Kunstikriitiku stipendiumi saaja Aleksander Metsamärt kirjutab aasta jooksul ühe arvustuse nädalas
Aleksander Metsamärt
2022. aasta kunstikriitiku stipendiumi laureaat on Aleksander Metsamärt, kelle plaan on avaldada aasta jooksul üks kunstiarvustus nädalas. Stipendiumi annavad välja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ja Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing.
Metsamärt valiti välja avalikul konkursil. Komisjoni kuulusid Marika Agu ja Kaarin Kivirähk (KKEK) ning Anu Allas (EKKÜ).
Stipendiumile sai kandideerida Eestis tegutsev või Eesti päritolu kunstikriitik, kes esitas kandideerides tegevuskava. Stipendiumi väljaandjad soosivad kunstikriitika eri vorme ja formaate. Selle eesmärk on Eesti kunstikriitika arendamine, kunsti viimine laiema avalikkuseni ja kunstikriitiku ameti väärtustamine. Stipendium on mõeldud selle saajale motivatsiooniks ja lisatõukeks kriitika kirjutamisel. Töötasu maksavad kriitikule väljaanded, mis tema kirjutisi avaldavad.
Aleksander Metsamärt (1995) on vabakutseline kunstiteadlane, kriitik ja kuraator. Ta on töötanud Kadrioru kunstimuuseumis, Eesti Ajaloomuuseumis ja Fotografiskas, lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias kunstiteaduse eriala (BA) ning õppinud Vana-Vigala Tehnika ja teeninduskoolis sepandust (lõpetamata). Hetkel õpib ta EKA kunstiteaduse magistrantuuris ja on kriitikuna keskendunud laiapõhisele teemaderingile.
„Vabakutselisena on minu jaoks stipendiumi pälvimine innustav töine tõuge,“ kommenteerib stipendiumi saaja. „Kirjutamisplaan saab olema küllaltki lihtne: avaldada aastase ajaühiku jooksul arvustus nädalas. Tempo pole piisav, et ennast kuidagi loominguliselt tühjaks pigistada. Siiski piisav pingutus, et kirjutamismusklit seejuures ikka natuke venitada. Protsessist endast valmib ka tehniline dokumentatsioon. Loodetavasti midagi tantsija venituspäeviku ja automehaaniku diagnostikalehe vahepealset (à la: tegin 6 minutit pöiavenitust – kirjutasin 6000 tähemärki. Või: kirjutan liigselt minakogemusest lähtuvalt – diffri vahetusega tuleb vahetada ka poolteljed ja kardaan). Mingil mahus võiks ka see dokument saada eksponeeritud/avaldatud, aga see on juba karunaha ennatlik jagamine. Olen stipendiumi saamisest väga austatud. Proovin edaspidise tööga tõestada selle vääriline olemist.”
„Ehe Eesti – Eesti ettevõttele eesti nimi 2022” ootab nimekandidaate
Keeleamet koostöös Emakeele Seltsi, Eesti keelenõukogu ning Haridus- ja Teadusministeeriumiga kuulutasid14. märtsil välja ettevõttenime võistluse „Ehe Eesti – Eesti ettevõttele eesti nimi 2022”.
Ettevõtmine sai alguse 2016. aastal ja toimub seitsmendat korda. Võistluse eesmärk on juhtida ettevõtjate ja avalikkuse tähelepanu avaliku ruumi võõrkeelestumisele ning väärtustada eestikeelseid äri-, ettevõtte- ja domeeninimesid.
Eesti Interneti Sihtasutuse turundusjuht Andres Tarto: „Sel kevadel ületas .ee aadresside ehk rahvusdomeenide koguarv 150 000 piiri, kusjuures aastane kasv oli peaaegu 9%. Üha enam peame tänavanimede asemel orienteeruma eri veebiaadresside vahel ning siin on rahvusdomeenil kindel roll, kuna .ee on eestimaalaste seas kindlasti kõige tuttavlikum domeenilaiend. Hõlpsalt meeldejääv internetiaadress võiks olla võimalikult lühike, tabav ning ilusa eestikeelse kõlapildiga. Kuna konkursile on oodatud .ee domeenid, mis on registreeritud alates 14.03.21, seega on need pigem uued ettevõtted, siis on siin hea meelde tuletada, et soovitud .ee domeen tuleks registreerida võimalikult vahetult pärast ettevõtte registreerimist. Ka täpitähtedega domeene ei tasu üldse karta – neid on Eestis juba üle 4000!“
Üldsus saab väärt nimekandidaate esitada seitsmes kategoorias (teenindusettevõte, tootmisettevõte, aasta uustulnukas, vabaühendus, haridus- ja kultuuriasutus, õpilasfirma ning .ee internetiaadress ehk rahvusdomeeni nimi).
Kandidaatide esitamise tähtaeg on 15. september 2022 otselingil https://bit.ly/EheEesti2022. Võistluse tulemused tehakse teatavaks Emakeele Seltsi kodulehe www.emakeeleselts.ee kaudu oktoobri alguses ettevõtjate nädala jooksul.
aasta võitjad kategooriate kaupa:
Rahvusdomeeninimi: ühetähejutud.ee. Ära märgiti stiilnesalk.ee, tekstitohter.ee, meemehed.ee
Õpilasfirma: Leivik. Ära märgiti Prühted
Aasta uustulnuk: Kõhuvabohu OÜ. Ära märgiti Rohupood OÜ, Kriksadull OÜ, Tekstitaip OÜ
Teenindusettevõte: Kaine Kärbes OÜ. Ära märgiti Tähemõrsja OÜ, Stiilne Salk OÜ, pagar-deli-resto Päris (Maitse sepad OÜ)
Tootmisettevõte: Ilmavald OÜ. Ära märgiti Traageldaja OÜ, Sokisahtel OÜ, Ühetähejutud OÜ
Haridus- ja kultuuriasutus: OÜ Mõttemaru. Ära märgiti Väike Päike Lasteklubi OÜ
Vabaühendus: võitjat välja ei kuulutatud. Ära märgiti Elav Elva (SA Elva Kultuur ja Sport)
Žüriisse kuuluvad Eesti Interneti Sihtasutuse, Eesti keelenõukogu, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni, Emakeele Seltsi, Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Keeleameti esindajad.
Selgusid Kultuurkapitali kirjanduse auhindade laureaadid
Kultuurkapital tähistab emakeelepäeva traditsiooniliselt kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade laureaatide väljakuulutamisega. Kirjanike Maja musta laega saalis avalikustati 2021. aasta luule, proosa, ilukirjanduse ja mõttekirjanduse tõlke, lastekirjanduse, esseistika, artikli ja venekeelse autori auhinnad.
Laureaadid valisid välja Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali poolt nimetatud žüriid.
„Alati on üllatav, kui palju raamatuid tegelikult ilmub ja lugejaid ootab. Proosateoseid ilmus üle 150, luulet üle 120 nimetuse. Proosas on kindlalt kanda kinnitanud reaalsete isikute belletriseeritud elulood, sel aastal leidus taolisi kümmekond. Varasematest aastatest ju ka näiteks Kiviräha “Sinine sarvedega loom” jpt. Võiks veel eristada traditsioonilist loojutustamist, mida tavatsetakse nimetada realismiks ja mingil viisil nihkes või üleloomulikuga põimitud maailmanägemist. Siin ei ole vahet, kas valitud vormiks on pikk või lühike tekst,“ ütles aastaauhindade luule ja proosa kategooriate žürii esimees Made Luiga.
Luiga sõnul on tugevaid tekste alati rohkem kui nominatsiooni mahub: „Võiks kaaluda ka nn longliste, saaks rohkem häid teoseid ära märkida, mitte ainult kurta, et see või teine kahjuks valituks ei osutunud, kuigi oleks väärinud“. Proosapreemia saab Mait Vaik teose „Simulatsioon“ eest ning luulepreemiaHasso Krull teose „Ava“ eest. „Mait Vaigu “Simulatsioonis” on esindatud mõlemad poolused. On gootilikku tumedust ja salapäraseid keldreid, on düstoopilist tulevikku, aga ka täiesti argiseid, mittemidagiütlevaid poodilonkimisi, kuigi lugude vorm on vaid mõttetöö fassaad. Vaik kirjeldab seda, mis toimub inimeste närvisüsteemis, kus kõik üksteisele risti vastukäivad impulsid kokku saavad: sellest kõigest sünnib kas tegu või tegematajätmine.
Luules oli olukord minu jaoks segasem, kaheldava väärtusega loetud kraami hulk lahjendas ja sogas tervikpildi ära. Ka žürii oli nominentide valikul erimeelsem kui proosas, mõne inimese isiklikud lemmikud ei mahtunudki TOP6 hulka. Hasso Krulli “Ava” on aga ilma mingi kahtluseta tippteos, milles on nii palju kihte ja tõlgendusviise, et ka väga erinevad lugejad leiavad sealt endale niidiotsa, mille abil Krulli semiosfääris seigelda,“ lisas Luiga.
Ilukirjanduse tõlkeauhinna žürii esimees Hasso Krull ütles, et tõlkeaasta oli külluslik. „Valikut tehes hindasime tõlke elavust, stiili nõtkust ja huumoritaju. Tänu sellele on keskaegne jaapani õukonnaelu korraga väga lähedale toodud. Kuigi kommentaare on rohkesti, jääb raamat rõõmuga loetavaks. Mõistagi arvestasime ka tõlkija nähtamatut tööd, mis klassikaliste tekstide puhul võib kesta paarkümmend aastat“. Preemia ilukirjandusliku tõlke eest võõrkeelest eesti keelde saab Alari AllikSei Shōnagon`i teose „Padjamärkmed“ tõlke eest klassikalisest jaapani keelest. Kategooria ilukirjanduslik tõlge eesti keelest võõrkeelde laureaat on Anja SalokannelJaan Kaplinski valikkogu „Õhtu toob tagasi kõik“ („Ilta tuo takaisin kaiken“) tõlke eest soome keelde.
Mõttekirjanduse tõlke preemia laureaat on Märt Väljataga, kes tõlkis inglise keelest David Hume᾽i teose „Uurimus inimese arust. Uurimus moraali printsiipidest“, David W. Hamlyni teose „Metafüüsika“ ning Bernard Williamsi „Eetika ja filosoofia piirid“. Mõttekirjanduse žürii esimees Peeter Müürsepp ütles, et tõlgete puhul on rõõm nentida ilmunud raamatute suurt mitmekesisust. „Kaetud on paljud mõttekirjanduse alla liigitatavad valdkonnad ja tõlgitud on parasjagu suurest hulgast keeltest. Otsustasime žüriiga, et pöörame hindamisel tähelepanu vähem levinud keeltele, millest tõlkimine nõuab üldjuhul suuremat pingutust ja kindlasti peame silmas ka tõlkijate soolist tasakaalu. Laureaadiks valisime siiski inglise keelest tõlkinud mehe. Mis teha, kui ta on nii tubli ja viljakas tõlkija“.
Lastekirjanduse preemia laureaat on Kätlin Kaldmaa teose „Lydia“ eest. Lastekirjanduse žürii esimees Jaanus Kõuts ütles, et eelmise aasta Eesti lastekirjanduses torkab silma luuleraamatute vähesus, aga üldises plaanis on pilt siiski rõõmustav, sest lisandus hulk suurepärasel tasemel proosateoseid nii suurematele kui väiksematele lastele. “Kätlin Kaldmaa suudab oma raamatus „Lydia“ soojalt ja meisterlikult tuua ärkamisaja suurkuju inimmõõtmeliseks, selliseks, mis suhestub hästi lapse maailmaga”.
