Maria Kapajeva kunstipraktikate keskmes on postsotsialistliku naise olukorra uurimine, ühendades isikliku mõõtme situatsiooni põhjalikuma vaatluse ja üldistustega. Siinse teksti ilmumise ajal on Tallinna Kunstihoone galeriis viimaseid päevi avatud tema isikunäitus „Kui maailm õhku lendab, loodan lahkuda tantsides“. Mänguliselt, kuid tabavalt kõneleb see väljapanek neljakümnendatesse eluaastatesse jõudva eneseteostusele keskendunud naise olukorrast; survest, mida ühiskond avaldab talle domineerivate patriarhaalsete väärtuste ja naiserolli tõttu, kus on esikohal pere ja lapsed. Omaenda kogemuse abil on kunstnik jõudnud üldisemate kujunditeni, mis kutsuvad üles selle probleemiga tegelema.
Nostalgia. Suvel ilmunud Kapajeva raamat „Unistus on helge, veel ebaselge“, kus võetakse kokku 2017. aastal Narva kunstiresidentuuris toimunud näituseprojekt (kuraator Liisa Kaljula), on saanud tõuke autori pere taustast. Tema ema Natalja Kapajeva oli Kreenholmi kangakunstnik ja Maria lapsepõlveunistus oli astuda ema jälgedes. Temast aga sai kriitilise ja kaasava kunsti alal tegutseja. Londonis tegutseva kunstnikuna sai Kapajeva kutse Narva kunstiresidentuuri. Kui kunstnik otsis oma tulevasele projektile pidepunkti, leidis ta koolitüdrukuna tehtud kangakavandi. Selle isikliku väikese loo kaudu jõudis ta suure loo – Kreenholmi ajaloo Teise maailmasõja järgses Narvas ja selle töötajate saatuse juurde.
Kui näitusel „Unistus on helge, veel ebaselge“ olid väljas Kapajeva Kreenholmi ja kreenholmlastega suhestuvad teosed, siis raamat avab tema uurimuse tagapõhja – kogutud intervjuud, eraarhiivide fotod, päevikud ja muu meenutamisväärse. Hea ülevaate suuremahulistest koondamistest pakub endiste töötajate ümberkvalifitseerimise programmi eestvedaja Jelena Semjonova asjalik tekst, kus ta teeb kriitilisi märkusi korraldajate ja ka osalejate kohta. Materjale raamistavad autori saatesõna, tema vestlus kuraatori ja postsotsialistliku kunsti uurija Liisa Kaljulaga ning tänapäeva kollektiivseid müüte uuriva Philipp Dorli essee. Kõigis neis lahatakse eri viisil Kapajeva uurimuse põhiobjekti Kreenholmi kui „kaotuse ja trauma, sunnitud muutuste“ sümbolit.
Võttes Kreenholmi kui Narva juhtumi metafoori laiema probleemistiku vaatluse aluseks, alustab Kapajeva siiski üksikinimesest, mitte anonüümsest süsteemist. Seetõttu moodustavad intervjuude katkendid, kus Kreenholmi endised töötajad väljendavad avameelselt oma mõtteid ja jagavad mälestusi, raamatu tuumakama osa. Intervjuud võib tinglikult jagada kaheks: idealistlikud ja realistlikud. Idealistlik osa on kantud tugevast nostalgiast. Võtmesõnad on üksiktöötaja vastutus, tööau, austamine, teistega arvestamine. Tööd Kreenholmis iseloomustatakse põneva ja kollektiivsena – sõbraliku mentori ja pere märksõnade kaudu. Ei jäeta mainimata töötajate privileege: korteri saamist, piimatalonge, varajast pensionile jäämise võimalust. Kanguritöö oli tervistkahjustav, kuid kindel, vallandamist ei olnud vaja karta.
Maria Kapajeva projekti pealkiri on laenatud kangatööstust ülistava sotsrealistliku filmi „Helge tee“ (1940) laulust. Täiesti märgiliselt, sest just see film oli ajendanud üht intervjueeritavatest tekstiilikombinaati tööle minema. Nõukogude tööelu romantiseeriv film seadis üles propagandalõksu, sest tõsielu erines täielikult kinolinal näidatust. Siiski tuleb selline konstruktsioon intervjuudest välja osaliselt toimivana – materiaalsete hüvede kõrval jääb kõlama idealistlik soov jätta endast maha midagi head.
Tegelikkus ja mahajäetus. Intervjuude realistlik osa ei keskendu ainult Kreenholmi allakäigule, vaid põimib endasse ka sõjajärgse Narva linna loo – sõjapurustused, taastamise ja uute hoonete ehituse. Keset seda kerkib Kreenholm kui „ainuke koht, kuhu oli võimalik tööle minna“. Helgete mälestuste kõrval tulevad intervjuudes esile jutud defitsiidist ja järjekordadest, rasketest töötingimustest, näiteks jääkülmad või palavad ruumid, müra, õhtused ja öised vahetused, aina kasvavad normid. Kreenholmi sulgemise perioodist korduvad painajana jutud koondamise hirmust ja lootusetust töötusest.
Maria Kapajeva raamatu teise kihi moodustavad eraarhiividest kogutud fotod. Neid vaadates tekib tunne, et tegemist on suure pere fotoalbumiga.
Intervjuudes on fookus naistel, kelle lihtsad tõdemused – pereelu ja kolmes vahetuses töö ühendamise raskused, naise lootus elu nautida alles viiekümnendates eluaastates – valgustavad välja ka laiemalt nõukogude naise loo ja selle jätkumise postsotsialistlikul ajal. Antropoloogilise kujundi kõrvale kerkib esile ka mütoloogilisi kujundeid: tekstiilitööstusele pühenduda unistav töökangelane, rahvast riidesse panna sooviv arhetüüpne hoolitsev naisekuju. Kreenholmi kujund omandab töötajate jutustuses antropomorfseid jooni. Sümboolse kanalisatsioonitorude lõhkemise kohta, kui lahkusid viimased töötajad, öeldakse: „Vabrik nuttis.“ Kreenholmi tajuti elava olendina, keda oli vaja teenida, kuid kes ka toitis.
Kreenholm mõjutas märkimisväärselt sõjajärgse Narva elanikkonna, selle identiteedi ja linna välisilme kujunemist. Narva ei lubatud tagasi tulla sealt Teise maailmasõja käigus evakueeritud eestlastel, kuid linna olid teretulnud noored hakkajad inimesed, eelkõige naised kõikjalt üle Nõukogude Liidu, et linn taastada ja pakkuda Kreenholmile töökäsi. Nii sai sõjaeelsest kultuuride katlast Narvast venekeelne tööstuslinn, mille elanikud olid eraldatud oma päritolumaast, juurtest ja ajaloost, aga ka uuest kodumaast Eestist. Eraldatus, samuti võimetus uskuda, et kõik võib muutuda, tegi koos riigisüsteemi vahetusega selle enklaavi elanikest oma olukorra pantvangid. Ilmselt seetõttu mõjus Kreenholmi sulgemine neile nii heidutavalt – see ei olnud ainult ühe tekstiilikombinaadi, vaid kogu süsteemi lõpp.
Narva elanikkond on korduvalt elanud üle murrangulisi sündmusi: narvalaste küüditamine Peeter I ajal, eestlaste naasmise keeld Teise maailmasõja järel, venekeelse elanikkonna omapäi jätmine taasiseseisvumise järel – ajal, mil töötuse ja Eestisse kesise integreerituse tõttu vaevlev regioon oleks vajanud suuremat abi. Kuigi Narva ei olnud täielikult monofunktsionaalne linn, oli sadadel koondatud naistel üpris raske uut tööd leida. Peale kokku kukkunud tööturu mõjus rusuvalt ka vana maailmapildi kokkuvarisemine, kus uute väärtuste ja oma uue positsiooniga oli raske kohaneda.
Maria Kapajeva raamatu teise kihi moodustavad eraarhiividest kogutud fotod, kus kujutatakse inimesi töökeskkonnas ja vabal ajal – sportimas, loomeharrastustega tegelemas, kultuurireisidel. Neid vaadates tekib tunne, et tegemist on suure pere fotoalbumiga. Ainulaadne materjal on ka endise töötaja päevikuväljavõtted: kangadefektide loend, aastaplaani täitmise ja toodetud mahtude kirjeldused mõjuvad omaette, suletud maailmana. Selle kõrval on eluolulisi sissekandeid: rõivaste lõiked, rahvameditsiini retseptid, sentimentaalsete laulude sõnad, kus räägitakse lapsepõlvest ja kaugest isamajast, anekdoodid, iluideaalid, kaalujälgimine, soovimatu raseduse eest kaitsmine. Paljud neist peegeldavad naistele peale surutud soove ja hirme, mis on paraku päevakajalised ka praegu.
Visuaalsed nihestused. Raamatu kolmandaks kihiks on Kapajeva enda teosed, mis pakuvad visuaalsete nihete kaudu alternatiivset narratiiviliini. Projekti nurgakivi – kangakavand Kapajeva lapsepõlvest – ühendab tubli nõukogude kangakunstniku kuvandi lääneliku Disney kujundistuga, seega mitut tüüpi unistusi. Oma ema loodud kangamustrisse on Kapajeva lisanud raamatukaanel teise ajastu elemente, ebanõukogulikke värve. Tema kollaažidel on ajaloolistel kombinaadiinterjööri fotodel inimfiguurid välja lõigatud ja asendatud rastrisarnase mustriga, mis võiks sümboliseerida anonüümsust või hajumist.
Kokkuvõttes on Kapajeva projekt orienteeritud inimliku ajaloo ja individuaalse mälu hajumise vastu. Pärast nn sortimendikabinettide ja Narva muuseumi Kreenholmi filiaali sulgemist sai Kreenholmi fenomeniga tutvuda vaid Narva muuseumi ja Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumi koostöös valminud näitusel „Mustrid: Kreenholmi tekstiilidisain 1963–2005“ (2019). See uurimisprojekt võiks leida koha Narva muuseumi püsiekspositsioonis uhkelt restaureeritud kindluses, mille ülesanne on ju Narva ajaloo tutvustamine. Maria Kapajeva raamat on Narva ajaloos tähtsat rolli mänginud Kreenholmi arhiivi taastamise, mälukaotuse peatamise katse.
Pealelend – Kaidi Põldoja, Tallinna linnaplaneerimise ameti üldplaneeringute sektori arhitekt-linnaplaneerija
MERLE KARRO-KALBERG
Tallinn osaleb Kesk-Läänemere Interreg programmi projektis „B.Green: Roheline kiirtee – innovaatiline rohetaristu planeerimine“. Tuleval kolmel aastal tegeletakse selle raames Putukaväilaga. Mis on Putukaväil ja mida plaanitakse teha?
Putukaväil on tolmeldajate koridor, etapiti väljaehitatav elurikas lineaarpark, mis mõeldud ka jalg- ja tõukerattaga sõitjatele ning jalakäijatele. Putukaväila projekti idee on kantud soovist murda harjumuspärane mõttemall, mille kohaselt on linn inimestele ning loodus algab linna piirist väljaspool. Ka linnas võiks looduses viibimine olla elu loomulik osa: tolmeldajad on olulised ju nii ökosüsteemile, kui ka inimestele: meie toidulaua ligi neli suutäit viiest sõltub ju tolmeldajatest.
Putukaväila kontseptsioon sündis Euroopa Liidu Kesk-Läänemere programmi projektist „Augmented Urbans“, kui analüüsiti Põhja-Tallinnas paikneva, peagi kõrgepingeliinide alt vabaneva 50 meetri laiuse ruumilõigu võimalusi. Uuriti tolmeldajate mitmekesisust ning vajadust seda vaheldusrikkust veelgi suurendada, samuti selgitati välja Põhja-Tallinna liikuvuse kitsaskohad ning linlaste soovid ja ootused avalikule ruumile. Mõttetöö ja analüüside toel valmis 1,2 kilomeetri pikkuse tolmeldajakeskse elurikka lineaarpargi kontseptsioon, mille vormisid eskiisiks Kino maastikuarhitektid.
