Sõltumatu Tantsu Lava „Fakerz“, lavastaja-koreograaf Sveta Grigorjeva, helilooja Alvin Raat, valguskujundaja Karolin Tamm, kostüümi- ja lavakunstnik Mara Kirchberg, dramaturg. Kerli Ever. Tantsivad Üüve-Lydia Toompere, Julia Koneva, Helena Pihel, Siim Tõniste, Kaie Küünal, Rauno Zubko ja Indrek Kornel. Esietendus 25. IX Narva Vabal Laval.
Sveta Grigorjeva „Fakerz“ on pealtnäha rahustavalt pretensioonitu lavastus, nii pretensioonitu, et vaevu kvalifitseerub lavastuseks. Lava ei ole, Vaba Lava suure saali lava on moondatud betoonikarva põrandaga linnaväljakuks, kuhu värvikas tänavatantsuriietuses tantsijaskond on saabunud otsima liikumises avalduvat isedust. Väljaku keskel on küll tõstetud osa, kaldservadega poodium, mis võiks vabalt sobida rulapargi osaks. Ise kujutlesin miskipärast sinna väljaku servale ka Tallinna Vabaduse väljaku võidusamba, mida rulatajate kohalolu elavdab.
Täitsa soovitan Sõltumatu Tantsu Laval (STL) võidusamba ees midagi lavastada. Tõsi, võib oodata kaebekirju, sealhulgas kultuurieliiti kuuluvailt isikuilt, kes peavad tänapäevasemat liikumist, sh rulatamist, solvanguks Vabadussõja mälestusele.
Ometi on nüüdistants või ka üldse liikumisstandarditest ja -normidest irduv liikumine, näiteks seesama rulatamine linnaruumis, ilgelt vabastav. Tantsu vabastavusest kõnelda on klišeelik, aga klišeeks nimetatakse teinekord tõdesid, mida soovitakse ignoreerida. Normeerimata liikumise vabastavuse üle ei tasu sugugi rõõmustada, sest see on märk meie kehalise olemise räigest rusutusest.
Seda, kui jäigalt reglementeeritud on jagatud ruumis liikumine või kas või bussipeatuses seismine, võite ise järele proovida. Näiteks bussipeatuses aeglaselt õõtsuma hakates. Ühelt jalalt teisele. Aeglaselt, kiiremalt. Kuidas ise tahate. Teid peetakse hulluks, sõltuvalt valitud poosist või tantsustiilist ehk isegi ohtlikuks. Üldse ei välista politsei sekkumist. Või siis püüdke kõndida üldisest liiklusvoost märgatavalt aeglasemalt, sedasi hoolivalt, tähelepanelikult, üdini kohal olles üht jalga teise ette asetades.
Lavastuse „Fakerz“ lihased olid kuidagi liiga valmis, treenitud, pungis, et olla seda kõige magusamat moodi – kriipivalt – ilusad.
Nõuab eraldi otsust, ettevalmistust, julgust, et argielu liikumisnormidest irduda. Avalikus ruumis liikumisest kõneldes oleme liiga kinni taristus ja sõidukites, kehalise liikumise viiside varieerimise võimalusist stigmatiseerimise ohuta tänapäeval väga ei räägita. Mu arust oleks siin ruumi lausa pikemale eraldi programmile, mida jällegi STL võiks vabalt vedada, liikumisnormide avardamise programm linnaruumis. Aastaid kestev spontaanse tantsu festival. Jne.
Tänaval sportlikel eesmärkidel joosta on juba täitsa OK. Paar aastasada tagasi oleks ehk ka selle eest hullumajja pistetud. Harrastusspordis on toimunud ikka korralik õitseng. Kuigi, jah, Hirvepargis jooksmas käies sain veel mõned aastad tagasi mõnitada (enda arust jooksen väga ilusasti). Kui aga trammis väikseid tantsuharjutusi ette võtaksin (kas või kätt hellalt muusika taktis läbi õhu lõigates), oleksin automaatselt narkolaksukahtluse all. Ebanormaalne. Potentsiaalne ohu allikas.
Mulle tundub, et lavastuses „Fakerz“ vähemalt riivamisi kõneldakse sellest reglementeeritusest. Tantsijad alustavadki ettevaatlikult. Liikuvus on esialgu piiratud jäsemetega. Ruumis paiknetakse ümber viisakalt. Riietuskoodist oodanuks isegi laiamist. Ei ole seda. Vägagi maitsekad on need seitse tantsupäkapikku, kes Lumivalgekese Grigorjeva valvsa pilgu all oma liikumises avalduva iseduse järele kuulavad, kord soolotsedes, kord rühmana ülesandeid lahendades.
Olen ise Vaba Lava suures saalis STLi korraldatud kaheteistkümnetunnise tantsumaratoni läbi teinud. Žürii oli ja puha. Hirmutav kogemus mittetantsijale, aga seda vabastavam. Soovitan osaleda, kasvatab, õpetab tantsijaid teisiti vaatama. Selle kogemuse pealt oli ka „Fakerzite“ alguses lihtsam lõdvestuda, hoiduda tantsumängu tervikuks teoseks mõtestamise krambist, lasta end uneldes muusikal kanda läbi selle tunni, mil kordagi igav ega veider ei hakka ka tantsuteatrit harva külastaval vaatajal. Keskendun hoopis sellele, kuidas päkapikud üksteisega suhestuvad ja mis suhestumisest sünnib.
Mõni aeg tagasi õnnestus mul piiluda ühe teise tantsulavastuse proovisaali siis, kui loomeprotsess oli alles pooleli. Mäletan, et olin paar nädalat enne esietendust teinud nelja Eesti Tantsuagentuuri tantsijaga intervjuu – see oli mõeldud poolenisti promotekstiks. Tollane proovikülastus läks täiega aia taha, sest ma ei saanud mitte millestki mitte halligi aru peale selle, et neli inimest higistavad, ähivad, otsivad. Palja intuitsiooni pealt, oma liikumismälu justkui vaevaliselt üle kirjutada püüdes, teisi ruumis liikuvaid tantsijaid peegeldades, järele aimates, sel viisil uuenedes. Mingi struktuur oli justkui tekkinud, samuti kujundialged, aga need olid nii algelised, et ma olin kindel: sealt mitte midagi ei tule. Ja kui siis lõpuks teost vaatama läksin, olin šokeeritud, kuidas rühmatööna, kehateadvuste vastastikustest peegeldustest, üksteise vaevalisest kuulamisest oli sündinud ilus voogav tervik. Peeglid peeglis. Üksteist kuulavad kehad. Inimesesuurused kõrvad.
Grigorjeva lavastuses on seda üksteise kuulamist, aga põhiosas on need peeglid, millest tantsijad end silmanurgast piiluvad, ajaloolisemad, abstraktsemad. Lavastus on märksa aredam, struktureeritum kui mõned teised kogetud tantsulavastused. Etendust lõpetav inimpurskkaevude kaskaadki jääb liigagi konstrueerituks. Olin ilmselgelt tulnud saali oma arusaamaga tantsu vabastavast toimest ja kuigi nautisin väga lavastuse terviklikkust, head kompositsiooni ning ka tugevaid üksiksooritusi, osutus Grigorjeva lavastus vaat et isegi esseistlikuks.
Essee teemaks paistis olevat distantseerumisvõime eri ajastute ja stiilide standardeist, nende miksimise suutlikkus, otsiti võimalusi neid standardeid parafraseerides lõhkuda justkui riivamisi nipsasjakesi kaminasimsilt maha ajades. Ennustamatuse ja hapruse igatsus jäi hinge. Kogemata-juhtumisi ei esinenud ja nende juhtumatajäämiste paari grammi võrra jäi lavastus loodetust kergemaks. Programmiline tantsustandardeist distantseerumisvõte tõi iseenesest kõlava kõnekuse pealtnäha väljendustaotluseta lavastusse. Lavastuse lihased olid kuidagi liiga valmis, treenitud, pungis, et olla seda kõige magusamat moodi – kriipivalt – ilusad. Aga see on juba tänamatu ving. Juhtus üht ja teist. Lubatud teesklust oli ja selle kaudu loomulikkuse otsingut ju oli. Lausvaledele ehitatud kunsti. Mimikrit. Varjamisi. Pettemanöövreid. Nauditavaid.
Eesti XX sajandi kultuuriloos ringi uidates leiab Ita Saksa üsna mitmeis paigus. Näiteks kahel Luulik Kokamäe maalitud portreel ja ühel Aino Bachi graafilisel lehel.
Ita fotot näeb Eesti juudi muuseumis, kus on leidnud koha kõik Eesti kultuurilukku oma jälje jätnud silmapaistvad juudi soost kaaskodanikud. Südamega sügavalt Eestimaa, eesti keele ja kirjandusega seotud Ita (passi järgi hoopis Ite, lähimatele sõpradele Iti) sündis Valga juudi perekonnas ja oli seega päritolult ning rahvuselt juut.
Seda pandi talle pahaks ja piisavaks põhjuseks, et ta 1953. aasta jaanuaris ajalehe Säde vastutava toimetaja kohusetäitja kohalt lahti lasta. Ajad olid sellised.
Tõlkija ja publitsist Ita Saks (1921–2003), pildil ajakirja Noorus osakonnajuhatajana.
Ita Saksa nime leiab ajakirja Noorus 1957. kuni 1971. aasta numbritest, sest siis töötas ta seal ajakirjaniku ning kirjanduse ja kunsti toimetusosakonna juhatajana. Ita Saks aitas kaasa sellele, et üsna sovetlikust ajakirjast sai Hruštšovi sula ajal väljaanne, mis koondas enda ümber 1960. aastate noori edumeelseid luuletajaid, prosaiste ja kunstnikke ning kus avaldati ka üleliiduliste vabameelsete autorite tõlkeid. See maksis Itale töökoha 1971. aastal, kui vahepealne sula oli jääkirme peale tõmmanud ja Ita kavatsus avaldada persona non grata’ks muutuva Jossif Brodski luuletõlkeid uue peatoimetaja kannatuste karika täitis.
Tollest aastast sai Ita elus uue hoo sisse juba varem alanud läti kirjanduse tutvustamine ja tõlkimine, mille eest saadud honorar leiva lauale tõi, sest kahtlastel põhjustel vallandatud ajakirjanikku ei oodanud keegi avasüli oma töökollektiivi. (Palun vabandust, üks asutus ikka oleks ta tööle võtnud – ja nimelt EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut, kus teadurina tegi tähtsat uurimistööd Galina Ivanovna, kaastundlik naabrinaine, kes elas Itast paar korrust kõrgemal. Esimese hirmuga tööta ja rahata jäänud Ita läks, aga järgmisel päeval ei suutnud isegi töökohale jäänud tuhvlitele järele minna, öeldes: „Parem nälgime, aga ma ei saa sinna tagasi minna.“)
Läti keele sai andekas piirilinna tüdruk selgeks tänu pere lätlannast majapidajannale Selmale, kes ema surma tõttu viieaastaselt orvuks jäänud Ita ja tema venna Elhoneni üles kasvatada aitas.
Ita Saksa tööde hulgas on poolsada tõlget läti keelest: romaane, jutustusi, näidendeid, luuletusi, rahvaluulet, lastekirjandust. 1986. aastal tunnustasid lätlased teda Andrejs Upītsi auhinna ja 1997. aastal riikliku teenetemärgi, Läti Kolme Tähe ordeniga. Ita tõlkis vähesel määral ka muudest keeltest, nagu saksa ja vene keel, aga rääkis loomulikult ka jidiši keelt, milles suhtles oma isa ja tädidega.
Ita Saksa nime leiab 1980. aastal 40 kirjale allakirjutanute hulgast ja seda hoolimata sellest, et ta oli ometi aastast 1947 kuni isegi 1989. aastani NLKP liige.
Oma maailmavaate, oma kommunismi on Ita Saks ausalt lahti kirjutanud oma mälestustes, aidates sellega kindlasti varjundirohkemaks muuta muidu nii mustvalgena näiva pildi headest ja halbadest ideoloogiatest.
Ita Saksa leiab Rahvarinde esimeste liikmete seast, president Lennart Mere ümarlauast ning ka Eesti Valgetähe ordeni saajate hulgast.
Ja Ita Saksa foto leiab nii ürgeestilikust kohast, nagu seda on Koguva küla Muhu muuseum. Sealt selle tõttu, et aastast 1945 kuni 1951 kandis ta nime Ita Schmuul, see tähendab: oli abielus Johannes Schmuuli ehk Juhan Smuuliga. See on ilus ning natuke kurb lugu nagu kõik armastuslood, mis õnnetult lõpevad. Ita on sellest kenasti kirjutanud.
MARE ZANEVA
Mina ja Juhan
Oli pühapäevane päev. Austaja ütles, et traditsiooniline jalutuskäik pluss kohvik jääb ära, tal on tööd. Niisiis olin üle pika aja vaba.
Läksin sihitult linna. Tänavad olid inimtühjad.
Järsku vaatan: Juhan tuleb. Tema jalutab ka niisama muidu.
Otsustasime kampa lüüa. Lähme Kadriorgu! Lähme.
Tegime Kadriorule suure tiiru peale. Läksime linna tagasi. Juba hämardus.
Ütlesin jutu sees, et ma pole kunagi restoranis käinud.
Vaat ja nüüd lähemegi, otsustas Juhan pikemata.
Mina ehmatasin, et kuidas nii järsku.
Äsja oli avatud restoran Gloria oma ilusa ümmarguse saaliga.
Restoran oli puupüsti täis. Minul sääl tuttavaid ei olnud. Juhanil oli. Orkestrilähedasest lauast viipas keegi, läksime sinna.
Sääl istusid Oskar Põlla ja Salme Reek.
Põlla oli juba kõvasti svipsus. Ta hakkas mulle komplimente tegema ja ütles, et tahab minuga abielluda.
Juhan võttis asja tõsiselt ja põrutas rusikaga lauale: mina ise abiellun Itiga.
Läksime tantsima. Juhan hakkas rääkima, kui kurb see on, kui sul kedagi ei ole, kui puudub lähedane inimene.
Läksime koos koju. Õieti polnud ju meil kummalgi kodu, elasime mõlemad toimetuses: tema omas, mina omas. Meie toimetused asusid mõlemad ühes Pika tänava majas, olid isegi omavahel ühendatud.
Sest päevast alates olime kogu aeg koos. Käisime koos söömas ja pidudel.
Kahe kuu pärast abiellusime.
Sealsamas Pikal tänaval registreeriti meid.
Juhan pani jalga ilusad uued kingad. Ta oli need saanud osta ühe tuttava mehe käest. Oli ainult unustanud jalga passida. Nüüd selgus, et nad olid väikesed, pigistasid kohutavalt.
Läksime koju tagasi kingi vahetama.
Kui me uuesti perekonnaseisuametisse jõudsime, selgus, et olime passid koju unustanud. Tuli veel kord tagasi minna.
Lõpuks saime registreerituks.
Oleksin väga tahtnud endale sõrme kuldset rõngakest, aga seda polnud tollal ette nähtud.
Pärast registreerimist läksime Tallinna kohviku ülemisele korrusele. Et oleks vähekese pidulikum, kutsusime kaasa ühe minu sõbratari.
Pärast läksime Juhani koju. Ta oli vahepeal saanud endale toa Kivimäele Jaan Kärneri korterisse.
See asus pikas madalas majas, mis paistab kätte, kui Pääsküla poole sõita.
Ita Saksa foto leiab Muhu muuseumist selle tõttu, et aastail 1945–1951 kandis ta nime Ita Schmuul, olles abielus Johannes Schmuuli ehk Juhan Smuuliga. Pildil vasakul Juhan Smuuli õde Armilde (1927–1964) ja paremal Ita Saks.
Olin seal varemgi käinud – salaja, nüüd läksin kui seaduslik abikaasa.
Kärnerid tegid meile väikese peo. Jaan Kärner kinkis pühendusega raamatu.
Meil oli selles korteris kena väike tuba. See oli kindlasti kunagi olnud eelmiste elanike tütre tuba, ta oli sisustatud valge mööbliga.
Oleksime võinud elada selles toas kaua ja mõnusalt, aga üks asi tuli vahele.
Kärner jõi kohutavalt. Ta vist töötas tollal Loomingu toimetajana. Õhtul koju tulles oli ta alati purupurjus ja siis ta kippus tüli norima.