Esseistika kategooria preemia sai Triinu Pakk teose „Aja lood ja legendi sinepiiva” eest. Esseistika- ja artikliauhinna žürii esimees Eneken Laanes: “Triinu Paku esseekogu peegeldab tema aastakümnete pikkust tööd oluliste ilu- ja ajalookirjanduse teoste eestindamisel ja arvustamisel saatjaks arusaam inimesest kui lugusid jutustavast loomast”. Artikliauhind läks Peeter Toropile Mihhail Bahtini teose „Dostojevski poeetika probleemid” saatesõna „Bahtini polüfooniatest” eest. “Peeter Toropi saatesõna ühele olulisemale 20. sajandi kirjandusteaduslikule tekstile avab Bahtini Dostojevski uurimuse ja polüfoonilise romaani mõiste keerulist saamislugu ja tõlgendusi nii idas kui läänes,” selgitas Laanes.
Venekeelse autori kirjandusauhinna laureaatideks on Andrei Ivanov romaaniga «Театр ужасов» („Õuduste teater“) ja Larissa Joonas luulekogumikuga «Пустоши флайтрадара» („Lennuradari tühikud“).
Kultuurkapitali kirjanduse valdkonna peapreemia anti üle juba 13. veebruaril, Kultuurkapitali preemiapäeval Katrin Välile valikkogu „Kasvab tagasi lindudeks. Luuletusi 1978–2021” eest ning elutööpreemia pälvis Lehte Hainsalu–kirjanikule ja publitsistile, kes on loonud rikkaliku ja mitmekesise loomingu varasalve, kust leiab teoseid nii täiskasvanuile kui lastele, nii proosat kui luulet. Südamliku ja sisuka inimesena on ta üle kuuekümne aasta ikka vaikselt ja meelekindlalt ajanud oma kirjaniku asja, poetades meie lugemislauale igal aastal paar raamatut.
Aastaauhindade laureaadid kuulutati välja ja auhinnad anti üle emakeelepäeval, 14. märtsil 2022
Palju õnne!
Preemiate žüriid olid koosseisus: Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2021. a. aastaauhindadepõhižürii : Made Luiga (esimees), Leo Luks, Maia Tammjärv, Mihkel Kaevats ja Berit Petolai. Luule ja proosa – Made Luiga (esimees), Leo Luks, Maia Tammjärv, Mihkel Kaevats ja Berit Petolai Ilukirjanduslik tõlge – Hasso Krull (esimees), Malle Talvet ja Lauri Eesmaa Mõttekirjanduse tõlge – Peeter Müürsepp (esimees), Kaarina Rein ja Tõnu Tannberg Lastekirjandus – Jaanus Kõuts (esimees), Leelo Märjamaa ja Ulla Saar Esseistika ja artikliauhind – Eneken Laanes (esimees), Elle-Mari Talivee ja Indrek Ojam Venekeelse autori kirjandusauhind – Aurika Meimre (esimees), Silvi Salupere ja Nadežda Ptšelovodova
Alates 18. märtsist on Kumu kunstimuuseumi suures saalis avatud nõukogude aja võimukriitilisi kunstipraktikaid tutvustav näitus „Mõtlevad pildid“. Seoses Venemaa agressiooni ja muutunud ühiskondliku kontekstiga otsustati näitus avada ilma kunstiteosteta, et avaldada solidaarsust Ukrainale ning protestida sõja vastu.
Näitus on valminud koostöös Ameerika Ühendriikides asuva Zimmerli Kunstimuuseumiga, kus paikneb maailma suurim nõukogude mitteametliku kunsti kollektsioon väljaspool Ida-Euroopat.
„Alates 2016. aastast ette valmistatud näituse „Mõtlevad pildid“ keskmes pidi olema 1970.–1980. aastatel Baltikumis ja Moskvas loodud kontseptuaalse kunsti dialoog.. Paar nädalat enne näituse avamist alustas Venemaa Ukraina vastu sõda ja dialoogi pidamine lähiajaloo teemadel on saanud täiesti uue konteksti. Seda erakorralist olukorda arvestades toob Kumu hetkel publiku ette tühjad saalid. Näituseruumis on muutmata kujul väljas tekstid ja etiketid, kuid pildid ise on markeeritud vaid varjudena seintel,“ kirjeldab Kumu direktor Kadi Polli, lisades: „Viis aastat kestnud uurimustöö tulemusel valminud suurepärane rahvusvaheline näitus jääb tervikesitlusena ootama rahulikumaid aegu eeskätt seetõttu, et näitus sisaldab nõukogude aja sümbolitega mängivaid teoseid, mis moodustavad käesoleval hetkel tundliku, ambivalentse tähendusvälja. Isegi nõukogude perioodi dissidentlikku kunsti eksponeerides tuleb arvestada praegusest sõjast tingitud ängi ja vastuoludega.“
Tulenevalt muutunud kontekstist vormistati näituse algne idee ümber protsessiks, mille käigus eksponeeritakse teoseid näituse perioodi jooksul teemade ja etappide kaupa.
„Näitus käsitleb totalitarismi keerulist ajalugu ning põrandaalust loomeenergiat, mis eristas Nõukogude Liidu kunstnike kogemusi ja eesmärke analoogsetest liikumistest Ameerika Ühendriikides ja Lääne-Euroopas. „Mõtlevad pildid“ toob esile praeguse rahvusvahelise poliitilise debati poolt laetud teemad ja ajaloo traumaatilised tagajärjed. Teosed näitavad rikkalikku visuaalset kultuuri, mis sündis hilisnõukogude aja tsensuuri ja marginaliseerumise ohus,“ kommenteeris üks näituse kuraatoreid Jane A. Sharp. Hilisnõukogude keskkonda iseloomustasid ideoloogilised sümbolid ja rituaalid, millesse järjest vähem usuti, kuid mis tundusid paratamatu ja igavesena. Tollane inimene leidis end sageli veidratest situatsioonidest, mille üle tal polnud kontrolli ning mis tõid kaasa võõrandumise ja absurditunnetuse. Riigis, kus teisitimõtlemine oli karistatav, pakkusid mõtlevad pildid kunstnikele võimalust murendada propagandapiltide tõsiseltvõetavust ning küsida kriitilisi küsimusi võimu esitatud vaatemängu kohta.
Sirje Runge. Geomeetria VIII. 1976. Õli. Zimmerli Kunstimuuseum, Rutgers ‒ Norton ja Nancy Dodge’i Nõukogude Liidu nonkonformistliku kunsti kogu
Näitus arendab edasi 2016. aastal Zimmerli Kunstimuuseumis toimunud Jane Sharpi kureeritud näitust „Mõtlevad pildid. Moskva kontseptuaalne kunst Norton ja Nancy Dodge’i kogust“. Kumu suure saali näitusel lisanduvad Ameerika Ühendriikidest toodud teostele laenud Eesti, Läti ja Leedu muuseumidest ning erakogudest. Näitus jätkab tööd Kumu kunstimuuseumis aastaid arendatud uurimissuunal, mis vaatleb nõukogude perioodi kunsti Baltikumis.
Norton Dodge (1927–2011) oli Ameerika majandusteadlane ja sovetoloog, kes reisis esimest korda Nõukogude Liitu Harvardi Ülikooli tudengina 1955. aastal. Järgmiste kümnendite jooksul kogus Dodge agentide abiga arvukalt eri liiduvabariikide mitteametlikku kunsti ning smugeldas selle Ühendriikidesse. Nüüdsel ajal hoiab tema rohkem kui 20 000 teosest koosnevat kollektsiooni Rutgersi Ülikooli juures asuv Zimmerli Kunstimuuseum.
Laupäeval, 19. märtsil kell 16 toimub näituse ingliskeelne tutvustus, mida viivad läbi kuraatorid Jane A. Sharp (Zimmerli Kunstimuuseum) ja Liisa Kaljula (Eesti Kunstimuuseum). Neljapäeval, 24. märtsil kell 18 leiab aset ingliskeelne loeng, mis tutvustab Norton ja Nancy Dodge’i kogu Zimmerli Kunstimuuseumis. Loengu peab kuraator Jane A. Sharp.
Näitus jääb avatuks 14. augustini 2022.
Kunstnikud: Juri Albert, Valentinas Antanavičius, Māris Ārgalis, Vagrih Bahhtšanjan, Vytautas Balčytis, Jānis Borgs, Andris Breže, Griša Bruskin, Violeta Bubelytė, Erik Bulatov, Juzefa Čeičytė, Valdis Celms, Eugenijus Cukermanas, Juris Dimiters, Rimma Gerlovina, Ilja Kabakov, Mari Kaljuste, Gediminas Karalius, Linas Leonas Katinas, Georgy Kiesewalter, Komar & Melamid, Aleksandr Kossolapov, Algimantas Jonas Kuras, Mari Kurismaa, Leonards Laganovskis, Leonhard Lapin, Rostislav Lebedev, Vitas Luckus, Petras Mazūras, Raul Meel, Boris Mihhailov, Andrei Monastõrski, Irina Nahhova, Mindaugas Navakas, Jüri Okas, Viktor Pivovarov, Urmas Ploomipuu, Miervaldis Polis, Pollutsionistid, Dmitri Prigov, Sirje Runge, Leonid Sokov, Nadja Stolpovskaja, Andres Tolts, Ivan Tšuikov, Silver Vahtre, Bruno Vasiļevskis, Oleg Vassiljev, Vladas Vildžiūnas, Romanas Vilkauskas, Algirdas Šeškus, Vadim Zahharov, Kazimiera Zimblytė.
Koostööpartner: Jane Voorhees, Zimmerli Art Museum at Rutgers, The State University of New Jersey, USA
Kuraatorid: Anu Allas, Liisa Kaljula, Jane A. Sharp
Konsultandid: Ieva Astahovska, Lolita Jablonskienė
Näituse kujundus: Mari Kurismaa
Graafiline disain: Tuuli Aule
Koordinaator: Ragne Soosalu
Rahvusvaheline naistepäev on ÜRO tähtpäevade nimistus ja sel päeval korraldatakse vägivallavastaseid aktsioone, abistatakse kriisikeskusi, räägitakse naiste muredest ja probleemidest. Tänavu pühenduti rahvusvahelisel naistepäeval naiste tasustamata tööle, olgu tegu majapidamistöödega või hoolitsemisega nende eest, kes ise endaga hakkama ei saa. Nädal aega varem oli 1. märtsil võrdse palga päev, millega juhiti tähelepanu tõsiasjale, et kuigi mitmete riikide ja rahvusvaheliste suurte organisatsioonide eesotsas on naine, ei ole sooline palgalõhe kuhugi kadunud. Vaatamata sellele, et meie peaminister on naine ja eelmine presidentki oli naine, seisab Eesti endiselt soolise palgalõhe poolest riikide hulgas eesotsas. Seda on tõestanud ka Tallinna ülikooli järjekordne uurimus „Soolise palgalõhe vähendamine“. Seekord ei piirdutud üksnes uurimuse esitlemisega. Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi ajakirjandusdotsent Barbi Pilvre kaasas ka kunstniku Fideelia-Signe Rootsi, selleks et rääkida naiste tööst kunsti kaudu, seega – teaduskommunikatsioon kunsti vahenditega. Rootsi näitus „Sõit tööle“ ón Tallinna ülikoolis väljas 20. märtsini, selle aasta septembris saab seda vaadata Metropoli galeriis.
Fideelia-Signe Rootsi näituseprojektis on kaks peategelast: Elmina Otsman (1924–2012) ja tema ise. Ta on kombineerinud oma ja Nõukogude ajal tuntud naismehhanisaatori arusaamad tööst ja tekitanud nii visuaalse materjali, fotode ja ka päevikumärkmete põhjal töötava naise loo. Fideelia-Signe Roots kaitses 2017. aastal kunstiakadeemias doktorikraadi naise tööd käsitleva projektiga „Naine kui kangelane“.1
Tubli tüdruku klišee püsib
Reet Varblane: Elmina Otsman, Leida Peips ja teised tublid tööd rüganud naised pälvisid Nõukogude ajal autasusid ja diplomeid, nad valiti rahvast esindama ülemnõukogusse ja kongressidele, kuid kollektiivses teadvuses oli neil pigem negatiivne tähendus. Nad tegid tööd, mis ei olnud naistetöö, ning seetõttu polnud nad ka nii-öelda õiged naised. Nad sobisid nõukogude ametlikku kuvandisse, kuid ei mahtunud ka selles ühiskonnas visalt valitsenud traditsioonilise naiselikkuse mõiste alla. Kui mõelda tollase ühiskonna peale, siis olid töökangelastele – naistest lüpsjatele, traktoristidele, kangrutele, keevitajatele vaatamata tööpõllul soorollid paigas: toidupoe müüja, raamatupidaja, lasteaiakasvataja oli naine, miilits, ehitaja, ettevõtte juht aga mees.
