Toeta
Otsi

Marko Pajević

  • Karl Adra nimeline

     

     

     

  • Ristumine kõrvalteega

    Kaie Tanner

     

    “Kui tore, et Mart Saare tähtpäevade puhul ikka tema muusika ka kõlab,” rõõmustas üks tuntud muusikainimene neli aastat tagasi helilooja 120. sünniaastapäeva puhul korraldatud festivalil.

    Iseenesest näitab see, et midagi on korrast ära. Looming, mis ainult looja juubeli puhul tolmust puhtaks pühitakse ja vitriini vaatamiseks tõstetakse, muutub eksponaadiks. Eksponaat ei ela ega hinga, ei kõneta väljaspool omaenda aega ühtegi inimest. Eksponaadil on enamasti kopituse hõng ja seda koheldakse lugupidamisega – seda mitte asja väärtuse, vaid vanuse tõttu. Kui muusikast saab eksponaat, ei saa see olla enam elav muusika.

    Eesti Filharmoonia Kammerkoori Saare kontsertide sari on eriliselt väärtuslik just sellepärast, et kontserdid anti tähtpäevaväliselt ja muu sunduseta. “Kaunimad laulud” on iseenesest vaieldav määratlus, kõlab natuke nagu best of ning on Saare umbes 350 laulust koosneva kooriloomingu hulgast ikkagi väga väike osa. Aga kava sai väga hea ja hakkas kõnelema, ehk just sellepärast, et dirigent Mikk Üleoja oli valinud laulud oma maitse ja eelistuste järgi. Nii ei saanud kontserdist eksponaadihõngulist kohustuslike lugude ettekannet, vaid kõlas elav muusika.

    Mart Saare koorilooming on suures osas küllalt komplitseeritud ning amatöörkooride kavas kohtab enamasti selle lihtsamat osa. Kammerkoor tõi õnneks välja ka tiheda polüfooniaga ning vokaalselt nõudlikud lood nagu “Metsalaul”, “Sii om leelo liinast tuudu”, “Noore veljo, veeritäge!”, “Latse hällütamise laul”, “Jaan läeb jaanitulele”, “Seitse sammeldanud sängi”, mida kontserdilavadel ei kuule kuigi tihti. Ja ei saagi kuulda, sest 99 protsendile eesti kooridest käivad need laulud lihtsalt üle jõu. Ka kammerkoorile kulunuks ilmselt ära veidi pikem prooviaeg (või üleüldse rohkem Saare muusika laulmist), mis aidanuks vältida kohatist rabedust ja intonatsioonilist juhuslikkust, aga ka “ülekulturiseeritud” hääletekitamist (selle all pean silmas karge rahvaviisimeloodia esitamist pateetilisel ooperihäälel). Õnneks ei tulnud seda väga palju ette.

    Muljet avaldas dirigendi respekt partituuri vastu ning sellele lisanduv muusikaline emotsioon, mis kokku andsid väga sümpaatse tulemuse. Hästi toodi välja laulude karakter, oma nägu said nii rõõmsalt kerged “Allik” ja “Kasehaldjate laul”, tõsine “Põhjavaim” kui romantiline “Luule, see ei tule tuulest”. Saar paneb oma muusikalise tahte partituuri väga täpselt kirja, selle sama täpset järgimist paraku alati ei kohta. Seda enam punkte Eesti Filharmoonia Kammerkoorile ja Mikk Üleojale, kes mitte ainult ei esitanud helilooja partituuri, vaid interpreteerisid seda. See vist ongi eksponaadi ja elava loomingu vahe.

    Me ju tegelikult ei taha, et Tubina muusika kõlaks ainult Tubina festivalil, Kappide looming Kappide festivalil ja Saart saaks kuulata tema juubelite puhul. (Muidugi, parem siiski nii, kui üldse mitte.) Teisest küljest on naljakas kiita Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Mikk Üleoja selle eest, et nad Saare koorimuusika vitriinist välja tõid, arvestades asjaolu, et tegu on eesti koori, eesti dirigendi, Eesti maa ja eesti muusikaga. Et meie klassika esitamine võiks ju olla pigem reegel kui erand, pigem mainstream kui kõrvaltee.

    Kontserdil kavas olnud Mart Saare laulud salvestatakse ka Eesti Raadio fonoteeki, aasta lõpuks peaks valmima ka CD. Loodetavasti jäävad need laulud ka Eesti Filharmoonia Kammerkoori kavadesse edasi, nii järgmiste juubeliteni kui tähtpäevaväliselt.

    Mart Saare koorimuusika on seda väärt.

    Kaie Tanner

     

  • Michael Manni film-néon

    Jan Kaus

    1.

    Michael Mann on üks neist harvadest praegu aktiivsetest Hollywoodi filmilavastajatest, kelle loomingu puhul võib kasutada sõna ?filmikunst?. Mann ei tee just sageli filme, kuid vähemalt 1990. aastatel lavastatud kolme linalugu ?The Last of the Mohicans? (1992), ?Heat? (1995) ja ?The Insider? (1999) võib rahumeeli pidada tähelepanuväärseteks.

    Manni uusim film ?Collateral? haakub eelkõige eelnimetatutest keskmisega, pingsa krimisaagaga ?Heat? ? ja mitte ainult seetõttu, et mõlemad filmid kaevuvad Los Angelese elu hämaramasse poolde. Pigem viimistleb lavastaja oma uudisteoses nägemust, mis vormus ja arenes tema käe all juba 1980. aastatel, mil Mann oli seotud TV-sarjadega ?Miami Vice? ja ?Crime Story?; nägemust, mis leidis oma piirjooned ning piirid filmis ?Heat?, ning mis tegelikult teeb ?Collateral?i? üleüldse keskmisest tugevamaks teoseks, nii et võib koguni rääkida visioonist. Eelkõige visuaalne tunnetus päästab ?Collateral?i? elamuseks.

     

    2.

    Nii legendaarsete politseisarjade ?Miami Vice? ning ?Crime Story? kui ka eespool mainitud kahe täispika action-draama taustaks on suurlinnad (?Crime Story? puhul Las Vegas). Manni silmis ei jää suurlinn pelgalt ahvatlevaks dekoratsiooniks. Samuti oleks vale väita, et linn on Manni filmides omaette tegelaskuju. Just suurlinna kui teatud tüüpi ruumi eepiline elutus on asjaolu, mis kangastub Manni filmides ühtlasi peibutava ja hirmutavana ning mis justkui suunab kõiki tema loodud või filmitud tegelasi.

    Samas ei avane ?Heat?i? ja ?Collateral?i? suurlinn  Los Angeles, kus elab rohkem inimesi kui Soomes, Eestis, Lätis ja Leedus kokku, ka pelga urbanistliku, tehisliku põrguna, jäleda jäätmehunnikuna. Pigem on tegu purgatooriumiga, mille osa uksi viib tõesti kui mitte põrgusse, siis vähemalt olematusse.

    Mida siis Mann teeb? Ta maalib paradoksaalse nägemuse. Ühelt poolt on suurlinn romantiline. ?Heat?is? vaatab varas Neil McCauley (Robert de Niro) alla öötuledes sädeleva linna peale ning võrdleb seda Havai saarte öise helendava merega. Romantiline linn domineeris Mannil ehk kõige rohkem just ?Miami Vice?is?; surmad stiilsetes ülikondades, palmipuude ja siniste basseinide vahel mõjusid alati ebareaalsena. Romantiline linn on peibutav, kutsuv, tuhandete võimaluste linn; see on linn, kus märjal asfaldil peegeldub kasiinode neoon.

    Kuid nii ?Heat?is? kui ka ?Collateral?is? saab sellest peibutavusest optiline illusioon, olles seeläbi paradoksaalselt igas kaadris üha tajutavamalt kohal. See on illusioon, mis ei lahtu, mis on pidev, sest samas on tegu reaalsusega. Mann pakub nägemuse peibutavast optilisest illusioonist, mis on samas pidevalt kohal, mis on suurem, haaramatum ja paraku ka tähenduslikum kui inimelu selle sees. Manni linn on väga lähedal, kuid samas haardest väljas. Linn, mis jätab oma inimesed üksinda, kuid ei lase neid ka lahti.

