Kertu Birgit Anton

Nüüdseks ligemale poolteist sajandit kestnud eestlaste kolooniates ei ole unustatud oma juuri ja kodumaad. Keelt küll, sest ümbrus on rahvuslikule kirevusele vaatamata valdavalt venekeelne. Kuid uus ärkamisaeg on jõudnud ka sinna ja eesti keelt õpitakse, vahest võiks öelda ka ?meenutatakse?. Keelega koos taasavastatakse vahepealsete ladestuste alt oma rahvuslik mälu. Zamruqi külas kõneles eestlaste kohalolekust juba enne mälestustahvli avamist postkontori silt, mis oli ukraina- ja eestikeelne; eesti kunsti Krimmi-seoseid meenutab mulle aga mu Ühispanga kaart, millel Johann Köleri 1884. aasta maal ?Päikeseloojang Krimmis?. Mälestis, meelespidamise vahend seegi.

Ladinakeelne sõna monumentum tuleneb tegusõnast moneo, mis tähendabki meenuta­mist, kuid ka hoiatamist, manitsemist, ennus­­tamist kui ka vaimustumist. Keelgi on üks selliseid monumente, millesse on kätketud kõik mainitud tähendused. Keel ongi meenutamine, on mälu. Keel on ühe rahva olemasolust kõnelev monument, ehkki ajas muutuv.

Monumendid on suuresti koloniseerimise märgid. Nagu on seda ka eestlaste maaliliselt stepirohtu kasvanud hauakivid Krasnodarka ehk tataripäraselt Qonçi-Şavva küla vanal kalmistul ja teistes asundustes. Muuseas seisab Vilde reisiga samast aastast Sevastoopolis üks selle sümboliks peetav ?Uputatud laevade? monument, mille autoriks on Amandus Adamson. Mõnigi reisikiri ja giid ei tea ega nimeta selle monumendi loojat, küll aga tähendust: 1854. aastal suleti Krimmi sõjas Sevastoopoli lahesuue vaenulikele vägedele oma laevade uputamisega. Seal säästeti inimelusid oma vara, laevade ja relvastuse hinnaga, kuid vene hinge kohta on Adamsoni skulptuur tänapäevaselt kõnekas ? piisab, kui meenutada võite vaenlase üle kaitsetute inimeste elu hinnaga Moskvas ja Beslanis.

Eesti mälestised Krimmis on rahumeelse, kultuurilise kolonisatsiooni märgid. Need kõnelevad minevikust, kuid nende sõnum on suunatud tulevikku. Need on eestlaste jalajäljed maailmas. Krimmis kõneldakse, et seal elab sadu rahvusi. Mälestised tõendavad ka nende rahvuste head läbisaamist sellisel loomulikul viisil, milleks ei pea korraldama kampaaniaid ega maalima plakateid. Rohkearvuline osavõtt Vilde mälestustahvli avamisest ja eesti päeva peost, kus esinesid paljude Krimmi rahvuste esindajad oma rahvariietes ja oma keeles, oli sellise sõpruse tunnistuseks. Seda võib meenutada vaimustusega.

Tõepoolest ? meenutamine kui vaimustumine!

Janika Kronberg,

EKLi Tartu osakonna esimees

Vilde mälestustahvli autor Anatoli Ljutov, eluaegne raamatukoguhoidja Tamara Torbek, Eesti Ukraina suursaadik Paul Lettens, Sevastoopoli Eesti Kultuuriseltsi liige Elvira Brussetsova, Krimmi eestlaste koduloo uurija Leonhard Salman, Sevastoopoli Eesti Kultuuriseltsi esimees Erich Kalling ja Kiievi Eesti Kultuuriseltsi esinaine Mare Litvinskaja mälestustahvli avamisel.

11. IX paigutati Krimmi eesti asunduse Beregovoje postkontori seinale mälestustahvel, millel kiri: ?Eesti kirjandusklassik külastas 1904. aasta septembris Samruki asundust. Oma reisil kogus ta materjali esimeste Eesti väljarändajate teemalise romaani ?Prohvet Maltsvet? kirjutamiseks.? Pidulikul sündmusel osalesid ka Krimmi AV ministrite nõukogu juures tegutseva rahvusvähemuste nõukogu esimees V. M. Pavlov, Sevastoopoli Rahvuskultuuride Seltsi esimees V. A. Milodan ning Krimmi Eesti Kultuuriseltsi esinaine Meeri Nikolskaja.

