Muinaslugu muusikast

Tõnis Kaumanni ooper „Naksitrallid“ 1. VI rahvusooperis Estonia (esietendus 27. V), Eno Raua samanimelise jutustuse põhjal. Muusikajuht Kaspar Mänd, dirigendid Lauri Sirp ja Jaan Ots, lavastaja ja libretist Vahur Keller, kunstnik Jaanus Laagriküll, valguskunstnik Margus Vaigur, kostüümikunstnik Gerly Tinn, videokunstnik Rene Topolev, koreograaf Märt Agu. Osades René Soom või Rauno Elp (Sammalhabe), Reigo Tamm või Mart Madiste (Kingpool), Aule Urb või Juuli Lill (Muhv), Janne Ševtšenko või Kadri Nirgi (Kassidaam), Tamar Nugis või Jassi Zahharov (Inspektor), Mart Laur või Tambet Kikas (Jäätisemüüja), Yixuan Wang või Rafael Dicenta (Linnapea), Rein Saar või Aare Kodasma (Heerold), rahvusooperi koor ja orkester.

Ükskord said jäätiseputka juures täiesti juhuslikult kokku kolm imelikku mehikest – Sammalhabe, Kingpool ja Muhv. Nad limpsisid jäätist ja silmitsesid üksteist uudishimulikult. Nad kõik olid väga lühikest kasvu, nii et jäätisemüüja pidas neid alguses isegi päkapikkudeks, ja peale selle torkas nende juures veel muudki iseäralikku silma. Sammal­habemel oli pehmest samblast habe, kus kasvasid ilusad ja punased, kuigi mullusuvised pohlad. Kingpool oli oma kinga-ninad maha lõiganud, et tal oleks hea lahe varbaid liigutada. Muhv aga kandis tavaliste riiete asemel seljas suurt muhvi, millest ainult peanupp ja labajalad välja paistsid.*

Lapsepõlve seikluskaaslased

1972. aastal ilmunud Eno Raua kultusteos „Naksitrallid“, mis sai hiljem kolm jätkuosa, on armas ja seikluslik lasteraamat, mis haarab lugeja sooja ja sõbralikku maailma. Milline laps ei tunneks end vahel üksi ega igatseks sõpra ja seikluskaaslast. Emotsionaalselt on raamatut alati hulga haaravam lugeda, kui äratundmine ja tegelastega samastumine tekib kerge vaevaga. Kingpool, kes on nii üksi ja ainsaks sõbraks mänguhiir. Muhv, kes maailmas kõige enam igatseb kirjade saamist, ent peab neid endale ise kirjutama. Või Sammalhabe, kes oma elutarkuse ja ääretult kannatliku loomu poolest võiks sulanduda ja jäädagi ihuüksi sambla, muru ja põõsastiku rüppe. Kui kolm üksildast juhuslikult kokku saavad, võivad seiklused alata ning maailm muutub värviliseks. Sõpruse liitvas jõus ning püüdluses teha head ja hädasolijaid aidata läheb koguni nii hästi, et võib kahel korral ühe ja sama terroriseeriva kassikarja liigutamise eest maailma päästjaks ja kangelaseks saada.

„Naksitrallide“ esimene raamat on kantud rahvusvahelisse Hans Christian Anderseni aunimekirja. Muhv, Kingpool ja Sammalhabe on üleilmse kuulsusega tegelased. „Naksitrallide“ mitu köidet on kõige enam tõlgitud eesti laste­raamatud ja neid lugusid on tõlgitud kokku 15 keelde. Olgu nad siis Sammalparta, Leikkokenkä ja Muhvi, Chrobotek, Polbutek i Mufek või Мохобородько, Півчеревичок i Муфтик. Sõna „naksi­trall“ viitab eesti keeles tähenduslikult millelegi toredale, vahvale, hakkajale. Seda sõna on muide kasutanud juba A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ neljandas osas, iseloomustades linnas asuvat kena hoonet. Režissöör Avo Paistiku 1984. aastal esimeseks selleteemaliseks joonisfilmiks kujundatud „Naksitrallid“ andis raamatutele toreda täienduse. Vaevalt et on mõni täiskasvanud eestlane, keda poleks puudutanud need seiklused nii raama­tutes kui ka multifilmides (hiljem valmis veel kaks filmi, 1987. ja 1990. aastal) ja kelle mällu poleks sööbinud Edgar Valteri illustratsioonid või Sven Grünbergi isikupärane helikujundus – või Muhvi pisut pelglik, ent siiski reibas olemus Maria Klenskaja, Sammalhabe rahustav isalikkus Aarne Üksküla või Kingpooli kergelt neurootiline loomus Urmas Kibuspuu hääles.

