küberturvalisus

Teadmine on orienteeritud ka järjest rohkem praktikale, millegi teadmise ja tundmise kõrval on tähtsam ka oskamine (know-how). Valmisteadmiste omandamise kõrval pööratakse tähelepanu teadmiste hankimise viisidele. Lisaks sellele, et inimene peab oskama leida talle vajalikku teavet, peab ta selles infomüras orienteeruma, kaitsma ennast valeinfo, šantaažide ja kõiksugu sõltuvuste eest. See tähendab tegema vahet vale, ballast-, tarbe- ja väärtinfol. Üksnes entsüklopedisti oskustega üha laienevas infoväljas ei orienteeru, terviklikku maailmapilti ei kujune.

Meie noored, kes on õppinud teiste maade koolides, panevad tähele, et õppimisvõime ja teadmiste võrdluses ollakse igati eesrinnas, kuid väljendus- ja analüüsioskuses on kaasõpilastelt nii mõndagi õppida. Ka meil tuleb senisest enam väärtustada õppimist kui küsimuste esitamist ja vastuste leidmist – õppimist kui sisemiselt motiveeritud tegevust. Avastusõpe ei ole mitte ainult algklassilaste mängurõõmu allikas, vaid meetod kõigile.

Õppe eesmärkidest tooksin esile isiksuse eneseväärikuse ja -usalduse, enesekriitilisuse ning eneseregulatsioonivõime; eetilisuse ja tundlikkuse eetiliste väärtuste suhtes, sotsiaalse aktiivsuse ja mitmekihilise identiteedi (kodanik, oma rahva liige, inimkonna liige). Aga ka ettevõtlikkuse, mida meie senine kool ei ole lastes piisavalt areneda aidanud. Kui USAs on iga 1000 elaniku kohta üle 60 ja ELis keskmiselt üle 50, siis meil kõigest 35 ettevõtjat. Mõnes mõttes on ka see hinnang kodanike algatusvõimele.

Eeltoodu taustal paistab selgesti välja nii üldhariduskooli kui kõikvõimalike muude haridusprotsessis ette tulevate õppekavade koostamise keerukus, mis omakorda annaks justkui alust väita, et oleks tark lasta õppekavasid koostada spetsialistide kitsal ringil, arutada pisut laiemal ringil ja siis see kõik valitsuses lihtsalt kinnitada.

Nii on see aga ainult esmapilgul. Kui tegijate ring on liiga kitsas, siis võib mõnele tunduda, et tehtu on saanud kas liiga teoreetikute nägu või siis liiga praktikute moega. Või räägib õppekava sellest, nagu võrduks haridusprotsess koolipäeva pikkusega ja unustatud on see, et kuigi koolitegevuses tähtsaim on õpilase areng, toimub see ka veel paljude muude mõjutuste survel. Õppekava ei ole niisiis asi iseeneses kui suletud maailm, vaid osa laiemast sfäärist.

Just paljude huvide ristumise tõttu õppekavaarenduses on hea, kui õppekava eelnõu arutelust võtab osa võimalikult palju asjaomaseid juba enne selle kehtestamist. Kaasarääkinuna asuvad nad hiljem palju rahulikuma südamega õppekavas sätestatut järgima kui siis, kui vaidluste kõrglaine saabuks alles pärast otsust. Eriti oluline on, et õpetajad, kellest ju koolitöö sisu paljuski sõltub, saaksid debattides kaasa lüüa. Parem, kui nende arvamusliidrid oleksid kaasatud juba ka nii üldosa kui ainekavade koostamisse.

Koostajad peavad õppekavaarendust ja selle rakendamist hästi tundma, kuid avalikku arutelu jälgivad huviga ka kõik teised, sest neid, kes koolitööga iga päev kokku puutuvad, on palju. Näiteks huvitatud lapsevanemad. Nad tahaksid näha, et õppekava üldpõhimõtete heakskiitmine oleks rahvuslik otsus, et selle staatus oleks kõrge. See võiks olla vähemalt samaväärne strateegiate ja seadustega, mida riigikogu arutab ja heaks kiidab. Riigikogu saaliaruteludele eelneb pikem diskussioon komisjonides, haridusotsuste puhul kultuurikomisjonis. Nii kuulatakse ära paljud.

