud, kes kaldusid ka sambast kõrvale, esitades ilma vokalistita ühe Hermeto Pascoali baião ning enda loodud frevo.

    Kontsert edenes ja publik soojenes, kuid siinmail on kokkupuutepunkte brasiilia kultuuriga liialt vähe, et selle koore alla näha. Brasiilias oleks saal ammu kaasa laulnud, meil piirdusid kuulajad leigema heakskiiduga. Igatahes oli Nelson Sargento kontsert tänuväärne võimalus tutvuda tema maa kultuurijuurtega. Samba (nagu ka jalgpall) on osa igast brasiillasest, nii rikkast kui vaesest. Eestis võiks analoogne fenomen olla laulupidu. Vahel see nii näibki, oleks vaid üksmeelt.

  • Astrid Nõlvak ja Eike Vellend alustavad üle-Eestilist kontserttuuri

    Mari Klein

    Astrid Böning-Nõlvak ja Eike Vellend alustavad pühapäeval Tallinnast kontserttuuri, mis tutvustab nende uhiuut pärimusmuusika plaati „Mõisnik ja lambrine“. Tuuri käigus antakse üle Eesti 11 kontserti.

    Plaadile on pandud tosin lüürilist rahvalaulu, mille teemaks on mõisa ja küla vahelised suhted pisut teisest vaatenurgast, kui neid tavaliselt nähakse. „Laulud, mis püüavad edasi anda tundeid ja mõtteid kahest küljest – nii mõisa- kui talurahva silme läbi nähtuna,“ kirjeldab plaadil viit eri pilli mängiv Astrid Böning-Nõlvak.

    Eesti pärimusmuusikas leiduvatest põnevatest tekstidest inspireeritud plaadil on nii rahvamuusikutelt kuuldud kui ka rahvaluule arhiivist ja kogumikest leitud pillilugusid, mis pärinevad nii Harju-, Pärnu-, Viljandi-, Valga-, Saare- kui Hiiumaalt. Kõlab ka Rootsi rahvaviis ning mõni lugu, mille algupärast sünnikohta polegi olnud võimalik tuvastada.

    Astrid Böning-Nõlvak, kes plaadil laulab ning mängib kaht kannelt, karmoškat, mandoliini ja parmupilli, on õppinud Pärnu Muusikakoolis ja lõpetanud Viljandi Kultuuriakadeemia rahvamuusika eriala. Ta on esindanud ansambli Neiokõsõ koosseisus 2004. aastal Eestit Eurovisiooni lauluvõistlusel Istanbulis. Astrid töötab rahvamuusikaõpetajana Hiiumaal Käina Kaunite Kunstide koolis ja korraldab pärimusmuusikafestivali Hiiu Folk.

    Eike Vellend, kes astub plaadil üles laulu ja viiulimänguga, on õppinud Kose Lastemuusikakoolis ja Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis ning osalenud folkansamblis Pillipiigad ja Eesti Noorte Viiulikooris.

    Plaadi salvestuse taga on Jaane Lend ja Indrek Patte, kujunduse on teinud Kristjan Allik ning fotod Toomas Tuul, Enn Sutting ja Timm Rannu.

    Kokku annavad Astrid ja Eike tuuri käigus detsembri ja jaanuari jooksul üle Eesti 11 kontserti. Tuurikava on järgmine:
     
    Pühapäev, 2. detsember, kell 18.30 – Tallinn, Glehni loss
    Pühapäev, 9. detsember, kell 18.30 – Tartu, TÜ Ajaloo muuseum
    Reede, 14. detsember, kell 18.30 – Hiiumaa, Käina Huvi- ja Kultuurikeskus
    Laupäev, 29. detsember, kell 18.30 – Pärnu Muuseum
    Reede, 11. jaanuar, kell 18.30 – Kuressaare, Saaremaa Muuseum
    Laupäev, 12. jaanuar, kell 18 – Palmse mõis Lääne-Virumaal
    Laupäev, 19. jaanuar, kell 18.30 – Saka mõis Ida-Virumaal
    Pühapäev, 20. jaanuar, kell18.30 – Eivere mõis Järvamaal
    Neljapäev, 24. jaanuar, kell 18.30 – Viljandi Pärimusmuusika Ait
    Reede, 25. jaanuar, kell 18.30 – Sangaste loss Valgamaal
    Laupäev, 26. jaanuar, kell 18.30 – Tallinn, Vanalinna Muusikamaja

    Piletid tulevad müüki Piletilevi müügikohtadesse ja kohapeal tund enne algust. Kuni 7-aastased lapsed pääsevad kontserdile tasuta.

  • Kulge kuldurnikud!

    Jag-Ajav A. Litse

    Ma kulsin et mingid kuradi kuldurnikud raisk varasdavad rahva ühisvara. Et mingi kirjatsura saab endale kulka kulul arvudi ja puha. No mida kuradit teeb kirjatsura arvudiga ma küsin? Ega ta mingi raamadupidaja pole. Tehgu kõgepealt TÖÖD raisk leidku endale korralik TÖÖ, siis tulgu rahva raha nõudma. Inimesed nälgivad, eelarvega häda, kunstiinimesed pidutsevad, need asiad ju odse seotud!