Ta oli võtnud endale pähe, et Juhan tahab tema naisele külge lüüa.
See oli nii naljakas, et ei saanud isegi vihastada. Proua Kärner oleks võinud olla meie ema. Ta oli ümmargune halli peaga koduperenaine. Aga Kärnerile ei lugenud see midagi.
Juhan võttis samuti asja tõsiselt.
Pärast üht järjekordset stseeni ütles ta, et ta enam ei või ja nüüd läheme minema, kas või jala ja ükskõik kuhu.
Läksimegi. Aga seekord saime elamiseks toimetuse fotolaboratooriumi. See oli pime ruum, kuhu mahtusid parajasti diivan, väike kapp ja paar tooli.
Seal elasime niikaua, kuni saime Pärnu maanteele nõukoguliku fantaasiavilja seninähtamatusse leiutisse – ühiskorterisse.
Nüüd oli meil kaks tuba – üks suur ja teine väike – väga ilusas uhkes eestiaegses majas.
Aga meie endi elu enam ei laabunud.
Kahe aasta pärast tekkisid esimesed mõrad.
Nelja aasta pärast tõime ära lahutuspaberid sealtsamast Pikalt tänavalt, kus olime kunagi alustanud.
Ma mäletan teid, ütles elupõline perekonnaseisuametnik elutargalt, aga mis temal. Meil oli peale paberite veel midagi tallel.
Minu jaoks algas siis pime öö, mis ei selitunud enne kuut aastat, kuni sündis mu väike tütar.
ITA SAKS
Taga vasakult Ita Saks, August Sang, Kersti Merilaas, Juhan Smuul jt grupifotol Krimmis 1947. a.
Minu kommunism
Teolt jõudis suvituskohta kiri. Kirjas seisis, et mind on tagaselja vastu võetud komnooreks ja ühtlasi valitud maakonnakomitee liikmeks.
Olin kodunt nii läinud, et ma põrutavatest sündmustest polnud suuremat osa saanud. Tallinnast oli meile imbunud mingi ebamäärane kumu – sääl olla toimunud demonstratsioon või midagi niisugust. Teinepäev tänavale minnes nägin linnavalitsuse juures väikest rahvasumma. Keegi mees, kes osutus meie ajalehe toimetajaks, pidas kõnet. Inimesed kuulasid vaikselt, plaksutasid hõredalt ja läksid laiali. Peatänavat pidi kõndisid üles-alla poisid, sinimustvalged lindid nööpaugus.
Aga meil oli suvila üüritud ja meie sõitsime suvitama. Isa ei teinud juhtunust välja, vaikis nagu ikka. Selma, meie perekonna ainuke proletaarlane, ei ilmutanud vähimatki teadlikkust – ainuke mure, et lapsed söönuks saaksid.
Aga suvitamine polnud enam see, mis enne. Õhus oli tunda varjatud ärevust. Inimesi rõhus teadmatus ja nad hakkasid enneaegu kohvreid pakkima. Rand jäi iga päevaga tühjemaks, suvilad tummaks.
Niisiis tuli Teo kiri just õigel ajal. Minagi hakkasin põnevusega kojusõitu ootama.
Huvitav, ma polnud kunagi aimanud, et Teo on kah pahempoolne nagu minagi. Me polnud kunagi rääkinud poliitikast. Parteikommunistidest me midagi ei teadnud. Kommunistlik partei oli seks ajaks unustatud.
***
Hiljem kuulsin Teolt, et see oli tal isalt. Teo isa oli sotsiaaldemokraat ja võttis nõukogude tuleku heatahtlikult vastu. Tema vaene siis veel ei teadnud, et sotsiaaldemokraatia oli kompartei vaenlane number üks. See tehti talle peagi selgeks ja ta pääses vaevu Siberist.
Näen juba praegu ette, et mul tuleb paljude meenutuste puhul teha etteruttavaid ekskursse, sest heade inimeste dramaatilist lõppu pole hetkekski võimalik mälust kustutada.
***
Kodus seadsin kõigepealt sammud komsomolikomitee poole. See asus pargis, endise ohvitseride kasiino alumisel korrusel, üleval oli parteikomitee.
Olin teda viimati näinud tänaval rahvusvärvides. Minu lauasahtlis lebas ikka veel väike kirjapakk: jumalagajätukiri enne Soome Talvesõtta pagemist, kuhu ta paraku ei jõudnud. Siis üks hilisem kiri Petseri kloostri mungakongist – enne pühitsemist, mis samuti pooleli jäi. Nüüd siis komsomol.
Mis siis ikka. Ankeet oli ju Lembitul igati sobiv: kehviktalupoegade hulgast. Et ta vaene oli, paistis näost välja. Ja kool kah lõpetamata, tõsi küll, joomise pärast.
Ainult et meil polnud aega ega huvi tagamaid sorteerima hakata. Liiati ei peetud tollal veel sellepärast kurjategijaks, kui keegi vahelduseks aeg-ajalt värvi muutis. Võib-olla oli see sama pluralism, mida nüüd nii kangesti taga aetakse, pluralism meis enestes.
Ütlen kohe ette ära, et Lembitu metamorfoosid veel sellega ei lõppenud. Poole aasta pärast sai ta sekretäri koha pealt lahti. Olevat jokkis peaga semudele „midagi öelnud“, semud polnud kitsid, teatasid kus vaja.
Sellega lõppeski meie ühine poliitiline tegevus, ühtlasi ka ühised jalutuskäigud ümber valge kiriku.
Peagi hakkas maalt tulema kirju-esseid täis argumenteeritud Lenini-kriitikat.
Kui ma aastaid hiljem juhtusin seda kirjapakki Mariale nimetama, langes mu Leningradi-eestlannast sõber päris näost ära: Sa pead mulle tõotama, et põletad need kirjad kohe ära, sa pead.
Polnud ahju, kus põletada …
Ahi tuli taas kord meelde, kui elu täiesti juhuslikult, nagu tihti juhtub, mulle epiloogi kätte mängis: Lembit – Hitleri-armee sõjakirjasaatja.
Mul hakkas jube: Lembit oleks võinud mind ahju ajada. Kuradile poliitika.
***
Arvan, et alati tuleb see kelleltki. Teol tuli see isalt, minul onult.
Onu Meiše oli kommunist. Peale selle oli ta neid harvu täiskasvanuid, kes lastele meeldivad. Ma ei saanud teisiti, kui pidin hakkama kommunistiks, sest muidu oleksin oma armast onu sügavalt kurvastanud. Ta ju võttis mind nii tõsiselt. Kuidas ta vajus longu mu vahepealseid kõrvalhüppeid jälgides. Olin mõjutatav ja muutliku meelega: kord astusin kodutütardesse, kord jälle kõige sõjakamasse juudi noorsoo-organisatsiooni. Üldse kardan, et mu hilisem kauaaegne truudus kommunistlikule parteile tuli pigem valikuvabaduse puudumisest.
Aga kui nüüd ikkagi piire tõmmata, siis tuleb ilmselt vahet teha kommunistide ja kommunistliku partei vahel. Nagu selgub, ei lange need asjad sugugi alati ühte.
Minu elus on olnud „omad kommunistid“: onu Meiše, Sonja, Endel, veel rida teisi, kelle pärast mul pole põhjust häbeneda.
Onu Meiše polnud kunagi kompartei liige, ei põranda all ega põranda peal. Ta oli südame poolest kommunist. Ta oli lihtsalt hea ja tahtis, et kõigil oleks hea..
Aga kuidas teha nii, et kõigil oleks hea?
Vastust otsis onu Meiše ilmselt tihedat kirbukirja täis trükitud sahisevatelt siidpaberilehtedelt, mida ta alati pungil portfellis endaga kaasas kandis. Die Weltbühne, Die Neue Weltbühne ja mitmed teised nimetused, mida ma enam ei mäleta. Ja raamatud: „Kommunistliku partei manifest“, kommunistliku partei ajalugu, „Kuidas karastus teras“ ja „Pedagoogiline poeem“ – ekstra minu jaoks. Muide, neid viimaseid võis osta Tallinnas nõukogude kirjanduse kauplusest.
***
Ita Saks kirjatööd tegemas.
Veidi taustast. Praegu pole moes rääkida Eesti Vabariigi varjukülgedest. Kui keegi minult praegu küsiks, milline oli elu toona, võiksin maalida värvilise klantspildi puhtast, ilusast, rahulikust väikelinnast, kus haljendasid pargid, kus kõik majad olid alati värskelt värvitud ja tänavad korralikult sillutatud, kus inimesed käisid ilusti riides ja poeakendel, ja mitte ainult akendel, rõõmustasid silma rohked kaubad.
Ja see kõik oleks tõsi.
Aga siinsamas võiksin ma käigu pealt, pikemalt mõtlemata, jutustada tõestisündinud klassikalisi lugusid neidudest, kes jätsid maha oma vaesed armastatud peigmehed ja läksid mehele mittearmastatud rahajõmmidele. Ma võiksin rääkida mesallianssidest ja nende alandatud osalistest. Ma võiksin rääkida tuhkatriinudest, kes pärast balli ei saanudki printsessideks.
Või kuidas teile näiteks meeldib, kui peremees vallandab tubli noormehe ainult sellepärast, et ta ei oska pidulauas vähki süüa? Või kui paks miljonäriproua laseb teenijannal vanu sokke nõeluda, et too jumala pärast mitte minutitki ei istuks ilma tööta?
Muide, kapitalistlik ühiskond ei ole oma „paiseid“ kunagi varjanud, loe ja vaata – praegugi.
Kui tuli nõukogude võim, see tähendab, kui saabus onu Meiše tähetund, siis selgus äkki, et teda polnud kellelegi vaja. Temast aktivisti ei saanud, aktiviste olid nüüd kõik kohad täis.
Meie kokkusaamistes tekkis pikem vahe. Kuulsin vaid, et onu töötab oma endisel alal edasi, muidugi mitte enam peremehena.
Kodus oli tal olnud pahandusi naisega. Onu oli tahtnud oma väikefirma ülejäänud varandused küsimata riigile üle anda, naine ajas sõrad vastu – mis sa ühest väikekodanlasest ikka tahad.
Veel kuulsin, et onu oli käinud Moskvas komandeeringus – mõelda vaid – Moskvas! Ma tahtsin nii väga onuga kokku saada, temaga rõõmu jagada.
Kui see päev viimaks tuli, ei tundnud ma oma head onu enam ära. See oli teine inimene, surmtõsine, endassetõmbunud, vaikiv.
See oli meie viimane kohtumine.
***
Hilisemast, juba tagalast, meenub õhtu Ljusja kodus, soojaks köetud hubases korteris, mis nii väga meenutas mu oma kauget kodu.
Ma seisin ahju ääres ja lasin soojal endasse valguda. Aga mu süda oli kohutavalt raske ja ma ei teadnud, miks. Üks väike lakooniline mittemidagiütlev kiri?
Aga see kiri oli viimane. Varsti tuli teade, et onu Meiše oli võtnud endalt elu.
Sest päevast usun telepaatiasse.
***
Sonja tuba oli kaetud tumeda tapeediga. Sellel eraldus soodsalt valge ümmargune bareljeef: Lenini profiil.
Õhtuti istusime valgustamata toas rohelise raadiosilma ees ja kuulasime Moskvat.
Sonja oli lesknaise tütar. Ta tahtis üle kõige arstiks saada, aga ei saanud. Laagris lubati tal töötada polikliinikus õena. Kümne aastaga omandas ta hea praksise. Aga kui ta vabanenult esitas oma tõendid, heitis kaadritöötaja pilgu passi numbrile ja kehitas õlgu: „Kahjuks …“
Sonja ei suutnud enam muud teha, tema jõud oli otsas. Ta oli kaotanud kodu, mehe, kodanikuõigused. Ta oli kaotanud tervise. Ainult suured tumepruunid silmad hiilgasid veel endiselt väikses lumivalges näos ning janunesid elu järele.
Lõpuks ei jäänud üle muud kui minna tagasi Siberisse, mitte enam traataia taha, vaid siiapoole tara, kuhu oli asunud palju endisi vange, kellel enam kuhugi minna polnud. Vanglaõed aitasid Sonjal saada töökoha sanatooriumi, aga seda ei läinud tal enam kauaks vaja.
Ma reetsin oma sõbra. Selleks pole alati vaja sõnu ega tegusid, reeta võib ka mõttes.
Ma kartsin. Ma ei julgenud ennast temaga näidata, ma kartsin paaniliselt passikontrolli. Ma ootasin, et ta meilt ära läheks.
***
Kõigil aegadel on N Liidus olnud populaarsed poliitilised anekdoodid. Ainult üht anekdootide sarja pole ma veel kuulnud. Need on anekdoodid uurimistoimikutest. Võib-olla sellepärast, et ka naerul on omad piirid.
Sonjale näiteks pandi süüks salakuulamist ja kodumaa reetmist. Talle öeldi, et vene gümnaasiumis õppimise ajal valmistati teda ette nõukogude võimu kukutamiseks. Samaks otstarbeks olevat talle ka õpetatud soome keelt.
„Ma ei oska soome keelt.“
„Oskate küll. Te oskate eesti keelt, järelikult oskate ka soome keelt.“
Sonja mõisteti surma.
Kas pole naljakas?
Sonja hakkas kohtusaalis laginal naerma.
Sel ajal, kui ta istus kolm kuud üksikkongis, oli mõnel kohtumõistjal terake mõistust pähe tulnud. Surmanuhtlus muudeti ära, Sonjale mõisteti kümme aastat – ainult.
Endli anekdootide rida sai pikem. Kõik oli alanud ühest lausest ja see oli: Lenin ja Stalin polnudki nii suured sõbrad.
Asja arutati parteikoosolekul. Endel visati välja, kust iganes andis visata: parteist, parteikoolist, toimetusest. Lõpuks ka vabade inimeste hulgast.
Toimikust oli lugeda: EK lubas anarhistiks hakata, musta lipu üles tõmmata ja Raekoja platsile marssima minna. EK ütles, et „Noore Kaardiväe“ sakslased olla liialt karikeeritud. EK viskas suure proletaarse kirjaniku Maksim Gorki kipsist rinnakuju aknast välja (ühe klunkri ajal). Ja veel laenas kelleltki raha ega olnud senini tagasi maksnud.
Kuus aastat.
Endel-poiss tuli vangist välja, leebe ja puruhaige. Ööbis, kus juhtus. Treis võõra nime all nuppe. Varsti suri.
***
Olen viimasel ajal nii palju mõelnud parteist. Ma ei mõtleks talle üldse, aga ma ei saa, ma pean.
Miks keegi hakkab oma meelest kommunistiks või mõneks muuks -istiks, milleks tal seda tingimata vaja on. Või mida üldse kellelegi vaja on.
Paneme kõik kokku: romantika, seiklushimu, missioonitunne, teadmatus, auahnus, kadedus, armastus, kohusetunne, harjumus, hirm ja mis kõik veel, raputame läbi ja vaatame, missugune kaleidoskoobimuster sellest välja tuleb.
Petlik värvide kogum, klaasikillumäng.
Partei on nagu abielu. Kui sa võtad endale mehe või naise, siis teed seda ju eluajaks. Kui sa siis märkad oma väljavalitu puudusi, ei jookse sa otsemaid minema. Ta on ikkagi oma.
Ja nii võib see kesta väga kaua.
Kuni tuleb – või ei tulegi? – kõige raskem: äratundmine, et kõik oli algusest peale vale.
Krahh ligineb tasahilju, pikkamööda ja vallandub suure raginaga.
Ma ei taha enam rääkida ega mõelda parteist.
Minu kommunistid pole iial kuulunud sellesse parteisse. Nende näod on kaunid, hingestatud.
Parteil ei olegi nägu, ta on silmitu. Nüüd ta paneb endale veel minki peale, see teeb teda veelgi inetumaks, lausa võikaks.
Minu kommunistid pole sinna iial kuulunud. Nad lahkusid juba väravas, pimestatud helgiheitjate kõledast valgusest, kurdistunud kõrvulukustavast trummipõrinast.
Mina astusin traataia taha. Ma ei saanud enam välja ilma end veristamata. Ma kartsin verd.
Nüüd-nüüd tahaksin olla õnnelik, nüüd koos nendega, kes ei kartnud.
