Teatriühenduse Misanzen „Sõsara sõrmeluud“, dramatiseerija ja lavastaja Helen Rekkor, kostüümikunstnik Maarja Pabunen, lavakunstnik Joanna Juhkam, maskikunstnik Sandra Lange, koreograaf Kristjan Rohioja, helilooja ja helikujundaja Villem Rootalu, valguskunstnik Priidu Adlas, visuaalsete lahenduste autor Mikk Mengel. Mängivad Rauno Kaibiainen, Sandra Lange, Kristian Põldma, Ajjar Ausma, Maarja Tammemägi ja KatSun. Esietendus 14.VIII Tallinnas Krulli masinatehases.
Harva juhtub, et ajalik ja ajatu saavad laval kokku nii sügava teineteisemõistmisega kui selles lavastuses. Tantsuteater on ajas veel kaduvam lavakunstiliik kui sõnateater: videosalvestisega saab teksti ja mõtet siiski liikumisest ja ruumikasutusest mõnevõrra paremini edasi anda. Pealegi on „Sõsara sõrmeluude“ puhul tegemist pigem liikumis-, mitte niivõrd tantsulavastusega. Või kui moesõna pruukida, siis visuaalteatriga. Seetõttu ei anna tavapärastes tantsuliikides orienteerumine mingeid pidepunkte.
Lavastuse sisu ei haaku aga millegi ajaliku ehk kaduvaga. See on isegi muinasjutu kohta väga saladuslik ja tume („Ma tean, et mu mees on siin. Lase mul kolm ööd temaga magada“, „Minu isa viimne soov oli, et mina ega minu õde iialgi ei abielluks“). Eesti muinasjuttudes on enamasti tegu palju pragmaatilisemate asjadega: varanduse otsimine, rikka pruudi või peigmehe püüdmine, endast lollima tüssamine koos majanduslike sanktsioonide rakendamisega jms.
Mida on sellise terava ja eksistentsiaalse kontrastiga saavutatud, peab ise nägema, kommenteerimine jääks kahvatuks. Kontrasti pakuvad ka mõned repliigid, mis kõlavad tänapäevaselt („Selleks auhinnaks on minu käsi. Võita saab ainult üks“).
Tantsuteatris on lavastajal võib-olla isegi kaalukam roll kui sõnateatris, sest sõna räägib rohkem iseenese eest, liigutus ja žest vajavad täpsemat tõlgendamist. „Sõsara sõrmeluudes“ on see eriti tähtis, sest lavastuse ilme kujundab näitlejate ühine tegutsemine, mitte efektsed soolonumbrid. Kuuest osalisest ei saa ühtegi esile tõsta, ereda kogumulje tagab ühismäng. Mängitakse lugu, mitte persoone. Pealegi pole selle lavastuse puhul kuidagi võimalik hoida lahus dramatiseerimise ja lavastamise protsessi, nii et kogu aeg tuli mõelda kahe ajupoolega.
Lugu „Kooljasööja naine“ (fotol Maarja Tammemägi ja Ajjar Ausma) tõstis lavastuse pinget tuntavalt.
Tõsi, „Sõsara sõrmeluudes“ on ka teksti, pealegi mõjuvat ja vajalikku teksti. Tekst tagab viie muinasjutu narratiivi selge eristumise, sest süžeeliselt on need küllaltki sarnased: neiu abiellub mingi saladusliku tegelasega või saab abiellumise kaudu muu jama kaela. See on siiski kivimüüri mört. Muinasjuttude sisu on ära toodud ka kavalehel, aga ise saalist toimuvat mõtestada oli tunduvalt põnevam. Vaatajat manitsetakse enne etendust korralikult kõrvaklappe kasutama, mis on sisendusjõu saavutamiseks vajalik, aga mitte vältimatu. Vahelduseks oli elavat lavateksti päris hea kuulata ja kõige parem oligi saalis istuda, klapp ainult ühe kõrva peal.
Lavastus on üles ehitatud tugevas gradatsioonis. Esimese loo „Peni naine“ tõlgendus on pigem sissejuhatava ja ettevalmistava loomuga, ühtlasi ka kõige arusaadavam. „Jutt naisest, kes maole mehele läks“ ja „Kooljasööja naine“ tõstavad pinget tuntavalt, kuid midagi sootuks uut ei paku. Teise vaatuse esimene lugu „Sõsara sõrmeluud“ oma sünge fantastika ja mustade varjude mänguga on õhtu majesteetlik tipp ning „Ivan ja Nado“ sellele vääriline jätk ja finaal. Eriti leidlik oli nii tantsuliselt kui ka lavastuslikult Ivani ja papi tütre laulatus.
Kõige suurema austuse lavastaja panuse vastu tekitab see, et viiest muinasjutust on saanud kokku lavaline tervik, seda mitte ainult visuaalselt ja liikumistehniliselt, vaid ka sisemise loogika poolest. Üleminekud on sujuvad nagu trollibussi sisenemine peatusse ja sealt väljumine.
„Sõsara sõrmeluudes“ domineerib feministlik diskursus, tegevus hargneb arhailises keskkonnas. Ometi ei saa lavastust paigutada ökofeminismi alla. Ilmselt selle tõttu, et tants pole kuigi feministlik tegevus, pigem vastupidi. Pealegi on meeste roll muinasjuttude süžees ja seetõttu ka laval peaaegu sama tähtis. Läbiv probleem on sobiva abikaasa leidmine. Et võimalike variantide sekka kuuluvad ka koer ja madu, tuleneb ilmselt asjaolust, et meie esiemadel ei olnud omakandi meeste seast väärilisi kandidaate võtta. Või oli neil liiga lopsakas fantaasia.
Teise vaatuse varjuteater annab „Sõsara sõrmeluudele“ jutu ja liikumise kõrval kolmanda dimensiooni. Liikuv vari on midagi hoopis muud kui liikuv inimene: tal pole personaalsust, ta pole isegi reaalne, mistõttu on need stseenid eriti muinasjutulised.
Seda lavastust pole mõtet ümber jutustada. Võib ainult jälgida teed, millel aegade hämarusse kadunud inimpõlvede süngest fantaasiast moodsa visuaalse tõlgenduse vormi jõutakse. Selle tee kõiki kurve ja kallakuid Ott Tänaku kaardilugeja kombel jälgida ning hinnata oleks igav ja kasutu – kunst ei ole sport. „Sõsara sõrmeluud“ on nautimiseks, mitte analüüsimiseks.
Eesti tantsulavastustest olen kõige rohkem näinud Aleksandr Pepeljajevi ja Renate Keerdi omi. Kui Helen Rekkorit nendega võrrelda, siis lähendab tugeva narratiivi järgimine visuaalsete vahendite abil teda Pepeljajevile, ütlematajätmise ehk saladuslikkuse võlu aga Keerdile. Sellega ei taha ma öelda, et Rekkor on sama hea kui need kaks kokku, vaid et ta on kusagil nende vahepeal, vähemalt praegu.
„Sõsara sõrmeluude“ suurim puudus on lavastuse liigne lummavus. Lumm aga on kergesti haihtuv hingeseisund. Priit Strandbergi Hardi Tiidust („Vana klaver“) annab pikalt mäletada, „Sõsara sõrmeluude“ tegelaskujudel sellist selgroogu pole.
Ei saa mööda ka mängupaigast. Krulli kvartal Kalamaja ja Kopli vahel pakub omaette elamuse. Eeskätt oma arhitektuuri eklektilisusega, milles domineerib kaks kihti: tsaariaegne konstruktiivne ja soliidne ning nõukogudeaegne maitsetu ja lohakas. Peale selle rabab kvartal mahajäetusega. Krullil on ju kuulsusrikas ajalugu. Eriti tore oli see aeg, kui tehas kandis nime Punane Krull (1940–1941), mis tähendab sisuliselt ju punast kapitalisti. Hilisem nimetus Tallinna masinatehas on tunduvalt kahvatum, ehkki adekvaatsem.
Muinasjutuline tantsulavastus siia vormiliselt ehk ei sobi, aga seda pole vajagi. „Sõsara sõrmeluud“ on sedavõrd kaasakiskuv ja nõuab ühtlasi kaasamõtlemist, nii et ümbrus ununeb. Pealegi algasid etendused kell kümme õhtul, kui augustis on juba nii pime, et eksterjöör terendus üsna ähmaselt.
Transpordi ja kommunikatsioonivahendite areng ning nende laialdane kasutus on muutnud arusaamist nii ajast kui vahemaadest, samuti ruumitaju. Need kohad, mis olid enne kaugel, on nüüd lähedal. Parem majanduslik olukord ja tehnoloogia areng on suurendanud inimeste mobiilsust, mis omakorda võimaldab valida elamiseks, töötamiseks ja vaba aja veetmiseks sobivaid kohti. Aegruumilised muutused mõjutavad inimeste liikumismustreid ja seaduspärasusi. Ühiskonna arenguga kaasnevad muutused kajastuvad väärtushinnangutes ja eelistustes. Väärtused juhivad sageli inimeste käitumist ja vajadusi.
Hajalinnastunud ruum
Jätkuv linnastumine on iseloomulik kogu maailmale, kuid see protsess on piirkonniti erinev. Arenenud riikides asuvad linnadesse elama enamasti noored, lastega pered kolivad äärelinna või linnalähedastesse asulatesse ning vanemad tööealised ja pensionärid suunduvad maale. Tagamaks elamisvõimalused Eesti igas asustatud paigas, on ruumilise arengu visiooniks seatud sidusa ruumistruktuuri, mitmekesise elukeskkonna ning välismaailmaga hästi ühendatud riik. Üleriigilises planeeringus „Eesti 2030+“ on kasutatud mõistet hajalinnastunud ruum. Seeseob tervikuks kompaktsed linnad, eeslinnad ja traditsioonilised külad, väärtustades kõiki neid elamisviise võrdselt. Hajalinnastunud ruumi inimsõbralikkuse ja majandusliku konkurentsivõime tagavad eeskätt looduslähedane keskkond ning hästisidustatud asulate võrgustik. Linnastumisega on tihedalt seotud ka suvekodude soetamine ja kasutamine. Kuna paljudes suvekodudes käiakse valdavalt nädalavahetustel, siis sinna jõudmise aeg ei tohiks olla väga pikk. Seepärast eelistatakse suvekodudena sageli linnalähedasi või linna tagamaale jäävaid väiksemaid asulaid, mis moodustavad võrgustiku ehk hajalinnastunud ruumi.
