Toeta
Otsi

Marko Pajević

  • Mõned rahaküsimused kirjastajatele

     

     

    Kas tõlkijate ja toimetajate töö on kirjastustes õiglaselt tasustatud ning millest need summad sõltuvad? Turuseisust? Viimastel aegadel on aina rohkem kuulda nurinat, et toimetaja ja tõlkija teevad kirjastustele peaaegu orjatööd…

    René Tendermann (Pegasus): Kui kirjastaja kaastöötaja (tõlkija-toimetaja) ütleb, et ta teeb orjatööd, kas see teeb siis minust orjapidaja? Hmm.

    Ma arvan, et Pegasuses on tõlkijate ja toimetajate töö õiglaselt tasutud. Selle all pean ma silmas seda, et sõlmitud leping on mõlema poole kokkulepe ja väljendab läbirääkimiste tulemusi. Tasu (tähtaeg) sõltub eelkõige raamatust, loomulikult ka turu poolt paika pandud tase. Kõigi eelduste kohaselt peaks leping väljendama ju mõlema poole soove. Ma ei kujuta ette, et hakkaksin käsa väänama… Ühe väga hea (tõesti, väga hea!) tõlkijaga lepingut sõlmides nimetas ta minu pakkumist kuninglikuks. Mul oli hea meel. Koostöö peabki meeldiv olema.

    On hästi kummaline kuulata kultuurivaldkonnas töötavate inimeste suust kapitalistivastast retoorikat: meie teenime teile kasumit, teeme orjatööd, vehime nii et silme ees must, teie teenite aga ainult puhast kasumit, sigarijupp suunurgas tossamas. Jube! Alandlikult küsin, kui palju te maksate pangas ülekande eest? Hooldustasu? Ja kui palju need pangad eelmisel aastal kasumit teenisid? Kust nad sellised metsikud kasumid teenivad?! Tegelikult ma tean, aga ei ütle.

    Hoopis teine teema on muidugi tõlkekirjanduse kasumlikkus. Mitte kõik tõlkeraamatud ei teeni kokkuvõttes kasumit. Muidugi on suuri erandeid, kuid neid on vähe. Paljude tõlkeraamatute puhul on kirjastajal vaid rõõm oma tööst. Kasumit nagu polekski.

    Ma olen üldjoontes nõus Hanna Milleriga; mõnes punktis täiendaksin, mõnes annaksin nõu. Täiesti nõus olen aga tema artikli viimases lõigus olnud lausega, mis peaks selle hala tegelikult ka lõpetama: alternatiiv tõlkijatele on alandava hinnaga tööpakkumistest keeldumine. Punkt.

    Mihkel Mõisnik (Tänapäev): Õiglus on suhteline mõiste. Tõlkijate ja toimetajate töö on tasustatud täpselt nii kõrgelt, kui palju ostjate-lugejate rahakott kannatab.

    Loomulikult sõltub nii tõlkijate kui toimetajate kui kunstnike kui kirjastuste töötajate tasu turuseisust ja see on täiesti loomulik. Samas on ka teada, et kirjastused maksavad nende tööde eest siiski pisut erinevaid summasid ja erineva korrektsusega. Ja tulebki nii välja, et heal tõlkijal või toimetajal on tööpakkujate järjekord ukse taga ja valida tihtipeale kas tasuva või vähem tasuva töö või parema või kehvema mainega kirjastuse vahel; kehvad teevad kõike, mida vähegi pakutakse, igasuguse tasu eest, ja nurisejad on tihtipeale just nemad. Kuuldused orjatööst on mõnevõrra liialdatud. Keegi ei sunni ju tõlkijat tõlkima või toimetajat toimetama. Ja kui märksa tasuvam ja enam rahuldust pakkuv töö silmapiiril, saab alati orjatöö kirjastuses selle vastu vahetada.

    Häid tõlkijaid ja toimetajaid otsivad aga kirjastused tikutulega taga. Seega ei saa tõlkijad-toimetajad tihtipeale küll õiglast tasu nähtud vaeva ja kulutatud aega arvestades, aga ega püüa ka kirjastused nende arvelt pururikkaks saada (nagu vahetevahel raamatu hinda asjatundmatult tagasi arvutades väitma kiputakse), see pole eriti võimalikki. Tegelikult üritatakse ikka maksta niipalju, kui turuolukord vähegi võimaldab, samas arvestades sellega, et raamatu läbikukkumise korral kannab kahjumi kirjastaja, mitte autor.

    Krista Kaer (Varrak): Tõlkija/toimetaja tasustamine sõltub kirjastuse võimalustest. Oleme püüdnud tasu varieerida sõltuvalt tekstide raskusest ja nõudlikkusest. Tõlkijatele oleme võimaluse korral püüdnud saada lisatasu tõlkestipendiumitest, mida mõnel maal lahkelt pakutakse, aga ka Kultuurkapitalist. Üldiselt moodustab tõlkija/autori tasu raamatu poehinnast Eestis pisut üle 10% vastavalt tiraažile, näiteks Inglismaal on see üldjuhul 10%.

     

    Milline on Eestis seis välisautorite tekstide avaldamise autoriõiguste korraga, kas neile, agentide esindatud kirjanikele, makstakse korrektsemalt ja rohkem kui me oma autoritele?

    R. T.: Ma tahan uskuda, et see on jama. Aga iial ei või teada. Autoritasu on seotud läbimüügiga ja kui läbimüüki ei ole, pole ka eriti tasu. Üsna lihtne. Kui autor tunneb, et üks kirjastus teda “lüpsab”, siis on ju olemas teisi kirjastusi. Seda nimetatakse konkurentsiks.

    M. M.: Ei maksta. Usun, et kirjastuse nime väärivad kirjastused on tänaseks  piraatluse lõpetanud ning välisautoritele makstakse litsentsi eest niipalju, kui tema või agendiga kokku lepitakse, see tasu on enamasti 5 – 10% raamatu hinnast ja meie tiraažide ja raamatu hinna juures seetõttu täpselt nii väike, et pärast seda, kui agent on saanud oma vahendustasu ja maksuamet maksud, jääb ka menuautoritele tihtipeale üsna pisike summa.

    K. K.: Välisautorite tõlkeõiguste summad on üldjuhul väiksemad kui eesti tõlkijate ja autorite honorarid. Igal üksikul juhul lepitakse avansisumma ja protsent autori esindajatega kokku.

     

    Sellessamas eris kirjutab Arvo Valton, et ta on vabadusajal vaid väheste oma raamatute eest honorari saanud ning sedagi nadilt; Kivisildnik kirub, et kirjanikele ei maksta üldse midagi. On see adekvaatne pilt? Kuidas hinnata me kirjanike tänaseid honorare (näiteks korrelatsioonis nende loodu tasemega)?

    R. T.: Ma ei ole kahjuks seda “eri” veel lugenud. Autoritasu moodustab 20 – 25% raamatu hinnast. Kordustrükkide puhul natuke rohkem. Ma arvan, et läbimüük üldiselt ON korrelatsioonis loodu tasemega.