Mängufilm „Titaan“ („Titane“, Prantsusmaa-Belgia, 108 min), režissöör-stsenarist Julia Ducournau, operaator Ruben Impens, helilooja Jim Williams. Osades Agathe Rousselle, Vincent Lindon, Bertrand Bonello, Garance Marillier jt.
Julia Ducournau nimi sai filmisõprade seas peaaegu päevapealt tuntuks 2016. aastal, mil tema Cannes’i filmifestivalil esilinastunud debüüt „Toorelt“1 pälvis kriitikute ühenduse FIPRESCI auhinna ning mitmed kuulutasid selle aasta šokeerivaimaks linalooks. Tagantjärele vaadates oli tegemist vaid soojendusega – viis aastat hiljem on Ducournau tagasi kordades pöörasema teosega, auhinnaks seekord juba filmifestivalide lipulaeva Cannes’i peapreemia Kuldne Palmioks.
Filmi „Toorelt“ keskmes oli teismeline taimetoitlane Justine (Garance Marillier), kelles tärkab pärast alandavat koolirituaali kannibalistlik lihahimu. Tungid, allasurutud pained ja ühiskonna norme eirav identiteet on esiplaanil ka „Titaanis“, kuid erinevalt eelkäija vaoshoitud tempost tehakse vaatajale seekord peaaegu igas stseenis korralikku šokiteraapiat.
Peategelanna Alexia (debütant Agathe Rousselle) on teinud lapsepõlves läbi autoõnnetuse, mille tagajärjel on tema pea külge paigaldatud titaanplaat. Suhe metalliga ei piirne väikese kaitsmega – kui vaataja taas täiskasvanud Alexiaga kohtub, on temast saanud autoesitlustel esinev tantsijanna. Irreaalsed pöörded siit alles algavad: naine astub suguühtesse ühega suurtest masinatest, osutub sarimõrvariks, pageb kodunt, kehastub ammu kadunud ning surnuks peetud poisiks ning poeb tolle tuletõrjujast isa Vincenti (prantsuse näitlejate raskekahurväkke kuuluv Vincent Lindon) hoole alla. Ja „Titaan“ pole veel isegi poole peal!
Ducournaud huvitavad füüsilised vormid ja tajud – ilu ja inetuse vahekord ja moonded, koletislikuks või ebardlikuks peetu, seksuaalsus, soolisus. Lavastaja kasvas üles koos nahaarstist isa ja günekoloogist emaga, kelle avameelseid vestlusi oma patsientidest sai plikatirts õhtusöögilauas kuulata. Kuueaastase tütre viisid vanemad kinno vaatama Tobe Hooperi legendaarset ja brutaalset rapperit „Texase mootorsaemõrvad“,2 kodus mängisid telekast sageli kehaõuduse teerajaja David Cronenbergi filmid. Ei pea kandma Hercule Poirot’ vuntse, et hüüatada: see võib nii mõndagi selgitada!
„Titaanis“ loodud maailm on võikalt vägivaldne ja ometi kütkestavalt stiilne, vaheldumisi ligitõmbav ja eemaletõukav – täidetud vere, tati, okse ja kõikvõimalike teiste kehavedelikega, peidetud sinikate, tätoveeringute ja armide alla. Samal ajal on suur osa stseene hüperseksualiseeritud. Paljas ilu ja sädelev metall, nappides rõivastes näitsikud ja suured autod, diskovalguses sillerdavad lihased – totaalne objektistamine. „Titaani“ võiks nimetada vägivallaerootikaks, kuid see eeldaks millegi sordiini alla jätmist – sellises võrdluses on juba tegemist puhtakoelise pornograafiaga.
Lisaks Cronenbergi filmidele nagu „Kokkupõrge“ ja „Videodroom“3 on Ducournau lähtepuntiks 2000date alguse prantsuse uue ekstreemsusena tuntud liikumise filmid nagu Gaspar Noé „Ümberpöördumatu“4 või Pascal Laugier’ „Märtrid“5. Taluvuse piiride vaatlemine ning nihutamine on neis eraldi eesmärgiks. Lisaks on Ducournau inspiratsiooniallikatena välja toonud Pier Paolo Pasolinit, fotograaf Nan Goldinit, aga ka vanakreeka mütoloogiat ja Caravaggio maale.
„Titaanis“ loodud maailm on võikalt vägivaldne ja ometi kütkestavalt stiilne, vaheldumisi ligitõmbav ja eemaletõukav. Suur osa stseene on hüperseksualiseeritud: paljas ilu ja sädelev metall, nappides rõivastes näitsikud ja suured autod, diskovalguses sillerdavad lihased.
Ducournau ekraanile toodud košmaarne hullumeelsus meenutab mitmeti äsja mainitud Gaspar Noé sarnaselt luupainajalikke maastikke. Erinevalt Noést või pornograafiast on Ducournau aga kõike muud kui meestekeskne või labane. „Titaan“ on kui kliimaksini viidud „Kiired ja vihased“ („Fast & Furious“), selle nihestatud paroodia, alfaisase fantaasia antitees kaunitest naistest ja säravatest autodest, katse seda maailma mitte üksnes dekonstrueerida, vaid molekulaarsel tasandil laiali lõhkuda. Ducournau vaade on korraga soo- ja igasuguse kehalise vormi ülene, kuid samas üdini naiselik. Kõigi üle võlli liialduste juures kuuluvad filmi kõhedamate stseenide sekka ilmselt need, mis väga paljudele naistele on liigagi tuttavad – pimedas selja tagant lähenevad sammud, nilbitsevad külgelöömislaused, avalikus kohas meestekambast kõlavad viled ning reaktsioonita jäämisele järgnevad solvangud.
Alexia pole aga pelk saak, vaid ka kütt, kes vastab selle maailma morbiidsele perverssusele vähemalt sama raevukalt, kerides filmi hullumeelsuse kiirelt 11 peale. Silmade ekraanil hoidmine läheb hooti keeruliseks ka karastunumale vaatajale. Publikule tahetakse haiget teha nii füüsiliselt kui vaimselt, mis ilmselt võõristab märkimisväärse osa vaatajaid ning vihastab mõne täielikult välja. Ka kriitikute vastuvõtt on seni olnud polariseeritud – preemiate kõrvale näiteks kaks tärni viiest Guardiani nimekalt filmiajakirjanikult Peter Bradshaw’lt. Erinevalt suure osa peavoolu filmide multifilmilikust, meelelahutusliku laadiga vägivallast on „Titaani“ taotlus siiski erinev – lõhkuda lahti ka eelarvamusi, hoiakuid ja ühetaolisust, mis seda vägivalda nii iseenda kui üksteise suhtes üleüldse võimaldavad.
„Titaani“ tegelasi seob oma keha muutumine, hirm ja rahulolematus nende muutustega. Vananev Vincent süstib nooremate kolleegidega sammu pidamiseks endasse steroide, end poisiks riietanud Alexia autostub aegamööda. Hägustuvad piirid sugude vahel ning teemasid ja viiteid koguneb rohkelt – materiaalsus ja fetišeeritus, sooline vulavus ja rollidesse kätketus, inimlikkuse ja tehnoloogia segunemine, mütoloogia ja religioon, Uranos ja Gaia, Jeesus ja uue inimsuse sünd.
Teemaniitide nähtavale kiskumine ning nendega tegelemine on paraku erinevad asjad. Kuivõrd „Titaan“ ka esimestega intrigeerida ei püüa, ei jõuta käsitlustes kuigi kaugele. Vorm kipub sisu enda alla matma ning puudu jääb terviklikkusest. Vormimeistrina on Ducournau iseenesest eeskujulik. Ka filmi „Toorelt“ eest hoolitsenud Belgia operaatorit Ruben Impensit võib üksnes kiita, samuti grimmi- ja kunstnikutööd. Muusikavalik Caterina Casellist The Zombiese ja Future Islandsini on stseenitundlikult tehtud. Kohati sünnib sellest korralik filmimaagia, eredaimaks näiteks tuletõrjujate tantsupidu, mille über-maskuliinsus osutub ebakindlaks fassaadiks, kui kohtutakse millegi sinna maailma mitte sobituvaga.
Sageli mõjub „Titaan“ aga provokatsioonina provokatsiooni pärast. Emotsionaalne side tegelastega jääb seetõttu osaliseks. Nad on kirjutatud nõnda äärmuslikult katkisteks ja psühhopaatlikeks, et igasugust empaatiat, või veelgi enam sümpaatiat, on ka parima tahtmise juures keeruline saavutada.
Agressiivne visuaalsus (või visuaalne agressiivsus) on korraga nii „Titaani“ suurim tugevus kui ka nõrkus. Kuigi „Toorelt“ on omandanud šokeeriva maine, jagub tõeliselt rabavaid stseene filmi peale õigupoolest vaid käputäie jagu. Suur osa toimuvast jäi aimatavaks, mis tähendab, et pinge kogunes ennekõike vaatajasse endasse, arenes tema fantaasia viljana. Sama teeb veelgi peenemalt parasjagu kinodes jooksev Islandi psühholoogiline folkõudukas „Lambuke“,6 mis tegeleb samuti inimlikkuse eri vormidega. „Titaani“ tihedad torked ähvardavad seevastu hoopis tuimastada ning oma groteskis tõsiseltvõetavuse kaotada. Vaatajalt võetakse õhk ning aeg järele mõelda, kujutluse päralt jääb üsna vähe.
Meeldigu „Titaan“ või mitte, Ducournau on igal juhul juba ajalugu teinud. Juulis sai temast alles teine naislavastaja, kes Kuldse Palmioksa omanikuks on saanud, ning ainus, kes seda preemiat kellegagi ei jaganud. Saab näha, kuidas läheb Oscari-rallil, mille parima võõrfilmi kategooriasse Prantsusmaa „Titaani“ on esitanud. Igal juhul on raske ära oodata, millega 37aastane kartmatu lavastaja järgmiseks hakkama saab.
1 „Grave“, Julia Ducournau, 2016.
2 „The Texas Chain Saw Massacre“, Tobe Hooper, 1974.
3 „Crash“, David Cronenberg, 1996; „Videodrome“, David Cronenberg, 1983.
ERSO sarja „Harmoonia“ kontsert „Elts ja Sibelius. Tallinna Muusikakeskkool 60“ 22. X Estonia kontserdisaalis. Indrek Vau (trompet), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Tallinna Muusikakeskkooli sümfooniaorkester, dirigent Olari Elts. Kavas Tõnu Kõrvitsa trompetikontserdi esiettekanne ning Jean Sibeliuse ja Lotta Wennäkoski muusika.
Palju õnne TMKK 60. aastapäevaks! 30 aasta tagant, mil seda kooli lõpetama asusin, tulvab esile ohtralt mälupilte. Oli üleminekuaeg, vanamoodi ei tahetud ja uus oli veel ees, tundmatu maa. Väga tore oli toona kooli sümfooniaorkestris mängida, sellega sai sõidetud näiteks läbi Ida-Saksamaa (SDV) Lääne-Saksamaale kontserte andma ja vaba Euroopat nuusutama. Muutused olid õhus, ootel olid nii õpilased kui ka õpetajad. Rubla hakkas kiirelt devalveeruma ja sellega koos sulas kogu „punase viiuli“ retoorika nagu kevadine jää.
Oaas Kivimäe mändide all, nii teda mäletan. Kevaditi, kui võis juba mantlita väljas käia, olid B-maja aknad valla ja kõik sumises pilliharjutamistest nagu mesitaru. Konservatooriumi õpetajad ja õpilased olid ju ka seal, kaks õppeasutust olid läbi põimunud. Näiteks minu tädi Helve Reiljan, kellega meie pere jagas ühiskorterit, oli konservatooriumi üldklaveri dotsent, kes sõitis aastast aastasse varahommikul kesklinnast B-majja, et alustada järjekordselt tudengi tehnika lihvimist. Oaas oli see keskkond veel selles mõttes, et muusika, mille keskel TMKKs viibisime, oli lõpetanud oma arengu millalgi 1900ndate algul. (Nii ma seda kogesin, kindlasti oli erandeid.) Teisisõnu, ekspressionism, modernism ja isegi minimalism olid kõrvaldatud. Tõenäoliselt need stiilid kui formalistlik-kapitalistlik rämps lihtsalt ei sobinud nõukogude lastele. Mäletan mikrošokki, kui Helju Tauk mängis meile muusikaloo tunnis Schönbergi „Kuu-Pierrot’d“. Isegi Jaan Räätsa neljas sümfoonia „Kosmiline“, mis mingi seletamatu juhuse läbi TMKK sümfooniaorkestri kavva võeti, mõjus mulle raputavana, just tänu oma helikeele värskusele. Rütmika motoorsus ja dissonantsi julge kasutamine olid nähtused, mida meiesugused muidu naljalt ei kuulnud. Muide, see teos oli tolleks ajaks juba 30 aastat vana! Tuleb meelde ka vaimustunud koolivenna nägu, kui ta mulle pleieri kõrvaklapid ulatas ja mängis – õppejõud Raimo Kangro soovitusel – USAst pärinevat kordusemuusikat (Reich, Glass). Ka see oli väike šokk. Maailm on suurem! Piirid hakkasid murenema …
Tol ajal oli mul johannespääsukeselik komme pildistada kõike ümbritsevat, just dokumentaalse jäädvustamise huvides. Neid mustvalgeid negatiive digiteerides ja läbi vaadates tuleb palju taas selgelt meelde: milline oli näiteks söökla, kus konsi ja „musskeskkooli“ rahvas söömas käis, millised olid klassiruumid ja õppejõud, milline oli koolivorm ja millal see kadus, mida kanti diskoõhtul jne. Väga mitmed kaasõpilased on siiani ERSO ridades ja kui võrdlen pilte 1990. aastast ja vaatan neid praegu ERSO koosseisus, peab ütlema, et ajahammas muusikute peale eriti ei hakka.
Mütsi tahaksin maha võtta väga paljude eriala- ja üldainete õppejõudude ees. Nende vaimsus ja intelligents nakatas kindlasti ka meid, kes me veel ei teadnud, milleks see kõik.
Nüüd aga hüppame tänapäeva. Neid ridu kirjutades käib samal ajal Vabaduse väljakul miiting, kus muu hulgas nõutakse: „Vaktsiinipassidega ühiskonna lõhestamine ei ole vastuvõetav ja peab lõppema. Põhiseadusega tagatud põhimõtet, et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed, ei tohi eirata.“ Kultuurikorraldaja rakursist vaadatuna protestitakse, et saalid oleksid jälle tühjad. Paremat lahendust ju pole …
TMKK juubelikontserdi avalooks oli valitud Sibeliuse sümfooniline poeem „Saaga“ op. 9 (1892/1902) – teos on paras pähkel, et noored TMKK muusikud saaksid koos ERSO proffidega astuda lahingusse näitamaks, mida õppustel on omandatud. Südikalt ja keskendunult musitseerisid noored, paljud neist juba teist-kolmat põlve, muusikud. Võib vaid ette kujutada, millist ärevust ja elevust selline kogemus pakub ja milline rõõm ning nauding on kollektiivse kunsti sees kaasosaline olla. See julgustab mõtlema koostöö ja empaatia tähtsusele. Orkester on tõesti üks inimkonna vägevamaid väljamõeldisi! Kindlasti tuleb ära märkida Soo-Young Lee klarnetisoolo teose lõpuminutitel, see mõjus hüpnotiseerivalt ja kirglikult.
Seejärel saadeti noored „muusikasõdurid“ väljateenitud puhkusele. Kontserdi teine teos oli Tõnu Kõrvitsa trompetikontserdi esiettekanne Indrek Vau meisterlikul soleerimisel. Teose ülesehitus on klassikaliselt kolmeosaline, rahulik-mõtliku keskmise osaga. Kohe algul kehtestub fanfaarilik kvart-kvint-motiiv, mis osutub siiski karjasarve hüüuks. Pastoraalne meeleolu on lüüriline, liikuv ja helge. Mažoorne alge on justkui möödapääsmatu, kujuteldava sikusarve helirida tingib selle juba oma piiratud helitekitamise võimaluste poolest. Teine osa on džässilikult sume ning võiks kanda näiteks alapealkirja „Misty Town Blues“. Järgneb kirglik kulminatsioon ja milesdavieslik kadents. Kolmas osa on taas liikuv, peamotiiv on nüüd tajutav kolme peale pulsiga. Teema saab võiduka, särava arengu. Trompeti kõla on flüügelhornilik, partii ei sisalda tehnilist tulevärki, sordiine ega laiendatud mänguvõtteid. Selline helilooja lähenemisviis on kui seisukohavõtt: puhta tooni (clean tone) ja hõrgu orkestratsiooni kaudu on ta otsinud väljapääsu praegusest terve mõistuse kriisi kogevast maailmast. Paratamatult tekib paralleel Tubinaga, kes Teise maailmasõja ajal kirjutas lüürilise neljanda sümfoonia. Seosed on varmad tekkima ka rahvaviiside meisterliku käsitluse ja laulvate orkestratsioonivõtete toel.