Suvekodud
Uued paindlikud töötamisvõimalused ja tegevusalad on suurendanud võimalusi veeta rohkem vaba aega maal asuvates suvekodudes. Mitmed suvekodud on kas algselt või siis hiljem ümber ehitatud aastaringseks kasutamiseks, kuid siiski ei käida neis kõigis aasta läbi. Olmemugavuste olemasolu suvekodudes peetakse oluliseks, kuid aastaringne mugavuste n-ö töös hoidmine on väga kulukas. Seepärast on suvekodudes käimine tihti hooajaline ja suvekodude kasutamist alustatakse valdavalt maikuust, mil päevad lähevad soojemaks ja pikemaks. Kuid siiski on hooajalisi majapidamisi kasutusele võetud ka alaliste elupaikadena ning samal ajal levib laialdaselt uute hoonetüüpide ehitamine, mille tulemusel teise kodu maastikud on linnastunud, kuigi asustusmuster ei asu sugugi linna ääres.1
Kanada linnaplaneerimise professor Nik Luka väidab, et sageli eelistatakse teiseks koduks neid linnastunud maastikke, kus turvalise keskkonna loomiseks on rajatud kergliiklus- ja kõnniteed ning tänavavalgustus, korrastatud on avalik ruum, mis pakub kooskäimise võimalust või tugevdab kohaidentiteeti.
Intervjuudest Lahemaa rahvuspargis asuva Hara rannaküla suvekoduomanikega võib täheldada, et vaatamata sellele, et suvekoduomanikud käivad rannakülas peamiselt nädalavahetustel või hooajal, siis potentsiaalse püsiva elukohana nähakse suvekodu pensionipõlves või kui seotus Tallinnaga väheneb.
Lahemaa rannakülade ajalooline asustusstruktuur ja liikumisteed on talukruntide jagamise ja hoonestamise tulemusel muutunud, ligipääs merele ja teistele kinnistutele vähenenud.
Hara küla asub „Harju maakonnaplaneeringu 2030+“ järgi küll Tallinna toimepiirkonnas ja linnalähivööndis, kuid hajaasustusele iseloomulikult on rannakülade liikumisviis autokeskne, mistõttu igapäevast Tallinnasse tööle käimist pidasid suvekodu omanikud kulukaks, väsitavaks ja aeganõudvaks. Lisaks on rannakülade ajalooline asustusstruktuur ja liikumisteed talukruntide jagamise ja hoonestamise tulemusel muutunud ning ligipääs kinnistutele on vähenenud. Paljud põlistalud on jagatud elamuehitamise eesmärgil väiksemateks kruntideks, mistõttu ajaloolised liikumisteed on kadunud või muutunud erateedeks, mille avalikku kasutamist on uued maaomanikud mõnel juhul keelanud või piiranud. Omandivõimu määratletakse piirdeaedade, tõkkepuude ja keelumärkidega, mis vähendavad juurdepääsu merele. Näiteks on kallasraja kasutamine Hara külas suuresti keeruline, sest on järsu kalda, eramaade ja hoonete läheduse tõttu kohati raskesti läbipääsetavad. Suvekodu omanikud peavad oma omandi puutumatust oluliseks ning väldivad ka ise võimaluse korral teiste eramaadelt või hoovidest läbi liikumist, mis on tihti piirdeaedade tõttu ka võimatu.
Hara küla suvekoduomanikega vesteldes selgus, et nn teise kodu omanike ja kohalike elanike omavaheline suhtlus on vähene ning külas esineb ka pingeid, mis läbisaamist mõjutavad ja elanikke killustavad. Naabritevahelised lahkhelid on sageli tingitud elamukruntide moodustamisest, omandamisest ja ligipääsemisest neile, mis ühelt poolt on tingitud valitsevate režiimide mõjudest (nõukogudeaegne suletud piiritsoon, maareform jms), traditsiooniliste eluviiside kadumisest, linnastumisest, kuid ka Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkidega kooskõlas mitteolevatest planeeringulahendustest ning ehituslubadest. Seetõttu liiguvad paljud suvekodu omanikud mööda tuntud turvalisi liikumisteid ja niisama küla peal väga ringi ei käida. Suhtluses suvekoduomanikega tuli välja, et küla teises osas elavaid elanikke eriti ei tunta, kokkupuude nendega on vähene või puudub üldse. Hara külas puuduvad ka avalikud kogunemiskohad, kus saaks korraldada üritusi, mis aitaks tekitada ja elavdada kogukonnaelu. Viimastel aastatel on küll rannaküla elanike läbikäimist suurendanud Hara sadamas toimuvad suveüritused, kuid kuna sadam on erakätes, kasutamine ajaliselt piiratud ja tasuline, siis seal käimine ei ole kõigile meeltmööda.
Püsiva elukoha tekkimise eelduseks on turvatunne ja sotsiaalsed suhted. Hara küla suvekoduomanike sotsiaalne võrgustik on peamiselt seotud Tallinnaga, kuid oluline on, et kohaloome kaudu tekiks ka maal turvaline sotsiaalne võrgustik, mis aitab tugevdada emotsionaalset sidet kohaga ja tekitab huvi kohalike teemade vastu. Kohaloome on demokraatlik sekkumine, mille keskmes on aktiivne huvitatud osapoolte kaasamine. Osapoolteks on kogukonna liikmed, juhendajad (planeerijad), kohalik võim, mittetulundusühingud, akadeemiline ringkond jt. Kohaloome kaudu on võimalik luua positiivseid sotsiaalseid muutusi.2 Huvi osaleda ja kaasa rääkida ühisel planeerimisel muudab koha elamiskõlblikumaks. Samas tuleb arvestada sellega, et paljud suvekoduomanikud või nende pereliikmed on rahvastikuregistri andmete järgi enamasti registreeritud Tallinna elanikuks ja seega ei osale nad kohaliku poliitika mõjutamises. Rannakülade jätkusuutlikku arengut pärsib sageli huvigruppide vähene koostöö, mis on oluline ka Lahemaa rahvuspargi looduse ja kultuuripärandi kaitse ning säilimise seisukohast.
Igatsus suhtlemise järele
Kuna vestlused Hara küla elanikega jäid koroonakriisist tingitud eriolukorra aega, siis selgus, et paljud suvekodud võeti kasutusele enne tavapärast hooaega või siis mindigi sinna eneseisolatsiooni. Sõltumata sellest, et koroonakriisist tulenevat n-ö vaba aega kasutati looduses liikumiseks ja majapidamistoimetuste peale, tekkis osadel suvekoduomanikel, kes olid eriolukorra ajaks maapakku tulnud, teatud tüdimus ja igatsus varasema sotsiaalse elu järele, mis seostus eelkõige linnaeluga. Suvekoduomanikud ise üldiselt külaelu elavdamisel ei osale, sest seal käimise ja elamise põhjuseks toodi eeskätt mitmekesist loodust, privaatsust ja rahu. Suvekodus käimine tasakaalustab linnas elamist. Olukorras, kus suvekoduomanikud on n-ö sunnitud rohkem maal olema ja vaba aja veetmiseks ise tegevusi leidma, oldi ühiste ettevõtmiste kaudu valmis panustama küla või piirkonna arengusse. Ütlus, et „(head) kriisi ei maksa raisku lasta“ on uues olukorras igati asja- ja ajakohane. Igal kriisil on valdavalt negatiivsed mõjud, kuid kohalikud omavalitsused ja külavanemad ning külaseltsid peaksid praeguses olukorras, mil suvekodudes on rohkem elama või käima hakatud, nägema selles head võimalust, et algatada projekte, mis eeldab vabatahtlike ja kohalike elanike panust. Koroonakriis tõstis ühiskonna stressitaset, eriti puudutas see linnalist keskkonda. Kriisist tulenevalt on suvekoduomanikud maal elamise väärtuse ümber mõtestanud või saanud kinnitust veendumusele, et maal asuv teine kodu aitab rasketel aegadel paremini toime tulla. Samas aga ollakse linnadest majanduslikult sõltuvad, nii et linna ja maa suhteid ning vajadusi tuleb käsitleda terviklikult.
Linna ja maa elukeskkondade kvaliteet on omavahel seotud. Linna ja maapiirkondade avaliku ruumi ja vaba aja kasutamisega seotud alade planeerimine on oluline. Kohaloome kaudu ruumi planeerimine suurendab kohahoidu ja vähendab ebavõrdsust. Selle tulemusel tekib ühtsem kogukond, tervem ühiskond ja parem elukeskkond nii linnas kui maal.
Artikkel tugineb tänavusel Tallinna ülikooli linnakorralduse eriala magistritööl „Suvekoduga seonduv kohaloome ja hajalinnastumise suundumused Lahemaa rahvuspargi rannakülade näitel“. Juhendaja Tarmo Pikner.
1 Nik Luka, Contested periurban amenity landscapes: changing waterfront ‘countryside ideals’ in central Canada. – Landscape Research 2017, nr 42(3).
2 Wessel Strydom, Karen Puren, Ernst Drewes, Exploring theoretical trends in placemaking: towards new perspectives in spatial planning. – Journal of Place Management and Development 2018, nr 11(2), lk 165-180.
Kõigepealt halvad uudised. Ma ei tea küll Sirbi paberi täpset marki, aga mahtu ja tiraaži arvestades tuli selle numbri tegemiseks maha saagida umbes kümme puud. Eesti raamatute viimaste kümnendite rekordtiraažid on olnud umbes 30 000 – 40 000 eksemplari, sellise koguse jaoks on vaja juba umbes 100–150 täiskasvanud puud. Peale puude on aga vaja ka näiteks sadu kuupmeetreid vett ja muid aineid, näiteks savi.
Koroonapandeemia on andnud uue hoobi paberitööstusele. Kõige rohkem on paberi tootmise languse taga väiksem nõudlus ajalehe- ja kataloogipaberi järele, sest need on kaotanud tarbijaid e-väljaannetele ning netikaubandusele.
Hea küll, töökohad kaovad, aga metsad jäävad – kas see pole siis hea? Tõde on natuke keerulisem. Paberitootmine väheneb, aga tselluloosivajadus kasvab, sest Aasia vajab seda üha rohkem ja tselluloosist saab teha palju muudki peale paberi. Seega vajadus metsalangetamise järele ei kao kuskile. Vahel nõutakse loodussõbralikku nn FSC-paberit, kuid paljud ei tea, et tegelikult see on sama paber, lihtsalt märgise kasutamise eest tuleb maksta.
Jõulumüügil sirvis klient raamatuid ja pani ühe kiirelt ära: „Mina sitapaberile trükitud raamatuid ei kingi.“ „Sitapaber“ tähendas mahulist, ilmselt naturaalsest kuusest tehtud paberit, mis on valgest paberist kallim. Meie kõige tavalisem lumivalge paber tehakse eukalüptist, mis kasvab Portugalis põllu peal nagu jõulukuusk, aga pärast mahalõikamist hakkab kännust uuesti kasvama. Kas loodust säästab rohkem see, kui peame metsa tegema naturaalsema paberi saamiseks või on parem lugeda elektrooniliselt? Siis saab jällegi öelda, et nende seadmete akude jaoks kaevavad metalli lapskaevurid, transpordiga kaasneb saastamine ja muud hädad. On hämmastav, kui palju kõnnib meie seas konstitutsiooniõiguse, viroloogia, kuriteoennetuse ja loodushoiu tippspetsialiste, kes teavad täpselt, mida teha. Mina küll ei tea, mis on alati õige. Katsuks siis teha mõõdukaid valikuid ja tunnistada, et ühtlaselt häid valikuid ei pruugigi olla.
