Ajakirjandusväljaande lugejal on õigus küsida: „Mille eest ma maksan?“ Ka ajakirjanikud peaksid ikka ja jälle mõtlema, mille nimel nad töötavad ja mille eest tasutud saavad. Lugejana ootame ajakirjanduselt kvaliteeti, mida see kellegi arvates parasjagu ka ei tähendaks. Ajakirjanikud peaksid aga küsima ja küllap küsivadki pidevalt endalt, millist sisu on nad nõus oma nime all avaldama? Kvaliteedist on saanud vestlusteema söögilauas ja diskussiooniallikas professionaalide seas. Ühed arvustavad ajakirjandust maailmavaate pinnalt, näiteks muretsevad selle pärast, et sellised väljaanded nagu Delfi või Postimees on muutunud ühe või teise ideoloogia tööriistaks. Teise osa jaoks on ajakirjanduse kvaliteet kutsumuse, eriala-, töö- või siis äriküsimus. Sellest tulenevalt on vaja pöörata tähelepanu ajakirjanduse ärimudelile. klikkima
Ajakirjanduse ja laiemalt loovtööstuse ärimudelist rääkides kuuleb aeg-ajalt ikka, et senine reklaamil põhinev ja tellimusi vähe hindav lähenemine polevat jätkusuutlik. Probleem pole aga kasutatavas ärimudelis, vaid lähteandmete tõlgendamises, selles, mille põhjal otsuseid tehakse. Ärimudel on ettevõtte tegevuseks vajalik toimetuleku ja ellujäämise plaan. Ajakirjanduse ja loovtööstuse ärimudeli leidmine on omamoodi turundussemiootiline ülesanne. Turundussemiootika varal nähakse ja leitakse toote või teenuse tarbimise ning tootmise põhjused, vastatakse küsimusele, milline on toote tähendus ja miks seda vaja on – toodame ja tarbime me ju kõike mingil põhjusel.
Ajakirjanduses ja loovtööstuses peaks läbi mõtlema, kuidas töötada välja oma väärtuspakkumine. Selle turundusterminiga seostub küsimus, kuidas põhjendada lugejale näiteks Müürilehe vajalikkust. Pole olemas väärtuspakkumiseta organisatsiooni, kuigi see on sõnastatud sageli mittemõõdetavana. Müürilehe väärtuspakkumine on kodulehe järgi näiteks järgmine: „Müürileht on eesti nüüdiskultuuri ja kaasaegsete mõttevoolude häälekandja, mis töötab avatud ja mitmekesisust toetava ühiskonna heaks“. See tähendab, et väga kitsa piiritlemise korral võib pidada sihtgrupiks neljakümne kaheksat tuhandet kultuuritöötajat. Nõndapalju neid 2018. aastal Eesti statistikaameti andmetel oli.
Selle teadmise põhjal võib kaardistada turu suuruse ja prognoosida nõudluse ning kohe kerkib küsimus, kas tehtud töö ja tootmine tasub end ära. Asi on aga keerulisem, kui püüda prognoosida ajalehe avaldatavat mõju. Võib näiteks korraldada lugejate seas fookusgrupi uuringu, küsitluse või mõne muu uuringu, kuid adekvaatset tulemust saada on äärmiselt raske. Mõõtmine on siinkohal vajalik, sest väärtuspakkumine näitab, kas firma mõistab oma sihtturgu ning oskab enda ja lugeja huvide eest seista. Mittemõõdetav väärtuspakkumine toob kahjuks kaasa olukorra, kus tootmisnõuded, nagu nõudlus ja pakkumine, kaaperdavad lõpuks väärtuspakkumise.
Lugejana ootame ajakirjanduselt kvaliteeti, mida see kellegi arvates parasjagu ka ei tähendaks. Ajakirjanikud peaksid aga küsima ja küllap küsivadki pidevalt endalt, millist sisu on nad nõus oma nime all avaldama? Kvaliteedist on saanud vestlusteema söögilauas ja diskussiooniallikas professionaalide seas. Mati Karmini tehtud Jannseni kuju Pärnus Rüütli tänaval.
Tootjale pole enam oluline väärtuspakkumise sõnastamine või esitamine kliendile (või isegi iseendale), vaid tootmismahu täitmine ja toote võimalikult kallilt müümine. Mittemõõdetav väärtuspakkumine tähendab ettevõtte vaates lihtsalt seda, et nõudlus ja pakkumine dikteerivad, milline võib olla või on tegelik ärimudel. Sel juhul määrab kvantiteet kasumi ja puhtkvantitatiivselt määratletakse seegi, millist toodangut ühiskond nii-öelda vajab.
Ajakirjanduse puhul tähendab nõudluse ja pakkumise diktaat kardetud (mõnikord ka kiidetud) nn klikimeedia ärimudelit. See on ajakirjanduse kvaliteediprobleemide üks peapõhjusi, aga võib olla ka lahenduse algpunkt. Lahendus on lihtne: klõpsude mõistmiseks tuleb kasutusele võtta parem andmeteaduslik mudel, mitte lähtuda klõpsude arvul põhinevast lineaarsest äriloogikast. Teiste sõnadega tähendab see suurandmete analüüsi, kusjuures meetodid peavad olema paremad kui need, mida praegu rakendatakse, kui neid muidugi üldse rakendatakse. Milline on aga sobiv andmeteaduslik mudel?
Lihtsaim võimalus analüüsida ja muuta ärimudelit on kirjeldada väärtuspakkumist arvväärtusena või sellest lähtuvalt. Siinkohal võib endiselt mõõta klõpsude arvu või ka läbimüüki. Viimane on digitaalses mõttes ebatäpne klõpsukogum. Sellegipoolest pole alati võimalik loobuda kvalitatiivsest sõnastusest, kui küsimus on näiteks kultuuri edendamises ja hoidmises. Sellepärast on mõistlik siduda tootmisnõuetega väärtuspakkumine. Ajakirjanduse ja loovtööstuse ärimudeli lahendus algab ja lõpeb väärtuspakkumisega nõudluse ja pakkumise kontekstis. See tähendab, et tootja ei peaks klõpsude arvu mõõtma digitaalselt või tiraaži aluseks võttes, vaid oskama klõpsamisi adekvaatselt tõlgendada.
Ajakirjanduse ärimudeli juurde peab kuuluma mõistmine, et väärtuspakkumine on nõudluse ja pakkumise osa. Väärtuspakkumine on, olenemata sellest, kui tõsiselt organisatsioon kliendi huvidesse suhtub, iga ettevõtmise ärialus. Tootjad arvavad praegu, et klõpsamine näitab huvi, mida saab täpselt Google Analyticsi abil mõõta, arvestada ja statistiliselt analüüsida. Klõpsul võib paraku olla mitu tähendust. Sellest tulenevalt täpsustavad, mõõdavad ja analüüsivad tootjad seda lisatunnuste abil detailsemalt. Täpsema info alusel loodetakse teha paremaid otsuseid, võimalusel lausa matemaatilise täpsusega. Näiteks lugejad saavad like-nupu asemel avaldada meelsust emotikonide abil.
Paraku jääb klõpsamise ja huvi lineaarne seos, olenemata klõpsu sisu üle otsustamise võimaluste laienemisest, niisugusel puhul alles ja sügavamad seosed klõpsu ja huvi vahel tagaplaanile.
See tähendab aga, et tootja silmis pole klõpsamise tähendus nii väärtuslik kui klõpsude hulk. Seesugune „täpsem“ klõpsu määratlemine vaid soodustab nende arvu kasvu, sest inimesed reageerivad teiste like’idele, mitte ei avalda oma arvamust teema osas – reageeritakse reaktsioonile. Paljud lugejad piirduvad näiteks pealkirjade või sissejuhatavate tekstidega ning reageerivad selle põhjal.
Kuna väärtuspakkumine on äriliselt oluline ja määratleb pakkumise ja nõudluse, siis on oluline klõpsude adekvaatne tõlgendamine. Eeskujuks võiks võtta teadmusmajanduse mõtteviisi. Teadmusmajanduses juhindutakse ettevõtluslahenduste ja äritegevuse puhul teadusest, andmetest ja nende analüüsist. Vastupidise lähenemise ehk tööstusliku ärimudeli korral võetakse ettevõtluslahenduste ja äritegevuse aluseks tootmismaht, nõudlus ja pakkumine.
Ajakirjanduses tuleks väärtuspakkumine arvuliselt tootmise üheks osaks võtta, sest see suunaks tootja oma lugejatest sisuliselt rohkem hoolima. Tootmisvajadusest eraldi seisvat väärtuspakkumist pole olemas, sest nõudlus ja pakkumine määratlevad tarbimise ja tootmise. Kui mõõtühikuks on klõps, tuleb nõudlust ja pakkumist vaadelda klõpsude kontekstis ning väärtuspakkumist samuti klõpsudes. Mõõtühikud peavad olema ühesed, muidu tekib nn matemaatiline kaos ja ka semiootilises mõttes tähenduste erinevus, mis ei lase probleemi lahendada. Üldises plaanis jääb ärimudel samaks, sest ajakirjanduse tootja kui firma, ajakirjanikud ise ja lugejad soovivad vaid üht – kvaliteeti, kuid iga ajakirjandusliku ettevõtmise puhul on võimalus sõnastada oma väärtuspakkumine arvväärtustest lähtuvalt.
Tehniliselt on ajakirjandusklõpsu sisulise väärtuse arvutamine andmeteaduslik ülesanne, mille lahendamiseks tuleb rakendada topoloogiat. Selles matemaatikaharus uuritakse kujundeid ning see on kasutusel näiteks maakaartide ja gloobuste tegemisel, kui reaalsed objektid on väga täpselt erinevatel pindadel kujutatud. Ka väärtuspakkumise ja tootmise suhet tuleb mõista topoloogiliselt, millest johtuvalt mõjutab väärtuspakkumine nõudluse ja pakkumise kujunemist ning vastupidi. Ärimudel, mis põhineb klõpsude arvul, tuleb ümber mõtestada. Tegelikult pole vahet, kas ärimudel on või pole klõpsudepõhine, vaid oluline on tõlgendus, tähendus, mis ajakirjanduses klõpsule antakse. Klõpsud võivad olla universaalne eduka ajakirjanduse mõõtühik, kuid vastuse peab saama küsimus, mida iga klõps tähendab ja kuidas selle tähendust adekvaatselt arvesse võtta.
Anna Kõuhkna näitus „Uus ring“ Solarise galeriis kuni 27. IX ja Artise kinos kuni 14. X.
Meie planeedil toimub praegu üleminek kolmandast dimensioonist neljandasse ja viiendasse. See tähendab energeetiliste sageduste totaalset muutumist. Sellest räägivad teadlased, religioonid, selgeltnägijad, ravitsejad ja šamaanid, kelle sõnakasutus küll ei kattu, kuid mõte jääb samaks. Muutus sai alguse XX sajandi 60ndatel ja peaks lõppema XXI sajandi 60ndatel-70ndatel, võib-olla ka varem. Arvatakse, et kolmanda dimensiooni inimesi meie planeedile enam ei sünni, uued on aga juba indigo-, kristalli- ja jumal teab veel mis lapsed. Koolides täheldatakse kokkupõrkeid kõrgema vibratsiooniga laste ja veel kolmandas dimensioonis toimivate õpetajate vahel. Õpetajate meelest on paljudel lastel haigus nimega tähelepanuhäire ja seda püütakse „ravida“ amfetamiinil baseeruva stimulaatoriga. Nad ei tea, et lapsi lihtsalt ei huvita see madala vibratsiooniga informatsioon ja ravimite liigne kasutamine on lihtsalt kuritegu.
Arvatakse, et see, mis on toimumas inimteadvusega, on suurim muutus inimkonna ajaloos. Loomulikult ei toimu see muutus rahulikult. Väikesed sõjad, tsunamid, pandeemiad, uputused, maavärinad ja vulkaanipursked on selle muutuse tööriistad. Mida kiiremini kasvab inimese teadlikkus, seda vähem neid tööriistu vaja on. Ka koroonapandeemia on ainult üks lüli selles muutuste ahelas. See lõpeb peagi, antakse aega veidi puhata ja siis korraldab emake Maa uue üllatuse.
Milline on kunst kõrgemas dimensioonis vibreerival planeedil? Seda on raske ennustada. Liigne lootus tehnoloogia peale ei toimi enam. Laienenud teadvusega inimene on eelkõige südameinimene: ta tunneb, et on üks kõigega, et on hiigelorganismi osa. Vaatan Instagramis uute kunstnike kogukondi ja leian märksõnu nagu „siirus“, „ausus“, „lapsemeelsus“. Naivismi uus laine on nii ilmne ja jõuline, et seda on võimatu ignoreerida. Uuel ajal vana kunsti paradigmad nõrgenevad: biennaalid, staarisüsteemid, strateegiline suhtumine, kavaldamine, kunstlik hinnapoliitika – see kõik on oma jõudu kaotamas. Uus kunstnik tahab eelkõige meeldida loojale, alles seejärel kuraatorile, kollektsionäärile, näituse külastajale. Ühismeedia vahendusel tekivad uued rühmitused, galeriid ja kunstiajakirjad. Uued galeriid on rõõmsameelsed, uued kunstnikud aga suurte silmadega, haprad, ent seejuures tugevad loojad.
Anna Kõuhkna. Õed. Õli, lõuend, 2020.
Üks selline ongi Anna Kõuhkna. Tema kaunite maalide näitus on välja pandud uues Solarise kunstigaleriis. Galerii eesotsas on innovaatilised galeristid Meelis Tammemägi ja Daisy Inslermann. Endise Karla katedraali säilinud energiatorni alt viib galerii uks uhkesse ja kõrgesse korraliku valgustusega ruumi, kus eksponeeritakse põhiliselt uuemat eesti maalikunsti, vahel ka tänavakunsti fragmente. Galeriis toimuvad kontserdid, performance’id ja muud kunstiüritused, mida kajastatakse ka keskuse aatriumis suurtel ekraanidel. Tammemäe ja Inslermann on üllatajad: eelmisel aastal tegid nad Los Angeleses näituse „Maalitud arhitektuur“ ja kavatsevad sellega edasi minna Mehhikosse. Neid huvitab ajatus ja vaimsus, nad riskivad ja seiklevad. Nagu teistelgi uutel tegijatel pole neil midagi kaotada.
Nüüd Anna Kõuhkna juurde. Nagu paljud head eesti maalikunstnikud ei tule temagi peauksest: Tartu kõrgema kunstikooli ja Tallinna ülikooli taustaga kunstniku lähtepunkt on fotograafia. Kui Andy Warhol disainis kunagi kingakarpe, siis Kõuhkna imetles moeajakirjade maagilist disaini, tema lemmikuks oli Rootsi Vogue. Vaimsuse on ta pärinud kodust, kus ei olnud võõrad budism, India riitused, Luule Viilma ja Gunnar Aarma õpetus. Oma sõnade järgi viib ta ellu isa alustatud kunstiideaale. Maalimise ajal kasutab Anna Kõuhkna mantramuusikat, küünlaid, viirukit jms. Ta ei häbene olla esoteerik ja maag, kuid tema pilte vaadates ei märkagi kõike seda. Kunstniku maalid on rõõmsameelsed, dekoratiivsed, puhastes pastelsetes toonides ja üsna moekad. Ta manifesteerib naise maailma. „Mulle on antud luba naise eest kõneleda,“ ütleb ta. Paralleele võib tuua art nouveau ja art déco esteetikaga. Talle meeldivad Klimt, Paul Gauguin ja loomulikult meie Aili Vint ning Malle Leis. Viimaseid nimetab ta jumalateks. Tema piltidel on tugev struktuur, seal näeb geomeetriat ja koguni omaleiutatud kubismi. Vanaisade ja vanaemade kunst on seal transformeerunud õrnaks ja peenetundeliseks vibratsiooniks, vabaks hingeseisundiks. Kõuhknal on oma stiil. Tundub, et see on noore kunstniku kohta isegi liiga täiuslik. Mis siis ikka toimub Anna Kõuhkna maalidel?
