Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • ,

    Segadus „Kultuurikompassil“

    LAURA LUIDE

    Kultuurikorraldajate foorum „Kultuurikompass: kuidas korraldada ligipääsetavat kultuuri?“ 8. IX Viljandi pärimusmuusika aidas. Esinesid Piret Aus (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia), Hene-Riin Männik ja Krislin Kämärä (Eesti meremuuseum), Astrid Hurt (Võru pensionäride päevakeskus), Leino Rei (Eesti noorsooteater), Ingrid Ulst (Alle-Saija teatritalu), Tiiu Tamm (Leigo järvemuusika festival), Nastja Pertsjonok (Tartu rahvusvaheline maja) ning Jane Vabarna (festival „Seto folk“). Vestlusjuht Jakob Rosin.

    Nagu lisavajadustega1 inimeste temaatika puhul tavaks, astuti ka Tartu 2024 foorumil „Kultuurikompass: kuidas korraldada ligipääsetavat kultuuri?“ ühe jalaga õigel teel, ent jäädi teisega kraavisügavustesse kinni. Vältimaks „Kultuurikompassil“ esinenute seas levinud segadust ligipääsetavuse mõiste tegeliku tähenduse üle ja sellest eemaldumist, üritan mõistet kõigepealt mõne sõnaga selgitada, ehkki – laenates sõnu noorsooteatri esindaja Leino Rei ettekandest – ka minu tekst ei pretendeeri lõplikule tõele, vaid põhineb mu enda kogemustel puudega neuroerineva inimese ja eneseesindajana.2

    Rahvusvaheliselt kasutatakse ligipääsetavuse (accessibility) mõistet kirjeldamaks või hindamaks just seda, kui hõlbus on puudega, neuroerineval (neurodiverse) ja/või ka vanemal (edaspidi lisavajadusega) inimesel mingit toodet, seadet või teenust kasutada või mingis keskkonnas hakkama saada.3 Kuigi „Kultuurikompassi“ jälgides võis tekkida teistsugune mulje, ei ole ligipääsetavuse mõiste puhul tähtis pelgalt teatud vanusegruppi kuulumine ega keeleoskus, vaid spetsiifilised ja (tavaliselt) iseseisvalt ületamatud barjäärid. Sõltuvalt allikast või koolkonnast võivad need barjäärid olla tingitud näiteks inimese enda lisavajadusest või väliskeskkonnast (sotsiaalsed, seadusandlikud, suhtlusalased jm tõkked).

    Seda selgitust ligipääsetavuse kohta seekordse „Kultuurikompassiga“ kõrvutades selgub, et Ingrid Ulst Alle-Saija teatritalust ei eksinudki, arvates, et ettekannetes räägiti ligipääsetavuse asemel palju kättesaadavusest. Lisan, et ligipääsetavuses (näiteks kultuurile) võib oma osa mängida ka kättesaadavus, ent üksnes kättesaadav kultuur ei pruugi olla ligipääsetav: kuulmispuudega inimesele on tasuta piletist subtiitrite või viipetõlgita kõne(keele)teatrisse vähe kasu. Puhtalt kultuuri kättesaadavusest või -saamatusest rääkis kõige pikemalt Leino Rei, kelle USA sõjaväevärbajalik ettekanne rääkis nii noorte teatrisse meelitamisest kui ka murest selle üle, miks noored ei lase end neist keelitustest eriti mõjutada. Kordan, et tegelikult ei hoia noori kui puhtalt vanusegruppi teatrist eemal ligipääsematus, vaid kätte­saamatus, mille eri tahkude – näiteks noorte suhestumine teatriga, teatri­kauguse sotsiaalmajanduslikud põhjused – üle võiks arutleda hoopis põhjalikumalt mõnes teises foorumis.

    Ehkki asi ei olnud konkreetselt ligipääsetavuses, oli mul väga kummaline kuulata Rei (privileegi)tundetut juttu, kui ta võrdles teatrit noobli restorani ja kino kiirtoidukohaga, kus noored (väiksemad või suuremad lapsed) eelistavat käia. Võrdlus võib küll olla õigustatud, ent ei taba tõelist probleemi, sest noored ei käi kinos ega burgerirestoranis sellepärast, et nad ei oskaks teatrit või uhket söögikohta hinnata, vaid seetõttu, et esimesed on teistega võrreldes vähem elitaarsed ning seepärast ka kättesaadavamad. Tekib tunne, et kui (noorsoo)teater jätkabki sellist upsakat „teater on kõrgkultuur, kino on rämpstoit“ ja ajast maha jäänud joont, mitte ei arene koos potentsiaalsete tarbijatega, ei ole mõtet ka uusi teatrikülastajate põlvkondi saalidesse oodata. Selle otsa küsin veel Ingrid Ulsti ettekandest inspireerituna: kas kultuuri kommertsialiseerumine on alati halb ning kas oleks ehk võimalus korraga nii hinge paitada kui ka taskuid täita?

    Rahvusvaheliselt kasutatakse ligipääsetavuse mõistet kirjeldamaks või hindamaks just seda, kui hõlbus on lisavajadusega (puudega, neuroerineval ja/või ka vanemal) inimesel mingit toodet, seadet või teenust kasutada või mingis keskkonnas hakkama saada. Fotol „Kultuurikompassi“ vestlusjuht Jakob Rosin.

    Ligipääsetavuse juurde naastes: mind häiris kõige rohkem see, et foorumi eesmärk jäi lõpuni laialivalguvaks, sest ettekannete ja vestlusringide sisu läks väljakuulutatud teemast liiga kaugele ning lisavajadustega inimesi polnud piisavalt kaasatud. Neid oli laval vaid kaks – vestlusjuht Jakob Rosin ja Võru pensionäride päevakeskuse juhataja Astrid Hurt – ning pikema ettekande tegi vaid viimane. Ehk oli neid veel, kuid erinevalt vanusest on puude ja/või neuro­erinevuse puhul sageli keeruline lisavajadusest aimu saada, kui seda selgelt ei väljendata, nagu seda tegi näiteks Rosin. Mul tekkis kaks küsimust: miks ei olnud kõnelejate seas teisi lisavajadustega inimeste esindajaid ning miks rääkisid teised meie eest? Siinkohal tutvustan korraldajatele puuete ja neuro­erinevustega (ja teistegi) aktivistide seas levinud hüüdlauset „Nothing about us without us!“ ehk „Mitte midagi meie kohta ilma meie osaluseta!“. Niisiis, üritus, kus peaks räägitama meist ja meie vajadustest, võiks meid ka täieulatuslikult kaasata. Selle loosungiga ühtivad ka seekordse „Kultuurikompassi“ programmijuhi ja Tartu linnavalitsuse esindaja Kristiina Aviku lõpetussõnad: „See on meie ühine asi, mille lahendamiseks peame koostööd tegema“. Palun tehke rohkem koostööd lisavajadustega inimestega ja kutsugegi päriselt just neid inimesi kõnelema, kes teemast kõige rohkem teavad ning elavadki ligipääsematusest mõjutatud maailmas, mitte ei kujuta seda vaid tööülesande täitmiseks ette.

    Kuna puudeuuringute (disability studies) vaatepunktist oli „Kultuurikompassil“ näha palju problemaatilist, siis võiksin iga esineja ettekannet pikalt ja põhjalikult lahata. Näiteks olid TÜ Viljandi kultuuriakadeemia lektori ja muidu ligipääsetavuse heaks palju tööd teinud Piret Ausi tekitatud näitlikud ligipääsmatusbarjäärid tegelikud tõkked ka lisavajadustega inimestele, kel võib ligipääs infole olla niigi raskendatud. Väga ebainimlikustav oli ka kuulda kedagi – eriti, kui sel inimesel on lisavajadustega pereliikmed – ütlemas, et ta ei olnud enne nägemispuudega inimesega koostöö tegemist varem kui peaaegu 40aastaselt mõelnudki, et „ka sellised inimesed on olemas“. Ma ei saa muidugi süüdistada Ausi selles, et n-ö peavooluühiskonna liikmena ei ole lisavajadustega inimeste teadvustamine talle normaalsus. Küll aga ilmestab see hästi seda, miks lisavajadusteta inimesed – olenemata sellest, kas neil on lähikondlaste seas lisavajadustega inimesi – ei ole alati kõige õigemad rääkima lisavajaduste ja seetõttu ka ligipääsetavuse teemal.

    Neid põhjusi näitlikustab sama kõneleja suust kõlanu: „Kultuuriakadeemias õppejõuna olen viinud viimastel aastatel selle temaatika ka tudengiteni ja toonud tudengite juurde saali või auditooriumisse pimeda, kurdi ja ratastoolika. [—] Ja tudengid saavad katsuda, et ei olegi nii hirmus, see ei nakka. Ta on pime, aga ega ta sellepärast loll ei ole. Et täiesti võib nendega koostööd teha ja nende jaoks teha ja kui sa ütled pidu kõigile, siis kes need kõik on.“

    Seda öelnuna ei kõla Aus, kes vahetult pärast eelolevat rääkis oma missioonist muuta kultuur Eestis ligipääsetavaks, mulle kui lisavajadustega inimesele kahjuks kuigi usaldusväärselt. Kuidas saab inimene, kes enda kirjelduse järgi teeb tudengitele lisavajadustega inimestest suutmissurvelist (ableist) välja­näitust (freak show), olla meie liitlane (vt allyship)? Miks on tema, aga üldisemaltki kohalik latt nõnda madalal? Ma väga loodan, et tegelikult mõtles ta väljaöelduga seda, et ta ise teeb lisa­vajadustega inimestega päriselt ka koostööd, kutsub neid külalistena loengutesse oma kogemusi ja teadmisi jagama ning tudengite küsimustele vastama.

    Ehkki Meremuuseumi esindajad Hene-Riin Männik ja Krislin Kämärä laveerisid karide vahel üsna edukalt, ei õnnestunud ka neil neid täielikult vältida. Näiteks ei saa võrrelda käru või lapse­vankrit ratastooliga, sest peale selle, et need täidavad täiesti eri ülesandeid, on liikumisabivahendite maailm palju kirjum kui haiglakoridorist tuttav kohandusteta ratastool. Ka ei saa võrdsustada lühikest kasvu lapseeaga: mitte kõik lühikesed inimesed ei ole lapsed ning seda peaks arvesse võtma ka ligipääsetavusvõimaluste arendamisel. Iseäranis nende ettekanded olid väga head näited selle kohta, kui aeglaselt võib ka algteadmiste olemasolul areneda arusaam ligipääsetavusest ja kui kitsaks see tavaliselt jääb. Ligipääsetavusalast võhiklikkust ega sellealaste lahenduste pooliklikkust ei peaks ega saagi siin­kohal välja vabandada sellega, et „ka tuleviku jaoks peab jääma ideid, kuhu arendada“ – see kõlab sõnumina, et meid tegelikult väga avasüli külla ei oodata.

    Mõnevõrra nauditavam oli kuulata Tartu rahvusvahelise maja esindajat Nastja Pertsjonokit, kelle ettekandest kultuuri kättesaamatuse kohta muukeelsete inimestele tundsin ära paralleele, mis on tuttavad ligipääsetavus­temaatikastki. Näiteks võivad ka omakeelsed ürituste tutvustustekstid olla arusaamatud ning sageli näib puudu jäävat väga algelisena tunduvatest, kuid siiski olulistest juhtnööridest. Näiteks „Kultuurikompassigi“ puhul ei saanud ma esmakordse osalejana algul aru, kas saan üldse registreerumata videoülekannet jälgida. Kusjuures, nagu Astrid Hurtki mainis, digilahendused olid lisavajadustega inimestele juba ammu enne pandeemiat väga olulised, kuna ka vahemaa võib osutuda ligipääsetavusbarjääriks, sest pikem sõit või isegi vaid kodust väljumine võivad olla vägagi väsitavad.