Pärast pikka rasket haigust suri dirigent Jüri Alperten. Ta oli rahvusooperi dirigent 1985. aastast, peadirigent aastatel 2002–2004, muusikaakadeemia sümfooniaorkestri peadirigent aastatel 1994–2000 ning Pärnu Linnaorkestri peadirigent aastatel 1998–2019. Estonias debüteeris ta juba 1982. aastal, dirigeerides Verdi ooperit „Attila“ (esietendus hooajal 1976/1977), mis oli teose esmalavastus NSV Liidus. Külalisena on ta dirigeerinud kõigis olulisemates naaberteatrites: Moskva Suures Teatris, Läti rahvusooperis, Valgevene ooperi- ja balletiteatris jm. 1979. aastast juhatas Jüri Alperten regulaarselt Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontserte, 1984. aastal tegi kaasa orkestri turnee nn kuldse ringi linnades ning 1997. aastal tõi Sibeliuse sünnikodus Järvenpääl ERSO ja RAMiga ettekandele Sibeliuse „Kullervo-sümfoonia“. Ta on juhatanud ka endise Nõukogude Liidu orkestreid, sh Leningradi Filharmoonikuid ja NSV Liidu kultuuriministeeriumi sümfooniaorkestrit, samuti Szombathely Filharmoonikuid ja Ungari Raadio sümfooniaorkestrit, Läti Riiklikku Sümfooniaorkestrit, Plzeňi Raadio sümfooniaorkestrit Tšehhis, mitmeid Soome orkestreid jt. Kolmel korral (1999, 2004 ja 2009) juhatas ta sümfooniaorkestreid ka laulupeol. Jüri Alperten oli pikaaegne ning väga armastatud õppejõud Eesti muusika- ja teatriakadeemias: tema käe all õppisid tudengid sümfooniaorkestri dirigeerimist 1993. aastast.
Maestro dirigeeris oma elu jooksul rohkem kui 50 lavateost – nii oopereid, ballette kui ka operette – ning tõi muusikajuhina lavale arvukalt teoseid eri žanrites. Tähtsamatena väärivad mainimist Mussorgski „Boriss Godunov“, Richard Straussi „Salome“, Tšaikovski „Padaemand“, Wagneri „Lendav Hollandlane“, Puccini „Manon Lescaut“, Glazunovi „Raimonda“, „Surma ja sünni laulud“ Singi muusikale, Bocki „Viiuldaja katusel“ jpt. Tema viimaseks tööks rahvusooperi laval jäi üks tema lemmikteoseid, Rimski-Korsakovi ooper „Tsaari mõrsja“.
Jüri Alperten uskus, et dirigendiks sünnitakse – tema elulugu kinnitas seda. Küllap oli ette määratud, et temast sai muusik perekonnas, kus ema oli pianist ja isa viiuldaja. Unistust dirigendiametist kandis ta eneses juba pisikese poisina. Lapsest peale oli ta haaratud orkestri kõlast ja helivärvide mitmekesisusest. Kuna kuueaastaselt veel dirigeerimist õppida ei saanud, siis alustas ta klaveriõpingutega. Klaverierialal lõpetas ta 1975. aastal Tallinna muusikakeskkooli ja 1979. aastal Tallinna riikliku konservatooriumi Bruno Luki klassis. Dirigeerimist õppis ta nii TRKs Roman Matsovi juures kui ka Leningradi konservatooriumis Ilja Mussini klassis. Nii sai Jüri Alpertenist mitmekülgne muusik – meisterlik dirigent, kes võis vahel enesele lubada ka seda, et mõnel kontserdil esines ta nii dirigendi kui ka pianistina.
Jüri Alperteni üliõpilased ja kolleegid jäävad teda mäletama kui suurt kunstnikku, kes oli oma ala professionaal ja ka väga hea õpetaja.
Lähis-Ida on infosõdade, kallutatud uudiste ja laimu levila
HILLE HANSO
Lähis-Ida on infosõdade, karistamatult levitatavate kallutatud uudiste ja laimu levila. Pole mingi uudis, et teabel põhinev vaenutegevus ei toimu mitte ainult regioonis endas, vaid see ulatub üle terve maailma. Põhjuseks on suurriigid ja nende kohapealsed liitlassuhted. Taustaks võiks teada, et ajakirjandus Türgis ega Lähis-Ida maades pole nagu meil, kus igaüks, olgu ta vaated millised tahes, võib viisakuse piires neid enamasti igas väljaandes väljendada. Siinsed väljaanded on võimu eest võitlevate gruppide vahel selgelt jagatud, olgu nendeks repressiivsed valitsused toetava eliidiga, teatud parteid või usulised grupid. Iga arvamust või analüüsi, mis siit regioonist ilmub, tuleb lugeda autori ja väljaande tausta teades. Neid tuleb vastavalt sellele ka tõlgenda. Miks ta seda kirjutab? Kelle huvides ta seda ütleb? Ühesõnaga, tasub silmas pidada, et kui jälgite Al Jazeerat, saate infot Katari kuningliku pere (välis)poliitiliste huvide nurga alt, kui Press TVd, siis Iraani valitsuse. Kurdistan24 väljendab Iraagi Kurdistani mõjukaima, Barzani perekonna huve ja Anadolu Ajansı ja TRT World kajastavad kõike Türgi valitsuse huvidest lähtuvalt. Paljud teevad ajakirjandust ühtaegu siseriiklikuks tarbimiseks ning rahvusvahelisele üldsusele inglise keeles. Sisu võib oluliselt erineda – rahvusvahelisele üldsusele luuakse endast alati parem pilt. Näiteks Noursati, mil ohtralt kanaleid, juhitakse Ameerikast ja Liibanonist,1 ning tuleb sel aastal väidetavalt välja ka inglise keeles, et tegeleda teleevangelismi ja kristlike võimugruppide sõnumite forsseerimisega.2 Kõigil valitsustel on oma rahvusvaheline meedia, et oma kuvandit mudida. Meediakanalite ja lobistide nimekiri on lõputu ja tohutult kirju, paljusid neist kanalitest juhitakse teistest maailma riikidest. Pole ime, et väljastpoolt vaataja neisse ära eksib ja propaganda ohvriks langeb. Enda kogemusest tean, et kui mingit Lähis-Ida sündmust analüüsida, tuleb vaadata kõigi huvigruppide meediasse, heita (kerge liialdusega ütlen) kõigis neis kõrvale pool kui propaganda, neljandik kui vale ja siis allesjäänud neljandikuga edasi tegelda. Kõige targem on aga suhelda inimestega otse kohapeal.
Nüüd MEMRIst (Middle East Media Research Institute). See oleks muidu üks näide paljudest infokanalitest Lähis-Ida kohta. Kuid oma polariseeriva sisu poolest ja rahvusvahelise mõjukuse tõttu – selle teenuste promojateks on olnud näiteks USA riigiametid ja nende võtmeisikud, teiste seas CIA endine juht Robert James Woolsey Jr –3 – on MEMRI erinevalt teistest kanalitest esile kutsunud akadeemilise debati. MEMRi araabia-, pärsia-, türgi-, puštu- jne keelsete artiklite tõlgete korrektsuses ei kahtle keegi.
Vastupidi, semiootik Mona Baker väidab, et tõlgitakse ülima täpsusega, kuna apsakad võiksid ettevõtmise tõsiseltvõetavust kõigutada. Küll aga on küsimus nimelt tõlgitavate artiklite sisulises valikus,4 sest jagamiseks valitakse nimelt need Lähis-Ida riikides ilmunud lood, mis tõestavad narratiivi araabia jt ühiskondade ekstreemsusest, antisemiitlikkusest ning tõendavad justkui nende ohtu Lääne ühiskondadele.5 MEMRI kodulehte külastades jääb tõesti ekslik üldmulje, et kõik, mis seotud islami, araablaste, pärslastega jne, on vägivaldne. Tõlgitud ja analüüsitud artiklid kajastavad pea eranditult Lähis-Ida meediast valitud lugusid terroristide sõnavõttudest, igasugu imelikest tagurlastest, radikaalidest, friikidest usutegelastest ja üldiselt negatiivsetest poliitilistest protsessidest. Lähtepunktiks on justkui seljatamatud lääne-ida, araabia-Iisraeli, kristluse-islami konflikt. Torkab silma, et Iisraeli usufanaatikutest või radikaalidest sealt lugusid ei leia.
Pole erilist kahtlust, et organisatsioon teenib Iisraeli ja USA sionistlike ning neokonservatiivset maailmavaadet toetavate võimugruppide huve. MEMRI juhatuses või nõunikeks on tõeline raskekahurivägi, kellest paljudel strateegilise kommunikatsiooni-, luure- või sõjaväealane taust või kes teinud maailmapoliitika mastaabis võtmetähtsusega otsuseid, mis tervet regiooni mõjutanud. Avalikus liikmete nimekirjas on näiteks Paul Bremer, Ehud Barack, endised liikmed on Donald Rumsfeld ja John Bolton. Sionistest võib välja tuua kolonel Yigal Carmoni,6 Natan Sharansky ja Nobeli preemia laureaat Elie Wieseli.7 Nimekiri on pikk ja prominentseid inimesi täis. Lehe looja, Iisraeli kolonel Carmoni motiividest, MEMRI rahastajatest ja sellest, milliseid ebameeldivaid tagajärgi võivad ees oodata MEMRI kriitikud, võib juurde lugeda Fathi Schirini uurimustööst.8
Baker on sisu neokonservatiivse raamistamise üle arutledes ühtlasi märkinud, et lisaks kvaliteetsele tõlkele on MEMRI viimasel ajal tõsiseltvõetavuse huvides oma ridadesse palganud ka „reformistlikke“ Lähis-Ida kirjutajaid, kes nõuavad väljastpoolt naiste õigusi, väljendusvabadust jne, nagu neist teemadest mainitud riikides endis juttu ei olekski. Samuti avaldatakse aeg-ajalt mõni tõlge mitteekstremistlikest allikatest, pakkudes niimoodi üldisele kallutatusele „tasakaalu“.9 Baker tõdeb, et see aga ei muuda üldist pilti. Lehe sisu on ilmsesti kallutatud.
Iseenesest on Lähis-Ida meedia vahendamine heade tõlgete näol väärtuslik idee. Sellega võiks palju head ära teha, et Lähis-Ida maailmale paremini lahti mõtestada. Nii mugav on MEMRI kirjasaajate listis olla, kuna regionaalse ajaloo, poliitika ja kultuuride ning keelte tundmaõppimine on pingutustnõudev, et mitte öelda üüratu väljakutse, nemad aga toovad info tõlgete näol otse koju. Tasuta MEMRI tõlked potsatavad USA meedia ning USA kongressiliikmete postkasti10 ja neid on laialt tsiteeritud.
