küberturvalisus

Mõeldes lõppeva aasta Eesti poliitikale, näib mulle, et sellist vastutuult liikumist on olnud palju, valitsemiskavadest on see levinud ka meediasse. Vahel on selles hoiakus todasama ühemehe trotslikkust, mis ei luba  kainelt kaaluda  partnerite tehtud ettepanekuid. Nii ütles valitsus prauhti ja ultimatiivselt ära Vene-Saksa gaasikompanii uuringute teostamise palvele.

Vahel lööb vastutuulemeelsus välja naiivses usus, et „minuga seda ei juhtu”. Nagu harimatu inimene võib arvata, et tema lihtsalt ei saa AIDSi jääda, nii näikse ka Eesti valitsus olevat seda usku, et meid ei taba majanduslangus ega rahvastiku vananemine.  Postkommunistlik imemaa Eesti on sedavõrd eriline, et ükski üldine sotsiaalne või majanduslik seaduspärasus meil ei kehti. Selline pime usk Eesti erilisusse  annab õigustuse mitte hoolida sellest, mida teised räägivad ja teevad.

Sügise jooksul on maailmameedias ridamisi üllitatud olulisi raporteid, mis Eestis pole kajastust leidnud. Kui varasematel aastatel pühendas iga meediaväljaanne ÜRO inimarengu pingerea avaldamisele pika loo, siis seekord möödus sündmus tähelepanuta. Oli põhjus ehk selles, et Eesti oli pingereas langenud?

Mingit meediakajastust ei pälvinud ka OECD põhjalik aastaülevaade haridusest ega äsja ilmunud kuulus trendiraport „Beebid ja bossid”. Esimene näitas Eesti teadust ja ülikoole kogu nende viletsuses, teises pole meid lihtsalt olemas. Kuigi perepoliitika on valitseva Reformierakonna üks trumpkaarte, ei pandud OECD perepoliitika raporti ilmumist tähele. Keegi ei tõstata küsimust, kuidas haakub meie eduloona serveeritud vanemahüvitis teiste arenenud maade trendide ja poliitikaga? Kas me jääme edukaks ka siis, kui võtame arvesse rohkem kui ühte indikaatorit ja võrdleme end teistega?

Lisades siia veel ühe äsja maailmas laineid löönud raporti – PISA 2006 ja viisi, kuidas Eesti meedia seda käsitles, võime aimata leviva ignorantsuse põhjusi. Need on kolklus ja oskamatus näha sündmusi sotsiaalsete tähenduste kontekstis. PISA tähelennust kujunes meil vaid haridusinimeste pidu; haridusministrile ei sekundeerinud võimueliidist keegi. President Ilves väisas tulemuste avaldamise päeval USA sõjalaeva, millest ETV AK mitmeminutilise eetrilõigu tegi. Meie haridussüsteemi tipputõusust president kas ei teadnud või ei pidanud vajalikuks sel teemal midagi öelda. Sellel foonil meenub PISA 2000 tulemuste avaldamine, millele kohe järgnes president Clintoni eripöördumine rahva poole ja millest sai alguse ulatuslik avalik debatt USA hariduse tulevikust. (Tõsi, erinevalt Eestist olid USA tulemused viletsad.)

Kolklus ja kapseldumine

Eesti ajakirjandus tõlgendas PISA tulemusi samuti kitsalt õpetamisega seotuna, ei puudunud ka sadomasohhistlikud katsed leida heade uudiste seest tingimata üles midagi halba. Kuigi ajakirjanikud refereerisid püüdlikult PISA andmeid, et meil on koolidevahelised erinevused väikesed ja sotsiaal-majandusliku staatuse mõju õpitulemustele madal, ei osanud keegi neist seda teadmist edasi arendada. Referentidest ajakirjanikele jäi märkamata, et  PISA põrmustas ühe levinuma müüdi  Eesti hariduse kohta, nimelt müüdi vohavast  hariduslikust ebavõrdsusest. Sedasama faktidega vastuolus uskumust on aktiivselt levitanud ka riigikogu liikmed, kes täna ei võta sõna enese kaitseks, rääkimata enesekriitikast. Kui mitmed sotsiaalteadlased, alates superstaar Ulrich Beckist, räägivad refleksiivsusest kui hädatarvilikust omadusest ühiskonna jätkusuutlikkuse tagamisel, siis meil seda ei tunnistata. Eesti ei tee valitsemisvigu, järelikult pole ka midagi reflekteerida. Ametlik Eesti on kui võõrasema Lumivalgekese muinasjutust, kes peeglilt lunib, et ta maailma kõige kaunimaks tunnistataks. Kui peeglikese vastus soovitust erineb, viskab tigestunud võõrasema peegli nurka. Halbu uudiseid me kuulda ei taha!