    Väga kurb oli tõdeda, et teatrimaastikul on inimesi nagu Leino Rei, kes peavad ligipääsetavaid etendusi millekski, mille tegemiseks peab kedagi kohustama, eriti kui tema eesmärk on rohkem inimesi teatrisse saada ajal, kus lisavajadustega laste ja noorte arv üha kasvab. Ligipääsetavus ei peaks olema kohustus, vaid normaalsus, mida tehakse nurinata ja iseenesestmõistetavalt, ning meie ligipääs kultuurile ei peaks sõltuma pelgalt kellegi heast tahtest ega missiooni­tundest. Ligipääsetavuslahenduste rakendamine ei ole iseenesest kunagi päris võimatu, ehkki adekvaatsete kohanduste suhtelise harulduse ning sellealaste kogemuste vähesuse tõttu võib nõnda tunduda. Kui ligipääsetavus muutub ühiskonnas tavalisemaks, on seda ilmselt palju kergem pakkuda ka väiksematel kultuurikodadel nagu näiteks Alle-Saija teatritalu.

    „Kultuurikompassi“ ettekannetest ja lühikestest vestlusringidest selgus, et lisavajadustega inimestele ja ligipääsetavusele peab eraldi mõtlema. See omakorda tähendab, et tegelikult pole me siiani saanud tavapärase peavooluühiskonna osaks ning oleme siiani kuhugi ühiskonna äärealasse tõrjutud. Näiteks laulupidu sai kurtidele ligipääsetavaks alles 2019. aastal, kuid paljud moodsad ja uhked muuseumidki ei ole 2020. aastal ligipääsetavad: küll tekitavad probleeme rasked uksed, mida üksi lahti ei saa, või ka häirivad valgus- ja heliinstallatsioonid, mis teevad muuseumikülastuse võimatuks. Kuna lisavajadustega inimeste tõkked ligipääsetavuses võivad sarnaneda teiste pigem kättesaadavusega seotud barjääridega, on tegelikult alati hea teha juba eos koostööd ka meiega. Universaalsest disainist, mida mainis ligipääsetavusega seoses päris mitu „Kultuurikompassi“ esinejat, on teadupärast kasu kõigile, mitte ainult lisavajadustega inimestele.

    Kultuur saab ligipääsetavaks vaid siis, kui kultuuriloojad õpivad eneseesindajatelt ning arvestavad eelkõige tegelike kasutajate ja nende tagasi­sidega. Vaid nii saavad lisavajadustega inimesed osa peavooluühiskonna kultuurist ning peavooluühiskond omakorda osa meie kultuuri(de)st.

    1 „Lisavajadus“ on praegu laialt kasutatava sõna „erivajadus“ sünonüüm, ent „lisavajadusel“ pole erilisuse taaka küljes. Kõigil ongi erinevad vajadused, kuid osal meist on vajadusi rohkem.

    2 Eneseesindaja (disability advocate, vt ka self-advocacy kui spetsiifiline lisavajadustega inimeste liikumine) esindab ja üritab kaitsta nii enda kui ka teiste lisavajadustega inimeste huvisid.

    3 Neuroerinevus (neurodiversity) on üldmõiste neuro­loogiliste erinevuste (nt autism, ATH, Tourette’i sündroom, bipolaarsus, skisofreenia jpm) kirjeldamiseks. Tasub tähele panna, et neuroerinevus ei tähenda alati puuet.

  • Koertepark nimega Iha

    MARI PEEGEL

    Sofi Oksase „Koertepark“ on üks neist sibula-tüüpi raamatutest, kus lugeja saab iva tervikuna kätte alles pärast seda, kui ta on kõik tekstikihid ükshaaval hoolikalt lahti koorinud. Etteruttavalt võib öelda, see raamat on üks küllaltki kange sibul, mille hõng võib panna õrna hingega lugeja pisarad valama.

    Millest algab ebaõnn?

    Oksanen on vaheldumisi jooksma pannud kaks liini: minajutustaja Olenka minevik Nõukogude Liidu murenemise ajast Eestis kuni nullindate lõpuni Ukrainas Dnipropetrovskis ning n-ö olevikuliin, kus varasem elu püüab Olenka uues kodulinnas Helsingis kätte ja nõuab temalt vastutamist.

    Pole vaja vist mainidagi, et endises Nõukogude Liidus toimuva kirjeldamiseks on autor teinud hoolikalt uurimustööd ja mina kui „idatüdruk“ (Oksase termin, mis ei sobinud küll Melania Trumpi kohta, kuid sobib eestlannale) isegi ei püüdnud sealt kätte suuremaid eksimusi või toonivääratusi. „Koertepark“ on ka ekskursioon läbi Ukraina lähiajaloo ning selles ma hindajana kindlasti nii pädev pole, kuid autor äratab oma detailipeensusega ja põhjalikkusega usaldust. Eks mängib rolli ka see, et märgid, millega Oksanen Ukraina lähiajalugu ja olustikku kirjeldab – suletud linnad, nii legaalsed kui ka illegaalsed söekaevandused, borš, sõda, soolapekk, tikk-kontsadel naised ja mafioosnikutest mehed ning oranž revolutsioon – on isegi Ukraina-võhikule äratuntavad.

    Romaan kujutab endast Olenka kiretus nullstiilis monoloogi kaotatud kallimale. See pihtimus toob lugeja ette tema sinusoidse eluloo: kenas Tallinnas sündinud tüdruk satub pärast Nõukogude Liidu lagunemist koos vanematega elama isa kodumaale Ukrainasse; seejärel saab temast Pariisis luuserist modell, kuid Ukrainasse naastes algab karjäär viljatusravikliiniku koordinaatorina. Sealt edasi aga krahh ja virelemine puhastusteenindajana Helsingis, kus ta väheseks rõõmuks on käia koertepargis üht ilusat perekonda vahtimas. Olenka on kui äraspidise Bildungsroman’i kangelanna, sest tema elusündmusi ja katsumusi ei saada moraalne kasvamine, vaid pigem taandareng. Segaduses tüdrukust saab külm ja kalkuleeriv bitch.

    „Koertepark“ näibki olevat kantud küsimusest, kas inimene koperdab ebaõnne teele oma nõrga isiksuse tõttu või juhivad ta sinna võimurite loodud raamtingimused, mida pole võimalik eirata. Miks teevad samad olud ühest manipulaatori ja teisest ohvri? Ja kui pikalt peame maksma oma esivanemate võlgu? Lihtsustades võib taandada selle Ukraina naiste loo ka nende kodumaale ning küsida, kes on süüdi, et olukord iseseisvas Ukrainas on juba aastakümneid selline nagu ta on. Kas oportunistlik Venemaa, osavõtmatu Lääs või ukrainlased ise?

    Tänapäeva Fantine

    Ukraina poliitiliselt ja majanduslikult näru seis viib Oksase tegelased enda ja teiste kehade kaubastamiseni, täpsemalt munarakkude müügini. Sõna otseses mõttes enda müümine ei ole muidugi uus teema ei elus ega kirjanduses. Ehk ongi viljatusravikliiniku koordinaatori Olenka peamine ohver Daria meie aja Fantine, kes ei loovuta oma lähedaste aitamiseks juukseid ega esihambaid, vaid munarakke, mida tervetel naistel on küllaga ja millest loobumine väljagi ei paista. Daria on noor ja ilus, kuid ka vaene ja naiivne, mis teeb temast (nagu „Hüljatute“ Fantine’istki) manipulaatoritele ideaalse saagi. Jumal tänatud, et Oksanen on hoidunud tegelasi liiga mustvalgeks maalimast ja Dariale jäävad alles hambad, et vähemalt üritada oma kurnajaid vastu hammustada.

    Enamik inimesi – eriti need, kel puudub teemaga isiklik suhe – suudab munarakudoonorlust või asendusemadust endale õigustada, kui tegemist on tasuta abiga, soovitavalt doonorile tuttavale viljatule paarile.

    Ent „Koertepargi“ doonorid ja viljatusravikliiniku pidajad ei tegele sellega altruismist, vaid majandusliku kasu eesmärgil. Ilmselt on nad juba seetõttu enamikule lugejatest kohe „pahad tegelased“. Altruism on samal ajal tähtis osa Ukraina kliiniku turundusest: firmajuht räägib ettevõtte brošüüris isikliku loo, kuidas tema enda unistus kahelapselisest perest sai teoks tänu munarakudoonorile, ja see positiivne kogemus innustaski teda raviasutust looma. Kliinikus, kus Olenka töötab, on kõik võlts: klientidele pakutavatest tüdrukute elulugudest ja terviseandmetest kuni lubadusteni, mida doonoritele jagatakse. „Isetegevuselt“ tabatud tüdrukud saavad julmalt karistada. Neid sunnitakse loovutama munarakke agentuuri võlgade katteks, ja tegema seda ilmselt rohkem kui oleks tervislik. Olgu õnnelikud, et maha ei lööda!

    Juriidilised hallid alad

    Nii munarakudoonorlus kui ka asendus­emadus on emotsionaalsed teemad, isegi juhul kui neis puudub ilukirjandusliku intriigi huvides mängu toodud kuritegelik motiiv. Juhtus, et „Koertepargi“ lugemise ajal sattusin Feministeeriumi veebilehel intervjueerima inimõigustega tegelevat õigusteadlast Liiri Oja ja naistearst Marie Abelit, kes on spetsialistid seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu alal.

    Sofi Oksanen on oma romaanidega tõstnud teadlikkust naiste probleemidest. „Koertepark“ on tema kuues romaan.

    Liiri Oja ja Marie Abeli kinnitusel on täiesti võimalik leida seaduslikke viise, kus kõigi asendusemaduse protsessis osalejate õigused ja füüsiline ning vaimne tervis on kaitstud. Tegelikult ei peaks ka meil, läänlastel olema esimeseks eelduseks, et vaesemate riikide (nt Ukraina või India) naised aitavad kliente vaid rahalise kasu eesmärgil, nagu pole põhjust pidada rahalist kompensatsiooni ka automaatselt valeks. Muidugi ei tasuks seejuures tähelepanuta jätta, millised on doonorite majanduslikud olud ja tingimused kohalikus kliinikus. Samuti on selge, et segadust ja sahkerdamist tekitavad just juriidilised hallid alad ja poliitiline otsustamatus, nagu Eestis, kus küll kasvavad asendus­emade abil sündinud lapsed, kuid see teenus ise on seni ebaseaduslik. (Lihtsalt infoks, et munarakudoonorlus on Eestis seaduslik juba nullindate algusest ja seda pakuvad lisaks riiklikele kliinikutele kaks erakliinikut, kus makstakse doonoritele ka rahalist tasu.)

    Oksase romaan ei anna põhjust arvata, et autor suhtuks munarakudoonorlusse või asendusemadusse (sedagi teemat mainitakse romaanis möödaminnes) kuidagi nüansseeritult, vähemalt mitte siis kui lapse saamise võrrandisse on segatud riigid nagu Ukraina, mille puudusi kirjeldamast autor ei hoidu ja mis oma liberaalse seadusandlusega (ja eriti just kuritegeliku paralleelsüsteemiga) on loonud raamtingimused, mis võimaldavad naiste kehade kuritarvitust. Tundub, et Oksanen võtab asja päris üheselt: asendusema või munarakudoonorina raha teenimine on tupiktee, teenuse vahendamine per se kuritegelik ning klientide pereõnn seda kõike ei lunasta, lasku nad doonori järgi kas või ikoon maalida ja kummardagu teda kui inglit, nagu tegi Daria munarakkude abil lapse saanud paar.