Õppekava üldosa heakskiitmine ei peaks olema riiklik reaotsus, mis jääks üksnes valitsuse määrusesse. See võiks sel kevadel ja edaspidigi olla rahvuslik kokkulepe – riigikogus üksmeelselt vastu võetud seadus. Seetõttu olengi teinud ettepaneku, et üldhariduskoolide õppekava üldosa kiidetaks heaks riigikogus seadusena ja sellega seotud ainekavad hiljem vabariigi valitsuse määrusega.

Kalle Lasn, KULTUURI­TÕKESTUS. AMEERIKA

NAERUVÄÄRISTAMINE. Tõlkinud Siim Vatalin. Tänapäev, 2005. 229 lk.

Väliseestlane, Kanadas elav Kalle Lasn soovitab oma raamatut võtta kui “brändilõhkumise strateegiat: “Kultuuritõkestus. Ameerika naeruvääristamine” on ümber pööratud sotsiaalreklaami kampaania, mis jaotub omakorda neljaks hooaja kampaaniaks” (lk 17). Autor, kes on ise aktiivselt juhtinud liikumisi kodanikuõiguste ja meediaküsimuste vallas ning toimetab Kanadas antireklaamide ajakirja Adbusters, kutsub oma raamatuga üles võitlema korporatiivse kapitalistliku majanduse vastu ning muutma maailma.

Esimeses osas, “Sügiskataloog”, hindab autor oma sõnul kahjustusi. Otsides Ameerika elanikkonna vaimse tasakaalutuse põhjusi, jõuab ta järeldusele, et selle on esile kutsunud pseudoinfo küllus, meediamüra ja televisioonisõltuvus. Selle kõige taga seisab aga omakorda tootjate ambitsioon hüpnotiseerida reklaamidega kõik potentsiaalsed tarbijad. Teises osas “Talvekataloog” “visandatakse peamised probleemi piirjooned”. Tutvustatakse korporatsioonide sündi ja etableerumist, kaasaegset globaliseerunud tootmist ning tarbimisest sõltuvusse sattunud kodanike argipäeva. Autori hinnangul ei taipa ekspansiivsete majandusteadlaste autoriteedi ohvriks langenud rahvas, mis on tänase maailmamajanduse tagajärg.

Kolmandas osas “Kevadkataloog” otsitakse võimalusi uuendusteks ja kultuuriliseks opositsiooniks. Selgitatakse kultuuritõkestamise mõistet ja selle seotust mõningate varasemate mässuliste liikumistega. Meemid ja nende oskuslik kasutamine maailma “äratamiseks” on kultuuritõkestajate võtmeks toime tulla valitseva hävinguga, mis juhib pimedaid kodanikke maailma lõpu poole.

Neljas osa “Suvekataloog” on visioon õnnelikumast ja paremast maailmast, kus inimesed on kultuuritõkestajate juhatusel võtnud oma elu korraldamisel ohjad enda kätte. See sisaldab praktilisi näpunäiteid võitluseks korporatsioonidega igapäevaelus (autor nimetab seda enesekehtestamiseks) ning esemete ning ideoloogiate vastu ülesastumiseks (raamatus nimetatakse  seda naeruvääristamiseks).