Midagi sarnast on sündimas meie e-riigiga, täpsemini uskumustega selle kohta. Arvamus Eesti ülimuslikkusest vana Euroopaga võrreldes domineerib jätkuvalt, kuigi numbrid näitavad juba paar aastat arengu kängumist. Nii kasutab Internetti ametiasutustega suhtlemiseks meil endiselt kuni neljandik rahvastikust, samas kui Saksas, Prantsusmaal ja Ühendkuningriigis on need näitajad nelja viimase aastaga tublisti tõusnud ning jõudnud kolmandikuni. Eestis otsis avalike asutuste veebilehtedelt tänavu infot 27%, mis on vähem kui 2005. aastal; Hollandis on sama näitaja kasvanud 15%-lt 2003. aastal 49%ni 2007. aastal. Ometi on meil ju täna rohkem arvuteid  ja Internet kättesaadavam kui paljudes Euroopa riikides. Miks siis ei taha keegi ametiasutustega suhelda? Ilmselt on põhjus selles, et meie e-riigi disainijad on töötuhinas sootuks unustanud hea valitsemistava olulise põhimõtte – poliitika kuulaku kodanike vajadusi. Näiteks Viini linnavalitsuses märgati, et lastehoidu puudutaval e-teenusel pole miskipärast tarbijaid. Järele uurides selgus, et bürokraatide poolt õigusaktidest kopeeritud „koolieelset lastehoiuteenust pakkuva asutuse” nimetust ei tundnud emad-isad ära; nemad otsisid „lasteaeda”, mida jällegi ei leidnud e-teenuste otsingumootor. Viga parandati ning e-teenus ja tarbijad leidsid teineteise.  

Eesti e-riik on ametniku au ja uhkus. Bürokraatia ja kantseliit, mis vanasti laiutas paberil, on nüüd kolinud Internetti. Selle tulemusel võõrandubki rahvas e-riigist sama kiiresti nagu traditsioonilisest riigistki. Valitsejaile ei näi aga muret tegevat tõsiasi, et e-riigist jääb täna kõrvale lausa kolmveerand rahvastikust (kui kord aastas tarbitav e-maksuamet välja jätta). Valitsuse istungiteruum Stenbocki majas ja e-hääletamine, mida väliskülalistele Eesti eduloona serveeritakse, on ju puht-tehnoloogilise edu näited. See ei pruugi aga parendada demokraatia või valitsemise sisulisi parameetreid.  

Sellesarnaseid hoogsalt areenile tõusnud edulugusid on Eestil teisigi. Üleminekuperioodi algusaastatel olid toonased ministrid ja ametnikud agarad läänest uusi valitsemisdoktriine ja poliitikamudeleid üle võtma. Nii läksid käiku mitmed radikaalsed ideed nagu kolmesambaline pensionisüsteem, tsentraalne haigekassa ja perearstisüsteem, telekommunikatsioonituru avamine ja ülikoolide vabaksandmine riigi käest. Nende reformide tõttu pälvis Eesti rahvusvahelist tähelepanu. See polnud pelgalt avastushuvi tundmatu väikeriigi vastu, vaid arusaam, et seal tehakse midagi olulist. Nii tunnistas kolmesambalise pensionireformi ideeline algataja Maailmapank, et Ida-Euroopa pakkus neile olulise kogemuse, mille põhjal esialgne reformidoktriini ringi vaadati. Mandri-Euroopa turumajandusriigid püüavad alles täna läbi valu ja vaeva ellu viia niisuguseid ülikoolireforme, mille järelmeid  meie  juba aastaid peame igapäevarutiiniks. Tollal oli Eesti teerajaja, mitte vastutuult kõndija.