2020. aastal käivitatud Kesk-Läänemere programmi projekti raames töötatakse Putukaväila kontseptsiooniga edasi. Projektis osalevad Helsingi linnavalitsuse innovatsiooniüksus Forum Virium Helsinki ja Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna keskus. Putukaväila pikendatakse 13,5 kilomeetri pikkuseks alates Põhja-Tallinnast läbi Merimetsa piki Haabersti, Kristiine, Mustamäe ja Nõmme linnaosa vahelist piiri Hiiu raudteejaamani.
Esiplaanil on rohelise taristu tähtsus, selle roll ja lahendused ning seosed nn halli taristuga. Jälgitakse, kuidas aitab rohevõrgustik linnal kohaneda kliimamuutuse mõjudega, leevendada soojasaare efekti, vähendada bioloogilise mitmekesisuse kadu, parandada õhukvaliteeti, millised on säästlikud sademevee immutamise võimalused. Ka uuritakse seda, kui palju sõltub linn maapiirkonnast ja kuidas seda sõltuvust vähendada.
Projekti suur eesmärk on mõjutada arusaama, millist linnaruumi peetakse esteetiliseks. Kõrged niidutaimed küll mitmekesistavad linnaloodust, kuid ilusaks peetakse ikkagi pügatud golfimuru.
Linn sõltub suuresti maapiirkonnast, näiteks toidu hankimises. Putukaväila alla kuuluvad ka rendiaiamaad ja see tähendab toidusõltumatuse suurendamist. Rendiaiamaid eristab kogukonnaaedadest suurem toimetamisvabadus. Oleme alustanud koostööd mesinikega linnamesinduse laiendamiseks.
Linna säästva arengu eesmärke püstitades ei saa üle ega ümber liikuvusest. Kestlike liikumisviiside soodustamine on ka Putukaväila üks eesmärke. Kui säästvast liikumisest saab elu loomulik osa, kaovad sundtegevused: sundus kiirustada õhtuti jõusaali, sest päevane sammunorm ei ole täis, sundus istuda ummikus, kulutada aega ja raha auto ülalpidamiseks.
Putukaväilal on juba praegu tervisetrassi lõik, mis on rajatud endisele raudteetammile. See on kõrgemale tõstetud pikk ja kiire sirge tee, mis on irdunud ümbritsevast linnakoest, trass läbib küll kauneid looduslikke paiku, kuid on monotoonne ja ruumiliste pidepunktideta. Mõtleme pingsalt, milline peaks olema säästvaid liikumisviise soosiv keskkond. Uute võimaluste pakkumisel tuleb säilitada keskkonna elurikkus, seda suurendada. Peame ka vajalikuks jutustada lugusid ja tutvustada paigaga seotut. Nii mõjutatakse tunnetuslikult teekonna pikkust ning soovi seda läbida, saadakse aimu koha põnevast ajaloost ja identiteedist. Putukaväila äärde jääb näiteks Eesti esimene supermarket.
Kontseptsioonist jõutakse valmis lahendusteni, nt nn targa linna lahendused, roheline infrastruktuur, liigirikkad maalapid, katsetatakse installatsioonidega. Luuakse linnahaljastuse kataloog, mille abil saavad linlased luua elurikast haljastust. Kui projekt on edukas, saab Putukaväilast rohelise taristu mudel, mida kohaldatakse ka Tallinna sini- ja rohevõrgustikule.
See on raamat, mille näiteks Peeter Koppel võiks meelepäraseks tunnistada. Arvutiteadlase ja futuristi J. Storrs Halli 2018. aastal ilmunud teos „Kus on minu lendav auto?“ on hakanud kuidagi poolootamatult 2020. aasta sügisel levima Ameerika libertaarsete kalduvustega mõtlejate seas. Esmapilgul võib tunduda, et tegemist on spetsiifilise raamatuga, kus käsitletakse tehnoloogiat, mille puhul pole (l)ootused tegelikkusega ühtinud. Siiski on see palju enamat, nimelt lood sellest, kuidas nii mõnedki edukad prototüübid pole massitarbijani jõudnud. Vaatluse alla on võetud ulmekirjanduse kuldaja kirjanike poole sajandi tagused prognoosid ja paljude tarkade inimeste usk, et lendav auto on tulevikus tavaline. Kogu raamatus kajastub ka Halli sügav kriitika keskkonnakaitsjate ja bürokraatide suunas. Peale selle leiab sealt hulga energiakasutuse ja majanduse valda puudutavaid kõrvalepõikeid, Hall esitab argumente tuumaenergia toetuseks ja spekulatsioone nanotehnoloogia tuleviku osas.
Raamat on kirjutud kerge kibestumisega, sest Hall räägib ju igatsetud, ent sündimata jäänud tulevikust. Esimestes peatükkides antakse kiire ning omamoodi üllatav ja põhjalik sissevaade lennunduse ajaloost: räägitakse ka leiutajatest ja tuuakse näiteid tehnoloogiatest, mis oleksid võinud viia lendava autoni. Hämmastas, et realistlikke lahendusi oli ses vallas nii sõdadevahelisel ajal kui ka eelmise sajandi teise poole alguses mitmeid, kuigi need tunduvad kohmakad ja oleksid tõenäoliselt olnud turule jõudes kallid. Seda olid ju ka esimesed autod. Kõige lihtsam lahendus on teha lennuk, mille saab pärast maandumist konstrueerida autoks, või auto, millele saab lisada tiivad. Teha midagi sellist ka helikopteri eellase gürokopteri baasil tundub Halli hinnangul olevat tollastes oludes realistlik prognoos. Samuti oli Teise maailmasõja järel Ameerika Ühendriikides palju väikelennuki piloodi litsentsiga inimesi, kes oleksid hakkama saanud nii õhus kui ka maa peal.
Hall toob välja, et ulmekirjanduse kuldaja kirjanike Isaac Asimovi, Arthur C. Clarke’i ja Robert Heinleini arust kuulusid tulevikku kindlasti ka lendavad autod. Tasub meenutada, et nimetatud olid tausta poolest kas teadlased või insenerid ja ühtlasi teaduse populariseerijad. Neil oli arusaamine sellest, mis on realistlik, kuigi lendav auto on siiani midagi niisugust, mis on ja ei ole ulme. Kui panna praegu Youtube või Google’i otsingusse sõnapaar „flying car“, siis leiab hulgi arendamisjärgus prototüüpe. Poest küll sellist riistapuud osta ei saa.
Mis siis valesti läks? Halli arvates on süüdi keskkonnakaitsjad ja bürokraadid. Esimesed ei piirdunud tema hinnangul mitte ainult keskkonna reostuse eest kaitsmisega, vaid hakkasid süstemaatiliselt ründama majanduskasvu kui niisugust. Otsustavaks faktoriks sai siin Halli arvates hirm kasutada rohkem energiat. Peale spetsiifiliste kõrvalmõjude, nagu näiteks tuumajaamavastasus, on viinud see energiamahukates valdkondades Halli arvates üleüldise innovatsiooni kängumiseni. Naftašokk 1970ndatel andis samuti oma osa, et suurem rõhk läheks energia efektiivsusele, mitte energiaintensiivsete tehnoloogiate väljaarendamisele. Hall toob esile, et nende tehnoloogiate puhul, mille energiakulu on väiksem, on läinud ka ulmekirjanike prognoos täppi. Kuid sama pole juhtunud energiamahukate lahenduste puhul.
Rünnak bürokraatia vastu tundub osaliselt õigustatud olevat, sest mitmete lendava auto prototüüpide puhul oli vaja kokkuleppele jõuda nii Ameerika lennuameti kui ka transpordiametiga. 1970ndatel. 1980ndatel kuivas USA väikelennundus seetõttu kokku ja taastus vaid osaliselt, kui neidsamu reegleid selle päästmiseks 1990ndatel taas leevendati. Mitmed asjatu bürokraatia näited tunduvad siiski olevat tingitud avaliku arvamuse survest. Lennuõnnetused on suure kõlajõuga sündmused ja kohati liigne ettevaatlikkus on just see, mida avalikkus nii siin- kui ka sealpool suurt lompi nõuab.
Autori argumentide toetamiseks või kritiseerimiseks on kasulik olla eklektik nagu ta ise. Seega, kui pole taustateadmisi (või valmidust käsitletud teemade ja väidete paikapidavust lugedes pidevalt kontrollida), siis ei soovita ma raamatut neile, kes võivad selles sisalduvast vaimustusse sattuda või kibestuda nagu mõnest ideoloogilisest moevoolust. Kõik esitatu ei ole mu meelest ka nõnda, nagu autor on selle välja toonud. Siiski on selles teoses käsitletud, kuigi veidi rohmakalt, olulisi teemasid, mille trendide pöördepunkt tundub jäävat 1970ndate algusaastatesse, kui lääneriikide majanduses algas üleüldine muutus.
Kõike eelnimetatut on käsitlenud ka teised autorid. Ameerika Ühendriikide majanduskasvu tõusust ja langusest kirjutab raamatus „Rise and Fall of American Growth“ majandusteadlane Robert J. Gordon. USA avaliku sektori allakäigust on kirjutanud kerge kibestumusega ka Francis Fukuyama oma poliitiliste süsteemide arengust rääkiva kaheosalise teose „Poliitiline kord“ („Political Order“) teises raamatus. Tasub meeles pidada, et raamatu autori argumendid avaliku sektori vastu ei ole üks ühele ülekantavad Euroopa oludesse. Meil on riigiaparaat, mis töötab enamiku ajast üsnagi hästi, ja selle hälbed Ameerika Ühendriikides tunduvad kahjuks olevat sealse poliitilise süsteemi paratamatu tagajärg. Kuna meie avalikku arutellu kipub sisse imbuma igasuguste arvamusliidrite kaudu amerikanisme (tunnistan, et aitan sellele ka ise kaasa), siis poleks paha, kui mõtteline tulemüür Ameerika ja Euroopa vahel püsiks.
Samuti ei arva ma erinevalt Hallist, et avalikust arvamusest peaks nii kergesti üle sõitma (kuigi nn keskmiste inimeste arvamus on kõrvalt vaadates tihti ebaratsionaalne). Ühiskonna ju moodustavadki nii valijad kui ka tarbijad. Samuti meenusid raamatut lugedes Elon Muski veidi utreeritud argumendid droonide vastu: kas sa tahad, et see sulle pähe kukub – ja kuidas sa seda lärmi kannatad? Nimelt on paljud praegu arenduses lendavad autod pigem droonilaadsed ja osa neist polegi mõeldud tee peal sõitmiseks, vaid ainult õhus liikumiseks. Riski saab küll minimeerida, aga tarbijate veenmine tundub samuti arvestatava väljakutsena.
Nii nagu Hall, on paljud teised jõudnud järeldusele, et 1970ndate alguses toimus midagi olulist. Mitte ainult naftakriis, vaid tänapäevani kestev tootlikkuse kasvu langus, majanduse finantsialiseerumine, keskkonnakaitse institutsionaliseerumine ja palju muud. Kuigi iga kümnend loob moodsal ajastul omamoodi epohhi, siis tollal toimunud muutuste varjus elab läänemaailm siiani. Eestis on keeruline aduda, et liitusime majandussüsteemiga, mis pole olnud aastakümneid sama suure tootlikkusega kui selle kuldajal kolmel aastakümnel pärast Teist maailmasõda, sest Nõukogude süsteem oli märksa rohkem alla käinud. Asjaolu, et innovatsioon nihkus aatomite juurest bittideni, sobis ka meile paremini. Siiski peaksid sellised suured trendid ja sündimata jäänud tulevik ka meid mõtlema panema.
„Elu läheb järjest keerulisemaks ja otsuste tegemiseks peaks justkui vaja olema üha enam teadmisi, kuid ajakirjandusest ja ühiskonnaliidrite sõnavõttudest jääb aina enam mulje, et ettetulevate lihtsamate ja keerulisemate probleemide lahendamiseks on igaühel vaja vaid olemasolevat talupojatarkust (või sünonüümina kasutatavat talupojamõistust). Talupojatarkust soovitatakse kasutada pea kõigis eluvaldkondades,“ kirjutas akad Ülo Niinemets „Talupojatarkuse jälgedel“ I osas 30. X Sirbis. Kas see ikka on nii?
Millal sai talupojakavalusest talupojatarkus?