    ?Collateral? laotab selle nägemuse vaataja ette metoodiliselt laiali. Manni erandlikkus Hollywoodi kontekstis avaldub just tõsiasjas, et samapalju, kui ta jutustab lugu, paneb ta rõhku sellele, kuidas, millises visuaalses kontekstis lugu jutustada. Selles osas on ?Collateral? keskendunum kui ?Heat?: siia on kogutud hulganisti filigraanseid kaadreid, esmapilgul juhuslikke, fokuseerimata, tähendusetuid; kuid seda ainult isikupäratu pildiroduga harjunud silmale. Näiteks kaader, kus keskne tegelane esiplaanil on udune, teravustatud on hoopis anonüümset tulederäga tagaplaanil. Loo sisse lõikuvad pildid, mis on filmitud ootamatust rakursist ja mille tulemusena näeb vaataja näiteks tükikest takso kapotiosast ja jällegi tuhandeid tulesid siinsamas kaugel.

    Ma sattusin vähemalt kümmekonnale kaadrile, kus kusagil tagaplaanil, justkui juhuslikult ja kontekstist irdunult liiguvad maanduva lennuki tuled. Mäletatavasti leidis ?Heat? finaali just lennujaama maandumisraja otsas. Ühes ?Collateral?i? kaadris kihutab takso risti maanduv-möirgava lennukikere alt läbi.

    Kui mõelda märksõnale ?öine takso?, mis on ?Collateral?i? peamine sündmuskoht, siis meenuvad eelkõige Martin Scorsese ?Taxi Driver? ja Jim Jarmuschi ?Night on Earth?. Mõlemad ääretult mõjuvad filmid, kuid kumbki ei visualiseeri öist taksosõitu sellise põhjalikkusega kui Michael Mann. Mitmed võtted on filmitud otse ülevalt, kaamera jälgib tänavarägastikus liuglevat taksot täpsest kõrgusest, kus objektid on eristatavad, kuid kus tuleb nähtavale ka laiem (arhi)tekstuur. Selle tulemusena tekib mulje, mis sarnane konstruktiivse abstraktsionismi taotlustega: täisnurga all lõikuvad jooned; tee, millega kaamera kaasa sõidab, ristub teedega, mis lõikuvad kaadrisse justkui kummalised asfaltruudud või -ristkülikud.

    Mann armastab mängida üha rohkem ka tehisvalgusega, linna põhilise visuaalse substantsiga. Üks ?Heat?i? võimsamaid kaadreid näitab, kuidas Neil McCauley sõidab öises linnas helevalgesse tunnelisse; samas on tegu otsustava hetkega tegelase elus; auto reaalne suunamuutus tähendab ka sümboolset otsust. Justkui ülevalgustatud tunnelis tekib lahenduse ja pingelanguse illusioon, samas väljendab tegelase näoilme ülimat meeleheidet. Ning hetkel, mil auto suhiseb jälle pimedusse, pöörab mees auto ümber ning läheb tagasi sinna, mida ta tahtis maha jätta. Tagasi suurlinna, lennuväljale surema.

    ?Collateral?is? sekundeerib sellele hetk, mil palgamõrvar Vincent (Tom Cruise) ja taksojuht Max (Jamie Foxx) satuvad keset linna hulkuva hundi peale. Mõlemad mehed jõllitavad halli hunti, kattudes ise hallikas-sinaka valgusega (valgusallikat ei näidata). Mulle on öiste tänavavalgustite päevavalgus (see kehtib isegi kollaka tooniga valgustite puhul) alati väga külmana mõjunud ning manniliku üksinduse portreteerimiseks, Mannile omase eksistentsialistliku action?i visuaalseks ümbruseks ongi see ehk kõige sobivam.

     

    3.

    Siinkohal siis ka mõned väited filmi sisu osas. Kummaline, et nüansiks, kus kohtuvad Manni visuaalne tundlikkus ja jutustatav lugu, on ?Collateral?is? Tom Cruise?i tegelaskuju hallikad juuksed. Justkui oleks seesama öistest tänavavalgustitest imbuv päevavalgus need selliseks pleegitanud.

    Loo osas jääb ?Collateral? paraku ?Heat?ile? alla. Viimase puhul on tõesti tegemist eepilise ja mitmekihilise looga, kus verdtarretava ja naturaalse action?i kõrval kooruvad esile huvitavad karakterid ning seosed nende vahel. Üks filmi pluss on kindlasti ka tõsiasi, et karaktereid suudetakse luua rohkem kui üks või kaks. Filmist võib leida ainult ühe igavama tegelaskuju; retsidivistliku kurikaela Waingro (Kevin Gage). Sõnaga: tegu on sügavalt tunnetatud looga kaasaegse üksinduse erinevatest vormidest. Sama võib öelda ka ?The Insider?i? kohta.

    Võib-olla, loodetavasti on viga selles, et ?Collateral?i? käsikiri ei pärine Manni enda sulest. Mine tea. Kuid kui ?Heat? suutis vältida enamikku ameerikaliku action?i tüütuid kli?eid, siis siin on filmitegijad võtnud omaks tavapärasema põneviku ülesehituse, kuigi selle ülesehituse nüansside osas on suudetud enamasti vältida tavapärast. Näiteks lõpeb film küll ?heale? kangelasele ning tema (potentsiaalsele) tüdruksõbrale Annie?le (Jada Pinkett Smith) enam-vähem õnnelikult, kuid see ei toimu õnneks vilkuvate politseiautode vahel; kangelast ei talutata õnneks kanderaamil kiirabiautosse, et ta saaks veel mõne krehvtise nalja visata. Ei, Manni taotlust luua võimalikult film-noir?likku atmosfääri võib vaid mõista.

    Siiski tuleb tunnistada ja tunnustada, et Tom Cruise?i Vincenti näol pole tegemist tavalise ajuvaba retsiga, kellesarnaseid on ameerika action-?anris rohkem kui heina küünis. Tundub, et ka siin on suudetud luua keskmisest huvitavam tegelane. Vincent esindab tegelikult üht võimalikku vastust camus?likule küsimusele, mida Shakespeare väljendas lakooniliselt ?olla või mitte olla??, ning paradoksi, mis tekib siis, kui küsitakse edasi: ?kui olla, siis kuidas??. Cruise?i Vincent on kogenud absurdihetke, millest a
    lates hakkas tema eksistents talle ? nagu ta ka ise väljendub ? ?tähtsusetuna? tunduma. Vincent vihastab taksojuht Maxi hüsteeria peale, kui viimane on pidanud takso katuselt aitama koristada laipa. Vincent ei mõista, miks on vaja muretseda ühe paksu pisikriminaali surma pärast, kui Ruandas surevad ühe päeva jooksul kümned tuhanded inimesed. Selliste väidete valguses tundub Vincent olevat teinud otsuse: kuna maailm on absurdne kosmiline tolmukübe, mille olemasolu mõte on rohkem kui kaheldav, siis pole mõtet risti ette lüüa. Kuid paradoks algab hetkest, mil Camus? sõnade järgi ?inimene keeldub küll olemasolevast maailmast, kuid pole nõus selle eest põgenema?. Just, Vincent ei taha surra, nagu ütleb ka Camus: ?Tegelikult on inimesed klammerdunud maailma külge ja valdav enamus ei soovi siit lahkuda? (A. Camus, ?Mässav inimene?, Vagabund, 1996, lk 371). Vincent on karismaatiline, kuid mitte vaba; julm, kuid mitte tundetu; see teeb temast traagilise kuju. Siit ka minu meelest ?Collateral?i? põhiline sisuline pinge.

    Filmi teine peategelane taksojuht Max esindab tervet mõistust, rahulolu piskuga, kenasid pisivalesid; Vincent mõjub nii taksojuhi luupainajaliku südametunnistusena. Ka Maxi küsimus filmi konfliktis on olemuslik ja laiapõhine. Meenub John Fowlesi suurepärase ?Maagi? tegelane Conchis, kelle sõnade järgi just näiteks Hitler ei reetnud ennast, kuna tal jätkus julgust olla nurjatu. Probleem oli pigem selles, et miljonitel ei jätkunud julgust olla hea. Selles plaanis avaneb ka Maxi ?headuse? dilemma. Kahju, et Jamie Foxxi komödiandiveri peidus ei püsi, hetkiti püüab ta ettevaatlikult teha pulli filmis, kus ka sordiinialune pullitegemine mõjub kohatuna.

     

    4.