    M. M.: Täie lugupidamisega mõlema kirjutaja vastu julgen siiski väita, et see pilt pole päris adekvaatne ja kirjanikud, kelle teoste avaldamisest on huvitatud kirjastused ja lugemisest lugejad, saavad küll honorari, vahel isegi palju ja vahel asjatult palju. Mõne kirjutisi tõlgitakse ka võõrkeelde ja ega jää tasustamata seegi. Mõnega aga juhtub nii, et mõni fond maksab honorari, kirjastus toimetamise-trükkimise eest, aga lugeja maksta ei taha, sest kirjatükk lihtsalt ei meeldi. Ja tal on täielik õigus mitte maksta. Oleme lihtsalt jõudnud sellesse mitmeski mõttes normaalsesse staadiumi, kus ei ole enam kedagi, kes kirjanikule lihtsalt kirjanik olemise eest maksaks. Armastatud ja loetud kirjanikele aga küll. Tõepoolest, ei ole vist Eestis kirjanikku, kes ainult oma teoste honorarist ära elaks, samas on olukord täpselt sama ka mujal maailmas. Aga seal juba ammu, ja ehk ollakse ka harjunud sellega, et kui ikka kirjutad midagi sellist, mis läheb korda ainult sulle ja mõnele su sõbrale, siis ei tasu ka oodata, et selle eest palju raha saab.

    K. K.: Ma ei tea, kuidas on üldiselt komme, aga Varrakus pole küll ühegi eesti autori raamatut ilma honorari maksmata avaldatud. Kultuurkapital toetab eesti kirjanduse väljaandmist ning enamasti lähebki see toetus meie kirjastuses otse autorile honorariks.

     

    Kunstist ja kirjandusest kõneldes taandub asi sageli rahale, selle vähesusele (vt ka Raul Meele avalikku kirja Sirp 21. IV, lk 17). Miks on see nii ja kas see peab nii olema?

    R. T.: Kunst ja kirjandus ei ole inimestele (tarbijatele) ellujäämiseks esmane vajadus. Ma ei tahaks eriti kunsti (või näituste korraldamise) teemadel sõna võtta, sest tunnen seda valdkonda vaid näituse külastajana (pean mainima, et ka väga kõrgelt arenenud ilumeelega inimesena). Raamatu ostab inimene siis, kui kõht on täis. Sama vist kunsti puhul. Ehk siis pigem viimases järjekorras. Raul Meele argumendid on veenvad. Olen kindlal seisukohal, et rahvuslikud muuseumid peaksid ostma Eesti väljapaistvate kunstnike töid, mitte neid deponeerima. See on oluline põhimõte.

    Tõeliselt kultuursed inimesed vihkavad edetabeleid. Kunsti ei saa ju patta panna. Aga seda tasuks küsida kirjanikelt, kelle raamatud on edetabelites. Kas te olete eluga rahul? Makstakse hästi?

    M. M.: Kirjarahva elu ei ole vist siiski nii keeruline ku
    i kunstirahva oma, sest loomine ja oma loomingu eksponeerimine (avaldamine) ei vaja nii suuri kulutusi ja näiteks kulka elamise ja säramise toetus võimaldab kirjanikul tõepoolest aastaks täiesti loomingule pühenduda. Muidugi on raha vähe ja tihti on ka nii, et kui honorarid oleksid suuremad, oleks inimestel aega rohkem keskenduda ning tõlked ja toimetamine tuleksid paremini välja. Päris nii ei ole see aga kindlasti originaalloomingu puhul. Kui ikka midagi öelda ei ole, siis ei aita ka hunnik raha. Kui aga idee on, saab see reeglina ka tasutud.

    K. K.: Kunstist ja kirjandusest kõneldes räägitakse peaaegu igal pool rahast, omakeelse kultuuri elushoidmiseks maksab riik peale kõigis väikeriikides ja väikestes keeleareaalides, küsimus on lihtsalt selles, millist süsteemi selle juures kasutada. Eesti kirjanike sissetulekud oleksid kindlasti suuremad, kui raamatute tiraaž oleks palju suurem, siin aga seab piiri ette rahvaarv. Tõlgete puhul peaksin küll loomulikuks, et Kultuurkapital toetaks ka väärtkirjanduse tõlkeid, sest just nende tiraaž on tihtipeale väike ja nende eest suurt ja kindlasti auga ära teenitud honorari pole võimalik maksta.

  • 20. märtsi rahvusvahelise lasteteatri päeva pöördumine

    Kirsten Simmo

    allid sõbrad ja teekaaslased! Meid, kes me töötame laste- ja noorteteatri alal, peetakse maailma kõige õnnelikumateks inimesteks. Kas saab olla veel tulemuslikumat ja rahulolu pakkuvamat elukutset kui teatritegemine lastele? Muidugi mitte. Aga õnnega kaasneb ka raskeid hetki. Kui õnnelikud on vanemad, kes vaevu suudavad oma lapsi toita? Meie lapsed on juba pikka aega tundnud üleilmastumise mõjusid. Muretu lapsepõlv lõpeb varem kui kunagi enne, seda isegi rikastes riikides. Tuleviku unistused muutuvad luupainajaks, võidujooks algab varases lapsepõlves ja töötuse hirm levib juba algkoolis. Kui valitsustel on tarvis rahaeraldusi kärpida, siis on nimekirja eesotsas alati sotsiaalselt tõrjutud ja nende järel kaunid kunstid. Sellega saab aga lasteteater topeltlöögi. Pole oluline, kas vähendatakse riiklike teatrite toetusi või kaotab väiketeater oma prooviruumid ? üllatav on nende inimeste uskumatu rumalus, kes leiavad, et lasteteatri arvelt kokkuhoidmine säästab raha. Lastest, kes annavad lihtsalt alla, saavad joodikud, diilerid või vargad ja kes lõpetavad vanglas, lähevad riigile sada korda rohkem maksma. Samas aga lapsed, kes puutuvad kokku teatriga, mis tegeleb nende igapäevaelu, lootuste, hirmude ja unistustega; teatriga, mis näitab neile, et nad ei ole üksi, mis laseb neil rõõmustada, naerda ja nutta, mis sisendab neisse usaldust ja sütitab nende sotsiaalset kujutlusvõimet ? neid lapsi on raske alla suruda. Teater ei suuda päästa maailma. Aga ta suudab avada meie laste südame, tunded ja mõistuse, andes kindlust, et maailma saab muuta. Ja see on võitlemist väärt. Volker Ludwig, GRIPSi kunstiline juht (Berliin, Saksamaa)

  • Filmimaailm

    AARE ERMEL

    Lucasfilmi tegevpresidendi Micheline Chau sõnutsi langes valik Singapurile, kuna seal on võitlus piraatlusega olnud teiste Aasia riikidega võrreldes kõige rangem ja tulemuslikum. Järgmisel aastal toimuvad Singapuris World Cyber Games, ülemaailmsed videomänguprogrammeerijate ?olümpiamängud?. Veel sel aastal peaksid saareriigis avama oma filiaalid Jaapani arvutimängugigandid Koei ja Genki. Austraallaste Southern Star Group on samuti juba kohal.

     

    John Woo ?Kolmevalitsus?

    Hongkongi kõige läänelikum filmilooja John Y. S. Woo (nimi hiinapäraselt Wu Yusen ehk Ng Yu-sum) alustas komöödiate, muusikalide ja põnevikega. Oli vaid aja küsimus, millal filmimeister Hollywoodi meelitatakse, kuna üldiselt teati ka Ameerikas, et John Woo pakutavat tempokat ja kohati ultravägivaldset action?it jälgides juba igav ei hakka. Üle kümne aasta võõrsil tegutsenud kineasti värskeim töö tuleb hiinakeelne.