Autor on tõelise kirega esitanud oma negatiivse nägemuse tarbimisühiskonnast, kokku on pandud küllaltki huvitavat informatsiooni ning esineb mitmeid leidlikke ideid. Esimeses kahes ühiskonnakriitilises osas esitatakse fakte tänapäevase elukeskkonna mõju kohta psüühikale, korporatsioonide mõju kasvust pretsedentide loomisel kohtusüsteemis1 ja globaalse ebavõrdsuse funktsioneerimisest. Ent autori originaalsed mõttekäigud ning ajaloolise tõendusmaterjalina esitatud seigad mattuvad suures osas pealiskaudsuse ja liialduste alla. Massikultuuri ohvriks langenud kodanike käsitlemises ei ole kuigi palju uut – vastavad teooriad loodi juba eelmise sajandi keskel ning hiljem on sellist lähenemist hulgaliselt kritiseeritud ning ka edasi arendatud. Liiglihtsustatuna mõjub määratlus “vale informatsioon”, kui on juba kinnistunud informatsiooni konstrueerimise idee; see ei välista mõistagi manipulatsiooni kuid ei taanda seda üksüheselt õigeks-vääraks. Lugejana, kes majandusteooriaid süvitsi ei tunne, tekib mul siiski pisut skeptiline tunne ekspansiivsete ja ökoloogiliste majandusteooriate must-valget vastandamist lugedes. Mitmete väidete puhul leiame palju rohkem kirglikke arvamusi kui kaineid argumente. Emotsionaalsetesse liialdustesse kalduv maailmaparandaja teab liiga täpselt, mis on õige ja mis vale, ega jäta lugejale kuigi palju otsustamisruumi.

Huvitavamad kolmas ja neljas osa pakuvad mitmete mõistete, muu hulgas ka kultuuritõkestuse kui liikumise lahtimõtestamist. Viimane ei ole väidetavalt kaugeltki uus nähtus: “Me ise paigutame ennast ühte ritta varasemate revolutsiooniliste liikumistega. Vaadates ajas tagasi, leiame sealt juba eest varased punkrokkarid, 60ndate hipiliikumise, internatsionaalsed situatsionistid, sürrealistid, dadaistid, anarhistid ja kõikvõimalikud läbi aegade ühiskondlikku korda trotsinud isiksused” (lk 100). Oma tegevust ja eesmärki püüab kultuuritõkestamise esindaja defineerida enese äärmusliku mässumeelsuse kaudu, süüdistades samal ajal vasakpoolseid, feministe ja akadeemikuid radikaalsuse puudumises. “Uue aastatuhande aktivistide ees seisab väljakutse leida endas julgus, mis lubaks neil loobuda kõikidest ortodokssetest “ismidest” ja pühadest lehmadest ning pühenduda kõige olemasoleva halastamatule kriitikale. Ja sellele järgnev suurim väljakutse on tuua kaasaegsesse maailma tagasi revolutsiooniline teadlikkus ning vastalisus, tõusta püsti ja hüüda maailmale seda, mida ligi 30 aastat tagasi kuulutasid Pariisi mässajad “Me purustame selle maailma!”” (lk 120).

Kuigi meedia, eelkõige televisioon, on raamatus läbivalt kriitika all kui manipulatsioonivahend ning inimeste apaatsuse tekitaja, muutub see samas kultuuritõkestajate kanaliks sõjas korporatsioonide vastu “nende eneste kehtestatud mängureeglitega”. Kultuuritõkestajad kavatsevad vallutada inimeste teadvuse meemisõjas, mida Lasn nimetab McLuhanit tsiteerides “partisanisõjaks, mida peetakse informatsiooniga”. “Meem on selline informatsiooniühik (kas mõni tuntud fraas, idee, lauluviis või mõni mõiste filosoofia, moe või poliitika valdkonnast), mis hüppab ajust ajusse ja sealt omakorda järgmisesse ajusse” (lk 121). Lasn on kindel, et kui kas või 10% ameeriklastest võtaks omaks mõne nende metaneemidest (asjadel on tegelik hind, ei kaubanduslikkusele, ei korporatiivsetele “isikutele”, media carta2 ja maailmalõpu meem), muutuks elu kogu riigis.

