Toeta
Otsi

Muinaslugu muusikast

  • Skulptuuriajaloo arusaamatused

    HANNO SOANS

    11. ja 12. juunil toimub Telliskivi loomelinnakus teist korda festival „Ma ei saa aru“. Seekord on keskmes skulptuur – ja pole ime. See mõiste on praeguseks pihustunud ja kindlatest distsipliinidest kinnihoidmine on üldse nüüdisaegse hübriidse kunstipraktika tõttu kahtluse alla seatud. Ka monumentaalkunsti vallas, mis on seotud avaliku arvamusega, toimub olulisi ümberhindamisi. Seoses festivaliga on Telliskivi loomelinnaku Rohelises saalis avatud näitus „Tuur skulptuur“, kus on kaleidoskoopiliselt ühendatud eesti skulptorite põlvkondi ja väljenduslaade. Festivalil on skulptuuri- ning monumenditeemaga seotud vestlusringe ja ekskursioone. Siinne kirjatükk on inspireeritud festivali pealkirjast ja pakub sissevaate XX sajandi skulptuuri­loo värvikamatesse arusaamatustesse.

    Mõistagi ei alga skulptuuriloo mööda­­rääkimised modernismiga. Mõistmatus näib olevat pigem skulptuurimeediumisse sügavamal, ontoloogilisel tasandil sisse kirjutatud – mille muuga seostada näiteks Pygmalioni legendi, kui skulptor armub enda loodud täiuslikku naisekujusse nii, et see ellu ärkab? Ja ega ka Trooja hobuse lugu skulptuurimeediumi vastu erilist usaldust sisenda. Aga mingem nüüd ajaloo juurde, piirdudes terviklikkuse huvides suures osas näidetega, mis pärit modernismi- või hilisemast ajast.

    Canova ja Rodini julged sammud

    Alustagem ühe varasema näitega ajast, mil skulptuuriturul domineerisid veel klassikalised patronaažisuhted. Nimelt oli Prantsusmaa esimene konsul ja pärastine keiser juba võimule kerkides Antonio Canova, tolle ajastu esiskulptori loomingu austaja. Ta kutsus kunstnikku korduvalt Prantsusmaale. Nende esimene kohtumine, mille jooksul Canova modelleeris Napoleoni portreebüsti, mis oli algselt mõeldud ratsamonumendi visandiks, leidis aset 1802. aastal. Ratsafiguurist loobuti ja Napoleon esitas propaganda eesmärgil Canovale tellimuse teha rahu toova sõjajumala Marsi figuur. Tellija andis autorile vabad käed, millele kunstnik vastas üsna radikaalses vormis. Nimelt valmis tal 1806. aastaks 3,45 meetrit kõrge marmorskulptuur, mis kujutas ihualasti Napoleoni. Isevalitsejal oli selle suhtes juba algusest peale kahtlusi, millele osutab see, et Canova Rooma stuudiost transporditi kuju Prantsusmaale alles 2011. aastal. Napoleon vaatas kuju üle enne selle juba välja kuulutatud eksponeerimist Louvre’is ja kohkus: ilmselt oli portreekujutis alasti Rooma sõjajumalana liig isegi tema edevuse juures. Pärast Napoleoni lüüasaamist ostis kuju Louis XVIII-lt Briti valitsus ja kinkis selle Wellingtoni krahvile. Praegu on skulptuur eksponeeritud Apsley House’i trepikojas Londonis.

    Maurizio Cattelani „La Nona Ora“ ehk „Üheksas tund“ (1999) tekitas Varssavi Zacheta galeriis parempoolsete poliitikute seas suure pahameele.

    XX sajandi skulptuurilugu on raske ette kujutada ilma Auguste Rodini mõjuta, mis on olnud sedavõrd kandev, et pikaaegne Henry Moore’i fondi direktriss, kunstiteadlane Penelope Curtis on kogu oma Penguini paperback’i formaadis krestomaatilise modernistliku skulptuuri ajaloo 1945. aastani seadnud sellega dialoogi. Rodini karjäär lahvatas skandaalist, mis kajas vastu nii Belgia kui ka Prantsuse pressis. Pärast Prantsusmaa kaotust Prantsuse-Preisi sõjas 1871. aastal kolis Rodin Brüsselisse, kus ta oli Antoine van Rasbourgi ateljees skulpturaalsete dekoratsioonide kujundaja. Seal valmis tal 37. eluaastal esimene oluline iseseisev töö, elusuuruses akt, mis on modelleeritud ühe Belgia sõduri järgi. Ta nimetas selle algselt „Kaotajaks“ ja eksponeeris 1877. aastal Brüsselis. Nimetanud selle ümber „Pronksiajastuks“, näitas ta seda 1877. aastal Pariisi Salongis. Lahvatas skandaal: teda süüdistati, et ta on võtnud valuvormi elavalt inimeselt, selle asemel et modelleerida. See oli toona sedavõrd ränk süüdistus, et pronksivalukoda keeldus seda valamast ja Rodin pidi valitud komisjoni ees tööfotode ja modelli tunnistuste abil oma õigust tõestama. Ent skandaal andis põhjust kõnealust skulptuuri massiliselt uudistamas käia, toimus avalik arutelu, mida skulptuuriküsimustes polnud nähtud aastaid, Rodin sai kuulsaks. Suuresti just kompensatsiooniks alusetuks osutunud süüdistuse eest sai ta oma elutellimuse „Põrguväravad“, mille tarvis tehtud sadade kavandite ümbertöötlustest koosneb peaaegu kogu kunstniku loomekehand.

    Modernistide uus keel

    Rodini kuulsusest meelitatuna saabus Pariisi terve hulk noori välismaalastest skulptoreid, sealhulgas ka rumeenlane Constantin Brâncuși, kes oli pärit ühest toonase Euroopa vaesemast piirkonnast, kirjutamagi õppis alles 14aastaselt. See põlvkond ütles lahti mitte ainult Antiik-Kreeka ja -Rooma traditsioonist, vaid realistlikust skulptuurist üldse, hinnates viimast põlglikult „biifsteegi­skulptuuriks“. Ka Brâncuși töötas põgusalt Rodini stuudios, tuli sealt aga õige pea tulema, kuulutades, et „kõrge puu varjus ei kasva miski“. Varakult surnud Umberto Boccioni „Futuristliku kunsti tehnilises manifestis“ (1912) kuulutati, et „tuleb valjusti välja öelda, et tasandite lõikumises on enam tõde, kui seda on kõikides kangelaste ja Venuste põimunud musklites, kõikides tissides ja tuharates, mis tulenevad praeguste skulptorite parandamatust rumalusest“. Ka Brâncuși töötas sihipäraselt motiivide lihtsustamisega, jõudes oma abstraktse loominguga selleni, et eksponeeris 1916. aasta sõltumatute kunstnike näitusel New Yorgis, samal väljapanekul, kus ta sõber Marcel Duchamp tõi esimest korda välja ready-made’id, „Skulptuuri pimedatele“, täisabstraktse munaja vormi käeaukudega kotis. See skulptuur oli mõeldud kompamiseks. Lähemalt tuleb siin aga juttu ühest tema põhiseeriast, rumeenia muinasjutulinnust Măiastrast järk-järgult välja arendatud sihvakast abstraktsest „Linnust ruuumis“. Kui fotograaf Edward Steichen registreeris selle tollideklaratsioonis kunstiks, mille import USAsse oli tasuta, siis vaidlustati see kui katse smugeldada riiki toor­materjali. Järgnes kaks aastat kohtuasja, mille Steichen siiski võitis.

    Katke kohtuasjast pärit intervjuust inglise skulptori Jacob Epsteiniga: „„Miks on see kunstiteos?“ küsis süüdistaja. „See rahuldab minu ilumeelt,“ vastas Epstein, „ma leian, et see on ilus objekt.“ „Nii et kui meil oleks pronksist raudteerööbas, kõrgläikes poleeritud ja harmooniliselt kaardus, oleks see ka kunstiteos?“ – „See võiks selleks saada.“

    „Niisiis, kas mehaanik võinuks olla sellise asja teinud?“ küsis süüdistaja triumfeerivalt.

    „Ei, mehaanik poleks saanud sellist asja luua.““

    Teen nüüd ajahüppe. Vahepealse kohta tasub öelda, et skulptuuri radikaalsemad katsetused jäidki kuni Teise maailmasõja järgse ajani stuudiotesse. Kuigi Alberto Giacometti planeeris oma sürrealistlikke misanstseene nii, et inimesed saaksid neisse sisse jalutada, polnud tal nende elluviimiseks võimalusi. Ainsa puhtmodernistliku skulptuurigrupi sai enne Teist maailma­sõda realiseerida Brâncuși Rumeenias Târgu Jius (1936–1938). Selle keskne element on „Lõputu sammas“, mis sai suureks eeskujuks minimalistide põlvkonnale. Ideoloogiline nihe, mis valmistas ette „mõistetamatu“ abstraktse linnaskulptuuri võidukäigu, tulenes lääne soovist vastanduda realistliku skulptuurikeelega natsikunstile ja stalinistlikule kunstile – abstraktsusest sai kunstnikuvabaduse kinnitus. Abstraktsest kunstist palju keerukamalt kinnistus aga laiema publiku teadvusse minimalistide võitlus „kunstipärasuse“ põhikaanonite, subjektiivse eneseväljenduse ja metafüüsilise, hingestatud sisu vastu.

    1972. aastal ostis Tate’i muuseum Ühendkuningriigis toona avalikustamata summa eest USA minimalisti Carl Andre 1966. aasta teose „Ekvivalent VIII“, mis oli osa seeriast, kus ühe ruumiinstallatsiooni raames oli loodud kaheksa konfiguratsiooni 120 šamott-tellisest. 1976. aasta aprillinumbris ründas tavaliselt antiigiteemaga tegelev Burlington Magazine Tate’i ostukomisjoni otsust, reageerides ajalehes Sunday Times ilmunud uudisnupule. Järgmises numbris vastas sellele pikalt Tate’i kaasaegse kunsti kogu hoidja Richard Morphet. Algses artiklis ei mainitagi kunstnikku, vaid väidetakse, et Tate peteti otsuseni osta hunnik telliskive 12 000 naela eest. Mõistagi läks kogu kollane press leili, sest pole magusamat süüdistust kui see, et kunstieksperdid on idioodid ja raisatud on maksumaksja raha. Skandaali järellainetus oli nii võimas, et veel 2018. aastal tehti sellest BBC doku­mentaal­­film „Tellised!“. Praeguseks on selgunud, et muuseum maksis teose eest siiski vaid tagasihoidlikud 2229 naela. Teine minimalistide põlvkonna suur skandaal seostub Richard Serra „Kaldus kaare“ mahavõtmisega Foley Federal Plazal 1989. aastal, kaheksa aastat pärast selle püstitamist. Selle kohta on avaldatud mitmeid raamatuid.

    Võimalikud (väär)tõlgendused

    Nüüd lähema aja näidete juurde. Rachel Whitereadi „Maja“ (1993), mis püstitati valuvormina ühe Ida-Londoni lammutamisele läinud rajooni viimase maja baasil, oli edukas, aga tekitas ka sisulisi vaidlusi. Whitereadi praktika põhineb negatiivsete vormide võtmisel. „Maja“ on hilisema, samuti vaidlusaluse Viini Judenplatzi holokausti monumendi kõrval (2000) üks kunstniku mahukamaid teoseid. Kunstnik kujutas vormi võttes maja sisekülge ja lammutas maja negatiivse kujutise ümbert. Selle tööga võitis ta 1993. aastal Turner Prize’i, Briti mainekaima kaasaegse kunsti preemia, ent tekitas massilist vastuseisu gentrifikatsiooniga võitlevate Ida-Londoni elanike hulgas, kes nägid selles vaid ettekäänet uusarendusteks. Bändi KLF baasil loodud K-Foundation eraldas kunstnikule dadaistliku žestina Turneri auhinna kõrval parima kunstiteose eest veel teise – 20 000 naela aasta halvima teose auhinnana.

    Maurizio Cattelani „La Nona Ora“ ehk „Üheksas tund“ (1999) viitab pealkirjas Kristuse kannatusloo raskeimale hetkele, mil ta pöördub jumala poole küsimusega „Miks oled sa mu maha jätnud?“. Elusuuruses hüperrealistlik vahaskulptuur kujutab poola päritolu paavsti Johannes Paulus II, keda on tabanud meteoriit. Kuju kaks esimest eksponeerimist Baselis ja Londonis tõid küll kaasa vaidlusi, ent ei midagi sellesarnast, mis vallandus kuju eksponeerimisel Varssavis Zacheta galeriis. Pole ka ime, sest töö on tahtlikult sensatsiooniline ja inspireerib tõlgendusi, mis võivad olla tõsiusklikule vastuvõetamatud. Kuna meteoor on alla langenud taevast, võib seda tõlgendada, nagu oleks kiriku­pead rünnanud jumal ise. Skandaal kulmineerus, kui Poola parlamendi liikmed Halina Nowina-Konopka ja Witold Tomczak ründasid galeriis kuju, kiskusid selle küljest ära meteoriidi ja üritasid seda püsti ajada. Petitsioonis, mille allkirjastas 91 parlamendisaadikut, nõuti galerii direktori Anda Rottenbergi viivitamatut vallandamist. Rottenberg astuski tagasi. Asi kiskus päris inetuks, kui Tomczak kuulutas, et juudina tuleks Rottenberg välja saata Iisraeli ja tellida installatsioon, mis kujutaks Yassir Arafati poolt põrmu paisatud rabi. Kui kuju esimese versiooni oksjonihind ulatus 2001. aastal 886 000 dollarini, siis teine versioon müüdi 2004. aastal kolme miljoni dollari eest.

    Kokkuvõtteks võib tõdeda, et enamik skandaalidest pole skulptuuriloos lahvatanud seetõttu, et kunstnik oleks tahtnud publikut ärritada. Skandaaliga kaasnenud avalik tähelepanu on aga alati aidanud sellele kaasa. Nagu näitab Cattelani kaasus, mis pole sugugi ainuke sellelaadne juhtum tema loomingus, saab skandaali küll programmeerida, aga võib-olla polegi sellised juhtumid kõige huvitavamad. Miski ei ületa ehedat mõistmatust.

    Rachel Whitereadi „Maja“ (1993) pälvis Turneri auhinna parima kunstiteose eest, aga ka K-Foundationi äramärkimise halvima kunstiteose eest.
    1972. aastal ostis Tate’i muuseum toona avalikustamata summa eest USA minimalisti Carl Andre 1966. aasta teose „Ekvivalent VIII“, sellest tõusis skandaal.
    Antonio Canova Napoleoni portree (1806) on praegu eksponeeritud Apsley House’i trepikojas Londonis.
    Constantin Brâncuși „Lind ruumis“ tekitas arusaamatuse tollis, sellele järgnes kohtuprotsess.
    Auguste Rodini süüdistati, et ta oli „Pronksi­ajastu“ tarvis võtnud valuvormi elavalt inimeselt ja sellest lahvatas 1877. aasta Pariisi Salongis skandaal.

  • Sambakarneval sõja ajal

    ERKKI LUUK

    Viimasel kuul meedias tuhlanule jääb mulje, nagu oleks suur osa rahvus­kehandi prominentsemast osast leidnud oma Ukraina sõja tõttu jõuetust frustratsioonist tulenevale sihitule vihale jõukohase sihtmärgi, milleks on minevik, täpsemalt, seda tähistavad punamonumendid. Ajastus on ühtpidi seletatav masendusega selle kohutava ja pika (tehniliselt 8 + n aastat) sõja pealtnäha aktiivseima faasi venimise üle, teisalt aga traditsioonilise, sel aastal küll õnneks ebatavaliselt kahvatuks jäänud 9. mai samba­karnevaliga. Nii või teisiti on vähemalt viis omavalitsust (Tartu, Karksi-Nuia, Nõo, Otepää ja Türi), ajalehe­toimetused (hiljutine Postimehe juhtkiri, Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand) ja poliitikud, nt Jaak Aaviksoo, Indrek Tarand ja Martin Helme, jõudnud nõuda juba nii konkreetsete kui ka kõigi punamonumentide teisaldamist.

    Mineviku seisukohalt on selline näiline üksmeel üksjagu kummastav. 30 aastat pole need betoonkompleksid ja pronkspuuslikud, Aljoša muidugi välja arvatud, huvitanud kedagi, nüüd aga on mingi nähtamatu punn pauguga eest ära lennanud. Veelgi kummastavamaks teeb kogu ettevõtmise juriidiline sõrestik – „haudade sobimatus parkidesse ja käidavatesse kohtadesse“ –, millega omavalitsused oma teisaldamisnõudeid põhjendavad. Jääb mulje, et kümneid aastaid on seadust rikutud, ilma et see oleks kedagi huvitanud või seda isegi ei teatud, nüüd aga on järsku millegipärast vaja täht-tähelt täitma asuda.

