Kertu Birgit Anton

  • On auküsimus auahnusest üle olla

    Teie viie aasta tagune vestlus Anto Undiga Loomingus algab tõdemusega, et Pätsu müüdi purustamise üritus kurvastab teid, hoolimata sellest, et Päts teie iidol pole olnud. Lähimineviku kultuur kõigi oma dekonstrueerimiste ja represseerivate eelarvamuste kõrvaldamisega on samuti olnud üks müüdipurustus. Teiegi olete ju väljendanud, et umbusaldate teatavas mõttes descarteslikku müüti ja inimlikkuse müüti. Kustmaalt ja miks see müüdipurustamine teile ikkagi vastukarva on?

    Müüdipurustamise kohta üldiselt on võimatu midagi ütelda. Ka pole võimalik piiri tõmmata, sest pole ju ühtlast pidevat ja sidusat müüdiruumi, kus piiridel oleks selge tähendus. Müüdid on müüdid igaüks omaette ja kui nad seovadki end aeg-ajalt üksteisega, pole ses seoses midagi väga selget ja ühemõttelist. Seepärast on müüte, mille purunemine mind kurvastab, ja müüte, mille purunemine mind rõõmustab (Stalini müüt näiteks), ja piiri näidata ma ei oska. Ehk kui, siis antud väljakujunenud müüdi enda sees, kus selline ruum tõesti on olemas.

    Pealegi teeksin ma vahet ?väliste? ja ?sisemiste? müütide vahel. Ma ei pruugi ühegi müüdiga kaasa minna, kuigi paratamatult ja enesele teadmata ma paljudega kindlasti lähen. Me kõik ju elame mingis müüdikeskkonnas, kuid sellest keskkonnast, või, kui tahate, miljööst eralduvad need, milles me teadlikud oleme; või veelgi enam, millest me tagantjärele teadlikuks saame. Teadlikukssaamise aeg ongi siis paratamatult müüdipurustamise aeg. Me hakkame nägema, või, ütleme, me ärkame. Miski, mis sisaldub juba uues, meile tabamatus, kuid meid nüüd juhtima hakanud müüdis, näitab kätte endise k u i müüdi, mis nüüd korraga ahistab meid. Nii see on alati olnud ja ei ole arvata, et võiks kunagi või kuidagi olla teisiti. Niisugune on dekonstrueerimiste tagamaa.

    Muidugi on ka teadlikult kultiveeritud müüte, mida üldsegi ei pruugi kaasa kultiveerida, ainult neisse tundeliselt suhtuda. Nende purustamisest oli juttu seoses Pätsi müüdi purunemisega ? midagi omast on kadunud ja sellest on mul kahju (mul on teatav väheliikuv tundeline aluspõhi, iseloomuviga) ?, mingit intellektuaalset hoiakut pole siin ehk üldse olemaski. Cartesiuse müüdi kohta võib veel lisaks ütelda, et mina isiklikult olen sest vähem loobunud, kui on seda üldkujunenud vaatega kaasaskäijad. Ikka olen teatavas mõttes selle küljes kinni, kui seda, milles kinni olen, enam müüdiks nimetada saab. Müüt on liiga lõtv mõiste, et seda sorti finesse iseloomustada. Võin küll ehk ütelda, et teatavas mõttes kuulub Cartesiuse tees mu ?sisemüüdi? juurde, ehk praegu enamgi kui mõned ajad tagasi. Või täpsemalt, näen iseennast ? see, kes ma olen ja kes ma o l i n ? nüüd selgemini.

    Nägite meie lähikümnendite vaimsust juba seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel ette, kirjeldades seda uuspürronismi ja konventsioonide pealispinnal tiirlemisena. Kuidas see postmodernne aeg siin Eestis teile päriselt kohale jõudnuna tundus? Kas hullem, kui omal ajal uuspürronismist rääkides kujutlesite?

    Oma ettenägemise kohta ei mõista ma midagi ütelda; praeguse postmodernse aja kohta ei või ma midagi ütelda: olen liiga sügavale ajamutta vajunud, nii et ei ulata enam hästi nägema ja selgelt eraldama, mis horisondil terendab ja missugusi kuristikke või madalikke see terendus lubab. Mõned asjad on mulle väga sümpaatsed, mõned ebasümpaatsed, seda ma oma vajunud olemises tunnen, kuid kuulutussõna ei tohi ma endale lubada. Selle ütlete teie (muuhulgas ka teie) ? kui olete parajasse ajasügavusse vajunud, nii et terendused hakkavad selginema ja üksikasjad ennast näitama.

    ?Endspielis? kinnitate oma eksistentsiaalset eelhoiakut, küll oma eriasendit rõhutades, võrreldes nn päris eksistentsialistide ja kadunud põlvkondlastega. Teisal viitate metafüüsilisele ängile. Kas ma sõnastan õigesti, et see on soov näha läbi maastiku ja põlvkondliku äramääratuse? Kas võiksite neid määratlusi ? eksistentsiaalne eelhoiak ja metafüüsiline äng ? veidi taas ja veel kord seletada? Kuidas, millal ja miks need ühtäkki maastikul ja ajas esile kerkisid?

    Mul on raske end tagasi viia olekusse, mil ?Endspiel? sai kirjutatud. Väljendid, mille kohta pärite, sõltuvad suuresti kontekstist, milles nad üteldakse. Neid võib võtta nii psühholoogiliste seisundite kui ka filosoofiliste hoiakute märkimiseks. Kuivõrd need kaks on üksteisega seotud ja kas üldse, sellest konkreetsemalt ehk edaspidi. Kontekstiväliselt võin ainult niipalju ütelda, et minu eksistentsiaalne eelhoiak on olemise (minu, kui juttu on psühholoogilisest; üleüldse, kui juttu on filosoofilisest) muutumatu ja alaline küsitavus. Ja sellest siis, niivõrd kui see eelhoiak kerkib filosoofilise tasemini (või langeb selleni ? kuidas soovite), metafüüsiline äng. Maastikud ja pärimuslikud tagamaad võivad seda hoiakut intensiivistada, viia ta äärmise taju- või tundeteravuseni. Ühe mõtte ja küsimuse terrorini. Mõnedel maastikel on see võime, mõnedel pärimuslikel seikadel. 

    Kas tänapäeval on veel üldse eksistentsiaalset hoiakut? Leiate te seda inimestes, kultuuris? Kui palju teda omal ajalgi oli? Heidate ju oma põlvkonnakaaslastelegi ette, et nad justkui ei tegele teie jaoks olulisega, ajavad rahvuse või inimlikkuse asja?

    Tänapäeva kohta, nagu juba märkisin, ei või ma midagi rääkida. Kui ütlesin, et heitsin nende hoiakute puudumist teiste puhul ette, siis väljendasin end ebatäpselt. Ma imestasin, kohkumusega võib-olla, kadedusega ehk, et see neil puudus või oli nõrk. Ja imestasin sageli. Muidugi on teine lugu ühiste, inimeste omavahelisest mõjutusest ja sugestioonist sündinud hoiakutega, mis tulevad ja kaovad jälle, võivad aga oma apogees puudutada paljusid, peaaegu kõiki. Sotsiaalsed hoiakud ? neil ei pruugi inimese loomupäraste eelhoiakutega midagi ühist olla; eksistentsiaalsed meeleolud (nii vist oleks neid paras nimetada) pärastsõjaaegsel Prantsusmaal, äärimisi ja hilinenult on need puudutanud meidki. Moed! Nendest ma siin ei rääkinud. Esimese küsimuse vastuses, kui juttu oli postmodernist, siis küll. Muuseas, kõige paremini saab meilmail teada, mis ?õhus ripub?, kui vaatame Mati Undi lavastusi. Temal on ses suhtes eriti terav vaist, enamal juhul tabab ta ikka ?aja valusa punkti südamesse? (millega ei ole üteldud, et see oleks ta ainus lavastaja ja kirjaniku voorus). Kui aga küsida talt selle kohta seletust, siis tavaliselt ei mõista ta midagi lähemat kosta, see ei formuleeru ta ajus sõnastatud teesina.

    Mul puuduvad isiklikud mälestused talude ajast, aga kolhooside aja lõpul olid näiteks Aravu, Meeksi, Karilatsi, Kiidjärve minu jaoks vägagi romantilised, elus paigad. Täna on elu maal, Aravul ja Meeksis, justkui eriti lage ja trööstitu. Inimesi pole, poed ja kultuurimajad on kinni. Kuulu järgi tõmbab teid ikka maa poole. Kas ei ole seal ? olgu Aravul või Pekril või kustahes, kõledamaks jäänud? Kas ei ole nii kõle, et isegi teie kuulus kollane ei tule enam peale?

    Kollane tuleb ikka pääle, sellest pääsu pole ? ka tema kohta hiljem lähemalt. Mis puutub maaelu kõledusse, või kõledaks muutumisse, siis on see olnu alalise kohaloleku küsimus. Me ei saa kunagi lahti ? üteldagu mis tahetakse ? sellest, mida oleme võtnud iseendastmõistetavalt olemise juurde kuuluvana. Laps ei küsi, misjaoks see kummut siin toanurgas. Ta on sääl, sest ta kuulub sinna iseendastmõista, ta on igipõline maastiku osa, asendamatu. Täiskasvanu jaoks on see tarbeasi, mida igal ajal võib välja vahetada. Talude aeg oli minu jaoks igavesti muutumatu aeg, mina ise temas igavesti muutumatu. Teie jaoks kolhooside lõpuaeg, sellest teie kadumamineku tunne. Nagu minu omagi, tolle eelmise aja.

