Toeta
Otsi

Marko Pajević

  • Triennaalist ja preemiatest

    Lesley Jackson

    Foto: Piret Valk.

    Maa vägi.

    Tikkimine, sinel, villane lõng, pärlid, litrid. 2005.

     

    Tänavuse rakenduskunsti triennaali teema “Kaks lähedast”  väljatöötajaid tuleb õnnitleda. Kontseptsioon, ajaloolistest esemetest või nüüdisaegsest esemekultuurist inspireeritud kaasaegsed tarbekunstiobjektid, tabas naelapea pihta ja puudutas paljusid disainerid ja kunstnikke üle Euroopa, tuues kokku ülimalt tugevaid ja rikkalikust kujutlusvõimest laetud töid isegi sellistest paikadest nagu Portugal, Slovakkia ja Montenegro. Kuulusin auhinnažüriisse, mille ülesanne oli valida kolm premeeritavat peaaegu 90 kunstniku seast, mulle jättis sügava mulje näitusele valitud materjali kõrge tase. Peamised esindatud erialad olid keraamika, klaas, ehted, metall ja tekstiil, vaid mööbli osas ilmnes kummaline lünk. Nii iseseisvate objektide kui ka koos paistsid eksponaadid silma erakordselt heast küljest ja seda mitte ainult Baltimaade kontekstis (Eesti, Läti ja Leedu olid väga ulatuslikult esindatud) vaid ka Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil.

    Kiitust väärib targa valiku eest ka slaidide ja fotomaterjali seast valiku teinud žürii (kuhu kuulusid kunstiajaloolane Karin Paulus, disainer Martin Pärn, klaasikunstnik Tiina Sarapu, graafik Urmas Viik ja ehtekunstnik Ketli Tiitsar). Nad polnud valinud ainult kontseptsiooni, vormi ja tehnika poolest tugevaid töid, vaid olid järeleandmatud, et kindlustada nende vastavus inspiratsiooniallikale. Žürii tark valik tegi premeeritavate valimisest pigem meeldiva kui keerulise ülesande. Samuti on näitus intellektuaalselt ergastav, inspireeriv nii disainer- ja kunstnikkonnale, kuid samavõrra põnev ja arusaadav ka näitusekülastajale. Kui oleksin sattunud sellele näitusele juhuslikult, teadmata, et selle taga on avatud konkurss, oleksin kindlasti arvanud, et tegu on hoolikalt kureeritud näitusega. 3+1 arhitektide kujundus, valgete rippuvate vinüülipoognate ja eksponeerimisstruktuuride rõhutatud lihtsus ja esemeid saatvate interpretatsioonide selgus (töid saadavad fotod iga kunstniku allikmaterjalist ning lühike kommentaar selle seosest tööga) toetab organiseerijate visiooni järjekindlust.

    Tuleb tunnistada, et seisime hindamisel silmitsi tohutult rikka valikuga. Meie all pean silmas iseennast (vabakutseline kriitik, kuraator ja disainiajaloolane Inglismaalt) ja nelja teise ringi žürii liiget, Urmas Viiki,  kunstiajaloolast Kai Lobjakat, kunstnikku Jaan Elkenit ja ajakirjanikku Ele Praksi.

    Lõpuks otsustasime anda esimese auhinna eesti disainerite duole Muki teravmeelse ja mitmeid mõtteid tekitava töö “Loomaarmastus” eest. Selle töö lähtekohaks oli lastekombinesoon, mille kapuutsil ilutsevad loomakõrvad. “Loomaarmastuse” näol on tegu selle rõiva iroonilise ja suurepärase ümberpööramisega ning tulemuseks paelte ja realistlike inimkõrvadega fliisist punane müts kassile. Kõrvad on valatud vinamoldist (poolläbipaistev pehmendatud PVC) ja nagu ma oma lõbustuseks hiljem kuulsin, vormiti need ühe autori Tiit Rammuli kõrvade järgi. Teiseks autoriks on keraamik Kersti Laanmaa, keda teatakse hästi tema antropomorfsete tasside ja teekannude järgi ja kes osaleb triennaalil oma nime all veel ka keraamiliste objektidega. Oma üllatuseks sain teada, et see on esimene kord, kui nimetatud kunstnikud koostööd tegid ja nii olid ka nemad väga üllatunud ja õnnelikud oma võidu üle.

    Kunstnike oma jutu kohaselt oli “Loomaarmastus” mõeldud eelkõige naljaheitmisena, viide sellele, kuidas lapsi koheldakse “lemmikloomadena” ja lemmikloomi laste asemikuna. Kuid nii mulle kui teistele tundub, et see töö kutsub esile (tahtmatult ja alateadlikult) teisigi pahaendelisi seoseid: näiteks geneetilise muundamisega seotud ohte ja küsimusi laboratooriumikatsetega seotud kahtlase väärtusega teadusliku eetika kohta, mis lubab kasvatada hiire selga inimkõrvad. Nähti ka seost ära lõigatud kõrvaga David Lynchi filmis “Blue Velvet”. Raske on prognoosida, kuhu Muki edasi suundub, võib-olla jääb see vaid ühekordseks koostööks. Näinud seda suurepärast tööd, loodan ma, et nad jätkavad oma mängulist eksperimenteerimist.

    Kahest võrdsest teise koha preemiast pälvis ühe eestlane ja teise hollandlane. Piret Valgu mõjuv töö “Maa vägi” räägib poole valikust ja võib-olla alateadlikult ka kestvast sugude võitlusest laiemas poliitilises kontekstis. Valk oli valinud oma töö aluseks vana sõjaväesineli, kujundanud ühe külje kauni erksavärvilise lillemustriga ja jätnud teise külje lihtsaks ja puhtaks. Caro Bärtlingi “Salvrätt-kraed”, kolm second-hand salvrättidest korrektselt volditud ja plisseeritud kraed, olid äärmuslikult lihtsad. Bärtlingi sõnum oli, et vanad asjad annavad nendesse kätketud mälestuste ja seoste kaudu uuele disainile lisaväärtuse. Samas tõid need tööd meelde ka naise kodususe ja puritaanliku religioosse riietuse aspekte.

    Ja juhul, kui keegi peaks kahtlustama kokkumängu, siis võin ma kinnitada, et kolmest auhinnast kahe andmine eestlastele oli täiesti juhuslik. Tööde valimisel peeti silmas eranditult nende loomingulist kvaliteeti, see on eesti tarbekunsti ja disaini tulevikule hea enne. On märkimisväärne, et kõigis töödes on kasutatud tekstiili, mis on eriliselt potentsiaalne materjal tänapäeva disainis. Märkimisväärne on ka see, et kõik kolm tööd on ideekesksed, mitte tehnikatele või materjalidele keskendunud, nagu varem kombeks olnud.

    Kontseptuaalse disaini võidukäik kogu näitusel tugevdab Tallinna rakenduskunsti triennaali rahvusvahelist tähtsust. Hollandi disainerid, seejuures terve hulk andekaid ehtekunstnikke, tõusevad näitusel teenitult esile. Soomlased kui teine tuntud disaini superjõud on samuti jõuliselt esindatud. Mida rohkem kultuuridevahelist dialoogi, seda viljakam on ka eesti disain.

     

    Tõlkinud Kai Lobjakas

     

  • Jalg ikka ukse vahel

    Harri Moritz, Eesti Kirjanduse Teabekeskus

    Harri Moritz

     

    Eric Dickensist (ja mõni sõna temaga)

     

    Estofiilist tõlkija Eric Dickens on sündinud 1953. aastal Inglismaal, Dowsburys. Hariduse on ta omandanud East Anglia ülikoolis. Praegu elab Hollandis ning tema põhitööks on ilukirjanduse tõlkimine eesti, hollandi ja rootsi keelest. Varem on tema tõlkes ilmunud Jaan Krossi teosed “Silmade avamise päev” (1995, Harvill Press) ja “Paigallend” (2003, Harvill Press), lisaks hulgaliselt erinevates väljaannetes ilmunud lühijutte, näidendeid ning luulet.

     

    Miks ja kuidas just Unt?