Paralleelvanasõnad näitavad saksa kultuuriruumi tugevat mõju eesti rahvapärimusele. Küll on tänapäeva saksa kultuuriruumis talupojatarkus/talupojamõistus mõnevõrra teise tähendusega kui eesti kultuuriruumis. Talupojatarkus – Bauernklugheit, Baurnvernunft – on praegu saksa kultuuriruumis väga vähe levinud. Talupojamõistus, Bauernverstand on samuti suhteliselt harvaesinev (3020 internetiotsingu vastet). Võrreldes sõnaga Wissenschaft (’teadus’) on Bauernverstand ligi 3000 korda harvemini kasutatav ja võrreldes sõnaga Lernen (’õppimine’) enam kui 9000 korda harvemini kasutatav. Saksa kultuuriruumis on sõnast Bauernverstand palju laiema levikuga (51 600 vastet) sõna Bauernschläue (’talupojakavalus’). Sõna „talupojakavalus“ eesti keeles peaaegu ei kasutata (6 vastet). Saksa ja eesti kultuuriruumi võrdluses on talupojatarkus tohutult laiema levikuga kui Bauernverstand. Näiteks võrreldes sõnadega teadus/Wissenschaft on talupojatarkus 75 korda enamkasutatavam eesti kultuuriruumis kui Bauernverstand saksa kultuuriruumis ning võrreldes sõnadega õppimine/Lernen on talupojatarkus 425 korda enamkasutatavam kui Bauernverstand. Kui võrrelda eesti ja saksa kultuurikonteksti, siis on talupojatarkus eesti kultuuriruumis rohkem levinud kui Bauernschläue saksa kultuuriruumis (4,4 korda enam sõnapaari teadus/Wissenschaft võrdluses ja 25 korda enam sõnapaari õppimine/Lernen võrdluses). Siit järeldub tõsiasi, et erinevalt eesti kultuuriruumist, kus talupojamõistuse levik teeb viimastel aastatel võidukäiku, sellesarnane tendents saksa kultuuriruumis puudub.
Bauernschläue definitsioon kattub mõnevõrra eesti talupojatarkuse mõistega, s.o instinktiivne pragmaatiline käitumine.1,2 Sõnal Bauernschläue on tihti ka teatud negatiivne kadestav alatoon – vähemharitute õnne ja kavalusega haljale oksale jõudmine.2 Erinevalt talupojatarkusest, mis mõne arvates on Eestis omane massidele, on Bauernschläue selles tähenduses olemas vaid vähestel õnnelikel. Saksa kultuuriruumis ulatuvad sõnade Bauernschläue/Bauernverstand juured vähemalt keskaega. Tollases kirjanduses ja nukuteatris olid kesksed karakterid Faust, kes kehastas ülimat tarkust, ja Hanswurst, rõõmus ja ettevõtlik, kuid mitte eriti arukas, aga ka mitte täiesti rumal tegelane.3 Hanswurst kavaldab kuradi üle, samal ajal kui Faust müüb kuradile oma hinge. Seega talupojakavalus kaalub teatud mõttes üles sügavaima tarkuse (kokkuvõte tsitaatidest Anderseits lacht aus den Hanswurstscenen der lustige, echt volksthümliche Gedanke, dass gesunder, derber Bauernverstand, wenn auch sein behäbiger Besitzer thöricht und lächerlich aussieht und allerlei dummes Zeug daherschwatzt, wie Hanswurst, in mancher Hinsicht der tiefsten Weisheit hoher Geister überlegen sei. Namentlich im Verkehr mit dem Teufel4 ja Er [Hans Wurst] kontrastiert und parodiert Faust auf drastische Weise und weiß sich durch seine Bauernschläue aus den Fängen des Teufels zu befreien5).
Eesti „rahvapärimus“ on suurel määral mõjutatud Friedrich Reinhold Kreutzwaldi,6,7 A. H. Tammsaare7,8 ,9,10 ja Andrus Kiviräha8,9,11 loomingust. Võib üsna kindlalt väita, et enamik meist pole lugenud algupärandeid, vaid on rahvusliku mütoloogilise ainesega kokku puutunud just nende autorite vahendusel. Kreutzwaldi lugude ja tegelaskujude päritolu on põhjalikult uuritud ning leitud hulgaliselt seoseid saksa ja muude kultuuridega.7,12,13 Arvo Krikmann kirjutab „Eesti vanasõnade“ teadusliku väljaande koostamist kommenteerides, et Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsetes juttudes“ on folkloor ja Kreutzwaldi omalooming põimunud lahutamatuks segapudruks.vi Kreutzwaldi Kaval-Antsu ja vanapagana lugude sarjas pole raske näha paralleeli saksa kultuuriruumis populaarse Hanswursti ja Kaval-Antsu (varasemates väljaannetes Hansu) vahel. Kreutzwaldi Kaval-Ants on omakorda Antsu prototüüp A. H. Tammsaare „Põrgupõhja uues Vanapaganas“. Kaval-Antsul on palju ühisjooni Kreutzwaldi ja Juhan Kunderi rehepapiga (Kreutzwaldi „Julge rehepapp“ ja Juhan Kunderi „Rehepapp ja vanapagan“ ning „Vigur rehepapp“) ning Kiviräha rehepapiga.8 Kuidas aga muutus rahvapärane muhe talupojakavalus/rehepaplus kõiketeadvaks faustilikuks talupojatarkuseks?
Helmut Valtmani illustratsioon Anna Kohveri 1939. aasta raamatust „Ülo vanemavõitlus“.
Praeguseks digiteeritud Eesti-aegsest ajakirjandusest ma sõna „talupojatarkus“ ei leidnud. Küll esines kahel juhul tõlketekstides väljend „talupoja mõistus“.14,15 Eestiaegsete rahvanaljandite hulgas kujutatakse talumeest pigem suurustaja või kohtlasena, keda on kerge tüssata, eriti linnas; samamoodi saab nalja linnamehega maal.16,17 Teisalt heroiseeris tollane etnoloogia eesti külaühiskonda ja vastandus lääne indogermaani kultuuridele, luues mütoloogilise soome-ugri narratiivi.18,19 Külaühiskonna heroiseerimist ja rassilt puhta eestluse ideede propageerimist jätkasid eesti etnoloogid eksiilis, näiteks Oskar Looritsa 1951. aastal ilmunud „Eestluse elujõust“.19,20 Mahajäänud põllumajandusmudeli rolli rahvusluse kujunemisel rõhutatakse ka tänapäeval: „Mõneti on isegi hea, et põllumajandus seisis nii pikka aega muutumatuna nn pärimuspõhisel teadmisel. Ühelt poolt formuleerus ja kinnistus põlvest põlve edasiantav talupojatarkus, teisalt aga jõudis filosoofilise mõtte areng romantismini, millest innustujad hakkasid rahvatarkust väärtustama ning tasapisi ka talletama.“21 Kuigi üldiselt aktsepteeritud eesti rahvusluse käsitlus lähtub talupoeglikust maarahvast, kes säilitas oma identiteedi, samal ajal kui linnas toimus talupojaseisusest lahkunute vältimatu saksastumine,22 arenes eesti kultuur paralleelselt ka linnaruumis.19,22 Suur hulk eesti rahvapärimusse põimitud indogermaani laene tulenebki eesti identiteedi säilitanud linnaharitlastelt. Paradoks talupoegliku rahvuse narratiivi juures on selles, et selle narratiivi lõid linnaharitlased, kellest osa tõesti pärines maalt, kuid kes ise ei olnud talupojad. Arvo Krikmann mainib läänemeresoome vanasõnaprojekti23 telgitaguseid avades, et „kõige tõsisem probleem, mis meie teele kerkis ja töö lõpuni sinna ka jäi, oli ebaautentsete arhiivitekstide rohkus“.6 Ligi pool sellest tekstihulgast, mis moodustab eesti vanasõnade allikmaterjali, ei vastanud folkloorse autentsuse kriteeriumidele ja tuli publikatsioonist välja jätta (suhe absoluutarvudes ligikaudu 78 000 : 162 000).6 Seda lugedes tuleb tunnistada, et talupoeglikust päritolust kantud rahvusnarratiivis on rahvapärimus, rahvapärimuse kogujate ja rahvuslaste omalooming amalgameerunud, luues idealiseeritud kujutluse eriliselt targast talurahvast.
Samal ajal kui Eestis lõid etnoloogid agraarühiskonnal baseeruvat rahvuse narratiivi, tegi Nõukogude Liit oma eestikeelsetes väljaannetes agressiivset propagandat kolhoosi-talupoegkonna ülistamiseks.24 Hiljem, juba okupatsiooni tingimustes rahvuslikust talupojatarkusest enam ei räägitud. On isegi väidetud, et Nõukogude Eestis põllupidajate tarkus kadus. Kui kolhoosiaegsed põllumehed hakkasid pärast taasiseseisvumist rääkima talupojatarkusest, ei peetud seda õigeks talupojatarkuseks,25 sest talupojatarkusega talupojad olid saadetud Siberisse.25,26 Samal ajal oli rahvuskultuuri võimalik säilitada ja kultuuripärandit uurida teatud ideoloogilistes piirides ja ridade vahel.27 Näiteks kas või Arvo Krikmanni juhitud monumentaalsed eesti vanasõnade ja mõistatuste uuringud. Seda tüüpi uuringuid oli tollal ehk isegi lihtsam teha kui praegu, mil rahvuskultuuri uurimise tähtsust korratakse igal sammul, aga raha selleks pole ega tule. Samuti takistab aeganõudvat süstemaatilist ülevaatlikku tööd uurimisteemade projektsus, mis väljendub teemade lühiajalisuses ja killustatuses.
Ülaltoodu valguses on „talupojatarkuse“ suur ja üha kasvav levik hämmastav. Tänapäeva talupojatarkus tugineb eelkõige indogermaani laenudele, võttes seega rahvuse narratiivist üle ainult talupoegliku, kuid mitte soomeugrilise. Kusjuures need, kes kõige kõvemini räägivad talupojatarkusest, istuvad ise soojas ruumis arvuti taga ja põllule ei kipu. Me saame vabalt rääkida asjadest, millest Nõukogude ajal pea viiekümne aasta jooksul rääkida ei saanud, kuid enne Nõukogude aega ei räägitud talupojatarkusest. Vähemalt mitte nõnda sageli ja sellises kontekstis nagu praegu. Selle info võiks võtta teadmiseks. Aga miks see on probleem?
Kas talupojatarkus võidab teadmised ja analüütilise mõtlemise?
„Talupojatarkusest“ on saanud tarkuse kvintessents, ülim vastuvaidlematu tõde, mida kasutatakse diskussiooni hävitamise ja erineva arvamuse naeruvääristamise malakana. Kui juba asja võtab käsile talupojatarkus, siis midagi rohkem arvata ei ole enam paslik. Tuleb teha nii, sest alati on nii tehtud, või asjad on nii, sest nad lihtsalt on nii. Kuna talupojatarkus on meil juba emapiimaga sisse imetud, siis muid teadmisi justkui polegi vaja ning elus hakkamasaamiseks piisab täiesti ainult talupojatarkusest. Talupojatarkus sobib selleks, et tõenduspõhiseid arvandmetega analüüse, näiteks metsadebatis, ümber lükata.28 Ülikooli magistritöö metoodikas piisab, kui öeldakse, et „valim tulenes talupojamõistusest“.29 Talupojatarkus võib materdada haridust tänitustega stiilis „ … aga see kõrgharidus (ärgem ajagem segi kõrgharitusega) on tühi ajupesust kantud mull, mis teeb noore inimese kümneid kordi piiratumaks, kui seda on maalähedane akadeemiliste kraadideta talupojamõistus“.30 Seda kõike võib, sest talupojatarkus lihtsalt on meil olemas, eks ole? Või kas ikka on?
