Presidendi kultuurirahastu ootab kandidaate noore kultuuritegelase preemiale ja sotsiaaltöö preemiale
Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu kuulutab välja konkursi presidendi noore kultuuritegelase preemiale ja sotsiaaltöö preemiale. Taotlusi oodatakse kuni 31. maini aadressile vpinfo@vpk.ee.
Noore kultuuritegelase preemia on mõeldud kuni 35-aastasele Eesti kultuuritegelasele või grupile, kelle loomingulised saavutused on leidnud laialdast tunnustust või aidanud oluliselt kaasa Eesti ja eesti kultuuri tutvustamisele maailmas.
Kandidaate saavad preemiale esitada nii tingimustele vastavad inimesed ise kui ka nende õpetajad, kolleegid ja kultuurivaldkonnas tegutsevad organisatsioonid. Esitada tuleb avaldus kandidaadi eluloo- ja loominguliste saavutuste kirjeldusega ning vähemalt kaks soovitust tunnustatud kultuuritegelastelt või loomeliitudelt.
2002. aastal asutatud noore kultuuritegelase preemiat rahastab 2018. aastast alates Enn Kunila. Varem on selle pälvinud näiteks helilooja Pärt Uusberg, dramaturg Eero Epner, luuletaja Kristiina Ehin, džässmuusik Kadri Voorand, raadio- ja filmimees Jaan Tootsen jt. Mullu pälvis preemia balletitantsija ja koreograaf Jevgeni Grib.
Sotsiaaltöö preemia on mõeldud inimesele või organisatsioonile, kelle tegevus aitab parandada ühiskonnas ebasoodsal positsioonil olevate inimeste toimetulekut ja elukvaliteeti.
Kandidaate saavad üles seada nii tingimustele vastavad inimesed ja organisatsioonid ise kui ka nende kolleegid ja koostööpartnerid. Kandideerimiseks tuleb esitada kuni 6000 tähemärgi pikkune ülevaade kandidaadi tegevusest, selle tähtsusest, mõjust ja tulemustest.
Sotsiaaltöö preemiat rahastab Cleveron. Eelmisel aastal pälvis presidendi sotsiaaltöö preemia Eesti Fenüülketonuuria Ühing. Varasemalt on preemia saanud Viljandi Haigla sõltuvushaigete ravi- ja rehabilitatsioonikeskus, MTÜ Peaasjad ja arenguprogramm SPIN.
Reedel, 19. mail kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis Evelin Zolotko isikunäitus „Armastus kolmnurga vastu“.
Külastaja saab näha dünaamilist lugu, mis muutub vastavalt vaatenurgale ja vaatajale ning omakorda vaataja kogemusele.
Näitusel „Armastus kolmnurga vastu“ on kolm tegelast: jänes nimega Bunny, kukk nimega Le Coq ja rebane nimega Foxy. Milline on nende omavaheline suhe, kus asuvad selle kolmnurga punktid üksteise suhtes ehk kui pikad on teljed ning milline kolmnurk vastavalt moodustub, jääb lahtiseks.
„Kolm kui arv on laialdaselt kasutatud ja paljutähenduslik olnud sellest ajast või varemgi, kui inimesed seda kirja panna oskasid. Kolmnurk omakorda on üks ideaalsemaid geomeetrilisi kujundeid, sest sellest saab moodustada kõiki teisi kujundeid,“ leiab kunstnik.
#origami #paber #metamorfoos #värvid
Evelin Zolotko (s 1982) on Tartus tegutsev maalikunstnik. Ta on lõpetanud Kõrgema Kunstikooli Pallas (2008) ja Tartu Ülikooli maaliosakonna (MA, 2012), näitustel esinenud 2005. aastast. 2016. aastal pälvis ta Ado Vabbe preemia maaliseeria “Plat Principal” eest. Ta on Tartu Kunstnike Liidu liige.
Kunstnik tänab: Loviisa, Evelin Urm, Maiken Austin, Dagmar Miil, P. J. Colour
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näitus jääb avatuks 18. juunini.
16www.kunstimaja.ee
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
Reedel, 19. mail kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis Angela Maasalu isikunäitus „Klaasist südamega narr“. Näituse kuraator on Maria Arusoo.
„Klaasist südamega narri” keskseks motiiviks on maskide taha peitunud tegelane, kes on ümbritseva maailma suhtes teatavas hämmingus, pilk kuhugi ebamäärasesse kaugusesse suunatud, mõtisklemas inimeste individualistliku käitumise ja lõksusoleku üle selle kiirtempos allakäigu taustal.
Näituse tonaalsuse üheks tõukeks on Lauren Berlant’i raamat “Cruel Optimism” (2011), mis räägib kriisis elamisest, kus asjad mida me ootame ja loodame, hoopis takistavad meid saavutamast midagi, mis meid äkki ikkagi kuidagi õnnelikumaks teeks. Teiseks juhtlõngaks on režissöör Werner Herzogi filmi „Klaasist süda” (1976) üks stseen, kus peategelane Hias ennustab 18. sajandi Baieri küla trahteris tulevikku – kuulajateks hani ja riietuv noor naine, kes on äsja trahteri silmini joobnud kundedele striptiisi lõpetanud. Hias manab tulevikku ja näeb seal ühiskonna allakäiku, mööndes: „Inimesed seavad end sisse nagu neil polekski tahtmist siit maailmast lahkuda”.
Uneskõndimine on kõhe ehk kõrvalvaatajale, mitte kuutõbisele enesele. Niisamuti võivad värvidega ehitatud portaalid mõjuda somnambuulsete ilmutistena, justkui päeviku sissekannetena kunstniku omailmadest. Eks ole lõuendki üks mask, mis avab ukse nii igaühe isiklikele tontidele, kui ka kunstniku alateadvusesse. Naerust tuntakse narri, ta elagu!
Angela Maasalu (s 1990) elab ja töötab Londonis. Ta on õppinud Tartu Ülikooli maaliosakonnas (BA 2012), Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonnas maalikunsti (MA 2015) ning täiendanud end Inglismaal UAL Central Saint Martinsi ülikoolis (2013–2014). 2017. ja 2019. aastal oli ta nomineeritud AkzoNobeli kunstipreemiale. Tal on olnud isikunäitusi Tallinnas, Londonis ja Irákleios Kreekas.
Graafiline disain: Johanna Ruukholm
Tänud: Plado Art Services OÜ, Artproof, Aaioo OÜ (Tarmo Raidma), John Hinds Framing, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus (Kaarin Kivirähk, Sten Ojavee, Marika Agu, Keiu Krikmann), Anu Vahtra, Aleksander Tsapov ja Marten Esko.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital ning avamisele panevad õla alla Moe Distillery ja Selver AS.
Näituse avamisele sõidab buss Tallinn-Tartu-Tallinn. Täpsem info Tartu Kunstimaja Facebooki lehel.
Laupäeval, 20. mail kell 13.00 toimub näitusel kunstnikuvestlus. Vestlevad Angela Maasalu, Maria Arusoo ja Peeter Talvistu.
Näitus jääb avatuks 18. juunini.
www.kunstimaja.ee
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
Vanad armastused, värsked kiindumused ja uudishimu
INDREK GRIGOR, MAARIN MÜRK
2022. aastal Eesti Kultuurkapitali elutööpreemia pälvinud kunstiteadlane Tamara Luuk (sünd 1952) kehtestas end 1970ndate ja 1980ndate kunstipildis isikupärase käekirjaga kriitikuna. Pärast kolimist Belgiasse 1990. aastal sai temast 1996. aastal Eesti Vabariigi esimene kultuuriatašee. Tema roll Eesti kultuuri esindajana Euroopa Liidu juures ning kunstist kirjutaja ja selle mõtestajana on pärast Eestisse naasmist 2009. aastal jätkunud säravalt Tallinna Kunstihoone kuraatorina. Luugi siiras empaatia on võimaldanud tal näha seoseid, haakumisi ja viljakaid põrkumisi seal, kus need esmapilgul kätte ei paista. Ta on toonud näitustele kokku eri põlvkonnast ning isemoodi lähenemisviisiga kunstnikke ning tema mõju on viimase kümne aasta näitusepildis olnud peenekoeline, ent seda järjepidevam.
Kunstiajaloolane ja kultuuriatašee
Indrek Grigor: Sa õppisid Tartu ülikoolis kunstiajalugu. Kuidas selline valik sündis?
Tamara Luuk: Mulle meeldis kunsti puhul meeleline kogemus – laksab sulle oma tervikuga kohe ära – ning sageli irratsionaalset tunnet annab alles hiljem analüüsida. Helikunst või kirjanduslik kujund kasvab ja kujuneb aeglaselt, aga visuaalne kujund laksab.