Vaevalt, et kõik eritreeninguta MEMRI lugejad aga oskavad silmas pidada, et see, mida MEMRI Lähis-Ida puhul ei jaga, on täpselt sama kõnekas kui see, millest räägitakse. Akadeemilised tööd, rahuliikumised, kogukondade ühendajad, naisõiguslased jne – sellele lehel kohta ei leita. Nende leidmiseks tuleb eraldi tööd teha. Kui ainult MEMRI põhjal poliitikaid kujundataks (ja kahjuks näib, et USAs kujundataksegi), võib ikka väga alt minna.
Pole imestada, et taoliste mõjukate lehtede olemasolu õhutab Lähis-Idas omakorda kõikehõlmavaid vandenõuteooriaid juudi lobitööst ja sellest, et nood Ameerikat ja lausa maailmapoliitikat juhivad. Ja pole ime, kui vildakat vaatenurka „oriendist“ muudkui tahtlikult taastoodetakse, aga tahtmatult omaks võetakse.
3 Fathi Schirin, A Tool of Enlightenment or Incitement? – Orientalism and Conspiracy: Politics and Conspiracy Theory in the Islamic World 2010, lk 166.
4 Ibid, lk 165–180
5 Mona Baker, Reframing Conflict in Translation. – Social Semiotics 2007, 17:2, lk 158. DOI: 10.1080/10350330701311454 151-169
6 Kolonel Carmoni rollist MEMRIs leiab infot: https://www.theguardian.com/world/2002/aug/12/worlddispatch.brianwhitaker
7 https://www.memri.org/about
8 Fathi Schirin, Memri.org – A Tool of Enlightenment or Incitement? – Orientalism and Conspiracy: Politics and Conspiracy Theory in the Islamic World 2010, lk 172–173.
9 Mona Baker, Reframing Conflict in Translation. – Social Semiotics 2007, 17:2, lk 158. DOI: 10.1080/10350330701311454 151-169
Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti tudengite näitus „KÜNNIS“ 5.09.-10.09.2020
Kanuti Gildi SAALi keldrisaal Pühavaimu 5 Tallinn
4. septembril kell 18:00 avatakse Kanuti Gildi SAALi keldrisaalis Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti tudengite näitus “KÜNNIS”. Näitus on avatud iga päev 12:00 – 18:00.
On loomulik, et igapäevaselt astume üle mitmete lävede, vahel peatudes, teinekord tormates. Lävi ehk künnis saab tihti kohtumispaigaks eri maailmade vahel, kus ühel pool on asjade seis üks, teisel pool teine. Künnisel peatumisest saab kui kahevahelolek, üleminek, millegi lõpp või millegi algus. Künnis on kui piir, piiriala, mis võib nii ühendada kui lahutada, piirata kui avada uusi võimalusi. Muudatused võivad olla meile nii ootamatud kui ka teadlikud valikud, pealesurutud või vabad.
Kuus noort kunstnikku tõlgendavad lävelseismist, metamorfoosi ning uurivad, kas piirideta maailm on võimalik või on piirid kõikjal me ümber.
Ole hea ja astu üle läve.
Näitusel osalevad: Mirjam Aun, Kristjan Tammjärv, Katrin-Maria Terras, Karl Uustal, Dana Loren Vares, Jennifer Viira
Näituse juhendajad: Eve Margus- Villems, Urmas Lüüs
Toetajad: Eesti Kunstiakadeemia, Kanuti Gildi SAAL, Sveta Baar, TOPS, Punch Drinks, R-Kiosk, Fertelor Grupp
Täname: Eesti Kunstiakadeemia, EKA Ehte- ja sepakunsti osakond, Eve Margus- Villems, Urmas Lüüs, Jens A. Clausen, Kanuti Gildi SAAL, Brit Kikas
Mis jääb linnadevaheliste kiirete ühenduste vahele?
TARMO PIKNER
Kiirraudtee Tallinnast Kesk-Euroopa pealinnadesse kütab kirgi ja kutsub tuliselt arutlema. Üha rohkem võimendub avalikus sfääris seisukoht, et raudtee realiseerub igal juhul ning praegused arutelud ei muuda selle peamist trassi. Kusagil toimub maade võõrandamine ning planeeritakse ehitust varustama hakkavaid kaevandusi. Selle protsessi iseloomustamiseks sobib igati planeerimise ratsionaalsus, mille abil püütakse eesmärki igati kaitsta, sest järjest raskem on loobuda juba kord seatud poliitilistest eesmärkidest ja tehtud tööst. Siinkohal sooviksin arutelusse tuua mõned aspektid näitamaks, et selline megainfrastruktuuride ja kiirete ühenduste ihalus ei ole ühiskonnas tekkinud üleöö, vaid iseloomustab üldisemat suundumust.
Kiiremad transpordiühendused on mõjutanud reisimise ja ümbruse tunnetamise aegruumi. Kiirus seostub moderniseerumisega, mis kannab endas tehnoloogilisi utoopiaid ja arengut, rõhutab kasvu ja progressi. Kiiruse kui ideaali ülekandumisel ühiskonda on mitmesuguseid sotsiaalkultuurilisi väljendusi, nt tarbimises, reisimisel, kommunikatsioonis, linnastumises. Sellele vastukaaluks on tekkinud ka aeglustavad liikumised, nt aeglase toidu initsiatiiv, kiirete autoteede aeglustamine sõiduridade vähendamise ja rohealade suurendamisega. Metropolide saginast väsinuna on hakatud otsima rahulikke oaase eemal internetist ja kiirustamisest, luues sellega ka uusi turismitrende, mille hulgas on näiteks ka meditatsiooni ja tervist toetavad ettevõtmised. Hooajalised suvekodud võimaldavad linnasaginast eemale tõmbuda ning elada mõnevõrra teises rütmis. Kevadine koroonaviiruse periood koos piirangutega mõjutas otseselt rahvusvahelist liikumist ning vähendas paljudel kella peale tormamise vajadust. Seega on ühiskonnas kiiruse suurenemine koosmõjus väärtuste ja aegruumi muutusega.
Globaalse linnastumise laine kogub jõudu üheaegselt mitmes suunas, tekivad tihedad keskusealad ning need hõlmavad ka ääremaad urbaniseerumise keerisesse. Mitmesuunalise linnastumise trend kumab läbi üleriigilise planeeringu „Eesti 2030+“ rõhuasetusest, kus tuleb esile hajalinnastunud ruumi perspektiiv, mis heade transpordi- ja kommunikatsiooniühendustega peaks aitama kogeda mugavat ja linnalist elukvaliteeti kogu riigi territooriumil. Tegelikkuses kaovad paljudes maapiirkondades kohalikud teenused ja sellega tekib pinnas ebavõrdsuseks ja soov ära kolida. Mobiilsuse suurenemine täienevate transpordiühenduste ja reisimise kaudu on osa linnastumisest. Seejuures vajavad kiiremad ühendused üha uusi või renoveeritud toetussõlmi, nt terminalid, valguskaablid, kiirteed või rööpad. Siinkohal peakski kriitiliselt küsima, millised võimalused on praeguse infrastruktuuri kohandamiseks ning mida siis ollakse valmis ohverdama kiiremate ühenduste nimel. Arendajad ja projekteerijad kipuvad tihti eelistama uut ehitust vana rekonstrueerimisele. Seda näeme praegu ka Rail Balticu trassi trajektoori vaidlustes. Seejuures tekitavad valdavalt linnadevahelised kiiremad ühendused märkimisväärset mõju mittelinnalistele piirkondadele, sest just seal võõrandatakse maid ning mõjutatakse loodus- ja kultuuripärandit. Lihtsustatult võib öelda, et kiirraudtee negatiivne kõrvalmõju jääb suuresti maapiirkonna ja sealsete elanike kanda. Linnades elavad ja läbi linnade liikuvad inimesed naudivad sujuvat sõitu ja hüvesid, mille puhul kerkivad küsimused õiglusest ja n-ö ohverdamise ulatusest uue taristu nimel. Avalikus pöördumises1 2016. aasta septembris rõhutatakse, et kiirraudtee planeerimine toimub kiirustatult ja sellisel kujul kahjustab see Eesti ruumilist sidusust ja eluskeskkonda. Eesti Geograafia Selts on pidanud vaidlusi isegi kohtus, et sundida kaaluma praeguse raudteetrassi kasutusvõimalusi. Ühiskonnas toodi probleemkohad esile, aga protsessi ei suudetud (veel) ümber kujundada.
Megainfrastruktuuride ja kiirete ühenduste ihalus ei teki ühiskonnas üleöö – see iseloomustab üldisemat suundumust. Pildil Tallinna-Tartu maantee.
Siinkohal võiks vaadelda kiirraudtee ja muu seesuguse suurtaristu planeerimist megaprojektide paradoksi perspektiivist, millega seotud riskidele on uuringute põhjal tähelepanu juhtinud taani geograaf Bent Flyvbjerg.2 Sellised suurprojektid on olemuselt riskantsed, sest planeerimisperiood on pikk ja keeruline ning hõlmab konfliktsete huvidega osalisi. Sageli juhivad projekti inimesed, kellel pole sellealast põhjalikku eelnevat kogemust ning tulenevalt protsessi kestusest inimesed vahetuvad ja juhtimine nõrgeneb. Tehnoloogia ja disain on sageli suurtaristute juures mittestandardsed ja viivad n-ö unikaalsuse kahvlisse, mistõttu planeerijad ja juhid kipuvad nägema oma projekte ainukordsena ega taha õppida varasematest kogemustest. Sageli panustatakse palju infrastruktuuri projekti kontseptsiooni algfaasis ja raiutakse see kivisse, mistõttu jäetakse kõrvale võimalikud alternatiivid ja avalikud arutelud. Selle tagajärjel eskaleeruvad vastuolud hilises faasis. Projekti ambitsioon muutub aja jooksul ning suurte investeeringute ja ootuste tõttu kaldutakse ülespuhutud optimismi. Kompleksseid protsesse vaadeldakse lineaarselt ajas ega suudeta arvestada ootamatute sündmuste ja olukordadega, mis planeeritud ajakava ja eelarvet mõjutada võivad. Tagajärjeks on sageli eksitav ja ebaselge informatsioon suurtaristu tähtaegade, kulude, hüvede ja riskide kohta projekti arendamises ja otsustamises ning lõpuks täideviimises.