Tervishoid ja haridus endiselt tagareas

Mis on nendest edulugudest saanud tänaseks? Üldterminit otsides näib mulle sobivaim olevat „unarussejätmine” või siis „kergema vastupanu tee”. Tervishoiureform on sisuliselt peatunud, hiljutine arstide liidu katse koputada valitsuse südametunnistusele jäi ilma igasuguse reaktsioonita. Analoogne on olukord kõrghariduses, kus peale ülikoolide autonoomia suurendamist on nad jäetud oma rõõmude ja muredega omapead. „Saite, mis tahtsite”-suhtumine on viinud Eesti punase laterna rolli ülikoolihariduse ja teaduse rahastamise poolest. Probleem pole ainult väikestes arvudes, vaid ka riigieelarveliste ressursside struktuuris. Kui kiiresti areneva majandusega riikides nagu Korea, Hispaania, Türgi ja Slovakkia paigutatakse ülikoolide kapitali-investeeringutesse 15–20%, siis Eestis on see näitaja 0,5%. Ülejäänud 99,5% läheb jooksvate, valdavalt õppetööga seotud kulude katteks. Kuigi erinevalt tervishoiureformist on raha lubamine teadus- ja arendustegevusse valimiskampaaniate üks lemmikloosungeid, pole rahvusvahelises võrdluses tag
areast väljapääsemist märgata.

Pensionireform on küll viimastel kuudel taas agendasse ilmunud, kuid Lääne-Euroopast sootuks erinevate arutelude ja vastukajadega. Läänes märgistavad viimaste aastate reforme hüvitiste otsene kärpimine, pensioniea tõstmine ja eripensionide põhimõtte kritiseerimine. Enamikus riikides, aga Prantsusmaal eriti, saadab neid reformikatseid avalikkuse häälekas asjassesekkumine. Kuigi pensionisüsteemide jätkusuutlikkus ja rahvastiku vananemine on riskid, mis ähvardavad Eestit samuti nagu Lääne-Euroopatki, on eestimaine reaktsioon teistsugune. Poliitikud välistavad pensioniea tõstmise juba idee tasandil, sama teed näib minevat eripensionide kaotamine. Pensionide tõstmist ei kaaluta ühegi majandusliku ega finantsilise argumendiga, samuti ei vaeta esimese samba reformi mõjutusi kogumispensioni sammastele. Euroopast erinevalt mööduvad pensionieelnõude arutelud parlamendis ilma igasuguse avalikkuse tähelepanuta.

Puudutasin siin peamiselt sotsiaal- ja haridusvaldkonna teemasid ja võib väita, et need polegi parempoolsele valitsusele olulised. Siiski tasub tähele panna, et majanduslikud survegrupid (nt ETTK) on valitsuse tegevusega samuti rahulolematud. Maksaks  mõelda sellelegi, miks pagana pihta OECD kui majanduslikule koostööle pühendunud organisatsioon huvitub sellest, kuidas tulevad erinevate maade lapsed toime kolmnurga pindala arvutamisega või kuidas lahendavad naised oma beebi versus boss dilemma?

Kapseldumine, totaalne pühendumine minevikule tulevikku unustades ja soovimatus reflekteerida kas enese või teiste kogemust on vastutuulemaa ohtlikud sündroomid. Maailma ajaloost ei meenu mulle ühtki ühiskonda, mis oleks suutnud suletuna pikemalt edurivis püsida. Pigem vastupidi, nii Jaapanist kui Soomest sai progressi sümbol pärast enda avamist maailmale. Seejuures ei tähenda avanemine mitte ainult kõrget kohta majandusvabaduse reitingus, vaid pigem teatud meelsust, kuuluvustunnet ja kommet näha oma ühiskonda  laiemas regionaalses või globaalses kontekstis.

„Klapid eest!”  võiks kõlada uusaastasoov ametlikule Eestile.

Selle kuu lõpus Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) plenaaristungil Strasbourgis arutusele tulev resolutsioon kommunistlike režiimide kuritegudest võib olla teedrajav. Vastuvõtmise korral oleks see esimene kõrgel rahvusvahelisel tasandil vastu võetud dokument, mis mõistab üheselt ja selgelt hukka kommunistlike režiimide inimsusevastased kuriteod. Kui Stéphane Courtois hindab “Kommunismi mustas raamatus” ohvrite koguarvu maailmas sajale miljonile, kellest enamik tapeti aastakümneid tagasi, siis on selge, et rahvusvaheline hukkamõist on häbiväärselt hilinenud. Parem siiski hilja kui üldse mitte.

Siinkohal tahan analüüsida kahte küsimuste ringi. Esiteks seda, kas ja kuivõrd saab kommunismi kuritegude hukkamõistmisega kaasneda nende nii-öelda ideoloogiline ja personaalne süükspanemine. Ehk teiste sõnadega: kas sellest tuleneb kommunistliku ideoloogia või kunagiste kompartei liikmete otsene hukkamõist? Selle kõrval väärivad tähelepanu lahtirääkimist ENPA resolutsiooni sisu ja tähendus, dokumendi menetlemise senine kulg ning vastuvõtmise võimalused.

