Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Avalik ruum on inimestele. Aga kus on inimesed?

    ANN KRISTIIN ENTSON

    Avalik ruum on kõigi kasutuses ja käsutuses: kõik võivad seal olla ja vabalt toimetada. Üha enam tunnistatakse, et avaliku ruumi loomisel tuleb arvesse võtta võimalikult laia kasutajaskonna vajadusi ja huve. Selleks et üleüldse teada, millised on need huvid ning vajadused, peaksid avaliku ruumi tegelikud kasutajad saama ka ruumi loomises päriselt kaasa lüüa. Ka kohalik inimene on teatud määral ekspert. Seega peaks ruumi loomisel planeerijate ning arhitektide kõrval osalema ka elanik, mitte olema vaid kohati kaasatud.

    Avaliku ruumi loomine

    Planeerimisseadusest tulenevalt tuleb avalikkus ruumiloomesse kaasata, kuid pole veel tava, kuidas seda teha. Praegu kohtab sisulist kaasamist harva, veel harvem saab kaasamisest osalus.

    Tihtipeale näib, et planeerimisel huvitutakse avalikust arvamusest alles siis, kui projekt on juba sisuliselt valmis. Sel juhul ei ole kaasamisel mõtet, sest inimeste arvamus väga palju enam ei loe, kuna nad on ruumi kavandamisse kaasatud liiga hilja ja pigem formaalselt.

    Kui inimesed on arutelusse n-ö kaasatud, aga otsus võetakse vastu mujal ja pole teada, kes nimelt seda tegi, ning lõppotsus ei ole arutlusel olnud ette­panekutega kooskõlas, toob see tõenäoliselt kaasa pettumuse ja pahameele. Nii võidakse hakata kaasamise mõttekuses kahtlema ning järgmisel korral pole inimestel enam soovi osaleda.

    Kindlasti ei peaks elanikke otsustusprotsessi kaasama vaid sellepärast, et see on seaduses ette nähtud, vaid tuleb mõista, miks seda vaja on. Ruumiloomes tuleb astuda samm edasi, liikuda kaasamisest osaluseni ehk luua ruumi koostöös. Ruumiloomes osalemisega saadakse teadmisi ruumi ja selle loomise viiside kohta, see kasvatab omakorda teadlikumad ruumikasutajad. Osalemine on oluline ka kogukonnatunde loomiseks.1

    Valga keskväljak

    Valga uus keskväljak on üks „EV 100“ arhitektuuriprogrammi „Hea avalik ruum“ raames korda tehtud linnaväljak, mis avati 2018. aastal (autorid Gianfranco Franchi, Chiara Tesi ja Rea Sepping). Üks Valga keskväljaku rajamise eesmärke oli linnatuumiku ajaloolise vanalinna osasse koondamise soodustamine. Väljaku atraktiivne avalik ruum pidanuks ka muud funktsioonid ja asutused sinna kanti kokku tooma ja väljaku ümber elu käima panema. Siiamaani oli ajalooline südalinn olnud õigupoolest tühjana seisvate hoonete sisehoov.

    Valga keskväljaku asukohavalik on osa linna strateegiast tugevdada ja tihendada ajaloolist südalinna.2 Strateegiline otsus on kiiduväärt: arendada kahanevas linnas muinsuskaitsealust ajaloolist piirkonda, et luua atraktiivsem ja tihedam linnaruum.

    Kuna linnaväljak loodi praegusest tuiksoonest kõrvale jäävale alale, oleks tulnud selleks, et uus väljak linlaste seas populaarsust koguks, pöörata rohkem tähelepanu just valgalastele ja teha pingutusi nende arvamusega arvestamiseks. Valga keskväljaku kavandamisse elanikke aga sisuliselt ei kaasatud, ei lähteülesande koostamisel ega väljaku projekteerimisel.3 See on arvatavasti üks väljaku vähese kasutuse põhjusi – keskväljak ei ole n-ö oma.

    Osalusprojekt visiooni loomiseks

    Arhitektina huvitas mind, kuidas muuta Valga keskväljak kohalike elanike silmis atraktiivsemaks. Otsustasin teha koos valgalastega keskväljaku arenguplaani: teha ettepanekud tühjalt seisvate hoonete kasutuselevõtmiseks, välialade parendamiseks ning uute tegevussuundade ja ettevõtmiste kavandamiseks.

    Kuigi projekti mõte oli luua keskväljaku visioon, leidsin, et selle eesmärgi saavutamine võib ühtlasi kaasa aidata väljaku aktiveerimisele. Nii korraldasingi keskväljakul avaliku arutelu, planeerisin koos Valga muuseumiga ekskursiooni ja avasin koostöös hoone omaniku ning kohaliku noortekeskusega ühe väljakul asuva maja üheks päevaks, mil leidsid aset töötoad ning arutelud.

    Viimased kaks üritust jäid paraku planeeritud kujul ära, kuna oli kehtestatud eriolukord. See sundis mind seni plaanitut ümber mõtestama: kolisingi kogu oma tegevuse üle n-ö virtuaalsele väljakule4 ja asusin seal koos kohalikega tulevikku kavandama.

    Virtuaalväljak avas täiesti uued võimalused. Esiteks saab nii edastada palju mitmekesist teavet ning uues keskkonnas on mugav välja käidud mõtetega tutvuda. Teiseks võib igaüks teha seda sobival ajal, sõltumata ürituse toimumisajast. Kolmandaks saab virtuaalväljakul pidevalt ja tihedalt suhelda. Tihedama suhtlemisega paranes märkimisväärselt ka dialoogi kvaliteet. Kuna virtuaalväljakul saab oma ettepaneku selgitamisel esitada ka visuaalset materjali, viib see dialoogi jõudsalt edasi.