Kahjuks on ettekujutus kõiketeadvast talupojamõistusest müüt. Mitte et poleks nn tervet mõistust – elu jooksul omandatud kogemusi ja käitumismustreid, mis aitavad vältida lolluste tegemist, kuid uutes, seni veel ette tulemata olukordades senisest elutarkusest ja kogemustest ei piisa. Heuristiline, varem õpitu baasil instinktiivne käitumine võib küll olla kiire ja efektiivne, kuid vähegi keerukamas olukorras täiesti ebakohane ja rumal.31 Järjest kiiremini muutuvas maailmas on uusi teadmisi vaja omandada järjest kiirenevas tempos ning seni kogemata olukordades käitumiseks on vaja analüüsioskust ja kohanemisvõimet. Eesti senine muljetavaldav areng ja edu majanduse ümberkorraldamisel ei ole seotud talupoegliku eestluse stereotüübiga, vaid meie inimeste tohutu õppimis- ja kohanemisvõimega. Endine majandusminister Jaak Leimann on majandusedust rääkides öelnud: „Seaksin edu tegureist esikohale inimese, kellel oli piisavalt valmisolekut muudatusteks, ettevõtlikkust ja oskust uuenevates majandusoludes toime tulla.“32
Maailmas ajab üks kriis teist taga – võlakirjakriis, kliimakriis, koroonakriis … ja me satume üha sagedamini olukordadesse, kus me pole kunagi varem olnud. Valdur Mikita on öelnud COVID-19 viiruseepideemia kontekstis: „Meie tsiviilkaitse on talupojamõistus, kuid paraku peab tõdema, et sellest täna ei piisa.“33 Ka arukas iga päev toimetulek nõuab järjest uusi teadmisi, mida ei anna talupojamõistus. Tõnu Lehtsaar kirjutab artiklis „Olemislõhe tühistab tõe“: „Meie toit on piinlikult puhas, me loeme kaloreid ning räägime tervislikust toitumisest ja liikumise tähtsusest. Samal ajal pole meie rahval olnud kunagi nii palju allergiaid ja depressiooni kui tänapäeval. Sellele lisandub üldine füüsiline nõrkus.“34 Kes on need „meie“? Ajakirjandus kutsub langetama toitumisvalikuid talupojamõistuse kohaselt,35 kuid talupojatoidus ei olnud plejaadi E-aineid, praegu põllul kasutatavatest keemiakokteilidest rääkimata. See tähendab, et ilma teemasse süvenemata ei ole tänapäeval võimalik tervislikke toitumisvalikuid teha.
Mitu poliitikut on väitnud, et talupojamõistus on see teekaart, mis võimaldab rahulikult pensionipõlveks valmistuda ja inimene teab ise kõige paremini, mis ta oma pensionisäästudega teeb. Internetis mõistlikku toimetamist on suisa kutsutud e-talupojatarkuseks.36 Paraku ei ole kunagi varem olnud nii lihtne oma rahast ilma jääda kui praegu. Rahast lahtisaamine on vaid mõne hiirekliki kaugusel. Klikk-klikk ja raha on läinud! Omaenese tarkusest „investeerimise“ asemel võiks samamoodi soovitada lotot mängida. Kapitali kasvatamine on oskustöö, mis nõuab põhjalikke teadmisi. Selle kinnituseks on tõsiasi, et kõrgema haridustasemega investorite investeeringute tootlus on keskmiselt suurem kui madalama haridustasemega investorite rahapaigutuste tootlus.37 Me ju ei usalda südamelõikuseks skalpelli traktoristi kätte, aga miks me arvame, et igaüks, kes numbreid tunneb, suudab lüüa professionaalset järjepidevalt börsil tegutsevat ärihaid. Sest igaühel on talupojamõistus? Tegelikele asjaoludele mittevastavas ettekujutuses elamine on üks lihtsamaid pügada saamise viise.
Kui tulla tagasi „olemislõhe“34 juurde, siis asjaolu, et teadmised on maailmas olemas, ei takista rumalalt käitumast, eriti kui „talupojatarkust“ saab kasutada viigilehena – „Rumalus ei tagane, vaid progresseerub koos progressiga.“.38 Lehtsaar soovib: „Ideaalne oleks, kui olemislõhet poleks. See tähendaks olukorda, kus tegelikkus ja sellekohased sõnad langeksid kokku. Selle olukorra nimi on realiteeditunne, asjadest õigesti arusaamise võime või talupojatarkus, kui soovite.“34 Mõte on õige, ainult et kas realiteeditunde ja õigesti arusaamise jaoks on meil vaja just nimelt talupojatarkust. „Olemislõhe“ väljendub mõttelaiskuses, ignorantsuses, viitsimatuses teemadega süvitsi minna, liigses enesekindluses, oma teadmiste jäägitus usaldamises, omaenda ilmeksimatusse uskumises ning julgematuses tunnistada oma teadmiste piire. Pidev viitamine talupojatarkusele ainult julgustab mõttelaiskust, enesega rahulolu ja targa näoga rumala jutu rääkimist. Harva julgetakse talupojatarkust kritiseerida ja tunnistada, et paljast talupojatarkusest ei piisa vähegi keerukamate olukordadega toimetulemiseks.39,33,40,41,42,43,44,45,80-85 Seda seetõttu, et talupojatarkus on justkui eestluse alustala, mis eristab meid neist teistest, kes on talupojatarkusest ilma jäetud. Sellise „tarkuse“ asemel on meil pigem vaja julgust ja valmisolekut targematelt õppimiseks, visadust ja sihikindlust ise teistest targemaks saamiseks. Nii nagu tegid seda meie esivanemad. Mäletagem oma juuri, ärgem unustagem kogemust, aga laskem talupojatarkusel oma teed minna.
Kui ma sellele artiklile punkti panin, turgatas pähe antiikajast pärit rahvatarkus Rääkimine hõbe, vaikimine kuld (speech is silver, silence is golden; Reden ist Silber, Schweigen ist Gold; la parola è d’argento, ma il silenzio è d’oro; la palabra es plata y el silencio oro; слово серебро, а молчание – золото; tala är silver, tiga är guld). Teisalt loodan lugeja armulikkusele: „Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!“ (Johannese evangeelium, 8. ptk).
Ülo Niinemets on Eesti Maaülikooli professor ja Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik.
Algus 30. X Sirbis.
1 Jochen Mai, Bauernschläue: Das Geheimnis smarter Gemüter. 2020. https://karrierebibel.de/bauernschlaeue
3 Werner Kohlschmidt, Wolfgang Mohr, Reallexikon der deutschen Literaturgeschichte. Walter de Gruyter, Berlin, 2001.
4 Alfred von Berger, Die Puppenspiele vom Doktor Faust. – Zeitschrift für österreichische Volkskunde 1896, 1, 97-106.
5 I Fedeli. Doctor Johann Faust oder wie Hans Wurst dem Teufel heimleuchtete. The historical puppet theater with music from the 16th century. In collaboration with Theater Spunk, 2013.
6 Arvo Krikmann, Eesti lühivormide allikaloost. Eesti Kirjandusmuuseumi Folkloristika osakond, Tartu 2001.
7 Rein Veidemann, 2 küsimust Rein Veidemannile. – Postimees 6. XII 2003.
8 Katre Kikas, Rehepapp ja vanapagan, Kivirähk ja Tammsaare: kaks vaadet rumala vanapagana lugudele. – Pro Folkloristica 2003, 10, 62−72.
10 Maarja Vaino, Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus PhD thesis, 2017.
11 Anneli Mihkelev, Rahvapärimus ja multimeedia Eesti kaasaegses kultuuris. – Philologia Estonica Tallinnensis 2017, 2, 108-128.
12 Enn Ernits, Pärisnimedest Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kogumikus „Eesti rahva ennemuistsed jutud“. Emakeele Seltsi aastaraamat 2018, 64, 9–36.
13 August Annist, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi muinasjuttude algupära ja kunstiline laad. Eesti Raamat, 1966.
14 Csermelyi, J. Panga krahh. Esmaspäev 18, 2. V 1927.
15 Uudisleht. Talupoja mõistus ületas arsti tarkuse. Kas on veeravi mõjuv? – Avastamata tervise allikad. – Uudisleht 56, 14. V 932.
16 Rudolf Põldmäe, Küsimusi rahvanaljandite alalt III. Rahvapärimuste selgitaja II 1, 1940, 10-18.
17 Rudolf Põldmäe, Küsimusi rahvanaljandite alalt II. Rahvapärimuste selgitaja 7, 1940, 208-217.
18 Aimar Ventsel, Eestlane ja esimese Eesti Vabariigi etnograafia. – Sirp 24. IV 2018.
19 Agne Pilvisto, Teoreetilisi noppeid eestluse ajaloost (sissevaade 1988. a Loomingu Raamatukogu 25./26. numbrisse). – Acta Semiotica Estica 2017, 14, 69-92.
20 Madis Arukask, The narratives of Oskar Loorits and Paul Ariste and their problematic dialogue with the ‘popular’. – Folklore. Electronic Journal of Folklore, 2009, 123-142.
21 Ell Vahtramäe, Põllumajandus rahvatarkuse ja teaduse vahel: folkloristi vaade. Kogumik „Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLI“, toim. Lea Leppik. Tartu Ülikooli ajaloo muuseum, 2013, 204-220.
22 Rein Raud, Multikulturaalse Eesti eeldused. Kogumik „Eesti identiteet ja iseseisvus“, toim. Lore Listra, 2001, 255-264.
24 Mihhail I. Kalinin, Kolhoosi-talupojad on Nõukogude valitsuse kindlad toed. – Edasi 22. X 1937, 3.
25 Eerik-Niiles Kross, Identiteedikriisis kolhoosiaktivistid. – Eesti Päevaleht 1. III 2002.
26 Uno Maasikas, Talupojatarkus ja kartul. – Õhtuleht 25. III 2009.
27 Eve Annuk, Totalitarismi ja/või kolonialismi pained: miks ja kuidas uurida Nõukogude aega? Kogumik „Võim & Kultuur“, toim. Arvo Krikmann ja Sirje Olesk. Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti kultuuriloo ja folkloristika keskus, 2003, 13-39.
28 Hardi Tullus, Vastukaja: arvudest olulisem on talupojamõistus. – Postimees 1. XI 2103.
29 Kadi Riive, Riigi brändimine Eesti näitel. Magistritöö ärijuhtimise magistrikraadi taotlemiseks ärijuhtimise erialal MSc thesis, Tartu Ülikool, 2017.
30 Anonymous, „Teadustöö“ EKRE teemal ülikoolis – ja sellise ideoloogilise tellimustöö eest hõbemedal? – Uued Uudised 25. IV 2018.
31 Kristjan Pulk, Maaja Vadi, Kiiresti või hästi? Postimees 4. IX 2020.
32 Jaak Leimann, Eesti majandusedu perspektiivid. – Riigikogu Toimetised 2005, 12, 6-20.
33 Valdur Mikita, Takso tundmatusse. – Eesti Ekspress 18. III 2020.
34 Tõnu Lehtsaar, Olemislõhe tühistab tõe. – Postimees 16. VI 2020.
35 Marju Himma-Kadakas, Tarbimises tõttab appi terve talupojamõistus. – Tartu Postimees 1. VI 2020.
36 Toomas Vaks & Alo Merilo, Hiina häkkerite eest kaitseb e-talupojamõistus. – Äripäev 20. III 2013.
37 Tõnis Oja, Haritud inimesed on ka paremad investorid. – Postimees 5. IX 2020.
38 Mihkel Kunnus, Rumalus ei tagane, vaid progresseerub koos progressiga. – Postimees IX 2020.
39 Indrek Sirk, Osa elektrilisi tõukerattaid tuleb kasutuselt kõrvaldada. – Postimees 17. VII 2020.
40 Aivar Hundimägi, Toetuste taotlemisel talupojamõistusest ei piisa. – Äripäev 22. I 2020.
41 Külli-Riin Tigasson, Ülo Niinemets: odavusega jahitakse suurt kasumit. – Eesti Päevaleht 9. X 2009.
42 Priit Simson, Repliik: Kui tark on talupojatarkus? – Eesti Päevaleht 6. XII 2013.
43 Martin Pau, Vildak talupojatarkus. – Tartu Postimees 12. XII 2006.
44 Tiit Kändler, Ämbliku maailma võrgus. – Eesti Loodus 2017, 10, 60-61.
45 Tiit Kändler, e-Riigi vabakäiguvangid. – Postimees 4. V 2015.
Praeguse koroonapandeemia peale surutud üksteisega kahemeetrise vahe hoidmise vajaduse tõttu saadakse väga hästi aru, kui hea on, et meil on linnades suuri haljasalasid ja parke. Näeme, et linnades on oluline ka rohealade kvantiteet, mitte ainult kvaliteet! Pealegi kiputakse kvaliteedi all mõistma pargi aktiivse tegevusega ülekoormamist ja sellest tulenevalt suuremat sillutatud ala protsenti. Aktiivne puhkus pargis tähendab enamasti meeskonnategevust või on seotud rahva kogunemisega ning selleks sobivad kohad on näiteks vabaõhulavad, mänguväljakud, palliplatsid, välijõusaalid jt spordirajatised, nagu trikirataste rada (pumptrack), rulapark või parkuur. Nende tarvis, kes eelistavad rahulikku puhkust, on pargis eraldatumad alad, kus pole stressi tekitavat linnakära ja saginat ning tajutakse roheluse rahustavat mõju. Tehisvorme on passiivse puhkuse alal minimaalselt: hajusalt pinke ja prügikaste, mõned pargivaateid ilmestavad skulptuurid ja lehtlad ning jalgteed.