Pärast lõpetamist sattusin ajalooinstituuti kunstiajaloo sektorisse tööle, algul laborandiks, siis nooremteaduriks, nagu ikka. Instituudis tehti valdavalt uurimistööd, millel olid väga ranged reeglid, millest mina mõhkagi aru ei saanud. Kolleegid Kaalu Kirme, Lehti Viiroja, Juta Keevallik ja Rein Loodus püüdsid siis leebelt suunata, et ei tuleks välja pursata esseid ja kriitikat, vaid uurida, kuidas aasta-aastalt muutused ja liikumised kujunevad. Minu kirjutamisviis tundus liiga veider ja seda toimetati palju. 1979. aastal kirjutasin Sirpi ja Vasarasse artikli Ilmar Malinist („Volens nolens“, 8. VI ). See oli üks minu esimesi nii-öelda minulikke artikleid, mida teistsuguseks ei toimetatud. Huvitaval kombel resoneerus see eelkõige kirjanike ja luuletajatega, nemad tulid mulle ütlema, et on hea artikkel. Minuga ongi käinud slepina kaasas fabulaatori või kunstkirjutaja imago. Ise olen püüdnud olla võimalikult täpne, otsinud täpset sõna.
Maarin Mürk: 1996. aastal sai sinust esimene Eesti Vabariigi kultuuriatašee Brüsselis.
Luuk: Mulle meeldis, et see töökoht tekkis kultuurkapitali juurde ja et sellega ei kaasnenud ametlikke riiki esindavaid funktsioone ega vastutusalasid. Otsused sündisid loovinimeste arutluste käigus. Kultuurkapitalis oldi suhteliselt vaba hingega ning seal olid kasutada tolle aja kohta arvestatavad vahendid. Otsustatigi, et seoses Eesti püüdlustega liituda Euroopa Liiduga on vaja luua Euroopa kontakte ja toetusi sondeeriv kultuuriatašee ametikoht. Hiljem viidi mind kultuurkapitali alt kultuuriministeeriumi haldusalasse. Aga jah, mul oli eelarve, millega opereerisin. Sellega korraldasin näitusi, kirjandusõhtuid, kontserte, üritades juurde leida nii palju lisatoetusi kui võimalik.
Grigor: Millised olid need märksõnad, millest sa Eestit Brüsselis esindades lähtusid?
Luuk: Ega see ei olnud lihtne, sest üsna kiiresti saabus meie ühiskonna tõehetk, tõdemus, et meie mäed ei ole kõige kõrgemad, meie inimesed kõige ilusamad, meie kunst kõige põnevam jne. Tähendab, me oleme üsna tavalised.
Tamara Luuk: „Tänulikkus kunstitöötaja vastu, kes proovib mõista su kunsti, või kunstnik, kes huvitub sinuga koos töötamisest, ja sellest kontaktist sündiv usaldus on igas ametis ühesugune, ole siis koordinaator, projektijuht või kuraator.“
Mürk: Seda ei saa atašeena vist välja öelda.
Luuk: Ei saa. Nii et ma otsisingi siis seda, mida serveerida meie eripärana. Liivo Niglas tegi filmi neenetsitest („Brigaad“, 2000), mille esimest, lühemaks lõikamata varianti vaatasin vaimustusega: see film oli nii pikk ning muudkui voolas ja voolas. Näitasin seda ühele Arte tegijale, hõisates, et see ongi meie ajataju, me näeme igas sekundis tervet igavikku! Film tehti muidugi lühemaks ehk meie mugandusime skeemi. Nii juhtus paljude asjadega.
Ma ei leiutanud oma Eestit, aga hakkasin otsima vahendeid, mille abil oma Eesti teistele selgeks teha. Mind on alati imestama pannud, kui väike on meie maa ja kui rikka keelena on eesti keel keelte paabelist välja tulnud, kui rikas on meie kirjandus ja kui vähe seda on tõlgitud. Valisin parima hollandikeelse ja parima prantsuskeelse näitleja ja tegin nendega eesti kirjanduse lugemisõhtuid. Rahvast tuli nagu murdu, aga näitlejate, mitte kirjanduse pärast, kuid nad olid sunnitud siis ka kirjandust kogema! (Naerab.)
Mürk: Aga „metsik ida“? Kas see läks kaubaks?
Luuk: Ei läinud või kui, siis meile endile. Illusioon võis tekkida Moskvas toimunud Sotheby oksjonist, kus müüdi Nõukogude-aegset põrandaalust kunsti suurte summade eest. Aga tõelist huvi … ei tea, ei olnud kunagi. Me ikka haipisime end ise, olles kõik üsna ühte nägu ja üsna ühest Euroopast. Raha oli meil vähem ja kultuurikogemused väiksemad, aga kõik muu oli sama. Valdkondade sees oli ainus pädev näitaja ehe professionaalsus. Näiteks Watou väga prestiižsel gregooriuse laulu festivalil oli Eesti Vox Clamantis üks jumaldatumaid esinejaid, Jüri Kase originaalne maali- ja Priit Pärna filmikeel ning joonistused tekitasid vaimustust, Arvo Pärdi muusikal oli arvukalt austajaid.
Grigor: Räägi palun Eesti esimesest paviljonist 1997. aastal Veneetsia biennaalil, seal oli ka sinu käsi kõvasti mängus.
Luuk: Kui ma atašee koha sain, käisin läbi kõik kultuurkapitali sihtkapitalid ja kirjutasin üles, mida nemad Euroopast saada loodavad. Enamasti loodeti saada raha. Aga kunsti sihtkapitalis olid toona Leo Lapin ja Eha Komissarov, kes ütlesid, et Eesti on nüüd iseseisev riik ja meil on natuke raha ka, nii et vii meid Veneetsia biennaalile. Mina olin vait ja kuulasin, julgemata öelda, et ma pole kunagi Itaalias käinud, Veneetsiast rääkimata. Aga see oli nii konkreetne ja ilus tahtmine, et hakkasin asju ajama.
Avastasin, et Tallinn on Veneetsia sõpruslinn. Selle teadmisega marssisin alustuseks Veneetsia linnapea kabinetti. Too võttis riiulist paksu raamatu ja tõdes, et tõepoolest on – aga mida selle teadmisega teha? Giardinisse paviljoni ehitada ei tohi, palazzo’sid, mida üürida, vaateväljas ka polnud, ja raha nappis niikuinii. Jõudsime kokkuleppele, et eksponeerime Eesti kunstnikke kail, mis viib San Marco väljakult Giardini parki. Avamiseks rentisime väikse laeva, kus pakkusime maasikaid ja veini, mille autoga Belgiast tõime.
Edasi läks Eesti paviljonide korraldamine juba Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kätte.
Kuraator
Mürk: Belgiast tulid sa Eestisse tagasi 2009. aastal.
Luuk: Endisele atašeele, kes polnud päevagi kultuuriministeeriumis töötanud, polnud kellelgi kohustust tööd leida, kuigi üritati heatahtlikult. Integratsiooni sihtasutus tundus mulle väga huvitav ja ma läksin alustuseks sinna, aga see osutus minusugusele liialt mehaaniliseks ja jõhkraks Euroopa Liidu raha taotlevaks ja nende kasutamise aruandlust vormistavaks masinavärgiks. Olin natuke aega töötu ja läksin siis sõjamuuseumisse tööle saalivalvuriks. Kureerisin ka Kumus Anu Liivaku kutsel Šarūnas Sauka näituse ja Jaan Elken pakkus mulle toimetada saate „Päeva kunstitöö“.
Kui Belgiast tagasi tulin, lõi mind jalust maha Eesti ühiskonna julmus. Läänes oli kõik pehme, vatine ja äärmiselt tundlik: igal oma väikeste kõrvalekalletega isiksusel oli mingi koht. Siin toimusid aga suured protsessid, põlvkondade vahetus. Valitses mineviku eitamine ja tulevikuvõimaluste ammendamatus. Ja muidugi tundus mulle selle põlvkondade vahetuse sees, et ma ei leia siin iial tööd, sest olen liiga vana. Aga ma keeldusin tunnistamast, et kõik vanad on jäägitult surnud. Ei ole ju. Praegune olukord on juba väga leebe, võrreldes sellega, mis oli siis, kui ma tulin.
Mürk: Sinust sai Tallinna Kunstihoone kuraator. Kuidas sa sellele töökohale sattusid?
Luuk: Karin Hallas-Murula, Tallinna Kunstihoone tollane juht, kutsus mu 2012. aastal sinna tööle. Minust sai näituseprogrammi koordinaator, sest kuraatorite kohad olid seal siis kaotatud. Valisin avatud konkursiga laekunud taotluste hulgast näitusi ning kaitsesin seda programmi Tallinna Kunstihoone nõukogu ees. Kui Tallinna Kunstihoonet tuli juhtima Taaniel Raudsepp, küsis ta, kes ma olla tahan – kas jätkuvalt näituseprogrammi koordinaator? Ma mõtlesin ja leidsin kuskilt üles sõna „kuraator“: tahan olla kuraator. Ja nii saigi, aga ega minu elus palju ei muutunud. Välja arvatud see, et olen ehk julgemaks läinud. Julgen nüüd oma nägemust esitleda. Lähtun alati kunstnikust, aga hiljutistel teemanäitustel, nagu näiteks eelviimasel, veel Vabaduse väljaku majas tehtud mängunäitusel („Me käime korraks ära, teie mängige!“, 2022), võtsin endale vabaduse allutada kunstnikud teemale. See tundus asjakohane. Enne ei oleks ma seda söandanud.