    Seejuures tuleb tõdeda, et eelnenud füüsiliste kohtumiste ja ettevõtmisteta poleks virtuaalne väljak arvatavasti nii edukalt ja vilkalt toimima hakanud. Praegusel juhul oli projekt juba valgalastele tuttav ning koostöö kandis vilja: virtuaalne kanal andis osalusvõimalused, mida füüsiliselt polnud ehk nii kerge saavutada.

    Koostöös kohalikega olen välja pakkunud väljakuäärsete tühjade majade uue kasutusotstarbe. Seal võiksid olla näiteks Liivimaa keskus, teabepunkt, näituseruum, seminariruumid, samuti võiksid väljaku ääres ja väljakul asuda sise- ja väliturg, ka käsitööpood koos töökodadega.

    Ka Valga noortekeskus võiks tegutseda keskväljakul. See tooks noored inimesed väljakule. Noortemajas võiks olla laenutuspunkt, kust saab rattaid, pingpongireketeid, palle ja kõike muud, mida väljakul kasutada.

    Väljakul võiksid ka tegutseda suure terrassiga pubi ning kohvik-pagarikoda. Kohviku saaks ühendada linna ainsa raamatupoega. Keset väljakut paiknevast ürituste majast saaks pidustuste ja muude sündmuste toimumispaik.

    Mida Valgast õppida?

    Kindlasti tuleb avaliku ruumi projekti õnnestumiseks teha koostööd, seda nii asutustel, omavalitsusel, ekspertidel kui ka kohalikel. Koostöö toetub avatud suhtlusele. See on palju lihtsam, kui asjaosalised üksteist mõistavad, aga selleks on vaja kõiki pidevalt asjaga kursis hoida.

    Avatud suhtluse korral tuleb ka usaldus. Valgas ilmnes nii mõnelgi korral, et väga erinev info tekitas tihtipeale segadust, teadmatus põhjustas aga pahameele ja umbusu olukorra paranemise suhtes.

    On ilmne, et avalikku ruumi ei planeerita üleöö ja kõik protsessid võtavad aega, kuid kohalikele elanikele tasub siiski rääkida ka kavatsustest, mis kohe realiseeruda ei pruugi. Muidugi peab seejuures olema selge, et plaan pole veel täiesti kindel, ning vältida valeootusi ja pettumist.

    Kui ma Valgas osalusprojektiga alustasin, torkas silma kohalike vähene osalemine Valga keskväljaku planeerimise aruteludes. Ka kohaliku omavalitsuse hinnangul oli kohalikke osalema saada keeruline ja huvi ruumiteema vastu leige.5

    Projekti käigus katsetasin mitmeid võtteid, et Valga elanikke kaasa mõtlema kutsuda. Sai selgeks, et keskväljakust ja linna käekäigust ollakse huvitatud. Võib-olla ei olnud asi mitte leiges huvis, vaid just valedes meetodites. Noored polnud aruteludel osalenud, kuid see ei tähenda, et neid keskväljak ei huvita. Neid lihtsalt ei kõnetanud arutelu formaat. Lauatennist mängides olid noored aga varmad oma arvamust avaldama. Tasub läbi mõelda, kuidas sihtgruppideni jõuda, sest pole olemas universaalset lähenemist, mis sobib kõigile.6

    Kuigi vastutus avaliku ruumi eest lasub kohalikel omavalitsustel, ei peaks nad seda üksinda kujundama, vaid koostöös omavalitsuste, spetsialistide ja ruumi kasutajatega. Omavalitsuse ametnikud ei peagi olema iga ala spetsialistid. Nad peaksid olema ennekõike võimalustest teadlikud ning tahtma spetsialiste ja konsultante projekti kaasata. Seega tuleb parandada ka omavalitsuse töötajate ruumiteadlikkust, mitte ainult kohalike elanike oma.

    Üha selgemaks sai osalusprojektide roll ja olulisus ruumiloomes. Valga keskväljaku kaasamisprojekt oli justkui vigade parandus, mis oleks võinud olemata olla, kui enne väljaku projekteerimist oleksid linlased olnud osalised lähteülesande loomisel ja neid oleks ka projekteerimise ajal rohkem kaasatud.

    Osalusprojektid peaksid kuuluma avaliku ruumi loomise juurde. Ainult nii saab luua läbimõelduma ja asja­kohasema ning linnaelanike soovidega arvestava keskkonna. Osalusprojekt peaks olema avaliku ruumi projekti lähte­ülesande alus, samuti osa ruumikujundusprotsessist. Nii saab vältida vigu, mida oleme ruumiloomes teinud, ja luua keskkonna, mida tegelikult vajame ja kus tahame tegutseda.

    Ruumiloomes peaks olema eksperimentaalsem, mängulisem ja avatud katsetustele. Tegutsedes saab kõige paremini õppida ja järele proovida, millist ruumi soovime, pelgamata ka sobimatuid lahendusi. Kuna ruum on pidevas muutumises ja arenemises, tuleks seda ka samamoodi luua.

    Valgalastega koostöös sündinud keskväljaku lahendus

     

    Artikkel tugineb sel kevadel EKA arhitektuuriteaduskonnas kaitstud magistritööle „Avaliku ruumi loome. Osalusprojekt Valga keskväljaku näitel“, juhendajad Katrin Koov ja Kadri Klementi.

    1 Jeremy Till, The Negotiation of Hope. Rmt: Architecture and Participation (koost Peter Blundell Jones, Doina Petrescu ja Jeremy Till). Routledge, 2005.

