Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Unistus ooperist

    AARE TOOL

    Juba ainuüksi põgus pilk ooperi nelja sajandi pikkusele ajaloole kinnitab muljet, et ooperit kui kindlapiirilist žanri polegi kunagi olnud. See on olnud hoopis lõputu reformide, katkestuste ja väikeste surmade rida, mida on koos hoidnud pigem institutsionaalsed kui esteetilised hoovad. Küsimuse peale, kas ooper on surnud, saab ainult vastata, et ooper on surematu, sest nagu kõik surematud, pole ta kunagi niisugusena elanudki. Teater kui institutsioon on taganud ooperi ideoloogilise järjepidevuse, ent samal ajal teinud selle mõneti paindumatuks ja kiviseks – justkui ei oleks ooper mitte niivõrd muusika ja draama, vaid rohkem arhitektuuri ilming.

    Raske kohe öeldagi, kas Maarja Kangro libretoraamat „Kaks pead“ on ooperi apoteoos või hauakiri. Et alustada algusest, võtab Kangro raamatu mahukas järelsõnas (I „Elu pärast surma: visand eesti ooperilibretost“) jutuks ooperi surma. Ooperi täpset surmaaega pole võimalik tagantjärele tuvastada, aga on kõlanud arvamusi, et see saabus millalgi 1920. või 1930. aastatel. See aga tähendab, et näiteks Evald Aava „Vikerlased“ esietendus ajal, mil žanr oli juba ühe jalaga hauas. Ooper on eesti muusikaloos olnud tõepoolest kui omamoodi vaikiv etteheide, millele pole võimalik vaadata ebamugavustundeta. Kaks aastat tagasi tehtud rehnut, mille tulemusena selgus, et saja aasta jooksul on eesti heliloojad kirjutanud ligikaudu sada ooperit, pigem süvendas kui leevendas ebalust.

    Libretoraamat võib küll tunduda eripärane ja haruldane žanr, aga tegelikult on sellel pikk ajalooline tagapõhi. Miks avaldada libreto ehk muusikalise lavateose terviktekst eraldiseisva vihikuna, mis kasu sellest on? Kõigepealt muidugi on libretoraamatul oma osa ooperi lavaküpseks vormimisel. Peale selle kulub libretovihik ära teatrikülastajale, kes ju ometi ihkab mõista ooperit tema dramaturgilistes keerdkäikudes. Nii­samuti on libreto mälutehniline vahend, mis aitab lavaintriigi etenduse järel mõttes edasi kerida, lastes kaunil hetkel viibida. Libretovihik on ooperi kõige kättesaadavam ja praktilisem kehastus paberil.

    Kui küsida, kas libreto on omaette kuivalt loetuna, s.t temaga loomupäraselt kokku kuuluvast muusikast eraldatuna, kõnekas, siis siseneme mõneti ebakindlale territooriumile. Võrdlus sõnateatri tekstidega näib esmapilgul kõnelevat libreto kui iseseisva lugemisväärsuse kasuks. Näiteks Molière’i komöödiad on ju hinnatud lektüür hoolimata sellest, et tekst on lugemislaual oma esialgsest dramaatilisest otstarbest irdunud. Võrdlus sõnateatriga on muidugi ühekülgne, sest lauldav sõna on palju spetsiifilisem kui riimis või riimita kõnetekst. Mõjus laulutekst ei pruugi olla teab mis sügavamõtteline, aga muusikasse panduna tabab see siiski ainuomasel kombel õiget meeleolu ja karakterit. Üks meeldejääv fraas on sellistel puhkudel rohkem väärt kui salmide kaupa õhkamist ja ohkamist.

    Raamatu järelsõnas on avatud libreto kirjutamise kunsti tagamaid. Ülevat sõna „kunst“ kasutan siin küll täiesti omavoliliselt ja meelevaldselt, sest Kangro käsitluse alguspunktis on libreto kui tarbetekst – selles mõttes, et libreto pole mõeldud olema iseseisev ja eneseküllane. Samuti ei ole see ka niisugune tarbetekst, mis kord kasutatuna oma tarbe minetab. Retooriline pisendus teenib sedapuhku argumendi huve, sest kogumiku „Kaks pead“ libretod osutavad vaikides just vastupidisele, nimelt „libretole libreto pärast“. Seejuures oletan, et raamatu pealkiri kirjeldab mõistu­kõnes helilooja ja libretisti ühtelugu keerulist valdkonnaülest loomesuhet, mis küllap on siiski mõneti harmoonilisem kui sellenimelises ooperis kirjeldatud kahest penist kokku õmmeldud peletis.

    „Kaks pead“ on üks isemoodi raamat. Esikaanel kujutatud purpurpunane eesriie sisendab omal mitte midagi ütleval moel kindlust, justkui sõnades: hea vaataja, peagi näed sa teatrit just niisugusena, nagu seda tead ja armastad! Paotagem aga veidi eesriiet. Alustuseks tulebki üks tore loomalugu, libreto Timo Steineri passioonile „Kuked ja kanad“ ehk „Monument Muneja-Kukele“. See pajatab kannatusloo Muneja-Kukest, kes sattus soolisi stereotüüpe kahtluse alla seades poliitiliste tõmbetuulte keerisesse ja läks 1477. aastal Baselis kirve alla. Kui Muneja-Kukest sai revolutsionäär vastu tema enda tahtmist, siis ooperi „Kaks pead“ intriig tuleneb sellest, et türannitapjast koer Šarik õmmeldakse julma meditsiinieksperimendi käigus poolsurnud peni Sultani külge. Koor ulub: „Uu-uu-uu! Uu-uu-uu!“

    1999. aastal Estonias esietendunud Raimo Kangro ooperis „Süda“ (libreto Kirke ja Maarja Kangro) on doktor nõus raha eest õmblema ükskõik kellele külge ükskõik mida. Fotol vürst (Ain Anger) ja doktor (Rauno Elp).

    Kuigi Timo Steineri ooperi „Kaks pead“ ettekanne jäi mul 2011. aastal nägemata, tundub siiski, et olen koer Šarikuga kusagil juba kohtunud. Kui laduda kõik kukemunad ühte korvi, lisada sinna Šarik ja rinnust rebitud süda Raimo Kangro ooperist „Süda“ (1999), siis saame kokku üsnagi bulgakovliku buketi. Mihhail Bulgakovi jutustuses „Koera süda“ mäletatavasti tehakse Šariku-nimelisest koerast eksperimentaalse operatsiooni tulemusena kommunist Šarikov, mispeale tema loonud doktor ehmub oma jälgist kätetööst sedavõrd, et lõikab ta tagasi peniks. Bulgakovi „Saatuslikes munades“ külvavad segadust elukiirega stimuleeritud roomajamunad. Nii nagu Bulgakovi loomingus on mõttekoht vastutustunne ja -tundetus murdelistel aegadel, nii tiirlevad ka libretoraamatu tekstid ümber eksperimentaalsete meditsiinijäleduste ja eetika teema, seejuures on need ehtbulga­kovlikult grotesksena vabad liiga läbinähtavast moraalsest näpuvibutamisest. Ooperis „Süda“ on doktor nõus raha eest õmblema ükskõik kellele külge ükskõik mida. Nii sünnib veritsevate tiibadega lennuvõimetu libapegasus ja 16 sõrmega pianist, kes oma lisasõrmedest hoolimata on üleni üks suur tabamata ime.

    Teatriteksti, kus kõik üleliigne on maha kaabitud, on alati meeldiv lugeda, eriti kui see läheb riimi: tobe-nobe, toorus-noorus, sirp-kirp, teeme-keeme, vastik-plastik, perifeeriaks-seeriaks-asfalteerijaks, und-korund, kliinik-sangviinik, prahti-prügišahti-lahti-jahti. Pole tarbetuid lohisevaid saatelauseid, vaid puhas dialoog ja remargid. Näiteks ooperi „Süda“ südame siirdamise stseenis on libretistid Maarja ja Kirke Kangro andnud niisugused lavalised tegevusjuhised: „Sel hetkel kustub valgus nii laval kui saalis. Muusika katkeb. Täielik vaikus kestab 2-3 sekundit, siis kostab vali plötsatus, millest me aimame, et süda kukkus maha“ (lk 82). Tekst paneb kujutlusvõime tööle ja juhatab mõnikord hoopis ettearvamatus suunas. Kui teatris on oht, et koos kukkuva südamega libastub ka lavastaja maitse, siis tekstina lugedes on stseen just nii õõvnaljakas, kui keegi suudab selle enda jaoks mõelda. Ooperi suur finaal saabub, kui pegasusena lava kohal tiirutav lendaja kuulitabamusest „kukub mütsatusega alla“ ja „konverentsipubliku seast on püsti tõusnud suitsevat automaati hoidev Postimees, kes end näoga saali poole pöörab“ (lk 96). See on ikkagi 1990. aastate metsik-metsik Eesti. Esemete kukkumine plötsatades vastu lava on muide surmkindlate tulemustega dramaturgiline võte, mida mingil ajal tarvitati nii ühes kui ka teises Estonia lavastuses (näiteks Weberi „Nõidkütis“ kukub lastud kotkas taevaavarustest nahkkotina lavale). Kukkumine rõhub vaataja kõige ürgsemale naljatundele, mille aluseks on mingi seletamatu lapselik rõõm gravitatsioonist. Kes on end ülendanud, see peab saama alandatud.

    Kogumiku „Kaks pead“ libretod on pildid meie kaasajast ja sellisena justkui kinnitus, et, jah, nüüdisteemadel on ooperlibretosse asja. Võib-olla tõestab see aga hoopis vastupidist, sest Tõnis Kaumanni kammerooper „Kaubamaja“ (2007), mille tekstis käsitletakse kaubastumist kui inimest endasse imevat musta auku, on seni etendamata. Vähemalt võib oletada, et libreto – olgu tarbetekst või mitte – on just oma tarbe tõttu lavaterviku külge köidetuna püsivam ja ehk isegi kaalukam kui mõni suvaline novell või luulekogu. Kõnealusest tarbest tuleneb ka libretoraamatu sisemine püsimatus, mis ei luba sel lebada riiulis samasuguses segamatus rahus nagu kõik muud raamatud. Libretoraamatu kaante vahelt kõlab vastu ju ikkagi unistus ooperist – sellisena, nagu ta on ja võiks olla.

  • Venemaa sündmuste uudisteökoloogia

    RAGNE KÕUTS-KLEMM

    Ühiskonna iseloomu kujundab võrgustikuline infolevi – ja mitte mingi selge struktuuriga aiavõrgulaadne nähtus, vaid kompleksne süsteem tugevama ja nõrgema külgetõmbepotentsiaaliga sõlmkohtadest ja nendevahelistest seostest. Info saab siseneda võrgustikku eri sõlmkohtadest ja liikuda eri trajektoore pidi. Avalikkuseni jõudva info puhul on tihti keeruline kindlaks teha, kust on see alguse saanud, kas seda levitatakse kellegi huvides, kas see on juhuslikult pälvinud tähelepanu või on infoni jõutud ajakirjanike eesmärgipärase detektiivitöö tulemusena.

    Võrgustikulist infoökoloogiat peetakse kompleksse ühiskonna vastupidavuse teguriks. Sellise infoliikumise eelisele osutavad näiteks kriisijuhtumite uuringud.1 Infot on raske kinni hoida, oluline jõuab suure tõenäosusega nii nendeni, kes seda vajavad, kui ka nendeni, kes ei vaja. Teisalt, infoliikumise liigne keerukus ja sellega sageli kaasnev läbipaistmatus võib anda alust fantaasiale ja vandenõuteooriatele, samuti võib see vähendada lihtsaid seletusi otsivate elanike usaldust ühise asjakorralduse suhtes, kaudselt ka asjakorraldust selgitava ajakirjanduse suhtes.

    Tänu uurimis- ja analüüsimeetodite kiirele arengule on üha rohkem võimalusi infoseoseid analüüsida. Digikeskkond on digitaalseid jälgi täis. Veebiandmete kraapimise tehnikad ja digimeetodid annavad võimaluse tuua esile digitaalse avaliku sfääri nähtavad ja varjatud seosed. Ajakirjanduse rolli mõtestavad uuringud hõlmavad uudisteökoloogia mõiste alla nii professionaalse ajakirjanduse kui ka ühisloome ja kodanikuarutelu sfäärid, sh ühismeedia. Näiteks leidsid Portugali teadlased Tiago Santos ja tema kolleegid Brexiti referendumile eelnenud infovoogude analüüsi tulemusena, et kuigi suure jälgijaskonnaga ja usaldatavad uudiste­brändid nagu BBC, Telegraph, Daily Mail või Independent avaldasid pigem liitu jäämist toetavat infot, sai Twitteris rohkem reaktsioone lahkumist pooldavate kanalite sisend ning kokkuvõttes võimendus just ühismeedia kasutajate seas lahkuda soovijate hääl.2 Samuti näitas 2016. aasta USA presidendikampaania infoökoloogia analüüs, et äärmuslikud ja Trumpi toetavad meediakanalid lõid omavahel tihedalt seotud, üksteisele viitava võrgustiku, mis kõnetab tõhusalt vandenõuteooriaid ja sensatsiooni hindavat auditooriumi osa.3

    Ökoloogia metafoori kaudu käsitletuna ei ole tänapäeva uudiste­­ajakirjanduse kvaliteedi hindamise kriteeriumiks mitte uudiste objektiivsus, vaid läbipaistvus – kas uudislugude info­seosed juhivad usaldusväärsete allikate ja tõestatud faktideni.4 Kriitilise meelelaadiga digikodanik tahab tekstis toodud infot ise kontrollida ning – miks mitte – jõuda hoopis teistsuguse tõlgenduseni, kui pakub talle ajakirjandus. Nn põhivoolu meediale heidavad info päritolu läbipaistmatust ette inimesed, kes on loobunud selle jälgimisest.5

    Eestikeelsete uudisteportaalide viitemustrid

    Kevadel valminud uuringus esitasime peamistele uudisteportaalidele just selle küsimuse: milline uudisteökoloogia on iseloomulik eestikeelsele inforuumile? Kitsendasime suuremate eestikeelsete uudisteportaalide analüüsi Venemaal toimuvate sündmuste kajastamisele, sest tegemist on hea näitega, kus suur osa infost tuleb eesti inforuumi vahendatult teiste kanalite kaudu. Kuna välisuudiste ajakirjanikud üldjuhul ei ole spetsialiseerunud ühe piirkonna infole, lasub neil vastutus teha nendeni jõudnud väga mitmesuguse päritoluga teabest adekvaatseid valikuid. Informatsioonilisest julgeolekust lähtuvalt on oluline selgitada, kui suur on tõenäosus, et uudisteportaalide kaudu võib üldine infokorratus kasvada.

