Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Sel reedel Sirbis

    REIN RAUD: Kahe maailma vahel ja lõpus
    Nobeli-laureaadi Kazuo Ishiguro diagnoos postkoloniaalsele pohmelusele
    Kazuo Ishiguro. Kui me olime orvud. Inglise keelest tõlkinud Aet Varik, toimetanud Krista Leppikson. Kujundanud Britt Urbla Keller. Varrak, 2019. 350 lk.
    Selle raamatu arvustust ei saa ma kuidagi jätta alustamata tõlkija kiitmisest. Juba esimestest lehekülgedest peale tekib tunne, et Aet Variku suurepärases eestinduses loeksin ma enam-vähem ükskõik mida ja ükskõik kui palju. Aga loomulikult on tõlkijal suurem võimalus särada siis, kui originaal selleks võimalusi annab, ja seda Ishiguro tekst loomulikult ka teeb. Lugedes läheb kiiresti meelest, et meie kultuurilise iseolemise suhteliselt õhukesest ajaloost tulenevalt ei paku eesti keel meile sugugi nii heldelt viise teha pingutamata vahet erinevate ühiskonnakihtide eneseväljendusviiside vahel, saati siis vahendeid, kuidas paigutada tegelasi sotsiaalsesse limbosse, kus ühes ja teises suunas viitavad märgid omavahel segunevad, et luua korraga ühtne ja samas vastandusi täis keeleline ruum. See on saavutus omaette. Briti aristokraatia välise hiilguse ning seda majanduslikult ülal hoidva jõhkra koloniaalpoliitika, ühtlasi aga selle ees silmi sulgeva, nürilt enesekeskse vaimu eestikeelne vorm on hakanud kõlama täiesti loomulikult, justkui olekski tõesti ka meie kultuurilises kogemuses selline mäluperiood olemas.

    TÕNIS SAARTS: Koroonakriis ja demokraatia tulevik ehk Otsustava vaheperioodi künnisel
    Minimaalriigi idee ja neoliberalism on nii suurde ebasoosingusse sattunud, et vaevalt neid vanal kujul reanimeerida enam õnnestubki. Mis tuleb nende asemele?
    Maailm alles toibub pandeemia esimesest lainest. Keegi ei tea, kuidas hakkab selle sajandi seni ulatuslikem üleilmne katastroof mõjutama poliitikat, rahvusvahelisi suhteid ja demokraatia tulevikku. Levinud arusaam on, et demokraatlikud riigid ilmutasid võimetust seesuguste suurte kataklüsmidega efektiivselt toime tulla. Kui võrrelda Donald Trumpi Ameerikat ja Xi juhitud Hiinat, on ju üsna selge, milline valitsemismudel on stressitestile paremini vastu pidanud. Pealegi on ajaloost teada, et kõikvõimalikud kriisid, eriti aga suur majanduslangus, on vesi radikaalide ja populistide veskile.

    TERJE TOOMISTU: Malinowski maagia ja teadus
    Malinowski näitas, et kaugete maade põliselanikud on rikka vaimse maailmaga ratsionaalsed inimesed oma keeruliste ühiskondadega.
    Bronisław Malinowski, Maagia, teadus, religioon ning teisi esseid. Koostaja Robert Redfield, eessõna autor Robert Redfield. Tõlkinud Olavi Teppan, toimetaja Toomas Gross, järelsõna autor Toomas Gross. Kujundajad Jüri Kaarma, Eve Kask. Tartu Ülikooli Kirjastus 2020, 407 lk.
    Bronisław Malinowski mõju ja haare on erakordselt lai, temast ei saa sotsiaalantropoloogias kuidagi mööda. Malinowski viis antropoloogia tugitoolist džunglisse, kolononisaatori verandalt põliselanike lõkke äärde ja tegi sellest tõsiseltvõetava teaduse. Olgugi et poola-briti päritolu Malinowski ei olnud esimene suur nimi antropoloogia ajaloos ega ka esimene, kes teostas uuritavate hulgas välitöid, töötas tema välja sotsiaal- ja kultuuriantropoloogiai metodoloogilise tuuma – osalusvaatluse. Malinowski kutsus uurijaid üles „väljuma teoreetiku kabinetist antropoloogilise välitöö lageda taeva alla“ ja nii muutis ta XIX sajandi spekulatsioonidele tugineva antropoloogia empiirilisest materjalist lähtuvaks teaduseks.
    Kõige lihtsamalt öeldes tähendab osalusvaatlus kauaaegset viibimist uuritavate keskkonnas ja osalemist nende elus. Tänapäeval on see kõrvuti intervjuudega iga antropoloogi põhilisi töövahendeid, kuna kultuuri mõistmiseks on vaja lähedalt näha, kuidas see kultuur argielus toimib. Ainult nii on võimalik kirjeldada uuritavate omailma, kuidas tajutakse reaalsust ja suhtutakse ellu. Sajand tagasi ei olnud selline käsitlus sugugi ilmne. Tolle aja tüüpiline antropoloog pani oma tähelepanekud kaugetest kultuuridest kirja misjonäride, maadeavastajate ja sõdurite reisikirjade ning koloniaalrännakutelt kaasa toodud röövitud varanduse põhjal. Parimal juhul istus ta kolonisaatori verandal mugavas kiiktoolis ja püüdis kirjeldada kohalike elu oma turvalisest perspektiivist. Sellised representatsioonid aitasid lääneriikides tekitada kujutelma kaugetest eksootilistest rahvastest kui irratsionaalsetest „metslastest“, kes kütivad päid ja seksivad ohjeldamatult, kelle elu juhib maagia ja keha katavad tätoveeringud. „Metslast“ kirjeldati vastandina kujutluspildile arenenud viktoriaanlikust subjektist.