Ikka needsamad Naksitrallid

Draamateatrites on läbi aegade lavale toodud mitu „Naksitrallide“ versiooni. Kui samal teemal lagedale tulla uue kunstivormiga, nagu on ooper, tekib publikus alati ootus, kas pakutu on midagi uut või on püütud jääda varem loodu piiridesse. Estonia koguperelavastuse puhul kehtib viimati öeldu. Vahur Kelleri lavastatud „Naksitrallid“ on lõbus ja reibas lugu, mis taaselustab laval seni tuntud tegelased ning on kirjaniku ja illustraatori algmaterjalile võrdlemisi lähedane. Uut jalgratast ei leiutata ning naksitrallide tuttav punane autogi läbib stiilipuhtalt järjekordsed kassijahirallid. Rahvusooperi veebisaidil on nimetatud teost action-ooperiks. Surma keegi ei saa, ent tagaajamist, taplemist ja adrenaliini pakkuvaid kasside-rottide võitlus­stseene ja autoga täistuledes kihutamist jagub küllaga.

Vahur Keller on loonud Eno Raua kahele esimesele „Naksitrallide“ raamatule toetudes värssidest koosneva ja hästilauldava libreto. See on tabav ja napp ning toob esile naksitrallilugude parimad seigad ja kujundid, mille ümber on Tõnis Kaumann loonud naksitrallide olemust vahvasti edasi andva muusika. Kaumanni pisut eklektiline helikeel on alati olnud isikupärane ja seikluslik, üllatusi pakkuv ja elujaatavalt rõõmsa­meelne. Naksitrallide karakteritele on helilooja tabavalt pihta saanud ning teoses kõlab tuttavlikke muusikalisi viiteid Dowlandist Verdini ning „Dies iraest“, paroodiast ja pulseerivast marsilikkusest kurbliku ja südantlõhestava lauluviisini. Olgu see Kassidaami ariett või naksitrallide tertsett – eredalt mõjub kõik. Kohati läks mõte ka mõne Olav Ehala laulu äratundmise radadele.

Ulatuslikke ja esile tõusvaid aariaid, mis avaksid väga selgelt ühe või teise tegelase karakteri ja selle arengu, sellest ooperist ei leia ja vokaalrollid sulanduvad põimitud muusikaliseks tervikuks. Kaumanni partituur on mitmekihiline, hästi orkestreeritud, iseäranis kõnekad on puhkpillide soolod. Kui kogu muusikaline teekond peast läbi lasta, siis energiliste stseenide veelgi võimsama mõju saavutamiseks võinuks olla teosesse sisse kirjutatud ka mõned vähe pikemad lüürilisemad rahumomendid. Kui René Soomi Sammalhabe mõjub äärmiselt mõnusa ja rahulikuna, siis Reigo Tamme Kingpool on väga väljendusrikas ja lõbus. Kuigi kolm peategelast moodustavad tugevalt muusikaliselt liidetud kolmiku, eristub kolmikust Aule Urbi kehastatud Muhv. Mõnikord mõjub ta kui üksindusse tõmbunud melanhoolik, teinekord roolib lennukalt Muhvmobiili ja on seltskonna hing. Janne Ševtšenko Kassidaam on aga tõeline pärl, kes jääb mahlaka tragikoomilise ja ülevoolava melodramaatilise piirimaile ning ületab karakteri poolest isegi boheemlastest sõprade kolmikut.