    Panime kokku kuue kuu (1. VIII 2019 – 31. I 2020) jooksul Venemaal toimunud sündmuste kajastuste andmebaasi.6 Neljas portaalis ilmus selle aja jooksul ligi 6000 märksõnale „Venemaa“ vastavat tekstiühikut, millest põhjalikumaks analüüsiks sobis 43%. Koondatud tekstikogust otsisime mustreid, mis näitaksid, millistele viiteallikatele nende sündmuste kajastamisel tuginetakse, millised allikad toovad milliseid hääli inforuumi ja millised viiteallikad üksteist võimendavad või tasakaalustavad. Samuti, milliste sündmuste ja teemade puhul on kõige suurem tõenäosus, et sisse imbub tahtlikult moonutatud info. Selgus, et neljale vaadeldud portaalile – uudised.err.ee, Delfi.ee, Postimees.ee ja Õhtuleht.ee on iseloomulikud mõnevõrra erinevad viitemustrid.

    ERR on vaadeldavate meediaorganisatsioonide hulgas erilises seisus, sest selle koosseisus on ka Venemaa-korrespondent ning mitu ajakirjanikku, kellel on Venemaa kohta kogemuspõhiseid eksperditeadmisi. Nimetatud ajakirjanikud ei tööta üksnes ERRi uudisteportaalile ning nende raadio- ja teleuudiste tekste taasesitatakse ka veebiuudisena. Korrespondentide autorsusega uudised aga ei anna Venemaa sündmusi käsitlevate veebiuudiste üldpildis tooni. Kolmandikus uudistest tugineb ERRi uudisteportaal hoopis uudisteagentuuri BNS toodetud materjalidele. BNS kuulub Postimees Gruppi ning selle ametlikud välispartnerid on rahvusvahelised uudisteagentuurid AFP, AP ja Interfax, lisaks ühe riigi materjale levitavad Soome STT, Poola PAP ja Austria APA.7 BNSi kaudu tuleb ERRi Venemaad käsitlevasse uudisvoogu domineerivalt Interfaxi teave. Omakorda kõlab selle kaudu sageli Venemaa ametlik seisukoht, sest Interfax viitab edasi ka teistele ametlikku häält vahendavatele kanalitele TASS, RIA Novosti, Pervõi Kanal ning annab sõna ministeeriumide ja ametite esindajatele.

    Lisaks jälgivad ERRi portaali toimetajad süstemaatiliselt ka Reutersit (kasutatud 6% Venemaad käsitlevate lugude puhul), Soome rahvusringhäälingut YLE (3%), Euroopa vanimat avalik-õiguslikku ringhäälinguorganisatsiooni BBCd (3%) ja teisi, mille Venemaa-sündmuste kokkuvõtteid eesti lugejale vahendatakse. Iga ERRi kasutatav uudisteagentuur toob endaga kaasa oma viiteallikate kimbu. Proportsionaalselt kasutatakse ERRi eestikeelses uudisteportaalis märkimisväärselt vähem venekeelseid originaalallikaid, kuigi edastatakse ka neutraalsemate kanalite, nt Moscow Times (3%), või opositsiooniliste kanalite, nt Meduza (5%), päritoluga sisu. ERRi uudisteportaali toimetajate originaalpanusena valmivad uudislood pigem siis, kui on tegemist konfliktse teemaga, nt Venemaa-Ukraina, Süüria, Türgi, USA, NATO suhete puhul.

    Delfi kajastuse määrab see, et BNSi materjale ei kasutata. See tingib mitmekesisema ja keerulisema uudisteökoloogia pildi – ühtegi kanalit ei ole analüüsitud kogumis kasutatud rohkem kui kümnendikus uudislugudest. Enim viidatud uudistekanalite pingereast võib leida laias regioonis tegutsevad väga erineva maailma tõlgendamise viisiga kanalid Interfax (10%), RIA Novosti (8%), TASS (7%), RBK (5%), BBC (4%), ERR (3%), AFP (2%) jne.

    Kuigi esikümne allikate kaudu vahendatakse ülekaalukalt Vene Föderatsiooni ametkondade ja institutsioonide ametlikku infot, on suur hulk palju harvem esinevatest kanalitest teistsuguste tõlgenduseelistustega. On tavapärane, et Delfi toimetajad lisavad ametliku info tasakaalustamiseks infot mõnest lääne meediakanalist (BBC, AFP, Reuters, CNN, Guardian, YLE) või neutraalseks hinnatud venekeelsest allikast (nt Vedomosti, Fontanka.ru) või opositsioonilistest kanalitest Novaja Gazeta ja Meduza. Täiendavate allikatena, mille kaudu infot kontrollitakse ja otsitakse lisavaatenurki, on kasutuses Izvestija, Kommersant, Vzgljad, Gazeta.ru, 47news.ru jpt. Sellise mitmekesise pildi taga on suurtoimetuse temaatiline spetsialiseerumine – Delfi teemaportaalides jälgitakse oma kindlaid kanaleid, milles on ka Venemaa-teemad rohkem esil (nt Ärilehes väljaanded Vedomosti, Bloomberg, Financial Times jt).

    Postimees. Vaadeldud perioodil ilmus Postimehes ligikaudu kaks korda rohkem Venemaa sündmusi kajastavaid uudiseid kui teistes uudisteportaalides. Sellest tingitult on infoallikate nimekiri pikk ja rikkalik. Küll aga moodustavad kasutatud allikate esikümne BNSi ja selle partnerite materjalid: BNSile viidati 44% uudislugudest, AFP-le 20%, Interfaxile 16%, AP-le 5%, TASSile 3%, Ria Novostile 1% ja STT-le 1% materjalidest. Nende infoallikatega tuleb kaasa Venemaa ametkondade ja institutsioonide esindajate väga tugev hääl. Kajastust aitab tasakaalustada sagedane praktika lisada teiste kanalite ja infoallikate vaatenurki nii Venemaa kui ka lääne meediakanalitest.

    Õhtulehe portaalis publitseeriti analüüsiperioodi jooksul valimi kriteeriumidele vastavaid artikleid kõige vähem. Venemaa märksõnadega oli veebis varustatud küll väga suur hulk uudiseid, kuid suurem osa neist ei sobinud valimisse, sest olid valdavalt spordiuudised, mida nende spetsiifilisuse tõttu ei vaadeldud, või kujutasid endast kolmandate osaliste Venemaa-suunalist tegevust. Valimisse sobinud uudistes oli kasutatud infoallikate mitmekesisus siiski väga suur – ühelegi infoallikale ei viidatud rohkem kui 5% uudistes. Näiteks olid enim viidatud uudiste allikate hulgas BBC (5%), Moscow Times (4%), TASS (4%), ERR (3%), RIA Novosti (2%), CNN (2%), Interfax (2%), NYT (2%), Baza (1%). Ka Õhtuleht ei kasuta BNSi materjale ning Venemaa ametlik hääl kõlab neis kõige vähem.

    Uudisteportaalide kohta välja toodud enim esinenud viiteallikad ei anna siiski edasi kogu pilti. Detailsemalt on unikaalsed infoseosed esitatud neljal joonisel – kanalite omavaheline viitamine ja kooskasutamine joonistavad igale uudisteportaalile iseloomuliku uudisteökoloogia mustri.

    Kui Venemaa ametlikke seisukohti vahendavate infokanalite nimekiri oli ootuspärane, siis üldises infovoos torkas silma Vene saatkondade aktiivne esil olek info vahendajana. Valimis viidati 12 saatkonnale alates Eesti omast ja lõpetades USA ja Iraani saatkonnaga ning suursaadikuga Euroopa Liidu juures. See osutab saatkondade tõhusale tegutsemisele välisriikide infoväljal Venemaa seisukohtade propageerijana.

    Kui hinnata publitseerimise sagedust, siis on Venemaad puudutavate tekstide voog pidev ja suhteliselt tihe. ERRi eestikeelses portaalis ilmub päevas keskmiselt kolm (portaali päevasest kogutekstimahust ligikaudu 2,2%), Delfi eestikeelses portaalis kolm-neli (portaali kogutekstimahust ligikaudu 1,4%) ja Postimehe portaalis kuni kuus relevantset uudislugu (portaali tekstimahust ligikaudu 1,4%). Õhtulehe portaalis on tekstide hulk mõnevõrra väiksem – päevas ilmub vähem kui kaks uudislugu.

    Inforuumi korrastatuna hoidmiseks vajalikud ressursid

    Avalikus digisfääris ei ole ajakirjandusel infovoo kujundamise monopoli. Ajakirjandus saab valida, kas võimaldada ühismeedia vahendusel kõlavatel alternatiivsetel häältel kujuneda sfääri orgaaniliseks osaks või lasta neil eraldi suubuda alternatiivsesse infomaailma. Rohkem on valitud esimene tee: uudisteloomes kasutatakse ühismeedia kõneisikute ja seal esil olevate organisatsioonide infot üha julgemalt.2 Ka meie analüüs tuvastas, et ühismeedia postitustele ja lehtedele viidatakse küllaltki suurel määral – kõige vähem ERRi uudislugudes (6%), kõige rohkem Õhtulehe lugudes (11%). Postimehes oli selliseid kanaleid viidatud 7% valimi lugudest, Delfis 10%.

    Ühismeedia kasutamine uudisteloomes eeldab, et ollakse võimelised hindama postituste autori usaldusväärsust ja tõepära. Näiteks oli kasutatud viiteallikatena lisaks Venemaa opositsioonipoliitikute ja kodanikualgatuse gruppide ühismeedia postitustele ka selliseid kanaleid nagu PBS Newshour, Russia Insight, Zitt v Rossiji, Soroka News, Telekanal 360, USA Today News, Finnish Paradise, richrussiankids, Saint Cow, ThisIsButter jpt. Nende usaldusväärsuse kontrollimine on omakorda mahukas töö.

    Mitmekesiseks ja mahukaks välissündmuste kajastamiseks on Eestis liiga vähe ajakirjanikke. Meedia välisuudiste toimetused on väikesed – Eesti peale kokku tuleb ligikaudu paarkümmend asjatundlikku inimest. Väga suur osa välisuudiste voost jõuab lugeja silme ette päevatoimetajate, kes ei ole välisuudiste vahendamiseks saanud spetsiaalset ettevalmistust, valiku tulemusena. Nendel, kes Venemaa-teemasid vahendavad, võib olla puudu vajalikust kultuurilisest, sotsiaalsest ja kommunikatiivsest kapitalist – keeleoskusest, kultuuriruumi tajust, allikavõrgustikust, toimetuse toest ja koostööst. Just viimane leid üllatas meid uurijatena kõige enam – ka nendes toimetustes, kus on venekeelne sõsarkanal, ei pöördu ajakirjanikud kahtluste korral nõu küsimiseks oma toimetuse vene ajakirjanike poole. Ekspertidega konsulteerimine ei ole harjumuspärane.

    Uuringu jaoks intervjueeritud ajakirjanikud kinnitasid, et toimetusse saabuva info puhul, mis vajab täiendavat kontrolli ja/või lisaallikat, aga millele veebist teist allikat ei leita, nt infot kinnitav viide lääne meedias, jäetakse info pigem tiražeerimata, kui et riskitakse valekajastusega. Venemaad käsitleva info suhtes on välistoimetuste ajakirjanikud ja päevatoimetajad oma sõnul juba eelnevalt ettevaatlikud. Seega võib öelda, et toimetuse töös on filter, mis takistab kontrollimata teabe levikut.8 Teisalt tähendab see, et sama suure tõenäosusega ei leia kajastust ka asjakohane tõene teave.

    Üldiselt paistab, et Venemaal toimuva kajastamine eestikeelsetes uudisteportaalides sarnaneb tavapärase lääne ajakirjanduse Venemaa-kajastusega, aga on võrreldes rahvusvaheliste agentuuridega ahtama ligipääsuga iseseisvale infokogumisele. Kui üldiselt on Eesti rahvusvahelises suhtluses ja väliskuvandis püütud näidata ennast idanaabri hea tundjana, siis meediavoo analüüs seda enesepilti vähemalt avalikult jälgitavas osas ei toeta.

    Ragne Kõuts-Klemm on Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjandussotsioloogia dotsent.