    Kui aga rääkida lihtsalt ja igapäevaselt, ?eksistentsiaalseid hoiakuid? maha surudes, siis loomulikult on seda praktilist kõledust võimalik kõigil märgata. Ka mina tunnen puudust paljudest sotsialismiajal kodustunud asjadest. Kuid sotsialismiajaga on minul siis
    ki teised suhted, kuna ta hävitas minu püsimaailma, siis ei olnud ma võimeline seda kuni lõpuni unustama. Kodu oli kodususe pääle vaatamata kadunud.

    Üks teie loomingu suuri nauditavusi on minu arvates lõunaeesti karakterid. Paljud on vist teie lähikonnast, sugulased, kellest kirjutamist olete lausa millegi missioonilaadsena rõhutanud. Kas see elu, millest räägivad paljud teie mälestused, näitemängud, läheb seal maal kuidagi sedaviisi edasi, et saate öelda, et see on ikka seesama paik ja keel ja siin ei ole midagi lootusetult katki jäänud?

    On nii, kui laias laastus võtta: Suur-Võrumaa on ikka veel niivõrd iseendaks jäänud, et lootus ei ole hävinud. Kitsamalt, mu oma suguseltsi kohta rääkides, siis on tema säält välja astunud ja laiali jooksnud. Ja see, millest olen kirjutanud, tüütuseni küllap, on ikka ?kadunud aeg?, mis on koos kadunud inimestega mu ajju (või kus on ta päris koht?) kinni jäänud, endale sääl ikka enam ja enam ruumi nõudes; kuni ma ise nendeks muutun, kadunuks.

    Olete rääkinud keele vaesustumisest, murrete, mitmekesisuse ja kihistuste ärakadumisest. Kui seda räägivad filoloogid, tundub mulle, et nad taotlevad oma instituutidele ja projektidele raha, samuti nagu eetikud ja teoloogid taotlevad oma institutsioonidele kasvu kooliõpetuse ja lastekasvatuse eetilisest kriisist rääkides. Meil ilmuvad ju praegu ajakirjad ja raamatud, mis katavad lugematuid erialasid ja kihte. Kas oleme tõesti olnud rikkamad?

    Küllap oleme, ja vaesemaks muutume ikka ka, sest murrete rikkused kaovad, nii et minu tunde järgi me ei räägigi enam päris eesti, vaid lihtsalt kooli keelt. Poisikesena, kolmekümnendate aastate algul, majanduskriisi ajal, liikusin koos oma vanematega väga mitmesugustes Eestimaa nurkades ringi (või õieti ? tiirlesime Võrumaa emakodu ümber). Igal pool rääkisid inimesed isemoodi, ja see oligi, mis koha kohaks muutis ja kinnistas. Hiljemgi, ikka tundsin kõnest ära, ?kust mees pärit on?. Koht oma keelega on aristokraatia võrsepind. Nüüd on see suur-eesti-keel enamasti muuseumitesse ja raamatutesse peitu pugenud, nende poolest oleme rikkamad. Mina, kuigi olen oma loomult algkommunistlike sümpaatiatega, eelistan demokraatiale aristokraatiat. Nii on, mis sääl salata või parata.

    Tehastest, baaridest, linnast, neist moodsa aja tähistest te pole peaaegu kirjutanudki? Oli see lihtsalt agraarsusega hiljapeale jäänud Eesti paratamatus, et eksistentsiaalne hoiak tuli maal, kollases. Või on siin teie puhul midagi põhimõttelisemat? Samas, elate ju valdavalt ikkagi vist linnas? On linnas ka mingid asutised ja asjad, milleta te ei ole saanud läbi? Kui palju on teie kollases linna?

    Ei tea, see psüühhiline hoiak on mu sees sellest ajast, kui ennast mäletama hakkan ? küllap on see päritud viga, selle alus pole isegi mitte psüühikas, vaid, ma kardan, lausa füsioloogias. Temaga kaasnev (kas sõltuv või sõltumatu, jäägu praegu lahtiseks) filosoofiline eelhoiak on samuti varajane, pärit sest ajast, kui mäletan pääle tulevaid lahendamatuid ja lahendatuses kohutavaid küsimusi. Võib-olla sest ajast, mil mu päevane elu hakkas väga tugevalt sõltuma öisest ? unedest (mõne mõju on kestnud aastaid, mõne oma kestab ehk surmani). Kollane, mis kõige selle juurde kuulub, on linnas, teravama mõjuga kui maal. Maa pehmendab ta hirmuäratavat agressiivsust, kuid annab talle kandvust ja ulatuvust ehk tähendusrikkust.

    Mulle on jäänud mulje, et olete vägagi põlanud kollaborante, konformismi. Isegi mitte niivõrd seda ideoloogilist-poliitilist, kui just sellist personaalset karjerismi ja kaasajooksiklust. Ometi oleme ju kõik maastikul. Ja teie tõrgute konventsionaalsuse, traditsiooni poolt ette antud vao järgi minemise vastu. Kas ei ole siin teatav vastuolu? Kirjanikud on liidus ja teie ei taha astuda. Teie kunsti austatakse, aga teie peate kirjutamist koguni häbiasjaks? Teadust tunnustatakse kraadidega, aga teie kurjustate endaga, et kraadi kaitsmise teed läksite?

    Ma ei ütleks, et olen põlanud, pigem võõristanud. Ka see on pärit sügavast eelajast, mil mõistus end veel sümpaatselt vaka all hoidis. Olen alati kartnud võõrast, avalikkust, võõraid inimesi, pole kunagi tahtnud asju ajada ja suhelda, isegi füüsilist eemaletõukavust selle ees tundnud. Loenguid olen siiski pidanud, isegi palju ? ameti asi. Kuid tunnen ennast alati halvasti võõra ja suure auditooriumi ees. Mõned on pidanud mind hääks lektoriks, ses mõttes, et kuigi kõigi retoorika nõuete suhtes olen käpard, suudan ometi asjad ära seletada (tööl füüsikuna kutsuti mind tihtipääle: tule ja seleta ära, mis kuradi asja nad selles või tolles artiklis taga ajavad) ? kuid seda väikese (umbes kümnese) auditooriumi ees, kus peaaegu iga nägu on tuttav.

    Karjääritegemine on ?inimeste hulka minek?, justkui iseenese (ja omade?) mahasalgamine. On auküsimus auahnusest üle olla. Kuid võib-olla on tegemist lihtsa hirmuga iseenesele kaduma minna. On inimesi, kes on eneses teravalt teadlikud, ja ümbruse vastukaja (olgu häätahtlik, olgu vaenulik) võib seda härivalt segada. On inimesi, kes on ainult ähmaselt iseendas teadlikud, ja alles ümbruse vastukaja annab neile selle selgepiiriliselt kätte.

    On teis siis ikkagi mingi maksiim maastikult välja saada? Mis mõttes on maastikul olemine paratamatu ja mis mõttes on mõeldav vabadus, valik, isepäisus? Vastuvoolu minek? Mis on need asjad ja kuidas neid ära tunda, mida muuta saame ja mida mitte?

    Oma sügavamas juurtes (mida me ei näe) oleme kõik maastikus kinni, ei pääse sellest kuidagi, sest ei tea (ei või teada), kuidas oleme, isegi, e t oleme ? aga seda rääkisin juba esimeses vastuses. Kuid on vahepind, kus maastiku surved ja meelitused on nähtavad, kui ainult soovitakse näha. Sellel pinnal on võimalik ennast lahti raputada, vähemalt osaliselt. See on jälle auküsimus. Kui vallapääsmine ja kaasaminekust keeldumine on (sisemine) auasi (kui tahate, võite ka jonniks nimetada), siis on keelduda kerge, on keeldumine isegi möödapääsmatu. Sissejuurdunud eluviis.

    Veel sellestsamast. Kui meil kõigil on oma põlvkondlik äramääratus, kuidas saite teie seal maastikul nende rahvuse ja inimlikkuse asja (humanistidega) ajajatega võrreldes olla nii teisiti, eriasendis?

    (Madis Kõiv ei soovinud sellele küsimusele vastata, kuid palus küsimuse säilitada. ? Toim.)

    Räägite tekstis ?Was est des Esten Philosophie? olemisest kui olemisest traditsioonis. Mulle on tundunud, et olete otsesõnu vältinud seda küsimust oma tekstides, aga ehk vastate kas või minimaalseltki: millised on teie mõtlemise suhted Heideggeri ja Gadameri traditsiooniga?

    Omal ajal lasin end Heideggeri võimsast retoorikast (mida nüüdki veel naudin, aga ainult) ära hullutada; kardan, et mu kirjutistes on ta mõju olnud suurem, kui seda tahaksin. Gadameri (hiljem) suhtusin külmema peaga, praegugi taban end arutlemas Gadameri näidatud suunas ega pane seda endale pahaks. Aga olen rõõmus, et hakkasin lugema kreeka tekste (filosoofiat ja traagikuid) ja tutvusin keelega enne kui Heideggeri sülle kukkusin.

    Kas pole ka nii, et Heidegger on olnud Tõnu Luige asi ja te ei ole tahtnud sellesse sellepärast puutuda?