    Arvestades, et vähemalt 30 aastaga – kui Aljošaga toimunu ja üleüldine lagunemine välja arvata – pole nende monumentide juures midagi tehtud, on selge, et selline järsk muudatus monumentide tähenduses saab tulla ainult nende konteksti muutmisest. Selline diagnoos juhatab juba ka ravivõimalusele: monumentide tähenduse muutmiseks tuleb muuta nende konteksti. Suurima osa sellest kontekstist loob praegu Ukraina sõda, mille kulu otsustav mõjutamine pole tõenäoliselt meie võimuses, kuigi oma võimetekohase panuse nii riigi kui eraisikuna saame sellesse muidugi anda. Küll aga on meie võimuses muuta monumentide endi konteksti, millest ka üleskutsed nende teisaldamiseks.

    Kuidas sa teisaldad Maarjamäe memoriaali? Lammutad, saed betoonpolüoonid tükkideks, vead uude kohta ja paned seal uuesti kokku? Sama raha eest saaks ehitada midagi kasulikku, annetada see vaestele või Ukraina armeele.

    Ometi on „teisaldamine“ (koos oma destruktiivsema paarilise või komponendi „lammutamisega“) kõige äärmuslikum ja kulukam viis monumendi konteksti muutmiseks – viis, mille realiseerimine on sageli täiesti mõttetu, vahel ka võimatu. Kuidas sa teisaldad Maarjamäe memoriaali? Lammutad, saed betoonpolüoonid tükkideks, vead uude kohta ja paned seal uuesti kokku? Sama raha eest saaks ehitada midagi kasulikku, annetada see vaestele või Ukraina armeele. Selline tõmblus (monumentaalskulptuurikompleksi lammutamine, transport, kokkupanek kusagil mujal ja endise asukoha haljastamine-hoonestamine) on tegevusalana täiesti absurdne, kui sellesarnase rekontekstualiseeriva tulemuse saaks saavutada mingi teksti, nt stendil, tahvlil, millel iganes, lisamise või „solvavate“ tekstide mahafreesimisega (või mõlemaga korraga).

    Pealegi on monumentaalskulptuuri­kompleks üldjuhul oma ümbrusse integreeritud – Maarjamäe oma mäkke, Raadi monument Raadi järve kaldasse. Ühel juhul tuleks kompleksi teisaldamiseks teisaldada mägi (ja võib-olla isegi merelaht, kuhu sealt vaade avaneb), teisel juhul Raadi park ja järv koos seda ümbritsevate kallaste jm tiluliluga. Need on juba Kalevipoja mõõtu ettevõtmised, milleks kuluks nii mõnigi Eesti riigi aasta­eelarve. Kui mäge, lahte, parki ja järve millegipärast teisaldada ei taheta, tuleks neile leida võimalikult sarnased asukohad, kuna (pooleldi) juriidiliselt on juba ette nähtud, et objekt tuleks teisaldada kalmistule, muuseumi vm, on kõik sellised plaanid juba eos läbi kukkunud. Kui palju on sellelaadse (ja seejuures veel vaba) ruumilahendusega kalmistuid, muuseume jms?

    Kui nende kahe näite puhul on asi selge, siis kõigi monumentide olukord nii lootusetu muidugi pole. Väiksemaid kive ja kujusid teisaldada on võrdlemisi lihtne, kuigi ka nende puhul oleks lisatud ja/või eemaldatud tekst ilmselt odavam. Teine aspekt, mida seni veel vaadeldud pole, on monumendi kunsti­väärtus. Nii Maarjamäe memoriaalil kui ka Raadi punamonumendil on juba oma monumentaalsuse, originaalse ruumikasutuse ja keskkonda integreerituse tõttu teatav kunstiväärtus sõltumata sellest, kas muinsuskaitse neid kaitseb või mitte. Maarjamäel köidab meie tähelepanu esmajoones kõrge obelisk, Raadil murtud Vene sõduri kujutis. Sõduril puudub igasugune sõjakus, mida võiks inkrimineerida nii mõnelegi teisele monumendile, nt Narva-Jõesuu tankile, kuigi ka selle „parandamiseks“ piisaks, nagu Raul Veede oma FB kommentaaris on märkinud, pelgalt tankitoru Venemaa poole pööramisest. Tegu on pigem monumendiga „tundmatule kaotajale“, kuigi sellel olevas tekstis räägitakse millegipärast tõesti „Tartu linna igavesest tänust oma vabastajatele“. Tartu puhul lisandub muidugi veel see aspekt, et nõukogude monumentaalskulptuur seal peaaegu puudub, mis selle haruldase eksemplari väärtust linnaruumi, nagu ka monumendi vahetus läheduses asuva ERMi, jaoks veelgi suurendab.

    Kuna monumentide rekontekstualiseerimine sõltub kontekstist, on selleks n võimalust, mida kõiki – eriti kuna tegu on loomingulise ülesandega – pole võimalik ette näha. Kõik neist mõistagi ka ei sobi, nt Narva-Jõesuu tankile Ukraina lipu värvimist näeksid, vähemalt Narva poliitikud, ilmselgelt räige provokatsiooni ja „eskalatsioonina“.

    Kokku võttes nendin, et üleskutsed stiilis „kõik punamonumendid peavad kaduma“ (kust? avalikust ruumist? või üleüldse? – ka kalmistu on avalik ruum) on täiesti utoopilised. Esiteks tuleks eristada, mis, kuidas (lammutada või teisaldada?) ja kuhu kaob, teiseks on see peaaegu alati mõttetu, vahel isegi võimatu või mõttetult kallis, kui monumentide rekontekstualiseerimiseks on märksa odavamaid võimalusi ja rahaga targematki teha. Kolmandaks kujutab kogu see punamonumentidele, s.t 40–80 aasta taha suunatud tegevus endast paratamatult millegi mõistlikuma asendustegevust. Neljandaks on kogu see laiendatud sambakarneval poliitikutele, kui nad just juhtumisi Keskerakonda ei kuulu, teretulnud stardipauk ja tasuta propaganda üheksa kuu pärast toimuvateks valimisteks. Viiendaks pole parasjagu Ukrainas toimuv õudus ja (iseenesest täiesti asjalik) tähelepanek, et „Venemaal pole praegu aega meid rünnata“ piisav argument ega motivatsioon kõigi 40–80 aastat vanade punamonumentide kiireks hävitamiseks. Vaja on veel midagi – hakatuseks kas või üldsuse püüdu eristada ja sõnastada, mida täpselt, miks ja kuidas hävitada soovitakse. Kui eesmärk on selge, selgub ilmselt ka, kas ja kuidas see üldse mõnd konkreetset monumenti riivab.

  • Vaikimise nõiaring

    ÜLLE MADISE

    Kümmekonna viimase aastaga on maailma tekkinud tohutult prügi, sh digiprügi. Järelemõtlematult levitatakse kuulujutte, raevupurskeid ja lihtsalt jampsi. Ju siis tõsi, kui nii paljud usuvad, kipub seesuguse info laviini alla jäänu mõtlema. Mõneski riigis on agressiivse vähemuse juhatusel jõutud vaikimise nõiaringi: mõistuse hääl surutakse ühismeedia õhutusel julmalt maha, mistap jääb üha vähemaks neid, kes rahulikult, teadus- ja loogikapõhiselt arutleda tahavad. Eestis ei ole asi kaugeltki nii hull kui näiteks USAs, ent tark õpib teiste vigadest.

    Ameerika teadlased on leidnud, et ühiskonna heaolu ja edukuse seisu­kohalt olulised institutsioonid, sh teadlased, kvaliteetmeedia ja sõltumatud ametikandjad, on oma sõltumatusest ja mõjust tubli tüki kaotanud. Oleme ju kuulnud näiteks välja vilistatud professoreist, kes on moevoolust irduvaid seisukohti esitanud. Oli aeg, mil „ühe arvamuse festival“ ja „lubatud fraaside leksikon“ kõlasid irooniliselt. Enam vist mitte, sest mõtlema sundiv argumentatsioon ajab närvi, isegi vihale. Teadus olgu poliitika! Lõpp sõltumatusele! Katsume nüüd õige leeride vahel jõudu, ja kes häälekalt poolt ei vali, on vaenlane!

    I

    Muidugi ei keela keegi ametnikul, teadlasel, ajakirjanikul või kohtunikul püüelda tõe poole, mis ehk üles köetud – loodetavasti näilisele – enamusele ei meeldi. Võib, ent mis on selle hind talle enesele? Ju siit koorub vastus küsimusele, miks üha enam ollakse pigem vait või kiidetakse valele takka. Ka nende seas, kelle ametieetika peaks erapooletut tõepüüdu nõudma. Kui valitsevale (väär)uskumusele vastukaal tekib, siis leeripõhiselt ja hüsteeriliselt, arutelu välistavalt. Nõnda võrsub kujuteldava enamuse hoiakust mõnikord lihtsalt rumalaid, vahel aga põhiõigusi rikkuvaid poliitilisi otsuseid.

    Teistsuguseid, võõraid või ka ebamugavaid tõsiasju sedastav riigimees karjutakse kärmelt maha, poliitikutevahelise konkurentsi võistlusreeglid tõepüüdu ega tasakaalukust ei kaitse. Piinlik ehk on, ent teised teevad ka ja kui see toob valimistel hääli, ei jäävat ju muud üle.

    Ometi peaks tõeline riigimees, samuti teadlane või ametnik julgema öelda, et kuningas on alasti, nagu too silmakirjalikust pugemisest ja mahategemise hirmust rikkumata laps sääl Hans Christian Anderseni muinasjutus, aga ei ütle.

    Koroonapandeemia puhkedes püüdis konservatiivne paremserv väita, et koroona pole midagi erilist ja vaktsineerida pole vaja. Progressiivsed liberaalid seevastu hakkasid ohtusid võimendama ja hirmutama, nõudes kõige karmimaid piiranguid. Mäletate ju küll: mõnes seni õigusriigiks peetud riigis keelati üksi tuulisele rannalegi minna …

    Inimsuhete uurija Elisabeth Noelle-Neumann avaldas juba 1970. aastatel avaliku arvamuse teooria, mida saksa keeles nimetatakse Schweigespirale’ ks, eesti keeles võiks see olla vaikimise nõiaring.2 Ta kirjeldab olukorda, kus üks ja tihtilugu just vale arvamus saavutab avalikkuse poolehoiu, ühiskondlik surve vaigistab kahtlejad ning lõpuks ei olegi võimalik inimesi säästes rahulikult parema lahenduse poole püüda.

    Vaikimise nõiaring teeb kahju põhjusel, et inimeste soovimatus kord juba võimendunud ning vaat et kivisse raiutud avaliku arvamusega vastuollu minna võtab tõelt võimaluse.

    Mõtelgem endamisi rahulikult: kas parem üks süüdlane vabaduses kui üks süütu vangis? Kas koroona tõttu peab terveid, nohu, köha ja palavikuta kooli­lapsi igaks juhuks testima ja nad koju kinni panema?

    Mida enam inimesi otsustab vaikida, et mitte saada raevukate süüdistuste ja halvustamise sihtmärgiks, seda enam väärarusaam kinnistub. Seda väiksem on tõenäosus, et alasti kuningas kunagi jälle riidesse saab.

    Eelarvamused ja kuulujutud on ühiskonnas alati olemas olnud, selgitas elutargalt juba kadunud Marju Lepajõe. Vahe on aga selles, et nüüd aitavad õelaid kuulujutte ja haavavat valet levitada masinad.

    Vaikimise nõiaring toetab autoritaarse valitsemisstiili sugenemist poliitikakultuuri. Propaganda ja hirmutamine on olnud vabaduseta ühiskonna lõa otsas hoidmise tööriistad. Demokraatlikud õigusriigid on paari aastaga ära õppinud, kuidas propaganda toel peale suruda mõnd ideoloogilist hoiakut eesmärgiga panna rahva enamus sellele kuuletuma. Halvemal juhul kehutab hirm inimesi ütlema ja tegema asju, mida nad meelerahu seisundis ei teeks. Näiteks ründama kõiki, kes näitavad tõepüüdu. Agressiivsed äärmused tõmbavad kahjuks halvale teele igati häid inimesi.

    USA sotsiaalpsühholoog Jonathan Haidt kirjeldab oma suurepärases essees3 traditsioonilise vasak-parem-poliitskaala mõlema äärmuse ühesugust julmust. Sõltumatuid institutsioone, vaba arutelu ega tõepüüdu ei salli kumbki. Paremat tulevikku ähvardavad aga mõlemad.

    Koroonapandeemia puhkedes püüdis konservatiivne paremserv väita, et koroona pole midagi erilist ja vaktsineerida pole vaja. Progressiivsed liberaalid seevastu hakkasid ohtusid võimendama ja hirmutama, nõudes kõige karmimaid piiranguid. Mäletate ju küll: mõnes seni õigusriigiks peetud riigis keelati üksi tuulisele rannalegi minna …

    Teaduspõhja pole kummalgi poolel, kahju sündis aga oi kui palju.

    Saksamaal söandas üks professor selgitada, et ka koroona ajal peavad piirangud olema põhiseaduspärased ja teaduspõhised. Selle vaate eest, mida täielikult jagan, lasti mu Saksamaa kolleeg ülikoolist lahti ja sotsiaalmeedia hävitas ta maine. Sellele vaatamata, et teadlasena oli tal õigus.

    Miks nii läks? Eks ikka põhjusel, et võimendatud äärmused ründavad üha enam just inimest, mitte aga tema seisukohti. Enam ei arutata, kas seisukoht on õige või vale, vaid öeldakse, et inimene on halb, kui ta ametieetikast lähtudes valitseva arvamusega kaasa ei jookse.

    Online-süüdimõistmine eirab konteksti, tõde ja halastust, põhiseadust ehk süütuse presumptsiooni niikuinii. Halvemal juhul piisab karistuseks ka kujuteldavast süüteost.

    Võib ju soovitada paksemat nahka ja sedagi, et kafkalikud virtuaalprotsessid tasuks tähelepanuta jätta. Mõne meelest see ongi ju kõigest mäng.

    Paraku ei ole. Virtuaalne ja õiglaste reegliteta protsess lõpeb päriselus kurvalt. Ebaõiglase ja ülemäärase häbistamise ohvrid, sageli lapsed ja noored, võivad ilma jääda oma vaimsest tervisest ja seejärel elust. Teised aga kaotada meele­pärase töö, õigemini selle eelduse ehk maine ja hea nime.

    Online-hukkamise võib põhjustada ka sõltumatus, fakti- ja tõetruudus. Isegi halastus.

    Ühiskonna tasandil hävitab ideoloogiline, kahtlemist või kriitikat mitte kannatav hoiak teadusliku mõtte, mille sisuks ongi kahtlemine, uurimine, täpsus, nüansirohkus. Kui hävib kriitiline teaduslik mõte, tõmbab ühiskond oma edulootusele kriipsu peale. Pole ju juhus, et autoritaarsed, propagandale, müütidele ja hirmudele rajatud ühiskonnad pole kuigi silmapaistvad ei loomingus ega teaduses.

    Vaikimise nõiaring teeb kõik rumalamaks. Seetõttu on alati mõistlik ja ka kasulik tööle palgata endast targemaid; kõige rohkem kasu on kriitilistest küsimustest ja teistsugustest seisukohtadest. Seda muidugi juhul, kui ise olla valmis oma veendumusi muutma või teisel arvamusel olijat ümber veenma. Piisab ka oskusest rahumeeli eri­arvamusele jääda.

    Vabas ja edukas ühiskonnas on vaja õiglasi reegleid ja sõltumatuid institutsioone: eetilisi ja julgeid teadlasi ning ülikoole, fakte arvamusest lahus hoidvat vaba ajakirjandust, ausaid valimisi, sõltumatuid asjatundlikke kohtuid, erapooletuid ametnikke.

    Mõistuse ja tunnete igaveses vastas­seisus võitku alati mõistus, eriti siis, kui kaalul riigiasjad ja teiste inimeste saatus. Kibe rahvatarkus „räägid õigust, saad peksa pealegi“ ei tohi sõltumatuid institutsioone sadulast lüüa. Kuristiku suunas pole mõtet kihutada ega rumaluse rajal teistest mööda trügida.

    1 Artikli aluseks on 20. V 2022 Tartu ülikooli aulas väärikate ülikooli lõpuaktusel peetud loeng.

    2 https://noelle-neumann.de/scientific-work/spiral-of-silence/

    3 https://www.theatlantic.com/magazine/archive/2022/05/social-media-democracy-trust-babel/629369/

  • Ukraina üheksa sõda, kümnes nälg

    ÜLO MATTHEUS

    Ukraina võiduks Vene agressori vastu on vaja armeed, relvi, teiste riikide tuge ja finantsabi. Selleks et see kõik olemas oleks, tuleb sõdida mitmel rindel ja pidada mitut sõda, seda tingimustes, kus Venemaa ei vali vahendeid. Lisaks päris sõjale käib info- ehk propagandasõda, diplomaatiasõda, viljasõda, energeetikasõda, kübersõda, hirmutamissõda ja mitmed teised sõjad veel. Seda loetelu võib pikalt jätkata, kuid piirdun alljärgnevalt vaid mõne sõjavariandiga.

    Diplomaatia relvade nimel

    Kui Ukraina puhul on mõiste „diplomaatia“ kasutamine igati kohane, siis Venemaa osas oleks õigem rääkida lobitööst, hirmutamisest, santaažist, energiasõltuvuse ärakasutamisest ja asümmeetrilisest sõjapidamisest.