    1 Steen Steensen ja Tine Eide korraldasid põhjaliku uudisvoogude analüüsi Norra meedias 2011. aasta terrorirünnaku kajastamisest ning leidsid, et meediakanalite ühtlustatud mitmehäälsus (polyvocal) toetas nii meedia kui ka auditooriumi kriisiga toimetulekut. Vt Steen Steensen & Tine Eide, News Flows, Inter-Media Connectivity and Societal Resilience in Times of Crisis. – Digital Journalism 2019, 7 (7), 932–951; https://doi.org/10.1080/21670811.2018.1520607

    2 Tiago Santos, Jorge Louçã, Helder Coelho, The digital transformation of the public sphere. – Systems Research and Behavioral Science 2019, 36, 778–788. DOI: 10.1002/sres.2644.

    3 Rob Faris, Hal Roberts, Bruce Etling, Nikki Bourassa, Ethan Zuckerman, Yochai Benkler, Partisan­ship, propaganda, and disinformation: online media and the 2016 U.S. presidential election. – Harvard 16. VIII 2017, 7641.

    4 David Domingo, Pere Masip & Irene Costera Meijer, Tracing digital news networks. Towards an integrated framework of the Dynamics of news production, circulation and use. – Digital Journalism 2015, 3 (1), 53–67; http://dx.doi.org/10.1080/21670811.2014.927996

    5 Vt nt Kristi Sobaku magistritöö „Telegram.ee lugejauuring: alternatiivmeedia väärtus ja uudisteajakirjanduse kriitika“ (2020) https://dspace.ut.ee/handle/10062/67863 ja Maarit Stepanovi magistritöö „Uudisteajakirjandust mittejälgivate sotsiaalmeedia kasutajate infohankimine COVID-19 pandeemia ajal“ (2020). TÜ ühiskonnateaduste instituut, 2020.

    6 Märksõnadele „Venemaa“, „vene“, „Moskva“, „Kreml“ vastav veebiuudiste kogu perioodist 1. VIII 2019 – 31. I 2020 oli kokku 5916 artiklit (sellest 1016 ilmus ERRi, 2245 Postimehe, 1452 Delfi ja 1203 Õhtulehe uudisteportaalis). Üldkogumis oli analüüsiks sobivaid tekste 41%. ERRi tekstidest vastas valimi kriteeriumidele 55%, Postimehe tekstidest 46%, Delfi tekstidest 44% ja Õhtulehe tekstidest 28%. Analüüsiks valiti ainult uudised, s.t teavitused Venemaal toimunud sündmuste kohta. Kõrvale jäid spordiuudised, teiste osaliste Venemaa- arutelud ja kõik arvamusrubriikides ilmunud lood. Tänan tekstide andmebaasi koostamise eest Priit Pärnapuud, tekstide selekteerimise ja infoallikate kodeerimise eest Mihhail Kremezi ja Anna Tislerit, intervjuusid ajakirjanikega aitasid teha Taavi Sink, Karoliina A. Hussar ja Signe Ivask.

    7 https://www.bns.ee/about_ee.html

    8 Meie uuringu järeldus on vastupidine sellele, mida leiavad mittetulundusorganisatsiooni GDI (Global Disinformation Index) uurijad, kelle metodoloogia hindab valeinfo levimise riski veebiuudiste saitidel selle alusel, milline on kajastatud uudiste sisu ning kas avalikult on deklareeritud uudistevoo läbipaistvuse tagamise põhimõtted.

    Vt https://disinformationindex.org/2020/10/rating-the-disinformation-risks-of-estonias-news-sites/

     

  • ,

    Kumu toob näitusesaali CERNi osakestefüüsikast inspireeritud kunsti

    Foto: Rob Battersby
    Yunchul Kim. Kaskaad. Installatsioonivaade. 2018. Autori loal.

    Alates 30. oktoobrist näeb Kumus kaasaegse kunsti näitust „Murtud sümmeetriad“, mille teosed on sündinud otse kunsti ja teaduse kokkupuutepunktis. Näitusel osalevad kunstnikud on saanud inspiratsiooni reaalteadustest ning teosed on sündinud Euroopa Tuumauuringute Keskuse CERNi kunstiresidentuuri raames. Innovatiivsel, kaasaegse kunsti viimaseid arenguid peegeldaval näitusel on teosed Taiwani, Lõuna-Korea, Ühendkuningriigi, Taani, USA ja Mehhiko kunstnikelt.

    Näitusel eksponeeritakse põnevaid installatsioone ning kogemuslikke ja tajudega mängivaid videoid ja skulptuure. Inspiratsiooni teoste loomiseks on kunstnikud saanud CERNi juurde loodud kunstiresidentuurist, mille raames suheldi teadlastega ning tutvuti CERNi töö ja osakestefüüsika valdkonnaga. „Murrangud teaduses on sageli peegeldunud kunstis. Käesolev väljapanek toob vaataja ette kunstnike tõlgendused osakestefüüsika keerulisest ja intrigeerivast valdkonnast,“ kommenteerib kunsti ja teaduse suhteid Kati Ilves, näituse koordinaator Kumust.

    Kunsti uuenduslikumat külge avavalt näituselt leiab põnevat uudistamist nii kunstisõber kui ka reaalteaduste ja tehnoloogiahuviline. Kunsti ja teaduse suhe on üks Kumu fookusi. „2015. ja 2016. aastal eksponeeriti muuseumis Jaapani heli- ja multimeediakunstniku Ryoji Ikeda „supersümmeetriat“, mis oli loodud samuti koostöös CERNiga. Käesoleva näituse üks kahest kuraatorist, Mónica Bello, on ühtlasi ka CERNi kunstiresidentuuriprogrammi juht. Avatav näitus on mõtteline jätk kunsti ja tehnoloogia suhteid valgustavate näituste reas. Nüüd, kui Eesti on CERNi liige, soovib Kumu pöörata tähelepanu ka võimalusele tegeleda kunsti ja teaduse uusimate saavutuste ühendamisega selles residentuuris,“ kirjeldab Kumu direktor Kadi Polli.

    Euroopa Tuumauuringute Keskus on rahvusvaheline teadusorganisatsioon, mille liikmeks sai käesoleval aastal ka Eesti. Peamiselt osakestekiirendi ja -füüsika kaudu tuntud asutuses tegutseb ka edukas kunstiresidentuur Art at CERN, mis võimaldab teadust ja kunsti siduvatel loojatel viibida teaduse sünni juures.

    Kunstnikud: Julieta Aranda, Alan Bogana, Diann Bauer, James Bridle, hrm199, Yunchul Kim, Mariele Neudecker, Lea Porsager, Semiconductor, Suzanne Treister, Yu-Chen Wang

    Kuraatorid: Mónica Bello, José-Carlos Mariátegui

    Koordinaatorid: Charlotte Horn, Kati Ilves

    Näituse kujundus: Mark Murphy, Tõnu Narro

    Graafiline kujundus: Mikk Heinsoo (Stuudio Stuudio)

    Näitus on Kumu 5. korrusel avatud 21.veebruarini 2021. Näitusega kaasneb ka teemat tutvustav buklet ja publikuprogramm.

  • Fanny ja usk

    HELLE HELENA PUUSEPP

    26. oktoobril möödus sada aastat ühe omanäolisema eesti mõtteloo kujundaja Fanny de Siversi sünnist. Ta oli alati uudishimulik, tundis huvi kõige vastu, mis maailmas toimumas. Nii on tal meile ka tänapäeval palju öelda. Hea võimaluse perioodikas ja trükistena ilmunut taas avastada annavad Arne Hiobi kokku pandud nüüd juba neljas köites kogutud teosed. Esimese köite pealkirjas „Kogu mu elu on advendiaeg“ väljendub täpselt Fanny de Siversi eluhoiak: pidev ootus, täis lakkamatut huvi ja usku loodu ja looja vastu, tõe ja õigluse otsingud usus, et kõrgem jõud annab kindluse, mis tagab mõttevabaduse ja vaimu sõltumatuse.

    Mul oli õnn olla sõprade seas, kellele sai osaks lugeda Fanny mõtteid kirjutusmasinal tipitud lehekülgedelt, mis lisaks trükitule kandsid alati ka oma käega kirjutatud lisandeid. Sõpradele kirjutas Fanny iseäranis advendiajal. Fannyle oli vastuvõetamatu, et jõuludest on tehtud kommertskampaania ja sellega on paljuski kaduma läinud pühade tegelik sisu. Seda nii Prantsusmaal kui ka Eestis. Teda ei jätnud ükskõikseks, et asine maailm prevaleerib. Kirikud on küll pühade ajal rahvast täis, kuid enamik inimesi veedab aega ikka kaubanduskeskustes. Oma kurvastuseks pidi Fanny tõdema, et paljud eesti sõbrad olid veendunud, et ei vaja Jumalat, vaid on oma elu sihi ise leidnud. Kuid elus on hetki, kus tõekspidamised muutuvad ja siis otsitakse tuge. Kõik sõltub sellest, kuidas ajaratas veereb. Seda ei saa alati määrata inimene ise.

    Kahjuks mõtleb enamik ikka veel, et õnnestunud elu tähendab materiaalset edu ning võimu. Fannyle oli tähtis, et meie nähtava argipäeva müüridesse tekiks aknaid metafüüsilise valguse jaoks. Tsiteerin siinkohal paavst Franciscuse mõtet tema kõnest apostelliku visiidi ajal 2018. aastal Tallinnas: „Meie ajal elab inimkond läbi ajaloo pöördepunkti, mis tähendab rohkeid edusamme väga paljudes valdkondades. Me võime vaid kiita neid samme, mis on astutud inimeste heaolu parandamiseks. Ometi ei tohiks kunagi unustada, et hea elu ja hästi elatud elu ei ole päris üks ja sama asi.“

    Fanny de Siversile oli tähtis, et meie nähtava argipäeva müüridesse tekiks aknaid metafüüsilise valguse jaoks.

    Mulle saadetud esimeses kirjas advendiajal 2001. aastal on Fanny maininud lootust, mis on palju suurem kui kõik muu. Jõululiturgia on täis prohvetite tekste, kus kordub ikka ja jälle julgustav hüüe „Ärge kartke! Jumal annab jõudu“. Tema päästab kurjast. Ära karda ka siis, kui asjad lähevad halvasti, kui kõik head plaanid äparduvad … Kunagi, kuskil keeratakse kõik kõverused õigeks. Fanny leidis, „et ka üks hüüdja hääl kõrbes võib panna südametunnistuse liikuma. Kõigepealt peab aga keegi julgema häält tõsta. Meil kõigil oleks kasulik lugeda Hesekieli. Tema aeg ei olnud õilsam kui meie oma. Aga kui prohvet arvab, et ei ole mingit mõtet hakata üldise nurjatuse vastu karjuma, sest niikuinii ei teeks sellest keegi välja, siis käsib Jumal teda ikkagi minna ja rahvale tõtt öelda: „Kas nad kuulavad või ei kuula, sina aga mine ja ütle“.

    Fanny on kirjutanud: „Kui kohutav võib see olla, kui kõik illusioonid purunevad ühel hoobil: ma pidasin end ülimalt intelligentseks ja arvasin, et minu diplomid ja tarkus tõstavad mind teistest peajagu kõrgemale, ja nüüd selgub, et ma ei ole paljudest olulistest asjadest aru saanud, ja et mitmed need, keda ma lolliks pidasin ja kelle naiivsuse üle ma irvitasin, on vaimselt minust kaugele ette jõudnud. Ma pidasin end ka õiglaseks ning vooruslikuks, enda arust ma ei ole valetanud ega varastanud, kuid tõe kaitseks ja ühiskondliku korralageduse vastu ei ole ma midagi ette võtnud. Olin selleks liiga arg või laisk“. Kõikidel meie tegudel ja tegematajätmistel on tagajärjed ning aega, mis meile on antud, tuleb kasutada enda ja oma tuleviku ehitamiseks.

    Ühiskond saaks teistsuguse näo, kui meil oleks rohkem julgust sündmustest osa võtta. Inimene teeb palju asju valesti, aga kui ta midagi olulist tegemata jätab, siis võib lugu veel hullemaks minna. XX sajandi veriste ajaloosündmuste selgitamiseks tuuakse argumendiks majandus, rahvastevaheline nägelemine, türannide võimuahnus. Euroopa tahab olla õilis ja vooruslik, kuid ei liigu­ta sõrmegi seal, kus oleks vaja õigust kaitsta või vägivallale piir panna.

    Eriti oma elu lõpupoole on Fanny palju mõtisklenud surmast, minekust ühelt kaldalt teisele: „Kirik õpetab, et elavad ja surnud kuuluvad kokku. Need, kes oma maise elu jooksul on jõudnud Jumalani, moodustavad pühade kogukonna“. Katoliku maadel on tuntud reliikviate kultus suhtlemises pühakutega. Reliikviate kohta on Fanny arvanud, et need on märgid, mis aitavad meil järele mõelda. Samuti kui lahkunud sõbra pilt või muusika, mida ta armastas, annavad need meile märku tema kohalolekust.

    Fanny tuletab meile meelde: „Pühakud näevad ja kuulevad meid ning armastavad meid kõigepealt sellisena, nagu Jumal meid tahab. Meil kõigil läheks elamine rõõmsamaks, kui me mõtleksime neile nähtamatuile sõpradele. Me ei ole kunagi päris üksi. Võime laiendada oma sõprade ringi läbi ruumi ja aja, otsida üles need, kellega ühendab meid hingesugulus.“

  • Viljo Saldre 5. II 1952 – 16. X 2020

    Meie hulgast on lahkunud Viljo Saldre, näitleja ja lavastaja, kaht Eesti teatrit direktorina juhtinud mitmekülgne teatri­inimene.