Kontserdi teine pool algas 1970. aastal sündinud soome helilooja Lotta Wennäkoski teosega „Verdigris“ (2015). Pealkiri viitab paatinale ehk oksüdeerunud vase või pronksi „kreeka rohelisele“. See on kujundina tabav, kui pidada silmas, et autor on põiminud teosesse motiive ja rütmimustreid Sibeliuse „Saagast“ ja „Andante festivost“ (seda mängiti muide Sibeliuse matustel) ja ehitanud sinna ümber uue, fragmentaarse ja sonoristliku kihistuse. Piltlikult öeldes: Olari Eltsi NYYD Ensemble’i periood on olnud tema õppuste aeg, praegu lahingus on ka nüüdismuusika orkestriteosed tema käes kui vaha. Vaimustav on jälgida tema kehakeelt niivõrd komplitseeritud partituuri helideks tõlkimisel. Partituuri esimene juhis muusikutele on capriccioso assai, mida võib tõlkida „väga kapriisselt“. Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb, et kapriis on äkiline isemeelne tuju. Helilooja viitab sellega Sibeliuse „Saaga“ kriitikale, mille kirjutas Karl Flodin 1893. aastal: „Kui ainult tema muusikaline intuitsioon ei oleks nii kapriisne.“ Wennäkoski sedastab: „Seetõttu on minu eesmärk olla Sibeliuse loomingust laenatud materjaliga nii kapriisne kui võimalik.“ Ja seda ta ka on. Instrumentaalteatri elementidega nüüdismuusikateose esimestes taktides näeme puhkpillimängijaid sosistamas, aga me ei saa aru, millest käib jutt, kuna seda tehakse läbisegi. Õnneks pole digiajastul partituuri piilumine keerukas. Sealt selgub, et inglise keeles räägitakse paatina olemusest ja tsiteeritud on ka Karl Flodini lauseid.
Mõnda aega kestavad rütmilised võnked põimituna müra-pizzicato’dega. 128. taktis teatavad puhkpillimängijad „This piece wants to be at least as capricious as En Saga by Sibelius“1 ja juba 131. taktis on väga pikk jutt (esitatakse läbisegi), mille võiks kokku võtta järgmiselt. Sibeliusele oli teose algversioon meeleseisundi väljendus. Kriitik soovitas kapriise vähemaks võtta. Hiljem kirjutas Sibelius loo kolleegi soovitusel pisut ümber ja eemaldas sellest mõningad metsikud passaažid, mille tulemusena sai teos siledamaks ja tsiviliseeritumaks. Verdigris on ilmselt hallitus Sibeliuse monumendil. Soome heliloojad võiksid olla palju kapriissemad.
Selle peale ei oska ma muud kosta kui „uhh!“. 219. taktis on tekst, kus on tsiteeritud Aino Sibeliust, kes vanas eas kurtis, et teose uuendatud versioon on liialt poleeritud ja tsiviliseeritud. 227. taktis üllatab kuulajat vali laulev röögatus, millele peagi järgneb lõpuosa sonore, non troppo serioso, kus tsiteeritakse „Andante festivot“ soovitusega with exaggerated, hysterical vibrato2 keelpillimängijatele. Selles kõiges on huumorit ja protestivaimu, mis on mässajalikult punk. Meenub ka eelmine värvikas ja visuaalselt haarav kogemus Wennäkoski teosega „Susurrus“, mille ERSO esitas ISCMi maailma muusika päevadel 2019. aasta maikuus. Selle kõige peale tahaksin tsiteerida Sibeliust ennast, kes elas kriitikute rünnakuid valuliselt üle: „Älkää kiinnittäkö huomiota mitä kriitikot sanovat, kriitikoille ei ole koskaan pystytetty yhtään patsasta.“3
Õhtu lõpetas juba eespool mainitud kuulsa soomerootslase Johan Christian Julius Sibeliuse ehk Jean Sibeliuse viies sümfoonia, mille helilooja kinkis endale esimeseks juubeliks. Ka see on kirjutatud raskel ajal, nimelt Esimese maailmasõja algusaastail. On lihtsalt imekspandav, mida helidega on võimalik korda saata. Viimase osa luigehüüud panevad mõtlema, et Soomes kluugutavad luiged tõesti kuidagi teisiti. Ma ei tea, kas sel on ka loodusteaduslik kate, aga mulle näib nii iga kord, kui Soome looduses neid kuulen. (Ka selles teoses on autor dissonantse pehmendanud, kirjutades lõpu hiljem ümber. Oli ju 1911. aastal esiettekandele tulnud suhteliselt dissonantne neljas sümfoonia kuulajaid ehmatanud.4 ERSO ettekanne oli võrratu. Bravi tutti!
1 See teos soovib olla vähemalt sama kapriisne kui Sibeliuse „Saaga“.
2 Liialdatud, hüsteerilise vibraatoga
3 „Ärge pöörake tähelepanu sellele, mida kriitikud ütlevad, neile pole kunagi püstitatud ühtegi monumenti.“
4 Erik Tawaststjerna (toim), Sibelius. Otava 2015, lk 218.
Tallinna a cappella festival 22. – 25. X Tallinnas, Jõhvis, Tartus ja Pärnus.
Läinud nädalavahetusel toimunud Tallinna a cappella festival on Eesti Kontserdi uus algatus, mille seeme pärineb 2018. aastast, kui ansambel Estonian Voices esines a cappella festivalil Londonis. Nelja kontserdipäeva ja esinejaga festival oli väike, kuid markeeris siiski a cappella muusika olulisemad suunad: klassikaline (The Tallis Scholars esitas XVI sajandi vaimulikku muusikat vaheldumisi nüüdisaegsega), traditsiooniline (Sardiinia meestelaul) ja popdžäss (Sloveenia popkoor Perpetuum Jazzile ning peokülalisi võõrustanud Estonian Voices).
Meil on mitmeid koorifestivale, kus esitatakse eri ajastute a cappella muusikat, ent suurt osa sellest repertuaarist saab laulda ka vokaalgrupiga: loomulikult varajast muusikat, aga ka teatud osa romantismiliteratuurist ja nüüdismuusikast. Tallinna a cappella festival polnud traditsiooniline koorifestival, vaid kaldu ansambliesteetika poole, ehkki Perpetuum Jazzile on oma 26 liikmega koor mis koor. Väikese koorina võib mõjuda ka kümne lauljaga The Tallis Scholars, seda enam et selle ees seisab muusikalist dramaturgiat ja esituslikku sünkrooni suunav dirigent.
Legendaarse Peter Phillipsi juhitud The Tallis Scholars tähistab paari aasta pärast 50. tegutsemisaastat. Lauljad on selle aja jooksul mõistagi vahetunud, kuid Phillipsile on töö ansambli kõla ja repertuaari kujundamisel olnud poole sajandi pikkune kontiinum. Puhtalt The Tallis Scholarsi esituste salvestamiseks loodud plaadifirma Gimell kataloog (75 albumit ja tuleb juurde) on olnud etaloniks mitme põlvkonna vanamuusikutele.
Tallinnas lauldud kava sisaldas muusikat kirikukalendri eri perioodideks ja pärines kahest ajastust: hilisrenessansist ja meie kaasajast. Kontserdi päris alguses oli tunda teatud kohanemist, aga juba hetk hiljem voolas ansambli vokaal vaba veena. Pool programmist koosnes XVI sajandi vaimulikust muusikast. Kõlasid Carlo Gesualdo responsooriumid ja Jacobus Galluse „Mirabile mysterium“. Veelgi hõrgumalt mõjusid pärast vaheaega kavas olnud inglise heliloojate teosed: John Sheppardi „Jesu salvator seculi redemptis“ ning ajastule omaste false relation’i võtetega pingestatud liinidega William Byrdi motett „O salutaris hostia“ ja lisaloona kõlanud Thomas Tallise laul „O nata lux“.
Mitmed kontserdi paeluvamad minutid möödusid aga hoopis nüüdismuusikat kuulates. Kavas oli kolm Arvo Pärdi teost: „Tribute to Caesar“, „The Woman with the Alabaster Box“ ja „Which Was the Son of …“. Valik ingliskeelsete teoste kasuks oli tark ja tõhus: emakeeles laulnud muusikud sidusid suurepäraselt häälikuvärve ja tekstifraase muusikaliste liinidega. Mõistagi on Pärdi esitamisel palju abi ansambli oskusest ja harjumusest laulda lineaarselt ja tiheda legato’ga. Väga kuulama kutsuvalt kõlas inglase Matthew Martini 2016. aastal loodud „Jeremija nutulaulud“, suure dünaamilise diapasooni ja rohke polüfooniaga nõudlik teos, kus võlub enim põnevate mutatsioonidega harmooniakasutus.
Haarav ja liigutav oli Nico Muhly kaheosaline „Rough Notes“ ehk „Viimistlemata märkmed“, kus on tekstina kasutatud katkeid polaarekspeditsioonil hukkunud briti maadeuurija Robert Falcon Scotti päevikust. Esimene osa on kantud virmaliste nägemisest saadud iluelamusest, teises osas kõlavad aga lohutud read, kus Scott on leppimas enda ja kaaslaste vältimatu hukuga. Lõpulause „need viimistlemata märkmed ja meie surnukehad peavad jutustama meie lugu“ kõlab kurva kordusena, kuni taas ilmuvad taevase virvavalguse imet ülistavad sõnad, kandes surijad ja nende loo justkui igavikku.
Kõige rohkem pakkus festivalil mõtteainet ja avastusi-üllatusi neljaliikmelise Sardiinia ansambli Tenores de Oniferi esinemine. Tegemist oli sisuliselt loeng-kontserdiga ja selline valik oli õige, sest antud seletused juhatasid kuulaja meile kauge ja tundmatu muusika struktuuri ja sisu keerdkäikudesse. Sardiinia saare sajanditepikkust suulist sardikeelset laulutraditsiooni elus hoidvas nelikus on juhtroll solistil, kelle ühehäälsusele vastab kolmest häälest (mezza voce, contra ja basso) koosnev „koor“, kus hääled jagunevad kõige sagedamini laias seades mažoorseks kolmkõlaks ning kus toekas bass hoiab burdoon-nooti ja kaks ülemist (eriti keskmine) lisavad kohatist melismaatikat. Sellisel vägevat võhma nõudval laulmisel on tuntavalt aega peatav toime. Niigi kaua väldanud lood on oma loomupärases kontekstis ja keskkonnas usutavasti veelgi pikemad: võiksin kihla vedada, et eeslaulja vaatas kontserdi avaloo jooksul korduvalt kella, et seisundilummas aru saada, kui kaua laul on juba kestnud …
Pärimusliku ansamblilaulu suurim võlu ja väärtus on, et lauldakse nii, nagu nokk loodud: ei mingit hääleseadet, häälte nivelleerimist ega standardiseeritud kõla taotlemist. Võime otsida seda fenomeni kaugelt Gruusiast või Lõuna-Aafrikast või leida selle siitsamast kodust Setomaalt – avastada on palju. Tenores de Oniferi (pereansambel, kus kolm liiget neljast kannavad perekonnanime Pirisi) lausus lavalt ka südamlikud lõpusõnad: nad on pühendunud oma väikese kultuuri hoidmisele ning iga antud kontsert on samm sellel teel. Sama mõtet ja eesmärki väärtustame eestlastena ju meiegi.
Perpetuum Jazzile on popkoor, kus on hästi tunda-näha nooruslikku indu ja energiat, aga sedagi, et kogu etteaste on põhjalikult paika pandud, läbi lavastatud ja koreograafiaga varustatud. Kollektiiv on valinud turvalise tee, esitades selliseid popmuusika megahitte nagu Cyndi Lauperi „True Colors“, Van Haleni „Jump“, Nirvana „Smells Like Teen Spirit“, Elvis Presley „Suspicious Minds“ ning Queeni, ABBA ja Michael Jacksoni edetabelilood. Seaded on efektsed ja kaunikesti keerulised ning lauljad said nendega ka hakkama. Tore oli ka see, et koori ridadest astus esile arvukalt soliste. Paljud efektid olid minu meelest siiski odavad ja mõni maitse mage, näiteks ABBA popurrii kohe kontserdi alguses. Kuid täissaal sai kogu raha eest head meelelahutust, mida praeguse stressi juures ongi väga vaja. Kui juba avalugude järel kõlas juubeldamist, siis lisaloo, Kool and the Gangi „Celebrationi“ ajal tantsis, hüppas ja huilgas kogu publik lausa ebaeestlasliku amplituudiga. Kontserdile lisas huvitava nüansi kalgil ilmel ja resoluutselt esitatud ansambli Muse hitt „Uprising“ („they will not control us, we will be victorious“), mis mõjus praeguses ajaraamis kui rivilaul neile, kes meil ja maailmas võitlevad „diktatuuri“, „apartheidi“ ja „orjastamise“ vastu.
Estonian Voices oli keskses rollis „erilist teekonda muinasjutumaailma“ tõotanud „Ööjämmil“, kus ma ei käinud. Õnneks sai kuuikut kuulda ka Perpetuum Jazzile etteaste eel, pika kontserdi esimeses pooles. Suurel määral eestikeelses kavas oli palju uusi lugusid, näiteks ingliskeelne „Hope Never Dies“ kõlas aga lauljate kinnitusel vaid kaks päeva pärast seade valmimist. Ansambli kvaliteet on kindel nii sisu, esituse kui ka teistest eristuva stiili poolest. Loodan, et Estonian Voicese algatusest korraldada Tallinnas a cappella festival kujuneb traditsioon ning järgmiselgi aastal kuuleb kõlavaid hääli laiast ilmast.
Viisteist aastat tagasi tegime koos Peeter Brambati ja Pille Epneriga filmi arhitektide liidu sünnist, ajaloost ja tegemistest. See pidi esilinastuma liidu 85. tegevusaastat tähistaval galal, kuid pärast paari minutit hakkas tehnika tõrkuma. Film maandus lauasahtlisse ning ununes sinna kuni eelmise aastani, mil liidu juhid hakkasid mõtisklema, kuidas tähistada organisatsiooni juubelit. Otsisime linateose tolmukihi alt välja, liit tellis sellele lisaks värske lõigu viimase viieteistkümne aasta ettevõtmiste kohta ning õige pea on film valmis esilinastuseks.
Olen selle filmi tegemise käigus vaadanud tunde filmimaterjali, valinud teemasid, mis võiksid olla perspektiivpildiski olulised, tuletanud meelde aega, kui olin ise liidu tegemistes aktiivne, ning mõtisklenud liidu koha üle viimasel sajal aastal. Eks liit ole kasvanud ja muutunud koos ühiskonnaga, aga eesmärk on olnud suures pildis ikka üks: luua kodumaal ehitatud keskkond, mille üle saab olla uhke. Läbi ajaloo on liitu painanud ikka samad küsimused. Kuidas suunata klient tellima head arhitektuuri? Mida teha, et riik oleks eratellijale eeskuju, et omavalitsused kaasaksid ruumiloomesse spetsialiste, et peetaks oluliseks arhitektuuri ja linnaruumi kvaliteeti?
Eilsest tänasesse päeva
1921. aasta 8. oktoobril kogunes 15 eesti arhitekti, et asutada Eesti Arhitektide Liidu eelkäija Eesti Arhitektide Ühing. Ühingu esimeheks valiti Eugen Habermann ja sellest ajast saati on olnud arhitektide ühishääl ühiskonnas kuuldav: kord jõulisemalt, siis jälle vaiksemalt, sõltuvalt ajastust. Nõukogude ajal tulid suunised liidu tegevuse korraldamiseks ülaltpoolt, ehituskomiteest. Sealtkaudu määrati esimees, anti raha tegevuseks, jagati liidu kaudu hüvesid ning arhitektid olid seeläbi ka üsna taltsad, kuid mitte päris vait. Ühel hetkel hakkas noorte meeste veri vemmeldama, 20 aastat riigi ladviku soosingul liitu juhtinud Mart Port tõugati troonilt ning väljaütlemised linnaruumi teemadel – laiuvate paneelrajoonide ja ajaloolise keskkonna hävitamise vastu – muutusid tavatult valjuks.