    Heidutusromaan Läänele

    Kirjanduslikus mõttes on Oksase loodud mikromaailm paljulubav: viljatusravikliinikus kohtuvad ihad, mis on esmapilgul nii vastandlikud. Viljatute paaride soov saada järeltulijaid, keda armastada ning teenusepakkujate iha raha järele, mis võimaldaks paremat, läänelikule lähedasemat elustiili. Mõlemad on oma eesmärgi nimel nõus tegema peaaegu ükskõik mida. Selle kirglikkuse kirjeldus moodustab muidu väga asjaliku romaani poeetilise liini.

    „Koertepark“ on suurepäraselt kirjutatud ja konstrueeritud romaan, võimalik, et Oksase seni parim, aga ma pole kindel, kas ma tahaksin, et mu ukrainlastest tuttavad seda kunagi loeksid. Näib, et autoril on ka ilukirjandusväliseid agendasid: Oksanen on arvamusliider, kelle artiklid Soome ühiskonnast, Vene kolonialismist ja nn idatüdrukutest on jõudnud välispressi. Oma romaanidega, eriti viimase kahega on ta tõstnud teadlikkust naiste tänastest probleemidest, ja ma olen kindel, et ta eesmärgid on üllad. Samal ajal ma ei näe, kuidas võiks „Koertepark“ Ukrainaga seonduvaid klišeesid murda. Pigem ta süvendab neid.

    „Koertepark“ võib heidutusromaanina olla abiks läänlastele – vaata, mida sinu eurode või dollaritega korda saadetakse –, kuid ukrainlasi ta tahtmatult stigmatiseerib ja ohvristab. Eriti valdavat enamikku ukraina naistest, kel pole midagi pistmist kuritegeliku maailmaga, kes ei söö iga päev borši ega salot, ja kes ei lööks suurimaski hädas sõbrannale nuga selga.

     

  • Mõtteid ja täheldusi ajakirjandusseisust Eestis

    ISABEL MARI JEZIERSKA

    Aasta eest kirjutasin Müürilehes1 nõnda: „Olen üritanud juhinduda Millist, kelle arusaamad suunavad arutama teemadel, mis võivad näida selged ja lõplikult paigas. Kui me ei luba teisel oma mõtet esitada, siis on võimalus, et temal on siiski õigus. Väita vastupidist oleks äärmiselt arrogantne. Nii võimegi jääda uskuma ilusat valet. Ja isegi kui see mõte, mida me ei luba teisel esitada, on vale või vigane, siis mingi osa sellest võib olla siiski tõde. Ja kui me ei luba teisel seda mõtet esitada, siis me ei saa ka näidata, et see on vale. Nõnda jääbki see tõeks vales elava inimese jaoks. Kui see vaigistatud mõte on aga tõde, siis hoiame tagasi ka seda inimest, kes on selle mõtte omanik, sest tal ei ole võimalik selle üle arutleda ning seda teiste mõtetega kaalukausile panna. Mahavaikimisest või vaigistamisest ei ole kellelgi võita – ei sellel, kellega me ei nõustu, ega meil endil.“

    ERRis avaldatud artiklis2 kõneles Toomas Henrik Ilves sellest, et elame esseistika põuas. Mulle näis, et olen temaga ajakirjandusest sarnaseid mõtteid mõelnud, kuid sel teemal sõprade-tuttavatega arutades selgus, et isegi kui osutame Ilvesega samale tulemile, mõistame probleemi olemust täiesti erinevalt. Olukorra erinev tõlgendus tuleneb ilmselt tõigast, et Ilves kritiseerib Eesti ajakirjandusseisu kõrvalseisjana, mina seevastu olen põgusalt uurinud seda n-ö sisevaatlejana.

    Ilvesele näib, et ühiskond igatseb Enn Soosaare suguste kirjutajate järele. Head kirjutajad on peletatud eemale valimatu sõimu poolt – sestap nad ei kirjuta. Kuid see ei ole lõpuni tõsi. Häid kirjutajaid on ja nad kirjutavad, selles võib veenduda igaüks, kes võtab ette Müürilehe, Sirbi, Vikerkaare või Akadeemia. Tõsi, Ilves räägib arvamusartiklitest, mis avaldatud Eesti Päevalehes, Eesti Ekspressis, Postimehes, ERRis ja erakondlikes meediaväljaannetes. Kuid seepeale võiks küsida, miks ei kirjuta need head esseistid ka neile? Või kas nende kirjutisi üldse avaldataks või trükitaks ajalehtedes?

    Tõsi on see, et kirjutades ajalehele, peaks mõtete kirjapanemise viis olema hoopis teine. Ajalehe võtavad inimesed hommikul ette selleks, et saada kätte oma doos päevauudiseid ja olla maailmas toimuvaga kursis. Aeg-ajalt loetakse uurivaid lugusid, kui neid on. Kuid nendega ei ole meil Eestis kuigi hästi: Postimehes ei ole uurivat ajakirjandustoimetustki ja Ekspress Meedia ajakirjanikud teevad küll head tööd, aga tihti on avaldatud artiklid ilmselt ajanappusest tulenevalt toimetamata ning seepärast raskesti loetavad. Igapäevaselt neelatakse ka provotseerivate pealkirjadega arvamuslugusid, mis nii mõnelgi korral pööravad kirjutise argumendiliini pea peale ja ei soosi sugugi edasiviiva arutelukultuuri kujunemist.

    Hommikul või pärastlõunal, kui inimeste pilgud pöörduvad hommikusöögi-

    Toimetajate roll ajakirjanduses võiks olla arutelukultuuri modereerimine ning selle suunamine faktipõhise ja loogilistele argumentidele tugineva lähenemise poole.

    või lõunalauas uudistele, ei jõuaks lugejad sedavõrd süveneda, et võtta ette keeruliste mõttekonstruktsioonidega ja rasketele sõnadele-terminitele tuginevaid esseid. Ma ei kõnelegi sellest, et kultuuriajakirjade artikleid peaks avaldama ajalehtedes. Küll aga osutan sellele, et needsamad esseistid võiksid kirjutada ka ajalehtedele, pidades silmas lugejaskonda ja konteksti, milles neid esseid loetakse. Miks nad seda juba ei tee? Või kui kirjutavadki, miks meenutab ajalehtede arvamusrubriik (endiselt) – Ilvese sõnadega – virtsavett, kus esil artiklid, milles rünnatakse ad hominem oponente, ning mis suruvad jõuga peale oma arvamust, selle asemel et veenda argumendiga?

    Viimasele küsimusele võiks heita veidi valgust mõned minu tähelepanekud ajast, mil olen ajakirjandusega kokku puutunud. Tegelikult olen tahtnud jagada oma mõtteid ka varem, kuid ausalt öeldes ei ole ma julgenud neid avalikult üle anda. Samas tunnen, et vaikides salgaksin maha needsamad põhimõtted, mille pärast tahaksin üldse, et minu artikleid nendessamades lehtedes tulevikus avaldataks.

    Veetsin eelmise aasta suve Eesti Päevalehe arvamustoimetajana ning tänavuse suve Postimehes väitlustoimetajana, viimased kaks aastat olen olnud ka faktikontrollija Eesti Päevalehes, Postimehes ja Levilas. Selle kogemuse najal kirjutan üles oma täheldused.

    Surve ajakirjanikele

    Ajakirjanikele kommertssurve avaldamist peetakse suurimaks ohuks Eesti ajakirjandusvabadusele. Kvaliteet ja sisu kannatavat klikkidel baseeruva äriloogika tõttu. Oluline on see, mitu inimest artiklit sirvis ja kas artikkel lõi pinnase, mis ajendas lugejaid kommentaariumis ennast välja elades või vastuartikleid kirjutades sõna võtma. Ajakirjandust survestavad kiire infoliikumine, konkurents erinevate meediaväljaannete vahel, poliitiline maastik ja avalik huvi.

    Selle kirjelduse või kriitikaga võiksid ilmselt paljud nõustuda. Kuid eraldi küsimus on, kas ja kui palju üritavad meediaväljaanded ja ajakirjanikud-toimetajad sellele vastu töötada, nende ohtudega aktiivselt tegeleda? Kas nad on enesele märkamata muutunud osaks probleemist?

    Pärast valimisi arvas Eesti Päevaleht, et faktikontroll peaks võtma väikese pausi – inimesi ei tasu ärritada. Asi ei olnud uues valitsuses, vaid üleüldises agressiivses ühiskondlikus atmosfääris, öeldi mulle. Seda agressiivset fooni ei kavatsetud aga lahendada faktipõhist ning loogilistele argumentidele tuginevat arutelukultuuri viljeledes ja jõustades, vaid lihtsalt suud pidades.

    Eesti Päevalehe arvamustoimetajana panin üles liigpalju artikleid, mida mu südametunnistus tegelikult ei lubanuks avaldada. Aga mina ei olnud see, kes otsustas, mis jääb avaldamata, mis mitte. Mul ei olnud aega neid arvamusartikleid tegelikult toimetadagi, et essee oleks kirjutet ilusas eesti keeles, et aidata kõneleda ka neil, kes seda sõnas teha ei oska. Veel vähem oli mul aega kontrollida olulisemaid faktiväiteid. Kui tundsin, et seda tuleks siiski ka ajapuuduses ilmtingimata teha, siis soovitati mul antud lõik lihtsalt välja jätta. Pealkirjad mõtlesin muidugi mina, nende loomise juhtnööriks oli: „Neis peab peituma konflikt!“. Ühel hetkel harjusin juba ära ja alles sügisel ülikooli naastes mõistsin päriselt, kuidas see mu mõtlemist mürgitas. Kuna olin lehes suvel, siis ilmselt mängis minu kogemuses rolli ka hapukurgihooaeg. Kuid minu arvates ei õigusta see siiski valimatult igasuguste artiklite avaldamist, sest arvamusartiklite läbi kujundatakse ühiskondlikku meelsust ja mõjutatakse seeläbi poliitikat.

    Postimehes seevastu tundsin, et mul oli väitlustoimetajana ja faktikontrollijana ühest küljest palju rohkem vabadust, teisest küljest jätsin kõigele vaatamata mingid asjad välja ütlemata, mõeldes kujuteldavale lugejale, kes mind kasvõi minu perekonnanime või maailmavaate sildi pärast ühel või teisel viisil võiks vääriti tõlgendada. Seda nimetatakse vist enesetsensuuriks. Mõistsin seda alles siis, kui mult küsiti, et mida ma siis ikkagi ise kirjeldatust arvan. Arvasin paljut, muidu poleks ma sel teemal kirjutanud. Aga lugejatele üritasin vaid vihjamisi sellest märku anda, et hoida end nende eest, kes mõtlevad minust teisiti ja kes pole valmis astuma minuga arutellu.

    Teadsin juba ette, et küsimuse alla ei seata mitte kirjutatut, vaid kõike muud minuga seonduvat.

    Puuduvad aeg ja mõõdupuud

    Postimehes nagu Eesti Päevaleheski avaldatakse tihtipeale artikleid, millel kaheldav väärtus. Suvel lehes trükitud Evelin Poolametsa artikkel3 ja samal hommikul veebis ilmunud faktikontroll4 (mis jõudis muuseas palju vähemate lugejateni ja kus on seatud kahtluse alla Poolametsa nelja väite kehtivus) ilmestab viimast eriti hästi.