    2 Jiří Tintera, Kahanevate linnade elukeskkonna taaselustamine Valga linna näitel. Tallinna Tehnikaülikooli doktoritöö, 2019.

    3 Valga keskväljaku planeerimise dokumentatsioon, Valga vallavalitsus.

    4 Autori loodud virtuaalne Valga keskväljak aadressil https://www.valgaruum.ee/

    5 Vestlused Valga valla planeerimisosakonna ametnikega.

    6 Magistritöö käigus koostasin ka osalusprojekti läbiviimise juhendi, vt https://www.valgaruum.ee/juhend

  • ,

    Margus Loki isikunäitus Tartu Kunstimajas

    Reedel, 3. juulil kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis Margus Loki isikunäitus „Sinist joont ületades”.

    Lokk näitab galeriis oma viimaseid, spetsiaalselt selleks näituseks valminud maale.

    Kunstnik lisab: „See võibki olla vabadus. Punast joont ette ei tõmba. Kõik toimub hoopis sinise kuma valguses. Kuid liigselt sinist võib tappa. Kas sellist sinist ma tahtsingi? Jään viisakaks. Tahaksin vaikselt vaadelda, aga iseenesest toimub rööge. Jõudsin just üle Toome.”

    Margus Lokk (snd 1979) on õppinud maali Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ja Tartu Ülikooli maaliosakonnas. Tema eelmine näitus Tartu Kunstimajas toimus 2014. aastal.

    Näitus on avatud 26. juulini.

    www.kunstimaja.ee
    facebook.com/kunstimaja
    Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12–18. Näitused on tasuta.
    Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.

  • ,

    Tartu armastusfilmide festival laieneb üle kogu Eesti

    Juba 15. korda muutub Tartu Raekoja plats Eesti suurimaks vabaõhukinoks, kui augusti teisel nädalal jõuab sealsele väliekraanile 11 armastusest kõnelevat filmi.
    Peale selle avab PÖFFi armastusfilmide festival Tartuff esimest korda ka virtuaalse kinosaali, mida saab külastada üle kogu Eesti.
    Filmid jõuavad publikuni telekommunikatsiooniettevõtte Elisa veebiplatvormi Elisa Stage vahendusel, mis kandis üle ka Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali.
    Traditsiooniliselt saab kõiki Tartus ekraanile jõudvaid filme vaadata tasuta, virtuaalsetele seanssidele tuleb osta pilet.
    „Virtuaalne festival on mõeldud neile, kes platsile ei mahu või ei saa selleks ajaks Tartusse tulla. See annab võimaluse teha Tartuffi programmiga tutvust ka neil, kes pole siia kunagi sattunud,” ütles Tartuffi juht Kristiina Reidolv.
    Koroonaviirusega seotud piirangute tõttu tuleb Raekoja platsile tuhat istekohta, tagatakse 2+2 reegli järgimine ja desinfitseerimisvahendite olemaolu. Athena keskuses linastuvate dokumentaal- ja lastefilmide puhul rakendatakse 50-protsendilist saalitäitumuse reeglit.
    10.–15. augustini toimuva armastusfilmide festivali alateemaks on tänavu kujutav kunst. Programmi kuulub ligemale 20 filmi, lisaks arvukalt eriüritusi, kuhu on kaasatud ka Tartu kunstimuuseum ja kõrgem kunstikool Pallas.
    Programmi avalikustab Tartuff juulis.
    Eelmisel aastal kogus festival 15 000 külastust. Populaarseimad linateosed olid Soome noortefilm „Rumal noor süda” ja Itaalia komöödia “Kui ema on ära”, millest kumbki tõi raeplatsile 2300 vaatajat.
    Tartuffi korraldab Pimedate Ööde filmifestival koostöös Tartu linna, Tartu filmifondi ja Tartu loomemajanduskeskusega.

  • Hõimurahvaste programm kuulutab välja rahvusteaduste auhinna konkursi

    Alates 2012. aastast annab hõimurahvaste programm välja rahvusteaduste auhinda uurali omariikluseta põlisrahvaste teadustööde eest.

    Rahvusteaduste auhinnale võib esitada neljal viimasel aastal (2016−2020) monograafia, kogumiku või koguteosena ilmunud töö eest kahes kategoorias:

    1. uurali rahvaste rahvusteaduste (kirjandusteadus, keeleteadus, ajalugu, arheoloogia, etnoloogia, folkloristika) alane teadustöö mis tahes keeles;
    2. mõnes uurali keeles avaldatud teadustöö mis tahes erialal.

    Auhinna suurus mõlemas kategoorias on 1250 eurot ning mõlemas kategoorias määratakse auhind üldjuhul ühele autorile.

    Taotlejal (auhinnale esitajal) tuleb kandideerimiseks saata 17. augustiks 2020 hõimurahvaste programmi koordinaatorile marika@fennougria.ee :

    1) kui võimalik, siis avaldatud teos .pdf formaadis;

    2)  avaldus (eesti, vene või inglise keeles), milles on märgitud nominendi nimi, sünniaeg, töökoht, aadress, telefoninumber, elektronposti aadress, auhinnale kandideerimise kategooria;

    3)  varem avaldatud teoste nimekiri (eesti, vene või inglise keeles);

    4)  1−2 soovituskirja / eksperdi hinnangut (eesti, vene või inglise keeles).