    Kristiina Davidjants on teravmeelselt täheldanud, et ?ei ole Ameerika filmis hingelist lunastust ilma materiaalse kompensatsioonita, no ei ole ja kõik! Alati saab hea peategelane ka mingi rahaks vahetatava väärtuse omanikuks.? (?Seksiorjad ja salakavalad kusikud?, Sirp 27. VIII 2004). Jah, aga Michael Manni ?Collateral? on reeglit kinnitav erand. Sümpaatne taksojuht Max pääseb konfliktist küll eluga, kuid Vincenti lubatud rahata (niigi naeruväärsed 700 dollarit!).

    Vincenti surnukeha sõidab ära kummituslikku, silmissepistvat valgust tulvil metroorongis. Jällegi paradoks ja mannilik tõsiasi: valgus on ere, kuid tehislik, aeg-ajalt katkev, külm, elutu. Ainult nii saavad linn (valgus rongis) ja inimene (?tähtsusetu? palgamõrvar) samaks.

  • Raamatututvustus

     

    Jaan KaplinskiKÕIK ON IME

    Ühe põneva stiiliga ja isepäiste mõtetega mehe esseekogu mõtteloo-sarjas. Siin on kokku kogutud aegade jooksul ilmunud kirjutised kultuuriloost, loodusest, keelest, kirjandusest, poliitikast. Igas nimetatud vallas kuulub Kaplinski Eestis ilmselgelt autoriteetide hulka. Koostanud Toomas Salumets, toimetanud Urmas Tõnisson. Ilmamaa, 2004. 576 lk.

    Andres TarandMITTE AINULT HÕLMIKPUU

    Paarkümmend teksti, ettekannet, artiklit aastaist 1985 ? 2002, olulised ökoloogia ja ökopoliitika kirjutised, keskkonnakaitseprobleemide kaardistus. Hää lugemisvara teadvuse tõstmiseks. Toimetanud Katre Ligi, kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, 2004. 198 lk.

    Philippe DelermVÄIKESED NAUDINGUD

    Armastatud ja hõrgu prantsuse kirjaniku lühitekstid mõjuvad nagu lüürilised proosapoeemid. Igatahes väga ilus ja meeleolukas tekst. Prantsuse keelest tõlkinud Indrek Koff, toimetanud Linda Uustalu, kujundanud Mari Kaljuste. Varrak, 2004. 88 lk.

    Aino PervikSOOKOLL JA SISALIK

    Sookoll on üks suurepärasemaid ja tundlikumaid tegelasi eesti lastekirjanduses. Nüüd siis uues väljaandes, uue ilme ja kujuga taas kättesaadav. Lastele kohutavalt vajalik. Illustreerinud ja kujundanud Piret Raud. Tiritamm, 2003. 112 lk.

    Aarne RubenELAJAS TREPI EELASTMEL

    Ruben paistab olevat jälle hea ja terava asjaga hakkama saanud. Stiil on väljapeetud, hämarapärane, müstiliselt köitev; lugu ise juurtega kauges ajaloos. Toimetanud Jaakko Hallas, ladina keele toimetanud Maria-Kristiina Lotman, kujundanud ja küljendanud Alo Paistik. Tuum, 2004. 240 lk.

    KAHRUKÕRVAGA IVVAN

    Valimik setu ja Vastseliina muinasjutte Jaan Sandra kirjapanekutest. Jaan Sandra kohta saab lähemalt teada Paul Hagu pikemast eessõnast. Muinasjutud ise on kaunid ja kummalised ning eriti kaunis keeles üles kirjutatud. Koostanud ja toimetanud Paul Hagu ja Risto Järv, pildid joonistanud Evar Riitsaar. TÜ eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool, TÜ Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskus, 2004.

    AKADEEMIA 2004, nr. 5

    Rahateemalises erinumbris, kirjutatakse raha ajaloost, psühholoogiast, majandusteooriast, rahvusvahelistest suhetest jne. Runnel isegi luuletab. Arvatavasti paremat sissejuhatust raha olemusse ja loosse pole. Peatoimetaja Toomas Kiho.

  • Eesti Põllumajandusmuuseumi üritused märts 2013

    Kerle Arula

    14. märts kell 14 Näitus „Vormilt pesu, sisult ilu. Sisult toit, vormilt puit“

    Eesti Põllumajandusmuuseumi õpikoja II korrusel avatakse muuseumi tekstiili- ja puidukogusid tutvustav näitus „Vormilt pesu, sisult ilu. Sisult toit, vormilt puit.“ Näitus on pühendatud Eesti Vabariigi 95. juubelile, Eesti Põllumajandusmuuseumi 45. aastapäevale ning kultuuripärandi aastale.

    Muuseumi tekstiilikogude põhjal kokku pandud näituseosas saab külastaja ajas tagasi rännata ja mõtiskleda selle üle, kuidas on ühe sajandi jooksul muutunud inimese esteetilised arusaamad naiste käsitööst.

    Muuseumi puidukogude põhjal kokku pandud näituseosas keskendutakse igapäevastele tarbeesemetele, mis on seotud toiduga. Eksponeeritud on arhailised tööriistad, millega esemeid meisterdati ja esemed, mida kasutati nii toidu hankimiseks kui ka valmistamiseks.

    Ekspositsiooni mõlemas osas on välja pandud näidisesemed, mida on võimalik huvilistel endil valmistada, osaledes Eesti Põllumajandusmuuseumi õpitubades ja kursustel.

    26.–27. märts kell algusega kell 10 Tähtpäevaüritus Lihavõtted

    Kas me tähistame kevadpühi, urvapühi, lihavõtteid, munapühi või ülestõusmispühi, miks me värvime just siis mune ja mida tähendavad erinevat värvi munad. Seda kõike ja veel palju muudki saate teada, kui tulete Ülenurmele kevadet tervitama ja lihavõteteks ettevalmistusi tegema.

    Värvime mune talu-moodi, võistleme munade veeretamises, meisterdame pühadekaunistusi, läheme külla kanadele-kukkedele ja lihavõttejänkule.

    Maitseme maiust “Tibu üllatus”.

    8. märts kl 10 Haridusprogramm Sepatöö

    9. märts kell 10 Silmuskudumise kursus

    12. märts kell 10 Ühepuukausi või -liua kursus

    16. ja 23. märts kell 10 Kahepäevane kursus Laste rahvarõivad. Ristimiskostüümi valmistamine

    18.–22. märts kell 10–15 Koolivaheaeg õpikojas

    Teemapäevad:

    18. märts Hällilapse kaitsenukk

    19. märts Puidust eseme voolimine

    20. Märts Tekstiilist koti kaunistamine

    21. märts Puidust eseme voolimine

    22. märts Taaskasutatud tekstiilist mänguasi

    23. märts kell 10 Linnupesakastide meisterdamine

  • Hommage universaalsusele

    Enn Soosaar

    Liiatigi algab Enn Küngi artikkel kinnitusega: „In this article, written to celebrate Enn Tarvel’s jubilee, I would like to…” /lk. 178/  Ühe oma paljudest kirjutistest – mainitu ilmus 2002. aastal ajakirjas Tuna – pealkirjastas Enn Tarvel „Ajalugu kui kaunis muinasjutt”. Priit Raudkivi täpsustab: „Aga Enn Tarveli poolt jutustatud muinaslugudel on oma kindlad reeglid ja nende tegelased seletamatuid imelugusid korda ei saada. Kõik see kokku on kaunis kunst, mille valdamist on antud väga vähestele.” /lk. 9/

    Teine koostaja Marten Seppel juhib tähelepanu: Enn Tarvel „on Eesti ajaloolane selle universaalses tähenduses, suutes Eesti ajaloos vabalt orienteerida nii ajaliselt, ruumiliselt kui seostes naabermaadega. Ise on Enn Tarvel selle kohta öelnud,  et see ongi Eesti paratamatus, et need vähesed ajaloolased, kes ajaloo uurimist natukenegi enda ülesandeks peavad, ei saa endale lubada kitsast spetsialiseerumist.” /lk. 26/

    Universaalsus ehk vajadus teada ja tunda ühe piirkonna minevikku pikkade perioodidena on „Eesti paratamatus”, kuid kuulub Enn Tarveli puhul kindlasti tema tugevuste hulka. Laias laastus hõlmab ajalõik, mida ta on uurinud või mille kohta kaalukat arvamust avaldanud, üheksatsadat aastat – kaheteistkümnendast kahekümnenda sajandini. Ent Enn Tarveli puhul peame rõhutama tema laiahaardelisuse  teistki külge. Algusest ehk kandidaaditöö kirjutamisest peale on ta käsitlenud Eesti ajalugu, nii selle üldist arengut kui ka eriseiku, rahvusvahelises kontekstis.

