Toeta
Otsi

Muinaslugu muusikast

  • Hobbesi rehkendus

    AHTO LOBJAKAS

    Kahekümnenda sajandi lõpp, täpsemalt, vaevalt viie aasta pikkune periood 1986–1991 oli tunnistajaks kahe idealistliku ja teleoloogilise maailmapildi kokkuvarisemisele. Ühe lagunemises arvas teine ära tundvat oma võidu, kuid rõõm oli petlik. Esimeseks oli kommunism või sotsialism. Ebaselgus nimetuses on märk ideoloogia sisukaotusest 70 aasta jooksul – lõpuks taandus see lihtsalt katsele keelduda kapitalismist. Mihhail Gorbatšov arvas, et naaseb Lenini juurde, kuid hävitas oma idealismiga riigi. Selline on kokkuvõetult Vladislav M. Zuboki tees tema suurepärases kroonikas „Kollaps“. „Lahendust otsides luges ta endiselt Leninit,“ kirjutab Zubok 1990. aasta suvel Krimmis suvepuhkust veetvast Gorbatšovist (lk 186).

    Teise ideoloogia tuntuim prohvet on muidugi Francis Fukuyama, kes ennustas oma teesiga ajaloo lõpust (artikkel ilmus 1989. aastal), et liberaalne demokraatia on see, mis nüüd järgneb igal pool kõikidele teoloogiatele (ja mitte-teleoloogiatele). Nagu teame, ei olnud liberaalne demokraatia see, mis Venemaal järgnes 70 aastat kestnud kommunistlik-sotsialistlikule eksperimendile. Katastroofiliselt ei triumfeerinud liberaalne demokraatia ei Iraagis ega Afganistanis. Tema võidukäik geograafilise Euroopa idaosaski on viimase aasta-paariga sattunud eksistentsiaalsesse hädaohtu, millele mängimisega võideti Eestis äsjased valimised.

    Ida-Euroopas pole ühtki riiki, mis end omaenese nahas hästi tunneks (Venemaa pole siin põhjuseks, vaid vabanduseks). Põhjus on nii lihtne, et väärib kordamist: liberaalne demokraatia pole nende riikide ajaloo tagajärg. Kui kohtades, kus liberaalsel demokraatial ajalugu puudub, teda ei teki, siis kohtades, kus liberaalse demokraatia ajalugu on poolik, tekib see poolikult ega jää püsima välisabita. Sellise välise abi peamine ülekandemehhanism on Euroopa Liit.

    Demokraatia eeldab avalikkust

    Tasub korrata: liberaalne demokraatia on üdini sõltumuslik ajalooline nähtus. Põhja- ja Lääne-Euroopas ning selle koloniaalsetes jm laiendites on ajaloo käigus igasuguse ettemääratuse või plaanita juurdunud poliitilised ja majanduslikud tavad ja institutsioonid, mis on lubanud tekkida võimul, millelt ühiskond nõuab kõigepealt avalikkust. Teisisõnu, ühiskond, kus avalikkus on võimule esitatav nõue, on mingi kindla, realiseerunud ajaloo tulemus. Avalikkus omakorda on see printsiip, mis võimaldab tekkida ruumil, milles indiviidil on autonoomia ja enese eest otsustamise vabadus, mida ei saa talt õigusega võtta ükski poliitilise või majandusliku võimu kontsentratsioon.

    Sellest, milline ajalugu saab päädida liberaalse demokraatiaga, Zubok ei kirjuta. Tema mahuka raamatu aineseks on endine Nõukogude Liit, mis aksioomina ei kujuta endast liberaalse demokraatia loomulikku keskkonda. Zubok on kirjutanud oma NSV Liidu kokkuvarisemise kroonika traagilise selgusega, mis on olemas inimesel, kelle ühiskonnas pole avalikkuse printsiip nõutavaks saanud, aga kes eksiilis elades mõistab seda paremini, millest tema kodumaa on ilma jäänud. Liberaalset demokraatiat ihaledes teab ta hästi, et oma kodumaal ta sellele loota ei saa. Positsioon, mis asjade selline seis talle kui kroonikule jätab, ei ole kaugel Thomas Hobbesi omast XVII sajandi keskel, mil Inglismaa kodusõja ajal oli tolle mõtleja kodumaa tulevik tume ja noateral.

    Zuboki raamatu üks tähelepanuväärsemaid peatükke kannabki pealkirja „Leviaatan“ ja selle juhatab sisse (veidi kahtlases tõlkes) osundus Hobbesi Leviaatanist, milles öeldakse, et võimusuverääni puudumine toob kaasa riigi lagunemise ja kodusõja. Nõukogude Liidu lagunemist, millele definitsiooni kohaselt ei saa järgneda liberaalset demokraatiat, näeb Zubok seetõttu vähem vabanemise ja rohkem potentsiaalse katastroofina. Kroonikuna jätab ta otsustamise ajaloole, kuid oma ajastu kodanikuna süüdistab ta Gorbatšovi võimu ja riigi lõhkumises. Churchilli tuntud sõnu Venemaale kohaldades võiks Zubok öelda (kuigi ta seda ise ei tee): Gorbatšov ei valinud halbadest variantidest parimat. Kohane oleks ka Hobbesist veidi varasema, Elizabeth I aegse Inglismaa arusaam: iga suverääni esmane kohus on kindlustada võimu üleandmine järglasele. Muidu tuleb taas kodusõda. Ja ka parim sõda on lihtinimesele halvem kui halvim rahu.

    Sellelt positsioonilt tuleb näha ka Zuboki raamatu kangelasi ja võllaroogi. Esimesi tegelikult polegi (tõe kriteerium sellistes asjades on rangelt praktika). Teiste nimistu eesotsas on, nagu juba öeldud, Gorbatšov, kelle järgnevad Jeltsin, putšistid, separatistlikud vabariigid, saamahimus aparatšikud ja kommersantide klass. Pattudeks samas järjekorras saamatus, populism, retsidivism, rahvuslus, saamahimu. Kõik see lõhkus riigi. Ja Gorbatšovi võimuses olnuks riigi lagunemine ära hoida. Zubok kirjutab kõigest sellest monastilise krooniku kompromissitusega. Akadeemiline (lääne) õhk teeb vabaks. Zubok lahkus Venemaalt 1991. aastal ja ongi oma elu veetnud Ameerika Ühendriikides akadeemikuna. Tema kroonika jaotub vastavalt kahele tasandile: ühe moodustab jutustuse retrospektiivne ajajoon 1986–1991, mille järge ta ohtra arhiivi- ja intervjuumaterjalidega ajab, teise lootusetuse horisont, mille vaikivaks mõõtkavaks on lääne (idealiseeritud) tegelikkus.

    Lääne ajaloolise rolli kohta Venemaal on Zubokil harva head sõna öelda. Ta asetab läänele ka selge süü Nõukogude riigi kui institutsiooni lagunemise eest, kuigi allikas allika järel on kinnitanud, et NSVLi püsimine oli lõpuni George Bushi, Helmut Kohli, Margaret That­cheri, François Mitterandi jt lääne riigi- ja valitsusjuhtide eelistatud lahendus. Nemadki olid lugenud Hobbesi või oli vähemalt nende oma ühiskonna ajalugu neid õpetanud kartma riigi lagunemist. Kellelgi neist ei olnud plaani NSV Liidu tuleviku jaoks, kõik nad panustasid Gorbatšovile.

    Plaani ei ole ka Zubokil, kas või tagantjärele – teatud mõttes kujutakski alternatiivajalugu endast kroonika vastandit. Viimase 32 aasta hobbesilik bilanss lubab meil öelda, et suurel osal endise Nõukogude Liidu territooriumist on elu endisega võrreldes üksildasem, koledam ja brutaalsem kui varem. Ta pole (võib-olla) lühem. Peatähtis näib olevat elu materiaalne külg: viletsust on ikka palju, aga vähemalt on nüüd piiramatu kapitalismi tingimustes kõike saada. Kokkuvõttes näib rehkenduse selline lahendus toimivat režiimide legitiimsuse mõttes Venemaal, Kesk-Aasias kui ka Taga-Kaukaasias. Kuid koos Zubokiga võib lugeja endalt küsida, kas ajaloo kiretu palge ees on ühiskond, kus on taas keelustatud Solženitsõni „Üks päev Ivan Denissovitši elus“, kuid indiviidi kommertslik eneseteostus on enam-vähem vaba, parem ühiskonnast, kus paari tormika aasta jooksul oleks kõik antud selle eest, et vaba oleks Ivan Denissovitš.

    Zubokil on varuks vaid halvasti varjatud põlgus nende jaoks, kes müüride varisedes tormasid esimese hooga lääne kaubamajadesse. (Tema ideaaliks on kindlasti idasakslasest kirjandusteadlane Dirk Oschmann, kelle Lääne-Saksamaa kriitiline „Der Osten: eine westdeutsche Erfindung“ praegu Saksamaal laineid lööb ja kes Berliini müüri langemise järel ostis esimese asjana Läänest kogu oma raha eest raamatuid.) Ajaloo irooniana on Venemaal nüüd võimul „Ivan Denissovitši“ keelustanud Vladimir Putin, kes 1991. aasta augustiputši ei toetanud, aga kelle Ukrainas alustatud sõja üheks (vähemalt mõnda aega kestvaks) kaastoimeks on Venemaa kehvemate ühiskonnakihtide ostujõu suurenemine: sõjatööstus asub suuresti vaesunud provintsis, sõjaväelaste palgad ning haavatute ja hukkunute kompensatsioonid on kõrged. Ja konverteeritava rubla hääl näibki matvat kõik muu.

    Ukraina

    Kuid mitte raha ega kapitalism üksi. Leviaatani kõrval on Zuboki raamatu teiseks märksõnaks Ukraina – küll teatud määral tagantjärele prohvetlusena, kuna raamat on ilmunud suhteliselt hiljuti 2020. aastal. Raamat aitab mõista Ukraina küsimuse tiinust Vene ühiskonnas – ja seda, et sõja näol pole tegemist (pelgalt) Putini avantüüriga. Zuboki osutus, et „Slava Ukraini“ oli 1941–1944 Stalini vastu võidelnud Ukraina rahvuslaste sõjahüüd (lk 451), ilmestab probleemi sügavust: Venemaa ühel alusnarratiivil on Ukraina (pluss Balti riikide ja Poola) jaoks annihileeriv tähendus. Oleksid lood vaid nii lihtsad: Ukraina rahvuslased (nagu Eesti, Läti ja Leedu omadki) ei võidelnud 1941–1944 mitte üksnes Stalini vastu, vaid Hitleri poolel, holokausti kaasosalistena.

    Kui Teine maailmasõda on üks alus­talasid, millel seisab vene rahvuslus, siis teiseks on Putini üritanud konstrueerida Vene riigi müütilise loomise X sajandi lõpul (skandinaavlaste poolt). Putini ürituste üle võib naerda (kuigi meie riikki kulutab rahva raha Lembitu kolba otsinguile), kuid need ei ripu kaugeltki õhus. Küsimus aga, nagu näitab Zubov, pole niivõrd Vene riigi loomises kuivõrd loomatuses: NSV Liidu lagunemine tekitas Venemaale vajaduse määratleda oma piirid. Siit vallandus terve rida fataalseid keerdküsimusi ja paradokse. Zubok nendib, et keskmine venelane tunnetas küll NSV Liidu lagunemist suure kaotusena, kuid osutab, et NSVL ei kujutanud endast automaatselt Vene imperialismi jätku (143jj). Jeltsin sai tulla võimule esmajoones vene rahvuslasena, kes positsioneeris end keskuse vastu. Venemaa rahvuslike ambitsioonide teostumisega käsikäes tekkiski küsimus Venemaa piiridest: küsimus, mille NSV Liit oli 70 aastaks pausile pannud.Zubok meenutab, et kui Ukraina läänepiir on hiljutine nähtus, tulenedes Poola jagamisest Stalini ja Hitleri vahel (lk 128), siis Ukraina idapiir ei olnud vähemalt alguses midagi enamat puhtadministratiivsest fiktsioonist, mille kinnistas Venemaa suveräänsuse teke ja selle teiste riikide poolt tunnustamine. Tänapäeva Vene riik on selles mõttes veel nooremgi kui Eesti. Tema piirides ei olnud Venemaa juhtide jaoks algusest peale midagi loomulikku.

    Krimm on „Venemaa identiteedi lahutamatu osa“, kirjutab Zubok (lk 457). See on vaid üks näide korduvast motiivist, millele lisandub Sevastopol Vene kangelaslinnana Krimmi sõja päevist 1854-55 (lk 459). Krimmi küsimus oli juba 1991. aastal Ukraina terviklikkusele sama ohtlik kui Tšetšeenia küsimus Venemaa omale, kirjutab Zubok. 1991. aasta teisel poolel oli Venemaa ähvardus revideerida ühepoolselt piir Ukrainaga pidevalt õhus (lk 409), Krimmi kõrval rääkisid juhtivad poliitikud (Rutskoi, Sobtšak, Moskva linnapea Popov jt) ka Donbassist, Dnepri vasakkaldast ja isegi Odessast. Ukraina esimese presidendi Leonid Kravtšuki kinnitusel oli „venelaste arv Donbassis 10 miljonit“ (lk 338).

    Suvaliselt kaardile tõmmatud

    Kirsiks komplikatsioonide kuhja otsas on fakt, et endise Nõukogude Liidu territooriumil asuvate riikide puhul seisab Vestfaali maailmakord Nõukogude administratiivpiiride eest. Neil puudub paljuski loomulik ajalugu (mis kergendaks pretensioonide reguleerimist), sest nad on kaardile tõmmatud NSV Liidu juhtide suvast. Teiselt poolt eksisteerib (meil küll täielikult ignoreeritud) moraalne dilemma: kui Petserimaa ja Narvataguse võtmine Eestilt oli õiguspäratu, siis sama õiguspäratu oli rangelt võttes Krimmi andmine Ukrainale. Muidugi, otsustav moment Vestfaali ilmakorra järgi on 1991. aastal tunnustatud piirid, kuid Putini Venemaa lähtub eeldusest, et 1991. aastal sooritasid Venemaa juhid sisuliselt Venemaa-vastase kuriteo. Ükski rahvusriik pole sellise revisionismi vastu kaitstud, sest rahvusel on igavene ajadimensioon, mis liberaalsel demokraatial olemuslikult puudub.

    Ja siin jõuame Zuboki Leviaatani-motiivi südameni, kuigi ta ise sellele ainult vihjab. Kui Moldova oleks 1991. aastal loobunud Transnistriast, ei oleks sellest enam suuremat lugu. Aga Venemaal on tuumarelv. Ja kui vaadelda Venemaa-Ukraina sõda NSV Liidu pärilussõjana, mis on lihtsalt 30 aastat viibinud, siis saavad uue näo ka 1991. aasta otsused ja sündmused, kaasa arvatud Nõukogude Liidu lagunemine, mille põhjustamist Zubok Gorbatšovile kibedalt ette heidab. Sest kui nüüdne sõda peaks viima tuumakonfliktini, siis tuleb meil Hobbesi rehkendus lõpuni ära teha. Sel juhul võib välja tulla, et NSV Liidu lagunemine ei olnud halbadest lahendustest tingimata parim.

    Globaalselt vähem tähtis, kuid meie vaatenurgast intellektuaalselt sama huvitav on küsimus rahvuslusest NSVLis ja hiljem. Oma töö väga hästi teinud tõlkija on selle küsimuse kenasti radikaalselt lahendanud, tõlkides ingliskeelse mõiste nationalism läbivalt rahvusluseks. Ühelt poolt asetab see tervitatava surve alla mõttelaisa epiteedi „rahvuslik“ kasutamise sellistes sõnaühendites nagu „rahvusriik“, „rahvusraamatukogu“, „rahvusülikool“ jms, kus mõeldud on riigi institutsioone. Varem või hiljem tuleb meil Euroopa rahvana otsustada, kas Eesti on riik või bioloogilise liigina defineeritud „rahvuse“ levila.

    Teiselt poolt saab selgemaks see, mis on ajalooliselt kaalul, kui loeme oma rahvusliberaalses riigis „rahvussotsialistlikust Suur-Saksamaast“ (lk 170). Rahvuslus kujutab endast „õilsa idee lõppu“, kirjutab Zubok (lk 441) ja Euroopa idee vaatepunktist, mille järgi riik kuulub kodanikele, mitte rahvusele, on tal kahtluseta õigus.