    Peaosasse on kutsutud Woo varasemate menupõnevike staar Chow Yun Fat. Suurfilm inglisekeelse tööpealkirjaga ?The War of the Red Cliff?, milles leiavad kajastamist 1700 aasta tagused sündmused, on Mandri-Hiina kõigi aegade kalleim projekt (esialgu on eelarveks planeeritud umbkaudu 36 miljonit dollarit). Stsenaariumi aluseks on Luo Guanzhongi eesti lugejailegi tuttav 120 peatükiga klassikaline telliskiviromaan ?Kolmevalitsus?, mis pajatab Hani keisridünastia võimuvõitlusest ja vallutussõdadest. Eepikafilmi võtted algavad kuuldavasti 2006. aastal.

     

    Stroheim, Kubrick ja teised

    Laialt levinud müüdi kohaselt olnud Erich von Stroheim (1885 ? 1957) Preisi aristokraatliku ohvitseri järeltulija Erich Hans Carl Maria Stroheim von Nordenwall. Tegelikult sündis Erich Oswald Stroheim (voni tiitli lisas ta oma nimele omavoliliselt) Viini lähedal Gleiwitzis juudi mütsimüütaja pojana, kes rändas USAsse ajavahemikus 1906 ? 1909. 1914. aastal Hollywoodi jõudnud Stroheimi (kes varasemates filmides püüdis võttepaviljonis üles ehitada oma noorpõlve Austria-Ungarit) elu kujunes filmimetropolis üsna dramaatiliseks. ?Mees, keda oli mõnus vihata? jõudis aastail 1919 ? 1932 lavastada kokku üheksa rohkem või vähem õnnestunud filmi (neist ühte pole kunagi näidatud, kaks lõpetas keegi teine ja üks monteeriti stuudiobosside suva järgi kapitaalselt ümber).

    Kõige kiuste oli Stroheim 1920. aastail Hollywoodis üks kõrgepalgalisemaid reþissööre, kes läks ajalukku eeskätt oma naturalistliku suurfilmiga, algselt 9,5-tunnise ?Ahnusega? (?Greed?, 1923).

    Lähiminevikus on üha sagedamini püütud ennustada, milliseks oleks kujunenud Erich von Stroheimi filmikarjäär, kui tal oleks lastud lõpetada oma viietunnine meistriteos ?Kuninganna Kelly? (1928). Samalaadsete luhtunud võimaluste ja teostumata unistustega olid sunnitud leppima ka näiteks Sergei Eisenstein (?Que Viva Mexico?), Orson Welles (?Don Quixote?), Alfred Hitchcock (?Kaleidoscope?) ja Stanley Kubrick (?Napoleon?).

     

    Lähiminevikus lahkunuid

    Serge Reggiani (2. V 1922 ? 22. VII 2004), Itaalias sündinud prantsuse näitleja ja ðansoonilaulja. Oma esimesed suurrollid tegi Marcel Carne ?Öö väravates? (1946) ja Jacques Beckeri ?Kuldkiivris? (1951). Reggiani näitlejatöödest mainitakse tavaliselt ka tema sadistlikku natsiohvitseri Franzi filmis ?Altona vangid? (1959, Jean-Paul Sartre?i järgi), Maurice?i Jean Pierre Melville?i krimidraamas ?Pealekaebaja? (1962) ning kõrvalrolle kreeklase Theo Angelopoulose ?Mesilastepidajas? (1986) ja soomlase Aki Kaurismäe mustas komöödias ?Ma tellisin palgamõrvari? (1990).

  • Hiiumaa kunstnike tööde näitus Prantsusmaal

    Liia Algvere

    Teisipäeval, 12. märtsil Neuville-sur-Saōne linnas Lõuna-Prantsusmaal noorte kunsti- ja loomekeskuses avataval Hiiumaa kunstnike tööde näitusel “Päevasaare tere!” (12 maali ja 8 fotot) tutvustavad oma loomingut nii Ott Lambingu kunstistuudio õpilased Eliise Harjak, Luisa Harjak, Inger-Liis Heinsoo, Katrin Juursalu kui ka täiskasvanud kunstnikud: fotograafid Toomas Kokovkin, Tuuli Tammla ja Triin Lukas ning maalijad Liia Lüdig-Algvere, Ott Lambing, Mariann Lambing ja Ingrid Tärk. Ühisnäitus on mõeldud näitama väikese Hiiu saare järjepidevust ja loomingulist võimekust. Näitus jääb avatuks kuni 6. aprillini 2013.

    Näituse korraldamist toetavad ettevõtja ja kultuurimetseen Enn Kunila, Hiiu maavalitsus, Eesti Kultuurkapital ja Recado Meedia.

  • Kui imperatiiv on suhteliselt kategooriline

    Lauri Vahtre

    Kui aga kõnelda Hamsunist, siis on tema natsilembuse meenutamine sama hästi kui kohustuslik ja õieti tohibki Hamsunit  käsitleda vaid vabandava alatooniga, reserveeritult. „Ta toetas (mingi eksituse tõttu) küll natsionaalsotsialismi, kuid meie, olles suuremeelsed, keskendume tema suurepärastele teostele ja jätame selle asjaolu arvestamata,” kõlab korrektne seisukoht. Et lääne kultuurikontekstis kaalutakse natsismi-fašismi ja kommunismi eri kaaludega, ei ole mingisugune uudis. Kommunistid olid Teise maailmasõja võitjate hulgas ja võitjate üle kohut ei mõisteta. Võitjad on tugevad – seepärast nad ongi võitjad – ja nemad ütlevad, kes on hea, kes paha. Ja isegi kui  N Liidu ja kommunismi pärija Venemaa peaks jõuetuks jääma, oleks kommunismi põhjalik hukkamõist läänes ikkagi raskendatud, sest siis tuleks tunnistada, et ühe roimari ohjeldamiseks sõbrustati teisega, ignoreeriti tema kuritegusid ning valetati omaenda rahvale. Mõttetu oleks arvustada Inglismaa ja USA valikut.

    Surmahädas lepitakse kokku kas või vanakuradi vanaemaga. Meiegi pidasime pöialt Talibanile, kui see N Liidu alusmüürist kive välja hakkas tirima, tundmata muret, kes või mis Taliban õieti on. Oleme oma „libastumise” ammu ületanud ja Eesti sõdurid  seisavad, relv käes, sellesama Talibani vastas, sest nii on loogiline. Loodetavasti suudab Lääs ükskord maha saada sama ühemõttelise poolevahetusega kommunismi suhtes. Huvitavam on muu. Huvitavam on see, et samatüübiliste ja samaväärsete nähtuste mõõtmine erineva mõõdupuuga – sõltuvalt mõõtja isikust – on tunduvalt levinum nähtus, kui arvame. Sest me arvame, et me arvame nii, aga tegelikult me arvame naa. Me arvame, et me arvame kantiaanlikult: kõlblusreegel on üldine, selle imperatiivsus ei sõltu rakendaja positsioonist. 

    Me arvame, et me peame vargust igal juhul taunitavaks, ükskõik, kas varastati meilt või varastasime me ise. Me arvame koos Immanuel Kantiga, et me seame endale eesmärgiks käituda nii, nagu me tahame, et teised käituksid meiega. See ongi too kuulus kategooriline imperatiiv, lääne kõlbluse alustala. Jeesus esitas ta soovitava eesmärgina, tehes sellesse ise demonstratiivselt erandeid, Kant absurdini viidud jäikusega. Kanti arvates tuleks rääkida tõtt ka juhul, kui teie korterisse on pagenud teie südamesõber, keda jälitab sarimõrtsukas, ja see sarimõrtsukas uksel verist kirvest viibutades teie käest küsib: „Kas too mees põgenes siia?”