Krimmi kandideeris kevadel õpetajaks kümmekond, septembris kohale jõudnud Eesti haridusministeeriumi lähetatud uus õpetaja Helle Aunap (25aastase õpetajakogemusega endine Viljandi maavalitsuse haridusametnik) õpetab lastele eesti keelt, kuid on ka seltsielu ja eestluse keskpunkt; sellegi reisi tulemusel jõudis külla kopsakas pakk Eesti Naise numbreid, mida külanaistele ette lugeda või ka vajaduse korral tõlkida. Viljandi pärimusmuusikafestivali fännina on tal kindel plaan ka siinsete eestlaste juured veel sügavamale ajada, ?saksalaulu? juurest pärimusmuusika ja maailma juurde viia. Üsna kurb oli ta sellepärast, et teised rahvad ja riigid pole oma rahvuskaaslaste vastu sama suurt huvi üles näidanud kui eestlased. Muud külalapsed on õnnetud, et nemad eestlased ei ole ja puudub põhjus eesti asjas kaasa lüüa. On sellepärast laste seas naginat ja kadedustki ette tulnud. Ehk õnnestub tal Aleksandrovka kooli rahvuste tubade eestvedajad kuidagi pärimusmuusika tasandil kaasa haarata, ka vene lapsed nõukogude laulust võõrutada? Kes teab? Kuigi, nii kui eestlaste buss õpetaja maja ette külatänavale seisma on jäänud, ütlevad kõik vastutulijad külas võõrastele eesti keeles tere, ka poepidaja tatarlane.

Krasnodarka endisest lasteaiast pool kuulub kevadest eesti kultuuriseltsile, Eesti Tareks nimetatu ukse kohal ripub silt ?Krasnodarka Eesti kultuuri selts ?Lootus??.

Krimmi reisiseltskonnas oli ka inimene, kes Vilde jälgedes oma esivanemate radadel sai käia. Juta Saron (pildil koos Krimmi eri koostajaga): ?Eestlaste Krimmi väljarändamise teise lainega 1869 läksid Järvamaalt Ambla kihelkonnast ka Ann (s 1838) ja Mihkel (s 1833) Lootus. Võib-olla läks Lootuse priinime kandjaid ka juba esimeste hulgas 1862. aastal. Nime Lootus esineb nii Kont?i-?avva kui Tarhani külas, esimeses on see sagedasem nimi kalmistu ristidel, teises kannab seda praeguseks küla ainus eesti soost inimene. Tundub, et Lootuse juurtega inimesi on Krimmis rohkemgi kui Eestis, olevat olnud lapserikkad pered. Kas sellepärast kannabki Krasnodarka Eesti Kultuuriselts nime Lootus? Ise olen nimetatud Ann ja Mihkel Lootuse viies põlv emaliinis, seega lihtsalt üks väga paljudest Lootuse harudest.?

Krimmi Eesti Kultuuriseltsi korraldatud kolmanda Beregovoje eesti päeva sisse mahtus peale Vilde tahvli avamise ja rahvaste sõpruse kontserdi ka rikkalik söömaaeg kõigile kokkutulnuile, sealhulgas muidugi eesti lapsed.

Kolmanda Beregovoje eesti päeva rahvarikast kontserti alustasid muidugi Krasnodarka ja Aleksandrovka lapsed eestikeelsete lauludega, mida esitati siiralt ja ? aktsendiga. Eestikeelse uusärkamisaegse lastelaulu saatel tantsisid nõukogudehõngulise lava ja tõusvate ridadega saali põrandal rõõmsad valgete bantik?utega vene lapsed. Eeslaval lõi suurejoonelise avara emakeelse laulu lahti aserbaid?aani tüse poeg. Jne. Kõigile plaksutati vaimustuses; revolutsiooni küll polnud, vaba rinnaga laulmist aga küll. Uskumatu, et nõukogudeaegne surutisest nõretav rahvaste sõpruse pidu täpselt samas vormis täiesti teise sisu võib omandada! Üks Moskvast odavalt (sööb pansionaadis, elab peres) suvitama sõitnud mammi aga, kellega külatänaval saatus kokku viis ja kes siis koos meiega Vilde tahvlit avama tõttas, kiirustas kärmelt härra Salmani juurde veel mõne saada oleva Vilde reisikirja Krimmi puudutava osa tänavu ilmunud venekeelse väljaande järele. Loomulikult kuulis ta Vildest esimest korda.

Krimmi eesti lapsed Krasnodarka Eesti Kultuuriseltsi esinaise  Rita Kadilkinaga Eestis Lohusuu kakskeelse põhikooli aktusel: Anja Wiedermann, Irina ?orohhova, Marina Kolpakova, Aleksandr Peek, Maksim Pronin, Kirill Torbek,  Jaana Kaplan, Tatjana Püttsepp, Liina Gosti?t?eva.