Näitusel „Sõit tööle“ esitleb Fideelia-Signe Roots ennast eelkõige tõstukijuhi lubadega laotöölisena, doktorikraadiga kunstnik figureerib taustal.
Fideelia-Signe Roots: Nõukogude naistest rääkides tuleb arvestada, et Venemaal kehtis nõukogude kord 70 aastat ja selle aja jooksul toimusid režiimis suured muudatused. Lenini ajal, eelkõige 1920ndate algul, kogeti Venemaal vist ajaloos suurimat vabameelsust: moodne kunst, feminism ja isegi nudism olid õitsengu tipul. Stalin lõpetas otsustavalt „korralageduse“, igasugused naisõiguslased ja kunstnikud saadeti Siberisse ja naistelt nõuti sünnitamist. Hruštšov tõi kaasa vabama hingamise, pärast teda saabus pikk ja aeglane stagnatsioon kuni liidu lagunemiseni.
Kuigi Stalini ajal muutus olukord naistele ebasoodsaks, vajas riik endiselt ka naissoost töölisi ja töökangelasi. Austati naistraktoriste, -lüpsjaid, -kalureid jpt. Naistööline kui iidol oli tähtsal kohal. Ametlik retoorika ütles, et kuna Nõukogudemaa naised on juba meestega võrdsed, siis feminismi enam vaja ei lähe. Tegelikult eeldati, et kõik naised soovivad lapsi ja kodused majapidamistööd olid peamiselt naiste õlul. Naiste välimus oli tähtis filmistaaride puhul, aga ühiskonna ootus polnud naiste väljanägemise suhtes utoopiline. Igaüks saab teha omad järeldused, kui vaatab pilte Hruštšovi ja tema naise visiidist Ameerikasse.
Kui Nõukogude ajal ülistati aktiivselt töötavat naist, siis pärast Eesti uuesti vabaks saamist pöörduti siinmail passiivse naisekuvandi juurde ja naistraktoristi kuvand moondus kollektiivses mälus okupatsiooniaja sümboliks. Selle üle kas naerdi või tunti sellistele naistele kaasa.
Varblane: Praegu on naispolitseinik igati normaalne nähtus ja ka mehe peale, kes toidupoe kassas töötab, ei vaadata enam võõristavalt. Kui veel mõni aeg tagasi mõjus ettekujutus naisest suure panga või mõne teise nii-öelda tõsise kontserni eesotsas kummalisena, siis ka selles osas on aeg korrektiive teinud. Kuidas on praegu lood naiste ja meeste tööaladega? Kas on põhjust rääkida nii-öelda pehmetest ehk naiselikest ja tõsistest ehk mehelikest valdkondadest?
Roots: Eks neist räägitakse ikka pehme-kõva-võtmes, aga muudatused on juba toimunud. Minu teada ei ole tänapäeval ükski amet naistele seadusega keelatud. Tundub, et praegusõltub naiste ja meeste osakaal pigem palgast kui ametist. Kultuuris juurdunud traditsioonide tõttu on endiselt teatud ametid, näiteks korstnapühkija, rongijuht ja laevakapten naiste seas haruldased. Samas ei pane naissoost politseinik, ajateenija või bussijuht enam kedagi imestama. Juurde on tulnud meeskassapidajaid ja tänavapildis annavad tooni lapsevankriga isad. Tüdrukutele õpetatakse ITd, robootikat ja muid alasid, mida peeti varem poisteteemaks.
Kuna roosa ja sinine ei ole enam rangelt sooga seotud värvid, on vahel põnev just nimme end vanamoodsasse kuube riietada. Paar aastat tagasi levis uudis, et ühe Pärnumaa talu peretütar ostis endale roosa traktori. Valik langes roosale traktorile värvi pärast, aga ka seetõttu, et sellel on avar kabiin, kuhu laps ka ära mahub. Naistele on olnud töö- ja pereelu ühendamine tähtsam kui meestele, kuid seegi on muutumas.
Varblane: Miks meil sooline palgalõhe nii visalt püsib? Või on ikka tegemist sajandite jooksul peale surutud kuvandiga, et „tubli tüdruk“ töötab palju ja hästi ega virise ka väiksema palga ja viletsamate tingimuste üle?
Roots: Arvan, et „tubli tüdruku“ kuvand on siinkohal tõesti tähtis tegur. Naistelt eeldatakse tõsisemat töössesuhtumist, usinust, täpsust. Uuringud näitavad, et naised küsivad väiksemat palka kui mehed. Olen kogenud, kuidas selle asemel et palka juurde küsida, elatakse end kolleegide peal välja. Loodan, et uus põlvkond hakkab stereotüüpe murdma.
Tugev naine ja superkangelane
Varblane: Su doktoritöö teema on „Naine kui kangelane“, ent kasutad „kangelase“ kõrval ka sõna „kangelanna“ (III osa on pealkirjastatud „Kangelanna konstrueerimine“). Kas „kangelane“ ja „kangelanna“ tähendavad ikka sama asja? Millal on naine kangelane? Aga kui mõelda sada või viiskümmend aastat tagasi?
Roots: Olen avanud selle oma doktoritöö peatükis 1.1.1 „Grammatiline sugu ja kangelase mõiste“: „Käesolevas töös kasutan sõna kangelane, kui on niigi selge, et räägin naistest. Vajadusel kasutan sõna kangelanna. Läbivalt seda ei kasuta, sest liide -nna ei ole eesti keelele omane ja mõjub ülekasutamisel kohmakalt. Samamoodi on liitega nais-. Õigustatud on see siis, kui kirjutan naistraktoristidest, et oleks teada: ma ei puuduta meestraktoriste, vaid ainult naisi (neid, kes end naisena määratlevad). Samuti kasutan soomääratlust pealkirjades „Kangelanna arhetüüp“ jne, kus peab olema selge, et ma ei hakka käsitlema meessoost kangelasi.“2
Elmina Otsmani päeviku sissekanded on argiselt asjalikud, kuid neis ei puudu üldistusvõime ja tolle aja vaimsuse väljatoomine.
Kangelase mõiste on läbi teinud põneva arengu. Nõukogude ajal olid töökangelased. Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist halvustati ühiskonnas endisi töökangelasi, eriti naistraktoriste. Mõned aastad tagasi tekkis tööturul uus suundumus: otsiti kõikvõimalikke kangelasi ja isegi superkangelasi. Selle peale küsiksin, kas töötingimused ja palk on ikka superkangelase-väärilised. Sõna „kangelane“ tähendab tänapäeval kõike ja mitte midagi.
Varblane: Näitusel oled rõhutanud Elmina Otsmani päevikutekstide ühte seika: 1973. aastal vedas Otsman põldudelt 446 koormat kive. Seda oli mõistlik teha, sest pärast oli seal kergem kombainiga vilja koristada. Aga sina rõhutad just tema kui „mütoloogilise hiidnaise jõudu“.
Kas Elmina Otsman oli tugev naine? Mida üldse tähendab „tugev naine“? Kas tugeva naise kuvand ja tugev naine on ikka üks ja sama? Kas praegune tugev naine on samasugune, nagu oli sada või viiskümmend aastat tagasi? Kas praegune ühiskond vajab tugevaid naisi?
Roots: See oli vajalik töö, mida peale Elmina keegi ei teinud, aga kuna kive oli üle mõistuse palju, sai sellest kangelaslik võitlus loodusjõududega. Ma ei tea, kas keegi kujutab end ette praegu peaaegu iga päev põldudelt kive korjamas. Elmina tegi seda ja, muide, ta ei kandnud isegi mitte kindaid! Sügisel ning varakevadel on põllud pehmed ja porised ning sellepärast oligi tal traktori asemel hobune: traktor oleks lihtsalt porri kinni jäänud.
Tugeva naise kuvand ei pruugi tegelikkusega kokku langeda, aga mis puudutab minu doktoritöös käsitletud naistraktoriste, võin küll öelda, et nemad olid päriselt tugevad naised. Ma ei pea silmas ainult füüsilist tugevust, kuigi ka see on oluline, sest paljud tööd nõuavad sitkust ja vastupidavust just kehalises mõttes. Need naised pani tööle huvi eriala vastu ja kinnisidee silma paista ajaloolisel meeste alal ja olla meestest parem. Paljud naised ka selle saavutasid. Õnneks said naistraktoristid ja -kombainerid tollal meestega võrdset palka. 1970. aastatel kauplesid aktiivsemad naised Moskvast välja ka erisoodustused: naiste töönormid muudeti 10% meeste normidest väiksemaks, aga palk jäi samaks. Kuidas küll vanasti julgesid naised endale soodustusi küsida, aga tänapäeval ei julge?
Kunst pole hobi, vaid töö
Varblane: Sinu põhivaldkond on kunst. Õppisid kõigepealt Tartu kunstikoolis kunstilist kujundust, siis Tartu ülikoolis maalikunsti, siis läbisid kunstiakadeemias interdistsiplinaarsete kunstide erialal magistriõpingud ja kaitsesid seal 2017. aastal doktorikraadi. Samal ajal oled omandanud mitmed lisaerialad, nagu kondiiter või tõstukijuht.
Näitusel „Sõit tööle“ esitled ennast eelkõige tõstukijuhi lubadega laotöölisena, doktorikraadiga kunstnik figureerib taustal, nagu nii mõneski filmis või raamatus ilmub autor iseendana oma vaataja või lugeja ette, et midagi selgitada või konteksti luua. Ehk võiks laotöölise ametit selles kontekstis vaadata kui midagi, mis aitab paremini mõista naise tööd, aga ka laiemalt tööd üldse.
Kas kunst on sinu töö? Kuidas nimetad oma teisi erialasid? Kas see on vahend, et viia kunstiprojekte paremini ellu või et identifitseerida ennast uuritava objekti – Elmina Otsmaniga? Või on need olulised ellujäämiseks?
Roots: Kunst on kindlasti minu põhitöö. Olen kunstiõpingutes läbinud kõik tasemed lastekunstikoolist kuni doktorikraadini. Teen siiamaani väikesi näitusi ja tellimustöid. Mul on Facebooki-leht „Fideelia loomapildid“. Maalin lemmikloomi. Mõnikord kutsutakse mind kellegi lõputööd või doktorinäitust retsenseerima või oma doktoritöö teemast loengut pidama. Olen kutsetele vastu tulnud, sest mulle meeldib eeskätt ikka oma põhieriala ja alles siis lisaerialad ehk kondiiter ja laotööline-tõstukijuht.
Kondiitriks õppisin aastatel 2012-2013. Nimetasin selle perioodi oma kunstiprojektiks „Nihe“. Siis ma kunstiga ei tegelenud. Vältisin näitusi, kunstiajakirju, kunstiüritusi jpm. Mind inspireeris Taiwani kunstnik Tehching Hsieh, kes tegi 1985-1986 üheaastase kestvus-performance’i, mille jooksul ta kunstiga ei tegelenud ja hoidis kunstimaailmast eemale.
Mulle näis, et samal ajal, kui mina oma „Nihet“ läbi viisin, oli ka kunstiväli kuhugi nihkunud ja kunst muutunud rohkem vormi- kui sisukeskseks. Mulle meeldib sotsiaalse närviga teravmeelne kunst. Viimasest ajast on parim plakat „Mutin on Punn“, mida ma ei näinud mitte kunstigaleriis, vaid Ukraina toetusmeeleavaldusel.