    Minu viimane tõlge “Öös on asju” on huvitav just selle poolest, et see üldse raamatuna avaldatud sai. Ma valisin 320-leheküljelise romaani tõlkimiseks ise. Enamik teoseid tõlgitakse kirjastuse soovil või algatusel, ent selle konkreetse teose puhul oli just tõlkija see, kes otsustas, et ingliskeelne maailm võiks seda huvitavaks pidada.  Mul oli tunne, et nimetatud teos võiks olla kui mitte bestseller, siis vähemalt romaan, mida tulevased põlved võiksid oluliseks pidada. Valisin esialgu kahe raamatu vahel – “Doonori meelespea” ja “Öös on asju”, millest viimane osutus vähem rahvuslikuks. Romaan, mille juhtmotiivideks on kaktused, sead, kannibalism, holograafia, jääaeg ja see põhiline – elekter, tundus rahvusvahelises mõttes mõistetavam. Kuigi ma polnud raamatut veel lõpunigi lugenud(!), tahtsin juba mõnda aega seda teost tõlkida. Samas ei olnud ma naiivne ega võtnud suurt tööd ette ilma igasuguse avaldamise garantiita. Ma pidin leidma usaldusväärse kirjastaja, mis mul ka õnnestus. Ma ei mäleta, kas Dalkey Arcive Press oli esimene, kellele ma tõlkekatke ja sünopsise saatsin, aga ma leidsin nende Interneti-lehe ja sealse info põhjal tundus mõistlik ka neile katkend saata. Hiljem on kirjastaja öelnud, et neile meeldis see raamat, kuna seal oli Tristram Shandy laadi kauget kaja, mille avaldamisega kirjastus üldse alguse saanud oli.

     

    Kui palju sa autori endaga kokku puutusid tõlkimise ajal ja/või üldse?

    Minu eelmine tõlge oli Jaan Krossi “Paigallend”. Kross oli väga abivalmis ja temaga õnnestus mul mõnel korral ka kohtuda. Mati Undiga kujunesid asjad teisiti. Ma olen teda kohanud vaid ühel korral. See juhtus aastal 1989 ühes Helsingi restoranis. Tollal polnud ma Undi tõlkimise peale mõelnudki. Irooniline on asja juures see, et ta kirjutas umbes sel ajal seda romaani, mille tõlkijaks ma hiljem osutusin. Tol korral vestlesin ma peamiselt Undi abikaasaga, kes valdas hästi inglise keelt (mina siis eesti keelt peaaegu ei rääkinudki), sellal kui Mati, olemuselt tusane, vaid pisut saksa keeles pomises. Pärast seda pole ma Mati Unti rohkem kohanud. Ajavahemikul 2003 – 2005 püüdsin temaga mitmel korral meile vahetada, ent need jäidki vastuseta. Ma ei osanud siis aimata, et autor on suremas, ja et tema raamatu inglise keelde tõlkimine polnud tema jaoks enam esmatähtis.

     

    Räägi natuke tõlkeprotsessist. Kuidas lahenes näiteks briti inglise ja ameerika inglise keele probleem?

    Ma olin esialgu tõepoolest ebalev, et kas mitte ameeriklased ei võta briti tõlget kummalise või mõistetamatuna, eriti mis puutub dialoogi, aga neile meeldis minu saadetud katkend ja see viiski lepingu ja lõppkokkuvõttes raamatu ilmumiseni.

    Esialgse tõlke vaatas üle eestlane, kes oli mõned aastad varem ka Krossi tõlke juures abiks olnud. Püüan alati leida emakeelt kõneleva inimese tõlget kontrollima, see välistab vead, mis võivad tõlkijat aastakümneteks painama jääda. Järgmiseks läks tekst kirjastuse DAP ameeriklasest toimetaja kätte ja minu suureks üllatuseks ja meeleheaks osutus briti-ameerika keeleprobleem palju väiksemaks, kui olin osanud arvata.

    Aga tulgem tõlkeprotsessi enda juurde tagasi. Tõlkisin umbes paar tuhat sõna päevas, mitte iga päev, kokku umbes aasta aega. Kui mõelda kulunud tundide arvule, tundub kummaline, et ma ei mäleta, kuidas täpselt ma töötasin ja kuivõrd intensiivselt. Peamine oli mitte kiirustada. Peab olema aega kontrollida kõiki grammatilisi konkse ja üldisi fakte, ilma et tunneks süümepiinu päevaplaani täitmata jätmise pärast. See konkreetne romaan polnud ka just “Harry Potter”, mis peab olema valmis eilseks, et kirjastaja seda võimalikult palju müüa saaks. Festina lente!

     

    Kuidas võiks Unt mõjuda ingliskeelsele lugejaskonnale?

    Mu meelest on väga oluline lisada nn hämara kultuuriruumi (Lääne-Euroopa vaatevinklist) kirjanduse tõlkimisel, põhjalik sissejuhatus ja piisavalt märkusi. On selge, et vaid üksikud potentsiaalsed lugejad teavad midagi Eesti kohta, ja nii kirjutasingi kümme lehekülge sissejuhatust (millest siiski järelsõna sai) katmaks kokkuvõtvalt suuremast entiteedist väiksemaks minnes riiki ennast, selle kirjandust, autori põlvkonda kirjanduslikus mõttes, autorit ja tema loomingut ning konkreetset romaani. Krossi tõlke puhul lisasin palju märkusi, Undi puhul ainult mõned. Peamiselt olid need eestlased või venelased, kes romaanis siin-seal esile kerkisid. Tegelased väljastpoolt Nõukogude Liitu olid enamikule juba tuttavad.

    Raske on midagi praegu öelda lugejate vastuvõtu kohta, kuna tõlge ilmus alles äsja, ja teistesse keeltesse pole seda veel tõlgitud, isegi mitte peamistesse võimalikesse: soome, vene ja saksa keelde.  Ma ei ole veel näinud ühtegi arvustust. (Olgu märgitud, et praeguseks on vägagi positiivsed arvustused ilmunud näiteks New York Timesi all ilmuvas Boston Globe’is, LA Timesis, Village Voice’is ja väiksemates väljaannetes.)

     

     

    Londoni raamatumessi raames esitlesid vastuvõtul Eesti Londoni saatkonnas Eesti Kirjanduse Teabekeskus ja Ameerika kirjastus Dalkey Archive Press Mati Undi selle aasta jaanuarikuus Ameerikas ilmunud raamatut “Things in the Night” (“Öös on asju”). Romaani on tõlkinud Eric Dickens, kes on seni vahendanud inglise keelde eelkõige Jaan Krossi teoseid.

    DAP on kirjastus, mis tegutsenud 26 aastat ning andnud välja üle kolmesaja raamatu, neist 200 on ilukirjanduse tõlked. Seega on DAP võrreldav kuulsa inglise Harvill Pressiga, kes on viimase 40 tegutsemisaasta jooksul ilmutanud veidi üle kolmesaja ilukirjandusliku tõlke. DAP annab lisaks raamatutele välja ka kaks korda aastas ilmuvat kirjandusajakirja Context, mille viimase numbri esiküljelugu oli Eric Dickensi kirjutatud põhjalik artikkel Mati Undist.

    Esitlusel luges kirjastuse omanik John O’Brien ette katkendi raamatust ning rääkis sellest, kui lähedane on talle Mati Undi teos. Möödunud sügisel viibis Dalkey Archive Press Eesti Kirjanduse Teabekeskuse külalisena ka Eestis, et leida võimalikke uusi teoseid, mida Ameerikas avaldada. Londoni messiks oli kirjastusel olemas ka juba konkreetne plaan, mida järgmisena eesti kirjandusest välja anda, aga jäägu see praegu veel kalevi alla.

    Raamatumessi raames toimus Eesti saatkonnas ka meeleolukas luuleõhtu, kus esinesid Doris Kareva ja Asko Künnap.

     

     

  • Ise tehtud – hästi tehtud

    Lea Tormis

    Balletiraamatu koostajad Aime Leis ja Ülle Ulla laval:

    Liblikas – Aime Leis, Poiss – Jüri Lass  (“Poiss ja liblikas”, 1964. a Estonias).

     

    Candelas – Ülle Ulla, Carmelo – Endrik Kerge (“Suur võlur armastus”, 1964. a Estonias).

    2 X REPRO

     

    Ballett sajandivanuses “Estonias”. Koostanud Aime Leis ja Ülle Ulla, toimetanud Reet Neimar. Kujundanud Kersti Tormis.  

    Eesti Teatriliit, 2006. 504 lk.

     

    Õrn-õhulised baleriinid on igas mõttes kaaluka raamatu kokku pannud. Lugeda-vaadata tuleb seda laua taga, voodis pikutades või süles hoides sirvida läheb raskeks. Tumepruun soliidne köide mõjub, tänu kaanefotole, ometi romantiliselt eleegilisena. Sobib elegantseks kinkeraamatuks. Küllap leidub neid, kes lehitsevad seda ainult esteetilise elamuse pärast või ka lihtsalt ajaviite-silmailuks. Nagu teisigi, kes peavad balletti üldse, ju siis ka albumit ajast-arust ilulemiseks. Parimal juhul – “võluvaks totruseks”, nagu XIX-XX sajandi vahetusel  arvati (mitte päris põhjendamatult). Igale oma. Muidugi võib fotosid ju ka Internetti üles riputada, aga albumitervikut see ei asendaks.

    Tegelikult on see lihtsalt Estonia balleti ajalugu piltides ja nii ma teda vaatlengi. Teatriajaloolase pilguga. Foto-, kujundus- ja trükitehnilist spetsiifikat arvustagu teadjamad.