Pildil „Pinnale“ liugleb kaks figuuri (mõlemad on kunstnik ise) vee alt pinna poole. Ühe nina ongi juba õhu käes. Pilt kõneleb raskustest vabanemisest ja uuele ringile minemisest. Maalil „Majakas“ istub palja tagumikuga neiu fallilise majaka otsas – väga erootiline pilt. Erootiline on ka ,,Roosa kuu“, kus tüdruk on kaelakuti hobusega. Pildil „Päike ja täht“ on tüdruk alla ja üles suunatud kiirevihkude keskmes, õhus lendlevad tarokaardid. Näituse suurim pilt „Uus ring“ kujutab neiut, kes vaatab mägesid, mille ta on ületanud. Õnnetunnet tekitavad eksootilised taimed esiplaanil. Tundub, et kunstnikule sobib suur formaat. Minu lemmikmaal on „Õed“: kaks jõulist nägu, mis mahuvad vaevu pildile, on omavahel dialoogis. Ühel on pruunid silmad, teisel rohelised. Ilusad suud, ninad ja kulmukaared kõnelevad mingit tundmatut keelt. On tunda õdede vastastikust armastust, pingeid ja leppimisi. Pildil puudub Anna Kõuhkna tavaline atribuutika, kuid foonil on näha tuttavat taimset struktuuri. Kõuhkna tundub vastutavat oma piltide ja tegude eest. See ei ole alateadvuse solk, mida mõned kunstnikud vaatajale kaela valada püüavad, vaid peenelt timmitud energeetika.
Kriitik peab vist ka kriitiline olema. Näitusele oleks kasuks tulnud veidi hõredam paigutus, sest siis oleks maalide energeetika paremini kiiranud. Minu nõiast taksojuhist sõber Hardi, kellele telefonist Annat ja ta pilte näitasin, ütles, et tüdrukul on ilus ja puhas energeetika, mis pole aga kõikidesse ta piltidesse veel jõudnud. Ju tal on õigus. Tänu jumalale on Anna Kõuhknal veel kasvuruumi.
Sillamäest ja metsavendlusest Peterburi venelanna pilguga
EPP ANNUS, ELLE-MARI TALIVEE
Eesti keelde on hiljuti tõlgitud romaan, mis lugejat kindlasti külmaks ei jäta. Selle autor Olga Pogodina-Kuzmina (sünd 1969) on siberlanna, kes elab Peterburis, on lõpetanud sealse teatriakadeemia ning kirjutanud romaane, näidendeid ja filmistsenaariume. Ta on sageli külastanud ka Eestit, ent romaan „Uraan“ on kirjutatud Kuramaal Ventspilsi loomemajas.
Kas teine maailm või oma ruum?
Epp Annus: „Uraani“ näol on tegemist esmapilgul üsna ainulaadse raamatuga: autor on kirjutanud Stalini surma-aastast loo, mille tegevus toimub peamiselt Sillamäel ja selle lähiümbruses. Romaan on üle kuhjatud kõigega, mis võiks lugejat köita: siin on spionaaži ja keerukaid šantaažiplaane, jada räigeid mõrvu, vägivallasugemetega seksistseene, reetmist, kiindumist, eneseohverdust, identiteedivahetust, spiritualismi ja teadvuse rännakut, metsavendlust, siirast igatsust helge tuleviku ja parema maailma järele, viiteid holokaustile. Eesti lugejale mõjub see romaan kindlasti teistmoodi kui Venemaa lugejaskonnale – võõristust põhjustavad ajaloolised, geograafilised ja ideede tasandi ebakõlad –, teiselt poolt aga asetub romaan meie senise Kirde-Eesti kirjutuse konteksti.
Elle-Mari Talivee: Eesti kirjanduses pani tööstustemaatikale nurgakivi Eduard Vilde Kreenholmi manufaktuuri oludest kirjutatud romaan „Raudsed käed“ (1898). Vilde kasutab seejuures sõjaga seotud kujundeid, inimese ja masinate võitluse fooniks on Narva kahe kindlusega maastik ja sõjakas ajalugu. Pärast Teist maailmasõda on Narva ümbrus olnud mingit laadi kollektiivne mälupaik, kuhu on koondunud ühtaegu mälestusi nii sõjaeelsest kui ka -järgsest ajast, ning taas on sellega põimunud tööstuse kujutamine. Sillamäe linna kohta on aga olemas jõulised „noore inimese memuaarid“ Andrei Hvostovi autobiograafilise romaani „Sillamäe passioon“ näol.1 Hvostov vahendab selles ja ka oma novellides paikkonna ajalugu, jäädvustades ühtlasi nõukogudeaegses lapsepõlvelinnas kogetu.
Annus: Eks olnud Sillamäe ja sealne tööstuskompleks omamoodi koloniaalutoopia, ilus, idealistlik, kuigi kohalike huvidest sõideti muidugi otsekui buldooseriga üle: see oli väljaspool Eestit planeeritud, vajalik keskvõimule, saastas keskkonda.
Talivee: Pärast sõda kavatseti Kirde-Eestisse ehitada teisigi stalinistlikke utoopialinnu.2 Teostus õnneks vaid Sillamäe. Linn on hoonestatud üleliidulise tüüpprojekti järgi, aga Sillamäe pankrannikul sulandub see tõepoolest ideaalselt maastikku. Linna hakati sinna rajama seetõttu, et diktüoneemakildast leiti uraanoksiidi. NSV Liidu Siseministeeriumi Kombinaadi nr 7 rajamine uraani rikastamise tehasena oli rangelt salastatud. Seda ehitasid ehituspataljonide sõdurid (peamiselt baltimaalastest Saksa sõjavangid), kaevandasid aga samuti vangid, sh kriminaalvangid. Hvostov on kirjutanud, et Sillamäe sai alguse sõjavangilaagrist: „… alul Saksa sõjavangide laager ja uraanikaevandus, siis tuli uraani rikastamise tehas ning stalinistlik näidislinn, mille elanikud tulid siia rannikule ei tea kust, tulid ega teadnud üldse, mis siin kunagi oli olnud“.3 Kuivõrd eraldatud oli see linn toona muust Eestist? Mul oli hiljuti õnnelik juhus salvestada põlevkivibasseinis 1950. aastate teisel poolel töötanud inseneri mälestusi ning sealt kumas Sillamäe kohta läbi, et tal ei tulnud justkui pähegi sinna minekuks luba taotleda, ehkki sealne elektrivõrk kuulus tema tööpiirkonda. See oli niivõrd teine maailm.
Annus: „Teine maailm“ tundub olevat tõesti täpne sõnastus toonase olukorra kohta, nii nagu kohalik eestikeelne elanikkond seda mäletab. „Uraanis“ on hoopis teine lugu: linna suletus ei tule romaanis esile, ka keelebarjäär eestlaste ja uustulnukate vahel näikse puuduvat. Kombinaadi direktori Gakovi silmis kuuluvad Sillamäe ja kogu Eesti ühte „oma ruumi“: „Gakov peab omaks ka Eestimaad ja kogu Baltikumi. Siin on iidsetest aegadest seisnud vene linnused ja kindlused“ (lk 99). Romaanis käivad eesti koolilapsed, suu ammuli, linna ilu uudistamas. Üks romaani temaatiline liin rajaneb koloniaalsel valgustusdiskursusel, mille versioone leidub üle ilma: meie tuleme siia teie elu edendama ja teile paremat ühiskonda looma.
Sillamäe raamatukogu. IM F 2143:6, Iisaku Kihelkonna Muuseum SA.
Sotsialistlik realism spiooni-romaani ja seksipõneviku võtmes
Talivee: „Uraani“ tegevus toimub 1953. aastal, Stalini surma-aastal, ja raamatu teljeks on diversioon aatomiprojekti salatehases. Utoopilise valge linna ehitusse põimub kriminaalvangide teema. See on eesti lugejale sellisena värske, ehkki vilksatab muidugi laagrimälestustes, näiteks Raimond Kaugveril. Sillamäe ehitus peegeldub ka Saksa sõjaväe lennuväepoisi Vaino Kalda (1927–2019) mälestustes.4 Kallas langes vangi Kuramaal ja toodi Gulagi laagrist Norilskist 1946. aastal Eestisse, kus ehitas tööpataljonlasena ka Sillamäe uraanirikastustehast ja vangilaagrit ning Vaivara-Jõhvi kõrgepingeliini. Autor kirjeldab napilt episoode kriminaalvangidega, näiteks sattumist vangide laipadele kündmisel Türsamäe vangilaagri lähedal. „Uraanis“ on vaatepunkt aga teisel pool: üks n-ö positiivne ja süvitsi loodud tegelane on platnoi, 1937. aasta Venemaal sõjaväelasest isa kaotanud ja Leningradi blokaadis orvuks jäänud pätipoiss.
Annus: Kriminaalliini oli romaanis põnev jälgida, kuigi leiab mitmeid vene kultuuris levinud stampe: platnoikultuuri on romantiseeritud, looliin päädib romantilise ohverdusega. Siiski on siin ka rohkelt nüansse ja pooltoone.
Talivee: Tundub, et eesti lugejate dialoogi tekitab kindlasti just varasema mälujälje analüütiline läbitöötamine ja selle tulemusena sündinud tekstid. Vene keeles tundub kujunduski pisut rohkem kallutavat romaani dokumentaalmaterjalil põhineva spiooniloo poole: CIA arhiivist leitud dokumentaalsele materjalile lisaks Sillamäe elanike mälestused, mida autor on ilmselt saanud kasutada Sillamäe muuseumi kaudu – niisiis arhiiviainese publitseerimine. Kuigi eestikeelne väljaanne on auväärne, ilmunud Tänapäeva „Punase raamatu“ sarjas, toovad mõned kohad romaanis otseti silme ette 1950. aastate sotsrealistliku plakatikunsti: helgus ja viha koos. Tegelasest komnoore Pavliku kujus on loodud otsene seos nimekaimu, kangelaspioneer Morozoviga, ehkki nime on ta saanud hoopis Pavka Kortšagini järgi Nikolai Ostrovski romaanist „Kuidas karastus teras“.
Annus: Eestikeelse raamatu kaas on kujundatud nõukogude utoopia vormis ja annab eesti lugejale kätte ühe lugemisviisi: romaani saab tõepoolest võtta kui sotsialistliku realismi edasiarendust. Näiteks direktor Gakov ja tema õepoeg Pavka võiksid hästi sobituda sotsrealistlikku romaani, leidub ka sotsrealismile tüüpiline (eesti) noore tüdruku armumine kommunistist (vene) noormehesse ja seeläbi ka nõukogulike ideaalide järkjärguline omaksvõtmine, kuhu kuulub tütarlapse kasvav Moskva-vaimustus. Romaani kannab sotsrealismile omane uue ühiskonna ja uue elukeskkonna ülesehitamise paatos. Tõsi, selline ideevõrgustik, mille võib üldisemalt kokku võtta kui nõukogude modernsusdiskursuse, on palju laiem fenomen kui sotsialistlik realism. Sotsrealistlik looliin on aga lahti kirjutatud seksipõneviku ja spiooniromaani võtmes, selle kõrval leidub ka osutusi stalinismi kuritegudele.
Talivee: Utoopialinna mudelis joonistub omakorda selgelt välja Stalini-aegne reetmist tulvil hirmuühiskond, selline, mis ongi tuttav pigem vene kirjandusest, näiteks Anatoli Rõbakovi „Arbati lastest“, kus vend võib üles anda venna. Muidugi, Ene Mihkelsoni romaanides, eriti „Katkuhauas“ on see eraldi teema, aga usun, võib-olla naiivselt, et kuna Eesti oli olnud NSVL koosseisus lühemat aega, ei jõudnud reeturlus siin nii tugevaid juuri alla ajada nagu Venemaal. Igatahes on romaanis kujutatud aega, millel on varga ja retsidivisti unenäotüdruku naerusuu: „tema kõris, mustas tühjuses, kihavad ussid“ (lk 316).
Annus: Reetmisühiskonna teema tuleb Vene ajaloos jõuliselt esile 1930. aastate teisel poolel. Tegu on ennekõike stalinismi ja eriti suure terrori aja ehk aastate 1936–1938 nähtusega, kuigi vene kirjanduses kohtab seda teemat ka varem. Niisugusel kujul, nagu see ilmnes Venemaal, Eestis sellest tõepoolest rääkida ei saa.
Eestlane kui õilis metslane või fašist
Talivee: Romaanis on kahtlemata kohti, kus autor on n-ö lõbutsenud. „Nõukogude kodumaa, tüdrik, on mõõtmatu nagu minu ahter,“ ütleb pesunaine Zina (lk 39). Tema on see, kes päästab vastvalminud Sillamäe kultuurimaja mahapõlemisest, loitsides ihualasti selle katusel ikooniga kohale vihmapilve.
Annus: Romaani ülepaisutatud esoteerika mõjub pigem kummastavalt. Pesunaine Zina oma ikooniga leiab väidetavalt järgijaid kohalike talunaiste hulgas – see eesti lugejat küll kuidagi ei veena.
Talivee: Tahaksin, et romaani võrreldaks eesti metsavennaromaanidega, näiteks Arved Viirlaiu „Ristideta haudadega“. Seda võiks teha ajaloolane, kes oskab periodiseerida metsavendluse aina lootusetumaks muutumist, Inglismaalt saadetud agente, kes olid vist sageli topeltagendid – see on kõik „Uraanis“ teemaks, n-ö CIA arhiivimaterjalina. Metsakäsitlus üldse, müstiline, vaenulik või sõbralik mets, on siin huvitav. Esile tuleb ka üks kentsakas detail: romaanis kujutatud eesti metsavendade ema selgitab tütrele, et venelased tähistavad 1. maid, kuna see on „paganliku metsavaimu Jarilo iidne püha“ (lk 152). Jarilo on idaslaavi päikese, kevade, viljakuse ja armastuse jumal. Ei oska praegu kuidagi kommenteerida sellise jumaluse tuntust toonases Eestis – meresõitja Ahto Valteri vend kandis maausulise isa tõttu küll samuti just seda nime –, ent siin on selle nime kordumine naljakas ja hakkab häirima, isegi kui on loodud seoseid maa- ja metsausuga. Metsavennad pöörduvad siin palves ka Suure Tõllu poole. Niisiis, eestlane kui õilis metslane?
Annus: Metsavendade ja muude eestlaste kujutamine romaanis ausalt öeldes hirmutab mind, kui kujutan ette vene lugejaskonda seda võtmas tõetruu ajalookujutusena. Sellisele lugemismudelile viitab juba romaani alapealkiri või žanrimääratlus „romaan-rekonstruktsioon“, mis seisab raamatu kaanel (eestikeelses versioonis see puudub). Romaanis tsiteeritakse „ehtsaid dokumente“ ja nii võibki jääda mulje, et on esitatud ajalooline tõde. Metsavendluse ja eestlase kujutamine on aga jäänud autori ettekujutuse hooleks. 1953. aastal on liikumine romaanis tsentraliseeritud, olemas on keskstaap, ollakse ühenduses eksiilvalitsusega. Inglismaa toetab, aga veab alatult alt, metsavennad unistavad aga Suure Tõllu ärkamisest – fantaasia on siin vabalt lennanud.