    Öelda „jah” oleks Kanti järgi eetiline, ehkki tooks kaasa teie sõbra mõrva. Valetamine seevastu, mis ta päästaks, oleks ebaeetiline. Sellest tekib kiusatus järeldada, et mõni väga tark mees võib konkreetsete elujuhiste jagajana osutuda ootamatult keskpäraseks. Ent isegi mitte see ei ole peamine põhjus, miks Kanti kategoorilist imperatiivi tõsiselt ei saa võtta. Sõbra ja maniaki kaasusest on Lääs alati, nii enne kui pärast Kanti, osanud mööda minna mõistega „hädakaitse”, millega säilitatakse illusioon  kategoorilisest imperatiivist kui ikkagi kehtivast üldreeglist, millele on tehtud konkreetne, utilitaristlik erand. Erand aga kinnitab reeglit, kõik on korras, m.o.t.t. Kuid ei ole korras.

    Lääne kultuuri igapäev on tiine veendumusest, et kepp võib väga vabalt olla ühest otsast vaadates sirge, teisest otsast vaadates aga kõver. Imperatiiv ei ole kategooriline, vaid suhteline. Nagu Picasso ja Hamsuni puhulgi. Üks pooldas roimareid, teine aga kõigest kommuniste. Kui kommunistid sooritasidki roimi, siis polnud nad seepärast veel roimarid. Ehk nagu kõneleb vana anekdoot: „Meil siin vargaid  ei ole, aga inimesed vahel ise varastavad”. Me naerame selliste mõttekrampide üle.

    Räägime näiteks teise anekdoodi, sama õpetliku. „Kim Yong Il ja Bush läksid vaidlema, kelle riigis on rohkem demokraatiat ja vabadust. Bush ütles: „Meil võib igaüks Valge maja ees karjuda, et Bush on loll.” Kim imestas: „Mis siis? Meil võib samuti igaüks igal pool karjuda, et Bush on loll””. Naerame, märkamata, et väga paljudel, kui mitte enamikul elujuhtudel (seda tasuks mõõta), käitume ja arutleme me ise täpselt samamoodi kui Kim. Kusjuures julgen väita, et siin  valitseb teatav erinevus sugupoolte vahel, mida võiks samuti üritada mõõta. Viimane väide on muidugi ketserlik. Ülikoolis me võisime heita nalja, et on olemas kolm loogikat – loogika, naiste loogika ja Oja loogika (Oja oli õppejõud) –, võisime ka lõõpida, et naise loogika käib nii: „mis on mulle parim, seda tean ma ise, ja mis on sulle parim, seda tean ma samuti ise”.

    Tänapäeva tolerantsust imiteerivas maailmas võib selliste avalduste eest kõige tolerantsemal kombel kolki saada ja need on siinkohal ära toodud puhtalt vaid selleks, et ärritada mõnd naisõigusvõitlejat.  Naise ja mehe vahel erinevusi ei ole – peale käegakatsutavate –, sellepärast, et neid ei tohi olla. See mõttekramp on muidugi kahetsusväärne. Küsimus, kas või kui palju naiste loogika erineb meeste omast, ei peaks olema ideoloogiline, vaid teaduslik. Seda oleks võrdlemisi kerge formaliseerida ja katsete abil uurida. Tegelikult ongi psühholoogilist mehelikkust ja psühholoogilist naiselikkust uuritud, kuid tulemused, mis ei vasta dogmale, ei kuulu peavoolumeedias märkamisele ega kommenteerimisele. Nagu too tahtmatu katse vägisi tüdrukuks opereeritud ja tüdrukuna  kasvatatud poisiga, mis tõestas, et naiselikkus ja mehelikkus ei ole siiski omandatavad, vaid kaasasündinud. Seda ja paljusid teisi samalaadseid tõiku ei meenutata, vaid korrutatakse rahumeeli teesi soorollide sotsiaalsest algupärast ja nende omandatavusest ning püütakse soorolle nii õpikuist kui tegelikust elust välja juurida.

    Kõik see on sama asjatu ja sama hukutav kui kommunistide katsed kujundada uut inimest, kellel puudub omandiinstinkt ja kelle põhivajadus on töö. Kuid see teema väljub antud teksti raamest. Möönan, et  oletus naiste ja meeste erinevatest meetoditest imperatiivi relativiseerimisel on kõigest oletus ning õigupoolest on oletus ju ka väide, et imperatiiv üleüldse on (paljudel või enamikul juhtudel) suhteline. Jätame esimese oletuse sinna, kus ta on, ja peatume lõpetuseks veel teisel. See on suuresti intuitiivne ja tahab olla analoogiline Claude Lévi-Straussi väitega, et enamik meie mõttetegevusest on nii-öelda metsik. Me usume, et arutleme loogiliselt, kuigi tegelikult juhtub seda suhteliselt harva. Me valime elukaaslase, auto ja kodu pigem kõhutunde kui mõistuse abil. Me võime vihastada asjade, näiteks valgusfoori  või veetoru peale. Me kuulutame: demokraatia tähendab nõustumist demokraatliku protseduuri kohaselt langetatud otsusega – aga kui see otsus meile ei meeldi, nõuame vihaselt selle muutmist (nagu juhtus Vabadussõja võidu samba ideekonkursi järel). Kus on siin loogika? Polegi mingit loogikat. On vaid ebaloogiline (võib ka öelda: lapsik) veendumus, et „kõige parem on nii, nagu tahan mina”. Ent kui nõnda, siis mis alust oleks uskuda, et kõlblusvallas lähtume me mõistusest, loogikast ja kantiaanlikust imperatiivist?

    Üritades hetkel vahelduseks  loogiline olla, peame möönma, et sellist alust pole. Ning tõepoolest, nõnda ongi, meie hukkamõistu intensiivsus sõltub vägagi oluliselt sellest, kas 1) massimõrvati meid, 2) massimõrvati kedagi teist, 3) massimõrvaja oli meie sõber, 4) massimõrvaja oli meie vaenlane, 5) me ise olime massimõrvajad. Massimõrvamise asemele võib panna ka „surnuks näljutamine”, „öisele rehepeksule sundimine”, „vägistamine”, „tüüfusesse suretamine” jpm. Või võtame mõned valimised: kas olete kuulnud, et keegi, kellele valimistulemus meeldis, oleks omal initsiatiivil esitanud võltsimissüüdistuse? Ei, võltsimissüüdistusi  esitavad ikka ja ainult need, kellele valimistulemus ei meeldi, või siis erapooletud vaatlejad, kelle amet on vigu märgata. Lääs, ja mitte ainult Lääs on mitme aastatuhande vältel üritanud sellisest lapsekõlblusest üle saada.

    Õigus olgu õigus i
    gaühele, kõlab juba vanade roomlaste printsiip. Ent võiksime endale aru anda, et see printsiip juurdub väga aeglaselt – nii et pole tänaseni valdavaks kujunenud – ja et lõpuni viidud kujul ei saaks seda rakendada, nagu tahtmatult tõestab Kant. See arusaam aitaks meil ehk maailma paremini mõista. 