    Eesti ei ole kunagi olnud üksik, eraldiseisev saar, on ta mõistnud ja teisigi mõistma õhutanud. Siinsete sündmuste ja kujunemiste käiku pole võimalik adekvaatselt tõlgendada, kui ei arvestata mujal toimunu otseseid või kaudseid mõjutusi. Toonitan seda asjaolu, sest paraku ei ole mitte kõigi Eesti ajaloolaste tegevusjuhiseks saanud kohustus tõsta pilk oma mättalt ja vaadata juurdlevalt ning võrdlevalt ringi. Liiga palju on meil ilmunud ajaloouurimusi või -ülevaateid, kus tekitatakse mulje, nagu leidnuks Eestis ja eriti eestlastega läbi aegade aset eriomased ja ainulaadsed väärarengud või edulood. Imestusega olen täheldanud, et koguni meie kahte iseseisvumist möödunud sajandil ja järgnenud omariikluse ülesehitamise õnnestumisi ja ebaõnnestumisi seletatakse ja hinnatakse tagantjärele sageli lahus või väljaspool neid protsesse, mis toimusid kahekümnendatel-kolmekümnendatel ja taas kaheksakümnendatelüheksakümnendatel aastatel mujal Euroopas.

    Pühendusteose avab tavaliselt kontsentraatkirjutis austatu  elust ja tegevusest. Nii ka nüüd. Kõigepealt pakutakse meile lühiülevaadet, mis jälgib Enn Tarveli elukulgu ja tutvustab tema kõige olulisemaid saavutusi Eesti ajaloo uurimise vallas. Elukirjeldust pikivad mõned apologeetilised vihjed, mis minu meelest on tarbetud ja naiivsedki. Enn Tarvel on neid vähesed tõsiteadlasi, kes suutis keisriteenimist sovetiajal hoida austusväärses miinimumis. Tema ei vaja tagantjärele õigustusi. Raamat lõpeb Tarveli valikbibliograafiaga aastatest 1960–2008. Hakatuse ja lõpetuse vahele mahub 21 uurimust ja tutvustust „sõpradelt ja kolleegidelt” eesti, inglise, saksa ja soome  keeles. Valdav enamus on seotud Eestiga või laiemas mõttes Liivimaaga või Baltimaadega. Paar käsitlust puudutavad Soomet. Üksteist kirjutajat töötavad Eestis, kümme on seotud mõne välismaa ülikooli või institutsiooniga, viimaste hulgas leidub kaks-kolm Eestist pärit. Väljastpoolt takseerijate kõrge suhtarv annab uurimustele vaatevälja avarust.

    Muide, kuna teos ei ole ilmselt mõeldud üksnes tsunftiliikmetele, võinuks loo ees või järel olla mõni rida autoritutvustust. Mainin mõned nimed: Nils Blomkvist, Tiina Kala, Ivar Leimus, Jüri Kivimäe, Aleksander Loit, Tõnu Tannberg, Seppo Zetterberg, Kalevi Hovi, Jaak Valge.  Enn Tarveli universaalsust kajastab ka pühendusteos. „Sõnasse püütud minevik” tegeleb enam-vähem kõikide sajanditega alates kaheteistkümnendast. Traktaadid on teemade järgi paigutatud kronoloogilisse järjestusse. Esimene käsitleb Eestimaa esimest piiskopi Fulcot ja tema eestlasest abilist munk Nicolaust. Viimane lugu vaatleb Eesti postsovetlikku põllumajandust „rahvuslikus diskursuses”. Esindatud on kõik meie „ajad” – ordu, rootsi, vene, omariikluse ja okupatsioonide aeg – ristisõdade eelsest taasiseseisvuse järgseni. Aleksander Loit jälgib läbi kahe sajandi (1710–1918)  Rootsi revanšistlikke üritusi võtta või saada Venemaa käest tagasi Rootsile olulised Eesti- ja Liivimaa. Nii pikk ajalõik on siiski erand. Reeglipäraselt keskenduvad artiklid lühema perioodi mõnele üksikprobleemile või mineviku isikule. Ma ei ole ajaloolane, vaid üksnes ajaloohuviline. Sestap ei üritagi ma hakata neid kirjutusi arvustama.

    Lugemisel jäi mulje, et koostajatele on saadetud korralik hulk tüsedaid käsikirju. Samas ei puudu, ja see on vist kõigi Festschrift’ide häda, teatud jagu sahtlikaapeid. Nils Blomkvist (Visby) on lugenud „Passio et miracula beati  Olavi” värsket (2001) ingliskeelset tõlget. „Õndsa Olavi kannatuse ja imetegude” ladinakeelne originaal, mille pani Norra piiskop Eysteinn Erlendsen kirja tõenäoliselt XII sajandi kaheksakümnendate aastate algul Inglismaal, paistab olevat Eesti ajaloolastele rohkem või vähem kahe silma vahele jäänud. Seal mainitakse kahte ristiusku pöördunud Eesti noormeest, kes tulid oma kodumaalt Norrasse püha Óláfri kirikusse palvetama. Óláfr on mõistagi viikingikuningas Olav Haraldsen, kellel nime kannab Tallinnas Oleviste kirik. Üks noormeestest jutustas Eysteinnile imeteost, mis sündis tänu pühale Olavile. Nimelt oli ta  isa, paganast Eesti vanem(?), haigeks jäänud. Teda ei suutnud aidata ei kohalikud manatargad ega muud paganlikud tembutajad. Siis soovitas poeg, et isa pöörduks palvetega püha Olavi poole. Ja ime sündis – isa sai terveks ja muutis otsustavalt oma suhtumist kristlusse. (Too Eestit ja eestlasi puudutav lõik on siin refereeritust tunduvalt pikem ning nüansikam ja vajaks tingimata korraliku tõlget ning põhjalikku kommentaari eesti keeles.) Nils Blomkvist teeb järelduse, et vähemasti osale eestlastele oli Norra pühak ja niisiis ka ristiusk tuntud enne 1180. aastat. Ta läheb veel kaugemale, ja ehkki ta otseselt ei väida, jätab  lahti võimaluse, et üks mainitud kahest Eesti noormehest võis olla too Nicolaus, keda paavst Alexander III soovitas kui „vaga ja suursugust meest” Fulcole abiliseks. Uurimuse peatähelepanu keskendub Fulcole. Visby ajaloolane võtab lähema vaatluse alla paavst Alexander III üheksa skandinaavlastele lähetatud septembribullat (kas aastast 1171 või 1172) ja kuus või seitse kirja, mille kirjutas abt Pierre la Celle, et hankida oma endisele õpilasele, eestlaste piiskopiks määratud Fulcole toetust ta misjoniprojekti käivitamiseks. Säilinud epistolaarürikute põhjal järeldab Blomkvist, et kavandati laiaulatuslikku  missiooni, milles pidanuks osalema kogu kristianiseerunud Skandinaavia. Selle strateegiline aju oli „kogu kontinendi sündmusi monitoorida üritav” kloostriülem Pierre la Celle Prantsusmaal, käimalükkaja „dünaamiline rahvusvaheline aktivist” Lundi (tollal Taani) peapiiskop Eskil ja nende plaanide täideviija paganate maal ehk Eestis Fulco. /lk. 55/ Suurüritus jooksis liiva. Põhjuseid olid mitu, teiste hulgas sisepoliitilised muudatused Rootsis, Taanis ning Norras ja kolme kuningriigi vastastikused erimeelsused nii vaimulikus kui ka ilmalikus juhtkonnas. Blomkvist on enam-vähem kindel,  et Fulco sõitis Taanist Eestisse ja viibis siin mitu aastat (several years – lk. 51).