    EERO EPNER: Mati Undi puudumine
    Ainult väga intelligentne inimene võib olla huvitavalt tavaline, oli Markole öelnud tema emakeele ja kirjanduse õpetaja ning selle õpetusteraga saatnud ta tisleriks õppima.
    Pärast Karini lahkumist asus Marko tube koristama. Ta oli selles punktuaalne nagu igaüks, kes on elus tundnud kaotuse valu. Ühel õhtupoolikul kruvis Marko lahti isegi elutoa põrandaliistud ning tõmbas niiske lapiga nende tagant kokku kõik sinna aastatega kogunenud tolmu ning hämara mustuse. Marko tundis, et tal hakkas pärast seda parem. Ta aimas, et Karinist ülesaamine ei pruugi enam olla mägede taga.

    MARJU RAJU: Veebikontsertide paradoks
    Veebikontserte tehakse ju selleks, et näha esinejaid ja kuulda reaalajas esitust, et oleks nagu päris. Aga ei ole kaugeltki nagu päris.
    Koroonakriisi algusest on mu Facebooki feed täis kutseid veebikontsertidele. Kas rõõmustada, et kultuur tuleb koju kätte, või tunda süümepiinu – veel üks asi, millega ma toime ei tule? Pärast tööpäeva kodukontoris ja veebikeskkonnas peetud koosolekuid ei tõuse käsi kergelt uuesti arvutikaant avama, et veebikontserdist osa saada. Leiutan vabandusi, et see pole ikka see ja et kodus pole vaikset nurka, kus saaks segamatult kuulata (see on muidugi samuti tõsi), aga tegelikult olen lihtsalt väsinud: ma ei taha, ma ei viitsi. Olen väsinud sellest, et kogu töine ja muu elu on kolinud samadesse suhtluskanalitesse internetis.

    KAI TAAL: Interpretatsiooni kaduv kunst
    Nii kaua kui kestab maailm, kestab ka muusika. Kaduda võib aga interpretatsioonikunst, vähemalt sellisel kombel ja sellisel tasemel, nagu viimastel aastakümnetel harjunud oleme.
    Selle loo pealkiri on taotluslikult kahemõtteline, kui väldetega mängida: interpretatsioon kui õhku haihtuv, tabamatu nähtus ning kunst, mis võib kaduda interpreteerimisse. Mis on interpretatsioon ja kas saab seda üldse nimetada kunstiks? Kas interpreet võib olla geenius? Kas ja miks on praegusel ajal vaja, et õpitaks endist viisi muusikuks, et antaks kontserte (nii veebi- kui ka päriskontserte) ja salvestataks? Kas juba internetis olevast muusikahulgast ei piisa? Kui ei piisa, siis miks? Mis mõte on ülipopulaarseid teoseid ikka ja uuesti mängida ning salvestada, kui suure tõenäosusega ei õnnestu suuri meistreid ületada? Mis ohud kaasnevad sellega, kui muusikutele ei leita rahastust ja päriskontsertide arv väheneb olulisel määral? Kas publikul on muusikuid vaja sama palju kui muusikutel publikut?

    IVO PILVING, PIHEL KUUSK: Kas Rail Balticu mõju on ikka võimatu hinnata?
    Planeeringuga ei pea paika panema kõiki detaile, kuid keskkonnamõju tuleb välja uurida enne põhimõttelisi otsuseid.
    Rail Balticu kohtuotsusi soojendas üles arutelu planeeringute mõju hindamise korralduse teemal, eriti seoses Natura aladega.ii Ka pärast Hiiu tuulepargi planeeringu põrumistiii väideti, et riigikohus nõuab võimatut. Kuidas prognoosida planeeringu tagajärgi hüljestele või metsistele, kui lahendus on alles väga üldine ning tuulegeneraatori mark või raudteeveduri tüüp pole täpselt teada? Siinkohal selgitame, mida ja miks riigikohus neis kaasustes otsustas ning kas planeeringu mõju hindamine nõuab keskkonnaekspertidelt tõepoolest hiromandi kvalifikatsiooni. Me ei kibele loomulikult loodusteadlastest eksperte õpetama, kuidas lahendada keskkonnaküsimusi, vaid anname nõu hindamise õigusliku raami osas. Seda, muide, pole leiutanud kohus, vaid Eesti ja Euroopa seadusandjad.

    LAURA LINSI: Kelle huvides on seatud eluruumidele nõuded?
    Ruumi standardimise põhjus on tugeva keskmise taseme loomine, jätkusuutlikkus ning elanike huvide kaitse.
    Margit Mutso kritiseerib oma Sirbis ilmunud artiklis „COVID-19 õppetunnid eluruumide kavandamiseks“i eluruumidele esitatavaid nõudeid, seda valdkonda reguleerivat määrust ja esitab provokatiivse küsimuse: „Kelle huvides on tehtud selline dokument?“ Võin juba etteruttavalt öelda, et olen nõus Margit Mutso ettepanekuga majandusministeeriumile eluruumide teemasse põhjalikult süveneda. Toetan määruse „Eluruumidele esitatavad nõuded“ täiendamist ning eluruumidele kõrgeid nõudeid, sest need kaitsevad elanike huve, tagavad üldise kvaliteetse keskmise ja ruumilise paindlikkuse, mis omakorda lubab ruumi kohandada elukommetega.

