Pimeda aja saabudes kutsub Tallinna Kirjanduskeskuse Mati Undi muuseum loengusarjale “Unditunnid”, mis toimuvad kolmel järjestikusel teisipäeval.
“Panime kokku väikese kava, mille kaudu avada kontekste, tekste ja inimesi, millel oli oluline osa Mati Undi maailmast,” ütles Tallinna Kirjanduskeskuse direktor Maarja Vaino. “Esimesel õhtul räägib Vilen Künnapu arhitektuuriideedest 1960.-1970. aastatel ja nende mõjust kirjandusele, mis leidsid oma koha ka Undi kuulsaimas romaanis “Sügisball”. Teisel loengul tuleb kirjandusprofessor Irina Belobrovtseva rääkima Mati Undi, Mihhail Bulgakovi ja romaani „Meister ja Margarita“ seostest, ennekõike Undi lahendusest Bulgakovi romaani lavastades. Ning kolmanda loenguga tahame tähistada Mati hea sõbra ja mõjutaja Vaino Vahingu juubeliaastat Luule Epneri loenguga Vahingust ja teatriuuendusest. Hämarad sügisõhtud sobivad Undiga hästi kokku, on hea põhjus hingedekuul kirjanduslikku Kadriorgu tulla.”
Unditundide kava:
3. november Vilen Künnapu arhitektuuriideedest 1960.-1970. aastatel ja nende mõjust kirjandusele.
10. november Irina Belobrovtseva Mati Undist, Mihhail Bulgakovist ja romaanist „Meister ja Margarita“.
Kuidas sündis üks või teine lavastaja Mati Undi lahendus kakskümmend aastat tagasi Vanemuises lavale toodud lavastuses „Meister ja Margarita“, mis teda Bulgakovi romaanis eriti inspireeris ja mis jättis ükskõikseks, mis teda aitas ja mis segas.
17. november Luule Epner räägib Vaino Vahingust Tartu teatriuuenduse taustal.
Kõikide loengute algus on kell 18.00 ja sissepääs muuseumipiletiga. Tasuda saab sularahas.
Vaata lähemalt www.kirjanduskeskus.ee.
Mati Undi muuseum asub aadressil L. Koidula 17, Tallinn.
Taas on näitusekutsungi aeg! Tartu Lastekunstikooli Jakobi galerii ootab näitusetaotlusi perioodiks 2021/2022
Taotlus peab sisaldama:
1. projekti kirjeldust
2. osalejate CV-sid ja kontaktandmeid
3. projektiga seonduvat pildi- või videomaterjali
4. soovi korral ka näituse toimumise eelistatavat aega
Taotluste esitamise tähtaeg on 26.11.2020!
Näitusepind koosneb kahest ruumist, mille pindala on kokku 119m2. Galerii on mittetulunduslik ja rendivaba.
Taotlusi saab saata postiga, tuua Tartu Lastekunstikooli kantseleisse (Tiigi 61, 50410 Tartu) või läkitada e-postiga aadressile helena.aadli@gmail.com
Tartu Lastekunstikooli Jakobi galerii asub Jakobi mäel (Jakobi 52) ning on avatud teisipäevast reedeni kell 13–18. Galerii külastamine on tasuta.
Tallinna Linnamuuseumi uus direktor on Heli Nurger
Tallinna Linnavalitsus kinnitas Tallinna Linnamuuseumi uueks juhiks kogenud muuseumitöötaja ci, kes asus ametisse 29. oktoobrist.
Heli Nurger
28. oktoobril toimus Tallinna Linnamuuseumi uue juhi ja muuseumi kollektiivi kohtumine Hopneri majas, osalesid ka abilinnapea Vadim Belobrovtsev, Tallinna personalidirektor Vilve Raik, Kultuuriameti juhataja asetäitja Lennart Sundja ja linna kommunikatsioonijuht Kirsti Ruul. Tutvustati lühidalt direktorikonkurssi, millest võttis osa 27 kandidaati, kellest lõppvooru jõudis kaheksa. Vadim Belobrovtsev kinnitas, et direktori valinud komisjon oli väga üksmeelne.
Heli Nurger: „Tallinna Linnamuuseum koos oma filiaalidega on kahtlemata üks Eesti esindusmuuseume. Muuseumis on tehtud väljapaistvat tööd – muuseumil on hea maine ning muuseumi tegevus paistab silma nii kultuuriuudistes kui näiteks suvises tänavapildis Tallinna vanalinnas. See näitab, et Linnamuuseumi kollektiiv on professionaalne ja edumeelne ning minu roll on luua tingimused, mis võimaldaksid kolleegidel anda oma parim panus. Soovin olla nii koostöö algataja kui ka meeskonna edumeelsete algatuste toetaja, et muuseumi kvaliteet püsiks jätkuvalt kõrgel.“
Muuseumitöötajad said kohtumisel esitada küsimusi uuele direktorile ja linnajuhtidele, lühidalt puudutati ka muuseumi suhteid Tallinna Kultuuriametiga. Kõigi ootused on praegu seotud ameti uuenemisega, selle uus juht peaks selguma novembri jooksul. Muuseumi käekäik on ka edaspidi tihedalt seotud Tallinna arengustrateegiaga ja sellega, kuidas areneb koostöö linnaametitega.
Nädal tagasi sain riigilt kirja. Tegu oli masspostitusega arvatavasti kõigile Eesti elanikele või vähemasti neile, kellega riik suhtleb eesti.ee aadressi vahendusel. Ma ei soovinud seda kirja saada ega olnud seda ka tellinud, aga sain ikka ja lugesin läbi. Üks e-posti kirjake ei vääriks võib-olla ulatuslikumat tähelepanu. Mis seal ikka, postkasti puhastamiseks piisab ühest hiireklõpsust. Aga väärib, sest ehkki saatja on tegutsenud headest kavatsustest lähtudes, peegeldab kiri ise paljut, millega kodanikud ei tohiks väga rahul olla.
Riigiks oli sedapuhku kehastunud terviseamet, mis, nagu mõnigi ameti nüüdseks endine töötaja on valgustanud, ei tegutse omapead, vaid ikka valitsuse poliitiliste juhtnööride järgi. Nii pole ka ime, et asjad viltu lähevad või täielikku mõistmist ei leia. Valitsus tahab, et terviseamet teeks kampaaniat võitluses pandeemiaga, aga jätab ütlemata oma varjatud soovi: külvake hirmu ja õudust, et kodanikud oleksid ebakindlad ja allaheitlikumad, ei esitaks nõudmisi ja vastikuid küsimusi. Ühesõnaga, toodetagu lambakarja, keda on hea kontrollimatult valitseda.
Seda eesmärki ei täida ainult see üks kirjake, vaid kogu igapäevane infotulv viiruse kohta. Viirusest on igas majapidamises saanud justkui uus pereliige, kes dikteerib jututeemad söögilauas ja tuletab häälekalt meelde koduse elu reegleid, mida varem oli niikuinii järgitud, kuid ilma sellest kogu aeg rääkimata. Aina enam püüab see tähelepanusõltlasest pereliige ette kirjutada ka igaühe käitumist väljaspool kodu. Viirus on end ühiskonnas sisse seadnud nagu punavägi 1939. aastal baaside lepingu järgi ja kõik teavad, mis sellele järgnes. Totaalne allaandmine ja väga pikaks ajaks.
Kirjas „heale Eesti inimesele“ on puudusi nii sisus kui ka vormis. Mul ei ole midagi selle vastu, kui avalikud asutused, sealhulgas eesti.ee keskkond, või ka ärid teevad näiteks veebilehtedel end arusaadavaks mitmes keeles. Antud juhul pole tegu mitte võimaluse pakkumise, vaid konkreetse pöördumisega, riigi ja kodaniku otsesuhtlusega, mis peaks käima rangelt riigikeeles. Ma ei ole kunagi ja kuskile märkinud, et soovin riigilt infot vene ja inglise keeles. Ma võin ju „hea Eesti inimene“ olla, aga kindlasti ei soovi ma olla riigiga suhtluses dorogoi või dear. Seejuures: miks lihtsalt hea, aga mitte kallis, nagu võõrkeeltes? Antud juhul sain kirja kolmes keeles, see tähendab, et kaks kolmandikku sellest oli lihtsalt postkastireostus, summaarselt hunnik megabitte, mille riik tarbetult ilmavõrku paiskas.
Kas tõesti kõikvõimas e-riik ei tea, et olen eestikeelne? Või siis ei meenunud talle, et vähemasti kõik Eesti kodanikud, sõltumata päritolust, oskavad riigikeelt ja eeldavad, et avalik võim toimib samuti riigikeeles. Jah, kavatsus võis olla hea, kuid kui eesti keele kaitse on kirjas põhiseaduses ning maailmavaatest sõltumatult muretsevad kõik erakonnad eesti keele staatuse ja tuleviku pärast, peegeldab kolmekeelne suhtlusakt, et põhimõttele eelistatakse otstarbekust. Libe tee.
Hea uudis: Eestis elab 1,324 miljonit covid-viirusega nakatumata inimest.
Ma ei tea, kui laialt on riigi massteavitamises mitmekeelsus levinud, kuid igal juhul õõnestavad ka üksikaktid riigi enda keelepoliitika eesmärke. Miks peaksid immigrandid või muukeelsed riigikeele oskuse omandama, kui riik teeb ise kõik selleks, et see oskus poleks hädatarvilik? Oktoobri alguses valminud eesti keele arengukava eelnõus on seatud kolm strateegilist eesmärki, millest üks on „kõik Eesti elanikud valdavad eesti keelt“.
Alati võib leida ettekäändeid, miks käituda teisiti, kui on eesti keele kaitse ja arengu huvides. On erandlik olukord, võõrkeelne teavitamine võib päästa paljude elu, mitmes keeles kiri võib olla muukeelsetele hea õppevahend jne. Otsitud väited, kui tegelikult on asja taga ametkondlik mugavus ja poliitiline soov muukeelsetele meeldida. Nagu teada, on ka mittekodanikel hääleõigus kohalikel valimistel ning selle häälekuhja endale võitmise nimel käib praegu valitsusparteide vahel tihe rebimine. Keelepoliitiline pehmus, et mitte öelda Moskva-meelsus on sihtrühmas kindla peale minek.
Sisust ka. Terviseamet andis kirjas teada oma viis käsku. Just käsku, sest amet väljendub kirjas käskivas kõneviisis, ei mingit viidet sellele, et ametil puudub seaduslik käsuõigus ja ta saab ainult paluda ning soovitada. Kirjas antud järjekorras on riigi viis käsku järgmised: hoia vahet, laadi alla äpp, püsi kodus, kanna maski ja pese käsi. Ühtegi neist käskudest ei ole kõigil elanikel võimalik võrdväärse hoolega täita.
On kohti ja olukordi, kus teistega paratamatult vahet hoida ei saa. Ametlike kinnituste järgi on kõige haavatavam, suure nakatumisriskiga osa elanikkonnast ehk eakad kõige halvemini varustatud nutitelefonidega. Haigena koju jäämine ei pruugi olla võimalik, aga lausa võimatu on see sümptomiteta nakatunutel, kel pole õrna aimugi, et võivad viirust levitada. Palju on räägitud sellest, et osa haiguste või erivajaduste korral on maski kanda mõeldamatu. Ja isegi käte pesemisega on nii, et statistikaameti andmetel on voolav soe vesi kasutada 91,5% leibkondadest ja ülejäänutel mitte. Mõni võib ka päris ilma puhta veeta olla.
Mismoodi peavad end tundma inimesed, kes terviseameti käske objektiivsetel põhjustel täita ei saa? Ebapatriootilisena? Väheväärtuslikuna? Süüdlasena? Ja mida tegema? Ennast üles andma? Ütlema lahti oma senisest eluviisist ja erakuks hakkama? Meeleheitest jooma kukkuma? Inimesed soovivad enamasti olla seaduskuulekad ja sihilikult reegleid mitte rikkuda. Riigi ülemõõdulised korraldused on hoop inimeste vaimse tervise pihta, mida nüüd lõpuks on lubatud ka uurima hakata, kuid uuringu tulemusi on loota alles paari aasta pärast ning siis läheb veel aastaid, enne kui uuringu tulemuste peale mingi mõistlik ja toimiv poliitika ehitatakse.
Nagu arstid kinnitavad ja ka suvine küsitlusuuring näitas, on vaimse tervise probleemid ühiskonnas kasvuteel. Valitsuse kommunikatsioon (nii poliitiline kui ka ametkondlik tasand) lõõtsub sellele tuult alla. Igaühe argielu on täis ainulaadseid olukordi, kus soovituslike või kohustuslike keeldude järgi käia ei saa. Õhk on aga paks soovitustest mitte korraldada matuseid, pulmi ja sünnipäevi, mitte käia õhtuti avatud söögi- ja joogimajades, mitte korraldada seltskondlikke kogunemisi. Ja muidugi oleks parem ka hoiduda varem harjumuspärase rütmi järgi kultuurisündmustel osalemisest.