Mürk: Miks mitte?
Luuk: Ehk hierarhianärvi puudumise pärast, ma ei tea. Vanemad kunstnikud on tihtipeale oma maailmas kinni ja harjunud sellega, et ise joonistavad, maalivad, panevad ise välja ja ise ka hindavad. Aga nooremad on algusest peale kuidagi kogukonnast sündinud. Tundsin, et olen seal kuskil vahepeal.
Grigor: Sinu üks kõige rohkem tähelepanu ja tunnustust pälvinud näitusi oli Tiit Pääsukese ja Kris Lemsalu näitus „Kaunitar ja koletis“ (Tallinna Kunstihoone, 2016). Nende kahe kokkupanek üllatas kõiki, aga kui see tehtud oli, tundus see igati loomulik.
Luuk: Tiit Pääsuke tuli oma käsitsi kirjutatud näitusetaotlusega, et tahaks personaalnäitust. Raudsepa juhtimisel uuenenud Tallinna Kunstihoone meeskonnas nii-öelda lihtsalt isikunäituse mõte ei lennanud, alati tuleb põhjalikult (enda käest) küsida, et ikkagi miks just see näitus ja just praegu. Mina pakkusin siis välja, et teeksime küll Pääsukese näituse, aga koos Kris Lemsaluga.
Meist kolmest kujunesid suured sõbrad: aasta otsa saime regulaarselt kokku, rääkisime kunstist, arutasime elu üle. Neis on palju sarnast: palju efekti, natuke edevust ja natuke teatraalsust, riskijulgust ja avatust.
Grigor: See oli ka üks esimesi märkimisväärseid näitusi, mis murdis põlvkondliku barjääri. Näituse külastajate hulgas oli ilmselt pooleks neid, kes ei teadnud, kes on Tiit Pääsuke, ja neid, kes ei teadnud, kes on Kris Lemsalu.
Aga kuidas sa kuraatoritööd mõtestad? Teemanäituse puhul on kuraatori roll vahest natuke selgem, aga töötad kunstnikega sageli ka üks ühele, üks kahele. Kõrvalt vaadates tundub, et sa ei jää sealjuures distantsile, vaid lähed sellesse suhtesse alati sügavuti sisse.
Luuk: Teen, mida oskan, ja teen seda nii hästi, kui oskan. Panen näituse kokku, aga alati koostöös, mitte kunagi üksi. No mis kuraator ma ikka olen.
Mürk: Küllap ikka oled.
Luuk: Küllap jah. Ise ma ju tahtsin ka. Aga ma ei oska kuraatorluse kohta midagi öelda. Tänulikkus kunstitöötaja vastu, kes proovib mõista su kunsti, ning kunstnik, kes huvitub sinuga koos töötamisest, ja sellest kontaktist sündiv usaldus on igas ametis ühesugune, ole sa koordinaator, projektijuht või kuraator. Mingisugune intuitiivne närv peab olema, et vaadata, miks just need asjad ja kuidas kokku käivad. Mul ei ole süsteemi. Jaan Elken kirjutas mulle ükskord: „Sa oled esinejatele teinud suure teene, kontekst lubab töid küpsemate ja targematena paista.“ See tegi mind rõõmsaks ja ma olin heldinud. Aga ma ei püüa seda, ma näen seda, see lihtsalt on seal juba olemas.
Kui oled juba natuke jala maha saanud ja õppinud ennast terakene usaldama, siis tead, et mõne kunstniku töödele on vaja juurde heli. Mõnele kunstnikule oleks vaja juurde ruumikiiksu. Mõne puhul ei ole üldse midagi vaja: peab olema nii traditsiooniline kui vähegi võimalik, nii tuleb kõige parem. Kui ennast usaldad, siis julged ka kunstnikule öelda, mida arvad. Muidugi jääb kunstnikule viimane sõna, aga kui ta sind usaldab, siis võib juhtuda, et teie koostöö annab parema tulemuse, võrreldes sellega, kui ta oleks üksi näitust teinud.
Minu vahendid on väga lihtsad kõigi nende keeruliste asjade kõrval, mis praegu võtta on: tehnoloogia ülikiire areng, inimese leppimine sellega, et ta ei ole enam maailma naba. Kasutan kõige elementaarsemaid emotsioone, mida olen ise läbi elanud või mida suudan mõista, ja siis ehitan nende peale. Midagi muud nagu ei ole.
Mürk: Kas sa ise tajud, et kuulud kellegagi samasse põlvkonda?
Luuk: Siiamaani pole tajunud, võib-olla praegu hakkab see tulema, sest mulle tundub tarkus seisnevat selles, et tunnistad oma piiratust. Oluline on tajuda oma piiratust, mitte enese ees laiuvat kõigi võimaluste maad, just seda piiratust, mis iseloomustab sind ja sinuga kõrvuti loovaid inimesi. Ja see sunnib mind oma põlvkonna juurde tagasi minema. Aga üldiselt ei ole ma mitte kunagi tajunud hierarhiaid, põlvkondlikke erinevusi, mitte midagi sellist. Ilmselt olen lapsemeelne või naiivne.
Mürk: Mis siis, kui juhtub olema sita iseloomuga isend, aga väga hea kunstnik? Kui koostöö ei suju, kas näitust ei tule?
Luuk: Ei, näitus ei jää ära, kunstnikul on alati õigus, sest temata ei toimuks midagi. Miski ei võta talt seda, et tal on suur potentsiaal ja ta on hea kunstnik. Isegi kui ta seda esitleda ei oska ja vaidleb vastu. Kurbus on siis suur. See kunstnike sitt käitumine oli pigem vanema perioodi pitser. Me olime sellega nii harjunud, see oli lausa reegel, et elus siga ja kunstis geenius. Nüüd on hoopis vastupidi. Nüüd on kunstnik elus ja kunstis ka korrektne. Mulle see meeldib, aga tahaksin, et mõeldaks enesekriitilisemalt, et ei aetaks segi kunsti ja argipäeva. Kunst võiks tõsta argipäeva tasemele, mis oleks subliimsem, üldistatum, mis oleks tähtsam kui pesupesemine, aga seda on väga raske teha. Pesupesemist on palju ja seda on elus ka palju vaja, aga kunstiks see tihtipeale ei kerki.
Mürk: Kriitiline pilk on just see, mida praegu kunsti õpetades rõhutatakse. See on huvitav, et sinu arvates ei kiputa võtma distantsi.
Luuk: Ei osata, see on ju igaühe ainuke elu. Ma ei usu, et asi on õpetuses. Pigem domineerib eksistentsiaalne hirm, et olen valinud töö, valdkonna ja elamisviisi, aga kuidas paigutub see mudel maailma ja milline on minu ellujäämise tõenäosus. See hirm näib olevat kõige olulisem küsimus, aga ma ei tea, kas mina oskan seda lugeda ja palju ma seda üldse lugeda tahan. Võib ju olla, et ühel ajal saabki sellest valdav lektüür, mis hakkab kõnetama ka neid, kes otsivad suurt ja võimsamat kujundit, aga mina pole kindel, kas see mulle meeldib.
Grigor: Millisena näed sa Tallinna Kunstihoones töötades oma suhet institutsiooniga? Kui palju oled sa Tallinna Kunstihoone kuraator ja kui palju lihtsalt kuraator Tamara Luuk?
Luuk: Ma olen ikkagi Tallinna Kunstihoone kuraator Tamara Luuk. Ma ei olegi kuskil mujal kuraator olnud. Aga ma ei ole sunnismaine. Meil on vabadus. Esitad oma projekti ja põhjendad, miks. Tallinna Kunstihoone näituste poliitika määrab suuresti paratamatus, et meil ei ole enam kogu, seega ka mälu, ja see annab vabaduse, aga ka kohustab. Tallinna Kunstihoone eesmärgist lähtuvalt tuleb teha programmi, mis on võimalikult mitmekesine. Eestis ei ole tegelikult nii lõpmata palju häid kunstnikke, et neid jätkuks kogu aeg kõikjale, ja millegipärast satub ka nii, et nad teevad korraga kaks-kolm näitust mitmes näitusemajas korraga.
Meil kõigil on kuraatorina ka natuke erinev fookus: Siim Preiman on pühendunud jätkusuutlikule arengule ja rohepöördele, Corina Apostol on oma tegemistes programmiliselt sotsiaalse võrdõiguslikkuse teemade keskne. Mina olen selline vaba element, kellele on vanuse ja kogemuse tõttu võimaldatud üsna suur määramatus. Koormus on Tallinna Kunstihoone sees üsna hästi jaotatud: mõnel aastal teed ühe suure näituse, mõnel aastal teed neli väikest. Osalen otsustamisel, annan nõu, kirjutan jne – neid tööülesandeid ikka on.