Küsimus, kas kommunismi kuriteod said otseselt tuleneda ideoloogiast, millele neid kuritegusid toime pannud režiimid tuginesid, kuulub praegu pigem teooria kui praktilise poliitika valdkonda. Teoreetiliselt saab kindlasti esitada mitmeid argumente. Aga olukorras, kus hinnang kommunismi kuritegudele on nende kuritegude ulatusega võrreldes ebaproportsionaalselt pehme ning juba teemakäsitlus ise kutsub esile liiga valulisi reaktsioone, ei ole selline vaidlus kuigi sihipärane. Marxi intellektuaalne süüdimõistmine pole kindlasti esmatähtis, see võib lausa teelt eksitada. 

Kui riigikogu kommunismi kuritegude teemat esimest korda põhjalikumalt arutas, siis kaasnes avalduse eelnõuga pikk seletuskiri. Lisaks ajaloolisele ülevaatele sisaldas see teoreetilise peatüki kommunismi ideoloogiast ja selle seosest hiljem sooritatud massikuritegudega. Just see peatükk andis aluse hukkamõistuavalduse intellektuaalsemale kriitikale. Marju Lauristin (kes siiski avalduse vastuvõtmist väga selgelt toetas) pidas ideoloogiaga seostamist kohatuks, leides, et kui kriitika suunatakse marksismi kui õpetuse vastu, siis riivaks see ka kaasaegseid mõtlejaid nagu Jürgen Habermasi või Pierre Bourdieu’d. Isegi kui pidada sellist tuletust veidi kistuks, tuleb tunnistada, et ideoloogia kui sellise hukkamõistmine toob kaasa õige keerulise probleemi, kui kaugele minna. Näiteks Lenini kirjutised nõretavad üleskutsetest otsesele vägivallale, mida hiljem tema juhtimisel ka ulatuslikult teostati. Aga kõigi marksistide, eurokommunistide ja noorusrumaluses “revolutsiooniromantikast” innustunute ühte patta panek massimõrvade korraldajatega tekitab ületamatuid probleeme, mis teema mõistlikule käsitlemisele kaasa ei aita.

Sellise järelduseni jõudis hiljaaegu ENPA poliitikakomitee kommunismiraporti autor Göran Lindblad. Rootsi moderaat kirjutab: “Suurim vastuolu tekkis kommunistliku ideoloogia ja kommunistlike režiimide eristamisel. Paljud komitee liikmed leidsid, et vastuvõtmisele minev tekst peab selgelt mõistma hukka režiimid, aga mitte ideoloogia. Isegi kui minu arvates pole selline vahetegemine õigustatud, olen valmis tegema olulisi mööndusi, kui see on teksti vastuvõtmise vajalik tingimus.” Üks selline mööndus tehti näiteks Lääne-Euroopa komparteide suunas, millel märgitakse olevat suur panus demokraatlike vabaduste saavutamisel näiteks Itaalias, Hispaanias ja Portugalis. Kas see osutus tagab nende riikide vasakpoolsete toetuse raportile kui tervikule, on praegu vara öelda.

Ideoloogia hukkamõistmisel saab minna üksnes minimalistlikku teed. Kuritegelikke režiime ühendab leppimatu klassivõitluse ja proletariaadi diktatuuri ideestik. Vähemalt nende põhimõtete rakendamine on viinud ulatuslike pogrommide ja inimõiguste jalge alla tallamiseni.

Kas iga kommunist on süüdi?

Kompartei kunagiste liikmete personaalse vastutuse probleem leidis selge lahenduse ka Eesti riigikogu avalduses, kus öeldakse: “Tunnistades agressiooni, inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid ning genotsiidi toime pannud Nõukogude Liidu kommunistliku okupatsioonirežiimi asutused ja organisatsioonid kuritegelikeks, rõhutab Riigikogu, et see ei tähenda nende liikmete ja töötajate kollektiivset vastutust.” Allpool lisatakse, et otsuse isiku osaluse kohta genotsiidis ning inimsusevastastes ja sõjakuritegudes saab langetada kohus. Samasugune vahetegemine ilmneb ka ENPA lähenemises.