  • Sõda monumentidega ei vabasta minevikust

    KARSTEN BRÜGGEMANN

     

    Veel peaaegu lapseeas, 17aastaselt, astus Günther Grass vahetult enne Teise maailmasõja lõppu Waffen-SSi. 1927. aastal sündinud Nobeli kirjandusauhinna laureaat tunnistas seda siiski alles 2006. aasta augustis. Enne seda teadis avalikkus, et ta oli kutsutud lennuväe abiteenistusse ja teenis seejärel Wehrmachtis.

    See uudis oli ülemaailmne šokk, nagu kirjutati Frankfurter Allgemeine Zeitungis.1 Oli ju Grass 1950. aastate lõpust saadik pooldanud rohkem kui ükski teine Saksamaa Liitvabariigi kirjanik avatud arutelu natsionaalsotsialistliku võimuperioodi üle? Arutelu algas Lääne-Saksamaal avalikult siiski 1980. aastatel ning alles 1985. aastal kuulutas kristlikust demokraadist president Richard von Weizsäcker 8. mai, Saksamaa kaotuse päeva Teises maailmasõjas natsidiktatuurist vabanemise päevaks.

    Günter Grass kolleeg Martin Walseriga (vasakul) 2007. aastal Berliinis debateerimas.

    See oli paradigmamuutus kõrgeimal tasandil, kuid põhimõtteliselt seadustati vaid arusaam, mis oli juba mõnda aega kuju võtnud. 1970. aastatest peale olid paljud õpetajad ja harrastusajaloolased kohalikul tasandil tegelenud kriitiliselt oma küla, kogukonna ja linna natsionaalsotsialistliku minevikuga, sh juudi kaaskodanike „kadumise“ asjaolude selgitamisega.

    Akadeemilisel tasemel oli seni käsitletud peamiselt 1933. aastat, mil Hitlerist sai kantsler („kuidas sai see juhtuda?“), ent nüüd hakati tähelepanu pöörama argielule ja terrorile haakristi all. Nagu näitas Grassi juhtum XXI sajandi alguses, saab küsimuse sakslaste suhestumisest Hitleri diktatuuriga tõstatada igal ajal. See minevik ei kao kuhugi. 2006. aastal nõuti sümboolse karistusena isegi „Plektrummi“ autorilt Nobeli auhinna äravõtmist. Pealegi, kas Rootsi Akadeemia ei nimetanud auhinda välja andes just Grassi kirjanduslikku pühendumust Saksamaa natsionaalsotsialistliku mineviku läbitöötamisele?2 Mõned inimesed jälgisid rahuloluga, kuidas kirjanik, kes oli nii järjekindlalt seisnud ühiskonna vaikimise vastu, oli paljastunud nüüd ise vaikijana. Tuntud natsirežiimi uurija Hans Mommsen on kommenteerinud, et silmakirjalik kriitika Grassi pihta tõestab vaid rahva soovimatust tunnistada omaenda osalust natsikuritegudes.3

    Teadaolevalt ei osalenud Grass inimsusevastastes kuritegudes, ta ei olnud küüditaja. Sellest hoolimata algavad siin paralleelid praeguse aruteluga Juhan Smuuli ümber. Nagu kirjutas Eneken Laanes: „Eestis reageeritakse pigem valuliselt meeldetuletusele, et Saksa ja Nõukogude okupatsiooni ajal ei olnud kõik eestlased pelgalt ohvrid, vaid leidus ka vägivalla toimepanijaid, kollaboratsioniste ja kaasosalisi.“4 See on õige ja see minevik ei kao kuhugi.

    Ka Lääne-Saksamaal püsis aastakümneid tõlgendus, et natsiaegses jamas olid süüdi ainult „natsid“. „Meie“ olime ju kõik selle kuritegeliku kliki ohvrid, eks? Kas Nürnbergi kohtuprotsess ei olnud näidanud, et NSDAP oli kuritegelik organisatsioon? Nagu teada, oli ka SS kuulutatud Nürnbergis kuritegelikuks organisatsiooniks, mistõttu püsis kuni 1990. aastateni müüt „puhtast“ Wehrmachtist, mille miljonid sõdurid olid „auväärselt“ võidelnud. Alles Hamburgi sotsiaaluuringute instituudi 1995. aasta näitus „Wehrmachti kuriteod“, mille jubedamaid pilte mõrvategudest ei saaks tänapäeval ilmselt enam märksa tundlikumale avalikkusele esitada, vallandas selles osas laiema arutelu.5

    Kuid isegi pärast 20 aastat kestnud avalikku arutelu, alates „Historikerstreitist“ 1986. ja 1987. aastal ja Daniel Goldhageni raamatu „Hitleri vabatahtlikud täideviijad“ kriitikast 1996. aastal kuni 2005. aasta mais avatud Berliini mõrvatud juutide mälestusmärgini, mille kaudu oli „minevikuga leppimine“ lõpuks saanud Saksa riigi ametlikuks poliitikaks6, heitis Mommsen Saksa ühiskonnale ikka veel ette, et see ei taha tunnistada oma osalust natsismis. Seda, et kurjategijad olid alati ainult teised, väideti ja väidetakse pere ringis ikka veel: „Vanaisa ei olnud nats“.7

    Varasemate debattidega Saksa LVs käis kaasas ka põlvkondade konflikt, kus lapsed tõusid oma vanemate vastu. Kui praegu räägitakse Eestis sovetiseerimise perioodist, siis räägitakse enamasti juba surnud inimeste tegevusest. Võib-olla võimaldab just see asjaolu näha nende tehtut mitte idealiseeritult, tänapäeva „õigete ja valede“ ideede taustal. See oleks sügavalt ebaajalooline.

    Me teame 1930. aastate kolmanda Reich’i päevikutest, et isegi sotsiaaldemokraadid, kelle erakond kannatas teadaolevalt koos kommunistidega alguses kõige rohkem Gestapo terrori all, töötasid järk-järgult välja Hitleri režiimiga kohanemise strateegia. Nad lasksid end ära veenda või püüdsid olla edukad töö- ja eraelus. Ja isegi konservatiivid, kes pidid abitult pealt vaatama oma juudi abikaasade järkjärgulist kodanikuõigustest ilmajätmist, jäid režiimile lojaalseks.8

    Igapäevaelu diktatuuririikides ei saa suruda ohvrite ja kurjategijate kategooriasse. Nende vahel on palju varjundeid. Nimetagem neid kaasajooksikuteks (Mitläufer), nagu seda tehti Lääne-Saksamaal vahetult pärast sõda denatsifitseerimise ajal, kõrvalseisjateks (bystander), nagu pakkus välja holokausti uurija Raul Hilberg 1992. aastal9, või kaasosalisteks (implicated subject), nagu on soovitanud hiljuti Michael Rothberg.10 Oluline on meeles pidada, et piir kõigi nende kategooriate vahel on hägune.

    Hästi ilmneb see näiteks Ida-Saksamaa argiajaloo uurimisel. Niisugune lähenemine on oluline, eriti metodoloogilises plaanis, ka ENSV perioodi uurimisel, mis seisab veel suuresti ees. Mõiste „Eigen-Sinn“ abil tegeletakse argiajaloo tasandil indiviidi toimetulekuga diktatuuritingimustes. Selle suuna rajaja Alf Lüdtke sõnutsi hõlmab see mõiste „sellised erinevad tegutsemisvõimalused nagu vastupanu, taganemine või distantseerumine, abi osutamine või sellest keeldumine, kõrvalehoidmine või lubamine, suuline nõustumine või aktiivne osalemine, aga ka muud tegevust ja tegevusetust, mille abil inimesed kohanevad.“11

    Selle asemel et käsitleda inimesi diktatuuri ajal pelgalt marionettidena, passiivse massina, annab selline argiajalooline lähenemine neile tagasi nende algatusvõime ja tegevusruumi. Selle asemel et vabastada kollektiiv, nt eestlased igasugusest vastutusest riigi eest, kus nad elavad, rõhutab see lähenemine iga üksikisiku osa ühiskonnas. Ja seda ka siis, kui riik ei ole nende arvates ideaalne.

    Tuleb rõhutada, et seesuguse mõiste rakendamisel peab lähenema situatsioonipõhiselt ja vältima seega kaldumist kollektiivse süü või süütuse teooriatesse. „Eestlasi“ ei olnud pärast 1944. aastat olemas. Smuul ei olnud muidugi üksikjuhtum.12 Ta võttis osa millestki, mis ületas tõenäoliselt isegi tolle aja ülemaailmsete standardite järgi normaalsuse piirid. Aga mis oli 1949. aastal, pärast riigi kümme aastat kestnud vägivalda, veel „normaalne“? Moraalne käsk, et omadele (kas rahvale või perekonnale) ei tohi kahju teha, on parimal juhul naiivne, kui arvestada vägivalla ajalugu –ja kas see ei tähenda, et „teisele“ võib tõepoolest äärmisel juhul kahju teha?

    Kuidas suhtub üksikisik vägivaldse režiimi katsesse korrastada riiki oma ideede järgi? Nagu Anu Mai Kõll on näidanud13, reageeriti Eesti külades „kulakute“ tuvastamise üleskutsele väga erinevalt. Siin muutus kaasosaline aktiivseks, küll uue režiimi käsul, aga täiesti eigen-sinn’i mõttes: mõnikord oli pool küla „kulakuna“ markeeritud, mõnikord ainult üksikud. Mõnikord klaariti vanu arveid uue režiimi toel, mõnikord mitte.

    Ja milline oli eestlaste eigen-sinn 1950. aastate lõpus, kui küüditatutel lubati koju tagasi pöörduda? On märgiline, et esteetiliselt nii paeluv film nagu „Risttuules“ lõpeb just sel hetkel. Küsimus küüditatute ühiskonda lõimumisest, milleks – kogu NSV Liidus – keegi ei olnud valmis14, vajab hädasti põhjalikumat uurimist.

    Nagu öeldud, oli ENSVs ilmselt palju Smuulisid. Kui eemaldada tema bareljeef, ei vabaneta minevikust. See minevik jääb alles ja ootab selgitust. Grass sai oma tegu 2006. aastal pikemas inter­vjuus selgitada, Smuul enam ei saa. Me oleme ENSV inimeste ees võlgu, et me ei mõistaks neid silmakirjalikult hukka kui „kollaborante“ ja seega lõppkokkuvõttes kui oma rahva reetureid. Ajaloolased peaksid ennast esmajoones tagasi hoidma, sest nad on seletajad, kontekstualiseerijad, mitte kohtumõistjad.

    1 https://www.faz.net/aktuell/feuilleton/reaktionen-auf-grass-ein-globaler-schock-1355977.html

    2 https://www.faz.net/aktuell/feuilleton/debatten/grass-literatur-nobelpreis-die-vergabe-ist-endgueltig-

    1357559.html

    3 https://www.faz.net/aktuell/feuilleton/debatten/mommsen-ueber-grass-haltet-die-verdraenger-1357235.html

    4 https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/malukultuurilisi-motteid-smuuli-juhtumist-johtuvalt/

    5 Hannes Heer, Klaus Naumann (toim), War of Extermination. The German Military in World War II, 1941–1944. Berghahn Books, New York 2000.

    6 Siobhan Kattago: Ambiguous Memory. The Nazi Past and German National Identity. Praeger, Westport 2001.

    7 Harald Welzer, Sabine Moller, Karoline Tschuggnall, „Opa war kein Nazi“: Nationalsozialismus und Holocaust im Familiengedächtnis. Fischer-Taschenbuch-Verl., Frankfurt am Main 2002.

    8 Janosch Steuwer, Ein Drittes Reich, wie ich es auffasse. Politik, Gesellschaft und privates Leben in Tagebüchern 1933–1939. Wallstein Verlag, Göttingen 2017.

    9 Raul Hilberg, Perpetrators. Victims. Bystanders. The Jewish Catastrophe, 1933–1945. Harper Collins, New York 1992; Morina Christina, Krijn Thijs (toim), Probing the Limits of Categorization. The Bystander in Holocaust History. Berghahn Books, New York 2018.

    10 Michael Rothberg, The Implicated Subject. Beyond Victims and Perpetrators. Stanford University Press, Stanford 2019.

    11 Eigen-Sinn und Alltagsgeschichte. Ein Gespräch von Kornelia Kończal mit Alf Lüdtke und Thomas Lindenberger (2018). https://eigensinn.hypotheses.org/

    12 Vt Kristo Nurmise artikkel https://www.ohtuleht.ee/1084212/smuulist-stalinismi-uurija-pilguga-kristo-nurmis-kirjanik-armastas-siiralt-stalinit-ja-seisis-vana-intelligentsi-tagakiusamise-eesliinil

    13 Anu Mai Kõll, The Village and the Class War. Anti-Kulak Campaign in Estonia. Central European Univ. Press, Budapest 2013.

    14 Miriam Dobson, Khrushchev’s Cold Summer. Gulag Returnees, Crime, and the Fate of Reform after Stalin. Cornell University Press, Ithaca 2009.

  • Tartu 2035 – rahvusteküllasem annetelinn

    Berk Vaher

    Kuidas unistada linna? Kuidas unistada nii, et see innustaks paljusid teisi ja nägemus saaks teoks enne, kui see muutunud vajaduste ja veendumuste tõttu aegunuks ja kohatuks osutub? Ja kes siis on need teised unistajad ja teostajad, on neid juba piisavalt või peaks alustama just nende juurde otsimisest?

    Kõik see on mind kummitanud Tartule UNESCO kirjanduslinna tiitli taotlemisel ja mitmes Euroopa kultuuripealinnaks pürgimise protsessis, arengu­kavade koostamisel osaledes ja niisamagi kodulinnale mõeldes. Kummitas ka 5. mail toimunud Tartu visioonikonverentsil, mis oli avalöök linna arengusuundade määramisele 2035. aastani. Osalesin seal ühes arutelus ka ise. Korduvate teemade seas olid autoliikluse, müra- ja õhureostuse vähendamine, elurikkus ja kestlik areng, atraktiivsus tudengitele ja noorte subkultuuridele, ligipääsetavuse parandamine. Igast saaks eraldi nii pika jutu, kui siin ruumi antud.

    Vaja on luua turvaline elu- ja suhtlusruum, linn, kus tuntakse end koduselt ja tahetakse vastastikku võõrandumise asemel valusad teemad selgeks rääkida. Pildil Karlova päevad.

    Mis veidi vaevama jäi: ehkki mitmeid teraseid ideid ja märkamisi kõlas nii kõnedes kui ka vestlustes, sai olevast viimaks ikka rohkem juttu kui tulevast. Viimane vestlusring „Tartu maailmas“ oli ehk lennukam ja Paavo Nõgene idee sõja järel Ukrainasse Tartu ülikooli järgmise kolledži rajamisest jõudiski meediasse.1 Aga jätkakem siis juttu tulevast. Kuna Sirp soovis, et kirjeldaksin just oma unistust Tartust teel 2035. aasta poole, viitan visioonikonverentsile vaid servamisi (kel huvi, saab seda täies mahus järele vaadata2).

    Peamine, millesse jätkuvalt usun: Tartu suurus seisneb välissuhtluses ja rahvusvahelises avatuses, et siia ei tuldaks mitte ainult õppima, vaid jäädaks elama. Või siis, et mindaks laia ilma ja loodaks sidemeid, aga naastaks ikka viimaks siia. Me ei saa kunagi üksi nii jõukaks, et pelgalt mingis omas etnilises ja väikekodanlikult homogeenses mullis õitseda. Seejuures pole Tartu geograafilise asendi, kliima ja ka linnaruumieetika põhjal alust karta, et madalaima taseme ühisnimetajaga massiturism või mõni radikaalselt vastanduvate tõekspidamistega kogukond meid kunagi üle ujutaks. Ei tule Hiinalinna äärmusmoslemigetot, ei lükata Karlovat kasiinolinnaku rajamiseks maatasa ega Anne luhta tühjaks, et teha sinna narkoparunite ja Vene uusrikastest emigrantide luksusrajooni. Neil, kes tulevad ja jäävad, on meie väärtuste ja sihtidega juba küllaldane ühisosa. Mõned või mitmed on nende väärtuste edendamises virgemad kui me ise. Paranduskeldri eestvedaja Jiři Krejči ja geeniteadlane Lili Milani visioonikonverentsi esinejatena on paar suurepärast näidet.