Unistused ja poliitilised projektid kiirraudteest kui ühest liikuvuse megaprojektist pole Eestis tekkinud tühjale kohale. Juba 1930. aastatel joonistati paberile uhke sild mandri ja Muhumaa vahel. Sellest nn Saaremaa sillast hakkasid poliitikud kõnelema umbes viisteist aastat tagasi. Ometi ei leidnud see küllaldast poolehoidu, kuna oleks liigselt mõjutanud saarelist omapära. Uuemates ruumilise arengu visioonides nimetatud sillaühendus ei kajastu. Siinkohal saab paralleeli tuua Malmö ja Kopenhaageni vahelise Öresundi sillaga, mille teostamine alates esmamainimisest kuni ehitamiseni võttis umbes sajandi. Nimetatud silla üle peetud aruteludes kerkisid üles sellised vastuolud nagu põllumaa vähenemine, Malmö aglomeratsiooni laienemine teiste piirkondade arvelt ning teadmiste vähesus ja ignorantsus planeerimise protsessis.3 Selle sajandi alguses püüti saada regionaalplaneerijate toetust Narva jõele rajatavale lüüside süsteemile, mis oleks ühendanud Peipsi järve Soome lahega. Mitmel põhjusel, sh geopoliitilisel, jäi seegi idee soiku. Seevastu on Peipsi väikesadamate rekonstrueerimine järve kasutust elavdanud. Linnadevahelise mobiilsuse unistustest kõneleb idee Helsingi ja Tallinna vahelisest tunnelist. Sellega paralleelselt on mõeldud kahetunniste laevaühenduste täiendamisele hyperloop-ühendusega, mille abil saaks üle lahe sõita umbes kümne minutiga. Tunneli- ja kiirrongiühenduseks on tehtud alusuuringuid ning reserveeritud maa võimaliku tunneli mõlemas otsas Harjumaal ja Helsingi regioonis. Arhitektid on välja töötanud lahendusi, kuidas selle maa-aluse kiirrongiühenduse kaudu kokku liita Tallinna ja Helsingi kesklinn. Soome suurärimehe ja Hiina võimaliku kapitali sekkumine tunneli ülikiiresse teostamisse on pälvinud skeptilise hoiaku. Koos Rail Balticu rajamisega hakkab merealuse tunneli idee ikka ja jälle ruumilise planeerimise aruteludesse tulema.
Utoopial kui võimalikkuse piiride kujundamisel on suur osa aruteludes ühiskonna tuleviku, sh täienevate ja kiiremate transpordiühenduste üle. Selliste utoopiate sõnastamisel peaks nihutama osa tähelepanust linnadest eemale ning jälgima võimalikke muutusi mittelinlikes piirkondades ja kultuurilistes kooslustes.
1 Avaliku elu tegelaste pöördumine seoses Rail Balticuga. – Postimees 29. IX 2016; https://arvamus.postimees.ee/3854903/avaliku-elu-tegelaste-poordumine-eesti-rahva-ja-maa-tuleviku-nimel-tuleb-peatada-rail-balticu-rajamine-kavandatud-kujul
2 Bent Flyvbjerg, Nils Bruzelius, Werner Rothengatter, Megaprojects and risk. An anatomy of ambition. Cambridge University Press, New York 2003; Bent Flyvbjerg, What you should know about megaprojects and why: an overview. – Project Management Journal, 2014, nr 45 (2), lk 6–19.
3 Hannah Dekker Linnros, Per Olof Hallin, The discursive nature of environmental conflicts: the case of the Öresund link. – Area 2001, nr 33, lk 391–403.
Vabadus on kõige tähtsam nii pillimängu õppides kui ka ajalehti müües
HELENA KOCH
Kui Soomes ilmub igal aastal üsna juhuslik valik eesti lasteraamatuid ning kõiki meie tippautoreid pole isegi tõlgitud,1 siis läti lugejad saavad osa kaasaegse eesti lastekirjanduse paremikust. Ka arvuliselt teevad lätlased soomlastele ära: viimase viie aasta jooksul on Lätis avaldatud 20 eesti lastekirjanduse tõlget, Soomes aga ainult 13. Eestis, muide, ilmub enam just põhjanaabrite lasteraamatuid. Aastatel 2015–2020 on seni ilmunud vaid 12 läti lastekirjanduse tõlget, soome lasteraamatuid aga üle 70. Seda enam on põhjust rõõmustada värskelt trükivalgust näinud läti pildiraamatute üle. Inese Zandere „Tuhatnelja edasi!“ (2019) ja Anete Melece „Kioski“ (2020) on avaldanud kirjastus Päike ja Pilv ning eesti keelde tõlkinud Contra.
Inese Zandere (1958) on läti lastekirjanduse üks tuntumaid tegijaid. Ta on kokku avaldanud üle 30 lasteraamatu ning tegutseb lisaks ka luuletaja, toimetaja, ajakirjaniku ja kirjastajana. Eesti keeles on seni ilmunud seitse Zandere lasteraamatut, nende hulgas „Annaliisa Analüüs ja teisi värsse lohutuseks haiglas olijale“ ning sarja „Näpsud“ raamatud. Pildiraamatu „Tuhatnelja edasi!“ on illustreerinud Anna Vaivare ning see on lisaks eesti keelele ilmunud ka araabia keeles.
Inese Zandere „Tuhatnelja edasi!“ on lugu poisist, kes harjutab kodus klaverimängu. Anna Vaivare illustratsioonid annavad imeliselt edasi teose hoogu ja mängulisust.
„Tuhatnelja edasi!“ on lugu poisist, kes harjutab kodus klaverimängu. Selle käigus läheb ta fantaasia lendama ja poisi juurde ilmub hobune, kes pärast leivatükiga ligimeelitamist temaga koos musitseerima asub. Nende klaverimäng läheb kord „nagu noodi järgi“, siis jälle „mööda klahve kukerpallitades“. Hobuse seljas ratsutab poiss toast välja linna peale ja sealt edasi juba vabasse loodusesse. Poisi ja hobuse looming ei pruugi kõigile pealtkuulajatele meeldida (nii näiteks poisi õele, kes ei suuda venna „klaveri peksmist“ enam taluda), kuid pakub seesugusena poisile suurt rõõmu. Kui aga ema poisi tuppa sisse astub, on hobune taas läinud.
Zandere raamat on kummardus muusikale, mida peaks saama luua just nii nagu süda soovib, ja inspiratsioonile, mis teinekord läheb lendu just üksinda olles. Sealjuures on hobune tabav muusika metafoor. Nii nagu muusika, võib ka hobune olla aeglane ja rahulik või hoopis kiire ja ettearvamatu. Temaga on võimalik ratsutada, kuid ta peab saama olla ka vaba ja metsik. Raamatus on hobusel poisile eriline tähendus. Poisi toas ringi vaadates saab kiirelt selgeks tema suur loomaarmastus. Tal on koduloomana kass ning lisaks sellele on toas laiali terve hulk erinevaid mänguasju, millest enamus on kaisuloomad. Sellest, et aga just hobusel on poisi südames eriline koht, annab tunnistust tema toa seinal rippuv peaaegu elusuurune hobusepilt.
Inspireeriva raamatu (ette)lugemise teevad lustakaks klaverihelide kirjeldused tekstis, mis annavad edasi ettetulevaid seiklusi. Nii näiteks „kõmisevad kumedalt bassid“ „blänn-blänn-blänn-blänn!“ ja „dõmm!“, kui poiss hobuse seljast maha kukub, hobusega koos jõkke hüpates aga teevad klahvid “blürülürüm! blürülürüm!“. Tekst on lihtsamaks lugemiseks kirjutatud trükitähtedes, kuid sisaldab paari keerulist sõna, mis ei pruugi ka suuremale lugejale tuttavad olla („gamma“, „passaaž“).
Anna Vaivare (1987) guaši- ja akvarelltehnikas loodud isikupärased illustratsioonid annavad imeliselt edasi teose hoogu ja mängulisust. Ka näitab kunstnik end tõelise koloriidimeistrina. Erinevad värvitoonid, mille seast tõusevad esile punakaspruunid, sobituvad kokku kenaks tervikuks ja toovad hästi esile pildi idee. Tegelaste emotsioonide ja detailide kujutamine pakub ühtlasi nii nalja kui ka avastamisrõõmu. Lugeja südame röövib näiteks poisi kass, keda on kujutatud nii hobusele klaveril taktikepiga takti löömas kui ka klaveri peal saiakest nosimas.
Kaader Anete Melece animafilmist „Kiosk“ (2013). Kioskimüüja Olga unistab reisimisest.
Šveitsis elav illustraator ja animakunstnik Anete Melece (1983) on lisaks pildiraamatutele loonud ka koomikseid ja multifilme. Ka „Kiosk“ oli algselt animafilm (2013), mis valmis Melecel ülikooli lõputööna. Autor on öelnud, et oli selle loomisel mõjutatud omaenda elust, olles rahulolematu oma tööga ja otsides uusi väljakutseid. Seitsmeminutiline animafilm saavutas suure edu kogu maailmas, pälvides üle 20 auhinna. Pildiraamat sai „Kioskist“ mõned aastad hiljem ja sellest kujunes tõeline rahvusvaheline hitt – raamat on tõlgitud lausa 16 keelde.2
„Kioski“ peategelane on müüja Olga, kes on oma töökohta, väiksesse kioskisse, suure kehaehituse tõttu sõna otseses mõttes kinni jäänud. Olgale meeldib tema töö, ta teab peast püsiklientide soove ja lobiseb inimestega aeg-ajalt ka niisama, ent õhtuti tabab teda nukrus, sest ta ei pääse kioskist välja. Siis rahustab Olga end süües ning reisiajakirju lugedes ja kaugetest paikadest unistades. Olga elu muutub jäädavalt, kui ühel päeval kiosk ootamatult ümber kukub ja müüjanna avastab, et suudab kioski üles tõsta ja sellega liikuda. Ta läheb jalutama ja maailma avastama ning satub endalegi ootamatult oma unistuste kohta.
Olga on meeldiv tegelane. Ta on abivalmis tädi, kellel ei pruugi pealtnäha olla maailma kõige olulisem töö, kuid kellel on tegelikult ümberkaudsete inimeste elus väga oluline roll. On ju tema see, kes on alati teiste jaoks olemas, valmis teenindama ja ära kuulama. Olgas on inimlikkust, mis teeb talle kaasaelamise lihtsaks. Talle küll meeldib oma töö, kuid siiski tahaks ta ka välja pääseda ja uusi kohti näha. Kurvana otsib ta lohutust toidust, mis paradoksaalselt tema väljapääsemise aina vähem tõenäoliseks teeb. Olga unistus vabadusest ongi see, mis tema loo universaalseks teeb ning erineva taustaga lugejaid kõnetab. Zandere raamatuga sarnaselt seostub muide ka „Kioskis“ vabadus loodusega ning siingi jõutakse selleni looma abiga – Olgale tuleb nimelt tema unistuse täitumisel appi koer Rambo.