    Igatahes olid abt Pierre ja peapiiskop Eskil paavst Alexandri heakskiidul seemne maha visanud. Kui Taani kuningas Valdemar ja Lundi toonane peapiiskop Andreas Sunesen 1219. aastal laevaväega Rävalas maandusid, tulid nad neile pool sajandit varem kinnistatud viinamäele, mida Läänemere läänepoolsed aednikud olid pikemat aega väikselt ja vaikselt harinud. Riia tegusa piiskopi Alberti üritu
    sed Põhja-Eestit riialaste pro sakslaste võimu alla saada ebaõnnestusid. Liivimaa kroonik Henrik kohtus Alberti saadikuna peapiiskop Andreasega Castrum Danorum’is. Ta muutus kokkusaamist üles täheldades ootamatult kidakeelseks ja oli ilmselgelt hämmingus. Sest Andreas kinnitas, et „kogu Eestimaa, olgu riialaste vallutatud või senini veel alistamata, olevat Taani kuninga oma” (tsitaat „Henriku Liivimaa kroonikast”, lk. 213). Blomkvist ei kahtle, et kui peapiiskop kinnitas Henrikule ja teistele Taani õigust Eestimaale, toetus ta eelmise sajandi ürikutele ja Fulco tegevusele. Peatun lühidalt – tasakaalu mõttes – ka „Sõnasse püütud mineviku” viimasel kirjutisel. Anu-Mai Kõll (Södertörn) väidab  põhjendatult, et maade ja eriti põllumajandusmaade tagastamine Eestis pärast taasiseseisvumist ei olnud põllumajandusele soodne. Ta näeb siin „rahvusliku diskursuse” pikaajalist painet – iseäranis aga taastatud vabariigi liigset rippumist kaotatud vabariigi pärandi (heritage) küljes.

    Niisiis kulub suurem osa artiklist ajalooekskursile, mis pakub eesti lugejale vähe uut. Minnakse tagasi koguni Herderi romantilise natsionalismi juurde. Arusaadavalt peatutakse ka selle hävitustöö juures, mida tegid kulakluse kui klassi likvideerimine, küüditamised ja nõukogulik kollektiviseerimine Eesti põlumajandusele.  Artikli autoril on mitu teesi, millele ta minevikust tõestust otsib. Üks sedastab, et iseseisva Eesti juhtiv jõud (leading force) nii majanduslikult kui ka poliitiliselt ja puhtarvuliselt oli aastatel 1919–1940 talupoegkond (the peasantry) – /lk. 417/. Kahtlemata peab paika, et nendel kahel aastakümnel asus kaks kolmandikku elanikest maal ja ainult üks kolmandik linnades ja et lõviosa Eesti ekspordist kuulus põllumajandussaadustele. Siit on ahvatlev sõnastada väidet, et kõik need aastad mängisid meie poliitilises elus esimest viiulit talupoegi esindavad erakonnad.

    Ent vaatame asja teisest vinklist. Riigikogu esimeses neljas  koosseisus kõikus Põllumeestekogude ehk Maaliidu toetus 21 ja 23 protsendi vahel ja alles pärast ühinemist asunike ja väikemaapidajate koondisega suutis too „parema tiiva” koonderakond 1932. aasta valimistel saada enda taha kaks viiendikku (mitte enamuse) antud häältest. Agraarerakonnad ei moodustanud kunagi omaette valitsust. Juhtudel, kui nende esindajad osalesid täidesaatva võimu teostamisel, olid nad ministrid mõnes suuremas koalitsioonis. Ka kolme viimase – Pätsi, Eenpalu ja Uluotsa – valitsuse kohta ei saa öelda, nagu olnuks need orienteeritud üksnes põllumeeste huvide arvestamisele. Eesti  ühiskond kahe maailmasõja vahel oli kirev ning vastuoluline ja tänapäevased üritused suruda EW „rahvusliku konservatiivse põllumajandusmaa” raamidesse ei tundu mulle kuigi perspektiivsed. Üheksakümnendate aastate alguse omandireforme ei seadustatud ega viidud meil ellu parimal võimalikul viisil. Tolle väitega on kerge nõustuda. Anu-Mai Kõll esitab oma analüüsis olulisi tähelepanukuid ja vajalikku kriitikat. Ent kuna ta otsib ühisnimetajat nii tollele keerulisele protsessile, mille eesmärgiks oli õigusvastaselt võõrandatud maa taasperemehestada, kui ka altminekutele selle teostamisel ja leiab, et siin oli dikteerivaks faktoriks „mineviku raske koorem”, jäävad mitmed muud määravad tegurid ning tahud paratamatult tagaplaanile või märkamata.

    Enn Tarveli auks – in honorem – koostatud kogumikku tasub lugeda. Elukutselistel ajaloolastel, aga ka neil, kes tunnevad mineviku vastu asjaarmastaja huvi.

  • Eesti kunsti superego, ego ja id

    Andri Ksenofontov

    Eile, 4. X tähistati Eesti Kunstiakadeemia 30. soome-ugri uurimisreisi ja avati kohane graafikanäitus „Kohanemised” rahvusraama­tukogus ühe hiljuti tekkinud lilleaasa veerel Tõnismäe pargis. Selle eelakordiks on JP Kaljoneni fotonäitus „Integrations” Draakonigaleriis, otse Vene saatkonna vastas. Seal demonstreerivad soome-ugri ja samojeedi rahvaste esindajad Kremlis värskelt kinnitatud inte­gratsiooniseaduste paragrahve, mis on trükitud vaat-nii-suure-kala-formaadis kahe­käe­planšettidele ja seetõttu fotodelt selges­ti loetavad. Nende seaduste eesmärk on vähe­musrahvaste kultuuri ja keele tähtsuse järkjärguline vähendamine, allasurumine ja väljasuretamine. Justkui vastužestina näitab saat­konna galerii Jevgeni Klimovi (1946–1996) tagasivaatelist fotonäitust, mida saadavad lese Sirje Runge sõnad „mees, kes oskas armastada. Keerulise saatusega andekas inimene, kes oli valel ajal vales kohas. Minu julge ja väärikas mees, kes elab edasi oma kunstis.” Mulle on tuttavad JP Kaljoneni piltidel kujutatud maastikud kuna käisin üliõpilasena ka ise Kaljo Põllu ekspeditsioonidel, ja ka Jevgeni Klimovi tööd, mis näitasid kunstiinstituudi seinte püsiväljapanekus avangardi taset. Eestit Peipsi taguse kontinendiga siduvad integratsiooniniidid köidavad ja soonivad sama kõvasti kui täna 25 aastat tagasi.

    Vene galeriist mitte kaugel, Hausi galerii keldris, on välja pandud Muromal sündinud kunstniku Nikolai Kormašovi portree-etüüdid. Mäletan, et 1970. aastate keskpaiku käis meil külas sugulasest muusikaajaloolane Ofelia Tuisk. Ta pühendas mind kahe loovisiku maailma. Need olid Dmitri Šostakovitš, kelle 5. sümfooniat Vanemuise kontserdisaalis kuulasime, ja Nikolai Kormašov, kelle näitust ta oli Tallinnas äsja vaadanud. Nõnda juhtuski, et enne nägemist kuulsin kirjeldust tema töödest, kus motiiv on looritatud läbipaistvatesse õlivärvikihtidesse, millest silm tungib läbi justkui hõljuvatest linikutest. See kirjeldus tundus mulle sümfooniline, nagu kõrv tungib läbi ajas järgnevate helipiltide. Seepärast seostuvad Nikolai Kormašovi maalid mulle muusikaga. Peale selle, et ta tabab elavalt ja täpselt oma modellide isikupära, paneb ta vibreerima lõuendile kantud värvifaktuuri, kasutades kihilist mikropastoosset tehnikat. Kui Nikolai Kormašovi üks lõuend sajaks tükiks lõigata ja iga tükki seejärel 2500 korda suurendada, siis sarnaneks tulemus Jaan Elkeni laialt pastoossete abstraktsioonidega Hobusepea galeriis, mida on inspireerinud pop-muusika palad. Sellel väljapanekul saab aimu, miks Jaan Elkeni näivalt korratu ja lõtv pintslitöö siiski rütmikasse kompositsiooni koondub. Sest tema pintslitöö on muusika kujutav ekvivalent.