Kunstnik Jaanus Laagrikülli stsenograafia loob värvilise lapsepõlvemaailma, kus on hästi esile toodud nii linna­stseenid kui ka loodusvaated. Gerly Tinni kostüümid täiendavad eredaid dekoratsioone ja on nauditavalt stiili­kirevad nagu Tõnis Kaumanni muusikagi. Eriti vaimukalt on riietatud Kassi­daam, kes nii kostüümi, vokaalpartii kui ka karakteri ja selle teostamise eest võiks saada rinda medali. Margus Vaiguri valguslahendused moodustavad salapäraseid varje ning sähvivad eredate autotuledena otse publikule silma, nii et toolil tukkumine ei tule kõne allagi. Märt Agu tantsustseenid seovad ooperi vokaalsed numbrid ladusalt tervikuks ning Lauri Sirp hoidis muusikalise teekonna täpselt ja rütmikalt ohjes.

Kaumanni eelmisest lasteooperist „Mina – Napoleon!“ (2005) on möödas juba 17 aastat. Vahepeal võinuks ju veelgi mõni Kaumanni lastetükk lavale jõuda, kuid ehk pakub seda tulevik. Tõnis Kaumanni „Naksitrallid“ on Eesti muusikateatri algupärandite reas väärikas täiendus, paljudele kindlasti rännak lapsepõlve nostalgialugude juurde. Saab koos oma lastega ooperisaali sisenedes minna ajas tagasi ja vaadata laval toimuvat läbi lapse silmade. Tegelaste loodusarmastus, ühised seiklused ning üksteise eks­tsentrilise eripäraga arvestamine toovad keerulisse argipäeva portsu helgust ja tempokust ning näole naeratuse.

Kui valdav osa maailma ooperiliteratuurist on üles ehitatud armastusele, siis „Naksitrallid“ on lugu sõprusest, kangelaslikkusest ja maailmaparandamisest, millest kujuneb hoopistükkis looduskatastroof. Loo algusest on selge, kuidas üks väike juhuslik kohtumine võib elus viia tohutu sündmuskeeriseni. Kõige kohal laiub küsimus, kuidas taastada looduse tasakaal. Just viimast teemat arvestades tuleb tõdeda, et „Naksitrallid“ ei ole 50 aastaga aktuaalsust kaotanud ja sobitub tänapäeva pareminigi. Sõna „eriolukord“ kõlas lavastuses mitu korda ja resoneeris täpselt tänapäevaga.

Lapsed ei nihele

Publiku tähelepanu köidab kahes vaatuses ooper vägagi ja puhkehetkeks mahti ei jää, sest see on ikkagi action-ooper. Saalis viibinud arvukas lastehulk igatahes igavusest ei nihelenud. Kui, siis sosistati lapsevanematele kõrva mõni sisu täpsustamiseks vajalik küsimus. Kuna väidetakse, et lapsesuu ei valeta, esitasin rahvusooperi laval kuuldu-nähtu kohta ja omaenda arvamuste tõepõhja kinnituseks küsimusi viieaastasele tütrele, kellega üheskoos etendust vaatasime.