Romaanis kujutatud eestlases võib leida õilsa metslase jooni, kohtab ka patroneerivat, isalikku tooni: kui Gakov käib eesti koolis esinemas, siis kuulatakse teda tähelepanelikult ja ka õpetajad „tundusid Gakovile koolilastena“ (lk 99). Nii õilsa metslase teema kui ka isalik-õpetav positsioon on muidugi taas tüüpilised koloniaaldiskursuse markerid: tuleme teid harima ja õpetama. Ülevalt alla vaatav, vägevama positsioon ilmneb ka kooliõuel, kui Moskva nooruk Pavlik mängib eestlastega „mäekuningat“, alistab „muidugi kõik vastased üksteise järel“ ja seejärel on tema see, kellele kuulub eesti tütarlapse tähelepanu (lk 101).
Minu silmis jäi domineerima siiski eestlaste kui fašistide käsualuste teema. Kui selle pilguga romaani lapata, siis esimene eestlasele heidetud pilk romaanis märkab Saksa sõjaväesaapaid: Vorontsov ronib autokasti, kus juba istuvad eestlastest „linalakad“ kaksikvennad, ja „märkas äkki [—], et ühe venna jalas pole kroonu kummisaapad ega ka külavildid, vaid veel üsna kõbusad, olgugi kantud, rautatud saapad. Saksa sõjaväesaapad“ (lk 19). Noormees peidab jalad pingi alla ja Vorontsov tajub, kuidas too kardab.
Järgmine eestlastega seotud stseen leiab aset metsavendade punkris ja algab nõnda: „Punker on rajatud metsa sakslaste jooniste järgi“ (lk 53). Edasine metsavendade kirjeldus seostab vastupanuliikumise fašismi ja Briti vastuluurega: metsa varjunuil endil agentsus ja initsiatiiv puudub, neile antakse käske mujalt. Vangivalvur Ignat suhtub kohalikesse otseselt vaenulikult: „Hoiame neid siin pilpa peal, avame koole. Pidustused, võistlused. Aga nad on siin ju viimseni kaasosalised! Sa arvuta kokku, ainuüksi Narvas oli sakslastel seitse koonduslaagrit! Seitse!5 [—] Mina pole papp, et selliseid asju andeks anda! Ma ajaks nad oma kätega sellesse hauda …“ (lk 69–70). Teame hästi, kui levinud oli nõukogude ajal eestlaste (ja lätlaste-leedulaste) seostamine fašismiga; nõukogude filmitööstus, kus Baltimaade näitlejad kehastasid fašiste, andis sellele kujutelmale hoogu juurde. Tollal võis täheldada koloniaaldiskursuse (meie avame neile siin koole, arendame tööstust) ja fašismidiskursuse segunemist ning on tõesti kahetsusväärne, et vene kultuuris on seesama kombinatsioon ikka veel elujõuline.
Olga Pogodina-Kuzmina on pärit väikesest Siberi kaevanduslinnast ning elab praegu Peterburis. Ta on õppinud näitejuhtimist, kirjutanud romaane, näidendeid ja filmistsenaariume. Vene kirjanik on Eestit külastanud ning siin leiab aset ka tema romaani „Uraan“ tegevustik.
Sotsialistliku õnne ja reaalsuse käärid
Talivee: Üks küsimus on tütarlapse lõhestumine kahe maailma vahel. Viivi Luik on „Seitsmendas rahukevades“ ja Leelo Tungal „Seltsimees lapses“ kujutanud toonast elu groteskse koomilisusega väikese lapse vaatevinklist. Selle raamatu neiu on juba suurem ja temal on tõepoolest kerkinud küsimusi sotsialistliku õnne kujundi ja reaalsuse nii suurte kääride tõttu.
Annus: Seesugune lõhestumine tuleb eesti, läti ja leedu omaeluloolises kirjutuses selgesti esile, üsna samas võtmes kui Leelo Tungla romaanis – eks see olnudki üks ajastu eripärasid, mis on seotud ka põlvkondade vastuoludega. Puhtalt sotsrealistliku-kolonialistliku lisanüansi toob romaanis sisse Pavlik, kes tütarlast suunab ja õpetab. Tõsi, romaanis on liidetud sellele teemale ka ootamatu käänak, mis sotsrealismi kaanonist selgelt eristub.
Talivee: Mida sina, Epp, arvad: kas romaani lõpp, venelannast kangelanna saatuse tõlgendamine, annab siiski alust arvata, et tegemist on sotsrealismi paroodiaga?
Annus: Romaan on mitmehäälne. Kohati on paroodilist elementi märgata, näiteks pesunaise Zina kujus, kellest eespool juba juttu tegid. Arutlesime selle romaani üle augustis Saaremaal Tallinna ülikooli ja kunstiakadeemia ühisseminaril6 ning Linda Kaljundi pakkus, et tegu on bulvariromaanilike, lugejat üles kütvate võtetega. Küllap on tal õigus. Lõpp mõjub mulle aga õõvastavalt: eesti tütarlapsest saab kõvera seljaga lombakas vabadusvõitleja, kes ei unusta nõukogude ajal kogetud kannatusi, küll aga Klooga natsilaagrist eesti taluni kanduva suitsuleha – romaani fiktsionaalses tajuilmas on see tuntav ka Narva lähedal.
Nii jääb lõppakordis kõlama fašismiteema. Eks ole autoril ka õigus, et eestlased on varmad koostöö Saksa okupatsioonivõimudega kõrvale heitma kui ajastu paratamatuse. Else aga oli 1944. aastal kuueaastane. Ehk võiks talle siiski Klooga laagri „rammusa haisu“ unustamise andestada?
Talivee: Kui juba arvustada, siis mainiksin mõnd tõlkeküsimust. Sõna „partisanid“ kasutamine „metsavendade“ asemel (nt lk 64) on kohati põhjendatud, teisal vist viga. Me ei ütle tähtkuju kohta Orion, vaid Koot ja Reha (lk 56). Autorit pole muuseas häirinud kellegi tütre mehelepanek „tollele Kohtla-Järve kalurile“ (lk 152), juuli lõpus kukkuv kägu on aga metsavendade kokkuleppesignaalina äärmiselt reetlik – selleks ajaks on neil ammu odraokas kurgus. Eesti tõlkija ja toimetaja võinuksid autoriga neid irdumisi arutada, sealhulgas ka kujutatud rahvakombeid, mis näivad kohati olevat laenatud mujalt.
Annus: Kurb on ka, et Tänapäeval näikse olevat korrektuuri lugemisega kehvasti – näpukaid on teksti jäänud kahetsusväärsel hulgal –, ent igal juhul on raamat lugemist väärt!
1 Andrei Hvostov, Sillamäe passioon. Petrone Print, 2011. Teine, täiendatud trükk ilmus 2014. aastal.
2 Vt Henry Kuningas, Hiilgava tuleviku poole. Stalinistlikud utoopialinnad põlevkivibasseinis. Rmt: Sõda ja sõjajärgne Narva linnamaastikus. Uurimusi Narva piirkonna ajaloost. Toimetised 16. Narva Muuseum, 2015, lk 245–265.
3 Andrei Hvostov, Sillamäe passioon, 2014, lk 34.
4 Vt Vikerraadio sari „Kirjutamata memuaare“ ja Narva muuseumi toimetised, nr 14.
5 Narvas muidugi seitset koonduslaagrit ei olnud, üks aga oli ja tööstuspiirkonnas leidus neid veelgi.
6 Seminar ja siinne kirjutis on seotud uurimisprojektidega PRG908 „Eesti keskkonnaliikumine 20. sajandil“ ja PRG636 „Eesti siirdekultuuri arengumustrid“.
Kommentaar – Valgevene teatritegijad keset tormituuli
TAMBET KAUGEMA
Vägivaldsed sündmused Valgevenes puudutavad valusalt ka sealseid teatritegijaid. Janka Kupala nimelise Valgevene Akadeemilise Rahvusteatri direktor, endine kultuuriminister ja diplomaat Pavel Latuška toetas augustis oma sõnavõttudega Minski tänavatel protestijaid ja nõudis meeleavaldusi karmilt maha surunud siseministri tagasiastumist. Läks vastupidi: siseminister on endiselt ametis, teatrijuht aga vallandati peaministri otsusega.
Tegemist on Valgevene vanima teatriga (hoone on ehitatud 1890. aastal, valgevene kirjandusklassiku Janka Kupala nime sai see 1944. aastal). Selle töötajad võtsid võimude otsust kui poliitilist survet ning esitasid ultimaatumi: kui direktorit tööle tagasi ei kutsuta, siis lahkuvad ka nemad. Valgevene kultuuriministeerium jättis selle ähvarduse tähelepanuta ning nimetas teatri etteotsa kultuuriministri asetäitja Valeri Gromada. Vastuseks sellisele sammule esitas rohkem kui 60 teatritöötajat lahkumisavalduse – praeguseks on jäänud truppi alles vaid 15 näitlejat – ning etenduste andmine on vähemalt novembrini peatatud.
Kupala teatri näitlejate meelsusest annab aimu valgevenekeelne videopöördumine, mille nad tegid augusti keskel (vt http://oteatre.info/artisty-teatra-kupaly/). „Nõuame, et lõpetataks vägivald rahumeelsete inimeste kallal. Oleme väga mures, et meie sõbrad, kolleegid, naabrid, tuttavad on arreteeritud. Oleme terrori ja vägivalla vastu, tapmiste ja verevalamise vastu meie maal. Tahame rahu,“ öeldakse pöördumises. Samasisuliste avaldustega on Valgevene võimude poole pöördunud Magiljovi teatri, Valgevene nukuteatri jt töötajad. Minski Nüüdisaja Kunstiteater, kes on avaldanud toetust ka Kupala teatrile, kuulutas aga septembri esimesel nädalal välja kümme päeva kestva streigi ja sulges teatrimaja uksed, protestides selle vastu, et näitleja Deniss Dudinski arreteeriti miilitsavägivalla-vastasel miitingul osalemise pärast.
Valgevene teatritegijatele on toetust avaldanud nende kolleegid paljudest riikidest, sealhulgas koguni Venemaalt. Esmaspäeval tegi Venemaa teatrikriitikute ühendus avalduse, kus öeldakse: „Oleme veendunud, et kunstiinimesed on alati kohustatud kaitsma humaanseid ideid ja neil pole õigust toetada võimude vägivalda, kui piinatakse ja pekstakse inimesi, kelle „süü“ seisneb üksnes selles, et nad väljendavad ausalt oma kodanikupositsiooni“.
Toetuskirjaga on astunud avalikkuse ette ka Venemaa kultuuritegelased. Teatriinimestest on allakirjutanute hulgas Peterburi Tovstonogovi-nimelise Suure Draamateatri kunstiline juht Andrei Mogutši, Moskva Satirikoni kunstiline juht Konstantin Raikin, Moskva Vahtangovi-nimelise teatri pealavastaja Juri Butussov, Moskva Bronnaja teatri kunstiline juht Konstantin Bogomolov, ajakirja Teatr peatoimetaja ja teatrikriitik Marina Davõdova, Narvaga lähedalt seotud näitleja Julia Aug jpt – Vene teatri kuulsused, kelle tegemistest on aeg-ajalt olnud ka Sirbi veergudel juttu. „Meie, Venemaa kunstitegelased, ei või pöörata pilku kõrvale Valgevene sündmustelt. XXI sajandil leiavad Euroopas aset piinamised, repressioonid, inimröövid, tagakiusamine ja mõrvad,“ öeldakse nende pöördumises. Arvestades, milline on Venemaa positsioon Valgevene sündmuste suhtes, siis nõuab sellises riigis sellisele protestikirjale allakirjutamine mõnevõrra julgust.
Kõik see viib mõtted sellele, miks pole Eesti teatritegijad seni kuigi selgelt väljendanud oma toetust ja poolehoidu Valgevene ametikaaslastele? (Tõsi, augusti lõpus 32 Eesti kultuuri- ja ühiskonnategelase ühispöördumisele allakirjutanute hulgas oli ka kolm teatriga vähem või rohkem seotud inimest.) Muidugi võib arvata, et kohe ilmuks välja trobikond tüüpe, kes teavad täpselt, et ega sel Valgevene vuntsil tegelikult midagi väga viga olegi ja tänavad on neil seal see-eest väga puhtad ja üldse oleks targem valida kord. Selge on ka see, et Eesti teatraalide toetuskiri ei muudaks kübetki edasiste sündmuste käiku, vähemalt mitte kohe ja praegu, aga on lihtsalt hetki, kui tuleb mölakale öelda, et ta on mölakas, ilma igasuguste „agadeta“.
Janka Kupala nimelise Valgevene Akadeemilise Rahvusteatri töötajad hoiavad pea kohal oma lahkumisavaldusi.
Sirbis on lähiajal olnud mitmeid kirjutisi kliima ja kliimamuutuste teemal. Näiteks Piia Posti kirjutis 17. juuli Sirbis annab põhjaliku ülevaate,1 mis on see kliima, mis muutub, ja mis on kliimasüsteem. Euroopa Liit on kavandanud meetmeid, et hoida ära inimkonna põhjustatud kliimamuutusi. Samal ajal on nii arvamusliidrite hulgas kui maailmapoliitikas neid, kes usuvad, et Maa kliima on määratud ainult astronoomiliste parameetritega (Päikese kiirgus, Maa orbiit ja telje kalle) ja inimtegevus ei suuda planeedi kliimat muuta ning kõik need meetmed kliimamuutuste tõkestamiseks on kellegi huvides aetav äri. Püüame saada natuke selgust, kellel on õigus. Meil siin Maa peal on võrdluseks Kuu – Päikesest sama kaugel, aga mitmeti Maast erinev ja inimtegevusest mõjutamata. Maa ja Kuu omavaheline võrdlus on abiks ka maapealse kliima mõistmisel.
Inimtegevus ja kliima
Inimtegevus muudab planeedi kliimat. See väide pole usk – see tugineb füüsikaseadustel. Planeedi kliimat kujundavad füüsikaseadused pole küll triviaalsed, aga on siiski täiesti mõistetavad. Piia Posti artiklis on defineeritud kliima kitsamas ja laiemas mõttes. Rohkem mõtleme kliimale kitsamas mõttes: keskmine ilm ja selle statistiline kirjeldamine ilma parameetrite kaudu (temperatuur, sademed, tuul jms). Nii teame, et on kontinentaalne ja mereline, troopiline, parasvöötme ja arktiline kliima. Planeedi kliima kõige olulisem parameeter on temperatuur, inimkonnale mõistagi pinnatemperatuur ja temperatuur atmosfääri maalähedases kihis. Temperatuurist sõltub otseselt või kaudselt kogu kliimasüsteem. Inimeste eluks sobivate temperatuuride vahemik on ahtake. Ka Maal on piirkondi, kus temperatuur on eluks sobimatult kas liiga madal või liiga kõrge. Metsi, rohumaid ja viljakandvaid põlde pole ei Antarktika jää- ja lumeväljadel ega kõrbete liivaväljadel. Planeedi keskmise temperatuuri muutus kujundab eluks sobivate temperatuuridega alade paiknemist ja osakaalu.