Soovitustele allumine ei ole kohustuslik ja ega õnneks eriti ei kontrollita ka. Näiteks seda, kas riigipiiri ületades eneseisolatsiooni kohta allkirja andnud inimene ikka teeb nii või mitte. Põhimõtteliselt on inimene nõustunud, et kui sõna murrab, peab maksma mitme tuhande jagu trahvi, aga pole kuulda olnud, et trahv kelleltki oleks ka sisse nõutud.
Hea küll, okupatsiooni ajal elanud põlvkonnad veel mäletavad, et reeglid on võõra omad, loomult lollid ja ainult rikkumiseks välja mõeldudki. Aga vabaduses kasvanutele on kogu elu sisendatud, et reeglid on head ja mõeldud vastuvaidlematuks täitmiseks. Nii peab igaüht, keda olud on sundinud reegleid rikkuma, tabama süütunne ja valitsuse eriolukorraaegse „iga elu on püha“ baassõnumi taustal võib ehk end väikestviisi potentsiaalse mõrtsukanagi tunda. Usun, et nüüdseks on hirm viirusega nakatumise ees ühiskonnas juba väiksem kui hirm olla halb kodanik. Selle kollektiivse stressi põhjustaja on me avalik võim oma sõnumirahega ja eeskätt selle tooniga.
Kuidas saaks teisiti? Esimene ja lihtne võimalus on oma sõnumitoodangut ohjeldada. Ei ole vaja iga päev kuulutada, mitu koroonapositiivset on ööpäeva jooksul tabatud ja kus on kolle. Kui meediat vähem toita, tunnevad ajakirjanikud ka väiksemat kohustust teavet levitada. Teiseks peaks uuesti läbi mõtlema sõnumite tooni ja sõnavaliku. Näiteks on koroonasõnumites negatiivsus ja positiivsus pahupidi läinud. Üldtoon peaks pessimistliku asemel olema optimistlik, eriti seetõttu, et andmete pikenevad aegread näitavad viiruse algselt arvatust hoopis väiksemat ja peaaegu olematuks kahanenud tapavõimet. Järgmise riikliku koroonateavituse – ja olgu see ainult eesti keeles – pealkirjaks soovitan panna „Muretsemiseks ei ole põhjust“, „Karta pole siin midagi“ või „Hirmul olid suured silmad“. Üks väike vabandus vaimse terrori õhkkonna loomise eest kuluks ka ära, kuigi vaimselt kannatada saanuid see ei ravi. Elu on elamist väärt, kui ta on lõbus, aga mitte surmahirmu helistikku seatud.
Mis saaks olla paremat, kui et riiki juhivad haritud inimesed, kes langetavad tarku ja põhjendatud otsuseid? Usun, et enamik lugejatest kirjutaks sellele seisukohale alla ning rohkem sellele teemale ei mõtleks. Demokraatia puhul pole aga asi sugugi nii ühene. Kui taaselustada Platoni meritokraatlik idee, et valitsema peaksid filosoofid ning riik on nagu laev tormisel merel, mille juhtimise saame usaldada vaid asjatundlikule kaptenile ja meeskonnale, siis tekib demokraatliku süsteemi puhul pinge, sest kõigil reisijatel (olenemata nende kvalifikatsioonist) peaks olema justkui õigus kaasa rääkida, kuhu laev sõidab, ja selle tüürimises osaleda.
Kuna aga tänapäeval on saavutuslikkuse aluseks hea haridus, mistõttu elamegi haritlasdemokraatia (diploma democracy) tingimustes, siis leiame ennast laevast, kus kõrgharidusega inimestel on ülemisel tekil paremad kajutid, sõbralikum läbisaamine laeva kapteni ja tüürimehega ning nende hääl kostab alati selgemini ja kõvemini, kui arutatakse laeva kursi üle. Ülejäänud ühiskond (see tähendab madalama haridustasemega kodanikud) on aga kupatatud alumistele tekkidele. Nende olemasoluga väga ei arvestata ja leitakse, et neid ei saa laevajuhtimise ligi lasta.
Tulemuseks pole mitte demokraatia kvaliteedi parenemine, vaid populismi tõus, usalduskriis, võõrandumine ja polariseerumine – teisisõnu, ohtlikult kreeni vajuda ähvardav riigilaev. Brexit, Donald Trump ja EKRE Eestis pole midagi muud kui alumiste tekkide mässu väljendus. Kui mõnede äratuskell pole veel helisenud, siis mida veel on vaja?
Haritlasdemokraatia loob uusaristokraatia
Kuigi hariduse ja poliitilise osaluse seoseid on palju uuritud, siis seda, kuidas mõjutab hariduse ekspansioon kogu demokraatlikku süsteemi, põhjalikumalt vaagitud pole. Siinkohal olen suuresti aluseks võtnud hollandi poliitikateadlaste Mark Bovensi ja Anchrit Wille tähelepanuväärse raamatu „Haritlasdemokraatia. Meritokraatia sünd“(„Diploma democracy. The rise of political meritocracy“) Bovens ja Wille räägivad oma teoses haritlasdemokraatiast, defineerides haritlase kui kõrgharidusega inimese, kuid jättes kõrvale selle määratluse muu tähendusvälja (haritlane kui laia haardega intellektuaal jms).
Bovensi ja Wille osutavad, et 1960. aastatel alanud ja kolmel viimasel kümnendil intensiivistunud kõrghariduse andmise tõttu on kõrgharidusega inimeste osakaal ühiskonnas märgatavalt tõusnud: OECD riikides Euroopas oli 1992. aastal kõrgharidusega 11% elanikkonnast, praegu juba umbes 28%. Seeläbi on haridusest saanud eduka karjääri eeldus ja seda eriti poliitikas. Euroopa parlamentide rahvasaadikutest on 80–90% kõrgharidusega (Eesti riigikogus 88%1) ja valitsustes on kõrgkoolidiplomita ministrid juba haruldus. Valijaskonnas moodustavad aga kõrgharidusega kodanikud napilt kolmandiku, mis loob olukorra, kus suhteliselt väike vähemus trügib ühiskonna enamuse eestkõnelejaks.
Iseenesest poleks sellest midagi, kui inimeste haridustasemest tänapäeva ühiskonnas kuigi palju ei sõltuks ning see ei tekitaks kodanike vahel olulisi erisusi. Me teame, et nii see pole: kõrgharidusega ja vähem haritute sotsiaalne seisund, karjäärivõimalused, sissetulekud, tervisenäitajad, aga ennekõike just väärtusmaailm erinevad vägagi. Kui ühiskonna kahe kolmandiku hääl, väärtused ja huvid jäävad debatis pidevalt alaesindatuks, on see demokraatia seisukohalt probleem ja tõsine probleem.
Kokkuvõtlikult nendivad Bovens ja Wille, et meritokraatia (pingutus + IQ) ja demokraatia on omavahel olemuslikus konfliktis: demokraatia eesmärk on võrdsus ja osaluskanalite laiendamine, meritokraatia loob aga uut saavutuspõhist aristokraatiat ja üritab osaluskanaleid avada ainult neile, kes seda väärivad. Väärivad muidugi ennekõike need, kellel on kõrgharidus ja kraad – nemad haritlasdemokraatia tingimustes valitsevadki. Kui XX sajandi jooksul hakkas klassi- ja päritolu mõju poliitilisele karjäärile ja kodanikuosalusele järjest vähenema, siis XXI sajandi haritlasdemokraatia ahendab taas demokraatlikke osaluskanaleid ja tekitab uue ja võrdlemisi suletud elitaarse klassi, kelle põhitunnuseks on kõrgkoolidiplom taskus.
Haritlasdemokraatia kui populismi pesavooderdaja
Eespool juba mainisin, et haridus on tänapäeval põhjustanud ühiskonnas lõhe, mõjutades nii inimeste eluvõimalusi kui ka väärtusorientatsiooni. Lõhe haritute ja vähem haritute vahel ei jookse aga mitte niivõrd sotsiaalmajandusliku vasak- ja parempoolsuse rajajoonel, vaid avaldub väärtuslõhes üleilmastumise võitjate ja kaotajate vahel. Tänapäeva erakonnapoliitikas mängib just see järjest enam rolli.2 Sellised teemad nagu ränne, multikultuurilisus, vähemuste sallimine, Euroopa integratsioon ja rahvuslus on need, mille üle demokraatlikes riikides praegu lahinguid lüüakse. Just siin eristuvadki kõrgharidusega ja vähema haridusega inimeste vaated eriti kontrastselt: ühel poolel on kosmopoliitilise, seksuaalvähemusi salliva ja Euroopa-meelse orientatsiooniga valdavalt kõrgharidusega valijaskond ja teisel poolel on rahvuslikult, konservatiivselt ja pigem euroskeptiliselt meelestatud vähem haritud ühiskonnagrupid. Viimased pole rahvusvahelise avatuse ja ühiskonna kasvava kirjususe vastu mitte niivõrd omaenda rumalusest ja kitsarinnalisusest, vaid nende puhul ongi üleilmastumise ja euroopastumise hind liiga kõrge. Parema kvalifikatsiooniga inimesed on uues avatud piiridega maailmas võitjate poolel, sest nende ning nende laste töö- ja õppimisvõimalused järjest laienevad, nende ülikoolipingis omandatud mitmekesised oskused ja teadmised on tööturul järjest enam hinnas ning paremini tasustatud, nad elavad viisakates piirkondades koos teiste omasuguste keskklassi inimestega jne. Vähem haritud näevad aga rohkem üleilmastumise ja kasvava ühiskonna kirjususe varjupoolt: sisserändajad ähvardavad neilt võtta töö, palk ei tõuse, töökohad liiguvad Aasiasse, elurajoone, kus on järjest enam võõrast kultuurist inimesi ja tihtilugu kasvab ka kuritegevus jne. Need inimesed pole võitjate poolel, mistõttu ongi täiesti ebamõistlik eeldada, et nad toetavad tegevusplaani, mis murendab tasapisi nende harjumuspärast elukorraldust, kultuurimiljööd ja turvavõrku.
Kuna haritlasdemokraatia korral domineerivad nii poliitikas kui ka meediapildis pigem liberaalsed ja kosmopoliitilised väärtused, siis jääb kaalukas osa ühiskonnast oma vaadetega esindamata. See esindamatus süveneb veelgi, sest poliitiliste konfliktide põhitelg on nihkumas klassipoliitikalt (põhitegija on vähem haritud töölisklass) järjest enam väärtuste maailma. Bovensi ja Wille viidatud mitmed empiirilised uuringud illustreerivad seda tendentsi väga selgelt: just väärtushoiakute ja identiteedipoliitika osas on veelahe haritud rahvaesindajate ja nende vähem haritud valijate vahel eriti suureks kärisenud ja suureneb veelgi.
Seega pole ka midagi imestada, kui paljud vähem haritud kodanikud pööravad põhivoolu erakondadele selja ning hakkavad otsima alternatiivseid poliitilisi jõude, kes kõnelevad nendega samas keelas ja kuulavad vähemalt nende mured ära. Hollandi politoloog Bram Spruyt3 ja tema kolleegid on uurinud, miks toetavad valijad ikkagi populistlikke erakondi. Vastus on, et selle taga pole ei rumalus, võõravaenulikkus ega rassism, vaid ennekõike jõuetus – tunne, et sinu mured ei lähe poliitikutele korda ning sa ei saa midagi muuta ja mõjutada. Need inimesed ei taha aga tunda end igavesti kõrvaletõrjututena, kaotajatena, eilse päeva esindajatena, kelle sotsiaalmajanduslikud väljavaated järjest ahenevad, kusjuures väärtuspilti, millele nad toetuvad, avalikes aruteludes järjest enam marginaliseeritakse. Nad hakkavad vastu!
Peaaegu kõik politoloogilised analüüsid näitavad tugevat seost haridustaseme ja parempopulistlike jõudude toetamise vahel: just vähem haritud töölisklass on leidnud oma uue kodu seda tüüpi parteide rüpes.4 Niisiis, parempopulismi tõusu, Trumpi, Brexitit jms tuleb paljuski vaadata reaktsioonina meritokraatlikule haritlasdemokraatiale. Ühismeedia võimaldab populistlike sõnumitega jõududel mööda hiilida pigem liberaalse ning kosmopoliitilise kallakuga peavoolumeediast ning luua oma alternatiivse meediaruumi ja avalikkuse. Kas saab neile seda ette heita, et nad seda võimalust usinalt kasutavad?
Bovens ja Wille kutsuvad üles nägema ka populismi positiivset poolt: see sunnib haritud ja elitaarseid poliitikuid lõpuks tähelepanu pöörama vähem haritud valijatele ja nende vajadustele. See paneb ausalt arutlema migratsiooni, ELi ja üleilmastumise varjukülgede üle – protsesside üle, kus kõik pole tingimata võitjate poolel, nagu haritud eliidile seni näis. Kas demokraatia kvaliteet ei peaks hoopis parenema, kui seni kõrvale jäetud leiavad oma erakonnad, oma hääle ja saavad tagasi oma kodanikuväärikuse?