Muhvi auto oli väga lahe. Esialgu tehti auto pooleks ja see oli nagu majasein. Auto oligi Naksitrallide kodu, sest maja neil ju polnud. Kodudel võiksidki olla rattad all, siis poleks autosid vajagi. Mulle meeldiks ka suurena koduga ringi sõita. Võtaksin venna ka kaasa. Ja sõpru. Kodu peaks olema parajasti nii suur, et kõik sõbrad sinna korraga ära mahuksid. Mulle meeldis ooper rohkem kui multikas, sest seal oli ilusam muusika. Ooper oli palju värvilisem, põnevam ja lõbusam ja laval jooksvad lapsed meenutasid mulle „Bullerby lapsi“. Äkki Naksi­trallid sõitsidki nende linna, et lõpetada seal kasside ja rottide sõda? Emme, kas Naksitrallid oma reisi jooksul Ukrainast ka läbi sõitsid? Seal on ju liiga ohtlik! Ja Muhvi auto mootor oleks võinud minna põlema või nende auto peale kukkuda rakett. Siis poleks nad enam suutnud põgeneda, sest sõda on veel ohtlikum kui väga palju kasse. Kasside ja rottide võitlus oli ooperis kõige põnevam. Ainult see valge kass oli hästi koba ja tema perenaine pidi tundma tema pärast muret. Sel naisel ka ju polnud sõpru ja ta oli nii vana ja üksik. Kingpoole roosa hiire pärast ma kartsin, et ta süüakse ära. Ta oli nagu martsipanist. Emme, mis asi on looduse tasakaal? Kas see on nagu köietantsija, kes on tõmmanud metsa puude vahele oma köie? Multikas oli Sammalhabe heinamaa peal pikali, aga ooperilaval millegipärast püsti. Kas need linnupesad alla ei kuku tal sedasi? Seda kirssidega jäätist oleksin tahtnud proovida. Emme, ostame sellised jäätised ja sõidame vennaga kolmekesi kuskile. Nagu Naksitrallid.

* Eno Raud, Naksitrallid. Eesti Raamat 1972, lk 7.

IV vabariiklik vokalistide konkurss 28. ja 29. V Hopneri majas ja Tallinna raekojas. Žürii liikmed Pille Lill, Ivari Ilja, Erki Pehk, Marion Melnik, Aare Saal ja Oliver Kuusik.

Mai lõpus saabunud teade lauljate võistluse kohta ajas algul korralikult segadusse: minu kalendris oli sündmus millegipärast kirjas 23. – 27. novembrini. Õnneks sai peagi selgeks, et tänavu on tervelt kaks konkurssi: maikuus üks ja novembris Vello Jürna nimeline võistlus Väike-Maarjas. Kui päris täpne olla, siis tegelikult on konkursse veel rohkem, sest 27. ja 28. septembril tuleb ka IX Mart Saare nimeline lauljate mõõduvõtt. See siiski erineb eelnimetatutest mõnevõrra, sest ooperiaariate asemel on kava põhirõhk kammermuusikal.

Lust ja lillepidu, sest noortele ooperi- ja kammerlauljatele mõeldud konkursid pole Eesti-suguses väikeriigis kaugeltki iga-aastane lõbu. Pole neid Eesti laulja nimetuse alla mahtuvaid konkursiküpseid uusi lauljaidki alati kuskilt võtta – nii mõnigi konkurss kuivab kokku just osalejate vähesuse tõttu. Olukord on muidugi mõnevõrra muutunud Aasia tudengite sissevooluga: laulavad kõik kenasti Mart Saare ja Ester Mägi laule, nii et pole asigi. Aga olen siiski kuulanud ka konkursse, kuhu laekub sama palju osalejaid, kui on väljaantavaid kohti. Kas pole meid haaranud koroonajärgne suurushullustus? Teatavasti lõpetab Eesti muusika- ja teatriakadeemias igal aastal vaid üks kursus lauljaid ja kaugeltki kõik kraadi omandanud ei kvalifitseeru konkursi- ega ooperilavale. Kas poleks targem korraldada üks korralik võistlus ja panustada žürii tasustamisse ning premeerida ka võitjaid korralikult? Mitu konkursiaega annab aga kahtlemata võimaluse rohkematele lauljatele, kuna sageli ollakse hõivatud lõpueksamite või esimeste rollidega. Pealegi, kui kevadisel konkursil läheb kehvasti, saab lavanärvi arendada järgmistel!