    HELDUR SANDER: Kui „kastanid“ õitsevad – hobukastanite lugu

    Intervjuu
    New Yorgis tegutseva kunstniku ja Eesti kultuuriesindaja Jaanika Peernaga
    Nukuteatri kunstilise juhi Mirko Rajasega

    Lõpulugu
    ANTI SAAR: Inimlikult eksitav Elva

    Arvustamisel
    Nikolai Gogoli „Peterburi jutud“
    Vladimir Giljarovski „Moskva ja moskvalased. Valitud peatükke“
    näitus „Autoriehte anatoomia. Eesti ehtekunst 1953–2019“
    Kadri Mälgu raamatud
    minisari „Hollywood“
    dokumentaalfilm „Jean-Paul Gaultier, šikk friik“

  • ,

    KALJO SIMSON Kondase Keskuses

    Kaljo Simson. Suveõhtu ööbikulaul. Õli lõuendil. 1960ndad.

    Neljapäeval, 11. juunil kell 17 avaneb näitus „Muinasjutuline ilu ja seosed, mida inimene oma arengus läbi elab”. Kaljo Simsoni looming.

    Kaljo Simson(1929-2017) oli universumikunstnik ja värvišamaan. Naivism kui nähtus ärritas teda.
    Ta lõpetas 1970. aastal ERKI-s arhitektuuri eriala. Arhitektina ta end ei teostanud, küll aga maalikunstniku ja leiutajana. 1970. aastate algusest elatus Simson lasteaedades laste portreede joonistamisest, ühtekokku valmis mitmel aastakümnel tuhandeid portreid.
    Kaljo Simsoni elu ja loomingut on keeruline üksteisest lahutada, looming ei mahtunud nõukogude Eesti kunsti peavoolu ega ka mugandatud lääne kunstisuundade ehk alternatiivse kunsti raamidesse. Kaljo Simson otsis ideaale mujalt – universumiavarustest, tema kriteeriumiks sai oskuste täiuslikkus ja muinasjutulise ilu taotlus. Universumi kunst avaldus parimal viisil Kaljo Simsoni filosoofilise sisuga ühtse terviku moodustavas sarjas “Silma profiil”, millest on Kondase Keskuses eksponeeritud peaaegu kõik teosed.
    Kaljo Simsoni erakordset elu, vähetuntud loomingut, võõristust tekitanud kunstnikupositsiooni tutvustav väljapanek püüab vabaneda nii mõnestki 1950.-1980. aastate Eesti kunstikäsitluse stereotüüpsest hoiakust.
    Mari Vallikivi

    Näitus jääb avatuks kuni 27. septembrini 2020. Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

    Kondase Keskus tänab Kaljo Simsoni tütart Helena Treid.

    Kondase Keskus, Pikk 8, Viljandi
    Avatud E-P 11-18; +3724333968

  • ,

    Tartu Ülikooli muuseum tähistab Johann Karl Simon Morgensterni 250. sünniaastapäeva kahe uue näitusega

    Autor: Rebenstein, Gottlieb Benjamin
    Nimetus: Philipp Danile Lipperts Daktyliothek. Mythologishes Tausend
    Dateering: 1805
    Materjal: valgest, atlassläikega vastupidavast massist, nn Lipperti massist
    Mõõtmed: raamat-kast 59x34x20 cm; sahtel 28×17,5 cm

    Tänavu möödub 250 aastat Tartu Ülikooli kunstimuuseumi rajaja ja raamatukogu kauaaegse juhi ning kõnekunsti, klassikalise filoloogia, esteetika, kirjandus- ja kunstiajaloo professori Johann Karl Simon Morgensterni sünnist. 50 aastat oma elust Tartus veetnud professori sünniaastapäeva tähistamiseks avatakse 11. juunil Tartu Ülikooli kunstimuuseumis näitus „Kivilõikekunsti lummus. Morgenstern 250“ ja samal päeval Tartu tähetorni aias näitus „Hommikutäht“.
    Johann Karl Simon Morgensterni eestvõtmisel asutati 1803. aastal Tartu Ülikooli juurde loengute ilmestamiseks ja üliõpilaste kunstimaitse arendamiseks kunstimuuseum. Sel eesmärgil koondati muuseumisse gravüüre, maale, joonistusi, Egiptuse ja Idamaade muistiseid, antiikmünte ja -keraamikat. Kõige suuremal hulgal ostis Morgenstern muuseumile antiiksete gemmide kipsist koopiaid, mis on ammendamatuks pildimaterjaliks antiikaja kohta. Uuel näitusel võetaksegi lähema vaatluse alla unustusse vajunud kivilõikekunst.
    Näitusega kaasneb publikuprogramm. Esimesed kuraatorituurid tehakse 11. ja 18. juunil ning neile saab registreeruda muuseumi kodulehel. Septembris algavad ka näitusega seotud loengud ja töötoad, kus kolmapäeva õhtupoolikutel käsitletakse paljusid teemasid geoloogiast kuni Eesti ehtekunstini.
    Näituse kuraator on Tartu Ülikooli muuseumi teadusdirektor Jaanika Anderson, kujundaja Mari Kurismaa ja graafilise lahenduse autor Mari Kaljuste. Näitus on eesti ja inglise keeles ning selle valmimist toetas Eesti Kultuurkapital. Näitus jääb avatuks järgmise aasta 26. märtsini.
    Saksa nimi Morgenstern tähendab tõlkes hommikutähte, millena tuntakse planeeti Veenus. Professor Morgenstern tegeles kogu elu klassikalise antiikkultuuri ja kaunite kunstidega ning kindlasti oli seetõttu ka vanade roomlaste ilujumalanna Veenus talle lähedane. Tähetorni aia näitus tutvustab planeeti Veenus ja selle uurimise lugu ning tähetornis tegutsenud astronoomide Johann Heinrich Mädleri ja Ernst Julius Öpiku osa selles.
    Näituse koostasid Tartu Ülikooli muuseumi kuraator Lea Leppik ja haridusprogrammide kuraator Regina Pala ning astronoom Jaak Jaaniste. Näituse kujundaja on Marge Nelk Tartu Ülikooli muuseumist ning graafilise disaini autorid Maarja Roosi Tartu Ülikooli kirjastusest ja Marge Nelk. Näitus on eesti keeles ja seda saab tähetorni aias vaadata tasuta. Näitus jääb avatuks vähemalt aasta lõpuni.

