Raquel, miks arvad, et islam vajab reformimist?
Me ei katsu reformida niivõrd usku kui seda, kuidas me käitume ja mõtleme. Meie usk, mis oli kunagi küsimustele ja dialoogile avatud, on nüüd mõningate häälekate usujuhtide eestvõtmisel kriitikale ja tõlgendustele suletud. Me meenutame muslimitele, et meil on õigus mõelda, küsimusi esitada ja oma käitumise üle järele mõelda, mitte ainult kuulata usuliidrite käske, mida me tohime ja ei tohi teha.
Miks on sõnasõnaline range islami tõlgendus nii mõjuvõimsaks saanud?
Puhtalt poliitilistel põhjustel. Küsimus on poliitikas ja identiteedis, inimesed arvavad ekslikult, et selleks, et end muslimina identifitseerida, peab järgima üht ideoloogiat, „õiget islamit”. Meie suhe jumalaga on sügavalt isiklik ja on kahetsusväärne, kui meile öeldakse, et selleks, et olla läänes muslim, peame määratlema ennast väga konservatiivse ja piiratud usutõlgenduse järgi.
Kes seda teile ütleb? Vahel meie vanemad, tihtipeale usulised autoriteedid Saudi Araabiast – osa muslimimaailma on omandanud sellise islami versiooni, mis tuleb sealsest vahhabismist, inimestele ei anta vabadust ise usku tõlgendada. See, mis teeb meist muslimid, on paast, heategevus ja usk ühte ainsasse jumalasse. Kuskil pole öeldud, et selleks, et olla muslim, pead riietuma teatud moel või abielluma teatud tüüpi inimesega. Kahjuks meile praegu öeldakse, et tuleb teatud moodi välja näha, käituda, mõelda ja rääkida – mulle on see arusaam võõras.
Miks peaksid üldse Saudi Araabia usuliidrid mõjutama sind kui Ameerika muslimit?
Ma ei usu, et nad mind väga mõjutavad, aga mulle teeb muret nende mõju teiste inimeste üle. Ameerikas on meil usuvabadus. Kahjuks on üks sellega kaasneva pluralismi kõrvalmõjudest see, et paljud tunnevad end sellest ohustatuna. Selle asemel et oma unikaalsust pluralismi keskel pühitseda, tõmbuvad inimesed omaette kogukondadesse, et oma identiteeti säilitada, ja valvavad, et keegi ei näeks liiga ameeriklane välja ega käituks liiga läänelikult. Läänes on häid asju, nagu hea haridussüsteem ja vabadus rääkida, mida islamimaailmas ei ole. Seda peaksid muslimid läänes hindama, mitte selle vastu võitlema.
Kas islami liberaliseerimine võib õnnestuda diasporaas, lääne sõnavabaduse tingimustes?
See peab algama läänes, sest ainult siin saavad inimesed vabalt rääkida. Muslimimaailmas on kohti, mis on veidi vabamad kui teised, kuid naisele on neid väga vähe. Indoneesia ja Malaisia on veidi vabamad maad, kus on elav demokraatlik liikumine, kuid näiteks Egiptuses ähvardab noori naisi vägivald lihtsalt tänaval kõndides, isegi täiesti looritatult, seal on sugu niivõrd konfliktne asi. Kui musliminaine tahab sõna võtta, eeldab see väga tugevat meeste kaitset, või siis peab see toimuma läänes, kus me vabadus on kaitstud. Siin pole mul vaja karta riigipoolseid repressioone, kui kirjutan artikli aumõrvadest. Aga kui elaksin Pakistanis ja kirjutaksin sellest, kui õudsed on happerünnakud, oleksin tõenäoliselt järgmisel päeval ka ise nende ohver.
Mida täpselt mõtled happerünnakute all?