    Avaldatud teoseid (2 eksemplari) võib saata ka posti teel. Postitamise tähtjaks on samuti 17. august 2020 (arvestatakse postitempli kuupäeva järgi):

    Hõimurahvaste programm
    Marika Alver
    Pärnu mnt 28
    Tallinn 10141
    Eesti

    Eelmise aasta konkursilt edasi suunatud taotluste puhul ei pea materjale uuesti esitama. Palume dokumendid ja materjalid saata ainult uute taotluste esitamisel.

    Auhinna laureaadid kuulutatakse välja hõimupäeval, 17. oktoobril 2020.

    Lisainfo: Hõimurahvaste programmi rahvusteaduste auhind

  • ,

    Edvin ja Lembe Hiedeli nimeline toimetajaauhind ootab taas kandidaate

    Kutsutakse üles esitama kandidaate Edvin ja Lembe Hiedeli nimelisele toimetajaauhinnale, et tõsta esile häid keeletoimetajaid. Auhind on loodud eesmärgiga juhtida tähelepanu keeletoimetaja olulisele panusele ilukirjandusliku või filosoofilise teksti keelelisel ja sisulisel õnnestumisel ning tõsta esile teenekaid toimetajaid. Auhind eraldatakse pikaajalise, viljaka ja tähelepanuväärse toimetamistöö eest.

    Kandidaate võivad esitada kõik keele ja kirjandusega seotud organisatsioonid, äriühingud ja eraisikud. Kandidaate saab esitada kuni 1. septembrini aadressil ekl@ekl.ee. Esitada tuleb vabas vormis tutvustus kandidaadi erialasest tegevusest ja auhinnale kandideerimise põhjendus, soovitav on lisada nimekiri olulisematest toimetamistöödest. Laureaat kuulutatakse välja rahvusvahelisel keeltepäeval 26. septembril ja auhind antakse üle rahvusvahelisel tõlkijate päeval 30. septembril.

    Auhinna saaja otsustab žürii, mille paneb kokku Eesti Kirjanike Liit ja Eesti Keeletoimetajate Liit. Eesti Kultuurkapitali toetatava auhinna suurus on 2000 eurot.

    Edvin ja Lembe Hiedeli nimeline toimetajaauhind anti esimest korda üle 2015. aastal, siis pälvis selle Maiga Varik. 2016. aastal oli laureaat Triin Kaalep, 2017. aastal Anu Saluäär, 2018. aastal Linda Targo ja 2019. aastal Asta Põldmäe.

  • ,

    Kristjan Rudanovski Seifert 2020 jazzikonkursi poolfinaalis

    Seiferti jazzikonkurss Poolas on kõrgelt hinnatud pea 10-aastase ajalooga konkurss, mis on saanud oma nime Poola silmapaistva jazzmuusiku Zbigniew Seiferti järgi ja mis on ainus jazz-viiulile mõeldud konkurss maailmas. Käesoleval aastal toimub konkurss virtuaalkeskkonnas. 14 võistlejat 11. riigist on lunastanud pääsu poolfinaali. Finaal toimub 8.–10. juulini ning Eestit esindab Kristjan Rudanovski.

    Kokku osales käesoleva aasta konkursil 40 muusikut üle maailma ning 14 poolfinaali pääsenud artisti valis välja rahvusvaheline žürii eesotsas Miroslav Vitouš, Ernst Reijseger ja Michał Urbaniak’iga. Poolfinaalis on võistlejaid Ameerika Ühendriikidest, Prantsusmaalt, Leedust, Portugalist, Sloveeniast, Brasiiliast, Austriast, Poolast, Ühendkuningriigist ja Iisraelist. Märkimisväärne on asjaolu, et varasematel aastatel ei ole poolfinaalis olnud nii suurt hulka muusikuid. Poolfinaali osutus valituks ainsa eestlasena ka viiuldaja Kristjan Rudanovski, kes peab juba valituks osutumist suureks võiduks: „On suur rõõm, et aastatepikkune pühendumine jazz-viiulile on ennast ära tasunud!”

    Kristjan Rudanovski on esimene võistleja Eestist sellel konkursil. Rudanovski ütleb, et jazz-viiuli omandamise teekond on aastatepikkune ja kohati ka üksildane: „Eestis ei ole meie muusikamaastikul jazz-viiuldajaid ees, pole teerada, mida mööda minna.” Rudanovski kinnitab, et vaatamata eelmainitule on tal siht silme ees ning võtab konkursile kutsumist suure komplimendina.

    Seiferti YouTube ja FB kanalites näeb 8.–10. juulini toimuvat konkursi finaalvõistlust. Ka vaatajad osalevad parimate väljaselgitamisel!

    Kristjan Rudanovski on viiuldaja, kes valdab nii klassikalist kui ka improvisatsioonilist džässistiili ning pärast lugematuid muusikaprojekte mängib ta praegu mustlasjazz-keelpillitrios Titoks. Alates 2016. aastast õpib Kristjan Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias professor Mari Tampere-Bezrodny käe all. Varasemalt õppinud ka Heino Elleri Muusikakoolis. Esinemised mustlasjazz-keelpillitrioga Titoks on viinud teda Euroopa tuurile 11 kontserdiga Belgias, Prantsusmaal, Saksamaal, Luksemburgis ja Suurbritannias. Trio on alates 2016. aastast olnud oodatud külaliseks paljudes Eesti saalides ja mitmetel festivalidel. Titoksi esimene album “When Day Is Gone” ilmus 2018. aastal.

  • ,

    Jaak Kikase näitus Tartu Kunstimajas

    Reedel, 3. juulil kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja väikeses saalis Jaak Kikase foto(de/re)konstruktsioonide näitus „Tootemid”.