     

    Vot Kreizberg onn mees! Kui ikka tema üdleb, et kulka vaja alles koralikult käividada, siis tema teab, kurat kulka polegi veel päris käividadud aga juba jagatakse pappi! Seadust on vaja ka muuta, Kreizbergi-poisil on õigus, me mängisime kunagi koos kossu, oma poiss. Ega need kirjatsurad oska ise midagi, kulka paar kuldurnikku jagavad oma tuhandetele semudele pärast koos joovad. Tutkit pratt see aeg on nüüd läbi, plats tegjatele puhtaks! Mina valiksin kulkasse ikka koralikke mehi, ise kah parteis, sest kuda siis muidu eks ja väigest pidi ärimees, tõmbasin siin mullu metsa maha nii et mühises.

     

    Kuldurnikud jagavad raisk teab mille jaogs! Mingi raamad, mida keegi ei loe. Sitt raamad, sest mina ei loe. Kui oleks hea, küll siis loegs nii et tollmab. Ma ju kõva möllumees. Mul läks silm Kreizbergi-poisi juttu lugedes kohe märjags, kurat, sellele mehele andke ikka lisahüvitisi, avastas ju kulkas suurima ussipesa, organiseeridud kuritegevus ma üdlen, üks pajebatim korrubtsioon meie riigi ajaloos. Kui ikka ügs saab arvudi ja teine läheb väljamaale litutama, on kogu asi läbinisti mäda. Kogu asi ma ütlen.

     

    Vot Jänese Laine ka mule meldib, täidsa mehka tots. Kutsub naksti kulduurikubud vaibale, aru andma, mis pidu katku ajal. Kord majja, säru alla, lohistage oma näljased rahamärsid lagedale! Pole vaja minisdril teid kaidsta midagi. „Post” või „Posti mees” või mis see oli pani ka häsdi, et Jänes nõuab aru, et mis toimub eks. Tead nagu vanasdi ööldi, et ruki protsh!

     

    Ja ma üdlen, kulge kuldurnikud, nüüd on küll aeg häbi tunda ja enast kaidsta. Õigustage enast, enda tegemisi ja olemisi, et miks ülebea olemas olete kuigi ega aus töömees ja aus ajakirjanik seda mesijuttu niigunii ei usu. Leitke enda seast süüdlased! Eesti rahvas ootab õigusdusi, vabandusi, seletusi. Ma tahan teada, mille jaogs mu raha kuludadakse. Kurram kas saab korra maija või ei? Hakake aga kaagutama ja koogutama!

     

     

  • Kunst – kellele? Kunstiaasta 2006

    Reet Varblane

    Taani kunstnik Elsebeth Jørgensen ei pildistanud ainult vanu kinohooneid, vaid vestles nii filminäitajate kui -vaatajatega. Ka Eesti väikelinnades ja külades tegutsesid kinod kui kooskäimise paigad.  Jaanus Heinla

    Kumus on rahvarikkad nii näituste avamised, raamatuesitlused kui ka tavapäevad, iseäranis tasuta päevad.  Stanislav Stepaško

     

    “Kui ma olin 20, siis oli väga hea aasta,” kõlab ühes vanas Frank Sinatra laulus. Ta jätkas samamoodi ka 30. eluaastale tagasi mõeldes. Kas see kehtis ka 40. ja 50. eluaasta puhul, enam ei mäleta. Kuid ühele olulisele tõsiasjale see ometigi viitab: mälu kaitsemehhanismid lasevad kaugemast minevikust meenutada eelkõige meeldivat. Nii mõjub 1996. aasta positiivsemana kui lõppev 2006. aasta. 1990ndate vastu tunneme ise ja tunnevad ka välisuurijad järjest suuremat huvi.

    Lõppeva aasta peale tagasi mõeldes ei meenugi korraga midagi väga võimsat ja suurt, kuigi kogu aeg toimus kusagil midagi, lausa nii palju, et järg kippus käest kaduma. Kõike toimus ohtramalt kui varem ja järjest sagedamini: kommertsgaleriid korraldasid lausa oksjonibuumi, valdkondade aastanäitusi peeti mitmes jaos ja mitmel pool, disainitäht lehvis üle pealinna. Kunstikatel podises vaikselt kõikjal, ülekeemise ohtu pole veel olnud, kuid plahvatuse lootus on siiski olemas. Elu on läinud nii intensiivseks, et paigalpüsimiseks ei piisa enam imedemaa Alice’i kombel jooksmisest, ka mehaanilisest abivahendist kipub väheseks jääma. Aga vastu pidama peab, seda enam, et omavaheline konkurents, enesekehtestamisvajadus ning sellega kaasnev sallimatus on  lausa üle pea kasvanud.