    Meenutan siinkohal, et pole mõtet tilkuva kraani peale vihastada – tilkuv kraan lihtsalt ei saa teisiti, tema kohe peab tilkuma; venelased ja mongolid jäävad igavesti erinevalt suhtuma Tšingis-khaanisse; eestlased ei hakka mitte kunagi kõnelema holokaustist samasuguse südamevaluga kui juudid – ja nõnda edasi. See ei tähenda üleskutset kõlbelisele relativismile või, taga paremaks, ajaloolise tõe salgamisele loosungi all „igaühel oma tõde”. See, mis lääne tsivilisatsiooni on koos hoidnud, pole nähtavasti mitte imperatiivi kategoorilisus, vaid  püüdlus selle poole. Võimalik, et eesmärk on saavutamatu, kuid kui seda mitte taotleda, laguneks kõik koost. Sama lugu on muuseas ajaloolise (ja üldse igasuguse) tõega.

    Pole võimalik loogiliselt näidata, et tõde on leitav – kuid pole ka võimalik näidata, et seda ei ole võimalik leida. Võib vaid nentida, et me ei tea, kas see on leitud, kas see on leitav või kas see kunagi leitakse. Ning et puuduvad argumendid selle konstateeringu revideerimiseks. Ent nentida võib sedagi, et senini on tõe olemasolu eeldatud ja tema poole püüeldud, ja et sellest eesmärgist loobumine võib kaasa tuua tagajärjed, mida me ei oska  prognoosida.

    Me elame ebatäiuslikus maailmas, paraku.

  • Enn säde silmast ja meelest

    Enn S?

    Film saab pealkirjaks „Oreli sisse minek” ja on riiulil pea viisteist aastat.

    Aga praegu, siin Meelakul, laksutavad kohusetundlikult ööbikud, kolme talu koerad ajavad juttu, ilus kaja haugatusi saatmas, talutagune oja vulistab oma kevadisi lugusid. Helilint tänaseni tallel… Jenny Siimon ja Hugo Lepnurm on hommikupoole Rõuge kirikus meile esinenud. Griegi „Luik” hõljub tühjas pühakojas veel kaua pärast viimast oreli ohet, Jenny sõnab tasakesi: „Nutt kipub peale…” Õnneks Anton Muti kaamera veel käib. Rolf astub ligi ja küsib: „Poisid, kas te saite aru, mis toimus?” Küllap saime, suure hetke tunneb ära isegi filmimees.

    Filmi jõuame enne ärakeelamist siiski näidata heliloojate majas. Noor helilooja Alo Põldmäe on hämmingus: „Kuidas teil küll õnnestus see torisev vanahärra oma kaamera  tahtmist pidi tantsima panna?”.

     

     

     

  • Sündinud on kunstirühmitus Stiilne Viisnurk

    Hanno Soans

     

     

  • Publik istub varumängijate pingil

    Ott Karulin

     

    Rakvere teatri lavastuses “Kuidas elad? … Ann!?” suhtleb publikuga mängujuht Jokker (Erni Kask, esiplaanil), kes vahendab vaataja küsimusi näitlejaile. NO-teatri “Naftas!” esitatakse küsimusi laenuvõtmise jms kohta, pannes üsna hästi tähele, kui keegi vastamisest kõrvale hiilib. 

     

    Mängule nagu enamikule muudelegi nähtustele siin ilmas saab läheneda mitmeti. Johan Huizinga on kultuuri mätta otsast mängu defineerinud nii: “Mäng on tegevus, mis kulgeb teatavates aja, ruumi ja mõtte piirides, nähtavas korras, vabatahtlikult aktsepteeritud reeglite järgi ja väljaspool materiaalse kasu või vajaduse sfääri.” Matemaatikutel-mänguteoreetikutel on mängu mõistmisel rõhuasetus aga just kasul, sest nende jaoks on mäng reeglistatud olukorrad, kus mängijad valivad sellise tegevuse, mis lubab oma kasu maksimaliseerida, kusjuures iga valitud tegevuse kasumlikkus sõltub ülejäänud mängijate valikutest.

    Mänguteooria lähenemine erineb Huizinga omast näiliselt kahes olulises aspektis. Esiteks kasu taotlemine – Huizinga välistab “materiaalse kasu või vajaduse sfääri”. Kui võtta näiteks teatrietendus, siis millist kasu võiks publik selle vaatamisest saada või millised vaataja vajadusi võiks see täita? Raha teatriskäimise eest tavaliselt ei maksta (muidugi on mõeldav, et keegi rendib endale eskortteenusest saatja, et mitte üksi teatrisse minna, mispuhul saatja teeb seda materiaalse kasu eesmärgil, kuid see on erand, mis reeglit kinnitab). Edasi on küsimus, kas meelelahutamine kuulub vajaduste sfääri? Eks ikka –  meelelahutuse pakkumisega on valitsejad sajandeid oma alluvaid kontrollinud (gladiaatorite võitlusedki said alguse mõtteviisist “tsirkust ja leiba!”). Kuigi palju tsiteeritud Maslow püramiidi vajaduste hulgas meelelahutust ei ole, julgen siiski väita, et teatrisseminek on alati ka oma vajaduste rahuldamine, mis lubab meil eeldada, et mänguteoorial on kunsti mõtestamiseks enamatki pakkuda.

    Ma arvan, et Huizinga kannatas kultuuriteadlaste ja -praktikute levinud irratsionaalse hirmu all, et nii kui midagigi materiaalsele kasule viitavat kultuuriga ühte lausesse satub, kaotab viimane midagi oma puhtusest. Tegelikult ei tegutse keegi meist kunagi sajaprotsendiliselt altruistlikult, sest meie ellujäämisinstinkt lihtsalt ei luba seda.

    Teine erinevus kahe definitsiooni juures on mängija ja nimelt see, et Huizinga määratluses ta puudub. Ometigi on just mängija see, kes peaks reegleid vabatahtlikult aktsepteerima. Teatrietenduse toimumiseks on traditsiooniliselt oluliseks peetud nii näitlejate kui vaatajate olemasolu (viide Brookile on siinkohal ehk üleliignegi). Teater peakski sündima nende kahe poole sünergiast. Küsimus on aga selles, kas vaataja ka tegelikult mängib. Publik on küll teadlik reeglitest (etenduse ajal istutakse rahulikult oma kohal, näitlejad on laval ja publik saalis) ja allub neile vabatahtlikult. Aga kas ta on ikka teadlik kõigist reeglitest? Eks see küsimus on oluliseks saanud kaasaegse teatri puhul, kus mõnes mõttes seni kehtinud reeglitest enam kinni ei peeta: näitleja tuleb rollist välja, piir lava ja saali vahel on hägustunud.

    Mänguteooria järgi sõltub mängija kasum tema enda tegevustest, kuid kasumi suuruse määramisel on väga suur osa ka teistel mängijatel ja nende tegevustel. Võtan ette kolm lavastust, kus sajandeid kehtinud teatrimängu reeglid on justkui kõrvale heidetud ja küsin: kes siin mängib?