Aktiivse puhkuse kohti soovitakse linnaparkides näha järjest rohkem ning nende ehitamiseks ja hooldamiseks eraldatakse ka raha. Teisiti on lood pargialadega, kus saab roheluses passiivselt puhata – siin silmanähtavalt raha napib. Pole näha, et Eesti linnadesse oleks rajatud uusi liigirikkaid ja atraktiivsete taimekombinatsioonidega parke. Vanadest parkidest on aja jooksul kadunud rohkem hoolt ja raha nõudvad haljastuselemendid, just need, mis tegelikult teevad pargi inimese jaoks huvitavaks. Passiivse puhkuse aladele annavad väärtuse haljastuse kujunduselemendid: lillepeenrad, kaunisti õitsevad, viljuvad või sügisvärvis põõsad ja puud, piknikumuru, hekid, lilleniidud, looduslikud metsatukad jne. Sellises pargis saab inimene mentaalse elamuse, kusjuures peale maaliliste pargivaadete pakuvad huvi ka taimeliigid ja -kooslused ning pisielustik. See pole lõbustuspargi-elamus, mille annab edukalt külge pookida aktiivse puhkuse aladele, et meelitada sinna rohkem inimesi. Tegevuse planeerimisel passiivseks puhkuseks mõeldud parkidesse (enamik meie ajaloolisi parke on sellised) tuleb olla väga ettevaatlik, sest neile on iseloomulik hõredam külastajate paigutumine. Õigupoolest on see ka vajalik.
Passiivseks puhkuseks mõeldud pargialadel on elamuse kvaliteet otseses seoses haljastuse rajamisele ja hooldusele kulutatava rahaga. Kuigi kõigi muude eluvaldkondadega võrreldes ei maksa linna rohealade majandamine palju, on haljastuse eelarve siiski üks esimesi kärpekohti. Ameerikas tehtud uuringu põhjal tunnistasid omavalitsus- ja riigiametnikud, et linnaparkide jm linnahaljastuse hoolduse eelarvet vähendatakse alati kõigepealt, niipea kui on vajalik eelarves kärpeid teha. Seda hoolimata sellest, et kõik teavad, kui kasulikud on elanike füüsilisele ja vaimsele tervisele linnapargid ja haljasalad.
Kole ja liigivaene on ainult pügatud muru. Kui lasta sel kasvada on ka muru ilus ja mitmekesine.
Eestis pole asi teisiti, pealegi ei ole meil pargid olnud kunagi prioriteet. Kuna parkidesse ei ole panustatud suurt raha, ei peeta neid üldjuhul omaette väärtuseks, vaid nähakse seal hoonestusvõimalusi. Uus hoone tundub ahvatlevam kui park, kus nooremad inimesed pole lillepeenraid ega neid hooldavaid aednikke näinudki! Kuigi Eestis on väga palju imeilusaid, täiuslikult hoolitsetud koduaedu, ei jõua see ilutrend millegipärast avalikele aladele. Väike menukas erand oli Tallinna lillefestival. Seda tohutult populaarset vaatamisväärsust sõideti ekstra vaatama. See näitab, et haljastuslikud elemendid võivad olla pargis tõmbenumbriks. Meil on küll palju iluaiandushuvilisi ja taimekollektsionääre, kuid uued avalikud alad linnades on pigem liigivaesed ja kaetud rohke kivisillutisega. Mõneti arusaadav, sest betoonist tänavakivikatendi hooldusele ei ole vaja kulutada – materjal on peaaegu hooldusvaba ning arhitekt saab loovalt mängida efektsete värvimustritega. Hoolduseta haljastus aga mandub. Mandub nii ajalooline park kui ka uus, äsja rajatud haljasala, kus värskelt istutatu ei pruugi hooldamiseta kasvujõudu sisse saadagi.
Atraktiivsed pargid ja haljasalad vajavad pidevat aedniku hoolt ega saa kunagi olema hooldusvabad. Säästueelarve ja odavaimate hooldushanke pakkumistega on paraku võimalik peamiselt vaid muru niita. Aastast aastasse ongi meil muruniidukid silmanähtavalt uhkemaks ja võimsamaks läinud, kuid parkidesse lilli vm atraktiivset rohelust märgatavalt lisandunud ei ole. Tõenäoliselt saaks väiksema hoolduskuluga läbi poollooduslike parkide puhul, kuid siin on kaks aga: esiteks peab poollooduslik suurem ala sobivas kohas juba olemas olema ning teiseks, poollooduslikku kooslust tuleb teadmistel põhinevalt hooldada, mille eest tuleb väljaõppinud spetsialistile maksta.
Paljudes kohtades linna avalikel aladel võiks kivisillutise asemel kasutada tallamist taluvat tarbemuru. Miks seda ei tehta, jääb arusaamatuks. Inimesed liiguvad avalikul alal üldjuhul kindlaid radu mööda ja mujal pole tallamiskoormus nii suur, et seal ei võiks olla muru või looduslik pinnakate. Üks viimase aja ühismeedia hüüdlauseid „Muru on kole ja liigivaene!“ on valusalt kõrvu jäänud. See pole ju nii. Selline on ainult pidevalt pügatav muru. Muru ise, kui lasta sel kasvada, on roheline ka hilissügisel ja hakkab haljendama juba varakevadel, kui kogu muu loodus on koltunud. Juba külvates tehakse muru mitme kõrrelise segust ning pärast külvi levivad sinna muruumbrohud. Liigivaesus on suhteline mõiste. Näiteks, kui kokku lugeda liigid muru ruutmeetrilt ja moodsa Oudolfi stiili tuules rajatud mõneliigiliselt püsikuistutuse (selliseid on hulgaliselt uute riigi kinnisvara hoonete ümber) ruutmeetrilt, siis võidab tõenäoliselt muru. Muru all on kasvupinnas, mis kihab mullaelustikust. Murusse imbub sajuvesi ja muru püüab kinni sillutatud aladelt lenduva tolmu. Ja peamine: tuleviku muru on hooldusvaba, sest seda niidab mururobot! Kas võiks olla nii, et muru on mitu korda parem kui betoonkivi seal, kus tegu pole kõnnitee või sõiduteega?
Erinevalt elutust kivisillutisest on muru elava looduse osa, kus miski pole lõplik, kõik on muutumises ja omavahel seotud. Pole ootamatu, et viimasel ajal on hakatud märkama ja häirekella lööma: virtuaalmaailma uppunud inimesed irduvad liialt reaalsest keskkonnast. Ehitatud keskkond, kus kõik on kogu aeg muutumatu, ei too neid kuigivõrd tagasi reaalsusesse. Uus n-ö tajupuue on inimesele ohtlik, kui too satub harjumuspärasest tehiskeskkonnast välja. Siin on suur tervistav potentsiaal just pargihaljastusel ja regulaarsetel pargikülastustel. Ükski pargikülastus ei sarnane eelmisega, sest erinevus on kindlustatud juba aastaaegade vaheldumisega. Pargis murul pikutades võib teadlikuks saada sipelgate olemasolust, ilusat õit nuusutades aga ehmuda mesilasest. Mida huvitavam, liigirikkam ja esteetilisem on pargihaljastus, seda suuremat kasu tulevad inimpõlved parkidest saavad. Uute avalike rohealade rajamiseks ja seniste hoolduseks eraldatavat rahasummat on kindlasti vaja suurendada.
Mais 2019 kirjutas Sarah Gibbens ajakirjas National Geographic, et kuna linnades annab kliimamuutuste reaalne mõju üha rohkem tunda, on linnaplaneerijad nüüd ümber mõtestanud linnaparkide rolli. Kui varem peeti linnaparke justkui väikese roheannuse saamise kohaks, siis nüüd nähakse neis võimalust kliimamuutustega kohaneda. Mida suurem ja terviklikum on roheala, seda rohkem on seal selleks võimalusi. Liigirikas park suurema tervikalana aitab lahendada üleujutuste probleemi, siduda süsinikku, parandada õhukvaliteeti ja jahutada linna kivist keskkonda. Linnade lõputu tihendamine rohealade arvelt ei saa olla kiire linnastumise olukorras õige. Maailm on muutunud, linnad muutumas. Eelmisel sajandil jõudis linnaelanik looduse rüppe üsna kiiresti, sest metsa jagus linna piiri taga. Nüüd laiuvad linnapiiri taga valglinnad või läbimatud raiesmikud. Inimesele vajalik esmane kontakt loodusega peab saama võimalikuks linnapargis. Parke tuleb kindlasti kaitsta hoonestamise või kiviplatsideks muutmise eest. Tahaks kuulda ka uudiseid uute ilusate parkide kohta, kus on ruumi rahulikult jalutada, pisut eemal linnamürast, rähklemisest, kõrghoonete varjudest ja klaasfassaadide kuumast helgist.
Eesti Draamateatri „Millest tekivad triibud?“, autor, lavastaja ja kunstnik Urmas Vadi, kostüümikunstnik Triinu Pungits, valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Inga Salurand, Indrek Sammul ja Kristo Viiding. Esietendus 17.IX Eduard Vilde muuseumis.
Kolmele näitlejale on see mäng kui ellujäämiskursus. Tuleb olla kolmes kohas korraga: laval ehk elutoas, kust saab söögituppa imbuda, et järgmisel hetkel siseneda publiku selja tagant uues rollis. Vilde korterist saab näitlejate ringrada. Näiteks lahkud lehmana, sisened mõisahärrana. Teed Vildele armukesena skandaali, järgmisel hetkel ülikond selga, vuntsid ette ja oled Juhan Liiv, Poolamaa kuningas. Hullumeelse hasardiga sooritatud rollipöörded nõuavad täpsust ja pakuvad näitlejale mängurõõmu, mis haarab ka publiku.
Inga Saluranna ja Kristo Viidingu teha on lavastuses 16 tegelast, kes kõik oma Eduardi otsivad. Vilde on see-eest üks ja ainus – Indrek Sammul: intelligentne, edev, elujanune, nagu kirjanik olema peab. Habemega laps alustab ja vana Casanova lõpetab. Tema peab õppima keeled ja kandma kübarad, kindlasti ei tohi ta korrata oma isa vigu ja solvata kodanikke sigu.
Fruktid, abikaasad ja armukesed kui Venuse mantlipärijad on Saluranna mängida. Teisest puust on Eduardi ema – ainus normaalne selles groteskses galeriis. Viiding teeb isa rolli vaheldumisi mõisasaksaga – ühed sõgedad mõlemad. Siis mängib veel sutsu ühte, tera teist tüüpi, kes kõik pakuvad Eduardile konkurentsi elus ja loomes. Vahepeal paneb Viiding lehmamaski pähe ja kurvastab inimkonna pärast.
Esimesel vaatamisel kulub kogu aur sellele, et näitlejatega kaasas püsida, rollianalüüsiks ei jätku jõudu. Ühe koha peal ehmatad, et miks selline nukuteatri moodi piimaniristamise stseen. Aga juba on uued rauad tules ning ootamatuid olukordi ja tegelasi tormab su peale ja sinust läbi nagu Monty Pythoni lendavas tsirkuses. Ei mingit kiiktooli klassikat!