Kommunismiikkest vabanenud maade komparteilise taustaga riigijuhid võivad meile meeldida või mitte, aga kindlasti pole keegi neist seotud kommunismi kuritegudega selles tähenduses, nagu on kavas need hukka mõista. Kaudse seose ja moraalse vastutuse küsimus on küll oluline, aga paraku on selliste hinnangute kategoorilisust lahjendanud mitme maa valijad. Nad ise on demokraatlike protseduuridega kommunismiaja juhid riigitüüri juurde kutsunud. Kummati on sellise taustaga juhte lihtsam haavata. Vana-aasta uudispõuasel ajal ületas meil künnise ühe vähetuntud vene “eksperdi” Valeri Tursunovi arvamus, et koos kommunismi kuritegudega tuleb hukka mõista Eesti president. Loomulikult nimetati Arnold Rüütli kõrval ka teisi nimesid: Leedu peaminister Algirdas Brazauskas, Moldova president Vladimir Voronin, Poola endine president Alexander Kwasniewski jt. Nimetamata ei jäänud isegi Euroopa komisjoni esimees Jose Barroso, kellel olevat nooruses olnud trotskistlikke sümpaatiaid.

eesmärk on külvata kahtlusi nende riikide poliitikute hulgas, kust on kommunismi kuritegude hukkamõistmisele oodata kõige tugevamat toetust. Küllap on Eestiski radikaale, kes näeksid hea meelega kommunistide kollektiivset karistamist. Kummati tuleb tunnistada, et see poleks mitte ainult rumal, vaid ka kontraproduktiivne. Näiteks Juku-Kalle Raidi sügisene aktsioon särkidega oli kindlasti kontraproduktiivne.

Venemaa vastuseis

Hukkamõistu kõige selgemaks oponendiks on kogu protsessi vältel olnud Venemaa. Kõigepealt esitati vastukaaluks teine projekt, mis puudutab natsismi imetlemist erinevates riikides. Ilmselt vastupidi algsele kavatsusele on see dokument tõmmanud valgusvihu ka võõraviha ja neonatsismi ilmingutele Venemaal.

2004. aasta sügisel kuulati Pariisis eksperte kommunismi küsimuses, esinesid Courtois, Vladimir Bukovsky ning Eesti ajaloolane Toomas Hiio. Sõna otseses mõttes kaheteistkümnendal tunnil ilmus lisaks väljakuulutatutele kohale veel kaks vene eksperti, kelle läbinähtav ülesanne oli arutelu absurdini viia. Nende ajalooekskursid ulatusid tavaliselt inkvisitsiooni, põlisameeriklaste hävitamise ja jakobiinide terrorini. “Õnnetuseks on needki Euroopa Nõukogu poolt hukka mõistmata,” pidi mõttekäik iga kord ühte punkti jõudma. Tõestada püüti ühte – et ajaloo ülekohus on relatiivne ning kommunismi hukkamõistmine on liiga vastuoluline teema, et sellega lõpuni minna.

Euroopa Nõukogu on kahtlemata vastuoluline organisatsioon, sest vahepealse järsu laienemistempoga on ta hinnaalandusega liitnud rea mittedemokraatlikke riike. Nende viimased arengud kõnelevad pigem sellest, et toimub sihikindel kaugenemine demokraatia ja inimõiguste standarditest. Näiteks Freedom House’i poliitiliste vabaduste ja kodanikuõiguste indeks paigutab 2005. aasta analüüsis kaks Euroopa Nõukogu liikmesriiki, Venemaa ja Aserbaidžaani mittevabade riikide kilda. Veel aasta tagasi kvalifitseerusid need osaliselt vabadeks. Neist ei jää palju maha veel poolvabaks peetav Armeenia. Aga probleemseid liikmesmaid on veel – teatud olukordades võib neid siduda ootamatu solidaarsus ning Venemaal võib olla hoobasid nende mõjutamiseks.

Kõigele vaatamata on Euroopa Nõukogu riikide parlamentaarne ühiskogu täna kommunismi kuritegude hukkamõistmisele lähemal kui kunagi varem. Ka Euroopa Parlament, kus tarvidus kompromissides laveerida
pole ehk nii suur kui Euroopa Nõukogu 46 riigi puhul, on välja tulnud mitme hea algatusega, mis sillutavad teed õiglasema ajalookäsitluse juurde. Tõenäoliselt tõstatatakse tänavu nii massiküüditamiste kui ka teiste kommunismi kuritegude küsimus.