  • Näitus „Ornament ja Balti modernistlik disain, 1955-1985“ viimast nädalat avatud!

    Näitus „Ornament ja Balti modernistlik disain, 1955-1985“
    Kuraator: Triin Jerlei (Vilniuse ülikool)

    Pühapäeva, 14. juunini saab Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi trepigaleriis vaadata näitust „Ornament ja Balti modernistlik disain, 1955-1985“, mis keskendub ornamendi variatsioonidele Balti disainis. Eksponeeritud on esemeid kolmest Balti riigist, ehetest keraamikani.

    Laupäeval, 13. juunil kell 13.00 toimub näitusel kuraatorituur, sissepääs muuseumipiletiga.

    Kui modernismiga seostuvad esmapilgul puhtad värvid ja jooned, siis tegelik disainiajalugu on palju kirevam ja nüansirohkem. Erinevates regionaalsetes lugudes leiab modernismi variatsioone, mis võivad harjumuspärasest kõrvale kalduda või ka sellele vastu rääkida.

    Näitus keskendub nähtusele, mida tuntakse Balti modernismina, püüdes avada seda uue nurga alt. Ornamendi kaudu tutvustatakse näitusel regionaalse modernismi ajalugu Nõukogude perioodil. Eesmärgiks on suunata vaataja tähelepanu kohalike modernismi põhimõtete kaudu kolme riigi disaini sarnasustele ja erinevustele. Paljud esemed ja tendentsid näitusel ei pruugi vastata traditsioonilistele modernismi paradigmadele ja langevad nii alternatiivse kultuuriloo valdkonda. Samuti on huvitav jälgida ornamendi paiknemist nõukogude disainiloos: ühelt poolt on ornamendil oluline roll eriti tarbekunstist ja rahvakunstist mõjutatud valdkondades, teisalt võib seda vaadata kui omalaadset anomaaliat ratsionaliseerimisele tuginevas tootmissüsteemis. Tervikliku narratiivi asemel on esitletud fragmente ja episoode kõrvutades kolme riigi kultuuris sarnaseid temaatikaid.
    Näitusel on eksponeeritud teosed Eesti, Leedu ja Läti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumide kogudest.

    Triin Jerlei on teadur Vilniuse ülikoolis. Doktorikraadi omandas ta 2016. aastal Brightoni ülikoolis disainiajaloos. Ta on avaldanud mitmeid artikleid, õpetanud Eesti Kunstiakadeemias arhitektuuri- ja disainiteaduskonna tudengeid ning oli üks näituse „Kohalik ilu. Tarbeklaas“ kuraatoritest Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis.

    Näitus on osa projektist „Balti identiteet Nõukogude perioodi tööstusdisainis“ ja seda rahastab Leedu Teadusnõukogu.
    Näituse kujundus: OAAS Arhitektid
    Graafiline kujundus: Jesse O’Neill
    Kaasa aitasid: Kai Lobjakas, Velta Raudzepa, Dace Lavina, Džiuljeta Žiugždiene, Jurate Meiluniene, Ketli Tiitsar, Helen Adamson, Toomas Übner, Dagmar Siida, Kristi Paap, Epp Jerlei, Eesti Rahvusarhiiv, Leedu Riigiarhiiv, Vilniuse ülikool, Kristel ja Andrus Jerlei, Virginija Jureniene

  • ,

    Viive Väljaots “Post Factum” Hop galeriis

    Viive Väljaots
    POST FACTUM
    12.06.- 07.07. 2020
    Hop galerii

    Alates 12. juunist saab HOP galeriis vaadata keraamik Viive Väljaotsa näitust „Post Factum“.

    Viive Väljaotsa näitus lahendab tema kui tarbekunstniku isikliku nõutuse probleemi tarbekunsti osas. Sirgjooneliselt, viies lahku tarbe ja kunsti, et vaatajal ei tekiks tema kavatsuste suhtes kahtlusi. Tulest läbi käinud savi on määratud püsima igaveseks, vähemalt inimlikus mõõtkavas, nii nagu sellest vormitud nõudki. Vastavasisuliseks dialoogiks ja konfliktiloomeks eksponeerib kunstnik näitusel samaväärse koguse papier-mâché tehnikas tarbenõusid.