Jumalikud Venused. Venuse kuju juhatab sisse näidendi ühe peateema: Vilde ja naised. Poiss, kes Venust suudelnud, hakkab igas naises armastusjumalannat otsima. Siit lähebki lahti Eduardi naistejaht. Üks kübar suurem ja värvilisem kui teine, iga järgmine proua eelmisest sõgedam, kõik trügimas sisse Vilde uksest ja aknast. Kriime muudkui koguneb Eduardi hingele.
Salurand oma fuuriatega püsib uhkelt sadulas. Üks sulnimalt komponeeritud stseene on Vilde kuramaaž Marie Underiga, nurgas kügelemas märkmeid tegev Artur Adson. Paari luulereaga on kõik öeldud, ei mingeid liigseid sõnu. Väikse sutsu Linda Vildet teeb ka Viiding, et publiku silme all kiire parukavahetusega anda teatepulk Salurannale üle. Teada puha, mis siis järgneb.
Samal ajal, kui Eduard loob ja lehvitab, Linda muudkui katsub eluga toime tulla ja toimetab mehe kogutud teoseid, must parukas silmil. Ja kui Vilde peab oma ilmatu pikka Casanova monoloogi, Linda aina toimetab ja mina aina mõtlen (nagu Linda), millal see kuramaaž ükskord lõpeb. Ei jaksa seda valgusesse vahtiva vanamehe armuulgu kuulata, mis sest, et tegu on katkenditega Vilde enda kirjadest ja näitleja esitab neid kirglikult. Casanovat on lavastuses sündsusetult palju. Lavastaja Vadi proportsioonitaju – ärka üles!
Indrek Sammuli mängitav Eduard Vilde on intelligentne, edev, elujanune, nagu kirjanik olema peab.
Neetud mõis. Seal on Eduardi elupahanduste algus: Venus kui ilu ideaal mõisapargis ahvatlemas ning esimesed triibud ihus ja hingel pakitsemas. Seitsmesaja-aastast orjaaega immitseb igast poorist, nii et pole imestada, kui verised triibud pressivad välja uksepraostki. Veretriibulist särki kannab Eduard kirjutades, ise sulge teatraalselt minevikuvermetesse kastes – et me ikka aru saaks, kuidas nooruses kogetud vägivald loomingusse imbub. Vilde kriitiline realism on jätnud Vadile oma jälje. Või hoopis minu absurditaju ära rikkunud? Või sünnib looming ikka verest ja pisaraist?
Lavastuses on üks geniaalne kordus. Mõisahärra pojaga lapsepõlves peetud dialoog, mis kordub samal kujul ja samade tegelaste vahel diplomaaditööl, kui Eduardist on saanud Eesti Vabariigi suursaadik ja mõisahärra pojast Saksa diplomaat – ehk mis juhtub, kui haritud mats ja matslik saks kokku saavad. Saan kirjanikuks, panen su laulu sisse ja vaata siis! Mahtra õigus ja diplomaatia tuleb maksma panna … Hea kujund.
Ema-isa. Nemad on pärit Vilde juttudest ja romaanidest, sellised alalhoidlikud talupojad. Sekka tänapäeva viiteid. Edukale kupjakarjäärile paneb aluse lapsepeks: kes hästi oma peret rooskab, sobib kenasti teisi peksma. Loogiline ju. Kui juba on head adjustaadid, siis terendab uus väljakutse, piimamehe amet. Ei hakka ütlemagi, mis veel kauba sees, seda teab Vildet lugenu niigi.
Viidingu isa on päris juhmakas, Saluranna ema terasem. Ikka on arutatud, kui palju kirjaniku isiklik elu on tema loomingut mõjutanud ja kas sobib eluloos kiibitseda, parem loe teksti ja analüüsi. Vadi on olukorra pahupidi keeranud. Selle, mis Vildel romaanides, on Vadi pööranud oma näidendi tegelaste elulooks. Sealt tuleb otsida nii ema-isa kui ka mõisahärra prototüüpe.
Kõnekas on lavastuse kujundus. Kirjanik ja lavastaja Vadi on teinud oma esimese stsenograafia (hakkab juba Mati Undiga mõõtu võtma). Kõiksugu rehasid, koote, sugasid, hange – asju, millele nimegi ei oska anda, on kuhjatud Vilde ontlikku elutuppa. Kui ERMis vaatad neid kui etnograafilisi kaunisasju, siis Kastellaani maja väljapeetud interjööris mõjub see põllutööriistade kollektsioon kui taak meie esimese eurooplase turjal. Ole sa linlane, kirjanik ja diplomaat, aga maatöö higi ei haihtu su toanurgast. Jõuline kujund!
Kirjanik Vilde. Vilde teoste kildude ja eluloo põhjal on kokku pandud pusle mõisa arrogantsusest ja kodu allaheitlikkusest. Kasutatud on Vilde näidendite kuulsaid dialooge. Juhan Liiv on Vadi ammune sõber, nii et tema tulekut tegelaste sekka oli oodata, nagu ka teise Eduardi, tädipoeg Bornhöhe ilmumist Vildele konkurendiks koos krestomaatiliste tekstinäidetega. Rääkimata kirjandusauhindade intriigist: kes saab, kes jääb ilma. Johannes Aaviku keeleuuendust mainitakse, nagu ka Jaan Tõnissoni. Tubli kultuurilooline mosaiik vürtsika absurdikastmega.
Kui Jaan Tõnissoni juurest tuleb hüpe Palamusele Lutsu Tõnissonini, löövad aga pidurituled põlema. Miks see? Tahan hoopis konflikti Noor-Eesti seltskonnaga ja „Tokerjate“ rida, mis sobiks revolutsiooni konteksti. Seejuures on selge, et „Tokerjate“-teadlikke on palju vähem kui Palamuse mehi, nii et Vadi publikutundlikku valikut võib mõista. Noor-Eestit ühe suletõmbega ära ei seleta, nagu juhtus Underi rüükahinatega. Revolutsioon ja Marx on ka platsis, nii möödaminnes.
Kui midagi on aegadeülest, siis on selleks kirjutamise äng – tuttav nii Vadile kui ka Vildele. Ei ole aega süveneda, ajakirjanikutöö võtab sind küünte ja hammastega, ideed on otsas, kaevu või närtsinud lillepotti.
Vildele võiks lava-Eduard meeldida: terane vend, olukord on tal alati kontrolli all ja ta räägib tihti Vilde sõnadega. Lehma tegelaskuju las olla, juba „Prohvet Maltsvet“ algab kahe varese dialoogiga. Aga milleks need triibud, on see mingi modernismus? Vildegi võiks kahtlustavalt nii küsida.
Vilde ja Vadi. Pakub kaasaelamist, kuidas tänapäeva kirjanik vaatab oma eelkäija peale. Vadi ja Vilde vahel on sajand ja kaksteist aastat sünniaasta järgi – eesti noores kultuuris pikk aeg.
Mis neid mehi peale ühise nimetähe ühendab? Mõlemad on kirjutanud nii proosat kui ka näitemänge. Vilde oli ajakirjanik, Vadi räägib raadios. Mõlemad on teatriga seotud, Vadil on edumaa, tema lavastab. Vilde piirdus dramaturgi ja kriitiku rolliga. Vilde on olnud Eesti Vabariigi diplomaat Taanis ja Saksamaal. Vadil on ette näidata vaid kirjandusfestivalide adjustaadid. Vadi on elanud Austraalias, Vilde Ameerikas. Vildel on raamat-ausammas Tallinnas ja Tartus pronkspink Oscar Wilde’iga. Niikaua kui Vadil sammast pole, võib ta oma kodulinnas Vilde kõrval suurvaimude pingil jalga puhata.
Vildel on Oscar Wilde’i tuules õnnestunud isegi Iirimaale Galway linna jõuda. Kuigi omakasupüüdlikud iirlased olid juveelipoe-esisel linnaväljakul oma Oscari valgusvihku sättinud ja meie Eduardi pimedusse jätnud, oli öine juhuslik kohtumine Tiiu Kirsipuu skulptuuriga ilmutuslik: musitasime omakandi pronksmeest, istusime põlve peal, tegime pika fotoseansi. Käitusime palju metsikumalt, kui väike Eduard, kes Vadi näidendi avastseenis marmorist Venust hardusega imetleb ja külmetavale kujule teki peale laotab. Revolutsiooniliste talupoegade kombel me skulptuurilt kätt ära ei kangutanud. Muide, Galway on üks 2020. aasta Euroopa kultuuripealinnu – sobilik paik meie esimesele eurooplasele tema 155. sünniaastapäeval.
Vilde on nõukogude esirealisti taagast puhtaks pestud. Vadi ja näitlejad tõlgivad Vilde elu ja loomingu uljalt meie aja keelde. Muuseum oma autentsuses annab lavastusele lisamõõtme, nii et Vilde kodustamine on õnnestunud. Populaarsed on need etendused nii ehk naa, nagu ka Tammsaare muuseumis etenduv Undi ja Tammsaare kokkusaamine. Nüüd oleks Mati Undi muuseumile oma lugu vaja. Toomas Kall tegi kirjandustänava festivalil juba väikese elegantse alguse. Teatrile on see vist suur energiaraisk, sest publikut mahub saali vähe. Aga pole peenemat paika kui kirjaniku elutuba, kus tema vaimuga kokku saada.
Mida ette võtta, et monumentaalmaali osataks hinnata, et seda ei hävitataks kergekäeliselt?
Eestis on püütud nõukogude aega nagu olematuks teha, kõik tolleaegsed majad ümber ehitada või lammutada ja nendega koos ka monumentaalkunsti teosed. Kui alguses oli niisugune mõtteviis ehk arusaadav, siis praegu mõjub see lihtsalt harimatusena. Õõvastav on kuulda, kui näiteks tõsimeeli arutletakse selle üle, et lisada Maarjamäe memoriaalile Maarja kuju või püstitada Balti jaama pink, kus istuvad Jaak Joala ja Urmas Ott vms. Need arutlejad ei ole kunstiharidust saanud, neil ei teki isegi kahtlust, et äkki nad ei ole kompetentsed. Ise olen pidanud maha pikki kurvastavaid vaidlusi inimestega, kelle meelest parasiteerivad kunstnikud maksumaksja kulul.
Kõigi näituse „Nähtamatu monumentaalmaal“ videos kajastatud juhtumite ühisnimetaja on samuti kunstialase üldhariduse puudumine. Kunstitunde on üldhariduskoolis liiga vähe ja neid annavad sageli vastava hariduseta inimesed. Harivaid, sisukaid kunstisaateid pole televisioonis meil juba paarkümmend aastat. Selle asemel võime Youtube’ist vaadata videot „Teeme ise viie minutiga kauni õlimaali“, mis süvendab arvamust, et igaüks on kunstnik. Lisaks on kunstniku staatus ühiskonnas drastiliselt langenud, sest kes see ikka austab inimest, kes peab ise peale maksma, et oma tööd teha.
Mis puutub neisse hävitatud freskodesse ja vitraažidesse, millest videos juttu, siis on otsustajate hulgas olnud ka sisekujundajad. Millistel kaalutlustel need otsused on tehtud, seda ma ei tea, sest monumentaalmaalide autoreid nende arutelude juurde paraku ei kutsuta.
Üht asja saaks juba praegu muuta: kui tellijal ja ehitajal on odavam kunstiteos puruks peksta (!!!), ei tohiks nad seda seaduse keelu tõttu teha, vaid oleksid kohustatud kunstnikku olukorrast teavitama ja kompromissi leidma. Vitraažid saab ju lihtsalt teisaldada või soovi korral ümber teha vms – iga variant on parem kui need lihtsalt prügikasti visata! See ei nõua isegi mingit raha. Freskode ja sgrafiitodega on natuke keerulisem, aga kui asi on seda väärt, leitakse kindlasti võimalus need teisaldada. Ja muidugi kõige lihtsam lahendus: äkki jätaks selle osa Eesti kunstiajaloost restaureerituna oma kohale, nii et neid saaksid näha ka tulevased põlved?
