Kullad käes ja pidu mitmeks päevaks! Igal harval korral, kui Eesti kutseliste sportlastega võiduime juhtub, uuritakse põhjalikult läbi, mis selle ime taga oli, sest edu tõenäosus üleilmsel areenil saab Eesti rahvaarvu arvestades olla kaduvväike. Muude tingimuste võrdsuse juures peaks ainuüksi India suutma ühe Eesti epeenaiskonna vastu välja panna tuhat samaväärset. Aga ta ei pane, olgugi teadmised selle kohta, kuidas inimkeha nii vaimu kui ka füüsise poolest äärmuseni pingule keerata, on universaalsed ja vabalt kättesaadavad kõigile.
Pole mingit vahet, kas edulugu sünnib spordimaailma keskmes või perifeerias õitseval alal, kas rahas supleva või sponsoripõuas vaevleva üleilmse föderatsiooni alluvuses. Tulemus on käes ja saavutatud vastava ala kõigi reeglite järgi. Kõik kadalipud on ausalt läbitud ja objektiivse mõõtmise abil Eesti koondise torked maailma parimaks tunnistatud. Saavutus kinnitab, et pikka aega, järjekindlalt strateegiast kinni pidades ja selgelt seatud eesmärgi poole liikudes on kõik, mida õigesti teha saab, ka õigesti tehtud. Vaid asjaosalistel endil on õigus endas ka vigu leida ja neist rääkida.
Mõistagi ihkab vehklemise suhtes ükskõikne publik kuldset tulemust ka oma lemmikalalt, aga kõik need ihad ei tohiks piirduda vaid spordi kui professionaalse meelelahutusega, mis paljude jaoks on täiesti mõttelage tegevus, teiste jaoks aga suure süsinikujäljega kahjurlus, mis inimkonnale lühiajalist rõõmu pakkudes teda pikkade sammudega kuristiku poole veab.
Analoogia põhjal peab pärast üürikeste õnnetundide möödumist küsima, kas see, mis võimalik ühel alal, võiks korduda ka mõnel muul. Millised tingimused peaksid selleks täidetud olema? Jätan siin kõrvale vaidluse, kas Eesti spordi edulood on sündinud tänu riigi spordisüsteemile või hoopis selle kiuste. Sport on ka avaliku võimu seisukohalt vaid üks tükike kõige pisema ja tähtsusetuma ministeeriumi valitsemisalas. Sedavõrd tähtis siiski, et valdkonnal on oma strateegia.
Oletagem, et olümpiavõit sai teoks just tänu strateegiale, spordi- ja liikumisharjumuste sihikindlale arendamisele rahvamasside hulgas ministeeriumi ja olümpiakomitee targal juhtimisel ja heldel rahastamisel. Kui nii, siis on kodanikel õigus loota ja nõuda „olümpiavõite“ või vähemasti väga head sooritust kõigil tegevusaladel, millele valijate tahtel ja erakondade kokkuleppel on riigikogus või valitsuses jõustatud strateegia, arengukava või põhisuund. Kultuuril näiteks sellist teed näitavat dokumenti praegu ei ole, mistõttu avalik võim Eesti loojate saavutusi rahvusvahelistel võistlustel ja festivalidel oma juhtimiskontole kirjutada ei saa. Kuigi küllap tahaks.
Ei saa öelda, et saavutusi üldse ei oleks, ja peokõnelejad tuletavad neid lõputult leierdatud lugusid meile alatasa meelde. Ikka need PISA testid, iduettevõtted ja ükssarvikud. Ning muidugi imeline e-riik, mida võib olla rohkem kui mõnes naaberriigis, kuid mille sisehaigused ja puudujäägid eriti pandeemia-aastal on igaühele näha ja tunda, mistõttu see lugu ei mõju enam eriti usutavana.
Teatavasti on Eestil olemas ülim ehk strateegiate strateegia „Eesti 2035“, milles loetletud strateegilised sihid paraku ei anna vihjeid selle kohta, kas püütakse olümpiavõitu või edu külavõistlusel. Arengudokumendi koostajate ettevaatlikkust võib mõista, sest rahvas ega eriti poliitikahuvilised ei ole unustanud, kuidas Reformierakond lubas viia Eesti 15 aastaga Euroopa viie jõukama riigi hulka. Liiga konkreetne, liiga mõõdetav lubadus, mis õige pea muutus malakaks erakonna oponentide käes ja folklooris. Euroopa jõukuse meistrivõistlustel peaks Eestil see viies ehk finaalikoht järgmisel aastal käes olema. Reformierakonna ainus õigustus, miks nii ei ole, võiks olla, et me ei saanud vahepeal mitu aastat valitseda ning riigi rahandus lasti käest. Kuid seegi seletus ei lenda, nagu erakond kevadel riigieelarvesse mikrokärpeid lubades katseliselt kindlaks tegi. Pealegi, kui rong ligi kümme aastat õiges suunas kihutas, siis pidanuks ta ka pärast võimeka juhi asendamist saamatuga inertsist ikka eesmärgi suunas liikuma, kuigi ehk aeglustuvas tempos.