Tõstukijuhiload tegin 2017. aastal just enne kolimist Tartust Tallinna. Siht oli selge: kui load on taskus, leian mõnes laos tööd ja hakkan teenima rohkem kui kondiitri või kunstnikuna. Tööturustatistika näitas, et tõstukijuhte on puudu ning palk on inimväärne. Minu doktoritöö peakangelane, Nõukogude aja traktorist ja kombainer Elmina Otsman innustas mind masinate poole vaatama. Ta kirjutab oma tööst väga haaravalt ja poeetiliselt. Tegelikult on nii kondiitri- kui ka laotöö füüsiliselt raske. Neid ladusid pole palju, kus saab ainult tõstukiga sõita ja käterammu üldse vaja ei lähe. Töö intensiivsus on enamasti muljetavaldav. Isegi kui püüad end veenda, et see on vajalik ja äge töö ning palgal pole ka viga, hiilib ligi selline väsimus, et õhtul kodus tahaks voodist läbi vajuda. Kurnatus on niivõrd kõikehõlmav, et sellest väljapuhkamiseks paarist vabast päevast nädalas ei piisa. Sellise töö kõrvalt kunsti teha on väga raske ja mida rohkem end kurnad, seda raskemaks läheb. Läbipõlemine on paratamatu ning sellest paranemine võib võtta mitu aastat.
Varblane: Kui kunst on töö ja kunstnik töötaja, siis kuidas seda tööd tasustada? Maarin Ektermann ja Airi Triisberg on välja töötanud kunstnikele, aga ka kõigile teistele kunstitöötajatele õiglase tasustamise määrad. Tasustamismäära aluseks on kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalk (vt lähemalt Sirp 14. I) ning vastavalt selle kasvamisele peaks kasvama ka kunstnikele (ja teistele kunstitöötajatele) makstav tasu. See tundub igati õiglane. Aga kuidas see ellu viia?
Õiglane tasu
Roots: Juba aastatel 2010-2011 käis elav diskussioon kunstike sotsiaalsete garantiide ja palga üle. Osalesin neil aruteludel ja üritustel regulaarselt. Kultuuripealinna raames Vabaduse väljakule toodud kupli „Objekt 2011“ all tegin plakatitega aktsiooni „Kunst pole mu hobi, vaid töö“, mis sai laialdast tähelepanu, aga suuremat ühist väljaastumist ei tulnud. Millegipärast kadus entusiasm vahepeal kümneks aastaks ära. Maarin Ektermann ja Airi Triisberg on nüüd uuesti härjal sarvist haaranud ja suure tööga hakkama saanud. Olen igati tasumäärade poolt, aga ega minagi tea, kuidas see ellu viia. Kunstiinstitutsioonide rahastamine on lünklik: väikestel galeriidel on vähem raha kui suurtel. Oletades, et mingil viisil on võimalik maksta kunstnikele kõigis galeriides võrdselt, jääb murekohaks ikkagi sissetulekute ebaregulaarsus. Ateljee renti peab aga maksma igal kuul.
Varblane: Kas meil on liiga palju kunsti ja kunstnikke?
Roots: Kunstnike liidus on ligi tuhat liiget ja neile lisanduvad liiduvälised kunstnikud, nii et neid on tõepoolest päris palju. Leian, et kuni kunstnike palgaprobleem ei ole leidnud lahendust, ei ole aus neid samas mahus juurde koolitada. Võib arvata, et enamik kunstitudengeid teab, et nad oma töö eest palka saama ei hakka, aga loodavad teoste müügile või kuulsaks saamisele, mida ei pruugi paraku kunagi juhtuda. Hoian pöialt, et vähemalt Airi ja Maarini lahendus käiku läheks. Lihtne on rääkida, aga raskem teha ja kiitus neile selle eest!
Varblane: Kas doktorikraad peaks tagama töökoha?
Roots: Minu arvates küll. Praegune olukord on kehv, sest riigi kulul koolitatakse doktoreid, kes ei leia erialast tööd. Mõned jäävad kunstiringi juhendajateks või galeristideks, kes oldi juba enne kraadi kaitsmist. Kahjuks tean mitmeid doktorante, kes on tulevikuväljavaadete puudumise tõttu õpingud katkestanud. Kraadil ei nähta mõtet. Mulle oli doktorantuur ideaalne võimalus tegelda oma lemmikteemaga süvitsi pika aja jooksul, muretsemata haigekassa ja sissetuleku pärast. Doktorandid said minu ajal küll väiksemat toetust kui praegu, aga abiks oli seegi. Käisin õpingute kõrvalt osalise koormusega tööl: olin kondiiter-kokk ja komplekteerija, millest jutustan ka oma näitusel „Sõit tööle“.
Varblane: Näitusel kõlama jäänud väide, et oled Eestis ainuke doktorikraadiga laotööline – ilmselt ei ole ka maailmas neid just palju sulle kõrvale panna –, tundub ilmselge raiskamisena, vaimse potentsiaali raiskamisena.
Roots: Mida ma siis tegema peaksin? Doktorikraad ei taga töökohta. Mul ei ole võimalik aastaid oodata, millal kunstiakadeemias mulle sobival erialal konkurss tuleb. Teadureid vajatakse seal üliharva. Minust sõltub neli kassi, kellest kaks tükki peab iga päev ravi saama. Praegu õpin esimest aastat Tallinna majanduskoolis sotsiaalmeedia spetsialisti erialal, kus saan rakendada oma loomingulist poolt ilma end füüsiliselt surnuks töötamata.
1 Fideelia-Signe Roots, Naine kui kangelane. Doktoritöö. Eesti Kunstiakadeemia, 2017.
Ta räägib hästi, mis seal rääkida. Ja miks teda siis mitte uskuda?
Kahe nädala eest ei olnud Eesti rahval aimugi, kas sõjaudu on ilmastikunähtus või keskkonnaprobleem. Nüüdseks on see mõiste sõjasündmusi katkematult kommenteerivate kindralite huulilt jõudnud ajakirjanike ja rahva sekka ning kõik teavad, et sõjaudu on meie inforuumi lahutamatu komponent. Keegi ei näe selles udus, mis täpselt toimub. Võib vaid aimata, loota ja uskuda, et mõne udust välja vupsava infokillu aluseks on faktid ja mõni teine on lihtsalt osa infooperatsioonist, propagandast.
Ühiskonnas kerkib ses udus paratamatult üles küsimus, kas on olemas õige ja vale usk. Kas mingi usu peab keelama ja teise ametlikuks ja õigeks kuulutama? Eestis ja meiega keerulist ajalugu jagavates riikides on see päevakorral küllap teravamalt kui kuskil Lääne-Euroopas. Avalikult enda kommunistiks või Putini sõbraks kuulutaja ei kujuta Londonis või Pariisis endast ohtu rahvuslikule julgeolekule, vaid on lihtsalt piinlikkust või nalja tekitav eksemplar, umbes nagu tsirkusekaru. Meil aga, arvestades, kui suur osa elanikkonnast on inimesed, kellel on tegemata lõplik ja täielik lojaalsustest, on ühiskonnas arusaadavat ärevust.
Suurema osa ärevuse tekitajatest võib rahulikult ohutuna murenimekirjast maha kriipsutada, kui vaadata Eesti immigrantrahvastiku demograafilisi näitajaid. Näiteks kõik need Ida-Virumaa pensioniealised naised, kes meie vabaduse aastakümnete jooksul ei ole oma mõtteilma suutnud Eestiga siduda ja kes said alles nüüd otsustava löögi, kui jäid ilma nende päevi seni täitnud Venemaa televisiooni propaganda- ja meelelahutuskanalitest. Selle sodi levitamise lõpetamine oli iseenesest õige otsus, aga Eesti julgeoleku seisukohalt mitte kuigi suure kaaluga.
Ükskõik kui ääreni nende memmede süda on täidetud armastusega sõjaroimarist Putini vastu, kahjustavad nad sellega ainult iseennast ja oma toimetulekut, aga mitte Eesti riiki. Kui nad ei ole osanud seniajani ära kasutada vaba kodanikuühiskonna võimalusi organiseeruda, koonduda, oma tõde ja sõnumit levitada, siis miks peaks arvama, et nüüd äkki formeerub neist mingi tugev põhiseadust ründav löögirusikas. Ja need ülejäänud, kes ei ole julgeoleku mõttes veel ohutusse vanusesse jõudnud? Pole ühtki põhjust arvata, et Eesti vastutavad ametkonnad nende sellide kontodel juba aastast 2007 näppu ja silma peal ei hoia. Okupatsiooni ajal nimetas KGB seda profülaktikaks, aga erineva tõsidusastmega vestluste pidamist võib nimetada kuidas tahes, peaasi et neil vestlustel soovitud mõju on.
Optimisti valik sõjaudus on uskuda ainult meeldivaid sõnumeid ja hüljata kõik need, mis ihatava lõpptulemuse saavutamise pilti ei sobi. Võtkem näiteks Ukraina igapäevased ametlikud teated vastase poole kaotuste kohta elavjõus ja tehnikas. Esimestel sõjapäevadel panid paljud eksperdid nii tugitoolides kui ka ametkondades Ukraina pakutud arvud kahtluse alla heatahtliku mööndusega, et ukrainlastel ongi seda võitlusvaimu tugevdavat bluffi vaja – ja las ta siis olla. Mida päev edasi, seda keerulisem on pakutut mitte uskuda.
Kui sõja aktiivseks faasiks pikalt valmistunud ukrainlastel ka oli juba enne lahingute algust mingi kommunikatsiooniplaan ja pressiteadete põhjad mitmes keeles valmis kirjutatud, siis mis tähtsust sel enam, tegelik elu on mürinal sisse murdnud. Kui ukrainlaste info Venemaa kaotuste kohta ei vastaks ligilähedaselt tõele, siis ei jääks alles ühtki ratsionaalselt seletust, miks kestab Venemaa „erioperatsioon“ juba kolmandat nädalat edutult.
Kahe sõjanädalaga on ukrainlased nüüd juba ka USA luure hinnangul suutnud hävitada 10 protsenti tema vastu paisatud sõjajõust. Lineaarselt lähenedes võiks seega eeldada, et Venemaa viimase tanki ja soldati relvitustamiseks läheb veel 18 nädalat ehk sõda on läbi juuli keskpaigaks. Aga see on pessimisti arvutus, sest seda sorti sirgetel on kalduvus mingil hetkel nokk püsti tõsta ja eksponentsiaalselt taevasse söösta. Kes oleks nii tark, et öelda, kas Venemaa murdmiseks on vaja jõuda 30, 40 või 50 protsendini? Ilus ja sümboolne oleks, kui kokkukukkumine jõuaks kätte 9. mail, aga nii täpselt ei oska sõjaplaani seada vist isegi Ukraina väejuhatus.
Sõjaväljal hajub udu kõigepealt. Hoopis suuremas udus on kõik, mis puudutab vaba maailma kaudset sõjategevust ehk sanktsioone. Ka selles vallas tehakse arutult arvutusi ja ennustusi, ärevamad vaatavad iga päev korduvalt rubla kurssi ja Venemaa ettevõtete aktsia väärtust, mis segastel aegadel on seiklejate ja spekulantide mängumaa, praegu pealegi oluliste juurdepääsupiirangutega. Kuid võrdlusandmed on kõnekad. Krimmi annekteerimise järel läks rublal terve aasta, et kaotada oma väärtuses euro suhtes 1,6 korda. Nüüd on sama ja rohkem juhtunud kahe nädalaga. Venemaal võidakse ju sisetarbimiseks rublanimelisi lepalehti juurde toota palju süda lustib, aga see ei tähenda, et ei kehtiks üldprintsiip, et rubla väärtus läheneb lõpmatult nullile.