Demokraatia eesmärk on võrdsus ja osaluskanalite laiendamine, haritlasdemokraatia loob aga uut saavutuspõhist aristokraatiat ja avab osaluskanaleid eeskätt neile, kellel on kõrgharidus ja kraad.
Loomulikult võib küsida, miks peavad vähema haridusega kodanikud oma jõudu tingimata valimiskastide juures demonstreerima, eelistades polariseerivaid erakondi ja kutsudes esile protsesse, mille tagajärgi nad ei hooma (nt Brexit). Tänapäeva demokraatia pakub teisigi osaluskanaleid, kus oma hääl kuuldavale tuua. 1970. aastatest on demokraatlikes lääneriikides toimunud ju nn osalusdemokraatia revolutsioon: jõuliselt on areenile tulnud uued sotsiaalsed liikumised (nt rohelised ja feministid), kodanikuühenduste ja eestkosteorganisatsioonide kaasamisest poliitikakujundusse on saanud uus norm, järjest enam on kasutusel arutleva demokraatia formaate (nt vestlusringid, arutelupäevad, kaasav eelarve) jne.
Näiliselt on need uued osaluskanalid avatud kõigile ühiskonnagruppidele, kuid ainult näiliselt. Tegelikult on seejuures silmas peetud just professionaalsete kõrgharidusega aktivistide vajadusi, oskusi ja tööstiili. Need inimesed teavad, kuidas poliitika toimib, kuidas saavutada resonantsi meedias ja kuidas kulisside taga lobi teha. Nad istuvad laua taga poliitikutega, kes on õppinud samades ülikoolides ja jagavad laias laastus nende väärtuspilti.
Viimastel kümnenditel oleme olnud tunnistajaks ka sellele, et poliitikakujunduses mängivad järjest enam rolli kõikvõimalikud institutsioonid (nt keskpangad ja kohtud), eksperdid ning tippametnikud (eriti Euroopa struktuurides). Haritud eliidi esindajad teevad meie igapäevaelu oluliselt mõjutavaid strateegilisi otsuseid, kuigi neid pole keegi isegi ametisse valinud. Töölisliikumise, ametiühingute ja usuorganisatsioonide mõjukuse järkjärgulise vähenemisega on vähema haridusega inimesed kaotanud oma peamised ja just neile sobivad osalus- ja mõjutuskanalid. Nii ongi ülikooliharidusega kodanikuaktivistid, eksperdid ja ametnikud hõivanud peaaegu kõik vähegi efektiivsed osaluskanalid, jättes vähem haritutele sisuliselt ainukese osaluskanalina hääletuskasti, ühis- ja alternatiivmeedia.
Ameerika sotsioloog Elmer Schattschneider5 küsis 1960. aastatel: „Millise aktsendiga laulab taevakoor pluralismi taevas?“ Vastus oli: „Tugeva kõrgkihi aktsendiga“. Praegu võiks sama küsimuse esitada osalusdemokraatia taeva kohta ja vastus kõlaks: „ülikooliharidusega keskklassi aktsendiga“. Tehakse küll nägu, et osalusdemokraatia on kõigile, kuid tegelikult on võimekad ja mõjukad seetõttu veelgi võimsamad ning ülejäänutele jäänud veelgi tühjemad pihud.
„Võitja võtab kõik“ tüüpi demokraatiamudel ei ole jätkusuutlik
Eelneva valguses pole ka imestada, et vähem haritud inimesed kaotavad usu demokraatlikesse institutsioonidesse, kuna tunnevad, et viimased ei aja nende asja ega esinda enam nende väärtuspilti. Pikapeale leitakse, et kogu liberaaldemokraatlik süsteem on mäda. See annab suurepärase võimaluse jõududele, kes hea meelega lammutaksidki selle süsteemi aluse ehk võimude lahususe, õigusriikluse ja kodanike võrdse kohtlemise printsiibid.
Haritud kodanikud, seevastu, on aga institutsioonide ja demokraatia toimimisega rahul, sest neid võetakse kuulda, nende väärtused domineerivad, neil on poliitika mõjutamiseks palju osaluskanaleid ja võimalusi.
Seos demokraatlike institutsioonide usaldamise ja haridustaseme vahel on poliitikateadlastele ammu teada, kuid seni on arvatud, et see on pigem tingitud vähema haridusega inimeste puudulikust teadlikkusest ja vähesest võimekusest poliitikat mõista. Bovens ja Wille on lisanud teise olulise tahu: asi on ikkagi ennekõik tundes, et ollakse täisväärtuslik kodanik, kelle sisend poliitikasse on oodatud ja sellega ka arvestatakse.
Bovens ja Wille kummutavad eksperimentaalsetele uuringutelele6 toetudes eksiarvamuse, et valijad eelistavad juba iseenesest kõrgharidusega kandiaate ja arvavad, et töölisklassi esindajad on rahvaesindajatena ebakompetentsed. Probleem pole nõudluses, vaid pakkumises, väidavad nad. Teisisõnu, erakonnasisesed karjäärimudelid lihtsalt ei lase vähem haritutel esile tõusta. Bovens ja Wille väidavad ka uuringutele toetudes, et kõrgharidusega poliitikute tulemuslikkus ja töö kvaliteet pole sugugi parem kui nende vähem haritud kolleegidel: nad ei ole produktiivsemad seaduste väljatöötamisel ega ka vähem korruptiivsed7.
Viimased tähelepanekud murendavad usku haritlasdemokraatia positiivsesse mõjusse üsna tublisti. Kui lisame siia juba varem kirjeldatud populismi tõusu, usalduskriisi ning peamiselt vaid ühes helistikus laulva osalusdemokraatia taeva, siis on selge, et midagi tuleb ette võtta. „Võitja võtab kõik“ tüüpi demokraatiamudel ei saa olla jätkusuutlik.
Kas kvoodid või otsedemokraatia?
Bovens ja Wille pakuvad välja terve hulga lahendusi. Näiteks soovitavad nad tõhustada ennekõike kodanikuhariduse andmist koolides, sest just teismeeas kujunevad välja baashoiakud ja teadmised poliitika osas ning poliitilise subjektsuse tunnetus (passiivse või aktiivse kodaniku hoiak). Üldine haridustaseme tõstmine pole aga nende meelest lahendus. See viivat lõppkokkuvõttes veelgi kõrgemate barjääride ja standarditeni, nii et ühel hetkel saab doktorikaardi olemasolust poliitikas karjääri tegemiseks kirjutamata seadus.
Veel soovitavad nad kohustuslikku hääletamist, mis tooks vähema haridusega inimesed valimiskastide juurde. Neil on usku ka kõikvõimalikesse arutleva demokraatia formaatidesse, kus juhuvalimi alusel kokku pandud laiapindsed kodanike kogud arutavad olulisi riigi- ja kohaliku elu küsimusi ja seda vormis, kus vähem haritud on haritutega samavõrra kaasatud (midagi sellesarnast nagu 2013. aastal Eestis toimunud rahvakogu).
Kaaluda võiks ka eraldi kvoote kesk- ja põhiharidusega inimestele, nagu seda on sookvoodid mitmetes Euroopa riikides esinduskogudesse kandideerimisel. Ilmselt on see siiski poolik lahendus, sest selle aluseks on vildakas ja stereotüüpne eeldus, et naised esindavad tingimata naisi ja vähese haridusega inimesed vähe harituid jne.8
Küll aga näitavad erinevad uuringud, et otsedemokraatiat ehk referendumidemokraatiat toetavad laialdaselt just vähem haridust saanud. Ometi hoiatavad Bovens ja Wille, et referendumeid ei tohiks lasta kaaperada demagoogidel ja muidu võimujanustel parteipoliitikutel: kõik rahvalt tulnud ettepanekud võiks kriitilise pilguga eelnevalt läbi kaaluda juhuvalimi alusel kokku pandud kodanike kogu, kus vähem haritud kodanikud on haritutega samavõrra esindatud ja saaksid toetuda eri tahke avavatele eksperdiarvamustele.
Kõik eespool nimetatud reformid peaks käivitama ühes paketis – vaid ühest lahendusest (nt otsedemokraatia või kvoodid) ei piisa. Demokraatia uuendamise vajadus paneks eliidi mõtlema ühiskonnale kui tervikule, teeks praeguse mudeli laiapindsemaks ja kaasavamaks. Äratuskell on juba helisenud – liialt magus sissemagamine võib saada liberaaldemokraatiatele saatuslikuks.
2 Russell J. Dalton, Political realignment: economics, culture, and electoral change. Oxford University Press. London, New York 2018.
3 B. Spruyt, G. Keppens, F. Van Droogenbroeck, Who supports populism and what attracts people to it? – Political Research Quarterly2016, nr 69 (2), lk 335–346.
4 Vt P. Norris, R. Inglehart, Cultural backlash: The Rise of Authoritarian Populism. Cambridge University Press, New York 2018.
5 Elmer Eric Schattschneider, The semisovereign people : a realist’s view of democracy in America. Holt, Rinehart and Winston, New York 1960, lk 35.
6 N. Carnes, N. Lupu, Do voters dislike working-class candidates? Voter biases and the descriptive underrepresentation of the working class. – American Political Science Review 2016, nr 110 (4), lk 832–844.
7 N. Carnes, N. Lupu, What good is a college degree? Education and leader quality reconsidered. – The Journal of Politics 2016, nr 78 (1), lk 35–49.
8 Jane Mansbridge, Should blacks represent blacks and women represent women? A contingent “yes”. – The Journal of Politics 1999, nr 61 (3), lk 628–657.
Mõne nädala taguses Sirbis avaldas Jaak Allik arvustuse Hendrik Toompere jr lavastusele „Lehman Brothers“ (Eesti Draamateater, 2020).* Kuna selles arvustuses teeb Allik nüüdisteatri kohta mõned märkused, mida kohtab teatriavalikkuse hoiakutes ikka ja jälle ning mille üle tasub dialoogi pidada, siis olgu siinne mõttevahetus katse selgitada mõningaid põhimõtteid, millest minu arvates paljud nüüdisteatri lavastajad nii Eestis kui ka mujal on lähtunud. (Puudutan vaid lavastusi, mida on võimalik käsitleda sõnateatrina ning jätan kõrvale lavastused, mille südamikus on liikumine, performance vms.)
Üldistuste leivalabidas. Muidugi ei kehti need selgitused väga kirju teatripildi kõigi lavastuste kohta ning oleks isegi vale eeldada, et väga lihtsad üldistused tabavad märki. Nagu ühiskond, nii on ka teater palju mitmekesisem kui aastakümneid varem, ning nii akadeemilise kui ka igapäevakriitilise strateegiana näib viimastel aastatel olevat tõhusam üksikjuhtumite (lavastus, rollisooritus, lavastaja) analüüsimine kui kiirete väljaüleste sidemete sõlmimine, tendentside väljajoonistamine või mudelduste leiutamine.
Kui lubate, eksin budistliku õpetuse vastu kõneleda pigem putukast kui iseendast ning toon mõned näited, kus olen ise teinud liiga julgeid üldistusi. Näiteks olen töötanud dramaturgina nelja Juhan Ulfsaki lavastuse juures ning kui küsida, siis kindlasti võib leida nende lavastuste vahel ühisosi, kuid minu arvates siiski mitte piisavaid, et välja töötada mingi selgepiiriline „Ulfsaki lavastuste mudel“.
Need lavastused on näiteks põhinenud valmisnäidendil, romaanil, filmistsenaariumil ja stseenide kimbul ning juba see erinevus loob tugevaid erinevusi struktuuris. Silmatorkavaid, lausa defineerivaid erinevusi on ka näitlemislaadis ning vormilises stilistikas – see ulatub brechtilikust groteskseni, sõnateatrist pseudomuusikalini, psühholoogiline mängulaad Eesti Draamateatri laval võib vahetuda pooletunnise kontserdiga tossu täis NO99 kammersaalis, kus näitlejad korisevad mikrofoni.
Kõigis neis lavastuses kõneldakse küll lahkumisest, tühistumisest, eemaldumisest, mitteosalemisest ja neid katab melanhoolia õrn loor, kuid viisid, mil moel sinnani jõutakse, on erisugused – ja erisugune on ka tundelaad ning ideoloogiline sõnum. Teisisõnu: kuigi vaikimisi eeldab kriitiline analüüs ühtsuse, kattumiste ja mõjutuste leidmist, siis näib siiski tõhusam vana hea põhimõte, mida kasutatakse ka viljapuude tagasilõikamisel ning kasside kasvatamisel – lähenegem ükshaaval.
Samasugune kimbatus on mind tabanud ka Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastusi analüüsides. Juhuse tahtel olen näinud nende mitutkümmet lavastusprotsessi kõrvalt ja muidugi saaksin seal kõneleda ka ühisosast, ent kuidas ikkagi tõmmata ühele liistule NO99 „Ühtse Eesti suurkogu“ (2010) ja „Kes kardab Virginia Woolfi?“ (2009), „Kõnts“ (2015) ja „Padjamees“ (2005), millised punased niidid jooksevad läbi lavastustest „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“ (2009) ja „The Rise and Fall of Estonia“ (2011) – kui jooksevadki, siis kas need on ikka nii tugevad ja defineerivad, et saaksin läheneda üldistuste leivalabidaga ning käsitleda kõiki sarnaste põhimõtete alusel?