    Ei nii lihtsalt see ei ole hoopiski. Lugu pole nõnda nagu (vähemalt minu ajal) teaduslikes instituutides, kus iga tegija valis (või sai oma juhendajalt) teema ja pidas seda oma eraomanduseks. Kujunes välja postulaat: oma nina teise teemasse toppimine on alatu tegu. (Mina aga toppisin ikka, kui asi huvitas, ja sattusin mõjukate tegelaste ebasoosingusse). Filosoofiaga on nõnda, kui seda võtta ehedalt puhta filosoofiana, et siin ei vali keegi ?oma teemat?, ta ise valitakse. Heidegger valib, keda arvab hääks valida, ja heidab kõrvale, keda arvab. Heidegger on Luige valinud ja nähtavasti alaliseks ja lõpuni (võib-olla on sel midagi tegemist asjaoluga, et omal ajal hakkas Luik õppima õigusteadust, aga see on mu pelk tundmus ja ei pretendeeri õieti millelegi). Minu on Heidegger eemale peletanud ja samuti alal
    iseks ja lõpuni. Mu hõivamine analüütilisse filosoofiasse on alanud aga juba ammu, siis, kui hakkasin matemaatilisi aineid studeerima, ja hiljem, kui tegin läbi Leibnizi õppetunni. Analüütikute kaudu (ja osalt Heideggeri vahendusel) on mind praeguseks valinud Husserli hilisfilosoofia, ta transtsendentaalne loogika (idealism), mida igat liiki husserliaanid, nii hermeneutikud kui analüütikud, peavad ta filosoofia ülearuseks ja iidseks reliktiks (pimesool). Mina ometi tunnen, et viimase küsimuse, mis isegi küsimusena on tõrges kerkima ja millele vastust loota pole, kuid mis ometi on olnud kõigi minu hoiakute baas, viib kõige lähemale just see nimetatud relikt. Ja selles ?reliktis? sünnib ümber Cartesiuse mõte, nii et tema ?müüt? pole minu jaoks sootumaks hüljatav.

    Arvan, et midagi sellelaadilist on tundnud ka Wittgenstein, millele osutab ta ?Traktaatuse? lõpp ja üks lõpueelsetest lausetest, mis ütleb (tsiteerin pääst ja ebatäpselt): mida solipsism silmas peab, on täiesti õige, kuid pole võimalik temast rääkida… Ja ometi püüab seda Husserl teha.

    Husserli ja Heideggeri vahekord tuletab mulle meelde (ainult seda muud midagi) omaaegset Kanti ja Fichte vahekorda: viimase arvates ei saanud Kant aru iseenda filosoofiast (das Ding an sich tähendusest ja muust sellega seoses). Heideggeri arvates pole Husserl aru saanud omaenese fenomenoloogiast. Kant omalt poolt on Fichte kohta ütelnud: vaevalt saab üks süsteem täieliku ja selge kuju, kui tuleb keegi tarkpää ja pöörab kõik jälle segi. Mida Husserl Heideggeri ?segipööramisest? on arvanud, ei tea. On veel teisigi ja peenemaid nüansse nende vahekorras, mis hakkasid mulle silma juba esimestel Heideggeri lugemistel ja mida nüüd on analüütikud eriti rõhutanud. Nii et mu mõistus pole ka kõige innukama lugemise ajal ta sõna päriselt filosoofiana suutnud vastu võtta. Kirjutasin isegi ühe väitluskirja ?Esimene jalutuskäik Martiniga?, kuid sain kohe aru, et see ei jõua sihile; hakkasin kirjutama ?teist jalutuskäiku?, kuid siis suri mu ema ja ma jätsin kõik pooleli ja hakkasin jutustama lõputut lugu oma ema elust enne mu sündimist; pole siiani sellega lõpuni (mu sündimiseni) jõudnud.

    Aga üldse olen nüüdseks aru saanud, et igasugune vaidlus Martiniga on mõttetu, tempel on niisuguse ehitusega, et iga väide ta vastu on juba sellepärast rumalus, et on vastu. Ses mõttes on Heidegger Hegeli traditsiooni kõige järjekindlam jätkaja. Ta mõttetemplit tuleb võtta (nagu teise Martini omagi) usutunnistusena ja seda kummardada ja kuulutada või jääda templi uksele rituaalmuusikat kuulama. Kuigi leidub hulk hulle dekonstrueerijaid prantsalaste ja anglosaksidegi seas, kes temast ?midagi muud? teha tahavad. Siiski, tõsi küll, ta ise on oma templit aegade jooksul ?dekonstrueerinud? ja sinna uusi torne juurde kasvatanud. Kuid arvan, et on aeg see teema siinkohal lõpetada.

    Analüütikute kohta võib veel seda ütelda, et nende filosoofia on ?muigega suunurgas? (mis H-de puhul on absoluutselt mõeldamatu). Ikka ütlevad analüütikud oma arutluste käigus aeg-ajalt ?…kui ma õigesti olen aru saanud?… ?kui ma ei eksi, siis…? jne (vaata ka Anto Unti saatesõna S. Kripke raamatule!). See on samuti mõeldamatu H-de puhul. Analüütikud on mõistnud ? filosoofid on nagu kaebealused: nad võivad vaikida, kuid iga sõna, mis nad ütlevad, võidakse nende vastu ära kasutada.

    ?Was est des Esten Philosophie? tekstis räägite ka võimust ja ihast jne. Ehk soostuksite kommenteerima ka oma suhtumist Lacani, Foucault?sse? Kas nad on liiga pinnalised teie jaoks, keigarlikud kuidagi?

    Olen juba ammu hoidunud ?freudistlike ja quasifreudistlike tekstide? lugemisest. Parim, mida tean, on Jüri Alliku eessõna Freudi raamatukesele. Nii et ei mõista vastata. (Freudismist üldiselt olen pikemalt pajatanud Vahingu juubeliartiklis ja ei taha seda siin korrata). Lacani ei ole peaaegu üldse lugenud ja Foucault? asjad tunduvad mulle nagu ?Gulliveri reisid? mööda ajaookeani. Omal ajal oli ju ka inimesi, kes Gulliveri seiklusi tõsiseikadena võtsid.

    Kui mõtlete oma vastasmängija P peale romaanis ?Endspiel?, kas ta üldse saab aru, millest teie räägite? Kuidas teile on mulje jäänud? Või on (oli) see mingi P jaoks vajalik mask teha nii, et ei saa aru?

    Ta ei hoolinud, ta vist oli tollal oma ?isikliku eluga? nii puntras, et muuks õieti tähelepanu ei jätkunud.

    Te olete ühtviisi kodus metafüüsikas ja täppisteadustes. Harvemini olete sõna võtnud loodusteaduslikult, kuid tekstis ?Was est des Esten Philosophie? räägite siiski geneetilisest äramääratusest võimuihaga seoses. Klassikaline nature-nurture küsimus: kuivõrd inimene on kohalik-ajalik ja kuivõrd siiski looduse poolt kuidagi determineeritud?

    Ütleksin, mul on ühteviisi nõrkusi metafüüsika ja täppisteaduste vastu. Kui te loodusteaduste all mõtlete bioloogiat, siis sellega on eriline lugu. Kunagi oli moes niisugune totter vastandus: füüsikud ja lüürikud. Tõeline vastandamine oleks: füüsikud ja bioloogid. Niipalju kui mina olen tähele pannud, on nende mõtteviis nii kardinaalselt erinev, et dialoogist pole kunagi midagi enam-vähemgi mõistlikku välja tulnud. Minu bioloogiatarkus on null. Aga igapäeva jutuajamise tasemel võin teile vastata küll. Küllap mõlemat. Üks näide: jaapanlased ei suutvat l-häälikut eristada, ei kuulvat teda ega saavat ka hääldada. Kuid nimetatud võimetus pole ses mõttes bioloogiline, et kui laps enne kõnelema õppimist seda häälikut kuuleb ja tema hääldamist treenitakse, on see tal kogu eluks käes. Kui aga õige aeg on mööda läinud, ei ole see enam saavutatav, see on looduse poolt determineerituid. Mis siin rohkem mängib, bioloogia või kohalik-ajaline mõju? (Näite faktiline osa vajab siiski asjatundja konsultatsiooni).

    Kas teie arvates saab kultuure ka omavahel kuidagi hierarhiseerida? Ütlete ju, et teataval ajal oli nt Hiinas tehnilist soosiv kultuur ja siis enam mitte. Meie aja kohta olete väljendanud aga jällegi, et oleme tehnilise keerukusega end liiga kõrgele tõstnud ja võib-olla on hirmus langeda. Ka Heidegger pelgas tehnilist ja kujundas maalähedast imagot. Aga mingi tagasilöök tehnilises ei pea ju tingimata absoluutset langust kaasa tooma. Kas ei või langus olla astmekaupa, nii et palju jääb alles? Tuumapommi puhul küll, jah, nii mõelda ei saa.

    Ei tahaks rääkida kultuuride hierarhiast. Mingis mõttes on see mõeldavgi, kuid eeltingimusi selle mõttekaks muutmiseks on nii keerukas konstrueerida, et parem on jätta hierarhiad sinnapaika. Tüüpidest võiks muidugi rääkida, aga sellest on semiootikud juba nagunii ülearu jutlustanud, et ka seda ei tahaks puudutada. Muidugi, ajastute ja kultuuriorientatsioonid on hästi ära tuntavad, pruugib vaid lugeda ühest või teisest pärit (ilu)kirjandust. On mõtteid ja väljendusviise, mis ühes ei ole mõeldavgi, ehkki miski justkui ei takistaks neid sääl olemast. Ja kui leidubki juhuslikke väljalangemisi, siis juhuslikeks ja eksinuiks nad jäävadki. Hää näide on Leibniz. Leibniz alustas oma stuudiumi jurisprudentsiga (nagu ka Tõnu Luik) ja kohe kombineeris ta teatava eri tüüpi loogika, kirjutas sellest, kuid sinna ta jäi ? tema ajastul ei kuulunud see mõte mõtlemisele; alles kolm sajandit hiljem tullakse (nüüd täie jõuga deontilise loogika nime all) selle juurde. Kuid Leibnizist rääkides võin sattuda hasarti ja siis on raske pidama jääda. Nii et lõpp sellega.

    Mis puutub tehnikasse, siis küllap on teil õigus, aga laskem ses ajas rääkida ka kammeljal (originaalis murdeline der Butt). Kuuleme palju tarka ja saame lugeda mehe raamatut, kes hetkeks suutis Nobeli auhinna mahakäinud mainet parandada, nõustudes selle auhinna vastu võtma.

    Täna räägitakse palju globaalsest soojenemisest. Sellest, et nafta ja kuld lõpevad. Ja ikka öeldakse, et ka Rooma Klubi juba ähvardas, aga midagi pole juhtunud. Mis mõtted teil selliste juttude peale tekivad?