Festival „Hullunud Tartu“ on novembrikuises Tartus aset leidnud juba kümme aastat, tuues kokku loojaid erinevatelt kunstialadelt. Põhirõhk on kirjandusel, kuid osalevad ka kunstnikud, muusikud, heliloojad. Interdistsiplinaarse festivali algatajaks ja eestvedajaks on olnud valges kitlis häälhull Jaan Malin, kes jääb „Hullunud Tartu“ vaimuks ka siis, kui ise aktiivselt enam festivali korraldajana ei tegutse. Hulluse osakaalu vastse festivalikogumiku „Pilt ja sõna“ autorite loomingus peaks kindlasti mõõtma malinites. Kui Malini enda hulluse eluskaal= 1malin, siis kõnealuses kogus leidub luuletusi ja proosatekste kaaluga 0,01–0,8malinit. Rohkem on esindatud lalin, valin, salin ja kalin. Kuid isegi kilinit ja kolinit on suhteliselt vähe. Kunstiteoste osas on pilt hullem ehk mõjusam.
Kas „Hullunud Tartu“ festivalil peaks hulluma poeet laval või kuulaja saalis? Kahjuks jääb allakirjutanu kogemus festivali laividel osalejana liignapiks (sai veidi flööti puhutud endises paberimuuseumis ehk viis hulluseaastat tagasi), et tunnetada kohapealset vaibi ja esinejate karismat ning püüda edasi anda muljet, mis oma ehedal kujul oli tunnetatav just kohapealsetele kuulajatele-vaatajatele. Niisiis jääb tekst, mustvalge, aus ja kliiniline. Diagnoos, retsept ja allkiri.
Saatan, kaheksajalg ja merilehmad
„Pilt ja sõna“ sisaldab kolmel viimasel festivalil esitatud luulet ja proosat 54kodu- ja välisautorilt ning värvilisi reprosid 16 kunstniku festivalidel näidatud töödest. Tekstid on paralleelselt eesti ja inglise keeles, nende vahendamisel osales 16tõlkijat.
Eesti autorite tekste lugedes jääb mulje, et enamik ei ole siiski kirjutanud spetsiaalselt festivaliks päris uusi ürituse päälkirjast tõukuvaid luuletusi või proosapalu. Suhteliselt kulunult tuleb hulluse teema mõne puhul esile läbi selliste märksõnade nagu öö, nahkhiired, hundid, kuu või muu, kuid küllaltki pinge- või üllatusvabalt. Asko Künnap aga künnab seda vagu risti kuu poolt ettevalgustatud rajaga veepinnal luuletustes „Vihm lõpetab hundijahi“ ja „Kuidas saabub Saatan“. Viimase keskel on salm tabava kujundikimbuga: „Nõnda ta tulebki–/ kojameeste vahel vettind/ pakk trahvikviitungeid/ parkimistest kõigil/ sellesinatse maailma ristmikel“ (lk196).
Üks kogumiku „Pilt ja sõna“ kunstiplokis leiduvaid töid: Ilmar Malin, Räägi minuga. Õli, segatehnika lõuendil, 1991.
Mitmed nii eesti kui ka välismaa autorid süüvivad ja ekslevad oma tekstides naiseks olemise kummalisuses või müstikas ning sellega seotud armastuse labürintides. Näiteks Berit Kaschan tutvustab luuletuses „Pöördumine“ talle hingelähedasi naisi, kes „kannate põlletaskus punase lõngaga köidetud pildipakki,/ mida lahti siduda pole mõtet, / kolme granaatõunaseemet,/ mis ealeski ära ei kuiva/ ja näpuotsatäit tubakat/ jumalike juhuste tarbeks“ (lk118). Kristiina Ehin on esindatud kogus ühe sümbolistliku luuletusega (enamik autoreid 3–5 tekstiga), kus räägib merelehmadest, soolasest piimast ja merineitsitest, kes vastanduvad inimnaistele: „Inimesed on ilusad aga julmad/ Nad hoiavad peredesse nagu putukad/ korjavad öösiti unede kulda/ ja hommikul pillavad kõik käest“ (lk46).
Kogus järgneb Kristiina Ehinile kohe Joanna Ellmann, keda sujuvalt pidasin tema esimese luuletuse alguses Ehiniks, sest natuke kumas läbi Vana-Ehinit või meenus ta lihtsalt mulle kui soov kohata siin kogumikus hoopis „vanu hulle“: Jaan Oksa oma naistega, kes hukkunud meremeestele vastu lähevad, Lepikut ja Vihalemma joomahullude tekstidega, ikka Laabanit üle kõige ja kõigi luuletavate peade, ehk ka Masingut aju kokku jooksutavanajt. Ellmanni esimene luuletus saab tervikuks esimese kahe salmiga ja algab nii: „mul ei ole enam joogivett, seetõttu/ kurk tõmbub kokku./ laua vastas istub kaheksajalg/ kes väidab end inimene olevat“(lk49). Merelisi teemasid ja sümbolismi leidub ka Mehis Heinsaare luuletustes, sekka põhjamaist fantastikat: „Roheliste juustega Eikeegi/ istub kraavist leitud/ raamatu kohale kummardudes/ ega liiguta end“ (lk82). Paigutan Heinsaare siia müstilisemate naisluuletajate kõrvale, kuid tema unenäolisus on süngematest muinasjuttudest pärit.
Kummitusvaikus
Sürrealism tundub loogiline valik hulluse teeristil ja kindlasti värvilisima osa kogumikust moodustavadki sürrealistlikud või selle piiril olevad tekstid. Kristjan Haljaku tekstid lõhnavad absindi järele, reaalsus põimub süngete unenägudega kirstudest ja surilinadest: „voogavad seinad ses kirstus on/ avarust ja maast laeni aknad// puhas portfell lõhnaõli lips ja/ tsüaniid/ kaks valget särki“ (lk64). Laabanliku sürrealistina luuletab Marko Kompus:„igavaks kulunud mees, kaval nagu pimedus,/ männi sisikonnas hööveldab hobuste juukseid, / kuna kuulsad merepuusad omastavad iseenese naeru“ (lk172). Luuletuses „myts emakeele peas“ otsib „myts“ omale kõla lugeja suus, see ei pruugi olla ju peakate: „sygis on uksega kyndmas roideid ja vett, [—] kahtlemata myts emakeele peas sööb meelega hullust“ (lk175).
Mütsud, matsud, kihinad, vihinad ja võmmud on peategelasteks Jaap Blonki proosapalas „Hääl“, mis viib meid justkui pimeda inimese kõlavärvide tunnetamise maailma: igal helil on nimi, üheleheküljelise teksti sisse mahub neid tegelasi rohkem kui kolmkümmend (vt lk24). Selle salapärase hollandi autori rahvuse peilisin välja internetist, kuna kogumikus seisvas hrBlonki elulookirjelduses seda ei mainita. Enne jõudsin peast läbi lasta kõik tuttavad heliloojad, kes võiks sellist pseudonüümi kanda. Oma tekstiga lõigi ta just heli loo.
Hääled peas on üks hullumeelsuse tundemärke. Kui pea oleks mets, siis oleks seal Hasso Krulli hääled, aga: „Täna on siin väga vaikne. [—] siin ei ole kedagi. Isegi/ mitte puid. [—] See on Eesti mets. [—] Kuulake, kuidas ta iniseb tasa, kuidas ta niutsub,/ kuidas ta tahab midagi öelda, aga ei oska,/ kuidas ta piniseb nagu sääsk./ Kuulake vaikuse kõminat. Vaikuse raginat. [—] Kummitusvaikus“(lk185).
Rachel Longi eluteater
Välismaa autorid jäid allakirjutanu silmis kahvatumaks kui meie (põhiliselt „vanad“) tegijad. Ei tahaks uskuda, et hullus ja omanäolisus läksid tõlkes kaduma. Tõlkijate hulgas olid ka mitmed „Hullunud Tartu“ eesti autorid, aga enim sümpatiseerisid Kersti Undi tõlked. Üheks tema tõlgitud autoriks oli ka Rachel Long Londonist, kes on ka omanäolisim autor selles kogumikus ning kelle loominguline biograafia ei tekita kummastust võrreldes nii mõnegi kuulsa lavaluuletajaga, kelle tekstid ei jätnud sama võimsat muljet kui saavutuste loetelu.
Long kasutab sürreaalset väljendust elu- ja olmekirjelduste maitsestamiseks väga hõrgul moel. Katkend luuletusest „Hõlmikkleit“: „Aed on lapike maad, keskel reha. Ütle talle,/ et oled rase. Kas sa oled arust ära?/ Las mees lõpetab rahus lõuna. [—] Ütle seda / nii, nagu ema õpetanud oleks./ Kes sa seekord oled?/ – Kas lased õiel avaneda oma suus nagu ukse,/ või puhkeb su paremas käes õide haraline kantsik?“ (lk214). Juba selles, kuid eriti järgmises luuletuses „Hotellikunst“ kasutab Long meisterlikult dialoogi, läbisegi minategelase mõtetega (meenuvad Helga Nõu novellid). „Hotellikunsti“ puhul, milles viibitakse reisil, on otsekõne/-mõte asetatud kursiivi: „Kõik lauad peale meie oma on valged./ Istume lihtsa puuküliku kõrval./ Antiik. Ajavahe on niigi suur,/ kas oli veel tarvis lisada 200 aastat?“ (lk215). Sõna „puukülik“ mõjub algul tõlkeveana, originaalis on „woodblock“, aga naljakas vaste siin väga ei häiri. Trükivigu leidub terves raamatus siin-seal, aga siin säravaima luuletaja tekstides iseäranis palju– võtan neid kui tõlkija vaimustunud rahutuse ja loomingulise meeleseisundi tulemit, mis muidugi ei vabanda korrektorit, kes ei peaks omale vigu lubama vaatamata kogumiku pealkirjale.
Longi samas luuletuses jätkub veel raseduse ja nahavärvi teema peene ja rämeda laadi sümbioosina, järgmistes tekstides leiab tumedanahalise irooniat peresuhete üle ning kunstniku eluseiku: „Eile õhtul panin kolm patja ülestikku,/ tegin nii, et pea oleks uimane veinist, tablettidest,/ tähtajast, mis möödus eile“ (lk219). Kõik neli Rachel Longi luuletust on otsast lõpuni hea luule, tasub otsida tema loomingut edaspidigi ja loodetavasti tõlgitakse juurde.
Lepiklik-vihalemlikku joomahullust kogumikus siiski natukene leidub, sest Tartusse on hullama sattunud ka soome luuletaja Esa Hirvonen. Tema luuletuste isiklikud teemad viitavad totaalsele boheemlusele, tekitades paralleeli Peeter Sauteri luulega (kogumikus lk301–302), kuid Hirvonen on rohkem kõrtsilüürik, ja trubaduurilikum. Näiteks Siim Lille tõlgitud luuletus „Rahuldamata panomees“ võiks kõlada hästi lauluna Tom Waitsi suus: „Õnnest ja armastusest/ ei oska ma paljut rääkida.// Olen sitt tüüp./ Parasiit ja diiva.// Võin juua kaks nädalat/ ilma rahata, ilma käteta, kui vaja“ (lk90). Sünge, meeleolukas ja filosoofiline on ka Hirvose pasalüürikat täis luuletus „Kakan üliõpilasmütsi“.
Vanad tegijad ja Muna
Meie luuletajad Doris Kareva, Piret Bristol, Jan Kaus, Jüri Kolk, Karl Martin Sinijärv, Ly Seppeljt esinevad kogumikus oma tuntud headuses, ehkki võib-olla mitte niivõrd hulluses. Bristoli luuletus „Meil pole aimugi“ maalib isiklik-ühiskondliku ängistava maailma pildi. Kolk räägib naistest, hull naine on võtnud Beatrice’i kuju: „sina siis pasundasid taevaste / poole nagu haavatud isa-/ elevant et nüüd ja praegu/ kohe hetkegi aega viitmata/ tahad olla õnnelik beatrice“ (lk168). Kaks klassikut avasid allakirjutanule ukse lapsepõlve „hullutunde“ kogemusse. See tekkis alati mingit rutiinset tegevuse, näiteks koristamise käigus, konkreetsemalt– lasteraamatute kappi koristades, kus raamatud mingi aja järel suvalisse hunnikusse kuhjusid. Pea läks tühjaks ja tühjus hakkas ühest kolju servast teise vastu kajama, mis oli küllaltki ebameeldiv kogemus, tagantjärele siiski põnev seisund.