    Kui aasta tagasi õhati  üksmeelselt õnnelikult Kumu valmimise üle, siis nüüd on aeg vaadata, kuidas oleme osanud selle uue hoonega hakkama saada. See pole küsimus kunstimuuseumi kolleegidele, sest nemad olid uue maja haldamiseks juba ammu valmis ning on seda aasta jooksul ka edukalt tõestanud. See küsimus on suunatud külastajale, eesti rahvale, meile kõigile. Tundub, et ka publik on Kumu omaks võtnud: 300 000 külastajat osutab ju sellele, et vähemalt neljandik eestlastest on pidanud vajalikuks uues kunstimuuseumis käia, kui oletada, et 100 000 külastajatest on turistid. Ilmselt teavad kõik tallinlased, et “kunst elab Kumus”, nagu seisab bussi- ja trammireklaamis, ning on lahkele küllakutsele ka reageerinud. Selle positiivse tendentsiga on kahjuks kaasnenud teadmine, et kunst elab ainult Kumus, ning ülejäänud kunstieksponeerimise paikadele, eelkõige just neile, kus saab vaadata praegust kunsti, on kunstihuviline selja pööranud. On selge, et külastajate arv ei ole kunstiinstitutsiooni töö edukuse ainuke kriteerium, kuid midagi see kahjuks siiski näitab. Kas või seda, et praegune kunst ja vaataja ei ole teineteist leidnud, pigem vastupidi – käärid on hoopis teravamaks läinud.

    Ning taas, nii paradoksaalne kui see ka pole, on kunstnike, nii meil resideerivate väliskunstnike kui ka meie oma kunstnike huvi sotsiaalsuse ja sotsiaalse kunsti vastu kasvanud. Järjestikku on galeriides olnud võimalik vaadata näitusi (projekte), kus kunstnik on mõtisklenud mõne sootsiumis olulise nähtuse või probleemi üle, seda analüüsinud, tõlgendanud, loonud selle põhjal kunstilise kujundi. Kui väliskunstnikud on teinud seda mõne muu sootsiumi põhjal, siis globaliseerumisprotsessi silmas pidades jõuavad need nähtused (probleemid) ilmselt õige pea ka meile. Kui kunstnikud tunnevad huvi selle vastu, mis nende ümber toimub, ning on valmis sellele aktiivselt reageerima, siis võib kergendatult ohata ning öelda, et meie ühiskond polegi nii võõrandunud, kui meedia seda peegeldab; et sootsiumi liikmed ei lase endale peale astuda ning on valmis oma ideede ja väärtuste eest avalikult välja astuma. Just nii nagu võis(b) seda näha Sakala keskuse puhul. Kunstnikud on ette võtnud pronksmehe ja Kalevipoja kuju, Paldiski ja Sillamäe, noorte Eesti venelaste võimalused, lootused ja ootused jne. Loomulikult on sellele tendentsile aidanud kaasa mõnegi kunstiakadeemia õppejõu ja galerii kuraatori sihipärane tegevus, kuid seegi on ainult positiivne, kui selle suunamise tagajärjel sünnib tõsine, empaatiline, vaimuka kujundiga, vaatajat kaasa haarav ning mõtlema panev teos. Mida muud praeguses poliitilise kriisi olukorras võikski tahta?

    Kahjuks aga ei jõua esindusgaleriides ehk valgetes kuupides eksponeeritud teosed nendeni, keda need peaksid kõnetama, kelle probleeme need puudutavad. Lõuna-Eesti kolkakülas janunetakse alternatiivse kapitali võimaluste järele, iseäranis olukorras, kui rahvusvahelised korporatsioonid on väikeettevõtted alla neelanud, just samamoodi nagu Taanis või Ohios või Peruus. Kolkaküla ettevõtlikud inimesed ei jõua Kunstihoonesse või kui jõuavad, siis ei ütle võõrkeelne jutt ning teoreetilistest terminitest kubisevad tekstid neile midagi, ei aita neid, kuigi jutt käib täpselt samast, mida nemadki omavahel arutavad. Kui sotsiaalne kunst ei jõua oma publikuni, siis saab sellest dekoratsioon, kaunisõnaliste süvaarutluste dekoratiivne lisand. Meie kunstiteadus vajab hädasti teoreetilisi süvaarutlusi, selles pole kahtlustki, meie kunstnikud väliskuraatorite tähelepanu. Kuid sotsiaalne kunst omandab poliitilise kunsti tähenduse ikka ainult siis, kui väljub kaitsvast valgest kuubist.  Maakultuurimajasid mööda käia ning oma kunstiprojekte selgitada ei ole eriti tänuväärne töö: materiaalset tulu sellest ei kasva ning rahvusvaheline sümboolne kapitalgi on visa tulema. Kuid kui tahame oma tõsiselt võetavat sotsiaalset, mitte dekoratiivsotsiaalset kunsti, siis tuleb misjonäritööd teha. Siis on lootust, et publik hakkab kohalike amatööride ning professionaalsete lille- ja maastikumaalijate kõrval hindama ka kunsti, mis teda kõnetab. Siis on lootust, et kaob kunsti ja publiku lõhe.

  • ?Tubiniaana?

    TOOMAS VELMET

    Kuigi iga-aastase rahvusvahelise festivali ?Tubin ja tema aeg? avakontsert toimub 28. V, siis tegelikult toimus pressikonverents ja eel-avakontsert eile, 20. V.