Happerünnak pole ainult islami komme. Seda esineb mitmel pool, naise keha vigastamine on üpris tavaline. Aga islamimaailmas on see tavalisem, eriti Bangladeshis ja Pakistanis. Pakistanis ja Afganistanis on rünnakud naiste vastu lisandunud demokraatialiikumise vastureaktsioonina. Möödunud suvel teatas Pakistani Taliban, et naisi, kes end kuu aja jooksul looriga ei kata, rünnatakse happega. Küsimuses on väävelhape, mida heidetakse naise kehale või näole. See võib tappa. See hävitab naha, läbib liha, söövitab täielikult. Afganistanis oli hiljuti protest naiste hariduse vastu. Noori koolitüdrukuid rünnati happega kooliteel, vanemad kartsid tüdrukuid kooli saata ja jätsid nad koju. Õnneks Afganistani valitsus ei talunud seda ja kuulutas selle eest välja surmanuhtluse – mis on samuti hirmutav ja tõstatab rea teisi küsimusi.
Miks selliseid asju tehakse?
Tegijad õigustavad end islami väärtustega, aga kriitikute meelest on küsimus kultuurilises ja mitte usulises kombes. See on kultuuriline komme. Miski koraanis ei ütle, et naisel poleks õigust lugeda ja kirjutada. Prohveti naine Aisha juhtis ka palvusi, nii et paljud piirangud tulenevad lihtsalt meeste hirmust naiste ees, mitte islamist, ehkki koraanis on ka ütlusi, mis on naiste suhtes vaenulikud. Öeldakse, et islam jääb demokraatias elama, aga samad inimesed tahavad naiste vabadust piirata. Me peame valima. Sa võid olla fundamentalist, kes ütleb, et naised on praht, või kohandada oma väärtusi. Meie sõnum on, et kohanegem, et islam ellu jääks.
Šariaat asetab naised teisejärgulisse positsiooni näiteks abielu- ja pärimisseadustes. Kas saab muuta reegleid, mis on koraanis kirjas?
Abielurollid on kõigis religioonides üpris arhailised, kui lugeda tekste sõna-sõnalt. Teised usud on läinud neist arhailistest kommetest edasi, islam pole seda teinud. Oluline küsimus on, kas ka meie võime selle muutuse läbi teha. Reeglid on ka vähem ranged olnud. Isegi kui vaadata pilti Teherani või Kairo tänavailt 20-30 aastat tagasi, näeb rahvas väga erinev välja. On märgata tagasitulekut teatud konservatiivse islami brändi juurde.
Mõned islami kriitikud, sealhulgas endised muslimid, usuvad, et islamit ei ole võimalik reformida, sest see on kuulutatud jumala muutumatuks viimaseks sõnaks. Nad on lahkunud usust, selle asemel et katsuda seda reformida. Miks oled otsustanud jääda, ehkki vaatled oma usku kriitiliselt?
Vahel pannakse iga reformija usust loobujatega ühte patta. Nemad on teinud oma valiku ja see on okei, aga ma ei pea nende protesti väga konstruktiivseks. Meil on erinev kuulajaskond, meie katsume saada kontakti nii paljude inimestega kui võimalik. Kui ütleme, et islamit ei saa reformida, seame kahtluse alla 1,2 miljardi muslimi mõtlemisvõime. Maailma muslimite hulgas on tohutult mitmekesise tausta ja haridustasemega inimesi. Maailma kolgastes pole neil olnud selliseid võimalusi iseseisvaks mõtlemiseks ja otsustamiseks nagu haritud inimestel läänes. Pole õiglane öelda, et inimesed ei suuda end muuta, muidugi nad suudavad. Usu juurde jäämine pole kerge valik. Pole kerge ka muslimite mõtteviisi muuta, aga see pole ka võimatu ega ka paha, naiivne või rumal. Me kohtame inimesi, kes on väga vihased, peavad meid võltsideks, reeturiteks ja oportunistideks. Aga mulle on suhe jumalaga liiga tähtis, et alla anda.
Kes nimetavad teid võltsijateks või oportunistideks?
Need, kes tunnevad, et teavad õigeid vastuseid, ja mängivad jumalat. Mõni kutsub meid salajuutideks – justkui juutides oleks midagi halba. Neil pole aimugi, mida me tegelikult usume. Me vastutame jumala ees, mitte Ahmedi ees.