    Ka iga ärksam ja tähelepanelikum turist on saadik (sedagi mõtet rõhutati konverentsil mitmest suust), siia elama asuv ja eesti keelt õppiv teisest rahvusest inimene aga meie püsiv ühisosa kogu maailmaga, selle vaimse vereringega. Me oma kultuur jääb kindlamalt kestma, kui sellel on märksa rohkem huvilisi, hoidjaid ja eestkõnelejaid ka Eesti piiridest väljaspool. Rumal ja kitsarinnaline on vastandada rahvuslust ja rahvusvahelisust, olgu kõrghariduses, kultuuris või avaramas elukorralduses, ka sõjapõgenikele varjupaiga pakkumises. Lugege kas või Ukraina kunstniku Viktoria Berezina kirju3 ja te näete, kuidas ta Tartut armastab ja näeb praeguses linnas palju rohkem ilu ja helgust kui mitmed alatasa nurisevad Tartu Postimehe kolumnistid.

    Ka UNESCO kirjanduslinnaga oleme pärast koroonapausi just alles jõudnud taastada välisautorite residentuurid (selle kiuste, et linna panustamisnappuse tõttu pole neile enam pakkuda Ristikivi maja, kus veedetud kahest kuust on saanud võluv Tartu-teemaline luulekogu tänavugi Tartut väisaval Ameerika biitpoeedil Ron Whiteheadil). Aastaks 2035 peaks Tartu residentuuripindadega koonerdamise asemel olema jõudnud sinnamaale, et kümned mainekad autorid üle ilma kolivadki siia, kuna Tartu on õdusaim elu-loomekeskkond. Vahemerd või mägimajakesi meil pakkuda pole, Tartu inimesed on need, kes siin õdususe ja teretulnususe õhkkonna peavad looma.

    Tunnet, et ollakse teretulnud, on vaja ka siis, kui siia elama ei tulda. Päeva oivalisimat uudist visioonikonverentsil mainida ei jõutudki: südalinna kultuurikeskuse arhitektuurivõistlusele esitatud 105 tööst 27 oli Eestist ja 78 välisriikidest –kokku 26 riigist! Me oleme Euroopa ja maailma kaardil, pakume proffidele piiriüleselt ajakohaseid väljakutseid ja loodetavasti näitame koos ka teed XXI sajandi keskkonnateadliku suurehitise rajamisel. Ometi kripeldab selle taustal, et mullu jaanuaris ilmus Tartu Postimehes artikkel „Ei Süku rahvusvahelisele konkursile!“4 – autoriks mitte ekreiit ega muu marurahvuslane, vaid sots Krista Piirimäe, üks neist, kes on praeguseks esindatud ka avarama meelega tartlaste portree­kogumikus „Tartu hääled“. Selliste kseno­foobilise kolka­patriotismi avalduste pärast on sügavalt häbi, eriti Euroopa kultuuripealinna aasta künnisel.

    Õnneks on näha, et noorematele põlvkondadele on rahvusteülene kultuurisuhtlus juba midagi üsna enesestmõistetavat. Eks ka eakamad ole siiski üsna harjunud avatud Euroopas elamisega – äsja Tartus käinud 2028. aasta Euroopa kultuuripealinna kandidaatlinna Broumovi esindaja Blanka Markova oli rõõmsalt üllatunud, kui heas inglise keeles vanemad tartlased võrreldes Tšehhi seenioridega suhtlevad. Pandeemia põhjustatud katkestuse järel on eriti vaja piiriüleseid inimkontakte taastada, laiendada kultuuriproffide töövälja ja aidata külla oodatuil üle saada hirmust, et sõda on Eestile liiga lähedal. Paljudele peab küllap endiselt ka tõestama, et me pole mingi postsoveti urgas, vaid igati arenenud lääneriik. Visiooni­konverentsil rääkis Urmas Klaas Metallica tuuritiimi liikmetest ja Paavo Nõgene Pet Shop Boysi lauljast Neil Tennantist, kes käisid Tartus in­kognito – neil oli siin hea. Kui neil on siin hea, on ka meil siin parem.

    Mõistagi toob rahvusvahelistumine kaasa ka uusi riske ja väljakutseid. Juba praegu on ka juhtumeid, kus teise kultuuritaustaga inimestel on kodusest infoväljast sugenenud meie omaga raskesti lepitatav arusaam Ukraina sõjast ja see lööb kiile senistesse sõprustesse. Tervete rahvusrühmade vahel võivad pinged võimenduda ning meie vahendajatena leiame end eetiliselt väga keerukatest olukordadest. Ning nii kultuuritöötajate palgamurest kui ka mitmest repliigist äsja avaldatud 2022. aasta Lõuna-Eesti kultuurivaldkonna uuringus5 kostab „aga meie?“ – kartus, et Tartusse uute häälte ja tegijate kaasamise tõttu jäävad aastaid kohalikku vaimuelu edendanud väärilise tasu ja tunnustuseta. Seda enam on aga vaja luua turvaline elu- ja suhtlusruum, linn, kus tuntakse end koduselt ja tahetakse vastastikku võõrandumise asemel valusad teemad selgeks rääkida.Euroopa kultuuripealinna aasta 2024 saab olla eeskätt vägev avamäng, igatsetud tuleviku-Tartu peaproov, ent suurem töö peab jätkuma pärast tiitliaastat. Paljugi sellest, mis tundub 2024. aastal erakordne, võiks juba enne 2035. aastat saada normaalsuseks – et oskaksime edasi unistada.

     

    1 Paavo Nõgene: Tartu Ülikool võiks avada Ukrainas kolledži. – ERRi uudisteportaal, 6. V 2023.

    2 Tartu linna visioonikonverents „Meie linna lood“. https://www.youtube.com/watch?v=8gsflZZ2-j4

    3 Viktoria kirjad. – Tartu pood. https://tartupood.ee/ukraina-heaks/viktoria-kirjad

    4 Krista Piirimäe, Ei Süku rahvusvahelisele konkursile! – Tartu Postimees 7. I 2022.

    5 Tartu linnavalitsus ja Sihtasutus Tartu 2024, Lõuna-Eesti kultuurivaldkonna uuring, 2022. https://drive.google.com/file/d/1RJq3EaNFvVdLiv5s9NVnHlAK9wha3ipj/view

  • Kas ja kuidas tehisaru mõjutab arhitektuuri ja füüsilist ruumi?

    Mari Hunt, b210 arhitekt

    Tehisaruga sobitasin tutvust selleks, et aru saada, mis võimalusi see arhitektile üldse annab. Mind huvitavad võimalused, mida tehisintellekt arhitektile pakub ja kuidas arhitekti elukutset mõjutab. Esimene kokkupuude uue visualiseerimistarkvaraga oli hoopis tellija kaudu.

    Sügisel tuli minu juurde klient kindla ettekujutuse ja visuaaliga, mille oli kokku pannud just seesama tehisaju. Ta oli oma äriideed kirjeldanud Midjourney keskkonnas ja saanud soovitud ruumi kujutise, mida kasutas investorite leidmiseks. Ta oli oma ideed nii hästi kirjeldanud, et tuletatud pilt andis soovitu väga ilusti edasi. Pidin tõdema, et toonases arenguetapis piisas täiesti Midjourney interpretatsioonist. Ta oli kokku hoidnud palju aega ja raha ning sai oma ideed katsetada. Tema äriidee oli välja joonistunud ja valmis võimalikele investoritele tutvustamiseks. Töö järgmises etapis oli tal siiski veel arhitekti vaja. Üks asi on idee sõnastamine ja pildilise vaste saamine, teine aga selle keskkonna projekteerimine ja ehitamine.

    Midjourneyga loodud hoone plaan. Kui joonisesse süveneda, tuleb välja vigu ja ebaloogilisust, seega peab tehisarule antud lähteülesanne olema hästi spetsiifiline.

    Sealt edasi olen tehisaju võimalusi visuaalide loomisel kasutanud, järele proovinud, kuidas see näiteks mini­maju ette kujutab ja pildiks kokku paneb. Praegu kasutan tehisintellekti era­majade projekteerimisel, kui on kiiresti vaja kliendile oma mõtet visualiseerida. Lasen kliendi soovi läbi iseenda professionaalse filtri ja kirjeldan seda siis tehisajule. Näiteks maamaja looduskaunis kohas, mille ümber on palju puid, tellistest fassaad, suured aknad, klaaspaviljon jne. Pakutu põhjal olen enamasti aru saanud, et midagi sellist ma disainida ei soovi. Seega olen saanud soovitule vastupidise tulemuse – kirjeldusele vastava visandi, kuid kuna tehisaju loob pilte sellest, mida ta on varem näinud ja paneb kokku kõik seni tehtu, siis üllatusi sealt ei tule.

    Loomulikult viib see mõttele, kas ja milleks üldse on vaja arhitekti. Praegu on olemas palju programme kitsas töölõigus abistamiseks. Näiteks seesama Midjourney, mis aitab peamiselt visualiseerimisega, aga on ka tekstipõhised tööriistad ja spetsiaalsed linnaplaneerimise tarkvarad. Väikese arhitektuuribüroo juhina saan neist kasu lõigata inimressursi optimeerimisel. Meie büroos töötavad põhiliselt arhitektid ja selle asemel, et edaspidi mingid tööjupid sisse osta, saame arvatavasti seda tööd teha tehisaru abiga, nt punktipilvede digitaliseerimine, tabelite korrastamine, valgusanalüüsi koostamine jne. See annab võimaluse väikesel bürool suurema mahuga projekte töösse võtta. Tehisaru saab aidata ka äriliste eesmärkide sõnastamisel: Chat GPT on abiks tekstiloomes ja tõlkimisel, aga tehisaruga saaks ka paika panna ettevõtte arengusuunad ja luua strateegiaid, teha ajurünnakuid, sõnastada eesmärke.

    Tehisaju arendamise juures on loomulikult ohte ja mõtlema paneb ka Elon Muski üleskutse pidur peale tõmmata. Ma olen veel äraootaval seisukohal, aga eelistan pessimistlike meeleoludega mitte kaasa minna. Arhitekti ülesanded on palju suuremad ja laiapõhjalisemad kui seletuskirja kirjutamine, visualiseerimine või tabeli täitmine. Arhitektuur koosneb nii paljudest komponentidest, millest üks on inimestega suhtlemine. Usun, et minu töö ruumiloojana puudutab alati ka inimesi ja suhtlemist. Lõpuks on ruumi loomine energiavahetus, mida annab meile ainult teistega ideede põrgatamine, kehaline tajumine, suhtlemine ja see on palju tähtsam kui konkreetne tööjupp. Tehisaju on ruumi loomisel hea abimees, aga arhitekt ei kao arhitektuuri juurest kuskile.

    Siim Tuksam, PARTi arhitekt ja kunsti­akadeemia arhitektuuri­teaduskonna teadur

    Masinõppealgoritme ja tehnoloogiaid, millele tehisintellekt tugineb, on juba kaua kasutatud. Praegu on neist saanud laiatarbekaup. Arvutite võimsus on kasvanud ja see, mida muidu tehti kitsas spetsialistide ringis, on nüüd jõudnud üldkasutusse.

    Ühiskondliku kõlapinna saanud tehisintellekt on praegu veel algeline, arhitektuuris midagi kasutatavat peale inspiratsiooni ammutamise sellega veel teha ei saa. Muret tekitavad hoopis suured ettevõtted. Me ei tea neist ja nende tegevusest mitte midagi. Näiteks suured BIMi tarkvara omajad sunnivad programmi kasutajat andmeid ja mudeleid nende pilves hoidma. Sellega antakse ettevõttele juurdepääs tohutule andmehulgale ja me ei tea, mida nad nende andmetega teevad ja milliseid masinaid õpetavad.

    Ülikoolid töötavad järjest välja juhtnööre, kuidas tohib tekstirobotit kasutada õppe- ja teadustöös. Manitsetakse, et masinat ei tohi kunagi lõpuni usaldada. Kõiki fakte tuleb kontrollida, sest need võivad olla suvaliselt kokku pandud. Kui mõtleme nüüd ehitussektorile, siis seal lähevad faktivead kalliks maksma. Praegu pole põhjust karta, et oma keskkonna või maja loomine usaldataks täielikult tehisintellektile, mis ei anna mingit garantiid.

    Arhitektuuris on näha kaht selget suunda. Tehnoloogiline pool on välja töötanud spetsiifilised tööriistad mingi tööprotsessi kitsa osa lihtsustamiseks ja kiirendamiseks. Näiteks varem oleme pidanud suuri pilte suure resolutsiooniga renderdama. Nüüd saame seda teha väiksema resolutsiooniga, võtab kõvasti vähem aega ja tehisintellekt töötleb need kiiresti ja hõlpsalt tihedamaks ja suuremaks.

    Teine, arhitektile huvitavam, on loominguline pool. Visandeid teha ja ideid sünteesida on tehisintellekti abiga ootamatult lihtsam. Sel puhul määrab sisend, kui loominguliselt me küsime, kui ootamatu sisendi anda oskame.

    Juba praegu ehitatakse väga palju nii, et enamasti tagaplaanile jäetud arhitekti osa on väga väike. Meil on omajagu projekte, näiteks laiendamine ja ümberehitamine, kus arhitekti ei ole üldse vaja või on teda vaja ainult allkirjastamiseks. Hea kvaliteetse ruumi loomine ja usaldusväärsed tegijad ei kao kuskile. Masin ei saa inimest loomingus ja uue kvaliteedi loomisel asendada. See osa ehitamisest, mida nimetame arhitektuuriks, see, mis loob uue väärtuse ja hea ruumi, ei kao kuskile ja nii ei kao ka arhitekt kuskile.

    Peaksime mõtlema hoopis ettevaatavalt: robotite abiga jõuab ehk kvaliteetsem arhitektuur palju enamateni kui praegu. Ehk on tehisaju just see tööriist, mis viib kvaliteetsema ruumiloome nende projektideni, mis praegu arhitekti kriitilist pilku ei näe.

    Füüsilise ruumi kohta käivad otsused on tihti poliitilised. Ehituses kehtivad teatud põhimõtted, omajagu oleneb materjalidest ja tehnoloogiast. Need ei muutu. Pole põhjust karta, et tehisaju toob meile suuri üllatusi. Tehisintellekt ei anna meile midagi uut, ta kopeerib ja peegeldab seda, mis on olemas. Võib ju anda ülesandeks, et ta teeks maja, kuid saadakse väga igav maja, sest meil on palju halba arhitektuuri, mida tehisaju kokku sünteesib. Kui sellele öelda, et ta teeks maja, mis näeb välja nagu Piet Mondriani maal, siis võib pisut huvitavama tulemuse saada. Lõpuks taandub tulemus loovusele, küsija küsimis- ja detailide kokkupanemise oskusele. Ruum on ju ka kehaline kogemus ja tehis­ajul see puudub.

  • Vana rehv kui uus maavara

    Merle Karro-Kalberg

    Eesti arhitektuurikeskus on tegutsenud 15 aastat. Organisatsiooni missioon on nende aastate jooksul olnud nüüdisaegse Eesti arhitektuuri ja linnaehituse edendamine ja arendamine, arhitektuurialase teadlikkuse kasvatamine, info kogumine, vahetamine, vahendamine ja levitamine nii kodu- kui ka välismaal.

    Nüüd on keskuse uus juht Hannes Praks lisanud sellele kestliku ruumi nüansi ja loodab keskusest kujundada kompetentsikeskuse. Kuna ta on harjunud mõtlema seestpoolt väljapoole, usub ta, et arhitektuuri ja ehitustööstuse kestlikumaks muutmiseks on vaja alustada materjalidest, sest materjalide ringkasutus on sünkroonis looduse toimimisega: miski tekib, kaob ja kõike kasutatakse aina uuesti ja uuesti. Hannes Praks räägib siinkohal keskuse tulevikust ja oma visioonist lähemalt.

    Mis ajendas sind arhitektuuri­keskuse juhiks kandideerima?

    Hannes Praks: „Uuendused jäävad praegu vaimse barjääri taha. Selle asemel et mõelda, kus materjali taaskasutada saab, öeldakse tihti, et see pole betoon. Aga ei peagi ju olema!“

    Kui kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb ütelda, et mulle tehti ettepanek kandideerida. Tõsi see on, et ma pole sellisest ametist varem unistada osanud. Ma olen uurinud traditsioonilisi ja kestlikke materjale ning ehitusviise ning nende rakendamist nüüdisaegse ruumi ja disaini loomisel. Ütlesingi ettepaneku tegijatele, et kui saan nende teadmistega kuidagi kasulik olla ja just selles suunas, mida olen uurinud ja viljelenud, keskust juhtida, siis kandideerin.