    Jaak Kikase kunstnikunägemust on kindlasti mõjutanud ta haridus- ja ametialane taust füüsikuna. Sümmeetriad, peegeldused, eksperimendid füüsilise reaalsuse elementidega on märksõnad, mis füüsikaski olulist tähtsust omavad. Teisalt annavad aga eksponeeritud fotomanipulatsioonid vaatajale ainet pareidoolseteks mõttemängudeks, võimaldades nii hakkata kaasautoriks ja näha nendes piltides just oma kogemust, isklikke lootusi-ootusi-kartusi.

    Kunstnik lisab: „Maailma ja asju selle sees annab osadeks lammutada. Nii mõttes kui päriselt. Päriselt oleme sellega vähemasti lapsepõlves kõik tegelenud, ehk mõnikord ka karistust väärinud tagajärgedega. Kui osi enam tagasi kokku pole õnnestunud panna. Aga mõnikord võib osade uus kokkupanemise viis anda ka midagi üllatavat ja ehk isegi kasulikku. Lõpeks tuleneb ju kogu ainelise maailma lõputu mitmekesisus erinevates viisidest, millistel üksikud aatomid kokku on pandud. Siinsetel piltidel on maailm lammutatud pooleks, üks pool on ära visatud ja asendatud esimese poole peegeldusega. Muidugi pole see mingi jalgratas (või just on) – kollaažid on maailma kunstipraktikas ju ammu kasutatud tehnika. Päris otsene tee nende piltide juurde on ka mu varasemast kollektsioonist „Katoptromaania”, aga mindud on veelgi kaugemale. Ja tulemus … oli üllatav vähemasti minu jaoks.”

    Jaak Kikas (snd 1949) on füüsik ja fotokunstnik. Ta lõpetas 1972. aastal Tartu Riikliku Ülikooli füüsikaosakonna ja töötab praegu õppejõuna TÜ füüsika instituudis. Esimene isikunäitus „40 pilti” toimus tal aastal 2015 Pallase Nooruse galeriis, käesolev on ta seitsmes autorikollektsioon. Aastast 2019 on Jaak Kikas Tartu Kunstnike Liidu liige.

    Näitus on avatud 26. juulini.

    www.kunstimaja.ee
    facebook.com/kunstimaja
    Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12–18. Näitused on tasuta.
    Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.

  • ,

    „Sarnasus kontakti kaudu. Graafika grammatika“ Tartu Kunstimajas

    Sarnasus kontakti kaudu. Graafika grammatika
    Rahvusvaheline näitus

    Tartu Kunstimaja
    03.07.–26.07.2020
    kunstimaja.ee

    EKA galerii
    28.08.–30.09.2020
    www.artun.ee/eka-naitused/

    Reedel, 3. juulil kell 17 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis näitus „Sarnasus kontakti kaudu. Graafika grammatika“.

    Näituse uurimuse keskmes on graafika kui protsess, mida hoiavad käigus kontaktid vormide ja vastuvormide vahel ning nendest kohtumistest sündiv sarnasuse pinge. Näitusetegijaid ei huvita sedavõrd tekkinud konkreetne kujutis paberil, tõmmis, kujund, maneer, vaid graafika võime tutvustada uut ruumi, mis tekib matriitsi ja multiplitseeritavuse vahel. Pööratakse tähelepanu vormidele ja nende paljunemisele erinevate lausungite kaudu ning graafilise aktiviteedi avaldumisele post-distsiplinaarsel ajastul. Aluseks on võetud materjal ja öeldiseks see, mida materjal teeb. Minnakse graafiliste toimemehhanismide algusesse ja otsitakse graafika kokkupuutepunkte teiste distsipliinidega. Näitus on saanud oma nime Georges Didi-Hubermani raamatust „La ressemblance par contact: archéologie, anachronisme et modernité de l’empreinte“, 2008.

    Näitused on kureerinud Liina Siib ja Maria Erikson EKA graafika osakonnast, esinevad kunstnikud Euroopast ja Ameerikast. Näitustega kaasneb filmiprogramm, kus linastuvad teemat avavad kunstnikufilmid.

    Kunstnikud: Ann Pajuväli (EE), Ari Pelkonen (FI), Augustas Serapinas (LT), Cecilia Mandrile (US/UK), Claire Hannicq (FR), Elena Loson (AR), Dénes Kalev Farkas (EE/HU), Inka Bell (FI), Inma Herrera (ES/FI), Liis-Marleen Verilaskja (EE), Lina Nordenström (SE), Maria Erikson (EE/FI), Maria Izabella Lehtsaar (EE), Maria Valkeavuolle (FI), Riin Maide (EE), Tatu Tuominen (FI), Viktor Gurov (EE)

    Kuraatorid: Liina Siib, Maria Erikson (EKA graafika osakond)
    Näituse kujundus: Kaire Rannik
    Graafiline disain: Viktor Gurov
    Tõlkijad: Tiina Randviir, Richard Adang
    Risograafitrükk: Pärtel Eelmere
    Täname: Eesti Kunstiakadeemia graafika osakond ja graafilise disaini osakond, Eesti Kultuurkapital, Tartu Kunstimaja, EKA galerii, Eesti Tarbekunsti ja Disainimuuseum, Tanel Asmer, Pire Sova, Kaido Kruusamets, Mart Saarepuu, Hans-Gunter Lock.