    Väljakuulutatud preemia (50 000 Rootsi krooni) nimel toimus festivali eel 20. V suur eesti noorte interpreetide galakontsert ?Tubiniaana?, kus oma karjääri alustavad tippsolistid Sigrid Kuulmann-Martin, Mikk Murdvee, Sten Lassmann, Age Juurikas (preemia möödunud aastal), Kai Ratassepp, Heli Veskus ja Marius Järvi esitasid Eduard Tubina, Heino Elleri, Mart Saare ja Eduard Oja teoseid. Preemia sai seekord Sigrid Kuulmann-Martin. Viiulikunstnik Sigrid Kuulmann lõpetas Eesti Muusikaakadeemia professor Jüri Gerretzi juures ja on täiendanud ennast Londonis professor Yfraf Neamani ja Saksamaal professor Roza Faini juures. Kuulmann on Tallinna Kammerorkestri artist ja R. Tobiase nimelise keelpillikvarteti liige. Viimane suurem ülesastumine Eestis oli tal 7. II Tallinnas soolokontserdiga Kadrioru lossis, muide, kavas oli kolm Eduard Tubina teost ja partneriks abikaasa Marko Martin. On ilmselge, et tähelepanuväärne preemia avardab oluliselt noore muusiku võimalusi oma talendi realiseerimisel nii välis- kui kodumaal.

    Tänavuse festivali kavades on nii mõndagi, mis peaks tekitama erilist huvi nii asjatundjate kui huviliste seas. Eelkõige juhiksin tähelepanu esmaettekannetele: Eduard Oja (1905 ? 1950) sümfooniline poeem ?Müsteeriumid? (!) kõlab lõppkontserdil (12.VI) ERSOga Eri Klasi juhatusel, rootsi klassiku Kurt Magnus Atterbergi (1887 ? 1974) Tðellokontsert Teet Järvi ja külalisorkestri Norrlands Operan SOga Kristjan Järvi juhatusel 2. VI. 6. VI tähistatakse Helen Tobias-Duesbergi 85. sünnipäeva tema ?Reekviemi? (1998) ettekandega Tallinna Kammerorkestri, segakoori Sonore (Läti) ja Kaarli kiriku kontsertkoori esituses, dirigent Andreijs Jansons (USA), kohale saabub ka juubilarist autor. Festival on hästi läbi mõeldud þanriliselt, toimuvad klaveriõhtud: Ivari Ilja ja Gwhyneth Chen (USA); soololauluõhtud Maria teatri solistidelt Jekaterin Sementðukilt ja Vladislav Sulimskilt ning Pille Lillelt ja Mati Palmilt; üks keelpillikvartett Peterburi Filharmooniast ja teine Tobiase-nimeline ning hästi põnev koorikontsert 5. V Pühavaimu kirikus Sonore poolt. Oodatud on avakontserdil (28. V) taaskohtumine maestro Nikolai Aleksejeviga ning Dmitri ðostakovitði Viienda sümfoonia ettekanne ERSOga. Festivali külastajatel on tänavu Estonia kontserdisaalis võimalik tutvuda Tartu linnavalitsuse, Eesti Heliloojate Liidu ja Sihtasutuse Tartu Kultuurkapital poolt korraldatud konkursile Eduard Tubina mälestusmärgi saamiseks laekunud töödega. Töid laekus 19 (!) ja konkursi tingimustele vastanud on eksponeeritud Estonia kontserdisaalis. Mälestusmärk püstitatakse järgmisel aastal Tartus Vanemuise teatri ette. Konkursi þürii teeb otsuse teatavaks hiljemalt 27. V ? ees on sündmusterohke festival.

  • Aapo Ilvese raamatu “MUINASJUTUD lastele ja suurtele” esitlus

    Kaido Katalsepp

    Esmaspäeval. 3. Detsembril kell 17.00 esitletakse Viru Keskuse Rahva Raamatu kaupluses Aapo Ilvese uut raamatut “Muinasjutud lastele ja suurtele”. 

    Autori sõnul on selles raamatus muinas- ja mõistujutud, milletaolisi ta ise oleks tahtnud lapsepõlves ja hiljemgi lugeda. Lugeja saab elada kaasa näiteks Madonna, Alukamehe, sookoll Maia ja paljude teiste värvikate tegelaste humoorikatele juhtumistele. Raamat on saanud kauni värvilise rüü tuntud raamatuillustraatorilt Regina Lukk-Toomperelt. Muinasjutud lastele ja suurtele on mõeldud kõikidele, kes lugeda mõistavad, vaid väga väikeste laste väga väikese lugemusega ja väga väiklased vanemad võivad kimpu jääda. Raamatu välja andud kirjastuse FUTU Print juht Kaido Katalsepp kinnitas, et tegemist on nii sisu kui ka visuaalse teostuse tõttu maailmapilti muutva teosega, millist eesti kirjandusmaastik seni veel näinud pole ja ta loodab, et sama vaimustunult, kui kirjastus ja autorid, suhtuvad teosesse ka väikesed ja suured lugejad.