Sakala keskuse lammutamise plaan tõi tänavale protestima sadu arhitektuuriasjatundjaid ja huvilisi. Vaatamata sellele läks Raine Karbi hoone 2007. aastal kaduviku teed ning selle asemele kerkis Solarise keskus.
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on arhitektide liidu roll riigis järjepanu kasvanud ning sellelt ka oodatakse järjest rohkem. Algusaastad ei olnud aga arhitektidele sugugi kerged. Üheksakümnendate lõpul oli majanduslikku raskusse sattunud organisatsiooni eksistents küsimärgi all. Liit, millele nõukogude võim oli taganud raha ja ruumi, pidi hakkama turuhinnaga töökohta rentima. Liikmed püüdsid aga kohaneda uue kapitalistliku elukorraldusega, olid hõivatud oma firma loomise ja ülalpidamisega. Huvi nõrgenenud liidu vastu vähenes, sellega koos ka toetus liidule ning lõpuks oli päevakorral küsimus – kellele seda liitu üldse vaja on? Kehvast seisust tuldi siiski välja: riigis loodi loomeliitude toetuseks kultuurkapital ning arhitektide liidu jõud on sellest ajast vaid tugevnenud.
Tõsisem läbimurre tuli 1998. aastal, kui liidu esimehe koha võttis vastu arhitekt Kalle Vellevoog. Just nimelt võttis vastu, mitte et valiti. Jah, formaalselt on liidu juht üldkogu valida, aga tegelikult ei ole see sugugi selline koht, kuhu on suur trügimine. Meenub vaid üks kord viimase 20 aasta jooksul, kui esimeheks kandideeris kaks inimest: 2008. aastal Ike Volkov ja Inga Raukas. Ike Volkov võitis ühe häälega (olin tookord häälte lugejate hulgas), mille – nagu hiljem selgus – oli talle andnud Inga Raukas. Eks seegi näita, et liidu juhi amet ei ole sugugi nii ihaldusväärne. Teiselt poolt on arhitektid väga nõudlikud, isegi pretensioonikad: liidu juht peab olema silmapaistev, ilma n-ö plekkideta, arhitekt, keda eelkõige oma ringkonnas austatakse, aga veel parem, kui tuntakse ka laiemalt. Seepärast ongi saanud tavaks, et juhatus teeb eelnevalt valiku ja veenmistöö ning tavaliselt asub juhi kohale kandideerima juba välja valitud n-ö ohver.
Astusin liitu 1999. aastal toonase juhi Vellevoo õhutusel. Siinkohal üks naljakas seik: ütlesin liidu esimehele, et kui ta tahab, et noored liitu astuksid, siis tehku vähemalt üks korralik liidu pidu. Ja pidu tuli! Kuna raha nappis ja peoruume rentida ei jõutud, siis räägiti ära poolikute ehitiste omanikud ning aastalõpupidu peeti poolvalminud suurehitistes. Need olid ägedad peod, liit tõusis taas pildile ja selle populaarsus kasvas noorte seas hüppeliselt. Oluline osa oli tookord ka võistlustel, mis olid vahepeal, enne kutsekvalifikatsiooni andmise korraldamist, tihti avatud vaid liidu liikmetele.
Liit ja avalikkus
2004. aastal, kui minust sai liidu esimees, olin 38aastane arhitekt, kahe väikse lapse ema. Meil oli abikaasa Madis Eegiga oma väike arhitektuuribüroo ning kui tuli ettepanek võtta selle kõrvale veel juhtida 370 liikmega organisatsioon, ei olnud otsust teha lihtne. Samal ajal käis meil veel kodumaja ehitus Õle tänaval, mis tähendas, et Madis oli suure osa ajast sellega hõivatud. Esimeheaeg kujuneski päris keeruliseks. Vahel oli tunne, et hommik hakkab peale enne õhtu lõppu, omandasin oskuse tegeleda korraga mitme asjaga ning mõelda samal ajal mitut mõtet. Hiljem hakati sellist elustiili kutsuma rööprähklemiseks, tol ajal polnud veel sellist sõna. Kui n-ö juhe hakkas päris kokku jooksma, oli mul varuks üks nipp: võtsin suvalises kohas kotist raamatu ja keskendusin ühele juhuslikule lõigule. Aitas alati! Võrreldes tänasega, kus liidul on hästitoimiv büroo, mida juhib liidu direktor ning esimehe kõrval on rida tasustatud aseesimehi ja töögruppe, kelle vahel on töökohustused ära jaotatud, oli seitseteist aastat tagasi liidu esimees üsna üksi. Eestseisus ja kaks aseesimeest pühendasid liidule aega vastavalt oma südametunnistusele ja polnud harvad juhtumid, kus eestseisuses puudus otsuste langetamiseks kvoorum ja aseesimehed ei võtnud lihtsalt toru.
Aga põnev oli ka! Tagantjärele tundub, et ei olnud hetkegi, mil poleks olnud päevakorral mõnd ühiskonda erutavat arhitektuuriteemat: linnahalli lammutamise plaan ja selle asemele elamukvartali kavandamine, Sakala keskuse müümine erakätesse, selle lammutamine ning arendaja kõrvalepõiklemine võistlustulemusest, Eesti Rahva Muuseumi võistlus, mille tulemus ajas marru nii mõnegi eestimaalase, hobupeldiku lähetamine Veneetsia arhitektuuribiennaalile jne. Eesti astus sel ajal Euroopa Liitu ning ka meie arhitektuuri ja siinsete võimaluste vastu hakati tundma järjest rohkem huvi. Lisaks liidusisesed mured ja probleemid: kes rikub autoriõigusi, kes ei maksa liidu maksu jms. Liit hakkas 2005. aastal korraldama ka eurodirektiiviga nõutud kutsekvalifikatsiooni andmist – seegi tekitas esialgu palju paksu verd. Aeg-ajalt helistas ka mõni hätta jäänud vanem liige, kes otsis liidult tuge.
Tegin tookord kõik selleks, et liidu tegevust märgataks, et oleksime ühiskonna huviorbiidis. See paistis olevat lausa hädavajalik, sest arhitektuurist kirjutati ja räägiti tol ajal väga vähe. Enamasti ei saadud üldse aru, mis tööd arhitekt teeb või mis osa võiks olla tal linnakeskkonna kujundamisel, veel vähem mõisteti liidu tegevust ja seisukohti. Kirjutasin palju ajalehes, kalambuuritsesin, esitasin teinekord üsna piiripealseid süüdistusi linnavalitsuse ja riigijuhtide aadressil jne. See töötas. Ajakirjanduse huvi arhitektuuriteemade vastu oli juba nii suur, et ärkasin mõnel hommikul ajakirjaniku kõne peale ja andsin intervjuu otse voodist, silmi avamata. Helistati iga vähegi arhitektuuri puudutava teema puhul ja küsiti, mida liit asjast arvab. Ega liidul olnud alati arvamust kujundatud. Võtsin siis viis minutit aega, helistasin läbi aseesimehed ja mõne eestseisuse liikme ning kujundasime kiirelt oma seisukoha. Pidasin väga oluliseks, et liit kiirelt reageeriks, oma seisukohaga välja tuleks ja selle selgelt esitaks. Muidugi ei meeldinud see kõigile. Tulid vastulaused, süüdistused, aga see andis omakorda võimaluse neile vastata. Mis seal salata, tekkis lausa hasart: hommikul lugesin, mis vastaspool kirjutab, broneerisin järgmisse lehte ruumi ja andsin vastulöögi. Teema kogus tuure, see korjati üles ka televisioonis ja raadios ning lõpuks võttis käivitunud protsess päris võhmale. Aga ma olen ka praegu seda meelt, et see oli vajalik. Ajakirjanduse kaudu sai arhitektide sõna järjest enam maksma panna. Ajakirjandus oli ja on ka praegu võimalus muuta ka kõige jäigemaid hoiakuid, seadusi, määrusi ja arusaamu laiemalt. Ka kõige eneseteadlikumad linna- või riigijuhid ei taha olla avalikult naeruvääristatud, mõjuda ebakompetentse, saamatu või omakasupüüdlikuna. Vahel olen teinud järgmistele juhtidele mõttes etteheiteid, et nood on liiga delikaatsed, liiga diplomaatilised, liiga kaalutlevad. Elu on näidanud, et liigne tagasihoidlikkus ja soov kõigiga hästi läbi saada, mängida teise poole reeglite järgi, ei pruugi viia sihini. Tõsised probleemid tuleb tuua avalikkuse ette enne, kui on liiga hilja, ja arhitektide liit peaks minu hinnangul võtma kiirelt seisukoha iga olulise ruumiprobleemi kerkimisel. Olgu see siis Estonia juurdeehitus, jalgpallihalli asukoht memoriaali lähedal, Rail Balticu trass, kasti pistetud Joala kuju, Tallinna haigla või Süku asukoht. Liit võiks olla pigem esimeste kui viimaste seas, kes oma arvamuse välja ütleb.
Indulgents
Eks eredamalt jää meelde ikka need hetked, kui miski läks viltu. Üldjuhul, arvan, suutsin jääda vähemalt väliselt rahulikuks ja konstruktiivseks juhiks, aga oli paar korda, mil kops ka korralikult üle maksa läks ja keel hammaste taha pidama ei jäänud. Üks selline juhus oli toonase kultuuriministri Raivo Palmaru juures kui käis arutelu Sakala keskuse üle. Olime jõudnud punkti, kus arhitektuurivõistluse tulemusena oli välja valitud Allianss Arhitektide projekt, kuid arendaja tahtis võistlustulemusest loobuda ja tuli lagedale ühe Inglise firma tehtud üsna veidra kavandiga. Liidu sõnum oli, et sellise käiguga rikutakse lepingutingimusi, sest müügilepingusse oli sisse kirjutatud arhitektuurivõistluse nõue. Kummalisel kombel leidis aga minister nagu ka arendaja, et nõue on täidetud, sest võistlus ju toimus. Vaevalt olin suu lahti saanud, kui Palmaru ärritus ja käratas, et teie, Mutso, ärge enam Sakala nime suhu võtke, sest teil on siin mängus oma erahuvid! Selle väite taga oli paari päeva eest riigikogus Evelyn Sepa ette kantud vandenõuteooria, et Mutso tahtvat Sakala keskuse asemele oma huvides hotelli rajada. Kogu see lugu oli nii absurdne, et mul polnud hetkekski tunnet, et keegi võiks sellist jama tõsiselt võtta, aga – võta näpust! Nagu teada, lõppes Sakala keskuse saaga sellega, et arendajast sai Keskerakonna liige, vana hoone lammutati ja asemele ehitati uus, mitte võiduprojekti järgi, aga õnneks ka mitte inglaste Frank Gehri paroodia alusel.
Kõige valusamad olid tegelikult hetked, kui konflikt tekkis liidu sees. Seda ei juhtunud õnneks tihti. Üks selline leidis aset seoses IX Veneetsia arhitektuuribiennaalile minekuga. Liit viis läbi võistluse, et leida sobiv projekt, pani kokku žürii, mille esimees oli liidu juht, aga kui žürii valis Veneetsiasse noore sisearhitekti Kristjan Holmi kuivkäimla-arhitektuuri idee, mida Veneetsias pidi esindama arhitekt Agu Külma ehitatud hobupeldik, leidsid mõned konservatiivsemad arhitektid eestseisuses, et see ei lähe mitte. Tuli ettepanek end Veneetsia projektist üldse taandada, keegi pakkus, et saadame sinna parem meie eramajad jne. Mis seal salata, nii žürii kui ka liidu esimehena tekkis mul korraks tahtmine uks jalaga enda järel kinni lüüa. Sellest aga, kuidas hobupeldik tookord Kabli rannast Veneetsiasse jõudis, võiks omaette loo kirjutada. Lõpptulemusena sai see seal ootamatult suure tähelepanu osaliseks. Kui kodumaalt tuli nii pilke- kui kriitikanooli, siis näiteks inglased valisid selle lausa kümne parema ekspositsiooni hulka ja merelt randa uhutud laudadest hobupeldik jõudis üle maailma arhitektuuri-ajakirjadesse.
Teine veelgi ebameeldivam konflikt lahvatas seoses Eesti Rahva Muuseumi uue hoone arhitektuurivõistlusega. Rahvusvahelise žürii välja valitud projekti häbimärgistas arhitektuurimuuseumi direktriss juba enne ametlikku tulemuste väljakuulutamist. Kurjakuulutava pealkirja „Abielluda vägistajaga“ all teatas Karin Hallas-Murula, kes oli võistluse ekspertgrupis, et võidutööks valiti projekt, mida ei saa ega tohi ehitada tulevaseks rahvusmuuseumiks. Pean tunnistama, et sellised oma valdkonna inimeste alatud käigud on alati kõige ebameeldivamad, tõmbavad alla valdkonna maine ja tekitavad umbusaldust. Välise vaenlasega piike murda on lihtne, kui seljatagune on piisavalt tugev. Selles mõttes meeldis mulle palju rohkem aeg, kui olin aseesimees Ülar Margi juhitud liidus. Indrek Allmann oli teine aseesimees ja tundus, et selle kolmikuga võib läbi purjetada mis tahes tormist. Isegi Kalev Kallo oma arhitektide-terroristide jutuga tundus pigem naljaka vahepalana.
Vellevoo alustatud aastavahetuspidude sari jätkus ka minu esimeheks oleku ajal. Sellesse kaasati kõik loomeliidud ja pärast üsna pöörast pidu pooleliolevas Viru keskuses, kus garderoob külaliste riiete all kokku kukkus, liitude esimehed baaris teenindasid, Rein Rannap oma tiibklaveri kohale tõi ja Jaan Elken tema etteaste „tuksi keeras,“ jätkus loomeliitude juhtide suhtlus ja moodustati loomeliitude seltsing. Käisime regulaarselt koos, kui oli vaja, panime seljad kokku ja tegime ühisavaldusi. Näiteks Sakala kaitseks astusid arhitektide selja taha ka teised loomeliidud. Kahjuks hiljem, kui juhid vahetusid, seltsingu tegevus vaibus.
Siinkohal väike torge tänapäeva: kui etendusasutused tegid avalduse kultuuriministri küsimuses, siis oleksid võinud sõna võtta ka teised loomeliidud. Tean, et nii mõnelgi on olnud minister Anneli Otiga kontakti saamisega probleeme. Võrdluseks: kui 2013. aasta nn Sirbi skandaalis tuli välja, et kultuuriminister Lang valetas avalikkusele, tulid kõik loomeliidud kokku ja viisid ministri tagasiastumiseni. Arhitektidele ei olnud see taktikaliselt sugugi hea käik. Peeter Pere, kes juhtis tol ajal arhitektide liitu, on hiljem tunnistanud, et Langi lahkumisega kadus ka lootus luua riigiarhitekti ametikoht. Seda puudujääki ei ole suudetud siiamaani kõrvaldada.
Päris mitmel korral on küsitud, et kuidas liidu esimesesse naisesimehesse suhtuti. Siinkohal pean ma küll ütlema, et eesti arhitektide seas, mulle tundub, mingit vahet ei ole. Meil on olnud alati palju tugevaid naisarhitekte ja viimased šovinistlikud märkused on jäänud ülikooliaega. Küll aga imestati mu positsiooni üle tihti välismaal, eriti lõuna pool, Itaalias näiteks. Öeldi kohe otse, et Itaalias ei tuleks selline asi kõne allagi, et noor naine juhib arhitektide liitu – ikka vana mees peab olema! Loodetavasti on ka seal olukord praeguseks muutunud. Meenub ka kord, kui liitu külastasid Inglismaa arhitektide liidu esindajad – nemadki pöördusid pigem meessoost aseesimeeste poole. Tookord oli mul selle üle ainult hea meel, sest mõlemad olid šotlased ja nende inglise keelest ei suutnud ma esimese pooltunni jooksul isegi sidesõnu tuvastada.