Olgu öeldud, et sellega ei soovi ma väita, nagu oleks nüüdisteater niivõrd eriline, et üldistusi teha ei tohi ja iga lavastus on nagu kullatükike, mida tuleb puhastada ääretu hoolega tõlgenduste mudast ning eksponeerida autonoomselt, iseseisvalt, justkui seda ei mõjutaks näitlejate või lavastajate senine slepp. Ei. Samuti ei soovi ma väita, et säärane mitmekihilisus ja selgete käekirjade asendumine pihustumisega iseloomustaks vaid nüüdisteatrit.
Olles näiteks Priit Pedajase paljude lavastuste austaja, märkan nende vahel küll teatud sarnasust, ent nende artikuleerimine on sageli kahandanud lavastuste iseväärtust, ja veelgi enam, osutunud täiesti tarbetuks nurkade mahasõitmiseks. Üldistused on kahtlemata vajalikud, võimalikud ning sageli isegi hõlbustavad teosest arusaamist, kuid sünnivad liigagi sageli liiga lihtsalt ja pealiskaudselt. Sellise piduliku sissejuhatuse lõpetuseks olgu öeldud, et liiga lihtsaid ja hämmastavalt pealiskaudseid üldistusi olen teinud loomulikult ka mina.
Vastandumise kasutud barrikaadid. Hakates lähenema Alliku väidetele, soovin siiski toppama jääda veel ühe teema juurde. Selleks on vana hea vastandumine. Olen märganud, et mingite kunstinähtuste vastandamine teistele aitab vahel neid defineerida, kuid sageli on nad lihtsalt osa võimuvõitlusest ja kunstivälja tarbetu üledramatiseerimine. Justkui ristataks kusagil piike või lähtuksid kunstnikud pigem millegi eitamisest kui millegi jaatamisest.
Lauri Lagle Von Krahli teatris tehtud lavastuses „Sa oled täna ilusam kui homme“ saavad selle üksikosad kokku mosaiigi või vitraaži põhimõttel, mitte aga lineaarse jutustuse moel.
Ma ei mäleta näiteks, et teater NO99 oleks ennast kunagi ise vastandanud ühelegi teatrilaadile, küll aga loodi juba päris alguses konstruktsioon, nagu oleks oldud psühholoogilise teatri vastu. (Kuigi NO99 repertuaaris oli mitu lavastust, mida on raske käsitleda väljaspool psühholoogilist realismi.) Samuti ei ole ma märganud säärast vastandumissoovi ka müütiliselt nn teiselt poolelt. Tuletagem meelde, et mõni aasta tagasi kutsus Eesti Draamateater lavastama Juhan Ulfsaki ning paari kuu pärast esietendub seal Semperi ja Ojasoo lavastus ning minu teada on nemad (aga ka näiteks Lauri Lagle) saanud teisteltki suurtelt teatritelt koostööpakkumisi.
Jah, võrreldes näiteks Saksa suurte riigiteatritega, kus suurtel lavadel möllavadki peamiselt nn moodsad ja isegi radikaalsed etenduskunstnikud, on olukord muidugi leigem, kuid siin võib näha pigem rahalisi põhjusi, s.t jõukad ja piletitulust peaaegu sõltumatud Saksa teatrid saavad endale lubada pooltühje saale, sest eksperimendid ei ole kunagi ega kusagil läinud täissaalidele (küll aga on need hiljem mõjutanud otsustavalt teatrikunsti arengut).
Lühidalt: vastandades ühte või teist teatrikeelt, ehitatakse üles barrikaadid, mille kasulikkuses julgen sügavalt kahelda. Kuna toidutaldrik on Eestis väike, siis selle nimel võideldes tahavad kõik end õigustada, sageli ka teiste arvelt, kuid tuha langedes võiks proovida pigem tunda huvi kui põlgust. Aga see läheb juba vanainimese jutuks ega oma sügavamat tähendust, ma vabandan.
Nüüd aga Jaak Alliku toodud väidete juurde, mis kordavad seda, mida teatriavalikkusest on ka varem kostnud.
Eitus on olematu vundament. „Nüüdseks on saanud selgeks, et Toompere jr on lavastaja, keda jätab praegu nii moodne etenduskunstiks nimetatav (s.t arusaadavat lugu eitav) teatrisuund üpris külmaks.“
Täpsustan: etenduskunstid ei eita arusaadavat lugu. Hea näide on Juhan Ulfsaki viimane lavastus „Pigem EI“ (Von Krahli teater, 2020), mis on hoolimata Taavi Eelmaa ümberkirjutusest säilitanud Herman Melville’i lühijutu karakterid, struktuuri ja sõlmituse. Mäletan selgelt ka proovides Ulfsaki öeldut, et oluline on lugu alles hoida ning see välja mängida, alles siis võib peale lisada teisi kihistusi.
Muidugi on ka lavastusi, kus arusaadav lugu ei sünni sel moel, vaid hoopis näiteks assotsiatiivselt. Näiteks võib tuua Lauri Lagle lavastuse „Suur õgimine“ (NO99, 2012), kus vaatajale anti üpris vähe aimu tegelaste minevikust ja isegi nendevahelistest suhetest ning ajas lahti laotuva loo asemel oli laval üks totaalne ja vaid natuke oma kontuure muutev tegu (surnuks õgimine). Samuti võib mainida Lagle viimast lavastust „Sa oled täna ilusam kui homme“ (Von Krahli teater, 2020), rohkem kui kaks tundi kestev vestlusrohke lavastus, kus laval näeme „kimpu inimesi“, kes on „mingis kohas“ ja kelle vahel „juhtub midagi“ ning ehk on seda võimalik nimetada ka „looks”, kuid pigem siiski fragmendiks, mille üksikosad saavad kokku mosaiigi või vitraaži põhimõttel (tuleb asetada elemendid sobivasse kompositsiooni ning lasta neile peale prožektorivalgus), mitte aga lineaarse jutustuse moel.
Nende kõrval on tõesti ka lavastusi, kus lugu ei olegi – on stseenide või piltide jada, mis omavahel ritta panduna ei moodusta mitte alguse, keskpaiga ja lõpuga lugu, vaid voolavama struktuuriga terviku. Võrdluseks võib tuua erinevuse realistliku ja abstraktse maali vahel. Ühel juhul näeme maalil arusaadavat jutustust, teise puhul naudime värvipinnast saadavat emotsiooni või mõtteainest. Näiteks on ilmunud paks raamat Mark Rothko maalidest ühes USAs asuvas kabelis, mis ei kujuta mitte midagi (s.t need ei jutusta lugu), vaid on ühetaolise musta pinnaga. Ja ometi kubiseb kabeli külalisraamat inimeste emotsioonidest, nad vakatavad, nutavad ja vakatavad uuesti nende maalide ees, mis on pannud tööle fantaasia, käivitanud tunded, meenutanud midagi. Alles hiljuti mainis näiteks Mait Malmsten, et sai elamuse Ado Vabbe näituselt, kus teda paelus mitte maalidel olevad lood või motiivid, vaid hoopis Vabbe joon. Tähendab, jutustus ei ole maalikunstile ega selle vaatajale möödapääsmatu ega ainuvõimalik – saab ka teistmoodi. Ka lähenemisi lavalisele loole on seega mitmeid ning ükski lähenemine pole iseenesest parem ega halvem kui teine.
Ent olulisim on siinkohal öelda hoopis seda, et nn moodsatele etenduskunstnikele ei ole küsimus loost üleüldse keskne. Kui defineerida moodsaid etenduskunste selle kaudu, et nad „eitavad lugu“, oleme ekslikul teel, sest millegi eitamisele rajab oma lavastuse ainult naljanina, kuna eitus on olematu vundament. Lugu võib olla ja võib ka mitte olla, lugu võib sobida hästi ja võib osutuda ka üleliigseks – see polegi etenduskunstnikele olulisim küsimus.
Pigem alustatakse oma otsinguid küsimusest: mis on meie teema? Kas selleks on midagi abstraktset (armastus, surm, häbi tilkuva kraani pärast) või midagi konkreetset (ökokriis, feminism, tilkuv kraan), kas läheneda teemale isiklikult või üldistades, kas teema käsitlemiseks kasutada lugu või midagi muud? Need küsimused näivad olevat palju olulisemad kui loo või selle eitamise seadmine keskpunkti.
Tekst ei defineeri teatrit. „Ka pole ta ilmutanud usku pidada end paremaks näitekirjanikuks kui kõik enne teda elanud või ka temaga ühel ajal tegutsevad ning lavadel end juba tõestanud dramaturgid.“
Täpsustus: põhjus, miks paljude lavastuste tekstid tehakse ise, ei ole ülbuses pidada ennast paremaks kui kuulsad näitekirjanikud. Tšehhovi kõrval oleme kõik vaid tolmukübe tuules. Küll aga on paraku nii, et paljude oluliste teemade kohta ei ole kirjutatud ühtegi näidendit. Shakespeare’i või Ibseni abil saab rääkida tervest reast nähtustest, aga ebamäärasest ängist kapitalismi küüsis on nende abil keeruline kõneleda. Või näiteks tabab mõnd lavastajat kihu rääkida Eesti poliitikast: muidugi võib ta lavastada „Richard III“ ja rääkida meie poliitikamaastikust metafooriliselt (see pole halb variant), aga mõni tahabki rääkida otsesõnu Rattast, Seedrist või idiootidest. Tähendab, tuleb ise käised üles käärida ja asuda asja kallale.
Samuti soovivad mõned etenduskunstnikud kasutada vana head taktikat „räägi üksikust, jõua üldiseni“ ehk käsitleda mingeid isiklikke teemasid, sest siis on ka lootust, et kui seda teha hästi, siis leiavad paljud publikus sellega ühisosa. Olen näiteks näinud suurepärast lavastust, kus etenduskunstnik pihtis poolteise tunni jooksul oma argistest ebaõnnestumistest – see oli kurb, naljakas ja pani kaasa mõtlema. Kas minus tol õhtul muutus midagi? Jah, muutus.
Muidugi, kui teha seda kõike kehvasti ja küündimatult, on piinlik. Ent kehvasti ja küündimatult võib lavastada ka Shakespeare’i ja teksti väärtus siin ei päästa, sest teater ei ole kirjanduse alaliik, vaid siiski iseseisev kunstižanr. Tekst võib olla hea, lausa lummav, aga kui lavastuslikud kujundid ja näitlejate mäng jääb nõutuks ilutsemiseks, siis pole meil tegemist õnnestunud teatriõhtuga. Tekst ei defineeri teatrit, teksti kvaliteet ei määra lavastusliku kujundi hiilgavust. See ei tähenda teksti eitamist, kindlasti mitte, kuid tekst on vaid üks abivahend teatri kui performatiivse kunstiliigi kompotis. Toon kaks näidet.
Ene-Liis Semperi kaks viimast lavastust kestavad kokku umbes kolm tundi ning nende jooksul kuuleme kokku umbes kümmet lauset. Kõike muud täidab kõik muu. Moodne etenduskunstide kollektiiv Forced Entertainment ei tee laval aga muud kui räägib: jutujõed voolavad, muutuvad jutujärvedeks ja paisuvad jutuookeanideks. On neid, kes peavad sellist rääkivat teatrit talumatult igavaks, kuid tean nn füüsilise teatri austajaid, kes peavad just Forced Entertainmentist väga lugu, sest nende jutuookeanides on alati olemas ootamatu struktuur või võluv kontseptsioon. Jutu abil luuakse ja tühistatakse maailmu, käivitatakse fantaasiaid, manipuleeritakse kujutlusega. Tähendab: tekst võib moodsas teatris täiesti omal kohal olla, aga ta ei pea olema.
Ja veel. Kui kirjanikud ei kirjuta kogu aeg ümber seniseid teoseid ning kui filmilavastajad ei filmi kogu aeg vanu häid stsenaariume, vaid mõtlevad välja uusi filme, romaane ja süžeesid, siis miks peab teatrilavastajate samasugust soovi pidama ülbuseks ja sooviks ennast paremaks pidada? Olen kindel, et Veiko Õunpuu suhtub lugupidamisega Federico Fellini filmidesse, aga ometi kirjutab ta talutares istudes valmis uue stsenaariumi, mitte ei lähe võttesse „La dolce vitaga“.