Kas teie kriitikud kardavad, et islami reformimine viib islami hävitamiseni?
Jah, sinust saab „islami vaenlane”. Ja see on kurb, sest mõned islami kriitikud on tõesti lausa julmad islamit ja muslimeid pilgates. Me oleme väga mitmekesine inimrühm, meil on inimesi Aafrikast, Aasiast, valgeid konvertiite, kes on olnud varem metodistid või judaistid. Minu meelest see on väga kena ja ma ei usu, et ka konservatiivsed muslimid peavad tingimata pahad inimesed olema. Neil on lihtsalt teistsugune kogemus. Loodan jõuda nendega dialoogini. Kui ma ei arvaks, et islamis on midagi ilusat, poleks ma ju muslim. Kui tsiteerin koraani ja otsin sealt häid asju, siis, miks see teeb minust „islami vaenlase”?
Sisekriitiku tembeldamine vaenlaseks räägib ehk teatud ebakindlusest?
Ma arvan küll. Oleme kirev grupp, kes jõu
dnud üht või teist teed läände. Küsimuses on võitlus identiteedi pärast. USAs elava muslimina on mul kaks valikuvõimalust: hinnata seda, et ümberringi on väga erinevaid inimesi, või ennast eraldada ja erinevuste ees hirmu tunda, karta, et mu lapsed ei usu, mida mina usun, või et mu pere laguneb selle mitmekülgsuse pärast. See on kurb. Me peaksime olema piisavalt tugevad, et erinevusi mitte ainult taluda, vaid neid hinnata.
Miks ikkagi on reformitöö isegi vabas läänes nii keeruline?
See on lihtsalt ohtlik. Arusaam, et vähimagi kriitika esitajast saab islami vaenlane, tuleneb identiteedikriisist. Ma olen saanud tapmis- ja vägivallaähvardusi, see on üpris tavaline islami teisitimõtlejate puhul. On ka inimesi, kes toetavad, esitavad ausaid küsimusi ja on huvitatud meie sõnumist. Ja on neid, kes vaidlevad vastu, aga viisakalt. Ja siis on neid, kellele ei meeldi, kes sa oled, kellega töötad, kuidas välja näed, ja sealt tulevad hirmsad laimukampaanjad. Lõpuks on ju nii islami kui lääne kõige ilusam sõnum see, et su elu on su enda looming. Isegi kui sa ei usu jumalasse, ka lubab ateism vabalt valida, mis on sinu meelest eetiline ja õiglane.
Mida oled islami juures kõige enam arvustanud?
Olen lähtunud elementaarsetest moraalsetest põhitõdedest. Olen võtnud sõna aumõrvade, happerünnakute, usust loobunute ja erinevate inimeste kohtlemise vastu. Näiteks homoseksuaalsust ei pea just heaks kiitma, aga keegi ei tohiks otsustada, et ta on jumala saadik ja homoseksuaale maha lüüa – see pole lihtsalt õige. Olen vastu asjadele, mida taunib enamik mõistlikest inimestest. Näiteks oma tütre mõrvamine sellepärast, et too ei nõustunud astuma sundabiellu. Ma ei usu, et jumal tahaks, et keegi on sunnitud elama sellise inimese seltsis, keda ta ei armasta.
Mida arvad hijab’i kandmisest? Oled teinud täiskasvanuna valiku seda teha. Mida see sinu jaoks tähendab?