Mürk: Kellele sa näitust tehes mõtled? Kas kunstnikele? Või publikule? Ehk hoopis institutsiooni kuvandile?
Luuk: Kui ma Tallinna Kunstihoones alustasin, mõtlesin ainult kunstnikule: kuidas panna ta parimasse valgusse, kuidas olla võimalikult vastutulelik, kuidas teda kõige paremini esile tõsta, kuidas tema looming hakkaks kõige paremini tööle. Hiljem – võib-olla siis tõesti teadlikuna, et olen nüüd kuraator – hakkasin mõtlema ka sellele, kui huvitav võiks näitus olla publikule. Üldiselt aga on kunstnikud olnud mul ikka esimesel kohal.
Grigor: Mis on näitust tehes kõige keerulisem?
Luuk: Tõehetk, kui pead näituse iseendale visualiseerima nii ruumiliselt kui ka tähenduslikult. Teen seda paratamatult isegi siis, kui on näituse kujundaja ja kunstnik tuleb oma valmis töödega, oma irratsionaalse mõttevooluga. Mõttes näituse kokkupanemine on vahest kõige keerulisem.
Mürk: Näitus ongi üks keerulisemaid kultuurielu formaate, sest peaproovi ei ole. On paar nädalat ülesehitamiseks ja siis selgub, kas see, mida paar aastat oma peas kokku oled pannud, ka tegelikkuses töötab.
Luuk: Viimased korrektsioonid tehaksegi kohapeal, installeerimise käigus. Mina pabistan ka viimase hetkeni, aga alati tuleb midagi välja. Alati ei tule sada protsenti, aga vahel võib tulla ka rohkem!
Mürk: Kuidas Tallinna Kunstihoone kolimine ajutisse paviljoni Lasnamäel on sinu tööd muutnud? Roosa pontšik vs. kunstitempel kesklinna esindusväljakul.
Luuk: Lasnamäe paviljon asub Lasnamäel ja selle probleemidega tuleb saada hakkama Lasnamäel. Katsun vaadata nüüd rohkem venekeelseid kunstnikke, kes ei tee allahindlust selles osas, mida mõistame kaasaegse kunstina. Neid loomulikult on. Aga ma kahtlustan, et kõik venekeelsed kunstnikud, isegi need, kes ei tee realistlikus laadis töid, on sündinud realismikooli ja sealt pärineva mõttelaadiga, selle võrratu käsitööoskusega, mis on mattunud Eestis elamisest tõuke saanud ise- ja teisitiolemise avastamisesse.
Väljajuhatus
Grigor: Kes on olnud sinu olulised kaasteelised?
Luuk: Need, kes on suutnud mulle midagi õpetada: kirjanikud, kunstnikud, näitused. Belgia aastate alguses nägin Shirin Neshati näitust, tema mõjus mulle väga võimsalt. Mulle meeldis väga Mark Manders, aga see vaimustus on nüüdseks natuke vaibunud. Kõik inimesed muutuvad. Tänapäeva, aga ka läinud aegade kunstnike elust on umbes kümme aastat erakordselt intensiivsed ja hiljem tuleb kas langus või jäädakse samale tasandile püsima.
Londonis Tate’is nähtud Marlene Dumas’ (2015) näitus mõjus kui kuld, olenemata sellest, et seinad olid määrdunud ja lihvimata, ruumiga ei olnud üldse tööd tehtud. Troonis see, millega kunstnik kogu elu tegelenud oli, tema töö. See oli väga hea kogemus. Lavastuslikkus, mis domineerib tänapäeva näitusepildis, on huvitav, aga kipub kõrvaliste vahenditega esile tõstma asju, mis võiksid iseenda eest rääkida.
Mind on väga mõjutanud kirjandus. Algusaastate Nikolai Baturin ja Paul-Eerik Rummo olid väga võimsad. Loomulikult ka klassikud nagu Thomas ja Heinrich Mann, Ernst Cassirer ja Augustinuse „Pihtimused“, ülikooliaegsed avastused.
Grigor: Eesti Kunstiakadeemias õpetatakse nüüd ka kureerimist magistritasemel. Millist nõu annaksid neile, kes tunnevad tungi töötada kunstnike ja kunstiteostega näituse loomise eesmärgil?
Luuk: Ma ei oska suurt midagi õpetada peale selle, et tuleb armastada seda, mida sa teed, katsuda mõista, mille poolest see väärib esitlemist ja kunstiks nimetamist.
Mürk: Kas on näitusi, mis elavad sinu sees, aga milleks ei ole näiteks aeg küps või mis on mõnel muul põhjusel realiseerimata?
Luuk: Ei, ma ei mõtle näitusest niimoodi ega tee endale ka illusioone. Ma sain preemia. Te olete kõik head inimesed ja vaatate mind lugupidavalt ja ma ei sega teid väga, sest olen teist nii palju vanem, aga ma näen, kuidas inimlik tunnustuse ning ka põlguse pendel liigub vasakult paremale, eksimatult ja raugematult. Tihtipeale ei sõltu see kuigipalju sellest, mida oled teinud või tegemata jätnud.
Ma ootan, millal ma enam ei sobi sellesse konteksti, kus praegu olen. Olen teoreetiliselt selleks valmis. Võib-olla seetõttu ei plaani ma ka pikalt midagi ette. Kui on teada, et järgmisel aastal on mul kaks näitust kureerida, siis hakkan nende peale mõtlema, korjan kokku oma märkamised ja tähelepanekud, vanad armastused, värsked kiindumused ja uudishimu.
Poliitilise moesõnavara järgi püüab riigikogus tööle hakata koalitsiooni teerull, mida äärmusliku meeleheiteni viidud vähemus soovib end masina teele takistuseks pikali heites peatada või koguni tagurdama sundida. Metafoor on Eesti võimukeeles kasutusel juba aastast 1995 ning selle on kordamööda huulile võtnud kõik erakonnad, kes on parasjagu mõnest valitsusliidust välja jäänud. Iseenesest on tegu äpardunud võrdluse ja teerulli solvamisega: teeb see ju sihipäraselt tarvitamisel kasulikku tööd, mille tagajärjel tekib kõigile tasuta kättesaadav avalik hüve korras ja sõidetava, kvaliteetse ja sileda pinnakattega sõidutee näol. Kasuliku riista töö takistamine põhjustab aga transporditaristu lagunemise ja iga sõidukiomaniku remondiarvete suurenemise. Liikuma ei pääse kaup, mille müük tooks eksporditulu. Ühesõnaga, kulu kõigile.
Multifilmides juhtub alatihti, et kui keegi jääb teerulli alla (või lüüakse mingi muu raske esemega lapikuks), siis on ta mõnda aega kõigest vaikiv pinnalaotus, kuni käib plumps! ja kangelane saab taas endise kuju tagasi ning hakkab häälekalt tegutsema. Riigikogus on asi teisiti: enda arvates teerulli alla jäänute jutuvada ei katke hetkekski ka lapikus olekus (kui keegi seal end tõemeeli Tomi ja Jerryga samastab ning riigikogu istungeid animasarjaks peab, oleks vaja psühhiaatrite kiiret sekkumist).
Poliitilise moesõnavara järgi püüab riigikogus tööle hakata koalitsiooni teerull.
Nende lootus näib olevat hetkeseisu muutmine alaliseks ja pealiskaudsel vaatlusel võibki jääda mulje, et riigikogu kodu- ja töökorra seadus võimaldab kasutada trikke, mille tõttu ei ole võimalik kinnitada ühegi istungi päevakorda tuleva märtsini. Kinnitamata jääb järgmise aasta riigieelarve, parlament peab sisulist tööd tegemata laiali minema, vähemus saavutab erakorralistel valimistel mäekõrguse võidu ning asub Kalevipoja kombel õnne tooma ja eesti rahvast uueks looma.
Nii lihtne see muidugi ei ole. Keegi on juba jõudnud lendu lasta sõnapaari „täiemahuline obstruktsioon“, mis paratamatult tekitab paralleeli Venemaa täiemahulise sõjaga Ukrainas, kus täiemahuliselt tegutseja kannab ise ka kõige suuremaid ja aina kasvavaid kaotusi. See on enesehävituse tee ja paralleel seega sobiv. Opositsioon seda võib-olla veel ise ei tea, sest täiemahulise obstruktsiooni, nagu ka ridamisi riigikogule menetlemiseks antud eelnõude mõjuanalüüs on tal tegemata.