    Ülevaatlik pildijada on koostatud valdavalt kronoloogilisel põhimõttel. Ja see loob illusiooni, nagu vaataksid tantsuloo kujunemisprotsessi järjest pealt. Need vanemad fotod, mulle läbinisti tuttavad, on vist arvutitöötlusega hulga “loetavamaks” saanud. Võib jälgida, kuis aasta-aastalt teisenevad kostüümimaterjalid, balletitrikood, isegi varvaskingade olek. Ka kõige traditsioonilisemad, akadeemilise püsirepertuaari kaharad balletiseelikud (tutu ehk patška) pole päris sarnased raamatu alguse ja lõpupoole piltidel. Teater, isegi õhuline ballett, on ju peale muu ka nii konkreetselt tegelik. Ta kunst sünnibki tolle materiaalse substantsi ületamisel! Ja imelikul kombel jääb nii selle kunsti ajalikust kui ajatust poolusest midagi ka fotole!

     

     

    Kiiremini, kõrgemale, tugevamalt?

    Võib jälgida stiilimuutusi lavapildis, poosides, kätehoius jne. Muutub nii-öelda olustikulähedasema kaasajaballeti lavalise stiliseerituse laad ja aste (kui võrrelda nõukogulikku draamaballetti lk 104-105 näiteks 60ndate või ka uue aastatuhande kaasaegsusemõistega, mis fotodel peegeldub). Albumist saab jälgida, millal sai üleni kehale liibuv, isegi alastiolekut imiteeriv täistrikoo meil aktsepteeritavaks balletikostüümiks. Või mis ajast umbes võimaldab fototehnika areng (ja fotograafi oskus) pildistada koreograafiat tantsijate liikumise pealt, tantsudünaamikat tabades. Ühtlasi küsida, kas see peaks edaspidi välistama kunagi ainumõeldava poseeritud foto, mis võimaldab ju õige poosi, rakursi, näoilme kinnipüüdmist paremini, jääb aga staatiliseks?

    Vaadakem eri aastate fotosid balletitrupist (raamatu lõpus). Veel kuni 1980ndani on osalejad üles seatud range soliidsusega, traditsiooniliselt. Millistest mentaliteedimuutustest räägivad viimaste aastate grupipildid? On see stiilimuutus  sisuline või lihtsalt üldise meediareklaami tavaposeeringutest mõjutatud?

    Albumi fotodelt ilmneb aeg-ajalt, kuidas üldine tehnikaprogress on avardanud ka balleti lavakujunduse, kostüümi, valgusrežii jms kunstilisi võimalusi. Samuti on adutav ka klassikalise balletitehnika areng meie lavadel. Teadagi on nii muu ilma kui meie kunagiste balletitähtede tantsutehnilise taseme tänapäeva paljud konkurentsivõitluses karastunud tavasolistidki juba ületanud. Kiiremini, kõrgemale, tugevamalt? Kuid ballett pole siiski spordivõistlus (või ehk on sel juhul, kui tehnika pole enam vahend, eesmärk?). Ajalugu nimetab tippudena ikkagi neid, kes omas ajas said tähendusrikkaks eeskätt kordumatu isikupära, isiksusliku kiirguse ja väljendusjõu poolest. Nii eristuvad, minu meelest, ka meie tähed selles albumis. Loodetavasti ka uute põlvkondade jaoks, kel enam mälupilti elavast esitusest pole? Öeldakse vahel, et meediaajastu olevat nivelleerinud isiksused, kõik uuemad artistid  mõjuvat koopiate või kloonidena. Lootkem siiski, ehk näitab lähitulevik vastupidist. Kui just kõik siinsed isiksusehakatised välisteatritesse ei haju!

     

     

    Objektiivne ja tasakaalustatud valik

    Koostajad on olnud ülinõudlikud fotodel jäädvustatud pooside täpsuse  ja ilmekuse asjus – see on teinud valiku neile veel keerulisemaks ja töömahukamaks. Ometi on kõik lavastused esindatud, samuti tähtsamad osatäitjad (neid on enamasti ju mitu koosseisu). Olemasoleva materjali piirides on tehtud minu meelest nii objektiivne ja tasakaalustatud valik kui võimalik. Seejuures on album visuaalselt nauditav (kuigi paratamatult tuleb ette ka mõni “üleasustatud” lehekülg). Fotod, ka värvifotoaegsed, on ühtlaselt stiilsesse pruuni koloriiti viidud. See rõhutab järjepidevust muutuvas ajas.

    Vähemalt kaheksat aastakümmet haarava mahu puhul on kogu pildijadale optimaalse liigenduspõhimõtte leidmine juba omaette probleem. On valitud peaballettmeistrite järgnevusest lähtuv ülesehitus, mis tundub mullegi sobivaimana. Koos külaliskoreograafide loomingu näitamisega toob see kaasa küll üksikuid kronoloogilise kulgemise katkestusi, ajalisi edasi-tagasihüppeid. Aga see on balletirepertuaari iseloomu, eriti koreograafiaklassika korduvate taastulekute puhul vist paratamatu. Üldpildi arenguloogika on sellele vaatamata säilinud.

    Hakkab silma, et Estonia kunagistest juhtsolistidest autorid on igati püüdnud vältida võimalikke subjektiivsuse-süüdistusi, põhimõtteliselt lähtuda ainult piltide ja faktide dokumentaalsusest, balleti visuaalsest küljest. Fotod kõnelgu ise, kui vaataja süveneda oskab. Koostajad ei ava, rõhuta ega kommenteeri oma sümpaatiaid või antipaatiaid. Ei repertuaarisuundumuste, eriala terminoloogia, esteetika, tantsulaadide või koolkondade asjus. Ammugi mitte oma suhet ballettmeistritesse või kolleegidesse.

     

     

    Balleti suveräänne areng  kutselises teatrisajandis

    Ka napp eessõna “Balleti areng maailmas ja meil” piirdub hädavajaliku lühiteabega; peamiselt meil toimunu kohta, antud üsna neutraalselt, minimaalse ajataustaga ja poliitikaväliselt. Nagu koostajate saatesõnas öeldud: näidatakse balleti suveräänset arengut meie kutselises teatrisajandis. Selles on sihipärase objektiivsuse loogikat. Väitis ju Aime Leis ühes intervjuus pealegi, et ajastu ideoloogilised tõmbetuuled tantsijaid ei puudutanud ega mõjutanud. Ma ei oleks selles küll sama kindel. Aga minu vaatepunkt ja kogemus on olnud teine ja teatrisiseste asjaosalistega ma vaielda ei saa. Ning ainese üliküllus nõuab ranget piiritletust. Sõnalist analüüsi siia palju ei mahukski.

    Ballett kui endassesulgunud, abstraheeritud maailm – eks seda ole ikka ette heidetud? Nii lihtne see ka pole. Esmamulje albumist ütleb, et lavailma ajastuliselt muutuvaid puutepunkte välisilmaga peegeldab see kommenteerimata pildikõne omajagu ikkagi, aastaarvud leheäärtel toeks.

    Ajalooraamatuks teeb albumi ka suur hulk kokku koondatud ning läbi töötatud (ja ülipõhjaliku toimetaja, Reet Neimari täpsustatud) faktoloogiat. Repertuaari-, trupikoosseisude, isikunimekirjad. Mõni silma hakanud pisipuudus või -vaieldavus ei vääri nimetamistki, teades säilinud allikate lünklikkust ja raskesti leitavust.

    Seda teatripraktikute suurt tööd ära kasutades peaks nüüd mõnel nooremal tantsu-uurijal olema ometi kergem jätkata seni ikka poolikut sõnalist ülevaadet meie tantsu-balletiteatrist?

    Teatriaasta on alanud ja kuuldavasti ka jätkub tõhusate uute teatriraamatut
    e saatel. Ehk polegi kaduvik päris kaduv? Tuleb luuletajat uskuda: olnu ei hävi, kui mälu ei kao.

     

  • Näitus „Mängime?! Arvutimängud Prantsusmaalt ja Saksamaalt” KUMU kunstimuuseumis Tallinnas 4. aprillist 30. juunini

    Head sõbrad! 

    Näitus, mille märksõnad on  tänased ja homsed mängud, esitleb riikidele iseloomulikke videomänge ja võrdleb prantsuse ja saksa loomepraktikat. Näitust läbivad paljud teemad : videomängu ajalugu, iseseisev mäng, mobiilimäng, online mäng ning ka free to play.

    Iga teema juurde on välja pandud ka üks prantsuse ja üks saksa mäng, mida külastajad-mängijad saavad proovida.

    Näitust saadab ka 5. aprillil KUMU auditooriumis toimuv saksa ja prantsuse videomänguspetsialistidele suunatud ümarlauaseeria. Üritust jälgida soovijatel palume end eelregistreerida aadressil katlin@ife.ee.

    Tulge külla!