    Tallinnas kunstnike peres sündinud Viljo Saldre astus pärast keskkooli lõpetamist 1970. aastal Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogia erialale, diplomi sai ta 1977. aastal. Teatrihuvi oli teda õpingute ajal viinud Vanemuise teatri õppestuudiosse, mille ta lõpetas 1976. aastal. Tema lavadebüüdiks olid väikerollid Jaan Toominga lavastatud „Musketärianas“ (1974). Kohe järgnesid ka esimesed suuremad rollid mitmetes Eesti teatrilukku jäänud Jaan Toominga lavastustes: Kusta („Põrgupõhja uus Vanapagan“, 1976), Isa („Veli Joonatan“, 1976), Maciej Chełmicki („Polonees 1945“, 1976). Vanema põlve lavastajatest jõudis Saldre teha kaasa Epp Kaidu (Karl, „Elu tsitadellis“; Karu, „Tavaline ime“, mõlemad 1976) ning Kaarel Irdi lavastustes (Jaan Tamm, „Ma langesin esimesel sõjasuvel“, 1979).

    1980. aastal debüteeris Viljo Saldre lavastajana, tuues Vanemuises lavale Mihkel Tiksi esiknäidendi „Lahtihüpe“, mida mängiti edukalt mitu hooaega. Samal aastal siirdus ta administratiivtööle Vanemuise korraldajadirektori ametis. Aastatel 1982–1983 töötas ta kultuuriministeeriumi repertuaari­­kol­leegiumi peatoimetajana. 1983. aastal jätkus tema loominguline tegevus nii lavastaja kui ka näitlejana Viljandi Ugalas.

    Tema lavastuste hulgas on nii maailmaklassikat (Čapeki „Valge katk“, 1984; Ibseni „Nora“, 1985; Rolland’i „Giljotiin Dantonile“, 1987) kui ka lastelavastusi (Kiplingi ja Süvalepa „Kass, kes kõndis omapead“, 1981 Vanemuises ja 1983 Ugalas; Undi, Viidingu ja Rannapi „Kolm põrsakest ja hea hunt“, 1985; Kirke­gaardi ja Saldre „Meil on ninasarvik Otto“, 1987), mitmetele lavastustele kirjutas ta ise ka dramatiseeringud.

    Saldre Ugalas tehtud rollidest väärivad nimetamist eelkõige kaks suurt peaosa Shakespeare’i draamades (Claudius „Hamlet“, 1984; Jago „Othello“, 1986), aga ka Paul Cramer (Feuchtwangeri ja Undi „Vennad Lautensackid“, 1985) ning Johan Ludvig Heiberg (Enquisti „Vihmausside elust“, 1986). Aastatel 1989–1991 töötas Viljo Saldre Ugala teatri asedirektorina. Pärast teatrist lahkumist tegutses ta tõlkija ja kirjastajana.

    Vanemuine

    Ugala teater

    Eesti Teatriliit

  • Koidula juuksed ja Goethe ema kakaotassid

    KERTTU PALGINÕMM

    Ehkki selle kirjatüki ajendiks on Pärnu Muuseumi filiaali Koidula muuseumi uus püsiekspositsioon, võtan mõtiskleda üldse kirjanikumuuseumide üle.

    Eestis tegutseb Eesti Kirjanike Muuseumide Ühing, mille esinduslikule kodulehele on koondatud informatsioon kirjanike, üle Eesti paiknevate kirjanikumuuseumide ja (rahvusvaheliste) projektide kohta. Sealt leiab ka lisamaterjale, mida saavad oma töös kasutada näiteks õpetajad.1 Võib-olla ongi kohane siinkohal välja tuua, et kirjanikumuuseumidel on potentsiaali just koolilaste jaoks, kes võiksid neid eesti keele ja kirjanduse tunni raames külastada. Koidula muuseum on kindlasti väga hea näide, sest Jannsenite perekonna pärand on meie ajaloo seisukohalt ja tänapäevalgi jääva tähtsusega. Käisin hiljuti selles muuseumis ja veendusin, et Pärnu linna ja kaugemaltki pärit kooligrupid külastavad vana koolimaja koroonaepideemiale vaatamata meeleldi. Uus püsiekspositsioon toob kindlasti külastajaid juurde.

    Koidula muuseumi leiab 1850. aastal ehitatud Ülejõe koolimajast, kus Jannsenite pere elas 1850. kuni 1863. aastani ning kus tegutses ka Perno Postimehe toimetus. Koolimaja on ajaloomälestis ning sealses klassiruumis võivad tänapäeva lapsed osa saada haridusprogrammist „Papa Jannseni koolitund“. Uues püsiekspositsioonis on liidetud Jannsenite perekonna isiklikud esemed (ka raamatud), mööbel, seinatekstid ning interaktiivsed lahendused, sealhulgas ekraanid, mis sisaldavad ohtralt nii loetavaid kui ka kuulatavaid tekste. Varasemaga võrreldes mõjub ekspositsioon moodsamalt – soliidne nüüdisaegne ekspositsioon.

    Marie Rosalie Hanni
    Koidula muuseumi hoone on ajaloomälestis.

    Mis on muuseumil kirjanikuga pistmist?

    Kas kirjanikust teeb kirjaniku see, millisest tassist ta joob, millises voodis magab või milline on tema eluruum? Kas keskkond peegeldab meie sisemust ja loomingut või hoopis täiendab meid millegagi, mis meis on puudu?

    Kirjanike kunagised kodud on populaarsed üle terve maailma. Näiteks Puškini või Dostojevski muuseum Peterburis, Jane Austeni arvukad muuseumid või ka Brontë pastoraat-muuseum. Seda, et inimese kodul võib olla tema elus ja loomingus väga oluline koht, on edukalt näidanud Ühendkuningriigi ajalooliste kuningapaleede peakuraator Lucy Wors­ley, kes on kirjutanud raamatu „Jane Austen ja tema kodud“.2 Selgub, et Jane Austen võis kirjandusliku karjääri nimel meelega loobuda abiellumast, ent sellega seoses loobus ta ka hubasest kodust, mis motiveeris XIX sajandil paljusid abielluma. Oma kodu teema on mitme Jane Austeni tuntud romaani keskmes. Näiteks on tema romaani „Uhkus ja eelarvamus“ tegelane Elizabeth Bennet võlutud oma tulevase abikaasa Pemberley mõisast, mis kallutab ta meest teise pilguga vaatama.

    Niisiis võib kirjaniku kodu olla tõepoolest oluline aspekt tema loomingus ja tema elu kujundamisel. Tuletan siinkohal meelde, et Koidula kodu Jannseni tänavas pole lihtsalt eluruum, vaid seal tegutses ka kool, mis teeb selle mitmekordselt tähenduslikuks. Lapsed õpivad neis ruumides nii mõndagi ka tänapäeval, nii et minevikust tulevikku ulatuv järjepidevus on tagatud.

    Marie Rosalie Hanni
    Koidula kodu Jannseni tänavas pole lihtsalt eluruum, vaid seal tegutses ka kool.

    Ent kuidas on lood esemetega? Kuidas need tähenduslikud peaksid olema? Koidula muuseumis hakkas silma üks tubamuuseume paratamatult kimbutav asjaolu: kokku pandud esemed ja mööbel on pärit eri aegadest ja mitte ainult Koidula kaasajast. Võib kritiseerida ebaühtlast tulemust ja osutada sellele, et lauale asetatud serviis pole autentne. Võib läheneda ka loomingulisemalt, kontseptuaalsemalt. Leian, et niisugune lähenemine on ka seetõttu põhjendatud – kui mitte õiglane –, et igasuguse leidliku ja vähem leidliku kombineerimise taga aimuvad kesised ressursid, mis pole ilmselt ühelegi kirjanikumuuseumi juhile võõras teema. Pealegi võis iga XIX sajandi majapidamine oma mööbli ja tarbeesemetega jätta kokkuklopsitud mulje: asjad pärandati edasi, neid sobitati vastavalt võimalustele ja vajadusele. Seetõttu omandab selles muuseumis autentsuse mõiste mitmekihilise tähenduse.

    Lähenegem aga sellele kombinatsioonile teisiti: võib ka mõelda, et laud, mida katavad eri ajast pärit tassid, on kaetud samaaegselt Jannsenitele ja meile, loodud sild kahe ajastu vahele. Nii pannakse meid mõttemänguliselt Jannsenitega ühte lauda istuma. Ja kas me just neile kui inimestele lähemale jõuda ei soovigi?

    Kihara tähendusväli

    Frankfurdis saab külastada Goethe sünnimaja, kuigi tegelikult on hoone pärast Teise maailmasõja purustusi tõetruult uuesti ehitatud. Mäletan mind seal vallanud segadust, kuna eksponeeritud oli vähe asju, mida saab otseselt Goethega siduda, näiteks Goethe ema kakao­tassid, sellised kaanega, et kakaole nahk peale ei tekiks. Kui palju on sellel ikkagi pistmist Goethe endaga? Mida annavad siis lõpuks meile kirjaniku isiklikud asjad? Kindlasti pole põhjust arvata, et esemed on tummad tunnistajad. Esemelise maailma kaudu on võimalik uurida üksikisiku, seltskonna või ühiskonna väärtusi, ideid või hoiakuid. Kuidas see võiks toimida Koidula muuseumis?

    Astun nüüd asjade maailmast sammukese edasi ja juhin tähelepanu ühele vitriinile, kus on kolm eksponaati: Lydia Jannseni, tema õe Eugenie Jannseni (hiljem Rosenthal) ja isa Johann Voldemar Jannseni juuksesalgud või lausa juuksetordid. Kõik need museaalid on kaotanud oma kunagise hiilguse ja sära, näevad välja pudedad ja natuke õudsed. Vitriinis on need vaadata ilma igasuguse kommentaarita, ent ometi, nende ümber laiub lai tähendusväli.

    Marie Rosalie Hanni
    Lydia Jannseni, tema õe Eugenie ja isa Johann Voldemar Jannseni tuhmunud juuksesalgud lebavad Koidula muuseumi vitriinis kommentaarita, ometi laiub nende ümber lai tähendusväli.

    Enamasti seostub Koidulaga suur juuksepahmakas, mis on osale inimestele mällu sööbinud tänu kirjaniku portreele sajakroonisel rahatähel, mis küll juba unustusehõlma vajumas. Koidula juuksed on selgelt osa tema mainest. Ajastul, mil Koidula elas ja mida võib pidada viktoriaanlikuks, oli juustel väga eriline roll. Piisab vaid, kui mainida prerafaeliitide, iseäranis näiteks Dante Gabriel Rossetti maale, kui silme ette kerkivad voogavad punased kiharad. Viktoriaanlikul ajastul olid juuksed lausa kinnisidee: juuksesalke kingiti armastuse ja sõpruse märgiks, usuti, et neisse on kätketud naise elujõud ja vitaalsus. Juustest valmistati ehteid ning 1855. aasta Pariisi maailmanäitusel oli eksponeeritud kuninganna Victoria portree, mis oli loodud vaid juustest. Suhtumine viktoriaanliku naise juustesse oli kahetine: juuksed ja soeng väljendasid naise olemust, mis võis olla nii metsik kui ka taltsutatud, nii emotsionaalne kui ka tüüne, nii seksuaalselt vaba kui ka allasurutud. Näiteks Catherine Earnshaw, tuntud tegelane Emily Brontë romaanis „Vihurimäe“, esindab oma kontrollimatu soenguga taltsutamatut, veidi pahelist või, kui soovite, deemonlikku naist.3 Selle kaudu, et Catherine samastab end deemonliku Heathcliffiga, kannab ta endale üle samad omadused.4

    Koidula oma juuksepahmakaga sobib sümboliseerima viktoriaanlikku naist, kes ületab sobiva ja mittesobiva piiri. Ta oli ennast kirglikult teostav, veidi boheemlik naine, kes oli tundlik piirangute suhtes, mida elu tema loomingule seada võis. Samuti igatses ta virgutavat seltskonda, millest annavad tunnistust näiteks Kroonlinnas kirja pandud read: „Selle poole aasta jooksul on selgeks saanud, et meie kumbki, Eduard ega mina, ei ole loodud siia. Eriti mina pean tegutsema ja töötama ja kasulik olema enam kui vaid koduses ringkonnas, et ma ei tunneks oma vaimujõu ja ühes sellega elunärvi kõhetumist ja väljasuremist.“5 Niisiis on juustel, mis vitriinis välja pandud, teatud ajastuomane kontekst, ent see jääb külastajale tabamatuks. Nii on see paratamatult kõigi esemetega, kui need on eksponeeritud kui reliikviad: kuna need kannavad justkui keskaegsele arusaamale omaselt austatava inimese elujõudu, on need väärtuslikud ainuüksi selle tõttu. Ma leian, et esemete tähendusvälja võiks laiendada ja mitte ainult Koidula muuseumis.