„Mõjuanalüüs“ on „teerulli“ kõrval riigikogus üks sagedamini kasutatavaid sõnu. Teen siis selle ka obstruktsiooni kohta. Riigikogu istungi päevakorra kinnitamise takistamiseks esitavad opositsioonilised saadikud nii seaduseelnõusid kui ka arupärimisi kodu- ja töökorra seaduse § 91 ja § 139 alusel. Nende paragrahvide tõlgendamise üle on käinud ka lõviosa nn protseduurilistest vaidlustest, millega opositsiooni harrastus- ja pärisjuristid end nädala alguses tundide kaupa lõbustasid, tagajärgedele mõtlemata. Vaatasin huvi pärast järele: kahe sisutu istungipäeva jooksul tekitas riigikogu ligi pool miljonit tähemärki toimetamata teksti, mille avaldamiseks kuluks koos fotodega kaks Sirbi numbrit –aga kes seda küll loeks?
Sõltumata sellest, kui hea või halb on esitatu kvaliteet, kas kõik arupärimised vastavad seatud tingimustele või mitte, näeb seadus vastamise tähtajaks ette 20 istungipäeva. Arupärijad on kõnepuldist korduvalt rõhutanud, et neid ajendab sügav mure ja esitatud probleemid vajavad ülikiiret lahendust, valitsuse jõulist tegevust, olgu küsimus perede, koolivõrgu või teede lagunemises. Seega nad justkui ootaksid põhjalikke vastuseid ning välklahendusi.
Küllap on ministrid valmis vastuseid ette kandma ning ametnikud ministeeriumides on juba asunud selleks materjali kokku kuhjama. Vastata saab ainult juhul, kui riigikogu juhatus on vastamise istungi päevakorda pannud ning päevakord kinnitatud. Seega hiljemalt juuni teiseks nädalaks peavad arupärijad endale selgeks tegema, kas nad tahavad vastuseid kuulda ja juurde küsida või mitte. Arupärimisele vastamine käib kindla korra järgi, mis võimaldab tundide kaupa sõnavõtte ja muud venitamist ning peaks niiviisi olema lisavesi obstruktsiooniveskile.
Ent kui mõnel istungil peaks jõutama päevakorra kinnitamiseni, saab valitsus enne seda menetlusse anda ka kõik oma „kuritegelikud“ seaduseelnõud. Selle ärahoidmiseks peaks opositsioon tervikuna ja iga arupärimise esitaja ühekaupa avalikult tunnistama, et ta sisulist vastust kuulda ei soovigi, see ei huvita, sest on ju lugemata ja kuulmatagi selge, et see valitsus saab anda ainult valesid vastuseid. Kui praegu naudib opositsioon populaarsusnäitajate kasvu õnnepäevi, siis kust tuleb veendumus, et reiting jätkab kestlikku kasvu ka pärast seda, kui opositsioon asub päevast päeva demonstreerima oma huvipuudust esitatud küsimuste vastuste suhtes?
Sama häda varitseb ka opositsiooni esitatud seaduseelnõude puhul. Paljud, näiteks need, mis puudutavad maksukoormuse langetamist, on vähimagi mõjuanalüüsita. Kuid olgu need head või halvad, menetleda ei ole neid võimalik. Alatiste komisjonide tööd täiskogu istungitega samal moel takistada ei saa ja võimuliidu enamusega komisjonid võivad kogu selle kraami, kui tahes jampsliku, täiskogu istungile hääletamiseks suunata. Ja jälle peavad opositsionäärid siis tunnistama, et nad ei ole oma väärt ideede seaduseks vormimisest huvitatud ja pigem keelduvad nende istungi päevakorda lubamisest.
Eriti traagiliselt mõjuks see EKRE-le. Erakonna juhtfiguurid ei ole ju loobunud unistamast sellest, et Eesti valimissüsteemist kõrvaldatakse elektroonilise hääletamise võimalus (pettus ja varastamine) ja seda juba enne Euroopa Parlamendi valimisi järgmisel kevadel. Selle saavutamine oleks võimalik ainult seadust muutes. Aga kuidas muuta riigikogus seadust, kui oma eelnõu ei saa päevakorda panna?
Obstruktsiooni mõne päeva järel on nii vastupanuliikumise juhtidele kui ka nende andunud toetajatele jäänud ekslik mulje, justkui annaks põhiseadus ja selle alusel loodud võimuorganite töökorraldus vähemusele rohkem mänguruumi ja -võimalusi kui enamusele. Kui see oleks nii, tekib küsimus, miks ei ole kolmekümne aasta jooksul õnnestunud ühelgi varasemal opositsioonil peente taktikaliste võtetega enamuse tahet pikaks ajaks halvata. Kõrvalepõikena, keskerakondlane Andre Hanimägi jõudis Postimehes hõisata, et „opositsiooni toetavad meediamajade juhtkirjad“! Kes oleks seda võinud arvata, et partei loobub oma aastatepikkusest „õukonnameedia“ käsitlusest ja reedab sel viisil Edgar Savisaare aegumatu pärandi?
Enamus saab lõpuks alati oma. Pole vaja palju fantaasiat opositsiooni kahvlisse panemiseks. Näiteks võib iga võimuliidu fraktsioon riigikogus enne päevakorrani jõudmist anda üle mõne eelnõu, mille ideestik ja sisu on maha kirjutatud opositsioonierakondade valimisprogrammist. Isamaad saab kiusata näiteks mõne peretoetuse suurendamise eelnõuga, Keskerakonda aga nn maksuküüru suurendamise algatusega jne. Silmakirjalik muidugi, aga koalitsioonil on vabad käed komisjonide kaudu eelnõud täiskogu päevakorda suunata ja siis teha suurt kära selle ümber, et vastasrind on reetnud oma valijad ja loobunud oma programmilistest seisukohtadest, eelistades sellele põhiseadusliku korra õõnestamist.
Obstruktsiooni mõjuanalüüsi kokkuvõtlik järeldus on, et lühiajaliselt ja kasutult (valimisi ei ole ju tulemas) annab see opositsioonile reitinguõnne, kuid Eesti poliitikas on rohkelt näiteid selle kohta, et obstruktsioon teeb võimuliidu ühtsemaks ja tugevamaks, vastupidiseid aga mitte. Enamuse soovitud seaduste jõustumist õnnestub ehk mõne kuu võrra edasi lükata, kuid mitte lõputult ning kui sel perioodil on riigile tuluga katmata kulu tekkinud rohkem, kui praegu välja arvutatud, kirjutatakse seadustesse ka praegu soovituga võrreldes suurem maksukoormuse tõus. Kuidas te, auväärt opositsionäärid, sellise tagajärje oma valijatele kavatsete ära seletada?
Kes ei käiks vahel juuksuris ega sirviks seal värvilisi ajakirju? Paljud sirvivad, nii minagi. Kõige sagedamini on salongi valikus Anne & Stiil ning Eesti Naine, vahel ka Buduaar, aiandusžurnaalid jms. Ehkki leian iga kord mõne huvitava artikli, pean tõdema, et ei kuulu vist naisteajakirjade sihtgruppi. Lehitsen neid rohkem erialase pilguga: kas ja kui hästi on esindatud kirjandus?
Nii ja naa. Tundub, et kirjanikke nähakse naisteajakirjade toimetustes ennekõike tänuväärt kaastöölistena ja seda nad kahtlemata on. Näiteks kuuluvad ajakirja Eesti Naine püsiautorite hulka Birk Rohelend, Mudlum ja Lehte Hainsalu – alati loen, mõnigi soeng on sündinud nende kolumnide saatel. Vahel loen Mihkel Raua omi ka. Värskes numbris tutvustatakse veel rahvakirjanik Adena Seppa (Raul Vinni artikkel) ja Reet Weidebaum annab sümpaatseid raamatusoovitusi. Leidub isegi üks luuletus.
Annest & Siilist on kirjandust leida keerulisem, kuid mitte võimatu. Näiteks tutvustatakse maikuu numbris „kirjandusgurmaani pelgupaika“ – see ei ole siiski ajakirja Looming toimetus ega raamatukogu. Pelgupaigas elab hoopis raamatuinstagrammer Liina Haabu. Justkui terve elu olen ilusalongis lugenud Justin Petrone sensuaalseid kolumne, kuid viimastest numbritest neid enam ei leia.
Peaaegu üldse ei näe kirjanikke naisteajakirjade esikaanel. Möödunud aasta algusest kuni praeguseni on Anne & Stiili puhul olnud seal ainult ühe kirjutava naise, lasteraamatute autori Mari Ojasaare foto (jätsin arvestusest välja Lenna Kuurmaa ja Anni Arro, kes on samuti raamatuid avaldanud, kuid muis žanres). Parem on olukord ajakirjas Eesti Naine: viimasel 17 esikaanel on teiste seas avaldatud Kadri Kõusaare, Kristiina Ehini ja värske Vilde auhinna laureaadi Anu Raua pilt. 3 : 17 on elualade mitmekesisust arvestades ju päris hea tulemus? Esikaanefotoga kaasneb mõistagi ka pikk persoonilugu.