    Kogu Euroopas otsitakse materjale ja katsetatakse, kuidas ehitada võimalikult väikese CO2 jalajäljega. Uuenduste algatajad pole alati materjaliteadlased ja -tootjad, vaid enamasti disainerid ja arhitektid. Väga selgelt joonistub välja arhitekti ja disaineri vajadustest ning nende valdkonna kitsaskohtadest lähtuv materjaliuuendus. Nende uuringute eesmärk on nihutada praegust mõtteviisi ja seniseid tarbimisharjumusi säästlikkuse suunas.

    Eestil on potentsiaali olla nende uurimuste ja uuenduste esirinnas: on kompaktne riik, väga hea tehnoloogiline baas ja kontakt keskkonnaga. Meil pole veel mitmeid urbaniseerunud põlvkondi, side looduse ja kekkonnaga on tugev. Sellelt põhjalt on meil väga hea võimalus mõtestada loodushoidlikku disaini ja ehitamist. Siin on aga ka väga suur oht Euroopast maha jääda. Me ei peaks kopeerima mujal välja töötatud lahendusi, ei tohiks teistel sabas sörkida, vaid peaksime mõtteviisi muutmises teed näitama.

    Muidugi võib küsida, miks peaks arhitektuurikeskus sellega tegelema, aga nendest teemadest möödavaatamine ei tundu mulle ka õige. Arhitektuurivaldkonnas tegutsejail on oskusi ja teadmisi pakkumaks visiooni kinnisvarasektorile, materjalitööstusele, aga ka teistele. Paremate lahendusteni jõuame ainult siis, kui koos töötavad erasektor, ülikoolid ja praktikud.

    Siiani on arhitektuurikeskuse tegevus seisnud kolmel vaalal: koolitused, ekspordi toetamine ja selliste suurürituste nagu Tallinna arhitektuuribiennaal ja Veneetsia arhitektuuribiennaal Eesti ekspositsiooni korraldamine. Kas keskuse ümberhäälestamine säästliku ehituse kompetentsikeskuseks tähendab kannapööret?

    Minu eesmärk pole küll kannapööret teha. Publiku harimine ja koolitus jäävad alles, nagu ka seminarid ja arhitektuurikompetentsi ekspordi toetamine. Kestlik arhitektuur ja materjalid võiksid lihtsalt olla kõikide nende ettevõtmiste ühisnimetaja. Keskkond ju muutub, aeg muutub, ka keskuse identiteet peab sellega kaasas käima.

    Kui jutt on kestlikust arhitektuurist, siis ma ju tean, et see pole nii lihtne ega taandu vaid sellele, kas maja on tehtud põhust või pudist, vaid algab juba planeeringust, asukohast ja liikumisviisidest, kuidas sinna majja kohale jõuda, kas selleks peab auto olema või piisab jalutuskäigust. Minu ainuke võimalus nende küsimusteni jõuda on ikkagi omaenda tugevuste ehk materjali ja väikese mõõtkava vahendusel.

    Ülar Mark ja Raul Järg, keskuse endised juhid, on ladunud väga tugeva ja kandva vundamendi. Arhitektuuri­keskuse senine tegevus jätkub, lisandub vaid kestliku arhitektuuri ja ehitamise vaatenurk.

    Kas see tähendab, et ka keskuse suuremaid ettevõtmisi ehk Veneetsia arhitektuuribiennaali ja TABi hakatakse korraldama selle vaatenurga kaudu?

    Seda on minult väga palju küsitud. Kohtusin hiljuti Veneetsia arhitektuuribiennaali rahvuspaviljonide komissaridega. Ühel hetkel hakkasid prantslased rääkima ekspositsiooni korraldamise jalajälje mõõtmisest: lennukipiletid, materjalid, nende transport jne. Kaasa olid nõus lööma need riigid, kes selle suuna arendamisega niisamagi tegelevad. Kõigi lõunapoolkera riikide esindajad pööritasid aga selle ettepaneku peale silmi. On üsna selge, et kestliku ehituse ja toimetamise eestvedaja on nii ehk naa Euroopa, eriti Põhja- ja Kesk-Euroopa.

    Kestlikkust ei tohiks kõrvale jätta üheski ettevõtmises. TABi puhul on oluline, et biennaali sisu kõnetaks just Eesti olukorda ja siin toimuvat, oleks seotud siinse ainesega. TABi on ju kritiseeritud palju: siia tulevad maailma superstaarid-kuraatorid, teevad oma n-ö asja ära, lahkuvad ning meile siia kohapeale ei jää lõpuks midagi püsivat. Maailma tippkompetentsi siia toomine on ülioluline, aga kuraatorite valikud ja teemad tuleks läbi vaagida. Tuleks küsida, miks just praegu ja miks just siin. Mõelda, kas meil on siin mingeid teemasid – pimedus, hõredus, põhjamaisus –, mis võiksid toetada biennaali üldteemat. Siinse tehnoloogia ja teadmiste võimendamine ning arendamine võiks olla TABi fookus ning Veneetsiasse minnes peaksime mõtlema, millised meie keskkonna eripärad saaksime sisse tuua ja mida maailmale pakkuda.

    Millised on esimesed sammud, et keskus nende eesmärkide poole pöörata?

    Nii madalsüsinikehituse kui kestliku ehituse teadmisi meil siin-seal leidub, kuid need on paljude institutsioonide vahel killustunud. Arhitektuurikeskuse eesmärk peab olema selle informatsiooni kokkukogumine ja jagamine. Selleks tuleb korraldada seminare, töötube, reise jne. Ma pean oluliseks kokku tuua ja vahendada meie teadusarendustegevust ja ettevõtteid. Tihti käivad need kaks sektorit kuidagi eri rada pidi, aeg-ajalt tundub, et sinna vahele on vaja ühendavat lüli. Projekteerimise vallas on väga vaja informatsiooni uute tehnoloogiate ja võtete kohta, kuna need muutuvad kiiresti ning järje peal püsimine on paras väljakutse.

    Näiteks TTÜ materjalilaboris uuritakse vilkalt materjalide ringkasutust, EKAs Renee Puusepa juhtimisel ring­majanduse võimalusi ehitussektoris, päris palju sünnib materjalide osas ka EKA disainiteaduskonnas.

    Mulle tundub, et materjalide ringlusse toomine ja regeneratiivsete materjalide ehk nende materjalide, mille üks komponent on bioloogilist päritolu (meil puiduhake, pilliroog või turvas), arendamine on paljuski jäänud akadeemilisse sfääri. Meil oleks palju rohkem vaja näiteid, kuidas ja kus selliseid materjale kasutada saab.

    Lisaks tuleb mõelda ehitusmaterjalide, näiteks betooni või silikaattellise uuesti kasutuselevõtule. Nende puhul ei olegi siiani ühtegi head näidet eeskujuks tuua, mis on loonud omamoodi nõiaringi. Esmakordselt näiteks vana betooni kasutades peab keegi võtma riski ja ütlema, et tema vastutab kvaliteetse tulemuse eest. Kes see siis on? Ehitaja seda riski võtta ei taha. Arhitektid oleksid nõus katsetama, kuid ainult esimese tagasilöögini. Ma olen kokku puutunud juhtumitega, kui arhitektid on tahtnud kasutada kohalikke materjale, mis käituvad ehk pisut teisiti kui seni ehituses kasutusel peavoolu materjalid. Lahenduse ebaõnnestumise korral ei taha tellija innovatsioonist ja katsetamisest midagi kuulda ning kui projekteerijat „premeeritakse“ juhtumisi veel honorarist suurema trahvinõudega, kaob igasugune katsetamise isu ära.

    See toob välja meie kultuuri kitsaskoha. Kuidas tekitada õhkkond, kus julgetakse eksida? Kui meil seda pole, siis ei saa me ka praegustest materjalidest edasi, ei tekigi innovatsiooni, mis edasi viib, sest iga uuenduse juurde kuulub katsetamine ja mõnikord ettevõtmine ka ebaõnnestub. Sellest on aga nii mõndagi õppida, et edasi minna. Kui ei riski, ei saa ka innovatsiooni eest vedada. Ka riigil kui tellijal on siin eeskujuna väga suur roll. Riigi Kinnisvara ASil oleks suurepärane võimalus oma hangetes seda aspekti rõhutada, kutsuda üles materjale taaskasutama, olla suunanäitaja.

    Ma näen muidugi ka seda, et roheline mõtteviis ehituses liigub niisamagi päikesepaneelide paigaldamiselt materjalide ringkasutuse suunas, kuid seda saab veel enam hoogustada ja tagant tõugata. Eks ehitusettevõtjad leia, et varsti pole enam teist teed, kuskilt tuleb peale hakata. Kui riik julgeb riski võtta, siis toob see suure arenguhüppe kogu ehituses, arhitektuuris ja materjalisektoris. See võiks sillutada teed meie kompetentsi ekspordile. Konkreetsed näited on alati olulised.

    Küsimus pole materjali sertifikaadis, aga ma näen, et uuendused jäävad praegu vaimse barjääri taha. Selle asemel et mõelda, kus materjali taaskasutada saaks, öeldakse, et see pole ju betoon, sellel pole samu omadusi. Aga ei peagi ju olema! See ei peagi betooni asendama. Sellel on ju muud head omadused ja sellele tuleb leida oma nišš.

    Mult küsitakse tihti, kas tahan nüüd kõike savist ehitama hakata. Sugugi mitte, mind huvitab väga ka materjaliringlus. Materjalide taaskasutus jääb väga suures osas ka andmete puudumise taha. Me võime ju teada, et kuskil Mõigus on kaks-kolm kasutatud akent üle, aga kuidas ma neid kasutan … mis mõõtudega need on, mis seisus … Kuni meil pole IT-tuge, andmebaasi, kuhu koondada info selle kohta, kui palju purustatud betooni või silikaattellisest seina kuskil üle on, seni ei saa ka nende materjalidega arvestada. Ma loodan, et sellise andmebaasi tekkimine on mõne aasta küsimus ja see muudab ka materjalide taaskasutuse laialdaseks. Eesti IT-sektor on ju legendaarne, väga oleks vaja, et tekiks iduettevõtted, kes just selles suunas vaataksid ja aitaksid ehituse n-ö prügihunnikud skaneerida, sealt väärt materjali välja sorteerida ning projekteerimise tarkvaraga ühildada.

    Minu arust teeb materjalide taas­kasutuse raskeks ka see, et projekteerimine ja ehitamine võib võtta aastaid, mõnikord aastakümneid. Praegu ei teagi ju keegi, millised materjalid või jupid aastate pärast saada on. Kui tahaksin kuskil avaliku ruumi projektis kasutada vanu betoonmüüre, et neist nt istumislavatsid kujundada, siis ma ei oska ju kuidagi ette näha, kas viie aasta pärast vastav betoontükk ka kuskilt leitakse. Kes peaks sellise teadmise koondama ja seda koordineerima?

    Ma ei mõtle seda päris nii, et välja tuleb vaadata oma lemmikbetoonkänkar ja seda siis kasutada. Pigem tuleks projekti kirjutada taaskasutatud materjali hulk, näiteks, et selle istumislavatsi valmistamiseks tuleb kasutada 50 protsenti taaskasutatud betooni, mida tuleb kombineerida mõne biomaterjaliga vms. Sellisel juhul pole oluline, kust see konkreetne känkar pärit on ja millisest lammutatud majast materjal saadi. Eskiisprojektis tuleks panna kirja, kui palju ja mis tüüpi materjalist tuleb ehitada, kas see on uus, taaskasutatud või biomaterjaliga segatud.

    Arhitektuurikeskus tutvustab, mida mujal ses vallas tehakse, ja toob parimad näited koju kätte. Kõige selle juures on oluline rääkida, miks ja mida me teeme. Arhitektuurist mõeldakse ju kui millestki, millel on suur CO2 jalajälg, ja parem on, kui me ei ehita juurde mitte ühtegi uut maja. Missioon peaks olema rääkida avalikkusele ka sellest, et arhitektuuri loomine aitab keskkonda säästa. Lahti tuleb saada kuvandist, et taaskasutus tähendab kohe sellist euro­alustest mööbli ehitamise esteetikat. Igasuguse ringmajanduse puhul on väga oluline ka teaduse ja arenduse mõõde. Me oskame materjali koguda, kuid peaks palju rohkem mõtlema sellele, mida sellega edasi teha, kuidas arendada sellest uus materjal.

    Me ei peaks kasutama vana betoonkänkrat ja autorehvi, vaid neid peaks vaatama kui maavara, millest me hakkame tootma uut ehitusmaterjali. Arhitektidena saame mõelda nende CO2 jalajäljele ja ehitusfüüsikalistele parameetritele ning sellele, kuhu see materjal kõige paremini ehitises sobib. Neile tuleb leida õige koht ja neid materjale tuleb kasutada suuremas mõõtkavas, mitte hobiehituse tasemel.

    Telgitagustes on juba aastaid räägitud arhitektuurikeskuse kehvast majanduslikust olukorrast. Millises seisus keskuse sa üle võtsid?

    Seis pole tõesti väga plussis. Keskuse rahaline seis on keeruline, nagu loome­valdkonna mittetulundusühingutel ikka. Siin pole mingit uudist. Ikka küsitakse, kuidas siis nüüd seda siin tutvustatud visiooni täitma hakatakse. Teha pole midagi, teeme nii, nagu jagub, ja kuskilt tuleb pihta hakata. Eks keskus vaja ka natuke reorganiseerimist.

    Kas on juttu olnud keskuse suurtest ettevõtmistest loobumisest, näiteks Eesti paviljonist Veneetsia arhitektuuribiennaalil või ka Tallinn arhitektuuribiennaali kestlikust kahandamisest?

    Ma olen nõus, et nii Veneetsias käimise kui ka TABi sisu vajab mõtestamist. Väikese eelarve korral tulebki muidugi nii mõelda. Minu enda arendusstuudio Kuidas.works nii ju tegutsebki. MTÜ olukord on mulle vägagi tuttav.

    Keskus peab kindlasti oma tegevuse läbi mõtlema, otsustama, mida see anda saab, milline on keskuse roll ühiskonnas. See on finantslahenduste leidmise alus.

  • Pliotseenist pärit ahv loeb „Antropotseeni bestiaariumi“

    KURMO KONSA

    „A Bestiary of the Anthropocene“ („Antropotseeni bestiaarium“) on kohe kindlasti kaunis, juba selle käes hoidmine ja sirvimine pakub tõelist naudingut. Mustal taustal hõbedased joonised ja tekst köidavad pilku ja tekitavad huvi, paber on mõnusaks lehitsemiseks just paraja paksusega. Kui peaks midagi kriitilist ütlema, siis raamatu lõhn tundus tehislikuvõitu, aga see võib olla ka tingitud sisust, mis vastupidiselt kujundusele mõjub rahutukstekitavalt. Kujundusliku esteetika ja sisu vahel valitseb taotluslik pinge. Raske öelda, millisesse žanri teos paigutub. Kas see on kaunis kunstiraamat, ökokriitiline teos, sotsiaalseid ja keskkonnaprobleeme käsitlevate esseede kogumik või siis tõesti välimääraja, nagu autor seda ise määratleb (lk 14). Selline hübriidne olemus on ilmselt taotluslik ja sarnaneb raamatus kirjeldatava postloodusliku keskkonnaga.

    Raamat jaguneb kaheks osaks, esimene koosneb hübriidsete loomade, taimede, geoloogiliste moodustiste ja muude objektide kataloogist ning teine esseedest. Välja on valitud 60 näidet, mis iseloomustavad ülikiiresti muutuva antropotseeni tekitatud kummastusi. Lugege praegu ja imestage, sest homme on kõik see juba tavaline ja igav! Näited on rühmitatud neljaks: mineraalid, loomad, taimed ja varia. Nii nagu antropotseeni reaalsus, on ka nende piirid suvalised ja iga kategooria sisaldab üllatavaid näiteid, mis kinnitab veel kord praeguse reaalsuse hübriidset ja transformatiivset iseloomu. Iga sissekanne koosneb pildist ja teisel leheküljel antud kirjeldusest. Kõik esitatud lood tuginevad teaduslikele faktidele ning sageli on need varustatud ka vastavate allikaviidetega. Imeilusad, kohati veidi hajuvate piirjoontega joonistused on saadud fotode ülejoonistamise teel – tehnikas, milles põimuvad teaduslik täpsus ja kunstiline taotlus. Kunstnik Maria Roszkowska kuulub rühmitusse disnovation.org, kellega koostöös on raamat valminud.