Üleriigilistest konkurssidest kauem ja ka kõige järjepidevamalt on seni korraldatud 1996. aastal alguse saanud Klaudia Taevi nimelist konkurssi. Erki Pehki ja Toomas Kuteri eestvedamisel tosin korda aset leidnud Pärnu legendaarse, kuid suhteliselt tundmatu laulu­õpetaja Klaudia Taevi järgi nimetatud võistlus toimub üle aasta ja kõnealune vokalistide konkurss võiks ideaalis olla selle hüppelaud. Taevi konkursi puhul Eesti vokaalkultuuri kujundavast suursündmusest siiski rääkida ei saa. Kuigi esimese konkursi võitis sillerdava sopranihäälega Kristina Vähi ja aastate jooksul on kuus eesti lauljat pääsenud esikolmikusse (küll mitte kunagi enam esikohale), siis sajandi algusest kuni 2020. aastani pole olnud eestlastest lauljatel eriti finaali asja. (Eelmisel aastal murdis selle needuse õnneks suurepärane metsosopran Kadi Jürgens.) Endise idabloki riikidest välja voolavate ürghäälte jõgi lihtsalt pühib meie üksikud talendid oma teelt. Seepärast on siinsed vokalistid jäänud selle konkursi juures pigem kõrvaltvaatajaks. Korraldajaid on isegi süüdistatud välislauljate eelistamises, kuigi see on ju paratamatu, sest rahvuse või välimuse põhjal kohti jagada ei saa – konkurss on olemuselt siiski spordi­võistlus. Või kas on? Erki Pehk oli ka tänavuse vokalistide konkursi žüriis ja tema sõnul ei saa publikut petta: auhind tuleb anda parimale lauljale, hoolimata tema vanusest või tulevikuperspektiivist. Näiteks Mart Saare konkursi eestvedaja Martti Raide arvab siiski, et konkursil võiks olla ka suunava majaka roll: kohtade väljaandmisel peaks arvestama ka osalejate kogemuse, perspektiivi ja vanusega. Kui mõne siinse konkursi võidab laulja, kes pole veel isegi täisealine, siis kuhu jääb tal veel pürgida?

Lõplikku tõde ilmselt ei olegi, aga esialgu püüan sotti saada, mille poolest erinevad kaks Eesti lauljate jaoks korraldatud võistlust. 2009. aastal sündis Väike-Maarjas üleriigiline Vello Jürna nimeline vokalistide konkurss, mida algul korraldas vallavalitsus koos Pille Lille Muusikute Toetusfondiga (PLMF). Nelja aasta järel toimus teine ja samuti kolmas konkurss, seekord juba koostöös tegevlauljaid ühendava MTÜ Opera Vetoga. Neljanda, 2020. aasta konkursi korraldaski juba Opera Veto. Praegu räägime PLMFi organiseeritud IV vokalistide konkursist, novembris on aga taas ees Opera Veto korraldatud Vello Jürna nimeline konkurss. Ühest puust on võrsunud kaks haru ja kokkuvõttes ei saa enam keegi aru, mitmes kord miski toimub. Kui oluline on see järjekorranumber, otsustagu igaüks ise. Laiema arutelupinna võiks saada küsimus, kas meie väikeses riigis on tegelikult vaja korraldada samal aastal mitu konkurssi. Kultuuriministeerium toetab kõiki kolme kodumaist lauljate võistlust võrdselt – ilmselgelt pole ka neil võimu sundida korraldajaid leibu ühte kappi panema. Ja kas peakski?

Mai lõpus peetud IV vokalistide konkurss igatahes näitas, et koroona­ikalduse kiuste on noored Eesti lauljad aasta-aastalt kõrgemal tasemel. Eelvooru oli pääsenud 14 osalejat, peale eestlaste ka Hiinast ja Jaapanist pärit lauljad. Meeleolu oli ülev juba seetõttu, et ükski osaleja ei pidanud haiguse tõttu loobuma ja ka publik sai tõesti kohale tulla lauljatele kaasa elama (viimast, 2020. aastal peetud Vello Jürna konkurssi sai publik jälgida vaid Youtube’i vahendusel). Kuulajale ei ole tähtsusetu ka asjaolu, et kuigi klassikalise laulu maailmast traditsioonilisemat ja uuenduskartlikumat on raske leida, on siiski lauljate konkursile valitud repertuaar iga korraga järjest põnevam. Enam ei pea viis korda kuulama Paminat ja Alfredot ning kavades võib näha ka sel sajandil loodud teoseid, Mozarti ja Puccini kõrval nii Kaija Saariaho kui ka André Previni muusikat. Ajastu märgina torkab silma, et üha enam kohtab ka ingliskeelset repertuaari, mida laulda on tegelikult raskem kui itaalia- või prantsuskeelset. Seda tehakse päris kenasti, autentse hääldusega – loeb kindlasti ka see, et Londonis õppimine pole enam unistus. Viletsamaks on jäänud venekeelse repertuaari foneetiline külg – Peterburi enam noori ei kutsu.