    Mulle tundub, et probleem seisneb selles, et Eesti Päevalehe ja Postimehe arvamustoimetustel puudub selgelt paika pandud mõõdupuu, mille järgi arvamusartikleid valitakse. Ajakirjanikele, toimetajatele ja faktikontrollijatele peaks antama oma töö, kirjutatu ja eesmärkide mõtestamise jaoks ka aega. Ajakirjandusilma ärimudel seda aga ilmselgelt ei soosi. Hiljuti avaldas Eesti Päevaleht järjekordse artikli5 Kuido Sädelt, kes on tituleeritud „energiaeksperdiks“. Kuid umbes aasta tagasi tegin Kuido Säde artiklile Eesti Päevalehes ilmunud faktikontrolli6 ja ilmnes, et tema põhiväide toetub kliimakriisi skeptilise vandenõuteooria veebilehel avaldatud artiklile. Sügavalt kahtlen, et üks „tõeline energia­ekspert“ seda teeks. Eesti Päevaleht on avaldanud temalt aga üle kümne „energiateemalise“ artikli. Vähemalt ühe neist panin möödunud suvel üles ka mina.

    Kerge on muutuda osaks süsteemist ja ma ei imesta, et selles olles võibki näida, et see paradigma on ainuõige ja süsteemi toimemehhanismide vastu võidelda ei olegi võimalik. Olukorra ühe lahendusena näen seda, et ajakirjanikele-toimetajatele antaks aega lugeda kultuuriajakirju, et neil oleks võimalik mõtestatult avalikku arvamusruumi kujundada. Just kultuuriajakirjades avaldatud artiklite autoriteks on esseistid, kes võtnud vaevaks süveneda, et tasakaalukalt oma mõttekäike avada. Ekspress Meedia majja on Sirp tellitud, Postimehe majas ei leidnud ma ei Sirpi ega ühtki kultuuriajakirja. Ehk oleks nüüd aeg need tellida?

    Tasakaaluka teksti eest peab võitlema

    Sedasama Ilvese artiklit kommenteeris Elise Rohtmets: „Teisel pool kardinat näeb ju ajaleht kui ettevõte, et selliste tekstide lugemus on väike ja paneb ise vägisi pealkirja, mis kütaks emotsioone üles. Tasakaaluka teksti eest peab võitlema.“ Tasakaaluka essee avaldamisel ei peaks konkureerima provotseerivatele faktivigadele ning demagoogiavõtetele toetuvate artiklitega. Kuid tuleb nentida, et kui kirjutajad siiski võitlevad oma esseede eest, siis ilmselt need tasukaalukad kirjutised ka avaldatakse. Olukord ei ole sugugi nii lootusetu, nagu väitis oma kõnes Ilves. Meil on mänguruum, milles võimalik teisi noote peale võtta.

    Tihti tuntakse muret n-ö tühistamiskultuuri pärast ühiskondlikus arutelus, kuid ennekõike peaks murelikuks tegema see, et ühiskondlikku dialoogi triviaalseks tegevad artiklid võtavad arutelu edasiviivatelt esseedelt leheruumi. Samal teemal, natuke teises kontekstis küll, kirjutas Facebookis ka Vikerkaare toimetaja Aro Velmet: „Ei, ajakirjanikud, ärge üritagegi ennast „meil on arvamusvabadus“ argumendi taha peita. Iga toimetus teeb pidevalt valikuid, mida avaldada ja mida tagasi saata, mida loetakse avalikku sfääri edendavaks mõttearenduseks ja mida mitte.“8

    Aasta eest rõhutasin oma Müürilehe artiklis sõnavabaduse olulisust, kuid nüüd tahaksin lisada ja end parandada, et toimetajate roll ajakirjanduses võiks olla arutelukultuuri modereerimine ning selle suunamine faktipõhise ja loogilistele argumentidele tugineva lähenemise poole, mitte avaldada neid artikleid, mille ainus väärtus on „mingi uue teema arutellu toomine“. Avalikus ruumis olgu arvamus põhjendatud ning ausal viisil lugejale ette kantud. Vigu võib teha, aga suuremad neist võiksid toimetajad juba eos välja tuua, ning kui see on võimalik, lasta autoritel oma artiklid ümber kirjutada. Kui näiteks mõni faktiviga seab argumendi täiesti kahtluse alla, siis ei tohiks sellist artiklit avaldada. Kirjutada tunde pealt, argumenteerimata ja süvenemata on palju lihtsam, kui võtta see aeg, et need avaldatud rumalused kummutada. See on aja ja jõu raiskamine.

    1 Isabel Jezierska, Küüniku tundekasvatus. – Müürileht 8. VIII 2019.

    2 Toomas Hendrik Ilves, Me elame esseistika põuas. – ERR 5. IX 2020.

    3 Evelin Poolamets, Kriitiliselt ahistamisest. – Postimees 16. VII 2020.

    4 Elisabeth Niido, Vikki Perijainen, Isabel Jezierska, Kriitiliselt Evelin Poolametsa arvamusloost. – Postimees 16. VII 2020.

    5 Kuido Säde, Me ei peaks kartma vene gaasi rohkem kui LNG-d, mis on kallim ja utsitab kliimasoojenemist. – Eesti Päevaleht 7. IX 2020.

    6 Isabel Jezierska, Faktikontroll: Kas paarikraadine temperatuuritõus jätab tõesti Gröönimaa jää alles? – Eesti Päevaleht 31. VIII 2019.

    7 https://www.facebook.com/kuido.anderson

    8 https://www.facebook.com/aro.velmet/posts/10157260817392676

  • Sotsid deserteeruge kultuurisõdadest

    VALLE-STEN MAISTE

    Aastate eest valutas mul selg. Aastaid, järjepanu, paralüseerivalt. Sõin, katsusin kuidagi magada ja selle ära teha, mille eest sai süüa ja pidada kohta, kus magada. Muidu tegelesin seljaga. Arstid seletasid vaeva, nagu spetsialistid praegu dissemineerivad koroonaviirust: karjaimmuunsus tekib ja ei teki, haigus on ja ei ole muteerunud vähemtapvaks, levib ja ei levi laste kaudu jne. Nii rõhus ühe tohtri arvates mu närvidele seljalülide vahelt väljasopistunud ketas (ja prolaps tuli eemaldada), teise nägemuses oli disk kulunud (ja tuli hoopis kunstlikuga asendada). Seletusi ja remondivõtteid oli veelgi.

    Segaduses kaldusin alternatiivsetele radadele. Seal pakutav oli kohati nagu koomik Sulev Nõmmiku sanatooriumis, seevastu aga koduselt käepärane – ei nõutud kohest keha lahtilõikamist. John Sarno, kelle raamat „Seljavalust tervenemine“ hiljem ka eestindati, soovitas mu tüüpi invaliididel hoopis jooksma minna. Silkamise järel tuli endalt küsida, kas läks hullemaks, on sama hull või koguni parem. Kui vastus on B või C, siis muudkui vudi. Mul oli esimestel kappamiskuudel valdavalt „sama hull“ ja nii jooksingi end poole aastaga valuvabaks.

    Enamasti seletatakse aset leidnud efekti sellega, et seljavalu on stressi­ilming, mis vabas õhus liimendamisele pühendudes vallanduvate endorfiinide ja endokannabinoidide toel tasapisi ununeb. Eksisteerib aga ka konkureeriv teooria, n-ö tramadooli ja kodeiini (krõmpsutasin neid kõvasti) vaba arusaam valuravist. Selle kohaselt on valu nagu muru. Kui ühel rajal järelejätmatult trampida, muutub see mülkaks. Mõistlik on minna ringi, tegeleda teiste asjadega, selmet suunata mõtet alalõpmata pakitsusele. Piin annab järele kui temaga lakkamatult ei tegele.

    Poliitikasesoon pole õieti alanudki, ent juba ragistatakse taas kõrvulukustavalt vanade sügeluste kallal. Kui ühiskonnas leidub häälekas, end miskipärast konservatiivideks nimetav literaatide, muuseumitöötajate ja hampelmannide pesakond, mille osad kaimud tahavad seksida koos lasteaialaste ja nende emadega, teised seevastu kirglikult reguleerida lasteaia seksuaalkasvatust, pole üllatav, et meediakloaagid ei jäta selle bisarse tragöödia pealt klikke korjamata. Inimesi ju hämmastab, miks tahavad ühed segaste elude ja purunenud abieludega inimesed küll nii vägisi teistele ette kirjutada isikliku elu reegleid.

    Kuid miks peavad sõbrad sotsid järelejätmatult selle piinliku pikantsuse ümber ähkima? Nagu Lauri Vahtre, kes kohe ei saa puududa, kui saab junnata ja jameleda? Tehke ometi kord ka midagi sotsiaaldemokraatlikku, lubage kaotada ettevõtete reinvesteeringute tulumaksustamise kord, millega kehva sissetulekuga inimeste arvel on aastakümneid kodu- ja välismaa rikkaid nuumatud. Võtke plaani maksupoliitiline restart, mis lõpetaks ärikasumi nullintressiga Eestist välja laenamise ja kohaliku silmakirjaliku maksude optimeerimise.

    Püüdke seista inimliku tööajaga saadud võrdsemate sissetulekute eest, aidake Bolti kullereid jt, kes idufirmade, jagamismajanduse ja gig ehk tööampsu kapitalismi ajastul rabavad „iseenda peremeestest ettevõtjatena“ hullemini kui XIX sajandi söekaevurid. Filosoof Richard David Prechti andmetel oli Saksamaal 2013. aastal 7,6 miljonit sotsiaalmaksukohustuse ja sotsiaalsete garantiideta üksjagu orja meenutavat „ettevõtjat“, kelle elust annab hea pildi Ken Loachi „Kahjuks ei olnud teid kohal“.

    Aga kui te seda nagu ikka ei suuda*, minge mängige lihtsalt õues palli. Kogege, et inimeste vahel on ka jututeemasid ja tegevusi, mis ei vii kohe kakluseni nagu lasteaia seksiõpetus või mustanahaliste koht elus ja tööl. Võibolla on kuidagi kaude musta­nahalistelgi parem, kui me oma väikeses Eestis muutume sõbralikumaks ja ei ole ühe porist ja valust toituva veidra pesakonna ettesöödetud teemade pärast kõikaeg nii kohutavalt turris.

    * Identiteedipoliitika ülerõhutamisega välditakse mujalgi mugavalt majandusliku ebavõrdsuse teemat, nagu kirjutab Jan Sowa 27. juulil Eurozine’is.

     

  • Presidendi karakter

    ANDRES MAIMIK

    Meil on ametis president, kes erinevalt eelmistest ei lase ennast hetkekski ära unustada. On põhjuseks tema otsesed või kujundlikud väljaastumised, roosa kleidiga noormees või kriitilise kõne pidanud vene neiu, vastastikune antipaatia meie maskuliinseima parteiga, erksavärviline kleit, poisipea või ninakuju – Kersti on teemaks igas seltskonnas. Iseäranis on ta pinnuks silmas keskealistel meestel. Haavumine on pässidel veres: vastassooliste, omasooliste, kleitidega meeste, pintsakutega naiste, venelaste, mustade, roheliste, roosade, kõige peale, mis ei mahu traditsioonipõhisesse korraldusse. Ja nii on juhtunud, et pigem konservatiivse taustaga Kaljulaiust, kes sattus areenile kui hädaga leitud kompromisskandidaat, on saanud eestkõneleja kõigile neile, kes tahavad kuuldavaks teha ka teistsugususe hääle.

    Arvatavasti tiksus põhiseaduse autoritel meeles Pätsi hääletu alistumine 1940. aastal, kui nad kirjutasid presidendi rolliks dekoratiivse esindusfunktsiooni. Parlamentarismi kinnistamiseks raiuti konstitutsiooni sogane presidendi valimiste korraldus, kus hääletus rändleb riigikogu ja valijameeste kogu vahel ning kätkeb tohutut lehmakauplemist ja manipuleerimist.