    Näitus on avatud 26. juulini.

    www.kunstimaja.ee
    facebook.com/kunstimaja
    Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12–18. Näitused on tasuta.
    Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital

  • Sel reedel Sirbis

    TANEL VALLIMÄE: Black Lives Matter liikumine, ebaõiglus ja süü
    Kunagi aset leidnud kolonialism või orjapidamine on lõppenud, kuid ebavõrdsed sotsiaal-majanduslikud, kultuurilised, psühholoogilised, poliitilised jm suhted, mis sealt alguse on saanud, kestavad tänapäevani.
    Üks pika ajalooga küsimus on maailmas taas äärmiselt silmapaistev, aga Eestis ole see kunagi nii palju kõneainet pakkunud. 2013. aastal ühismeediast alguse saanud mustanahaliste vastase politseivägivallaga võitlev liikumine Black Lives Matter (BLM) on viimasel kuul kogunud tohutut tähelepanu seoses George Floydi surmast ajendatud massidemonstratsioonidega. Demonstreeritud on BLMi juhtimisel siiski pidevalt, sh väljaspool USAd. Juba mõnda aega on ka sellele vastanduv valgete liikumine White Lives Matter. Väljaastumiste globaalne ulatus, samuti BLMi tuntus on siiski palju suurem ja üks avalikkuse tähelepanu köitnud meeleavaldus on nüüdseks korraldatud ka Eestis.
    Liikumise peateemasid on olnud ka ajalooline ebaõiglus ja selle sümbolid. Üle maailma on peetud vaidlusi mitmesuguste mälestusmärkide eemaldamise üle ja vaidlejate ring on nüüd mõnevõrra teistsugune, märksa laiem, kui see oli BLMi varasematel päevadel. Kahtlemata ei ole sümbolite tähtsus Eestis uudis. Pärast Teist maailmasõda, uue korra ajal, lõhuti paljude varem au sees olnud isikute sambad. Pärast taasiseseisvumist need taastati ja maha võeti arvukad Leninid. Pronkssõdur viidi teise kohta. USAs on eemaldatud või soovitakse eemaldada orjapidajate ja orjapidamist toetanute sambaid. Euroopas, näiteks Ühendkuningriigis, Belgias jm, toimitakse samamoodi kolonialismiaegsete persoonide kujudega.

    Sally Potter ja käimata teed. Kristi Pärn-Valdoja intervjueeris režissöör Sally Potterit. SALLY POTTER: „Olen üks neist, kellele meeldivad filmid ja raamatud, millest ma aru ei saa. Ma ei salli, kui mulle kõik tükikesteks pudistatakse ja siis lusikaga sisse söödetakse.“
    Sally Potteri uusim linateos, kevadisel „Berlinalel“ esilinastunud „Käimata teed“ on kahtlemata üks neist filmidest, kus vaatajale kõike kandikul ette ei tooda. Tõsi, Potter möönab, et filmi esimene versioon osutus isegi nn testpublikule liiga segaseks. „Kui minu eelmine film „Pidu“ oli väga lineaarne, siis „Käimata teede“ struktuuri panin kokku nagu puslet,“ räägib Potter, kellega kohtume esilinastusjärgsel päeval Berliinis. „Proovilinastus ei läinud kuigi hästi, suur osa vaatajatest ei saanud mitte millestki aru ja oldi seepärast isegi veidi pahane. Kuigi mõned publiku hulgast ütlesid, et nendele tundus kõik väga loogiline, läksin siiski uuesti montaažiruumi ja tegin filmi natuke ümber. Ma pole ühegi filmi ülesehitusega nii palju tegelenud kui „Käimata teede“ omaga. Lugesin enne kirjutama hakkamist näiteks Homerose „Odüsseiat“ ja James Joyce’i „Ulyssest“ ja kuigi ma ei kannata, kui filmis on kõik publikule ära nämmutatud, ei meeldi mulle ka vaataja eest infot manipulatsioonidega saladuses hoida.“

    ANN-KRISTIIN ENTSON: Avalik ruum on inimestele. Aga kus on inimesed?
    Valga tühi uus keskväljak näitab selgelt, et kui tahta luua tähendusrikast avalikku ruumi, mis leiaks ka kasutamist, tuleks seda teha koos kohalike elanikega.
    Avalik ruum on kõigi kasutuses ja käsutuses: kõik võivad seal olla ja vabalt toimetada. Üha enam tunnistatakse, et avaliku ruumi loomisel tuleb arvesse võtta võimalikult laia kasutajaskonna vajadusi ja huve. Selleks et üleüldse teada, millised on need huvid ning vajadused, peaksid avaliku ruumi tegelikud kasutajad saama ka ruumi loomises päriselt kaasa lüüa. Ka kohalik inimene on teatud määral ekspert. Seega peaks ruumi loomisel planeerijate ning arhitektide kõrval osalema ka elanik, mitte olema vaid kohati kaasatud.

    KARIN BACHMANN, MERLE KARRO-KALBERG: Muruniiduki kujundatud linn
    Pidev niitmine kujundab looduse nuditud roheliseks kõrbeks, kus ei leia pelgupaika ei loomad ega putukad. Linnaloodus peaks olema enamat kui ainuüksi ilus vaatepilt.
    Kukerpillidki teavad, et jaanipäevaks kasvab rohi kõrgeks. Aga enamasti mitte linnas. Isegi kui tahta heinamaad pidada, nullib algatuse heakorraeeskiri, milles sätestatakse muru maksimaalne kõrgus, mis enamasti on 15 sentimeetrit. See kipub olema vaata et peamine linnahaljastuse kavandamise tingimus. Nii on olnud aastakümneid. Nüüd puhuvad muutuste tuuled. Tallinnas on see heakorraeeskirja punkt tühistatud ja Tartus tahetakse sama teha. Sel aastal on keskkonnaamet algatanud kampaania, kus kõneldakse elurikkuse eest ja niitmise vastu. Näiteks saab endale välja printida sildi, mis annab teada, et ei olda laisk, vaid oma aianurgas kasvatatakse elurikkust. Esimestest sammudest hoolimata ollakse pügatud muruga nii harjunud, et muu tundub võõras ja sobimatu ning kohati tekitab linnas lokkav hein samasugust polariseerumist nagu metsateemad, tehase rajamine vms.