Põhjus on proosaline, nimelt Venemaa majanduse absoluutne toetumine toorainele, eeskätt fossiilkütustele. Nagu teada, otsustas maailm kliimakonverentsil Glasgow’s põhimõtteliselt ära, et ainus hea fossiilkütus on see, mis jääb maa sisse, ning järelikult on iga nafta- või gaasifirma aktsia väärtus pikemas perspektiivis null, välja arvatud juhul, kui ettevõte (Eesti oludes näiteks Eesti Energia) suudab õigeaegselt rohepöörde läbi teha ning liigub fossiilkütuse asemel taastuvenergia sektorisse. Iga päev, mis hoiab fossiilenergiat maa sees, on inimkonna võit.
Õigupoolest on ka nn rohepööre ajutiselt sõjaudusse vajunud ning pakkunud uusi justkui töötavaid argumente selle pöörde vastastele või hädavajalikkuses kahtlejatele. Ka meie eurovolinik Kadri Simson märkis ETVs (küll kahetsusega), et põlevkivi on paraku „selles kriisis parketikõlbulik alternatiiv“. Vabandust, aga see kõlab nagu alkoholisõltlase jutt, et homne peatäis veel ja siis kohe jätan joomise maha – kuni järgmisel päeval ette tuleva järgmise joomatuurini.
Kuigi ei ole teada, kuidas Ukraina sõja tõttu lühiajaliselt käituvad globaalne toidu- ja kütuseturg, ei muuda see sugugi fundamentaalset. Teatavasti visatakse jõukates riikides iga päev ära rohkem toitu, kui Ukraina toota suudab, seega – varu nagu oleks. Iseasi, kas see tarneahelate kaudu ka kiiresti õigesse kohta jõuab. Kuid siingi võib analoogia põhjal uskuda, et ajutiselt valus kütusehind ja sama ajutised häired neis tarneahelates loksuvad paika täpselt samamoodi, nagu pandeemia põhjustatud maailmamajanduse tõrked, millest vastu kõigi ennustajate ootusi kiiresti taastuti.
Tõesti, mingil juhul ei oleks rohepööre pidanud tulema ja kiirenema nii pöörasel kombel ja Ukraina rahva kannatuste hinnaga. Sõda ei saa tagasi keerata, küll on võimalik selle kaudne efekt tulevikukasuks muuta. Kuni nafta- ja gaasikraanid Venemaal ei ole lõplikult kinni keeratud ning puuduva kauba asendajad, olgu Iraanis, Venezuelas või mujal, end veel käima jooksnud, on muidugi tore spekuleerida selle üle, kui halvasti või mitte üldse jõukas maailm suudab toime tulla seni tarbitud fossiilenergia koguste vähenemise ja hinna kallinemisega. Aga miks ta/meie ei peaks suutma? Iga sundotsuse võib igaüks mõelda vabatahtlikuks ja vastutustundlikuks. Mõelda, et vähem toitu ja vähem sõitu tähendab vähem maovähendusoperatsioone (ja kõhnem rahvas on tervem rahvas) ning väiksemat vajadust uputada raha maanteede laiendamisse või koguni praeguste andmete põhjal enam mitte kunagi Venemaa kaupu vedama hakkava Rail Balticu rajamisse. Lokaalselt annab vähem sõitmist Tallinna linnale parema šansi moodsa peatänava ning mõistliku kergliiklusvõrgu ehitamiseks. Ja nii edasi.
Udus kobajate vastutus on erinev ja ainus vastutustundlik kommunikatsioon ei ole Churchilli kombel higi, vere ja pisarate lubamine. Kuni faktid seda võimaldavad, oleks tore meie valitsuselt kuulda kindlameelseid avaldusi stiilis „Töötame selle nimel, et Ukraina põllumehed aprilli lõpuks ikkagi kevadkülvi tegema pääseksid“. Ning isegi kui see ei peaks õnnestuma, siis oleks praegu igal juhul asjakohane lubada, et enamik Ukraina lastest saab sügisel taas kodumaal kooli minna. Usku peab olema, see annab tiivad.
Ukrainast põgenenud poisi pisarates nägu, kõrvuti Kanal 2 hooaja avapeo piltidega, kus kaks neiut klaase kokku löövad. Uudislugu „Rinnad ripuvad? Kuidas hoida büst prink!“ kõrvuti uudisega, mille pealkirjaks „Kas Ukraina president peab pingele vastu?“ Või veel markantsem näide: „Haruldane klõps. Lauljatar Elisa Kolk tähistas miljonärist kallima juubelit“ on kõrvuti uudislooga sellest, kuidas noor mereväe insener Vitali Skakun ohverdas enese Krimmi Henišeski silla õhkimiseks, et takistada vaenlaste edasitungi. Kas tõesti on 50aastaseks saanud ärimehe ja tema kaaslase riietus ja pidu samaväärse uudisväärtusega nagu end oma riigi kaitsmise nimel õhku lasknud noor mees?
Sõja väldates ilmusid Postimehe ja Delfi veergudele lood Ukraina tsiviilelanike vägistamisest, samuti analüüs sellest, kas Putin oma sõnavõttudes ridade vahel vägistamist propageerib. Samal ajal on nende uudisnuppude kõrval reklaamid, kus – kuna lähenemas on naistepäev, reklaamitakse erootikapoode, pesupoode jne, piltidel poolpaljas punaste aluspükstega naine, kelle tagumik mehe käte vahel. Müüa vägistamisest rääkivate uudiste kõrval erootikatoodete reklaame? Seks müüb, aga kus on inimlikkuse piir? Ajakirjanikud, kus on teie eetilised põhimõtted?
Kas me aktsepteeriksime paberlehes surmakuulutuse kõrval erootikapoe reklaami või uudisnupukest sellest, kuidas eesti suunamudija luksusjahi pardal oma depressioonist puhkab? Miks siis digimaailmas verisesse sõtta ja inimeste hukkumisse vähema austusega suhtutakse? Digilehti loeb palju suurem hulk inimesi kui paberkandjal ajalehti, need on osa avalikust inforuumist ja seega kujundavad ühiskonna suhtumist ellu, surma ja kõigesse, mis sinna vahele jääb.
Reklaamide ja sisu ilmselge kokkusobimatuse või konfliktsuse juhtumeid võis muidugi kohata juba kaua aega enne Ukraina sõja puhkemist, ent nüüd torkab see traagiliste sündmuste taustal eriti teravalt silma. Lihtne on olla puu otsas ja öelda, et veebiväljaandes kuvatakse reklaame ja uudislugusidki algoritmide najal, ent on aeg, et toimetuste töötajad inimlikkuse tagasi tooks. Sest alanud on maailmasõda. Esimene maailma infosõda, kus sõditakse inforuumi vallutamise nimel. Ärge naeruvääristage Ukraina kangelasi, ärge lahustage väärtusi, hoidke Eesti avalikku inforuumi.
Näiteid kõrvuti olevatest uudislugudest viimasel nädalal.
Emakeelepäeva paiku lähevad mõtted ikka meie kaunile emakeelele. Koolides ja ka teistes muudes asutustes mõeldakse, kuidas seda päeva vääriliselt tähistada. Kirjanike ja keeleinimeste kalendrid on tihedalt täis broneeritud kohtumisi nii nädal enne kui ka pärast emakeelepäeva. Haridus- ja teadusministeerium annab välja keeleteo auhinna eesti keele hoidmise ja arendamise tunnustamiseks. Inimesed valmistuvad aga Vikerraadio etteütluseks– vaadatakse üle keelereeglid ja ollakse ikka ja jälle üllatunud, et reegleid on nii palju muudetud võrreldes nende enda kooliajaga. Samuti meenub legend eesti keelest kui ühest kaunimast keelest, mis maailma kauneima keele võistlusel olevat alla vandunud üksnes itaalia keelele. Kõige krooniks tõmmatakse emakeelepäeval lipud masti – on ju emakeel meie uhkus ja au.
Kui emakeelepäeva eufooria on vaibunud, tuleb taas hall argipäev. Ununevad kõlavad sõnad emakeele ilust ja keelt kasutatakse nii, kuidas ollakse harjunud. Noored lauljad eelistavad laulda inglise keeles, sest eesti keeles ei saavat ennast täpselt väljendada. Kooliõpilased tahavad rohkem lugeda ingliskeelseid raamatuid ja taas tuuakse põhjenduseks, et eesti keeles ei ole nii palju sõnu, et kõigest rääkida-kirjutada. Nii ongi argikeeles üha rohkem ingliskeelseid sõnu või nende mugandusi, samal ajal ei aduta, et alati ei saa võõrkeelset sõna otse kasutusse võtta, sest tegelikult tähendab see midagi muud. Needsamad inglise keeles loetavad raamatudki ei ole novellid (ingl novel), nagu arvatakse, vaid ikka romaanid, sest novell on lühijutt, mitte mitmesajaleheküljeline teos. Kui emakeeles ei loeta ja sõnavara on piiratud, tekivad ka eesti omasõnadele uued tähendused, näiteks väljendab sõna liiderlik noorte meelest liidriomadusi või karuteenega tehakse kellelegi hoopis head.
Keeleprobleemid ei ole iseloomulikud vaid noortele, probleemset keelekasutust võib märgata ka haridusametnike ja ajakirjanike seas, kes peaksid olema noortele eeskujuks. Kuigi eesti keeles on omasõnad enamasti olemas, peetakse võõrsõnu sobivamaks. Üks selline sõna on distantsõpe, mille eesti omasõnalist sünonüümi kaugõpe ei taheta kasutada. Praegu on kõrgkoolides magistriõpe enamasti kaugõppel, päevaõpe on jäänud pigem marginaalseks. Et viiruse levikut piirata, saadetakse ka üldhariduskooli õpilasi aeg-ajalt kaugõppele. Põhjendus, miks distantsõpe on parem kui kaugõpe, on kummaline: kaugõppel olevat Nõukogude ajast halvustav tähendusvarjund. Kummaline on selgitus seetõttu, et nii väidavad 30-40aastased, kellel oma mälestust olla ei tohiks, kuna nad olid siis alles lapsed ega teadnud kaugõppest midagi. Teised jälle püüavad sünonüümidele anda tähendusvarjundeid: kaugõpe olevat vaid kutse- ja kõrghariduse teema, üldhariduskoolis olevat distantsõpe. Miks on vaja eristada kaht samatähenduslikku sõna? Kaugõpe on kaugõpe, olenemata sellest, kas seda kasutatakse kolmandas klassis või kolmandal kursusel.
Probleeme tekitavad teisedki kooliga seotud sõnad. Kaugõppe vastand on lähiõpe. Miks aga ei ole õige selle asemel kasutada kontaktõpet? Eks ikka sellepärast, et ka kaugõppes on tänapäeval kontakt olemas. Kaugõpe pole enam üksnes iseseisev kodus õppimine, et siis kord kuus (kõrg)-kooli vastama minna. Kaugõppes kasutatakse videosuhtluse platvorme ja see tähendab ka kontakti õpilase ja õpetaja vahel.
Kaugõppes olevad õpilased õpivad sageli kodus, ometi ei ole kaugõppe asemel õige kasutada koduõpet, sest ka sellel terminil on juba varasemast oma tähendus, mis on suisa HTMi määrusega kinnitatud. Kuigi eesti keele instituudi liberaalne keelepoliitika soosib normkirjakeele asemel vaba keelekasutust, siis erialakeeles tuleb olla terminites täpne.
Kaunist peatset emakeelepäeva ja kasutagem oma ilusat emakeelt ikka õigesti!
Helin Puksand on Tallinna ülikooli emakeele ja eriõpetuse dotsent.