    Lääne relvatarned on Ukraina diplomaatia üks põhiküsimusi, et lääs annaks Ukrainale ründerelvastust, sealhulgas suure laskeulatusega raketiheitjaid MLRS ja HIMARS. Need on võtmetähtsusega, et vaigistada rinde suhtes distantsilt avatud Vene raketi- ja suurtükituld. Suurtükid ja raketiheitjad on piltlikult öeldes sõja jumal, see, kes määrab sõja saatuse. Sellest sõltub Ukraina vabastamine ja see, kui paljusid inimohvreid suudetakse vältida, sest seda, mida ei tee raketituli kaugelt, peavad tegema inimesed lähivõitluses, kus ohvreid on palju.

    Kuigi USA kongress on heaks kiitnud abiprogrammi Ukrainale, nii et viimane saab soetada relvi vastavalt oma vajadusele, on president Joe Biden otsustanud siiski piirata Ukrainale antavate raketisüsteemide laskeulatust 70–120 kilomeetrini algselt kõne all olnud 300 asemel. Biden on öelnud, et ei soovi anda Ukrainale rakette, millega on võimalik tabada Venemaad, et mitte pingeid Venemaaga süvendada.1 Venemaa on omalt poolt ähvardanud, et raketisüsteemide võimaldamine Ukrainale on Venemaale punane joon: see eskaleeriks sõja ulatust ja võib kaasa tuua konflikti USAga. Pärast Bideni otsust raketisüsteemid Ukrainale siiski eraldada tõi Venemaa juuni alguses Ivanovo oblastis sõjaväeõppustel välja kontinentidevahelised raketikompleksid RS-24 Jars, mis võivad kanda kuni kümmet tuumalõhkepead. Ikka lääne hirmutamiseks.

    Bideni reservatsiooni laskeulatuse osas võiks ju pidada Venemaa lobi ja diplomaatia võiduks, kuid siiski võimaldavad ka need raketisüsteemid Ukrainal edukalt sõdida, olgugi et Sevastopoli sõjasadamani ei küünita. Kuna sama seadeldisega saab kasutada ka rakette, mille laskeulatus on suurem, siis pole välistatud, et ühel hetkel eraldatakse Ukrainale siiski ka neid.

    Hirm on üks Venemaa olulisemaid ja jõhkramaid relvi. Hirmu tekitamiseks pommitab Venemaa Ukraina linnu, tapab massiliselt tsiviilelanikke, naisi, lapsi ja vanureid, saadab okupeeritud linnadesse korda looma ebarditest kadõrovlased jne. Pildil vaade Harkivile pärast pommitamist.

    Vene lobitöö võiduks võib pidada USA senaatori Rand Pauli lend-lease’i seaduseelnõu parandust USA senatis. Sellega tekkis seaduse vastuvõtmisel mõnepäevane viivitus, kuid seegi võit pole märkimisväärne.

    Pigem võib Venemaa eduks pidada mõju mõnede Euroopa erakondade ja poliitikute üle. Venemaa on rahastanud mitmeid äärmusparteisid ja nende liidreid, näiteks Marine Le Peni ja tema juhitud Rahvusrinnet, kes tänutäheks Venemaad toetavad ega kiirusta Ukraina sõda hukka mõistma. Enamasti on tegemist ääreparteide või äärmuslike vaadetega erakondadega.

    Selle kõige taustal on mõnevõrra seletamatu Saksamaa käitumine ning selle eelmise ja praeguse kantsleri hoiak: Angela Merkel blokeeris 2008. aastal Ukraina saamise NATOsse ja Olaf Scholz paistab silma vastumeelsusega tarnida Ukrainale raskerelvastust. Saksa­maa on lubanud Ukrainale näiteks oma suurepäraseid Leopardi tanke, kuid pakkus siis ootamatult neid hoopis Kreekale, et too saadaks vahetuse korras Ukrainasse Nõukogude päritolu tanke. Paraku Nõukogude tanke Kreekal endal ei ole, nii et need tuleks kuskilt hankida, mis kõneleb sellest, et Saksamaa tegutseb absurdselt.

    1. juunil parlamendi ees kõneldes lubas Scholz opositsioonierakondade survel ja vastu tulles Volodõmõr Zelenskõi palvele tarnida Ukrainale õhutõrjeraketisüsteeme IRIS-T ja radareid Vene rakettide tõrjumiseks. Millist tüüpi IRIS-T raketisüsteeme ta silmas pidas ja kui kiiresti need Ukrainale üle antakse, seda kantsler ei täpsustanud. Praegu Saksamaal seda tüüpi raketiheitjate varu ei ole ja need peaksid tulema otse tehasest, mis tähendab, et lähemas tulevikus need Ukraina rindele ei jõua.

    Scholzi tõrksus on põhjustanud mitmeid spekulatsioone ja pannud küsima, mis selle taga siis ikkagi on. Kas Venemaa käsutuses on mõjutusvahendeid, mis puudutavad teda isiklikult? On selle taga Venemaa luuretegevus? Äkki salaannetused erakonnale? Või ei suuda Saksamaa lihtsalt oma mugavustsoonist välja tulla? Vastuseid neile küsimustele ei ole. Räägitakse palju Saksamaa patsifistlikust hoiakust ja Teise maailmasõja järgse ümberkasvamise protsessi keerukusest, mis paneb Scholzi laveerima poliitiliste jõudude vahel, kellest ühed nõuavad otsustavalt Ukrainale raskerelvastuse tarnimist, kuid teised on selle vastu. Sisuliselt on Ukraina küsimus juhtimas Saksamaad sisepoliitilisse kriisi, mille vältimine sõltub sellest, kui kiiresti ja mil moel Saksamaa Ukrainat aitab.

    Ent kui meenutada, et ei lubatud Eestil Ukrainale üle anda Saksamaal toodetud haubitsaid, on protsess siiski edenenud. Kui IRIS-T raketisüsteemid ja ka hiljuti lubatud soomustatud haubitsad peaksid tõesti Ukrainasse jõudma, võib seda nimetada kannapöördeks Saksamaa senises poliitikas, millega on püütud vältida mis tahes sekkumist kellegi sõjalisse tegevusse.

    Vene diplomaatia õnnestumise ilming on küllap ka Scholzi ja Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni mai lõpus peetud telefonivestlus Putiniga. Olgugi et nõuti Venemaalt kohest relvarahu, vägede taandumist ja tõsiste läbirääkimiste alustamist Ukrainaga, on see ilmselgelt vaid tühi retoorika, mille taga on teadmine, et Putin on valmis läbi rääkima ainult tingimustel, millega Ukraina loobub Venemaa kasuks juba vallutatud territooriumeist. Nii Scholz kui ka Macron teavad, et need tingimused on Ukrainale vastuvõetamatud, ja küllap mõistavad väga hästi ka seda, et selline survestamine teenib tegelikult Venemaa huve ja nõrgestab Ukraina positsioone, kuna eesmärk on okupeeritud territooriumide täielik vabastamine. Arvestades Venemaa agressiivset olemust, on see võimalik paraku vaid sõjalisel teel.

    Lisaks tuli Macron 4. juunil välja uue sõnumiga: Venemaad ei tohi alandada, et peale lahingute lõppemist oleks võimalik diplomaatiline lahendus. Kõneluste vahendajaks pakkus ta Prantsusmaad.2 Sel kohal tasub meenutada, et Sarkozy juhitud Prantsusmaa oli üks neist, kes blokeeris NATO tippkohtumisel 2008. aasta aprillis Ukraina ja Gruusia saamise NATOsse, millele augustis järgnes Gruusia sõda. Selle lõpetamiseks etendas ka Sarkozy vahendaja rolli, millega ta aga sisuliselt täitis oma osa Venemaa kirjutatud stsenaariumis, mille olulisem eesmärk oli Ukraina tõrjumine NATOst, et seda riiki rünnata. Selle stsenaariumi vilju näeme me nüüd.

    Kokkuvõtteks võib öelda, et Macronist ja Scholzist on saanud Euroopa Pat ja Patasson, neid on aina raskem tõsiselt võtta, kuid nende „naljad“ on kurvavõitu ja naerma ei aja.

    Viljasõda

    Mõistmaks Ukraina diplomaatilise survestamise tagamaid ja lääne hirme, tuleb kõnelda nn viljasõjast, mis oli samuti üks põhjusi, ja võib-olla peamine, miks Scholz ja Macron Putinile helistasid. Nende eesmärk nimelt oli veenda Venemaad Ukraina sadamaid blokaadist vabastama.

    Viljasõda kõneleb Venemaa haigest fantaasiast leida asümmeetriliseks sõjaks aina uusi instrumente. Selle sõja eesmärk on külvata maailma kaost ja mõjutada selle kaudu lääne poliitikat, kuivõrd Ukraina viljaekspordist moodustab suure osa abi Aafrika näljahädalistele. Peale mereliikluse blokeerimise Mustal merel on Venemaa varastanud okupeeritud territooriumidelt suurtes kogustes teravilja ja üritanud seda kolmandatele riikidele maha müüa. Samuti on ta röövinud põllumajandustehnikat, külvanud põllud täis pomme ja jalaväemiine, mille tõttu on Ukraina viljasaak sel aastal planeeritust palju väiksem.

    Viljasõjast tulenevad õudus- ja hirmu­stsenaariumid pakuvad välja nälja­häda ja uued tohutud põgenike hulgad Euroopa uste taga. Seda asümmeetrilist relva katsetas juba Aljaksandr Lukašenka, kes meelitas Valgevenesse massiliselt põgenikke Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast, et nood seejärel jõuga üle Poola piiri Euroopasse suruda ja tekitada sellega rändekriis. Tõenäoliselt tegi ta seda Putini näpunäitel, kes sai sel viisil katsetada oma uut sõjatehnikat natuuris.

    Moskva tegevus on sedakorda siiski palju mastaapsem, ähvardades kriisiga kogu maailma. Selle ärahoidmiseks nõuab Moskva, et tühistataks sanktsioonid, mis ei võimalda Venemaal vilja eksportida, ja pakub end lahkelt näljahäda leevendama. Sanktsioonide küsimuses on asi liikunud Venemaa jaoks paraku just vastupidises suunas ja juuni algul kiitis Euroopa Liit heaks järjekordse sanktsioonide paketi Venemaa vastu.

    Propagandasõda

    Nii Ukraina kui ka Venemaa kasutavad sõjast kõneldes propagandat ning mõlemad edastavad iga päev teateid oma võitude ja teise poole kaotuste kohta. Kui Ukraina infokanaleid võib usaldada, jätta teatud propagandanihke tähele­panuta, siis Venemaa omi tuleb ilmselgelt umbusaldada. Venemaa toodab Ukraina sõja kohta massiliselt valeuudiseid, millest jääb mulje, et Ukraina on iseennast rünnanud, ise tulistanud oma linnu, koole ja haiglaid ning tapnud oma tsiviilelanikke, keda Venemaa on tulnud Ukrainasse kaitsma. Vene infokanaleis vohab Ukraina-vastane hüsteeria: kutsutakse üles Ukrainat hävitama ja vajadusel kasutama tuumarelva. Seda teevad nii juhtivate telekanalite saatejuhid kui ka hüsteeriliselt Putini-meelsed poliitikud ja ühiskonnategelased. Sellise propaganda mõte on ennekõike sisepoliitiline: eesmärk on kütta üles Vene televaataja Ukraina-vastasust ja Vene kodanike nn patriotismi. Viimast on näiteks vaja selleks, et leida Vene sõjaväkke uusi vabatahtlikke, keda saata Ukraina rindele kahurilihaks. Muu hulgas kiitis riigiduuma heaks seaduseelnõu, millega meeste sõjaväeteenistuse iga tõsteti seniselt 40 aastalt 60-le. Küllap on tulevaste pensionäride Ukrainasse suurtükilihaks saatmine osa lahendusest, mis vähendab pensionikassa kasvavat defitsiiti.

    Väljapoole suunatud propagandas kõneleb Venemaa jätkuvalt erioperatsioonist „natsliku“ Ukraina vastu ja ähvardab „terroristideks“ tituleeritud Azovstali „natse“ sõjakohtu ja mahalaskmisega. Sõjavangide hukkamine on sõjakuritegu, mis on vastuolus Genfi konventsiooniga, nii et tõenäoliselt on seegi ähvardus vaid osa propagandast, mille eesmärk on saavutada läänelt mingeid järeleandmisi või siis ebaproportsionaalne vangide vahetus Ukrainaga, näiteks, et Azovstali kaitsjate vastu antaks välja kõik Vene vangid. Ilmselt oleks Ukraina sellega nõus, aga kuna Venemaa viivitab, siis näib selle taga olevat mingi muu salakaval plaan.

    Ukraina infosõja välispoliitiline eesmärk on oma diplomaatilist tegevust võimendada ja meelestada lääneriike mitte sundima Ukrainale peale eba­mugavaid leppeid ning tarnima Ukrainale just neid relvi, mida on hädasti vaja. Seni on saavutatud USA, Kanada, Austraalia ja suure osa Euroopa tugev toetus, kuid jätkub ka juba nimetatud Euroopa tuumikriikide vastuseis, kuna nood soovivad näha pigem kohe alustatavat rahuprotsessi. USA kongressi vastu võetud lend-lease’i seadus on kindlasti pretsedenditu meede Ukraina abistamiseks, pärast Teist maailmasõda pole seda kordagi kasutatud. Selle eesmärk pole USA vaates mitte ainult Ukraina toetamine, vaid Venemaa nõrgestamisega kogu maailma julgeolekupoliitilise olukorra muutmine. USA seisukohalt ei tohi Ukraina seda sõda kaotada ka sel põhjusel, et omad järeldused sellest teeb Hiina. Kui USA ei suuda aidata Ukrainat, siis leiab Hiina, et ta võib Taiwanit rünnata ega pea USAd kartma. Seega on Ukraina võit sõjas Venemaa vastu ka USA võit, mis suurendaks tema usaldusväärsust ja hoiaks ära järgmised sõjad.

    Energiarelv

    Nagu näha, kasutab Venemaa oma gaasi ja naftat energiarelvana. See on nagu teatrilaval seinale riputad püss (või nagu Venemaa gaasitorud), mida on pikalt õlitatud, silitatud ja poleeritud, et sellega õigel hetkel tegevusse sekkuda. Venemaa suurem eesmärk on taas hõivata või oma mõjusfääri haarata kogu endine NSV Liit. Selleks et lääs tema plaanidesse ei sekkuks, pani Putin nad Venemaa energiast sõltuma. Kuigi Euroopa juba liigub selles suunas, et loobuda Venemaa energiatarnetest, on see tee pikk ja vaevaline. Ka viimases Euroopa Liidu sanktsioonipaketis Venemaa naftaekspordi vastu tehti reservatsioon Ungarile, Slovakkiale ja Tšehhile, kes ei pidanud võimalikuks loobuda naftatarnetest Družba torujuhtme kaudu. Viimasel Euroopa ülemkogul seatud eesmärk on kokkuvõttes vähendada Vene nafta importi selle aasta lõpuks 90 protsendi võrra, aga see ei aita Ukrainat praegu. Vene energiarelv toimib, nii et kuigi Euroopa ehk ongi ühtsem kui ei kunagi varem, on selles ühtsuses tõsised mõrad.

    Hirm

    Hirm on üks Venemaa olulisemaid ja jõhkramaid relvi. Hirmu tekitamiseks pommitab ja tulistab Venemaa rakettidega Ukraina linnu, tapab massiliselt tsiviilelanikke, naisi, lapsi ja vanureid, saadab okupeeritud linnadesse korda looma ebarditest kadõrovlased, mõrvab inimesi kuklalasuga jne, jne.

    Maailma hirmutamiseks ähvardab Venemaa Ukrainat ja kogu läänt tuumalöögiga. Juba praegu kasutab ta hirmuõhkkonna loomiseks keelatud relvi (nt kassett- ja fosforpomme), ründab keemiatehaseid ja tuumajaamu, et keegi ei kahtleks tema õudsete ähvarduste tõsiseltvõetavuses. Ta hirmutab maailma globaalse näljahäda ja migratsioonilainega.

    Venemaa ei sõdi aumehe koodeksi alusel ega Genfi konventsiooni järgides, vaid hävitab teadlikult haiglaid, koole, lasteaedu ja kaubanduskeskusi. Ta ründab meelega ja sihipäraselt tsiviilelanikkonda. Ta sõdib terroristlike meetoditega.

    USAs on kõne all Venemaale terrorismi toetava riigi staatuse andmine, kuid esialgu valitseb selles osas kõhklus, sest sanktsioonid, mis kaasnevad sellise staatusega, on Vene majandusele eriti hävitavad ning sellest staatusest vabaneda väga raske. See võtab sisuliselt ka Venemaaga dialoogi võimaluse, mida mingil põhjusel ikka veel tagataskus hoitakse. Ka siin peidab ennast lääneriikide hirm teha midagi peaaegu lõplikku – hirm tuumariigi kaose ees.

    Hirmust Venemaa punase nupu ees on siiski üle saadud. Küllap võidetakse ühel hetkel ka hirm Venemaa majanduslikult päris põhja lasta, sest põhjast saab tõusta vaid ülespoole.