    Selge on, et maakera naftavarud on lõplikud. Lõplikku lõpmatult ammutada e
    i saa. Kuid homme see ammutamine veel ei lõpe. Ja kui ta ülehomme lõpeb, on maakera üldine situatsioon niipalju muutunud, et mis sellest järgneb, on võimatu ette näha. Üldse on nii, et kõik meie suuremad ettevõtmised ja pikkamisi kujunevad asjaolud viivad olukorrani, mida me uneski näha ei mõista

    Meie hariduses on teadmistepõhisest majandusest kõneldes kõlanud efektiivsusele suunatud, tehnoloogilise kultuuri edendamise nõue. Teie olete kurtnud jälle filosoofilise kultuuri, metafüüsika puudumise üle. Kuidas suhtute esimesse muresse ja milline on ja peaks olema nende kahe kultuuri vahekord üldse?

    Igaüks võib kurta (ja peabki kurtma) selle puudumist, mis teda kõige rohkem puudutab, kuid asja (hariduse) kallale minnes, kehtib see, mida ma eelmise vastuse lõpul ütlesin.

    Teie ?Külma teatri manifest? on olnud meie teatri peavoolule vastu seista tahtjate seas kuulus. Käite te ise jätkuvalt tihti teatris? Kas olete ka lisaks kunagistele Priimäe etendustele midagi vaadanud, mida saaks kuidagipidi selle nimetuse alla tuua?

    Oma sandi tervise tõttu pole enam mitu aastat teatrisse pääsenud, seepärast ei tea ütelda.

    Kas olen õigesti mõistnud, et psühholoogiline teater on descatesliku ego müüdi kandja ja sellisena kuidagi sant ja tühikargaja teie meelest?

    Nii rängalt ei ütleks. Lihtsalt, olin psühholoogilisest teatrist tüdinud, liig kaua ja üle oma aja on ta laval püsinud. Ta kordab ennast, niikaua kuni muutub näivpsühholoogiliseks. See on nagu psühholoogiline realism kirjanduses, ühest hetkest pääle on ta ebardlik psühholoogiline ?sürrealism?.

    Teil on see rahvusmüüt kuidagi pinnuks silmas olnud. Ikka olete sorinud selle tagamaades ega ole pidanud seda ja selle asja ajajaid piisavalt olemuslikuks?

    Ei mäleta, et oleksin kusagil lausa rahvusmüüdi vastu olnud. Aga meil on paraku liiga vähe materjali (meid endid on liiga vähe), et jõuline müüt sündida saaks.

    Räägite keset tõsist filosoofilist arutelu ühtäkki naiste onaneerimisest. Ei ole ju nii kombeks. Teie ei ole aga justkui päri sellega, kuidas kombeks on, ja panete intiimseid asjaolusid justkui nimme oma tekstidesse sisse?

    Selle kohta oleks palju ütelda eelpool mainitud kammeljal, kuid võin lisada ka omalt poolt. Olen umbes kaks-kolmkümmend aastat peaaegu päeviti kirjutades mõtelnud, selle juures pole aega kalkuleerida, mis on siivas, mis mitte, mõtted tulevad ja kaovad liiga kiiresti, kõik tuleb kinni püüda (ehkki tihti loetamatu tekstina) ja kõik käib asja ette. Nendest protokollidest on aegajalt ühte-teist avalikkuse ette sattunud ja on siis paraku jäänud arusaamatuks (konteksti puudumisel) või on olnud muidu sobimatud. Niiviisi sündis ka teie poolt nimetatud kirjutis. See on kõige suurem ja sidusam avalikkuse ette tulnud tükk neist protokollidest. Mudel, millest räägime, tuli mulle ainuvõimalikuna ette, paremat ei leidnud, kuigi ka see tuli kõrvale heita. Juba sellepärast, et ma pole kunagi olnud naine ja ei pääse oma mudeliga asja juurde nagunii. Kuid otsimise (mõtte liikumise) suunda ta ometi näitas. Aga kui see kedagi häirivalt puudutas, siis palun andestust. Minu enda jaoks oli ta kirjutamise (mõtlemise) silmapilgul sama ?tõsine filosoofiline arutelu? nagu kõik ülejäänu ? kui seda üldse tõsiseks võib pidada.

    Unenägudest olete rääkinud lõpmatuseni. Ometi palve: kui peaksite eelkooliealisele hästi lihtsalt seletama, millised on need peamised lollused, mida üldiselt unenägude peale vaatamisel tehakse, ja mis on unenägu teie arvates?

    Kui teaksin, poleks ma sellest nii palju rääkinud, Tean ainult, et see on miski, millest

    t u l e b ärgata (või surra, aga see ?kogemus? mul seni puudub) kas ärkvelolekusesse (mis see on?) või järgmisse unenäkku. Olen aga inimene, kelle olemine on nii tihedalt unenägudega läbi ja kokku õmmeldud, et võin peaaegu ütelda, et elan nendes. (Kunagi mõtlesin omale välja tegevusjuhise: kui kahtled, kas näed und või oled ärkvel, mine ja hüppa lähimast aknast välja. Kui saad sellega hakkama, oled unes, kui ei, võib loota, et oled ärkvel.) Unenägude kirjeldamisel tehakse aga ikka see viga, et räägitakse umbes nii: …siis korraga oli nagu… jne. Midagi ei ole unenäos ?siis korraga nagu?, kõik järgneb ununäoreaalsuses oma loomulikus ja pidevas jadas, midagi ei ole sääl kummalist ega ?ebaloogilist?, loogika on ainult teine ? eeldusel, et me oma ärkvelolus oleme kindlad ja seega ka tema loogikas.

    Teil on näitemäng ?Stseene saja-aastasest sõjast? See teema kerkib ka ?Peiarites? ja mujal. Banaalne on tänapäeval öelda, et tegu on sõjavastase kunstitööga. Teie ajate aga ka sõja asja ajades ikka mingit oma asja. Andestage banaalsus, aga milline on teie paatos sõjateema käsitlemisel?

    Pole kirjutanud ühtegi sõja kui sellise vastast näidendit. Pole võimalik olla sõjavastane, see oleks sama, kui olla eluvastane. Sõda kuulub inimese juurde loomupäraselt ja Bismarcki tees kehtib nüüd nagu omal ajal ja varem. Veel sügavamalt Herakleitose sõna. Võib olla selle sõja vastane. Mina olen Bushi Iraagi sõja vastane (see tuletab mulle meelde omaaegset Stalini sissemarssi Baltikumi). Võib olla kõikide sõdade vastane, aga ikka ühekaupa, mitte üldiselt. Sõjanäidendite paatos, kui seda nii nimetada, on surma lähedal olevate inimeste ühine olemise paatos.

    Mida te sellistel puhkudel tundsite-mõtlesite, kui Maailma Kaubanduskeskust rünnati, Bush läks Iraaki, t?et?eenid võtsid ette enneolematult julmad terroriaktid?

    Mõtlesin, kole tegu, aga terroriakt Hiroshimas oli koledam. Kuid üldse on inimesed alati jagatud kastidesse, kuidas neid ka kunagi ei nimetata või kui see ka maha vaikitakse. Ameeriklased on kõrgeima kasti inimesed, nendele haiget teha on suurim mõeldav kuritegu. Araablased on muidugi alamast kastist ja nendega on lubatud seda ja teist ette võtta. Jaapanlasedki pole kõige kõrgemast, meie veel vähem.

    Miks tunnete oma maastiku äratundmisele ja amor fati hoiakule vaatamata õudust? Kas ja miks maastikud, sõltumata ajast ja kohast, on alati ja võrdselt õudsed ja kuivõrd on siiski meie võimuses oma olemist neil maastikel minevikule nii- või teistsuguseid küsimusi esitades kujundada, muuta? Miks on õudus konventsionaalses kuristikus eelistatavam lihtsast hulpimisest pealispinnal?

    Õudustunne on nagu valu, absoluutselt antud. See tuleb ja sinna ei saa mõistus midagi parata. Tavaliselt pole sel mingit sisu. See on tulnud mulle kallale teatavatel kellaaegadel lapsest saadik, õhtupooliti, kui päike paistab (suvel) kollaselt; mis on selle põhjus, ei tea. Mõnel juhul võib ta siiski konkretiseeruda ? kui leiab põhjuse. Siis on see lihtsalt hirm selle ees. Nägin kunagi unenäo kaevu kukkumisest ? sellest pääle võttis pikka aega õudustunne kaevukukkumise hirmu kuju. Aga ainult neil tundidel, hommikul, olin nagu teine inimene ja kiusasin õhtust mina, käisin meelega kaevuraketel turnimas. Ja õhtupoole oli hirm seda suurem: skisofreeniline seisund. Kõik see ei puuduta metafüüsilisi hoiakuid, või kui puudutab, siis nii, et mina ise seda ei tea.

    Hegel on näiteks oma kirjades kaevanud, et ta on ettevaatlik ja tegelikult arg inimene. Seda ta oligi, nagu näitab ta käitumine bur?iliikumise mahasurumise käigus. Kuid kust leiate selle jälgi tema filosoofias? Mina ei ole leidnud.

     

  • Soome ansamblid “Folkswagen” ja “Huojuva lato” Tampere majas

    „Folkswageni“ muusikalist repertuaari on kirjeldatud sõnadega folkrokk, bardimuusika, uusrahvamuusika, rahvamuusika, country & eastern, slaavipärane Americana, idasoome šlaager ja kuplee… Ansambli muusikaline ampluaa ongi mitmenäoline: leidub nii akustiliste kitarridega mängitud, soomeliku melanhoolia võtmes ballaade kui ka noortepärases folkroki-vaimus või näiteks kontrabassi, mandoliini ja buzuki saatel esitatud lugusid.. Muusikas on tunda vene ja karjala mõjutusi ning nostalgilist ja humoorikat Venemaaga seotud meeleolu. Joensuu ülikooli vene filoloogia üliõpilaste ning Soome vene emigrantide hulgas on „Folkswagen“ saavutanud isegi kultusbändi maine. 10 aastat tagasi asutatud ansambel on algusest saadik andnud kontserte ka Soome idapiiri teisel poolel, Petroskois ja Sortavalas.