Kõige paremad väljavaated on naisteajakirjade esikaanele pääseda näitlejatel ja muusikutel, vähemal määral ka poliitikutel. Nelja-viie aasta jooksul on jäänud silma mõned korduvad isikud: näiteks Sandra Vabarna, Kaja Kallas, Kadri Simson, Henessi Schmidt, Saskia Alusalu, Maarja-Liis Ilus ja Tanel Padar. Mõnegi naisteka esikaanele on tuntud meestel kergem pääseda kui (naissoost) kirjanikel.
Miks nii? Kas kirjanikke ei peeta atraktiivseks? Kaastöid neilt ometi tellitakse, raamatuklubisid ja -pelgupaiku ajakirjaveergudel tutvustatakse. Võimalik, et toimetus eelistab esikaanel tuntud isikuid, kelle nägu „müüb“. Neid peaks ju aga leiduma ka kirjanike seas? Võib-olla on mõni kirjanik sellest aust lihtsalt loobunud?
Sugugi ei pakuta ilusalongides lugeda kultuuriväljaandeid ega raamatuid, need tuleb endal kaasa võtta.
Kõik semiootikat õppinud inimesed teavad, et Noam Chomsky kasutas lauset „Värvuseta rohelised ideed magavad raevukalt“näitamaks, et sõnade kooslus, mis moodustab grammatiliselt korrektse lause, võib olla täiesti tähenduseta. Iga järgmine sõna selles lauses tühistab eelmise: roheline ei saa olla värvuseta, idee ei saa olla roheline ega magada ning magada pole võimalik raevukalt. Üks sõber tegi hiljaaegu sellise vea, et kommenteeris midagi staarkonservatiiv Markus Järvi Facebooki seinal, mille peale sai ilmselt EKREga seotud libakontolt sõnumi: „Oled pedofiiliaerakonda kuuluv maffia varaste valetajate räketi valituse poolt heaks kiidetud juudieite vargaplika isaga toiduahelas.“ Eesti kõige levinuma perekonnanime all tegutsev isend ei suutnud moodustada isegi toimivat lauset, kaugel sellest, et see ka midagi tähendaks. Ainus, mis siit läbi kumab, on pime ja otsatu raev. „Üsna rikkalik okse,“ võttis teine sõber selle suvalistes käänetes ja aluse-öeldise-sihitiseta sõnapuntra tabavalt kokku. Täiuslikust okserallist oli siin puudu veel „kommunist“, „soroslane“ ja „liberastist homoteerull“. Magav mõistus võib sünnitada koletisi, aga sagedamini juhuslikke verbaalseid väljaheiteid. Kuid suur hunnik väljaheiteid hakkab mõjuma koletuslikult. Kes meist siis ei oleks sellise ilmselge hullumeelsuse tunnustega jauramisega kokku puutunud? Kui heita pilk „konservatiivsetesse“ foorumitesse, artiklite kommentaariumidesse, propagandalehtedele jne, siis näeme, et tegemist on paranoilise kollektiivse psühhoosiga. Kuna enamasti on tegemist igapäevaelus enam-vähem funktsioneerivate kodanikega, kes saavad poest saia ostmisega hakkama, ent siiralt usuvad, kui mitte lamedat maad ja reptiile, siis vähemalt maailma valitsevat rahvusvahelist pedofiilide salaorganisatsiooni ja segaseid vandenõuteooriaid, siis ei saa tegu olla psühhoosiga. Pigemini on see piirialane isiksusehäire, millest sai räägitud ka eelmisel nädalal (Anders Härm, Piirialase sündroomiga piiririik – Sirp 5. V).
Küsimus on väga lihtne: kui tegemist on haigusega, siis vajavad need inimesed hädasti abi. Ja kui ei ole tegemist haigusega, siis on tegemist tavaliste, noh, ütleme leebelt, s…peadega. Vaatad Urmas „Mine-Pe…sse“ Reitelmanni, Kalle „Lilleke“ Grünthalit või mõnda teist ekreiitlikku герой’d ja mõtled, et kuigi nende jutt meenutab haiglast sonimist, on nad ju ilmselgelt lihtlabased ja avantüristlikud mölakad. Aga need tegelased mudivad oma borderliner’itest valijate suunda, toidavad nende paranoilisi, rassistlikke ja fašistlikke fantaasiaid, mängivad nende hirmude ja vaevadega, julgustavad neid laamendama ja räuskama, ehtides seda kõike õilistavasse „rahvuslik-konservatiivsesse“ rüüsse. EKRE füürerid vajutavad kõiki vajalikke nuppe, et toita irratsionaalseid ulmasid.
Postimees on pärast viimaseid valimisi alustanud laiaulatuslikku padukonservatiivset kampaaniat abieluvõrdsuse vastu. Ultratest koosnev raskekahurvägi Espak, Vahtre, Toompuu, Hellam, Viilmaa on üles rivistatud ja annab arvamustoimetuse juhi Martin Ehala ühte suunda kallutatud juhtimisel kogupauke. Siiani on Postimehes ilmunud üks vastupidist seisukohta väljendav Vootele Päi artikkel, kus rõhutatakse abieluvõrdsuse majanduslikku kasu. Seda ei saa mitte kuidagi nimetada tasakaalustatud ajakirjanduseks, kuigi muu hulgas vaagitakse ka „konservatiivse“ maailmavaate lüüasaamist ning EKRE seest tõusvat, sõna otseses mõttes, väljaheitelehka ning hädakorinat. Ainult äärmiselt haige aju suudaks sellises kontekstis näha Postimehes midagi ligilähedastki „liberaalsele-globalistlikule propagandaväljaandele“, aga ometi just nii tituleerib ajalehte ERRile antud usutluses Martin Helme, kuna väljaanne julges poetada midagi kriitilist püha perekonna absolutistlike juhtimisvõtete kohta.
Abieluvõrdsuse teemal pole mingit vajadust edasi arutleda, valimistulemused andsid selle kehtestamiseks rohelise tule ja otsetee. Tehtagu see nüüd ära. Küsimus ei ole selles, et „kas“, vaid üksnes „kuidas“, mis on ainus tõsiseltvõetav ja arutelu vajav poliitiline probleem. Palju rohkem vajavad kriitikat neoliberaalse majanduspoliitika poole kalduva uue valitsuse positsioonid maksude küsimuses. Maksuküürude või proportsionaalse tulumaksu asemel tuleks alustada normaalse progressiivse tulumaksu süsteemi kehtestamisest ja tagasi investeeritava (loe: väljakanditava) ettevõtlustulu maksustamisest. Ühtlasi oleks vaja tekitada ettevõtetele võimalus tulumaksu tasumise asemel arvestada kultuuri ja ka spordi toetuseks eraldatud summad maksudest maha, mis on mitmel pool täiesti tavapärane poliitika. Ehk lõpeb siis see kultuuriväljal tikutulega erasponsorite otsimine, sest tekitaks ettevõtetes küsimuse, kas kantida raha lihtsalt maksuametile või anda kultuurile, ning saada endale ühtlasi positiivset tähelepanu. Milline ettevõtja sellisest asjast loobuks? Ainult see, kellel on valik üldse mitte midagi maksta. Tehkem valik siis lihtsamaks. See pole „värvuseta raevukalt magav idee“, vaid konkreetne poliitika.
Taavi Talve näitused on üldjuhul enigmad. Ma tean, et mu ees on lugu, aga üldjuhul kokku veeritud ma seda ei saa. Skeem, mis komponendid kokku viiks, on, kui kunstnikult küsima minna, enamasti üllatavalt lihtne ajalooline ja üldinimlik narratiiv. Kui 2021. aastal Talve näituse „Ma olin Timbuktus“ brošüürile tekste hakkasin kirjutama, võtsin eesmärgiks teha võimalikult selged tekstid, et tutvustada vaatajale lugu, millest need teosed on tõukunud.
Sisekaemus
Ligipääsmatuse tõttu ülemüstifitseeritud kõrbelinn Timbuktu paneb iga seiklusjutte armastava lugeja südame kiiremalt põksuma. Kellele näitusele pealkirja andnud eesti keeles 1959. aastal ilmunud Werner Legère’i romaan „Ma olin Timbuktus“ vananenud tundub, võib proovida Joshua Hammeri 2017. aastal ilmunud dokumentaalpõnevikku „Timbuktu kartmatud raamatukoguhoidjad“ („The bad as Libriarinas of Timbuktu“).
Talvele aktualiseeris nostalgilise lapsepõlveraamatu sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“ Eesti kaitseväelaste lähetus Malisse, kus eestlased Timbuktule üsna lähedale jõudsid. Lätlased on kangesti uhked, et Kurlandi hertsogile kuulus mõneks ajaks Tabago saar Lõuna-Ameerika mandri lähedal, nüüd on meie sõjavägi Saharas käinud ning ka Eesti rahvas saanud endale tükikese koloniaalajalugu. Taas samm eurooplaseks saamisele lähemal. Umbes täpselt nii labase loo üritasin kuraatorina lugejani tuua. Ise olin tehtuga võrdlemisi rahul, aga selgus, et ega kellelegi teisele väga ei meeldinud. Kunstnik oli tõeliselt õnnelik vaid teksti üle, mille ma üks ühele internetist kopeerisin – katkend ühe Ameerika antropoloogi reisikirjast. Ning Tallinna Kunstihoone lükkas mu esialgse pressiteate kohkunult tagasi, sest kunstijuttu ei olnud seal üldse. Asi ei olnud seejuures sugugi selles, justkui ma ei oleks tahtnud analüüsi kirjutada, vaid see tundus näituse kontekstis põhjendamatu. Milleks varjata üldinimlikku analüütilise taha? Eriti veel siis, kui see kunstniku enese mõtteprotsessi pädevalt ei kirjelda?