Midagi on läbi aastate jäänud ka samaks: ikka ja jälle tahavad noored lauljad (või nende õpetajad?) rinda pista üle jõu käiva repertuaariga. Miks peab noor metsosopran, kel pole veel korralikku tehnikat, esitama oma hääleliigi kõige raskemaid aariaid, mida päris ooperimaailmas laulavad sageli 40aastased lauljad? Nooruses puuduliku tehnikaga sisse lauldud materjali ümbertöötamine ehk valede lihasharjumuste muutmine on kohutavalt suur töö. Kas tingimata peab juba kooli ajal laulma dramaatilist repertuaari? Andekas noor muusik saab sellega muidugi hakkama, aga mis on selle hind? Selliseid targutusi kuuleb lauluõpilane muidugi tüdimuseni, aga lauljate elulugu uurides selgub, et pika karjääriga solistid on alati väga hoolikalt valinud aega, millal mida laulda, ja vajadusel ära öelnud ka Metropolitani ooperi­teatrile. Kurbi näiteid enne keskiga hääle kaotanud puruandekate lauljate kohta on piisavalt nii meil kui ka mujal maailmas.

Eelvoor Hopneri majas

Seekord oli end kirja pannud 14 lauljat vanuses 17–35, nende hulgas kolm Aasia päritolu tudengit: laias laastus kuus sopranit, kolm metsosopranit ja alt, kaks tenorit, bariton ja bassbariton. Kuna leidus nii päris algajaid kui ka selliseid, kes on varem konkurssidel hiilanud ja korduvalt Estonia ooperilaval esinenud, käis mul peast läbi mõte: ehk oleks võinud nad jaotada kogemuse põhjal pooleks, näiteks kuni 1990. aastal ja hiljem sündinud. Väga suure vanusevahega lauljaid võrrelda tundub lihtsalt ebavõrdne.

Konkursi buklet oli igati korrektne (see peaks olema elementaarne, aga miskipärast on soov seda rõhutada). Algul pani siiski imestama, et lauljate hariduskäiku-elulugu ja õpetajaid polnud ära toodud. Ehk ongi väiksuse tõttu korrumpeerunud Eestis parem kuulata kõiki puhtalt lehelt? Õpetaja nimi võib mõjutada isegi žüriid. Kallutatust püüdsin vältida minagi: üheltki lauljalt tema tausta ega õpingute kohta ma ei uurinud, seega põhineb mu hinnang vaid kuulamismuljel.

Metsosopran Johanna Maria Ernesaks hiilgas eeskätt madalate nootidega. Samuti on tema trumbid hea artikulatsioon ja teksti arusaadavus. Kõrgemas registris vedas aga hingamine teda alt.

Bariton Janari Jorrot olen kuulnud ka varasematel konkurssidel, samuti rahvusooperi Estonia laval. Ta on oma kauni tämbriga jätnud alati väga hea mulje, kuigi Mozartiga alustades ei tulnud tema tugevad küljed Hopneri maja akustikas kohe välja. Eesti laul, Sándor Petöfi sõnadele loodud Eino Tambergi romanss, kõlas märksa küpsemalt.

Bassbariton Tambet Kikas on samuti saanud looduselt muljetavaldava hääle­materjali ja poisilikult võluva artistlikkuse. Tema naeratus meenutab veidi Georg Otsa ja hääl noort Ain Angerit – kuni esimese kõrge noodini. Ka temal õnnestus kõige paremini eesti muusika – Villem Kapi „Kui lõpeb suvepäeva viimne vine“.