    Folkswagen laulab soome, karjala ja vene keeles, aga Eestis esinemisteks on ette valmistatud ka eestikeelsed lood „Libahundinaine“ ja „Lennelda priiks“. Koosseisu kuulub viis meest: Timo Munne („Timofej Karlovitš“), Suonna Kononen („Semjon Semjonovitš“), Joonas Ojajärvi („Josif Petrovitš“) ja Ari Lappalainen („Juri Matvejevitš“). Nad on välja andnud kokku viis plaati: Stolitshnaja 2001, Matkaselän asemalla 2003 (kriitikute lemmik!), Karjalan balsamia 2005, Tienhaara 2007 ja Kyläkaupan rappusilla 2008.

    Laulja Suonna Kononen esineb ka Põhja-Karjala kantriansamblis „Huojuva lato“ (’kõikuv küün’). Kononen kirjeldab ansamblit „Huojuva lato“  kui rokk- või Americana-muusikast mõjustatud bändi, mille eesmärgiks on laulda mõnusa muusika saatel lugusid, mis puudutavad tavainimest, tema elu ja unistusi, kusjuures pearõhk ei ole kantrimuusika stiililisel puhtusel vaid meeleolul.

    Lisaks lauljale-laulutegijale ja kitarristile Suonna Kononenile kuuluvad ansambli „Huojuva lato“ koosseisu  Yrjö Vähäkallio (bass), Veli-Pekka Kinnunen (löökriistad) ning ansambli „muusikaline staar“ Ilkka Vartiainen, keda peetakse üheks Soome parimaks pedal-steel kitarristiks.

    „Huojuva lato“ on välja andnud kolm plaati: Hullu Suomenhevonen 2008, Kesäheinää 2009 ja Lähde länteen! 2010. Ansambel tõusis looga Äidit, älkää kasvattako pojista muusikoita sel aastal raadiojaama Radio Suomi kõige mängitumate artistide hulka.

    Tampere Maja kontserdil saab kuulda mõlema ansambli omaloomingut ja ka nende tartusoomlasest sõbra Sakari Neuvoneni laule. Kontsert on tasuta. Tere tulemast!

    Vaata lisaks:

    www.folkswagen.fi

    www.huojuvalato.net

     

     

     

  • Julia Kristeva sai rahvusvahelise Holbergi mälestusauhinna

    Auhinna (4,5 miljonit Norra krooni) andis Kristevale Norra parlamendi poolt Bergeni ülikooli juurde asutatud Ludvig Holbergi Mälestusfond. Auhinna eesmärk on tõsta nimetatud alade staatust ühiskonnas ning stimuleerida laste ja noorte huvi teaduse vastu. Prof Ludvig Holberg (1684 ? 1754) oli tunnustatud taani-norra dramaturg, ajaloolane, jurist ja majandusteadlane. Tema filosoofia- ja teoloogia-alase problemaatikaga seotud ideed avaldasid kaasaja Euroopas suurt mõju.

     

  • Keraamikasümpoosioni tööd Rüütelkonna hoones

    Esindatud on 54 kunstnikku 22-lt maalt, geograafiline skaala ulatub lähinaabritest Lätist, Leedust ja Soomest kuni Jaapani, Taiwani ja Indiani välja.

    Neid väga erinevaid kunstnikke ühendab eksperimenteerimisjulgus, mängulust ning armastus puupõletuse vastu.

    Eesti keraamikas peaaegu unustatud puupõletus sai uut tuult tiibadese 2000.-ndal aastal, kui Kohilas, Tohisoo mõisa pargis valmis Eesti – USA keraamikute koostöös anagama-tüüpi puudega köetav keraamikapõletusahi, mis võimaldab suuremõõtmelise keraamika põletamist 1250˚ – 1320˚C juures. See ahi on ka 2001.-st aastast alates Tohisool peetavate rahvusvaheliste keraamikasümpoosionite keskpunkt. Siia tulevad nimekad keraamikud ja kogenud puupõletajad  kogu maailmast, et saada uut kogemust teistsuguse ahjuga, jagada oma teadmisi kolleegidega ja tutvustada seda võluvat tehnikat laiemalt.

     

    Puupõletus kui tants tulega, püüdes tabada tule rütmi ja hingamist, jälgides õhuvoogude liikumist ahjus ja  mõningatel juhtudel isegi vee kasutamine põletuse juures on kui harmooniline kooseksisteerimine loodusjõududega. Tuleleekide maalingud savil pole kunagi täpselt ettearvatavad, aga seda suuremat rõõmu pakuvad õnnestumised. Üllatusi jagub ka 20 – 30-aastase kogemusega puupõletajatele, sest iga ahi on oma iseloomuga ja ükski põletus ei kordu.

    Sellest eksperimenteerimis- ja mängulustist on kantud ka kujundaja Urmas Luure abiga ülesseatud näitus, mis jääb avatuks 14.augustini.

     

  • Hollandis osatakse kunstnikule nime teha

    Holland on vaieldamatult Euroopa, aga ilmselt ka maailma üks demokraatlikumaid riike; kui silmas pidada narkootikumide ja prostitutsiooni aktsepteerimist, loomulikult mõõdukat ja kontrolli all hoitud. Siis juurde veel tolerantne hoiak seksuaalvähemuste suhtes: abielu, adopteerimine. Kuidas ühiskonna üldine tolerants on mõjutanud kunsti arengut ning ka kunsti vastuvõtmist?

    Pigem nimetaksin hollandlasi pragmaatilisteks, mitte niivõrd tolerantseteks. Tolerants on Hollandi riigi poolt kultiveeritav riigi-ideoloogia. Kuid tänu tolerantsi jutlustamisele pole kunstil erilist hirmu tsenseerimise ees, välja arvatud peamiselt juhud, kui kunstitööd ei saa kvalifitseerida lastepornoks või rassistlikuks.

    Elasid ja töötasid Amsterdamis kolm aastat, 1998. aasta juunist kuni 2001. aasta septembrini. See on piisavalt pikk aeg, et ennast enam mitte turisti, vaid ikka päris omainimesena tunda.  Millised olid su ootused enne Amsterdami minekut? Milliseks osutus Amsterdam ja laiemalt Holland?

    Need olid viimased õnnelikud aastad Hollandi ajaloos, enne kui algasid poliitilised mõrvad ning avalikult julgeti tunnistada ühiskonnas poliitilise korrektsuse maski varjus vohavat ksenofoobiat, juba sügavale tunginud sallimatust migrantide vastu. Majanduslikult oli Holland siis Euroopa edukamaid, tööpuudus üks madalamaid ning ka kunstnike abirahad suuremad ja töökoha leidmine välismaalasest kunstikriitikule mitu korda kergem kui nüüd. Kuid välismaalasena pidin enne riigis kaks aastat elama, n-ö oma käe peal, kui võisin seaduslikult hakata tööbörsil töökohta otsima. Juba saabudes, 1998. aastal jätkasin Amsterdamis poole kohaga Eesti Ekspressi toimetajana ja Raadio Vaba Euroopa pakkus samal suvel kohta Hollandi korrespondendina.

    2000. aasta mais läksingi oma elu esimesele töövestlusele Rijksakademie van beeldende kunstenisse, konkureerides viie inimesega akadeemia dokumentatsioonikeskuse kunstiajaloolaseks (ametlik nimetus medewerker ehk kaastööline või assistent). Olin intervjueerituist ainus välismaalane ja selle koha sain mina. 

    Rijksakademie on tänapäeval ainult magistriõppe keskus, äärmiselt ja natuke liiga anga?eeritult populaarne nii Hollandis kui välismaal. Õpe jaguneb ühe- ja kaheaastaseks, igal aastal konkureerib umbes 600 kunstnikku kogu maailmast ja vastu võetakse ainult 30.

    Milline oli sinu kõige eredam Amsterdami kunstielamus?

    Ühte on raske välja tuua. Näitus Hollandi kuulsus Rijksmuseumis, XVII sajandi hollandi kunsti superhea ülevaade, 200 absoluutset tippteost. Kaasaegsest kunstist? Palju head video- ja installatsioonikunsti, Jennifer Tee näiteks. Ja muidugi Madalmaade ooperi modernistlikud lavastused. 

    Mida oleks meil hollandlaste kunstielust, eelkõige kunstikorraldusest õppida?

    Kunstnikule nimetegemise protsessi, millesse juba tudengipõlves lülituvad õppejõud, kriitikud, galeristid. Akadeemia õppekorraldus tähendab usaldust iseseisva töö vastu, seal antakse magistrandile täielik vabadus oma projekti teostamiseks, nimekad õppejõud käivad kohal harva ehk tõesti siis, kui peab. Lähtutakse põhimõttest, et kui keegi juba akadeemiasse vastu võetakse, on ta piisavalt küps ise edasi arenema. Seetõttu jääb ka hindamine kaunis formaalseks, semulikuks, kriitikat kuulis harva. Kuid päevalehed jälgivad iga magistrandi näitust või avatud uste ajal korraldatavat näitust karmi pilguga ega tee komplimenti niisama. Leheartikkel kujundab kiiresti kas positiivse või negatiivse fooni tulevase kunstimagistri ümber, tema karjäär sõltub väga otsustavalt kriitikute hinnangust. 

    Stedeljiki muuseumiga puutusid sa kokku lausa seestpoolt. 1990ndate alguse Holland on tuntud mitmete reformide, sealhulgas ka eduka muuseumireformi poolest. Mida see reaalselt on tähendanud ja kuivõrd see on Stedeljiki puudutanud?