    1 Biden will not supply Ukraine with long-range rockets that can hit Russia. – The Guardian 30. V 2022. https://www.theguardian.com/world/2022/may/30/biden-will-not-supply-ukraine-with-long-rangerockets-that-can-hit-russia

    2 Russia must not be humiliated despite Putin’s ‘historic’ mistake, Macron says. – Reuters 4. VI 2022. https://www.reuters.com/world/europe/russia-must-not-be-humiliated-despite-putins-historic-mistake-macron-2022-06-04/

  • Kuidas ehitada graafilise disaini haridust?

    SANDRA NUUT

    EKA graafilise disaini magistri­programmi lõputööde näitus „Vaikus pärast varavalget“ („Silence After Early Hours“) Kanuti gildi keldrisaalis (Pühavaimu 5) kuni 11. VI kl 13–19.

    Juunikuus lõpetavad Eesti kunstiakadeemia rahvusvahelise graafilise disaini magistriõppe esimesed kaheksa tudengit. Selle planeerimine algas 2018. aastal, esimesed magistriõppe üliõpilased alustasid 2020. aasta sügisel. Nüüd on Kanuti gildi keldrisaalis programmi lõputööde näitus „Vaikus pärast vara­valget“ („Silence After Early Hours“), kuhu on koondatud noorte graafiliste disainerite projektid ja muud disainist lähtuvad tööd.

    Graafilise disaini magistriõppest, õpetamise ja õppimise põhimõtetest ja esimese lennu kogemustest vestlesid õppekava juht Sean Yendrys, magistriprogrammi esimese aasta üliõpilane Oliver Long ja värske lõpetaja Paula Buškevica. Vestlust juhtis graafilise disaini osakonna õppejõud Sandra Nuut.

    Miks valisite graafilise disaini magistriprogrammi just meie kunsti­akadeemias?

    Sean Yendrys: Olen pärit Kanadast, õppinud disaini ja filmi ning magistrikraadi omandasin graafilise disaini alal Ameerika Ühendriikides Yale’i ülikoolis. Õpingute järel töötasin kaheksa aastat mitmes graafilise disaini stuudios, seejärel tegin vabakutselise graafilise disainerina koostööd kunstnike, arhitektide ja kuraatoritega. Selleks et oma vabakutselise elu ja praktikat toetada, olen töötanud New Yorgis Parsoni disainikooli Uues koolis ja õpetanud kõrgkoolides, näiteks Bergeni kunsti- ja disainiakadeemias, Vermonti kunstikolledžis ja Concordia ülikoolis. Eesti kunstiakadeemiasse jõudsin, kui olin kolinud New Yorgist Berliini ja kui minu tee ristus EKA graafilise disaini osakonna juhataja Indrek Sirkliga. Esialgu kutsus Sirkel mind osakonda pooleks semestriks õpetama ja hiljem uuris, kas oleksin huvitatud töötama magistriprogrammiga. Siin ma nüüd olen.

    Paula Buškevica: Mina olen pärit Lätist ja olen õppinud skulptuuri Šotimaal Aberdeenis Gray kõrgemas kunsti­koolis. Kaks aastat pärast skulptuuriõpingute lõppu ja residentuurides osalemist avastasin EKA graafilise disaini magistri­programmi. Mulle meeldis selle veebileht – viis, kuidas õppekava kirjeldati ja millist keelt selleks kasutati. Ise olin siis tegev ühe projektiruumi visuaalse näo loomisega. Korraldasime projektiruumi koos Aberdeeni kooli kursusekaaslastega. Mind huvitas koos töötamine ja EKA graafilise disaini programm paistis õige koht, kus oma huvi edasi arendada.

    Oliver Long: Mina olen Ühendkuningriigist Essexist. Õppisin graafilist disaini bakalaureuseõppes Kingstoni ülikoolis. Lõpetasin õpingud 2014. aastal ning järgmised seitse aastat töötasin graafilise disainerina Londoni asutustes. Sellest viimased kaks ja pool aastat olin arhitektuuri assotsiatsiooni (Architectural Association) kõrgkooli graafiline disainer. Teadsin Sean Yendrysi, Rosen Eveleigh’, Laura Pappa töid juba varem. Näiteks kunstnike ruumi Eastside Projects lendlehed, mida olin kujundanud Rosen Eveleigh’ga. Sean Yendrys esitles AA koolis raamatut, kus oli kasutanud üheksat paberit, juhtusime pikemalt vestlema. Olin väga huvitatud magistriõppest ja soovisin ennast siduda millegi täiesti uuega. Mind võlus idee sedalaadi õppest, kus minu osalus on tähtis ning kus saan kujundamises kaasa rääkida. Enne siia tulekut osalesin iseorganiseerunud koolis Evening Class.

    Bart de Baetsi juhendatud workshop EKAs 2020. aastal

    Kas programmi uudsus teid ei hirmutanud?

    Buškevica: See tegi programmi pigem ahvatlevaks.

    Long: Mul oli väike ootus, et ehk EKA magistriprogramm erineb teiste kunsti­kõrgkoolide omadest. Eestis õppimine on odavam.

    Nii et õppe maksumus on teile tähtis?

    Long: See muudab õppe ligipääsetavamaks. Näiteks õppimine Londoni kuninglikus kunstikolledžis (RCA) on hullumeelne, sest sealse õppemaksu maksmisega tekivad suured võlad. Siinne õppemaks arvestab inimestega, kellel ei ole just palju raha. See on väga hea.

    Kunstiakadeemia magistriprogrammiga alustati 2020. aastal. Sean, kas ütleksid palun, kuidas sa magistriõppe kava välja töötasid? Millised olid põhiideed?

    Yendrys: Eeldan, et üks põhjusi, miks mulle tehti ettepanek hakata tööle õppekava juhina, oli asjaolu, et paljude bakalaureuseõppe üliõpilaste töödest, mida mina olin juhendanud, kasvasid välja lõputööd. Olen oma üliõpilasi püüdnud juhendada niiviisi, et nad saaksid aru, mis ennast eelkõige huvitab ja siis selle põhjal arendavad välja oma teosed. Viisin Kanadas läbi omaalgatuslikku suvekooli „Kool, park“ („A School, A Park“). Suvekool sai alguse sellest, et tundsin tüdimust ja väsimust haridusasutustes töötamisest. Ma ei olnud õnnelik ja mulle ei meeldinud sealne õppekeskkond. Kui said kutse luua ise uus magistriprogramm, mõtlesin kaua, kas ikka tahan seda ametlikus institutsioonis teha. Siiamaani maadlen selle mõttega.

    Õppekava keskne idee on, et keskmes on üliõpilane, tema huvi ja väljundite pakkumine. Lähtume ideest, et graafiline disain ei ole suletud valdkond, vaid see liigub eri sfäärides, seda saab asetada mitmesugusesse konteksti ja graafiline disain on sihitud avalikkusele. Graafiline disain annab kõigele legitiimsuse ja näo. Neid ideid tahtsin ka õppekavas rakendada. Õppekava kokkupaneku juures on ka väga palju asjaajamist, see tuleb sobitada õigesse vormi. Seniajani tegeleme sellega, kuidas esialgsed mõtted töösse rakendada.

    Kas eri külgi tasakaalus hoides?

    Yendrys: Tuleb mõelda, kuidas kasutada institutsionaalset raamistikku, kuidas seda interpreteerida vastavalt meie soovidele ja vajadustele. Mõned aspektid institutsiooni vajaduste juures on kindlalt paigas, näiteks asjaolu, et akadeemias tuleb teha kirjalik lõputöö. Kuid mida see tähendab meie üliõpilastele? Kuidas saada selle nõudega hakkama sellisel kujul, et see on meil õppivatele tudengitele kasulik, mitte ainult nõue ja kirjatükk, mida keegi kunagi hiljem ei loe? Need on aspektid, millega siiani vaeva näeme.

    Kuidas oled valinud õppejõud? Kui palju saavad tudengid valikute tegemisel kaasa rääkida?

    Yendrys: Õpetamiskoormust jagan eelkõige Laura Pappa ja Rosen Eveleigh’ga. Laura ja Roseni osalus õppekavas on tähtis: inimese ja disainerina on nad väga erinevad. Õppekavas on kesksel kohal disainipraktika ja mida see vastuvõtjale tähendab. Seega on väga tähtis, et ei õpeta üks inimene, vaid mitu. Vajan enda ümber inimesi, kes on minust erinevad. Laura ja Rosen tahavad õppekava teostamisel kaasa lüüa. Vahel juhtub, et kutsume kedagi, kes tudengitele väga meeldib ning kellega nad sooviksid rohkem koostööd teha, teadmata, et see inimene on siin vaid üheks korraks ning teda võib-olla ei huvitagi tagasitulek, sest siin hästi ei maksta ja siia jõudmiseks tuleb reis ette võtta. Seega tuleb kõiki aspekte tasakaalus hoida ning leida neid spetsialiste, kes soovivad osaleda õppekavas kauem ja on siiralt huvitatud, et asjad liiguksid.

    Kas tutvustaksid palun üksikasjalisemalt oma seisukohti? Kuidas need erinevad Laura Pappa ja Rosen Eveleigh’ omadest?

    Yendrys: Mu positsioon muutub pidevalt, viimasel kahel aastal olen aru saanud, et ma ei saa enam õpetada nii nagu varem, see on füüsiliselt ja ka mentaalselt võimatu. Huvi ja pinge, millega EKA bakalaureuseõppes õpetasin, suhtumine või tegemise ampluaa ei ole jätkusuutlik. Ei ole võimalik, et ma iga üliõpilasega arendan individuaalselt tema projekte. Mul on ka teisi tööalaseid kohustusi.

    Mul on tunne, et kui sa tuled õpetama väljastpoolt institutsiooni, siis näed, et seal valitseb sisemiselt sarnane energia. Väljastpoolt tulija toob aga alati kaasa midagi teistsugust, põnevat. Laura Pappa annab energiat, süstib üliõpilastesse uudishimu. Me mõlemad oleme praktilised disainerid, mulle meeldib tegemisele rõhku panna. Rosen oskab rääkida tööde kontekstist, näeb, kus midagi asetseb, millised on mõjud ja mida on varem tehtud.

    Kas üliõpilased saavad kaasa rääkida, keda õpetama kutsutakse?

    Buškevica: Õppekava on olnud äärmiselt paindlik, meid on võetud kuulda, kas või külaliskriitikute osas. Seetõttu on mõnedki soovid täitunud. Kui Berliinis graafiliste disainerite ateljeesid külastasime, siis saime seal valida, kellega tahame kohtuda.

    Long: Meil, esimese aasta tudengitel oli nimekiri teemadest ja praktikatest, mida soovisime õppida. Mina näiteks soovisin rohkem teada saada raamatutootmise üksikasjadest. Siis kohtusime graafilise disaineri Dan Solbachiga, kelle ma tõsiselt ette võtsin. Tasakaal, põhiõppejõududele toetumine ja oma ettepanekute tegemise võimalus on väga tervitatav.

    Te mainisite Berliini. Igal aastal minnakse õppekavaga seitsmeks nädalaks Berliini, nii on seda tehtud juba kaks korda. Miks just Berliini? Mis seal toimub?

    Yendrys: Berliini tõmbab minu suvekooli korraldamise kogemus, selleks et mõneks ajaks eralduda oma õppeasutusest. Selleks et lahti saada rutiinist, tuleb midagi sellist teha. Berliinis saab kohtuda huvitavate erialainimestega ja tutvuda nende tööga nende oma keskkonnas. Ma elan siiani poolenisti Berliinis, tunnen sealseid inimesi ja institutsioone. Seitse nädalat kohalolu erineb nädalapikkusest reisist ka selle poolest, et siis tuleb uues keskkonnas tõesti kohal olla ja hakkama saada. See ei ole ainult külaskäik ja ajaveetmine, vaid kollektiivne töine kogemus, millel on nii häid kui halvemaid külgi. Tänapäeva ülikoolides on suundumus õppetööd mitmes kohas läbi viia, üliõpilastega koos ringi liikuda. Praegu saame Berliini endale lubada, sest oleme Erasmusest tudengitele rahastuse leidnud. Rahalise abita seda ette ei võtaks, sest ei ole loogiline lasta tudengil endal maksta õppekava unistuste eest.

    Paula ja Oliver, millised on teie mõtted seoses Berliiniga? Te olete käinud seal kahel aastal ja ilmselt on teil erinevad kogemused.

    Buškevica: Unistused baari pidamisest või filmiõhtutest luhtusid, sest oli koroonapandeemia aeg. Mõnes mõttes mulle seal väga meeldis, ma veetsin palju aega parkides. Berliini aja üks tipphetki oli meie kursuse näitus Tiergarteni pargis (https://garden.eka-gd-ma.ee), mida juhendas Manuel Raeder. Berliin pakkus teistsugust keskkonnakogemust. Seal tuli saada hakkama vahendite ja seadmeteta, mis Tallinnas kunstiakadeemias alati käepärast on. Sa oled sinna justkui visatud. Nautisin töökodade otsimist, et teha soovitud asju.

    Long: Berliin pakkus väljakutseid, aga seal oli ka väga lõbus. Berliin lähendas meid kursusena. Meil vedas, et kohtusime mitme huvitava disaineriga.

    Buškevica: Kunstnike kollektiivi Slavs and Tatars külastamine oli imeline. Ma tihti mõtlen, milliseid e-kirju Sean neile inimestele kirjutab, et nad on valmis meid vastu võtma.

    Te mainisite Berliini-õpingute tipphetki. Kas on veel midagi?

    Long: Võib-olla kõlab läägelt, aga see, et maailma eri nurkadest inimesed on ühte ruumi kokku toodud ja kohtuvad Eestis, on imeline. Meie grupp on ebanormaalne perekond. Mulle oli väga eriline graafilise disaineri Linda van Deurseni ettekanne ja võimalus rääkida van Deurseniga näost näkku tema töödest. Samuti nautisin väga Laura Pappa juhendatud projekti, kus me kursusekaaslastega taaslavastasime ühe ürituse.

    Milline oli Laura Pappa lähtepunkt?

    Long: Laura andis ülesandeks teha koostööd, et luua midagi suuremat, mida üksi ei olda võimeline tegema. 1968. aastal toimusid Põhja-Londoni Hornsey kunstikolledžis protestid, kus tudengid võtsid kooli oma kontrolli alla ja hakkasid ise oma õppekava juhtima. Kogu elu kulges sel ajal koolis: nad koristasid, tegid süüa ja ka magasid seal. Kaks aastat hiljem vändati neist sündmustest film. Mõtlesin, et oleks tore koos oma kursusekaaslastega taaslavastada filmi üks osa. Igaüks pidi looma mõne filmist inspireeritud graafilise rekvisiidi. Üliõpilastööde hulgas oli graafilisi loosungeid, protesti­plakateid ja flaiereid. Me taaslavastasime selle stseeni EKA fuajees, välja kukkus natukene kohmakalt, sest me pole näitlejad. See oli ikkagi väljast toodud idee. Võib-olla mõnele tundus see kohatu ettevõtmine. Minu eesmärk oli meelde tuletada, et üliõpilased on juba ammusest ajast tahtnud ise oma õppetöö üle otsustada, ja kui tähtis on hoolida sellest, mida õpingute ajal teeme.

    Minu meelest oli see väga põnev ettevõtmine. Pealtvaatajale ei olnud võib-olla kohe selge, mis EKA fuajees toimub, aga võis aru saada, et see on performance. Sellised aktsioone on meil üldiselt vähe tehtud. Lifti sisenejatel või trepist üles ja alla liikujal tuli siis korraks peatuda. Te lõite olukorra, kus võis tunnetada, et oleme kunstiakadeemias ja et siin on eriline olla. Need EKA inimesed, kes hoolivad kunstiharidusest, mõistsid, millele teie aktsioon osutas.

    Long: Olen mõelnud, mis juhtuks, kui selline ülesanne anda vihastele tudengitele, kes ei ole oma õpingutega rahul. Meie oleme ju väga õnnelikud. Minu soov on see idee viia teistesse koolidesse, et sealsed üliõpilased mõtleksid, mida õpingud neile annavad.

    Järgmisel aastal on sul võimalus korraldada graafilise disaini bakalaureuseõppe tudengitele sel teemal töötuba.

    Yendrys: Sa võid valida kõige vihasema grupi.

    Mis on sulle meelde jäänud, Paula?

    Buškevica: Olen nõus, et oma kursuse­kaaslastelt õppimine on olnud kõige rikastavam kogemus neid jälgides, kui koos midagi teeme. Näiteks andsime Lieven Lahaye ja Else Lagerspetzi juhendatud kirjutamise kursuse tulemusena välja raamatu „Going Somewhere“, kuhu on koondatud meie tekstid. Kujundasime raamatu koos Otso Peräsaariga. Oli huvitav, kuidas Otso võttis juhtimise enda kätte ja ma jälgisin tema tööd, õppisin tema valikutest. Samamoodi võib rääkida loengusarjaprojektist „Graafilise disaini konfabulatsioonid“ („Graph­ic Design Confabulations“). Igal teisel nädalal lõime koos kaastudengi Björn Gieseckega graafilised visuaalid loengute voogedastusele ning selle käigus õppisin, kuidas kasutada voogedastustarkvara ja kuidas teha otseülekannet. Olen saanud katsetada eri rolle. („Graphic Design Confabulations“ on võrguloengusari, mida kureerib Rosen Eveleigh. Vestluste käigus heidavad esinejad kõverpilgu graafilise disainile, püüdes ümber mõtestada ala normatiive ja praktikaid. Siin tõstetakse esile praktikaid, mis leiavad aset valdkonna servaaladel püüdega disaini mõistet laiendada. – S. N.) Tegime ka projektiruumi „Onn“. Tagasi vaadates oleksime võinud seda palju rohkem kasutada. See oli maagiline ruum, kus võisime „hullu panna“. See oli EKKMi õuel paiknenud garaaž, kus tegutses Lugemiku raamatupood, praeguseks on see lammutatud. Tipphetk oli ka meie teine workshop graafilise disaineri Bart de Baetsiga, kuigi selgus, et kellelegi ei meeldi see trükis, mille selle käigus tegime. Mulle küll meeldib. Seda ühistegevust võib nimetada ühenduspunktiks. Protsess oli suur segadus, paberid igal pool laiali, aga energia oli hea. Meie reis Narva koos disaineri Maki Suzukiga oli samuti eriline. See oli reis, kus kohtusime magistriõppe esimese kursusega.