Olen Sirbis (8. XI 2019) kirjutanud energia rollist, ressurssidest ja tarbimisest inimühiskonnas.2 Kahjuks lipsas tollasesse artiklisse ka üks eksitav viga. Kuiva puidu kütteväärtus on 20 MJ/kg, mitte 0,2 MJ/kg, nagu siis kirjutasin. Nii on Eesti metsa kasutegur energiasalvestina umbes 0,1%. See eksitav viga ei muuda tollase kirjutise järeldust, et fotosüntees energiasalvestina ei suuda jooksvalt asendada fossiilkütuseid.
Vaatleme nüüd kogu planeedi energiamajandust ja võrdleme omavahel sama päikesekiirguse käes olevat Maad ja Kuud. Maa ja Kuu hõljuvad tühjas maailmaruumis. Tühjuses hõljuv taevakeha saab energiat ja kaotab energiat ainult elektromagnetkiirgusega. Peaaegu kogu Maale ja Kuule saabuv energia on Päikese kiirgusenergia. See on Päikese soojuskiirgus, aga kuivõrd Päikese temperatuur on väga kõrge, on enamik kiirgusenergiast nähtav valgus ja lühilaineline infrapunakiirgus. Päikesekiirtega risti olevale pinnale saabub 1360 W/m2 Päikese kiirgusenergiat. Igasugune muu kosmiliste osakeste voog on summaarse energia poolest Päikese elektromagnetkiirgusega võrreldes väga väike.
Astronoomid teavad, et Päike on väga stabiilne täht. Mitme miljoni aasta kestel ei ole Päikese kiirgusenergia kuigivõrd muutunud. Päikeseaktiivsuse 11aastase tsükli kestel muutub päikesekiirgus kõigest umbes 0,1%.
Päikesekiirguse neeldudes taevakeha temperatuur tõuseb. Temperatuuri tõustes hakkab taevakeha maailmaruumi kiirgama rohkem soojuskiirgust, nii et tema temperatuur langeb. See temperatuur, kui soojuskiirgusena lahkub samapalju energiat kui neeldub saabuvat kiirgusenergiat, on tasakaaluline temperatuur. Tasakaalutemperatuur saab muutuda siis, kui muutub kinnipüütava päikesekiirguse hulk (muutub taevakeha peegeldusvõime) või muutub keha temperatuuriga määratud soojuskiirgusena lahkuv energiavoog. Kui Maa orbiidil oleksid tahmakera, mis neelab kogu saabuva päikesekiirguse, ja lumekera, mis peegeldab 90% saabuvast päikesekiirgusest tagasi maailmaruumi, siis oleks tahmakera temperatuur +5 °C ja lumekera temperatuur –117 °C.
Päikese poolt vaadates on Maa 1,275 × 1014 m2 pindalaga ketas, mis lõikab ära 1,7 × 1017 W kiirgusvoo. Sellest hajub tagasi maailmaruumi veidi rohkem kui 30%, Maa ookeanides, maapinnal ja atmosfääris neeldub aastas 3,8 × 1024 J kiirgusenergiat.
Fossiilkütuseid kasutas inimkond 2018. aastal 11,7 × 109 TOE,3 mille põletamine andis aastas 12 × 1018 J soojusenergiat. TOE on tonni nafta energeetiline ekvivalent, selle põletamisel saadav energiahulk on 42 GJ (42 × 109 J). Fossiilkütuste põletamine andis aastas sooja 300 000 korda vähem kui päikesekiirgus, fossiilkütuste põletamisega me planeeti soojaks ei küta. Aga ometi on just fossiilkütuste põletamine see, mis tõstab Maa pinna ja maalähedase õhu temperatuuri, sest see mõjutab otseselt planeedi ja maailmaruumi energiavahetust.
Kuu ja kasvuhoonegaasid
Kuu on palju tumedam kui Maa, Kuu peegeldab tagasi maailmaruumi kõigest 11% saabunud päikesekiirgusest. Kuu pinna tasakaaluline temperatuur on –3 °C. Kuu püüab ruutmeetri kohta päikesekiirgust kinni 1,3 korda rohkem kui Maa, aga meil on Maa peal keskmiselt umbes 20 kraadi soojem kui Kuu peal. Põhjus on selles, et Maad ümbritseb atmosfäär, mis on hästi läbipaistev lühilainelisele päikesekiirgusele (nähtav ja lühilaineline infrapunakiirgus). Suur osa lühilainelist päikesekiirgust läbib atmosfääri nii selge taeva korral kui ka õhukeste pilvede (kihtpilved) või osalise pilvkatte korral (ilusa ilma rünkpilved). Ookeanidelt, maapinnalt, pilvedelt ja atmosfäärigaasidelt ning aerosoolilt hajub maailmaruumi tagasi veidi üle 30% saabunud päikesekiirgusest, ülejäänu soojendab maapinda ja ookeanide vett ning need kiirgavad oma temperatuurile vastavalt soojuskiirgust maailmaruumi. Kui Maa atmosfäär laseks soojuskiirgust läbi niisama hästi kui lühilainelist päikesekiirgust, oleks planeedi pinna keskmine tasakaaluline temperatuur –20 °C, s.t 35 kraadi madalam kui praegu.
Atmosfääris on nn kasvuhoonegaase, mis neelavad silmale nähtamatut soojuskiirgust ja kiirgavad omakorda muist maapinnalt soojuskiirgusena lahkuvast energiast tagasi maapinnale. Sellepärast on maalähedane temperatuur kõrgem kui planeedi tasakaaluline temperatuur. Rohkem kui 6000 ilmajaama mõõtmisandmed annavad planeedi keskmiseks pinnatemperatuuriks +15 °C. Planeedi tasakaaluline temperatuur –20 °C on temperatuur atmosfääris viie kilomeetri kõrgusel. Kaalult pool õhust on sellest nivoost madalamal ja selle temperatuur on kõrgem kui planeedi tasakaaluline temperatuur.
Neli kõige olulisemat kasvuhoonegaasi Maa atmosfääris on veeaur, süsihappegaas, metaan ja osoon. Hinnangud nende gaaside osale kasvuhooneefektis on suure määramatusega kahel põhjusel. Nende gaaside neeldumisribad (lainepikkused, missugune kiirgus neeldub) on ülekattuvad ning nende kontsentratsioon varieerub tublisti nii paigast paika kui olenevalt aastaajast. Kasvuhooneefektist põhjustab veeaur 36–70%, süsihappegaas 9–26%, metaan 4–9%, osoon 3–7%.4 Vett on Maal rohkesti, aga seda ei saa omatahtsi atmosfääri lisada – sajab vihmana tagasi. Veeauru hulk atmosfääris sõltub ainult atmosfääri keskmisest temperatuurist. Inimtegevus saab seda mõjutada ainult kaudselt, muutes oma tegevusega atmosfääri temperatuuri. Küll aga mõjutab inimtegevus väga otseselt süsihappegaasi hulka atmosfääris ning kuigivõrd ka metaani hulka atmosfääris. Fossiilkütuste põletamisega on inimkond industriaalajal viinud süsihappegaasi atmosfääri umbes neli korda rohkem, kui seda on seal praegu. Oluline süsihappegaasi atmosfääri panustaja on ka tsemenditootmine. Kogu atmosfääri viidud süsihappegaas ei jää atmosfääri. Osa neeldub ookeanide vees, osa seotakse fotosünteesis taimede poolt nii maismaal kui ookeanides. Kui enamik maismaataimede seotud CO2-st jõuab varem või hiljem tagasi atmosfääri, siis ookeanis lahustunud ja fotosünteesiga seotud süsinik ladestub ookeanide põhja. Ikkagi on atmosfääri CO2 sisaldus viimase paarisaja aastaga tõusnud jääajajärgselt 280 ppm-ilt rohkem kui 400 ppm-ini (ppm – parts per million, üks miljonist). Atmosfääri praegune CO2 sisaldus on viimase 14 miljoni aasta kõrgeim.5
Planeedi peegeldusvõime muutus
Kasvuhooneefekti olemasolu ja tugevus ei ole ainuke, mis mõjutab planeedi ja pinnalähedast keskmist temperatuuri. Maa energiabilanssi mõjutab ka keskmise peegeldusteguri muutus. Planeedi peegeldusvõime (albeedo) kujundavad maismaa ja ookeanide pindala suhe, pilvisuse ja lumi- ja jääkatte hulk, reljeef ning taimkatte olemasolu ja tihedus, tolmu hulk atmosfääris. Need kaks – kasvuhoonegaaside hulk atmosfääris ning planeedi (maa, mere ja atmosfääri) keskmine peegeldusvõime on need, mis kujundavad planeedi keskmise temperatuuri, s.t kliima soojenemise või jahenemise. Maa kliima luuakse ookeanides, maapinnal ja atmosfääris. Need kolm saavad muutuda ning muutuvadki märksa kiiremini ja rohkem kui astronoomilised parameetrid Päikese kiirgusenergia, Maa orbiit ja Maa telje kalle. Kui Maa oleks optiliselt ja soojuslikult ühesugune kera, ei muudaks pöörlemistelje kalde muutused üldse planeedi keskmist temperatuuri. Pöörlemiskiirus muudab.
Kuu ööpäev kestab 28 Maa ööpäeva. Sellepärast, et Kuu ööpäev on nii pikk ja et Kuul pole atmosfääri ega väga suure soojusmahtuvusega ning üsna hästi soojust ringi transportivaid ookeane, on temperatuuri muutuste amplituud Kuul väga suur. Kuu ekvaatoril tõuseb temperatuur Kuu päeval +120 °C-ni ja langeb öösel –170 °C-ni. Kuna soojuskiirguse olenevus temperatuurist on tugevalt mittelineaarne – võrdeline absoluutse temperatuuri neljanda astmega, siis erineb ka kogu Kuu soojuskiirgus tublisti keskmistatud temperatuurile vastavast soojuskiirgusest.
Maismaa, mere ja atmosfääri optilisi ja soojuslikke omadusi muudavad geoloogilised protsessid. Need muutused on aeglased. Viimase paarisaja aasta kestel pole olnud suuri mandrite triive ega mäeahelike muutusi, mis kujundaksid ümber vee ja maismaa suhet, paiknemise mustrit või globaalset atmosfääri tsirkulatsiooni. Maismaa, mere ja atmosfääri optilisi ja soojuslikke omadusi suudab muuta ja muudabki inimtegevus. Inimtegevus on muutnud kasvuhoonegaaside hulka atmosfääris, atmosfääri läbipaistvust lühilainelisele päikesekiirgusele atmosfääri viidud suitsu, tolmu ja mootorite heitgaasidega,6 pilvede tekkimist atmosfääri viidud aerosooliga, maismaa peegeldusvõimet tumedate vihmametsade maharaiumisega, rohumaade ülekarjatamise tõttu kõrbestumisega, lumikatte ja jääväljade tööstustolmuga saastamisega, ookeanide peegeldusvõimet neid katva saastaga, ennekõike plastiga.
Inimtegevus on pigem kasvatanud kui kahandanud planeedi peegeldustegurit ja seega vähendanud päikesekiirguse neeldumist. Kumb kumma Maa energiabilansis üle kaalub, kas inimtegevusest põhjustatud kasvuhooneefekti tugevnemine või planeedi peegeldusvõime kasv, seda näitavad kõige paremini suure inertsiga looduslikud protsessid – polaaralade ja liustike jää hulk ning taimeliikide levik. Satelliidimõõtmised näitavad nii Põhja-Jäämere merejää kui ka Antarktika ja Gröönimaa mandrijää vähenemist viimastel aastakümnetel. Tugevasti on taandunud liustikud mägedes. Mandrijää sulamisega kaasneb maailmamere veetaseme tõus. Satelliidimõõtmised kinnitavad, et viimase 20 aasta keskmine ookeanide veetaseme tõus on 3 mm/a, ja see tõus kiireneb.7 Suvine Arktika merejää pindala on kogu satelliidimõõtmiste 40 aasta kestel pidevalt vähenenud.8 Parasvöötme taimeliikide leviala piir nihkub kaugemale põhja.9 Niisugused muutused keskkonnas kinnitavad veenvalt, et kasvuhooneefekti kasv domineerib ning planeedi albeedo muutused ei suuda kasvuhooneefektist tingitud soojenemist kompenseerida. Seega on meetmed süsinikuneutraalsuse tagamiseks õigustatud. Taastumatute fossiilkütuste asendamine taastuvenergiaga on vajalik mitte ainult inimkonna energeetilise jätkusuutlikkuse tagamiseks, vaid ka keskkonna soovimatute muutuste ärahoidmiseks.
Võib ju mõelda, et maailmas on piirkondi, kus elada on liiga külm. Kliima soojenedes laieneb eluks sobilik maa-ala neisse piirkondadesse. Kahjuks näitab praktika, et praegu elutegevuseks sobilikud alad muutuvad elamiseks kõlbmatuks kiiremini kui seni liiga külmad alad elukõlblikuks. Seetõttu vähendab kliima kiire soojenemine eluks kõlblikku maa-ala ning tekitab rändesurvet elutegevuseks sobivates piirkondades. Inimkond kasutab rohkesti rohkem kui sada aastat vanu rajatisi. Kiire kliimamuutuse korral muutub mingi osa neist uutes kliimatingimustes sobimatuks. Tihedalt on asustatud madalad rannikualad. Juba meetrine ookeanide veetaseme tõus sunnib elukohta vahetama väga suurt hulka inimesi. Kliimamuutustega seotud muutused veevarustuses tekitavad suuri probleeme põllumajanduses – mõnes piirkonnas sagenevad üleujutused, teisal tekib vajadus (täiendavaks) niisutamiseks, milleks ei pruugi olla saadaval vajalikku vett. Nii põhjustab kiire kliima soojenemine inimkonnale vägagi tõsiseid probleeme ja selle eitamine on jaanalinnu kombel silmade sulgemine.
Globaalse temperatuuri muutus 1880–2018. Nullnivoo vastab XX sajandi keskmisele temperatuurile. Allikas: Steve Cole, Fourth Warmest Year in Continued Warming Trend, According to NASA, NOAA. – The Earth Observer 2019, 31(1), 24.Arktika merejää pindala talvel ja suvel.Atmosfääri viidud süsiniku hulk aastail 1850–2008.
Andres Kuusk on Tõravere observatooriumi geofüüsikadoktor.
1 Piia Post, Mis on see kliima, mis muutub? – Sirp 20. VII 2020.
2 Andres Kuusk, Kõige tähtsam on energia. – Sirp 8. XI 2019.
3 BP Statistical Review of World Energy 2019.
4 J. T. Kiehl, Kevin E. Trenberth, Earth’s annual global mean energy budget. –
Bulletin of the American Meteorological Society 1997 78(2): 197–208.
5 Yi Ge Zhang, Mark Pagani, Zhonghui Liu, Steven M. Bohaty and Robert DeConto, A 40-million-year history of atmospheric CO2. – Philosophical Transactions of the Royal Society A – Mathematical Physical and Engineering Sciences 2013. 371 (2001): 20130096.
6 Martin Wild, …, Ain Kallis, Viivi Russak, … (2005), From dimming to brightening: decadal changes in solar radiation at Earth’s surface. – Science 2005, 308, 847–850.