    Tants välistudengite ümber. Maria Mölder intervjueeris EMTA välissuhete spetsialisti Kai Kiivi. KAI KIIV: „Rahvusvahelise hariduse juurde kuuluvad väärtused parandavad riigi positsiooni üleilmsel poliitika ja majanduse areenil, sest hea mainega tugevad ülikoolid on osa riigi pehmest jõust.“
    Eesti muusika- ja teatriakadeemias on üliõpilaste vastuvõtueksamite aeg. Nagu teisteski Eesti kõrgkoolides, ei ole aga teada, millistest riikidest pärit tudengid saavad sel sügisel üle piiri, et siin õppima asuda. Koroonaviirus on andnud siseministeeriumile hea ettekäände seada kolmandatest riikidest pärit üliõpilastele piiranguid, mida sooviti kehtestada juba varem. Samal ajal kui riik kohtleb välistudengeid aina enam ohtliku elemendina, näitab värske uuring, et välistudengid jätavad Eesti majandusse 35 miljonit eurot aastas. EMTA välissuhete spetsialist Kai Kiiv selgitab, milline roll on EMTAs välistudengitel ja üldse rahvusvahelisel suhtlusel.

    ENELI KINDSIKO: E-õppest õppejõuna
    Ülikoolidel on e-õppest palju õppida, loodetavasti ei domineeri arusaam, et kõik läks hästi – mõne kuuga tehti seda, mida ei suudetud viimase kümne aastaga.
    13. märtsil kell 14.17 said kõik Tartu ülikooli töötajad e-kirja koos järgmise sõnumiga: „Seoses Vabariigi Valitsuse kehtestatud eriolukorraga ei toimu alates tänasest kuni 1. maini 2020 Tartu Ülikoolis auditoorset õppetööd. Ülikool korraldab auditoorse õppetöö ümber, kasutades e-õppe võimalusi ja teisi kaugõppe vorme.“ Umbes kaks tundi varem oli õppejõududele laekunud ka töökorralduslik informatsioon: „Vabariigi Valitsus kuulutas välja eriolukorra ja otsustas, et alates esmaspäevast, 16. märtsist on peatatud tavapärane õppetöö ning see on üle viidud kaug- ja koduõppevormile. Õppetöö ümberkorraldamisest teavitab õppejõud registreerunud üliõpilasi ning korraldab töö ajutiselt ümber, kasutades tehnoloogilisi vahendeid.“
    Sama tähendusega infovoog tabas kõiki Eesti õppejõude, aga ka üldhariduskoolide õpetajaid: reede pärastlõunal saadi teada, et esmaspäevast tuleb kogu õppetöö üle viia e-õppele ja teavitada sellest ka üliõpilasi. Seega oli õppejõul kaks puhkepäeva aega, et oma töö ümber korraldada. Akadeemiline vabadus tähendab õppejõu vabadust aine oma äranägemise järgi ümber korraldada ja juhtkond kuigi palju ei sekku. Meil ei ole ka varem niisugust ootamatut kriisi olnud.

    ELS MARIA METSMAA: Tudengina distantsõppel
    Soov parandada koolinoorte PISA testi tulemusi või meelitada Eesti ülikoolidesse välistudengeid ei vii haridussüsteemi edasi. Brändi Education Nation toel tuleb olla maailmas teerajaja.
    Eestil on e-riigi (e-Estonia) maine, kuid kas haridussüsteem suudab distantsõpet jätkata ja missugust mõju avaldab selline õppimis- ja õpetamismeetod edaspidi?

    JAAN MASSO, PRIIT VAHTER: Kas ettevõtete rahvusvahelistumine on seotud palgaebavõrdsusega? Sooline palgalõhe ja ettevõtete välisosalus
    Eesti on Euroopa Liidus püsivalt suurima meeste-naiste palgalõhega riik ning suurima palgalõhega maid ka OECD riikide seas. Eurostati andmetel teenisid naised 2018. aastal Eestis palka keskmiselt 77 eurot iga mehe teenitud 100 euro kohta. Ometi jääb suur osa sellest palgalõhest nii Eestis kui ka mujal maailmas selgitamata tavapäraste sotsiaalteadlaste palgalõhe uurimiseks kasutatavate näitajate abil, nt meeste ja naiste haridus, töökogemus, töökoha majandusharu. Uuemad teadustööd osutavad sellele, et palkade ebavõrduse ja soolise palgalõhe teguritena on mõjukad ettevõtte tasandi näitajad, sh ettevõtete tootlikkuse erinevused ning rahvusvahelistumine. Ka Tartu ülikooli uuring näitab, et umbes kolmandik Eesti soolisest palgalõhest on kujunenud ettevõtte tasandi tegurite mõjul.