Üks raamat seal hunnikus oli omaaegne papist hitt „Muna“, mis salvestus liigagi detailselt ajukäärdude vahele kogu eluks. Karl Martin Sinijärv tuleb oma tekstiga lapsepõlvehullusele ajukääru vahele külla: „Ja muna oli tühi ja paljas, ja väike tulnukas Teet nägi, et see hea ei olnud. / Ja Teet lahutas sisu koorest ja rebu munavalgest, ja praadis.// Näksas tükikese– maitses hästi. Tuli suur tulnukas Tiit. Teet andis ka temale/ tükikese– maitses ka hästi. Siis tuli keskmine tulnukas Aino ja sõi muna ära“ (lk318). Haakub ka Ly Seppel: „Tuleta meelde, ütleb,/ kuidas me ühel palaval südapäeval/ sõstraid korjates heast peast huilgama hakkasime“ (lk307).
Luuluri ehk Jaan Malini tekstid hakkavad kohe kõrvus tema tõrrepõhjalise bassihäälega kõlama. Hullud sõna-, hääliku- ja tähemängud tõmbavad meid kaasa tsentrifugaaljõuga: „oo, et sädemeist kiljuks mu hing!/ oo, et säde meist kiljuks, mu hing!“ (lk223) jpm. Rõõm hullusest! Ja mitte üldse asemantilisest! Vanameister Albert Trapeež rõõmustab samuti, klassika „INIMENE = MASIN“ on hullu professori loeng masinate vägivaldsest ajaloost ja astub dialoogi Leonhard Lapini kahe graafilise lehega tsüklist „Naine-Masin“, mis on reprodena presenteeritud kogumiku lõppu jäävas kunstiplokis. Kunstnikud Lapin, Laurentsius, Ilmar Malin, Kaido Ole, Tiit Pääsuke ja Ahti Seppet andsid oma kunstiteostega tõelise hulluselaksu, mis tekstide lugemisel veidi puudu jäi.
Festival ise tõstab fookusesse luuletajate performatiivse poole, mille avaldumiseks on parim elava ettekande kuulamine ja nõnda osasaamine autori isiksusest, karismast ja omapärast. Tekstide vastuvõtt ei ole elava ettekande puhul ainult intellektuaalne, vaid avaldab mõju ka meeltele. Seetõttu võiksid korraldajad ehk kaaluda ka videovormis „raamatute“ välja andmist ja/või internetti riputamist, kus autorite festivalil esinemine jäädvustatud nende emakeeles ning juurde lisatud subtiitrid eesti ja inglise keeles. Jätku hullusele!
Nooruses sai 1984. aasta vinüülplaadi pealt naerdes kuulatud Eino Baskini suurepärases esitluses sketši „Kahtlused“, kus virtuoos arutleb selle üle, mida nad küll sinna plangu taha ehitavad: tal pole kõhklusi, kuid teda vaevavad kahtlused …
Jätkates sellel motiivil tõsisemalt, siis mul ei ole kõhklusi teadlaste suhtes, kes esitavad tõendeid viimase 150 aasta kasvuhoonegaaside atmosfääri heite inimtekkelisuse kohta. Kui ma aga loen meie põhikooli 7. klassi ajalooõpikust lõiku: „11.–13. sajandil oli Euroopa kliima väga soodne. Ilmastik oli soojem kui tänapäeval. /…/ Viikingid rajasid oma asustuse Gröönimaale s.o „rohelisele, haljale maale“, mis oli tol ajal kaetud metsade ja heinamaadega,“ vaevavad mind kahtlused. Kas me mitte ei forsseeri oma antropotsentrilist mõtlemist üle ja mis toona siis ometi halvasti oli?
Rääkides plangu taha ehitamisest … Mul ei ole kõhklusi, et Rail Baltica projekt on suur samm kliimaneutraalsuse suunas, ühiskonna arengut ja progressi soodustav taristukompromiss, mis makstakse peamiselt kinni meie Euroopa sõprade poolt. Kuid kui ma loen selle 213 km infrastruktuuri Eestimaale ehitamise vastaste argumente, vaevavad mind kahtlused. Mitte projekti otstarbekuse suhtes, vaid kahtlused avarama horisondi versus mõnesaja aktivisti, enda liigtõsiselt võtmise suhtes. Nende tõsiseltvõetavuse suhtes on kahtlusi!
28. oktoobril oleks 75. sünniaastat tähistanud akadeemik Peeter Tulviste. Kord, natuke vähem kui kümnekonna aasta eest sattusime kirkal, klaaril ja külmal veebruaripäeval ühel üritusel Palamusel koos välja värsket õhku hingama ja seal ütles erudiit talle omase muigega silmanurgas: „Kliima väidetavalt küll kogu aeg soojeneb, aga tundub, et ilmad lähevad järjest külmemaks …“.
Kliimale tuleb kasuks, kui kliimanegatiivsete trendide inimtekkelise iseloomu osas kõhklusi poleks, kuid kahtlused peavad alati säilima.
Ameerika kirjaniku Delia Owensi romaani „Kus laulavad langustid“ kaanetutvustuses viidatakse surnukehale ja sellega seonduvale mõrvamüsteeriumile. Kriminullina teos muidugi ka algab. Potentsiaalne süüdlane, paduratüdruk Kya teab loodusest kõike, aga pooltki mitte nii palju inimestest. Raamatus lauldaksegi ülistuslaulu loodusele, mitte inimesele. Minule kui krimikirjandusest ja põnevikest kaarega mööda jalutanud lugejale oli väga meelepärane jõuda müsteeriumi lahenduseni mööda looduskirjanduse rada.
Ikka veel raamatumüügiedetabelite tipus trooniv New York Timesi menuk „Kus laulavad langustid“ on lugejate südame võitnud just eelkõige lummavate looduskirjeldustega. Kaastunnet äratab muidugi ka vaeslapse kujunemislugu: kannatusrohkest lapsepõlvest ja ühiskonna ebasoosingust jõuab ta ime läbi tunnustuse ja unelmate printsini. Mõrvas ning selle uurimises midagi sherlockholmeslikult põnevat pole. Kuigi Owens kruvib eri žanride põimimisega pinget, püsib loodusteadlasest kirjaniku fookus eelkõige looduse ja inimese suhetel. Milline on üldse keskkonna roll inimese kujunemisel? Kas metsikus looduses ellujääja lähtub Darwinist või Baldwinist?* Kas sugu on ellujäämisel määrava tähtsusega?
1950ndate Põhja-Carolina padur, karm rannikumaastik, on heidikute pelgupaik, kus inimesed on olnud sunnitud kõigele vaatamata ellu jääma. Seitsmeaastaselt vaeslapseks jäänud Kya mitte ainult ei pea üksi üles kasvama, üksi hakkama saama, vaid ka üksindusest jagu saama. Lähikonna Barkley Cove’i linnas heidikuid ei sallita ning Kya saab loota ainult iseendale. Väiksest peale õppis ta ema kõrval toitu hankima ja süüa tegema, haavu tohterdama – tüdruk hoiab looduse abiga endal hinge sees. Ema tagasiootamise südamevalu paotab laps liiva sisse, maapind püüab hingevalus keha alati kinni: „Kya vajutas peopesa hingavale, märjale maapinnale ning padurast sai tema ema“ (lk 42). Esimese asjana õpib tüdruk uuelt emalt, kuidas põgeneda isa eest, et põgeneda edaspidi samamoodi meeste ehk isaste eest. Põgenemine ei garanteeri siiski ellujäämist. Vägivaldse lapsepõlve tõttu ei suuda Kya isegi toiduks kalu püüda, aga üsna pea õpib ta, et ellujäämine nõuab ohvreid.
Linnast märjale tühermaale naljalt ei tulda, padurat hoiavad Barkley Cove’i küljes kinni ainult mõned seaduseniidid. Hoolekandeasutuse töötajad püüavad Kyat korduvalt tabada, kuid lootusetult. Siiski, üheks päevaks meelitavad nad plika kanakondiga kooli, aga sellesse lõksu teist korda saaki enam ei püüa. Nii nagu Mowgli õppis lõpuks lugema, teeb seda ka Kya, aabitsa asemikuks loodusteaduslikud raamatud. Kõik, mida ta oli looduses vaadelnud ja märganud, saab mõtte ja tähenduse – looduslapsest saab tänu lugemisoskusele loodusteadlane. Metslase eduka karjääri tõttu hakkab isegi linnakodanikke nende südametunnistus piinama ning Kya võetakse mõrvakahtlustusest hoolimata omaks. Üksindusest see naine päris jagu ei saa, kuid vähemalt pikapeale saab ta aru, et armastus, naise ja mehe suhe, on midagi ilusamat kui paduraliikide paarituskombestik.
Padur ehk marš on paduranna kõrgem soolalembeste taimedega mudane osa, kuhu meretõus ulatub harva. Pildil Bride Brooki padur USAs.
Pärisema peamine õpetus, mis Kyale ikka ja jälle meenub, on see, et naised peavad hoidma kokku, naised vajavad üksteist, naised ei kao su ümbert kuhugi. Ometigi on Kya ümbritsetud ainult meestest. Romaani meestele on padur koht, kust hankida toitu või teha lõbusõite. Sirguv naine seevastu kasvab paduraga kokku, tunnetab seda. Mees võtab looduselt, naine hoiab loodust. Naine hoiab loodusega kokku. Emakeselt looduselt õpitud käitumis- ja ellujäämisstrateegiat järgib ka Kya, looduse osake. Isased peavad enne paaritumist emaseid tükk aega veenma, kui aga emane palvetajaritsikas või jaanimardikas teab, kuidas armukestega käituda, siis Kya kipub vastassugupoolde kiinduma. Loodus on teda alati varjanud, kaitsnud ja lohutanud – mimikri abil jääb ellu. Isegi kohtusaalis, süüdistatuna endise armastatu mõrvas, teab Kya kindlalt, et vangi ta ei lähe. Kus seda enne nähtud, et looduses mõni isend kellelegi vahele jääb ja vastutust kandma peab?
Kohtuprotsessi kirjeldus on pikk ja detailne. Selle venimise ajal hakkan lugejana end tundma palju piiratumalt, kuna poeetiliste looduskirjelduste asemel on tuim bürokraatiakeel. Juba tahaks tagasi vabadusse. Kuidas üldse inimesed looduse üle kohut mõistma peaksid? Loodus seletab oma rüpes toimuvaid mõrvu loodusliku valikuga – kas loodusliku valiku järgi käituv inimene on inimeste seas süüdlane või süüdimatu? Linnas peetakse Kyat metsikuks rebaseemaks, hundiks, ahvi ja inimese vahepealseks lüliks, looduses on ta aga kõike muud kui metsik, ikkagi inimene. Kui Kya olnuks poiss, kas ta oleks looduses ellu jäänud ja looduses ema näinud või linna isa otsima läinud? Millised järeldused oleks ta teinud emaste kohta, kui need pärast paaritumist isase ära söövad? Owens ei anna teaduslikule või tunnetuslikule hinnangut, ei vabanda ega õigusta Kya käitumist, pigem ärgitab mõtlema ja küsima, kuidas inimene looduses ja kultuuris kohastub ning kas keskkonna hoidmine tähendab ka automaatselt ümbritsevate inimeste hoidmist?
Viimasel ajal on loodusest kirjutamine tugevasti kaldu hävingu ja kaose poole, puutumatut loodust selle ürgses mahlakuses leiab kirjanduses üha vähem. Delia Owensi romaani liigirohke padur on samuti hävinguohus, sest kuivendamise korral saaks rannikule rajada hulgaliselt luksushotelle. Linn läheb järjest moodsamaks ja elu seal mitu korda kallimaks, aga padur jääb õnneks alles tänu sellele, et Kyast on saanud maaomanik. Kus siis ikkagi laulavad langustid? Metsikute olenditega asustatud padura äärealadel, kaugustes, kuhu lähevad ainult julged! Selle raamatu jälgedes tuleks nüüd uuesti ette võtta kunagi krimižanri tõttu pooleli jäänud Peter Høegi „Preili Smilla lumetaju“. Veel üks „naine+loodus+mõrv“ kooslus.
* Charles Darwini evolutsiooniteooria lähtekoht on looduslik valik, James Mark Baldwini teooria oma õpitud käitumine.