    Teiseks põhjendab reaalse võimuta presidendi rolli arvamus, et rahvale on vaja kuninga-kuninganna aseainet, Rootsi või Ühendkuningriigi tüüpi konstitutsioonilist monarhi, kes kehastaks inimeste silmis püsivust ja traditsiooni selles muutlikus maailmas, kus valitsused vahetuvad kui lahke naese undrukud. Ta on kui rahva ema, kes võtab sülle ja kuivatab pisarad, ja rahva isa, kes noomib ja õpetab oma autoriteedi kõrgusest. Teda saab jäägitult usaldada, sest ta teab, kuidas maailmas asjad käivad. President kutsub oma rahvast külla ja kätleb, hoiatab, motiveerib, jagab meie uhkust ja kurbust, on inimeste jaoks olemas. Ta on uus­aristokraatlik absolutely fabulous object, aga ka kollase ajakirjanduse lemmik, kellele saab projitseerida uhkuse ja imetluse, aga ka viha, kahjurõõmu ja kadeduse. Monarhi roll on ka poliitiliselt neutraalne: ta on kõigi kodanike poolt ja mõistab kõiki, kõrgudes poliitika kohal.

    Ükski Eesti president ei ole tahtnud siiski talle ette antud ülikonda ära mahtuda. Amet on värske ja ebamääraste piirjoontega ning iga isiksus on disaininud seda oma näo järgi. Lennart Meri on vahest markantseim näide riigimehest, kes ei mahu endasse ära. Ta rajas endast legendi kui poliitilisest triksterist, kes sünnipärase karisma, ootamatute käikude, aforismide ja pausidega suutis inimhulki võluda, kes nautis mängu ilu ja põnevust ehk rohkemgi kui poliitilist autoriteeti. Meri kehastas ka par excellence Platoni ideaalidele vastavat intellektuaalist riigipead. Arnold Rüütel oli seevastu pigem kui rahva vanaisa, kes oma nurgitu soliidsuse, elutarkuse ja triiviva väljenduslaadiga üritas meeldida kõigile, aga keda kokkuvõttes ei võtnud keegi tõsiselt. Toomas Hendrik Ilves lootis siduda intellektuaalsuse rokkiva alternatiivsusega, niipalju kui see tseremoniaalsetest formaalsustest täidetud amet üldse võimaldas. Suhteliselt vaoshoitult alustanud Kaljulaid on aga üllatuslikult sattunud rolli, mis ei samastu mingit pidi sellise rahva emaga, keda mäletame kas või Ines Aru kehastuses filmis „Nukitsamees“. Kersti Kaljulaiu imagol on hoopis ühisjooni Jeanne d’Arci arhetüübiga, aga ka Delacroix’ paljaste rindadega Marianne’iga, kes viib rahva barrikaadidele. Pungiskandalistid Pussy Riotist ja feministid Femenist on ehk Isamaa taustaga Kaljulaiu jaoks liiga kange kraam, aga Valgevene kolme vinge opositsioonimutiga, keda Lukašenka kardab nagu Vanapagan tagumikku, võiks Kersti tunda õelikku solidaarsust küll. Tema imago juurde kuulub omajagu nonkonformistlikku vastupanu, tõe näkkuütlemist, inimlikkuse printsiipide eest seismist. Ta on just selline eestkõneleja, keda wannabe-alfad kutsuvad üleolevalt „emotsionaalselt ülesköetud naiseks“ ja lisavad mõndagi trükikõlbmatut. Praegusel ajal on meil aga just vaja riigipead, kes oleks midagi enamat kui esindusisik, kes ei veereta tasahilju nurgas vokiratast, vaid annab isikupära muidu nii ebamäärase sisuga ametipostile. Naudime, kuni saab, küll need luitunud mägrad saavad pukki järgmistel presidendihääletustel.

  • Pärnu Linnaorkestri julge avang

    TAAVI HARK

    Pärnu Linnaorkestri XXVII hooaja avakontsert „Tüür, Puur ja Beethoven“ 13. IX Pärnu kontserdimajas. Linda-Anette Verte (viiul), Pärnu Linnaorkester, dirigent Kaspar Mänd. Kavas Erkki-Sven Tüüri „Phantasma“, Rasmus Puuri viiulikontsert (esiettekanne), Ludwig van Beethoveni sümfoonia nr 7.

    Pärnu Linnaorkester alustas oma hooaega julge ja modernse eeskavaga. Mahuliselt valitses selles käesoleva sajandi helikunst, mis pani muusika­lembesed pärnakad ja külalisedki pinevalt kuulama. Enesestki mõista ei jäänud austava tähelepanuta ka Ludwig van Beethoveni 250. sünniaastapäev. Hunnitust kavast koorub adumus, et orkestri noor peadirigent Kaspar Mänd on võtnud selge ja söaka sihi pakkuda Pärnus mistahes Euroopa kultuurilinnaga võrdset muusikalist hingetoitu, seda nii sisult kui ka vormilt.

    Tüür ja orkestri uued kõrgused

    Avamängu rolli täitis „Phantasma“, Erkki-Sven Tüüri üks värskemaid orkestriminiatuure. Abstraktsioone armastav Tüür on sellegi pealkirja valinud nõnda, et täpset tähendust püüdvad hermeneutilised kaevetööd näivad juba eos asjatud. Vihjamisi sisaldub selles nii vaimude, fantaasia kui ka fantoomide kohalolu. Tegelikult peitub partituuris vaid muusikalise materjali meisterliku kasvatamise taotlus ja osav kihtide kuhjamine, millest rütmilise intensiivistumise toel ehitub tore dramaturgiline kaar. Kogu ülejäänud ettekujutustöö jääb kuulaja fantaasia teha. Orientiiri annab kätte üksnes tõik, et peaaegu märkamatuna ilmub kõhedate kõlaväljade vahele motiiv Ludwig van Beethoveni avamängust „Coriolanus“. See ei mõjuta aga kuigi palju muusika kulgu – tegemist on ikkagi üdini tüüriliku teosega, mitte stiilimängulise parafraasiga. Kalduvus parafraseerimisele on pidulikul Beethoveni aastal kõikjal kõlavat beethoveniana’t vaadeldes mõnelegi heliloojale kiusatuseks kujunenud ja see on sageda kõrvalmõjuna toonud kaasa oma stiili lagunemise ohu. Tüüri stiililine sihik on aga siingi vääramatu. Tema kõlaline omailm on selgelt tunda ja kisub kõigiti kaasa. Juba „Phantasmat“ kuulates tekkis mulje, mis õhtu edenedes aina süvenes – Pärnu Linnaorkester on Kaspar Männi kindlakäelisel juhtimisel saavutanud uue taseme. Tuntavalt ja tulemuslikult on kõlalise ühtsuse ja kvaliteetse koosmängu kallal vaeva nähtud.

    Kuhu tüürib Puur?

    Õhtu suurimaks üllatuseks kujunes Rasmus Puuri viiulikontserdi esiettekanne – kõlanu on helilooja varasema loominguga võrreldes hoopis teisest kategooriast. Puuri seniste heliteoste üldrahvalik poolehoid tugineb siirale ja otsekohesele väljendusele, kus valitseb päikesepoisilik hoog ning elujaatav nooruslik innukus. Pikema pilguga vaadeldes pole aga sellest toredast hulgast lihtne leida midagi tõeliselt omanäolist. Seevastu Rasmus Puuri värske viiulikontsert on murranguline, erutav ja krobeline, rohkete varjunditega ning peenelt orkestreeritud magnum opus. Teose uudsus ega murrangulisus ei seisne selles, et puuduksid lihtsalt järele lauldavad meloodiakaared, ennustatavad harmoonilised trajektoorid või tuttavlikud tantsurütmid. Puur ei ole sihiks seadnud hüljata kõike tuttavlikku, teha põrpivat revolutsiooni. Varasemast omane on endiselt alles, aga peenendatud kujul ja muutunud helilises mikrokliimas.

    On tunda, et Kaspar Mänd juhib Pärnu Linnaorkestrit kire ja kohusetundega, millest aimub ka pikka vaadet ning õilsat aadet. Kuulukse, et uusi ja veel valmimata instrumentaalkontserte on meie heliloojatelt Pärnu Linnaorkestrile tellitud mitu.

    Kõik algab madalast burdoonhelist, mille peale asub viiul üle keelte liueldes kuduma oma helikangast, taustal kerkivad keelpillide muutlikud klastripilved, vahelduvad värelused. Põnevate koloristlike pahvakute kohal otsib viiul ärevalt õigeid „sõnu“. Karedad turtsatused trummidelt heiastavad hetkeks marsitakti sõjakat sammu, mis jääb siiski tulemata. Üllatab hõrgu akordikaga vaskpillide koraal, mis asub saatma viiuli intensiivset kaebelaulu, kihtide vargsi lisandudes kasvab välja esimene suur kulminatsioon, millele peagi järgneb teine, lausa ekstaatiline haripunkt. Pole kahtlust: meloodiarikkuse koha on haaranud muusikaliste žestide kõne, mida võimestab meisterlik orkestratsioon.

    Teise osa hakul vaikib orkester sootuks, kõlab kapriisitsev viiulisoolo, kus ricochet ja dissoneerivad topeltnoodid vahelduvad tormiliste jooksude ning akrobaatiliste hüpetega, roobi lähedalt mängimisega ja muu laiendatud strihhilis-tehnilise võttestikuga. Viiulisolist Linda-Anette Verte vaimustas imetlusväärse mänguhoo ja pillivaldamisega, ereda kõla ja hiilgava poognatehnikaga, mis pääses avaosas kõigi orkestraalsete sündmuste tõttu lihtsalt vähem esiplaanile. Eri heli- ja rütmikombinatsioonide mäng nagu otsinuks ostinaatot, taustale tekkisid toekad keelpilliklastrid.

    Kolmandas osas pääses mõjule metsikusse kulminatsiooni kappav stiihiline galopp, mis viis lõpuks hoopis dramaturgilise energia raugemiseni. Viiuli flööditooniliste kõrgustega liitus kellamängu karge kõlin, millest moodustus kokku tambergilik öine viiv.

    Teose lõpetanud epiloog tõi uuesti meelde Eino Tambergi ja tema neljanda sümfoonia („Sümfoonia epiloogiga“). Sealgi jõutakse pärast väga tujukat rännakut epiloogis kõike lepitava lahenduseni, mis justkui hellitab kurnatud kuulajat pehmete akordide padjal. Puuri epiloog polnud siiski analoogne: siin kõlas sooloviiuli eleegiline meloodia, mis näis lausa katkematuna, taustal kostusid tromboonide ohketaolised kujundid ja torukellade leinalöögid. Linda-Anette Verte mäng tõi epiloogis esile eriliselt kauni kantileeni, mida toetas pilli avar ja külluslik kõla.

    Rasmus Puuri vastne viiulikontsert on tähelepanuväärne lisandus meie sajandi kontserdižanrile. See teos võib oma fantaasiarikka kõlailmaga julgelt vaadata tõtt parimatega ka laia ilma kontekstis. Õnneks kandis Klassikaraadio kontserdi Pärnu saalist üle raadiolainete ka virtuaalsesse maailma, kus nüüd saab iga huviline Puuri meistritööd ise (taas) kuulata. Uskuda pimesi üht nappi ülevaadet leheveerul – kas poleks see lausa patt?