Väikese inimese lugu
Kumu näitusel „Sõna saab kunstnik“ (2019) jutustasid Talve ja Sten Saarits oma installatsiooniga XIX sajandi keskpaigas rajatud pneumaatilisest allmaa-transportöörist. Utopistlik tulevikutehnoloogia ei osutunud läbilöögivõimeliseks ning oli juba XX sajandi alguseks unustatud, kuni see suurlinnadele metrootaristu rajamisel juhuslikult taasavastati. Samuti Kumus, seekord näitusel „Arhiivi ja arhitektuuri vahel“, eksponeeritud installatsiooni „Pimetähn“ (2016) keskmes oli suurlinna välja rännanud eestlane Epp Kotkas, kellest ei tea keegi suurt midagi, kuid kes tantsis New Yorgi Yvonne Raineri rahvusvaheliselt tuntud trupis. Mõlemad lood käivitab unustatud subjekt, kes oli seotud suurte sündmustega, kuid jäi nende varju. (Epp Kotka saatusest mõtiskleb Jan Kaus pikemalt 2016. aasta Köler Prize’i kataloogis.) Ka Timbuktu lugu on võrdlemisi sarnane. Oma kunagise hiilguse, mille müüt innustas eurooplastest maadeavastajaid, oli linn kaotanud juba sajandeid enne seda, kui prantslane René Caillié 1828. aastal esimesena pettumusterikkalt avastusretkelt elusalt naasis.
Kõigis kolmes installatsioonis käsitleb kunstnik suurte narratiivide järgset maailma köitvaid väikese inimese lugusid, mis vääriksid vähemalt teledokumentaali. Kui ma Talvelt küsisin, kuidas ta lugusid valib, möönis ta: tähelepanekus, et tema näituste keskmes on suurtes protsessides osalenud, kuid olemuslikult marginaalsed figuurid, näib olevat iva, ent ta ei oska mulle mitte midagi vastata. Kuraatorina ei osanud ma teha muud kui hoiduda kunstniku loole lisamast selle poeetika analüüsi, sest nii nagu muinasjutu lugejale ei anna midagi selle struktuuri folkloristlik kirjeldus, nii ei usu mina, et Talve loomingu läbivate kujundite ja võtete kirjeldamine aitaks oluliselt kaasa näitusevaataja kunstilisele kogemusele.
Taavi Talve ja Dénes Farkasi näitus „Joonealused“ Tartu Kunstimajas 2011. aastal
Tsitaat
Taavi Talve loomingus, olgu teiste kunstnikega koostöös või sooloautorina esinedes, kohtuvad kolm tegurit: tsitaat, arhitektuur ja sotsiaalne närv. Võib varieeruda, kas jutustust kannab tsitaat, millele on antud arhitektuurne vorm, näiteks „Joonealused* 2“ („Footnotes* 2“,2011. aastal koos Dénes Farkasiga), või on vorm see, mis annab sõnale tähenduse, näiteks „Päästa pole enam midagi“ („Nothing Left to Save“, 2010, Johnson ja Johnson ehk Taavi Talve ja Indrek Köster), kuid jutustatud lugusid läbib alati huvi inimese saatuse vastu („Pimetähn“, 2016).
Eelnenu on lõik, mille lisasin Tallinna Kunstihoone palvel kuraatoriteksti, kuid mille jätsin eelkirjeldatud põhjustel pikemalt lahti kirjutamata. Nüüd tahan võimalust kasutada ja paari aasta tagused märkmed uuesti üle vaadata.
Talve teoste keskel näib seisvat tsitaat, kusjuures jääb mulje, et tsitaat ei ole mitte ainult materjal, vaid tihti ka algtõuge. Näitusel „331,57“ (Tartu Kunstimajas 2015. aastal) oli see toonane miinimumpalk. „Pimetähni“ detektiiviliku uurimisretke käivitasid filmi lõputiitrid. Ent videost „Dokumenteeritud vaatepunktid“ (2022) jääb mulje, et tsitaat on Talvele nagu leidobjekt, päris asi või vahetu reaalsus, mis oma antuses meenutab konstruktori detaili. Viimasel on küll konkreetne vorm ja värv, aga seda saab sellegipoolest asetada piisava leidlikkuse juures lugematutesse olukordadesse, kus see kunagi oma algset vormi ei kaota, vaid jääb kontekstile vaatamata lõpuni iseseisvaks ja terviklikuks.
Arhitektuur
Kolmel koos Farkasiga tehtud näitusel sarjas „Joonealused“ oli esikohal sõna ruumiline, suisa arhitektuuriline olemus. Esimesel „Joonealuste“ näitusel (2011) seisis keset Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriid suurte skulpturaalsete tähtedega sõna TAPTY*. Talve isikunäitusel „ONTHETITLE“ (Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis 2013. aastal) rippusid laest hiiglaslikud jutumärgid, mis ümbritsesid seinale kinnitatud A4 formaadis paberilehte. Näituse pealkirja, mille võib tinglikult eestindada „Pealkirja küsimusena“, tõlgendasin toona Postimehe veergudel näituse ambivalentsuse allajoonimisena. Isikunäitus on tsitaat. Jutumärkidesse pannakse ka sõnu, mille tähendus on nihestatud. Keelemärkide ambivalentsusega mängis Talve koos Farkasiga ka „Joonealused* 2“ näitusel Draakoni galeriis (2011), kus jäi lahtiseks, kas keset saali seisvaid tähti APT* tuleks lugeda ladina või kirillitsa tähestiku tähtedena ning mida see sõna, mida ei inglise ega vene keele sõnaraamatus ei ole, siis ikkagi tähendab. Kui Tartu Kunstimaja monumentaalgalerii näitusel oli TAPTY inspireeritud Juri Lotmani pärandist, siis Draakoni galerii lahendus mõjus autorite kavatsusele vaatamata Vene saatkonna naabrusest käivitatuna.
Postkaart, mida eksponeeriti Tallinna Linnagaleriis Taavi Talve näitusel „Ma olin Timbuktus“ 2022. aastal.
Ent kui sõnade ruumiliseks tegemine tundub skulptor Talve puhul ootuspärane, siis põnevaks teeb olukorra Talve kiindumus arhitektuuri. Köler Prize’i puhul loodud installatsioonis „Tulev maailm“ („The World To Come“, 2018) keskendus kunstnik Müncheni olümpiaküla arhitektuurile. Piltlikult öeldes aia tagant 1972. aasta olümpiamängude ajal lahvatanud pantvangidraama kulgu jälgivatest pressifotograafidest said tahtmatult arhitektuurifotograafid. Selles valguses oli näituse „Ma olin Timbuktus“ kõige enesestmõistetavam – sisuliselt ideaalne teos – Timbuktust saadetud postkaart. Leitud tsitaat ja arhitektuur, kaks ühes. Strukturalismi rajajana tuntud keeleteadlane Ferdinand de Saussure kirjeldas keelemärki kui paberilehte, mille ühel pool on tähistatav, teisel küljel aga tähistaja. Leiu olulisuse joonis Talve alla, valmistades näitusele postkaardil kujutatud Timbuktu hotelli maketi.
Humanism
Jan Kaus võrdleb 2018. aasta Köler Prize’i kataloogi artiklis Epp Kotka lugu potililli portreteeriva fotoseeriaga „Salaelud“ (2013), lõpetades artikli tõdemusega, et Talve teoste moraalseks imperatiiviks on „Iga inimene on võrdselt tähtis“. Ehk sama põnev ja traagiline kui Epp Kotka või olümpiaküla pantvangide saatus on ka Timbuktu linna või pneumaatilise transportööri lugu. Kõigi nende saatust ühendavaks jooneks on aga kirjanduslikkus. Tsitaat on kui sündmuspaik, „331.57“ eurone miinimumpalk on keskkond, kus sündmused toimuvad. Sündmustik aga, see mis väärib kunstis kujutamist, on see maagiline komponent, mis annab – olgu siis elus või eluta – subjektidele rolli maalima ajaloos ja seeläbi ka tähenduse.