„Kioski“ trükitähtedes kirjutatud tekst on napp, lihtne ja konkreetne, tehes selle (ette)lugemise hõlpsaks. Raamaturiiulil torkab teos silma oma humoorika mitmetasandilise kaanepildiga, millel on Olgat kujutatud kioskis küpsist pugimas ja reisiajakirja lugemas. Anete Melece on raamatu piltide loomisel kasutanud akrüüli ja pliiatsit. Teda on sealjuures inspireerinud Riia linn, mille tänavapildi tunneb ära mitmetelt piltidelt. Raamat sisaldab koomiksistiilis elemente – pildiridasid, millel on näha erinevate sündmuste kulg. See teeb võimalikuks tegelaste mitmeplaanilise kujutamise ja neile kaasaelamise. Tähelepanelik lugeja saab näiteks osa õnnetu daami loost, kellele Olga müüb raamatu alguses naisteajakirju ning keda ta kohtab hiljem õnnelikult armununa mere ääres.
„Tuhatnelja edasi!“ ja „Kiosk“ on läti lastekirjanduse tippteosed, mille ilmumise üle on põhjust rõõmu tunda. Humoorikad ja inspireerivad raamatud pakuvad avastamisrõõmu nii väikestele kui suurtele. Nende teoste eeskujul võiks eesti kirjastajad anda võimaluse teistelegi läti lasteraamatutele, mis kõnetaksid kindlasti ka siinset lugejat.
1 Soome keeles pole seni näiteks ilmunud ühtegi Piret Raua raamatut.
2 Eestis, muide, pole ühtki pildiraamatut tõlgitud nii paljudesse võõrkeeltesse. Praegusaja ühed populaarsemad pildiraamatud Piret Raua „Härra Linnu lugu“ ja Jonas Tauli „Öömõtted“ on näiteks avaldatud „vaid“ neljas võõrkeeles.
Näitus „Suvila. Puhkamine ja arhitektuur Eestis 20. sajandil“ Eesti arhitektuurimuuseumis kuni 29. XI. Kuraatorid Epp Lankots, Triin Ojari. Kujundajad Silver Liiberg, Kaur Stöör, Ülo-Tarmo Stöör (Öö-Öö arhitektid). Näituse ja kataloogi graafiline kujundaja Laura Pappa. Kataloogi tekstide autorid Mart Kalm, Epp Lankots, Triin Ojari, Tiina Tammet.
On ilmunud järjekordne tõestus, et Eesti arhitektuuriloolased suurte väljakutsete ees ei kohku. Tihedate piidega reha, millega on viimaste aastakümnete jooksul süstemaatilise hoolega läbi töötatud kõikvõimalikud tahud Eesti ehitatud ruumist, on aina selgemalt jõudmas Nõukogude perioodini. Kui 1990. ja 2000. aastatel tähelepanu keskmes olnud sõjaeelse Eesti vabariigi arhitektuuripärand naudib ühiskonnas vaieldamatult positiivset kuvandit, siis Nõukogude ehituskunsti väärtust seletada on hulga keerulisem ülesanne.1 Ühest küljest vähene distants, teisalt tugev soov distantseeruda toovad kaasa selle, et paljude inimeste argiarusaamas liituvad näiteks Väike-Õismäe, Valgeranna puhkekompleks, Sillamäe Mere puiestee, Tallinna linnahall ja Rapla KEKi hoone üheülbaliseks „inetuks Nõukogude aja modernismiks“2 millel justkui a priori omaette väärtus puudub.
Epp Lankotsa ja Triin Ojari näitus ning Mart Kalmu kaasautorlusega ilmunud raamat „Suvila. Puhkamine ja arhitektuur Eestis 20. sajandil“ hõlmavad pealkirjast hoolimata eelkõige perioodi 1930–1980 ning kõige tihedama tähelepanu on pälvinud 1960.–1970. aastad. Tänu sellele võib käsitluse suurimaks teeneks pidada suure sammu astumist n-ö nõukaaegse ehituspärandi mõistmise poole selle tegelikus mitmekesisuses, ning sageli kvaliteedis ja originaalsuses. Suvilate ja maamajade tähtsus eestlaste eluviisis võib jätta petliku mulje: see tundub olevat meile midagi täiesti iseomast ja ehk isegi loomulik jätk seljaajusse kodeeritud mälestusele rehemajast, sooteest ja kalurionnist. Et suvituskultuuri jõudmine massidesse oli reaalsuses palju enam seotud linnastumise, transpordi, viiepäevase töönädala kehtestamisega (lühidalt – modernsusega), ei pruugigi suvilaist mõeldes kohe pähe tulla, kuid just sellest vaatenurgast on Lankots ja Ojari teemale lähenenud. Näitust, eriti aga raamatut tuleb tunnustada detailitäpsuse, tiheduse ja üle-eestilise haarde eest: ilmselt on seal ära mainitud peaaegu kõik suvituskooperatiivid ja -rajoonid, mis Nõukogude ajal valmisid. Käsitlus ulatub Muhu saarelt Värska sanatooriumi ning Narva paadikuuridest Kabli telkmajadeni. Vaevalt, et kusagil mujal „mingid datšad“ sellise tähelepanu osaliseks saada võiksid.
Rotermanni soolalaos avatud näitusele lisavad värvi kajastatavale ajajärgule vastavalt disainitud ja eri formaatides trükitud toredad plakatid, toekas kataloog (plusspunktid 1960. aastate vaimus raamatudisainile) ning laialdane meediakajastus, mis loovad juba eos kujutelma atraktsioonidest lihavast interaktiivsest näitusesaalist. Sääraste ootuste ja õhulosside arhitektideks on ilmselt soolalao endi viimased väljapanekud (näiteks ,,Betoonist võlutud. Ehitusinsener August Komendant“ ja ,,Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile“), vabaõhumuuseumi õuele tiritud kolhoosi kortermaja ning nutikaid tehnoloogilisi lahendusi pakkuva vastavatud Narva muuseumi ekspositsiooni mõju.
Rookatusega telksuvila Rannamõisas. Arhitekt Hindrek Piiber, 1973.
Tehnoloogiast kõneldes oli näitusel esindatud ligikaudu kolm ekraani: üks köögiteleri mõõtu veerandtunni pikkust eestikeelset dokumentaalfilmi näitav aiandus- ja suvilateemaline 1970. aastate lõpu ekraniseering (kahjuks küll võõrkeelsete subtiitriteta), aeg-ajalt liikuvat pilti ette viskav puitstendile kinnitatud tahvelarvuti ja hiiglaslik projitseering saali tagaseinas, mis kujutas sulnis vaikuses õõtsuvat mereranda. Seega oleks oodanud rohkem julgemaid lahendusi ja „elavamat“ ruumikasutust, mida soolalao näituseruum oma olemuselt ju ometi lubaks. Nõnda tekkis tagaseina pandud tühja rannajoone puhul tahtmine see näituse konteksti ja -tekstiga kokkusobivust otsides ehtida okastraadi ja hoiatussildiga „piiritsioon – mitte läheneda“. Niisamuti kui arhitektuurimuuseumi väliskülge tervitama tõstetud, ent külastajatele esmapilgul varju jääva klaaskasvuhoone näituseruumi lohistada ning soolalao keskele elusuuruses A-kujuline telkmaja paigutada. Minimalism muuseumisaalis on ju tegelikult tervitatav ja õigustatud nähtus, kui seda lubab kajastatav temaatika või kompenseerib muu lisavarustus, mis edastab sisuteabe. Antud juhul jäi aga teksti ja visuaalse osa vähesuse tõttu segaseks, kas tegemist on hõredalt varustatud nostalgiamuuseumiga, kus äratundmisrõõmu ja näpu väljasirutamist pakuvad fotod kodukandi suvilatest, või siis arhitektuurinäitusega, millel oleks justkui nõukogudeaegset suvitushoonestust sotsiaalse ajastupõhise kontekstiga siduv funktsioon. Paistab, et suurem osa teema haardest ja potentsiaalist on jäänud näitusega sama nime kandva raamatu kaante vahele.
Sisulise osa pealt võib väljapaneku ühe kitsaskohana esile tuua vaatenurkade puudumise, ehkki kõnealune teema neid hästi avada oleks lubanud. Seda enam, et möödunud aasta suve hakul esitasid kuraatorid näituse koostamise tarvis avaliku üleskutse saata mälestusi seoses aiandus- ja suvilakooperatiividega.3 Tunnustades näituse (algset?) ideed tutvustada suvilaarhitektuuri vähemalt osaliselt läbi üksikisikute mälestuste ja avada hoonete osatähtsus inimeste sotsiaalse elu kujundaja ja asjaosalisena, tekib küsimus, miks inimeste lood näitusel ning teemaderingi avamisel suures osas välja on jäänud. Ühtekokku jäi inventuurilaadse, spetsiifiliste ja paiguti avamata viidetega teksti taustal ähmaseks, et kellel siis täpsemalt oli õigus suvilat omada, kas lätlaste suvitusmajad olid meie kandi omadele sarnased ja mis sai suvilatest pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Nendele ja mitmetele teistele õhku jäänud küsimustele oleks ilmselt selgust aidanud luua võrdlused ja paralleelid teiste liiduriikidega või juba mainitud üheperelood, mis fiktiivseid või tegelikke narratiive pakkudes oleksid etemalt selgitanud suvilate käekäiku ja olulisust ning nende muutumist ajas. Avamata teemade taustal tekib aga mure ja kahtlus, kas näitust väisavad nooremaealised muuseumikülastajad või näiteks väljastpoolt endiste liiduvabariikide piire saabunud arhitektuuri- ja ajaloohuvilised mõistavad ning saavad ikka selge ülevaate XX sajandi puhkamiskultuurist Eestis. Muuseumikülastajatest kõneldes osutab venekeelsete näitusetekstide täielik puudumine nii konkreetse väljapaneku kui ka Eesti muuseumimaastiku üldisele probleemile, millel siinkohal pikemalt peatuda pole mõistlik. Ometi on ju nõukogudeaegne suvituskultuur valdkond, mis võiks huvi pakkuda nii eestlastele, Eesti venelastele kui ka ida poolt saabuvatele turistidele.
Tunnustades kuraatorite vaeva ja mitte esitades teostamatut soovi näha enda ees lahti rullumas kõiki võimalikke perspektiive kätkevat kriitilist ekspositsiooni, mis kataks täpselt ajavahemikku 1901–2000, jääb siiski küsimus, kas mitte ei ole Nõukogude Eesti puhkamiskultuuri kokku võetud liialt lihtsustaval ja joviaalsel viisil? Nii näituse kui ka raamatu puhul tekitab kummastust keelekasutus: tundub, nagu oleks nõukogudeaegsest allikmaterjalist mitmedki propagandamaigulised keelendid ja arusaamad läbi ajaloolase sõela lipsanud. Näiteks räägitakse näitusel sõjajärgsetest kümnenditest heaoluühiskonna ülesehitamise muretus võtmes, suvilate massehituse üheks positiivseks tagajärjeks aga loetakse „noorte töökasvatuse arendamist“ (lk 135). Teisal on ajaloolisi protsesse tõlgendatud anakronistlike mõistetega: 1950. aastatel levima hakanud kommet metsas telkimas käia nimetatakse „rohujuuretasandilt avaldatud surveks“ Nõukogude puhkamiskultuuri muutmisel (lk 37). Üldiselt on tõsi, et elu kummalgi pool eesriiet oli sarnasem kui vahel tunnistatakse („meie vanemad ja vanavanemad oleks ikkagi 1960ndatel ihaldanud heledat mööblit ja 1970ndatel tumedat, ja miniseelikud oleksid läinud moodi siis, kui läksid“),4 ent Ojari ja Lankotsa käsitlus jätab kohati liialt kriitikavaba mulje. Luues lääneriikidega kohati kunstlikult mõjuvaid sildu, on toonitatud näiteks, et kuigi kooperatiivid olid omased Nõukogude Liidule, siis oli puhkamine ka Läänes riiklikult soositud ja reguleeritud eluvaldkond. Eriti just sagedased (ehkki sisuliselt õigustatud) paralleelid Soomega loovad tahes-tahtmata kujutelma ülejäänud vaba maailmaga käevangus rõõmsalt tulevikku sammuvast, isegi skandinaaviapärasest Eesti NSVst.