Aldiks tituleeritud verinoorel Keily Kokkaril on sümpaatne lavamaneer ja isikupärane hääl, aga kahtlustan, et lähemas tulevikus leiab ta end laulmas kõrgemas hääleliigis. Jõudu enese­otsingute teel!

Metsosopran Sandra Laagus astus 23aastase laulja kohta üles üllatava küpsusega. Tema laulmine mõjub loomuliku, igapäevase tegevusena, olgu koloratuurid ükskõik kui kaelamurdvad. Angelina aaria Rossini „Tuhkatriinust“ kõlas kerguse ja üleolekuga, kuulamist ei häirinud isegi seesama Hopneri maja akustika. Johann Sebastian Bachi „Erbarme dich“ kuulub hoopis teist tüüpi metso­sopranirepertuaari: nende pikkade ja sageli laskuvate fraaside väljavedamine nõuab kogemust. Laulja loomulik esitusviis aitas tal sellega siiski hakkama saada. Ester Mägi viimane, sel sajandil loodud soololaul „Öö hõlmad“ Valli Naelapea tekstile on muidugi pähkel ka kogenud lauljale, aga Laagus tuli sellest tulest auga läbi.

Sopran Laura-Retti Laost olen pidanud väga andekaks lauljaks sestsaadik, kui kuulsin teda viis aastat tagasi esimest korda. Tal on kerge lüürilise koloratuursoprani hääl, mida praegu kimbutab küll teatav nasaalsus. Loomulikku hääle­ilu varjutab puudulik hingamistehnika, seetõttu on vokaalid vahel laiali ja kõrged noodid kipuvad teravaks. Kiirete koloratuuride puhul on aga laulja esitus lihtsalt suurepärane, nagu näitas Händeli teoses.

Varem pigem koloratuursoprani repertuaari laulnud Maria Melaha oli samuti üks konkursi kogenumaid esinejaid, kel on seljataga juba mitmed konkursid. Südantlõhestav madame Butterfly aaria Puccini samanimelisest ooperist mõjus pingutatult, olgugi et esituse sisulisele poolele ei ole midagi ette heita. Rahvusvahelistele standarditele vastamiseks tuleks veel kõvasti tööd teha itaalia keele hääldusega.

Sopran Ksenia Rossar on samuti kogenud andeka lauljana olnud konkurssidel edukas. Tema trumbid on isikupärane hõbedane tämber ja sünnipärane musikaalsus. Seekord jäi tema esitus küll veidi maneerlikuks. Ester Mägi laul „Õnne algus“ oli pigem retsiteeritud kui lauldud. Argento laulutsükli „Miss Manners on Music“ osa saab aga minult nüüdisaegse laulu esituse eripreemia!

Jaapani tenoril Hisatoshi Nezul on ilus, kuigi suureks solistiks pürgimiseks veidi isikupäratu hääl, aga Anna Haava laul kõlas väga stiilipuhtalt ja kenasti.

Hanna Saar kõlab nagu korraliku saksa kooliga lüüriline sopran, kuid kahjuks vedas teda Pamina aarias alt intonatsioon.

Metsosopran Eva Maria Shepelil on kindlasti üks konkursi võimsamaid hääle­materjale, aga ta on selle loodusjõu ohjeldamisega veel veidi hädas. Samuti torkas kõrva kogenematus vene keeles laulmisel. Donizetti „Favoriidi“ Leonorast saab kindlasti kunagi laulja üks leiva­numbreid, kuid praegu tuleks keskenduda tehnikale ja keeltele.

Hiina tenoril Yixuan Wangil on imekaunis hääl ja hingestatud esitusmaneer. Don Ottavio aaria „Don Giovannist“ oli kui tema häälele kirjutatud, esitatud mozartliku kergusega, kogu kehast. Villem Reimanni „Tiideratas, taaderatas“ oli kui eestlase lauldud, välja arvatud mõned topeltvokaalid. Alfredo aaria „Traviatast“ sobib tema häälele kui valatult, sisuliselt on veel arenguruumi.