7 Steve Platnick, Thirty years reporting on NASA’s Earth science program. The Earth Observer 2019, 31(5), 1-2.
8 National Snow and Ice Data Center. Arctic sea ice news & analysis; https://nsidc.org/arcticseaicenews
9 Lesley Hughes, Biological consequences of global warming: is the signal already apparent? Trends in Ecology & Evolution 2000, 15, 56–61.
Kontsert „Segakoor Noorus 60“, CD „Lendutõus“ esitlus 12. IX Eesti muusika- ja teatriakadeemia suures saalis. Segakoor Noorus, dirigendid Maarja Helstein ja Taavi Hark. Laval veel Ingely Laiv-Järvi (oboe), keelpillikvartett Prezioso, Aule Urb (metsosopran), Rainer Vilu (bass), Markus Leppoja (tenor), Liina Sumera (flööt), Tiit Joamets (vibrafon, ksülofon) ning Karl Petti Band: Karl Petti (kitarr), Argo Vals (kitarr), Indrek Mällo (basskitarr), Taniel Kuntu (klahvpillid) ja Harald Soosalu (trummid).
Segakoor Noorus tähistas 60. tegevusaastat. Saatuse (ja koroonapuhangu) tahtel lükati selle aasta kevadel toimuma pidanud kontsert pool aastat edasi. Noorus alustab novembris tegelikult juba 61. hooaega. Sügisene pidupäevakontsert on aga mõnevõrra teretulnumgi, kuna kevadkuud kipuvad koorimuusikakontsertidesse uppuma.
Kontserdi esimeses pooles kõlanud repertuaar pidavat praeguse koori olemuse avama. Oli selge, et noorte heliloojate uudisloomingu esitamine on koori südameasi – on seda olnud kogu kuuekümne tegutsemisaasta jooksul. Viimase kümnendi tutvustamiseks olid kavva valitud kolme noore helilooja teosed: Sander Soku „Sirelite aegu“, Maria Kõrvitsa „All õhtutaeva“ ning Mariliis Valkoneni „Lendutõus“. Viimane on ühtlasi ka tähtpäevaks välja antud CD nimilugu.
Kõigi kolme teose tekstis on omajagu romantilist ja looduslüürilist joont. Kontserdi esimene pool mööduski kõlaliselt justkui kevadsuvises õietolmus lenneldes. Koori hõrk ja nooruslik kõla sobis selleks nagu valatult.
Kaht esimest laulu dirigeeris Nooruse abidirigent Taavi Hark, kelle kohati hoogne, ent detailne käsitlusviis jättis igati läbi mõeldud mulje – vahel võib koorile ehk isegi rohkem musitseerimisjulgust lubada. „Sirelite aegu“ (autor Sander Sokk) mõjus veidi rabedalt ning tundus, et kontsertolukorraga alles kohaneti. Järgmiseks lauluks oli koor juba keskendunud ning enesekindel. Maria Kõrvitsa „All õhtutaeva“ lõi õdusa atmosfääri. Vaiksed, kinnisel häälikul lauldud õhkõrnad virvendused andsid märku EMTA suure saali heast akustikast – ka kõige vaiksemad nüansid jõudsid kuulajani. Kõrvitsa teoses liitus koori rännakuga ka oboe (Ingely Laiv-Järvi), nende koostöös moodustus hõrk ja orgaaniline ansambel. Sellise partnerluse puhul on oht, et instrument paljastab koori intonatsioonipraagi ja mõningase helistiku kõikumise. Seda sorti väikesed libastumised ei lõhkunud aga meeldivat üldmuljet. Kui muidu võiks nuriseda koori summutatud või liiga uduse kõla üle, siis Kõrvitsa teose ettekandele aitas see pigem kaasa.
Aule Urb (naine) ja Rainer Vilu (miljonär) elasid oma rolli Alo Mattiiseni risotooriumis „Roheline muna“ sisse märkimisväärselt tõetruult. Koori kanda oli jutustaja ja kommenteerija roll.
Esimesse poolde mahtus veel ka Nooruse peadirigendi Maarja Helsteini juhatatud Mariliis Valkoneni teos „Lendutõus“, mis algas eelnenuga kontrastiks väga julge ja selge kõlaga. Tekstitundliku muusikakäsitluse tõttu oli teost põnev jälgida. Koor ja keelpillikvartett Prezioso põimisid seitsmest osast koosneva tsükli kenaks tervikuks.
Pärast vaheaega tuli ettekandele Alo Mattiiseni risotoorium „Roheline muna“. Peeter Volkonski tekstile loodud teos oli kontserdi esimese poole üldmuljega võrreldes ilmselgelt kontrastne. Selle teose puhul polnud tegu õrna akustilise koorilauluga, vaid esiplaanile kerkisid hoopis bänd (Karl Petti Band), instrumentalistid (flöödil Liina Sumera ning ksülofonil ja vibrafonil Tiit Joamets) ja solistid (Aule Urb, Rainer Vilu ja Markus Leppoja). Küllap polnud lihtne ülesanne asuda rollidesse, mida täitsid 1985. aasta Tartu levimuusikapäevadel ansambel In Spe ning solistid Peeter Volkonski, Hardi Volmer ja Silvi Vrait. Kuna „Roheline muna“ on oratooriumi vormis komponeeritud absurdne anekdoot, ei piisa solistidel pelgalt lauluoskusest: appi tuleb võtta ka näitlejameisterlikkus. Aule Urb (naine) ja Rainer Vilu (miljonär) elasid oma rolli sisse märkimisväärselt tõetruult. Koomilisi tegelasi mängida pole sugugi lihtne, mistõttu tuli lauljatel suhtuda oma naljaka rolli kehastamisse täie tõsidusega.
Urva kirglikult lauldud naise tegelaskuju ning Vilu kergesti ärrituva, kuid paraja ohmuna mõjunud miljonär pakkusid publikule rohkelt emotsioone. Kuna need kaks lauljat on näitlemisega varemgi kokku puutunud, valmistas eriti suure üllatuse hoopis Markus Leppoja (aborigeen, jakuut, aednik). Tema kolm karakterit olid selles kaoses küll ehk gramm tagasihoidlikumalt välja mängitud, kuid oma hääle äärmuslikke võimalusi katsetas Leppoja üsna julgelt. Niivõrd mitmekesiste osade laulmine võimaldab oma vokaalseid piire kombata ja hulganisti uusi värve leida.
Koori kanda oli jutustaja ja kommenteerija roll. Muusikaline materjal kõlas lihtsakoeliselt, ent tabavalt. Teose samalaadsetes sisulistes olukordades kordusid kindlad motiivid. Need väikesed löövad viisijupid jäid kõrvu helisema veel kauaks pärast kontserti. Instrumentaalses pooles lisasid groteski flööt ja ksülofon ning retsitatiive saatnud klavessiini kõlaga süntesaator.
Taas kerkis päevakorda igivana võimenduse küsimus. Kuidas teha nii, et kõik osalised, s.o koor, solistid ja bänd, oleksid saali ühtmoodi hästi kuulda? Sel kontserdil oldi tõele juba üsna lähedal, kuid viimane samm jäi siiski astumata. Koorile olid võimenduseks lisatud koorimikrofonid, mis tagasid enamasti koori kõla jõudmise saali, kuid olid siiski nii ebastabiilsed, et koorinumbreid pidevalt selgelt kuulda. Võib ju nuriseda, et miks peab bänd nii vali olema ja kas neid trumme ei võiks poole vaiksemalt mängida. Sel juhul kaoks aga bändi kõlajõud ning tulemus mõjuks taustamuusikana. Ainsa lahendusena torkas pähe, et ka koor võiks kasutada põsemikrofone nagu solistid. Siis oleks ehk lõpuks ometi koor võrdväärne lavapartner. Loomulikult on see naiivne mõttekäik suuresti unistus, kuid ühel päeval on see kõik ehk võimalik ja kuulaja ei pea kooripartiisid jälgima kavalehelt.
Kontserdi esimene ja teine pool olid nii meeleolult kui ka muusikastiililt vastandlikud. Ühte kandis lähiminevik ning mõtestati Nooruse eesmärke ja olemust tänapäeval, teises heideti pilk minevikku, 35 aasta taha, nii et kunagised lauljaid kuulasid, nostalgiapisar silmanurgas. Üldjoontes oli see jätkuvalt elujõulise koori igati õnnestunud, mitmekülgse repertuaariga kontsert.
Nooruse veebisaidil on kirjas: „Lähtuvalt koorile pandud nimest ning kurvast tõsiasjast (mis kajastub ka koori motos), et keegi ei püsi noorena korraga järjest üle 30–40 aasta, on koori liikmestik pidevas muutumises“. Just seetõttu paistab, et Noorus on oma põlvkonna nägu, kannab selle ideaale ja eesmärke. Kontserdi põhjal võib oletada, et eelmine Noorus oli mõnevõrra lustakam ja hooletum, kompas uusi piire ja elas hetkes, praegune Noorus vaatab vahest rohkem sissepoole ega jookse uisapäisa uute ideede ajel ringi. Elu keeb alati, kuid väljendusviis erineb ajas.
Janno Jürgensi mängufilm „Rain“ pidi esilinastuma kevadel, kuid vahetult enne esilinastust tuli kinodel viirusekriisi tõttu uksed sulgeda. Jürgensi täispika mängufilmi debüüdi keskmes on kaks venda: teismeikka jõudnud Ats (Marcus Borkmann) ja temast rohkem kui kümme aastat vanem Rain (Indrek Ojari), kelle naasmine koju saab Atsile omamoodi läbimurdeks täiskasvanute maailma. Ühtlasi käsitleb „Rain” mehelikkuse-, vendluse- ja perekonnateemat.
Mida tähendab sulle kui filmitegijale, et kevadiseks esilinastuseks plaanitud film jõuab ekraanile alles nüüd, sügisel?
Eesti esilinastuse mõttes polegi minu jaoks suurt vahet, kas see oleks olnud kevadel või on nüüd sügisel. Kahju muidugi, et nüüd on palju kevadel ärajäänud esilinastusi üksteise otsas ja aeg nende vahel jääb lühikeseks. Laiemas plaanis on kurb, et koroona tõttu jäävad ära mitmed festivalid, mis meile oleks ehk sobinud ning peame oma maailmaesilinastust veel ootama ja planeerima.
„Raini“ peale läks kokku seitse aastat. Kuidas aitas kaasa lühifilmi „Distants“ (2012) edu festivalidel?
Ma usun, et suuresti tänu „Distantsile“ sattusime olukorda, kus meie treatment’i ehk pikemat sisukirjeldust arvustas Andrzej Wajda ise. Nimelt õnnestus meil 2014. aastal pääseda Varssavis toimunud töötuppa Ekran, mis oli „Rainile“ väga kasulik.
Mida Wajda ütles?
Kui ma õigesti mäletan, siis ta ütles midagi filmi kõrvaltegelase Musa-Mardi (Meelis Rämmeld) kohta. Meil nimelt on Musa-Mart üks tore kerge kõnedefektiga mees ja tundus, et Wajdale oli ta sümpaatne. Üldiselt aga tegi ta vist natuke kriitikat meie kavandi kohta, kuna see ei olnud tol ajal klassikalises mõttes treatment, vaid selline visuaali kirjelduste jada. Eks sellest oli nii mõndagi õppida.
Janno Jürgens juhendamas Atsi osatäitjat Marcus Borkmanni „Raini“ võtteplatsil.
Kuidas „Raini“ lugu välja joonistus?
Ma tahtsin rääkida vendadest, mitmekümneaastase vanusevahega tegelastest üheksakümnendate keerulistes tingimustes kulgemas, foonil isade ja poegade konflikt. See lähtepunkt tundus produtsent Kristjan Pütsepale sümpaatne ja ta julgustas mind edasi tegutsema. Kaasasin hea sõbra Anti Naulaineni ja hakkasime stsenaariumit kirjutama. Kord kuus saime Võsul produtsendi suvilas kokku, kus istusime kord kahekesi, kord kolmekesi, kuulasime muusikat ja mõtisklesime. Sealt hakkas kogu lugu kasvama ja arenema, kihte võtma. Lisaks Ekranile käisime aastate jooksul ka mitmetes teistes töötubades üle Euroopa, kust saime kasulikku tagasisidet. Hiljem arenes see ühes operaator Erik Põllumaa ja kunstnik Matis Mäesaluga juba uutesse huvitavatesse suundadesse, ja nii see tasapisi vormus.
Kas „Rain“ on siiski üpris isiklik film? See on pühendatud vendadele ja ajastu, 1990. aastad, on ilmselt su enda noorusaeg?
Jah, mis seal salata, väga palju on mu enda lapsepõlvemaailmast, ja ka Antilt. Samuti teistelt meeskonnaliikmetelt. Kõik said omal moel sellesse panustada. Ja kui minu lähtepunkt oli pigem ajastufilm, siis arenduse käigus sai mulle selgeks, et see tegelikult üldse nii ei ole. Sai selgeks, et pigem me oleme kogu aeg olnud mingis teatavas ajatus nostalgias ja ei peagi lugu kindla perioodiga raamistama või fikseerima.
Aeg jäigi filmis täpselt defineerimata. 1990ndaid võib sealt välja lugeda, aga samas oli palju viiteid ka tänapäevale. Nostalgiale viitavat butafooriat on praegugi alles. Lähed vanematekoju, seal on kõik lapsepõlvest saadik peaaegu muutumatu.
Absoluutselt, lintmaki diskod on ju tänagi päevakorras. Bändid annavad kassettidel albumeid välja. Mõnes piirkonnas on veel säilinud need asfaltteed, millest rohelised taimed välja turritavad ja kõike pole jõutud kliiniliseks ja steriilseks kasida, korda teha ja korrastada. Selles mõttes võib filmis kujutatu olla ka tänapäev kuskil huvitavas maailma punktis, mis meile sealt filmist otsa vaatab. Ei tahaks kuidagi raamistada.
Autosse paigaldatud vinüülimängija oli muidugi kurioosum.
Meile oli muusika läbivalt oluline. Igal tegelasel on selles filmis oma muusika, mis viib meid nende maailma. Kellel kassetid, kellel vinüülid, kellel mingi meeldiv raadiojaam. Vinüülimängija Ameerika autos on osa Musa-Mardi universumist ja tema tegelasest ning loogikast.
„Raini“ aeg ja koht olidki sellised, et tegevuse võis paigutada kuhu tahes. Kuidas jõudsite aga üksmeelele, kui arvestada seda, et 1990ndad aastad on Eestis ja Soomes kultuurilises mõttes teineteisest üpris erinevad? Võttekohad viitasid ka pigem siiski Ida-Euroopale?
See maailm tekkis meil suuresti arenduse käigus, koostöös Matise ja Erikuga. Esialgu oli mul stsenaariumis selline nunnu väike ja vaikne Haapsalu või Kuressaare. Aga kõik hakkas kuidagi aegamisi ja loomulikult mastaapi võtma ja me leidsime lõpuks selle õige ja hea tunde Ida-Virumaal. Üheksakümnendad ei olnudki nii olulised. Pigem asjaolu, et tänapäev oma teatavas kliinilisuses ja steriilsuses ei ole veel sinna täielikult jõudnud ja see haakis stsenaariumis laiutava nostalgia ja lapsepõlvemaastikega.
Millised olid siis siinsed võttepaigad?
Eksterjöörid olid peamiselt Sillamäel, interjööri filmisime stuudios Tallinna lähedal, keldri tegime Muugal ja välivõtteid oli ka Haapsalu sadamas ja Rohuküla kai peal.