Samal ajal liigub Venemaa oma satelliitidega vääramatult uustotalitarismi, mitte demokraatia suunas. Vladimir Putini valitsemisajal on taas kasutusele võetud Nõukogude Liidu hümn ning on selgelt välja öeldud, et punaimpeeriumi lagunemine oli geopoliitiline katastroof. See ei kõnele mitte üksnes teravalt erinevast ajalookäsitlusest, vaid lausa avalikust soovist Nõukogude Liit sisuliselt taastada. Kommunismile hinnangu andmine on igal juhul aktuaalne küsimus, aga veel olulisemaks teeb selle praegune “nafta ja gaasi poliitika”, mis tihti lubab raha eest pehmendada nii poliitilisi kui ka inimõigustesse puutuvaid hinnanguid.

Muu hulgas puudutab kommunismi hukkamõist Venemaast tuleviku mõttes veel olulisemat suurvõimu – Hiina Rahvavabariiki. Sealt pärineb ülekaalukalt suurim kommunismiohvrite hulk – 65 miljonit. Mingit arvestatavat hinnangut pole Hiina ikka veel kommunistlikud võimud neile tegudele andnud. Euroopa riikidele on kommunismi kuritegude üldine hukkamõist võib-olla leebeim viis Hiina probleemile tähelepanu juhtimiseks. ENPA dokument osutab Hiinale küll üksnes seletuskirjas, kuid seal on ohvrite tohutu hulk mainitud.

Jääb üle loota, et sedapuhku on Eesti avalikkus üksmeelne: kommunismi kuriteod tuleb rahvusvahelisel tasandil hukka mõista. 2001. aastal takerdus kodune katse riigikogus, kuna mõned presidendikandidaadid või nende toetajad nägid ohtu, et nende biograafia võib sellise hukkamõistu korral ebamugavasse valguse sattuda. Kardeti tegelikult seda, mida vene “ekspert” nüüd meie vastu püüab ära kasutada. 2002. aastal õnnestus avaldus siiski vastu võtta. Teema toomisel üle-Euroopalisele tasandile oligi üheks argumendiks see, et mitmed kommunismiikkest vabanenud liikmesriigid on koduparlamentides vastava resolutsiooni juba kinnitanud.

Tähelepanu väärib tõsiasi, et kommunismi hukkamõistmisega toime tulnud riigid on ühtaegu olnud ka kõige edukamad demokraatlikke ja ka  majanduslikke reforme ellu viima. Eesti sealhulgas.

Kelle hääl on ühiskonnas viimasel ajal kõige valjem? Niinimetatud vähemuste hääl. Vähemusi on igasuguseid. Millegipärast kõlab kõige pretensioonikamalt seksuaalvähemuste, mitte kultuuriliste või sotsiaalsete vajadustega inimeste hääl. Et mõned mehed tahavad naisteks, üksikud naised meesteks ja mõned samasoolisega lapsi saada, on märksa suurem “probleem” kui näiteks puudega inimeste või teiste tõrjutud või riskikäitumisega sotsiaalsete gruppide sotsiaalne rehabiliteerimine.

Moodne vähemus on ahistatud ja kiusatud. Seksuaalvähemuste kiusajad ja ahistajad on 1) emake loodus, kes neid väidetavalt tark- ja riistvara konfliktiga on õnnistanud, 2) traditsioonid ja statistiline keskmine, 3) konservatiivne ühiskond, kes aktsepteerib loodusseadusi, traditsioone ja “keskmist”. Liberaalide lobitöö tulemusena on tänapäeval kombeks kompenseerida looduse ja kultuuri eksimusi vähemuste erikohtlemisega.

Häälekad vähemused on tänuväärne kontingent ka poliitikule ja meediale. Flirt seksuaalsust puudutavate privaatsfääri tabudega on märksa lihtsam ja efektsem kui näiteks “efektiivse” majanduse masinavärgiga seotud sotsiaalsete ja kultuuriliste probleemide avamine ja lahendamine.

Ühiskonnas on ka vähemusgruppe, keda ümbritseb vaikus, kelle isiklik häda on hääletu, trööstitu ja väheatraktiivne. Mida teavad oma “tegelikest vajadustest” joodiku või vähekindlustatud perekonnas kasvavad lapsed, sissetuleku alumistes detsiilides vegeteerivad pered? Sageli on nad oma olukorra vastuvõetavaks või end ise “süüdi” tunnistanud. Täiesti mõttetu on esindada inimesi, kellel puudub hääl ja kes on ennast ise süüdi mõistnud. Arukas on esindada neid, kellel häält ja atraktiivsust, keda toetavad internatsionaalsed mõttetrendid ja vastavad fondid ning kes sobivad tänasesse helgesse kaubandusmaailma, vajades ja tarbides mitut liiki eriteenuseid ja -tooteid. Seepärast on ootuspärane, et meiegi sotsiaaldemokraadid homosuhete legaliseerimist toetades moodsa trendi avalikult omaks on võtnud. Kindlasti avarduvad ühiskonna edasise killustumise korral vähemuspopulismi võimalused veelgi. Kuigi, teatud vähemuste identiteet kipub ka nii enesekeskne olema, et seda erakondlike ambitsioonide ree ette saada võib olla ka üsna raske.