  • Millal meid tegelikult koondati

    Anders Härm

    Marx versus marginalism

    Marxi teooria oli mitmes punktis kahtlemata puudulik ega suutnud seletada lõpuni adekvaatselt näiteks seda miks kaupade hinnad kõiguvad, või miks kolmetoalise korteri hind kunagi ei ole madalam kui paaril sussidel. Marxi tööväärtusteooriale vastanduva, 1870.  aastatel „nõudmise ja pakkumise” teooriast välja kasvanud marginalistliku majandusteooria kohaselt omandab kaup väärtuse hoopis teisiti. Lihtsustatult lahti seletades määrab kaupade väärtuse ära piirhind (marginaal), see tähendab summa mille inimene on teatud ajahetkel valmis teatud toote eest välja käima ja millest ta on valmis erinevatel asjaoludel loobuma – turule tuleb efektiivsem toode, elatustase ja sissetulekud langevad jne. On tõsi,  et marginalism kirjeldab palju adekvaatsemalt teatud protsesse kapitalistlikus majanduses; põhimõtteliselt on marginalism ju praegugi käibiv teooriana, mille alusel majandus toimib. Kuid selles ümbertõlgenduses läks kaduma veel midagi. Marginalism ei käsitle inimest ja tema tööd enam väärtusena, see ei ole töö- või väärtusteooria vaid hinnateooria. Töö, väärtuse ja toote vahel puuduvad siin sama ontoloogilised seosed nagu marksistlikus  tööväärtusteoorias. Kuigi teooria sai alguse majanduslike tõsiasjade ja protsesside adekvaatsest tajumisest, tõi see endaga kaasa midagi palju enamat: eetiliste ja poliitiliste arusaamade muutumise – seega ideoloogilise pöörde. Marginalism taandas töö ja tööjõu lihtsalt tootmiskuluks. Nii lõi see ka ideoloogilise aluse (nüüdseks juba mitmeid sajandeid) kestvatele vastuoludele „töömaailmade” ja „kapitali-maailmade” vahel. 

    Heaoluühiskonna mudel ja selle  allakäik

    Töö ja kapitali suhetes on olnud paremaid ja halvemaid aegu. Kapitali, tootmise ja tööjõu suhtelise staatilisuse ajastul õnnestus töö jõududel kapitali jõude rohkem mõjutada. Töö ja kapitali suhete kuldajastuks läänemaailmas võib kindlasti pidada nii-öelda heaoluühiskonna perioodi, vahemikku II maailmasõja järel ja ülemaailmse naftakriisi eel, seega aega, mis jääb enam-vähem aastatesse 1946 – 1972.  Fordistlike ja keyneslike meetmetega tepitud kapitalismi, kullaga seotud dollari ja teiste Bretton-Woodsi kokkulepetega reguleeriti suhteid läänemaailma ja Aasia suurimate poliitiliste ja majanduslike jõudude vahel. See maailmakorraldus lõi ka töö ja kapitali suhetesse hapra ja harvaesineva ent ajutise tasakaalu, mille garantiiks rahvusvaheliselt olid üldkehtivad lepped ja kohtadel riik. Brian Holmes kirjeldab seda järgmiselt: „II  maailmasõja järgses eufoorilises maailmas asus riik või vähemalt üritas asuda täitma topeltfiltri rolli, mis suutis artikuleerida spetsiifilisi suhteid erinevate elanikkonna kihtide vahel, nagu ka nende üldisi suhteid välismaailmaga. Demokraatlik riik oli oma parematel päevadel majandusjõudude ja oma rahva representatsioonimehhanismide ristteel midagi, mille abil muudeti kapital nähtavaks, asetades tema operatsioonid läbirääkimiste lauale./…/  Sõjajärgne demokraatlik riik üritas olla terviklikult avalik ja täielikult läbipaistev inimuniversumi kõigi konfliktsete jõudude vahel ja seda mitte ainult kapitalijõudude ja sõjatööstuse vahel vaid ka nende elanikkonna gruppide jaoks, kes seisid väljaspool igasugust kapitali loogikat või tahet domineerida”.1 Kuid juba kuuekümnendate lõpul oli selge nii see, et noortele, nagu väljendus üks minu hea kolleeg, ei piisa rahuloluks „üksnes uuest  külmkapist ja automaatsest pesumasinast”2, kui ka see, et globaalsed rahandus- ja majandusjõud ihaldavad teenida üha suuremaid ja suuremaid kasumeid nii valuutakursi kõikumistest kui ka kaubandusest, mida riikide protektsionistlikud tollid takistavad. Seitsme- ja kaheksakümnendate neoliberaalsed reformid Reagani ja Thatcheri antikommunistlikus hirmuliidus lükkavad ammu paigal nihelenud kapitali liikvele. See siirdub odavama tööjõu  otsingul itta, Kolmanda Maailma riikidesse, jättes kohaliku tööjõu kiratsema.

    Vaikselt, ent järjekindlalt hakkab kehtestuma Milton Friedmani teooriaks kirjutatud imeline vabakaubandusmaailm, kus tööjõu ja töötajate alavääristamine/alaväärtustamine võtab üha mastaapsemad mõõtmed. Neoliberaalne ideoloogia hakkab väärtustama ettevõtlikkust kui inimese parimat iseloomujoont uue maailmakorra raames, kus tehase palgatöö kaob ning maad hakkab võtma turustuskapitalism, mis teenib hiigelkasumeid Kolmandasse Maailma viidud tootmise ja sealse orjatöö arvel. Ettevõtlikkus, teadagi, tähendab „Friedmani pliiatsi” universumis – vabakaubanduse, erastatud kollektiivsete teenuste, dereguleeritud kapitali ning dereguleeritud töö perversses maailmas üksnes ettevõtlust. Pole kahtlustki, see nn ettevõtlikkus on tegelikult üksnes halvaks kattevarjuks palju  lihtsakoelisemale iseloomujoonele, mille nimeks on ahnus. Paremini ei lähe ka demokraatlikul riigil: Luciano Canfora käsitleb oma 2006. aastal ilmunud põhjapanevas raamatus „Demoracy in Europe: A History of an Ideology” kaasaegset „demokraatlikku” riiki üksnes kui moodustist, kus üldist valimisprintsiipi rakendatakse kapitali ja kodanluse oligarhia kindlustamiseks ning kus majandus ja isikuvabaduste sfäär on  poliitikast efektselt eraldatud.3     

    Harjutamise poliitika

    Eesti koos kogu Ida-Euroopaga hüppas peale viiekümneaastast vaheaega taas kapitalismi rongile sotsialistliku süsteemi nukrast ja lagastatud  lõpp-peatusest. Kuid see rong kihutas juba pikemat aega täistuuridel allamäge sellest, mis iganes veel oli alles heaoluühiskonna mudelist. Vene politoloog Boris Kagarlitski on öelnud, et sündmused Nõukogude Liidus ja mujal Ida-Euroopas kaheksakümnendate lõpul ja üheksakümnendate algul olid täiesti „sünkroonis globaalse reaktsiooni üldise trendiga – see tähendab neoliberalismi, lääne töölisliikumise saavutuste likvideerimise, rahvuslike  vabadusliikumiste kollapsi ja uuestisünniga Kolmandas Maailmas ning sotsiaaldemokraatia täieliku moraalse kapitulatsiooniga. Perestroika oli selle protsessi orgaaniline ja erakordselt elujõuline osa”.4 Paljud LadinaAmeerika riigid olid aga juba aastaid saanud analoogset isalikku juhatust, kus IMF-i ja Maailmapanka kasutati majanduse neoliberaliseerimise survestamiseks tõhusa repressiivmehhanismina.  Suurepärase kujundikeelega belgia-mehhiko kunstniku Francis Alÿse videos „Politics of Rhearsal”, kirjeldab Cuauhtemoc Medina Ladina-Ameerika riike irooniliselt permanentselt kapitalismi „harjutavatena”, aga mitte kunagi „kvalifitseeruvatena”. See on suurepärane metafoor suurele osale maailmast, mis elab globaalse kapitalismi haardes ning on sunnitud kõigest väest punnitama, et võitluses teiste saatusekaaslastega iga investeeringu  veeringu eest oma majandust veel enam dereguleerida ja veel enam „reformida”, et ükskord, kunagi, väga hämaras tulevikus saavutada eesmärki mis pidevalt kipub kuhugi ära libisema. Selle asemel et katsetada lahendusi, mis tulenevad lokaalse konteksti vajadustest ja sotsiaalsetest eripäradest, vaadatakse globaalsete „autoriteetide” suunas, et pälvida järjekordset kiitust majandusvabaduse või mõne muu sellise „indeksi” tõstmise näol. Eesti on sellise hurraa-kapitalismi suurepärane näide – Balti Tiiger, IMFi üheksakümnendate lemmiklaps, kes üritas olla liberaalsem kui tema liberaalsed isafiguurid ja on nüüd kukkunud sügavamale kui ükski teine riik. Kui muidugi Läti, teine agar ja edasipüüdlik idioot, välja arvata.5       