    Nicholas Nova enda sõnutsi on raamatu eesmärgiks: „…julgustada inimesi pöörama tähelepanu ja tajuma viimastel aastakümnetel tekkinud tumeda ökoloogia nüansse ja kooslusi“ (lk 14). See on uuring kõigest veidrast, kummalisest, hirmutavast, imepärasest, mis toimub looduse ja tehnika kokkupuutekohal. Uut hübriidset ajastut on hakatud kutsuma antropotseeniks.

    Antropotseen – see kõlab ju uhkelt

    Maa ajalugu jaotatakse parema käsitluse huvides etappidesse. Geoloogiline ajaarvamine, mida nimetatakse ka geokronoloogiaks, ongi maakoore kihtide tekke järjekorra ja aja kindlaks määramise süsteem. Geokronoloogilise skaala üksused on alates kõige üldisemast järgmised: eoon, aegkond, ajastu ja ajastik. Praegu elame fanerosoikumi eoonis, kainosoikumi aegkonnas, neogeeni ajastul ja holotseeni ajastikul. Holotseeni ajastik algas pärast viimast jääaega (11 500 raadiosüsiniku aastat tagasi) ja kestab tänini.1 2000. aastal tegi Nobeli auhinna laureaat, hollandi atmosfäärikeemik Paul Crutzen ettepaneku lugeda kõige hilisem periood Maa ajaloos uueks geoloogiliseks ajastuks ja nimetada see antropotseeniks.2 Kuigi inimese mõju on olnud tuntav juba kümneid tuhandeid aastaid, ei tekitanud see uut, ülemaailmses ulatuses märgatavat keskkonnamuutust. Olukord on muutunud alates tööstusrevolutsioonist ja selle tähistamiseks soovitaski ta nimetada uus ajastu antropotseeniks. Uue ajastu mängu toomiseks on vajalik, et seda saaks geoloogilistes ladestustes selgelt eristada. Tuleviku teadlased peaksid maakihte uurides nägema tähelepanuväärseid muutusi üleminekul ühest ajastust teise ja väljakujunenud settekihtide geoloogilised, geokeemilised ja biostratigraafilised muutused võimaldavad tõepoolest sellist eristust.

    Kuna inimese mõju ümbritsevale keskkonnale on täheldatav kosmilises ulatuses ja geoloogilises ajaskaalas, võib järeldada, et elame kunstlikus keskkonnas. See väide võib küll mõjutada arusaama, kuid tegelik maailm ongi selline ja on selline olnud juba aastatuhandeid. Kui inimene äkitselt planeedilt kaokski, jääksid tekitatud mõjud püsima aastatuhandeteks. Raamat algabki geoloogiliste nähtuste kirjeldamisega ja esimeseks sissekande teemaks on kanaluud (lk 20). Kas inimene on tõesti ennast kirjutanud Maa geoloogilisse lukku kanaluudega? Selgub, et nii see täpselt ongi: „Muutused looma- ja taimekasvatuses ja toidu tarbimises mõjutavad olulisel määral Maa pinda ja geoloogilisi protsesse. Kõige harilikumaks näiteks võibki tuua kanad, kes on muutunud antropotseeni määravaks tunnuseks. Uurijad on näidanud, et tänapäevased broilerkanad, kes on muide täiesti erinevad oma eelkäijatest, esinevad nii suurel arvul, et nad on meie inimmõjulise ajastu tõeliseks markerliigiks. [—] Nende hulk on nii suur, et ületab kõikide teiste lindude biomassi Maal. Selle tulemusena võib ülisuurt kanaluude hulka, mis kogu maailmas ära visatakse, käsitleda peamise fossiilse markerina tuleviku geoloogilistes kihtides“ (lk 21).

    Termin „antropotseen“ on juba tõeline moesõna, mis eriti meeldib humanitaarteadlastele ja kunstnikele. Kui tuua mõned näited, siis noortekirjanduse superstaari John Greeni raamat kannab pealkirja „Ülevaade antropotseenist“,3 Kanada multimeediakunstnike Edward Burtynsky, Jennifer Baichwali ja Nicholas de Pencieri „Projekt antropotseen“4 hõlmab fotosid, virtuaalreaalsust, filmi ja interaktiivseid tehnilisi lahendusi. 2021. aastal andis kirjastus Routledge välja kogumiku „Antropotseen: kirjanduse ja humanitaarteaduste käsitlused ja kontekstid“,5 Kanada muusiku Grimesi viies stuudioalbum kannab pealkirja „Miss antroptseen“.6 Kriitiliste rassi- ja dekoloniseerimisuuringutega tegelejad on samuti hakanud kohe sõnavara rikastama. Nii ongi antropotseeni kõrvale ilmunud sellised terminid nagu kapitalotseen (Capitalocene, Jason W. Moore), chthulutseen (Chthulucene, Donna Haraway), plantatsionotseen (Plantationocene, Janae Davis).

    Teisalt on antropotseeni puhul tegemist terminiga, mis mahutab endasse maailma ülitähtsaid aspekte. Nii ongi „Antropotseeni bestiaariumi“ keskseks ideeks inimese kui bioloogilise olendi, looduse, tehnika ja kultuuri lahutamatus. Inimene ise on ühtaegu nii looduse osa kui ka kultuuri looja, looduse muutja ja tehnika ohver. Inimene koos tehnikaga loob tehislikku. Üha enam loob ta ka looduslikku. Inimkonna poolt ümber kujundamata looduskeskkonda pole enam ammugi olemas ei Maal ega isegi mitte lähikosmoses. Nüüdisaegse maailma üheks kõige iseloomulikumaks jooneks on piiride kadumine loodusliku ja tehisliku vahelt. Tegemist ei ole mitte ainult äärmiselt suure inimmõjuga loodusele, vaid isegi kunagi nii selge looduse mõiste on kiiresti oma senist tähendust kaotamas. Õigem olekski mitte rääkida loodusliku ja tehisliku erinevusest, vaid tehislikustumise protsessist, mis toetudes ennekõike tehnikale kaotab piiri loodusliku ja tehisliku vahel. Idee inimesest ja inimkultuurist eraldi seisvast loodusest on kaotanud senise tähenduse, kuigi loodusliku ja tehisliku eristamine on olnud inimkultuurile omane selle tekkest alates. Teisalt on inimese enda tegevus püüdnud kogu aeg seda piiri nihutada ja hägustada, ka see suundumus on niisama igavene nagu inimkultuurgi. Kõik inimese loodu tugineb looduslikele materjalidele ja protsessidele, näiteks põhinevad kõik sünteetilised polümeerid ikkagi looduslikel lähteainetel, mida muundatakse ja modifitseeritakse. Sellised looduslikud kiudained nagu puuvill või vill on aga küllaltki keeruka keemilise ja mehaanilise töötlemisprotsessi lõppsaadused. Millisel määral peab lähteaineid muutma, et lugeda need tehislikeks? Selliselt esitatuna kujuneb loodusliku ja tehisliku piir vägagi suhteliseks, nii saab rääkida rohkem tehislikest objektidest ja nähtustest ning nendest, mis on rohkem looduslikud.7

    Peale argielu kujundab tehnika ka mõtlemise viisi, metafoore, mida maailmast rääkides kasutatakse, ja tundeid, mida loodus tekitab. Kujundatud välimäärajana, aitab raamat orienteeruda üha tehislikumas maailmas. Raamatus kirjeldatud objektid, olgu nendeks siis kunstmuru (lk 41), radioaktiivsed seened (lk 51) või SARS-COV-2 (lk 55) osutavad loodusejärgsele maailmale, kus inimesel tuleb hakkama saada. See, et postlooduse autor on inimkond ise, ei puutu asjasse. Maailmas ei tule karta põlisloodust, vaid hoopiski inimeste kätetööd, mis on võõrikuks muutunud. Sissekanded võimaldavad määratleda antropotseeni aspekte, käsitleda just praegu enda ümber toimuvat. Tegemist ei ole ju kaugete maade eksootiliste loomadega, kuigi ka neid leidub, vaid ümbritseva tegelikkusega. Täiesti tavapärased objektid, näiteks 1860. aastate paiku leiutatud okastraat on saanud hoopis uue tähenduse. Mõelduna algselt loomakarjade ohjeldamiseks, on sellest saanud hübriidrünnakutes kasutavate migrandivoogude sümbol (lk 48).

    Inimene võib keskkonda mõjutada mitmesugustel viisidel ja sugugi mitte kõik mõjutused ei ole tingimata kahjustavad. Kunstlikud korallrifid (lk 37) kontrollivad merepõhja erosiooni, loovad mereelustikule uusi keskkondi ja tekitavad ka surfamiseks sobivaid piirkondi. Loomade tehisjäsemed parandavad lemmikloomade elukvaliteeti ja annavad neile tagasi liikumisvõime (lk 22). Ka selline vaade inimese ja looduse vahekorrale pole sugugi uus, nii keskaegne katoliiklus kui ka hilisem protestantlik teoloogia väitsid, et inimeses on jumalik loov alge, mis lubab tal valmistada tööriistu ja masinaid, ning nende abil muuta Maa uueks Eedeni aiaks.8

    Inimkonna ja looduse suhe on loovate ja destruktiivsete protsesside põimunud võrgustik, mille lahtiharutamisega „Antropotseeni bestiaarium“ tegelebki.

    Kui tekstid on neutraalses teaduslikus stiilis, siis eetiliste küsimuste juurde juhatab raamatu kirjutamisel eeskujuks võetud bestiaarium.     

    Loomariigi osas kirjeldatakse militaardelfiine ja plasti söövaid röövikuid, aga ka tamagotchi’sid ja robottolmuimejaid. Kas esimeste näol on tegemist loomadega või millegi tehisliku ja loodusliku vahepeal olevaga? Igal juhul suhtuvad paljud inimesed tamagotchi’desse kui elusolenditesse või vähemalt millessegi, millel on elusale omaseid tunnuseid. Inimene kasutab loodust ja loodus omakorda kasutab jällegi ära inimese valmistatut, näiteks sigaretikonidest ja plastprügist linnupesad ja erakkrabid, kes tühjade teokarpide asemel kasutavad oma pehme tagakeha varjamiseks purunenud lambipirnidest jäänud pesi (lk 68).

    Elu antropotseenis on ühtpidi hullumeelne, kui mõelda puudeks maskeeritud mobiilimastidele: „ … märgates analoogiat palmipuude ja telefonimastide vahel, otsustas mobiilifirma Vodacom poolt palgatud meeskond, kes pidi lahendama keskkonna visuaalse saastatuse probleemi, muuta mastid puutüvede sarnaseks, lisades neile klaaskiust tüved ja plastiklehed“ (lk 125). Teisalt võib see ka olla imeilus, kui nautida rohelisi seinu (lk 110) või kunstlikke mägesid (lk 26).

    Loodusliku ja tehisliku segunemine on eetiliselt ambivalentne, see võib olla nii õnnistuseks kui needuseks. Kui raamatu tekstid on neutraalses teaduslikus stiilis, siis eetiliste küsimuste juurde juhatab lugeja raamatu loomisel eeskujuks võetud bestiaarium.

    Bestiaariumid ja moraalne vastutus

    Nicolas Nova mängib osavalt eri žanritega, keskaegses stiilis bestiaarium vaheldub valgustusajastu entsüklopeediliste sissekannetega. Sellest hoolimata jätab teos tervikliku mulje, säilitades nii bestiaariumi muinasjutulisuse kui ka entsüklopeedia teadusliku tõsiseltvõetavuse.

    Keskajal kujunes omalaadne kirjandusžanr – bestiaarium, milles toodud loomade illustratsioonide ja kirjeldustega kaasnes moraaliõpetus vastavalt sellele, milliseid inimesele omaseid jooni loom esindas. Kõrvuti tegelike loomade ja mineraalidega kirjeldati neis hulgaliselt ka fantastilisi olendeid.

    Klassikalise bestiaariumi tekst koosnes tavapäraselt kahest osast. Kõigepealt kirjeldati looma füüsilisi tunnuseid ja tema käitumist ning seejärel analüüsiti tema selliseid omadusi, mis võimaldasid teha mingeid moraalseid järeldusi. Nova teoses tuleb moraalsetele järeldustele jõuda lugejal endal. Nii näiteks kirjeldatakse „Antropotseeni bestiaariumis“ mikroplastist küllastunud loomi: „Plastikute ülemaailmne kasutamine, prügistamine ja halb jäätmekäitlus on viinud erinevate keskkondade (rannad, setted, jõgede ja ookeanide vesi) saastumisele mikroplastiga. [—] Väga paljud loomaliigid, sealhulgas linnud, kalad ja kalanduses ning vesikultuurinduses olulised karbid, neelavad mikroplasti osakesi. Kuigi nende osakeste arv ja suurused on ühes konkreetses isendis väikesed, ilmselt seetõttu, et nad läbivad seedesüsteemi või taasväljutatakse, on nende mikroplastide ja neis leiduvate kemikaalide mõju elusloodusele väga murettekitav. Uuringud mikroplastide tarbimise keskkondlikest mõjudest mereliikidele on näidanud, et need osakesed võivad blokeerida seedesüsteemi, viia nälgimiseni ja kemikaalide sattumiseni vereringesse, samuti võivad need põhjustada neuroloogilisi ja endokriinsüsteemi häireid“ (lk 73). Plastiga saastumine leiab käsitlemist veel mitmes sissekandes. Mis sellest kõigest järeldub ja kuidas peab inimkond oma käitumist parandama, jääb lugeja otsustada. Võib-olla see ongi õigem, sest moraliseeriv õpetamine mõjub tänapäeval kohatuna.

    Millest antropotseen jutustab?

    Raamatu teises osas leiduvad esseed avavad antropotseeni eri vaatenurkadest kirjeldades põnevalt selle maailma mitmekesisust. Ajaloolane Pierre-Olivier Dittmar tõmbab paralleele keskaegsete bestiaariumide ja „Antropotseeni bestiaariumi“ vahel, kuid rõhutab seda, et kui esimesed andsid kristlastele otseseid moraalseid juhiseid, siis käesolev raamat jätab selle lugeja enda hooleks. Filosoof Matthieu Duperrex näitab, kui kasutu on loota kirjeldada antropotseeni tuginedes dualistlikele mõistetele ja klassifikatsioonidele. Disainiteoreetik Benjamin Bratton ühendab kliima­muutuse tehisaru levikust tingitud sotsiaalse kollapsiga ja midagi kaunist selles kõiges ei näe. Filosoof Alexandre Monnin uurib antropotseeni pärandit: kuivanud ja erodeerinud mullaga põlde, kurnatud jõgesid, mürgitatud maastikke, lagunenud taristut ja määndunud ärimudeleid. Ta kirjeldab seda maailma kui lovekraftilikku, viidates ulme ja õuduskirjaniku Howard Phillips Lovecrafti (1890–1937) jutule „Värv maailmaruumist“.9 Antropoloog Anna L. Tsing kirjutab tahtmatust disainist ja elust, mis jätkub ning leiab inimeste poolt häiritud maastikel isegi uusi arenemisvõimalusi.

    Lõpetuseks on toodud intervjuu informaatikaprofessor Geoffrey Bowkeriga, kes rõhutab muu hulgas tungivat vajadust pikaajalise planeerimise järele. Tingituna maailma üha kiirenevast muutumisest peab inimkond oma mõtlemises lähtuma aina pikematest ajavahemikest, see tähendab tema arvates mõtlemist sadade aastate perspektiivis. Ta toob näite orkaan Katrina poolt 2005. aastal tugevasti kahjustatud New Orleansi linna üleseehitamisest. See võis lühikeses poliitilises vaates olla õige samm, kuid pikemas perspektiivis kaotab inimene selle linna merevee taseme tõusu tõttu nagunii.

    Kokkuvõtteks võib nentida, et tegemist on välimäärajaga, kust on võimalik leida kõike õõvastavat, vahvat, kaunist ja koledat, mis ümbritseb meid antropotseenis. Inimese leidurlus on hämmastav ja see torkab raamatus silma. Nii muutubki looduslik tehislikuks ja tehislik omakorda üha enam looduslikuks.