    Paula, sa oled üks esimesi üliõpilasi, kes sellel õppekaval lõpetab, osaled ka lõputööde näitusel. Räägi oma lõputööst ja ka näitusest.

    Buškevica: Meie lõputööde näitus on mõneti performatiivne: see on nädalapikkune retk, millest kõik osa võtame. Meile on antud aeg ja ruum üheks nädalaks ja miks mitte kasutada see ära ja teha midagi, mida tõesti tahame teha. Meil on ka programm, mis hoiab näitust koos. Mõni meist kavatseb teha trükiseid, mõni korraldada töötubasid, kooslugemisi ja performance’eid. Meil on ka platvormid, millega oleme viimasel kahel aastal tööd teinud, näiteks raamatukogu ja raadio. Eks lõpptulemus selgu tegemise ajal. Kindlasti on seal ka baar, mis on avatud iga päev kella 17–19. Loodame, et huvilised leiavad meid üles ja tahavad meiega suhelda.

    Üks projekt, mida seal näitan, on pealkirjastatud „Väljumise strateegia“ („Exit Strategy“), mille kallal töötasime koos kursusekaaslase Aleksanders Brežega. Ehitasime parve, et uurida põgenemist, improvisatsiooni ja ka olukorda, kui tuleb viivitamata midagi otsustada ja kohe tegutseda. Kavatseme oma sürreaalset kogemust jagada väljaandes, mida praegu koostame. Dokumenteerisime parve tegemise ja parvel viibimise. Kasutasime seda parve kui liikuvat ateljeed.

    Kuidas on magistriõpe viimasel kahel aastal muutunud?

    Yendrys: Minu arvates on kõige suurem muutus ajas: kuidas õppekava puhul aeg töötas. Näiteks, kui palju jõuavad üliõpilased luua, kui palju selleks aega läheb ja kui palju nad ruumi vajavad. Samamoodi on selgemaks saanud institutsionaalne raamistik: kuidas selle sees toimida, mida kasutada, kuidas hinnata või tõlgendada. Samuti mõistan paremini, mis on üliõpilastele kasulik. Paula nimetas näiteks platvorme. Seda püüame rohkem teha: pakkuda kanaleid ja väljundeid, mida tudengid saavad kasutada. Soovin, et oleks vähem juhendatud tunde ja rohkem lahtisi raame, mida üliõpilased täidavad just sellega, mis neile huvi pakub. See võib olla kirjutatud tekst või raadios ja mujal esinemine. Meil on kavas tekitada EKA majas oma korruse koridoris galeriisein, Björn ja Otso tegid draamaprojektiga otsa lahti. Võib-olla saab sellest seinast midagi, millega tegeleda tahetakse. Samuti peame tõsisemalt mõtlema kirjastamisele. Peame üliõpilasi toetama ja leidma neile ka publiku.

    Millised on teie suveplaanid?

    Buškevica: Ma lähen paadimatkale. Mul ei saanud põgenemisprojekti triivimisest küllalt. Pärast seda lähen Islandile koos magistriõppe esimese aasta üliõpilasega, et teda abistada „LungA“ kunsti- ja muusikafestivalil graafilise disainiga.

    Long: Mina lähen suveks Berliini ja töötan graafilise disaini stuudios Node, kust on ka teisi EKA graafilise disaini osakonna inimesi läbi käinud. See on hea võimalus meelde tuletada, mida tähendab graafilise disaini stuudios töötamine.

    Kas te sooviksite midagi lisada?

    Long: Mida magistriprogramm, mille läbimiseks üle maailma kokku tullakse, ikkagi tähendab? Kas sellel on mõju ka Tallinnale? Mul ei ole sellele küsimusele vastust, kuid see huvitab mind. Kas mõni lõpetanu jääb ka Eestisse?

    Hornsey kunstikolledži protesti taaslavastus EKA fuajees 2021. aastal
    Üliõpilaste raamatu „Going Somewhere“ esitlus Lugemiku raamatupoes 2022. aastal

  • Graafiline disain Haapsalus, nagu ikka kevadsuvel

    PEETER SAUTER

    Haapsalu graafilise disaini festival Haapsalu kultuurikeskuses ja linnagaleriis kuni 4. VII. Vaadata on „Tänapäeva Hollandi plakat“, Juri Lotmani 100. sünniaastapäevale pühendatud „Isikupära“ ja Pallase kunstikõrgkooli meediaosakonna välknäitus „Toetame Ukrainat“. Festivali peakorraldaja on Marko Kekišev.

    Marko Kekišev on taas kureerinud Haapsallu esindusliku rahvusvahelise graafilise disaini festivali (suurima, mis aasta jooksul siin näha on). Sel korral on esindatud ka Ukraina teema, aga sugugi pole kustunud Kekiševi armastus Hollandi plakati vastu ja traditsiooniline rahvusvaheline konkurss-näitus on sel aastal pühendatud Juri Lotmani 100. sünniaastapäevale. Mart Anderson korraldas „Kirjaku“ tüpograafiaseminari (kuhu oodati kahtkümmet inimest, aga saabus üle neljakümne) ja Margus Tamm (äsja võttis ta reklaamimeeste näitusel kaks kuldmuna) oli Baltimaade parimate raamatute žüriis Eesti esindaja. Seda raamatuilu näeb Lääne maakonna keskraamatukogus (kultuurikeskusega samas hoones).

    Haapsalu graafilise disaini festivali omapära on ehk Marko Kekiševi korraldusstiil, mis sisaldab nii kaost kui ka korda. Kekišev on reklaamitöö taustaga: reklaamiagentuurides valitsebki totaalne kaos, ent ollakse võimelised ka kiiresti korrastuma. Plakatikunsti sõltumatuses ja kohatises nahaalsuses on reklaamitööga midagi sarnast.

    Marko Kekišev korraldab festivali üsna samas vaimus. Lobiseb aasta otsa oma semude, plakatikunstnikega Amsterdamist Moskvani, ja nuiab neilt faile uuemate-paremate töödega. Loomulikult saab.

    Keegi ei saada talle postiga ega kulleriga prinditud plakatit. Kuukene enne näitust ajab Kekišev arvutis kogu saagi ühte formaati ja saadab trükki. Päev enne näitust tulevad trükikojast plakatid. Kekišev koos vabatahtlike meeskonnaga sätib need korduvkasutatavatele plaatidele ja vinnab üles. Rekord ülespanemisel on nelikümmend viis minutit.

    Vaat nii tehakse rahvusvaheliselt tunnustatud näitust, mis reisib Haapsalust Tallinna (mainida tuleb ka Pärnut, Viljandit, Jõhvit, Kuressaaret ja Tartut), vahel Helsingisse, Varssavisse, Vilniusse, Moskvasse, sest sealsedki kunstnikud on asjas osalised. Kadestusväärne idee, kuidas teha näitus lööktöö korras ja minimaalse eelarvega. Loomulikult on Kekiševi tööpanus, mida tasustatakse valdavalt õhusuudlustega, korralik – teine töökoht.

    See-eest võib ta Prahasse sõites alati helistada plakatikunstnik Peterile ja teatada: „Ma olen siin. Kus me õlut joome?“ Peter muidugi tuleb ja viib ta parimatesse kõrtsidesse. Võib kõlada profaanselt, aga selline on kunstielu.

    Minu arvates on parimad kerge käega visatud tööd, näiteks Jouri Toreevi Juri Lotmani kujutis, mis näeb välja nagu Rorschachi test ehk tindiplekid. Kaugemalt vaadates moodustavad need Lotmani näo. Mida teosega teada antakse, polnud mulle tähtis, vaatasin vaid teostust.

    Ja nii oli kogu näitusega. Hollandi kool, mis on korraga moodne ja retro, õudusfilmilik ja ilus, eristus selgelt. Hollandis oli vanasti kunstikõrgkoolides kõva käeline koolitus, seda pole mujal Euroopas enam pea kuskil: et teed tuši, sule, kääride ja liimiga põhjad ette ja arvutisse lähed alles hiljem.

    Eesti kirjakunstikorüfee Mart Anderson töötab siiski niimoodi. Andersoni esimeseks tööriistaks on viltpliiats ja A4 kirjapaber. Seejärel käärid ja siis juba paremat sorti Maci arvuti. Teinekord on tähtis aluseks võetud krobelise paberi faktuur. Andersoni kirjad on uhked ja raskesti loetavad. Ta ütleb, et teda ei huvita, kas keegi neid lugeda suudab. Kunst on kunst. Roos on roos on roos. Ometi kasutatakse Andersoni fonte meelsasti peenemate toodete kujunduseski. Õppejõuna on ta number üks: võiks võrrelda Tõnu Soo või Paul Luhteiniga. Meie parimad graafilise disaini tegijad käivad just Hollandis lihvi saamas.

    Üks väljapaneku teemasid on paratamatult Ukraina. Ehkki olen Ukraina patrioot, on poliitplakat nõukaaja tõttu vastik. Paratamatult on plakat ja propaganda sugulased. Isegi antipropaganda.

    Näitus reisib, nagu igal aastal, jupikaupa edasi. Lotmanile pühendatud tööd lähevad esmalt Pärnu „In graafika“ festivalile. Hollandi plakat kõigepealt Jõhvi kunstikooli. Komplekt rändab aasta jooksul üle Eesti ja ka lähimaadel. Ja tuleval aastal alustab Haapsalust rändu uus valik. Kahtlemata on see esinduslikumaid väljapanekuid vähemalt Ida-Euroopas.

    Mart Anderson, fontide konstrueerimise professor, on teinud Estonia uue fondi ja noorte laulu- ja tantsupeo kujunduse. Margus Tamm ajab isikupärase käekirja juures taga originaalset ideed (sellest ka auhinnad). Andrei Kormašov meenutab mulle moodsa retro ja koloriidiga mõneti hollandlasi. Anna Lukjanoval on etteaimamatu teos, kus elevant avastab, et ta lont on moondunud maoks. Berta Kisandil on end silda visanud Eeva, kellele madu üritab õuna suhu toppida. Erik Teemäe teoses „Kes on järgmine?“ („Who is next“) on kujutatud revolvri pöörlevat trumlit, üks padruni­pesa on laetud Putiniga). Kaia Rähni sõjas või rahus visatakse kulli ja kirja, kas ja keda tappa. Kata Kaldoril on koorunud munast tibu asemel tellis.

    Hollandi plejaad on kirev, valdavalt pastelltoonides, mis on alati maitsekas. Ei karga silma, on ka asjatundjale silmailu ja -puhkus. Näiteks Andrew Tsengi hallutsinatoorsed õudusfilmilikud masinelukad. ATTAKi irvik kiisu, kelle lõust on lõhki rebitud. Bob Mollema reptiilristirüütel. Studio de Ronnersi roosa R-täht, kus on korraga ühe tähe sees suu, naba ja pepuauk.

    Kõike refereerida pole mõtet. Tuleks nimejoru ja pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna – peab ise nägema.

    Juri Lotmanile pühendatud näitusel ei puudu ka teravad päevapoliitilised teosed nagu näiteks ukrainlanna Anna Blacki sõjavastane plakat.
    ATTAKi plakatil kujutatud kass meenutab Imedemaa Alice’i irvik kiisut, ainult et nägu on lõhki rebitud.
    Ka vene kunstnik Anna Lukjanova mängib paradoksiga: tema plakatil kujutatud elevant avastab, et ta lont on moondunud maoks.
    Hollandi väljapanekust jääb silma Andrew Tsengi plakat, kus on kujutatud hallutsinatoorseid õudusfilmilikke masinelukaid.

  • Mõnusalt kirju Eesti disainimaastik

    LAURA REITER

    Tallinnal on au võõrustada 17. kuni 19. juunini Euroopa disainifestivali. Eesti Disainikeskuse (EDK) juhi Tiia Vihandi sõnul areneb ja muutub disainivaldkond üle maailma väga kiiresti. Näiteks on disain aina vähem asjadekeskne ja üha rohkem seotud suhete ja suhtevõrgustikega. Ka ei ole disainerid enam lihtsalt objektide loojad, vaid kogu disainiprotsessi algatajad ja probleemide lahendajad. Üha olulisemad on jätkusuutlikkusega seotud teemad ja tulevikuvisioon. Kõik eelnimetatu andis disainikeskusele sisendi selle aasta Euroopa disainifestivali teemade valikuks.

    Milline on praegune Eesti disainimaastik? Mille üle rõõmu või suisa uhkust tunnete ja millised on peamised murekohad?

    Tiia Vihandi: Eestis on disainivaldkond praegu mõnusalt kirju. Siin tegutsevad disainiteenuste pakkujad, kelle hulgas on nii paljusid teenuseid pakkuvaid suuri disainibüroosid, kitsalt spetsialiseerunud ühe‑kahe inimese meeskondi, kui ka ise oma tooteid valmistavad disaineritest ettevõtjad. Üha rohkem tekib ka mujal valdkondades ettevõtteid, kus toimetab oma disainimeeskond.

    Eestis on traditsiooniliselt tugev graafiline disain ja ägedalt kasvab teenusedisain. Meil on ka palju väga häid isetootvaid disainereid. Meie digi­disain (UX, UI, AI, VR, interaktsioon jne) on maailmatasemel ning Euroopas oleme esirinnas jätksuutlikkuse, sealhulgas ringmajanduse ja ringdisaini valdkonnas. Kasvamas on ka strateegilise disaini osakaal.

    Murelikuks teeb see, et peale ei kasva piisavalt tootedisainereid. Eestis on üldse vaja palju-palju rohkem disainereid, eelkõige arenevates disaini­suundades. Eelkõige on aga tarvis, et disaini väärtust ja majanduslikku ning sotsiaalset mõju ühiskonnas rohkem väärtustataks ja osataks paremini ära kasutada.

    Kui palju Eesti disain muu maailma disainivooludega kaasas käib või püüame ikkagi iga hinna eest eristuda?

    Disainivaldkond areneb ja muutub üle maailma väga kiiresti. Seda peegeldab hästi disainereid koondava ühenduse Service Design Drinks Milani läbi viidud globaalne uuring, kus vaadeldakse disaini muutumist, tärkavaid disainiharusid, disaini rakendamise potentsiaali eri valdkondades, disaineri oskuste laienemist ning uute perspektiivide ja tulevikupotentsiaali leidmist. Selle uuringu kohaselt on disainivaldkond laias laastus jagunenud neljaks. Esiteks eetiline, et luua ja esile kutsuda süsteemseid muutusi (u 37 protsenti). Teiseks strateegiline, et provotseerida tegelikke muutusi ja arengut (u 24 protsenti). Kolmandaks inimese ja tehnoloogia suhtel põhinev disain (u 5 protsenti). Neljandaks tuleviku- ehk proto­tüübidisain (u 4 protsenti). Ülejäänu ehk üks kolmandik on traditsiooniline disain.

    Ka meie EDKs jälgime, kuidas Eesti disain ja disainerkond maailmas ja ühiskonnas toimuvatele muutustele reageerib või sellega kaasa läheb ning kas siinne pilt on võrreldav globaalsete arengusuundadega. Selle väljaselgitamiseks tegid õppejõud ja disainerid Ruth-Helene Melioranski ja Martin Pärn 2020. aastal EDK tellimusel uuringu „Tärkavate disainipraktikate kaardistamine“, mille keskmes on uued suunad ja muutused praeguses Eesti disainis. Vaatluse all oli ka disaini, disaineri ja disainimise olemuse ning tajumise teisenemine.

    Eesti disainikeskuse juhi Tiia Vihandi sõnul areneb ja muutub disainivaldkond üle maailma väga kiiresti.

    Kuigi Eesti disain on veel suures osas traditsiooniline, on siiski näha, et ka meil on valdkond ja disaineri roll ning sellest tulenevalt ka disaini mõju üha kiiremas muutumises. Seetõttu on vaja uued suunad rohkem nähtavaks teha, neid selgitada ja toetada.