    Kunstniku sõnul:
    Olen tarbekunstnik. Tarbe kunstnik!
    Töötan ja mõtlen inimeste ja nende soovide peale. Tarbekunstniku looming on otsekohene – loomine, tootmine, müük. Kogu tehtut polegi võimalik endale hoida, kui just mõni sponsor toeks ei ole. Juhtub, et tarbekunstnik töötab tehases – üks lüli suures süsteemis. Sel juhul muutub tema looming hoomamatuks laviiniks. Need esemed lahkuvad laia maailma ja hea, kui tead sedagi, mis
    suunas.
    Samas saad aru, et pole vaja üle mõelda. Võib ennast lahti mõelda, vabastada end oma loomingust, distantseeruda, näha varjuna koopa seinal, kujutleda kaduvusena. Ja leppida sellega, et kõik kaob ja haihtub. Pole alles neid tehaseidki, kus kunagi olid ja töötasid. Vahel leiad taaskasutuskeskusest mõne tuttava eseme kui tervituse kadunud maailmast.
    Tarbekunstnik – sõna kõlab justkui mustkunstnik või elukunstnik. Võib-olla, et ongi selline mitmemõtteline eluviis.

    Viive Väljaots on keraamik. Lõpetas Eesti Riikliku Kunstinstituudi keraamika osakonna 1974. aastal. On diplomeeritud joonistamise ja joonestamise õpetaja ning Eesti Keraamikute Liidu liige alates 1985. aastast.
    Viive Väjaots on töötanud disainerina Tallinna Keraamikatehases, Pärnu Ehitusmaterjalide Tehases, teinud kavandeid Soome firmale Pentik OY ja kunstikombinaadile ARS ning on töötanud õppejõuna Eesti Kunstiakadeemias. Tal on olnud 4 isikunäitust Eestis ning ta on osalenud näitustel nii kodu-kui ka välismaal alates1976. aastast.

    Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
    Näitusi Hop galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital ja Liviko AS.

  • ,

    Iga kogemus on eriline ja jäädvustamist väärt

    Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv ja Ühendus Eesti Elulood ootavad kuni 1. septembrini eriolukorra päevikuid ja mälestusi eriolukorrast
    Märtsis kutsusid Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv ja Ühendus Eesti Elulood üles kõiki huvitatuid pidama eriolukorra päevikut. Nüüd, kus eriolukord on lõppenud, oodatakse päevikupidajaid saatma oma päevikud arhiivi. Eesti Kultuuriloolise Arhiivi vanemteaduri ja elulugude uurija Leena Kurvet-Käosaare sõnul ei ole arhiivi oodatud ainult päevikud, vaid ka mälestused ja mõtted eriolukorra ajast.

    „Eriolukord mõjutas inimesi erinevalt. Mõne jaoks tähendas see aeg suuremat koormust, mõni teine võis jälle kogeda nii välist kui sisemist tardumust. Seepärast kutsume inimesi kirjutama oma kogemustest. Iga kogemus on eriline ja jäädvustamist väärt,“ selgitas Leena Kurvet-Käosaar. Iseäranis huvitav oleks tema sõnul kuulda meditsiinitöötajate, poemüüjate, toidu tarnijate ja teiste n-ö eesliinil töötanud inimeste mälestusi.

    Ühenduse Eesti Elulood esinaise ja Eesti Kultuuriloolise Arhiivi vanemteaduri Maarja Hollo sõnul on eriolukorra aegsed päevikud hakanud juba arhiivi laekuma. „Seni laekunud päevikud on väga eripalgelised ja see on hea. Näiteks on meile saabunud päevik eriolukorra ajal Itaaliasse vabatahtlikuks läinud naiselt,“ ütles Hollo. Tema sõnul on äärmiselt huvitav näha, kuidas see naine seob päeviku pidamise aja sündmused Albert Camus’ 1947. aastal ilmunud romaaniga „Katk“: „Tegin oma ülikooli magistritöö Camus’ „Katku” põhjal ja nüüd korraga olen ise justkui raamatusündmuste keskmes. Teoses levib linnas katk ja väravad pannakse kinni, linn on karantiinis. Tasapisi hakkab haigestumiste ja surmade arv järjest suurenema. Inimesed muutuvad järjest hullunumaks, aga ühel hetkel hoopis tundetumaks“.

    Hollo ja Kurvet-Käosaar rõhutavad, et päevikuid ja mälestusi võib arhiivi saata nii kirjalikult (elektrooniliselt, paberil) kui ka lindistatud kujul. „Kellele kirjutamine ei tule loomulikuna võib mälestusi lindistada. Seda saab teha ka mobiiltelefoni abil ja selleks ei pea omama väga erilist tehnikat,“ selgitab Kurvet-Käosaar. Mälestused ja päevikud on oodatud nii eesti, vene kui ka inglise keeles.

    „Tean, et mitmed kooliõpetajad on oma õpilastega pidanud päevikuid. Nende laekumine arhiivi oleks samuti suure kultuuriloolise väärtusega,“ lisab Kurvet.Käosaar.
    Päevikuid saab edastada nii e-posti teel (elulood@kirmus.ee) kui ka järgneval aadressil:

    “Eriolukorra päevik”
    Eesti Kirjandusmuuseumi
    Eesti Kultuurilooline Arhiiv
    Vanemuise 42,
    Tartu 51003

  • ,

    Kogo galeriis avati grupinäitus “Aeg unistada või karta?”