    Mullimajandus ja palgatöö

    Endine kõrge finantsanalüütik Graham Turner avaldas hiljuti raamatu „Credit Crunch: Housing Bubbles, Globalisation and the World Wide Economic Crisis”.6 Põhiosas pole selles midagi väga uut. Ta väidab, et tänapäeval pole vabakaubandusel midagi pistmist sellega, et  näiteks portugallased kasutavad oma k
    omparatiivset eelist veinitootmises ja šotlased lambakasvatuses, et muuta oma elu paremaks. („Komparatiivne eelis” oli mõiste, millega klassikalises majandusteaduses vabakaubandust õigustati – A.H). Vaba turumajandust ei hoia kaasajal käigus mitte see, vaid võimalus maksimeerida kasumit kulude kärpimise teel, kirjutab Turner. Liigutades töökohti ühest riigist teise ning importides odavaid kaupu madalate  tootmiskuludega maadest, on olnud transnatsionaalsetele korporatsioonidele põhiliseks instrumendiks, mille abil paljude tööliste palka allapoole tampida, et alandada tööjõu kulusid. Siit edasi muutub tema käsitlus väga huvitavaks, sest just seda „tungi” – iga hinna eest minimeerida kulusid – peab Turner lääne praeguste võlaprobleemide peamiseks põhjuseks. Ta kulutab oma raamatus palju ruumi sellele, et detailselt kirjeldada, kuidas vabaturumajanduse  kopuleerumine dereguleeritud kapitaliturgudega on viinud „probleemideni”, millest nüüdseks on saanud täielik kataklüsm (tema lõpetas kirjutamised 2008. aasta kevadel). Ta väidab, et tugeva üleilmse majanduskasvu kütuseks viimastel aastal ei olnud mitte vaba turg, vaid kiire krediidi kasv, mis tõi endaga kaasa majanduse „mullitamist” igal kontinendil. Selle allikaks jällegi oli firmade otsustavus tööjõu kulude piiramisel  ja just see toestas mõõdutundetut kapitali sissevoolu, millega, nagu aeg näitas, oli keskpankadel raske toime tulla. Nagu väljendub Turner, on Ida-Euroopa ära tarbinud iseäranis „groteskse krediidimulli”. Samas väidab ta, et asi polegi nii väga selles, et rikkad riigid kasutaksid vaba turumajandust, et hoida vaeseid riike vaestena, vaid peamiselt selles, et rikkad rikastes riikides kasutavad vabaturumajandust, et teha ennast rikkamaks, hoides samal  ajal oma vaeseid vaestena ja hävitades keskklassi õitsengu baasi: kõrgete palkadega stabiilseid töökohti. Igatahes hakkavad Turneri teooria valguses selginema ka asjaolud, mis tingisid uue töölepingu seaduse vastuvõtmise Eestis ja selle jõustumise 2009. aasta 1. juulil. Põhjendus, mida sageli esitati – vajadus tööturu fleksibiilsuse järele, et konkureerida teiste riikidega –, ei olnud seega mitte midagi muud kui vajadus tampida alla tööjõukulusid, et hoida kapitalistide tulusid konkurentsivõimelistena. Aga see ei ole kaugeltki üks ja see sama.     

    Millal meid siis koondati?

    Eesti peaminister Andrus Ansip ütles 2008.  aasta algul, kui arutelud uue töölepingu seaduse üle alles täie hooga käisid, et „esitatud töölepinguseaduse eelnõus on väljendatud Reformierakonna poliitiline tahe”. Siis ütles ta veel, et nii Maailmapank, Euroopa Komisjon, IMF, Wall Street Journal kui ka Heritage Fundation on heitnud Eestile ette kvalifitseeritud tööjõu puudumist. Kolmandaks ütles ta oma kuldseimad sõnad antud teemal: „Kindlasti ei taga Eestile edu see, kui me endiselt jätkame klassivihast kantud tööturu regulatsioonidega, mis naelutavad ühe inimese uppuvale laevale mingi koondamishüvitise ootusega”.7 Ühelt poolt on olemas nii sisepoliitiline (nende endi välja mõeldud?) kui ka välispoliitiline surve, justkui tagaks töö dereguleerimine mingil imelisel moel kvalifitseeritud tööjõu tohutu juurdekasvu. Lisaks hõõgub kusagil ka klassiviha, mis vajavat uue seaduse abil „leevendust”. Ning lõpuks, tegelikult, on  hoopis koondamishüvitis halb.

    See lühike Päevaleht-online’i uudis meeldib mulle väga. Ma olen seda mitmel puhul tsiteerinud. Siia mahub ära terve neoliberaalne diskursus, mille taustal troonivad need eelkirjeldatud sündmused ideoloogilise sõja tandrilt ning kus peaministri suu läbi ei kõnele mitte inimene, vaid terve ideoloogiline režiim, mõtteviisi ajalugu. Eesti töölepingu seadus ei olnud selles sõjas mitte algus-, ega isegi mitte  lõpp-punkt, vaid pigemini üks verstaposte, kus koondamisotsus oli juba aastakümneid tagasi langetatud, kuigi juriidiline otsus selle kohta hakkas kehtima mõned kuud tagasi. Samas on selge, et mingisugused ümberkorraldused maailmamajanduses antud kriisile järgnevad. Kas need puudutavad käsitlust tööst ja kui mastaapsed ning põhjalikud need olema saavad, sõltub väga paljudest faktoritest. Ka meist endist.     

    * Artikkel on kirjutatud seoses näitusega „Blue-Collar Blues” Tallinna Kunstihoones 23. XII – 31. I. Vt lähemalt www.kunstihoone .ee

    1 Brian Holmes, Invisible States: Europe in the Age of Capital Failure. Simon Sheikh (ed.) Capital (It Fails Us Now) Berlin: B-Books, 2006, lk 29–57. 

    2 See hea kolleeg on Hanno Soans, kes omavahelises vestluses just sellise kujundi abil iseloomustas kuuekümnendate noortekultuuri pöördelisi protsesse, mis viisid mai- juunisündmusteni 1968. aastal.

    3 Luciano Canfora, Demoracy in Europe: A History of an Ideology. Oxford, 2006.

    4 Boris Kagarlitsky & Artemy Magun, The Lessons of Perestroika – Chto delat? 2008, nr 19.

    5 Vt nt Heido Vitsuri põhjalikku analüüsi majanduslangusest Euroopas. Baltikum – majanduskriisi karmim paik – Eesti Päevaleht 

    6. VIII 2009. 6 Kahjuks pean antud raamatu postulaatide käsitlusel toetuma seda tutvustavale artiklile. R. Taggart Murphy, Bubblenomics – New Left Revieiw (May/ June, 2009 nr 57), lk 149–160.

    7 Eesti Päevaleht-online’i uudis 30. I 2008.

  • JUKEBOX / SEITSMEKÜMNENDAD / ELVIS PRESLEY

    Ning 1970ndate Elvise loomingule, ta lauluvalikule, esitustele ja arranžeeringutele vaadatakse sageli ülevalt alla. Mina sellega muidugi päri ei ole. Tõsi, raadiokantristandardid ja estraadileelotused ei ole just see, mida ma kuulata  tahaks, kuigi Elvis muidugi oskab ka neid tihti esitada nii, et asi on üle prahi. Ta on ikkagi lihtsat päritolu lõunaosariiklane, kes vaid juhuse tahtel tõusis sest valgest kõntsast sääl XX sajandi üheks suuremaks ikooniks, vabastajaks ja lauluhääleks, ning ju talle lihtsalt meeldis 1970ndail (ja varemgi) selline muusika. Mis teha. Me sünd ja elu eel paratamatut surma on ju sattumuslik.

    Ent siiski: lisaks oma kuulsatele Las Vegase kontsertidele 1970ndate hakul (säält sai materjali mitme suurepärase dokfilmi ja plaadi jaoks) ning live-plaatidele „Elvis As  Recorded In Madison Square Garden” (1972) ja „Aloha From Hawaii Via Sattellite” (1973, esimene üleilmselt näidatud satelliitkontsert, tõsi küll – näiteks Nõukogude Liidus olla see kuulu poolest eetrisse lastud hiljem ja suurte kärbetega, kuigi plaadikaanelt leiab lõppeks ka venekeelse tervituse), mida kriitikudki kipuvad tunnustama, on 1970ndate keskel alati peidus paar suurepärast pähklit ja rosinat ka ta närusematel ja igavamatel plaatidel, mis mõjuksid iga teise estraadikantrimehe diskograafias täitsa korralike asjakestena. Neis puudub lihtsalt Elvise tuumapommienergia, näiteks  „From Elvis Presley Boulevard Memphis Tennessee” (1976) või „Today” (1975), 1975. aasta plaadil on üks ta 70ndate ägedamaid rock’i-lugusid „T-R-O-U-B-L-E” ning valusalt kriipav kantriballaad „Pieces Of My Life”, 1976. avalugu „Hurt” on korraga isiklik ja valus ning samas miski irooniaga lauldud. Ja eks muidugi ole lisaks Elvise enese mandumisele ses muusikalises igavuses või nõrkuses süüdi ka ta taustameeskond, eriti manager „kolonel” Tom Parker ja RCA plaadifirma mehed, kes olid stabiilse rahavooluga harjunud ning lüpsid lindistus-sesse ja nende ülejääke kõvasti rohkem, kui vaja  olnuks. Elvisele ei antudki suurt mahti ise mõnd kunstilist tervikut kokku seada, nagu ta varem mõnelgi korral teinud oli, vaid laoti lood, mis võtta olid, mis varasemast üle olid või tast suure vaevaga välja pigistati, kokku albumeiks, mida teismelistest piigadest koduperenaisteks kasvanud fännitarid ikka hardunult haarasid. Eks ta ole.