    Uuringust tuleb ka välja, et disain on aina vähem objektikeskne ning muutumas n-ö ainetuks ehk materjali­vabaks, mis tähendab, et disaini ei suuna enam materjalist tulenevad küsimused ja aspektid, vaid suhted ning suhtevõrgustikud. Ka disainiteenused ja ülesanded on muutumas. Lisaks konkreetsete objektide loomisele kujundab uudne disainiteenus ka organisatsioonide strateegilisi ülesandeid. Disainer on muutumas kindla objekti loojast disainiprotsessi algatajaks, arutelu eestvedajaks, koosloome juhiks ja nii edasi. Ta tegeleb probleemidele lahenduste otsimise ja katsetamisega, stiil ja vorm luuakse alles protsessi lõppetappides.

    Viimasel ajal on disainiprotsessis osalejate ring kõvasti laienenud. Eri valdkondade ekspertide ja tulevaste kasutajate kaasamine on juba tavaline asi. Eriti avalikus sektoris näeme, et disainer ei ole enam ainuke disainija ning disainmõtlemise oskus on kandunud üle ka teistesse valdkondadesse.

    Kõik see tähendab, et on muutunud ka ootused disainerile. Lisaks traditsioonilistele ametioskustele, nagu tehnoloogia tundmine, vormiloome ja loo jutustamise oskus, peab tänapäevane disainer suutma töötada inimeste ja organisatsioonidega, mõistma konteksti ja leidma muutuste esilekutsumiseks võimalusi. Disainer võiks orienteeruda tänapäevastes suurtes väljakutsetes ja vallata tööriistu, mille varal tulevikutrende ennustada, tunda jätkusuutlikkuse ehk ringmajanduse ja -disaini strateegiaid ning olla organisatsioonidele partner.

    Kõik need muutused ja uued ootused andsidki meile sisendi 2022. aasta Euroopa disainifestivali teemade valikuks.

    Kas EDK korraldab Euroopa disainifestivali esimest korda?

    Jah, esimest korda. Festivalil antakse välja ka Euroopa disainiauhind ning tegemist on väga populaarse sündmusega. Konkursi ja festivali korraldamine on suur au ning asukohalinn valitakse konkursiga. Varasematel aastatel on auhind välja antud İstanbulis, Varssavis, Ateenas, Helsingis, Portos, Stockholmis, Valencias, Oslos, Kölnis, Viinis, Belgradis ja Vilniuses. Eesti disainikeskus taotles Tallinnale korraldusõigust ka 2016. aastal, aga siis ei langenud valik meie kasuks. Peame tänama Tallinna linna, mille tugi oli oluline kaalukeel festivali korraldusõiguse saamisel ja kõiki disaini­valdkonna inimesi, kes on panustanud selle festivali programmi valmimisse.

    Milline on selle festivali eesmärk ja peamine fookus?

    Festivalil on mitu eesmärki. Kõigepealt tunnustada head Euroopa disaini. Teine eesmärk on rääkida olulistest disainiteemadest. Konverentsil käsitleme küsimusi, mis on seotud disaineri ameti, kohustuste ja valdkonnaüleste tuleviku­visioonide ning disaini võimalustega. Sel disainikonverentsil peaks huvitav olema nii disaineritel kui ka praegustel ja tulevastel disaini tellijatel ja kasutajatel.

    Korraldame ka mitmed maailmatasemel töötoad disaineritele oma oskuste täiendamiseks või uute omandamiseks. Räägime tellijatele disaini võimalustest ja võimalikest koostöökohtadest. Ühes töötoas, mille juhendaja on üks maailma säravamaid jätkusuutlikkuse eestkõnelejaid Leyla Acaroglu, näidatakse, kuidas toime tulla praeguse aja nurjatute probleemidega ning need lahendada.

    Teises töötoas näitab Suurbritanniast pärit loovstrateeg Marksteen Adamson asjakohaseid eeskujusid ja töövõtteid, kuidas keerulistes olukordades osalisi kaasata ning jõuda ühise arusaama ja tegevuskavani. Kolmanda töötoa viivad läbi Taani disainibüroo Bespoke esindajad, kes õpetavad, kuidas nüüdisaegsete disainimeetoditega tulevikku vaadata ning tulevikustsenaariume koostada. Disaineritele suunatud seminaril „Disainerilt disainerile“ jagavad oma mõtteid ja kogemusi Euroopa ja Eesti parimad disainibürood.

    Kolmas festivali eesmärk on luua Euroopa ja Eesti parimatele disaineritele võimalus kohtumiseks ja võrgustumiseks, milleks korraldame ringsõite ja kohtumisi.

    Milline võiks olla festivali mõju Eesti disaineritele ja disainile? Kuivõrd aitab see üritus Eesti disaini maa­ilma­kaardil veel nähtavamaks teha?

    Euroopa disainiauhindade üleandmise üritusest on kujunenud oluline areen, konverentsist saanud aga kogu Euroopa tunnustatud disainerite kohtumispaik. Meil on väga palju häid disainereid. Usun, et konverents aitab kaasa meie disainerite paremale integreerumisele Euroopa disainiruumiga, suuremale rahvusvahelisele võrgustumisele ning paremate koostöövõimaluste tekkimisele.

    Edukas osalemine konkursil ja disaini­festivalil annab loomulikult meie disainile suurema võimaluse tähele­panu leida ja maailmakaardil rohkem silma paista.

    Veidi isiklikum küsimus ka. Kui kaua olete kätt Eesti disaini pulsil hoidnud? Mis teeb selle valdkonna teile nii hingelähedaseks?

    Ma ei ole disainer, hariduselt olen hoopis matemaatik, kuid olen olnud disaini­valdkonnaga seotud 1997. aastast, kui asusin tööle Eesti kunstiakadeemiasse. Sealt sai alguse minu armastus disaini vastu ja kirg panustada selle valdkonna arengusse. Olen olnud osaline Eesti esimese disainipoliitika ehk nn Möllerupi aruande sünni juures, aidanud kaasa disainihariduse rahvusvahelistumisele ning olnud Eesti disainikeskuse asutamise juures. Olin osaline ka kunstiakadeemia ja tehnikaülikooli ühise rahvusvahelise disainiõppekava käimalükkamises ja paljus muuski. Meil on palju suurepäraseid disainereid ja minu suur soov on, et Eestis disaini võimalusi paremini mõistetaks ja ära kasutataks.

  • Uute probleemide värsked lahendused

    MERLE KARRO-KALBERG

    Piir disaini ja seda ümbritsevate valdkondade vahel on nii hägune, et raske on aru saada, millega disain üleüldse tegeleb. Räägitakse muudatuste algatamisest ja nende toimimise suunamisest, meeskonna ja arutelude eestvedamisest, strateegiate väljatöötamisest, kuid sellega tegelevad ka kommunikatsioonijuhid, antropoloogid jt. Tartu ülikoolis õpetatakse muudatusi juhtima ja kogukondi arendama. Seda peavad ka disainerid oma pärusmaaks. Kuhu siis ikkagi piir tõmmata? Vastab kunstiakadeemia disainiteaduskonna dekaan, disainer ja uuringu „Tärkavate disainipraktikate kaardistamine“ üks autoreid Ruth-Helene Melioranski.

    Millest me räägime, kui me räägime disainist?

    Oleme harjunud rääkima disainist kui lõpptootest. Levinud disainikäsitlus on väga tulemikeskne, eeldatakse, et valmis saab mingi asi – trükis, tool, mööbel. Disainerid ise aga ei räägi disaini lõpptulemusest, vaid kuidas selleni jõuti. Disainimine kui protsess seab keskmesse kasutaja ja disaini eesmärk on kasutajale mugava, atraktiivse ja keskkonnasõbraliku tulemuse tagamine. Just disainiprotsess on osutunud kiiresti muutuvas maailmas selleks, mis eristab disaini teistest valdkondadest ja pakub uudseid lahendusi keerulistele küsimustele. Varasemas modernistlikus disainikäsitluses jäi probleemide lahenduskäik glamuurse lõpptoote varju.

    Tekkinud on probleemid, millega keegi pole varem tegelenud, paljud küsimused ongi jäänud valdkondade vahele, muu hulgas nii muudatuste juhtimine kui inimeste kokku toomine. Nendega tegelemiseks on disainerlik käsitlus sobilik, sest disaineril on võrreldes teiste spetsialistidega vajalik teadmiste ja oskuste pagas.

    Kuidas siis disainer probleemi lahendab? Milline on disainiprotsess?

    Ruth-Helene Melioranski: „Disainimine kui protsess seab keskmesse kasutaja ja disaini eesmärk on kasutajale mugava, atraktiivse ja keskkonnasõbraliku tulemuse tagamine.“

    Meil on palju ühist antropoloogidega. Oleme neilt töövõtteid üle võtnud ja nüüd on nemad meilt endale sobivaid vahendeid leidnud. Meid seob inimene – see, kes loodavat keskkonda, süsteemi või objekti kasutab. Kuidas ta hakkab seda kasutama? Kas lõpptulemus on talle arusaadav? Kas disainitu on ligipääsetav ja mugav? Need on küsimused, millele disainer keskendub.

    Inimkeskne probleemide lahendamise käsitlus on üks aspekt, mida paljudest teistest valdkondadest ei leia. Näeme maailma inimese vaatenurgast, aga uurime ka tervikpilti ja püüame kõik arvamused ja aspektid kokku viia. Probleemi lahendamine eeldab enamasti ju paljude vaatenurkadega arvestamist. Meie jälgime, kuidas kõik need tervikus välja paistavad ja mida mõjutavad. Siin tuleb kindlasti kasuks disaineri visualiseerimisoskus. Me ei kirjuta pikki tekste, vaid teeme skeeme, loome struktuure. Püüame teadmisi esitada nii, et need oleksid arusaadavad ning välja tuleksid ka kitsaskohad ja konfliktid. Me näeme, kuidas ühe teguri muutmine võib terviku paigast viia, kallutada ühele või teisele poole. Näitame, kuidas komponendid kokku kõlavad, kuidas süsteemi hammasrattad töötavad.

    Kuidas see kõik välja näeb, kui klient on disaineri juurde tulnud?

    Eelmisel aastal ja veel selle aasta alguseski tegelesime sotsiaalministeeriumi tellimusel erivajadustega laste reformi ette valmistava analüüsiga. Minu ja mu meeskonna ülesanne oli lähemalt ära seletada, kuidas tuleb osutada teenuseid erivajadustega lastele ja nende peredele. Taustateadmiste kogumiseks tegime perede, spetsialistide ja ametnikega suure hulga intervjuusid. Tutvusime juba tehtud uuringutega.

    Kõige selle käigus koorus välja sektori põhiprobleem: teenuseid osutatakse killustatult, teenuse kättesaamine on tehtud ebamugavaks, kohati pole need vajajatele kättesaadavadki.

    Riigil ja kohalikul omavalitusel on raha nende küsimustega tegelemiseks väga vähe ja seetõttu on liiga palju kohustusi pandud erivajadustega laste vanemate õlule. Kuna kogu surve ja vastutus on perel, siis paljud ei pea vastu, antakse alla ja neis peredes on palju lahutusi. Vanemad ei ole saanud tööl käia, on pidevalt oma lapse eest hoolt kandnud, nad põlevad läbi ning muutuvad ise abivajajaks. Kui noor saab täiskasvanuks, siis lõpuks on riigi õlul ühe abivajaja asemel mitu.

    Siit edasi saame minna teenuste juurde. Praegu peab lapsevanem ise olema aktiivne ja üles otsima, kust ta toetust või teenust küsima peab. Seniajani tuleb väga paljudes kohtades asju ajada paberil, ümbrikutäite kaupa saadetakse laiali makulatuuri. Andmed pole digiteeritud. See tähendab tohutut asjaajamist. Igas asutuses tuleb käia eraldi, täita uuesti ankeet ja läbida abivajaduse hindamine. Iga asjassepuutuva osalise juures alustatakse otsast peale. Nii taotletakse ja esitatakse paljud paberid mitu korda. Palju on bürokraatiat.

    Tuleb uurida ka teenuse osutamist. Ühest küljest peab muutuma suhtumine, teisest küljest peab hoolega läbi mõtlema, kuidas peredele teada anda, milliseid teenuseid üldse pakutakse ja missugused on pere õigused. Seda kõike saab läbi mõelda ennetavalt. Kui perre sünnib erivajadusega laps ja juba haiglas on teada, et tal on teatud tuge vaja, siis pole ju vaja pidevalt hinnata, kas tal ikka on abi vaja või mitte. Vanem peab saama valida, kuidas ta abi kätte saab, milline on tema eelistus ja milline on see kodu, millega abi peab sobituma. Kui laps on näiteks ratastoolis, siis tuleb eluruumid ümber ehitada nii, et ratastooliga saaks sisse ja välja ning majas sees liikuda, lapsele vajalikud asjad peavad olema talle ratastoolist kättesaadavad, s.t õigel kõrgusel. Kodu kohandamise meetmed on olemas. Ometi on levinud mõte, et kui vahendeid on vähe, tuleks nende kättesaamine jube keeruliseks teha, siis ehk ei teki puudujääki. Sellest mõtteviisist tuleb üle saada.

    See teema vajab ka kultuurilist ümbermõtestamist ehk mida varem me toetame abi vajavat last, tema peret ja kõiki teda ümbritsevaid lähedasi, seda väiksem on kulu riigile ja kohalikule omavalitsusele.

    Oma töös esitasime ideede kogumi, kuidas süsteem riigi seisukohast ümber korraldada, et poleks palju erinevaid asutusi, et teenuse osutamine poleks nii killustatud ja tekiks keskne kompetentsikeskus. Praegu on osa teenuseid haridusministeeriumi, osa sotsiaalministeeriumi haldusalas. Selgitada tuleb ka seda, mis on kohaliku oma­valitsuse võimuses, milliseid teenuseid osutab riik. Siinkohal ei tohi teha vahet, kas tegu on haridusliku, liikumise või mõne muu erivajadusega. Kõiki vajadusi tuleb hinnata ühes struktuuriüksuses kuni selleni välja, kuidas märgata abi vajavaid lapsi, sest kõik juhtumid ei ole sünnitusmajas tuvastatavad. Laste ja näidisjuhtumite põhjal joonistasime välja teekonnad, eri vajaduse korral erinev teekond.

    Selline disain eeldab ilmselt väga teadlikku tellijat.

    See on lõputu küsimus, kuidas sellist tellijat kasvatada, kuid tuleb tõdeda, et teadlikke tellijaid on järjest rohkem. Ka ülal toodud näide ei olnud lihtne tellimus, sest puudutas mitte ainult sotsiaalministeeriumi haldusala. Erivajadustega laste reformi meeskond oli erakordselt hea tellija. Eraldi tuleb rõhutada, et disainer ei tule ega tee valmis, väga palju peab tellija ise panustama ja kaasa töötama.

    Uuringus „Tärkavate disainipraktikate kaardistamine“ on välja toodud disainer Daniel Kotsjuba tsitaat. Ta ütleb, et disainer peab teadma brändi loomisest ja ettevõtlusest kuni ekspordini välja. Seda on ühe inimese jaoks väga palju …

    See lause käis vist meepurgisiltide disainimise kohta, kuid näitlikustab väga hästi, et disain pole kunagi olnud pelgalt ühe sildi tegemine. Silt on see, mis välja paistab, kuid selle taga on väga palju teisi otsuseid, millele sildi disainilahendus toetub.

    Disainer ei peagi kõike teadma ja ta ei saagi seda teha. Head disainerit iseloomustavad kuulamisoskus ning oskus panna teised spetsialistid kaasa mõtlema ja kaasa töötama. Loovust tuleb rakendada sügavuti, et töö ei jääks vaid probleemikirjelduseks ja nähtavate aukude lappimiseks.

  • Eesti arheoloogiapärand: kaitstud või kaitseta?

    HEIKI VALK

    Eesti enam kui 13 000 aasta pikkusest ajaloost kajastuvad kirjalikes allikates arvestataval määral vaid viimased kolm sajandit. Teadmised kaugema mineviku kohta põhinevad üksnes arheoloogia­pärandil – kinnismuististel ja esemeleidudel. „Eesti ajaloo“ esimese köite (2020) kirjutamine ei oleks olnud võimalik nende minevikujäänuste poolteist sajandit väldanud uurimistööta. Meie ajalookäsitlus oleks alanud, samal viisil nagu vähem kui kahe sajandi eest, sõnumiga saksa ja taani ristisõdijate saabumisest Läänemere idakaldale.

    Aeg on jätnud Eesti maastikele rohkelt kalmeid, asula- ja ohvrikohti, linna­mägesid, aardeid ja üksikleide. Eesti muististest on jõutud uurida vaid väheseid ning täielikult läbi kaevata vaid kaduvväike osa. Praegu on muistised rohkem ohus kui ealeski varem. Ohtu kujutavad endast arendustegevus ja aina kasvavad ehitusmahud, samuti metalli­detektorite massiline kasutamine. Arheoloogiapärand on teistest muististest enam ohustatud ka põhjusel, et suur osa sellest paikneb maa all ega ole nähtaval. Seetõttu ei osata selle olemasolu ja väärtusega tihti arvestada.

    Riik ja arheoloogiapärandi kaitse. Põhiseaduse järgi on Eesti riigi ülesanne tagada eesti keele ja kultuuri püsimine läbi aegade. Kultuuri alustala on kultuuripärand ning selle säilimise eest kohustavad hoolt kandma nii meie oma seadused kui ka rahvusvahelised konventsioonid. Arheoloogiapärandi kaitset reguleerib muinsuskaitseseadus, mille alusel tegeleb selle kaitsmise ja haldamisega muinsuskaitseamet.