Esiteks on tähtis, et see on vaba valik. Maailmas on kohti, kus see pole vaba. Läänes näed noori naisi seda valikut tegemas ja siis tuleb sellest autentne asi. Kui see peale sunnitakse, on tegu hoopis millegi muuga. Mulle see pole „jumala käsk”. Koraan käsib meil olla tagasihoidlikud, aga see pearäti stiil, mida tihti näeme, on tegelikult araabia stiil, see on vanem kui islam. Koraan käsib peita intiimsed kehaosad. Aga mida see tähendab, on meil luba seda tõlgendada? Minule tähendab rätiku kandmine alandlikkust jumala ees ja tunnet kiires ja kärarikkas maailmas, et olen rahumeelses paigas. See meenutab mulle, et ma pole üksi ja jumal on minuga. See pole seksuaalsuse küsimus. Minu meelest on naiivne öelda, et mehed ei vaata sind, kui rätikut kannad. Vaatavad küll. Mulle märgib see midagi vaimsemat kui seksuaalne keeld. Niqabi must loor, mis vaid silmad välja jätab ma ei kiida heaks. Ma ei mõista, kuidas inimene saab elada demokraatlikus ühiskonnas oma nägu näitamata. Kõik, mida teeme koos teiste inimestega, eeldab, et näeme üksteise nägu. See, et keegi peab minema läbi elu nii, et keegi peale ta mehe ja laste ei näe teda naeratamas, teeb mind kurvaks.
Kas usud, et islam ja demokraatia on ühildatavad?
Ükski usund ei ole demokraatia täiuslik partner. Olen esmalt ameeriklane ja alles siis muslim. Usun, et mu jumal tahab, et järgiksin oma maa seadusi. Muslimitel tuleb teha valik, ja suurem osa meist on selle teinud. Usume, et islamit võib sobitada mis tahes kohaga, kus me otsustame elada. Kahjuks on meie hulgas üha enam ka neid, kes nii ei arva. Nad püüavad õõnestada demokraatiat, kus nad elavad. Kui lääne inimesed tahavad oma ühiskonnas sisse seada šariaadi, saab maailmast kole paik. Kui kaks inimest teevad lepingu šaria pereseaduse järgi, on see islami leping. USAs ei saa teha lepingut ebavõrdsete partneritena. Šaria lepingus nad ei ole võrdsed, nii et see pole demokraatiaga ühildatav. Ameerika lõid inimesed, kes tahtsid oma uskumusi vabalt järgida. Usuvabadus on sügavale meie kultuuri ja seadustesse juurdunud. Aga see vabadus ei või sisaldada midagi, mis piirab oma õnne leidmist julmal viisil.
Milles šaria pereseaduse ebavõrdsus täpsemalt väljendub?
Kui naine asetatakse olukorda, kus ta on mehe alam või kardab teda, siis pole leping sõlmitud vabaduse, vaid hirmu olukorras. Ühendriikides on sellisest lepingust juriidiliselt võimalik välja tulla. Paraku, kui see tava levib, tõuseb šaria lepingute arutamine demokraatlikes kohtutes üha enam päevakorda. On kummaline mõelda, et Ameerika kohtunik ütleks, et islamis on see või teine asi lubatud ja jätaks naise ilma lääne seaduste kaitsest. Suurbritannias on olnud juhtumeid, kui muslimist naine tahab kaitsta oma õigusi oma elukohariigi seaduse järgi – ja talle öeldakse: „Kui ebavõrdne kohtlemine on lubatud sinu koguduses, siis miks peaksime me kaitsma sind meie seaduste järgi?”. See hirmutab mind. Ma ei taha, et luuakse riike riigis, ma ei tahaks tunda, et minu valitsus või mõni Euroopa valitsus ei kaitse musliminaist oma riigi seaduste kohaselt.
Tähendab, paralleelse seadustiku tekkimine paljukultuurilisuse sildi all viib tegelikult kodanike ebavõrdse kohtlemiseni seaduse ees? Muidugi. Ja ma ei usu, et enamik muslimeid seda tahab. Seda nõuab vaid väike, kuid häälekas liikumine. Enamik Ameerika muslimeid ütleks, et siin elades peaksime elama kohalike seaduste järgi, kuid mõned arvavad teisiti.
Ometi on Euroopas nii mõnigi kristlane ja ateist leidnud, et sellist arengut tuleks kultuurilise autonoomia nimel toetada.