Näitus „Madalad allikad“ („Shallow Springs“) Helsingi Kohta galeriis kuni 22. VI. Kuraatorid Anders Kreuger, Jaakko Pallasvuo ja Miša Skalskis, kunstnikud Gabrielė Adomaitytė (Leedu/Holland, 1994), Māris Ārgalis (Läti, 1954–2008) , Milla Aska (Soome, 1993), Marikki Hakola (Soome, 1960), Madlen Hirtentreu (Eesti, 1993), Elvyra Kairiūkštytė (Leedu, 1950–2006); Miska Kukkohovi (Soome, 2001), Daria Melnikova (Läti, 1984), Rait Prääts (Eesti, 1952), Anna Škodenko (Eesti, 1986), Viktor Timofejev (Läti/USA, 1984) ja Justinas Vilutis (Leedu/Prantsusmaa, 1991).Kuraatorid on kutsunud Kohta galeriisse 12 kunstnikku esindamaks vaat et kolme põlvkonda, kelle looming voolab ometi ühises jõesängis. Näitusel kohtab sürreaalseid kummalisi olendeid, kes digiajastu ootuses alles oma kohta otsivad, aga ka tehnoloogiliselt terviklikke abstraktsioone ja sümboleid, mis ise fantaasialugusid toodavad. Kokku on sulandunud inimkeha pehmus ja masinlik teravus, ühiselt töötavad algoritm ja alateadvus. Baltimaade ja Soome mütoloogia ning ajalooline pärand tõusevad teoste kaudu esile ja tõmbavad selga XXI sajandile omase kuue.
Internetipõlvkond. Gabrielė Adomaitytė on noor Leedu kunstnik, kes maalidel on jäädvustanud omaloodud mnemooniliste vahenditega kultuurimälust pärit elemente. Ta armastab suurte mõõtmetega figuraalseid abstraktsioone. Ka sel näitusel on kaks suurt teost. Õlimaali „a sprite for a chase“ ehk „Tagaajaja hing“ kesksed elemendid on silm, seda ümbritsev lihas- ja võrkkest ja läbipaistev kuppel. Maalil kujutatud silm nagu jälgiks ümbritsevat dünaamilist keskkonda klaasistunud, kuid siiski analüütilise pilguga. Kunstnik ise on kirjeldanud oma loodut risoomsena. Tõsi, tema maalidel mõjuvad ka tiigistunud esemed dünaamilisena.
Miska Kukkohovi maalide keskele on paigutatud Madlen Hirtentreu teosed – arheoloogilis-muinasjutuline roomav skelett ja pärlikee küljes laest rippuv heleroheline silikoonelukas.
Milla Aska on Soome maalikunstnik, kelle pehmetes helesinistes ja ookritoonides maalid võimaldavad vaatajale puhkepausi. Tema teosed mõjuvad aeglastena. Ta on toonud väljapanekusse kõige looduslähedasema vaate – sooja, kasitud ja pehme.
Daria Melnikova noorkuukujuline baar, mis toetub üksteise peale laotud portselankruusidele ning meenutab mõnda dekoratiivset elementi filmist „Alice imedemaal“, on projektina loodud 2019. aastal. Baari välimus on aastatega teisenenud olenevalt sellest, kus ja kellega koos on seda varem esitletud. Baar toimib ajamasinana, mis ühest paigast teise liikudes lõpuks efemeersena igavikku kaob.
Lätis ja USAs tegutsevalt Viktor Timofejevilt on väljas tähestikku ümbermõtestav ja taastootev videokell. Muutuvad sümbolid nihestavad tajuvälja ruumis, kus pea iga teos mängib omal moel aja tajumise viisidega. Seda jälgima jäädes võib aja tajumine ja ka keele mõistmine hägustuda. Dešifreerimisvajadus kaob, säilib ainult seieri hüpnootiline mõju.
Leedu fotograaf Justinas Vilutis on kasutanud keerukaid mitmekihilisi kujundusi, läikivaid ja klanitud pindu ning vedelikke ja plasti, et tekitada fotosid, mille kompositsioon justkui sulab hüperreaalsuses ja erootilisuses. Galerii nurgasein on kaetud tema fotoga, mis on üle ujutatud objektidega. Eemalt paistab see abstraktne ja tehislik, lähemal vaatlusel meenutab äratuntavaid materjale ja elemente. Ületöödeldud fotol moodustavad austrid, silmapiirkonna kullatud niisutusmaskid ning vee- ja meetilgad luksusesemeid kujutava ahvatleva reklaamfoto asemel koosluse millestki räpasest. Tekib dissonants, põnev tähendusnihe.
Marikki Hakola tegeleb oma videoinstallatsioonis lühikeste reklaamklippide ja performatiivsete aktsioonide dekonstrueerimisega. Viimased kaks teost järgivadki ehk ainsana pealkirja pinnapealse allika motiivi.
Noorema põlvkonna internetikihistustest läbi imbunud, isegi välja koorunud taieste hägusa udu vahelt võib aimata krüpteeritud sisu. Selle avamiseks on vaja võtit, mis töötab ajus avajana eriti tõhusalt neil, kes on sündinud 2000. aasta paiku. Soome noore kunstniku Miska Kukkohovi maalil „The Generating Ether“ raamistavad tühjust tehiskeskkonnast alateadvusesse imbunud elemendid – Windowsi taustapiltide maastikud, poliitiline kompass, psühhoanalüütilised eneseotsingud, tarbimiskultuur, elektriliinid ja videomängude väljakud. Ta on filtreerinud virtuaalse maailma elementide kaja oma olemuse kaudu puhtaks mateeriaks ning esindab edukalt uut, peale kasvavat kunstnike põlvkonda. Tema teoste esteetiline keskkond paelub, haarab endasse ja on uskumatult põnev, kuid maalidel kujutatud elemendid võib paigutada õõvaorgu, kuhu sattuda on kõhe, ja ometi tekib sellel näitusel koosluses teiste teostega kodune tunne.
Kukkohovi maalide keskele on paigutatud Madlen Hirtentreu teosed – arheoloogilis-muinasjutuline roomav skelett ja pärlikee küljes laest rippuv heleroheline silikoonelukas, kes teravate kihvade ja kõhedust tekitava olekuga meenutab mõnda „Silent Hilli“ limast tegelast. Hirtentreu tekstuurikatsetused on vilja kandnud. Erksinise toa keskele on tekitatud ajas seisma jäänud stseen, mis tõotab kohe ellu ärgata. Nii Kukkohovi, Hirtentreu, Adomaitytė kui ka Aska loodu mõjub vaimselt ja ka füüsiliselt stimuleerivalt: nad on elemendid hingeliselt läbi töötanud ja sümbioosis vanemate tegijate töödega elavdavad galeriiruumi.
Vanem põlvkond kui turbakiht maasügavuses. Rait Prääts on näitusele toonud kuus uskumatult imepärast ja detailset teost. Neist õhkub kunstniku käsitööoskust ja julget kontseptuaalset mõtlemist. Kohe sissepääsu juures tervitab külastajat arvutidetailide, roheliste kiipide ja hägusate nägudega varustatud tehisajupilv. Arvuti algelemendid on käsitsi lahti kistud, ümber paigutatud ja moonutatud millekski, mis ilmselt paljude ettekujutuses meenutab tehisintellekti välimust. Galeriisaali keskele on asetatud Präätsa „Rekonstruktsioon“. Tühimik vankriratta kodarate vahel on saanud selga katedraali vitraažaknaid meenutava kuue, millel mänglevad ühendatud kätega inimfiguurid ja kiilaspäised kehata peanupud. Präätsa miniatuurne „puukirik“ seisab väärikalt kesk digitaalajastu vaimus võrsunud kunstiteoseid.
Anna Škodenko triptühhon vitraažilaadse vankriratta kõrval on astunud sellega dialoogi ja kinkinud Rait Präätsa kehatutele nägudele näotud kehad. Škodenkogi on liigendanud oma teosega ruumi, et sinna on moodustunud väike kabel, kus saab näha Läti vanemat kunstnike põlvkonda esindava Māris Ārgalise litograafiaid. Neil kujutatud 1970ndate putukateemalised mängukaardid paljastavad õrnalt oma sürrealistliku, kummitusliku struktuuri. Teosed on kihistunud mitmekordsete tähenduskardinate taha. Pind koorub lahti aeglaselt, tükk tüki haaval. Digitaalses tõmmises ligunenud kunsti eelkäijad on kui maasügavuses peituv turbakiht, mille peale hakkavad settima uued samblad. Elvyra Kairiūkštytė räägib naivistlikes tindijoonistustes usust, naisest, mehest ja tekitanud nendega konfliktse keskkonna.
„Madalad allikad“ on üks viimase aja parimaid Baltimaade ja Soome kunstnikke ühendavaid näitusi. Kuraatorid on valinud igast riigist esteetiliselt ühisjoonele paigutatavad teosed, mille tähendusrikkus embab teoseid tugevalt. Kõik on omavahel tasakaalus. Vaidleksin vastu näituse pealkirjale ja kuraatoritekstile, öeldes, et Kohta galeriis eksponeeritu ei ole pealiskaudne ega madal. Selles koosluses on sügavust, mis puudutab rohkem, kui esialgu lubati.