  • „On kurvad laulud Gruusial…”

    Kalju Kangur, August Sang ja Marie Under

    Oh, kauge maa! Oh, Kaukasus!

    Sa lihtsa vabaduse rand!

    Nüüd sindki luurab hukatus –

    sind veristab nüüd sõjakand…

    Kas sealgi siis, kus iidsed mäed,

    on varsti võimul võõrad väed

    ja oma laulu algavad

    kuld, kired, kuulsus, ahelad?…

    Ei tagasi see tulla saa,

    mis minevikku varises:

    su vabaduse kallis maa

    on sulle kadunud, tšerkess!

     

    M. L.

     

    Ennustus

    Sull’ saabub aeg, must aasta, Venemaa,

    kus tsaare kroonid peavad langema;

    kus neile endist armu keelab mass

    ja surmast, verest paljud toitumas;

    kus lapsi, sama süütuid naisi ei

    koost paisat seadus enam kaitsta või;

    kus laibust haisevatest tõuseb katk

    ja mööda kurbi küli algab tema matk,

    ta viipab: kaob siis hütist inimjälg,

    maad kehva hakkab vaevutama nälg;

    ja tulekuma punab jõevees:

    tol päeval ilmumas on võimas mees,

    sa tunned ära ta – ja selgub sinu pääs,

    miks tal on jube terasnuga käes;

    ja häda sulle! – sinu oiged, nutt –

    neis näeb ta ainult nalja asjatut;

    ja kohutav ja sünk on temas kõik,

    ta mantel kui ka laup nii kõrge, võik.

     

    M. L.

     

    Delibaš

    Kuule vingub… Hoides hinge,

    vaatab laagrist igamees:

    delibaš teeb ratsul ringe

    künkal kasakate ees.

     

    Delibaš! Miks mängid peaga,

    ees on võõras kaitseliin,

    uljas mäng ei lõpe heaga,

    piigi otsa satud siin.

     

    Kasakas! Miks tikud tulle,

    ränk on julgustüki hind:

    delibaš teeb lõpu sulle,

    osav saabel tabab sind.

     

    Kisa, kära… Ruskab veres

    maapind… Siis on vaikus taas.

    Delibašil piik on keres,

    Kasakas on peatult maas.

     

    A. P.

     

     

  • Näitus, mis väärib küünlaid

    Inge Teder

    Adamson-Ericu muuseumis on juba mõnda aega avatud imemaise nimetusega näitus „Maakivi eesti ehtekunstis”. Kivi, kas hinnalisem või vähem hinnalisem, on läbi aegade olnud ehtekunsti kunstilise kujunduse peaaegu lahutamatu osa. Ta annab ehtele sära, veetluse, mängulisuse, ka sisulise, sümboolse ning kaitsva tähenduse. On ju igal kivil oma tekkelugu, elu, karakter, vaimsus. Eesti maakivi väljendab eelkõige meie sünnimaa tekkelugu, see on ka meie rahva lugu. Maakivis on eesti musta leiva jõudu, sitkust ja vastupidavust. Eesti Vabariigi 90. aastapäeva valgusel on selle näituse ajastatus suurepärane.

    „Maakivi eesti ehtekunstis” ei ole ainult ilusate asjade demonstratsioon. Sündinud koostöös eesti geoloogide, kivimiteadlastega, on sellest kujunenud tark näitus. Nendelt on tulnud näitusele vajalik ja hariv informatsioon. Kui poeetiline on nende mõte „maakivid on tule, vee ja jää lapsed. Need kolm jõudu on loonud maapõues lasuvad kivimid, millest … kõige kaunimad palad, looduse imed, võivad leida tee juveliiri või kunstniku töölauale. Kõigepealt oli tuli, mis purskava laava või podiseva magmana moodustas hiljem hangudes graniidid, gabrod, porfüürid ning veel sadu kivimeid, mida rahvas on hakanud kutsuma maakivideks. See toimus mitu miljardit aastat tagasi.

    Siia on nad jõudnud tänu jääajale, mil mitme kilomeetri paksune jääkiht kandis kivimid Skandinaaviast edasi rändrahnude, munakate ja kruusana. Meie oma tardkivimid jäävad mitmesaja meetri sügavusele, sest neid katavad sadu miljoneid aastaid tagasi merepõhjas tekkinud savid, liivakivid, põlevkivi ja meie rahvuskiviks nimetatud paekivi.”

    See näitus on sügavalt eestimaine nii kivide kui ka nendega tööd teinud kunstnike koolkonna poolest. Meie kunstipubliku ees avaneb uskumatult ilus ja õilis maailm.