    Ehe, akustiline muusika esineb kõigis näitusesaalides peamiselt isamaaliste lauludena, alustades võimu ja vabaduse skulptuurinäitusest Kunstihoones, kus kõlavad Hudnoi pikakõrvalise koori „Jää vabaks, Eesti meri” ning Jüri Ojaveri „Kirve ja kuu” sõjaväemarsid. Vastupidi skulptorite irooniale annavad Tanja Muravskaja video neiud ja noormehed noorte kunstnike biennaalil Rüütelkonna hoones Toompeal oma parima, kui nad „Me võidame niikuinii!” raiuvad. See töö meenutab sellist möödunud aegade žanrit nagu hudožestvennoje tštenije ehk ilulugemine. Samas keldris on eksponeeritud ka Tanja Muravskaja varasem fotoseeria „Positsioonid”, mis kujutab seisvates positsioonides alasti noori, kes end sini-must-valgesse lippu mähivad, seda lehvitavad ja lennutavad. Biennaali nael on eesti-vene päritoluga kunstniku Kristina Normani videoinstallatsioon „Monoliit. Eternal Mix”. See põhineb koostöös Rühm Pluss Nulliga valminud Tõnismäe sündmuste teemalisel filmil „Monoliit”, 15 minutit kestval animatsioonidega vürtsitatud linatööl. Kuna film võitis tänavu Goethe Instituudi ning Mälu, Vastutuse ja Tuleviku Sihtasutuse II rahvusvahelise lühifilmide võistluse, siis ei ole seda võimalik avalikkusele esitada enne võitnud tööde esilinastust. Selleks peab Aljoša veel ühe rännaku kirsasaabastes ette võtma ning 17. ja 18. XI Münchenis ära käima.

    Tallinna praeguse kunstipildi üks kulminatsioon on Kaido Ole „Hümn” Vaala galeriis ehk Kalevi, Peebu, Malle, Anne, Sireti, Mardi jne videoportree Eesti lipu taustal, kus igaüks laulab hümnist ühe sõna. Kalev laulab „Mu”, Peep „isamaa”, Mall „mu”, Anne „õnn”, Siret „ja”, Mart „rõõm” jne. Komasid, näiteks enne teist „mu-d”, ei laulnud keegi, ent igaüks esitas täpselt selle, mis vaja, ja sulges siis suu. Jäi mulje, nagu oleks ta pannud punkti oma sõnale kui laulu viimasele. Idee oli leida inimese ja ühiskonna suhete üldine ja neutraalne kujund, kuidas üksikindiviidid moodustavad riikliku kollektiivi. Tahtmatult, aga mudel eestlaste kollektiivist kui individualistlike aktide summast tuli selles mõttes tabav. Hümniga on tavaliselt nii, et selle alguses tõustakse püsti ja lõppedes istutakse. Kuna näitusevideod käivad ringi kogu lahtioleku aja, siis saali sisenejatel istumise momenti ära oodata ei õnnestu. Kui mu telefon helises ja ma tselluloositehase kangialuse nurgale kõnelema läksin, kõnetas seal mind üks blond noormees, küsides, kas ma räägin vene keelt, ja talle Tartu bussile pileti ostaksin; seejärel uurisid  kaks kaukaasia noormeest halli džiibiga, hallide ülikondade ja kuldkettidega, kas ma räägin vene keelt ja nende luksusserviisi ära ostaksin, mida toll üle piiri ei lase; siis jooksis kangialuse alt välja Rock Café turvamees ja naasis noormehega smaragdrohelistes rõivastes ja käeraudades. Taas hämarasse Vaala sisenedes seisid näituseavajad ikka hümni hüpnoosi all, mille katkestas korraks Matti Miliuse spontaanne kõne „Oma Eesti”.

    Võõrast Eestit ehk Eestit välismaalt nähtuna kujutavad Anu Pennaneni kolmeekraaniline video „Sõprus – Дружба” Kumus, mida sai näha septembri lõpuni, ja Flo Kasearu „Mulgi reisid”, homme viimast päeva Artdepoos. Esimene on soomlaslikult professionaalne töö, meisterlik kõigil tasanditel, alustades vormist ja lõpetades sisuga, millel on sedavõrd vaimukas narratiiv, et sellest ette rääkimine rikub vaatamise. Lisaväärtus on eesti ja vene noorte, nende oleku, suhete ja keskkonna dokumentaalselt tabav esitus, olgugi et tegemist on lavastusega. Eriti väärib äramärkimist toimetajatöö, kolmel ekraanil toimuva sidumine ladusaks kompositsiooniliseks tervikuks. Flo Kasearu video jutustab loo Saksamaale Eesti asja ajama tulnud rahvarõivastes tüdrukust, kes jagab kodumaad tutvustavaid trükiseid ja seisab Berliini Eesti saatkonna värava ees pukil. Ta satub aeroobikaringi – ning hularõngas vahetab välja kirjatud vöö ja triibulise seeliku. Tüdruk pöördub kodumaale seda saksa asja keerutades. Flod kui Saksamaal õppivat Eesti üliõpilast kehastab walkmanni-muusikat kuulav tüdruk, kellele rongis „Welcome to Estonia!” buklet pihku surutakse. Flo Kasearu näitus on eksperimentaalse iseloomuga, haridus Berliini kunstiülikoolis põhineb suurel määral individuaalsetel otsingutel ning õppekaaslaste töö jälgimisel. Videotele on lisatud saatemaalid, kus kujutatud ekraanil vilksavaid motiive.

    Jevgeni Klimovi, Nikolai Kormašovi ning Jaan Elkeni puhta kunsti võtab kokku tarbekunstniku Eeva Käsperi klaaspärlimäng „Õrn. Salvestatud mõjutused” Hopi galeriis. Piimklaasist ja peenest traadist unenäolised vormid kehastavad kunstniku teadvuse sukeldumist individuaalse taju ja mälestuste süvakihtidesse. Mati Karmini ja Jaagup Metsalu „Kasiinotorn Suur Tõll” võimu ja vabaduse näitusel esitleb rahvuslikku progressi raudbetoonist fallose kujul. Kasiinokürb tõuseb Tallinna lahe lainetest samal teljel laululava kaarega ehk Suure Tõllu naerva suuga. Nende kahe töö vahele jääb kogu keskendunud, koolitatud, distsiplineeritud ja ühiskondlikult teadlik kunst, kaasa arvatud „Templi Tüür ja tule Meel” Kunstihoone galeriis, „Impacti” graafikaväljapanekute avalöök Roterma
    nni soolalaos jne. Ootamatult kui magmapurse avanes 27. IX kunstiprojekt „Entroopia” hoones Pikk tänav 42. Metallehistöö ja skulptuuri üliõpilased Tõnis Malkov (algataja), Linda Al-Assi, Kadri Allekand, Elsa Dessarps, Adele Jeandupeux, Pilleriin Jürisoo, Põvvat Kama, Mart Kekišev, Jekaterina Kultajeva, Yang Li, Marita Lumi, Ivo Pottsepp, Kaia Saarna, Sandra Savelli, Nikita Šatunov ja Märt Vaidla arvavad, et kunstnikke diplomeeritakse üle kriitilise piiri. Kõigil kunstnikupaberi omanikel on midagi aktuaalset öelda, nad kõik annavad toodangut. Selles massis hakkab ilmnema ette kavandamata statistiline korrapära, ootamatu resonants, prognoosimatud grupilained. Ühesõnaga, paljastub kollektiivne alateadvus. Alustati sellest, et pruun paber teibiti lakke, võlvidele, seintele ja põrandale. Siis vaadati järjest Krzysztof Kieślowski „Dekaloogia” filme ja arutati kollektiivseks alateadvuseks kokkusulamise võimalikkuse üle. Järk-järgult hakati joonistama, igaüks sinna, kuhu juhtus. Algas päevad ja ööd läbi kestev protsess, autorite sõnul „eksperimentaalne ettevõtmine, mis leidis aset kinnises suletud ruumis, kus tegelesime ronimise, seiklemise, peitupugemise ja aelemisega, mis kokku genereeris tohutul hulgal puhast rõõmu ja positiivset energiat koostegevuseks”. Saatemuusikat esitasid Mariano Bulligan ja Bin Hu. Integratsioon par excellence, puista eestlaste ja venelaste sekka mõni prantslane, hiinlane ja võrokene, viska peale joonistussütt. Meie oma Eesti internatsionaalne neutraalne dada.

     

  • Tallinna kitarrifestival oli pealinna vääriline

    Aet Mikli

    Karismaatilisel Niemisel oli festivalil

    kõige enam esinemisi.netifoto

     

    Kitarrifestivali traditsioon on Eestis viieaastane – aastast 2001 on Tartus toimunud igasügisene “Fiesta de la guitarra”. Küllap on Tartu “Fiesta” valmistanud Tallinna festivalile ette soodsa pinnase, harjutanud pealinlast kitarrifestivali kui sellisega. Maailmatasemel klassikalise kitarri mängijatele jätkub publikut Tallinnas vähemalt turismihooajal – saalides vabu istekohti naljalt ei märganud.