Piret Laidroo pakkus 11. korda Krimmi sõites kaasasõiduvõimalust ka Lohusuu rannakultuuri seltsi juhatuse liikmele Maido Pärnsalule, mille viljana toodi Krasnodarka lapsed kaheks kuuks Lohusuu kooli õppima, kodueestlaste heast südamest nii-öelda. Krimmi Aleksandrovka koolile, ku
s need lapsed muidu käivad, on peale eesti keele õpetaja andnud Eesti muudki abi: enam ei köeta klasse pisikeste raudahjudega, uue katlamajaga on vähemalt pool majast soe; Kiievi Eesti saatkond kinkis arvuti jmt. Lohusuu koolis on tingimused paremad, lastele osteti peredes, kus nad elasid, riideid ja koolitarbeid, firmalt Ardis Sport saadi spordirõivad ja jalatsid, kuid olulisem sellest on võimalus maailma näha. Vaesunud kolhoosijärgsust oleme ka ise näinud. Krasnodarkas on enamik töötud, mõned käivad üleukrainalise masinaühistu kaudu hooajatöödel, näiteks ka Oleg Peek, kelle poeg samuti Lohusuus õppis. Või ka ehitamas. Kõik naised peavad loomi, korjavad piimatilga hommikul kokku ja viivad kokkuostu. Sellest elataksegi. Ometi tehakse ja pingutatakse kõigiti, et laps ? sedakorda siis Eestisse ? kooli saata. Rita Kadilkina, kes nendega Lohusuus 1. IX ? 22. X kaasas käis, ütles sõbralikult ja vaikselt: ?Ega nad koju ei tahagi, neile meeldib. Kõik viied. Eesti keel läheb eraldi hindega tunnistusele. Teisi aineid õpivad vene keeles ja elavad eesti peredes. Räägivad juba paremini kui mina, peredes nendega vene keeles ei räägita, ainult eesti.?

Juhuse tahtel sattus kaks kanget Krimmi eesti naist Vilde klubis kokku. Ja kohe ?tüligi majas? ? kumba asundust arendada, kas stepiküla Krasnodarkat või suvituslikku Beregovojet? ?Muidugi Beregovojet. Mis teil seal on?? uuris see, kes sealt pärit, kuid 1940ndate lõpust Eestis elanud, kaaskrimlaselt. ?Midagi ei ole, tööd ega midagi.? ? ?Külarahvas peab ise hoolitsema, et midagi tehtud saab. Ega meil siin pensionäril parem ole, ikka peab vaatama, kuidas ots otsaga kokku saab,? on edasijõudnud turumajandusega riigi kodanik varmas õpetama. Vastus on ebalev, nukker: ?Nojah, elektrit ei ole, kütet pole ? ja vett ei ole.? ? ?Aga tehke ometi kaevud!? ? ?Jah, aga vesi on 150 meetrit.? Sellest algas kõik Kont?i-?avva külas ka 141 aasta eest.

12 000 X 5 =  60 000. 100% sündinuist ei saa omada kõrgharidust.  Kui mingil arenguetapil ongi nii, et kõrgkooli astub rohkem inimesi, kui samal aastal lõpetas gümnaasiumi, siis ei saa selline olukord ilma massilise sisserändeta kuigi kaua kesta.

Nii nagu ülikoolimaastik, nii vajab korrastamist ja arenguvisiooni ka selle vältimatu tugistruktuur, Eesti raamatukogunduse maastik. Toon allpool mõned üldised mõtted ja esitan teatava vaatenurga ülikoolidega vahetult seotud teadusraamatukogude arendamiseks. Riigi ja avalik-õiguslike ülikoolide koostöös luuakse Eesti teadusraamatukogu.(vt ka Jaak Aaviksoo, ?Kas Eesti vajab Ülikooli?, Päevaleht 13. IX 2004). Põhiprintsiibid peaksid olema järgmised:

1. Riik rahastab teadusteaviku ostmist ja edaspidi ka teadusraamatukogude kui teaduse infrastruktuuri olulise osa ülalpidamist Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarve kaudu.

2. Teadusteaviku, nii elektroonilise kui paberkandjal oleva, soetuseks planeeritakse kokku summa, mis vastab ligikaudu ühe korraliku ülikooli vastavale kulutusele maailmas, s.o ca 6 ? 8 miljonit USA dollarit ehk 80 ? 100 miljonit krooni aastas (arvestatud praegustes hindades).

3. Seda raha saavad vaid avalik-õiguslikele ülikoolidele kuuluvad  teadusraamatukogud ja vaid teadusteaviku soetamiseks. Õpikud ostab iga ülikool oma vahenditest ise.

4. Eesti teadusraamatukogu ei peaks olema killustatud. Aitaks ju ühest teadusraamatukogust Tartusse ja ühest Tallinnasse, tegelikkus tingib ilmselt kahte mõlemasse ülikoolilinna. Sellel on teatav, muu hulgas ka ruumilis-logistiline põhjendus. Tartus on selleks paiknemine nii kesklinnas ülikooli juures kui Tähtvere väljal põllumajandusülikooli juures. Tallinnas siis vastavalt kesklinna ülikoolide muusikaakadeemia, kunstiakadeemia, EBSi, Audentese-Concordia ja pedagoogikaülikooli vahel Rävala puiesteel ja Mustamäel tehnikaülikooli juures.