    „Antropotseeni bestiaarium“ avab ukse näiliselt hoopis teistsugusesse maailma, mis ometigi meid kõikjal ümbritseb. Järsku peamegi tavaliseks hoopiski asju ja olendeid, mis on haruldased ja imelikud, ning ebatavaliseks neid, mis on juba ammu saanud tavaliseks. Ilmne on seegi, et keskkonna tehislikustumine seob meid üha enam ja tugevamini maailmaga ühte. Kas see postlooduslik maailm ka meeldiv on, on iseasi.

    Antropotseeniaegne tehnika erineb nii modernismieelsest kui ka mitte lääne ühiskondade tehnikast peamiselt selle poolest, et tehnika täiustamine ja arendamine on omaette väärtus. Varem oli tehnika allutatud mingitele kõrgematele normidele ja väärtustele – eetilistele, poliitilistele või religioossetele, praeguseks on tehnika kõikidest sellistest väärtustest edukalt lahutatud. Tehnikal on järjest suurem geograafiline ja ajaline mõju. Nii tuumatehnoloogia kui ka insenergeneetika mõju ulatub kaugesse tulevikku ega ole piiritletud kitsa territooriumiga. Tähelepanuta ei tohi aga jätta asjaolu, et tehnika pole erapooletu ega ideoloogiavaba, see on alati mingi ideoloogia ja võimu teenistuses. Nii on ka antropotseenis valitsejad ja valitsetavad. Kas me ikka teame, kumma hulka kuulume?

    1 Geokronoloogia kohta vt: Ivar Puura, Tõnu Meidla, Geokronoloogiline skaala on pidevas arengus. – Eesti Loodus 2003, 54 (2/3) 2003, lk 26–32.

    2 Paul Crutzen, Eugene Stoermer, 2000. The Anthropocene. – IGBP Global Change Newsletter 2000, 41, lk 17-18. 2002. aasta avaldas ta samal teemal artikli ajakirjas Nature. Paul Crutzen, Geology of Mankind – Nature 2002, 415, 23.

    3 John Green, The Anthropocene Reviewed. Dutton 2021.

    4 https://theanthropocene.org

    5 The Anthropocene: Approaches and Contexts for Literature and the Humanities. Edited By Seth T. Reno, Routledge 2021.

    6 Grimes, „Miss Anthropocene“ 2020.

    7 Samasugust järkjärgulist eristust loodusliku ja tehisliku vahel rõhutavad ka Bernadette Bensaude-Vincent ja William R. Newmann oma 2007. aastal ilmunud artiklikogumiku eessõnas. Bernadette Bensaude-Vincent, William R. Newmann, The Artificial and the Natural: An Evolving Polarity. The MIT Press, Cambridge, London 2007.

    8 Teisese loomise kohta vt Thomas P. Hughes, Human – Built World: How to Think about Technology and Culture. The University of Chicago Press, 2004, eriti teist peatükki.

    9 Howard Phillips Lovecraft, Värv maailmaruumist. Vari aja sügavusest. Fantaasia, Tartu 2013, lk 5–37.

  • Kui Nietzsche olekski narval olnud

    KADRI TAPERSON

    Justin Gregg on Kanada teaduskirjanik, delfiiniuurija ja St. Francis Xavieri ülikooli abiprofessor. Tema intrigeeriva pealkirjaga raamat ilmus eelmisel aastal ja on saanud meedias ning loomadest huvitatud lugejate hulgas palju tähelepanu. Nietzschest ja narvalitest raamatus küll eriti juttu ei tehta, pigem sellest, et inimesele omane intellekt ei ole loomariigis levinud ja sellel on evolutsiooniline põhjus.

    Justin Gregg väidab raamatus, et inimlik intellekt ei ole ilmtingimata hea. „Me võrdleme teiste liikide intellekti inimese omaga, oletades, et inimene on kõige targem liik ja et meie intelligentsuses on midagi ainulaadset ja olulist,“ vastas Gregg Sirbi küsimusele, millest see raamat õieti on. „Aga arvestades meie kalduvust enesehävitusele, tundub, et teised liigid teevad paremaid kognitiivseid otsuseid selleks, et elada head ja edukat elu.“ Küsimusele, et miks just Nietzsche raamatus figureerib, viitab autor Nietzsche kurikuulsale kurtmisele, et ta kadestab loomi sellepärast, et nad ei muretse oma tuleviku pärast ja samas on tal loomadest kahju, et nad ei ole piisavalt intelligentsed, et tuleviku pärast muretseda. „Ja kuna Nietzsche oli üsna õnnetu kuju, kes mõtles tihtipeale üle, siis sobib ta väga hästi selleks, et näidata, kui vastuoluliselt inimesed loomade intellektist mõtlevad ja seda, kuidas meie endi intelligentsus meid õnnetuks teeb,“ räägib Gregg.

    Raamatu peamine idee ongi kõige nõrgem – nimelt ei ole ju teada, mida narval teab või tunneb. Pildil narval, kelle külge teadlased paigaldavad temperatuuriandurit, mis võimaldab jälgida jää veealuse osa sulamist.

    Näiteid toob Gregg läbi seitsme peatüki palju. Kui loomadel võib agressiivsus olla ellujäämisel normiks, siis inimeste agressiivse käitumise taga on tihtipeale väljamõeldud moraalinorm, mis ajas ja kultuuris muutub ja inimkonnale head ei too. Kui homoseksuaalsus on loomariigis täiesti tavaline nähtus, siis inimesed teevad sellest koletu probleemi. Näiteks on tavaline, et albatrossipoegi kasvatavad samasoolised vanemad või et 10% lammastest on tegelikult homoseksuaalsed. Kui üks põhimõttelisemaid (ja Nietzschest alguse saanud) mõttekäike on see, et loomad ei taju ajaloolisust, neil ei ole teadmist omaenda sünnist ja surmast, siis tuletab autor meelde, et 24tunnine ööpäev on oma rütmilisuses tähtis isegi neile loomadele, kes elavad ookeani põhjas. Huvitavad mõttekäigud on needki, millega Gregg seletab näiteks prokrastineerimise algpõhjuseid, mis tulenevat sellest, et inimesele on evolutsiooniliselt kaasa antud vajadus negatiivsete mõtete eest põgeneda. Samal põhjusel on inimesele omane ka lühinägelikkus kaugema tuleviku ettekujutamisel. Me ei taha teada, mis juhtub meie lastelastelastega, selle peale mõtlemine on liiga raske. Viimane mõttekäik küll ei seleta, miks siis ikkagi on järjest rohkem neid inimesi, kellele kaugem tulevik suurt muret ja ärevust tekitab.

    Inimese rumalat ja oma liiki hävitavat käitumist ei tule kaugelt otsida. Kirjas on nii DDT loomise näide kui kasutu kinnismõte seoses muruväljakutega ja kolm peamist inimtekkelist põhjust, mis kogu Maad ähvardavad – kliimasoojenemine, tuumaoht ja elukeskkondade hävimine. Ega palju midagi uut teada ei saa. Gregg rõhutab, et on siiski lootust, sest inimesele on omane püüd olukorda parandada, kuid õnnestumise võimalikkuse protsent on väga madal.

    Justin Gregg kirjutab ka sellest, et inimene ei ole oma intellekti teiste liikide heaks kasutanud, vaid hoopis nende elu võimalikult kannatusrohkeks proovinud teha. Suurfarmide kanad mainib ta küll ära, aga loomade olukorra otsesematest kirjeldustest hoidub. Ega polegi kindel, kas raamatu reibas, hoogne ja tehtult lõbus toon tõsisele teemale kasuks tuleb, ehkki see vist on eesmärgipärane –rääkida loomade intelligentsusest ja inimese tarkuse mõttetusest võimalikult rõõmsalt ja lihtsalt.

    Ilmselt määrab valitud lihtne käsitluslaad ka lugeja. Hoolimata hoogsast turundamisest on raamat juba ka kõvasti kriitikat saanud. Peamiselt ikka sellepärast, et ega loomade tundja suurt midagi uut teada ei saa ja ega mõttekäik, et inimesele omane intellekt inimkonnale pikemas perspektiivis kasulik pole, ei ole ka eriti värske. On ju teada, et inimestele on omane abstraktne mõtlemine ja et Cambridgeʼi teadlased võtsid juba seitsmekümnendatel vastu loomade teadveloleku deklaratsiooni. Oma mõtete kinnituseks toob Gregg sisse kvaaliteooria1, mis jääb põgusaks filosoofiliseks vahelepõikeks, kuigi õhutab kaasa mõlema, kas kvaalide kaudu saaks loomade ja inimeste emotsioone mõõta. Autor ütleb, et selleks, et narvalid samamoodi kokku variseksid nagu Nietzsche, peaks neil olema peenekoeline arusaam omaenda olemasolust, surelikkusest ja tulevikuvõimalustest. Aga kuna neil pole, siis see on hea. See raamatu peamine idee ongi kõige nõrgem – nimelt ei ole ju teada, mida narval teab või tunneb. Hoolimata sellest, et loomade intelligentsust uuritakse järjest rohkem, on see ikkagi nišiteema ja loomade ajust ning käitumisest teadasaamiseks peaks lugema ehk mõnd teist autorit, nt Franz de Waali.

    Paistab, et Justin Gregg on oma mõtetega poolele teele jäänud. Sama lugu on vist ka eetilise enesemõtestamisega. Veganite kogukond, kes peaks olema osa raamatu sihtgrupist, armu ei anna. „Ta võiks end sisse soolata,“ kirjutab lugeja, kes kuulub nende hulka, kes usuvad, et tõsiselt võtta saab ainult neid kriitilisi mõtlejaid, kes oma elu vastavalt elavad. Gregg korjab küll igal hommikul autorataste vahelt tigusid (ema õpetas kunagi) enne kui lapse kooli viib, aga peab kanu ja mesilasi ja on kõigesööja. Kohtusin Justin Greggiga VINEʼi raamatuklubi2 kaudu, kus leebed vintaažveganid tema käest küsisid, kuidas ta ometi suudab loomi süüa, kui ta on nii empaatiline ja teab nii palju. Autor vastas, et naudib alati head vestlust loomadesse suhtumisest eetilistest perspektiivist ja maadleb küllalt palju sellega, kuidas ta on loomadega suhestunud: „Minu käitumine on pidevas muutumises ja selliste vestluste võti on mõista, kus teine inimene oma eetiliste arusaamade poolest parajasti on, olgu see siis taimetoitlus või putukate tõrjumine vms. Meil kõigil oleks kasulik uurida oma käitumise põhjuseid.“

    Mulle meeldib, et ta vabandab. Ma ei pea silmas mitte ainult seda seletust, vaid seda, et raamatus ongi niisugune koht, kus Justin Gregg ütleb, et tema, kes on sündinud 1970. aastatel, vabandab tulevaste põlvkondade ees, sest ta ei teadnud. Ehkki raamatus jääb kõlama, et me ikkagi sureme välja ja et bakterid, putukad ning krokodillid elavad meist kauem, siis just pinnapealsuse ja poolikuse pärast taban end ootamatult mõttelt, et tahaksin teada, mis sellest loost edasi saab. Milline võiks olla Greggi kümne aasta pärast kirjutatud raamat ja kuidas ta siis elab? Võib-olla just poolikuse poolest on raamat sobiv neile, kes on oma mõtetega poolel teel nagu autorgi.

    1 Loe kvaalidest

    2 VINE (Veganism is the Next Evolution, Inc.) Book Club

    VINE Book Club

  • Emadus kui revolutsiooniline praktika

    Sveta Grigorjeva

    See, et ema on viimased 15 aastat olnud mu muusa ja elu armastus, ei tähenda, et ma poleks esimesed 15 teda vihanud. Olen emast ilukirjanduses (ja arvustustes) kirjutanud nii palju, et keegi vist ei usuks, kui ütlen, et olin väiksena totaalne daddy’s girl! Sain lapsepõlves läbi ainult isaga, sest ta tundus minu lapsepõlveplaneedil enam-vähem ainsa rahuliku inimesena. Ema aga – kallis ema – oli torm, särts ja tornaado, ning mitte ainult minu, vaid kohati ehk kogu Lasnamäe hirm! Alles lapsest naiseks sirgudes hakkasin vaikselt aru saama, et (t)ema permanentne närviline – justkui „rahutu“ – olek tuleneb tema õlgadele langenud üüratust kohustuste tulvast naise, aga eriti emana. Alles lapsest naiseks sirgudes sain aru, miks issi oli suure osa mu lapsepõlveaastatest nii chill ning miks ema samal ajal tihti hullus mu silme all. Alles hiljem tuli mõistmine, et „ema on ka inimene“ (lk 89).

    Luuletaja, näitekirjanik ja stsenarist Andra Teede

    Jah, ema on ka inimene. Aga ta ei ole üliinimene. Ega peagi olema. Ema ei ole ka nõudepesumasin. Ei ole laste kodutööde vigade parandaja. Ei ole issi teenija. Emal on ka vaja oma aega, aega, mil ta ei ole ema, aega, mis kuulub vaid talle endale. Ometigi on sellest nii mõnelgi pool endiselt väga raske aru saada ning naisedki on suunatud (selliseks pole nad loodud) ikka hoolitsema pigem teiste kui enda eest. Feminist ja mõtleja Adrienne Rich eristab oma monumentaalses raamatus „Naisest sündinud“ („Of Woman Born“) kaht emaduse tähendust: emadus kui iga naise potentsiaalne suhe paljunemisvõime ja lastega ning emadus kui institutsioon, mille eesmärk on tagada, et kõik naised jääksid meeste (patriarhaadi) kontrolli alla. Rich väidab, et niipea kui naine teab, et tema kehas kasvab laps, langeb ta teatud teooriate, ideaalide, arhetüüpide ja oma uue olukorra kirjelduste võimu alla: „See institutsioon on olnud kõige erinevamate sotsiaalsete ja poliitiliste süsteemide nurgakivi. See on hoidnud enam kui poole inimkonnast nende elu mõjutava otsuse tegemisest kõrvale, vabastades samal ajal mehed isadusest mis tahes autentses tähenduses ..“.1 Emadus kui institutsioon on naised n-ö getostanud ning pärsib nende potentsiaali. Emade tunded oma laste vastu – hellus, aukartus, rõõm – võivad tihti takerduda ängi, mida põhjustab emadus kui institutsioon. Autor väidab, et institutsionaliseeritud emadus nõuab naistelt pigem emainstinkti kui intelligentsust, omakasupüüdmatust kui eneseteostust, suhet teistega, mitte niivõrd enese loomist.

    Lugedes Richi raamatuga paralleelselt Andra Teede „Emadepäeva“, sugenes tunne, et Teedegi kirjeldab tihti pingeseisundit, mis tuleneb soovist olla hea ema, ent jõuda ühtlasi teha ka muud kui vaid ema-olemise-(tasustamata)-tööd. Kogu on sümpaatne, sest siin ei idealiseerita emaduse ja isikliku teostuse vahelist pinget millekski süütuks ja/või suisa olematuks ega jäeta muljet, et lapsesaamisega on autor nüüd ennast inimesena/naisena kuidagi realiseerinud, ei: „mu lapsed on ju veel nii väikesed / ma ei saa ometigi raamatuid kirjutada / pesumasinas on üleeilsed nõud .. ma olen vaevu veel mina ja samal ajal kõik naised / kes on kunagi olnud aegade algusest peale / mitte teinud ja läinud ja olnud / elu ilma elamiseta / teise elu eest“ (lk 78-79). Veel mõni näide: „panen last viis tuhat aastat magama / väike lõunauni kestab ise poole vähem / kui ta karjudes tuleb / siis hakkan kirjutama // las ma lihtsalt ütlen / et koidula näidendid olid palju lühemad / kui minu omad / ja tal oli parimatel päevadel / viis teenijat majas / arstihärra maksis kinni / ja mul ei ole isegi robottolmuimejat“ (lk 26); „kuidas see on kuidas see käiski / paned lapse magama tühiasi / ja hakkad kirjutama / mida ma hakkasingi ütlema / tähendab / ja juba on ta üleval“ (lk 28).

    Suurema osa maailma tööst teevad ära naised, sest laste kasvatamine, kodu eest hoolitsemine/koristamine on töö, mis on enamjaolt lükatud naiste õlgadele: „ämm käis juba küsimas kumb meil aknaid peseb / mina või ega ometi tema pojake“ (lk 23), „emadepäevaks olen nii väsinud / et keeran suure lauluga kanalist üles ikea poole .. emadepäevaks on mu laps juba nii suur / ja lauad täis lilli kõik õnnitlevad / üks terve päev aastas kui see polegi iseenesestmõistetav / et ema ärkab esimesena ja ema koristab viimasena / ema töötab ja teenib raha“ (lk 95).