Miks mõned identiteedid saavad ühiskondliku tähelepanu osaliseks ja teised mitte, on omaette küsimus. Tähelepanuväärne on aga seksuaalvähemuste legaliseerumissoovi loogika. Esmapilgul näib, et vähemusfilosoofia kui selline esitleb vähemuse identiteeti kui autonoomset, intiimset ja “eneseküllast”: minu keha ja minu hing on minu enda “asi”, laske mul teha, mis ma tahan… Olgu, see on privaatruumi autonoomia, mida me austame. Autonoomia ja intiimsuse illusioon puruneb aga seoses sooviga legaliseerida oma sättumused just nimelt traditsioonilise abielu institutsiooni raamides – seda isegi juhul, kui võrdväärse juriidilise staatuse tagaks mingi uus formuleering. Üritades oma erivajadusi legaliseerida traditsiooni raames, püüab vähemus jõuvõtetega “erastada” ja kontrollida (enamuse) kollektiivseid hoiakuid ja kirjutamata kokkuleppeid.

Kollektiivsetes hoiakutes (“massiteadvuses”) on sageli kombeks näha üksnes selle “tumedat” külge. See on vaid pool tõde. Ilmselt on kõikide ühiskondade tervemõistusliku enamuse hoiakute aluseks mõned lihtsad tõed, mis aitavad inimestel paremini koos elada (ja millel pole mingit otsest pistmist Kristuse, Allahi või Buddhaga): ära kahjusta iseennast, ära kahjusta teist elusolendit, arvesta loodusseadustega jne.

Eesti inimeste enamus on seksuaalvähemuste suhtes üsna mõistev, kui see ei vastandu avalikult neile põhihoiakutele. Kindlasti oldaks veelgi mõistvamad, kui nimetatud vähemused esitleksidki ennast sellena, kes nad on – vähemusena, erandina – ega pürgiks traditsiooni “rüppe”, et pretendeerida traditsiooni “avardamisele” ning “erastamisele”. Sest tervemõistuslikkuse juurde kuulub ka erandite aktsepteerimine ja teadmine, et traditsiooni ja kollektiivseid põhimõtteid rikutakse mitmesugustel (ka mõistetavatel) põhjustel lakkamatult. Just tänu paindlikkusele on kollektiivne teadvus tugev ja elujõuline, toimides ühiskonna immuunsüsteemina. Paindlikkus ei ole siiski lõputu. Õnneks on nii, et kui seadusloomet saab täna oskusliku lobitööga väga lihtsalt erastada, siis kollektiivseid baashoiakuid mitte.

Mitte väga ammu, vaid üsna hiljaaegu – ning mitte seitsme maa ja mere taga, vaid siinsamas – armastati rääkida muinasjuttu tootmissfäärist ja mittetootmissfäärist, mille vahel jagunevat kogu inimeste töine tegevus. Küllap rääkijatele tundus, et asised on vaid need asjad, mida saab pihku võtta ja käega katsuda. Teooria ei suutnud paraku seletada, mispärast siis üldse kulutada raha “mittetootlike” asjade peale. Õnneks ei hakatud haiglaid ja koole siiski sulgema, vaid vaadati tegelikkust mitteseletavast teooriast mööda ja elu läks edasi.

Tänapäeval räägime rahast palju rohkem kui toona. Küllap seepärast, et raha ei olnud soovide täitumise kõige suurem piiraja. Loomulikult vahetati ka siis töökohta kõrgema palga nimel ja ka siis oli asutuste eelarve napp. Siiski jäid ideed ja soovid tihti täitumata raha olemasolule vaatamata, sest kaupadele ja ehitusvõimsustele, limiitidele ja fondidele ei pääsetud lihtsalt ligi. Nii hakkaski kõnepruugis kõlama sõna “ressursid” ning isegi raha asemel öeldi kabinettides ja kõnepuldis: rahaline ressurss, rahalised vahendid.