    Mati Undi  lavastuses “Laulatus” on koht, kus peategelane Henryk (Riho Kütsar) kükitab eeslavale ja sirutab käe publiku poole välja, paludes, et keegi teda puudutaks, andes mõista, et enne ta etendusega edasi minna ei saa. Vaatajad, kes on kõige lähemal, peavad nüüd otsustama, kas puudutada näitlejat või mitte? Neil on alust arvata, et näitleja ei mängi enne edasi, kui saab oma puudutuse kätte. Seega on valida kahe halva vahel: kas loota, et puudutab keegi teine, ja kannatada ära saalis valitsev ootus, kus kõigi kannatamatud ja uudishimulikud pilgud on suunatud ainiti sulle, või tõusta veidi toolilt, sattudes nii alati ebameeldivasse tähelepanu keskpunkti, ja näitlejat puudutada? Seega tuleb vaagida, mis on hetkel kasulikum ehk kumba tähelepanu – puudutamise või puudutamata jätmise oma – on kergem taluda. Siin tulevadki mängu teised mängijad, nii näitleja kui kõrvalistujad: kas näitleja tõepoolest ootab, kuni keegi puudutab? mis siis, kui mitu inimest tõuseb korraga püsti, et puudutada, siis satun ma väga piinlikku olukorda? ja kas näitleja üldse peab oma sõna, et mängib edasi, või haarab mul hoopis käest ja kisub lavale ja teeb veel ei tea mida?

    Kergemas olukorras on vaatajad, kes on kelleltki juba kuulnud, et esimeses reas istudes sellist mängu sulle pakutakse. Nemad saavad juba ette otsustada, kas tahavad mängida, ja vastavalt sellele omale saalis koha valida, ning nad ka teavad, mis on vähemalt ühe kaasmängija – näitleja – järgmine samm pärast puudutust (etendus lähebki edasi, kedagi lavale ei tirita). Seda istekohtade valimise mängu tuleb eriti mängida nn alternatiivteatrite puhul, Eestis siis Von Krahli ja NO99 etendustele minnes, sest tõenäosus, et hakatakse publikuga suhtlema, on väga suur. Seega peaks mängija nr 1 ehk vaataja piletit ostma minnes või saalis kohta otsides (oleneb lavastusest) oma peas strateegia välja töötama. Oletame, et ta ei taha, et näitleja etenduse ajal temaga suhtleb, seega ei ole esimesse ritta mõtet istuda, sest seal oled lavale kõige lähemal. Aga kas on mõttekas istuda kõige viimasesse ritta? Äkki mängija nr 2 ehk näitleja just arvestab sellega, et arad vaatajad istuvad viimasesse ritta ja tuleb parema reaktsiooni saamiseks just neid kiusama, teades, et esireas olijad on arvatavasti lavamaailma kaasamisega niigi arvestanud, mistõttu puudub üllatusmoment. Kas siis tasukski äkki istuda hoopis esiritta, sest näitleja sealseid ei piina, kuna arvab, et see meeldiks neile niikuinii? Nii-öelda maskeerida end avangardifänniks? Tõenäosus, et esireas siiski mingi kontakt näitlejaga tekib (ütleb oma repliigid sulle otsa vaadates näiteks), oleks see siiski riskantne ettevõtmine. Oma kasumi maksimaliseerimiseks tasub seega istuda kuskile keskele.

    Mis aga teha siis, kui kassas saaliplaani vaadates tundus kõik hoopis teistmoodi, ent saali jõudes avastad, et sinu rida on küll keskel, aga kohas, kust lahkumiseks tuleks ületada lava, mis võtab seega võimaluse poole pealt ära minna (asi ei olegi tavaliselt selles, et sa tahad ära minna, vaid selles, et see võimalus on sinult ära võetud). Nagu näiteks Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi “Naftas!”. Selles lavastuses teevad vastasmängijad – näitlejad – veel ühe sammu, millega vaatajad ei pruugi olla arvestanud: nad ei kutsu mängu mitte mõnd vaatajat, vaid esitavad küsimusi laenuvõtmise jms kohta kõigile saalisviibijatele, pannes üsna hästi tähele, kui keegi vastamisest kõrvale hiilib. Tõsi, otsene tähelepanu üksikvaatajale on pea olematu ja seltsis on ikka julgem, seega selgub kokkuvõttes, et polnudki vahet, kus sa seal istusid, ja kogu istekoha valimise mäng oli seega mõttetu. Siit ka küsimus: kas mängu mõttetuks osutumine võtab mängult mängu nime või mitte? Ei võta, lihtsalt teiste mängijate ehk näitlejate strateegiaks oli hirmutamine – nad rõhusid oma publikut kaasavale imagole (või no tegelikult tegi seda vaataja ise) – ja vaataja hakkaski oma käike tegema, lootes nii kasu maksimaliseerida, kuigi seda polnud üldse vaja.

    Niisugusele mängule võib ka läheneda teise nurga alt. Isiklikult tundsin “Naftat!” vaadates puudust sellest, et ma ei saanud näitlejatega vestlusesse laskuda: mulle esitati küsimus, ma vastasin sellele käetõstmise või jah-sõnaga, aga ma oleksin tahtnud seletada, vastu vaielda, arutada, mida näitlejad mul teha ei lasknud. Kui sa aga keelad vastasmängijal om
    a järgmist käiku teha, siis pole tegemist enam mänguga. Kujutage ise ette, et mängite malet ja äkki teie vastane seob teil käed kinni, et te ei saaks oma nuppe liigutada, kusjuures tema ise mängib oma nuppudega edasi. Tulemus saab olla vaid see, et teie silme all võtab ta üksteise järel kõik teie malendid ja saavutab võidu. Kuna ta tegi seda reegleid rikkudes, siis pole ka tema võit aus ning tegemist ole enam mänguga.

    Kui sageli tunneb teatrisaalis istuv vaataja end kinniseotud kätega maletajana? Mässumeelsusest pimestatuna võiksime hüüda: “Alati!”, aga tegelikult see ju nii ei ole, sest enamiku etenduste puhul me teame, et reegliks on saali ja lava, näitleja ja vaataja eraldatus. Vaataja on selles mängus küll väga passiivne mängija, kuid ta on selle rolliga ise rahul, see ongi tema strateegia (muidu valiks ta teistmoodi teatri etenduse). Probleem tekib siis, kui neid piire lõhutakse, nagu eespool toodud näidetes juttu oli. Vaid siis võib tekkida olukord, kus saalis istuv publik ei ole enam mängu osa, sest tal ei lasta teha oma järgmist käiku, nagu “Nafta!” puhul mainisin.

    Noor lavastaja Sven Heiberg on oma lavastuses “Kuidas elad? … Ann!?” selle probleemi lahendanud nii, et toonud tegelaskonda Jokkeri (Erni Kask), kes pole midagi muud kui mängujuht. Kohe alguses tehakse saalisolijaile reeglid selgeks: kui Jokker ütleb “Stopp!”, siis jääb mäng seisma, tegelased tulevad kõik lavale ja vaatajatel on võimalus neile küsimusi esitada – ükskõik, milliseid. Ja tegelased (just nimelt tegelased, mitte näitlejad), peavad neile ka vastama, kusjuures küsimusi ette teada on võimatu, mõnel etendusel huvitab saalisistujaid, miks ema selline tropp on, mõnel, kas Uku on armunud, ja mõnel, kas Ann tahaks oma pärisisa üles leida. Reegel on aga see, et küsimusi vahendab Jokker – kuulab saalist tulnud küsimuse ära ja esitab selle siis ise tegelasele – ja tema ka otsustab, millal aitab, ja kui ta ütleb “Mängime!”, lähebki lugu edasi. On muidugi paradoksaalne, et hetkel, kui Jokker ütleb “Stopp!”, hakkab alles pihta tõeline mäng, kus kõik mängijad on aktiivsed – või no tegelikult on see muidugi sama mängu teine etapp.