Optimistlikult ennustab kultuuritõkestaja peatset muutust ühiskonnas: “Ameerika rahvale saab osaks suur ärkamine. Nad asuvad oma korporatiivset riiki süstemaatiliselt lammutama ning ennistavad suveräänsuse, mis läks kaduma viimase sajandi kestel” (lk 140). Jagades õpetusi igapäevases sõjas korporatsioonide vastu, mõtestab Lasn kõigepealt mõjuvalt ja kujundlikult korporatsioonide olemuse: “Korporatsioonil ei ole südant, hinge ega moraali. Korporatsioon ei tunne valu. Korporatsiooniga ei ole võimalik mõtteid vahetada. Selle põhjuseks on tõsiasi, et korporatsioon ei ole mitte elav moodustis, vaid protsess – lihtsalt üks tõhus viis, kuidas toota kasumit. See protsess ammutab energiat (kapitali, tööjõudu, toormaterjali) väljastpoolt ja muundab seda erinevatel viisidel” (lk 150). Samuti pakub ta välja, kuidas nendega tõhusamalt võidelda. Praegu on probleemiks, et korporatsioonide sünnitatud kuritegude eest (näit keskkonnakahjustused) ei ole justnagu keegi otseselt vastutav. Raamatu autori arvates oleks lahenduseks vastutuse viimine inimeste, see tähendab aktsionäride tasemele: kuritegude eest ei vastutaks impersonaalne “see”, vaid lihast ja luust inimesed oma vabaduse ja varaga. Kultuuritõkestaja usub, et inimestele on võimalik õpetada, et tarbimine tegevuse enese pärast on nõme, et kõikidel asjadel on ökoloogiline hind, mida ei saa eirata, ning eetikast lähtuvalt ei tohi aktsepteerida seksuaalsusega manipuleerivaid müügistrateegiaid.

Kuigi autori kriitilised ideed ja lahendused tunduvad suures osas paika pidavat ning intuitiivselt võib väidetuga valdavalt nõus olla, ei mõju kibestumusse kalduv ja paiguti labaselt utreeritud tekst alati veenvalt. Võimalik, et ingliskeelses (Ameerika) kultuuriruumis on mõju saavutamiseks tugevad väljendid aktsepteeritavad. Mõningat ülepaisutatust ja kohatist banaalsust kohtab ka näiteks ülipopulaarse Roger Moore’i kirjutistes. Eesti keeles mõjuvad aga väljendid nagu “vaimsed solgijoad nirisevad kõikjal me ümber”, “mis oksendamiseni üle kogu maailma vohavad” kriipivalt ja naeruvääristavad kardetavasti pigem nende autorit kui nähtusi, mida ta kritiseerib.

Raamatu suurimaks väärtuseks on kahtlemata teema, millele autor osutab. Kui raamat ei aita tal ka leida tuliseid võitluskaaslasi, võib igal juhul eeldada, et enesestmõistetav tarbimiskeskne maailm võib
mõne inimese puhul kas või hetkeks kõikuma lüüa. Samuti on toredad reklaampildid raamatu vahel. Kui autor oleks ka tekstis suutnud säilitada piltide nihkes iroonia, oleks Ameerika naeruvääristamine tal paremini välja tulnud. Raamat on sellisena eelkõige maailmaparandajate manifest; nood mässavad kõigi ja kõige vastu ning naudivad ettekujutuses veel saavutamata võitu. “Ei ole sugugi võimatu, et tulevikus mäletavad meie lapselapsed kultuuritõkestajate ühiskondlikku liikumist ühena nende hulgast, mis kutsusid esile suure planetaarse uuenemise, mis vapustas maailma uue aastatuhande varastel aastatel. /…/ Siis nad (lapselapsed) küsivad meilt: Mida sa seal õigupoolest tegid? Kas sa olid kohal siis, kui Philip Morris Inc. oma saba jalge vahele tõmbas? Või siis, kui Ameerika Ökoloogilise Jalajälje partei valimised võitis? Või siis, kui “õigus suhelda avalikus eetris” põlistati inimõiguste ülddeklaratsiooni lehekülgedel” (lk. 133). Oleks muidugi tore, kui need autori unistused tõeks saaksid.

1 Autori väitel kinnistus korporatsioonide võim seoses pretsedendiga, mis loodi 1886. aasta kohtuprotsessis Canta Clara maakond versus Lõunamere raudtee kompanii, mil korporatsiooni käsitleti esmakordselt kui “isikut”, kellele laienevad USA põhiseadusest tulenevad õigused.