Elame ajal, mil tuleviku ennustamine näib õnnestuvat vaid ulmekirjanikel. Kogu maailma silme all ette valmistatud rünnak Ukraina vastu paistab tagantjärele nagu väljakuulutatud mõrva kroonika. Ometi ei tahetud viimse hetkeni uskuda, et see pole diplomaatiline manööver, vaid et sõjamasin lähebki liikvele. Niisugune alasti vallutussõda – ehkki ajaloost liigagi hästi tuttav – oli läänemaailma silmis muutunud kujuteldamatuks. Ja ometi oli seda kummastava täpsusega juba kirjeldatud. 2007. aastal ilmus Mihhail Jurjevi futuristlik romaan „Kolmas impeerium“, milles Venemaad kujutatakse tulevase ajaloolase vaatenurgast. Jutustatakse, kuidas sajandivahetusel tõuseb valitsejaks Vladimir II Taastaja, kes asub koguma Vene maid, mis lasti käest eelmise impeeriumi lagunemisel 1991. aastal. Ta kuhjab valuutareserve, kõrvaldab kodumaiseid välisagente ning varitseb, kuni lääs on nõrgenenud. Peagi saabubki paras hetk: USA sepitsusel puhkeb Ukrainas revolutsioon, mis kutsub esile vastuseisu ja ajendab Krimmi, Ida- ja Lõuna-Ukrainat paluma võtta end Venemaa koosseisu.
Pärast lühikest sõda toimub Ukraina jagamine, millega Venemaa saab kõik lääne tsivilisatsiooni levialast välja jäävad osad. Romaanis liidab Venemaa endaga hiljem Kasahstani, Türkmenistani, Valgevene, Transnistria, Abhaasia ja Lõuna-Osseetia. Kujuneb 200 miljoni elanikuga geopoliitiline hiiglane, mis on nii eluvõimeline, et suudab võidukalt vastu panna läänele. Nagu teame, jõudis tegelikkus kirjanduslikule fantaasiale kiiresti järele. Kui kaugele tegelikkus veel jõuab? See on painav küsimus, sest romaanis vallandub järgmisena tuumasõda ning Venemaa kätte langevad ka Balti riigid.
Pehme jõud
Sel korral osutus tuleviku etteaimajaks üks teine kirjanik-poliitik. 15. veebruaril avaldas Putini pikaaegne nõunik Vladislav Surkov artikli, milles ennustas, et Venemaa teeb katset pääseda välja praegustest kitsastest piiridest – neist, mille olevat talle pärandanud bolševikud, kui loovutasid Eesti, Läti, Leedu, Valgevene ja Ukraina alad. „Ees seisab palju geopoliitikat,“ kirjutas Surkov. „Praktilist ja rakenduslikku. Ja vahest isegi kontaktset.“1 Sõjaärevuses uppusid need vihjed inforuumis. Ettekuulutusena hakati nägema hoopis Putini möödunud suvel avaldatud traktaadi mõõtu esseed „Venelaste ja ukrainlaste ajaloolisest ühtsusest“. Surkovi mõtteavaldused väärivad aga tähelepanu just seepärast, et need pole esitatud manifestina, vaid on pillatud kõrge intellektuaalse lennuga arutlustesse.
Neis on tunda inimest, kes ei saa kõneleda otse, ent ei suuda ka varjata uhkust, et teab teistest paremini, millise eesmärgi ja mehhanismiga Kreml kõiksugu propagandamanifeste avalikkuse ette paiskab. Surkov naudib kuulsust Putini süsteemi ideelise arhitektina, kes leiutas Venemaa „suveräänse demokraatia“. Ta mängib hea meelega halli kardinali rolli, kuid soovib, et aeg-ajalt paistaks ka kirkam punane. 2021. aasta usutluses mainis ta uhkusega oma osa Krimmi vallutamises, mis oli tema sõnul Moskva esimene geopoliitiline vastulöök läänele. Juba 1990. aastatel olevat ta pakkunud ühele kõrgele poliitikule kava Krimmi tagasivõtmiseks, kuid toona olevat Venemaal nappinud organiseerimisvõimet ja ressursse.2 Võimalus avanes alles 2013. aasta septembris, kui Surkov tõsteti asepeaministri kohalt Putini abiks Ukraina küsimuses. Mõistagi pole ta oma järgnenud tegevusest avalikult rääkinud, kuid sellele heidavad valgust hiljem lekkinud e-kirjad. Neist nähtub, et Krimmi lahutamise kavale lisandus peagi Ida-Ukraina, millest loodeti ära murda võimalikult suur tükk. 2014. aasta veebruaris alanud sõjalise operatsiooni pikka ettevalmistust kinnitab seik, et Vene väed asusid Krimmi hõivama juba enne, kui president Viktor Janukovõtš Maidani massiprotestide ajal Kiievist põgenes. Rünnaku ootamatuse tõttu jäi Ukraina kaitse siis nõrgaks: mitmed üksused andsid alla või ilmutasid soovimatust võidelda.
Surkovi lekkinud e-kirjad ulatuvad küll vaid 2016. aastani, kuid need pakuvad harukordselt üksikasjaliku pildi sellest, kuidas Venemaa püüdis kasutada oma kontrolli alla saadud Luganskit ja Donetskit sillapeana, loomaks pinda eraldumiseks ka Harkivis, Odessas, Mõkolajivis ja mujal. Katsetati mitmesuguseid ideid: otsiti toetust Odessa vabasadama mõttele, Harkivis kavandati „vene maailma“ loosungi all avalikke proteste ja salajast sabotaaži, et hiljem õnnestuks tungida sinna sõjaväega Donbassist. Kontrolliala laiendamist peeti möödapääsmatuks kas või majanduslikel põhjustel, sest nagu rõhutati ühes Surkovile saadetud märgukirjas, Donetski ja Luganski „rahvavabariike“ ohustas blokaad, kuna 30 protsenti nende tarvitatavast elektrist tuli Zaporižžja tuumajaamast. Suurt tähtsust omistati Mariupoli sadamalinnale, mis on Ida-Ukraina peamine ekspordivärav. Venemaa proovis laevaliikluse kontrollimisega isoleerida kõik Azovi merele avanevad Ukraina sadamad.
Kavatsus polnud ühenduse katkestamine Kiieviga, vaid terve Ukraina painutamine Venemaa mõju alla. Juriidiliselt püüti seda saavutada Donetski ja Luganski õiguste suurendamisega Ukraina riigi koosseisus. 2014. ja 2015. aastal sõlmitud Minski lepetesse õnnestus Venemaal lisada Ukraina „detsentraliseerimise“ kohustus. Jäi ebaselgeks, kas see tähendab „rahvavabariikidele“ kõigest autonoomiat või Ukraina muutmist föderatsiooniks. Kremli vaatevinklist oli oluline, et Donetski ja Luganski seisund võimaldaks neil vetostada keskvõimu otsuseid, iseäranis Euroopa Liidu ja NATO liikmesuse taotlemist.
Ukraina föderaliseerimine tõotas teistegi alade saamist enda kätte. Ühe Surkovile saadetud kava järgi pidi Ukraina jaotuma kolmeks: idapoolsesse „Novorossijasse“ kuulunuks Donbass, Zaporižžja, Odessa, Mõkolajiv, Herson, Dnipro ja Harkiv, keskmine „Malorossija“ ulatunuks Kiievist läände Žõtomõri ja Hmelnõtskõni, kolmas osa („Galiitsia“) aga hõlmanuks Ukraina läänepoolseid oblasteid koos Lviviga. Mäletatavasti väitis Poola endine välisminister Radek Sikorski, et 2008. aastal tegi Putin Poola peaministrile ettepaneku Ukraina omavahel jagada. Selsamal aastal toimus Bukaresti tippkohtumine, kus oli kõneks Gruusia ja Ukraina võimalik liitumine alliansiga. Kohtumisel osales ka Putin, kes olevat öelnud president Bushile: „Sa ei mõista, George, mis on Ukraina. See pole isegi riik. Mis on Ukraina? Osa tema territooriumist on Ida-Euroopa, aga osa – ja oluline osa – on meie kingitus.“ Putin olevat vihjanud, et kui Ukraina astub NATOsse, siis lakkab see riik olemast.3 2016. aastal Surkovile saadetud kavas ilmneb juba selgelt Ukraina poolitamise mõte, sest „Novorossija“ ja „Malorossija“ moodustasid selles ühiku, mille piirid langesid kokku kunagise Vene impeeriumi omadega. Riigi lahutamine iseseisvateks regioonideks ei läinud siiski läbi ning Moskva süüdistas Kiievit pidevalt Minski lepete täitmata jätmises.
2020. aasta alguses lahkus Surkov presidendi abi kohalt, põhjendades seda uue suunaga Ukraina-poliitikas. Tema asemele tuli Dmitri Kozak, kes oli varem koostanud Moldova konstitutsiooni kava, milles otsustav roll oli antud Transnistriale. Küllap loodeti veel Ukraina föderaliseerimisele. Alternatiividele mõtlemisest annab siiski tunnistust tõik, et 2019. aasta kevadel hakati Donbassis kiirtempos väljastama Vene passe, mille arv kasvas kahe aastaga 650 000ni. 2021. aasta juunis ütles Surkov, et Ukraina tuleks võtta tagasi jõuga – lisades, et jõudu on mitut sorti. Sõjalise sekkumise kõrval olevat veel säilinud „pehme jõu“ (majandusliku ja poliitilise mõjutamise) võimalus.4
Ennetussõda
Selleks ajaks oli Venemaa juba asunud sõjalise ähvardamise teele. Paistab, et kui mitte veelahkmeks, siis vähemalt sündmuste kiirendajaks oli Volodõmõr Zelenskõi 2021. aasta veebruaris tehtud otsus sulgeda kolm venemeelset telekanalit. See ahendas tublisti Moskva mõju laiendamise väljavaateid. Märtsis andiski Putin käsu Vene sõjaväe koondamiseks Ukraina piiridele, mis kestis kuni osalise taandumiseni juunis. Teise pöördepunktina tõuseb esile 2021. aasta varasügis. Pärast USA vägede lahkumist Afganistanist kirjeldas Venemaa julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev rahvusvahelist olukorda Venemaale ühelt poolt ähvardavana, teisalt justkui väga soodsana. Lõhenenud lääs vaevlevat sisekriisides, USA hegemoonia murenevat, maailma geopoliitiline jõukese nihkuvat Aasiasse. Ent oma nõrkuse kompenseerimiseks olevatki Washington võtnud nõuks luua vaenulike riikide blokk, et ümbritseda Venemaa samasuguse sanitaarkordoniga nagu see, millega kunagi püüti lämmatada bolševikke. Venevastase rünnaku teravik olevat Ukraina. Patruševi sõnul kinnitas seda ilmekalt Zelenskõi septembrikuine visiit Washingtoni: „Tehtud kokkulepped toovad tulu ainult Ameerika ärimeestele, kellele järjekordselt lubatakse väljaspool konkurentsi hankida kasumit Ukraina projektidest. See pole muud kui varjatud kolonialism.“5 Novembris hakkasidki Vene sõjajõud uuesti Ukraina piiridele kogunema. Nähtavasti süvenes Kremlis pärast 2014. aastat pidevalt veendumus, et ollakse vältimatul konfliktikursil läänega. USA sõjaline abi Ukrainale suurenes järsult. Patrušev rääkis kõikehõlmavast hübriidsõjast Venemaa vastu. 2016. aasta alguses andis ta usutluse, kus kurtis, et USA ja ELi mahitusel koolitatakse ukrainlasi lapsest saati venelasi vihkama. Tegelikult elavat Venemaal ja Ukrainas üks rahvas, mida lahutab üksnes ajaloolistel põhjustel riigipiir.6 2020. aastal hakati Patruševi juhtimisel koostama uut riigi julgeoleku strateegiat, milles pandi rõhku vajadusele konsolideeruda majanduslikult, poliitiliselt ja moraalselt välise ohu vastu. Siseopositsionääre esitati järjepanu vaenlase agentidena. Võib oletada, et Aleksei Navalnõi mürgitamise eellugu sai alguse peagi pärast seda, kui ta oli avaldanud 2014. aasta märtsis New York Timesis artikli „Kuidas karistada Putinit“. Kremli silmis oli see kollaboratsioon.