Multihäälsus. „Tundub, et ka tore grupitöö põhimõte, kui näitlejad istuvad ilma kindla tekstita maha ja hakkavad koos lavastajaga mingis suunas minema, ei köida teda.“
Täpsustus: olen korduvalt kuulnud nüüdisteatri lavastajate huulilt enne esimest proovi väidet, et „lihtsalt mingis suunas koos minema hakata“ ei ole mingit mõtet. Olgu selleks Ojasoo, Ulfsak, Semper, Lagle, Kangro või keegi teine – reeglina on neil olemas väga täpne teadmine teemadest, mida käsitleda, ja vormidest, mida uurida. „Lihtsalt mingis suunas minemine“ on müüt, millele on raske mingitki tõepinda jalge alla sikutada. Küll aga on tõsi, et nüüdisaegses teatris kõlab proovis ka näitlejate hääl, sageli saavad sõna muusikalised kujundajad ja valguskunstnikud ning keegi neist ei räägi kitsalt prožektoritest, nootidest või rollidest, vaid nad analüüsivad, mudivad ja kritiseerivad lavastuse kontseptsiooni. Sellel on mitu põhjust.
Esiteks annab säärane multihäälsus lavastusele juurde kihte, sest eks ole ka jõgi laiem ja majesteetlikum, kui sellesse suubub mitu allikat, mitte ainult üks. Teiseks saavad seeläbi näitlejad ning kõik teised lavastusprotsessis osalejad teatud agentsuse ja nad ei ole kitsalt oma ülesannete sees ettepanekuid tegevad kaasteelised, vaid nad on oma häälega kaasautorid. See on oluline printsiip, sest õnnestumise korral võib säärane agentsus muuta lavastuse tõsiseltvõetavamaks, vastuolulisemaks ja eneseteadlikumaks (s.t ka enesekriitilisemaks). Kolmandaks on sel poliitilised põhjused – tahetakse tühistada klassikalised võimuhierarhiad.
Olin kord näiteks Londonis prooviprotsessis ja sealne tähtis näitekirjanik (mitmekordne Olivier’ auhinna laureaat) oli jahmunud, et tal ei olegi vetoõigust. Ta oli harjunud, et kui lavastaja või näitleja tahab muuta kas või üht (üht!) sõna, vudib ta tema juurde ning palub luba. Üllatunult istus ta proovides ja sai aru, et tema töö on suuresti tehtud, jäme ots on nüüd lavastajate ja näitlejate käes. Tähtis näitekirjanik oli sõbraliku natuuriga ning ajapikku hakkas talle isegi meeldima olukord, kus „tõe allikaid“ pole ainult üks, vaid võib olla mitu.
Tõsi, keegi ei eelda, et lavastusprotsessi sees hakkaks grimeerija lavastama või lavastaja lava ehitama ning lõplikud kunstilised valikud langetab endiselt lavastaja, ent tehes seda polüfoonias ning dialoogis võib kunstiline tulemus olla mõjusam kui monoloogi pidades ning seejärel proovisaali saabunud aupaklikku või hirmunud vaikust kuulates.
Nende kirjeldustega ei vastandu ma ühelegi meetodile. Teatrit võib teha tuhandel erisugusel viisil ning ma naudin neist enamikku. Ja neid, mida ma ei naudi, naudivad ehk teised. Kui tegin ettevaatamatuid üldistusi, vabandan nii ette kui ka taha. Olgu öeldud, et Jaak Allik on korduvalt kaitsnud moodsat teatrit poliitiliste rünnakute eest ning kirjutanud tunnustavalt ka selle kunstilisest iseloomust, seega on ülal kirjeldatu vaidlus ühe artikli üksikute väidetega, mitte inimesega.
Kas Sillamäe võiks olla nõukapärandi mõistmise võti?
MADIS TUUDER
Kirde-Eesti ja eelkõige sealsed tööstuslinnad ja -asulad mõjuvad mujal Eestis elavatele inimestele sageli irdsete, salapäraste ja kummalistena. Eesti väiksusele ja kompaktsusele vaatamata peetakse seda maanurka endiselt kaugeks ja võõraks, nii et alles hiljuti oli selles piirkonnas ka turistina käimine justkui midagi eneseületuslikku ja ekstreemset. Sellisel suhtumisel on mõistagi arusaadavad põhjused: räägib ju suurem osa sealsest elanikkonnast muu Eestiga võrreldes teist keelt ja evib teistsugust kultuuritausta, mis avaldub ka selle piirkonna elukorralduses. Samuti erineb siinne asulastik oma kujunemisloo ja visuaalse ilme poolest ülejäänud riigi paigust, kuigi, olgem ausad, analoogiaid leiab Põhja-Eestist kuni Paldiskini välja. Kirde-Eesti mentaalne eraldatus muust Eestist on kujunenud nõukogude ajal ning sama aeg on vorminud ka selle piirkonna näo, paljuski eelnevate kihistuste hinnaga. Ilmselt on seetõttu saanud sellest ülejäänud Eestiga võrreldes paljudele võõristust esile kutsuv ja raskesti omaks võetav paik. Selle mõtestamine, rääkimata omaksvõtmisest, on arusaadavalt valulik.
Eestis on 30 aastaga jõudsalt ja suuresti ka edukalt suudetud lõimuda euroopalikku elukorraldusse ja suunatud pilk sõna otseses mõttes läände. See on kaasa toonud ka märgatava majandusliku edukuse. Irdne Kirde-Eesti tundub selles pealtnäha edukas Eestis olevat justkui üks vanamees, kelle kaasavedamine moodsasse ühiskonda on olnud vaevaline ja kes üritab veel ikka torisedes ja ükskõikselt käega rehmates muule Eestile selgeks teha, et teda ei maksa ümber kasvatada ja et tema tahab jääda sinna, kus me hiljuti kõik koos veel õndsalt olime. Seda kunagist „õndsust“ on Eesti ühiskond püüdnud iga hinna eest maha raputada ja nn nõukogude taagast vabanemine on olnud üks rahvuslikest spordialadest, mis justkui aitaks ühiskonnal ka ise uskuda oma mõnikord näilisena tunduvasse edusse ja valitud tee õigsusesse. Ja sellel teel on seesama eilsest pärit Kirde-Eesti jäänud justkui paigale, tardunud aega, mida enam ei ole, aga mis kõigest hoolimata elab oma virtuaalset elu kohapeal edasi. Oluline on siinjuures see, et seda aega peetakse sellestsamast ajast pärit linnades nn omaks ja sellest lahtiütlemine ja uuega kaasaminemine tundub endiselt paljudele kohalikele isegi lausa reetmisena.
Just see, mida üks osa ühiskonnast peab omaks ja teine mitte, on tekitanud ühiskonnas lõhe, mida pidada väärtuslikuks ja õpetlikuks ning mida mitte. Nii on see ajaga, aga ka ajas jäetud füüsiliste jälgedega. Selles pole midagi uut. Sama küsimus kerkis ka näiteks seoses baltisaksa pärandiga, mida sõjaeelses vabariigis väärtustasid suuresti vaid baltisakslased ise, kuid mis tõusis eestlaste huviorbiiti ja isegi uhkuseasjaks, kui peame silmas näiteks mõisakultuuri, alles nõukogude ajal. Nii on see mõistetavalt ka nõukogude pärandiga. Tuleb tõdeda, et oleme 30 aastaga, mil peale on kasvanud uus põlvkond, jõudnud sellest ajast piisavalt turvalisse kaugusesse ning omal ajal põlatu on nõukapärandina viimasel ajal taas huviorbiiti tõusnud. Seda, et tolerantsus selle perioodi ja sellel ajal loodu suhtes on kasvanud, näitab kas või asjaolu, et aina arvukamalt ilmub omaaegsete parteiässade ja tööstusjuhtide elulugusid ja memuaare, nõukaaja olmest tehakse näitusi, kollektsionääride seas on ammu popid tolle perioodi esemete kogumine ja nendega hangeldamine. Veel paarkümmend aastat tagasi täitsid selle niši Siberi-mälestused, sõjaeelse vabariigi pärandi esitõstmine ja eksponeerimine ning nõukaaegse mööbli ja vimplite-märkide prügimäele rookimine.
Omaette teemaks on tõusnud ka nõukogudeaegne elukeskkond ja tollane ehitatud keskkond üldse. Ja mitte sugugi pelgalt olmelises mõttes, kuna sel perioodil ehitatud hoonetes elab suurem osa Eesti elanikest, vaid esteetilises. Asjaomastes ringkondades kõlavad juba ammu küsimused, kas sellel perioodil loodu seas on midagi väärtuslikku, ning kui jah, siis kuidas ja kas seda säilitada, kas meil on selleks jõudu, võimalusi jne. See on ka loomulik, sest aeg sunnib paratamatult neid küsimusi esitama. Muinsuskaitseametis ja kunstiakadeemias on selle teemaga juba ligi paarkümmend aastat süvitsi tegeldud. Uurimine on päädinud mahuka XX sajandi arhitektuuripärandi analüüsiga. Sinna sattunud valikus on suur osa just nõukogudeaegsel kihistusel, mis on tõstnud püünele ka liidu lagunemise järel unustusse jäetud Ida-Virumaa samast ajast pärit urbaanse keskkonna. Eraldi on esile kerkinud Sillamäe linn, täpsemalt selle stalinistlik vanem osa, mida eksperdid on pidanud lausa nii väärtuslikuks, et soovitanud selle võtta riikliku kaitse alla.
Võiks arvata, et Ida-Virumaa linnad on omavahel väga tihedalt seotud. Moodustavad need ju omalaadse ühtse linliku konglomeraadi ning nende sõjajärgne tekkelugu, kasv ja areng on üsna samasugune, ka elanikkonna sotsiaalne profiil on suhteliselt sarnane. Kui lähemalt vaadata, siis nii see tegelikult ei ole. Kolm suuremat linna ehk Narva, Sillamäe ja Kohtla-Järve (viimase alla kuulus ka arvukalt väiksemad hajali asuvaid linnalisi asulaid, sh Jõhvi) olid nõukogude ajal kõik vabariikliku alluvusega linnad. Seesugune staatus tagas neile suurema iseseisvuse ning üksteisest ka suhtelise sõltumatuse, mis on säilinud tänapäevani: neis kõigis on endiselt oma, juba nõukogude ajal välja kujunenud poliitiline ja majanduslik eliit, oma elukondlikud iseärasused, et mitte öelda traditsioonid. Selles rivis eristub eriti jõuliselt Sillamäe, kuna tegemist on kunagise kinnise linnaga.
On selge, et Sillamäel tuleks millegi kaitsmise osas, kui üldse, alustada stalinistlikust pärandist, kuna füüsiliselt on see kihistusena kõige hapram, mentaalselt ehk ka vastuolulisim ja suuremat dialoogi nõudev ajajärk. Pildil Mere puiestee.
Olgugi et eestlastele ei ole selle linna kauni kõlaga nimi sugugi võõras, ei teata selle Eesti mõõtkavas küllaltki suure asula igapäevaelust ega ka ajaloost kuigi palju. Kui küsida saarlase või võruka käest, mis neile Sillamäega seoses esmalt meenub, siis on see vanematele inimestele tõenäoliselt kinnise linna staatus või salajane keemiatehas, teistele radioaktiivsete jäätmete hoidla ja pisut positiivsemas võtmes sadam. Sillamäe ajaloo ülevaateid on hakatud alles viimastel aastatel publitseerima ja sedagi vaid kohalike entusiastide eestvõttel ja vene keeles, mis jääb muu Eesti publiku käeulatusest välja. Ka meedias on Sillamäe jäänud oma kuulsamate naabrite Narva ja Jõhvi varju. Esimene ja seni peaaegu ainuke katse avada laiemalt selle linna olemus on 2011. aastal Andrei Hvostovi sulest ilmunud peamiselt tema nooruspõlve mälestusi kajastav teos „Sillamäe passioon“.
Sillamäe eemaldus muust Eestist pärast Teist maailmasõda, kui sinna rajati sõjatööstusele suunatud salajane uraanirikastustehas koos samuti saladuse loori all kerkinud asulaga, kuhu pandi elama mujalt Nõukogude Liidust valitud ja värvatud töötajaskond. Linn oli omamoodi sotsialistliku töölislinna etalon, mille suuresti küll näilist heaolu iseloomustasid rikkalikum toidu- ja olmekaupadega varustatus, paremad elutingimused, sotsiaalsed hüved jm. Tehase töötajaskonna ja sellest lähtuvalt ka elanikkonna hulka valiti nn puhta ankeedi ja kõrge kvalifikatsiooniga inimesi, mistõttu kujunes siin välja küllaltki intelligentne ja toonases mõistes kõrge moraalistandardiga elanikkond.
Sillamäe ei kasvanud siiski tühjale kohale. Põllupidajate ja kaluritega asustatud rannaalast kujunes juba XIX sajandi keskel populaarne suvituspiirkond, kuhu talupojad arvukalt suvilaid ning ärisid rajasid. Praeguse linna kohal paiknenud kalurikülade Türsamäe, Sillamäe ja Kannuka kõrvale hakkas juba 1920. aastate lõpus kujunema kompaktsem tööstusasula, suvituspiirkonna maine jäi pigem tagaplaanile. Kunagise põlevkiviõlitehase rajatiste jäänukeid leiab keemiakombinaadi territooriumilt seniajani. Samuti olid veel kümmekond aastat tagasi alles sõjaeelse töölisasula mõned kasarmud ning nõukogude aja elas üle ka käputäis XIX sajandi kuurordiaegseid hooneid mereäärses piirkonnas.