Tunda on ka Ida-Euroopa ja Põhjamaade filmi ning mentaalsuse mõjusid – nagu Eesti filmis ikka.
Eks seda on keeruline niimoodi analüüsida. Tagantjärgi on neid mõjusid kaardistada kuidagi kergem. Protsessis sees olles ei mõtle sellele. Teed tunde pealt ja vaatad, kuhu asjad välja viivad, ja proovid alati võimalikult ausaks jääda. Sillamäel meeldis mulle see, kuidas ürgne loodus ja betoonmajad on teineteisele väga lähedal. Seisin ühe korrusmaja trepikoja ees ja sealt mõnekümne meetri kaugusel oli lõputu ja metsikuna näiv rand. Mingid puud, mida ma polnud kunagi näinud. Kuskil kaugemal paistis võimas sadam, kuskil kõrts. Kõik oli käe-jala ulatuses ja sealsamas. Nagu meie filmi jaoks paika sätitud.
Vene küsimus või teema on filmis samuti sees, aga venelannat mängib hoopis poolatar.
Vene element pole filmis üldse taotlusega sellest mingit teemat tekitada. Pigem on ka see pärit minevikust ja mälestustest. Minu kodulinnas oli kunagi venelaste baar ja ikka tiirlesid ringi lood, kuidas keegi seal käis ja mis seal tehti, ja see sai ka stsenaariumisse pandud ning sellest arenes välja meie venelanna tegelaskuju. Mulle kuidagi väga meeldis vene keele kasutamise mõte. Ja eks see ole ju meil siin väga loomulik ka.
See on selline kõrvalkultuur, millega me paralleelselt elame ja mis vahetevahel kusagil meiega ristub, ka filmis oli seda märgata.
Just nimelt. Usun, et vaatajal jääb see isegi märkamata ja see ongi väga loomulik. Aga eelmise küsimuse jätkuks: meie imelise poolatarist-venelannast Magdalena Popławskaga kohtusin ma sealsamas Ekrani töötoas Varssavis. Ekran on selline hea praktiline töötuba, kus saad kohalike näitlejatega ja meeskonnaga oma kirjutatud stseene reaalselt üles filmida. Valminud stseene analüüsitakse ning saad tagasisidet, millest tulenevalt stsenaariumi vajadusel täiendada. Poolas on palju rohkem näitlejaid kui meil ning valik oli äärmiselt lai. Kohalikud näitlejavalijad saatsid mulle erinevaid pilte ja sealt ma tegin oma valiku. Nii saigi siis Magda välja valitud puhtalt tema silmade põhjal. Koostöö Magdaga ning valminud stseenid olid nii meeldivad, et see jättis sügava jälje, mis hiljem ajendas mind teda ka päriselt filmi kutsuma.
Kas see oli ka kaastootmisest tulenev nõue?
Ei, see oli lihtsalt töötoa osa ja tol ajal veel ei osanud mingist kaastootmisest unistadagi.
Ta pidi ikkagi mängima venelannat ja rääkima vene keeles, kas kirjutasid selle võrra vähem dialoogi?
Ei kirjutanud. Meil on niikuinii vähe dialoogi, nii et polnud probleemi. Magda oli väga veenev ja varem pisut vene keelega kokku puutunud.
Kas meie venelannadest näitlejad pole ehk veidi solvunud, et keegi teine toodi mängima neile sobivat rolli?
Ma loodan, et ei ole. Kuna me unistasime Poola kaastootmisest, siis olnuks Magda meil väga suur trump selle eesmärgi saavutamisel. Kaastootmine kahjuks ei õnnestunud, aga mõte Magdast oli juba nii kinnistunud, et meil läks korda ta kõigele vaatamata oma filmi saada.
Monteerija Przemysław Chruścielewski saite ikkagi ka ju sealt?
Jah. Kuna koostööläbirääkimised ja taotlemised võtsid jube palju aega, alustasime juba Przemekiga heas usus tööd. Stsenaarium puudutas teda väga ja ta otsustas selle filmi peale tulla. Ta on tõeline professionaal ja meeldiv inimene, kellelt oli palju õppida. Kindlasti oli see ka „Rainile“ suur võit sest Przemek tõi endaga klaari objektiivse pilgu meie sügavalt subjektiivsele nostalgiale.
Kas su põhjamaine temperament oleks võibolla soovinud, et film oleks olnud pikem või aeglasem? Kas oli ka stseene, mis üldse välja jäid?
Eks esialgu ikka tahad ju kõik filmitu sisse panna, aga siis peaks lõpptulemust ilmselt ka päris üksinda vaatama. Kummalisel kombel saab ajapikku üsna klaariks, mis toimib ja mis mitte. Produtsentidele see jutt ilmselt ei meeldi, aga see tundub loomulik, et välja jääb stseene või isegi terveid liine. See on osa protsessist.
Kui loo juurde minna, siis on filmi pealkiri küll „Rain“, aga räägib see hoopis rohkem Raini nooremast vennast Atsist.
Rain on meie peategelase Atsi eeskuju ja ka kõiki sündmusi käivitav jõud. Kõige ja kõigiga seotud kese. Mingis etapis tundus mulle sümpaatne ka see mõte, et rahvusvahelises keeleruumis on Rainil lisatähendus. Vihm kui mingite muutuste tooja. Päästja. Laastaja. Pärast vihma tuleb päike jne. Aga tore on seda vaadelda ka kui lihtsalt ühe mehe nime. Et nii lihtne ja siiras ongi, justkui Ats oleks kirjutanud.
Tegelasliinid jooksevad filmis Raini juurde kokku küll. Kõige kaugemale jääb võibolla Ivo Uukkivi rahvatantsija, Raini ema kunagine armuke. Mõnest karakterist oleks tahtnud ehk rohkem teada, näiteks Musa-Mardist. Samamoodi oli huvitav isa, kes mõjus rohkem isegi võõrasisana. See tõrjutus või distantseeritus oli isa-poja suhtes tugevalt sees, kilumängust kuni reaalse konfliktini välja.
Meil jäi mitmeid stseene välja küll, aga ma ei ütleks, et pidime liine oluliselt kärpima. Üldiselt oli meil ikkagi teada, mida me tahame ja milline on erinevate tegelaste roll selles loos. Eks välja jäänud stseenidest on muidugi kahju, aga arvan, et tervikule tulid need valikud kasuks.
Kuivõrd osales Indrek Ojari Raini tegelaskuju kujundamisel? Kas karakter oli enne filmi valmis ja Ojaris leidsid tema sobiva kehastaja?
Indrekuga tegime koostööd juba „Distantsis“ ja see oli väga sümpaatne. Rain ongi sisuliselt temale mõeldes kirjutatud. Raini roll on mulle alati tundunud väljakutsena ja Indrekule mõeldes tundus tore, et ma saan talle sellise väljakutse pakkuda. Indrek pani väga palju ennast sinna sisse ja see tegelaskuju ärkas ellu – sellisena nagu ta on – üksnes tänu meeldivale koostööle kogu meeskonnaga.
Üks „Raini“ teemasid on mehekssaamine ja mehelikkus. Kas võib siit välja lugeda ka väljakutset mehelikkusele või kriitikat üheksakümnendate maskuliinsusekultusele?
Eks see skaala on ilmselt isegi laiem kui 1990ndad ja puudutab ikka veelgi laiemas mõttes maskuliinsusekultust. Jäikade põhimõtetega konservatiivseid mehi. Tundub justkui, et mida sügavamale minevikku minna, seda arusaamatumaks pilt läheb. Meie vanavanemate isade pilgu all ei võinud lapsi imetada ja neile ei kõlvanud lastega ühes lauas istuda. Täna on muidugi selliseid asju raske mõista ning aeg ja kord oli siis teine, aga murelikuks teeb, et see jäikus on põlvest põlve ikkagi edasi kandunud ning võtab ajas lihtsalt mingi uue vormi ja laiutab tänagi paljude meie perede isades. Rain vaatleb pisut kitsamal ajaskaalal ühe pere kolme põlvkonna mehi. Ja läbi mitme põlvkonna perspektiivi proovimegi „Rainis“ neid teatavaid erinevusi ja sarnasusi vaadelda ning mõista, püüdes aru saada, miks need muutused põlvest põlve nii vaevalised on ja kas neist ahelaist on võimalik ka lahti murda või on kõik mingis mõttes ette määratud.
Kas „Rain“ on juba Poolas linastunud?
„Raini“ pole Poolas veel kahjuks välja toodud, aga loodame, et seegi saab kunagi võimalikuks.
Lühikese ajavahemiku jooksul on eesti lugejani jõudnud kaks Tartus sündinud vene kirjaniku Aleksei Salnikovi (sünd 1978) romaani: „Petrovid gripi küüsis“ ja „Osakond“. Esimene on pälvinud palju tunnustust ja auhindu (sh mainekas Vene bestselleri auhind), teine on jäänud pigem tagaplaanile, kuid igal juhul on huvi Salnikovi loomingu vastu õigustatud.
Aleksei Salnikov alustas oma loomingulist teekonda luuletajana, tema tekste avaldati mitmes ajakirjas. Ka arvustatavad romaanid ilmusid esmalt perioodikas ja alles seejärel eraldi raamatuna. „Osakond“ nägi ilmavalgust 2015. aastal ajakirjas Volga. Järgmisel aastal avaldati samas väljaandes „Petrovid gripi küüsis“, aasta pärast trükiti see raamatuna. 2018. aastal ilmus raamatuna ka „Osakond“. Lugejatel võib Salnikovi raamatute ilmumisaja tõttu olla jäänud ekslik mulje, et „Petrovid …“ on tema esimene teos.
Haigus kui prisma
„Petrovid gripi küüsis“ on Salnikovi nelja romaani hulgast kõige küpsem ja mitmekesisem. Tänavuse pandeemia valguses tundub selle teema eriti aktuaalne. Romaanis tabab linna gripipuhang, haigestuvad ka kõik kolm Petrovi: mees, naine ja poeg. Meie ees avaneb kõigile tuttav ja oma realismis masendav vaatepilt haiguse staadiumidest. Ei puudu siin palavikus hõõguv keha ja külmavärinad, nohu meelevallas nina ning viirushaigusega kaasnev väsimus. Haigus ei ole aga tegelikult romaani tuum, vaid pigem erakordselt osav poeetiline võte, pooleldi argine ja pooleldi muinasjutuline uduloor, mis lõdvestab vaimu, ent teritab ühtlasi kõiki meeli.
Aleksei Salnikov on sündinud Tartus, kuid peagi koliti Venemaale Uuralitesse. Salnikov on õppinud põllumajandust ja kirjandust ning kirjutanud neli romaani ja luuletusi.
Romaani pealkirja tõlkes on paraku läinud kaduma oluline detail: Petrovid ei ole ainult gripi küüsis, vaid viibivad haiguse tõttu vaimusilmas kodus ja külas, kauges lapsepõlves ja tänapäevas, oma tõelises ja varjuelus („Петровы в гриппе и вокруг него“). Paari haiguspäeva, mis tabavad Petrove, mahub palju muljeid ja elamusi, mõtisklusi oma saatuse ja valikute üle, kaugeid mälestusi, kahtlusi ning ka mõningat irratsionaalset alget. Salnikov pole küll romaanis esitanud palavikus sonivate tegelaste teadvusevoolu, kuid on kujundanud nende elukäigu ühtaegu äärmiselt usutavaks ja dramaatiliselt teatraalseks. Autor puistab oma romaanis argidetaile otsekui varrukast: näeme talvise linna tänavaid, väsinud putkamüüjaid, tigedaid ja ülbeid inimesi trammis, autoparandustöökodasid, äärelinna maju, hoove, kortereid, laste uusaastapidusid. Igapäevane elu on tuttav ja põnev omaette. Sellega on sobivas proportsioonis kergelt müstiline osa elust, mis võimendub, kui romaani tegelased seisavad haiguse tõttu otsekui kahe maailma lävel.
Sellest teisest, paradoksaalsest maailmast on pärit Petrovide pereisa juhututtav Igor, kes seob kõik liinid kokku. Igor korraldab Petrovile unustamatu reisi, kus põimuvad surnust üles tõusnud laip, lausjoomine ja mälukaotus, ohtlikud olukorrad ja seebiooperlikult õnnelikud lõpplahendused. Salnikov läheb viidetega Igori infernaalsele taustale isegi mõneti liiale: lapsepõlves imelik vanemateta poiss, Marina ja Igori lühike abordiga lõppev suhe, Igor kui enda sõnul Sverdlovski kaitsevaim, teiste inimeste nimetamine surelikeks jms. Kogu müstikale vaatamata on Igor siiski äärmiselt sümpaatne ja ligitõmbav sell. Ta ei ole kindlasti Wolandi-taoline kuju, vaid pigem folkloorist tuttav haldjas, kes võib küll alguses ajada inimese segadusse, mängida mõneti julma mängu, kuid viimaks ikkagi olukorra lahendada. Tema ümber käib teatraalne möll, kus on lõbu kõrval ka tumedat alatooni. Petrov läheb Igoriga kaasa, kui too möödub koos võõra inimese surnukehaga, hiljem üritab Igor aga mängida purjus Petrovile vingerpussi ja tõsta ta laiba asemele kirstu. Tunneme absurdi taga ära suremise ja elluärkamise initsiatsiooniriituse, kuigi äärmiselt kergemeelses ja kohati ka labases võtmes.
Igori triksterlikku rolli Petrovi elus on edasi arendatud just eestikeelses tõlkes. Meenutades unenäolist seiklust Igori seltsis, kirub Petrov tabavalt „Kurat võtku!“, mis määrab Igorile otsekui igihalja ahvatleja rolli. Hiljem ta parandab ennast, kui talle meenub, et Igor ütles „Tõuse püsti, türapea selline, külmud surnuks“, mis viitab loomulikult Jeesuse ja Laatsaruse loole. Eesti keeles oivaliselt mõjuv ja Igori mitmetahulise tegelaskujuga sobiv paralleel on sündinud tänu heale tõlkevalikule. Originaalis ütleb Petrov „kurat võtku“ asemel lihtsalt „Да ну нахрен“, mille võite ju ise tõlkida, mingit kuradit seal küll ei ole.
Salapärane Igor ei ole ainuke teise maailma esindaja. Petrovide pere minevikust leiame lausa šokeerivaid seiku: mees on Camus’ tegelaste haruldase ükskõiksusega tapnud oma kunagise sõbra, kes, tõsi küll, palus ise abi oma ammu plaanitud enesetapukatse teostamisel. Naise sees elab aga tõeline maniakk, kes on tänavatel veristanud nii mõnegi üksiku mehe. Kumbki lahutatud abikaasadest ei tunne oma mõrvade pärast süümepiinu. Siin on tegelikult õige aeg küsida, kas nende varjuelu oli tõepoolest olemas. Äkki on tegu gripiluuludega või siis lihtsalt väikese inimese unistusega olla suurem, tähtsam ja jõulisem, selline, nagu paljud nüüdisaja seiklusfilmide armastatud negatiivsed tegelased?
Raamatu lõpu poole mõistab Petrov, et „oli pidanud end peategelaseks ja äkki selgus, et ta on mingi kõrvaltegelane suures süžees, mis on oluliselt dramaatilisem ja süngem kui kogu tema elu. Ta oli kogu elu olnud umbes nagu ewokid oma planeedil, kuni ümberringi käis Tähesõdade antiikdraama“ (lk 264). Nukrust triviaalse ja musternäidislikult normaalse elu üle süvendab ka Petrovi kesine karjäär: rikka ja paremini riides Igoriga võrreldes on ta lihtsalt garaažis askeldav automehaanik, kes on kogu aeg räpane ja haiseb bensiini järele.