2 Igal inimesel on “õigus suhelda”, s.t õigus saada ja edasi anda informatsiooni mis tahes meedia vahendusel.

No olgu siis narkarist Mozart, kui uskuda, et keskmine lehelugeja on pisukese narkokalduvusega lapsemeelne nooruk. Kuigi – mida too tüüp siis tegelikult teada sai? Ja olgu pealegi krokodill või tibu näiteks väikelapse rõõmuks, kuigi on kindel, et väikelapski oskab rõõmu tunda muusikast endast. Lehelugudest vaatab vastu üks põhimõttelisem mõttemudel, mida võiks nimetada demokraatlikuks ümberkirjeldamiseks.

Demokraatlik ümberkirjeldamine tähendab lihtsa ja üldkäibiva eelistamist professionaliseerumisega kaasneva kultuurikeelte ja tähendusstruktuuride keerulisusele vastukaaluks. Mis tahes “klassika” ümberkirjeldamisel on täna reegliks populaarkultuuri ja “populaarsete” ideoloogiate levinumad ideed ja kujundid, mis tuginevad enamasti seksuaalsusele ja lapsepõlvenostalgiale. Revolutsiooniliste ja rahvasõbralike ideede-kujundite esikolmik on kehapaljastamine, multifilmitegelased ja seksuaalvähemused.

Muusika puhul võib sellega seoses kõnelda ka võnkumisest “visualiseerimise” ja immanentse muusikalise loogika teljel. Modernistlik ideaal, mis mõjutab kunstmuusikat tänagi, on muusika enese suhtesüsteem, kus meeleline ja märgiline külg on sekundaarsed. Üldiselt on tänasel pärastmodernsel ajastul esiplaanil muusika märgiline ja rituaalne külg. Pärdi muusika ei ole niivõrd stiil, kuivõrd rituaal, mis vahendab supertähendust.

Neis võnkumistes pole midagi enneolematut. Tegelikult on terve kultuurilugu eitavate ümberkirjelduste lugu. Üldplaanis on need kaks protsessi, kunstikeele demokratiseerumine ja emantsipeerumine, vältimatud ja normaalsed. Konkreetses ajahetkes on neil siiski ka väärtuseline tähendus. Vene ajal nõudsid muusika otsest või kaudset visualiseerimist ja lihtsustamist ideoloogilised suunised ja “üldrahvalik tellimus”. Kirjutati keisrikantaate ja romaane erilisest nõukogude elust, kinnistades kujutlusi ühest pseudoreaalsusest. Pisukesed isiklikud probleemid siiruse ja elutõe küsimustes sai endale soliidselt ära seletada. Tänane “üldrahvalik tellimus” nõuab krokodillikostüümi ja rituaale. Ja jälle kõneldakse rahva (publiku) vajadustest, kuigi tegelikult on asi märksa lihtsam: tugevaid märke ja rituaale on kergem müüa.

Et kaubandusliku või poliitilise ideoloogia kontekstis saab kunstiteosest alati ka mingi üldisema, sotsiaalse või ideoloogilise tähendusega märk, on ilmselt paratamatu. Kaotus on siiski see, kui teatud supertähenduses haihtuvad kunstiteose erilised, esteetilised ja meelelised omaväärtused. Selles mõttes kuulub krokodillikostüümis interpreet ühte ritta näiteks keisrikantaatidega, mille traditsioon kogub meil nähtavasti uuesti jõudu. Esimesel juhul püütakse kompenseerida publiku muusikalist harimatust, teisel juhul on esiplaanil muusika rituaalne funktsioon, kusjuures mitte niivõrd väärtuste, kuivõrd persoonide ja võimuhierarhiate pühitsus.  

Tsirkus ja pühad talitused muidugi olid ja jäävad. Ainult et kaubanduslikke ja poliitilisi sihte ei ole täna soliidne kaunistada jutuga rahva vajadustest. Krokodillikostüüm kui üldnähtus on vaid kommertsiaalne peibutis ja harimatuse pühitsemine. Tegelik kultuuridemokraatia oleks see, kui kõik eesti lapsed saaksid maast madalast tegelda kaunite kunstidega, sest kultuur ei ole üksnes see, mis on meile “antud”, vaid see, mis on läbi tunnetatud ja õpitud. Ja keisrikantaadist saab püha talitus siis, kui see kõlab kokku alamate sotsiaalse tõetunnetuse ja õiglustundega.