    Erinevalt Anni loost tavaliselt reegleid, mis mingil põhjusel üldlevinud reeglitest erinevad, paika ei panda ja nii ongi vaataja nagu omamoodi varumängijate pingil istuv tegelane, kes aina ootab, et teised mängijad – näitlejad – ta mängu kutsuksid. Aga isegi juhul, kui ta lõpuks mänguplatsile saab, peab ta leppima sellega, et ta jääb alati selleks, keda näitleja mängitab, nagu peremees mängitab lõngakeraga oma kassi, kui ÕSi näidet kasutada. Muidugi võib küsida, kas vaataja üldse tahabki oma passiivse mängija rollist loobuda ning muutunud reeglitega uusi strateegiaid välja töötama hakata, või on tema allaheitlikkus näitleja suhtes just see, mida teatri puhul võiks nimetada mängu iluks? Aga see on juba teine teema.

     

  • Tüüri klaverikontsert: keelest ja kõnest

    Evi Aruj?

    taavi kull

     

    ERSO kontsert “Tüüri uudisteos Eestis”: ERKKI-SVEN TÜÜRI Klaverikontsert (esiette­kanne Eestis, solist THOMAS LARCHER, Austria) ning EINO TAMBERGI “Sümfoonilised tantsud” OLARI ELTSI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 23. II.

     

    Eelmisel reedel Estonia kontserdisaalis toimunud muusikaõhtu tulipunktis oli Erkki-Sven Tüüri Klaverikontserdi (2005/2006) Eesti esiettekanne. Eesti Riiklikku Sümfooniaorkestrit dirigeeris Olari Elts, solist oli austria pianist Thomas Larcher, kes soleeris ka teose maailmaesiettekandel 2006. aasta novembris Saksamaal, kus hr-Sinfonieorchesterit dirigeeris Paavo Järvi.

    Kontserdi teises pooles kõlasid Eino Tambergi 1957. aastast pärit rahvalikke ja rahvamuusika rütme ning viisikäände sisaldavad “Sümfoonilised tantsud”. Viiekümnendatel kehastas sümfoonilise tantsu žanr rahvamuusika kollektiivsuse esteetikat ja ennustas “rahvapeo” visioone. Tambergi “rahvapeos” oli parasjagu bakhanaali ja serenaadi, huumori ja lüürika ootamatuid põiminguid, “Sümfoonilised tantsud” kõlasid ka pool sajandit hiljem üsna põnevalt. Kahju, et “puäntidega” orkestrifaktuur alati vajaliku ilmekusega teoks ei saanud.

     

     

    Kord on võim

     

    Postmodernses stiilisegadikus loometeed alustanud Erkki-Sven Tüür on algusest peale otsinud “oma keelt” – kõikehõlmavat korrastamisprintsiipi. Kaheksakümnendatel alanud esimest loominguperioodi on ta iseloomustanud kui eri stiiliallikaid ühendava metakeele otsingut. Viimastel aastatel on Tüür kirjutanud muusikat niinimetatud vektoriaalse meetodi toel. Kui võrrelda kaht nimekamat eesti nüüdisheliloojat, on väga “keeleteadlik” olnud ka Arvo Pärt, kellele aga muusika “keel” pole kaheksakümnendatest olnud enam üksnes tehnika küsimus, vaid midagi enamat – kanal vaimu juurde jõudmiseks. Tüüri loomingu ümber sellist omamüüti ei hõlju, aga püüd totaalse korrastatuse suunas tundub olevat sarnane. Ju on selline kontrolli ja korrastamise püüd omane kõigile tugevatele, originaalsetele loojatele. Selgelt väljendunud süsteemsuse iha (heli)loomingus on ka sedavõrd kõnekalt autoritaarne, et tühistab udujutud alandlikkusest või väärtustest. Kõige alandlikumad lasevad endast läbi ja võtavad rõõmsalt omaks, piinlemata hõlmamatu pärast ja püüdmata leida “valemite valemit”…

    Pärdi ja Tüüri üks oluline erinevus näib peituvat muusikalise mõtlemise kesksetes “ühikutes”. Esimese muusika tundub kuulates intonatsioonikesksem, selle motiivi- ja fraasikõnes on ka rohkem ajaloo hõngu ja “psühhologisme”. Tüüri vektoriaalse meetodi abil loodud muusika loomuse määrab selle “ehitusmaterjal”, traditsioonilise laadilis-intonatsioonilise mõtlemisega mitte just eriti hästi ühilduvad või haaratavad ulatuslikud heliread.

     

     

    Kõla ja kõnetus

     

    Tüüri Klaverikontserdis on temaatilise materjali rollis (ka suuri intervallihüppeid sisaldavad) üles-alla voogavad helikaskaadid, millele annab puhangulisuse otsekui loodusprotsesside loogikat järgides kiirendusi aeglustustega tasakaalustav üldine rütm. Kontsert algab tumedal “orelpunktil”, mille kohal virvendab ülemhelispekter. Klaveri järsust üksikhelist käivituv kõlaprotsess meenutab irratsionaalses sügavikus puhkava ürgjõu hingetõmbeid. Ohutunnet ja salapära sisendavast kõlakoloriidist ilmub üsna pea selgem faktuurimuster – puhangutena tõusvad ja langevad heliread. Esialgu on need justkui hingetus, materiaalses olekus, kuid omandavad tasapisi “inimlikkuse”: muutuvad retooriliselt aktiivseks (kiired sillerdavad repeteerivad lõigud ja pateetilist retsitatsiooni meenutav motiivikõne), põrkuvad ja põimuvad. Kolmas etapp on motoorika, rock-muusikuna alustanud Tüüri üks püsivaid kujundeid. Pärast kulminatsiooni ilmub rütmigrupi ja improvisatoorse klaveripartii jazzilik kahekõne, mis sulandub ülima loomulikkusega nn akadeemilise avangardi helikeelde. Pärast teist kulminatsiooni lõpetab kontserdi hõreda faktuuriga klaasjates klaverikõlades pisut ebamaine järelsõna.

     

     

    Vaatab kõrgelt

     

    Klaverikontserdist on kuulda, et uus süsteem loob eeldused kõlamaterjali suuremaks integratsiooniks ja voolavuseks. Algmaterjali ja kompositsioonimeetodi iseärasuste tõttu hägustuvad vertikaali ja horisontaali piirid. Kord koondub helimaterjal värvikasse vertikaali, kord laotub taas meloodia(te)sse või vibreerib kahe oleku piiril. Sonoristliku (passiivse, maalilise) ja retoorilise (aktiivse, kõnetava) alge põimumine ning ja nende üleminekud nõuavad aga pidevalt tähelepanu ümberlülitamist ja “teistmoodi” kuulamist. Ka retooriliselt aktiivses materjalis vastanduvad kaks intonatsioonilist poolust: repetitsioonid ja suure amplituudiga fraasid – energiat kuhjav paigalseis ja selle vabanemine liikumises. Niisiis ilmutab ka uues süsteemis end Tüürile omane (salamisi provotseeriv ning kuulmismeelt ergutav) kontrastidelembus: Klaverikontserdis on vastamisi liikumine ja paigalseis, kõla ja kõnetus, jõud ja õrnus. Ometi ei ole need vastasseisud kunagi liiga “inimesestatud” või dramatiseeritud.