Kaks aastat ei ole pikk aeg, aga ühiskonna silmis annab liidu juhi ametipost nagu indulgentsi: kui oma valdkonna inimesed on sind usaldanud, siis ei kipu ka teised kahtlema.
Margit Mutso oli EALi president aastatel 2004–2005.
„EAL 100!“ on rubriik, millega Sirp tähistab Eesti Arhitektide Liidu juubelit. Oktoobrikuu jooksul mõtisklevad arhitektuuri ja liidu käekäigu üle arhitektide liidu endised pealikud.
Septembri lõpus tutvustas kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna avatud loengute sarjas oma Norra teaduse ja tehnoloogia ülikoolis tehtavat loomingualast doktoritööd Erika Henriksson.
Arhitektuuri, kunsti ja käsitööd lõimiv Henriksson keskendub arhiteraapia kontseptsioonile, mis sündis nelja aasta jooksul, kui ta töötas Rootsis Järvsö taastusravikliinikus. Erika mõtestas ja ehitas koos kliiniku patsientidega ümber vana surnukuuri, sealjuures ei teinud ta ühtegi arhitektuurijoonist, ka ehitusmaterjalid hangiti tavapäratuid kanaleid pidi. Töö käigus sündinud arhiteraapia kontseptsioon on lihtsustatult öeldes ruumiloome, mille eesmärk on nihutada rõhuasetus loojalt ja töö alguses paika pandud lõpptulemuselt ühisloomele, töö käigus ühiselt otsitavatele lahendustele ja kaasamisele, mis annab osalejatele osasaamise, loomise ja vastutuse jagamise kinnituse.
Palun räägi alustuseks oma uurimistööst ning sellest, kuidas sattusid Järvsö kliinikusse.
Olin just Trondheimis doktoriõpet alustanud, soovisin uurida arhitektuuri ja tervishoiu seost ning otsisin teemat, mis pakuks kokkupuutepunkte. Sain vihje sõbralt, kes oli kuulnud oma taastusravikliinikus viibivalt isalt, et ta on kaaspatsiendiga avastanud väikese hoone ning nad plaanivad sellega midagi teha. Mind huvitas see olukord: inimene on taastusravil ja tahab ehitada! Kontakteerusin sõbra isaga, pakkusin välja kokkusaamise ning koostöö tegemise võimaluse.
Sõbra isa Hans oli väga vahetu ja avameelne suhtleja ning sellises õhkkonnas saanuks arhitektuurist rääkida palju kodusemalt ja turvalisemalt kui ülikooli akadeemilises keskkonnas. Otsustasime kohtuda ning sõitsin peagi Trondheimist Rootsi väikekülla, kus kohtasin Hansu ning tema sõpra ja kaaspatsienti Kimi. Kuulsin, et neil on huvi teha midagi taastusravikeskuse vana, kasutuseta surnukuuriga – kliinik oli olnud kunagi leeprahaigla. Nad rääkisid ka, et ei ole rahul asutuse ravikvaliteediga, ning ka sellest, mis neile veel elus huvi pakub – poliitikast arhitektuurini. Arutelude keskmes oli muidugi tühi hoone, millega nad soovisid midagi ette võtta, et leida tegevust ja sisustada kliinikus veedetavat aega.
Kuidas sündis arhiteraapia mõiste?
Tänu Hansu ja Kimiga kujunenud emotsionaalsele sidemele otsustasin kohe alguses, et see on meie kolme ühine ettevõtmine. Siis aga kirjutati Hans kliinikust välja ning mind hakkas närima kahtlus, kas ma saan sellisel kujul uurimistööd jätkata. Mõne aja pärast lahkus ka Kim ning seisin küsimuse ees, kas projekt ongi nüüd läbi. Kas ma tohin kliinikust uusi osalisi kaasata? Kas ma tohin üksi edasi liikuda või see on läbikukkumine? Kõigest hoolimata jätkasin tööd ning kutsusin kaasa teisi patsiente. Kaalusin ka Kimi tagasikutsumist, aga see oleks läinud projekti algpõhimõtetega vastuollu, sest olin ette kujutanud, et koosehitamine toimub vaid taastusravil viibijatega. Pealegi oleks olnud imelik tuua projekti tagasi inimene, kes on kliinikust lahkunud ning peaks oma elu jätkama kodus. Mõne aja pärast mõistsin, et arhitektina pean looma olukorra, kuhu uued tegijad saaksid poole pealt siseneda.
Erika Henriksson: „Ma ei keskendu oma uurimuses niivõrd konkreetsetele inimestele, vaid tööprotsessi ja -suhete käigus sündivatele teadmistele ning nende edasiandmisele. Mõneti kasvas mu kontseptsioon üle praeguse ruumiloome süsteemi jäikuse ja üleplaneerimise kriitikaks.“
Peagi jõudsin seisukohale, et mu uurimus ei tiirle niivõrd konkreetsete inimeste, vaid tööprotsessi ja -suhete käigus sündivate teadmiste ning nende edasiandmise ümber. Ma ei mäleta täpselt, millistest aruteludest ja millal termin „arhiteraapia“ sündis, aga arhiteraapia on olemuselt performatiivne protsess, mis teatud mõttes on väga mänguline: määravaks saab tööprotsessi käigus kogetu ja õpitu, mitte materiaalne lõpptulemus. See on töö keskkonnaga, mille käigus peab silmad lahti hoidma ümbritsevast sündivatele võimalustele ning pidevalt viimistlema suhtlusoskust ja tähelepanelikkust, mitte midagi ega kedagi survestamata. Igatpidi on see suhtlemises ja suhetes oluline, olgu inimeste või materjalidega. Alati ei saa jõuga oma tahtmist peale suruda, tuleb olla paindlik. Näiteks tuleb alluda nii mõnelegi materjalile, selleks et see oleks töödeldav, tuleb teha „tematahtsi“, mitte jõuga väänama. See on pidev jõupositsioonide vahel navigeerimine. Arhiteraapiast sai ka praeguse ruumiloomesüsteemi jäikuse ja üleplaneerimise kriitika. Ühiskonnas on meil vaja rohkem mängulisust, mille abil kohaneksime oludega kergemini.
Head ideed ja töömeetodid sünnivad tihti piirangute tingimustes. Kuivõrd võib seda väita ka selle projekti puhul?
Piirangutega seisime silmitsi pidevalt. Peale olematu eelarve keelati meil ka elektriliste tööriistade kasutamine. See seadis väga kindlad piirid ehitusvõtetele ning minu silmis on see hea, sest see vähendas valikuvõimalusi ning muutis tavapärast olukorda, kus mina kui ainus professionaal langetan kõik tehnilist laadi otsused. Töö käigus sain varakult aru, et kui arutame kõik otsused samm-sammult läbi, tunnevad patsiendid end kaasatuna. Seega leppisimegi kokku, et võimalikult paljud vormilised ja esteetilised otsused sünnivad töö käigus. Mõistsime peagi, et protsess on palju olulisem kui lõpptulemus. Pealegi seadis kuur ise selged funktsionaalsed ja ruumilised piirangud, eriti seetõttu, et tahtsime hoone välisilme muutmata jätta.
Muidugi käis projektiga kaasas ka vajadus oma tegevus akadeemiliselt sõnastada, sh mõelda sellele, mis siis saab, kui ettevõtmine läbi kukub. Mul oli tarvis suhelda vaheldumisi kliiniku ja patsientidega, õppida õigel ajal autoriteetsena esinema ja ka õigel ajal tagasi tõmbuma või teistele ruumi jätma, et patsiendid ehk kaastöötajad kaasa tuleksid.
Mainisid kunstiakadeemia loengus, et kliinik tuli enamasti sulle vastu. Kas kliinikul oli ka mingi kontseptuaalne huvi teie tegevuse vastu?
Meie tegevus neid ei huvitanud. Mainisin korduvalt, et teen doktoritööd, aga see ei jõudnud neile pärale ning mulle jäi mulje, et mind peetakse veidrikuks. Minu seal olemise ajal vahetus kliiniku juht kolm korda. Neist esimesele tegin ülevaate ning teda näis asi huvitavat, aga kuna tegu oli suure süsteemi keskastme juhtidega, siis nad ei soovinud projektiga tihedamat sidet.
Kas oled nõus natuke rääkima projektis osalejatest ja sellest, kuidas neile arhiteraapia mõjus?
Osaleti väga mitmel moel: mõned lõid aktiivselt kaasa ehitus- ja muudes töödes, teised olid passiivsemad, kuid käisid siiski kohal ja tundsid huvi. Neile pakkus juba ehitusplatsile tulek vaheldust tavapärasest haiglaelust. Mitmed kinnitasid mingit mõju ka oma sõnadega ning mõni oli hämmingus, sest ei olnud kunagi arvanud, et oskab üldse midagi sellist teha.
Väga huvitav oli ühe patsiendi mõttearendus materjalipsühholoogiast. Elutute objektide ja materjalidega töötades tekivad paratamatult tunded ja seeläbi ärkavad need objektid justkui ellu. See omakorda virgutab töötegijaid, kes suhestuvad materjaliga.
Arendasin seda mõtet oma doktoritöös edasi ja nägin võimalust avada uks täiesti uuele suhtele materiaalse maailmaga: elutud objektid ärkavad läbi meie ellu ning objekti-subjekti piir ähmastub.
Üheks teemaks kujunes kiiresti eetikaküsimus: kuidas kirjutada projektis osalejatest, sest patsiendina on nad haavatavad. Aga kui nad anonüümseks jätan, tekib arvamus, et olen võtnud kogu projekti eest au endale ning ekspluateerin teisi oma akadeemilise karjääri nimel. Seega pidin algusest peale küsima ettekandeid ja ühismeediapostitusi tehes osalejatelt, kas nad soovivad näo ja nimega esindatud olla. Kim ja Hans, hiljem ka teised, ütlesid, et kindlasti soovivad, sest see on parim, mida nad elus on teinud ning üks väheseid asju, mille üle uhkust tunnevad. Muidugi oli see märk projekti teraapilisest mõjust, sest seeläbi andsid nad märku, et on osalenud milleski tähendusrikkas ning kogenud ühtsustunnet. See mõjus hästi nii mulle kui ka neile.
Räägime natuke ka arhitektuurist ja ruumist. Mäletan sinu ettekandest, et Hans ja Kim mainisid kirikut kui ainsat ruumi, mis hoolimata sellest, et kumbki pole usklik, neile hästi mõjub. Kuigi arhiteraapia on protsess, mitte lõpptulemus, võiksid siiski valgustada, mis osa mängisid selles teraapias ruum, materjalid ning nende hankimine.
Meie rajatava hoone ruum oli rohkem kunstiinstallatsioon kui vana hoone rekonstrueerimine. See oli huvitav, kuidas kõik kujunduslahendused ja nende lahendusteni viinud arutelud kulgesid eri radu pidi. Üks katalüsaator oli Hansu ja Kimi huvi surnukuuri vana funktsiooni ja välimuse vastu ning nende ettekujutus, et sinna peab tooma elu ja et see võiks seest hea välja näha. Eesmärk oli luua ruum, mis tekitaks teatava tajunihke. Pealtnäha vanasse väsinud ja mittemidagiütlevasse küüni astudes võtaks külastaja vastu hoopis helgem, erksam ja eksterjöörile vastanduv interjöör. Meil ei olnud hoone ümberkujundamisel mingit otsest sihti silme ees ning seepärast on mul arhitektuurilist lõpptulemust raske hinnata.
Erika Henrikssoni arhiteraapia andis uue hingamise nii Järvsö taastusravikliiniku patsientidele kui ka raviasutuse endisele surnukuurile.
Ehitamise ja kujundamise otsused olid väga lahtised ja sündisid arutelude käigus. Üksinda olen vastu võtnud vist ainult ühe otsuse – otsuse kasutada konstruktsiooni uute seinte ehitamiseks ajaloolist puuhalgmassiivsavi. See tehnika andis meile palju vabadust ning muu hulgas soosis suhete ülesehitust osalejate vahel, kliinikuga, välise maailmaga, aga ennekõike inimeste ja materjali vahel.
Pea kogu materjal, millest ehitasime, oli naturaalne, taaskasutatud ja ümbritsevast keskkonnast hangitud. Eesmärk oligi luua ehitajate ja ümbritseva loodusliku ja materiaalse maailma vahel tugev suhe. Näiteks puitmaterjali otsimine tähendas jalutuskäiku jõe äärde, et leida murdunud puid ja kive, mida kasutasime põranda toetamiseks. Kui ehituspoes puudub ostjal materjaliga igasugune side, siis arhiteraapia käigus on suurem võimalus olla kontaktis kogu ehitamise protsessiga, näha oma tegude materiaalseid tulemusi. Näiteks sobivat savi aitas meil otsida kohalik talumees, kes näitas, kuidas maastikku lugeda, et ehituseks parema materjalini jõuda. Jõekalda savis on liiga palju lagunemata orgaanilist ainet, puhtam savi on aga mitusada meetrit kaugemal. Ühtlasi oli selline toorainete kogumine looduslike materjalide ajalootund, sest nende leidmise käigus saime palju teada maapinna kihtidest ning sellest, millal üks või teine materjal on tekkinud. Näiteks savikiht on tekkinud viimasel jääajal. See kõik tekitab materjalide ees aukartust.
Rahaliste vahendite nappus andis seega väga suure tõuke loovaks mõtlemiseks ning sellise iseseisvuse, mida on keerulisem saavutada, kui projektil oleksid olnud kindlad sponsorid. Selle asemel panustasime kohalikku mikromajandusse ja ammutasime teadmisi küla ühismälust. Pidevad väljasõidud ja tihedam kaasatus mõjutasid ka grupi võimusuhteid. Need vähesed korrad, kui materjale ehituspoest ostsime, tõstsid mind liigselt esile kui meeskonnaliiget, kellel ainsana on täielik liikumisvabadus ning arhitektina poematerjalidest paremad eelteadmised. Loodusest materjalide hankimine aktiveeris ka teised grupiliikmed. Alati ei olnud mind materjalide hankimise juures vajagi ning võim ja vastutus jagunes ühtlasemalt.
Kas plaanid oma töö tulemusi peale arhitektide ka psühhoterapeutidega jagada? Ehk võiksid nad sellest projektist uusi ideid ammutada?
Kindlasti tahan seda teha, kuigi ei tea veel, kuidas. Filmisin kogu protsessi üles, mul on ligi 60 tundi videomaterjali – see on hea lähtematerjal. Projektis osalenute avameelsed sõnavõtud annavad tõenäoliselt parima ülevaate arhiteraapia positiivsest mõjust ning mind pole selle edasiandmiseks akadeemilise vahendajana niipalju vaja. Soovisin seda algselt ka oma töös kasutada, aga materjal osutus liiga töömahuks, seega olen ühendust võtnud ühe filmitegijaga. Oleks tore, kui mõni teraapia ja/või psühholoogia valdkonna ekspert käsitleks ehitamist oma valdkonna perspektiivist edasi, sest ma ei soovi liiga sügavale sukelduda teemas, milles ma asjatundja ei ole. Soovin jääda piiridesse, kus ma oma hääle ära tunnen.
Arhiteraapia pakub hea sotsiaalse ruumi loomise mudeli. Kas sellest meetodist võiks edasi arendada pedagoogilise juhendi?
Koosehitamisel on see potentsiaal olemas! Mõtteliselt olen enese sidunud feministliku arhitektuuri ja ruumiloome traditsiooniga. Selle liikumise üks verstaposte on 1980. aastate lõpus Suurbritannias tegutsenud rühmitus Matrix.* Nende töö oli tihti arhitektuuri loomise ja sellega suhestumise õppematerjalide loomine. Ma ei soovi seda liiga professionaalseks ajada ega ka liiga palju sellest välja pigistada, sest säilitada tuleb projekti ainulaadsus ja hoida alles emotsioon, mille koos töötades olin saanud. Loodan, et see kontseptsioon ärgitab arhiteraapiat edasi arendama.
* 1981. aastal Londonis asutatud Matrix Feminist Design Co-operative oli esimene liikumine maailmas, mis tõi arhitektuuriteooriasse ja ruumiloomesse feminismi teooriatest inspireeritud käsitluse. Projektide, teoreetilise analüüsi, uurimistööde ja pamflettide kaudu seisis liikumine nii sooliselt, majanduslikult kui ka rassiliselt võrdsema arhitektuuri eest ning julgustas naisi arhitektuuri õppima.