    Isamaa tütar – müüdi vangistusest

    Parimates kirjanikele pühendatud muuseumides on toetutud kirjandusteaduse viimasele sõnale. Ka Koidula muuseumis on (vahel isegi sõna-sõnalt) toetutud Malle Salupere mahukale monograafiale „Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel“ (2017). Ka teisi Eesti kirjanikumuuseume saab selle eest kiita. Näiteks Juhan Liivi muuseumis Rupsi külas on järjepidevalt tegeldud kirjaniku kohta liikvel müütide murdmisega. Samuti tahan esile tõsta Tallinna kirjanduskeskuse tööd nii A. H. Tammsaare kui Eduard Vilde muuseumis. Hiljuti avati nende egiidi all Kadriorus ka Mati Undi ajutine muuseum, kuigi selle muuseumi tegelik paik peaks olema Mustamäel. Väga edukaks ettevõtmiseks on osutunud ka kirjandustänav, mis on köitnud kirjandushuvilisi igal sügisel. Viimati oli see festival koroonaepideemiast hoolimata väga rahvarohke. Olen ootusärevuses, sest loodetavasti valmib varsti Vilde muuseumi uus püsiekspositsioon. Meenutan, et kõnealune muuseum on teinud näituse näiteks Eduard Vilde vaimsest tervisest ja laiendanud sellega antud teema kõlapinda.

    Tihti ongi kirjanikele pühendatud muuseumide puhul kõige keerulisem müüdiloome ja müüdimurdmise vahekord. Kirjanike imago vangistab nad, muutes uued perspektiivid ja lähenemise neile võimatuks. Koidula puhul annab see kõvasti tunda. Uue püsiekspositsiooni üks üldpealkirjadest on näiteks „Isamaa tütre lahkumine“, mille pateetika jätab varju Koidula kui inimese, kes on enamat kui oma kodumaa teener. Mõtisklesin, kas Koidula ise jääks oma käsitlusega uues püsiekspositsioonis rahule. Tõenäoliselt jääks: Jannsenite pere panus Eesti ärkamisaega on igati väärikalt välja toodud.

    Lydia Koidula rahvariietes

    Koidula muuseumi püsinäitusel on aga varju jäänud mõned probleemkohad, mis on tegelikult kõige huvitavamad. Näiteks, et Jannsenite peres räägiti omavahel saksa keeles, nagu hiljem ka Lydia enda perekonnas Kroonlinnas. Kui Lydia Koidula laseb endast teha rahvariides foto, mille saadab oma kirjasõbrale F. R. Kreutzwaldile, siis lisab ta sinna juurde igaks juhuks: „Parajal ajal loodan ma juurdepandud päevapildi ühe „tsiviliseeritud“ päevapildi vastu välja lunastada võivat.“ Ja seepeale vastab Kreutzwald: „Tahate Teie oma lubadust täita ja ühe pildikese harilikus ülikonnas mulle läkitada, siis pean juba ette paluma, et ümbervahetamisest seal juures pikemat juttu ei tohi olla; minu ahnus on ses tükis põhjatu suur, sest mõte ennast just selles ülikonnas maalida või fotografeerida lasta on originaalne ja tuletab mulle elavalt meelde Neffi’i kuulsaid talunaisterahvaid, mis otstarbeks Eestimaa kõige kaunimad aadlikud prouad ja preilid oma näod andsid ja kuhu juurde maalija hiljem mitmesuguste paikade talurahva riided tegi.“6 Selleks, et legitimeerida Koidula talurahvarõivaste kandmine, tuli teda kõrvutada mõisaprouade ja -preilidega. See on süütu flirt talurahvaesteetikaga, kuigi tänapäeval nimetataks seda võib-olla ühekorraga nii enesekolonisatsiooniks kui kultuuriliseks apropriatsiooniks (isegi kui see tundub mõnevõrra absurdne).

    Moodsad lahendused. Kas sellest piisab?

    Kirjanikele pühendatud muuseume kimbutab sageli ka stereotüüpne ettekujutus neist kui tolmunud mööbliga tubamuuseumidest, kus pole moodsaid lahendusi. Siiski on see müüt nii mõneski muuseumis juba murtud. Näiteks on interaktiivsed lahendused A. H. Tammsaare Vargamäe muuseumi ja Oskar Lutsu Palamuse muuseumi uutes püsiekspositsioonides, aga need üksi ei aita ja vahel pole neid ilmtingimata vajagi. Nooremale põlvkonnale on need niivõrd iseenesestmõistetavad, et ei tekita enam mitte mingit ahaa-efekti. Olen ise kogenud, et 15aastane noor peab rahustavaks ja esteetiliseks Kreutzwaldi memoriaalmuuseumi ekspositsiooni Võrus, kuigi see pärineb aastast 2000 ja seal ei ole mitte ühtegi interaktiivset lahendust. Kõnealune muuseum on oma interjööriga pälvinud ka näiteks ajakirja Pööning tähelepanu. See tähendab, et kirjanikumuuseumid võluvad just ajastuomase keskkonnaga, mis ilmselt köidab paljusid kirjanike austajaid, kes külastavad neid omamoodi palverännupaikadena.

    Koidula muuseumis on ekraanide taha peidetud ohtralt informatsiooni. Mõnikord oleks tahtnud, et teisejärgulised kihid oleksid olnud ekspositsiooni esimesse kihti tõstetud. Näiteks leiab tahte ja püsivuse korral teavet elamistingimuste, majandusliku toimetuleku, argielu pahupoole, koduse kasvatuse jm teemade kohta. Lydia Koidula abielu ja edasise elu kohta leiab samuti informatsiooni ekraanidele koondatud tekstidest. Aga kas pole siiski ülioluline vabastada Koidula rahvusluse painest, et talle inimesena lähemale jõuda? Ja isegi kui ta seda aadet terve elu kõige olulisemaks pidas ning tahtis selle kandjana ajalukku minna, siis võiksime teda oma aja nõudest lähtuvalt käsitleda feministlikumast aspektist, nt kui naist, kellel oli eneseteostus kõrgel kohal ja kes suutis end kitsendustest hoolimata meestekeskses maailmas maksma panna, kirjutada ning olla ühiskondlikult aktiivne. Samal ajal polnud talle tundmata piirangud, mis tulenesid pereelu korraldamisest. Sellega on silmitsi seisnud enamik loojaid. Näiteks kirjutab ta: „Pean nüüd tarvitama kõiki mulle muidu nii vähe meeldivaid väikesi kavalusi, et meie välisele või vahel ka sisemisele olemisele seda säilitada, mis lihtsamalegi inimesele niisama hädavajalik tundub nagu söök ja jook. Ah kui väsinuks ja elutüdinuks teeb pikapeale säärane päevilisetöö perekonna heaks!“7 Sellisena, rohkem inimesena, on Koidula ligipääsetavam, aga ka huvitavam kui Emajõe ööbikuna.

    Kõik kirjanikele pühendatud muuseumid teevad Eestis head tööd ning senikaua, kuni jätkub raamatusõpru, ollakse huvitatud ka kirjanikumuuseumidest. Muuseumide ekspositsiooni uuendamisel tasub silm peal hoida: sageli valgustatakse uues väljapanekus kirjanike ja nende loomingu uudseid aspekte ning tehakse sellega seoses tänuväärset tööd mitteformaalses koolihariduses. Soovitan külastada kõiki Eesti kirjanikumuuseume ja kindlasti Koidula muuseumi uut püsiekspositsiooni. See ärgitab mõtlema kirjanikumuuseumide rolli üle muutlikus ja digitaalses maailmas ning müüdiloome või müüdimurdmise üle laiemaltki.

    Koidula muuseumi uues püsiekspositsioonis on liidetud Jannsenite perekonna isiklikud esemed, mööbel, seinatekstid ning interaktiivsed lahendused.

    1 www.kirjanikemuuseumid.ee

    2 Raamat on ilmunud Krista Eegi vahendusel ka eesti keeles (Tänapäev, 2018).

    3 Elisabeth G. Gitter, The Power of Women’s Hair in the Victorian Imagination. – PMLA, kd 99, nr 5 (okt 1984), lk 941.

    4 Nina Auerbach, Woman and the Demon. The Life of a Victorian Myth. Harvard University Press, 1982, lk 101.

    5 Malle Salupere, Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel. Tänapäev, 2017, lk 439.

    6 Koidula ja Kreutzwaldi kirjade väljavõtted on pärit Koidula muuseumi püsiekspositsioonist.

    7 Malle Salupere, Koidula, lk 448.

  • Mis laadi sündmus oli 1980. aasta ärev sügis?

    REIN RUUTSOO

    1980. aasta ärev sügis jääb juba 40 aasta taha. Tollal tänavameeleavaldusteks paisunud koolinoorte protestid kõnelesid jõudu koguvast üldisemast leppimatusest sovetliku režiimiga. Siit sai ka tõuke haritlaste kollektiivne väljaastumine, mis on ajaloo annaalidesse läinud „40 kirjana“. Avaliku kirja vormis venestamispoliitika kriitika oli sisult programmiline dokument, kus ei puudunud poliitilisele manifestile omased jooned. Pöördumine lõppes nõudmisega: „Me soovime, et Eesti saaks ja jääks maaks, kus ükski inimene ei peaks tundma solvanguid ja takistusi oma emakeele või päritolu pärast, kus rahvusrühmade vahel on mõistmine ning pole vihkamist; maaks, kus valitseb kultuuriline ühtsus mitmekesisuses ja keegi ei tunne oma rahvustundeid solvatuna või kultuuri ohustatuna.“

    Selle kooliõpikufaktiks saanud üleskutse tähendus on jäänud suuresti avamata. Eesti akadeemilise ajaloo VI köites leiduvas vastupanuliikumisele keskendatud peatükis on valgustatud Kodulinna liikumise, Noor-Tartu algatuste jne tegevust, rohket vastukaja leidnud haritlaste pöördumist pole aga isegi nimetatud. Seevastu raamatus „Eesti ajaloo 101 sündmust“ on „40 kiri“ seatud mõjukate sündmuste ritta. Tunnustused, et „Eesti rahvale andis see kiri julgust ja ühtsustunnet oma kultuuri kaitsmisel“ või et „see ergutas ühel või teisel moel vastupanu toetama ka neid, kes olid varem sellest eemale hoidunud“, on saanud omalaadi refrääniks.

    Ussisõnad tulevad appi

    Kuid millistel kaalutlustel võib 40 haritlase kirja käsitleda ajaloolise sündmusena? Abstraktsemat laadi üldistuste-tunnustustega piirdumised on tunnuslikud. Mentaalsete protsesside kulgemise, ideede arengu mõju (ajaloo liikuma panevate jõudude seas peetakse seda isegi peamiseks!) hindamine ongi äärmiselt nõudlik ülesanne. Selle vastuoluga toime tulemiseks on Martin Ehala toetunud metafoorile: „Selle kollektiivse jõu üks paremaid kujundlikke väljendusi leidub Andrus Kivirähki uues romaanis „Mees, kes teadis ussisõnu“. Vanadel eestlastel oli oma salarelv – Põhja Konn, kes magas oma ürgkoopas, kuid ärkas ja tuli oma rahvale appi, kui kümme tuhat meest teda üheskoos ussisõnadega kutsusid. Siin on ilusasti esile toodud kollektiivse elujõu kaks vältimatut tingimust jagatud keele- ja kultuurikood (ussisõnade valdamine) ja rühmasisene koordinatsioon (10 000 meest korraga), mis võimaldab ühiselt toime panna eesmärgistatud tegusid. Põhja Konn ei ole niisiis muud kui latentne kollektiivne tahe, mida hästi toimiv etnos on võimeline otsustavatel hetkedel väljendama.“

    Formaalselt parteilehtedele läkitatud, aga vastupanu manifestina kavandatud avaliku kirja tagamõte oli virgumise märke näidanud Põhja Konna ärkamisele uue hoo andmine. Mitmeti n-ö tehnilistel põhjustel üksnes 40 allkirjaga toetatud manifesti taha koondusidki (seda paljundades ja levitades) kümned tuhanded eestlased. Enama saavutmiseks ei olnud tollal veel jaksu ega ka tingimusi. Nii ongi Rein Taagepera pöördumist iseloomustanud kui laulva revolutsiooni enneaegset valestarti. Tuleviku seisukohalt on õigustatud esitada küsimus valestardi osast. Sõjakamalt meelestatud on pöördumisele ette heitnud selle hillitsetust, režiimikriitika ettevaatlikkust.

    Konna äratajail ei olnud illusiooni, et impeeriumi kavad on hoobilt peatatavad. Nagu hoiatatud, võis minna ka vastupidi. Parteikoolid õpetasid ussisõnade äratundmist neilegi, kelle leivateenistuseks, aga vahel paraku ka kutsumuseks oli meie eluvõitlusele kriips peale tõmmata. Arhiiviallikad kinnitavad, et kirja kajana läkitati Tallinna mitu just sedalaadi eesmärgiga komisjoni. KGB ühe peamehe Viktor Tšebrikovi allkirjaga varustatud juhendid laekusid nii Pagari tänavale kui ka EKP KK I sekretärile. Ajaloolaste hinnangul oli zapiska, milles väljendati „suurt muret Eesti haritlaskonna nõukogudevastaste meeleolude“ ning noorte seas kasvavate „natsionalismi ilmingute üle“, silmatorkavalt ähvardav. EKP KKst üle rullivate arvukate ja Eesti olude suhtes absoluutselt ignorantsete ettekirjutuste mass mitmekordistus. Tõeks ähvardasid pöörduda nende hoiatused, kes olid leidnud, et ussisõnade sosistamisegagi olnuks mõistlikum oodata. Teiste sõnadega öeldes: peeti õigemaks jääda „vältida, et väldata“ taktika juurde. Käratsev päevapoliitika on esiplaanile nihutanud arusaama, et vägivallale vastuseismiseks leidub ainuvõimalik või ainuõige viis. Ajaloolase ülesanne on aga ükskõik millise hea tahte algatuse reaalsete tagajärgede kindlakstegemine.