    Distantseerumine otsestest “psühhologismidest” või draama tunnusjoontest näib olevat autori püsiv hoiak. Isegi kui mingi stiilivihje on äratuntav, jääb ajaloo ja kultuuritähenduste asemel domineerima enam-vähem puhas energeetika. Enam-vähem, sest taju ning tunnetus ei salli tühja kohta. Tõrjudes triviaaltähendusi, loob Tüüri muusika kujutlusi mateeria ja inimhinge ürgolekutest, millele on ühtviisi omane liikumine ja tardumus, kuhjumine ja raugemine, eristumine ja ühtesulamine. Siis – otsekui kõige oleva ühisnimetajat otsiv mõtteline autoripilk. Nii kõrgelt paistavad mõnedki asjad tühised. Ja loobumine või tõrjumine on kunstis sama kõnekas kui hõivamine ja kehtestamine…

    Aga ühtaegu kõla ja protsessi väärtustava nüüdismuusika esitusprobleemid on üsna ühesugused ja tulenevad asjaolust, et need kaks aspekti esitavad interpreedile erinevaid, ka vastuolulisi nõudeid. Thomas Larcheri erksate sõrmede all said väga hea teostuse nii klaveripartii kõlaline kui ka energeetiline külg. Ehk oleksid orkestri ja pianisti paindlikumad suhted ka kogu teose “energiakeha” veel paremini koos hoidnud.

  • Luule

    Leelo Tungal, Aapo Ilves, Arne Merilai

     

    Leelo Tungal

    TOOMINGAVILU

    Toomingavilu on vana sõna –

    sellest saab ju aru, et toomingate õitsemise ajal peabki olema

    jahe,

    muidu läheks kevad juba liiga magusaks kätte,

    nii magusaks, et kasutaks lausa teist rahvakeelset sõna –

    läila!

    Olgu siis pealegi varakevadel õhk magusat valu täis,

    aga varbad külmad –

    toomingavilu tuletab meelde,

    et oled maapealne olevus,

    kes siis veel?

    Kuuskümmend kilo lendlevat hingelist

    toomingate vahel ajaks iseendalegi naeru peale!

     

    Olgu siis pealegi toomingavilu,

    aga sirelid?

    Jah, nüüd juba õitsevad sirelid, sirelid,

    ja ikka on nii külm, et kinnasteta välja ei lähe!

    Kui see niiviisi jätkub, siis tuleb maasikalegi minna,

    mantel seljas ja nahkkindad käes…

    Kas pole solvav:

    sirelid õitsevad jääkülmal ajal,

    noorus möödus sügaval sotsialismiajal?!

     

    Üks ja seesama ööbik

    ilutseb illegaalselt toomingapuhmaste peidus

    ja teeb suuri sõnu,

    õppimata poole sajandi jooksul

    midagi uut –

    ja on nagu õige mees pealegi

    tänavuseski toomingavilus!

     

    ***

    Kirjandusteadlasi pole enam ollagi –

    nendest on saanud uurijad,

    nii et kirjanik elab nagu süüalune,

    kelle teod on valvsa uurimise all:

    ega see ikka õige asi ole,

    kui kodanik hakkab heast peast –

    eelarvele ja tagajärgedele mõtlemata –

    luuletama!

     

    ”Paluks kergemat karistust, uurija!“

    mõtleb luuletaja, piiludes lugeja poole:

    mine tea, äkki hakkab advokaadiks?

    Viimane laiutab käsi

    ja mõtleb oma mõtteid:

    ega temagi ole eilne –

    ammugi teada,

    et tegelikult

    otsustab asja üle ameerikalik vandekohus,

    kollased lehed käes.

    Klantsivad, kollased lehed –

    tules ei põle, klosetist alla ei lähe,

    muudkui loe ja imesta

    ja kooguta kohtuotsuse peale…

    Otsus on enamasti asjatundmatu

    ja ajalik,

    aga edasikaebamisele ei kuulu,

    nii et süüalusel

    tasub uskuda iseenese igavikulisusse

    või olla nii igav,

    et uurija uinuks

    ja vandekohus unustaks… 

     

     

    Aapo Ilves

    LAS MA SOSISTA

     

    sõs ku süküs

    om muutumah

    talves

    tuust et suvõaig

    lõunahe lindäs

    sino ümbre seo käe’

    tenopalves

    et peät keväjät viil

    esihindäh

     

    tolle palvega

    kitta saa luuja

    tuusama jo

    sinno kiä lõi

    kuigi pelgä

    et meelest

    läät är ku

    kõrra nädälih

    sinno nää-õi

     

    las ma sosista

    ilosat juttu

    vast om süämest

    tuud sisse ei näe

    hõõru sälgä

    ku lasõt

    säält puttu

    no vast lasõt

    mul hää’ omma’ käe’

     

     

    om jo maailmah

    kõgõ nii kipõ

    mille om

    tuust jo arvo

    saa-õi

    selle pelgä

    et meelest läät är mul

    ku ma täämbä

    su henge saa-õi

     

    las ma lunasta

    vällä naa’ patu’

    olku tettü

    vai elo

    viil tuu

    tiidä olõ-i

    ütte viil satu

    ku kisk kipra

    ja koolõtas puu’

     

    kiä viil tüküs

    su tarre kesk talve

    kiä viil tulõ

    ku ümbre om üü

    kiä tuu tulõ

    nõst käe’

    nii ku palves

    sasis hiussit

    võtt vallale vüü

     

    lupa hummõl

    sust joonista pildi

    miä jääs alalõ

    är ku ma lää

    ku ol’t kappi

    är käknü

    mu pilli

    ja ku jälki

    taah kevväi om käeh

     

     

     

     

      Arne Merilai

    VÕLUFLÖÖT

     

    kas akadeemias

    akadeemiat loetakse

    midagi ühe võrgutava

    raamatu kohta

     

    nafta asjus

    teeb müügimees

    selget vahet

    mis on savi

     

    publikule meeldida

    vastumeelsus

    ometi lubab

    priipääse

     

    ei ole tarvis

    leivapalukest

    käest kiskuda

    tuju pärast

     

    nõuab ainult

    natukene

    näitlemist enne ja

    aplausi ajal

     

    mõrumeel väsib

    peale tükkivalt

    uhkelt pirtsutab

    järjekorras

     

    suurlinn on koht

    kus heidetakse

    inime välja

    et sisse mässida

     

    tuleks essee

    kirjutada mis

    põhineb pikal

    jälgimispraktikal

     

    nagu kõivu

    termiidipesa

    mida ei usuta

    ega loeta

     

    oma isudes

    teisi ei kõlba

    süüdistada

    kuigi kaua

     

    99

    osa sülge

    kulub ära

    sisetarbeks

     

    1 pross on

    loomulik kadu

    mis ei jäta

    päris kuivale

     

    see lause

    esindab sümpaatiat

    talle järgnev

    melanhooliat

     

    sama salm

    väljendab respekti

    aga lõpeb

    eskapismiga

     

    tunne tundeks

    hääbub või tääbub

    mõistus ei taipa

    tuhkagi vältida

     

    hea on teha

    seda mis ütelda

    ülejäänu las

    kallerdab kunati

     

Sirp