    Ometi oli 1971. aasta olnud suurepärane, Elvisel ilmus isegi neli olulist ja üsna edukat plaati:

    1) „Elvis Country”, millel on Elvise kantrimuusika tugevam osa, isegi paar lamedamat raadiostandardit kõlavad siin energiseeritult, mõni puhas väike hillbilly-lugu nagu „Little Cabin On The Hill” tekitab selle mullegi kauge žanri vastu lausa huvi;

    2) „Love Letters From Elvis” – tõsi ta ju on, et see on plaadifirmameeste kokku klopsitud valimik vanematest ja uuematest (enamasti siiski tolle hetke uutest) salvestustest, kuid „Got My Mojo Working” kõlab siin rämedamalt ja särtsakamalt kui kellegi teise esituses, ning terve plaadi jooksul kuuleme artistina tippvormis lauljat;

    3) „Elvis Sings The Wonderful World Of Christmas” – siit  on pärit ka tsipake kaubakeskuste klassikat, ent ka mu lemmikjõululugu, karmikoeline bluus „Merry Christmas Baby”;

    4) gospelikogumik „You’ll Never Walk Alone”, mille juures pole miskit imestada (spirituaalid, gospelid, lõunaosariikide vanad kirikulaulud olid alati Elvise trump), selline siiras, lihtne ja omal moel esoteeriline kraam, mille esitamiseks oli ta üles kasvanud täpselt õiges keskkonnas. 1972. aastal ilmus veel viimane spirituaalse muusika valimik „He Touched Me”, võib-olla isegi parim neist. Ja on muidugi üldtuntud fakt, et just gospelid tõid Elvisele ta kaks ainsat  Grammy auhinda.

    Tegelikult on veel 1972–1974 ilmunud stuudioalbumid „Elvis Now”, „Raised on Rock” ja „Good Times” laetud inspireeritud kraamiga, sekka muidugi keskpärasemat raadiomuusikat, ent kui kunagi lugesin läbi 1970ndate Melody Makerid, siis ei leidnud ma säält vist pea ühtki positiivset arvustust. Elvis oli armutult kriitikute hambus, sest nad võrdlesid teda ühe noore, metsiku, intuitiivse, loomaliku ja loomuliku lõunaosariikide poisiga, kes oli kunagi rock’n’roll’i muusikaajaloo kaardile tõstnud. Täiskasvanud,  nukrate (kantri)ballaadide lembene, üliedev ja end pea jumalaks pidav Elvis ei passinud tollasesse rock– ja popmuusika ajaloo mõttes üliintensiivsesse ja kiiresti muutuvasse keskkonda. Jah, armutult rapiti ka kontserte. Eriti kui aastatel 1975–77 hakkas juhtuma, et Elvis laval lõpuni vastu ei pidanud, nagu segane naerdes keset lava lamas või kava lihtsalt ka ära jättis. Tõsi, nende juhtumitega on kõvasti liialdatud: kui tal haiglaperioodide tõttu tõesti mõned tuurid ka ära jäid, siis laval kokkuvarisemisi või ravimeist pilves päi laamendamisi  juhtus siiski sedavõrd vähe, et mul on põhjust arvata, et enamik neist juhtumeist on ühel või teisel kujul salvestatud.

    Üks kriitik on kuskil torganud, et Elvise halba vormi arvestades võinuks ta hüvastijätualbum „Moody Blue” olla ka palju kesisem. Ja tõesti – paari eelmisega võrreldes on siin tõelisi pärleid. Ma ei räägi plaadi pehmest, diskolikust nimiloost, mis suureks hitiks sai. Pigem kriipavad hinge paar nukrat kantrilikku jorutamist „He’ll Have to Go” ja „It’s Easy For You” ning muidugi tumedakoeline rock „Way Down”, ja üleelusuuruselt lauldud „Unchained Melody”, lisaks veel väike lollitav naljalugu „Little Darlin’”. Ning ega siin kümne loo pääle (kolm neist kontsertversioonid, stuudios salvestatud asju polnud lihtsalt enam niigi palju võtta) õigupoolest täitematerjali polegi. Kui 1970ndad poleks maailmale kinkinud rasket, glam- ja proge-rock’i, diskot, funky’t, Jamaica-rütme, punki, esimesi räpplaule jms, siis oleks olnud muidugi kuninga kümnend – kõige selle taustal mõjus ta aga iganenult, vana monstrumina. Ses mõttes: hämmastav, kui palju on helgeid  hetki selle vana monstrumi, selle kosmoseprintsi välimusega ülekaalulise, keskmises keskeas mehe muusikas tegelikult.

  • Enn säde silmast ja meelest

    Enn S?

    Teadusfilmi pole tänaseni, laulud on ikka veel suures osas tõlkimata – suur poliitika sõitis Lennarti ellu sisse veel Helsingis filmi monteerides. Lõpusirgel sai minust tahtmatult Mere viimase filmi kaasrežissöör.

     

     

  • Kirjanduselt aabitsale, aabitsalt kirjandusele

    Mare Müürsepp, Tallinna ülikooli lastekirjanduse lektor, filosoofiadoktor

    Teiselt poolt ? esitades klassikaks arvatud kirjanduse näiteid. Esimene sula-aegne, Leida Alttoa-Helle Raigna (ill Silvi Väljal) aabits esitas üldtuntud Eduard Wöhrmanni ja Friedrich Kuhlbarsi laulutekste, katkeid Oskar Lutsu teostest, Lev Tolstoi aabitsajutte jms. 1974. aastal ilmunud Loreida Eiseni aabitsas (ill Ülle Meister) leidub näiteid nii eesti lastekirjanikelt nagu Eno Raud, Ernst Enno, Ellen Niit, J. Oro kui ka muude aegade ja kultuuride suurustelt nagu Vladimir Majakovski ja Peter Mannteuffel. Üldiselt tuleb osutada asjaolule, et eestilik lugemaõpetamise traditsioon ongi eeskätt kirjanduspõhine, see tähendab, on usutud, et klassikalised lugemispalad seovad last varasema kultuuriga ja innustavad arenema. Muid lugemaõpetamise suundumusi on näiteks kommunikatsioonipõhisus: last ergutatakse teksti varal suhtlema ja õpik vahendab tarbetekste.

     

    Vahel on lihtsam alustada i-st

     

    Eriline võimalus kirjanduspõhiseks lugemaõpetamiseks on aga see, kui aabitsa (üheks) autoriks on kirjanik ja aabits rajanebki tema tekstidel. Seda laadi aabits võib kujuneda kirjaniku olulisimaks teoseks. Kui Heljo Mänd polekski muid lasteraamatuid kirjutanud, teataks teda tänu ?Karu-aabitsa? tegelastele ja lugudele ikkagi laialt, perede ja põlvkondade kaupa. 

    Praeguseks on aabitsa koostamise idee paelunud juba paljusid eesti kirjanikke ja ka kunstnikke ? on ju lasteraamatu puhul äärmiselt oluline ka kujundus. 1992. aastal sündis Viivi Luige ja Epp Kokamäe ?Meie aabits ja lugemik?, mille taga on ilmselt mõte anda tänapäevane rahvuslik aabitsaideaal ja toetada uuenevat haridussüsteemi. Uue õppekava elluviimiseks ilmusid kavakohased õpikud alles 1997, kusjuures kirjastus Avita palkas oma turuedu kindlustama Leelo Tungla ja Edgar Valteri.

    Ka Ellen Niit on lühilugusid kirjutanud selgelt lugema õpetava suundumusega: Triinu ja Taavi lood keskenduvad igaüks teatavale häälikule. Neist lugudest pole saanud omaette aabitsat, ehkki see võimalus lebab kogumikus siiani. Üksikuid Triinu ja Taavi lugusid võib aga leida siin-seal eri õpikuis.