Jah, kahjuks küll. Probleem on selles, et lääne edumeelsed inimesed ei taha olla „rassistid”. Rassismis pole midagi head, aga see ei tee inimesest rassisti, kui ta austab olemasolevat õigusriiki ja ütleb, et naisi ei tohi lüüa, aumõrvu ei tohiks olla, ja naiste ümberlõikamine pole sama asi kui meditsiinilised operatsioonid. Inimesed pole rassistid, kui nad kaitsevad humaansust.
Oled ise aumõrvade vastu aktiivselt tegutsenud.
Jah, me katsume teha inimestele selgeks, et neid esineb. Ilming pole läänes veel epideemiline, aga seda on. Väga noortel naistel pole veel võimalustki olnud elu üle järele mõelda, veel vähem kuritegusid korda saata või patustada. Näiteks 16aastane tüdruk Torontos, kelle isa ära kägistas, sest ta läks kooli ilma pearätikuta. Meie hulgas lähevad paljud endast välja, kui sellise probleemiga tegeldakse, meil on niigi läänes nii palju probleeme.
Arutlused identiteedipoliitika üle on privilegeeritud lõbu. Mulle esitatakse küsimusi seksuaalsuse ja rätikumoe kohta. Need on huvitavad, aga need on eelisõigustega inimeste küsimused, kusjuures fundamentaalsed küsimused on veel lahendamata. Kui minult küsitakse midagi seksuaalse orientatsiooni kohta islamis, on minu peamine mure, et inimesi selliste asjade pärast ei tapetaks.
Läänes oli sufražettide liikumine, mida meil islamis pole veel olnud. Elementaarse hääleõiguse küsimus, vabadusest otsustada, kuidas riietuda – Ameerikas on need asjad läbi käidud, islamis ei ole. Kusagilt me peame peale hakkama, enne kui meid lihtsalt maha kantakse. Andke meile võimalus need arutlused omavahel läbi käia.
Kas usud reformimeelsete muslimite koostöösse uskmatutega?
Mõnede ateistide arvates on mõõdukad muslimid probleemidest liigagi vait. Paljud mõõdukad muslimid, kellega ma koostööd teen, peavad oluliseks, kuidas asjadest räägitakse – väärikalt. Kui öelda, et probleemid tulevad sellest, et usklikud inimesed on rumalad, ei päästa see kellegi elu. Fakt on see, et usk eksisteerib ega kao kuhugi. Ma ei katsu ateiste usklikeks pöörata. Oleme kõik erinevad ja vajame erinevaid asju. Inimeste suhe jumalaga on vahel see, mis takistab neid endalt elu võtmast ja annab neile
turvatunde. Teatud asjadest on vaja rääkida karmil toonil. On aktsepteeritav, et usku ei tunnistata. Aga öelda, et usklikud on lihtsalt rumalad või naiivsed … kui tahad dialoogi astuda, ei saa alustada teise lolliks nimetamisega. Tuleb küsida millesse nad usuvad, ja siis on usklike inimeste asi küsimustele ausalt vastata. Näiteks küsimust „mis oli islamil tegemist 11. septembriga?” on esitatud juba üle kaheksa aasta, ja ikka ei taha paljud sellele vastata. Nad ütlevad: „sel polnud midagi islamiga tegemist”. Oli küll! Terroristid tsiteerisid koraani. Miks nad nii oma tegusid omade silmis õigustasid? Selleks on põhjus. Ja kui teisel pool on vastas inimesed, kes peavad kõiki usklikke lihtsalt lollideks, siis polegi võimalik omavahel rääkida.
Usud sa, et läänemaailmas islami reformimine siiski õnnestub?
Jah. On paiku, kus on näha progressi, inshallah [kui jumal võimaldab]. Meil on veel palju teha, aga kõik ühiskonnad on muutuse läbi teinud, ja ma arvan, et meie oma on tulemas. Me peame panema oma inimesed mõtlema avatumalt, ja meil on vaja võimalust seda teha. Inimesed peaksid reformimeelseid muslimeid selles toetama. Tegutseda saab ainult lootuses, mitte hirmus või negatiivsuses.
Küsinud Iivi Anna Masso