    Suurmeistri seitsmes sümfoonia

    Avakontserdi heroiliseks kulminatsiooniks sai Ludwig van Beethoveni sümfoonia nr 7 A-duur (1812), hoogsast liikumisest ja tantsust läbi imbunud suurteos. Mõneti märgiliselt mõjub fakt, et sümfoonia esiettekanne toimus heategevuskontserdil Hanau lahingus haavata saanute heaks. Pärnu Linnaorkestri esitus algas meeldivalt tasakaalustatud puhkpillide ansambliga, kõik jõud ühtlases rivis. Terve avaosa haaras tugeva mängu­distsipliiniga, püüeldi maksimaalse täpsuse, selge artikulatsiooni ja kvaliteetse kõla poole, ning õnnestuti. Haripunktide aegu langesid n-ö esimesed rivist välja just puhkpillide seas: mõned kulminatsioonilised fanfaarid omandasid metsasarvede korduvate karekõlade tõttu oodatust pisut koomilisema varjundi. Leinamarsilik teine osa mängiti kõlaliselt kaunilt ja ümaralt, toredate õnnestumistega dünaamilistes nüanssides. Tuline finaal sädeles väsimatu innuga, tõmmates kaasa ka puhkepäevast kurnatud kuulajad.

    On tunda, et Kaspar Mänd juhib Pärnu Linnaorkestrit kire ja kohusetundega, millest aimub ka pikka vaadet ning õilsat aadet. See viimane on unistus tulevikust, kus särisev muusikaline süvakultuur elab ka pealinnast kaugemal – regulaarselt, mitte üksnes ühel teatud ning valitud suvenädalal. Olevik sammus PLO XXVII hooaja avakontserdiga sellele ideaalile mitu head versta lähemale. Kuulukse, et uusi ja veel valmimata instrumentaalkontserte on meie heliloojatelt Pärnu Linnaorkestrile tellitud mitu. Oh seda ootusärevust!

  • Nahk, võie, mälestused

    OTT KARULIN

    Vaba Lava „WhiteWash“ („Valgepesu“), idee autor, lavastaja ja esitaja Jarmo Reha, tekstide autor ja dramaturg Laur Kaunissaare, helilooja Markus Robam, valgus- ja videokunstnikud Sasha Mirson ja Mikk-Mait Kivi, valguslahenduse ideede autor Emer Värk, kunstnik Madlen Hirtentreu. Esietendus 3. VII Rakveres festivalil „Baltoscandal“.

    Aktsioon „Alustagem matustega“, etendajad Jarmo Reha, Jaanus Reha ja Tõnis Holmberg, video- ja valguskunstnik Sasha Mirson. Ülekanne 7. IX keskkonnas elektron.live.

    Soomlasel, keda Jarmo Reha oma lavastuses „WhiteWash“ („Valgepesu“) tsiteerib, on muidugi õigus: lihtsam olnuks see lavastus tegemata jätta. Nagu ka Reha hooajaalguse aktsioon „Alustagem matustega“, kus meisterdatakse Eesti teatrile kena hauaplats ja siis lõhutakse värskelt valminud hauakivi haamri ja dramaturgiliselt üksjagu esmamõttelise süüdistuskõnega. Huvitav, kui palju parafraase Peter Brooke’i „Tühja ruumi“ avalause veel välja kanna(ta)b?

    Lihtsam lahendus on aga harva ka huvipakkuvam – isegi kui erimeele tekitamine on selgelt eesmärgiks seatud. „Valgepesu“ ja „Alustagem matustega“ on agressiivsed teosed. Reha etendaja-persona on tembitud vihaga, mida laval sageli ei kohta. See viha häirib, aga jääb kummitama, pingestab, kuid muudab seejuures etendatu haavatavaks, sest sirgejoonelist kujundit on kergem tõlgendada alaväärse kui ausana. Püüan siiski.

    Nagu pendeldab „Valgepesu“ väline esteetika agressiivse ja õrna vahel – seda nii Markus Robami heliilmas kui ka stseenide tegevustempodes –, on ka selle lavastuse dramaturgia (Laur Kaunissaare) korraga otseütlev ja peidetud. Teoses saab tähenduslikuks see, kuidas omavahel põimuvad ja üksteist sisse juhatavad kolm identiteeditasandit: rassiline, rahvuslik ja isiklik. Või ikkagi vastupidises järjekorras? Ilmselt ikka üheaegseina, sest inimene sünnib küll ühest kehast, aga paljude nahka ja pasteldesse. Just nahk (valge, alasti), võidmine (õli, savi või argisema pintsaku ja koorepärjaga) ning mälestused (isast, kasuisast ja ehk ennekõikegi emast, kes nad valis) kannavad eri kooslustes korduvaina „Valgepesu“ kujundimaailma.

    Kõige enam jääb muidugi silma ja ärritab nahk, õigemini selle valgedus. „Kus on minu privileeg?“ nõuab etendaja, olles just meenutanud oma lapsepõlve vaesuses, mis igaühele meist on absoluutselt isiklik, aga ometigi kollektiivne, tavapäranegi ja seega üksikisikult ära võetud. Küsida, kas kolonialismi patte tohib nuhelda ka neile (meile), kes ise ikke all kasvanud (ka riigiks), võiks olla ometigi lubatud. Vähemalt nii ma kinnitan endale, sest ise ma nii ei küsiks ega nõuaks ainulaadsemat privileegi.

    Võib arvata, et Reha karjatus on järelkaja tema eelmisele tööle Armel Rousseli lavastuses „Elagu elu, mis põletab rinda“ (Vaba Lava, 2019), mille prooviprotsess viis ta muu hulgas Senegali.

    Jarmo Reha „Valgepesu“ väline esteetika pendeldab agressiivse ja õrna vahel.

    „Ühe väikelinna räpases bussijaamas vaatas üks naine, must, objektiivselt must naine, subjektiivselt must naine, mulle otse silma sisse ja ütles: vastik,“ meenutab Reha nüüd. Küllap kihvatas temas midagi ka valmistades ette seda lavastust, mis pidi esietenduma Saksamaal festivalil „Postwest“, kus antakse Reha- ja meiesugustele võimalus mõtestada enda idaeurooplane olemist (see on tõesti üks oma aja ära elanud ja seeläbi vihaleajava kontseptsiooniga festival). Igal juhul on valge nahk, mida võõbatakse aina valgemaks, pidevalt laval – ka siis, kui riputatakse üles värvilised nahad kui miski, mida lavalolija saab vaid kaugelt kaeda; ka siis, kui etendaja võiab end saviga, mis vaid rõhutab tema naha ülevõõbatust, selle varjamiskatset.

    Võidmisaktiga, ülikuks pühitsemisega „Valgepesu“ algabki. Peremees olemine (omal maal) saab „Valgepesus“ teemana avaakordi just selles stseenis, kuigi õlivõie on võõras ja kohatult kuninglik ühele maarahvale. Nii vahetab etendaja ka oma dressipluusi musta härraste-pintsaku vastu vaid viivuks, sest seegi nahk on võõras. Nii saab moonutatud häälega kõlarist kostuv unenäomeenutus, mis päädib „Pe-pe-pe-peremees“ skandeerimisega, oma loogilise koha teemaarenduses alles lavastuse lõpu eel, kui ruumi täidab aeglustusega kõlama pandud „Ta lendab mesipuu poole“.* Kas see kuldsel postamendil promeneeriv valge (suri)mask, vahukoorekrooni ja viinamarjakraega, oleme tõesti meie? On see kujutluspilt siis naeruväärsem kui ühisharduses itkeda, näikse Reha küsivat.

    Rahvasuu on muidugi ropum kui pakendatud pärand arvata lubab. „Sitt on suurem kui jumal. Sitt on leib. Must töö, valge leib. Valge leib, saksa sai. Sitast saab saia. Sitt on leiva ema. Sitt on leiva isa,“ juhatab etendaja sisse isikliku, mälestuste teema kulminatsiooni, sest enam pole võimalik ega vajalikki seda lavastuse põhiteemat vaka all hoida. Kättesaamatud mittevalged nahad on üles riputatud, peremees vahukroonitud ja mesipuu poole lennutatud. Edasi oled vaid sina ise silmitsi oma mälestustega, mis võivad küll olla paljudel (kõigil ehk ikka mitte) samad, kuid sellegipoolest erakordselt valusad just sinule. „Mu isa on kiviraidur, ta teeb hauakive. Ta on seda mullegi õpetanud. Õigupoolest ongi see ainuke asi, mida ta on mulle õpetanud. Kui ma ei teeks lavastusi, teeks ma hauakive,“ võtab kokku „Valgepesu“ algimpulsi (või vähemalt mulle sellisena tunduva) ning sõlmib selle aktsiooniga „Alustagem matustega“.

    Reha viha Eesti teatri vastu on üleolev, aga põhjendatav, näidates süüdistavalt näpuga mugavuspalgal peesitavatele täistööajaga teatrispetsialistidele, et samal ajal endale peaaegu lapsiku jonniga rusikaga vastu rinda tagudes karjuda: „Ma teen hauakive!“ (minu teada ei etendanud Reha selles aktsioonis töötamist, vaid rakendas oma leivateenimise vahendit kunstilistel eesmärkidel). Näpuganäitajad ei meeldi muidugi kellelegi – või siis ainult puhkudel, kui see süüdistav näpp sirutatakse välja kuidagi eriti intellektuaalselt, nutikalt või eneseirooniliselt. Sellesse parteisse kuulun minagi, riigiteenistuja, kes keskmisest kõrgema põhipalga eest saab lubada endale hobikorras teatriarvustuste kirjutamist.

    Just selles osas, kas „Valgepesu“ ja „Alustagem matustega“ vaataja peaks tundma end kuidagi süüdi, kas kogeja süümepiinadesse uputamine ongi nende lavastuste eesmärk, ei suuda ma Reha mõista. Kes oled sina, et mulle öelda, mida ma kahetsema pean? „Valgepesu“ on ju paljuski justnimelt sellest, et kellelgi teisel ei ole – ka ajalootaaka trumpkaardina kasutades – õigust öelda, missugused on need privileegid, mida ei saa andestada, sest kollektiivne indulgents on alati formaalne ja mitte kunagi piisavalt isiklik. Kes oled sina, et mulle hauakivi tahuda, kui ma pole veel otsustanudki maetud saada?

    Eesti teater (nagu ka prantsuse või senegali oma) on alati persses, vaevu­elav laip, sest peavool peabki seda kõrvalepõigete õigustamiseks olema. Neid matuseid tuleb pidada iga päev, mitte vaid hooaja alguses. Nagu peab ka oma niigi valget nahka võidma ikka ja aina valgemaks, sest isegi kui sa eitad selle privileegi omamist, on just selle eituse rõhutamine see, mis meid lõpuks ometi värvipimestab.

    * Autori mälu vedas alt ning tegelikult kõlab lavastuses „Mu isamaa on minu arm”.

  • ,

    Biokütused, Eesti avastamata kuld

    LISANDRA MARINA DA ROCHA MENESES

    Me kõik kasutame oma igapäevaelus energiat, kui süütame valgustid, vaatame televiisorit, laadime telefoni, lülitame sisse kütte või jahutuse, valmistame süüa või kasutame bussi, autot, rongi, laeva või lennukit ja paljudel muudelgi viisidel.

    Neid erinevaid energia kasutamise viise saab jagada kolme peamisse kategooriasse: elamumajandus, tööstus- ja transpordisektor. Meie energeetiliste vajaduste rahuldamiseks põletavad energiaettevõtted peamiselt fossiilkütuseid, nagu kivisüsi, nafta, põlevkivi ja maagaas. Fossiilkütuste põletamine toob aga kaasa tõsiseid tervise- ja keskkonnaohte, mis on põhjustatud saasteainete süsinikdioksiidi ja metaani heitkogustest. Need kasvuhoonegaasid koos selliste inimtegevustega nagu metsade raadamine ja intensiivne põllumajandus tekitavad kasvuhooneefekti, mis põhjustab globaalset soojenemist ja kliimamuutusi.