    Ma ei tea, kas ka nüüd, kuid tollal tegutses Amsterdamis eraldi tööbörs töötutele kultuuriinimestele, kes tahtsid teha lühiajalist freelance-tööd. Büroo kaudu, ent enne siiski asutusega kokku leppides, saingi paariks kuuks tööd Stedelijkis näituste peakuraatori Geurt Imanse juurde tema assistendina.

    Olemuselt on Stedelijk tegelikult Kunsthalle tüüpi asutus, sest oma püsiekspositsioon tal puudub, väljapanekud vahelduvad kvartali järel. Kuid kunstiavalikkus kaotas usu Stedelijki kui moodsa ja kaasaegse kunsti muuseumi viimasel kümnendivahetusel, sest tollase direktori Rudi Fuchsi ajal omandas näituste programm ainult direktori sõprade näo. Seda tõlgendati otseselt korruptiivsena ning kui selgus, et Fuchs on esinduskuludeks kulutanud tohutuid summasid, võeti talt finantsdokumentide allkirjaõigus ja tema kõrvale võeti tööle finantsdirektor. Ent skandaalide tõttu ja muidugi ka igavate näituste tõttu kaotas Stedelijk palju publikut, isegi sellist, kes oli varem häälekalt toetanud uue muuseumihoone ehitust. See on olnud ka üheks põhjuseks, miks siiani kestab Hollandi meedias vaidlus, kellele tänapäevane kunst üldse korda läheb. 

    Hollandi klassikalist, vana, kuldaja kunsti teab ja armastab igaüks, see on selge ja igati mõistetav. Mis seisundis on praegune kunst Hollandis?  Kas ka neil on probleeme kunstimõistmise, publiku ja praeguse, sotsiaalsusele ning selle kaudu tavainimesteni pürgiva kunstiga?

    Huvi tehnoloogiliste uuenduste vastu on endiselt suur, uued meediad pälvivad endiselt pressis eelistähelepanu. Kuid siin peaks taustaseletuseks ka lisama, et Holland  on trendimaa, kõik uus on automaatselt popp. Ainult vist ühe erandiga, neopopiga. Eelmisel kümnendil tuli jõuliselt esile hollandi neopopkunstnike laine, keda aga hakati üsna pea süüdistama kommertsis, lihtsuses, kergesti mõistetavuses, veelgi hullem, kodanlikkuses. Ja seda riigis, kus kodanlik eluviis on tegelikult kõige alus! Nii siirdusid juhtivad hollandi neopopi mehed elama-töötama põlatud naaberriiki Saksamaale ning said esmatunnustuse osaliseks alles Kölnis ja Berliinis, näiteks Bas Meerman. Nüüd on nad muidugi kõvad tegijad ka Hollandis, kuid eelistavad deklareerida, et elavad Saksamaal.  

     

  • Avalik konkurss Eesti Rahva Muuseumi omakultuuride osakonna arenduskoordinaatori ametikohale

    Omakultuuride osakonna arenduskoordinaator teostab maakonnamuuseumide  finants- ja tegevusanalüüsi, kooskõlastab ja nõustab arendusstrateegiate toimimist ning süstematiseerib muuseumide statistiliste andmete jm aruandlust.

    Kandideerimise eelduseks on:

    ·         finants- ja planeerimisalane töökogemus;

    ·         tugev analüütiline ja sünteesiv mõtlemine;

    ·         hea koostöötahe ja algatusvõime;

    ·         Eesti muuseumivaldkonna, kultuuri- ja majanduselu väga hea tundmine.

     

    Ametikohale kandideerijal palume esitada:

    ·         kirjalik avaldus;

    ·         elulookirjeldus;

    ·         haridust tõendava dokumendi koopia;

    ·         motivatsioonikiri

     

    Avaldused esitada hiljemalt 16.08.2010 aadressil Veski 32, Tartu 51014.

    Täiendav teave erm@erm.ee, telefon 7350400.

     

     

  • Ungari ja Eesti ehtekunst “Elav ehe / Living Jewel”

    Näitus “Elav Ehe / Living Jewel” on Eesti Instituudi ja Budapestis asuva galerii Magma koostöös sündinud Ungari ja Eesti ehtekunsti valiknäitus mida esmakordselt eksponeeriti eelmisel aastal Ungaris. Väljapanek baseerub kahe kunstniku  orgaanilisi vorme järgivatel ehetel mida ilmestab Ungari kunstniku Szilvia Nyitrai lühifilm „Ehtekarbike” ja mis on loodud spetsiaalselt eksponeeritavate ehete tarbeks. Selles lühikeses animatsioonis ärkavad näitusel välja pandud tööd justkui ellu ja saavutavad uue arvestatava mõõtme. Installatsioon, mis on samuti Nyitrai poolt kujundatud, järgib lühifilmi teemat.

    Fanni Kiraly lõpetas 1995.a. Ungari Kunsti- ja Disainiülikooli, kus ta õppis Peter Vladimíri ja András Bánfalvi juures. Magistrikraadi sai ta 1997.a. samas Zoltán Fülöpi õpilasena. Mõned käesoleval näitusel eksponeeritud ehted on loodud klaashelmestest, mis lasevad hõbedast põhjal paista õrnal tekstuuril. Lilli kujutav seeria on valmistatud pärgamendist ja hõbedast ning on inspireeritud Aasia kunstist.

    Márta Edőcs on sündinud Sopronis, kus ta elab ja töötab tänaseni. Kunstnik alustas oma klaasitöödega kaheksakümnendate alguses, László Hefteri õpilasena. Tema looming on inspireeritud looduse kulgemisest, püüeldes luua kummalisi pindu. Käesoleval näitusel eksponeeritud kollektsioon on valmistatud kuumutatud klaashelmestest kombineerituna hõbedaga ja kuhu aegajalt on peidetud väikesi lilli.

    Anneli Tammik lõpetas 1998. aastal Eesti Kunstiakadeemia metallikunsti erialal ning on näitustel osalenud aastast 1994. Praegu elab ja töötab ta Tallinnas. Tema kahe ehtekollektsiooni loomisel on olnud kaks peamist inspiratsiooniallikat: spiraal kui kompleksne ja kaugeleulatuv sümboolne kujund ning lumehelves (millega Põhjamaid nii sageli kirjeldatakse). Lumehelbe-kollektsioon on kujundatud ning teostatud koos Ketli Tiitsari ja Maria Valdmaga, kes on samuti Eesti ehtekunstnikud. Spiraalse mustriga kunstiteosed on valmistatud kullatud ja hõbetatud pronksist ning värvitud roostevabast terasest. Lumehelvest kujutavad ehted, mis sümboliseerivad hetke põgusust ja looduse müsteeriumi, on valmistatud hõbedast.

     Kristi Paap elab Tallinnas ja lõpetas 1996.a. Eesti Kunstiakadeemia metallikunsti eriala. Paap kasutab oma loomingus nii traditsionaalseid kui ka uusimaid tehnikaid. Lähedane suhe loodusega ilmneb eriti tugevalt kirsikividest valmistatud ehete juures ja on inspireeritud mälestusest tema lapsepõlve kirsiaiast mis nüüdseks on viljatu. Muutes sünteetilise materjali orgaaniliseks vormiks, on tema epoksiidvaigust valmistatud prossid tõeliselt võluvad.

    Näitust toetab Ungari Instituut.

    Näitusi Hop galeriis toetab Eesti Kultuuriministeerium.

    Näitus jääb avatuks 17. augustini.

     

  • Populaarne Euroopa

    „Kui Euroopa Liitu pole olemas, tuleks ta välja mõelda” on trafaretsevõitu väljend, mida kasutab ka Mark Leonard, kriipsutamaks alla seda, kui enesestmõistetavaks on meile saanud ühendus ja sinna kuulumisega kaasnevad hüved. Ja hüvede rida on pikk. Alustagem viimatisest: eelmise aasta lõpust võib igamees (või -naine) Eestis koti selga võtta ning ühtki piiripunkti nägemata vabalt reisida läbi Euroopa Liidu, niikaugele kui süda ihaldab või kuni meri vastu tuleb. Euroopa rahumeelne avanemine sissepoole, mis on kaasnenud nn Schengeni ala laienemisega, on kontinendi ajaloos pretsedenditu.

    Euroopa Liit on hunnituid hüvesid tootnud sellise rutiinse järjekindlusega, et kodanik oskab neile pahatihti reageerida vaid üledoseeritud laisa õlakehitusega. Sama kehtib tõdemuse kohta, et esimest korda aastatuhandete jooksul tundub sõda olevat Euroopas, vähemalt ELi territooriumil, võimatu. Kui Lääne-Balkan välja arvata, on Euroopa olnud sõjast vaba üle 60 aastat ning see pole väike saavutus. Euroopa Liit on lühikese ajaga endasse liitnud 10 postkommunistlikku riiki. Euro, liidu ühisraha, pole küll päris pretsedenditu, kuid omamoodi ime ometigi, arvestades, millise üksmeele, usalduse ja koostööga liikmesriigid (mitte küll kõik) on sellele õla alla pannud.

    Euroopa Liidu fenomenaalne edu on viimastel aastatel tuule tiibadesse andnud väikese tööstusharu mõõtu populariseerivat laadi euro-optimistlikule pamfletikirjandusele, mille üks kõrgema profiiliga viljelejaid on briti aktivist Mark Leonard. Leonardi raamat pakub intellektuaalselt kergesti seeditava ülevaate liidu funktsioneerimise põhiprintsiipidest ning mõtiskleb selle mineviku, oleviku ja tulevikuväljavaadete üle.