    Kirja poliitiliselt mobiliseeriva-vastanduva jõu allikas seisnes tõigas, et sellega täienesid režiimi kompromissitult ründavad praktikad „dialoogsusega“. Avalikkuse solidariseerumine ametlikku žargooni imiteerinud teatud-tuntud haritlastega oli kaugelt üldisem ja tõhusamgi kui pagulasvõitlejatega sama retoorikat kasutavate meelsusvangide üleskutsetele apelleerimine. Nende päevapoliitiliselt ehk kasulikki vastandamine on ebaajalooline. Pöördumise järel vallandunud protsesse uurinud ajaloolased on jõudnud järeldusele, et „põrganud eesti rahva suure enamuse poolt üsnagi selgelt ilmutatud tõrksusele ja antipaatiale, tõmbunud valge maja jäiga liini pooldajad mõnevõrra tagasi“.

    Haritlaste pöördumise tõlgenduslik mitmekihilisus andis uue tõuke juba ilmses kriisis režiimi võimumasinas tekkinud lõhedele. Murenemisprotsesse annavad hästi edasi Tarmo Vahteri ülevaateteoses „Karuks istus vangitornis…“ nomenklatuuri tipus (seda nii EKPs kui ka KGBs) arenenud draamad. Eriarvamused selles, millised natsionalismi mahasurumise jõuvõtted oleksid tõhusaimad, arenesid vastasseisuks. Polkovnik Jüri Pooluse meenutuse kohaselt püüdsid mõned KGB eestlastest ohvitserid „pistrikke veenda, et „mingisugust neljakümnest grupeeringut“ ei ole. Et inimesed kirjutasid ühe tagasihoidliku, väga nõrgas sõnastuses kirja, mida nemad asjast arvavad.

    Kuid kõrgeimad ülemused jäid KGB terroristlikule loomusele truuks. Kindral August Pork andis korralduse läbiotsimiseks Jaan Kaplinski kodus. Osa ohvitsere olevat pidanud hinge kinni lootuses vältida seda, et „neile näidatakse näpuga, et lähed Kaplinski juurde läbiotsimist tegema“. „Kaplinski oli ikka väga lugupeetud inimene. Minna nüüd Kaplinski korterisse, kus oli neli last, abikaasa, hakata seal läbi otsima“, seda enamik ei soovinud. „Jumal, kurat ei tahaks.“ Polkovnik Kuuseoks, kellele korraldus anti, käinud Pooluse juures „toas kaks päeva ringi nigu munas kana, kirus maa põhja kõiki neid asju: „Kuradi lollakad! Te lähete Kaplinski juurde läbi otsima! [—]. Te ei kujuta ette milline jama sellest tuleb! Teised vaatasid rahulikult pealt. Mis teha, see karikas tuleb sul nüüd põhjani juua.“ Tollane lõhenemine partei ja KGB tipus sai vastupeegelduse koguni laulva revolutsiooni aegadel.

    Aparaaditöötajate tagasivaadetest vastu vaatav vastuse otsimine küsimusele „kes oli süüdi?“ peegeldab nii võimu tipus arenenud lõhenemist kui ka meenutajate taotlusi end puhtaks pesta. Nii üritab Rein Ristlaan luua muljet, et neil aegadel, mil näiteks isegi kolhoosiesimehe asendamine teisega eeldas keskkomitee büroo otsust, ei olnud EKP KK-l kirja autorite represseerimisega kohe mitte vähimatki pistmist! „On küll teada, et prokuratuuritöötajad omaalgatuslikult küsitlesid mõningaid allakirjutanuid. Kirjanik J. Kaplinski juures toimus isegi läbi otsimine. Keskkomitee propagandasekretär [s.t Rein Ristlaan ise] selleks mingeid suuniseid ei andnud. Läbiotsimine leidis hukkamõistmist, mida väljendasin EKP KK tolleaegsele I sekretärile K. Vainole. K. Vaino leidis, et see on küsimus, millega prokuratuur tegeleb oma pädevuse piirides ametlikult ning polevat sobiv sellele vahele segada.“ (!) Sedalaadi selgituste tõepärasus eeldab, et EKP KK haldusterritooriumil lõppes kurikuulus parteiline juhtimine juba 1980. aastal ja toimis tõeline õigusriik!

    Tõuge lepituse otsimiseks

    Kolm tilka verd andnutel ei olnud muud valikut kui partei ulatatud karikas põhjani juua. Kuid eesti vaimueliidiga ikkagi tihedalt kokku puutunud ja niigi režiimi äärmiselt madalast mainest hästi teadlikud KGB 5. osakonna ülemate sisetunne neid ei petnud. Hukkamõistmine, millest nii umbisikuliselt kõneleb Ristlaan, peegeldab partei käskude täitmisel lolliks jäetute kibestumise kõrval eelkõige avalikkuse suhtumist. Pöördumise koostajaid tabanud suuremad või väiksemad repressioonid aga toitsid vastupanuvaimu tugevnemise kõrval ka nn vastueliidi konsolideerumist. Partei hingeelu lähedalt tundnud ajaloolase Olaf Kuuli sedastus, et „kogu see „40 kirja“ lugu oli EKP Keskkomitee esimesele sekretärile Karl Vainole ja tema meeskonnale kaotuseks“ on üsna lahja. Pigem on põhjust väita, et režiimi murenemises võib täheldada uut etappi. Järeldust, et „toores venestamispoliitika muutus mõnevõrra ebakindlamaks ja ettevaatlikumaks“, võib pidada tõendatuks.

    Juba tollal pudenesid juhuslikud ja kaalukamalt tõendamata teabekillud sellest, et haritlaste kollektiivne pöördumine andis tõuke lepituse otsimisele. Hädaga püüti leevendada kultuurielu alarahastatust, pidurdada institutsionaalse struktuuri mandumist jne. Nüüdseks on see saanud kinnitust, ja seda koguni Rein Ristlaane päranddokumentidest. Neis väidetu eeldab muidugi tõenduspõhist uurimistööd, kuid väärib siinkohal tsiteerimist. Ristlaan on pidanud koguni võimalikuks kõnelda „40 kirja suurest positiivsest osast eesti kultuuri arengus sellel arenguetapil“. Tollane ideoloogia peavalvur kinnitab, et „kiri oli mõningaseks toetuseks ka EKP Keskkomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonnale ning kultuuriosakonnale, samuti Eesti NSV Kultuuriministeeriumile võitluses eesti kultuuri arendamise eest“.

    Kirja mõju

    Ristlaan väidab koguni, et „teatud mõju oli ka 40 kirjal võitluses eesti rahvusraamatukogu eest“. Kui tollane pea­ideoloog rõhutab kirja positiivset „mõju eesti ajakirjandusele – uute väljaannete ilmumisele ja tiraažide suurenemisele“, siis on põhjust tähelepanelik olla. Kommunikatsioonikanalite rohkendamise parteiliseks tagamõtteks oli tõhusam ajude pesemine. Kuid leidub ka tõendeid, et mõned EKP töötajad kasutasid parteilist retoorikat tõepoolest ka kultuurihuvide edendamiseks. Olevat suurenenud ka eesti kirjanduse väljaandmine. Tõsi see on, et lagunevas impeeriumis kaalusid kultuuriprotsesside sisemised jõud muud argumendid peatselt tõesti üles.

    Faktilise tõendusmaterjali koondamine jäägu ajaloolastele. Avaramas mõttes on probleem kaalutlustes, mis lubaksid 40 haritlase kirja pidada Eesti ajaloo oluliseks sündmuseks. Juba kümnendite taha jääva manifesti esiletõstmine peegeldab intuitiivset arusaama, et 1980. aasta oktoobris leidis Eesti ajaloos aset midagi olulist. Kui lähtuda näiteks Juri Lotmani arutlustest, mille kohaselt ajaloo annaalides peegelduv „ajalooline sündmus“ on midagi sellist, mille toimumine ei olnud ennustatav. Nii sadade noorte meelsuskogunemised kui haritlaskonna poolt venestamispoliitika must valgel avaliku paljastamise algatamine ja avalikkusele teadaandmine olid nii kirja koostajaile endile kui ka režiimi vankumatusse uskuvaile režiimi satraapidele ootamatuseks. Seega liigitub noorte protest ja selle vastukajana sündinud manifest kindlasti sündmuseks.

    Mitmeti nõudlikuma, ajalookatkestuse sündmuseks arvamise, nagu seda näeme Alain Badiou „ajaloofakti“ ja „sündmust“ eristavas käsitluses, on manifesti esiletõstmine sündmusena märgatavalt probleemsem. Alain Badiou mõtteraamistiku kohaselt on „sündmus“ režiimi normaalsuse sedalaadi katkestus, millest kujuneks radikaalne väljamurre seadustega lubatust ja tavadega heakskiidetust. „Võimalikkuste võimalikkust“ avardavas mõttes ei saanud haritlaste algatusest välja kasvada transformatiivse jõuga sündmust. EKP terroristliku režiimi jõudu tajudes ei saanud pöördumise algatajad sedalaadi eesmärke seada.

  • Pealelend – Ornela Ramašauskaitė

    TRIINU SOIKMETS

    Milline on konverentsi osa messiprogrammis? Kas see on ostjate ja külastajate motiveerimine, kunstnike, kuraatorite ja galeristide harimine, messikontseptsioonile lisaväärtuse loomine või on sellel suurem missioon?

    „ArtVilnius“ on konverentsi platvorm, sest Vilniuse kunstimess on Leedu tähtsaim kunstisündmus. Kunstimess oli mulle väga tähtis, sest visuaalkunst on see, mis ütleb midagi tuleviku kohta. Kunstiteoste teemad, stiilid, väljendusviisid – kõik see räägib ühiskonna arengust. Kunst on nagu meedium oleviku ja tuleviku vahel. Inimesed märkavad muutusi selles osas, milline kunst neile meeldib ja milline mitte, mis endaga resoneerib. Kuid see ei ole ainult isikliku arengu küsimus, vaid ka ajas toimuvate muutuste lakmuspaber.

    Konverentsi eesmärk oli arutleda, kuidas praegust aega defineerida, sest olen märganud, et postmodernimist on liigutud edasi. Metamodernism on kõigest üks variant, kuhu kaevuda, täpsema määratluse kallal alles töötatakse.

    Teemaks olid ka loova vaimu arenguvõimalused. Kuidas see märksõna esile kerkis?

    Loovast vaimust on saanud eraldi teema ja see on otseselt seotud metamodernismi põhipunktidega. Igatsetakse siirust ja tähenduslikkust – selles loovus seisnebki – aga ollakse kinni ühismeedias, üksteisest ületrumpamises, kontoriplanktonis, elustiilis, ratsionaliseerimises. Sellest ringist on raske välja astuda. Äriinimesed ja ettevõtjad märkavad samuti sootsiumis loovuse puudumist – nad peavad oma töötajaid tagant tõukama, puudu on kirglikkusest ja pealehakkamisest. Enamasti kopeerime ja teeskleme, mitte ei loo.

    Loovuse definitsioon ei seostu ainult kunsti või kultuuriga, vaid ka progressi ja innovatsiooniga. Selle võimendamise viisid on meditatsioon, voolamises olemine, intuitsiooni taastamine. Ka metamodernism, kus ei ole kohta irooniale, suurustlemisele ega prestiižile, räägib meeletäiuse (mindfulness) tähtsusest.

    Oma esitluses „Kuidas kunsti kogumine aitab kaasa professionaalsuse kasvule?“ rääkisite, kuidas kunsti­teosed markeerivad perioode ja sündmusi meie elus ning toimivad sel viisil omamoodi psühho­teraapiana. Milliseid näiteid võite tuua oma elust?

    Muutus kunstiga seotud meeldimistes, eriti isikliku kollektsiooni korral, märgib arengut, nooremas eas ka sisedeemonitega tegelemist. Iga kollektsiooni valitud teos tähistab midagi tähtsat. Sama kehtib filmide, raamatute, muusika kohta. Kui tarbida kunsti tihti, saab sellest suhtlus oma siseilmaga, aga mitte tingimata teadlikult. Seda ma kunsti kogumise puhul armastangi: maalid on nagu mu enese peegelpildid, mille eest ei saa põgeneda. Tuleb leida seos ja selle tähendus, lõplik vastus polegi vajalik.

    Isiklikust kogemusest tooksin näiteks hoopis Oscar Wilde’i „Dorian Gray portree“. Olin sellest raamatust nii sisse võetud, et sarkasmist sai mu alter ego. Võttis tohutult aega arusaamiseks, et tegu on mu nõrga kohaga, võimetusega saada vabaks. See raamat on minu peamine psühhoterapeut.

    Kui rääkida minu kollektsiooni maalidest, siis Egle Karpavičiūtė maal tuletab mulle meelde, et teekond peab olema pehme, see aitas mul seljataha jätta kõikvõimalikud draamad. Linas Kaziulionise portreeseeria lahendas probleemid mu sisemiste isiksuste vahel ja aitas saada nende kõigiga sõbraks, enam ei valmista mu mitme­kihilisus mulle peavalu. Monika Plentauskaitė maal paneb mind tegelema oma sisemise lapsega või lapsepõlve eest pagemisega. Ma ei olegi kindel, kumma variandiga on tegu, kuid igal juhul naudin seda kognitiivset reisi kiirustamata, lihtsalt usaldades oma intuitsiooni.