5. Eesti teadusraamatukogu komponentraamatukogude valikul lähtutakse eeskätt olemasolevast, aastakümnete või sajandite jooksul kogutu järjepidevusest, vastava töökultuuri ja hoonete olemasolust. Siin kerkivad esile kaks suurt: auväärse ajaloo ja 3,5miljonilise koguga Tartu Ülikooli Raamatukogu (pindala ca 30 000 ruutmeetrit) ja 2,7miljoniline Tallinna Pedagoogikaülikooli Akadeemiline Raamatukogu (ca 10 000 ruutmeetrit). Nimetatud raamatukogude sihipärase arendamisega on neist kujunenud hinnaliste kogudega, sh ka Euroopa kultuurikontekstis arvestatavad teadus- ja arhiivraamatukogud. Põlvkondade vältel loodud rahvuslik rikkus peab olema kättesaadav ka tulevastele põlvedele.

6. Teadusraamatukogudele mõeldud raha jaotus Eesti teadusraamatukogu komponentraamatukogude vahel lähtuks eeskätt ühisest komplekteerimiskavast: nii jagataks teadusinfo kogumise ja säilitamise vastutust ja välditaks tarbetut ja ressurssi raiskavat dubleerimist.

7. Komplekteerimiskava koostamisel arvestatakse Eesti kogu teaduse, mitte vaid ülikoolide juures tehtava teaduse vajadusi põhimõttel, et kõik teadusraamatukogud on kasutamiseks kõigile. Nii kujuneb oluliseks komplekteerimisprintsiibiks järjepidevus ja kogude terviklikkus.

On lootustandev, et eespool toodud kolme esimese punkti osas ongi põhilises juba kokku lepitud ja vastav riiklik regulatsioon olemas. Riigieelarves figureeriv ja teadusteaviku ostmiseks planeeritav raha on küll soovitavast poole väiksem ja infrastruktuuri toetav raha puudub hoopiski.

Eesti ülikoolimaastiku korrastamisel on muu keeruka hulgas vaja leida vastandlike suundumuste tasakaal. Tuleb ju samal ajal konkureerida ? seal, kus tudengeid on piisavalt ja õpetamine ei ole väga kallis, jagada omavahel maad ? seal, kus tudengeid on alla kriitilise massi või õpetamine on väga kallis, ja teha koostööd seal, kus hea tulemuse saaks vaid jõudusid ühendades ? näiteks doktoriõppes ja ühise Eesti teadusraamatukogu üleseehitamisel.  Ülikoolidevaheline arutu konkurents peab asenduma kokkulepete ja koostööga. Eesti teadusraamatukogu ühine arendamine oleks üks konkreetne sammuke selles suunas.

Iial ei ole esemeline kultuur tänasest standardsem olnud. Kui vene ajal kandsid kõik naised x päevast alates valgeid barette, siis oli see tingitud oludest, mis tekitas massipsühhoose. Tänagi on  standard kõikjal. Kui plastik, nabapüksid ja sonimütsid, siis kõigile ? imikutest pensionärini. Soovitav oleks ka standardne figuur ja mõistus: maksimaalselt number 42. Üht teismelisekaaluga ja vist (juba) ka mõistusega vanurit toppisid vahepeal mitu firmat oma noortetoodete ümber ja sisse: et vaadake, meie toode on universaalne.

Aga olgu ihu katmisega, kuidas on. Elasime üle valged baretid, elame ka nabapükstes. Nüüd rikastab meie hinge ja vaimu mitmekesine vaimne kultuur? Esmane, mis ?kultuurikeskkonnas? silmanägemist ja kõrvakuulmist tabab, on muusikal, märul, naistekas ja telemäng, milles ?ei pea ennast enam mingite teadmistega vaevama? (x telemängu reklaam x kanalil). Tegelikult on need neli vaata et nüüdiskultuuri sambad, milles kehastuvad inimolemise põhivormid: hing ja vaim, feminiinsus ja maskuliinsus. Muusikal ? hingele. Telemäng, kus korratakse üle kõige tähtsamate asjade nimed (popkultuuri ikoonid ja listid) – vaimuteritamise koht. Naistekas ? fertiilsusega kaasnev lüürika, eepika ja pragmaatika. Märul ? intellektuaalsetest maskeeringutest vabastatud ehe meestevärk. Et ?pehme? kultuur peabki üldinimlikku peegeldama? Standardist ei pääse mujalgi. Eesti kirjutavad ja näitavad infokanalid võiksid rahumeeli ühte heita: uudistevalik, järjestus ja sõnastus on praktiliselt identne.