    Seetõttu on kehtestatud üle­maailmselt regulatsioonid, et vähendada fossiilkütuste osakaalu elamumajanduses, tööstus- ja transpordisektoris ning vähendada fossiilkütuste keskkonnamõju. Euroopas on Euroopa Liit (EL) kehtestanud taastuvenergia direktiivi (2009/28 / EÜ), mis määrab protsendi, kui suur osa energiast peaks olema toodetud taastuvatest energiaallikatest.

    Taastuvad energiaressursid on pärit erinevatest looduslikest energiaallikatest, mis taastuvad iseeneslikult (vastupidiselt fossiilkütustele). Taastuvate energiaallikate hulka kuuluvad päikese-, maapõue-, tuule-, loodete- ja laineenergia ning biomassist saadav energia.

    ELi eesmärkide saavutamiseks on Eesti valitsus koostanud strateegilise plaani „Energiamajanduse arengukava aastani 2030“. Muu hulgas on arengukava eesmärk suurendada taastuv­energia osakaalu kuni 25%, saavutada transpordisektoris 10% taastuvenergia kasutamise määr ja hoida kasvuhoonegaaside heitkoguse kasv võrreldes 2005. aasta tasemega 11% piires.

    Lisandra Marina Da Rocha Meneses on teadustöös keskendunud bioetanooli ja biogaasi uurimisele. Saadud L’Oréal Baltic programmi „Naised teaduses“ auhinnatasu abil jätkab biokütuste uurimist.

    Eesti on endiselt maha jäänud eesmärkidest, mille EL kehtestas taastuvate energiaallikate kasutamiseks transpordisektoris. Seetõttu pöörab Eesti Maaülikooli biokütuste labor suurt tähelepanu biomassile, millest saab toota vedelaid ja gaasilisi biokütuseid Eesti transpordisektorile.

    Mis on biokütused?

    Mis siis on biokütused? Biokütused on transpordisektoris kasutatavad bioloogilist päritolu kütused, mis on toodetud biomassist, näiteks rohust, puidust, vetikatest või metsajääkidest. Biokütuseid võib jagada vedelateks (nt bioetanool ja biodiisel) või gaasilisteks (nt biogaas). Neid saab kasutada nii 100% biokütusena kui ka segada bensiini või diislikütusega.

    Biokütused jagunevad primaarseteks ja sekundaarseteks. Otseselt kütusena kasutatakse primaarse biokütusena kütmiseks, toiduvalmistamiseks või elektri tootmiseks töötlemata puitu või rohtset biomassi, näiteks hakkpuitu, pelleteid, küttepuid ja metsajääke. Kütuseks töödeldud (väärindatud) sekundaarse biokütusena kasutatakse toidukultuure (I põlvkonna biokütused), toiduks mittekasutatavaid jääkmaterjale (II põlvkonna biokütused), vees kasvatatavaid tooraineid (III põlvkonna biokütused) ja geneetiliselt muundatud organisme (IV põlvkonna biokütused). Kõigist neist võimalustest sobivad Eestile paremini teise põlvkonna biokütused, mitte ainult suure teraviljatoodangu tõttu, vaid ka selleks, et vältida eetilisi- ja keskkonnaprobleeme, mida põhjustab esimese põlvkonna biokütuste kasutamine.

    Eesti peaks keskenduma suure­mahuliselt ise toodetud biokütustele, kuna praegu toetutakse vedelate biokütuste osas impordile. 2017. aastal moodustasid biokütused transpordisektoris vaid 0,32% kogu kütusekulust. Seetõttu peab Eesti tõsiselt investeerima kohalikesse biokütustesse bioetanooli, bio­gaasi ja biometaani tootmiseks, et täita transpordisektori 2020. ja 2030. aasta eesmärke.

    Biokütuse valmistamise protsess algab kasutatava bioloogilise materjali valimisega. Näiteks USAs, kus kasvatatakse palju maisi, toodetaksegi I põlvkonna biokütuseid peamiselt maisist, kuid Eestis on põhilisteks teraviljadeks nisu, rukis, tritikale, oder ja kaer. Seetõttu on mõistlik valida biokütuse tootmiseks Eestis üks neist lähteainetest ja keskenduda teise põlvkonna biokütuse tootmisele.

    Pärast saagikoristust töödeldakse lähteaine väiksemateks osakesteks. See muudab biomassi hõlpsamini käsitsetavaks ning bioetanooli tootmiseks kulub vähem energiat, mistõttu kogu protsess on odavam ja tootlikum. Bio­etanooli toodetakse taimedes leiduvatest suhkrutest, kuid suhkruteni jõudmiseks vajab lignotselluloosne eelmaterjal eeltöötlust.

    Pärast eeltöötlust lisatakse hüdrolüüsiprotsessis eeltöödeldud materjalile happeid või ensüüme ja ekstraheeritakse suhkur taimedest. Järgmises etapis muundatakse saadud suhkrud pärmseente abil etanooliks. Tavaliselt kestab bioetanooli tootmise protsess seitse päeva, kuid saadud etanool on siiski segatud vee, biomassi ja muude komponentidega, nii et puhta etanooli saamiseks tuleb see veel destilleerida.

    Kui rääkida vedelatest ja tahketest biokütustest, siis Eestis, nagu varem mainitud, jääb endiselt ELi eesmärkidest maha. Kohalikes jaamades toodetud energiat kasutatakse peamiselt soojuse ja elektri tootmiseks, mis näitab, et bioetanooli ja biogaasi transpordisektoris biokütusena kasutamiseks tuleks rakendada täiendavaid meetmeid. Praegu on Eestis üle kogu riigi 17 biogaasijaama, millest viis kasutavad põllumajandusjäätmeid (0,8 GWh elektrit), neli põhinevad reoveepuhastusel (28,9 GWh elektrit), kolm puhastavad tööstusreovett (60 GWh soojust) ja viis kasutavad prügilagaasi (13,18 GWh elektrit).

    Eesti biogaasi potentsiaal on hinnanguliselt 633 miljonit Nm3, mis on piisav kuni 4,2 TWh biometaani tootmiseks aastas. Numbrid näitavad, et riigis saab toota suures koguses biogaasi. Kuigi kohalikud ressursid on suured, ei kasutata neid ära. Siiski, tänu toetustele, mida valitsus pakub biometaani kasutamise toetamiseks ja edendamiseks transpordisektoris, võib eeldada, et biogaasi tootmine kasvab.

    Eestis on transpordisektori alternatiivkütuste tootmiseks hulganisti loodusvarasid, näiteks on viiskümmend protsenti riigist kaetud metsaga. See tähendab, et lignotselluloosne biomass mängib olulist rolli Eesti liikumisel süsinikuneutraalsuse poole. Metsanduse- ja põllumajandusjääke, energiakultuure, tööstus- ja olmejäätmete jääke saab kasutada teise põlvkonna biokütuste tootmiseks. Ehkki biogaasiturg on Eestis toetuste toel hakanud aeglaselt arenema, ei saa seda öelda biorafineerimistehaste turu kohta.

    Praegu on Eestis vaid mõned esimese põlvkonna biorafineerimistehased peamiselt etanooli tootmiseks, mis ei ole kuigi kaasaegsed. Mõni biorafineerimistehas on kavandatud või ehitamisel, kuid kasutatavad tehnoloogiad on üldiselt algelised. Seetõttu tuleks suunata jõupingutused jätkusuutlike biorafineerimistehaste arendamiseks, eriti teise põlvkonna lähteainetest. Transpordisektori tulevik võib Eestis olla helge, kui sektori edendamisele ja arendamisele pööratakse piisavalt tähelepanu.

    Lisandra Marina Da Rocha Meneses on Eesti maaülikooli tehnikainstituudi biomajandustehnoloogiate õppetooli teadur, L’Oréali-UNESCO stipendiumi ,,Naised teaduses“ 2020 laureaat.

    Tõlkinud Lea Larin

  • Veikko Olavi Salmi ehk Vexi 21. IX 1942 – 8. IX 2020

    Pärast lühikest haigust suri 77. eluaastal eesti kunsti sõber Vexi.

    Vexi oli Soome viimase poolsajandi kerge muusika suurim laulusõnade, 8000 teose autor. Paljud neist on popmuusika hitid, lauluvõitlustel hinnatud palad, üle 3000 on ka plaadistatud. Peale laulusõnade kirjutas ta hulga raamatuid, romaane ja lastelugusid, oli aastaid naabrite mitmete juhtivate ajalehtede kolumnist.

    Ta alustas muusikaga 1960ndate alguses kodulinnas Hämeenlinnas koostöös sõbra, meilgi tuntud popmuusiku Irwin Goodmaniga. Koos loodi oma bänd ja avangardne klubigi, mis andis linna volikogule põhjust arutada paar korda nende väljasaatmist linnast. Solvunud muusikud sõitsidki ära Hamburgi, mängisid seal keldriklubides ning töötasid viletsamatel päevadel laadijatena, parematel aga pidutsesid Reeperbahnil (sealt ka Irwini kuulus hitt „St. Pauli ja Reeperbahn“, mis oli muuseas Juhan Viidingu üks lemmiklaule). Ühes keldriklubis kohtasid nad ka biitleid, kelle tollane üheülbaline rütmimuusika Vexile ei meeldinud. Pärast kodumaale naasmist saavutas Vexi ajapikku niivõrd suure populaarsuse, et ei kasutanud privaatsuse säilitamiseks ei mobiili ega arvutit. Moodsaim kasutusel seade oli faks, tekste trükkis ta aga ikka vanal, kuid väärikal lindiga kirjutusmasinal. Moodsat tehnoloogiat kasutas majas ta toimetajast abikaasa Katri Wanner, olles Vexile ahistava kapitalistliku maailma vahendaja. Kui me temaga Helsingis ringi liikusime, peeti ta igal sammul kinni, kõnelemata baaridest, kus meid peagi ümbritses sõbralik seltskond. Vexi oli kõigi vastu lahke.

    Nii nagu Vexi oli tuntud popmuusika maailmas, oli ta ka oluline tegija Soome kunstiilmas. Kogu autorikaitsest saadud tulu laulusõnade eest paigutas ta kunstiostudesse, eelkõige Soome kunsti, aga ka kõigi teiste Põhjamaade tippkunsti Rootsist Islandini välja. Tema suur kunstikogu oli väga hea maitsega valitud: ei mäleta sealt ühtki nõrka tööd, pealegi olid paljude teostega seotud põnevad lood. Eesti kunstiga seob Vexit asjaolu, et kui Eesti iseseisvus taastati, tuli ta Tallinna, alati naerusuine ja kõmisev hääl kaikumas, et siitki pärit töödega oma kogu täiendada. Ta valis oma kollektsiooni ridamisi eesti kunstnike töid, näiteks minu, aga ka Tõnis ja Mare Vindi, Andres Toltsi, Mall Nukke, Viivi Aaviku ja paljude teiste omad. Eesti galeriidest otsis ta ka tuntud pallaslaste ning Ado Vabbe ja Ülo Soosteri töid. Tema kogus võib olla mitukümmend eesti kunstnike teost ning meie kunstiuurijatel oleks õpetlik sellega tutvust teha. Kunsti ostes ei kaubelnud ta kunagi tööde hinna üle: ta maksis nende eest ikka pigem rohkem kui vähem. Vexi tundis ja armastas Eesti kunsti, külastas pidevalt siinseid muuseume ja näitusi ning ostis kunsti­raamatuid. Meil on põhjust temast puudust tunda.