Kui Karin oma punasele loožitoolile istus, tundus kõik võõras. Teater oli jäänud talle kaugeks – aastad olid teinud oma töö, meenutas ta bussipeatuses reklaamplakatilt loetud lööklauset, kuigi ta ei olnud selles kindel. Aastad on aastad ning nende taha peitub vaid see, kelle on elu mugavus räsinud inimvareks. Karin ei olnud ka tülpinud, ta ei tundnud teatri vastu põlgust ega vastikust, üllatunult kuulas ta vahel hommikul aknast kiretult langevat lund vaadates massimeedias käivaid vaidlusi Eesti teatri igavuse, näitlejate mandumise, lavastajate ideepuuduse ja tehnilise personali kvalifikatsiooni langemise üle.
Karinile meenus neil hetkedel sageli Marko, ennekõike aga nende ühised hommikused kohvijoomised. Karini ja Marko vahel oli valitsenud vaikus, see lähim, mis kahte inimest võiks ühendada. Ajapikku oli aga vaikus hakanud lahjenema. Esimeste hommikute värskus kulus, sõnatust sügavusest oli saanud kärsitu rabedus, kuni ühel hommikul oli Karin märganud, et Marko naha lõhn, mida ta varem oli öösiti sõnastamata tungi ajel oma ninasõõrmetesse tõmmanud, see elule kas just mõtte, aga vähemalt suuna andnud lõhn oli ühel hommikul kadunud. Eesti teatriga oli juhtunud sama. Kõik oli justkui endine, kuid ometi lootusetult muutunud.
Kui Karin oma seljatoele nõjatus, proovis ta meenutada, miks ta üleüldse kunagi teatris käima hakkas. Kas igavusest? Või oli see tung? Mida lootis Karin teatris leida: kas maagiat, nalja, lohutust, unustust või lepitust? Karin ei teadnud. Ka uuema aja teaduskirjandus ei andnud sellele selget vastust, kuid Karin aimas, et vahel käis ta teatris vaatamas lihtsalt teist inimest. Seda teist inimest nimetati erialases leksikas näitlejaks ning Karin aimas ka seda, et lavale tulles pole näitleja enam päriselt säärane inimene nagu puhkenurgas turakat tagudes, vaid temast saab inimese tihendatud variant, see aga tähendab – kujund. Nagu enamik teatrikülastajaid tundis ka Karin iga etenduse alguses esimese viie sekundi jooksul lõikavat häbi, see valuimpulss tabas teda ometi iga kord ootamatult, kuid seda valusamalt ja ainus, millega Karin oskas teatrisündmuse lõikavat häbivalu võrrelda, oli kauge sündmus lapsepõlvest, millesse olid segatud suvine lehmakari, aurav järv ja okastraat. Nähes suurel laval täiskasvanud inimest kõigi teiste ees muutumas kujundiks oli niivõrd kohutav ning lohutamatu, et etenduste esimesi minuteid suutis Karin taluda vaid nägu oma niisketesse peopesadesse peites. Ent siis tõstis ta alati pea.
Karin oli lugenud üleriigilise leviga ajalehtedest etteheiteid, et uuema aja teatris ei olevat enam kohta mängul. Oli neid – peamiselt suvituslinnadest pärit – kriitikuid, kelle sõnul olevat mängulisest ning veidi isegi ohtlikust paigast saanud koht inimeste turvaliseks juhatamiseks läbi tähendusteta kõrbe. Näitlejad ei pöördu enam täienisti kellekski teiseks, nende ümberlülituste amplituud laval on jäänud väiksemaks ning energeetiline laetus tuksleb, kuid tuksleb teisiti. Rollide seest on hakanud nüüd selgemalt kui varem kumama näitleja enda moraalne heatahtlik agentsus ning on kuulda juba juhustest, kus üks või teine näitleja on keeldunud rollist, kus tuleb väita midagi talle eetilistel põhjustel vastuvõetamatut.
Karin teadis hästi naaberalleel elavat tuntud näitlejat, kes oli veel 1980. aastate lõpul tuntud pummeldaja. Ta oli tekitanud hoolimata hiilgavast ja aastapreemiate andmisel kolmandat kohta jagama jäänud Othello kehastusest ühiskonnas sügavat põlgust, kuna jäi laulva revolutsiooni ajal korduvalt otsustavatel hetkedel lauluväljakul magama, õllehaisused piisad ümbritsemas väsinud, kuid andekat laupa. Ent uuemal ajal oli ta hakanud parandama oma eluviise. Ta oli maha jätnud joomise ning võimukandjate kirumise. Räpakad dressipüksid on ta vahetanud laiade heledates toonides kampsunite vastu ning tema muru on nüüd alati niidetud. Mitmel korral on palutud tema allkirja avalikele petitsioonidele ning korduvalt on ta juhatanud tänuüritusi pedagoogidele, kirjutades arvele alati väiksema summa, kui turuhind seda oleks võimaldanud.
Tänavu veebruaris esietendus Eesti Draamateatri suures saalis Kertu Moppeli lavastatud „Mefisto“, kus peategelast Hendrik Höfgenit mängib Juhan Ulfsak.
Intervjuudes tõstab maestro esile õigesti elamise olulisust, taunib urbanismi ja poseerib alati kas raamaturiiuli või seenemetsa taustal. Ta valutab südant tagakiusatute, seksuaalvähemuste, loomade, väiksepalgaliste ning liftiuste vahele kinnijäänute pärast ning erinevalt mandunud kultuuritegelastest tema sõnu veel kuulatakse, sest need on lihtsalt nii õiged.
Laval on maestro välja vahetanud oma väljendusvahendite arsenali. Roll oli talle olnud varem paopaik, groteskne mask, mille taha peituda, et sealt väikseid mürgiseid astlaid ühiskonna käsivarde torgata. Nüüd on roll pigem õhuke loor, mis leebelt näitlemise käigus heljub, paljastades ikka ja jälle näitleja enda isikliku seisukoha. Arvustustes on seda märgatud ning isegi nooremad kriitikud on rääkinud tunnustavalt maestro julgusest olla laval isiklik, haavatav ning dokumentaalne.
See näitlemislaad tundub neile olevat kooskõlas tänapäevase teatri näitlemislaadiga, kus nende sõnul on vabanetud fiktsiooni ikkest ning muinasjutuvestmise asemel ollakse laval autentsed. „Performeri keha reedab tema pärisvalu,“ on kirjutatud mõjukas väljaandes ühe kontseptuaalse lavastuse kohta, „dokumentaalne jutustus paljastab tema lapsepõlvetrauma (episood oinaga), kuid loob just tänu harvanähtavale otsekohesusele üldistuse, mis aitab parandada nii iseenda kui ka publiku haavad. Lõpuks ometi on teater aus“.
Karin ei olnud selles kõiges kindel. Ta oli enne 30ndaid eluaastaid külastanud sageli etendusi, hiljem oli kahtlemine iseendas juba sedavõrd tugev, et vahel oli tal raske taluda isegi hommikust päikesevalgust. Oma vanu märkmikke lehitsedes oli ta märganud üllatusega, et on jõudnud külastada 156 etendust, neist paljusid avangardsetes paikades, kus seintelt koorub värvi ja publiku seas on inimesi, kellel kõrvarõngad ebatraditsioonilistes kohtades. Ometi ei mäletanud Karin ühtegi korda, kus ta oleks arvanud, et näitleja on tema ees kuidagi päris.
Karin arvas – muidugi tagantjärele –, et kui ta oleks tõesti tajunud mõnd esinejat autentsena, poleks ta teatrisse läinudki. Teater oli talle paik, kus temaga manipuleeritakse – ja Karin, keda niigi vaevas arstide sõnul madal enesehinnang ning haiglane ükskõiksus, leidis selle olevat meeldiva. Nõjatuda vastu tooli ning lasta näitlejal ennast rappida, tal oma maailmapilti murendada, viia uutesse kujutlustesse või osutada tähelepanu ümbritsevale külmale reaalsusele, mis mõjub poeetiliselt tänu vastuvaidlematusele – seda läkski Karin teatrisse otsima. Kui ta oleks tahtnud kohtuda autentsel moel teise inimesega, oleks ta läinud turule, diskoteeki või tööbüroosse, kuid Karin ei tahtnud. Õigupoolest ei teadnud Karin juba ammu, kas ta üldse midagi veel tahab – igatahes mitte kohtuda teise inimesega.
Karin märkas, et niidul lebamisest olid tema õlgadele jäänud mõned kuldkannu (Helianthemum nummularium) ebemed. Ta pühkis need ära ja vaatas lavale. Seal oli punastes retuusides küps mees. Tema keha vonksles lakkamatult nagu mingi tõve või elektrišoki käes ning tema suust tulid sõnad läbi veidrate moonutuste. Monoloogi sees võis ta ootamatult stopata, tema alumine lõualuu vabises justkui kontrollimatult ning kogu tema juttu saatis pidev veidi ebameeldiv nasaalne toon. See kõik jättis mulje, nagu ei mõtleks näitleja seda kõike eriti pidulikult. Tema mängulaad oli mingil kummalisel kombel räpane, katkine, loperdav, närviline ja isegi maneristlik, mis oli kuuldavasti äratanud vaheajal kohvikus hulgaliselt pahameelt, aga ka segadust, sest tehniliselt oli näitleja rollisooritus perfektne.
Tema kobavad liigutused polnud kobavad, vaid tähenduslikult koreograafilised, ning tema manerism ei olnud maitsetu, vaid stiliseeritult kõlvatu, ning tema soov mängida peale teksti ka allteksti, paljastuda laval nii näitleja kui ka inimesena, oli mõeldud selleks, et frustratsioon ja elu absurdsus joonistuksid välja nagu langeva tähe saba eksistentsi pimedas öös. Lühidalt: see kõik oli teadlik.
Kuidas seda ärritavat lavaolekut ka ei analüüsitud, kõige suuremat pahameelt tekitaski nimelt see, et näitleja oli teinud seda kõike tahtlikult. Ta oleks võinud mängida ka teistmoodi, kuid ta lihtsalt ei teinud seda. Kogu tema mängulaadis näis peituvat seega mingi väide. Parema sõnastamisel lausus üks härrasmees (edukalt taaskasutuse käiku võtnud ehitusettevõtte osakonnajuhataja), et see näitleja on küll oma karakteri fänn, sest teistmoodi poleks mõtet hommikul sussegi jalga panna, kuid temas olevat „teatud küsimärke tekitav ihalus oma kangelast mitte õigustada“.
Seda tuleb teatris ette. Mitte kõik kehastatavad pole paraku kenad: nende sekka libiseb kuradeid, abielurikkujaid, rahvavaenlasi, hullumeelseid printse, punkareid või ühistu laekureid. Ometi õpetatakse juba lavakunstikooli teise kursuse alguses, et säärasesse rolli sattununa peab näitleja oma tegelast siiski mõistma. Ta peab aru saama karakteri motiividest, ükskõik kui vastikud need ka poleks, ning jõudma tõdemuseni, et ka temas endas – teise kursuse näitlejatudengis – on tegelikult need ebameeldivad impulsid (kadedus, võõravaen, põlglik süngemeelsus) kusagil olemas. Ta ei ole parem kui tema roll. „Me oleme kõik inimesed!“ seisab lavakunstikooli trepikäigu kohal.
Sel põhjusel on viimastel kümnenditel kodumaa lavadel olnud epideemiliselt palju empaatiat. Ka kõige vastikum kangelane on saanud mõistmise osaliseks: moraalne hinnang talle võis olla küll vääramatu, kuid mingil moel mõisteti siiski kõiki. Heatahtliku, isegi isaliku hoolega on tehtud lavastusi, mille keskmes on ohvrid ja kurjategijad, kannatanud ja maniakid. Lõpus tuldi aga lavale kummardama ühes rivis ja hoiti üksteisel käest kinni. Teatrist oli saanud märkamatult paik, kuhu kõik olid oodatud ning kus kõik leidsid mõistmist. Teater oli lõpuks ometi hea.
Ent see punastes retuusides näitleja näis esindavat hoopis mingit muud näitlejaeetost. Sosistati, et ta polnud lavakunstikoolis kunagi käinudki, kuid see tundus vähetõenäoline, sest säärased mängivad reeglina kohtades, kus ustel pole käepidemeid. Tema lavalises olekus oli tõesti midagi ebameeldivat, häirivat – mingi ärrituse hunt, mis oli pugenud mängulisuse lambanahka. Tema dünaamiline koreograafia oleks võinud pakkuda näitleja meeldiva plastilise väljendusvabaduse tõttu vaatajale ju naudingut. Mõned selle näitleja kehakeele pikaajalised austajad olidki kaasa toonud sinise kaanega assortiikarbid, kuid vaheajal palusid need garderoobiprouadel endale jätta: graatsia sisse oli end seekord peitnud katatooniline androgüün, painduvusest oli saanud seksuaalne impulsiivsus, nõtkust kasutati agressiivseks provokatsiooniks.
Ja siis veel see tekst! Kui esimene kord mugandas näitleja lugupeetud kirjaniku sõnu (too oleks peaaegu võitnud Lõuna-Saksamaa olulisima kirjandusauhinna), käis saalist läbi kerge võbelus, millest sai aga peatselt pahur hämmeldus. Näitleja mudis kogu tekstuaalset korpust sedavõrd familiaarse otsekohesusega, muutes literatuuri tänavakeeleks, täiendades dialoogi tänapäevaga ning saates oma karakteri järjekordseid seisukohavõtte pilkavate ohete ning piiksatustega, et vaatajatel ei jäänud enam kahtlust: näitleja pole seekord ümber kehastunud ega ole tal ka soovi anda oma karakterile lihtsalt hinnangut, vaid tal on esitada mingi suurem väide näitlemisele, poliitikale, teatrile ning iseendale.
Karin vaatas, kuidas üle lava heljus läbipaistev tolmurull. Teatrist oli hiljuti koondatud järjekordselt kaks eakat koristajat. Kuigi nad mäletasid veel peast 1951. aasta repertuaari ning olid olnud aastakümneid sellele kunstitemplile lojaalsed, ei taibanud ükski individualistliku põlvkonna noor lindistada nende mälestusi. Nii lava kui ka mälu olid nüüd korrastamata ja tolmurull heljus takistusi kohtamata kulisside vahele. Ülikoolis ettevõtluse aluseid õppides oli Karin kord kogemata eksinud uksega ning kuulnud mõne minuti sissejuhatust semiootikasse. Tänu sellele teadis Karin, et tolmurull ei ole enam tolmurull, vaid on kaotanud oma eraelulised kontuurid ning muutunud lavaliseks kujundiks. Karinil oli sellest ükskõik.
Ta vaatas lavale ning tajus iseenda ja näitleja vahel mingit kummalist sidet. Karin ei olnud enam ammu tundnud erilist huvi oma keskme säilitamise vastu. Kaubanduskeskustes käies vältis ta peegleid ning isikukoodist suutis meenutada vaid esimest kahte numbrit. Midagi sellesarnast näis toimuvat ka näitlejaga laval. Too ehitas ning tühistas korraga: rajas midagi ja lammutas selle kohe, väitis midagi ning irvitas sealsamas selle üle. Kogu korra, mille näitleja laval kehtestas, uputas ta sedamaid kaosesse, meenutades nõnda halastamatut Teda, kes oli kaotanud usu enda loodusse ning hävitas selle. See näitleja ei olnud enam demiurg, totakas korrastaja ning millegi looja, vaid vastupidi: ta oli käivitanud mängu tsentrifuugi ning selles ambivalentses tiiglis sulasid kõik tähendused kokku nagu tahmane lumi kevadel tööstuslinnas. Karin tajus, et hoolimata näitlemise välisest äärmisest enesekindlusest peitis see endas sügava kahtlemise varjusid. See, mida näitleja pakkus publikule jõulise, isegi koomilise argumendina, oli tegelikult lakkamatu oie, mis tuleb kõigi huulilt, kes on taibanud eksistentsi ebakindlust.