Sellest aga, et suvilarajoonid rajati üldiselt maadele, kust eelmised elanikud olid deporteeritud või sunnitud linna kolima, libisetakse raamatus üle mõne üksiku lausega (lk 36). Näitusestendidel ei mainita seda üldse. Kas tõepoolest on tegu niivõrd triviaalse teadmisega? Isegi kui eeldada, et see on selge kõigile näitust väisavatele eestlastele (sealhulgas noortele), siis kaugematele külalistele võib nõukogudeaegsest suvituskultuurist lihtsalt vale mulje jääda. Samuti pole esile toodud, et need kaunid rannad, mille äärde suvilad ehitati ning mida kujutab terve näitusesaali tagasein, olid tegelikult suvitajatele valdavalt suletud. Kuhu jäävad puhkus okastraadi taga, piirivalvekordonid ja helgiheitjad, mis olid samuti osa nõukogudeaegsest puhkusekultuurist? Kuigi Eestis 1960.–1980. aastatel tegutsenud arhitektide looming kuulus vaieldamatult samasse esteetilisse sfääri Rootsi ja Soomega, võib meie ajaloo n-ö põhjamaise graniidini puhtaks pesemine kaasa tuua ootamatuid tagajärgi. Juhtumisi on narratiiv Eestist kui kõige läänelikumast, modernsemast ja jõukamast liiduvabariigist ka see, mida jutustab kremlimeelne propaganda – näitamaks, kui hea ikkagi oli vennalikult elada ja heaolu üles ehitada. Kuna üks osa sellest on muide ka kuvand Baltikumist kui Nõukogude Liidu kuurordist,5 on suvituskultuuri uurimine paratamatult põimitud ideoloogiliste vastasseisudega.
Näitus ning kataloog „Suvila. Puhkamine ja arhitektuur Eestis 20. sajandil“ kujutavad muljetavaldava ulatusega käsitlust Eestis siiani sisuliselt uurimata teemast. Esiteks on selgitatud ühe niivõrd laialt levinud arhitektuurivaldkonna ajalugu ja väärtust ajal, kus fookuses olnud ajastu pärandit alles hakatakse hindama. Teiseks on selgelt välja toodud suvilate ehitamise ja suvituskultuuri ühiskondlik kontekst, asetades vaadeldavad protsessid moderniseerumise laiemasse konteksti. Loodetavasti tekib nii mõnelgi näitusekülastajal huvi, et kustkohast siis ema või vanaisa omal ajal selle maja seal Võsul ikkagi sai ja kuidas seal toona suvitati … Siiski tuleb tõdeda, et pea entsüklopeediliste omadustega käsitlusel jääb kohati puudu sügavusest ja vajalikust kriitikast allikmaterjalide ja vaadeldava ajastu suhtes. Näitusesaalis viibides on samuti tunne, et teema ei jõua oma täies põnevuses plakatilt muuseumiseinte vahele. Ja kuigi meie ajalookäsitlus ning -taju Nõukogude perioodist peab paratamatult muutuma mitmekülgsemaks ja tasakaalustatumaks, ei tohiks pendlil lasta teise äärmusse söösta ning nostalgiasse unelema jääda. Kuna ehitised on kõige mõjuvamad objektid, mis möödaniku meieni toovad ning selles viibida lubavad, on arhitektuuriajalool kandev roll minevikupildi loomisel. Arhitektuuriajalugu ei räägi kunagi lihtsalt majadest.
1 Ingrid Ruudi, Topeltmoraaliga ühiskonna tunnismärk. – Sirp 8. XI 2019.
2 Indrek Kiisler, Helme laseks lammutada nii Maarjamäe memoriaali kui ka linnahalli. – ERRi uudisteportaal 24. VIII 2020.
3 Arhitektuurimuuseum ootab pilte ja lugusid nõukogudeaegsetest suvilatest. – ERRi kultuuriportaal 12. VI 2020.
4 Rein Raud, Täiusliku lause surm. Mustvalge Kirjastus, Tallinn 2015, lk 102–103.
5 Boris Jegorov, Why the Baltics was a great place to live under the Soviets. – Russia Beyond 16. VI 2020. ihttps://www.rbth.com/history/332322-why-baltics-was-great-place?fbclid=IwAR30Nzn24hoS8gspD-YdWHMBSwgEzkMYhYY0ZpUJIS93N9LTVwGbXkZUGYY
Supersonicumi „Poeesia ja vägivald“, lavastaja, objektide autor ja helikujundaja Erik Alalooga, kostüümikunstnik Urmas Lüüs, liikumisjuht Anni Zupping, valguskunstnik Karolin Tamm. Mängivad Anni Zupping, Eline Selgis, Stella Kruusamägi ja Katrin Kubber. Esietendus 19. VIII Tallinnas ARSi kunstilinnaku Stuudio 98s.
Erik Alalooga on nii oma doktoriõpingutes kui ka viimase paarikümne aasta kunstiprojektides keskendunud brikolaažimeetodile, mida ta on ka oma tekstides mõtestanud ja põhjendanud.1 Mõistet defineerides toetub ta Claude Lévi-Straussile, kõneldes sellest kui katse-eksituse meetodil meisterdamisest, milleks kasutatakse olemasolevaid leitud vahendeid. „Brikolaaž kui loomemeetod ei seisne oma kontseptsioonilt muidugi mitte koriluses, vaid leitud esemete loomingulises rakendamises, eirates enamasti nende kultuurilist funktsiooni. Kuid ilma koriluseta ei ole millegagi brikoleerida. Seega on akadeemilise uurimistöö käigus võimalik koriluse areaali kitsendades ka brikolööri universumit ahendada. See omakorda aitab fookuspunkti teravustada just loomingulisele otsustusprotsessile.“2
Topeltmäng. „Poeesia ja vägivald“ on Alalooga teise doktorantuuriaasta eksamitöö, kolmandal aastal soovib ta kuuldavasti luua juba täiuslikuma ja sidusama simulaatori ehk tehiskeskkonna, milles opereerimine oleks selgelt jälgitav. Tuleb ainult toetada lavastaja mõtet, sest ARSi kunstilinnakus antud etendusel oli brikoleerides ehitatud struktuuri varjamas etendajate valdav kohalolu ja tänu sellele vähenes tehiskeskkonna ülemvõim. Brikolaaži meetodil loodud kostüümid on tegelasteks olevatele naissõdalastele mugav turvapaik, mille sees tegutseda, ning eriliselt ei tõuse esile ei nende suhe masinamaailmaga ega ka oma karakteriga.
Esimene tehiskeskkond, milles opereeritakse, on Alalooga ehitatud funktsionaalsete masinate determineeritud keskkond, ja teiseks teatrisituatsioon ise, kus kokkuleppeliselt ei kahelda nähtu tõesuses. Sellise topeltmängu puhul on raske esile tuua iga konkreetse keskkonna mõjusid eraldi ja vaatajal mõista, mis mida täpselt suunab.
Teatrile on omane tinglikkus ja sümboolsus. Näiteks päriselus ei ole mitte mingisugust põhjust avada plastmassist kiletelki koos hoidvaid peenikesi vitsu nii suurte tangidega. Etendusel tähendab selline ülepaisutatud tegevus peale funktsionaalsuse – on vaja avada ruum, kus tegevus hakkab toimuma – ka sümboolset jõu esitlust: me oleme vägivaldsed ja me ei halasta. Veel üks teatri võimalus on visualiseerimine. Seda võtet kasutatakse lavastuses näiteks kahe ekraani abil tehisolendi südame töö ja vaatevälja näitamiseks. Saame teada, et inimese moodi väljanägev masin on elus. Täpsemini, ta elustatakse, hingestatakse ja seejärel hukatakse. Teater niimoodi toimib, tegelase sünnist surmani, ja see on teatri funktsioon.
Reaalne empaatia tekkis kriitikuil homunksi suhtes, sest ta on aus, talle on kõik elu ja surma küsimus.
Tehiskeskkond, milles tegutsevad tegelased, on aga hoopis otsekohesem. Näiteks keritakse nööri läbi suure ploki – või oli see tross, mis on kinnitatud karabiiniga, või hoopis seekliga – iga tegelase vöökohta. Tegelased seisavad paigal ja pikk lõdvalt maas vedelev nöör hakkab aegamisi pingule tõmbuma. Selle katse tulemusena potsatab iga tegelase küljest elektripistik põrandale. Seejärel asutakse uue etüüdi kallale. Näeme, kuidas süsteem töötab, aga ei näe tulemust. Mitte midagi ei juhtunud. Ehk midagi ikkagi juhtus, aga me ei pannud tähele. Nööri kerimise etüüdist jäi õhku küll pinge ja ootus, et varsti midagi juhtub, aga tulemusest me osa ei saanud, et järgmisele tasandile astuda.
Teatrimaagia segamas masinate maailma. Ometi on mingil seletamatul põhjusel tegelaskonna struktuur üles ehitatud arvutimängu loogika kohaselt. See võib olla iroonia või paroodia, rauast masinate ja analoogtehnika brikolööri Alalooga ninanips kahekümne aasta tagusele tehnoloogilisele teatrile, mis arvas sinisilmselt, et kogu tulevikudramaturgia kirjutatakse ühtede ja nullidega. Aga Alalooga lavastuses sellise metatasandiga ei tegelda, ei kinnitata ega lükata ka ümber, lihtalt riputatakse see ballast nii enda kui ka publiku tajuruumi.
Ükskõik, millises mängus, mida koos mängitakse, peaksid olema täpsed ja arusaadavad reeglid, selleks et mäng toimiks. Tavaliselt on väljakutse, seejärel tegevus ja kindlasti ka selge vastus: kas asi õnnestus või mitte. Sa kas kaotad elu või mitte. Ja mängus on kindlasti mitu elu, enne kui keegi mängust välja kukub. Võib-olla ei pääsenud masinate üles ehitatud keskkond mõjule seepärast, et ei kasutatud kordusi, ei näidatud katsete ja tegevuse selgeid tulemusi. Vaatajat mõjutati kaasa elama ja nii jäi teatrisituatsioon domineerima.