    Eestis on seaduse ja riigi kaitse all 6716 arheoloogiamälestist. On seda palju või vähe? Olukord pole kiita, sest muististe ülesleidmine maastikul ja nende kaitse alla võtmine on läbi aegade olnud üsna juhuslik. On piirkondi, kus olukord on parem, nt Tallinna ja Tartu ümbrus, kuid leidub ka suuri alasid, kust muististe otsimisega on vähe ja vaid pinnapealselt tegeletud. Selline seis on nt näiteks Ida-Virumaal, Lääne-Eesti lõunaosas, Järvamaal, Mulgimaal ja suurel osal Saaremaast.

    Paraku kaitseb muinsuskaitseseadus arheoloogiapärandist vaid ühte osa – neid muistiseid, mis on võetud mälestisena kaitse alla ja kantud kultuurimälestiste registrisse. Paljud Eesti muistised on aga riigi kaitseta, sest muinsuskaitseametil puudub jõudlus nende kaitse alla võtmiseks. Hetkeseisuga ootab registrisse kandmist ligi 1500 muistist ning see hulk suureneb iga aastaga. Ometi ei ole kaitse alla võtmist ootavad muistised millegi poolest vähem väärtuslikud võrreldes juba kaitse all olevatega. Kuna muististe väärtust ja tähendust pole võimalik hinnata enne arheoloogilisi uuringuid, on tähtis, et alles oleks hoitud kogu tänini säilinud arheoloogiapärand.

    Ida-Virumaalt Matka külast põllult saadud detektorileidude kogum viitab rooma rauaaja kalmekohale.

    Olukord arheoloogiapärandi kaitsega on halvemgi kui Nõukogude ajal, sest siis oli iga muistis riigi kaitse all alates leidmise hetkest. Kuigi seaduse järgi kuuluvad arheoloogilised leiud riigile ja aiamaalt muistse potikillu üleskorjamine ilma muinsuskaitseameti loata on seaduserikkumine, ei kajasta muinsus­kaitseseadus registrisse kandmata muistiseid üldse.

    Riigi kaitse all oleva mälestise staatuse saamise protsess on haldusmenetluse seaduse tõttu pikk ja keeruline, sest Eesti muinsuskaitses valitseb alates taasiseseisvumisest mitte pärandi-, vaid omanikukeskne lähenemine: esmatähtsad on omaniku, arheoloogia puhul maaomaniku huvid. Muistise võtmine riikliku kaitse alla eeldab tema nõusolekut, nõuab pikki kirjavahetusi ning kõigi asjasse puutuvate osaliste kaasamist ja kooskõlastusi. Pealegi ei asu muistis tihti mitte ühe, vaid mitme maaomaniku maal, mis teeb kaitse alla võtmise või piiride täpsustamise eriti töömahukaks.

    Haldusmenetluse keerukuse ja muinsuskaitseameti vähese jõudluse tõttu on muististe riikliku kaitse alla võtmine Eestis alates 1990. aastate lõpust peaaegu seiskunud. Kaitse alla on jõudnud enamasti vaid otsesesse hävimisohtu sattunud muistised, viimase 25 aasta vältel avastatutest vaid 5%. Põhjus on lihtne – muinsuskaitseameti aastakümnete pikkune krooniline alarahastus. Ameti napp jõudlus kulub juba registris olevate mälestisega tegelemiseks ja pidevalt tekkivate jooksvate küsimuste lahendamiseks.

    Kaitse all olevatest mälestistest ligi poole puhul on probleeme nende piiride määratlemisega. Sageli on piirid määratud ligikaudu või vigaselt või ei ole muistise asukoht kaardil vastavuses asukohakirjeldusega. Vahel on muistise piirid aga hoopiski määratlemata ning maa-alaline mälestis on kaardile kantud punktina. Probleemid Nõukogude ajal kaitse alla võetud mälestistega on ilmnenud viimastel kümnenditel, kui kättesaadavaks on tehtud täpsed kaardid, kuid kaardivigu saab parandada üksnes välitöödel. Piiride täpsustamist raskendab asjaolu, et asula-, matmis- ja ohvrikohtadel pole neid enamasti läbi rohukamara või mulla näha. Samas on ka mälestise piiride muutmine ja täpsustamine pikk keeruline protseduur. Läbida tuleb samalaadne juriidiliste toimingute kadalipp nagu kaitse alla võtmise puhul.

    Vaja on seadusemuudatusi, mis võimaldaksid muististe kiiret arvamist riigi kaitse alla – ajutine kaitse kuuest kuust kuni aastani, mida rakendatakse ootamatutel kriisijuhtudel, pole lahendus. Arheoloogiapärandi kaitse alla võtmise lihtsustamine peaks olema muinsuskaitseseaduse muudatusi ette valmistava riigikogu kultuurikomisjoni esmaseid ülesandeid. Seda enam et piirangud, mida kaitse all olek omanikule kaasa toob, enamasti puuduvad või on minimaalsed – peaaegu alati on kaitstava mälestise alal lubatud jätkata senist maakasutust.

    Leiud, leiud, leiud … Alates 2011. aastast, kui seadustati metallidetektorite kasutamine kultuuriväärtusega esemete otsimiseks, on muinsuskaitseameti töösse toonud suurt lisakoormust detektorismi haldamine. Seaduse järgi võib maastikul detektoriga arheoloogilisi leide otsida igaüks, kes on läbinud vastava kursuse ja saanud muinsuskaitseametilt otsinguloa. Praegu on luba ligi 800 detektoristil ja nende hulk kasvab pidevalt. Riigile antakse igal aastal üle tuhandeid leide, mille konserveerimise ja ekspertiiside korraldamiseks muinsuskaitseametil puudub jõudlus. Leidjad peavad avastatu kohta tagasisidet ootama aastaid, kuigi muinsuskaitseseaduse järgi peaks see tulema kuue kuu jooksul. Samal ajal lagunevad maa seest õhu kätte toodud leiud konserveerimist oodates.

    Keskeltläbi lisandub detektoristidelt riigile üle antud leidude põhjal igal aastal enam kui poolsada paika, mille puhul on tõenäoliselt tegemist varem teadmata kalme- või asulakohaga. Muinsuskaitseametil puudub jõudlus leiukohtade ülevaatamiseks – seda jagub vaid aardeleidude jaoks. Niisugused äsja avastatud ja seaduse kaitseta muistised on eriti rüüstetundlikud – iga kevad- ja sügiskünd toob detektori töösügavusse uusi muinasesemeid ning teadmine, et „siit leiab“, põhjustab aina uusi otsinguid. Tulemuseks on leidudest tühjaks nopitud muistised, mille väärtus ajalooallikana on iga otsingu tagajärjel suuresti vähenenud.

    Legaliseeritud hobidetektorismi tõttu – selle nähtuse pahupoolest kirjutas 30. IV Postimehes Valter Lang1 – tuleks muinsuskaitseameti koosseisu luua omaette kiirreageerimisrühm. Selle ülesanne oleks leiukohade ülevaatamine ja avastatud muististe kiire kaitse alla esitamine, samuti ootamatute kriisiolukordade lahendamine, nt väljasõidud ehitustöödel avastatud objektidele. Tööd niisuguse üksuse jaoks on enam kui küllalt. Teine võimalus on eraldada ametile ressursse vastava töö tellimiseks väljastpoolt.

    Muinsuskaitseameti struktuurireform ja arheoloogiapärand. Selle aasta alguses muinsuskaitseametis läbi viidud struktuurireform, mis järgnes senise peadirektori Siim Raie ametist lahkumisele, puudutas kõige enam arheoloogiapärandi kaitset ja selle jõudlust.2 Kuigi arheoloogia valdkond eraldati uues struktuuris ehitus­mälestistest, nägi reform ette tervenisti kolme töökoha kaotamist. Ootamatult koondati aasta algul senine arheoloogia valdkonna juht, kelle ametikoht on seni täitmata ja konkursski välja kuulutamata. Lisaks said koondamishoiatuse kaks 2021. aasta keskpaiku arheoloogiamälestiste inventuuri tegemiseks tööle võetud spetsialisti, kellest üks on nüüdseks ametist lahkunud.

    Vahetult pärast uudist muinsuskaitseametis aset leidvatest muudatustest läks kultuuriminister Tiit Terikule arheoloogide pöördumine sügava murega toimuva pärast. Kahe päevaga kirjutas sellele alla 65 arheoloogi ligi 80st kutselisest arheoloogist.

    Ministri viis nädalat hiljem saabunud vastuses sisaldus sõnum, et hoolimata koondamistest on arheoloogia valdkonnas maa-alaliste arheoloogiamälestiste piiride määramine jätkuvalt lähiaja kõige olulisem prioriteet. Samuti kinnitati, et uute asjade kaitse alla võtmine on ministeeriumi ja ameti vahelise kokkuleppe kohaselt seatud tagaplaanile, „sest kui me ei suuda tagada juba kaitse all olevate objektide säilimist, sealhulgas õiguslikult pädevate piiride abil, muutub ka uute kaitse küsitavaks“.

    On eriti paradoksaalne, et kuigi arheoloogiamälestiste inventuur on seatud prioriteetseks valdkonnaks, otsustati koondada just sellega tegelevad sisutöötajad – vaatamata asjaolule, et suure halduskoormuse tõttu pole muinsuskaitseametil ressursse arheoloogiamälestiste inventuuriks. Seades avastatud muististe kaitse alla võtmise eeltingimusteks juba kaitse all olevate mälestiste inventuuri toimumise, on sellega tegelevate sisutöötajate koondamisega antud selge sõnum, et seni kaitseta arheoloogiapärandi küsimus on edasi lükatud määramatusse tulevikku.

    Muinsuskaitseameti struktuuri­reformi käigus tehtud otsused näitavad, et nii ameti praeguse juhtkonna kui ka kultuuriministeeriumi jaoks kujutab arheoloogiapärand endast kõrvalist valdkonda ja et ohustatud muististe kaitsmist ei peeta oluliseks. Selline suhtumine pole pärandisõbralik ega ole ka kooskõlas avaliku huviga arheoloogia vastu, mida kajastab arheoloogiaalaste artiklite loetavus meedias.

    Kuidas edasi?

    Praeguse rahastusega käivad arheoloogiapärandi kaitse ülesanded muinsuskaitseametile selgelt üle jõu. Mis saab edasi? 11. V tõdes muinsuskaitseameti peadirektori kohusetäitja Linda Lainvoo ERRile antud intervjuus,3 et riik peaks tegema põhimõttelisi otsuseid, kas anda ametile raha juurde või teha midagi täiesti teistmoodi – et „tuleks rahulikult ja aktiivselt mõelda, kas suudame endale sellist muinsuskaitset üldse riigina lubada“. See tähendab, et kui ei leita täiendavaid riigieelarve vahendeid, tuleb seaduses leevendada pärandikaitse nõudeid, s.t muinsuskaitseameti kohustusi pärandi kaitsmisel.

    Maa seest välja võetud leiud vajavad konserveerimist. Aardeleid Järvamaalt konserveerimistööde ootel.

    Juhi ametikohustused ei hõlma mitte ainult juhtimist, otsuste langetamist ja esinemist/esindamist, vaid ka strateegilist vastutust oma valdkonna arendamise ja rahastamise eest. Muinsus­kaitseameti peadirektori kohusetäitja ettepanek kaaluda kummi lõdvemaks laskmist niigi omanikukeskse muinsuskaitse alal ei ole kooskõlas ameti eesmärgiga – kultuuripärandi kaitsmisega. Niisuguse meediasse paisatud sõnumi asemel võinuks juhi kohusetäitjalt pigem oodata jõulist sõnavõttu valdkonna tähtsusest ja tungivast vajadusest leida lisavahendeid pärandi hoidmiseks.

    Seega on riigi tasandil arheoloogiapärandi kaitsmise peaülesanne muinsuskaitseameti haldussuutlikkuse suurendamine ja esmane miinimumprogramm arheoloogiaalase võimekuse taastamiseks 2021. aasta teise poole tasemele, mil valdkonna endise juhi Ulla Kadaka sõnul „lõpuks ometi nina vee peale saadi“. Millised on selleks aga võimalused juhul, kui kaitse­kulutuste kasvu, energiakriisi ja kõige sõjast tuleneva tõttu eelarvevahenditest tõepoolest ei piisa, või kui juhil, olgu siis tegemist riigiameti juhi või ministriga, puudub läbilöögivõime tugevas konkurentsis seista oma haldusala eest riigiraha kasina ühiskatla ümber?

    Üks esmaseid lahendusi võiks olla erarahastuse kaasamine – täiendavate töökohtade loomiseks, nt muinsuskaitseameti osalusel tegutseva sihtasutuse vormis. Ilmselt peaks algatus tulema riigi poolt ja toetuste saamiseks on vaja konkreetset üleskutset. Miks ei võiks erarahastuse kaasamine, näiteks meedias pöördumiste sarjana äriringkondadele ning suhtlusena Rotary klubidega ja sponsorlust harrastavate suurettevõtetega kuuluda muinsuskaitseameti kommunikatsiooniosakonna esmaste tööülesannete hulka?

    Arheoloogia erialaliit. Kultuuriministeeriumi ja muinsuskaitseameti juhtkonna selle aasta alguses väljendatud seisukohad, milles ilmneb soovimatus muuta olukorda muististe kaitse alla võtmisel, on arheoloogid pannud tõsiselt muretsema pärandi tuleviku pärast. Nende sõnavõttudega ja sisutöötajate koondamise kavaga on arheoloogiale antud selge sõnum, et tipptasandil vastutajatel puudub tahe ja võime lahendada juba aastaid õhus olnud küsimusi. Ei saa märkimata jätta ka asjaolu, et kuigi arheoloogide kirjas kultuuriministrile paluti juhtida muinsuskaitseameti juhataja kohusetäitja tähelepanu sellele, et pärandivaldkonna kaitse strateegiliste küsimuste lahendamisse tuleks kaasata ameti juures tegutsev eriala eksperdinõukogu, pole seni tulnud mingit kaasamisalgatust.

    Olukorda arheoloogiapärandi kaitsmisel ja kaitse alla võtmisel selgitati aprilli lõpus Tartus toimunud Eesti arheoloogiafoorumil, millest võttis osa enamik tegevarheolooge. Leiti, et ühiskonnale oma murede teada andmiseks oleks abi arheolooge ühendava erialaliidu loomisest.

    Eesti Arheoloogide Liit asutati Tartus 3. juunil.4 Loodud liit, mille juhiks valiti Ulla Kadakas, soovib jõudu 1. juulist ametisse astuvale muinsuskaitseameti uuele peadirektorile Liisa Pakostale kogu Eesti kultuuripärandi, eriti aga arheoloogia­pärandi kaitse edendamisel. Selles valdkonnas on esmasteks ülesanneteks muististe kaitse alla võtmise kiirendamine ning muinsuskaitseameti arheoloogiaalase võimekuse taastamine ja edendamine. Sealhulgas detektorismi probleemide lahendamine: haldusvõimekuse suurendamine, kiirreageerimisrühma loomine ning politsei ja omavalitsuste kaasamine röövdetektorismi tõkestamisse. Neile ettevõtmistele võib juba ette lubada kõigi Eesti arheoloogide ja paljude arheoloogia­huviliste tugevat toetust.

    Heiki Valk on Tartu ülikooli arheoloogia professor.

    1 Valter Lang, Isamaa on hädaohus – meie ajalugu hävitatakse. – Postimees 30. IV 2022; vt ka Ülle Harju, Arheoloog Marika Mägi: riik maksab tohutuid summasid kohati täiesti tavaliste asjade eest. – Postimees 6. VI.

    2 Vt ka Ülle Harju, Kultuuriministeerium ohverdas eelarveaugu katteks arheoloogiapärandi. – Postimees 5. IV.

    3 Karin Koppel, Muinsuskaitseameti mitmesaja tuhande eurone puudujääk tõi kaasa koondamised. – ERR 11. V.

    4 Mure arheoloogiapärandi hoiu pärast ajendas teadlasi looma uut liitu. – Tartu Postimees 6. VI.

  • Arheoloogia XXI sajandil

    ESTER ORAS

    Arheoloogia kui teadusharu tegeleb mineviku uurimisega materiaalsete jäänuste abil, olgu nendeks siis inimese tehtud esemed (artefaktid), objektid maastikul (muistised) või hoopiski laiemalt kunagise keskkonnaga seotud leiud (ökofaktid nagu loomaluud või taimejäänused) ja looduslikud ladestused. Arheoloogiat võib nimetada ka muinasteaduseks, sest enamasti tegeleb arheoloogia esiaja ehk muinasajaga, s.o perioodiga, millest pole (säilinud) kirjalikke allikaid. Tegelikult rakendatakse arheoloogilist meetodit laialdaselt ka ajalooliste perioodide puhul: see sobib näiteks Teise maailmasõja ja metsavennaarheoloogia ja ka tänapäeva tarbimisharjumuste ülevaate tegemiseks nn prügikastiarheoloogia kaudu. Nii hõlmab arheoloogiline uurimistöö Eestis ajajärke alates esimestest inimasustuse jälgedest pärast viimase jääaja lõppu umbes aastast 9000 eKr kuni keskaja või koguni tänapäevani ning katab ühtekokku muljetavaldava üheteistkümne tuhande aastase ajaloo.