Karin tundis, kuidas hüplevate punaste retuuside kuma tema kahvatutel põskedel peegeldub, ning sai aru, et sellele näitlejale ei paku maailm, teater ega tema ise kunagi mingitki püsivat pidet, vaid kõik need nihkuvad pidevalt eemale sealt, kuhu tema kleenuke käsi hetk tagasi püüdis klammerduda. Irvitus, mis näitleja huulilt paistis, ei olnud irvitus inimese üle, vaid irvitus kõigi nende sümboolsete kordade üle, mida selles totaalses kaoses siiski rajada püütakse, sest kõik need osutuvad ühel hetkel alatuks valeks.
Tema keha närviline ja hüplev liikumine üle lava ei ole mitte huvitav plastika, vaid näitleja viis liikuda üle lavalaudade, mis ei ole turvaline maapind, vaid kobrutav ebakindel soo. Kõndida laval – see oli kõndida tähenduste laugaste vahel.
Karin teadis, et eraelus näitleja niimoodi ei kõnni. Ta oli näinud teda kord trollipeatuses, kui näitleja tuli poolsuitsuvorsti reklaami lugemast. Ta käis rahulikult ning tema saapapaelad olid kinnitatud lehviga. Sääraseks amorfseks olendiks muutus näitleja alles laval, ja muutus alles siis, kui ta hakkas mängima, sest just mäng oli tema päästeparv selles Tema uputatud maailmas. Aga mäng mitte seetõttu, et mõista oma karakterit, vaid seetõttu, et mitte mõista mitte kedagi ega mitte midagi.
Näitlemine ei olnud võimalus tunnistada hingestatud poolehoidu millelegi või kellelegi, vaid sillutas tee eksistentsiaalsesse tumedikku, sellesse tühja auku, mida silmitsedes on võimalik veel vaid laliseda da-da-da ning mängida. Olemasolu ei saanud selle näitleja mängus mingit erilist pühitsetud mõtet ega tuumakat tähendust, vaid paljastati tema tühjus, tema alatus ning reetlikkus. Meid on meelitatud olemisse, kuid siis itsitades lahkutud ning jäetud omapäi. Pole midagi mõistlikumat, kui sellel hetkel panna jalga punased retuusid, astuda teiste täiskasvanud inimeste ette kõrgele lavale ning tunnistada selle kõige täielikku absurdsust. Olemasolu tegelikus tühjuses on võimalik veel vaid mängida kõike fassaadlikku tühistades, kuni polegi enam midagi, kuni lõpuks on saabunud tõde punkt null ning kõik vajub taas olematusse.
Publik hakkas naerma. Näitleja oli teinud osava päevapoliitilise vihje, ta oli teadlik nii ajast kui ka ruumist enese ümber. Meedias on olnud lugeda etteheiteid, et lava ongi sellele näitlejale pelgalt üks keskküttega varustatud ruum, kus jätkata oma tsiviilolemist, lihtsalt natuke teiste vahenditega. „[Näitleja nimi] ei kasuta täiel määral teatri pakutavat võimalust olla legitiimselt keegi teine,“ kirjutati üleriigilise levikuga päevalehes. Vaadates lavale selle nurga alt, kus Karin istus, meenutas näitleja tõesti kangesti iseennast: nii püknilises välimuses, kuulipildujalikus kõnemaneeris kui ka poliitilistes hoiakutes võis tajuda tema ja personaaži häirivat sarnasust.
Ja ometi oli Karin kindel, et nagu tolmurull, nii oli ka näitleja laval keegi teine. Tõsi, ta ei olnud rollis, ja ometi oli ta rollis – see tähendab, tema rolli piirid olid hägusad nagu akvarellil. Ta astus neist üle ja neisse sisse suvalistel hetkedel, seades sel moel kahtluse alla igasuguse teatraalse silmamoonduse. Ja ometi ta mängis, selles oli Karin täiesti kindel: lihtsalt tema mängu kese ei olnud roll, vaid mäng ise. Näitlemine ei olnud võimalus luua laval teine inimene, vaid võimalus tassida sinna ennast – kuid ainult selleks, et ennast ja seeläbi ka kõike muud kahtluse alla seada. Mängu kasutati, et muuta ambivalentseks see, mis peaks olema inimese elus kindlaim fakt kõigist: ma olen see, kes ma olen.
See polnud enam mäng, mis väitis end otsivat tõde. See polnud mäng, mille puhul tõde on miski, mis on kusagil olemas, tuleb lihtsalt valed tema palgelt pühkida. See on mäng, mille puhul libiseb tõde igavesti eest, jääb alati kättesaamatuks. See pole mäng, et tõde illustreerida, näidata ja publikule jagada nagu leivapalukesi näljastele. See näitleja on tõe Ahasveerus, aga ta on seda meie eest. Sest isegi kui ambivalentne, sümboolset korda purustav, selle üle irvitav mäng räägib meile midagi tõe kättesaamatusest, pole see julm ega küüniline mäng. See pole isegi tõde eitav mäng. See on mäng, mille tuumaks on mittemõistmine, mitteallumine, aga mitte mittetõde, vaid igavesti luhtuv püüdlus selle poole – või siis millegi muu poole. Sest tõde on tühjus.
Karin tajus, et tema kuklas midagi valutab. See oli mälestus tollest kaugest suvisest episoodist aurava järve ja okastraadiga. Head inimesed olid talle appi tulnud, teda turgutanud ja pannud peale lepitava plaastri. Karin mäletas, et veel samal õhtul oli ta plaastri ära näppinud, et tuikavat haava sõrmeotstega puudutada. See tegi valu ning tema sõrmede vahelt immitses verd, kuid ta ei jätnud haava rahule. Veel mitmeid päevi naasis ta haava juurde, istus lauda trepil ja sõrmitses väikest auku oma kuklas. Tema esimese ringi lähisugulased pahandasid, panid taas ja taas uue plaastri peale ning räägiti isegi vajadusest tüdrukule spetsiaalne lõua alt kummiga müts pähe panna, kuid Karin jooksis vaarikavarte taha peitu, näppis plaastri pealt ning asetas sõrme taas sinna, kust valutas kõige rohkem. Ta liigutas sõrmeotsa üha kaugemale, aga talle tundus, et põhja ei tulnudki – see haav oli põhjatu ega kasvanudki enam Karini elus kunagi päriselt kinni.
Karin vaatas ringi. Ta oli jäänud teatrisse üksinda. Üle tema keha jooksis kananahk. Marko oli pidanud seda alati D-vitamiini puuduseks, mis tabab kõiki, kes on tundide kaupa teatripimeduses istunud. Karin teadis, et see pole see. Karin teadis, et ta oli hakanud kahtlema kõiges.
Kogumise kunst. Filantroobist investoriks ja vastupidi
TRIINU SOIKMETS
Vilniuse kunstimess Leedu näituste ja kongressikeskuses Litexpo 15. – 17. X, osales 55 galeriid Leedust, Prantsusmaalt, Valgevenest, Saksamaal, Ukrainast, Albaaniast, Lätist, Eestist, Venemaalt, Taanist, Itaaliast ja Rumeeniast.
Üks asi on kunsti teha, teine asi on tehtus kunsti näha, nagu järeldub laialt levinud mõtteterast. See mõttetera rakendatakse tavaliselt nüüdiskunsti arusaadavuse suhtes skeptilise dispositsiooni vankri ette. Ent tegemise ja nägemise kõrval on ahelas kolmaski lüli – kogumine. Kogutakse nii klassikalist kui ka nüüdiskunsti, nii arusaadavat kui ka arusaamatut, nii esteetilistel kui ka majanduslikel motiividel, nii emotsioonidest kui ka kalkulatsioonidest lähtuvalt.
Noor kollektsionäär. Tänavusel „ArtVilniuse“ kunstimessil arutati, milles seisneb kogumise fenomen ning kuidas jõutakse kogumiseni, s.t isikliku kollektsiooni kokkupanemiseni, ega piirduta ainult kunsti vaatamisega muuseumides ja näituseasutustes. Ida-Euroopa suurim omalaadne mess on formaadile omaselt orienteeritud kunsti ostule ja müügile – kogumisega kaasnevale protsessile –, kuid aina rohkem keskendutakse seal ka kaasnevate asjaolude avamisele ja asjaosaliste harimisele. Diskussioonide ja ümarlaudade teemad ulatusid seekord visuaalkommunikatsiooni postpandeemilistest väljakutsetest ja näituste tulevikumudelist kunsti kogumise inimlike põhjuste ja kunstituru tehnoloogiliste mõjutajateni, sekka erialaajakirjade tutvustamine ja kunstnikukarjääri markeerimine eikellestki rahvusvaheliselt tunnustatud tegijani.
Kui kunstinäitus oma tavapärasel kujul – jätan siinkohal teadlikult välja ultrakontseptuaalsed lahendused, mis eeldavad külastajalt kilomeetrite pikkuste traktaatide läbitöötamist – pakub eelkõige stimulatsiooni nägemismeelele ning mis tahes erialane konverents on olemuselt kuulamist ja kaasarääkimist ergutav, siis messiga kaasnev jututubade programm tabab justkui kaks kärbest ühe hoobiga, teooria rakendumist praktikas saab kogeda vahetult kohapeal. Kuigi messi peateema oli tänavu paberipõhine kunst ning taieste eksponeerimiseks on senini õigustatult toimivaim lahendus vertikaalsed boksiseinad, siis mahtus nende seinte kõrvale ja keskele ridamisi performance’eid ja ka aina päevakajalisemat krüpto- ehk NFT-kunsti. Kunsti kogumise vaatenurgast oli aga huvitav jälgida, mida ja kuidas serveeriti nn noore kollektsionääri boksiseinte vahel.
Meeldiv üllatus oli leida Vilniuse kunstimessi noore kollektsionääri sektsioonist ka Tartu taustaga Peeter Krosmanni maale.
Selline sektsioon on „ArtVilniusel“ varemgi väljas olnud, kuid pandud vahepeal pausile ja nüüd uuesti kavas, nagu selgitab selle kuraator Gabija Tarabilda. Kui läbi aegade on messil olnud mitmekülgne lisaprogramm, siis sel aastal pöörduti algusesse tagasi ja loodi eraldi ala galeriidele, kes on saanud välja panna alustavale kogujale ruumi- ja rahakotisõbralikke – väikeses formaadis ja hinnaga kuni 500 eurot –, teoseid, ent mis on siiski esinduslikud ja perspektiivikad. Seejuures oli eeskuju võetud teistelt välismaistelt messidelt. Noore kollektsionääri boks ei olevat siiski ainult kunsti kogumisega alustajatele, vaid ka juba kogenud tegijale oma kogu täiendamiseks. Eesmärk on esile tuua kunstnikke, kes esinevad messi põhiosaski, nii et nende enda ja loomingu kohta saab ka sealt lisateavet. See loob lisaväärtust messile, galeriidele ja kunstnikele, kes saavad täiendavat eksponeerimispinda ja tähelepanu.
Kui tavaliselt tähistatakse messil või näitusel müüdud töö ümmarguse punase kleepsuga ning ostja saab selle koju kaasa viia pärast ekspositsiooni kinnipanekut, siis kõnealuses sektsioonis toimusid kiirtehingud – kaubaks läinud taiesed anti kohe kaasa ning asendati uutega. Nii oli meeldiv üllatus leida sealt Tartu taustaga Peeter Krosmanni maale, mis täitsid pärast tema abikaasa Miglė Kosinskaitė tööde müüki tekkinud tühimiku. Antakalnise galerii(Antakalnio galerija), kes kunstnikepaari messil esindas, oli üks noore kollektsionääri sektsiooniga liitunud kümmekonnast galeriist. Korraldajad loodavad, et edaspidi osalevad seal juba kõik messil esindatud galeriid.
Kogumine kui omaette kunst. Sõna „kunst“ etümoloogia ulatub erilise oskuseni teha midagi meisterlikult, avastada või leiutada selle tegemiseks viis või loogika, mille tulemusena sünnib eeldatavalt uus avalik või isiklik väärtus. Kas kunsti kogumine saab selles tähenduses olla oskus, omaette kunst, sõltub ilmselt mitmetest asjaoludest: kogu lähteprintsiipidest või nende puudumist asendavast juhuslikkusest, tulemuse terviklikkusest ja tasakaalustatusest või vastupidi, intrigeerivast erapoolikusest ja fetišeeritusest. Erakoguga kaasas käiv lugu võib kenasti kompenseerida kaootilisust, sealjuures võib loosse süvenemiseks kuluda samasugune aeg nagu ultrakontseptuaalsete näituste ja teostega kaasnevate traktaatide läbitöötamiseks. Ei saa väita, et see oleks mahavisatud aeg!
Vähemalt ühe loo – kunsti kogumise ajaloo – juhatas messil sisse kunstituru ekspert Thomas Stauffer, kes on õppinud nii majandust, personalijuhtimist kui ka kunsti- ja kultuurikorraldust ning kes kollektsioonialaseid konsultatsiooniteenuseid tutvustaval veebisaidil deklareerib samuti, et „kunsti kogumine on kunst omaette“. Kunst on antiikajast tänapäevani palju muutunud, industriaalajastuga kaasnenud jõukuse kasv on toonud perekonnakogude kõrval mängu kogumise filantroopilise funktsiooni ning tehnoloogiline areng võimaldanud igaühel teha erialast veebipõhist uurimistööd ka teaduskraadide ja diplomiteta. Ajal, mil krüptokunsti kogutavus on paljudele veel teadmatu, ei tasu unustada, et kogutud on ka videokunsti ja performance’id, kus tähtsaks peetakse protsessist osasaamist, nagu selgitas jututoas Staufferi kaaskõneleja Justė Jonutytė.
Kõnelejate hinnangul on kõige selgem muutuja olnud kogumise alusmotiiv, mis varem on toetunud emotsioonidele ja uudishimule, hiljem aga aina enam raha- ja saamahimule. Kuigi ka investeerimisiha võib olla kirglik, ei ole see romantiline ega armas, vaid hardcore reality, mille kõrval kunsti sisuline väärtus kipub kahanema. Selle vältimiseks võiks koguja kasvada koos kunstnikuga, toetada teda ja tema tundeid, jätkates seeläbi veel kaht lugu ehk kunstniku ja iseenda kogu oma. Veelgi enam, kokku kogutu osas tuleks olla ettenägelik ja mõelda sellele kui pärandi ülesehitamisele ja edasiandmisele – kui seda ei saa või ei soovita teha perekondlikel põhjustel, siis alati on võimalus kinkida kogu mõnele muuseumile. Juba praegu leidub kunstnikke ja galeriisid, kes seavad tehingu tingimuseks, et koos erakogusse ostetava teosega tuleb osta veel teine annetamiseks ja see peaks panema koguja endalt küsima, kas ta rahuldab kunstiostu sooritades ainult oma vajadusi või on tal suurem missioon.
Koguja peaks hoidma ennast kunstiga kursis, käima näitustel ning jälgima reaktsioone ja emotsioone, mida üks või teine teos temas tekitab. Ja muidugi jälgima peale teose hinna ka selle tehnilisi nüansse, nt teostamise aeg ja tiraaž. Pole vahest uudis siinmailgi, et vanema kunsti puhul hinnatakse kõrgemalt varasemaid perioode, praeguse kunsti puhul vastupidi. Vähemalt Leedus alustatakse kogumist ajaloolisemast otsast ja sealsetest autoritest, jõudes hiljem tasapisi ka nüüdisaega ja välismaale.
„ArtVilnius“ on siinkohal teejuhiks uuema kunsti mängumaadel, kus müüjad ja ostjad ei ole pärit ainult kodumaalt, vaid ka piiri tagant. Messi esimesel päeval teatas kohalik The Rooster Gallery töövõidust: oksjonil müüdi esimene NFT Andrius Zakarauskaselt, kusjuures oksjonitulu annetatakse võitluseks vähiga. Praegu valmistub Leedu juba järgmiseks kunsti suursündmuseks – Kaunase biennaaliks, mille korraldajad kõnelesid messil samuti loost kui millestki tähtsast, puudutagu see siis Leedu väikekülast New Yorki jõudnud filmitegijat Jonas Mekast, kes on samuti biennaali programmi kaasatud, või teose sisu haakumist oma eksponeerimiskohaga, mis biennaali formaadi tõttu paiknevad üle linna laiali. Teooria on rakendatud praktikasse: see algab kunsti tegemise ja nägemisega, jätkub kogumise ja kinkimisega, ning lõpeb loona, mille jutustamine jääb juba järeltulevatele põlvedele.