Moskva ladviku silmis on võitlus Ukraina pärast eksistentsiaalse tähendusega ning Venemaa suurriikliku tõsiseltvõetavuse proovikivi. Tsiviilohvrid sellises mõttemaailmas ei loe. Vaade Harkivile pärast pommitamist.
Patrušev ise kriipsutas uue julgeolekustrateegia tutvustamisel alla selles mainitud võimalust, et mõnd ebasõbralikult käituvat riiki rünnatakse ennetavalt. Sama mõte läbistab punase joonena Putini 2020. aasta artiklit Teise maailmasõda õppetundidest. Tähelepanuväärsel kombel avaldati see artikkel inglise keeles USA julgeolekupoliitilises ajakirjas The National Interest.7 Siin leidub rõhuasetusi, mis paistavad tagantjärele vägagi kõnekana. Jääb mulje, et Putin soovis anda mõista, kuidas lääneriigid peaks hindama tema hilisemaid samme. Molotovi-Ribbentropi paktiga jagatud Poola on artiklis mängitud välja analoogina tänapäeva Ukrainale – ühena riikidest, mille piirid olevat Esimese maailmasõja võitjad tõmmanud „suvaliselt“. Kaugele itta paisunud Poola olevat Nõukogude Liidule kujutanud suurt ohtu, eriti pärast Müncheni kokkulepet, sest sõda Saksamaa vastu tulnuks alustada ebasoodsast strateegilisest positsioonist. Pealegi olevat Poola juhtkond olnud natsliku kallakuga. Seega olevat Poola idaosa vallutamine 1939. aasta septembris olnud möödapääsmatu ennetav käik. Putin rõhutas, et Nõukogude väed tungisid üksnes neile aladele, mis olid asustatud ukrainlaste ja valgevenelastega (ehkki pakti järgi võinuks nad liikuda kaugemale). Toona olevat lääneriigid mõistnud NLi motiive ja soovi tagada oma julgeolek. Uutes tingimustes olevat koostöö isegi tihenenud, kuni kasvas Teherani ja Jalta konverentsil suurriikide püsivaks alliansiks. Putini väitel peaksid ÜRO Julgeolekunõukogu alalised liikmed tänapäevalgi moodustama samasuguse liidu. Ka ületamatute geopoliitiliste ja ideoloogiliste vastuolude juures olevat võimalik rahumeelselt koos elada.
Sada aastat üksindust?
Vaevalt arvas Putin, et Ukraina ründamine leiab läänes kohe mõistmist ning paneb aluse tihedamale koostööle. Ometi torkab silma, et vägede liikumine ei järgi üksnes sõjalist loogikat. Ida- ja Kesk-Ukrainas on võetud sihiks haarata majanduslikult olulisi ressursse: põllumajanduspiirkondi, sadamaid, tuumaelektrijaamu. Praeguse seisuga ei ole aga Venemaa viinud vägesid aladele, mis Ukraina jagamise kava järgi pidid moodustama riigi läänepoolse osa. Oletatavasti väljendub selles idee, et seal võiks tekkida puhverriigina jäänuk-Ukraina. Lääne reaktsioon on olnud kiire ja äge, kuid väga võimalik, et see on Moskvat hoopis veennud oma toimimise õigsuses. Sõjaline toetus Ukrainale ja majandussanktsioonid justkui kinnitaksid paranoilist teooriat, mille järgi Venemaa soovitakse lämmatada.
Kui olukorda nii tajutakse, siis on vähe lootust Kremli järeleandlikkusele. Pigem püütakse suruda jõhkra võiduni, maksku mis maksab. Moskva ladviku silmis on võitlus Ukraina pärast eksistentsiaalse tähendusega ning Venemaa suuriikliku tõsiseltvõetavuse proovikivi. Tsiviilohvrid sellises mõttemaailmas ei loe. Õnneks on Venemaal küllalt inimesi, kes näevad sõda lihtsalt sõjana kogu selle julmuses, ilma igasuguse ideoloogilise tundevaigistuseta. Ukraina ründamise teeb aga eriti koletuks tõik, et see on lahutamatult seotud 2014. aastal alanud repressiivsema suunaga Venemaa sisepoliitikas.
Kui võtta lähtepunktiks Venemaa viimaste aastate areng ning uus julgeolekupoliitiline strateegia, siis tuleb järeldada, et see sõda on paljuski sisepoliitiline aktsioon, mille eesmärk on konsolideerida rahvuskogukonda ning tuua teravalt nähtavale eraldusjoon patriootide ja sisevaenlaste vahel. See on katse luua homogeenset geopoliitilist ruumitervikut, mis on senisest sõltumatum läänest. Venemaa isoleerimine ei tarvitse olla Putinile täienisti vastumeelne. 2015. aastal nimetas ta lääneriikide sanktsioone ja embargot motiveerivaks jõuks, mis annab tõuke kodumaise majanduse arendamiseks ja Venemaa võimsuse suurendamiseks. Meile ehk paistab, et kogu maailm survestab Venemaad, kuid Kremlis nähakse Euroopat ja USAd kõigest ühe geopoliitilise keskusena – liiatigi veel sellisena, mis on hääbumas.
2018. aastal tõdes Surkov, et Krimmi hõivamisega said läbi Venemaa viljatud katsed ühineda lääne tsivilisatsiooniga. Nüüd seisvat ees sada või isegi rohkem aastat geopoliitilist üksindust. See ei toovat kaasa sidemete täielikku katkestamist teiste riikidega. Jätkatakse kauplemist, meelitatakse investeeringuid jne. Siiski olevat Venemaal tulevikus ainult kaks tõelist liitlast: armee ja laevastik.8 Isoleerumise poolt kõneles 2005. aastal juba „Kolmanda impeeriumi“ autor Mihhail Jurjev. Avatuna olla Venemaa määratud hukule. Ainus tee olevat liikuda ühtse tsivilisatsiooniga moodustise poole, mis sarnaneb küll kangesti Nõukogude Liiduga ja ähvardab tagasi tuua vorstisabad, nagu Jurjev isegi möönab, ent on siiski modernsem, kuna säilib turumajandus ja isolatsiooni juurutatakse oskuslikumalt.9 Surkov visandab lausa totalitaristliku pildi tulevasest üksindusest. Tema juhis on põhimõte, et Venemaa ellujäämise tingimus on ruumi igakülgne kontroll. Ruum aga ei hõlma mitte üksnes maad, merd, õhku ja kosmost, vaid ka psühholoogiat, müüte, ajaloolist mälu, laiemalt teabe- ja mõtteruumi. Siin aimub ennenägematu düstoopia, mille kirjeldamine lihtsalt propagandana mõjub lootusetult arhailisena.
See annab järjekindla projekti ilme Kremli viimaste aastate sammudele, mis reaalajas on paistnud üsna sihitu ekslemisena: repressiooniaparaadi võimendamine, „traditsiooniliste väärtuste“ edendamine, ajaloolise mälu kujundamine, infotehnoloogilise ruumi loomine, majandusliku eneseküllasuse suurendamine. Venemaa ei ole sellise projektiga üksi, vaid sammub vähemalt ositi Hiina jälgedes. Muidugi on kahtlane, kuivõrd on moodsas maailmas teostatav Nõukogude aega meenutav raudne eesriie. Üks on aga kindel: tänapäeva infotehnoloogia, mis justkui avab loomuldasa piire, on teinud selle mõneti hoopis lihtsamaks, seda enam et ruumi ei saa mõista kitsalt territoriaalsena. Samuti on juba see osa tegelikkusest, et Kremli ladvik püüab midagi sellist ellu viia, kohkumata tagasi seni kujuteldamatust repressioonist. Ukraina ründamine on hullus, kuid niisugune, milles on hirmuäratavalt palju meetodit. Milline ka poleks sõja ja Putini saatus, “kolmas impeerium” on ulm, mida me ei saa eirata.
1 Туманное будущее похабного мира. – Актуальные комментарии, 15. II 2022.
2 Vladislav Surkov: ‘An overdose of freedom is lethal to a state’. Financial Times 18. VI 2021.
3 Блок НАТО разошелся на блокпакеты. – Коммерсантъ 7. IV 2008.
4 Сурков предложил силой вернуть Украину. – Lenta.ru 11. VI 2021.
5 Цепная реакция хаоса. Николай Патрушев – о чуждых России союзах и ценностях. – Аргументы и Факты 21. IX 2021.
6 Патрушев: в России и на Украине проживает один народ. – РИА Новости 1. II 2016.
7 Vladimir Putin. The Real Lessons of the 75th Aniversary of World War II. – The National Interest, 18. VI 2020.
8 Putini nõunik: Venemaad ootab „sada aastat geopoliitilist üksildust“. – ERR 10. IV 2018.
9 Vt Михаил Юрьев. Крепость Россия. – Михаил Леонтьев jt. Kрепость Россия. Прощание с либерализмом. Москва, 2005.
Õiglase sõja teooriad ei ole ära hoidnud ühtki sõda, kuid ometi on pisuke lohutus, et veel ükski riik pole loobunud „õig(l)use“ (Recht) mõiste kasutamisest sõja õigustamisel. See Immanuel Kanti essees „Igavene rahu“ (1795) väljendatud mõte tabab sügavat tõde. Inimühiskonnad ei võitle pelgalt territooriumi või ressursside pärast, vaid õigustavad oma tegevust alati ka moraalsete argumentidega. Kant arvas, et see annab teatavat lootust, et kunagi võidakse jõuda ka arusaamani, milliste printsiipide alusel on rahvusvahelisi suhteid õiglane korraldada.
Ka tänapäeval kasutavad riigid mitmesuguseid moraalseid argumente. Mitte alati ei ole need omavahel täielikult kooskõlas, veel enam, neid saab kasutada valikuliselt. Eri kontekstis ja eri partneritega kõneledes saab käiku lasta erinevad argumendid. See ei tähenda, et sellised argumendid oleksid ainult huvide suitsukate. Riigid peavad pingutama, et nende tegevus paistaks olevat õigustustega kooskõlas. Autoritaarsed riigid, nagu ka Venemaa, saavad seda teha ka võltsides ja valetades. Demokraatlikele riikidele on see palju keerulisem, eriti pikema aja jooksul.
Kolm argumenti
Putini-Venemaa teeb ka praegu pingutusi, et õigustada Ukraina sõda ning fabritseerida õigustusi toetavat materjali. Kui vaadata tagasi veidi kaugemale, näeme, et Venemaa välispoliitika õigustamisel on välja käidud vähemalt kolm moraalset argumenti. Esiteks on Venemaa end esitlenud ÜRO harta järgse korra kaitsjana. Selle korra keskmes on riikide suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus ning selle rikkujana on Venemaa esitlenud (mitte alati põhjendamatult) USAd. Teiseks on end presenteeritud regionaalse vabaduse garandi või vabastajana, kaitstes venekeelsete ja vennasrahvaste (nt abhaasid, osseedid) huve nn lähivälismaal, sh vajadusel sõjalise jõuga. Kolmandaks on kirjeldatud oma pretensioone taastada imperiaalse suurvõimu positsioon, et kaitsta Vene tsivilisatsiooni.
Paraad Moskvas Punasel väljakul.
Need kolm printsiipi ei ühildu omavahel. Proovida saab siiski otsida tasakaalu esimese ja teise ning teise ja kolmanda vahel. Esimene on tänapäeva rahvusvahelise õiguse ja korra alusidee. Teine ei ole õiguslikult aktsepteeritav, kuid Venemaa on püüdnud seda siduda ühe kehtiva normatiivse ootusega, milleks on vähemuste õiguste siseriiklik kaitse. Samuti on sellel kokkupuutepunkt veel ühe ajaloos olulise printsiibiga – rahvaste enesemääramise põhimõttega. Kolmas printsiip on otseses vastuolus esimesega, s.t nüüdisaegse rahvusvahelise õiguse ja ÜRO hartaga. Esimesed kaks printsiipi on iseloomustanud postkommunistliku Venemaa välispoliitikat järjepidevalt, viimane on ilmunud aga eeskätt 2010. aastatel.