Üsna pea pärast tehase käikuandmist 1940. aastate lõpus uraanirikastamine siiski hääbus ning hakati tegelema haruldaste muldmetallidega. Paljudes toonastes dokumentides nimetatakse tehast lihtsalt põlevkivitehaseks, kuigi põlevkiviga sellel otseselt kokkupuudet ei olnudki. Siiski sai 1957. aastal seni halduslikult Narva linnale allunud, aga sisuliselt Moskvale allutatud tehase juhtimise all linn linnaõigused ning asula nimeks sai seniste numbrikombinatsioonide asemel ametlikult ajalooline kohalik toponüüm Sillamäe.
1960. aastate alguses, kui linnast lõunasse hakati rajama Sirgala ja Narva põlevkivikarjääri, asus Sillamäele elama ka hulgaliselt kaevureid. Nimelt paigutati algselt Sirgalasse planeeritud kaevurite elamufond majanduslikel põhjustel pisut eemale juba olemas linna, uue töölislinnana planeeritud Sirgalast ehitati aga valmis vaid kümme protsenti. Eesti Põlevkivi tööliskonna asumisega Sillamäele muutus ka linnaelanike profiil. Kaevurite hulgas oli ka lihtsama taustaga inimesi, sõel ei olnud enam nii tihe ja aegki Nõukogude Liidus oli toona leebem ning vabam. Nende karjääride töötajaskonna seas sattus muuhulgas Sillamäele elama ka kuigipalju eestlasi. Nad jäid linnas üldiselt küll märkamatuks, kuid eestlaskond kosus siiski niipalju, et autoriteetsete eestlastest mäeinseneride eestvõttel õnnestus linnas 1963. aastal avada lausa eestikeelne kool. 1980. aastatel elas linnas ligi 700 eestlast, mis annab välja ühe kobedama kolhoosiasula mõõdu ning mida polnudki linna staatust ja suletust arvestades nii vähe. Koos rohkearvulise kaevurite armeega kasvas linnaelanike arv nõukogude aja lõpuks 21 000ni, millest on praeguseks järel ligi 13 000.
Nagu mainitud, mõjutas linna käekäiku suletud linna staatus, kuid seda kiputakse praegu mütologiseerima. Erinevalt näiteks Paldiskist, kus linn koos Pakri poolsaarega oli muust maailmast eraldatud mitmekordse taraga, kus sees jooksid koerad, ei olnud Sillamäe füüsiliselt tegelikult muust ilmast ära lõigatud. Seda polekski saanud teha, kuna linna asukoha tõttu Tallinna-Leningradi maantee ääres ei saanud seda ülejäänud tsivilisatsioonist sel määral eraldada, nagu see oli võimalik metsa paigutatud sõjaväelinnakute või muude militaarobjektide puhul. Suletus seisnes lihtsalt pisut suuremas kontrollis linna sisenemisel, aga kui polnud soovi pabereid ette näidata, sai linna sisse ka kohtadest, kus kontrolli ei olnud, mis ei välistanud muidugi võimalikke intsidente kontrollorganitega linnas sees. Võõrad tahtsid linna sisse saada peamiselt defitsiitsete kaupade pärast, mida oli Sillamäe hea varustatusega kauplustes piisavalt. Probleem võis tekkida linna sissekirjutuse saamisega, aga ausal nõukogude keemikul see üldiselt raske ei olnud, rääkimata kaevuritest, kelle tausta nii tõhusalt ei kontrollitud.
Teine oluline tegur oli paiknemine impeeriumi läänepiiril mere kaldal, mistõttu oli tegu piiritsooniga, aga selles osas ei olnud Sillamäe muu Eesti rannaalaga võrreldes erand. Linnaruumis avaldus see ehk selles, et muidu eeskujulikult hoitud ja heakorrastatud linnas oli mererand hüljatud ja unarusse jäetud ning seda ei püütudki näiteks puhketsooniks välja arendada. Randa palistav promenaad kerkib värskete meretuulte linna, nagu Sillamäed praegu nimetatakse, alles selle aasta lõpuks.
Suletus ja omalaadne staatus nõukogulikus juhtimishierarhias on kujundanud ka selle linna visuaalse palge. Erinevalt teistest Eesti linnadest projekteeriti ja planeeriti seda Leningradist, kui Hruštšovi sulaaeg välja arvata. Üsna terviklikult välja ehitatud stalinistlikule osale lisati 1960. aastate vabaplaneeringuline hruštšovkade linnak ning omakorda selle kõrvale 1970. ja 1980. aastatel kerkinud I mikrorajoon, kus tooni annavad postmodernistliku maiguga sageli erilahenduste alusel kavandatud Venemaa arhitektide laualt tulnud korterelamud.
Seetõttu ongi Sillamäe omalaadne linnaehituslik vabaõhumuuseum, kus eri käekirjad on linnamaastikus väga selgelt ja terviklikult välja joonistunud: siin on esindatud kõik nõukogudeaegsed stilistilised kihistused stalinistlikust klassitsismist postmodernismini välja. Nüüdisaegset arhitektuuri on linnas minimaalselt, silma torkavad vaid iseloomutud kaubanduskeskused ja üksikud avalikud hooned (nt sel aastal valminud PPA ja Päästeameti ühishoone, arhitektid Joel Kopli, Koit Ojaliiv ja Juhan Rohtla). Seetõttu vääriks Sillamäe stalinistliku arhitektuuri väärtustamise kõrval ka laiemat tähelepanu, sest masselamuehituse näitena teist nii põnevat ja ka elukeskkonna mõttes inimväärset nõukogude perioodi mikrorajooni Eestis ei leidu.
Peale omanäolise linnaruumi on eraldatuse tõttu Sillamäel tekkinud mingi kirjeldamatu uhkus oma linna üle, Kohtla-Järvel näiteks seda sellisel määral ei tunneta. Samuti on elu enklaavis teinud sillamäelased alalhoidlikuks. Nad hoiavad kokku, hindavad oma linna endiselt kõrgelt ja oma-tunne on seal tunduvalt selgepiirilisem kui naaberlinnades. Ka muinsuskaitse ekspertide kohtumisel linnarahvaga ilmes üldine poolehoid ja isegi tunnustav suhtumine soovi Sillamäe keskkonnas väärtust näha ja seda lausa riiklikul tasemel.
On selge, et Sillamäel tuleks millegi kaitsmise osas, kui üldse, alustada stalinistlikust pärandist, kuna füüsiliselt on see kihistusena kõige hapram, mentaalselt ehk ka vastuolulisim ja suuremat dialoogi nõudev ajajärk. Kas ühiskond on valmis tunnistama väärtuslikuks ka sellel paljuski traagilisel ja vastuolulisel ajal loodut? Arutelu sellel teemal on seni käinud väikestes ringides, mistõttu pole ühiskonna hoiak teada, kuid mingil määral on see ennustatav ja ilmselt võetakse teema käsitlemist esialgu võõristavalt. Võimalik, et asi on ka sõnas „stalinistlik“, mida selle ajastu arhitektuurist rääkides sageli kasutatakse. Võib-olla ongi just Sillamäe see linn või nähtus, mille kaudu Eesti ühe perioodi lugu laiemalt lahti rääkida ja Eesti ühiskonda seda ajastut mõistma panna? Sillamäel on praegu peale arhitektuuri alles ka palju muud, pean silmas eelkõige mälu ja inimesi. Olgu pealtnäha vähetähtsa näitena toodud mõneti sümboolne seik, et ilmselt on Sillamäe ainuke koht Eestis, kus töötab vana lokaalne raadiojaam, millega on seniajani ühendatud veel ligi 600 peamiselt vanema elamufondi korterit ja mida ennastsalgava entusiasmiga sisustab üksi ligi 90aastane kunagine linna täitevkomitee esimees. On omamoodi armas, kuid siiski ka kurb, et hiljuti pidi halveneva tervise tõttu töölt lahkuma raadiojaama ainuke, samuti ligi 90aastane naisdiktor, mistõttu on tulnud südikal vanahärral ka see roll enda kanda võtta. Aeg muudab paratamatult ka Sillamäed, ükskõik, kui museaalse ja aega tardununa see linn eemalt vaadates ka ei paista. Sillamäe on lihtsalt selle teistsuguse Eesti üks reljeefsemaid näiteid ja see teebki sellest omalaadse õpiku, millest õppimist tuleb veel õppida.
Virgo Siili hiljuti ilmunud raamatus „Teadlane miiniväljal“ märgib Rein Taagepera: „Teadus peaks vähemalt osaliselt justkui vastanduma talupojamõistusele, mis leiab, et asjad ja nendevahelised seosed on nagu on, ning küsima selle asemel „kas ikka on?“ või „miks on?“, kuid talupojalikult kitsast maailmavaadet leidub ikka veel. Ajal, kui Galilei hakkas tegema mõõtmisi raskustungi kohta, oleks iga Toscana talumees võinud talle öelda, et mis sa, tola, teed, ma ju tean, mis suunas asjad kukuvad – allapoole. Mida Sa veel uurid?“1
Talupojatarkuse kasvav levik
Elu läheb järjest keerulisemaks ja otsuste tegemiseks peaks justkui vaja olema üha enam teadmisi, kuid ajakirjandusest ja ühiskonnaliidrite sõnavõttudest jääb aina enam mulje, et ettetulevate lihtsamate ja keerulisemate probleemide lahendamiseks on vaja vaid igaühel olemasolevat talupojatarkust (või sünonüümina kasutatavat talupojamõistust). Talupojatarkust soovitatakse kasutada pea kõigis eluvaldkondades – haljastuse eest hoolitsemisel,2 keeleõppe planeerimisel,3 kriisiolukorras käitumisel,4 liikluses,5,6 oma raha investeerimisel,7 planeeringute menetlemisel,8 riigi juhtimisel,9 riigiasutuste projektide rahastamisel,10 tarbimisvalikute tegemisel,11,12,13 tõe ja õiguse jalule seadmiseks,14 tüssata saamise vältimiseks.13,15,16 Ja see loetelu pole kaugeltki lõplik. Teinekord esineb talupojatarkus rasvaselt artikli pealkirjas,17,18 aga tekstis endas pole tast kippu ega kõppu. Talupojatarkus „müüb“ ja on seepärast kasutusel tehnoloogilise võttena konteksti sisse nügimiseks, s.o tähelepanu saamiseks, ise aga taandub pelgalt sõnakõlksuks.
Pärast mõningaid internetiotsinguid19 veendusin, et mulje talupojatarkuse kasvavast levikust pole petlik. Sõnu „talupojatarkus“ ja „talupojamõistus“ kokku leidub 12 780 veebikirjes, kusjuures „talupojatarkus“ on 3,5 korda enam kasutuses kui „talupojamõistus“. Kui 1995. aastal mainiti „talupojatarkust“ veebis 152 korda („talupojamõistust“ 163 korda), siis 2000. aastal juba 1290 korda („talupojamõistust“ 370 korda), 2010. aastal 5250 korda („talupojamõistust“ 1170 korda) ja 2020. aasta kaheksa kuuga juba 5980 korda („talupojamõistust“ 1570 korda). „Talupojatarkuse“ mainimiste kasv on seega enam kui 39kordne, „talupojamõistusel“ ligi 10kordne. Veebidokumentide koguarv on ajas tohutult kasvanud, seepärast on oluline ka see, kui palju on „talupojatarkuse“ mainimine veebis suurenenud võrreldes teiste sõnadega. Valisin kolm lähedast sõna „teadus“, „õppimine“ ja „haridus“ ning analüüsisin „talupojatarkuse“ esinemissageduse muutumist nende kolme suhtes. Võrreldes 1995. aastaga oli 2010. aastaks „talupojatarkuse“ mainimine kasvanud 2,2 korda „teaduse“ 2,6 korda „õppimise“ ja 34 korda „hariduse“ mainimise suhtes. Sel aastal on 1995. aastaga võrreldes „talupojatarkust“ mainitud juba 5,8 korda enam kui „teadust“, 4,7 korda enam kui „õppimist“ ja 39 korda enam kui „haridust“. See on igati muljetavaldav kasv, näidates, et meie kultuuriruumis saab talupojatarkus üha enam tähelepanu.
Mis on talupojatarkus?
Talupojatarkus (või sõltuvalt kontekstist talupojamõistus) ei esine tekstides tavaliselt üksinda, vaid omadussõnaga väärindatuna, näiteks „kaine talupojamõistus“, aga talupojatarkus võib olla ka alalhoidlik, arukas, ehe, elementaarne, elukogenud, eluterve, hea, kaval, karastunud, konservatiivne, lahke, lihtlabane, lihtne, läbiproovitud, mõistlik, müstiline, puhas, päris, ratsionaalne, selge, tavaline, tark, terav, terve, tervemõistuslik, tugev, tõeline, vana, väärtuslik, äraproovitud, ülim, ürgne, aga ka eestlaslik, ehteestlaslik, rahvuslik ja üdieestlaslik. Harva leitakse, et talupojatarkus on „padukonservatiivne“20 või „kurikuulus, ülistatud ja kirutud“.21 Talupojatarkus arvab, avab, eeldab, kaitseb, keelab, keeldub, kinnitab, käsib, leiab, lubab, lähtub, ootab, päästab, selgitab, soovitab, valitseb, viitab, võimaldab, õpetab ja ütleb.