    Üks metamodernismi ideid on, et publik on väsinud postmodernistlikust kontseptualismist ja künismist ning et kunst liigub lihtsuse ja uussiiruse poole. Kas messil oli mõni kunstnik, kes seda illustreerib? Keda nimetaksite metamodernismi näitena?

    Olin konverentsiga nii hõivatud, et kõigisse messitöödesse süveneda ei olnudki mahti. Kuid teades leedu kunsti ja esitletud autorite konteksti, tooksin välja galerii Rooster, mis ühendab meie noori kunstnikke. Vita Opolskytė ja Raminta Blaževiciūtė flirdivad nostalgia ja mälestustega, Eglė Karpavičiūtė esindab vaikseid ja arukaid dialooge teiste kunstnike või kunstituruga. Viktoras Paukštelis (Kunstkamera galerii) näitab efemeerseid visioone, lapsepõlvemälestusi segatuna kujunditega kinost ja kirjandusest. Jolanta Kyzikaitė (galerii Meno Niša) mängib väga kergel moel lapsepõlvemängudega, naeratus näol – see on suuresti metamodernne. Mainiksin samuti pannookunstnikku Linas Kaziulionis (kart7), kes kasutab apropriatsiooni ja asetab ajalookangelased tänapäeva – näen seda metamodernismi manifestatsioonina.

     

     

  • Rääkimata noorpõlvelugu

    EVA KÜBAR

    Mängufilm „Suvi 85“ („Été 85“, Prantsusmaa 2020, 100 min), režissöör-stsenarist François Ozon, operaator Hichame Alaouie, helilooja Jean-Benoît Dunckel, põhineb Aidan Chambersi romaanil „Tantsi mu haual“ („Dance on My Grave“). Osades Benjamin Voisin, Félix Lefebvre, Valeria Bruni Tedeschi, Melvil Poupaud, Philippine Velge jt.

    Prantsuse filmitegija François Ozon oli 17aastane, kui luges briti kirjaniku Aidan Chambersi romaani „Tantsi mu haual“.1 Raamat oli omas ajas sensatsioon: seda 1982. aasta geiromaani keeldusid toona oma riiulile paigutamast ka mitmed raamatukogud.

    Hilisteismelisele Ozonile imponeeris eeskätt see, et teos rääkis just meestevahelisest armastusest: „See ei olnud tegelikult küll raamatu peamine teema, aga mulle kui poisile, kes alles avastas oma seksuaalsust, oli see oluline“.2 Filmitegijaks saamisest unistas Prantsuse peavoolufilmi esimeseks queer-režissööriks nimetatud Ozon3 juba siis, nagu ka sellest, et just see raamat kunagi filmikeelde ümber panna. Teoks tegi ta selle aga 38 aastat hiljem pärast 19 täispika mängufilmi valmimist.

    Cannes’i filmifestivalil esilinastuma pidanud film nägi pandeemia tõttu ekraanivalgust Prantsusmaal juulis ja rahvusvaheline esilinastus toimus San Sebastiani filmifestivalil, kus Ozoni „Kodus“4 oli 2012. aastal võitnud parima filmi Kuldse Merekarbi.

    „Suvi 85“ on lihtne ja imalgi lugu kahe hilisteismelise noormehe esimesest armastusest rannakuurordis. Ehkki Chambersi romaani tegevus toimus Inglismaal, on Ozon selle toonud Prantsusmaale Normandia rannikule Treporti linna. Kirjanduslike ja igavikuliste huvide (näiteks paelub teda väga surma kontseptsioon) ning lennuka fantaasiaga Alexis (Félix Lefebvre) käib paadiga kummuli ning päästma saabub teda prints valgel lootsikul – nägus ekstravertne David (Benjamin Voisin), kellele on flirtimine (olenemata vastaspoole soost) sama loomulik kui hommikune dušš.

    Säde kahe noormehe vahel tekib sekunditega. Edasi hoolitseb üsnagi klišeeliku karakteripaari domineeriv pool, ulja juuksetukaga päikesepoiss David juba selle eest, et kahtleval ja introvertsemal Alexisel liiga palju mõtlemisaega ei jääks. Juba on viimane Davidi kodus vannis, juba kihutavad nad tsiklil vastassuunavööndis ja juba jõuavad esimese seksini. Alexisel pole muud võimalust kui kohe ja ülepeakaela armuda.

    Kogu kuus nädalat kestnud armuloo tasand on filmis esitatud kui klassikaline noortefilm 1980ndate visuaalses kastmes. Pestud värvid, eriti erksad ja puhtad kolla-punased toonid riietuses, millega kontrasteerub sinine meri. Kuna tegu on prantsuse filmiga, ei saa mõistagi läbi mõne tsitaadita, mis näitaks peategelaste erudeeritust. Siin deklameeritakse teineteisele Paul Verlaine’i luulet: „Meil tuleb, teate, kõik andeks anda“ („Il faut, voyez-vous, nous pardonner les choses“), mille ta kirjutas oma armsamale, Arthur Rimbaud’le. Poeem sellest, et tuleb andeks anda kahe noore poisi armastus, mis on oma täielikus eesmärgipäratuses ilus just selles hetkes.

    Alexis (Félix Lefebvre) käib paadiga kummuli ning päästma saabub teda prints valgel lootsikul – nägus ekstravertne David (Benjamin Voisin), kellele on flirtimine (olenemata vastaspoole soost) sama loomulik kui hommikune dušš.

    Ent filmi sünge proloog kinnipidamisasutuse koridorides on vaataja juba eelhäälestanud teadmisele, et hästi see lembelõõm ei lõpe. Proloog erineb nii värvitoonidelt kui ka psühholoogiliselt tonaalsuselt täielikult kogu ülejäänud filmi helgest ja suvisest kuurordimeeleolust. Peategelane Alexis lõhub neljanda seina ja hoiatab vaatajat, et tegemist on tõsiste teemadega, ning osutab, et kui krimilood ei meeldi, ei ole mõtet edasi vaadata. Sama võtet kasutab Ozon linateoses veel korra.

    Pinget hoiab üleval küsimus, kuidas halvaendelise lõpplahenduseni jõutakse. Kogu film kulgeb paralleelselt kahes ajas: ekraanil on helge suveseiklus kuurortlinnakeses ning Alexise tagasivaatav minavormis jutustus, mille valmimisse on segatud ka tema kirjandusõpetaja härra Lefèvre (Melvil Poupaud). Viimane mõistab Alexise valu ning ühtlasi vihjab Ozon, kes on tuntud oma varjamatu ja ebatavalise seksuaalsuse kujutamise poolest ekraanil, et härra Lefèvre’gi võib olla gei.

    Siiski ei avaldu Alexise seksuaalsed neuroosid suhetes härra Lefèvre’i, vaid hoopis naiskarakteritega. Esiteks Davidi üsna ebaadekvaatse ja traumaatilise taustaga ekstsentrikust emaga (hea roll Valeria Bruni Tedeschilt), kes juba esimesel kohtumisel Alexise lahti riietab, ning hiljem kõrvajäävalt puist prantsuse keelt purssiva briti lapsehoidja Kate’iga (Philippine Velge). Nood panevad peategelase ebamugavasse olukorda ja toovad temas kõige kujukamalt välja Ozoni meelisteema, teatava neurootilise seksuaalsuse, pideva iha millegi järele ja seda saatva ilmaolekutunde.

    Karakterid on iseenda ja oma neurooside vangid, millele visuaalses keeles viitab ka filmitegija suletud keskkondade lembus. Ükski Ozoni kaader ei paista silma erilise avarusega. Ta ei armasta suuri üldplaane maastikest, ükski tema tegelane ei kao kunagi mööda looklevat teed kaugusse, linnaski näeme tänavaplaani asemel heal juhul poolikut fassaadi. Ka meri, Ozoni üks kasutatumaid motiive, ei kujuta endast mitte silmapiirini laiuvat avarust, vaid pigem kalda ääres mäslevat lainet.

    Kuid Ozoni ei huvitagi niivõrd keskkond ja sotsiaalpoliitiline kontekst, vaid peennüansid ja vaevumärgatavad detailid inimeste suhetes. Tema peateema on intiimsus ja seksuaalsus, sellega seotud tabud ning ebamugavad ja kohmetud olukorrad. „Ozoni filmikeeles tähendab intiimsus visuaalset tunnet, kontseptsiooni, mis väljendub selles, kuidas kirg suhestub ruumiga, kui lähedal asetseb kaamera kehale ning milline on tema kaamera vaatepunkt,“ on kirjutanud filmiteadlane Tamara Tasevska.5 Ka filmis „Suvi 1985“ on ta kasutanud tihti suuri plaane, veidi vähem on siin näha Ozoni teist lemmikvõtet, kehaosade detailplaanis näitamist, pikki kaamerasõite mööda intiimseid piirkondi jne. Näitlejad ei pea otseselt midagi tegema: intiimsuse ja seksuaalse pinge tekitab nende vahele osav kaameratöö.

    Tubased kaadrikompositsioonid on samuti väga kinnised, isegi klaustrofoobilised. Istutakse kas kitsas köögis, kellegi kabinetis või magamistoas. Oluline osa Alexise ja Davidi omavahelisest dialoogist toimub näiteks Davidi ema kalatarvetepoe La Marine tagaruumis.

    Meri ja kuurorditeema ei ole samuti juhuslik: vesi sümboliseerib Ozoni sõnul seksuaalsust. Tema ühes tuntumas teoses „Bassein“6 peesitab keskeas kirjanik Sarah väliujula ääres, kui tema rannatoolile jääb ebamugavalt lähedale seisma ja teda ainiti vaatama täiuslike rindade ja blondide lokkidega alasti noor naine. Lühifilmis „Suvekleit“7 kohtub noormees rannas neiuga, kes on võrgutamiskunstis temast kindlasti üle.

    Viimasega on filmil „Suvi 85“ üldse palju sarnasusi, alates ühest kindlast esemest: mõlemas filmis on kasutusel seesama helesinine punaste moonidega suvekleit. Mõlemas lööb naine kiilu kahe mehe vahele, tunnuslauluks on üks käiatud hitt, hädaolukorras tuleb laenata kellegi teise riided ja keegi seksib esimest korda.

    Arvestades seda, et Ozon tahtis „Suve 85“ ekraniseerida juba enne seda, kui temast sai filmirežissöör, võib arvata, et ehk ongi see talle üks oluline noor­põlvelugu, mis on saanud jutustamisküpseks alles keskeas. Ozoni filmo­graafias mõjub „Suvi 85“ nagu „Free Range“8 Veiko Õunpuu loomingus: sõõm värsket, kohati naivistlikku õhku, mille seos autori ülejäänud loomingu mõtestatuse ja kihilisusega on nõrk.

    Jääbki küsitavaks, mil määral on kogu filmi süžee väljamõeldis Alexise peas. Sellele viitab filmi alguses Lefèvre’i küsimus, kas noormees nimetab oma lühiproosat dokumentaalseks kirjutiseks või fiktsiooniks. Ka sotsiaaltöötaja võtab märkida: „Ära siis liiga palju välja mõtle.“ Alexis nimetab mitmel korral Davidi oma unistuste sõbraks (ami du rêve). Kui kõik ongi vaid rêve, prantsuse keeles ka „unenägu, väljamõeldis“, on tegu lihtsalt kurvalt lõppenud esimese armastuse looga, kus juhtunu romaaniks vormistamine aitab valust üle saada.

    Kui lähtuda sellest, mida ekraanilt vahetult näha saab, liigitub linalugu klassikalise suurekssaamisloo kategooriasse, kus aravõitu järelejooksjast Alexisest saab lõpuks enesekindel ja otsustusvõimeline David, vähemalt sel määral, kui see on Alexise karakteri piires võimalik. Igal juhul tundub, et seda üritab Ozon filmi lõpukaadritega väita.

    Sellise tõlgenduse korral on oluline ka mainitud Verlaine’i luuletus Rimbaud’le. Kahe prantsuse poeedi äärmiselt dünaamiline ja kirglik armulugu päädis sellega, et pärast üht riidu tulistas Verlaine 1873. aastal väikesest püstolist Rimbaud’d, saades selles eest kaks aastat vangla­karistust. Homoseksuaalsust käsitleti sealjuures raskendava asjaoluna. Rimbaud jäi toona küll ellu, kuid jõi end põhja ja lahkus siit ilmast 37aastaselt.

    Filmis „Suvi 85“ viskab Alexis kirgliku riiu ajal Davidi suunas kivi. Sel momendil jõuab viimane kiirelt pea eest ära tõmmata, kuid seejärel läheb kõik vaid allamäge.

    1 Aidan Chambers, Dance on My Grave. Bodley Head, 1982.

    2 George Fenwick. François Ozon: Summer of 85 is the film I wanted to see when I was 17. – GO London 22. X 2020. https://www.standard.co.uk/go/london/film/francois-ozon-summer-of-85-interview-a4572537.html

    3 Tamara Tasevska, Intimate spaces in François Ozon’s Swimming Pool. Magistritöö, Miami Ülikool, 2014, lk 548. https://etd.ohiolink.edu/!etd.send_file?accession=miami1408096845&disposition=inline

    4 „Dans la maison“, François Ozon, 2012.

    5 Tamara Tasevska, Intimate spaces …, lk 600.

    6 „Swimming Pool“, François Ozon, 2003.