Miskipärast on mitmesust tõotava liberalismi kõige esinduslikum tunnus standardsus. Mis selles siis paha on, võib küsida. Tõsi, standard, olgu asjade või mõtete maailmas, on ka kasulik. See tagab efektiivsuse. Näiteks kooliõpetuses leviv lünkade täitmise meetod (õige sõna õigesse lahtrisse, variant A või B) on kiirem ja odavam kui õpetada seoste leidmist või tähenduste analüüsi. Standard annab turvatunde. Kui A, B ja C on ette öeldud, siis ei tekita frustratsiooni mõte, et võiks ka F olla. Standardil on julgeolekualane tähtsus. Inimesed, kelle õiged vastused (A, B ja C) on ette öeldud, ei hakka naljalt lollusi tegema. Näiteks usklike perekonnad, kus lastele antav eluõpetus järgib väga rangeid moraalseid standardeid: nooruses mässumeelne laps pöördub hiljem enamasti õpitud vastuste juurde tagasi, leiab rahu ja õnnetunde.

Standard teebki õnnelikuks. Endiselt ei meeldi kellelegi seda uskuda, kuid Stalini ajal, kui vastused olid väga standardsed, tundsid miljonid inimesed end õnnelikuna. Kas meil on õigus neid hukka mõista? Ja vastupidi, vastuste rohkus tekitab frustratsiooni ja agressiivsust. Näeme ju, kuidas Lääne-Euroopa migrandid, kelle peas eri kultuuridest pärit mõttestandardid segi lähevad või konkureerima hakkavad, iseenda või ligimeste elu kallale kipuvad. On meilgi kuritegevuse statistika, mille rahvustunnustest me eriti kõnelda ei taha…

Standardid on erinevad. On ?kiired? kommertsiaalsed standardid, globaalsete äriprojektide sünnitised. On väga vanad, pärimuslikud, aeglaselt kujunenud rahvuskultuurilised ja religioossed standardid ? kaua salvestunud, suure energiasisaldusega nagu nafta või turvas. Kogemus ütleb, et kui need kaks, pärimuslik ja kommertsiaalne, kiirelt ja jõhkralt kokku segada, on tulemuseks värdjalik mutatsioon. Demokraatiastandardite import tekitab militaarseid, korrumpeerunud, konfliktides, kihistumises ja vaesuses ägavaid banaanivabariike. Inimeselt inimesele antud, inimese peas peituvatele standarditele ei pääse tankid ometi ligi. Või siis ainult üle sõites. Urmas Ott, kes teleekraanil t?et?eeni poisikeselt suitsiidivalmiduse välja pressis, rikkus inimlikku ja ajakirjanduseetikat, aga näitas tõde. Vastuoluline asi see standard, vajaks analüüsi. Analüüsib tubli eestlanegi koos relvavendadega, püss käes.

Esa Saarinen, Kirsti Lonka, Muutumised. Fontes, 2004. 368 lk. 

Kas Esa Saarinen pakub viimaks ometi inimlikku tarkust laiemale avalikkusele, kes on seni pidanud läbi ajama Coelho mõistujuttudega, või lihtsalt kordab juba jälle mõnede Kreeka mõttekoolkondade teed individuaalse õnneni?Piia Ruber 

Kas ?lõpuks ometi? või ?juba jälle?? Kaasaegne filosoof peab kaasaegses akadeemilises elus ilmselt ühel hetkel seisma vastamisi küsimusega, mida ta teeb ja kelle jaoks. Vaevalt et ükski fond annab grandi lihtsalt inimliku tarkuse poole püüdlemiseks; vaimse valgustuse saavutamiseks on ju olemas kloostrid. Nii kaldub ka teadmine vanas väärikas mõttes murenema tehniliste küsimuste jadaks, mille tulemusena peaks kuju võtma uus Suur Kontseptsioon. Kui nüüd üks filosoof nagu Esa Saarinen astub kõrvale filosoofiatehniliste küsimuste ringist, siis kas ta pakub viimaks ometi inimlikku tarkust laiemale avalikkusele, kes on seni pidanud läbi ajama Coelho mõistujuttudega, või lihtsalt kordab juba jälle mõnede Kreeka mõttekoolkondade teed individuaalse õnneni?