    Erandiks ei olnud ka avakontsert 15. juunil. Itaalia kitarriduo Matteo Mela – Lorenzo Micheli esitas kitarrimaiuspalu XX sajandist (Castelnuovo-Tedesco, Bellafronte, Gnattali), Mozarti ajast (Giuliani, de Lhoyer), samuti seadeid romantilisest klaverimuusikast (Mendelssohn, Tšaikovski). Itaallaste tõlgendused mõjusid päikeseliselt, ka hämmastasid nad “ebakitarrilikult” paindliku ja nüanssiderohke dünaamikaga.

    Duo andis järgmisel hommikul Vanalinna Muusikamajas ka meistriklassi, juhendades ühtviisi toimivalt nii kitarriklassika kui nüüdismuusika esitusi. Sealsamas jätkasid Georg Otsa nimelise muusikakooli noored kitarristid kahe erineva kontserdiga.

    16. juuni oligi tihedaim festivalipäev, sest ka õhtul oli kaks kontserti. Ajaloomuuseumis mängis duo Tiit Peterson (kitarr) ja Tauno Saviauk (flööt). Peterson, kes sellel festivalil soleeris korraldaja-kunstilise juhi rollis, võttis tunnikese aega ka kitarrimänguks. Nagu kogu festivali, oli ka selle kontserdi eesmärk publikule uut pakkuda: duo esines verivärske kavaga (Zenamon, Domeniconi, Assad, Pujol, Piazzolla). Äratundmisrõõmu pakkus vaid Piazzolla hittlugu “Bordel 1900”, mis osutus ootuspäraselt ülimenukaks.

    Põnev oli öökontsert alapealkirjaga “Varjudest kuuleme iidseid hääli”. Soome kitarristi ja helilooja Kai Niemise kava koosnes nüüdismuusikast (Milhaud, Henze, Takemitsu, Lindholm, Kostiainen, Wessmann). Teises kontserdipooles tuli ettekandele Niemise enda teos “Öösonaat”, kitarril esitamas tema õpilane Olli Hirvanen, muusikat illustreerimas videopilt Jarmo Levy kaasaaitamisel.

    Järgmisel hommikul jätkas Nieminen oma etteastet kirjanike maja musta laega saalis. Ta pidas seminar-loengu orkestraalsete kõlavärvide kasutamisest kitarril ja andis samas uue mõõtme väitele “kitarr on pill nagu orkester”. Talle sekundeeris soome helilooja Harri Wessmann. Karismaatilise lektori ja muusikuna oli Niemisel sel festivalil kõige enam esinemisi ja iga hetk sellest oli nauditav. Samal päeval samas kohas mängisid veel EMTA magistrandid Jelena Ossipova ja Daniel Julle.

    Lõppkontserdi 17. juunil andis ajaloomuuseumis brasiillane Aliéksey Vianna, kes kulgeb paralleelselt nii jazzi- kui klassikaradadel. Interpreedina on ta täpne ja jõuline, seda nii oma Bachi-tõlgenduses kui uuemate teoste (Jose, Kampela, Sardinha, Assad) puhul. Kui põhiprogramm oli esitatud, ärkas Viannas jazzmuusik. Sestap olidki lisapalad – festivali viimased – tüüpiliselt efektsete virtuoospalade asemel brasiiliapäraselt rahvuslik-bossanovalikud.

    Tallinna kitarrifestivali märksõnad võiksid olla uudsus ja sidusus. Üllatusmoment iseloomustas õhtuste esinejate repertuaarivalikut, üldmuljet aga terviklikkus. Kui päevastel kontsertidel, kus esinejateks kitarriõpilased-magistrandid kõlas enamasti palju kuuldud  kitarrirepertuaar, siis õhtustes kavades oli rohkesti Eesti (esi)ettekandeid varasemast ajast nüüdismuusikani. Hea meel oli tõdeda, et hoiduda oli suudetud laialivalguvusest ja juhuslikkusest, mis suurtele festivalidele on paraku mõnikord iseloomulik. Sobis ka ürituse ajastus – eelmine “Fiesta” on ilmselt juba unustatud, järgmist niipea veel ei oota.

    Sestap jääb vaid üle tänada korraldajat ja kunstilist juhti, kel jätkus aega, energiat ja head tahet Tallinna kitarrifestival esmalt välja mõelda ning hiljem ka põnevalt teoks teha.

     

  • VVV: Kino on saatan, kes võtab su hinge

    Vaapo Vaher

    Katja Savinova sigitati Altai oblasti kolkakülas, lapserohkes kolhoosiperes, mis paistis silma sellega, et kogu talutäis laulis vägevalt. Kõik nad olid varustatud hullumeelselt ohjeldamatu häälematerjaliga. Muidugi ihkas Katja pääseda lavale. Või linale.

    Pärast kooli Moskvasse tunginuna sattus tüdruk kõigepealt maaehitusinstituuti, ent järgmisel aastal pürgis juba kinokooli. Sisseastumisel luges ta Anna Karenina monoloogi. Ta tegi seda niivõrd sisenduslikult, et žürii nägi vaimusilmas teda juba end rongi alla heitmas.

    Esimene ponnistus kinokoolis Vassili Vanini käe all siiski nurjus, õppejõud ei näinud tüdrukus potentsiaali. Pool aastat meeleheidet ning siis pürgis ta uuesti, Bibikovi ja Põžova õppegruppi. Konkurss oli jõletu: 3000  soovijast võeti vastu 40. Õnnest pulbitsev Jekaterina Savinova nende seas. Koos hilisemate tähtede Vjatšeslav Tihhonovi ja Nonna Mordjukovaga.

    Kinokooli oli pääsenud ka Jevgeni Taškov. Ainult et paugupealt ei leitud talle meeste ühiselamus vaba paika. Komandant viskas üle õla: magad ühe öö tüdrukute toas, siis vaatame. Poiss pugeski varakult vabasse voodisse ja pööras näo häbelikult seina poole. Tüdrukud saabusid karjas, teadsid juba ajutisest külalisest ega pööranud talle tähelepanu. Taškovile hakkas aga kõrvu ühe tütarlapse sügav, hämmastava tämbriga hääl. Poiss tahtnuks pöörata, ent ei söandanud. Hommikul nad tutvusid, kaheksa kuud pärast kooli lõppu tegi Taškov talle abieluettepaneku, tüdruk puhkes hüsteeriliselt nutma. Aasta oli 1950.

    Kinoinstituudi lõpetas Katja kiitusega, paberil seisis: “Huumor, kütkestavus, ammendamatu fantaasia ja erakordne õiglustaju moodustavad ta isikupära.” Ent veel oli tas miskit jahmatavalt ainukordset – Savinova paranoiliselt võimas hääl. Selle amplituud haaras kolm ja pool oktaavi. Hiljem öeldi ta kohta “vene Yma Sumac”. Pärast kinokooli siirduski ta laulu õppima, talle pakuti ooperilaulja kohta Suures Teatris, teda kutsuti estraadiorkestri solistiks. Ta ei valinud kumbagi. Teda kiskus kinno. Kodus oli ta hea perenaine ja armastas tihtilugu kummalise paanilise innuga põrandaid pesta.  Kuid juba oli ta jõudnud ka publikule meelde jääda blondi sädistava naerusuuna Põrjevi menufilmis “Kubani kasakad”. Katja ootas suurt rolli, ent seda ei pakutud kümme aastat. Siis võttis abikaasast režissöör Taškov kätte ja kirjutas naise jaoks ise stsenaariumi ning sai loa filmi “Tulge homme” väntamiseks. Süžee oli kulunud, tüdruk kaugest Siberi külast tuleb Moskvasse, et siin lauljana läbi lüüa. Ent selles trafaretis kajastus Jekaterina enda saatus ja ta tegi tühisest osast hiilgerolli.