    Näitusel saab mõtiskleda unistamise ja hirmu, edu ja kriisi olemuse üle üksikisiku ja ühiskonna arengus. Reedel, 19. juunil algusega kl 18.15 toimub näitusetööde oksjon.

    Näituse idee ja pealkiri “Aeg unistada või karta?” tekkis eriolukorra esimesel nädalal ning kohe kutsuti kunstnikke ka sellel teemal kaasa mõtlema. Näitus koosneb 11 kunstniku erinevas meediumis kunstiteostest – õli- ja akrüülmaalid, akvarellid, graafika, fotod ja installatsioonid.

    Kristi Kongilt on näitusel 21 akvarelli, mis moodustavad justkui päeviku igapäevastest tähelepanekutest seoses valguse, värvide ja emotsioonidega, laotades vaataja ette esteetilise taju nüansirikkuse. Holger Loodus leidis just eriolukorras võimaluse pöörduda tagasi varem mällu sööbinud piltide juurde ning neid maalimeediumis analüüsida. Need kujutised on teda köitnud ja lummanud, neis näib peituvad eriline saladus, aken tundmatusse maailma. Alexei Gordin lõbustab vaatajaid taas grotesksete ning justkui päevakajaliste, kuid võib-olla hoopis igavikuliste maalidega, mis räägivad kunstmaailma suhtest majanduse ja ühiskonnaga. Kiwa loob heliinstallatsiooni varasemate performance’ite käigus põletatud mikrofonidest ning 3 uut maali, millest üks kujutab ammu valminud, kuid just praegusesse aega eriliselt sobivat luuletust. Eike Eplikult on näitusel metafoorne skulptuur pealkirjaga “Unistuse teekond hapust viinamarjast päikeseloojanguni”. Laura Kuusk toob meieni koduse argipoeetika fotoseerias “Mõned märkmed mateeria kohta meie sees ja ümber” ning Kadri Toom kujutab floora ja arhitektuuri sümbioosis peituvat ilu ja harmooniat. Martiini aga on loonud Tartlastele tuttavliku disainiga, kuid nihestatud sisuga avaliku ruumi hoiatuste ja juhiste seeria “Suletud?”. Kristel Saan mõtestab eriolukorda võimalusena unistada, aga ka tulla tagasi kahe jalaga maa peale. Läti kunstnikud Elīna Vītola ja Ieva Kraule-Kūnaga on Kogo galeriisse saatnud juba 2019. aasta oktoobriks Riias Low galeriis valminud installatsiooni “Kunstnike kriisikeskus”, mis haakub väga hästi Alexei Gordini maalidega ning toob tõdemuseni, et kunstis ja kultuuris on kriis pigem tavaolukord ning kunstnike kriisikeskus võib olla koht, mitte ainult kunstnikele, vaid ka publikule ammutamaks kriisidest ja läbikukkumistest jõudu ja loovust.

    Näitust saab Kogo galeriis külastada kuni 20. juunini K-R 13 Näitust saab Kogo galeriis külastada kuni 20. juunini K-R 13-19, L 13-18.-19, L 13-18.

    Reedel, 19. juunil algusega kl 18.15 on võimalik osaleda oksjonil, seda nii galeriis kohapeal kui ka erinevaid distantsilt osalemise võimalusi kasutades. Oksjoni müügitulust 20% annetatakse kunstnike poolt välja valitud heategevusorganisatsioonidele nagu Toidupank, Inimõiguste Keskus, SOS Lasteküla, Eestimaa Looduse Fond, Peaasi, Kiusamisvaba kool, Eesti Naiste Varjupaikade liit, YFU EE, Eesti Metsa Abiks ja Heateo Sihtasutus.

    Lisainfo ja registreerumine kogo@kogogallery.ee

  • ,

    Kolmapäeval avatakse ARS-i projektiruumis näitus “Endast väljas”

    Katariin Mudist. Tuba 342.

    Grupinäitus: “Endast väljas” 10.06–21.06.2020
    Kunstnikud: Johannes Luik, Katariin Mudist, Mathias Väärsi, Nusrat Jahan, Emilia Furs, Maarja Tõnisson, Liis Vares, Johanna Ruukholm ja Lisann Lillevere

    Kuraator: Maria Helen Känd

    Näitus “Endast väljas” annab üheksale kunstnikule võimaluse isiklikult uurida emotsionaalselt piiripealseid seisundeid. Sellistes olukordades võivad muutused toimuda nii psühholoogilises kui ka füüsilises kehas. Vaadeldakse, millist potentsiaali enesearenguks ja millist kergustunnet piiripealsed kogemused saavad pakkuda. Nihkumistega endast välja kohtub publik eri viisidel – värviküllastest maalidest kergest eneseirooniast kantud videoteni.
    Efektiivsuse ja rahulolu saavutamisele eesmärgistatud kapitalistlikus süsteemis on emotsionaalne enesedistsipliin viidud teatud äärmusesse. Sellises keskkonnas kaldub inimene keerulisemaid tundeid varjama ja alal hoidma, tõmbudes endasse, suutmata sageli isekeskis kogemust läbi töötada või mõista, mis täpselt painab. Tehakse hea nägu ning arendatakse välja hiilgav oskus maast ja ilmast kõnelemises. Ent tunnete allasurumisel hakkab vohama pinnapealsus ja õnnediktatuur.

    Nusrat Jahan. The face of silence.