     

    Hierarhia asemel võrgustik

    Tema põhitees on, et Euroopa Liit on oma suveräänsuse jagamises unikaalne. Leonard tõmbab paralleeli Visa krediitkaardikompaniiga, mis, nagu Leonardi nägemuses liitki, on loobunud hierahilisest ülesehitusest „bioloogilisel kontseptsioonil põhineva organisatsiooni – võrgustiku” kasuks (lk 26). Võrdlus on originaalne, kuid mitte päris enesestmõistetav. Praktikas taandub liidu „võrgustikulisus” iseenesest triviaalsele tähelepanekule, et tänu suurele liikmete arvule valitseb seal vaadete paljusus, mis sunnib paindlikkusele nii sees- kui välispidiselt. Leonard kasutab näitena Iraagi sõda, mille vältel sõja pooldajad ja vastased võimaldasid ühendusel korraga nii USAd kritiseerida kui temaga koostööd teha.

    Leonard ei peatu pikalt solidaarsuse põhjustel Euroopa Liidu sees ega piiridel, jättes mulje, et erahuvide allutamine ühistele on liidus midagi kivisse raiutut, kuna koostööd tunnistatakse tingimusteta kõrgeima hüvena. Tsentrifugaalseid tendentse Leonardi jaoks selles liidus ei eksisteeri, tema mõttekäigud meenutavad aeg-ajalt XIX sajandi liberaalsete mõtlejate seisukohti, kuhu progressieeldus oli n-ö sisse ehitatud. Leonardi järgi on Euroopa Liidu areng ning integratsioon midagi vältimatut, nagu enamik tema kolleegidest, teeb Leonard panuse trendile ning ootab tulevikult „rohkem sedasama”.

    Loogiliselt sellist garantiid muidugi olla ei saa. Nagu Leonard teises kontekstis ise märgib, on Euroopa Liit keskkond, kus makrotasandi edusammud võlgnevad tänu mikrotasandi kaootiliselt kumuleeruvatele protsessidele, mille peamiseks tunnusjooneks on kõike siduva „suure plaani” puudumine. Siin ongi raamatu suurim nõrkus. Seda, miks ja kuidas „Euroopa valitseb XXI sajandit” (see on raamatu originaalpealkiri, kuid mingil põhjusel – aeg on teinud korrektuure? – on eesti keeles eelistatud tunduvalt taltsamat lähenemist), seletab Leonard positsioonilt, mis on väga lähedal ajaloolisele determinismile. Samas on tema enda kontseptuaalne alusmüür rajatud otsesõnu Jean Monnet’ ütlusele, et Euroopat ei ehitata ühe etteantud plaani järgi (lk 16).

    See, mis Euroopas on üles ehitatud tükk tüki haaval, hakkab maailmas domineerima vääramatu kolossina, ennustab Leonard oma entusiastlikematel hetkedel. Nagu ka teisel tuntud euro-optimistil Jeremy Rifkinil, on tal peaaegu alati sihikul USA ning suure osa raamatust täidab Euroopa Liidu ja USA vahele paralleelide tõmbamine, kusjuures need soosivad alati esimest ja annavad hävitava hinnangu teisele.

    Siin on aga koht, kus euro-optimistid viskavad koos pesuveega välja ka lapse. USA kaitsev tiib on olnud üks peamisi Euroopa Liidu arengut võimaldavaid tingimusi. Iraagi katastroofi järel on aga vormumas multipolaarne maailm, kus liidu suutlikkus omaette tegijana nina vee peal hoida pannakse üha tõsisemalt proovile.

    Juba on märke, et USAst autonoomne Euroopa Liit peab minema kompromissidele oma põhimõtetega. See on „diilide” hind teiste poolustega nagu Venemaa, Hiina  ja USA endagagi. Kesk-Aasias näiteks, mis on osa Leonardi 109-riigilisest „eurosfäärist”, mille elu kujundab liidu „ümberkujundav võim”, on juba loobutud oma väärtuste ekspordist. Kaalul on energia, üha elutähtsam ressurss, ning moraalitsevat Euroopa Liitu ei võtaks sealsed režiimid lihtsalt jutule ja ressursid jagaksid konkurentidest Venemaa, Hiina ja USA.

    Vähem ambitsioonikatel hetkedel raamatu lõpuosas lepib Leonard, et Euroopa Liidu peamine panus XXI sajandisse piirneb regionaalse integratsiooni printsiibi propageerimisega. Praktikas teeb aga iga regioon, mida ise tahab. Näiteks Hiina poolt domineeritud regioon saaks „euroopalikuks” vaid siis, kui hiinlaste mõtlemises toimub „kaks suurt nihet”: läänelike väärtuste ülevõtmine globaalses mastaabis ning loobumine tänasest klammerdumisest suveräänsusprintsiipi (lk 112-113). Mõlemad eeldaksid aga (äärmiselt ebarealistlikult) tänase Hiina tundmatuseni muutumist.

     

    Kiretu olm

    Kokkuvõttes kahaneb Leonardi nägemuse moraaliväärtuseline aspekt – kuigi just see on Euroopa enda raison d’être – imepisikeseks. Euroopa panus XX sajandisse pole tema järgi mitte õigusriik, demokraatia ja inimõigused, vaid kiretu olm, et regionaalsetesse blokkidesse koondunud riigid on edukamad üksiküritajatest (loe USAst).

    Raamatu eestikeelne tõlge on ladus ja leidlik. Kui sellele midagi ette heita, siis on see teatav ebakindlus tehnilisevõitu terminite tõlkimisel. Kuid see pole tõlkija süü, vaid kajastab olukorda eestikeelses erialasõnavaras laiemalt. „Rogue state” on kordamööda „suli,” „lindprii” ja „paariariik”. „Engagement” on tõlgitud „osaluseks”, kuigi eeldab inglise keeles distantsi (visualiseerida võiks nt hammasrataste haakumist). „Policy” on tõlgitud täiesti ebarahuldavalt “poliitikaks” – siin on koht, kus teadusterminoloogid peaksid pead kokku panema ja vajaduse korral kas või jõuga mõne neologismi kehtestama.

    Pea igal leheküljel on väiksemaid lapsus’i, mis tunduvad viitavat keeletoimetaja puudumisele. Peaosas need teksti mõistmist ei sega, kuid aeg-ajalt siiski („to spread the rule of law” ei ole ekvivalentne “rahvusvahelise õiguse tugevdamisega” (lk 48); „peacemaking” „rahutagamisega” (lk 60)  ja „veto the Commission” ei tähenda Euroopa Parlamendi usaldushääletusel “[komisjoni] otsustele veto panemist” (lk 85), kui tuua mõned näited. Häirib ka sage ja pealtnäha ilma igasuguse loogikata tendents tõlkida ingliskeelsed tinglaused kindlasse kõneviisi – ja vastupidi.

    Vananenud on praktiliselt kogu raamatu statistika. Kui muus osas lasub vastutus pigem Leonardil, siis Euroopa Liidu liikmesriikide, ametlike keelte ja Euroopa Parlamendi saadikukohtade arvu kaasajastamine peaks olema jõukohane ka Eestis. Euroopa Liidu põhiseaduse leppe projektist, millest teatavasti on tänaseks saanud nuditud reformilepe, räägitakse ühes ja samas lõigus nii tuleviku-,mineviku- kui olevikuvormis (lk 92-93). Andestamatu ja mõistetamatu on sellise raamatu puhul indeksi puudumine; ingliskeelses originaalis on see kenasti olemas.

    Kokkuvõttes on raamatuke vajalik lisandus meie eurokirjandusse kas võ
    i sellepärast, et sellest Euroopas räägitakse. Autori 2005. aasta hurraa-optimism on täna veidi anakronistlik, kuid briti lugejale mõeldud pamflett lahkab Euroopa asju samuti skeptitsimi kalduvale eesti publikule loomuomasest ja arusaadavast rakursist.

     

  • Siim-Tanel Annuse suurnäitus Tallinna Kunstihoones

    Eesti avangardismi elav klassik ja oma põlvkonna rahvusvaheliselt tuntumaid kunstnikke, jaanuaris 50. sünnipäeva pidanud Siim-Tanel Annuse suurnäitus Kunstihoones hõlmab ligi 60 tööd. Näituse kese on 2005. aastal alustatud projekt “Raha ja poeesia”.
    Seda projekti võib vaadata kui Eesti XX sajandi ajaloo visualiseerimist siin käibel olnud rahatähtede ning paari üliolulise, sugugi mitte ainult siinset, vaid kogu maailma ajalugu muutnud dokumendi kaudu. Ajalugu kontseptualiseeriva väljapaneku raskuspunkt on viimasel viiel aastal valminud autoritehnikas reljeefmaalidel, mis kujutavad paberrahatähtede (EW kroon, Kolmanda Reichi ostmark, Nõukogude rubla, Soome mark, Saksa mark, Eesti kroon) ja Eesti Vabariigi iseseisvusmanifesti, Molotov-Ribbentropi pakti hiigelfragmente (diktaatorite allkirjad).
    Annus alustas sarjaga 2005. aastal (ja eksponeeris rahamaali esimest korda samal aastal Tallinna Kunstihoone galeriis rahateemalisel näitusel), mil tõsiselt tõusis päevakorda euro käibeletulek Eestis. Teda hakkas huvitama raha kui riikluse üks sümbol ning visuaalselt ja poliitiliselt oma ajastu semiootiliselt rikas märk. Raha puudutab ju meid kõiki ja rahas kajastub nii persooni, rahva kui ka riigi saatus.
    Nüüd kui on teada, et Eesti läheb 2011. aastast üle eurole ja Eesti kroon kaob, lisandub näitusele paratamatult ka emotsionaalne nostalgiamõõde. Annuse tööd panevad mõtlema ka raha dekoratiivsete väärtuste üle kui rahatähest on pärast detaili väljasuurendamist järele jäänud vaid üliabstraktsena mõjuv muster, loetamatu motiiv, kauniks ornamendiks taandatud allkiri. Neis töödes on Annus korraga irooniline ja romantiline, täis usku esteetiliste kujundi igikestvusse, kuigi neis töödes jääb kõlama ka küsimus, kas raha või poliitilise, inimvaenulikult ajaloo kulgu muutnud dokumendi tähendus muutub vormi estetiseerimise abil?
    Kunstihoone kolm saali on lahendatud ideoloogiliselt üksteisele vastanduvate ajaloodiskursuste kaudu. Peasaal hõlmab Teise maailmasõja eelse ja taasiseseisvunud Eesti krooni ajaloo, kroonidele sekundeerivad nn altaris Nõukogude okupatsiooni esimese perioodi ja natsi-Saksamaa rahadel on hoiatavat tähendust suure ajaloojutustuse sees. Pikka saali on koondatud Soome ja Saksa margad /versus/ 1980. aastatel käibinud nõukogude rubla tuletavad meelde ametlikke ja tegelikke vahetuskursse ning Eestis paralleelrahana toiminud mitteametlikke maksevahendeid kuni oma raha taastulekuni 1992. Kolmandas saalis abstraheerib Annus ajaloodokumente.
    Neljandas saalis eksponeeritavad näituse vanimad tööd on 1975. aastast, väljas on ka kuulsad 1970.-1980. aastate eskapistlikud, vastukaaluks nõukogude tegelikkusele konstrueeritud ideaalmaailmu kujutavad graafilised sarjad “Tornid taevasse” ja “Taevalinnad”. 1970ndatel ja 80ndatel loodud ideaallinnadele ja taevatornidele on kunstnik 2000ndatel loonud reljeefmaalitehnikas tõlgendused.
    Black box´is demonstreeritakse dokfilmi Annuse 1982. aasta legendaarsest /performance/´ist koduaias.
    3. septembril peetakse Kunstihoones raha ja kunsti sidemetele pühendatud seminar.