    Oma arusaama aabitsaõpetusest annab edasi Edgar Valteri ?Pokuaabits? (2002). Kui muidu on tähtede ja häälikute õpetamise järjekord eesti aabitsais XX sajandi vältel enam-vähem arvestanud hääldamise hõlpsust ja häälikute esinemissagedust (esmalt A, E, M…), siis Valter kui kujutaja lähtub sellest, mida on lihtsam kirjutada, ja alustab I-tähest.

    Samal ajal (2002) paiskub eesti kultuuriruumi Contra kaardipakk ?Tähekaardid?, oluline, et Kirke Kangro piltidega. Kaardipakike taaselustab aabitsale kui raamatule eelnenud traditsiooni, kus lugemismaterjal on eraldi tükkide peal, loe, mis järjekorras tahad. Nii lahendub kenasti üks aabitsa koostamise olulisi probleeme, mis põhimõttel tekste järjestada. (Meenutatud olgu ka selle idee üks varasem kehastus: Meeta Terri ja Jaan Tammsaare ühistöö, postkaardikomplekt ?Mina loen?, 1980. Paraku pole seda eesti raamatukogude elektronkataloogi andmeil kusagilt leida.)

    Aastal 2004 on ilmunud Peeter Volkonski ?Onu Volgi värsiaabits? Piret Raua piltidega, mis luuletuste laadilt, mõtteviisilt on lähedane Contra teosega. Need luuletajad mängivad tähestiku teemadel, osutades vahel olulisematele seostele, vahel lihtsalt ütlemisest rõõmu tundes. Laps on neile mängu- ja jutukaaslane, mitte pelgalt lugemise õppija, kellele peaks materjali tegema hästi lihtsaks ja üheselt mõistetavaks.

     

    Miks kirjanikud on tahtnud aabitsaid kirjutada?

     

    Kaks aabitsakirjanikku on praegu ilmselt veel oma tee alguses: nende teostest on ilmunud vaid katsejagu. Jaanus Vaiksoo paluti kirjastuse Koolibri komplektile õlga alla panema. Kirjutaski siis ladus jutustaja hulga lühilugusid ühe lasterohke tegusa pere elust. Aabitsas (2004) avaldatud lugudega kaasneb mahukam kirjanduslik kontekst: lisalugemik, kus samad episoodid on rohkem välja arendatud. Jutud ja luuletused ses aabitsas püüavad järgida nii häälikuõpetuse kui ka muude keele- ja kasvatusteemade nõudmisi. Vaiksoo jutustamine on rahulik ja sisukas. Seni on ette heidetud lihtsamate tekstide nappust, näiteks luules eelistab Vaiksoo luua pika värsireaga, küllalt keerulise rütmi ja sõnavaraga pikki lugusid. Ehk toob aeg arutust ja lühivormilist lisa.

    Lehte Hainsalu on aabitsa-asjas appi asunud esiotsa kõhna teosega ?Tähetark? (2004), millele aga järgneb mitu muu pealkirjaga raamatut. Olles näinud neist ühe käsikirja, julgen arvata, et esimene võinuks ehk sahtlisse jääda. Teine, ootel osa on rikas ja leidlik sõnamängult ja harjutuste uudsete lahenduste poolest. 

    Olgugi et Henno Käo meid mullu suvel maha jättis, elab tema looming vahvasti edasi, nii rikas on olnud looja anne: 2005. aastal ilmus ?Tähestikulinn?.

    Peale nimetatud raamatute ja koguteoste on ilmunud veelgi selliseid üksiktekste, mida võib seostada aabitsaõpetusega. Ellen Niit laseb Krõllil häälikute omadusi järele proovida (?Igasugused hääled?, kogumik ?Krõlli-raamat?, 1979), Leelo Tungal on tähestikuga jõudu proovinud Alfred Saldre piltidega ?Kassileegus? (1996) kui ka luuletuses ?Magus tähestik?. Neid on veelgi.

    Mida annab kirjanik aabitsatraditsioonile? Ja mis võimalusi pakub aabitsa idee kirjanikule? Kasu võib kujuneda kahepoolseks. Ja kui kõik hästi läheb, elab aabitsaideeline lasteraamat igavesti.

    Siin peaks paaril asjal vahet tegema. Ühed on õpikud, mis kinnitatakse koolis kasutamiseks, mille puhul tuleb täita õppekavast tulenevaid nõudmisi, mida kantakse iga päev kooli ja koju (mis osa oma töisest elust märguvad riietehoiu põrandal, lämbuvad täiskiilutud bussis, nühivad kelgumäge, osalevad löögirelvana kooli-action?is, mille järge hoiab koogitükk, mille pildid täiustuvad tegelastele ette joonistatud vuntside jm võrra…).

    Teised on vabaks lugemiseks ja mõttemänguks. Neid võidakse lugeda isegi sagedamini kui kooliõpikuid. Lugema hakkav laps pöördub mõne armsa raamatu juurde üha tagasi ja loeb seda ka siis, kui tekst on ammu peas. Niisugusest tegevusest  tekib kindlustunne, et osatakse mõndagi.

    Vahe on ka väikelapsele ja koolieelikule ning koolilapsele suunatud aabitsal. Kooliaabitsast tahetakse, et see juhiks last laia ilma, kasvataks Eesti ja ehk edaspidi ka Euroopa ja maailma kodanikuks, õpetaks liiklust ja tuleohutust, arvutivärki ja rahatähti. Enne kooli võib piirduda pere ja mängutoaga.

    Miks kirjanikud on tahtnud aabitsaid kirjutada? Eks sellele on nad isegi vahel vastanud ja vastavad veelgi, kui otse küsima minna: on nii rahvusaadet, filoloogi missioonitunnet, mänguhimu, soovi end proovile panna…

    Mida aabitsa kirjutamine pakub? Nii lapsele kui luuletajale (laiemalt sõnameistrile) on armas mäng häälikutega, nende kombinatsioonidega. Tore on mõelda näiteks harjutussõnu iga tähestiku tähe juurde. Kui palju võimalusi leiaksime kas või oma eestikeelsete täpitähtede puhul (HÜLJES ÜLLE HÜLGAS ÜLASE), kõnelemata veel X-st ja Y-st? Kas D juurde peab Dingimata Dulema DIIVAN? Tore on otsida sõnapaare, mis erinevad ühe tähe/hääliku võrra (KAAR-KÄÄR, JUPP-SUPP), ja teha nendega jutte ja salme. Aabitsale, eriti kooliaabitsale omistatav universaalsus, ootus, et see räägiks kõigest, mis on laias ilmas olemas ? eks see paneb ka mõtlema kõigele sellele toredale ja ehk ka koledale, mida oma lugudega hõlmata. Aabitsa jaoks võib luua isevärki tegelasi: kas on see üksainuke, tihti on nad ka paaris või perekesi või muidu pundikesi, ja koguni nii, et igal tähel oma tegelane.

    Mis teeb aabitsa õpikuks, on didaktiline kaasavara. Osa sellest on käsud ja juhised, mida õpiku teised autorid  kirjanikult juba enne tööd on tahtma hakanud: mis teemadel, kui pikad lood kirjutada, milliste keeleliste eriküsimustega tuleks tekstides tegelda. Kui tekstid valmis, roogitakse osa neist armuta välja, teistel käpitakse-näpitakse üht kui teist head küljest.

    Õpikuga kaasneb paratamatult ju seegi, et teksti mitte ainult ei loeta ega naudita, vaid nämmutatakse, veeritakse käsu peale, hirmuga, koperdamisi, kodus veel mitu korda emale, enne kui õue mängima saab. Kahju küll, aga esimese koolipäeva elevus asendub üsna pea teist laadi tunnetega; tüdimus on veel tühiasi, aga vaat kui keerab vastikuks. Olen lugemikuautorina pidanud küsima kirjanikelt luba nende loomingu kasutamiseks, ja üks väheseid, kes kõhkles, oli armas Ott Arder. Ta ei tahtnud, et tema salme kohustuse korras loetaks, et see justkui kahjustab neid salme. Sellele aspektile mõeldes võiksid kirjanikud tahta pigemini kirjutada vaba lugemise aabitsat kui õpetuse piinapingis vaevlevat kooliraamatut.

    Mida kirjanikud aabitsat tehes kirjandusele uut annavad? Kindlasti huvitavaid tegelasi: mõtiskleja Johannes, sõbralikud päkapikud Anna ja Aadam ja kindlasti ka Jaanus Vaiksoo uued tegelased asuvad Mõmmi ja tema kamba kõrvale ja toovad elevust lastele nüüd ja tulevikus. Tänu Contra kaardipakile ja onu Volgi värsiaabitsale kui ka Vaiksoo aabitsa salmidele avardub arusaam lasteluule võimalustest. Leidlikud keeletundjad nagu Lehte Hainsalu ja Viivi Luik annavad aimu sellest, kui paindlik ja võimalusterohke on meie armas eesti keel.

    Lugema hakkava lapse mõtteviis eeldab, et aabitsas oleks koos tegeliku maailma peegeldus ja haarav väljamõeldis. Seega on iga aabits kui omaette mäng, piiriületus ja seiklus.