Ajakirja Lõbus Talupoeg kaas.
Mõiste „talupojatarkus“ juures eeldatakse tavaliselt, kuid täiesti põhjendamatult, et kõik saavad sellest sõnast ühtemoodi aru.22 Ei ole ühteainumat talupojatarkuse definitsiooni. Talupojatarkus võib olla asjadest arusaamise võime, mis on olemas ainult maarahval, eelkõige talumajapidamiste elanikel; maarahvas aga kolib linna ja seepärast jääb talupojamõistust järjest vähemaks.23,24 Talupojatarkus on talupoja tarkus.25 Selline otsene või poolotsene kontekst väljendub mineviku ja tänapäeva või maa- ja linnaelanike vastandamises. Näiteks: „Täisehitatud rannaala jätab kohalikud inimesed ja puhkajad rannast ilma. Talupojatarkus on ära unustatud – vanasti olid rannas paadikuurid, mitte elumajad.”26 ja! „Kui heita pilk vanadele kaartidele, millele on kantud rannakülad, siis näeme selgesti, et lausa randa ja meremõjutuste meelevalda oma koduaset ei rajatud [—] Küll aga hoiti rannas paate ja võrke, mis olid varjul üleujutuse piirist maa poole ehitatud paadi- ja võrgukuurides. Tänapäeval aga on leidlikud ranna uusasukad tõlgendanud nende vanade võrgukuuride asukohti/vundamente seaduse kohaselt õigustatult elumajade alusmüüridena“27 või „Linnastunud inimesed kalduvad arvama, et infoajastul on kogu tarkus arvutist võtta. [—] Rõõm on aga tunnistada, et talu elulaadi valinud pered on seda hinnatud tarkust, mida talu äratab, uuesti levitamas.“24 Samuti ei jäta maal elades talupojamõistus hätta.28 Kirjanik Mati Unt on meenutanud, et maapoisina oli just temal, erinevalt linnarahvast, talupojatarkust.29-30,31
Talupojatarkusel, nii nagu teda suuremalt jaolt viimasel ajal kasutatakse, võib selge seos talupoegade ja maaeluga ka puududa. Talupojatarkus võib olla midagi nii tavalist nagu terve mõistus,32 igapäevatarkus ehk tarbetarkus33 või pragmaatiline loogika.34 Laiendatult: „See [talupojatarkus] on kimbuke loogilisi seletusi ja empiirilise vaatluse tulemusi, esiisade või mõttekaaslaste eluretsepte ning vanasõnu. Eelkõige apelleeritakse aga loomulikule, ehk loodusseadustega kooskõlas olevale eluvaatele, niinimetatud „tervele mõistusele.“19 Talupojatarkus võib olla ka põhjalik käitumisjuhiste konspekt. „See [talupojatarkus] on toetumine elukogemusele, lähtumine ühiskonna-, majandus- ja loodusseadustest ning kohanemine muutuvate oludega oma eesmärkide saavutamisel.“35 Talupojatarkus võib olla ka ülim tarkus, vastuvaidlematu teadmiste kvintessents. „Terve talupojamõistus – see on rahva õigustunnetus ja -teadvus.“36 „Üldiselt tähendab talupojatarkus tervemõistuslikkust, arukust, oskust lahendada praktilisi probleeme. [—] Talupojatarkus on vastutusvõimeline ja vastutustundlik. [—] Talupojatarkus suudab oma otsuseid ja käitumist hinnata edasihaaravalt ja laias perspektiivis. [—] Talupojatarkus suudab lahendada praktilisi küsimusi. [—] Pole keerulisi seletusi, pole teooriaid, on mõistlikud otsused ja arukas käitumine. [—] Talupojatarkus on oma olemuselt eetiline.“37
Olgu selle definitsiooniga kuidas on, terve mõistuse – talupojatarkuse – apologeetide arvates on erinevalt „nendest teistest“ talupojatarkus meil kõigil olemas ja see teeb meid eriliseks: „Eesti suurim väärtus on konservatiivne talupojatarkus.“34 Just talupojatarkus on „üheks meie püsiväärtuseks“.36 Talupojatarkusest on saanud üks eestluse narratiive ja seda on asunud konservatiivselt meelestatud poliitikud hoolega sisuga täitma.38 Millegipärast ei taheta küsida, kas vastandamine meie vs. nemad on põhjendatud ja kas just talupojatarkus on see, mis teeb meid eriliseks ja neist teistest paremaks.
Kust tuleb talupojatarkus? Kas talupojatarkus on eestlasele ainuomane?
„Seda [talupojatarkust] ei õpetata koolis.“34 Aga kust see siis pärineb ja miks nendel teistel seda pole? Talupojatarkust põhjendades rõhutakse tihti vanasõnadele, kus tõepoolest on palju õpetlikku. Eesti vanasõnade andmebaasis (http://www.folklore.ee) on 15 140 eesti vanasõnade tüpoloogilist üksust. Enamlevinud vanasõnade levik ulatub kaugele üle eesti kulutuuriruumi. Näiteks külvamisega, olgu otseselt või kaudselt, seotud vanasõnade hulgas on 64 vanasõnatüüpi, pärast põgusat otsimist on nende hulgast võimalik leida analoogiaid teistest keeltest, eriti saksa keelest.
Mida külvad, seda lõikad (vanasõnatüüp 5150 www.folklore.ee andmebaasis) saksakeelne vaste on wie du säst, so wirst du ernten ja ingliskeelne vaste as you sow, so shall you reap. Oletatavasti pärineb see väljend hoopis Cicerolt: ut sementem feceris, ita metes. Veel analoogiaid: kes tuult külvab, see tormi lõikab (12 222) – wer Wind sät, wird Sturm ernten (sks); they sow the wind and reap the whirlwind (ingl); som man sår får man skörda (rts). Kes armastust külvab, see armastust leikab (387) – wer Liebe sät wird Freude ernten (sks). Mida külvadkevadel, seda lõikad sügisel (5148) jamida noorelt külvad, seda vanalt lõikad (7483) – Wer im Frühjahr nicht sät, wird im Spätjahr nicht ernten (sks).
Talupojatarkuse kullafondi kuuluv vanasõna üheksa korda mõõda, üks kord lõika (14 841) on olemas paljudel rahvastel: zweimal messen, einmal schneiden (sks); measure twice and cut once (ingl); misura due volte e taglia una volta (it); el buen carpintero mide dos veces, corta una (hisp); napřed měř, potom řež (tšehhi); семь раз отмерь, один отрежь (vn) ja selle arvatav esimene ülestähendus on John Florio 1591. aastal ilmunud raamatus „Second Frutes“: alwaies measure manie, before you cut anie.39 Need analoogiad pole kaugeltki lõplikud. 1980ndatel analüüsiti akadeemik Arvo Krikmanni ja soome teadlase Matti Kuusi juhtimisel 900 läänemeresoome keelte vanasõnade paralleelvorme vene, saksa, balti ja põhjagermaani keeltes40,41 ning tööd täiendati akadeemik Krikmanni juhtimisel 90ndatel ja 2000ndatel enam kui 4000 vanasõnani.42,43 Need monumentaalsed tööd näitavad, et on terve hulk tuumakaid, praegugi sagedast kasutust leidvaid vanasõnu, mis on kergesti ületanud keelte ja kultuuride piirid.39,41-44 Eelkõige on eesti vanasõnapärandis väga tuntav saksa keele mõju, kuid leidub ka palju vene paralleelvanasõnu.45,46
Ülaltoodust johtub, et talupojatarkusest rääkides on „meie“ vs. „nemad“ vastandamine sügavalt ekslik: vanarahva tarkus ületab suuresti piirid ja kultuurid. Teisalt leidub hulk kohaliku levikuga eesti vanasõnu, millel pole üldistusjõudu ja mis on käibelt kadunud. Näiteks ilma kohta käivad vanasõnad: kui peale jaagupipäeva üks tilk sajab, tuleb maast üheksa juure (2314); enne jakopipääva palle vihma, pääle jakopit tule esigi (2302); kui madisepäeval tuiskab, siis on veel üheksa tuisku ees (6271); Ann kusõs (annepäeval sajab vihma, 325). Tollal arvati nii, kuid praegu teame, et ilma, eriti pikas ajahorisondis, hästi ette ennustada ei saa. See paraku pole enam talupojatarkus.
Ülo Niinemets on Eesti Maaülikooli professor ja Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik.
2 Juhtkiri: Murust ja mõistusest. – Lääne Elu 23. VI2019.
3 Katrin Kalamees-Ruubel, Kasvatusteadlane: eesti keele õpetamine on teinud vähikäiku. – ERR Novaator 24. VIII 2020.
4 Lauri Habakuk, Kriisinõustaja Helar Peterson: Ilmselgelt oleme meie need, kes veavad välja. Talupojamõistusega. – Pärnu Postimees 20. IV 2020.
5 Laura Saks, Politsei soovitab elektritõukerattaga sõitmisel kasutada talupojamõistust. – ERR 17. VII 2019.
6 Indrek Sirk, Osa elektrilisi tõukerattaid tuleb kasutuselt kõrvaldada. – Postimees 17. VII 2020.
7 Juhtkiri: Ühisrahastus sobib julgetele ja tarkadele. – Äripäev 23. XI 2017
8 Raivo Vare, Saalomonlik otsus, talupojatarkus või tartu vaim? – Edasi.org 13. III 2020.
9 Andres Raid, Kas talupojatarkusest oleks abi riigi juhtimisel? – Delfi 7. V 2012.
10 Maarika Liivamägi, Talupojatarkus rahastamisel. – Ärileht 5. I 2005.
11 Marju Himma-Kadakas, Tarbimises tõttab appi terve talupojamõistus. – Tartu Postimees 1. VI 2020.
12 Jaan Martinson, Tiist ja talupojatarkusest. – Golf 2. X 2011.
13 Alice Lokk, Tüssatasaamist aitab vältida kaine talupojamõistus. – Sakala 14. I 2020.
14 Katrin Prükk, Austatud lugeja! – Juridica 2103, 10, 697.
15 Katrin Talihärm, Pangaliit: Pettuste ohvriks langemast päästavad kaine talupojamõistus ja umbusk. – Pealinn 18. II 2020.
16 Toomas Vaks & Alo Merilo, Hiina häkkerite eest kaitseb e-talupojamõistus. – Äripäev 20. III 2013.
17 Tanel Rütman, Talupojatarkus ja ühiskonna vajadus. – Eesti Ekspress 28. XII 2013.
18 Vello Lind, Apelleerides tervele talupojamõistusele. – Õpetajate Leht 2. XII 2011.
19 Kõik internetiotsingud on tehtud 4. IX 2020 otsingumootoriga www.bing.com. Seda põhjusel, et otsingumootor www.google.com sisaldab vähemalt osaliselt tõlkeid teistest keeltest. Google otsingud andsid üldjuhul absoluutarvudes suuremaid tulemusi, kuid kvalitatiivseid erinevusi tulemuste vahel ei olnud.
20 Andres Maimik, Talupojatarkus. – Eesti Ekspress 9. III 2005.
21 Jüri Pino, Udupea ettevõtlusest. – Põhjarannik 26. IX 2016.
22 Andrei Hvostov, Komberuum, talupojamõistus, süvariik: kuidas seletada seletamatut? Konverents „Mineviku lähivaade. Nüüdiskultuuri ajaloostamine“ sarjast „Etüüde nüüdiskultuurist” 16. V 2019.
23 Peep Leppik, Talupojamõistus on olemas. – Kesknädal 27. IX 2019.
24 Peep Leppik, Talupojamõistust pole igaühele antud. – Maaleht 25. IV 2019.
25 Bruno Pao, Talupojamõistusest ja talupoja mõistusest. – Saarte Hääl 28. XI 2012.
26 Piret Kuldna, Tsoneeringu metoodika testimine Nasva-Mändjala-Järve-Tehumardi pilootalal. Kogumikus „Rannaalade väärtused ja nende kaitse“, toim. Kaja Peterson ja Piret Kuldna. Säästva Arengu Instituut, 2005, nr 7, 44–47.
27 Ain Lember, Ranniku-uurija Kaarel Orviku: erakordne torm pole üksiknähtus. – Saarte Hääl 19. I 2007.
28 Hannes Praks, Kuula: Põhjaka Mõisa kokk Ott Tomik talupojamõistuse vajalikkusest. – EMA 17. IV 2020.
29 Ivo Heinloo, Survival in the stone city: Tallinn in the literature of the 1970s and 1980s. – Interlitteraria 2011, 16, 2, 520-534.