    Filmimise aegu ilmnes äkki, et Katja kannatas kroonilise palaviku käes. Ta tunnistas mehele, et juba ligi pool aastat on kraadiklaas näidanud stabiilselt kuus-seitse pügalat üle normi. Arstid sattusid segadusse. Avastati brutselloos. Ent üha selgemini avaldusid Savinoval skisofreenilised jooned. Ammendamatu fantaasia, mida kinokoolis kiideti, võttis ajuti piiramatud mõõtmed. Filmimine katkestati ligi aastaks. Pärast linatöö valmimist vaidlesid doktorid omavahel, millises episoodis väljendus näitleja hullumeelsus selgemalt, millises napimalt.

    Film sai purskelise populaarsuse osaliseks. Ent järgmisse peaossa ei kutsunud teda keegi, üksnes nike-näke. Ta konkureeris küll suurrollidele, näiteks pidi just tema mängima Tšuhrai surematus “Neljakümne esimeses” Marjutka osa, aga lõpuks öeldi ikkagi ära. Skisoga ei riskitud suuri plaane teha. Üheksa aasta kestel tuli Savinoval viibida hullupalatis 13 korda. Vahepeal andis ta kontserte, luges lavalt üht-teist. Ühel vaatajakohtumisel kõneles publikule erutunult: “Kino, see on saatan, kes võtab su hinge. Ta istub mu paremas taskus, näe, nüüd ronis vasakusse.”

    1970. aasta kevadel sõitis Jekaterina Novosibirskisse õele külla. Ühel päeval, kui kedagi kodus polnud, pesi Katja hoolikalt puhtaks kogu korteri põrandad. Jättis lauale kirja ja lahkus.

    Kleštšihinskaja jaama pöörmeseadjale hakkas valges kasukas rahutu naine perroonil kohe silma. Raudteelane jälgis teda huvitunult – kuni äkki taipas! Ta karjatas: “Ära tee seda!”. Ent Savinova oli juba viskunud kiirust koguva veduri rataste alla. Anna Karenina monoloog leidis oma paratamatu lõpu.

     

  • Teeb nalja nii, et jube hakkab

    JÜRGEN ROOSTE

    Teisalt on kogumik ka nostalgiline retk, kild olnust: luulelugemise tagaplaanil müriseb vahepeal nõuka-aegseid autosid, publik köhib ja naerab kaheksakümnendate häälega (võiks pea vanduda!), meelelaad ja paigad ja inimesed on omaaegsed. Uue aja eskapistidele kindlasti lähedasemad kui me oma lärmakad ja tühipäised kaasaegsed. Olen ma nüüd ebaõiglane?

    Nõndaks ei ole nonde plaatide ilmumine ka üksnes kultuurisündmus, päevalehtedes ei peidetud Viidingut kultuurikülgedele, vaid tõsteti esile ? tuliste teemade juurde. Eesti Päevalehes maalis lõbusast peiarist portree Andrus Kivirähk, kes seisab mõjusa naljamehe ja loomuliku luuletaja ikoonistamise ja arhiveerimise vastu. Postimehes kirjutas Mati Sirkel siiralt ja tulihingeliselt Poeedist ja valusatest asjadest, mis tema luulega kontrasti sattudes eriti valusad võivad paista. Ja eks neil olnud mõlemal omajagu õigus.

    Esitlusel ütles üks tuhandete (täpsemini vist saja seitsmekümne tuhande) lemmik mulle fuajees (ega kõik soovijad päris saali mahtunudki), et talle meeldibki Viidingut rohkem kuulata, et see haagib meeleolult kuidagi paremini, et uuesti lugeda praegu ei jaksaks, ei viitsiks. Kuigi loodetavasti ei asetu see plaadikogu lihtsalt kuulamisraamatute veidi liialt kaubandusliku olemisega rivvi. Need asjad olid ikkagi olemas enne, uus ilmutamine on mõneti päästmine, masina meelevallast vabastamine: tolmukorra alt uuele seadeldisele ümber kopeerimine. Ja kunagi asendab nood CDd muidugi mingi uus meedium ja kui siis veel selges eesti keeles kõneldakse, saab ikkagi Viidingut kuulata. Mida nood, kel vinüülplaadimängija viimased kümmekond aastat tõrkunud on, vahepeal teha ei saanud.

    Ma justkui mäletan neid asju, lindistusi, kuigi samas ei mäleta, et Viidingu plaat meil kodus oleks olnud või Amor Trio mujal mänginud kui raadios. Samas olen ma seda kõike kuskil kuulnud? Pea kõike.

    Esimene plaat, Jüri Üdi ?Valik luuletusi. Eesti noort luulet? (1975) sisaldab seda varast absurdihõngust ja mässumeelset tipptekstivalimikku, mis omal ajal muutis paljude mõtlemist luulest, eesti luulest kui sellisest. Viidingu laadi matkitakse tänini, edutult. Tänamatu tegevus, tehnika poolest, iroonialt ja mõtlemiskiiruselt ses vallas võib teda õnnestunult matkida ehk mõnes tekstis, aga kõik, kes korra-paar originaali lugenud/kuulnud, tunnevad selle kohe ära.

    Teine plaat, Juhan Viidingu ?3.12.1984? jätkab veidi hilisemate tekstidega ning koos Tõnis Rätsepaga klaveril arendab seda liini, mida Elo Viiding oma saatesõnas nimetab ?intellektuaalseks kabareeks?. Olgu nii! Lõbus ja lohakas, kriipiv ja kurb laulumaneer ja mõnuga kaasa tinksuv klaver? Tõnis Rätsep on muide üks väheseid, kes minu teada midagi säärast ka praegu teha üritab: nüüd koos noorte neidude, nende selgete kõlavate häältega.

    Kolmas plaat ?Öötöö? (1989) ongi tolle kabaree edasiarendus, ekstaatilisem, metsikum, Viidingu julge hullumeelsuse diktaadi all kulgev skisofreeniline pidu sus eneses. See on hoopis midagi muud, kui kunagine Amor Trio (lisaks kahele eespool mainitule oli pundis ju teadupoolest ka Lembit Ulfsak), kelle lood on talletatud (lõpuks ometi!) neljandal CD-l.

    Nood 1930ndate ja 1940ndate lööklaulud ?Su parfüümist olen joobunud?, ?Öö kuupaistel Honolulus?, ?Marta? jne. on tegelikult kantud tugevast dekadentsivaimust, väikekodanlikust restoranielufiilingust ja vanade filmide romantikast. Aga ärgem unustagem absurdiriiki, kus tegevustik aset leiab. Sel hetkel ja sääl (siin) oli dekadents arvatavasti lähim samm avangardile. Ses kõiges on palju huumorit ja irooniat.

    Tõsise näoga tehtud huumor on mõneti Viidingu trademark, ta ei kipu naerukohti ette naerma. Tänapäeval on lood teised. Kivirähk ja Kall, pealtnäha tõsise, vahel isegi sünge olemisega huumorimehed, näitavad tihti (eriti teles) küüniliselt näpuga sellele kohale, kus naerma peab. Ja rahvas naerab ? ja kuskil sisimas saavad autorid selle üle muiata. Viiding, mul on tunne, muigas, kui ei saadud aru, kus jookseb nalja ja tõeluse, nalja ja valu piir, kuidas ta need asjad piirituina kokku sulatas. Teeb nalja, nii et hakkab jube. Ma ütleks, et heas mõttes jube, kui see midagi tähendada võiks.

    Viimane plaat ?Avatud laul? kannab endal lindistusi Eesti Raadio arhiivist. See sisaldab ka seni trükis ilmumata (ometi nii tuttavlikke) tekste ning näitab Viidingut hetkiti lööva show-koomikuna, sellise vaba maailma väärilise irooniku ja oskusliku pilaja-matkijana, rahva naerutajana. Siin on nii- ja naasuguseid tekste, ehtviidinglikku lugemist, seda häält, mille vist tõesti alati ära tunneb. Päädib kõik Samuel Becketti monoloogis.

    Enne toda plaadikogu sain kodus makilt kuulata vaid üht millalgi Jaak Johansoni (eks tema ole ka üks neist, kes seisavad selle kogu taga) kingitud linti, millel Viiding Kloostri Aidas luges ja laulis. Uue aja Eestis, Kloostri Aidas! Ei ole neid enam kumbagi, ei Juhan Viidingut ega Aita. Kuigi mõnes mõttes, aga ainult mõnes, läks Juhan Viidingul muidugi paremini. Ait on nüüd üle poleeritud, maha pestud, Viidingu lugemist CD-ketta läige millekski hoopis muuks ei muuda.

Sirp