    7 „Une robe d’ete“, François Ozon, 1996.

    8 „Free Range. Ballaad maailma heakskiitmisest“, Veiko Õunpuu, 2013.

  • Suured teemad publikuta biennaalil

    GUSTAV KALM

    XIII „Manifesta“ Marseille’s kuni 29. XI. Direktor Hedwig Fijen ja peakoordinaator Mathilde Rubinstein, põhiprogrammi kuraatorid Katherina Tšutšalina, Stefan Kalmár ja Alya Sebti.

    Marseille’is on pool restoranidest ja baaridest suletud. Ehkki siin-seal mängivad lapsed palli, valitseb peaaegu et postapokalüptiline rahu. Soolane mereaur hajutab ja tuhmistab päiksekiiri, mis hilisel hommikul vingugaasist tumedaks tõmmanud poolesaja-aastaste kortermajade vahel endale teed otsivad. Pea kõigi autode kere on mõlkidega korrigeeritud ja taamal kostab kerget Magribi tümpsu. Kõnnime läbi Marseille’ „Manifesta“ biennaali ühele põhiekspositsiooni kahekümnest näitusest. Astume sisse Grobet-Labadié muuseumi, mille maja rikas pärija ja lastetu lesk, kaotanud oma viimase mehe Hispaania gripile, annetas koos üle Euroopa kokku ostetud rohkem kui seitsmest tuhandest kunstiteosest koosneva koguga Marseille’le. Uhkes kodanlikus villas on nüüd fajansspuuviljade ja Fra Angelico varauusaegsete imitatsioonide vahel eksponeeritud mõned fotod tühjaks tõstetud korteritest, Ameerikas kodusel jälgimisel vangide jälgimisseadmed, putsadega plastikust märulipolitseinikud ja Uruguay presidendi José Mujica portree. See üks kahekümnest põhinäituse väljapanekust pidanuks tegelema eluaseme ja kodu temaatikaga: üüride, peavarju, kodutunde ja kodukohaga.

    Kõnetamine ja kaasamõtlemine. Suurtel rahvusvahelise haardega kunstinäitustel peetakse heaks tooniks, kui väljapanekul on teema, mis osutab mõnele sotsiaalsele probleemile või suisa probleemide kogumile. Tihti kipub aga ühiskonna murekohta ja välja pandud kunstiteoseid lahutama määratu ookean, mille ületamiseks on tarvis kireva kujutlusvõime ja mängulise semiootilise aparatuuriga varustatud praami. Mõnikord võib moe poolest maailma hädadele osutamine avalduda ka oma täies totruses. Näiteks Okwui Enwezori kureeritud 2015. aasta Veneetsia kunsti­biennaalil palus kunstnik Isaac Julien justkui mingil ähmasel moel kõigile maailma hädadele korraga osutamiseks Arsenalis näitlejatel valjusti ette lugeda Marxi „Kapitali“ kolme köidet ingliskeelses tõlkes. Nagu David Harvey ühes selle teosega seotud videos ütleb – ja sellega on raske mitte nõustuda –, pole kapitali ennast tervikuna kujutada võimalik. Viimase poolesaja aasta ühe nii heas kui ka halvas mõjusaima filosoofilise teksti paari lehekülje ettelugemine vaevalt et midagi muud kui poos olla saab.

    Totter soov kogu maailma valu korraga paari kunstiteose kaudu väljendada on paraku tabanud ka tänavusi „Manifesta“ põhiprogrammi kuraatoreid Katherina Tšutšalinat, Stefan Kalmári ja Alya Sebtit. Muuseumidesse, hotellidesse, parkidesse, korteritesse, kõrtsidesse ja mujale ringi pillutatud teosed peaksid justkui kõik koos kõnetama majutuskriisi, keskkonnaprobleeme, sotsiaalset ebavõrdsust ja meid kõiki kurnavat pandeemiat. Ülesanne pole kaugeltki lihtsamate killast, vaid väga raske, et mitte öelda võimatu. Ehkki need teemad on kindlasti omavahel seotud, tundub ometi kogu selle üüratu küsimuste kupatuse ühtseks probleemistikuks vormimine, mille toel kõiki eritaolisi kunstiteoseid kureeritud tervikuna näha, kangelaslik või tegelikult pigem suisa kilplaslik ettevõtmine. Ka heatahtlik ja avatud kunstihuviline satub sellise hõlmamatu kogu ees segadusse, umbes nagu Pärnu linnavolinik modernistliku kunsti klassikat avastades.

    Sellise mastaabiga kunstiürituse kuraatori ülesanne on keeruline. Kuidas leida suurele hulgale erinäolistele kunstiteostele ühiskondlikult akuutne nimetaja? Kuraatori vaates võimaldab avar küsimusepüstitus tuua hulgaliselt teoseid ühe kontseptuaalse terviku alla, mis peaks siis vaatajat kõnetama. Kusjuures just nimelt „kõnetamine“ ja „kaasamõtlemine“ on viimasel ajal kujutava kunsti, aga ka teatriga kaasas käiva seletava ja kommenteeriva verbaalse aparatuuri ja tegelikult ka suure osa humanitaar- ja sotsiaalteadusliku kirjutuse mugav trikk. Otseselt midagi väitmata saab osutada suurtele probleemidele nagu kliimamuutus ja sotsiaalne ebavõrdsus või hoopis kuulsatele praegu poppidele mõtlejatele, olgu selleks siis Donna Haraway, Karl Marx või veel keegi. Näituse külastaja seisukohalt on selline poliitiline teemapüstitus aga tihti petlik: mida siis need teosed ikkagi kõik koos mulle nende teemade kohta uut ja huvitavat ütlevad? Ehk on viga hoopis naiivselt heausklikes või vanamoodsalt kriitilistes näitusekülastajates, kes eeldavad, et teemapüstituse kaudu ka teemat lahatakse, mitte ainult ei osutata, kõnetata ega mõelda kaasa.

    Vietnami päritolu kunstnik Tuan Andrew Nguyen on mänginud teoses „Solidaarsus­kuriteod“ („Crimes de solidarité“) videokunsti ruumiliste võimalustega ning loonud suurte portreeformaadis ekraanide dialoogis teose, kus avatakse poeetiliselt hiljutiste Aafrika paadimigrantide elu ning teekonna valu ja võlu.

    Kaheldav tervik, mõned suurepärased teosed. Olgu kuraatorite sõnaedevusega kuidas on, „Manifesta“ biennaalil on väljas mitmed põnevad kunstiteosed, mis mitte ainult ei osuta eelmainitud suurtele teemadele, vaid ka lausa kõnelevad neist. Kuigi Grobet-Labadié majamuuseumi pillutatud teosed peaksid aktualiseerima majutuskriisi ja keskkonnaprobleeme, on artefaktidel, fotodel ja videotel, raske tähelepanu püüdmisel võistelda XX sajandi alguse kodanliku villa interjööri ja sisseseadega. Marseille’ konservatoorium on aga välja pandud installatsioonidele, heli- ja videoteostele suurejooneline, ent aupaklik taust. Kui jalutada mööda klassitsistliku õppehoone auditooriume, proovisaale, raamatukogusid ja keerdtrepikodasid, haaravad mitmed teosed külastajat ärksalt varrukast. Nii mõnedki eksponeeritud videoteosed liigituvad kunstimaailma vaid osaliselt tundva külastaja arvates kategooriasse „igavad lühidokumentaalid, mis on koha kunstisaalis saanud vaid kunstina määratlemise tõttu“, kuid näiteks Vietnami päritolu kunstnik Tuan Andrew Nguyen on mänginud teoses „Solidaarsuskuriteod“ („Crimes de solidarité“) videokunsti ruumiliste võimalustega ning loonud suurte portreeformaadis ekraanide dialoogis teose, kus avatakse poeetiliselt hiljutiste Aafrika paadimigrantide elu ning teekonna valu ja võlu. Konservatooriumi aulas ehk kontserdisaalis on paigutatud vastakuti kaks umbes viie meetri kõrgust ja kahe meetri laiust LED-ekraani, millel jookseb mõlemal film või lugu Marseille’ Saint Justi skvotteritest, kelle pea kohal terendab hirmutavalt väljaviskamine.

    Teose süžee on loonud Nguyen ja skvotterid koostöös. Ühel ekraanil näeb skvotterite argielu stseeni taasesitamist ja teisel samade näitlejate-migrantide reaktsiooni sellele filmilõigule saalis, kus teos on nüüd eksponeeritud. Vahemere ületanud Saharast lõunasse jääva Aafrika migrantide lood Liibüast, Itaaliast ning nende suhtlusest pere ja sugulastega mujal Euroopas ja Aafrikas on liigutavad ja ehk mõnevõrra üllatavad avatud suhtumise tõttu asukohta ja keelde. Üleminek hausa, inglise, prantsuse või araabia keelele on sujuv nagu ka suhtumine elupaika Itaalias, Prantsusmaal või Saksamaal. Virtuaalselt suheldakse sõprade ja sugulastega kõigis neis riikides ja Nigeerias üllatavalt mänglevalt ja pragmaatiliselt. Mälestustes Liibüast, smugeldajatest ja Vahemere ületamisest on aga ühemõttelist surmaõudu ning mure peavarjuta jääda ühtaegu hirmutab ja alandab.

    Paik ja kodu. Oma koha ja kodu temaatika avaldub otseselt „Manifesta“ kõrvalprogrammi Balti eriväljapanekul „Roots to Routes“, mis, nagu pealkiri osutab, käsitleb seda, kuidas rännates või teel olles juured alla aetakse. Võttes arvesse, et Baltimaad on olnud viimasel paarikümnel aastal üks Euroopa ja tegelikult ka maailma suurima väljarändega piirkondi (hoolimata viimase kolme aasta vastupidisest tendentsist Eestis) ning arvestades paljude noorte loovisikute pidevat rändamist ühest kohast teise, näib teemapüstitus olevat igati õigustatud. Läti kunstnik Daria Melnikova on loonud modernistliku autokeskse bulvari, avenue du Prado äärsesse kortergaleriisse Salon du Salon oma salongi. 1990ndate arvutigraafikat ja sürrealistlikku maali siduva esteetikaga ekstravagantse baarileti ääres saab kohvi või kunstniku enda segatud kokteile maitsta ning kõrvaltoas kunstnik-kuraatori valitud Läti ja Marseille’ kunstnike töid imetleda. Kunstniku sõnutsi olla väljapanek tema enda võõrustamislembuse ilming. Kuigi kunstnik selles teoses oma naba imetleb (enese tootena eksponeerimine näib üldse moes olevat), on tervik ikkagi soe ja meeldiv. Kellele siis ei passiks kunstniku enda korjatud ürtidega valmistatud kokteili juua ja esteetiliselt meeldivat väljapanekut vaadata?

    Seevastu Läti kunstniku Evita Vasiļjeva ja Prantsuse kunstniku Antoine Nessi tööd Merilin Talumaa kureeritud näitusel „Sama uks, teine tänav“ („Même porte, rue différente“) pole soovitud kunstnikku ja tema edevat isikut esiplaanile tuua, vaid on vastupidi veenvalt kaotatud eristus tänava ja töid raamiva näitusesaali vahel. Nessi interpretatsioonid tänavapostidest ja Vasiļjeva seebist valatud laternad pikendavad kinnisvara­arenduse käigus endistest elanikest tühjaks tõstetud tänavat galeriis. Avenue de République’i tühjakstõstmisest kõnelevad ka Marseille’ kunstniku Martine Deraini fotod, mis ei suuda küll kahjuks Grobet-Labadié rikkaliku dekoori keskel esile tõusta. Kõige otsesemalt ja analüütiliselt teravamalt lahkab kodukoha loomise teemat Leedu kunstniku Anastassia Sossunova internetiski eksponeeritud videoteos „Tegurid“* („Agents“), kus uuritakse, kuidas Leedus puid mootor­saega voolivad kunstnikud ja koroonaajal metsas uitavad ja puid kaunistavad leedukad ühtemoodi puitmaterjali muutes kodukohta loovad. Ehkki viited traditsioonide avastamisele on akadeemiliselt ära leierdatud, on see teema Baltimaadel poliitiliselt jätkuvalt päevakorral. Mõnevõrra veiderdavale stiilile vaatamata või vahest ehk isegi just tänu sellele on selle teosega suurepäraselt esile toodud argitegevuse ja suurte ideede põrkumine ning rõhutatud kontrasti kuulumise ja oma koha loomise vahel.

    Ehkki biennaali kuraatorid on valinud pandeemia üheks oma väljapaneku peateemadest, puudutab uus kroonviirus biennaali aga ennekõike seeläbi, et on näitusesaalid kunstituristide massidest, kes muidu selliseid rahvusvahelisi suurnäitusi väisavad, tühjaks jätnud. Näitustel uitavad hoopis Marseille’ pensionärid ja koolinoored, üksikud siseturis­tid ja sealsed kunstnikud. Loomulikult on kahju kunstnikest, kelle tööd nüüd vähem tähelepanu saavad, ning linna äridest, kelle turismihooaeg on kesisem kui muidu, kuid on tervendav näha suur­üritust selle alastuses. Kuigi on karta, et pärast pandeemiat lükatakse masinavärk veelgi suurema hooga käima, võiks ehk siiski näha praeguses olukorras võimalust järele mõelda, kas selliseid kultuuri­olümpiamänge on ikka vaja.

    * Vt https://www.youtube.com/watch?v=OSAjxvDsyOk

Sirp