    Kirjanikel, kes veel pole aabitsat kirjutanud, tasuks ehk mõelda sellele, et eesti keele algõpetust ei vaja mitte ainult mudilased ja esimese klassi lapsed, vaid ka paljud vanemad inimesed, kes muudest keeleruumidest eesti kultuuri siseneda püüavad. Annab mõelda, millise aabitsaga teismelist või täiskasvanud muukeelset lugejat eesti elule äratada.  

    ­

  • Mehed metsast ja mere äärest

    Kersti Mäestu

    Rändnäitus ?Mehed metsast ja mere äärest?. Kuraator Sigrid Saarep. Kuressaare linnuse keldrikorruse näitusesaalis 4. VIII ? 19. IX 2004; Kondase keskuses Viljandis 28. X 2004 ? 30. I; Pärnu uue kunsti muuseumis 20. II  ? 31. III. Osalevad  Saaremaa, Hiiumaa ja Kihnu saare kaasaegsed rahvakunstnikud Jaan Oad, Aleksander Tarvis,  Harri Aer, Lembar Linder, Maido Toll, Karla Krall, Voldemar Õun, Olev Johannes, Pärnu näitusel lisaks Pärnu mehed Heino Lillepuu, Aivar Kurvits. Http://www.metsas.ee/et/galeriimetsikud.

     

     

    Iseõppinud mehed metsast ja mere äärest kolisid Viljandi Kondase keskusest Pärnusse, metsast mere äärde. Loojad on seekord Saaremaa, Hiiumaa ja Kihnu saare mehed Jaan Oad, Aleksander Tarvis, Lembar Linder, Harri Aer, Maido Toll, Karla Krall, Olev Johannes, Voldemar Õun ja Tundmatu.

    Vaatajal tuleb tugevalt avardada oma kunsti mõistet, teisest küljest on naivistlike kunstnike looming tihtipeale uudsem ja üllatavam kui professionaalse kunsti vormid, mille otsingutega vahest rohkem kokku puutume. Naivistide looming ei läbi filtreid, vaid tekib hoopis isemoodi radu ja mehhanisme läbides, esindades tihtipeale mõtteid ja ideid, mida isegi mõtleme ja tunneme. Meil aga, kartuses oma triviaalsete kli?eedega kit?i kalduda, puudub julgus ja oskus end samamoodi väljendada. See hirm eraldabki meid naivistidest, külahulludest, autsaideritest, kodukäsitöölistest, tagaaiakunstnikest ? kuidas me neid ka ei nimetaks. Naivistlik kunst hämmastab otsekohesusega ja tihti sellegagi, et ei allu ühelegi reeglile, on täiesti omapärane ja iselaadi asi.

    Mõistet ?toores kunst? ma ei kasutaks, kuna vist on tegu pehmema ja kodusema naivismiga. Mingist uitmõttest on kinni haaratud ja teostatud see vastavalt võimetele ja kujutluspildile. Otse. Toores peaks olema ju küpseks saamise etapp, aga naivismis oleks midagi küpseks suhteliselt narr nimetada, nagu pole paslik ka nende omavaheline võrdlemine. Igaühel on oma maailm, oma väljendusviis ja oma lugu. Ja kuivõrd (üldjuhul) ei taotle naivist mingit kohta kunstikultuuris, pole kohane teda ka vägisi sinna asetada.

     

    Hea värvitunnetusega naivistid

     

    Siiski on ka mehi metsast erineva taseme ja isemaailmaga. On pilte, millest saab näitusel mööduda üsna rahulikult. Mõne looja fantaasia ei tunne mingeid piire, mõni piirdub linnu ja liblika maalimisega. Nii ka sellel näitusel. Ehk tulevad pisut rohkem esile Karla Kralli (1931) puugravüürid ja kergelt absurdile lähenevad loomajoonistused (värvilt ja kompositsioonilt imelised) ning Voldemar Õuna (1907 ? 1906) tugevatoonilised ja särtsakad, ent ka emotsionaalsed ja intiimsed talu- ja rannavaated, mis teinekord üsna ebatavalise, ent väga tundliku koloriidiga. Tihti öeldakse (enamasti põhjendatult), et naivistide ruumi loovad esemed ning õhku esemete ümber jääb väheks.

    Naiviste ühendabki üldiselt väga hea värvitunnetus. Võta või Harri Aeru (1920) tikitud ristpistepildid: lõngad olla kõik ise värvitud ja  külanaised olla mustreidki laenamas käinud. Näitusel on üleval ?Enne pattulangemist? ja ?Pärast pattulangemist?, mis lisaks teostusele rabavad ka huumori ja detailirikkusega.

    Maido Tolli (1936) koloriidilt veidi kahvatumad, ent loomult mitte kehvemad tuletornimaalid ?Nasva sild? ja linnavaated on teostuselt harrastuslikumad ja vormilt pisut täpsemad. Lisaks kunstile tegeleb mees ka jõutõstmisega ning tema ampluaa ulatuvat koomuskist meremaalini. Üldiselt iseloomustabki naiviste tõsiasi, et nad pole tegevad vaid ühel alal. Tavaliselt on naivist, kes vahetevahel maalida või nikerdada armastab, osav ka mitmetel muudel elualadel: kes teeb kõvasti sporti, kes tantsib, kes kogub midagi…

    Naivismi vanameistriteks võib näitusel pidada aga Jaan Oadi (1899 ? 1984) ja Aleksander Tarvist (1915 ? 1999), kellega vaataja ehk varasemast ajast juba tuttav on. Aleksander Tarvise täpsed joonistused laevadest ja merest on efektsed ning aukartust äratav on ka piltide arv, mis vana meremees on maalinud. Jaan Oadi maalidelt paistab aga armastus kodukoha ja igatsus kodumaa järele. Aga ka ülielav kujutlusvõime.

    Ei saa tõepoolest öelda, et naivistide tööd oleksid vormilt sarnased. Seal on humoorikaid ja tõsisemaid nüansse. Humoorikaks muudab kellegi omaalgatuslik, ent taotlemata sarnanemine mõne nähtusega, mille kujunemiseks ja arenemiseks on tehtud palju mõtte- ja pintslitööd. Nii ka käesoleval näitusel. Karla Kralli töödes on nii jaapani puugravüüri kui popkunsti mõju.

    Aga nagu Märt Laarman juba 1929. aastal Tallinna I ülemaalise organiseerimatute tööde näitusest kirjutades kenasti nentis: ?Karjapoisi laul ja laste kilkamine kevadises metsas võib olla sama kaunis kui sajamehelise spetsialistidest koosneva orkestri mäng. Kõik ripub nägemise ja kuulmise oskustest.?

    Näituse kuraator Sigrid Saarep on ise kunagi kirjutanud, et koolitatud kultuur ei tavatse rahvakunstimeistreid tõsiselt võtta. Ja et seda polekski vaja. Ometi on (siiski aeg-ajalt muutuvale) hoiakule vaatamata nähtus olemas ja kaotaks ehk suure kunsti tasemele tõstmisega ka oma omapära ja süütu sära.

     

  • Tiiu Pallo-Vaik ja Marje Üksine Türi Kunstigaleriis

    Tiit Jaanson

    Türi Kunstigaleriis avatakse 4. aprillil kell 16.00

    TIIU PALLO-VAIGU ja MARJE ÜKSISE

    ühisnäitus   VASTAMISI 

    Mõlemad kunstnikud töötavad igapäevaselt Tallinnas, Raja tänaval,  Monumentaalkunsti Majas. Nende ateljeed asuvad II korrusel, üle koridori, vastamisi. Sellel majal on hea loominguline atmosfäär. Teineteise tegemistele kaasaelamine, tihe kontakt omavahel, viiski kunstnikud mõttele esineda koos, ühisel näitusel. 

    Tiiu Pallo – Vaik alustas kunstinäitustel osalemisi 1966. aastal, sealt alates on ta aktiivselt esinenud oma akvarellide ja õlimaalidega kõikjal Eestis, samuti välismaal. Tema juhtimisel on Türi Galeriis toimunud juba 2 Eest Akvarellistide Ühenduse sügisnäitust. Käesoleval väljapanekul on Tiiu Pallo – Vaigult akvarellid, mis valminud sellel sajandil. 

    Marje Üksine alustas oma esinemisi kunstinäitustel 1970. aastal. Esmajoones tuntud graafikuna, on ta alati tegelenud ka joonistamisega. Sellel ühisnäitusel eksponeeribki kunstnik oma viimaste aastate joonistusi. Põhiosa ekspositsioonist moodustab sari  Müüdid Marje Üksine on osalenud Türi Galerii akvarellinäitustel silmapaistvalt omanäoliste akvarellidega. 

    Mõlema autori viljakas loometegevus on pälvinud rohkelt tunnustamisi nii kodu- kui ka  välismaal.

Sirp