Esimest kahte printsiipi arendades ja omavahel kombineerida püüdes on Venemaa kasutanud ära rahvusvahelise õiguse ja lääne avaliku arvamuse ebamäärasuse mõnedes olulistes punktides. Kuigi riikide suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus on tänapäeval rahvusvahelise õiguse alusprintsiibid, on keskne norm ka inimõiguste kaitse. Seetõttu on hakatud rääkima ka humanitaarinterventsioonide vajalikkusest ja legitiimsusest inimõiguste mastaapse ja räige rikkumise korral (genotsiid ja etniline puhastus), kusjuures neid saab legaalseks pidada ainult ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooni olemasolul. Külma sõja järel suurenes läänes avalikkuse surve humanitaarinterventsioonide teostamiseks. Tundus, et nüüd on võimalik ümber mõelda, mida tähendab suveräänsus ning milline on riikide vastutus mitte ainult oma kodanike, vaid ka „rahvusvahelise kogukonna“ ees.
Just nendest uutest ideedest ning avalikkuse survest oli innustatud ka NATO juhitud koalitsiooni interventsioon Kosovos. Õiguslikku alust sellele julgeolekunõukogu nõusoleku näol ei proovitudki taotleda (arvestades Venemaa kindlat vastuseisu). Vahetult selle järel sõnastas Kanada valitsuse kokku kutsutud rahvusvaheline komisjon doktriini „Vastutus kaitsta“ (R2P), kus rõhutatakse riikide esmase vastutusena oma elanikkonna turvalisuse tagamist. Selle doktriini esimeses variandis pakuti välja ka võimalus, et juhul kui seda vastutust täita ei suudeta, võiksid demokraatlikest riikidest koosnevad koalitsioonid erandjuhtudel sekkuda ka ilma ÜRO julgeolekunõukogu heakskiiduta. See mõte ei leidnud vastuseisu üksnes Venemaalt ja Hiinalt, vaid ka suurelt osalt lääne poliitikutelt ja poliitikateoreetikutelt, mistõttu sellest ei saanud õiguslikku normi. ÜRO peaassambleel 2005. aastal vastu võetud deklaratsioon põhimõtte „Vastutus kaitsta“ kohta ei luba seega sekkumist muidu kui ÜRO julgeolekunõukogu heakskiidul.
Kosovo juhtum
Omajagu ebamäärasust valitseb ka rahvaste enesemääramise põhimõtte osas. Kui „rahvas“ on riigirahvas, siis langeb rahvaste enesemääramine suuresti kokku riikide suveräänsuse ideega. Ent kui „rahvas“ erineb riigirahvast, on olukord keerulisem. Kui riik, mille koosseisu vastav rahvas kuulub, ei soovi viimasele enesemääramist võimaldada, siis ei ole teistel riikidel õigust seda põhimõtet jõustada. Seejuures võib rahvusvähemuse enesemääramise soov olla ajendiks riigile hakata selle vähemuse inimõigusi rängalt rikkuma, millele omakorda võidakse väljastpoolt reageerida, nõudes humanitaarinterventsiooni. Kosovos toimunud humanitaarinterventsioonist sai alguse ka Kosovo iseseisvumisprotsess. Esialgu tegid lääneriigid pingutusi, et vältida Kosovo täielikku iseseisvumist, ent Kosovo albaanlaste agentsust alahinnati. 2008. aastal kuulutas Kosovo end ikkagi iseseisvaks ning paari aasta pärast kinnitas selle deklaratsiooni õiguspärasuse ka rahvusvahelise kohtu nõuandev arvamus.
Venemaad ärritasid nii interventsioon kui ka hilisem Kosovo iseseisvuse tunnustamine lääneriikide poolt ning tagantjärele hakati protsessi kirjeldama enesemääramise jõustamisena. Venemaa interventsioon Gruusias 2008. aastal oli katse matkida Kosovos toimunut nii retooriliselt kui ka tegudes. Kasutati nii „humanitaarinterventsiooni“ kui ka doktriini „Vastutus kaitsta“ argumente, püüdes fabritseerida ajendeid nende rakendamiseks. Sama prooviti teha Krimmis 2014. aastal. Seal oli põhirõhk juba otseselt rahvaste enesemääramise ideel. Viimast püüti omakorda legitimeerida pseudoreferendumiga, mida „turvasid“ Krimmi tunginud rohelised mehikesed. Rahvusvahelise õiguse seisukohast on sellise referendumi tulemus tühine.
Venemaa välispoliitika kolmanda moraalse argumendi ehk imperiaalse suurvõimu taastamise vajaduse puhul ei üritatagi osutada mingile juhtumile või kehtivale õiguslikule põhimõttele. Sellele argumendile ei ole tänapäeva rahvusvahelises õiguses või rahvusvaheliste suhete eetikas isegi mitte kaudseid paralleele. Lauri Mälksoo on seda argumenti tabavalt kirjeldanud kui „tsivilisatsioonilist argumenti“ ning osutanud, et see hakkas Venemaal tõsiselt jõudu koguma just Krimmi vallutamisega seoses. „Enesemääramine“ Krimmis tähendas venekeelse elanikkonna soovi ennast määrata „emamaaga“ ühinedes. Õigupoolest on selline „soov“ selge tegelikult juba enne referendumit, sest „enesemääramine“ on siin sisuliselt „objektiivne“ rahvuslik või tsivilisatsiooniline kokkukuuluvus. Laiemaks visiooniks on maailma jagunemine suurteks võitlevateks tsivilisatsioonideks. Putini ja tema välispoliitikanõunike väljaütlemised on olnud üha enam suunatud endise impeeriumi taastamisele ning „Vene maailma“ ekspansiivsele laienemisele. Rahvuse ajalooline missioon ja julgeolek nõudvat, et selle eluõiguse ja mõjuvõimu eest maailmas peetaks kompromissitut võitlust. Rahvus seotakse teatud fundamentaalsete „õigete väärtustega“, vastandudes korrumpeerunud vastasele, kelle väärtused on tegelikult vaid mandumise ja nõrkuse väärtused.
Vene välispoliitika kujundajad on seni osavalt valinud, kus millist argumenti kasutada. ÜRO hartast tasus rääkida eeskätt rahvusvahelises diplomaatias, et kritiseerida USA liberaalset interventsionismi. Siseriiklikult sobisid endiselt argumendid vähemuste ja rahvuskaaslaste kaitsest. Meenutagem, et ka Ukraina sõja õigustamisel panustavad putinistid enim just „vabastamise“ ja „denatsifitseerimise“ ideele. Selle arusaama saab ühildada ka esimese argumendiga, kuna väidetav Ukraina nukuvalitsus ja natsid olla Ukraina maha müünud USA interventsionistidele. Parempoolsetele venelastele sobib aga idee suurest Vene maailmast, mis pöördub inspiratsiooniks XIX sajandi ideede poole. Selle visiooni mõjukaid imetlejaid on ka lääne paremäärmuslaste hulgas. Ka Donald Trump kiitis Putini osavust ja otsustavust Krimmi vallutamisel, kuid läänes ei vaevatud oma pead nende argumentide kriitika või moraalse hukkamõistuga, pigem naerdi nende absurdsuse üle. Arvestataval hulgal on aga olnud neid, kes on püüdnud neid „arusaadavaks“ tõlgendada realistliku välispoliitika paradigmast lähtudes. See, mis tegelikult Putinit huvitavat, olla Venemaa julgeolekusituatsioon, mille seisukohast on ju igati legitiimne muretseda ka oma traditsioonilise mõjusfääri pärast.
Õigupoolest tulebki tõdeda, et kuni Ukraina sõjani oskas Venemaa nende kolme argumendiga nii oskuslikult žongleerida, et leidis teatava hulga õigustajaid ja takkakiitjaid ka läänes. Venemaa kallaletung Ukrainale on olukorda radikaalselt muutnud. Ukraina sõja kvalifitseerumine agressioonisõjaks on ilmselge ning Venemaa „julgeolekumuredele“ ei saa enam samamoodi kaasa elada. Veel enam, kuigi seda sõda võib näha ka ootamatu avantüüri või hullumeelsusena, on loogilisem vaadata Putini-Venemaa varasemat välispoliitikat (hiljemalt Krimmi vallutamisest alates) selle ettevalmistusena. See sõda võiks avada silmad ka neil, kes on olnud vastuvõtlikud Venemaa retoorikale ÜRO harta kaitsel. Kriitiline pilk Venemaa ajaloole näitab, et Venemaa ladvik ei ole tegelikult kunagi toetanud rahvusvahelise korra ideaali, et suveräänsetel riikidel on võrdne õigus ennast määrata. Olgu varjatud ja piiratud ulatusega või varjamatu ja ambitsioonikas, on imperialistlik süvahoovus Venemaa välispoliitikas vaieldamatu. Muidugi ei tähenda see, et Venemaa juhtide konkreetsed eesmärgid üldse ei varieeruks, sh soovi osas läänega lõimuda või hästi läbi saada. Näiteks on tõenäoline, et Jeltsin hoolis teatud piirini lääne arvamusest ning kindlasti oli läbisaamine läänega vajalik ka Putinile tema võimu algusperioodil. Siiski võib öelda, et mida tugevamaks sai Venemaa majanduslikus mõttes, seda suuremaks kasvas imperiaalne ambitsioon ja ka trots lääne vastu.
Kallaletungi ei õigusta ükski argument
Kuidas vaataks praegust olukorda Kant? Kantile oleks see järjekordne näide, kuivõrd lihtne on autokraadil kasutada oma rahvast suurushullustuse instrumendina. Just seetõttu väitis Kant, et ainus rahu eesmärgiga kooskõlas riigikord on vabariik (tänapäeva mõttes demokraatlik riik). Ainult vabariigis on tagatud ka avalikkuse kontroll poliitikute tõlgenduste ning esitatud faktide üle. Aja jooksul selguvad tõesed asjaolud ning saab juhtide tegevust kriitiliselt hinnata. Seevastu autokraatia korral võib valetamine, võltsimine ja suurushullustus paisuda järjest mastaapsemaks. Võib-olla tõesti saab Venemaal olukord minna veel hullemaks, kui Putini propagandamasin ei vaevuks enam ülepea leiutama toimuvale moraalseid põhjendusi ja oma tõlgenduste tõendusmaterjali. Seejuures on Putini propagandasõdurid ja trollid suutnud eksitada hulka lääne kommentaatoreid, kasutades ebamäärasusi ja pingeid rahvusvahelise õiguse ja eetika põhimõtete tõlgendamisel. Kant oli tõepoolest ehk mõnevõrra liigselt optimistlik, mis puudutab võimalusi need vastuolud täielikult ületada. Õigupoolest polnudki Kanti visioonis ei humanitaarinterventsioonil ega riigita rahvaste enesemääramisel veel kohta.
Ent ühes asjas on Kanti seisukoht selge ja ühtlasi teedrajav. Tema järgi on kallaletung rahumeelsele naaberriigile agressioon ning seda ei saa õigustada ükski väidetav „moraalne argument“, olgu see julgeolekuhuvid, võimude tasakaal või rahvuslik missioon. Selles osas oleme kõik tänapäeval kantiaanid ning, nagu näitab suurema osa riikide reaktsioon Venemaa sõjale Ukrainas, tunneb agressiooni ka üheselt ära. Võib esineda üksikuid erandeid, kuid sel juhul ei ole tegemist demokraatliku riigiga. Erand kinnitab reeglit.