    Teede nendib ühes luuletuses: „mind ja krõõta eristab peamiselt see / et temal lasti rahus ära surra / aga mul on kodulaen / ja väikelaen / ja õppelaen / ja autoliising .. ei mingit suremist kapitalismis“ (lk 30). Rich küsib oma raamatus, kas emadusest rääkides või sellest mõeldes on tegelikult üldse vahet, mis majandussüsteemiga parajasti tegemist on: „Aga miks peaks kapitalism iseenesest nõudma, et naised olgu spetsialiseerunud sellele emotsionaalse päästja rollile või et naised ja mitte kunagi mehed kasvatagu lapsi ja hoolitsegu kodu eest?“ Lastehoiud, koolid ja noorte­laagrid küll hõlbustavad töötavate naiste toimetulekut topeltrolliga, kuid Rich märgib, et muutus ei ole kuigi radikaalne. Ka marksistliku või maoistliku sotsialismi tingimustes peetakse nii emadust kui ka heteroseksuaalsust endiselt inimolendite „normaalseks“ olukorraks ja uue ühiskonna ehituskivideks.2 Niisiis, ei mingit suremist (emana) kapitalismis ega sotsialismis!?

    Malkia A. Cyril esitab mustanahaliste, kväär-, trans-, vaeste ja üksikemade kogemust mõtestavas esseeraamatus „Revolutsiooniline emadus“ („Revolutionary Mothering“) küsimuse: „Kuidas saab majapidamist, kogukonda või rahvast tõhusalt juhtida, kui naisi peetakse ennekõike tuleviku eest vastutavaks, samal ajal kui nad on suuresti tähelepanuta jäetud, kuritarvitatud, tõrjutud, isoleeritud ja nähtamatud?“ Vastus: „Kaks sõna: ei saagi.“3 Teede: „.. ja mina vahetan pilke vastutulijatega / kes lükkavad samamoodi / munakiviteedel vankreid mäest üles / ma ei ole enam kunagi täiesti üksi / ja ometi tuhat korda rohkem üksi / kui kunagi varem“ (lk 39).

    „Revolutsiooniline emadus“ laiendab emaduse tähendust. Kogumiku autorid kutsuvad üles mõistma emadust mitte pelgalt soolise identiteedi või bioloogilise antusena, sest emaduse all võib mõista parema maailma loomise praktikat, ellujäämise strateegiat. Ema saab olla ka iseendale ehk „ematada“ ennast (mother yourself). Aktiivselt ühiskonda panustades saab olla terve ühiskonna ema. Ema saab olla ka meessoost, ema saab olla hõim. Praeguseks on nii Eestis kui ka mujal emaduse mõiste kaaperdanud ja oma ideoloogilise vankri ette sättinud eelkõige marukonservatiivsed parteid ja ideoloogid. Kas ei võiks aga emadusest mõelda hoopis kui millestki, mis sillutab teed uutele valitsemis­vormidele, majandamisviisidele, tugevale kodanikuühiskonnale? Õppida tasub seejuures just marginaliseeritud kogukondadelt, nendelt, kellelt ei oodatagi tegelikult emaks saamist, aga kes teevad seda kõige kiuste ning kes suudavad oma lapsed üles kasvatada ja elus hoida isegi kohutavates tingimustes.

    Ka eesti kirjanduses on emaduskogemuse kujutamisel ülekaalus pigem eesti keskklassinaiste tekstid. Ootan pikisilmi kohalike vene, mustanahaliste, töölis­klassi, vaeste, transnaiste, kvääremade teoseid! Revolutsioonilist emadust meile kõigile!

    1 Adrienne Rich, Of Woman Born. Motherhood as Experience and Institution. W. W Norton & Company, 1995, lk 47.

    2 Samas, lk 39.

    3 Revolutionary Mothering: Love on the Front Lines. Toim Alexis Pauline Gumbs, China Martens, Mai’a Williams. PM Press, 2016, lk 34.

  • Suitsu nurk XXI – Hando Runneli „Küünlapäeval“

    JOOSEP SUSI

    1 Taeva tulipunasel alasil
    2 päike vasardab metsalatvu,
    3 valged hanged on verise kumaga
    4 ennast üleni kinni katnud.

    5 Öösel põhjavalguse põlevat
    6 vahin maailmatelki,
    7 imen pärani silmisse
    8 haiget müstilist helki,

    9 kuni tähesütele sadeneb
    10 viimaks pilvede koredat tuhka,
    11 külmast vabisev maailm ometi
    12 vastu hommikut veidigi puhkab.

    Pole midagi öelda, looduslüürika elab meil küll häid aegu! Tänavusele Juhan Liivi luuleauhinnale nomineeritud seitsmest luuletusest vähemasti viit iseloomustab ergas loodustunnetus. Timo Maran ihkab kaplinskilikult tagasi algusesse. Hanneleele Kaldmaal laotab taevas tiivad linna kohale. Ann Viisileht käsitleb muu hulgas keelelise väljenduse ja looduskogemuse dünaamikat („kuidas ma võisin kunagi olla järv, kuidas ma võisin olla!“ hüüab ta sulgudes). Tõnis Vilu lausuja paikneb suletud köögis, aknapraost pressib sisse talveõhku ja sedakaudu avaldub hoopis üks teine aegruum, kus Hetzeli tänaval tehakse aken lahti: „punutud tooli kägin tema vaevaga / tehtud vaikus on selgelt kuulda sellest juba piisab üksikud / hõredad lumehelbed peaaegu selgest taevast sellest juba / täiesti piisab“. Hetzeli tänav on kandnud ka nime Juhan Liivi põik ning seosed Liivi ja tema poeesiaga on möödapääsmatud.

    30. aprillil tähistati Rupsil Juhan Liivi 159. sünniaastapäeva. Tutvustati tänavusi Liivi luuleauhinna kandidaate ning kuulutati välja laureaat. Liivi muuseumi ekspositsioon sai täiendust EMTA lavakunstikooli 30. lennu ja Noorsooteatri koostöös sündinud bakalaureuselavastuse „Sihtisid pole sel sillal“ nukkudega. Lavastuse kunstnik oli Illimar Vihmar, lavastas Mirko Rajas.

    Arvult 44. Liivi auhinna pälvis aga hoopis Hando Runnel rõhulises värsisüsteemis lõppriimilise luuletusega „Küünlapäeval“ (mitte segi ajada Runneli sama pealkirjaga tekstiga möödunud kümnendi algusest). Kui teiste nominentide puhul põimitakse looduskirjeldus või looduse elemendid avaramate teemade ja küsimustega, siis „Küünlapäeval“ on sedavõrd traditsiooniline lüüriline looduskirjeldus, et võib moodsa luulelugeja panna õlgu kehitama: et nagu ongi kõik vä? Olgugi et nüüdisluules on keskkondlik häälestus mitmekesine, sügav ja jõuline, siis stiilipuhast looduslüürikat kohtab ennekõike harrastuspoeetide värsikatsetustes.

    Kuidas siis nüüd Runneli luuletusele lähenedagi? Žürii on andnud napi, aga huvitava kirjelduse: „Luuletus on oma meeleolult ja intensiivsuselt võrreldav nii Liivi „Külma“ kui Grünthal-Ridala „Talvise õhtuga“.“ Kolmel tekstil on tõepoolest omajagu sarnasust. Kõik on võrdlemisi staatilised, aga nagu lüürika puhul ikka, leidub igas paigalseisus liikumisi, mis enamasti võivad kätte näidata vähemasti ühe niidiotsa teksti avamiseks. Keskendungi ennekõike just dünaamilisust loovatele aspektidele ja pisut mina-positsiooni suhtele välisega.

    Runneli, Villem Grünthal-Ridala ja Juhan Liivi loodusvaatlusi iseloomustab lakoonilisus, nähtava ja nähtamatu põimumine. Neis kõigis on midagi eestlaslikku. Väline ja sisemine moodustavad terviku, meeleolupilt annab edasi siseilmas toimuvat, ja vastupidi. Tähelepanuväärne, et neis tekstides puuduvad võrdlused, see on metafoorne luule. Liikumine on seotud paljuski jõulise isikustamisega: loodusnähtusi üksnes ei mainita, kirjeldata, ei vaadata kõrvalt – loodus hingestatakse. See, et välise kirjeldamine avab ühtlasi lausuja siseilma, on looduslüürika põhitõde, aga isikustamise kaudu hakkavad subjekti ja väliste objektide/olendite piirjooned hägustuma iseäranis kiiresti. Lumi ja päike ja mina ja loomad käituvad, nagu käitub minagi.

    Runneli „Küünlapäeval“ viib lugeja veebruari algusesse. Avastroofi ajatu ühelauseline looduskirjeldus manab silme ette talvise päikeseloojangu (võimalik, et silmas on peetud päikesetõusu, aga niisugune tõlgendus läheb vastuollu edasise luuletusega). Välja joonistub ajaline muutumine, mille käigus jõutakse viimases stroofis pikka pimedasse veebruariöösse, teadmisesse peagi kätte jõudvast varahommikust. Luuletuse kese paikneb tegelikult aga selles, mida enam (või veel) ei kirjeldata, mis jääb välja­poole luuletuse aegruumi. Kas tõusev päike pakub lohutust või tekitab oma ainitises korduvuses lootusetust, see luuletusest õigupoolest ei selgu.

    Avastroof on tüüpiline isikustamisel põhinev kirjeldus: päike vasardab ja hanged on verise kumaga end ise kinni katnud, nagu paneks looduse sepatöö lootuse ööseks peitu. Kehtestatakse tugev vertikaalne mõõde: taevas ja maa viiakse kokku, teineteisele ulatavad käe valged hanged ja verine kuma. Teine ja kolmas stroof moodustavad luuletuse teise lause. Siin on ürgset jõudu: teises stroofis asendavad ehakuma virmalised (põhjavalgus), mis taas ühendavad kõrguse ja maapinna, virmaliste valgusmäng loob müstilist laadi talveöö kogemuse. Subjekt eksplitseerub: ta vahib – seega kuidagi paranoiliselt, sisseelavalt – helendavat maailmatelki, pakendit, ümbrist. Nii nagu hanged katavad end kinni verise kumaga, imeb lausuja-tegelane endasse haiget ja müstilist helki. See toob meelde Juhan Liivi luuletuse „Õhtul“, kus talveõhtu kirjeldusest jõutakse lausuja sisekaemusse.

    Viimases stroofis leiab aset teine murrang: antakse aimu looduse ja subjekti vaheliste ülekannete lõpust, kuma, tuleleil on kustumas, jahtumas, alasil ei taota enam midagi, maa peale laskub verise kuma asemel taevatuhk. On öö. Veel põgus puhkehetk ja algab uus päev. Kui õhtul andis tuld päikeseloojangu ääs, öösel tähesöed, siis hommiku poole kisub ilm pilve. Ehk isegi pisut paradoksaalne, aga sepikoja metafoorika käib just kõige käredama külma kohta. See n-ö kõrvetav külm annab järele alles siis, kui söed kustuvad – pilves ilm toob sooja.

    Runnel on lühiustluses Postimehele kirjeldanud luuletuse tõukepunkti nõnda: „Elamuse alge on jäänud koolipoisipõlvest. Kui me käisime viiendas-kuuendas-seitsmendas klassis, olid külmad talved, ja kui sa pead 20–25-kraadise külmaga hommikul pimedas kooli kõndima kaheksa-üheksa kilomeetrit, siis näed ka taevailmutusi, aga tead ikka, et see on ajutine, kunagi tuleb soojuse võit.“ Kirjeldatu on ajutine, maailm võib külmast vabiseda, aga peagi tuleb uus päev, küllap kord lõpeb ka talv jne. Kui aga arvestada, et luuletus ilmus möödunud aasta Loomingu neljandas numbris, pole midagi parata – siin hakkavad kaasa kõlama hoopis päevapoliitilisemad registrid. Kui valged hanged on verise kumaga, siis hõlpsasti võivad silme ette tulla hoopis kaevikud ja droonid, hajuda võib ehast koiduni liikumise lootuse ja lepituse potentsiaal. Tõlgendusvõimalusi kui palju.

    Grünthal-Ridala varane looming paigutub aega, mil ennekõike Gustav Suitsu toel kujunes välja sümbolistlikult laetud uusromantiline luule. „Talvine õhtu“ ilmus 1905. aastal Noor-Eesti esimeses albumis.

    Üle hämara, varjudest tume,
    õrna ja sinava lume
    heidab veerev, kustuv päike
    punava läike.

    Üle ääreta, lumise välja,
    nii tühja ja palja,
    viib üksik tee
    üle jõe,
    kus pruunikad pajud
    on unesse vajund.

    Mööda lõpmata teed
    lähevad reed
    kuu kahvatul kumal,
    eha punal,
    kaugele…

    Erinevalt Runneli luuletusest ei eks­plitseeru siin kordagi mina-positsioon, lausuja ei ole aktiivne. Siingi joonistub kolme stroofi ulatuses välja mikronarratiiv, aga – taas, erinevalt Runnelist – ei leia aset selgeid väliseid ajalisi muutusi. Grünthal-Ridala teksti tonaalsuse ja liikumised määravad üksteise otsa kuhjatud epiteedid, mille varal jõutakse hämarusest ja õrnusest igaviku kompamiseni (hämara; tume; õrna ja sinava; veerev, kustuv; punava; ääretu, lumise; tühja ja palja; üksik; pruunikad; lõpmata; kahvatul). Kui Runneli luuletuses hakkavad kokku kõlama avastroofi hanged ja teise stroofi lausuja, siis siin viiakse kokku päikeseloojang ja (loojangu)teekond: kustuva päikese läige on suunatud üle jõe unnevajunud pajudeni seal kauguses. Täpselt luuletuse keskel ilmneb tee iseloom: see on rada, mis viib üle jõe. See on lõpmata tee, eha ja kuu kumal kaugenevad reed üle jõe teisele poole. Ühesõnaga, võrdlemisi traditsiooniline siin- ja sealpoolsust kehtestav luuletus, mis loob kahe ilma vahelise silla. Runnel ammutas looduseilmutusest lootust, Grünthal-Ridala lepib paratamatusega või vähemasti registreerib selle.

    Kui eelmised kaks olid visuaalsed luuletused, siis Liivi tekst on ennekõike heliline. Erinevalt Grünthal-Ridalast puuduvad siin pea täielikult epiteedid, meeleolupilt on üldine, visandatakse vaid kontuurid. Liikumine seisneb surnuvaikuse vahele jäävate loodushelide tekkimises ja katkemises. Võrreldes Runneli ja Grünthal-Ridalaga on tegu veel lakoonilisema, veel diskreetsema luuletusega.

    Mets härmatises surnuvaik,
    koit idas veripunane,
    Lehk põhjast — tuleleil on see!
    Loom koiduvalgel kisendab,
    hunt, põder, metskits ägavad.
    Puu väriseb…
    siis naksatab —
    külm plaksatab,
    siis jällegi kõik surnuvaik…
    kõik metsapaik…
    koit idas veripunane…

    Tegu pole sugugi kõige liivilikuma tekstiga, aga siingi avaldub see, mida Tanar Kirs on Liivi „Ääremärkuste“ varal kirjeldanud möödunud aastal ajakirja Keel ja Kirjandus oktoobrinumbris ilmunud artiklis, mis on kõigile endast lugu pidavatele luulet sinatavatele inimestele kohustuslik lugemine: „Liivi luule­käsituses taotletakse sellise ülesehitusega teost, mille tervik koosneb eraldiseisvalt väljaarendatud osadest. Teost, mis koosneb iseseisvatest, kuid kokku kuuluvatest osadest, nimetatakse muusikas sonaadiks. Liivi lähedust sonaadikultuurile on märganud Runnel [—], osutades sellele, kuidas Liiv varieerib luules üht teemat mitme teemakesena. „Ääremärkustes“ esitatud luuleteose ülesehituse mudelit võikski nimetada sonaadiliseks.“ „Küünlapäeval“ on lahutamisel ja ühendamisel põhinev luuletus. Isikustamine on viidud teatud mõttes äärmusesse: siin pole enam metsakohinat, vaid järjepanu ilmuvad uued loodusagendid (mets, koit, tuleleil, loom, hunt, põder, metskits, puu, külm, koit; võrdluseks Runnelil päike, hanged ja maailm, Grünthal-Ridalal päike, tee, pajud ja reed). Epiteetide asemel kuhjatakse verbe, mis kõik justkui täiendavad eelmisi, arendavad üksteist edasi (kisendab, ägavad, väriseb, naksatab, plaksatab). Grünthal-Ridalal joonistub üksikutest verbidest välja hoopis lahkumine, äraminemine (heidab, viib, on vajund, lähevad), Runnel liigub aktiivsusest mina-positsiooni kaudu staatikasse (vasardab, on kinni katnud, vahin, imen, sadeneb, puhkab).