Mainisin, et päris täpsele haigussümptomite kirjeldamisele vaatamata on romaanis haigust käsitatud poeetilise võttena, prismana, mille kaudu vaadata oma elule uutmoodi. Salnikov võrdleb seda „uduga, milles oli ekselnud väga kaua“ (lk 264): haigus on vahend, et saada terveks, märgata omaenda eksimusi ja rõhutada tõeliste väärtuste tähendust. Teose pedagoogiline sõnum on siiski kuiv ja originaalsuseta: Petrovi ootab tema tavaline normaalne elu, mis jätkub ka tema pojas. Tema sõber Igor on aga enda sõnul steriilne ega allu teise maailma esindajana inimelutsükli reeglitele.
Inimene bürokraatia küüsis
„Osakond“ pole võrdluses „Petrovidega …“ sama hea. Seal võib täheldada hulka samu võtteid, tähelepanekuid ja olukordi, mis mõjuvad alles katsetusena ja löövad särama just gripi ajal. Juba „Osakonnas“ on kirjanik kasutanud võttena ebaproportsionaalselt ulatuslikku argielu kirjeldamist kõrvuti väikeste veidrustega, kohtab ka tegelaste joomarlust, arutlusi kõige ja ei millegi üle, taustaks kafkalik absurd ja pessimism. Nõukogude mineviku varjuna on romaanis kujutatud mõttetut ja läbinisti bürokraatlikku eriosakonda, kus riigi kaitsmise nimel küsitletakse ja tapetakse otsekui suvaliselt valitud inimesi. Ning, jah, enne küsitakse neilt, mida nad unes näevad või milliseid videoid netis vaatavad.
Romaani peategelane, värskelt tööle võetud Igor (veel üks Igor) teeb läbi üsna ebameeldiva metamorfoosi, mille vahestaadiumideks on õnnetu pereisa, uudishimulik töötaja, kannatav mõrva kaasosaline ja üsna ükskõikne käsutäitja. Raamatu vältel vihjatakse, et inimeste röövimise, küsitlemise ja tapmise tegelik põhjus on hõlmamatult keeruline, kuid tahtmatult on tunne, et kuningas on alasti. Osakonnaülema segane jutt kartusest Aafrikas tekkinud uue targema inimtüübi ees, mida nüüd kõik riigid leida ja hävitada püüavad, mõjub kunstlikult ja tobedalt. Jah, selle tobeduse tagamõte on vanaviisi mõtlevate minevikujõudude võitlus uue maailmaga, kuid on näha, et see idee pole autorit jäägitult köitnud.
Kui „Petrovid gripi küüsis“ on meisterlikult üles ehitatud hoogne teos, siis „Osakond“ vajub üsna kiiresti kokku: kordab ennast, läheb üksluiseks ja lihtsalt igavaks. See on nagu esimene pannkook, mis, nagu teada, ei kuku kõige paremini välja. Autor ei usu veel endasse, tema mänguline käekiri pole veel välja kujunenud. Seesuguses argidraama ja põneviku ristumispunktis, kuigi mõneti teise nurga alt, on end säravamalt esitlenud Mihhail Jelizarov („Raamatukoguhoidja“, „Pasternak“).
Aleksei Salnikovi romaanide ilmumine eesti keeles on tänuväärne ettevõtmine, mis rikastab lugejate teadmisi nüüdisvene kirjandusest. Mõneti murendab see siinset traditsiooni tõlkida eeskätt nõukogude olusid käsitlevaid teoseid. Üks on ka päris hea vitamiin turgutamaks vaimu viirushaigusterohketel kuudel: sidrunitee, küüslaugu ja mee kõrvale tasub öökapi peale panna ka Petrovide unenäolised seiklused.
Tuttava linna tuled – Mustvee pole koht, kust vajatakse päästmist
DEIVI TUPPITS
2000. aastate keskel, kui Orkut veel elas ning selle kaudu kirjade saatmine ja tutvumine oli moes, küsiti mult tihti, kust ma pärit olen ja mida seal teen. Ühe sellise kirjavahetuse käigus sain vastuse, mis on mul siiani meeles ning millele vastuväiteid olen leidnud kõik need aastad: „Mustvee?! Ma tulen ja päästan su sealt pommiaugust ära!“. Aga mina ei vajanud päästmist ja Mustvee on kõike muud kui pommiauk.
Siin on võimas veesilm, Peipsi järv, mille teine kallas rannal seistes ei paista ning mida nii eestlased kui ka välismaalased kutsuvad tihtipeale mereks. Järv on linna kroon, sihtpunkt nii kaugemalt tulijatele kaeda kui ka kohalikele imetleda. Selle ääres korraldatakse rannapidusid, mis meelitavad rahva kokku, et järveveelt peegelduva lõkketule kumas saata mööda valgeid suveöid.
Mäletan selgelt jaaniõhtuid ja Mustvee linna päevi, mida perega külastasime. Juba allameetrisena vihtusin järveäärses suveaias Tarmo Pihlapi saatel ennastunustavalt omaette tantsu ja jäin igatsema järgmist suvepidu. Aeg oli siis nii pikk ja suved kestsid kaua. Hea mitu nädalat sai pärast jaanipäeva järves niisama sulistamas käidud, enne kui järveäärsele promenaadile püstitati telgid ja müügiletid, tiirles karussell ning isa käest võis lunida peopäevaburksi. Töötas küll ka kohalik burksiputka, aga sealne kümme krooni maksev burger polnud pooltki nii eriline kui linnapäeva 15-kroonine burks, mida ainult korra aastas võis lubada. Õhtul oli aga suveaia valgete sirelite vahel tantsulka ja rahvast palju koos. Hiljem kuulus suveaed lammutati, sinna kerkis rist ja tänava äärde infotahvel, kus kirjas, et siin asub kunagise õigeusu kiriku ja surnuaia mälestusmärk.
Kirikuid on Mustvees omajagu: XX sajandi algul olevat neid olnud seitse, nüüd on tegutsevaid kogudusi ja kirikuhooneid viis – suurim hulk kirikuid per capita Euroopas. Olen ikka seda fakti oma tuttavatele nii Eestis kui ka väljaspool esitlenud ning võimaluse korral teinud truult ka pühakoja juurde tutvustava tuuri. Sõbralikult kõrvuti mööda jõekallast kõrguvad EELK Mustvee kiriku, Betaania baptistikoguduse palvela, Mustvee Halastuse ja Püha Kolmainsuse ühisusu kiriku, MPEÕK Püha Imetegija Nikolause kiriku ning Mustvee vanausuliste palvela tornid ja kuplid.
Betaania koguduse hoone on neist kõige uuem ja modernsem. Kunagi asus sellel kohal vana kinomaja, kus olid küll kõvad toolid, ent isa käekõrval oli põnev käia suurelt ekraanilt Sojuzmultfilmi toodangut vaatamas. Nüüd näidatakse filme sealt vaevu saja meetri kaugusel kultuurimajas, mille küljele taastati ka kunagine suveaia laulukaar ja tantsuplats. Elu on koondunud kultuurimaja ümber.
Kultuurimaja lavalt on saanud alguse minu tee nii mõnelegi lauluvõistlusele ning draamaringiga liitudes sai tehtud esimesed sammud teatrivallas. Teatrikirjandust polnud vaja kaugelt otsida: luule, näidendid ja draamaraamatud ootasid kultuurimaja teises otsas raamatukogus. Kõik käigud ja koridorid olid juba väikesest peale tuttavad, sest pinginaabri ja parima lapsepõlvesõbranna ema töötas raamatukoguhoidjana. Küll ja veel sai end pisikese plikana seal sukkpükste väel mööda libedaid kivitreppe alla libistatud. Aga raamatukogus oli põnev, riiulitelt levis kutsuv paberi- ja elutarkuse lõhn. Kui kodune Miki-Hiire koomiks sai suviti vana riidetelgi niiskes hämaruses viiendat korda läbi loetud, käisin ikka raamatukogust endale uusi koomikseid toomas, kuni julgesin võtta juba kogukamaid teoseid. „Toomas Nipernaadit“ ma sealt ei võtnud, nii et seda sain alles hulga hiljem teada, et jagan oma sünnilinna Katariina Jeega.
Aga minu lapsepõlvelemmik oli ikkagi „Meisterdetektiiv Blomkvist“. Sellest innustatuna algatasime pinginaabriga uurimiste ja salajaste kirjade liidu (miski linnas ei tohtinud jääda saladuseks!), uurisime leitud paberitükke ja otsisime peidetud varandusi. Enamasti oli tegemist küll kellegi unustatud kolaga, aga meil oli põnev. Tegime endile salajased postkastid, kuhu toimetasime teineteisele kirju ja olulisi juhtnööre ning pimedatel sügisõhtutel saatsime akendest tuledega vilgutades signaale – meie majade aknad paistsid üle jõe ära.
Tihti sai õhtuid mööda saadetud rattaga sõites. Mustvees oli palju kutsuvaid paiku: vana leivatehas (kus pidi kummitama), metsaveerele viiv Benito Agirre tänav, kus võis vahel näha metsloomi kalpsamas, Leinava Neitsi kuju ja 260 sõduri ühishaud, XIII sajandi Saksa ristisõdijate ordukivi, mis üle saja aasta tagasi jõest välja tõmmati ja nüüd kultuurikeskuse pargis külitab, Kalevipoja lingukivi järveveerel, Havi baar, mis asus kunagise kitsarööpmelise raudtee jaamahoones, ja Raudtee tänav üleüldse – kunagi käisid siin rongid. Ema rääkis ikka, kuidas vanaema Mustvee-Sonda liinil sõitnud. Raudtee lõpetas tegevuse 1968. aastal, ammu enne minu sündi, kuid lood ja mingi paeluv romantika on jäänud.
Mustvee meelitab nii Peipsi kaldale jäänud inimesi kui ka mujalt tulnuid lisaks rääbisele, kurkidele ja sibulatele ka väikelinna vaikse elurikkusega, kultuuriliste põimumiste ning maaliliste muuli- ja sadamavaadetega, mille taustal käib elu oma tasast rada. Siin kohtuvad eri ajastud, keeled ja lood, on oldud Rootsi, Poola ja Vene võimu all, võõrustatud Konstantin Pätsi, ja nüüd kantakse Peipsi pealinna tiitlit. Sõdu on näinud nii need tänavad kui ka turbamusta jõe kaldad, pomme on tunda saanud nii postimaja, eluhooned kui ka sillad ja sadam, ent Mustvee on ja jääb alati palju rohkemaks kui pommiauk. Siia tulemine on sama kui naasmine vaiksesse maagilisse realismi, kus kõik on võimalik, kui vaid olla valmis ning osata näha väikeste asjade võlu. See pole koht, kust vajatakse päästmist, vaid kuhu oodatakse pääsemist.
Peipsi järv on Mustvee kroon, sihtpunkt nii kaugemalt tulijatele kaeda kui ka kohalikele imetleda.
Miks üldse uurida keskaegseid kirikuid? Küsimus võib tunduda asjakohatu. Kui jätta kõrvale muinasaegsete maalinnade ja kivikalmete kuivlaos müürid, on ju tegemist Eesti vanima arhitektuuriladestusega, millel on pikk uurimistraditsioon. Mitte küll Eestis, aga Euroopas on kirikuhoonete uurimine üks arheoloogia vanemaid harusid. Teisest küljest võib pikk uurimislugu ja kauane tähelepanu varasemale kunstile jätta mulje, et selles vallas on praeguseks kõik läbi uuritud. Mis siin enam, tuleb keskenduda uutele ja uurimata teemadele.
Silmaga nähtava kohta, selle kohta, mida on aastakümneid vaadeldud ja kirjeldatud, nagu dekoratiivsed elemendid, raidkivist portaalid, konsoolid jms, on uusi teadmisi kirja panna tõepoolest keeruline. Teisiti on lugu niisuguse informatsiooniga, mida ei leia kirjalikest allikatest, mis ei ole silmaga näha, vaid hilisemate ladestuste varjus või killustunud. Selline teave tuleb alles väliuuringu käigus nähtavale tuua ning fragmentide alusel tervikuks rekonstrueerida. Nii tulevad põranda ülesvõtmise käigus välja hävinud interjöörielementide, näiteks altari või hauakasti jäänused, värvi- ja krohvikihtide sondeerimisel aga eri ajastute seinamaalingute osad. Iga selline infokild tuleb dokumenteerida, seda on vaja tõlgendada ja see laiemasse konteksti asetada. Tükk tüki haaval lisandub andmebaasi uusi teadmisi, mis pole senini olnud kättesaadavad. Üks infokild ei mõjuta ega muuda kuigivõrd suurt pilti, see tähendab üldistusi ehk uurimisseisu, kuid arusaam Eesti varasest kirikuarhitektuurist siiski teiseneb ja täieneb piiskhaaval.
Kas me tõesti ei tea piisavalt oma vanadest kirikutest?
Mis see õieti on, mida me ei tea, aga peaksime teadma? Kas teame, kui vanad on meie kirikud? Entsüklopeediast leiab iga hoone kohta vähem või rohkem kindlas kõneviisis vanuse, olgugi et see on esitatud tihti umbmäärase aastaarvuna, ebamääraselt, poole sajandi või paremal juhul veerandi täpsusega. Kui kirikuhoone uurimislukku süveneda, avastab uurija enamasti, et kirjalikud allikad hoone vanuse määramiseks puuduvad, mistõttu on n-ö kehtiv määrang oletuslik, toetub vaid aastakümneid tagasi sõnastatud eeldustele ning võrdlusele teiste kirikute sarnaste ehituselementidega. Uurijad on raamatutes esitanud küllaltki erinevaid seisukohti. Huvilisel võib olla üsna keeruline aru saada, milline seisukoht kajastab praegust uurimisseisu, milline esindab vaid ajast ja arust hinnanguid. Seetõttu kohtabki turismibrošüürides ja muus säärases n-ö kerges kirjavaras tihti poolsajanditaguseid iganenud seisukohti. Enamasti on olnud põhjust kirikuhoone vanuse ja ehitusloo üle uue info valguses arutleda, seda täpsustada ja mitmel juhul see ka vaidlustada.
Mitte ainult kirikuhoone vanuse, vaid ka algse kuju tuvastamise teeb keeruliseks asjaolu, et enamasti on seniajani säilinud hoone mitu korda ümber ehitatud, moondunud või kaotanud täielikult algse väljanägemise. Ka üldjoontes hästi säilinud XII sajandi kirikutes on kergema remondi krohvi- ja värvikihtidega varjatud varasem viimistlus, samuti laiendatud uksi-aknaid ning kaotatud või peidetud mitmed varasemad interjööri elemendid. Paljud kirikud on keskaja lõpul või uusajal niivõrd kapitaalselt ümber ehitatud, et raske pole mitte ainult varaseima säilinud ehitusosa vanust määrata, vaid ka seda üldse üles leida.
Haljala kiriku varasema pikihoone vundament.