    JAAN PEHK: Tuttava linna tuled. Türi on Pariisi moodi ja meenutab Montevideod
    XII sajandist pärit Türi püha Martini kiriku kõrvale ehitati 1980ndatel varjend, mille katus oli korvpalliplats. Mulle see plats ei meeldinud, kuna korvirõngastel polnud võrku. Pall veeres ka kuskile ära, sest põrand oli mäekujuline. Meile, poisikluttidele, sosistasid vanemad olijad, et tegu on maskeeringuga: „Nii ei saa Ameerika meile tuumapommi heita, kui me varjendis istume. Satelliidi kaudu vaatavad, et siin küll varjendit ei ole, hoopis spordiplats. Peaaegu nagu NBAs.“

    Arvustamisel
    kogumik „20. sajandi inimene“
    Bohumil Hrabali „Liiga vali üksindus“
    Nancy Hustoni „Ingli märk“
    Eesti Kunstnike Liidu XX kevadnäitus ja kevadnäituse kaasväljapanek „Kunstnikud maalivad kunstnikke“
    XXVII rahvusvaheline aktinäitus „Mees ja naine“
    Paide teatri „Labürint“ ja „Luuleõhtu Bukowskiga“
    mängufilm „5 verevenda“

  • ,

    Tallinna Biennaali ajal avab uksed Edward von Lõnguse “Viimsepäeva katedraal”

    Foto: Ruudu Rahumaru
    Edward von Lõngus. Surmatants selfiekepiga Berliinis.

    2. juulil avatakse Tallinna Biennaali raames Ülemise City’s Edward von Lõnguse seninägematu suurnäitus “Viimsepäeva katedraal”, mis toob publiku ette salapärase tänavakunstniku nägemuse surmast ja hävingust moodsas kapitalikeskses maailmas.

    Seni on publikul olnud võimalus Lõnguse loomingut tabada vaid juhuslikult ja jupikaupa – tänavapildis, meedias, näitustel või hoopis oksjonite kaudu, kus tema loomingu hind kõrgustesse tõuseb. Suurnäitus annab võimaluse saada põhjalik ülevaade kunstniku ühiskonnakriitilisest loomingust – seda nii varasemate kui ka spetsiaalselt selleks sündmusteks loodud teoste kaudu. “Eesti tänavakunsti võtmetegelase Lõnguse loominguga on kerge suhestuda – tema stencil art tänavakunstiteosed mõjuvad samamoodi kui virtuaalmaailma meemid, millega me harjunud oleme. Lõngus on tuntud mängulisuse poolest, kuigi aastatega on ta muutunud ühiskonna suhtes siiski senisest tõsisemaks ja kriitilisemaks,” räägib senini avalikkuse eest tundmatuks jäänud kunstniku loomingust biennaali peakorraldaja Andra Orn.

    Häving kui meelelahutus?
    “Viimsepäeva katedraal” ei ole kindlasti tavaline näitus, vaid omanäoline kogemus – ruumi sisse astudes satub külaline silmitsi kapitalikeskse maailmaga, kus surma ja hävingut võetakse meelelahutusena. Näiteks võtab Lõngus Bernt Notke “Surmatantsu” motiivist inspireeritud ning varem vaid osaliselt linnapildis esitletud looming „Viimsepäeva katedraalis“ hirmuäratava 25 ruutmeetrise mõõtme. “Surm lõikab nüüd suurema kaarega kui kunagi varem, kuid vikati asemel on tal palju moodsamad vahendid. Moodne surm on industrialiseeritud, mehhaniseeritud, kalkuleeritud, muudetud tehasteks, masinateks, numbriteks ja kasuteguriteks,” selgitab Lõngus, kuidas inimene on osutunud surmale suurepäraseks partneriks. “See pole enam vastutahtsi tantsupõrandale kiskumine, vaid pöörane orgia.”

    Uus tippteos näitusel on Lõnguse remix Michelangelo Sixtuse kabeli freskodel kujutatud viimse kohtupäeva ainetel. Tulemus mõjub suurejooneliselt ja sakraalselt, ent meenutab taevaste pühakute asemele pigem veidi Eduard Wiiralti “Põrgut”.  “Esiletoomist väärib ka näituse keskkond. Suurnäitus toimub 1899. aastal ehitatud tehases, kus toodeti tuumaelektrijaamadele keemilis-tehnoloogilist seadmestikku ehk toideti nähtust, mis seab ühele kaalukausile inimeste kasvava energia- ja tarbimisvajaduse ning teisele elu ja ohutuse. Ka ajastus on aktuaalne – maailm on sel kevadel palju läbi teinud ja Lõnguse maailmalõpu kirjeldus maandunud uude, igas mõttes valulikku olukorda. Kas maailmalõpu sekundid hakkavad nüüd veel kiiremini tiksuma?” küsib Orn.

    Suurnäitust Ülemiste City’s, Sepapaja 10, saab külastada alates 2. juulist kas giidituuri või tavapiletiga ja see jääb avatuks 30. juulini. Tavapileteid suurnäitusele ja pääsmeid giidituuridele saab soetada Piletilevist, sündmuse koha leiab lisainfot Facebookist. Lisaks etendub näitushoones juuli esimeses pooles kuuel korral Musta Kasti ja Edward von Lõnguse koostöölavastus “Sada sekundit südaööni”, mis kujutab endast iroonilist tarbimiskultuuri pühitsust, mida ei sega sadade teadlaste ennustused maailmalõpust.

    2.-30. juulini esmakordselt toimuv Tallinna Biennaal on suvine kunsti suursündmus, mille raames toimub pealinnas ja lähiümbruses rohkesti eriilmelisi Eesti ja lähiriikide kunstnike loomingut tutvustavaid sündmusi – näituste avamisi, eksklusiivseid galeriituure, kohtumisi kunstnikega ja palju muud. Biennaali korraldab Nordic Baltic Art Center NOBA MTÜ. Kunstisündmuse suuremad toetajad on NOAR.eu, Solaris ja Ülemiste City.

    Tallinna Biennaal
    2.-30. juuli 2020
    www.tallinnabiennaal.ee
    Facebook
    Instagram

Sirp