    Vahest kõige huvitavam on siin subjekti ja looma suhte küsimus. Võimalus on lugeda teksti liiviliku süsteemi kaudu: kui loom kisendab, siis hundi, põdra ja metskitse ägisemine on selle laiendus, „loom“ on üldistus, objektide kokkuvõtmine. Võimalik on lugeda aga ka nõnda, et üldistust ei teki, vaid loom on lausuja ise, kes lõhub surnuvaikuse ja reageerib talveilmutusele, veripunasele koidule. Ja kisendab, nagu kisendab looma kombel tuisk Puškini kuulsas „Talveõhtus“.

    Selgeim erinevus Runneli, Grünthal-Ridala ja Liivi luuletuste vahel avaldub kronotoobis: esimesel jääb topos muutumatuks, ajaliselt aga kandutakse õhtust hommikusse, teisel, vastuoksa, leiab aset liikumine ruumis, kuna aga aeg on otsast lõpuni õhtune. Liivi koit on staatiline mõlemas plaanis – ainus liikumine on viivuks kostvas ja ruumis edasi kanduvas kisendamises. Kuigi subjekti ja looduse vaheline suhe on kolmes tekstis võrdlemisi sarnane, siis mina-positsiooni kehtestamine erineb: Runneli mina on selgesõnaliselt väljendatud, ta paigutub keset loodust ja tegutseb sarnaselt loodusnähtustega; Grünthal-Ridala lausuja vaatab muutusi ja äraminemisi kõrvalt; Liiv kehtestab kas puhtalt näitamisel põhineva aegruumi, kus lugeja on ise kirjeldatava tunnistaja ning lausuja ei avaldu kordagi (loom kui üldmõiste), või tegutseb analoogselt kõigi teiste looduselementidega (loom kui lausuja). Runnelil on esil vertikaalsus, Grünthal-Ridalal horisontaalsus, Liivil aga tasapindsus. Kõigi kolme luuletuse liikumised, muutumised suubuvad vaikusesse. Liiv vaatleb ahtakest ajahetke päikesetõusul, mis jääb surnuvaikuste vahele; Grünthal-Ridala näeb, kuidas reed kaugenevad mööda üksikut teed ehakumas teispoolsusesse, Runnelil lõpeb talveööl looduse sepatöö ja taevast hakkab langema tuhka.

    Hando Runnel on suur poeet! Ennekõike tema varane looming on paljudele olnud sissepääsuvärav luulesse. Tundub aga, et too opositsiooniline Runnel, kes köitnud sedavõrd laia lugejaskonda, kirjutab hoopis teistsugust luulet. Siinses tekstis ei leidu midagi varase Runneli maa- ja külaelu kujutamisest, ei sotsiaaleetilist mõõdet, ei irooniat ega sarkasmi, isegi uuemat rahvalaulu mitte. Siin ei vastandu ka kõrge ja madal, suhe laulutraditsiooniga on vaid tinglik. Ent kas pole nii, et Runneli traditsioonitundlikkus, seosed ennekõike XX sajandi alguse poeetikaga muudavadki auhinnatud luuletuse äraspidiselt opositsiooniliseks? Sellist looduslüürikat ju enam ei kirjutata, tea, kas säärast teksti enam lugedagi mõistetakse …

  • Mida mõõdad, seda lõikad

    MARIS PETERS

    Theatrumi „Mõõt mõõdu vastu“, autor William Shakespeare, tõlkija Georg Meri, tõlke toimetajad Harald Rajamets ja Jaak Rähesoo, lavastaja Lembit Peterson, kunstnik Marius Peterson, valguskunstnik Rene Liivamägi, muusikaline kujundaja Eva Eensaar, liikumisjuht Tiina Mölder. Mängivad Ott Aardam, Anneli Tuulik, Andri Luup, Laura Peterson-Aardam, Kristjan Üksküla, Mart Aas, Tarmo Song, Helvin Kaljula, Tiit Alte, Mare Peterson, Erik Richard Salumäe, Mark Erik Savi, Merlin Kivi, Maria Teresa Kalmet, Jonathan Peterson jt. Esietendus 30. III Theatrumi saalis.

    „Mõõt mõõdu vastu“ on Eesti vaatajale Shakespeare’i küllaltki tundmatu näidend. Esimene lavastus 1950. aastatel oli seotud nii nõukogulikest eeskujudest ja tõlgendustest vaba materjali kasutussooviga kui ka Georg Mere lavaleastumisega Shakespeare’i näidendite tõlkijana (tollase puna-kuldse kaanega küllalti mahuka ja ohtralt illustreeritud kavalehe koostas Lennart Meri), hilisemal ajal on selle näidendi aga vaid kahel korral lavale seadnud Ingo Normet (1979 ja 2012).

    Angelo (Kristjan Üksküla) varjub päikeseprillide taha lavastuse lõpus, kui asjad hakkavad tal viltu kiskuma.

    Seega võib oletada, et paljude vaatajate mälus võrdlusvõimalust sama teksti eelmise lavastusega pole. Lavastaja ei saa loota ka süžee tuntusele, nagu mängitumate Shakespeare’i näidendite puhul, ent see, kuidas lavastus loo lahti kerib, ei tohiks jätta nõutuks ühtegi vaatajat. Lembit Petersoni käekirja tundes on ka ootuspärane, et autorisse suhtutakse lugupidavalt: nõnda ongi kujunenud etenduse pikkuseks neli ja veerand tundi kahe vaheajaga.

    Kuigi Shakespeare’i näidendite 1623. aasta kogus on paigutatud „Mõõt mõõdu vastu“ komöödiate alla, on seda näidendit nimetatud probleemnäidendiks, sest seal käsitletakse mitmeid tähtsaid teemasid, olgu selleks õigus ja õiglus, karistuste proportsionaalsus, religioon, ühiskondlik kord ja ühiskonna funktsioneerimine või veel mõnigi muu. Kuid probleemsete teemade vahel on küllalt sedagi, mis publikut mõnusasti naerutab ja pahed kõverpeeglisse seab. Läbilõige ühiskonnast toob publiku ette terve spektri tegelasi võimukandjatest kuni madalamast seisusest sehkendajateni.

    Lavastuses on tõstetud ühe teemana fookusesse nägemine: juba teatrisaali sisenedes satub vaataja silmitsi laval kõrguva peegliga. Ka lavastuse jooksul seatakse peegel mitmel korral poolviltuselt (ehk kõverpeeglina) nii, et see peegeldab ka saalis istuvat publikut. Seejuures on peegel tegelikult ka lihtsalt klaas, mida näidatakse hooti valguse abil läbipaistvana: kas peegel on peegel ja mida selle ees tehakse, sõltub sellest, kummal pool seda õhukest eraldajat ollakse. Peegel võimaldab end imetleda, kuid seejuures võib juhtuda, et iseenda peegelpilt hoopis ehmatab.

    Lavastuse alguses asetab hertsog Vincentio (Ott Aardam) oma käed vastu teda muust maailmast lahutavat klaasi ning vaatab, ise justkui vitriinis, maailma ja kõiki seal olevaid tegelasi läbi kaitsva eralduspiiri. Selleks et maailma mõista ja kogeda, tuleb tal aga klaasi tagant välja tulla. Peale selle aitab see põhjendada, miks hertsog ei pea end pärastpoole eriti mungakapuutsiga varjama: lihtsalt nii vähesed inimesed on teda senini üldse näinud, et peaaegu keegi ei tunnegi teda ära.

    Seda klaasvitriini efekti on kasutatud mujalgi: nii näiteks mõjub valguse kollakas kumas klaasi taga nähtav Isabella (Laura Peterson-Aardam) kui mõni haruldane pühakukuju, mida klaasi abil on välismõjude eest vaja kaitsta ja mille õrnad looduslikud värvid kahvatuksid teravamas valguses. Ja kõnekas ning intrigeeriv detail, peegelpross Lucio (Mart Aas) kuuerevääril: see ühtaegu peegeldab, aga võib ka pimestada – ja peegeldab teisi, aga mitte teda ennast.

    Olulist rolli mängivad lavastuses ka prillid, mingis mõttes klaasid ju needki. Märgiline on see, millal tegelased panevad ette tavalised, n-ö vaatamisprillid, ja millal kannavad päikeseprille. Vaatamisprillid seostuvad lavastuses selgelt võimu ja selle teostamisega, püüdega asju selgelt näha (ja õigesti mõista), kuid kui prillid pole päris õiged, on moonutused paratamatud.

    Päikeseprillid, mis tagavad selle, et valgus (ja selgus) liialt ei pimestaks, aitavad varjata maailma iseenda ja iseennast maailma eest. Tundub nii, et inkognito tegutsemise idee saab hertsog just päikeseprille ette proovides. Pompeius (Andri Luup) kannab päikeseprille kogu aeg (tema tegutseb valgustkartvas sektoris), seejuures näiteks Angelo (Kristjan Üksküla) varjub nende taha lavastuse lõpus, kui asjad hakkavad tal viltu kiskuma. Ta nagu püüaks iseenda roiskumist varjata, varjata oma valgustkartvaid mõtteid ja soove, varjata ka iseennast selle eest, mis teda ees ootab, ning iseennast enese eest.

    Erilisel kohal muidu eklektiliste kostüümidega lavastuses on jalanõud või see, kas kellelgi üldse midagi jalas on. Hertsog kannab lavastuse alguses väga edevaid sätendavaid jalavarje, mille ta hiljem tavalisemate kingade vastu välja vahetab, kuid paljajalu nagu mungad, kellelt ta laenab oma rüü, ei käi ta ometi. Kõige silmatorkavamad on aga kindlasti Pompeiuse kärtspunased kontsaga lakknahast saapad. Nii et tasub ka seda tähele panna, kellel ja mis jalas – põnev detail lavastuse koes.

    Näidendi tegelaste hulk on päris suur, pakkudes paljudele näitlejatele võimaluse oivaliste pisirollide loomiseks, paljud neist läbini koomilised. Mõnusalt üle võlli on mängitud Pompeius. Üleni punasesse rüütatud ja vonklevalt liikuvas timukas Ilguses (Mark Erik Savi) tundub olevat raasuke „Macbethi“ nõia paroodiat.

    Kesksematest tegelastest esitab lavastus hertsogi algusest peale mõnusa skeemitajana. Kui esmalt jääb mulje, et ta kompab oma võimiste piire, siis mida edasi, seda lennukamaks paistavad minevat tema plaanid ja seda julgem on ta neid ellu viima – kes ei riski, see ka ei võida. Edu innustab: ilmselgelt naudib ta nööritõmbamist, inimeste saatuse ja elu suunamist. Aga vähemalt on lõpuks meie ees valitseja, kes ei vaata oma riiki turvaliselt klaasi tagant ega pea ka valeriietes oma riigis korda looma.

    Asevalitsejaks määratud Angelo mõjub esimesel sisenemisel oma mustas kuues isegi mõnevõrra hamletlikult: raamat näpus, oma lugemiste ja süvenemiste juurest ära kutsutud. Tema enesekindluse aluseks näib olevat, et tema elus ei olegi eriti midagi sellist ette tulnud, mis oleks ta proovile pannud (loost Marianaga kuuleb publik alles hiljem), ning kogu tema tarkus põhineb eluvõõral raamatutarkusel. Nii ei oska ta ka iseenda reaktsioone tegelikes olukordades ette aimata. Sellest, kuidas võim ja tähtisolek talle meeldib, annab ilmekalt aimu Claudio (Erik Richard Salumäe) surmaotsuse allkirjastamine: see pole mitte juhuslik ja väike kritseldus, vaid hoolega mõõdetud ja kaalutud ning suureks ja keerukaks arendatud allkiri. Tema palvetamisstseenis kumab „Hamleti“ kuningas Claudiust, kes saab küll aru, et asi on viltu, kuid ei suuda oma tahtmistest loobuda ja nende pärast kahetseda.

    Ilus ja elegantne Isabella, innukas tõmbuma patuse maailma eest range korraga kloostrisse, leiab end ometi maiste asjade korraldamise keerisest. Kui alguses on ta oma püüetest Angelo ees venna pärast paluda valmis üsnagi kergelt loobuma (Lucio utsitab tagant, et ta kohe alla ei annaks), siis mida edasi, seda keerukamaks läheb plaan ja seda rohkem vajab see kaasamõtlemist. Lavastus näitab ilmekalt, kuidas Isabella jäik must-valge suhtumine omandab vaikselt muid toone, eesmärk pühendab abinõu: ta on valmis asetama Mariana (Maria Teresa Kalmet) olukorda, mis seab tolle potentsiaalselt samasse olukorda, milles on tema venna armastatu. Lisaks loodab ta ju Marianalt sama tegu, mida tema enda vend on temalt palunud.

    Kaheks Isabella rolli võtmehetkeks on vahel peetud seda, mida ta teeb, kui Mariana palub tal põlvitada ja Angelo eest paluda. Selles lavastuses on Isabella selgelt kahevahel: ta peaaegu et juba põlvitab, tõuseb siis kiiresti uuesti püsti ja …hetke pärast põlvitab. Angelo hukkamine ei tooks Claudiot tagasi, Mariana, kes on end Isabella asemel ohverdanud, väärib vastuteenet. Mõõt mõõdu vastu ei ole kõige edasiviivam lähenemine.

    Teine tähtis stseen on Isabella reaktsioon hertsogi abieluettepanekule, mis iseenesest järgneb vahetult infole, et Claudio on elus. Ses lavastuses sooviks Isabella oma venna nägemise üle rõõmustada, selgelt on mängitud välja mõningane segadus ja hämmeldus, sest korraks pole isegi justkui päris selge, kellele on hertsogi abieluettepanek suunatud.

    Korraks peab peatuma ka Luciol, sellel veidral sellil, kellel on kõigiga miskit pistmist ja keda jagub igale poole: ta on isevärki huumorimeelega, lärmakas ning oma väljaütlemistes mõõdu­tundetu. Seekord ei tundu Lucio siiski olevat läbinisti negatiivne, vaid maadleb kohati oludega ja on kimpus iseendast tekitatud stereotüübiga.

    Vastandina kõigile neile, kes hertsogit ära ei tunne, kuna pole teda kunagi näinud, tunneb Lucio ilmselgelt mungarüüsse peitunud hertsogi vanglas ära. Kõik, mida ta seejärel ütleb, on mõeldud pigem selleks, et hertsog mungarollist välja meelitada. Tema kohtlemine lavastuse lõpus tundub isegi pisut liialdatud ja ebaõiglane.

    Kui millegi üle kurta, siis on see ehk tornide ja platvormide liigutamine stseenide vahel. Kuigi ilmselgelt eraldi lavastatud liikumismustritega, kipub see vähemalt esimeses vaatuses lavastuse tempot ja loole keskendumist hakkima. Loomulikult on ses omaette loogika, justnagu malendite puhul, kui igal oma käigud, pealegi toetab see üldist mõtet, et tulemuslik teekond punktist A punkti B ei ole alati sirgjooneline (ja vahel jõuab ka samasse punkti tagasi). Siiski, vähem on rohkem, ning kui väga selget põhjust ja vajadust pole, võiks mõnel juhul platvormide liigutamise ära jätta.

    Lavastus on pungil tõsisemast mõtlemisainest ja ka ohtrast koomikast. Pakutakse ka muusikalisi vahepalu. Kuigi keskne lugu balansseerib tragöödia piirimail ja mitmed mõistmised „abiellu, mitte surma“ lavastuse lõpus ei loo tavapärast komöödiale iseloomulikku kerget õhkkonda, lõpeb kõik lootusrikkalt, tõotades paremaid aegu: Julia (Merlin Kivi) ja Claudio kummarduvad nagu Maarja ja Joosep oma väikese lapsukese üle.

Sirp