?Muutumistest? paistab välja kirjutaja, kes armastab tarkust pigem argises kui filosoofilises tähenduses. Tema küsimused on küsimused, mille mõni positivistlik teadja kuulutanuks mõttetuks, tõsist mõtlemist mitte väärivaks, ebafilosoofiliseks. Ent ka kreeklaste ajast pärit või religioonidest tulenevad õnneliku elu mudelid pole enam piisavad ega arvesta tänapäevase argikogemusega. Tsivilisatsioon on välja mõelnud masinad ja argielus annavad inimesed end iga päev nende teenistusse, jagavad nende eesmärke ja meetodeid, tahavad olla efektiivsed ja peatumatud. Kõrvuti muude vajadustega killustab see väärtusorientatsiooni ja suunab viimaks küsima enese kohta. Igaühes on tema funktsioonide jääk, miski, mis ei allu välisele tähistamisele ja tahab olla mina.

Sellise lugeja ja sellise inimesega kõnelevad eneseabiraamatud; ta tunneb, et on kaduma läinud, kuid ei oska otsinguid kusagilt alustada. Võib-olla on see põhjendamatu eelarvamus, kuid enamik elujuhiste kogumikke pärineb kontinendilt, kus edukusel ja läbilöögil on suhteliselt lihtsad välised kriteeriumid. Jõukus ja positsioon on hea elu paratamatuks väljenduseks, teised väärtused jäävad juba väljapoole pjedestaali ulatust ja liigituvad halva elu tunnuseks. Või on see ainult eestlaste Ameerikasse projitseeritud pilk, mis kirjust mitmekesisusest valib endale äratuntava ja lähedase?

Esa Saarineni ja Kirsti Lonka lähenemine väärtuslikule elule on rajatud õppimise ja mõistmise rõhutamisele, pigem kontemplatiivsetele kui aktiivsetele võimetele. ?Muutumised? on juhtimis- ja organisatsiooniõpik niivõrd, kuivõrd igaüks ennast mõistma, arendama, juhtima ja organiseerima peab. Lühikeste lõikudena mõtteid arendades räägitakse ju seda, mis iga mõistliku indiviidi peas niigi peaks liikuma, võitlusest loomuliku vaimulaiskuse ja väljakujunenud käitumismudelitega. Kirjutajad seavad endale eesmärgiks julgustada uut avastama ? mitte mingis benji-hüpete või kaalujälgimisega alustamise mõttes ? ja seda sujuvalt oma isiksusse integreerima.

Mõnes koolituslisas võiks selle kirjutise siin pealkirjastada ?Humanism ja valgustus on tagasi!?, kuid sellega ju lihtsalt tunnistataks, et elame tehnokraatlikus ühiskonnas, mille Microsoft on oma näo järgi loonud. Saarinen julgustab sümpaatselt mitte kaotama endas vastuvõtlikku last, kes otsib seiklust ja avastusi, arvamata, et eesmärk on võit. ?Muutumiste? lugemine värskendab kindlasti neid nooruslikke ideaale, mille täitmise paljud on aja puudusel edasi lükanud ? või siis on just ideaalide raevukas täitmine toonud nad ringiga tagasi selle raamatu küsimuste juurde.

Tõeliselt hirmutav juhtum oleks muidugi, kui mõni juht ?Muutumisi? lugedes avastaks enda jaoks täiesti uue maailma, kus eneseteostus toimub teisi arvestades. See paneks küsima, kus inimene inimesena seni on olnud, millised väärtused on teda suunanud ja kujundanud. Vastused viimasele retoorilisele küsimusele leiab muidugi argielust, kuid kui ettevõtlik isik saavutab edu, ilma et temasse oleks installeeritud inimlikkuse draiverit, oleks see meie ühiskonna kohta üsna õudustäratav tähelepanek.

?Muutumistelt? ei maksa oodata silmade avanemist, ühe küsimuse tõstatab raamat aga küll ja selle üle mõtlesin pikalt juba aastaid tagasi Eesti Ekspressi jaoks Saarineni intervjueerides. Kas ja kes saaks olla Eestis vastava renomee ja üldistusjõuga mõtleja, arvamusliider vastava teadmiste ja veendumuste pagasiga, mis ei piirduks vaid kaardistatud teadusharuga? Või on ka inimene olemine ja selle üle mõtlemine üks neid spetsialiteete, mille tarvis peab riik teenust sisse ostma?

Lääne kultuuris kasvanud inimesel läheb vaja Saarineni, kes seletab mõistuslikult, kuidas suunata oma emotsioone ja loomust hüve poole. Mõnes teises kultuuris ei pea selleks lugema raamatut. Ühel hommikusöögil Rotterdami kitsukeses hotellis jõudis India päritolu ärimees mulle tunni jooksul ära seletada oma enam-vähem veatu arusaama õnnelikust elust, mis tõukus peamiselt loomuomasest optimismist ja usust teiste headusse, välistades mõistusliku vastuvaidlemise võimaluse. Kui üks kultuur pakub oma liikmetele selliseid sünnipäraseid tõdesid, siis peab tunnistama, et egotsentriline lääne tsivilisatsioon on eksistentsiaalsed tõkked ise välja mõtelnud ? nagu ka nende ületamise iseloomulikult tõkestatud ja kätteõpitud viisil, mida keskmised eneseabiõpikud veelgi süvendavad.