Nüüdseks oleme harjunud, et piisava eelarve korral on kõik võimalik. Praegu on ehitajate leidmine juhuslikult ja ajutiselt keerulisevõitu, aga suurenda eelarvet 20% ja ehitajad on olemas. Ja kui see ei aita, suurenda veel 20% – ja lõpuks saad ikka oma ehitamised ehitatud. Ning vastavalt räägime otsesõnu rahast, vaid mõnel vanemal inimesel lipsab kogemata jutu sisse “ressurss” raha tähenduses.

Nõukogude aja inimesel oli ka oluliselt vähem ahvatlusi silma ees kui tänapäeval. Ei kõrvaltänavas ega kogu ENSVs elanud ühtki (teada) miljonäri ning ka seebisarjad ja reklaamid ei kütnud kujutlusvõimet üles. Pigem mõeldi tarbimisele üldisemates terminites: hea elu oli kuskil mujal (Euroopas, Ameerikas) või oli kunagi varem. Mida aasta edasi, seda ilusamaks läksid mälestused Eesti Vabariigist ja seda vähem mäletati tollaseid probleeme. Ängiks andsid põhjust nii totalitaarne riigikord kui venelaste sisseimbumine Eestisse ning sellel taustal jäi raha pärast muretsemiseks vähem ruumi.

Kolmas põhjus rahast tänapäeval rohkem rääkida peitub poliitikas. Kommunistidel polnud kombeks kodanikku rahajagamise probleemidega tülitada. Ning vastavalt oli tavalisel inimesel päris raske ka eelarve kujunemist mõjutada. Ka praegu võib üksikule inimesele tunduda, et temast ei sõltu midagi. Ent kui vaadata meedias inimeste tähelepanu ja hoiakute pärast peetavaid võitlusi, siis pole see sugugi nii. Ühel pool on mingi asutuse või idee eest võitlejad, kes püüavad leida tähelepanu ja kaastunnet, et saada riigi- või volikogust endale soodne rahaotsus. Teisel poolel aga püüavad poliitikud näidata end ühe või teise idee toetajana valijatele meeldimise lootuses.

Organisatsioonid on rahahankimisel üksikisikutest palju kavalamad. Kõigepealt tuleb avalikkusele rääkida oma headest plaanidest, lisatakse ka vajalik rahasumma. See kõik esitatakse kindlas kõneviisis ja täie veendumusega soovide põhjendatuses. Ning seejärel eeldatakse, et nüüd ongi riik neile selle summa võlgu. Siiski ei piirdu suured ja kogenud organisatsioonid vaid kahekäiguliste kombinatsioonidega. Pikaajalised meediakampaaniad on nende eksistentsi loomulik koostisosa. Kumu ehitajad suutsid aastate jooksul peaaegu kõik kriitikakatsed tõrjuda. Haridusministeeriumi jaoks algab kevad siis, kui riigi rahast sõltuvad ülikoolid ajalehtedes teatavad, kui palju kõrgharidus maksab, ning ministeerium pressingu alla satub. Näidete rea võib väga pikaks venitada.

Otsustajate elu pole sellise surve all just kerge. Enamik poliitikutest loodab ka järgmistel valimistel valitud saada ja iga erakond püüab oma elukaarele kõrgemat lendu anda. Nii ei saa keegi endale lubada rahva hääle kuulmata jätmist. See asetab eelisseisu need, kes haledamat ja kõvemat kisa teevad. Asja parandaks üks selge tollipulk, millega vajadusi mõõta. Paraku seda pole ning oma mõtetes elame edasi õnnetut “mittetootmissfääri” aega, kus tulu-kulu suhet mõõta ei oska, aga rahakraanide kinnikeeramine pole lahendus. Meenub üks Murphy seadustest: seda mängu pole võimalik võita, viik ei ole lubatud tulemus, mängust väljumine ei ole võimalik.

Soov publikule meeldida tekitab kuluvaldkondade vahel kummalisi suhteid. Põllumajandusele kulub tänavu riigi raha üle 3 miljardi krooni, ent 20 miljonit geenivaramule tundub ületamatu summana. (Lisaks värske uudis Rahvaliidult: tänu PRIA, Kredexi ja EASi tööle polegi meil Arengufondi vaja!). Kumu ja Kadrioru lossi tarvis leidus sadu miljoneid. Samal ajal lonkab linnaplaneerimine igat jalga, ent arhitektuur peab läbi ajama peaaegu olematu rahaga. Siiski tuleb loota, et otsustajad suudavad oma turvalisest rutiinist korraks välja astuda ning vaadata eelarvele värske pilguga. Mõni “mittetootlik” kulu võib üllatavalt tulusaks osutuda.