    Paradoksaalselt kinkis kodulinna must lammas oma kunstikogu lõpuks Hämeenlinna kunstimuuseumile. 2008. aastal toodi sealses teatris muuseas välja Vexi elu teemaline muusikal „Metsikud aastad“. Kodulinnas hakati lõpuks oma suurkuju ülistama – õnneks eluajal.

    On lõpmata kurb siin ilmas hüvasti jätta vana sõbraga. Veikko Olavi Salmi on minu elus olnud üks neid inimesi, kes valmistas oma laheda olemisega rõõmu ning jagas justkui sülle langenud, ent tegelikult kõva loomingulise tööga välja teenitud vara lahkelt kõigile. Vexi oli alati naerusuine ning tema pahameelt võis mõnikord seltskonnas kohata vaid mürisevas hääles, mis meenutas kusagil kaugel alanud äiksetormi. Nüüd muheleb ta igavesti …

    Leonhard Lapin

     

  • Miks ma ajakirjanduse eest maksan?

    SVEN ANDERSON

    Ajakirjandusväljaande lugejal on õigus küsida: „Mille eest ma maksan?“ Ka ajakirjanikud peaksid ikka ja jälle mõtlema, mille nimel nad töötavad ja mille eest tasutud saavad. Lugejana ootame ajakirjanduselt kvaliteeti, mida see kellegi arvates parasjagu ka ei tähendaks. Ajakirjanikud peaksid aga küsima ja küllap küsivadki pidevalt endalt, millist sisu on nad nõus oma nime all avaldama? Kvaliteedist on saanud vestlusteema söögilauas ja diskussiooniallikas professionaalide seas. Ühed arvustavad ajakirjandust maailmavaate pinnalt, näiteks muretsevad selle pärast, et sellised väljaanded nagu Delfi või Postimees on muutunud ühe või teise ideoloogia tööriistaks. Teise osa jaoks on ajakirjanduse kvaliteet kutsumuse, eriala-, töö- või siis äriküsimus. Sellest tulenevalt on vaja pöörata tähelepanu ajakirjanduse ärimudelile. klikkima

    Ajakirjanduse ja laiemalt loovtööstuse ärimudelist rääkides kuuleb aeg-ajalt ikka, et senine reklaamil põhinev ja tellimusi vähe hindav lähenemine polevat jätkusuutlik. Probleem pole aga kasutatavas ärimudelis, vaid lähteandmete tõlgendamises, selles, mille põhjal otsuseid tehakse. Ärimudel on ettevõtte tegevuseks vajalik toimetuleku ja ellujäämise plaan. Ajakirjanduse ja loovtööstuse ärimudeli leidmine on omamoodi turundussemiootiline ülesanne. Turundussemiootika varal nähakse ja leitakse toote või teenuse tarbimise ning tootmise põhjused, vastatakse küsimusele, milline on toote tähendus ja miks seda vaja on – toodame ja tarbime me ju kõike mingil põhjusel.

    Ajakirjanduses ja loovtööstuses peaks läbi mõtlema, kuidas töötada välja oma väärtuspakkumine. Selle turundusterminiga seostub küsimus, kuidas põhjendada lugejale näiteks Müürilehe vajalikkust. Pole olemas väärtuspakkumiseta organisatsiooni, kuigi see on sõnastatud sageli mittemõõdetavana. Müürilehe väärtuspakkumine on kodulehe järgi näiteks järgmine: „Müürileht on eesti nüüdiskultuuri ja kaasaegsete mõttevoolude häälekandja, mis töötab avatud ja mitmekesisust toetava ühiskonna heaks“. See tähendab, et väga kitsa piiritlemise korral võib pidada sihtgrupiks neljakümne kaheksat tuhandet kultuuritöötajat. Nõndapalju neid 2018. aastal Eesti statistikaameti andmetel oli.

    Selle teadmise põhjal võib kaardistada turu suuruse ja prognoosida nõudluse ning kohe kerkib küsimus, kas tehtud töö ja tootmine tasub end ära. Asi on aga keerulisem, kui püüda prognoosida ajalehe avaldatavat mõju. Võib näiteks korraldada lugejate seas fookusgrupi uuringu, küsitluse või mõne muu uuringu, kuid adekvaatset tulemust saada on äärmiselt raske. Mõõtmine on siinkohal vajalik, sest väärtuspakkumine näitab, kas firma mõistab oma sihtturgu ning oskab enda ja lugeja huvide eest seista. Mittemõõdetav väärtuspakkumine toob kahjuks kaasa olukorra, kus tootmisnõuded, nagu nõudlus ja pakkumine, kaaperdavad lõpuks väärtuspakkumise.

    Lugejana ootame ajakirjanduselt kvaliteeti, mida see kellegi arvates parasjagu ka ei tähendaks. Ajakirjanikud peaksid aga küsima ja küllap küsivadki pidevalt endalt, millist sisu on nad nõus oma nime all avaldama? Kvaliteedist on saanud vestlusteema söögilauas ja diskussiooniallikas professionaalide seas. Mati Karmini tehtud Jannseni kuju Pärnus Rüütli tänaval.

    Tootjale pole enam oluline väärtuspakkumise sõnastamine või esitamine kliendile (või isegi iseendale), vaid tootmismahu täitmine ja toote võimalikult kallilt müümine. Mittemõõdetav väärtuspakkumine tähendab ettevõtte vaates lihtsalt seda, et nõudlus ja pakkumine dikteerivad, milline võib olla või on tegelik ärimudel. Sel juhul määrab kvantiteet kasumi ja puhtkvantitatiivselt määratletakse seegi, millist toodangut ühiskond nii-öelda vajab.

    Ajakirjanduse puhul tähendab nõudluse ja pakkumise diktaat kardetud (mõnikord ka kiidetud) nn klikimeedia ärimudelit. See on ajakirjanduse kvaliteediprobleemide üks peapõhjusi, aga võib olla ka lahenduse algpunkt. Lahendus on lihtne: klõpsude mõistmiseks tuleb kasutusele võtta parem andmeteaduslik mudel, mitte lähtuda klõpsude arvul põhinevast lineaarsest äriloogikast. Teiste sõnadega tähendab see suura­ndmete analüüsi, kusjuures meetodid peavad olema paremad kui need, mida praegu rakendatakse, kui neid muidugi üldse rakendatakse. Milline on aga sobiv andmeteaduslik mudel?

    Lihtsaim võimalus analüüsida ja muuta ärimudelit on kirjeldada väärtuspakkumist arvväärtusena või sellest lähtuvalt. Siinkohal võib endiselt mõõta klõpsude arvu või ka läbimüüki. Viimane on digitaalses mõttes ebatäpne klõpsukogum. Sellegipoolest pole alati võimalik loobuda kvalitatiivsest sõnastusest, kui küsimus on näiteks kultuuri edendamises ja hoidmises. Sellepärast on mõistlik siduda tootmisnõuetega väärtuspakkumine. Ajakirjanduse ja loovtööstuse ärimudeli lahendus algab ja lõpeb väärtuspakkumisega nõudluse ja pakkumise kontekstis. See tähendab, et tootja ei peaks klõpsude arvu mõõtma digitaalselt või tiraaži aluseks võttes, vaid oskama klõpsamisi adekvaatselt tõlgendada.

    Ajakirjanduse ärimudeli juurde peab kuuluma mõistmine, et väärtuspakkumine on nõudluse ja pakkumise osa. Väärtuspakkumine on, olenemata sellest, kui tõsiselt organisatsioon kliendi huvidesse suhtub, iga ettevõtmise ärialus. Tootjad arvavad praegu, et klõpsamine näitab huvi, mida saab täpselt Google Analyticsi abil mõõta, arvestada ja statistiliselt analüüsida. Klõpsul võib paraku olla mitu tähendust. Sellest tulenevalt täpsustavad, mõõdavad ja analüüsivad tootjad seda lisatunnuste abil detailsemalt. Täpsema info alusel loodetakse teha paremaid otsuseid, võimalusel lausa matemaatilise täpsusega. Näiteks lugejad saavad like-nupu asemel avaldada meelsust emotikonide abil.

    Paraku jääb klõpsamise ja huvi lineaarne seos, olenemata klõpsu sisu üle otsustamise võimaluste laienemisest, niisugusel puhul alles ja sügavamad seosed klõpsu ja huvi vahel tagaplaanile.

    See tähendab aga, et tootja silmis pole klõpsamise tähendus nii väärtuslik kui klõpsude hulk. Seesugune „täpsem“ klõpsu määratlemine vaid soodustab nende arvu kasvu, sest inimesed reageerivad teiste like’idele, mitte ei avalda oma arvamust teema osas – reageeritakse reaktsioonile. Paljud lugejad piirduvad näiteks pealkirjade või sissejuhatavate tekstidega ning reageerivad selle põhjal.

    Kuna väärtuspakkumine on äriliselt oluline ja määratleb pakkumise ja nõudluse, siis on oluline klõpsude adekvaatne tõlgendamine. Eeskujuks võiks võtta teadmusmajanduse mõtteviisi. Teadmusmajanduses juhindutakse ettevõtluslahenduste ja äritegevuse puhul teadusest, andmetest ja nende analüüsist. Vastupidise lähenemise ehk tööstusliku ärimudeli korral võetakse ettevõtluslahenduste ja äritegevuse aluseks tootmismaht, nõudlus ja pakkumine.

    Ajakirjanduses tuleks väärtuspakkumine arvuliselt tootmise üheks osaks võtta, sest see suunaks tootja oma lugejatest sisuliselt rohkem hoolima. Tootmisvajadusest eraldi seisvat väärtuspakkumist pole olemas, sest nõudlus ja pakkumine määratlevad tarbimise ja tootmise. Kui mõõtühikuks on klõps, tuleb nõudlust ja pakkumist vaadelda klõpsude kontekstis ning väärtuspakkumist samuti klõpsudes. Mõõtühikud peavad olema ühesed, muidu tekib nn matemaatiline kaos ja ka semiootilises mõttes tähenduste erinevus, mis ei lase probleemi lahendada. Üldises plaanis jääb ärimudel samaks, sest ajakirjanduse tootja kui firma, ajakirjanikud ise ja lugejad soovivad vaid üht – kvaliteeti, kuid iga ajakirjandusliku ettevõtmise puhul on võimalus sõnastada oma väärtuspakkumine arvväärtustest lähtuvalt.

    Tehniliselt on ajakirjandusklõpsu sisulise väärtuse arvutamine andmeteaduslik ülesanne, mille lahendamiseks tuleb rakendada topoloogiat. Selles matemaatikaharus uuritakse kujundeid ning see on kasutusel näiteks maakaartide ja gloobuste tegemisel, kui reaalsed objektid on väga täpselt erinevatel pindadel kujutatud. Ka väärtuspakkumise ja tootmise suhet tuleb mõista topoloogiliselt, millest johtuvalt mõjutab väärtuspakkumine nõudluse ja pakkumise kujunemist ning vastupidi. Ärimudel, mis põhineb klõpsude arvul, tuleb ümber mõtestada. Tegelikult pole vahet, kas ärimudel on või pole klõpsude­põhine, vaid oluline on tõlgendus, tähendus, mis ajakirjanduses klõpsule antakse. Klõpsud võivad olla universaalne eduka ajakirjanduse mõõtühik, kuid vastuse peab saama küsimus, mida iga klõps tähendab ja kuidas selle tähendust adekvaatselt arvesse võtta.

Sirp