2001. aasta 11. septembri sündmused on äratanud läänemaailmas uue huvilaine islami vastu. Eesti ei ole siin erand: on ilmunud terve rida artikleid ja raamatuid, mis kirjeldavad selle meile kohati kaugeks ning arusaamatuks jääva maailmavaate aspekte. Alljärgnevalt käsitlen nelja teost, mida ühendab üks ja seesama taotlus: anda võhikust Lääne lugejale terviklik ülevaade islamist.

On ilmselge, et antud teemat saab esitada mitmeti. Gordoni õhuke raamat ?Islam? on ülevaatlik ja kerge lugeda. Seda võib pidada nii vooruseks kui puuduseks. Toimetaja Amar Annus tõdeb näiteks järelsõnas, et ?raamat pakub mõningase ülevaate islami kui religiooni tekkimisest ja arengust? Raamat ei paista silma erilise põhjalikkusega, kuid võib sillutada teed tõsisemate ja olulisemate islamist kõnelevate teoste juurde.? Toodud hinnangus väljendub ilmselt elukutselise usuteadlase arusaam, et ükski raamat ei saa olla liiga põhjalik. Samal aastal ilmus siiski õnneks teinegi raamat, mis seda muret omajagu leevendas. Schimmeli teos ?Islam: sissejuhatus? on Gordoni raamatuga enam-vähem samas mahus, kuid tunduvalt detailirohkem ja sisutihedam. Mõlemad autorid siiski teavad, millest räägivad. Ameerika haritlaste peres sündinud Gordon kasvas üles Liibanonis ja on sidunud oma elu islamimaailma uuringutega. Muu hulgas on ta on nüüdseks avaldanud raamatud ka Iraani usujuhist ajatolla Homeinist ja Süüria presidendist Hafez Al-Assadist. Schimmel oli möödunud sajandil üks tuntumaid islamiuurijaid. Tema sulest ilmus üle kaheksakümne raamatu ja teda on tema elutöö eest pärjatud mitmete kõrgete auhindadega.

Kumbki teos ei eelda lugejalt eelteadmisi, kuid ometi on need selgesti suunatud erinevatele lugejatele. Gordoni raamat on sisult rõhutatult ladus, kergesti jälgitav ja hästi illustreeritud. Algselt ongi see teos avaldatud teismelistele suunatud maailmareligioone tutvustavas sarjas.

Sildikleepimine

Gordon sõnastab raamatu alguses kaks läänelikus massikultuuris levinud käibemalli: sõna ?moslem? tähendab araablast ja kogu islamimaailm on karm ja vägivaldne ning läänevaenulik. Käsitlus avab lugejale aga islamimaailma selle mitmekesisuses, päädides autori hinnanguga: ?Kõige tõenäolisem on, et islam jääbki religiooniks ja tsivilisatsiooniks, mis kätkeb endas palju erinevaid vaateid. See oli nõnda islami varastel aastatel ja on nii ka tänapäeval.? Meie oludes sobib raamat hästi põhikooli viimaste klasside ja gümnaasiumi õpilaste lisalektüüriks aja- ja religiooniloo tundide juurde. Ainukeseks tõsiseks puuduseks pean siin tõlkes sõna ?sekt? kasutamist islami usuvoolude kirjeldamise juures. ÕS määratleb eesti keeles sekti kui usulahu sellest tulenevalt on sektant ?kitsarinnaline, dogmaatiliste vaadetega inimene?. Kui kogu islam on aga jagatud sunniitide ja ?iiitide sektideks ja viimased veel omakorda mitmesugusteks sektideks, siis on oht üldistada kõik moslemid kitsarinnalisteks inimesteks. Pealegi ei välista islami usuvoolud sugugi üksteist sel kombel, nagu see on olnud varasemate aegade kristluses.

Schimmeli raamatust õhkub teadmine islami avarusest igalt selle erudeeritud autori kirjutatud leheküljelt. Luule ja kujutava kunsti väljendusrikkus koos filosoofilise mõtiskluse ning teadustegevusega on samamoodi islam nagu ka müstika, juristide arutelud ?ariaadi rakenduste üle ja Mekka poole palvetamine. Autor on suutnud mahutada võimalikult palju teadmisi vähestele lehekülgedele nõnda, et kirjutatu on ikka veel huviga loetav ning väljendusrikas. Raamat on väga asjatundlikult tõlgitud ja hariv kõige paremas mõttes. Ja veel: kui 1989. aastal puhkes skandaal Salman Rushdie? raamatu üle ja ajatolla Homeini andis välja oma kurikuulsa fatvaa, siis käsitles liberaalne Lääne avalik arvamus seda näitena islami kitsarinnalisusest ja Rushdie?le sai osaks vaba mõtte märtri oreool. Schimmel oli üks väheseid, kes avalikult kinnitas, et Rushdie? raamat tõepoolest solvab paljude moslemite sügavamaid usutundeid. Sildikleepimine ei aita ei moslemeid ega läänlasi.