    Kuivõrd arheoloogiateadusel ja arheoloogilistel uurimisobjektidel on Eestis pikk ja väärikas ajalugu, on ehk paslik esitada järgnevad küsimused. Kas ja kui püsiv või muutuv on arheoloogiateadus XXI sajandil? Mis on tänapäeva arheoloogide väljakutsed? Ja missugune peaks olema arheoloogide panus tänapäeva suurte ühiskondlike probleemide lahendamisse?

    Arheoloogia ja kultuuripärandi kaitse ning hoidmise juured Läänemere maades ulatuvad suisa XVII sajandisse, kui Rootsi kuningriigis võeti vastu muinasmälestiste kaitse seadus. Kuna Eesti ala oli toona Rootsi kuningriiigi osa, laienes see ka meie kodumaale. Arheoloogiliste esemete teadlik kollektsioneerimine ja väärtustamine ulatub siin XIX sajandisse ning on otseselt seotud siinsete baltisaksa seltside, ennekõike Õpetatud Eesti Seltsi tegevusega. Akadeemilist arheoloogiaharidust on Eestis antud juba 102 aastat, siinjuures on Tartu ülikool vanim akadeemilise arheoloogiateaduse keskus Baltimaades. Arheoloogia õppetool Tartu ülikoolis avati 1920. aastal, kui esimeseks arheoloogia professoriks kutsuti Helsingi ülikoolist Aarne Michaël Tallgren, kellele järgnes 1923. aastal Birger Nerman Uppsala ülikoolist. Esimene eestlasest arheoloogiaprofessor oli Harri Moora, kas hakkas õppetooli juhtima 1930. aastal. Nõukogude ajal oli arheoloogia teaduskeskus Ajaloo Instituut Tallinnas, Tartus õpetati arheoloogiat ajalooteaduste osana. Arheoloogia õppetool Tartus avati taas 1992. aastal Evald Tõnissoni professoriks nimetamisega. Viimased 23 aastat on Tartu ülikooli arheoloogia osakonda juhtinud akadeemik Valter Lang.

    Arheoloogia kui loodus- ja humanitaarteadus

    Viimastel kümnenditel on üha enam esile kerkinud arheoloogia ja loodusteaduslike ehk laboratoorsete meetodite seos. 2007. aastal loodi ka Tartu ülikooli juurde laboratoorse arheoloogia professuur, mida täidab tänini prof Aivar Kriiska. Loodusteaduste võidukäigust arheoloogiateaduses annavad märku näiteks Eesti teadusgrantide teemad, milles on laboratoorseid meetodeid arvestataval määral rakendatud, aga ka rahvusvaheliste teadusajakirjade koorekihti kuuluvate väljaannete nagu Nature ja Science lehekülgedel ilmuvad teadusartiklid. Tõsi küll, viimastes domineerivad praegu (ikka veel) genoomika ja vana DNA teemad, olgu siis ülevaated esimestest hominiididest ja vastavastatud inimliikidest või varajase maaviljeluse leviku tagaajamine populatsioonigeneetika ja ammuste inimrännete kaudu. On tähelepanuväärne, et üks maailma juhtivatest vana DNA uurimisrühmadest asub siinsamas Eestis, Tartu ülikoolis!

    Tartu ülikooli arheoloogide esimene põlvkond seminaris 1922. aastal

    Aeg-ajalt võib kuulda nurinat, et n-ö vana hea arheoloogia ja inimkeskne humanitaarne mineviku mõtestamine kipub hääbuma. Võib ju küsida: mida annab meile teadmine, missugusesse haplogruppi kuulus üks või teine ammu surnud inimene või mida söödi mõnest üksikust savinõust, kui sellel puudub ajaloolise ja ühiskondliku mõõtmega interpretatsioon? Tõepoolest, juba mõnda aega on arheoloogiateaduses peetud debatti, kas ja kuivõrd adekvaatsed, mineviku inimesi ja ühiskonda päriselt mõtestavad saavad olla loodusteadlaste juhitud ja nende püstitatud probleemküsimustega uuringud. Selle rahulolematuse taustal on tihti vähene kohaliku arheoloogilise konteksti tunnetus ja avamine, liiga laia pintsliga tehtud üldistused, mille puhul vaadatakse üle kohalikest kultuurinüanssidest, või suisa ajalooliselt ebapädevad tõlgendused.

    Selle küsimuse lahendus saabki olla just nimelt kahe teraga mõõk, mille keskel olev vere soon liidab laboriteaduse ja arheoloogia ühtseks tervikuks, ning mille puhul mõlemad terad on ühtmoodi vahedad. Esiteks tuleb leppida, et arheoloogiateadus ei ole XXI sajandil enam võimalik ilma loodusteaduste kaasamiseta. Arheoloogiast on saanud laboriteadus. Tegelikult on arheoloogia olnud loodusteadustega tihedas seoses oma algusajast saadik: Eestis võib selle näiteks tuua Constantin von Grewingki geoloogiateaduslikud uurimused, mis hõlmasid ka siinse inimasustuse varasemat ajalugu (Kunda Lammasmägi) või XX sajandi ühe olulisema teadussaavutuse, keemik Willard Libby avastatud radiosüsiniku dateerimise meetodi. Oleks lihtsalt lühinägelik ja regressiivne jätta kasutamata kõik need arvukad laboriseadmete võimalused, mida tänapäeva analüütika võib arheoloogiale pakkuda. Tänu neile uudsetele rakendustele on suudetud tõestada ulatuslikke inimrändeid ja populatsioonivahetusi kiviaja lõpul, tuvastada inimajaloo karmimate viirushaiguste levikukäiku ning rekonstrueerida sajanditetaguste meeste ja naiste erinevaid toidueelistusi – vaid mõned aastakümned tagasi kõlas see kui ulme.

    Teiseks tuleb rõhutada, et laborimeetodite rakendamine peab tulenema ajaloolis-arheoloogilistest uurimisküsimustest ning neid tuleb tõlgendada tiheda (kohaliku) ajalookonteksti tunnetusväljas. Loodusteaduslikud meetodid saavad olla vaid nii head, kui head on uurimisküsimused, millele nende abil püütakse vastata, ja viimased peavad johtuma justnimelt inimloomuse (põhi)küsimustest ning ühiskondlike suundumuste tuvastamise soovist. Kolmandaks on aga vaja ka arheoloogidel mõista, et ükski analüüsiviis pole universaalne võluvits, mis vastab kõigile põletavatele küsimustele: igal mõõtemetoodikal on oma tugevused ja nõrkused, sissekirjutatud vead, pimepunktid ja määramatus. Loodusteadust pimesi usaldada oleks naiivne. Sestap on XXI sajandi arheoloogide ülesanne ühelt poolt tõsta häält, et astuda n-ö uurimismaterjali tootja positsioonilt edasi teadusprobleemi püstitaja ja tulemuste tõlgendaja positsioonile, aga ka viia end kurssi loodusteaduslike meetodite olemuse, tugevuste ja nõrkustega. Viimane saab toimuda ainult arheoloogide ning loodusteadlaste tihedas, suisa igapäevases ja sünergilises koostöös, ideaalis inimeste liikumisega kahe valdkonna vahel.

    Arheoloogiapärand: taak või uhkuseasi?

    Teine suurem arheoloogia proovikivi on laiendada üldsuse arusaamu sellest, mis siis ikkagi on arheoloogiapärand ning kellele ja miks seda hoitakse. Enamikule inimestele seostub arheoloogia ilmselt kahe suure teemavaldkonnaga: (detektoriga avastatud) muinasesemete leiuautasud ja mõne üksiku kondi pärast seisma pandud ehitusobjektid. Kummalgi neist pole üleliia hea kuvand.

    Viimastel kümnenditel hoogustunud metallidetektorite (ametliku nimetusega „otsinguvahendite“) kasutamine, on justkui kasvatanud üldsuse huvi ajaloo vastu. Igal aastal jõuavad muinsuskaitseameti ja arheoloogide kätte sajad ja tuhanded uued maapõuest avastatud muinasesemed. Kuigi on palju siiraid arheoloogiahuvilisi, kes soovivad oma tegevusega panustada meie kaugema mineviku uurimisse, on selle leiuuputuse üks põhjusi kindlasti ka muinsuskaitseseadusega loodud leiuautasude süsteem. Nimelt omistavad eksperdid n-ö turuhinda (sic!) arvesse võttes muinsuskaitsjatele või arheoloogidele üle antud leiule rahalise väärtuse, mis makstakse leidja soovi korral tema pangaarvele. Paradoksaalne on siin aga asjaolu, et selline hinnasildistamine ja rahaline preemia on teoreetiliselt ka justkui must turg, sest seaduse alusel kuulub kultuuriväärtusega leid riigile ning selle väärtus ongi juba hindamatu, sest tegemist on meie kõigi ühise ajalooallikaga. Miks peaks keegi üksikisik meie kõigi ühise vara arvelt isiklikke sissetulekuid kasvatama? Tõsi, seadus loodi hirmus, et ilma leiuautasuta jõuaks arheoloogiakogudesse vaid imeväike osa uutest muinasesemetest ja need läheksid müüki pigem illegaalseid teid pidi. See olukord on aga nüüdseks päädinud sellega, et siiraste ja vähemsiiraste hobiarheoloogide tegevus on küll toonud rikkalikku lisateavet meie mineviku kohta, ent samal ajal piinlevad nii akadeemilise arheoloogia esindajad kui ka muinsuskaitsjad kroonilises ülekoormatuses ja rahanappuses: lihtsalt pole inimesi, keda saata vastavastatud objekte uurima, ega raha, mille eest värskeid leide konserveerida, hoiustada ja eksponeerida. Need karmid käärid on eriliselt esile kerkinud muinsuskaitseameti viimase aja poliitikas: eelarvekärbete tõttu arheolooge hoopis koondatakse, samal ajal kui töömaht ja ajalooväärtuslikud „tulekahjud“ kasvavad eksponentsiaalselt.

    Tõsine lisaprobleem, mis seostub metallidetektori laialdase leviku ja leiuautasude süsteemi sisseseadmisega ning paneb kõigi professionaalsete arheoloogide südame verd tilkuma, on kuvand, justkui ajalugu ja arheoloogia olekski vaid (ilusad) asjad. Ükski ese üksi ei anna mis tahes meetoditega uurides laiemat pilti toimunust, selle valmistajatest-kasutajatest mahajätjateni, rääkimata eseme enda ning selle „sünnikodu ja surmapaiga“ laiemast kultuuriloolisest tähendusest. Nende tõeliste ajalooteadmiste vundament on leiukontekst: täpne asukoht maastikul, eseme paiknemine seoses kunagiste ehitiste, maetute ja teiste esemetega, võimalus uurida konkreetset objekti kohapeal, kogudes tõestusväärtusega lisaproove leiukohast ja dokumenteerides üksikasjalikult leiusituatsiooni. Ühesõnaga, ühest leiust saab täisväärtuslik ajalooallikas vaid tema algses kontekstis. Kontekstita leiu puhul on tegu justkui vanaema juubeli kreemitordi roosa roosiga – ja meil puudub igasugune aimdus, kas tegu oli trühvli- või mokakoogiga, rääkimata kogu pikast lookas süldilauast ja selle otsa, akordion süles, magama jäänud onu Jaagust.

    Tartu ülikooli esimese arheoloogiaprofessori Aarne Michaël Tallgreni kaevamised Kivisaares.

    Samalaadne probleem kerkib esile ka laiema ühiskondliku suhtumisega arheoloogiapärandisse. Pole suuremat jama kui maakodu tagaaiast või teetrassilt avastatud muinasobjekt, mis ei luba uut vundamenti ehitada või tähtajaks asfalti paigaldada. Selle asemel tulevad kalli raha eest kohale muinasteadlased, kes kraabivad pintslite ja kühvlitega nädalate viisi nõgiseid koldekivihunnikuid ja potikilde välja. Meie ühiskonnas pole veel kuigi kõrgelt arenenud omalaadne ajalooline uhkus, midagi sellist, millega üllatavad Skandinaavia maad ja Ühendkuningriik – uhkus, et on võimalus hoida ja kogu maailmale näidata unikaalset muinaspärandit, uhkus, et minu maal paikneb üks piirkonna vanemaid asustusjälgi, mis annab mulle endalegi tugevama kohaidentiteedi, uhkus, et tänu minu ehitatud teelõigule avastati unikaalne matmispaik, mille materjalide analüüs viis kümnete teaduspublikatsioonide ja muuseuminäitusteni. Praegu oleme neis küsimustes veel samas seisus tuumaelektrijaama-paradoksiga – iseenesest ju vajalik ja mõistlik, aga not in my backyard! Arheoloogidel ja muinsuskaitsjatel on vaja teha tõsist teavitustööd ja luua hea enesekuvand, et kultuuripärandit hakataks hindama kui ressurssi ja võimalust, pärandkoosluse, rohelise mõtteviisi, paiga vaimu ja miks mitte ka sotsiaalse ettevõtluse osa. Selles kontekstis on ehk paslik meenutada, et fosforiidisõjas „läksid barrikaadidele“ just arheoloogilised muistised, mille kaitse kaudu tõrjuti suuremahulisi kaevandustöid. Ehk pakuvad tänapäeva rohepööre ja üleilmastuva maailmaga kaasas käiv identiteedikriis arheoloogiaobjektidele nüüd uue tulemise võimaluse?

    Ajaloo õppetunnid siin- ja sealpool piiri

    Kolmas suur (eesti) arheoloogiateaduse proovikivi seostub selle teadusharu laiema ühiskondliku panuse mõtestamisega: kuidas panustab arheoloogiateadus ühiskonna arengusse ja hüvangusse? Praeguses teadusrahastuses on suisa hindamiskriteeriumide tasandil selgeks tehtud, et maksumaksja raha peab teadusprojektide ja alusuuringute puhul tavainimesele midagi n-ö tagasi andma. Traditsiooniliselt on ajalooteadusi rakendatud rahvusliku identiteedi ja meie-nemad-tunnetuse loome vankri ette. Selle lähenemisviisi viljakaid, aga kahjuks ka karme väljundeid on meie lähiajaloos näha olnud liigagi palju: olgu selleks siis Natsi-Saksamaa aaria rassi ülistamine ja teiste etniliste gruppide represseerimine või ka Nõukogude Liidu vennasvabariikide pikaajalise koostöö ning ühisvõitluse „tõestamine“ ajalooallikate abil (à la Meelise ja Vjatško kuju Tartus Kassitoomel). Kahtlemata on noorte riikide puhul ajalooline identiteediloome meie-tunnetuse kujunemisel määrava tähtsusega. Eestlaseks olemise ja eestluse olemuse küsimuste suurt tähtsust näitab Valter Langi monograafia „Läänemeresoome tulemised“ (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018) suur müügiedu ja „Eesti ajaloo“ sarja köidete populaarsus. Siiski oleks ehk XXI sajandil aeg vaadata ka teiste ühiskonna teenimise võimaluste poole.

    Ajaloopärandi tutvustamine ja arheoloogia populariseerimine, mille suurepärased näited on arvukad arheoloogianäitused ja populaarteaduslik ajakiri Tutulus, ei tohiks jääda ainsaks väljundiks arheoloogialt ühiskonnale. Arheoloogiateaduse võlu ongi ju selles, et minevikuühiskonda püütakse uurida ja selgitada kogu tema kirevuses – alates laste surmadest rituaalse toidu, keskkonnamuutuste, matmiskommete ja traditsiooniliste hoonete ehituseni. Seetõttu kutsungi kõiki arheolooge üles otsima ja leidma oma suurte ja mõjukate avastuste seast üles „ajaloo õppetunnid“, mis peale ajalooidentiteedi karika täidaksid ka mõnd tänapäeva ühiskonna praktiliste probleemide anumat. Sellised näited võiksid olla loodusressursside ekspluateerimise ja keskkonnamuutuste või toitumise ja tervise seosed, aga ka kliimast tingitud elatus- ja eluviiside adaptsiooni või ajaloolise ninast sabani ja taaskasutusprintsiipidel põhineva ringmajanduse temaatika – kõigi nende puhul on arheoloogiateaduse varasalv vaat et põhjatu. Kui suudame pakkuda päris näiteid, nii häid kui ka halbu, kuidas on minevikus sedalaadi probleemidega rinda pistetud või neid tekitatud, kasvab ehk ka austus ja huvi arheoloogiapärandi ja -teaduse vastu. Siinjuures ei tohiks aga kindlasti unustada, et kuigi arheoloogia on oma loomult kohalik teadusharu, peaks see eesmärgilt olema just nimelt rahvusvaheline rahvus­teadus. Igal projektil ja artiklil võiks peale kohaliku probleemküsimuse olla ka laiem teaduslik väljund – olgu see siis meetod, uudne uurimisküsimus või ootamatu avastus –, nii et see kõnetaks kolleege üle maailma. Niiviisi saaksime Eesti arheoloogia, meie oma põhjamaade ajalooparadiisi, teha suureks nii koduriigi kui ka maailma mõõtkavas.

    Ester Oras on arheokeemik, Tartu ülikooli analüütilise keemia ja laboratoorse arheoloogia kaasprofessor.

Sirp