    Näitus kajastab eesti ehtekunsti arengut 1960. aastatest kuni tänaseni. Ilmselt on kõik meie ehtekunstnikud ikka ja alati korjanud mererannalt või põlluteelt kivikesi põlletasku ja vaadanud rändavaid pilvi, nagu mulle kunagi meenutas oma loominguallikaid eesti ehtekunsti silmapaistvamaid esindajaid ja õpetaja Ede Kurrel. Kadri Mälgu ehtesari kannabki pealkirja „Pihukivid-taskukivid”. Maakivi teema tõusis eesti ehtekunstis aktuaalsele kohale juba 1960. aastatel. Leidnud esialgu andekaid lahendusi Helge Pihelga, Ermilda Trepi ja Juta Vahtramäe loomingus, muutus maakivi teema üheks oluliseks peatükiks eesti ehtekunstis tänu Adamson-Ericu 1960. aastate ja Ede Kurreli 1970.-80. aastate tegevusele. Mõlemad pühendasid maakividele suured ehtesarjad. Adamson-Ericu mehise, range käsitelu kõrval on nii hea nautida Ede Kurreli võluvaid lüürilis-romantilisi lahendusi. Selle põlvkonna maakiviga ehteid vaadates on lausa füüsiliselt tunnetatav kunstniku-looja sügav kiindumus oma kividesse. Ta on hoidnud neid oma peos, nautinud pikalt kivi faktuuri, värvi, võib-olla surunud isegi vastu põske, haistnud nendes säilinud mere lõhnu või põllupinna küpsust. Ja lõpuks jõudnud ehte kunstilise lahenduseni. Maakivi ilu võivad nad rõhutada vasest või messingust kauni detailikese lisamisega. Küllap maaläheduse rõhutamiseks laseb Ede Kurrel oma maakividest ehted kaela riputada lihtsa nahkrihmaga. Sellised ehted on sündinud kunstniku hoolika ja sügavalt läbi elatud empiirilise vaatluse tulemusena. Sellise maakiviga suhtlemise säilitab Helge Pihelga ka oma 2000. aastatel loodud suurejoonelises ehtesarjas, ehkki varasemaga võrreldes on ka neis mõnevõrra rikastunud tehniliste võtete arsenal.

    Teatav muutus maakivi kasutuses leiab eesti ehtekunstis aset 1980.-90. aastatel. Ka maakivist ehted muutuvad oma kujunduses külluslikumaks. Vastavalt ajastu iseloomule kõrvutatakse palju erinevaid materjale, tuuakse sisse varasemaga võrreldes rohkem detaile. Kuid peamine: näib, et kunstnikud on üha enam, lausa teaduslikul tasemel süvenenud maakivide struktuurilisse, siseehituslikku olemusse. Nendel on välja arenenud geoloogi silm. On lausa imekspandav kui mitmekesisena tuleb esile eesti paekivi iseloom Raili Vinna ülimalt lihtsa, ökonoomse vormiga küll Põhja-Eesti, küll Saaremaa paekivist kaelaehetes. Vaatajal jääb ainult üle ahhetada tõdemuse ees, kui rikkalikud, mitmekesised on meile nii igapäevaseks saanud kivid oma värvivarjundites, kujundite liikumiselt, faktuuris. Eesti rahvuskivist on Raili Vinn loonud suursuguse ehtesarja. Tõsi, ma armastan türkiiside ja korallide lõõskavat, raskepärast värvijõudu, kuid eesti paekivi veidi varjatud, mitte valjult epateeriva ilu ees ma kummardan sügavalt.

    Eestimaa paekivisse kätketud rikkalikku ilu toob väga ilmekalt esile ka Viivi Aaviku viieosaline töö, CDde sari „Paekivi muusika”, alapealkirjadega „Saka saaga”, „Kaugatuma kantsoon”, „Kuressaare kantaat”, „Rakvere rapsoodia”, „Roosiküla rütmid”. See viitab paekivi iseloomu kordumatusele Eesti eri paigus. Jooksen võrdlust otsima seintel rippuvatelt  geoloogide kaunitelt fotodelt. On põnev ja huvitav. Ning suurejooneliselt kasutab kunstnik seda rikkust oma arvukates, värvilt, mustrilt faktuurilt erinevates rinnanõeltes, kaelaehetes.

    Ja muidugi Anu Paal. Ta tuli 1980. aastate keskel tollal esile kerkinud rahvusromantilise laine harjal eesti ehtekunsti maakivist jõuliste arhailiste sõletüüpidega. Sellel teemal on kunstnik edasi töötanud seniajani. Tema ehetes, mis mõnigi kord on saanud figuraalse lahenduse, tuleb maakivi jõud, nende iidne olemus, sümboolika rõhutatult esile. Mida edasi, seda enam mitmekesistub vastavalt eesti ehtekunsti suundumistele kunstniku materjalide kombineerimine. Maakivi ja messingu kõrvale astuvad hõbe ja uushõbe, valge marmor, tsirkoon, granaat jne. Näitusel pilku püüdvates rinnanõeltes „Sini-must-valge” on kõrvuti sinine lasuriit, must maakivi ja kahalon – kokku ilus Eesti riigi sümboolika.

    Kuivõrd mitmekesiseid võimalusi pakub maakivi teema, kinnitab ka ülejäänud ekspositsioon. Vaatan huviga Mari Käbini jõulist metallitöötlust tema kaelaehtes ning fossiilide ja tsirkooniga hõbedast prossides, Kertu Vellerinna punaste korallidega veidi epateerivaid prosse, Riin Somelari prossidel arendatud vaimukaid kujundeid. Väga rikas ja eripärane on Ane Raunami väljapanek. Suurejooneliselt mõjuvad tema lihtsad, maakivist, hõbedasse raamitud kaelaehted, eriti aga prossid sarjast „Talvised linnud”. Neis on tundlik hõbekohrutus ja lüüriline jõepärl koos tõsise maakiviga loonud muinasjutuliselt kauni, samal ajal elegantse ehte.