Mitte et ei tohiks, aga näib olevat liiga suur ülesanne panna tehiskeskkond ja teatrimaailm koos toimima. Tegelikult ei saanudki aru, miks see „teatrimaagia“ Alaloogat nii palju lummas, sest see jäi segama masinate maailma ega kasvanud ka dramaturgiliseks ja psühholoogiliseks iseväärtuseks (inimese ja masina konflikt või inimese sisemine konflikt kokkupuutel masinaga või mingi kandev transhumanistlik positiivne programm). Tundub, et võrdlemisi pika ettevalmistusperioodi jooksul on lavastus läbinud mitu ideefaasi, kuid paljust, mis läbitud, kuid viljatu, ei ole raatsitud loobuda ja nii on üht-teist jäänud teadvustamata rudimendina lõpptulemuse külge rippuma.
Dramaturgiline surve. Enne eriolukorda, 5. märtsil on trupp loonud protokollivormis ülevaate oma brikolaažiprotsessist, kesksest ideest annab aimu rubriik „Vastuvõetud otsused“, kus arutletakse projekti pealkirja üle: „Variandid: „Kuidas saada masinakägistajaks“, „Homunksikottijate* mutatsioon“, „Kuidas saada kuue kuuga homunksikottijaks“ (*Homunksikottimine e antropomorfse tehnoloogilise olendi kallal vägivallatsemine).“3
20. märtsil, juba eriolukorra ajal, on Kanuti gildi saali kodulehe „Magasini“ rubriiki jõudnud aga postitus lavastuse tegelaskonnast, neljast masinakägistajast, arvutimängu tegelasest, kellel on oma kontod, nimed ja omadused.4
Tegelaste nimed on anagrammid etendajate nimedest: ZINNIPPA GUN (Anni Zupping); ELLE SIN SEGI (Eline Selgis), BREAK KIT BURN (Katrin Kubber) ja Stella Kruusamägi (AGUSTE ASARUM KILL), teravmeelne ja brikoleeriv, paraku tundub, et karakteritega tegelema asudes jäi tagaplaanile Alalooga algidee: „Meid huvitab see, kuidas igapäevased masinad hakkavad lavaruumis tööle, kui neile ei rakendata dramaturgilist survet.“5 Just dramaturgilist survet hakatigi neile rakendama.
Tegelaskontol on ELLE SIN SEGI relvaks nuga ja seda nuga ka etenduse jooksul gaasipõletil kuumutatakse, kuid homunksi seisukohast ei tehta sellega Tšehhovi püssi kombel ühtki korralikku pauku. ZINNIPPA GUNi relvaks on nimetatud naatriumhüdroksiid (NaOH) ning AGUSTE ASARUM KILLil butaan (C4H10) ja propaan (C3H8) ning gaase ja vedelikke lavastuses tõepoolest läbi voolikute lastakse, kuid pigem illustreeriva etendamiskunsti vormis, näitamata, millist toimet see kemikaalide kooslus reaalses brikolaažiprotsessis homunksile või homunksikottijaile-masinakägistajaile osutaks. BREAK KIT BURN, kelle relvaks on märgitud ragulka ja eriomaduseks huumor, õrritab masininimest kassi kombel ja laseb kadakummi vastu mikrofoni.
Etendus on läbivalt põnev, seda täidab nii soorituspinge kui ka Aristotelese reeglitele vastav ootuspinge, et mis järgmiseks saab. Frankensteini koletis ristitakse ja salvitakse, põletades ta aju kohal sinakat aupaistet ning keerutades elektripliidist brikoleeritud kadiilal viirukit. Ent sellega materjali vastupanu ning selle ületamine lõpeb, amatsoonid hakkavad näitama oma emotsioone, domineerivaim neist BREAK KIT BURN, mille käigus selgub kurb tõsiasi: aus masin tapab halva teatripsühholoogia. Reaalne empaatia tekkis homunksi suhtes, sest ta on vähemalt aus, talle on see elu ja surma küsimus. Mängutegelaste toimimise motiivid hägustusid (ilmselt koroonakriisi ajal kodukontoris rollipsühholoogiat üle mõeldes) ning nad jäävad masinale alla. Olnuks see taotluslik, võiks seda võtta eksperimendi tulemusena, aga kogu see pseudopsühholoogia mõjub laval lihtsalt üleliigsena.
Poeesia ja vägivald. Alalooga uurimistöö püstitab küsimuse: kui kaugel paiknevad teineteisest poeesia ja vägivald? Selleks et vastata, on vaja nii vägivald kui ka poeesia eraldiseisvana kehtestada. Ei ole kindel, mida Alalooga poeesia all silmas peab, aga enim võib seda leida lavastuses loodud ja esitatud helidest. Olgu see pööreldes kaht vedrut puudutava metallora tekitatud heli, mis võimendatakse läbi elektrooniliste vahendite kõlaritesse, või mikrofoni hüütud karjed, mis ühendatakse helivooks. Üks hetk, kus kuulmismeel oli harjunud müraga, kus kõrv võttis heli keskkonna pärisosana, katkestati järsult digitaalne heliedastus. Metalltoru pöörles edasi, riivates vedrusid ja seetõttu saime kuulda seda kõige algelisemat, veel moonutamata heli, mida masin teha suutis. See on ilus. Seda võiks nimetada poeesiaks. Just erisuse väljavalgustamine tekitab mingi uue taju ja teadmise. Lihtne ja selge võte, mille puhul varjatakse miski pikaks ajaks ära, selleks, et varju maha võttes tekiks üllatus ja ka selge mõju vaatajale. See ongi poeesia aristotellikus mõttes, poiêsis kui millegi tegemine, eesmärgiga luua midagi endast erinevat, kasutades selleks oskusi (technê), erinevalt lihtsalt tegevusest (praxis), mille kriteeriumiks pigem eetiline teadlikkus.
Vägivalla tajumisega on aga rohkem probleeme. See, kes lavastuses vägivalda peaks tundma, on eesmärgi kohaselt vaataja. Agressiooni subjekt võiks olla publiku liige. Lavastuses osalev Stella Kruusamägi on sellise aktiga hakkama saanud aasta tagasi, etendades Viljandi Koidu seltsimajas lavastust „Püha viha“. Marie Pullerits kirjutas sellest Sirbis, mille eest pälvis ka Eesti teatri kriitikaauhinna nominatsiooni, öeldes, et liigne ja otsene agressioon publiku vastu ei omanud mingit abstraktsiooni ega moodustanud kunstilist kujundit. Veel paremini põhjendab ta artikli lõpus oma nördimust: „„Holy Rage“ mõjub peamiselt viha ja vägivalla demonstratsioonina ning kannatusest lunastuse otsimisega, mis näib olevat suunatud eelkõige iseendale.“6
Seega, otsene agressioon publiku vastu ei toiminud. Siit hargnebki vägivalla kujutamise raske probleem: subjekt peaks olema vaataja, aga seda ei saa teha otse ja tõeselt. Lavastuses „Poeesia ja vägivald“ loodetakse vaataja eelnevale kogemusele, usutakse, et piisab sümboolsete naissõdalaste esitlemistest, kes kindlas kultuuriruumis on tuntud oma halastamatu tapjainstinkti poolest. Etendust vaadates näeme aga puusi hööritavaid kauneid naisolevusi, kes lõid tehisolendi ja hiljem, ilma igasuguse põhjuseta, ta tapsid.
Teoreetiliselt on põnev mõelda konstruktsiooni üle, et milleks tappa mittekedagit. Eriti Andrus Laansalu mõttearenduse taustal Alalooga masinatest: „Nad on teadlikult mitteutilitaarsed, sisuliselt kasutud, nad teevad mittemidagi tegemist. Selle tõttu tundub, et nad on just äsja valmis mõeldud. Ja seega pidi nende konstrueerimises ja loomises osalema kreatiivne, kunstiline vaba mõte, nad ei saa olla tavalise masinaehitustraditsiooni pikendus.“7 Niisiis puhas poiêsis ja technê, ometi koos kiusatusega etendada selles keskkonnas rituaali à la Tarantino „Surmakindel“, ainult et selle feministliku motiivistikku tühistades ja hoopis masina martüüriumi võtmes, mis ei ole üldse halb mõte, ainult et brikolaažile on siin omane vaid katse-eksituse tee, mitte aga ühene funktsionaalsus.
Vastuolu kahe nähtava asja vahel käivitab esialgu arusaamatuse, aga kui neid erisuguseid vastuolusid selgelt ja pidevalt esile tuua, on ka vaatajal võimalus vägivalla tundmiseks. Publikuni võiks jõuda ilmatumalt lihtne ja selge struktuur, mille kaudu avaneb kompleksne järjepidevus ning dünaamiline vastuolu nähtava ja nähtamatu vahel. Olgu see digimaailma ühed ja nullid või analoogmaailma jah ja ei, aga see peab olema jäägitult selge. Konks kas haarab või ei haara, positiivne või negatiivne tegevus on või ei ole. Ükskõik, kumb maailm, aga ükskõik, mis süsteem peab kehtima. „Poeesias ja vägivallas“ kombitakse küll teatri ja sinna loodud tehisliku simulatsiooni võimalusi, kuid ei suudeta veel vaatajat mängu haarata. Kui abstraktses kunstis ei vaja vaataja lugu, siis mängu võtmes ülesehitatud struktuuris võiksid põhjus ja tagajärg siiski arusaadavad olla.
1 Erik Alalooga, Inseneri ja metslase vahel. – Teater. Muusika. Kino 2019, nr 9; Erik Alalooga, Suletud universumist kostab kolinat. – Teater. Muusika. Kino 2010, nr 5; Erik Alalooga. Tartu Kunstimuuseum 2018.
2 Erik Alalooga, Suletud universumist kostab kolinat. – Teater. Muusika. Kino 2010, nr 5.
3 Protokoll. Tantsukuukiri 2020 nr 95. – http://kuukiri.tantsuliit.ee/artikkel/protokoll/
5 Egle Loor, Erik Alalooga: Hetkel tundub, et tehnoloogia on meie sõber viiruste vandenõu vastu, NOAR 19. VIII 2020. – https://noar.eu/et/erki-alalooga-hetkel-tundub-et-tehnoloogia-on-meie-sober-viiruste-vandenou-vastu/?fbclid=IwAR3prIicKXLum3Nm9thibrR6V0wXwDAJxBFHSnIfZodbMaAH782L_P7Mi9k
6 Marie Pullerits, Püha viha, mis ei lunasta. – Sirp 1. II 2019.
7 Andrus Laansalu, Mis juhtub, kui ma tõmban seda kangi enda poole? Erik Alalooga. Tartu Kunstimuuseum 201, lk 40-41.