  • Semiootilise hegemooniateooria võimalikkusest

    Sotsiaalteadlaste hulgas on termin „poliitiline semiootika” viimastel aastatel üha enam kõlanud. Tõsi, enamjaolt piirdub see poliitilises diskursuses ringlevate märkide, sümbolite, kujundite kirjeldamisega, esitamata küsimust, kas semiootikal oleks midagi panustada ka poliitiliste protsesside konstrueerimise loogika enese uurimisse. Alljärgnev on poliitilise semiootika kui distsipliini suunas tehtud tagasihoidlik samm, mis lähtub kaasaja ühe tunnustatuma poliitikateoreetiku Ernesto Laclau hegemooniateooriast ja Juri Lotmani kultuurisemiootilistest ideedest. Vaatamata mõningale erinevusele terminikasutuses, on nende autorite puhul tuntav sisuline sarnasus, sest kuuluvad ju mõlemad saussure’likku traditsiooni. Nii on võimalik näha paralleele teksti ja diskursuse, sise-välispiiri, samuti asümmeetria ja heterogeensuse mõiste vahel. See kõik annab põhjust teatavaks optimismiks.

    Poliitilise teooria fundamentaalne küsimus on, kuidas kontseptualiseerida poliitilist võimu. Siinne lähenemine distantseerub vastuse otsimisel teadlikult  essentsialistlikest võimukäsitlustest (tuntumad neist oleksid  liberalism ja marksism), mis alustavad võimu  määratlemisest kindla „asjana” ja näevad tähtsaimat probleemi selle „asjastatud võimu” normatiivses „õigustamises”. Pigem on lähtutud traditsioonist, mis on kujunenud läbi Carl Schmitti „poliitilisuse” mõiste, Antonio Gramsci hegemooniateooria ja Michel Foucault’ „diskursuse” ja „võimu” käsitluse.

    Meie arusaamise kohaselt esindab Ernesto Laclau üht kõige paljulubavamat perspektiivi selles teoreetilises traditsioonis, iseäranis oma kontseptsiooniga „tühjast tähistajast„ kui hegemoonse suhte määratlemise kesksest kategooriast. Laclau ontoloogiline taust on, nagu öeldud, saussure’lik: viimase üks kesksemaid teese on, et mis tahes tähistussüsteem (diskursus) on erinevuste süsteem. Laclau järgi tuleks hegemooniat mõtestada üksnes diskursuse pinnal: hegemoonne suhe pole midagi muud kui tähenduste liigendus. See liigendus eeldab, et mingi partikulaarne erinevus kaotab oma partikulaarsuse ning saab tähistamissüsteemi kui terviku universaalseks kehastajaks, pakkudes  süsteemile  vältimatult vajalikku suletust ja terviklikkust. See partikulaarne tähistaja – Laclau terminoloogias „tühi tähistaja„ – omandab sel viisil tähistamissüsteemis ehk diskursuses domineeriva positsiooni, allutades enesele rohkemal või vähemal määral kõik muud diskursuse liikmed, lastes neil paista samaväärsetena ning õõnestades nende omavahelist erinevust. Paradoksaalsel moel saavutatakse sellise õõnestamise kaudu teatud ühtsus või läbipaistvus (süsteemsus). Kuid see ühtsus ei tulene mingisugusest metafüüsilisest alusest, vaid on nimetamise efekt. Nagu Laclau osutab oma hilisemates töödes, nimi saab aluseks asjale, st diskursusele. Ning siin kerkib üles küsimus: mis on need jõud nonde toimingute taga, mis võimaldavad nimetamisel olla diskursuse aluseks. Laclau ammutab oma vastuse psühhoanalüüsist, eriti selle lacanlikust variandist.

    Psühhoanlüütilistesse keerdkäikudesse suubumist võiks pidada Laclau hegemooniateooria peamiseks nõrkuseks, kuna see suleb uksed konkreetsetele poliitiliste diskursuste analüüsidele. Asendades  psühhoanalüütilise lõppinstantsi Lotmani kultuurisemiootikast pärit teksti kakskeelsuse ja tõlke (siirde) kontseptsiooniga, võib avada mõlema lähenemise jaoks uusi ja viljakaid perspektiive. Lotmani järgi on mis tahes tähendustekke elementaartingimuseks kakskeelne, s.o diskreetne ja kontinuaalne kodeerimine. Seejuures on need keeled vastastikku täielikult tõlkimatud. Ennekõike on võimatus täpselt tõlkida tekste diskreetsetest keeltest mittediskreetsetesse-kontinuaalsetesse ja tagasi tingitud nende põhimõtteliselt erinevast ehitusest: diskreetsetes keelelistes süsteemides on tekst märgi suhtes sekundaarne, s.t jaguneb selgelt märkideks. Ei ole raske eristada märki kui teatud algset elementaarset ühikut.  Märk seostub siin märgiga ning seda tüüpi tekste iseloomustavad järjestused, kausaalsed, kronoloogilised ja loogilised seosed, mis on iseloomulikud jutustavatele tekstidele ja eksperimentaalteadustele. Kontinuaalsetes keeltes on esmane tekst, mis ei lagune märkideks, vaid on ise märk. Tekib küsimus: kuidas on sellises vastandlikus, kuid paratamatus struktuuris mingi tervikliku tähenduse tekkimine üldse võimalik? Lotmani järgi kätkeb selline minimaalne struktuur ka kolmandat osist: tinglike metafoorsete ekvivalentsuste plokki, mis võimaldab tõlkeoperatsioone tõlkimatuse tingimustes. Meenutagem, et samas funktsioonis asub Laclau „tühi tähistaja” – ta koondab tähistajate erinevused – samaväärsusahelasse. Kasutades Lotmani terminoloogiat: poliitilises diskursuses-tekstis prevaleerib mitte-diskreetne tõlkimisstrateegia, s.t diskreetsed ja üksteisest selgesti eristuvad märgid tõlgitakse mitte-diskreetseks tervikuks. See samastamise strateegia laseb reaalse maailma erinevates nähtustes näha Ühe nähtuse märke ja ühe klassi objektide mitmekesisuses Ühtset Objekti.

    Samastamise strateegiline funktsioon jääb aga  ebaselgeks, kuni on vastamata, mille läbi saab teoks see tähendusliku diskursuse sulgemine ehk siis metafoorne tõlge. See toiminguakt on nimetamine. Kuigi oma loomult on nimi diskreetne, funktsioneerib metafoorne nimetamine kogu tähendusliku terviku nimena ning õigem oleks öelda, et alles loob selle kui tähendusliku terviku. Poliitilises diskursuses sarnaneb see paradoksaalsel kombel mütoloogilise nimetamisega, mis kasvab välja asja ja nime eristamatusest.  Laclau sõnul  poleks siin tegemist mitte nime ja objekti ekvivalentsusega, vaid identsusega. Toome eelneva kinnituseks näite 2007. aasta aprillisündmustest Tallinnas. Prevaleeriv (hegemoonne) nimi nendele sündmustele on „pronksiöö” (mis iseenesest on absurdne, kuna puudub objekt). Ometigi koondab see nimi samaväärsusahelasse ehk tähenduslikku tervikusse algupäraselt täiesti diskreetsed (eraldi seisvad) sündmused: lisaks märulile veel ka integratsiooni-temaatika, Venemaa sisepoliitika, ajaloomälust lisaks 1940. aasta juunisündmused ning Interrinde rünnaku Toompeale 1991. aasta kevadel jne. Nad kõik moodustavad Ühe liigendatud tervikliku diskursuse-teksti. Kui nüüd nimetada neid aprilliööde sündmusi näiteks „Tallinna Kevadeks” või „aprilli rahvarahutusteks”, saaksime hoopis teistsugustest hinnangutest ja sündmustest moodustunud samaväärsusahela.

    Kokkuvõttes võime teha esialgsed järeldused: hegemoonse poliitilise diskursuse konstrueerimises valitseb kontinuaalne tähistamisstrateegia. Peamine konstitutiivne toiming on siin nimetamine. 

     

Sirp