    Tõden, et Eestimaad on õnnistatud hea ehtekunsti koolkonnaga. Korraga haarab mind idee: kui palju väärikaid riiklikke kingitusi saaks sellelt näituselt valida meie maad väisavatele kuningatele, kuningannadele, printsidele ja printsessidele. Kõige suuremale ninale annaksin ma aga Tiina Käeseli 1994. aastal graniidist ja kullast loodud „ehte” „Kiviga sõrmus” – kunstniku vaimukas parafraas ei ole kaotanud oma sära tänaseni.

    Näitus „Maakivi eesti ehtekunstis” koos selle näituse organiseerinud Adamson-Ericu muuseumi töötajatega väärib tõepoolest küünlaid.

     

  • Saatan Tallinnas

    IGOR GARðNEK

    Enne kui asume selle tüki ettekande juurde, väike selgitus, et kes on Avi Benjamin. Võib-olla mõni muusikasõber mäletab kaheksakümnendatel tollal noort klahvipillimängijat Avi Nedzvetskit, kes õppis Tallinna konservatooriumis klaverit Bruno Luki juures ning kompositsiooni Jaan Räätsa käe all. Õpingute kõrval tegi ka bändi, kus oli võrdselt tugev nii jazzis kui rockis. See Avi Nedzvetski ongi nüüdne Avi Benjamin, kes aastast 1990 elab ja töötab Tel Avivis. Ning töötab kuuldavasti väga edukalt, kuna on eespool mainitud Gesheri teatri muusikajuht ning sellesama muusikali ?Saatan Moskvas? eest pälvis Iisraelis aasta 2000 helilooja tiitli.

    Nüüd aga kuuldud-nähtud muusikali ?Saatan Moskvas? juurde. Selge on see, et Bulgakovi ?Meister ja Margarita? on romaanina kõike muud kui meelelahutuslikuks muusikaliks tänuväärne materjal. Ent kuna romaanis on filosoofilise alge kõrval üsna märgatavad ka groteskimaigulised, satiirilised episoodid, siis siit saab ? nagu nüüd näha oli ? ainest ka muusikali jaoks. Heliloojana lähtus Avi Benjamin põhimõtteliselt samast printsiibist, mis Bulgakov kirjanikuna. See tähendab segustas ja sünteesis stiile: ooperlikest retsitatiividest rockmuusika agressiivsuseni, valsirütmidest kabareenumbriteni. Samas ei jätnud muusika küll kuigivõrd eklektilist muljet. Kõik stiililised üleminekud kasvasid üksteisest orgaaniliselt välja ning seetõttu ei üllatanud isegi see, kui Leevi Matteuse (Ivar Kannelmäe, bariton) ja Pontius Pilatuse duett näiteks muutus korraks koguni bluusiks. Ning kohe järgnev Nataða ja Margarita kergemeelne duett mõjus jälle ehtsa kabareenumbrina ? veetlevalt naiivne ja kerglane episood, mille osatäitjad esitasid lausa sundimatu varieteeliku sarmiga.

    Muusikali osatäitjad väärivad aga lähemat tähelepanu vähemalt kahel põhjusel: esiteks seetõttu, et nad laulsid heebrea keeles, ning teiseks oma artistlike ja vokaalsete kvaliteetide poolest. Heebreakeelne laul välistab mõistagi igasuguse võimaluse, et meie publik üldse aru saaks, mis tegevus laval toimub. Seetõttu esines tekstilugejana Andres Ots, kelle kommentaarid võimaldasid kuulajail põhilist süþeeliini vaevata jälgida.

    Iisraeli Gesheri teatri osatäitjaist tahaks välja tuua kõigepealt kahte: Pontius Pilatust ja Meistrit kehastanud baritoni Sassi Keshet?d ning Margarita osa laulnud sopranit Limor Ovedi. Mõlemal on tähelepanuväärselt huvitav häälematerjal ning mõlemad paistsid silma ka oma artistlike karakterilahendustega. Tõsi, sopran Limor Ovedi hääl kandis alumises registris ehk pisut paremini kui päris ülemises, ent ta suutis selle pisukese vajakajäämise täielikult kompenseerida oma emotsionaalsusega. Seda eriti hingestatult lüürilistes aariates. Sassi Keshet? Pontius Pilatus tõi muusikasse eks-

    pressiivselt jõulise dimensiooni, siin mängisid juba kaasa dramaatilised intonatsioonid nii vokaalses väljenduses kui muusikas endas. Ent tema kehastatud Meister oli n.-ö. teisest puust, Meistri aaria hullumajas kõlas hoopis hingestatuna, kohati sentimentaalseltki. Meistri kuju oli muusikaliselt üldse huvitavalt välja joonistatud: mitmeplaanilised, vahel ka kontrastsed muusikalised kujundid andsid Keshet?le hea võimaluse modelleerida laval sugestiivne karakter.