Nii nagu tänapäevases elamuehituses, üritati ka keskajal vana hoonet uuendades kõike vanale osutavat kaotada või varjata, et tekiks moodsa uusehitise petlik mulje. Vanade kitsaste akna- ja ukseavade raamistus asendati uuega, tagasihoidlik talalagi kivist võlvlaega või pärast võlvide hävingut tulekahjus hoopis vastupidi. Ümberehitusele osutavad paremal juhul poolikuna säilinud portaali või akna jäänused või seinalt maha murtud võlvikonsooli könt. Enamasti on sellised vanemad ehituselemendid säilinud paksu krohvi all ning ilmnevad vaid juhul, kui seinalt on maha kukkunud suured krohvitükid. Eri ajastust pärit seinaosade liitekohti ehk ehitusvuuke ja -õmblusi reedavad krohvi praod ja konarused, mida oskab näha vaid kogenud vaatleja. Keeruliseks teeb müüride n-ö lugemise asjaolu, et vanade hoonete seinapind on krohvi mitmekihilisuse tõttu niikuinii praguline ja konarlik, nii et saa nüüd aru, milline pragu osutab kinnimüüritud avale, milline on lihtsalt pragu.
Lühike keskaeg
Eesti keskaeg oli Lõuna- ja Lääne-Euroopa omaga võrreldes lühike ja kestis vaid kolm ja pool sajandit. Sel ajajärgul jõuti ühele kohale üldjuhul ehitada vaid üks kivikirik. Eestis on nii mõnedki XIII sajandil ehitatud kirikud alles üsna algsel kujul. Paljud jõuti siiski juba keskaja lõpuks põhjalikult ümber ehitada. Pikendamise, laiendamise ja võlvimise käigus säilis alghoonest vahel vaid mõni seinalõik. XIX sajandil, mil rahvastik kasvas plahvatuslikult, lammutati mitmed väikseks jäänud maakirikud uue ehitamise käigus täielikult või poolenisti, mistõttu jääb üle uurida vaid seda, mis maa sees.
Arhitektuuriloo üldkäsitlustes on keskendutud keskaja osas üldjuhul katedraalidele, kloostri- ja linnakirikutele ning jäetud maakirikud kui väiksemad ja lihtsamad hooned tagaplaanile. Isegi kui arhitektuuri tippteostes peegeldub arhitektuuriline, religioosne ja sotsiaalne mõte selgemini, siis inimesi puudutasid pigem maakirikud, kuna suurem osa elanikkonnast elas ju külades. Paljudele, kes kihelkonna piirest oma elu jooksul välja ei saanudki, oli koguduse kirik ainus kivihoone, mida üldse oldi näinud. See oli imeasi, mis vastandus eredalt kogu ülejäänud ehitatud keskkonnale. Puust ei olnud ju ainult talurahva hooned, vaid varasemal ajal ka suurem osa mõisahooneid. Kihelkonna rahva ressurss väljendus materiaalselt (tahes või tahtmata) just koguduse hoone uhkena väljaehitamises. Kirikuskäimine oli kesk- ja varauusajal midagi palju enamat kui religioosne toiming. See tähendas suurt hulka ametlikke ja muid toiminguid, milles praeguseks on kiriku roll vähene või olematu. Näiteks oli kirik perekonnaseisuamet, ametlike teadete kuulutamise koht, meelelahutusasutus, oma jõukuse ja seisuse eksponeerimise paik, ajakirjanduse aseaine (uudised), ühismeediaplatvorm (klatš ja arvamused), kultuurikeskus, tutvuste sõlmimise koht jne. Tänapäeval on keskaegne kirik ajaloolise kihelkonna alal üldjuhul konkurentsitult vanim hoone, kindlasti ühtlasi vanim ühiskondlik hoone.
Kihelkonnakirikutes ei kajastu vaid kohaliku tähtsusega ajalugu. Ühes maakirikus säilinud detail võib esindada palju laiemalt levinud ehitustraditsiooni, töövõtteid, hoone kavandajate ja ehitajate kaugemaid kontakte, nii talurahva kui ka mõisnikkonna sotsiaalseid ja religioosseid harjumusi, samuti neis aja jooksul toimunud muutusi. Tänu kihelkonnakirikutele tunneme Eesti vanimat, XIII sajandi kirikuarhitektuuri, sest kuna linnadesse koondus raha, uuendati seal peaaegu kõik kirikud hiliskeskajal XV sajandil. Mida teame näiteks XII sajandi Tallinna kirikutest? Nigulistes saab ette näidata külgseinte mõned lõigud ja portaalid, toomkirikus mõned kooriruumi seinad. Midagi on säilinud ka mujal, kuid üldpilt on siiski fragmentaarne. Seegi teadmine tugineb põhjalikele väliuuringutele, mille käigus on leitud tükike siit ja teine sealt.
Juba XIX sajandist peale on uurijate tähelepanu keskmes vanimate ehitusjäänuste tuvastamine. Kui leitakse esimene kirik ning sellesse ladestunud esemed, saab teha järeldusi ristiusu leviku, koguduse rajamise aja ja asjaolude kohta. Enne asulakohtade uurimiskeskmesse tõusmist olidki linnuste kõrval kirikud need, mille rajamise aja järgi tehti üldistusi kogu piirkonna asustuse leviku ja keskuse tekke kohta.
Kui ka hoonet ennast põrandast kõrgemal enam ei ole, siis on maa sisse jäänud fragmendid, mille alusel rekonstrueerida kunagine tervik. Algse hoone tuvastamise kõrval on oluline ka uusajal põhjaliku uuenduse läbinud kirikute vahepealsete muudatuste, nii väiksemate lisandite (sakramendinišid, portaalid, aknaavad) kui ka kapitaalsemate ümberehituste väljaselgitamine.
Ehitusarheoloogia metoodika omapära on lisaks pinnasesse ja ehituskehandisse tungimisele vahetu vaatlus. Kuna kirjalikud ja pildilised allikad Eesti keskajast peaaegu puuduvad, on suur kiusatus seostada meelevaldselt konkreetseid ehitusetappe väheste kirjalikest allikatest teada daatumitega. Sellega tuleb olla ettevaatlik.
Ehitusarheoloogid lasevad enamasti ehitusjäänustel endil kõigepealt n-ö rääkida ning vaatavad alles seejärel, kas ja kuivõrd sobivad tulemused kirjalikest allikatest saadud teadmiste või seni õigeks peetud üldistustega. Eesmärk on saada objektiivne tulemus, kasutades selleks infoallikana võimalikult palju ja sõltumatult just ehitist.
Eestis ulatuvad kirikute ehitusarheoloogia esimesed akadeemilisel tasemel väliuuringud sõjaeelsesse aega, kuid lõviosa välitöid saab seostada ühe uurijaga. 1950. kuni 1980. aastateni tegi selles vallas suure töö ära kunstiloolane Villem Raam (1910–1996). Tema väliuuringute tõttu teame kümnete maakirikute varasematest ehitusperioodidest nii mõndagi, mis oli jäänud varju vaid nähtavat ja säilinut analüüsinud uurijatele.
Pärast Villem Raami on seoses põrandavahetuse ja muude remonditöödega vähesel määral kirikute ehitusarheoloogiline uurimine siiski jätkunud. Lõuna-Eesti kirikuid on aastakümneid uurinud Kaur Alttoa. Hiljuti võtsin doktoritöös kokku senised teadmised Põhja-Eesti, see tähendab ajaloolise Harju- ja Virumaa maakirikute ehitusarheoloogia valdkonnas. Täpsemalt vaatlesin ehitise n-ö alumist tsooni ning jätsin uurimise alt välja aknad, võlvid ja muu kõrgemal paikneva. Seitsme kiriku ehk Jõhvi, Jõelähtme, Risti, Lüganuse, Kose, Haljala ja Juuru kiriku väliuuringutele tuginev väitekiri annab ülevaate aastakümnete uurimistööst ja praegusest uurimisseisust. Vaatlesin üldistavalt mitmesuguseid teemasid: ruumi kujunemine ja kasutus, eri ajal ehitatud osade eristamise kriteeriumid, põhiplaan, ehitusosade rajamise järjekord, interjööri ehitusosad, näiteks altarid, piilarid ja muu selline, sissepääsud, portaalid jne.
Uus kirik vana varemetel
Mida uut saab siis Põhja-Eesti maakirikute ehitusarheoloogias Villem Raami uurimistööga võrreldes esile tuua? Totaalset murrangut ei tulnud, täiesti teistsugust arusaama mõistagi ei tekkinud. Muutusid mõned seni kehtinud eeldused, mistõttu praegusi andmeid saab vaadata n-ö uues valguses, kui rakendada teistsuguseid mudeleid. Esile kerkis hulk uusi pisiasju.
Üldküsimuste hulgast tuleb esile tõsta keskaja lammutustööde ulatuse teema. Seni on eeldatud, et nii praeguseni säilinud kui ka XIX sajandil lammutatud keskaegsed kirikud olid oma asukohas esimesed kiviehitised, et enne XV sajandil ehitatud kivikirikut oli seal seisnud alati puukirik. Seda väites toetuti hinnangule, et keskajal suhtuti esimestesse kirikutesse võimalikult säästlikult: neid küll ehitati ümber, kasutati ära vanad müürid, kuid ulatuslikku lammutamist välditi. Sellise lähenemise üks põhjusi oli kahtlemata võrdlemisi lühike keskaeg Eestis, erinevalt nt Skandinaavia maadest, rääkimata Rooma riigist välja kasvanud Lääne-Euroopast, kus keskaja jooksul jõuti samal kohal välja vahetada mitu hoonet.
Hiljutised uuringud näitavad, et ka Eestis võidi kivikirikuid juba varakult lammutada, kui vana oli jäänud väikseks või osutusid selle müürid kõrgendamise ja võlvlaega katmise jaoks liiga nigelaks. Esimene tõend vana kivikiriku lammutamise kohta on XV sajandil ehitatud Haljala kiriku seest mõned aastad tagasi avastatud varasema, tõenäoliselt kivist pikihoone vundament. See leid osutab, et nii mõnegi teadaolevalt alles XV sajandil ehitatud Virumaa kiriku müürides või põranda all peituvad arvatavasti märksa varasemal, juba XIII sajandil püstitatud kivikiriku jäänused.
Enam-vähem kõigi Eesti kirikute puhul võib lugeda, et alguses oli puukirik, aga vähesed teavad, et kindlaid tõendeid ühegi algse puukiriku kohta ei ole Eestis tegelikult leitud. See mõistagi ei tähenda, et neid polnud, vaid pigem peegeldub selles tagasihoidlik uurimistöö ja puukirikute kehv säilimine. Skandinaavias on aga puukirikute jäänuseid leitud küllaltki palju. Võimalik, et mõni lühike pikihoone, mis ehitati ilma kitsama kooriruumita (nt Kose kirik), ehitati algselt hoopis vanema puust kooriruumi vastu, mis hiljem asendati.
Varasemad uurijad on vaikimisi eeldanud, et keskaegne raidkiviplastika (portaalid, akende ehisraamistik, võlvikonsoolid jms) pärineb hoone müüridega samast ajast. Arvestades, kui palju on Lääne-Euroopas avastatud raidkivist elementide sekundaarset kasutust, on põhjust ka siinsete kirikute puhul kahtlustada, et nii mõnigi on uuena üles ehitatud osaliselt eelmise raidkividega. Eriti puudutab see nn Tallinna koolkonna lubjakivist elemente, mille lihtsad geomeetrilised vormid püsisid väheste muudatustega moes mitu sajandit. Näiteks on Haljala kiriku kaheksakandiliste piilarite osa raidkividetaile erineva suuruse tõttu tõenäoliselt pärit varasemast ehitisest.
Niiviisi ristuvad ja teevad uurija töö keeruliseks kaks vastandlikku tendentsi. Kiirelt muutuva stiili ajastul kiputakse hoone uuendamiseks vahetama akna- ja uksepiitu, nii nagu ka tänapäeval, kuid ajal, mil vorm ja stiil väga ei muutu, saab uue ja suurema kiriku ehitamisel taaskasutada just raidkivist elemente. XII kuni XIV sajand oli Eestis dekoratiivsete elementide stiili osas suhteliselt kiirete muutuste aeg. Seevastu hiliskeskajal, vähemalt Põhja-Eestis, tahusid Tallinna kiviraidurid pikka aega väga sarnaseid konsoole, portaale ja akende ehisraamistikke, enam-vähem selliseid, nagu need XIV sajandi lõpuks olid välja kujunenud.
Kuna kirikute dateerimine tuginebki suuresti raidkivist ehituselementide vormi ja stiili muutumisele, siis on ilmne, kui määrava tähtsusega on konkreetse hoone jaoks valmistatud ning lammutamise käigus saadud varasemate raidkivielementide eristamine. Edasise analüüsi käigus võib tulla nii mõnigi üllatus: mõni hiliseks peetud ehitis või raidkivide rühm võib saada senisest erineva dateeringu.
Varasematel uurijatel n-ö kahe silma vahele jäänud uurimisküsimuste hulgast tasub mainida vaheseinu. Pikka aega on eeldatud, et kirikusaal oli ka katoliku ajal pinkide ja rõdudeta küllaltki tühi ruum, erandiks vaid reformatsiooni järel lammutatud kõrvalaltarid pühakute teenimiseks. Lääne-Euroopas, kus on rohkem säilinud, on viimastel aastakümnetel jõutud järeldusele, et juba enne reformatsiooni oli kirikus mitmesuguseid nii kivist kui ka puust eri kõrgusega vaheseinu. Kõrvalaltarite ümber ehitati vaheseintega kabeleid, nii et äärmuslikumal juhul võis üldpilt meenutada tänapäeva avatud kontorit koos mitmesuguste sirmide ja seinakestega. Inglismaal lõhuti palju sellist sisustust välja alles viktoriaanlikul ajajärgul hoone n-ö algsel kujul restaureerimise tuhinas. Eestis tegid selles vallas puhta töö ilmselt juba varauusaegsete sõdade põlengud. Siiski, mõnest keskaegsest vaheseinast on põrandas säilinud jälg, näiteks Risti kiriku lõunalöövi altarit piiranud puitsein.
Veel üks uus uurimisvaldkond on barokiajastu interjööri puust elemendid. Kui ajastu tähtsaimad elemendid altariretaabel ja kantsel on enamasti alles, siis interjööri puitosad, nagu väärid (rõdud) ja pingistik, on paljudes maakirikutes XIX sajandil välja vahetatud. Hävinu ulatuse ja kujunduse kohta puuduvad tihti igasugused andmed. Arheoloogiaga ei saa taasluua tervikut, kuid vääripostide vundamentide kaardistamisega saab rekonstrueerida postide plaaniskeemi. Põranda all ei pruugi olla säilinud selgeid jälgi välja visatud puitpingistiku asukohast, kuid võib leida selle tükke. Uue põranda laagi osana võib leida mõne vana pingistiku küljetala, millesse on süvendatud pingi otsalaudade tappide augud.
Eesti kirikute ehitusarheoloogiline uurimine mõistagi jätkub ning iga aastaga lisandub ehitusloo kohta uusi teadmisi. Meie vanimate ühiskondlike hoonete kujunemisloo tundmine tugevdab tunnetuslikult sidet kümneid põlvi tagasi elanud esivanemate ning ehituspärandiga – Eesti vanima säilinud arhitektuuriga.
Artikkel põhineb selle aasta augustis Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudis kaitstud doktoritööl „Harju- ja Virumaa maakirikute arheoloogiline uurimine. Ehituslik kujunemine ja ruumi kasutus alumises tsoonis“.