30 Pärt Lias, Kuidas sünnib pealkiri? – Keel ja Kirjandus 2003, 45, 275–278.
31 Mati Unt, Maapoisi tee linnakirjandusse. – Looming 1999, 8, 1246–1252.
32 Linnar Priimägi, Kirjandus või mitte? – ERR Kultuur 3. X 2017.
33 Risto Järv, Tarbetarkusest argiarvamuseni, vahel vanasõnaks välja? Kogumikus „Maa ja ilm“ seeriast „Pro Folkloristica“, toim Mall Hiiemäe, Janika Oras. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu 1997, 26–42.
34 Mart Hiob et al., Vilsandi rahvuspargi ehituspärandi, asustusstruktuuri ja maastike kultuuriväärtuste alusuuring. Kihelkonna vald, Lääne-Saare vald, Saaremaa. Lõpparuanne 19. I 2017. Töö nr: 1560MT1. Artes Terrae Maastikuarhitektid, 2017.
35 Helir-Valdor Seeder, Eesti suurim väärtus on talupojatarkus, mida ei õpetata koolis, kuid mis pole ka tagasipööre agraarühiskonda. – Eesti Päevaleht 16. V 2018.
36 Janno Reiljan, Terve talupojamõistuse legaaldefinitsioon. – Õhtuleht 30. X 1999.
37 Tõnu Lehtsaar, Talupojamõistus aitab meid läbi selle aja ogaruste. – Delfi 1. I 2011.
38 Andrei Hvostov, Kaduma läinud enne tõlget. – Sirp 23. III 2018.
40 Matti Kuusi, et al., Proverbia septentrionalia: 900 Balto-Finnic proverb types with Russian, Baltic, German and Scandinavian parallels. FF Communications 236, 1-451 Suomalainen tiedeakatemia, Helsinki 1985.
41 Pekka Hakamies & Arvo Krikmann, Matti Kuusi and the project of Baltic-Finnic proverbs. – De Proverbio 1998, 4.
42 Arvo Krikmann, Balto-Finnic proverb lore as a mirror of folkloric, ethnic and linguistic relationships. International Conference EUROPHRAS 13. VIII–16. VIII 2008, Helsinki. Avaldamata artikkel http://www.folklore.ee/~kriku/TRANSPORT/Kriku_Tavira08_Final.pdf
43 Arvo Krikmann, Eesti lühivormide allikaloost. Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakond, Tartu 2001.
44 Outi Lauhakangas, The Matti Kuusi International Database of Proverbs. – Oral Tradition 2013, 28, 217–222.
45 Urve Aja, Тематический словарь пословиц как источник реконструкции культурных концептов (сопоставительный аспект). – Проблемы истории, филологии, культуры 2001, 3, 502–506.
46 Urve Aja, Перевод пословицы как способ заимствования и художественный прием. Михайловская Пушкиниана: научно-практические чтения “…По утрам я читал, упражнялся в переводах…” (“Библиотека в усадьбе”), 22–26 апреля 2015 года, 22–26. Toim. Токарева, Л. Сельцо Михайловское: Пушкинский Заповедник, 92−98. Михайловская Пушкиниана, 2016, 67, 92−98. Toim. Lea Leppik.
Seekord ma tahan kõneleda käkkidest. Sündmused sähvivad sellise hooga, et ei jõua järele. Suurim sündmus oli muidugi Mart Helme lingvistidele ja poliitika-arutlejatele palju tööd andnud sõnavõtt, milles mõisahärra suu taas ajudest ette kihutas. Suhtlusuurijana ma järgnenud naiivkeeleteadust lahkama ei hakkaks. Mõtte pani liikuma järelarutlus, mis koondus selle ümber, kui palju EKRE ikkagi sellega võitis. See jäi mulle üpris arusaamatuks. Võitis jah selle kriisi lahendamisel. Vabandama ei pidanud ja Ratas neelas järjekordse portsjoni alandamist alla, kuigi seekord oli neelamisega tuntavaid raskusi. Ainult kuhugi kadus ära, et poliitiline elu oli olemas ka enne kriisi. Ja et kriisi tagajärgi tasuks ikka võrrelda just sellega. On EKRE olukord nüüd tõesti parem kui enne Helme sõnavõttu? Mina näen vastupidist. Aga siis tuleb küsida, et milleks see käkk oma parteile.
Helmest teadupärast ei piisanud, sest sõna võttis Reitelmann. Tema jutust kaevus muude asjade seas välja ühe rahvuslase kohta tõeliselt üllatav mõtteviis, mille järgi inglise keel määrab, mida sõnad eesti keeles tähendavad. Eesti kirjakeel käib tema meelest pigem kategooriasse „soo-ogarate subkultuuride släng“. Aga taas, sama huvitav on see, mis sai edasi. Nagu teatavad Uued Uudised, taandas Reitelmann ennast ERRi nõukogust „valitsuse tervise huvides“. Usutavasti on valitsuse ja ka EKRE tervis nüüd parem. Aga kas ka parem, kui enne Reitelmanni sõimu? Kahtlen. Ja tahaks küsida, kelle huvides ta selle käki kokku keeras. Kas tõesti partei ja valitsuse huvides?
Vaatame ka teist poolt. Postimehe ajakirjanik Evelyn Kaldoja kirjutas oma debüüdist EKRE kaitsjana valesüüdistuse eest. Asi läks huvitavaks siis, kui tema sõnul „ühe meie väärika MTÜ väärikas esinaine“ jagas seda valesüüdistust ingliskeelses Twitteris. Kaldoja veidi krüptilise sõnavõtu moraal on selge: „kuna EKRE on teinud muidu ebameeldivaid asju, võib neid süüdistada ka olematutes pattudes ja nende kohta alusetute kuulujuttude levitamine on aktsepteeritud“. Siin võib korrata Kaldoja kurbi sõnu: kas kedagi üldse enam huvitab tõde? Aga pigem küsiks jälle: kas nüüd on selle „väärika MTÜ“ renomee parem kui enne? Kellele keeras käki see väärikas esinaine, kas EKRE-le või äkki hoopis oma ühingule?
Ja lõpetan noororavate ja Delfiga. Asi algas noororavate infoga, et üks EKRE saadikutest oli neid läbi autoakna pederastideks sõimanud. Ja peagi panid nad juurde ka sõimaja nime ja pildi. Suvalise. Ja keerasid kokku käki iseendale. Ega masin seepärast seisma jäänud. Viimaste aastate uus nähtus on teaduspärast ajakirjanduse osaline asendumine aktivismiga. Võib öelda, et nüüd on igas toimetuses palgal oma valveaktivistide kaader. Seekord asus tööle Delfi ajakirjanik Greete Palgi, kes pani sama poliitiku nime omalt poolt üles ja kuulutas Uute Uudiste sõnul, et „tema tegi kõik nii, nagu ajakirjanik tegema peab – korjas sotsiaalmeediast postituse ja andis süüdistatavale sõna kommentaariks“. Muidugi huvitav arusaam ajakirjandusest. Mind hakkas aga huvitama, kelle huvides Palgi selle käki kokku õieti keeras? Ega ometi Delfi huvides?
Kokkuvõte on lihtne. Pole just uudis, et nii poliitikas, ajakirjanduses kui ka aktivismis valitsevas kaevikusõjas paistab üha enam levivat mõtteviis, mille tuuma on kokku võtnud juba Jaroslav Hašek oma „Švejkis“. Seda väljendab selgelt ja ühemõtteliselt vana sapöör Vodicka teineteist vaenavate tšehhide ja ungarlaste järjekordses kõrtsikakluses: „Süüdi või süütu – andke aga igaühele!“ Ja nagu permanentses sõjas ikka, jõutakse pikapeale selleni, et tulemusi mõõdetakse ainult ühe lahingu piires. Kuidas on asjad lahingueelse seisuga võrreldes, ei huvita suurt kedagi. Ja on vist sama paratamatu, et „igaühele andmise“ mõtteviisi järgides jõutakse lõpuks sinna, et kakluste vallandajaks saavad üha enam omade keeratud käkid. Aga mis saab pärast seda, kui kõik on läbi pekstud? Ja mis saab pärast seda, kui kõik on käkiks keeratud?
PS. Soome kirjanik Jari Tervo märkis hiljuti sapiselt: „Ühismeedias on süüdistaja, kohtuniku ja timuka roll aja kokkuhoiu mõttes ühendatud.“ Ka Eesti on arenenud someriik.
J. R. R. Tolkien kirjutas „Sõrmuste isandasse“ vägeva väeeseme – palantiri, mis võimaldas omavahel suhelda, kaugemal-lähemal ning minevikus ja tulevikus asetleidvale pilku heita.
Meil laseb riigi toimetamisel silma peal hoida eelnõude infosüsteem (EIS), kuhu lupsab päevast päeva hulk dokumente. Mõnest saab üheselt aru, kuid on ka segasemaid. Näiteks 21. oktoobril on majandus- ja kommunikatsiooniministeerium esitanud valitsusele eelnõu „Elektroonilise side seaduse, ehitusseadustiku ja riigilõivuseaduse muutmise seadus“, mille pealkiri sisust küll palju aimu ei anna. Tegu on nn kobareelnõuga, millest olulisemate muudatuste väljasõelumine nõuab mägra kannatlikkust ja tuhnuri tuhnimisoskust. Seda on vaja, sest väheütleva elektroonilise side seaduse muutmise taga on peidus kõiki kodanikke puudutav muudatus. Selgub, et riik soovib kodanike toimetamisel ja omavahelisel suhtlemisel senisest enam silma peal hoida.
Olulisim muudatus puudutab andmesidel põhinevaid suhtlemiskanaleid, rakendusi, nagu Skype, Whatsapp, Viber jt, millele laiendatakse seni traditsioonilisi sideteenuseid (telefoni- ja mobiilside) puudutavad nõuded. Eelnõu seletuskirjas alustatakse (ja keskendutakse) küll tarbija õiguste kaitsele, kuid muudatus tähendab võimalust tuvastada sõnumiprogrammide kasutajate andmed. Ka äppide sideandmed tuleb seega säilitada, nagu seda on kohustatud tegema ja teatud juhtudel riigile teatavaks tegema telefonioperaatorid.
Miks me sellest alles nüüd kuuleme? Eelnõu edenemine meenutab kehva õudusfilmi, kus kõik on juba ette teada. Mingit huvigruppidega kooskõlastamist ega avalikku arutelu ei olnud. Eelnõu avalikustati alles oktoobris, kuigi elektroonilise side seaduse muudatused on plaanis jõustada juba detsembris. See tähendab, et nii riigikogule kui avalikkusele ei jää sisuliseks aruteluks peaaegu üldse aega. Kiirustamist põhjendatakse vajadusega üle võtta Euroopa Liidu sidedirektiiv. See ei ole aga sisuline põhjendus, sest ministeeriumid olid eelnõuga juba kuid tuttavad ning omavahel piike murdnud. Justiitsministeerium ei kooskõlastanud näiteks õigusriiki päästes hulka siseministeeriumi soove, mida kõike veel eelnõusse lisada.
Samuti on täiesti ebaselge, kuidas seadust rakendada. Siiani pole kuulda olnud selgitusi, kuidas riik kavatseb sellistele sõnumirakendustele nagu Skype, Whatsapp, Viber jt tekitada sellise juurdepääsu, mis kõneliiklust jälgida võimaldab.
Palantiri nime kannab ka USA miljardäride Peter Thieli ja Alex Karpi suurandmeid töötlev firma, mis sai alguse koostöös CIAga ning teenindab hulka valitsusasutusi kogu maailmas, eelkõige luurega seotud organisatsioone, muidugi jõustruktuure. Sestap on andmekaevefirma kätte usaldatud hiigelkogus USA ja Suurbritannia (aga ka teiste riikide) kodanike andmeid. Palantiri edu tagab erakordselt võimekas tehisintellekt, mis esitab kõige erinevamate andmebaaside analüüsi kiiresti ja inimajule arusaadavalt. Ränk privaatsusriive, kuigi firma kinnitab, et inimeste andmeid ei kuritarvitata. Kinnitamata on Palantiri kontakt eelmiste USA presidendivalimiste ajal kurikuulsa Cambridge Analyticaga, mille tegevust tuleb ühemõtteliselt demokraatiat õõnestavaks nimetada.
Väekas kasutaja võis Tolkieni palantiri toel püüda sündmuste kulgu muuta, kuid jah, romaanis see ebaõnnestus, sest kuigi palantir näitas tegelikku pilti, ei võinud kasutaja teada, kas tegu on mineviku või tulevikuga. Saatuslikuks said valejäreldused: tihti oli see, mida võluväega kristallkuul ei näidanud, olulisem sellest, mida ta näitas. Palantiri sai kasutada mõjutusvahendina, näidata toimuvat osaliselt või valemuljet jättes, teisisõnu, see oli tõhus propagandarelv infosõjas.
Andmed on tuleviku kuld, nafta, gaas ja õhk, mida hingame. Seda teab nii autoritaarne ja oma kodanikke jälgiv kui ka demokraatlik riik.
Pimeda aja saabudes kutsub Tallinna Kirjanduskeskuse Mati Undi muuseum loengusarjale “Unditunnid”, mis toimuvad kolmel järjestikusel teisipäeval.