    Ning ansambliliselt oli neile harmooniliseks partneriks ka meie bass Leonid Savistki, kes kehastas Volandi ja ülempreester Kaifase kaksikrolli. Savitski Voland mõjus kord irooniliselt, kord kuidagi dekadentlikult, mõnikord joviaalseltki, ent alati artistliku karakteritunnetusega. Huvitav oli veel see, et Jeshua ehk Jeesuse osatäitja oli nooruke sopran Michal Vainberg ? kuigi tema Jeesus ei mõjunud otseselt ehk naiselikult, siis poisikeselikult kindlasti. Ning tähelepanuväärselt artistlik näitlejaanne iseloomustab teda samuti.

    Kokkuvõttes ei usu, et mõnel kuulajal saalis korrakski igav hakkas, ?Saatan Moskvas? oli selleks muusikaliselt piisavalt mitmeplaaniline ning tegevustikult kontsentreeritud. Täpselt ja hea lavanärviga mängis Erki Pehki dirigeerimisel ka TKO. Samas ei jaganud ma ka mõnede kuulajate vaimustust, kes lõpus püsti tõusid ning püüdsid saalis standing ovations?i korraldada. Ent huvitav muusikaelamus oli ?Saatan Moskvas?, õigemini ehk Saatan Tallinnas kindlasti.

  • Inimõiguste Instituudi aastakonverentsi avab noorteüritus “Inimõigused ja popkultuur”

    Rao Pärnpuu

    Tallinna Linnateatri Põrgulaval saavad 9. detsembril kokku 200 noort, et arutada, kuidas popkultuur on aidanud kaasa inimõiguste edasiviimisele ja populariseerimisele.

    Popkultuuri rollist inimõiguste edasiviimisel ning nende kahe valdkonna kokkupuuteid läbi ajaloo ja tänapäeva tutvustab muusikakriitik ja lektor Tõnis Kahu. Arvamusi modereerib Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo. Paneelis osalevad näitleja ja lavastaja Elmo Nüganen, kirjanik ja filmirežissöör Kadri Kõusaar, õiguskantsleri asetäitja Hent Kalmo ning usuasjade ekspert Ringo Ringvee.

    Inimõiguste Instituudi ja Turu-uuringute ASi läbiviidud uuringut inimõigusalasest teadlikkusest Eestis esitleb instituut oma aastakonverentsil. Uuring toob välja, et tervelt 16% noortest ei näe probleemi, kui Eesti teeb koostööd rängalt inimõigusi rikkuvate riikidega. Samas leiab 67% 15–19 aastastest ja 64% 20–29 aastastest, et Eestis inimõigusi ei rikuta, olles selle seisukohaga positiivsemalt meelestatud kui teised vanusegrupid.

    Henry Kõrvits: “Kuna uuring tõi välja, et enamik Eesti inimesi ei tea selgelt, mida tähendab termin “inimõigused”, siis eelneb konverentsile koostöös Raadio 2-ga samasisuline teemanädal, kus iga päev käsitletakse saadetes inimõigusi ja seda teemat puudutavaid küsimusi.”

    “Sellest, kui ohtlikuna näevad totalitaarsed režiimid kultuurinähtusi ja -tegijaid, annab tunnistust ka tänavuse Euroopa Parlamendi Sahharovi-nimelise mõttevabaduse auhinna ühe laureaadi, Iraani režissööri Jafar Panahi saatus, kellel äärmuslik islamirežiim keelas filmitegemise 20 aastaks,” ütles Euroopa Parlamendi Infobüroo Eestis juhataja Kadi Herkül. “Panahi värskeim linateos “See ei ole film” toimetati Teheranist Cannes’i filmifestivalile tordilõiku peidetud mälupulgal.”

    Inimõiguste Instituudi juhatuse esimehe Vootele Hanseni sõnul on aastakonverentsi eesmärk rääkida inimõiguste uutest aspektidest ning tekitada avalikkuses teema vastu laiem huvi. “Esimene päev, 9. detsember on suunatud noortele ja teemaks popkultuuri seos inimõigustega,” ütles Hansen. “10. detsembril toimub rahvusvaheline konverents, kus fookuses inimõigused, julgeolek ja internetivabadus”.

    Koostöös Raadio 2-ga viib instituut 3. –7. detsembrini läbi inimõiguste teemanädala, kus saatekülalised Mart Nutt, Tõnis Kahu, Silver Meikar jt, kes arutlevad aastakonverentsil kõne alla tulevatel teemadel.

    Inimõiguste Instituudi korraldatud noorteüritus “Inimõigused ja popkultuur“ toimub 9. detsembril kell 15–18 Tallinna Linnateatri Põrgulaval.

    Ürituse korraldamist toetab Euroopa Parlamendi Infobüroo ning see saab teoks koostöös Raadio 2-ga.

    Aastakonverentsi teemade, esinejate ja külaliste kohta võib lähemalt lugeda instituudi kodulehelt: http://www.eihr.ee või Facebookist.

Sirp