Soov mõista ja ka lugejat mõistmiseni aidata on ehk kõige sobivam märkima Armstrongi sügavalt isikupärasele teosele ?Islam: lühiajalugu?. Raamatu eestikeelne väljaanne ütleb, et autor on elanud seitse aastat roomakatoliku nunnana ja on mitmete bestsellerite autor. Tema lugu on siiski palju ilmekam. Kloostrist lahkudes oli ta kõigest kahekümne nelja aastane. Elu, mida ta oli elanud, iseloomustas range isolatsioon välismaalimast. Kloostrist lahkunud noor neiu tundis end taasavastatud uues maailmas abituna. Eluraskused ei jätnud teda hiljemgi: ta põdes pikalt, lisandusid karjääriprobleemid. Kõik see suunas endise nunna ateismi. 1982. aastal, kui Armstrong televisioonile dokumentaalsaadet tehes Jeruusalemma külastas, tärkas temas huvi selle vastu, mis ühendab kolme suurt maailmareligiooni juutlust, kristlust ja islamit. Sealtpeale on ta olnud väga hinnatud religioonist kirjutav autor. Ta pole liitunud ühegi usukogukonnaga ja nimetab end ?vabakutseliseks monoteistiks?.

Religioon on eetiline alkeemia

Oma raamatuis otsib Armstrong seda, mis on suurtes religioonides meile kõigile üldinimlikult ühine. Dave Weichile antud intervjuus  (http://www.powells.com/authors/armstrong.html) (20. III 2004) sõnab ta: ?Religioon ei ole millegi uskumine. See on eetiline alkeemia. Asi on selles, kuidas käituda nõnda, et muutuda, et saada aimu pühadusest ja sakraalsest? Ja kaastunne on võti.? Armstrongi võtmeks islami juurde on arusaam, et erinevalt Läänest on islam otsinud Jumalat ajaloost. Ta ülevaade islami ajaloost on esitatud sügava sisseelamisega islami eripärasesse elutunnetusse. See sisseelamine on subjektiivne, ent järgib ometi islami enese kaanoneid: prohveti sügavast humaansusest saab mudel kogu islamis toimunu hindamiseks. Samas on probleemid, millega islam on ajaloos silmitsi seisnud, esitatud asjatundlikult. Autor on suurepärase üldistusvõimega ja suunab lugeja nägema, et islam pole mingi isoleeritud fenomen, vaid osa palju laiemast üldinimlikust mõtestatud ja inimväärse elukorralduse otsingute maailmast. Eriti tänuväärsena avaldub see lähenemisviis raamatu lõpuosas, kus autor kirjeldab probleeme, mis islami ette on kerkinud tänapäevases maailmas. Armstrong tõstab lugeja ette islami peegli ? ja see, mis sealt enesega üldiselt rahulolevale läänlasele paistab, ei olegi nii meeldiv.

Lancasteri ülikooli professori Wainesi ?Sissejuhatus islamisse? on kirjutatud viisil, mis on ühine paljudele kõrgkoolidele: see on akadeemiliselt pädev sissejuhatus teatud ainevaldkonda. Cambridge University Pressi poolt on see teos algselt avaldatud kolmiksarjas, kus tutvustatakse religioone (budism, hinduism ja islam; samas ?anris tekste avaldatakse üldiselt ka kristluse ja teiste religioonide kohta). Käsitletavatest raamatutest on see kahtlemata kõige informatiivsem ja julgen öelda, et tegu on eesti keeles seni kõige kaalukama islamialase ülevaateraamatuga. Sidusat raamatut võib lugeda ka jutustusena islami ajaloost, religioonist ning kultuurist. Autor ei kõnele ainult ise, vaid annab sõna ka neile inimestele, kelle pärandist islami lugu koosnebki. Akadeemilistest uurimisprobleemidest, millega asjatundja paratamatult kokku puutub, annab lugejale aimu töö viimane peatükk ?Ekskurss islami lätetele?. Teos sobib hästi õpikuks kõrgkoolis.

Pole halba ilma heata: tänase maailma poliitilised pinged on toonud kaasa uuenenud kultuurihuvi islami vastu ja selle, et me oma emakeeles maailmast pisut avaramalt aru saada võime. Siit edasi tasuks lugejal mõelda juba teemade üksikkäsitlustega tutvumisele. Üht-teist on eesti keeles juba muide olemaski, see on aga juba järgmiste raamatuarvustuste ülesanne.