Sopran Annabel Soode jäi mulle eredalt kõrvu Saaremaal noorte lauljate konkursil „Võluhääl“ kuue aasta eest, kui ta vaid 12aastase laureaadina kinnitas Klassikaraadios, et tahab saada ooperilauljaks. Varaküpsel dramaatiliste sugemetega sopranil on kahtlemata olemas kõik eeldused, et see soov täituks, peale selle plahvatuslik emotsionaalsus ja vangistav karisma.

Eelvooru lõpetanud noor Hiina sopran Yichenzi Zhou ilmselt alles otsib oma hääleliiki: tal on ilus ja puhas, kindlasti ka renessansi ja barokkmuusika laulmiseks ideaalne sirgepoolne hääl.

Finaal Tallinna raekojas

Tavaliselt on emotsionaalselt üles köetud kuulajad alati veendunud žürii asjatundmatuses, aga seekord langes vähemalt minu pingerida kõrgelt austatud asjatundjate arvamusega kokku. Võib-olla oleksin tahtnud kuulata veel kord Shepelit, aga loodetavasti õnnestub see edaspidi.

Janari Jorro tipphetkeks jäi Pierrot’ laul Korngoldi ooperist „Surnud linn“: see kõlas väga kaunilt, aga täielikuks kuulaja veenmiseks peaks laulja laskma end muusikal täielikult kaasa haarata. Veel rohkem indu!

Tambet Kikkale sobis väga hästi Felipe II lootusetu aaria Verdi ooperist „Don Carlos“. Des Grieux Massenet’ „Manonist“ kannatas veidi kõrge registri probleemide all.

Sandra Laagus alustas taas koloratuurimeres: iseenesest üsna vaimuvaene Urbaini aaria Meyerbeeri ooperist „Hugenotid“ kõlas tema esituses täiesti vaimustavalt, Straussi ooperi „Ariadne Naxosel“ komponisti rolli jaoks on laulja minu arvates siiski veel noor.

Laura-Retti Laose Elvira Bellini „Puritaanidest“ oli kenake, aga jäi klaaslae alla vangi, sest hääl ei hakanud kogu ülemhelide spektris helisema. Tema esituse tipuks jäi kahtlemata Pamina.

Hisatoshi Nezu esines teises voorus veenvamalt, aga siiski on – võrreldes tema eakaaslastega, kes laulavad praegu rahvus­ooperis Taminot – vokaalide ühine voolusäng tema häälepaeltes veel sisse uuristamata. Hertsog Verdi „Rigolettost“ on aga hoopis teisest puust roll: ma ei usu, et keegi päriselt neid osi korraga laulaks.

Annabel Soode esitatud Liu aaria Puccini „Turandotist“ pani tõesti sipelgad mööda selga sibama, aga osaliselt ka hirmust: kas nii erakordne talent peaks juba keskkooliajal dramaatilise repertuaariga rinda pistma? Loodan väga, et pingele viitavad märgid laulja näos ja hääles pole veel midagi püsivat. Kannatlikkust ja tarkust nii imelapsele kui ka tema õpetajatele!

Yixuan Wang võlus publikut aariaga „La donna é mobile“, mille viimane fraas polnud küll pavarottilikult venitatud, aga meeleolu oli just ehtsa itaalia tenori oma. Romeo aaria „Ah! lève toi, soleil!“ peale hakkaski raekoja vitraažakna taga päike paistma.

Tundub, et ka seekord polnud žüriil vaja kaua vaielda. Võitjaks kuulutati 17aastane Annabel Soode, kes esines meie tingimustes temast kaks korda kauem elanud osalejate kõrval täiesti erakordse küpsusega. Teise koha pälvis Yixuan Wang, kellele anti ka Riho Terrase eripreemia parimale tenorile. Kolmandaks jäi Sandra Laagus, kes sai ka parima eesti heliteose esitaja preemia Ester Mägi laulu eest. Soode ja Laagus pääsevad järgmisel aastal eelkonkursita Klaudia Taevi nimelise konkursi teise vooru. Esikolmiku headuses saab veenduda ka 22. juulil „Suveooperi“ kontsertlavastuse ettekandel.