    See on ühiskondlik kude, mis aeg-ajalt mõne inimese murdumisel vappub ja rebeneb, aga kiiresti kokku kasvab. Kihi sisse hakkab kallerduma emotsioonide pundar, mida on siiski võimalik vaikselt ausa enesevaatluse ja teadvustamise kaudu lahti harutada. Tsiteerides kunstnik Lisann Lillevere: “Mõistsin ühel hetkel, et olen nagu hästi treenitud tõukoer, kelle sees on aga hoopis mängulisem ja metsikum loomus”. Kunstnik Johannes Luik mõtiskleb: “Olen pannud tähele, kuidas ma ebameeldivaid emotsioone nagu viha või pettumus, endast välja projitseerin, tahtmata neid enda osadena tunnistada.”
    Näitus lubab kunstnikel akadeemilise teoretiseerimiseta jagada emotsionaalseid venitusarme, katartilisi eneseületusi ja lähedusotsinguid iseendaga. Esitatakse küsimusi: Mida tähendab olla endast väljas? Mis selleni viib? Kuidas seda kujutada? Mis aga hoiab tagasi ja mis lukustab endasse? Kas tehnoloogia võimendab endast eraldumise tunnet? Mis ootab ees, kui jõuad endasse tagasi – kas lõõgastus, tühjustunne või võimalus enesepeegelduseks?
    Näitus avatakse 10. juunil ARSi maja I korruse projektiruumis (Pärnu mnt 154, Tallinn) peoga, kus mängivad muusikat Joohanna Ruukholm ja Lisann Lillevere. Näitus jääb avatuks kuni 21. juunini.

     

    Emilia Furs

    Rohkem infot: https://www.facebook.com/events/929211787509740/

  • ,

    Eesti Kontsert avab oma suvehooaja ja kontserdimajad

    Pärast kolm kuud kestnud pausi avab Eesti Kontsert esmaspäeval, 8. juunil jälle kontserdimajade uksed ning algab suvekontsertide piletimüük. Tavapärasest erinevas suvekavas on uus kammermuusikasari Tallinnas, siseturismile kutsuvad kontserdid Ida-Virumaal ning erilised kontserdiõhtud Kuressaares ja Haapsalus pühendusega Saaremaa ooperipäevade ja Tšaikovski festivali austajatele.

    „Tänavune kevad oli kõigile keeruline ning tavalise elurütmi taastumine võtab muidugi aega. Tahame omalt poolt aidata inimestel möödunut kiiremini selja taha jätta, et jälle natuke rõõmsamalt suvele vastu minna,“ rääkis Eesti Kontserdi juht Kertu Orro. „Eks kõikvõimalikud nutiseadmed olid karantiini ajal möödapääsmatu aseaine, kuid ma tean, et inimesed igatsevad elusa muusikaelamuse järele. Juulis ja augustis on Eesti Kontserdi kvaliteedimärgiga kontserdiõhtud tagasi ning nii jääb üle oma publikule kõikjal Eestis öelda vaid üht: „Vaheaeg on läbi, palume saali!“

    Eesti Kontserdi suveprogramm algab Tallinnas Taani Kuninga aias: 1. juulil annab seal tasuta kontserdi Hortus Musicus, kelle tänavu kümneseks saava festivali „In Horto Regis“ eriprogrammis järgnevad kontserdiõhtud aiaäärses Väravatornis ja Niguliste kirikus.

    Alates 2. juulist on kõik muusikasõbrad palutud neljapäeviti Kadriorgu kammerkontsertidele. Sarja „Suveklassika Kadriorus“ avaõhtul, 2. juulil peetakse Kadrioru lossi lilleaias ühtlasi „In Horto Regise“ sünnipäeva. Eeskava kannab intrigeerivat pealkirja „Eurohitid sajandite tagant“ ning Hortus Musicuse esituses kuuleb populaarseid palu keskajast barokini. Ansambli kunstiline juht Andres Mustonen ütleb kava kohta, et kuulsad muusikamenukid pole ühelgi ajastul riigipiiridest pidanud. „Tõsi, iganädalasi edetabeleid siis ei koostatud, aga ometi on siin tõelisi hitte, mida teati, lauldi ja mängiti Lissabonist Uppsalani, Prahast Londonini – täpselt nagu tänagi,“ selgitab Mustonen.
    Suvemuusika kõlab Kadriorus seitsmel neljapäeval, 2. juulist 13. augustini. Sarja lõpetab kontserdiõhtu „Armastuskirjad“, kus kõlab kõige enam soololaule kirjutanud eesti helilooja Mart Saare looming, katkeid helilooja kirjadest oma südamedaamidele loeb Anu Lamp.

    Samal päeval, 2. juulil saab Ida-Virumaal alguse igasuvise „Seitsme linna muusika“ eriprogramm, mis on tänavu löönud käed Ida-Virumaa turismiklastriga. „See suvi on igas mõttes teistsugune ja tavapäraste välisreiside asemel nuputavad paljud, kuidas mõnusalt Eestis aega veeta. Millal veel, kui mitte sel aastal saada põhjalikumalt tuttavaks Ida-Virumaaga,“ sõnas Kertu Orro. Kontserdid toimuvad erinevates kohtades üle Ida-Virumaa, sealhulgas moodsas Tulivee salapiirituseveo muuseumis mere kaldal, Kohtla-Järve renoveeritud kultuurikeskuses, Narva linnas, Kohtla-Nõmme laululaval, maalilises Toila Oru pargis ja muidugi Jõhvi kontserdimajas. Kuulajaid rõõmustavad tõeliselt head muusikud: Raivo Tafenau, Erki Pärnoja, Birgit Sarrap, Lauri Liiv, Siim Aimla, Eleryn Tiit, Puuluup, Vaiko Eplik ja Jaan Pehk, Helin-Mari Arder ja paljud teised armastatud artistid. Festivali „Seitsme linna muusika“ kontserdid toimuvad 2.–18. juulini. Vaata lisa: eestikontsert.ee/7linna