Juhtimine on endiselt Eesti arengu suurim murekoht ja paraku ei paista kuskilt, et juhtimist imiteerivad amatöörid oleksid endale seda häda tõsiselt teadvustanud. Iga järgmine valitsus suudab kummaliste ministrileidudega eelmise üle trumbata, kuigi latt on juba ammu nulli peale langetatud. Ainult valijate täieliku ükskõiksuse ja hoolimatuse tõttu on saanud võimalikuks, et Eesti valitsusse kuuluvad näiteks kultuuriminister Anneli Ott ja keskkonnaminister Tõnis Mölder. Neist endist õhkub veendumust, et tulevad oma ametiga suurepäraselt toime. See on umbes sama, kui mina väidaksin, et võiksin vabalt epeenaiskonna juhina Kaido Kaaberma asemel olla. Ma olen ju ometi televiisorist näinud, kuidas see käib, ja ülejäänu on „poliitilise kokkuleppe“ küsimus, mis tähendab, et ma võiksin sportlastelt relvad pihta panna ja kogu hooaja eelarve eest oma parteiliste sõpradega ühe vägeva sünnipäevapeo korraldada, kus siis raiuksime ja torkaksime nagu viikingid muiste. Päriselus on tegu külavõistlustele passivate amatööridega, kes rahvusvahelisel areenil mingit võrdlust välja ei kannataks. Kuni end professionaalseks nimetavate poliitikute ainus oskus peab olema oskus endale poliitiline ametikoht välja kaubelda ning see ongi unistuste lõppjaam, nii ka jääb.
Kujutlegem, et Eesti volitatud esindajana läheb sügisel Glasgow’s toimuvale üleilmsele kliimakonverentsile (tuntud ka kui COP 26) keskkonnaminister Mölder. Seda konverentsi peetakse maailmas üsna üksmeelselt viimaseks võimaluseks inimkonna päästmise reeglites ja kohustustes kokku leppida. Mida meie ministril seal öelda oleks? Kas korrata, kui sõnu napib, oma suurt eeskuju ja erakonna esimeest Jüri Ratast, kelle ametiaja võimsaim kliimapoliitiline väljaastumine oli Ursula von der Leyenile põlevkivikamaka lauale virutamine? Kogu Euroopa mõistis toona, et põlevkivile ei ole globaalses energiamajanduses alternatiivi, ja nüüd peabki ka muud rahvad selles ära veenma. Küll nad veenduvad, kui keskkonnaminister katkise heliplaadina muudkui korrutab: „Nagu ma olen korduvalt rääkinud …“
Ehk oleks hoopis mõjuvam näidata Eesti edu tõestuseks lahedaid pilte kolleegidest? Kiibistamata ja mittekiirgav kultuuriminister on tänapäeva Euroopas rariteet. Või kui Eesti (valitsus, mitte rahvas) tahab olla oma naba imetlemise maailmameister, siis nüüd on selleks suurepärane võimalus. Tõsiasja, et Eestil on maailma parim rahandus, saab ilmestada kvaliteetlehes Kroonika ilmunud juuli tähtsaima rahandusuudisega, milles avalikustati rahandusminister Keit Pentus-Rosimannuse naba. See on pikk ja julge samm Eesti arengustrateegia elluviimisel, kunagi varem ei ole ministrid sellisel viisil oma huvisid deklareerinud. Küllap oli üks põhjusi, miks Eesti suure sõja käigus iseseisvuse kaotas, see, et valijad ei teadnud (ja isegi ajaloolased ei tea tänapäevani), milline näeb välja Konstantin Pätsi ja Jaan Tõnissoni naba, ega saanud selle järgi võimumeeste usaldusväärsust hinnata.
Mis neist ministritest ikka rääkida, igas toitumisahelas dikteerib elu ja korra tipmine kiskja, valitsuses seega peaminister. Lõppev nädal kinkis ka tema arusaamade kohta imelise tõendi. Peaminister Kaja Kallas esitas ligikaudu järgmise arutluskäigu: vihume koos kolleegidega valitsuses tööd teha, nii et luu paistab. Igaks juhuks palusin riigikontrolöril kontrollida, kas see vastab tõele. Riigikontrolör uuris, mõõtis ja tuvastas, et töö puha tegemata ja kabineti liikmed tegelevad tühja-tähja ning meedias ilulemisega. Kohe, kui selle kirja sain, katkestasin puhkuse, tormasin kontorisse ja hakkasin jälle tööd rabama ehk nahutasin Tanel Kiike nii, et vaesel mehikesel kuub tolmas. Varsti küsin jälle Janar Holmilt, kuidas edeneb.
Kui selleks, et valitsus tõrgeteta funktsioneeriks ja täidaks talle seadusega pandud ülesandeid, on vaja järelevalveorgani märgukirja, siis tasub ehk kaaluda, kas valitsuse liikmete igal hommikul äratamise ja tööle sundimise ülesande saaks mõne roboti või tehisintellektuaali kätte usaldada. Kuid see ei muuda vastust küsimusele, kas Eestil on võimalik maailma tippu ja olümpiakullani jõuda ka mõnel muul alal kui profisport. Ei ole, kuni pole seatud selgeid, mõõdetavaid eesmärke ning palgatud nende poole liikumiseks mitte parimaid parteilasi, vaid parimaid juhte.