    Kuigi tänavused Saaremaa ooperipäevad ja Haapsalu Tšaikovski festival lükkusid uude aastasse, korraldab Eesti Kontsert nende kahe festivali vaimust kantud kaks erilist kontserdiõhtut – 25. juuli õhtul Kuressaare kuursaali pargis ning 21. augustil Haapsalu toomkirikus ja linnuse hoovis. „Mõlemal pool oodati neid traditsioonilisi suvefestivale väga, aga koroonaviirus tõmbas meiegi plaanidele kriipsu peale. Väga hea meel on tänu piirangute järkjärgulisele leevenemisele pakkuda saarlastele ja haapsallastele omalt poolt midagi positiivset ja loodetavasti meeldejäävat. Nad väärivad seda,“ rääkis Orro.

    Laupäeva, 25. juuli hilisõhtul oodatakse publikut Kuressaare kuursaali parki öisele erakordsele ooperipiknikule. Haapsalu Tšaikovski festival toob publikuni põneva õhtu omanäolise kontserdiprogrammiga reedel, 21. augustil. Tallinna Kammerorkestri esituses saab kontserdi esimeses pooles Haapsalu toomkiriku võlvide all kuulata Tšaikovski unustamatut „Serenaadi keelpillidele“, mis on üks 19. sajandi muusika tähtteoseid, kirjutatud helilooja südamest otse publiku südamesse. Kontserdi teises osas kõlab Haapsalu kaunilt renoveeritud linnuse müüride vahel hoogne ja muretu merelaulude õhtu koos Marko Matvere ja Tõnu Kaljustega. Peale armastatud ja kõigile tuttavate merelaulude kostuvad ka muusikalised repliigid Haapsalu ja Tšaikovskiga seotud teemadel.

    Suveprogrammi lõpetavad kolm kontserti laupäeval, 29. augustil Tallinn Music Week’ il Kai Kunstikeskuses. Tegemist on žanripiire murdvate sümbioosidega, kus löökpillivirtuoosid võistlevad akustilistel ja VR-simulatsiooni pillidel ning seotakse kokku helid, mis pole kunagi varem koos kõlanud: klavessiin, eesti kannel, plokkflööt ja analoogsüntesaatorid. Üles astub ka kammerkoor Collegium Musicale.

    Eesti Kontsert on vastutustundlik kontserdikorraldaja, kes hoolib oma publikust, esinejatest ja töötajatest. Kõikjal kontserdipaikades järgitakse terviseameti kehtivaid ettekirjutusi. Publikul palume hoida distantsi, pesta ja desinfitseerida käsi ning haigena koju jääda.

    Esmaspäeva, 8. juunil avatavad kontserdimajade kassad on juunis lahti järgmistel aegadel: Estonia kontserdisaali kassa tööpäevadel kella 11–17, Pärnu kontserdimaja kassa tööpäevadel kella 10–15 ning Jõhvi kontserdimaja kassa tööpäevadel kella 12–18. Jõhvi kontserdimaja avab 10. juunist jälle ka oma kinosaali. Tartu Vanemuise kontserdimaja on sel suvel remondi tõttu suletud.

  • ,

    Ilmunud on Müürilehe mälunumber

    Müürilehe juuninumber urgitseb inimaju sügavustes, lahkab hingehaavu, tuulab arhiivides ning portreteerib faktilembeseid inimesi – selleks kõigeks pakub võimalust mälutemaatika.

    Maia Tammjärvele antud intervjuus räägib ajuteadlane Jaan Aru nutiseadmete nutikast kasutamisest, aju evolutsioonist ja tehisintellekti loovusest ning purustab levinud müüte inimaju kohta. Vahur Afanasjev arutleb oma essees, kuidas soov valusaid mälestusi muuta sünnitab ühtlasi kättemaksuhimu.

    Ave Taavet piilub mälumängumaailma köögipoolele. Andreas Kalkun kirjutab Eesti Rahvaluule Arhiivi keerulistest tulevikuväljavaadetest, Linda Kaljundi kollektiivsest mälust kriiside ajastul, Kai Lobjakas Tallinna kadunud interjööridest, Merike Kurisoo mälestamisest sakraalkunstis. Maarja Kaaristo avab moodsa ühiskonna suveniirilembuse tausta.

    Mariliis Mõttus teeb kokkuvõtte IDA Raadio esimesest kahest tegutsemisaastast. Muusikarubriigist leiab Gregor Kulla algajatele mõeldud süvamuusika teejuhi. Keskkonnakolumnis selgitab Helen Puistaja, miks tänapäevane tualettpaberitööstus on mõistusevastane. Arvamusküljel jagab Kadri Org lugejatega, kuidas ta ülisoodsalt vetsupaberit ostes pahaaimamatult Läänemerd reostas. Lisaks vahetavad Keiu Krikmann ja Anders Härm mõtteid Kumus avatud Ando Keskküla uue näituse ainetel.

    Värskeimaid artikleid loe Müürilehe veebiväljaandest aadressil muurileht.ee või liitu kirjalistiga.

Sirp