Toeta
Otsi

Jätkumuutu või põru

  • Väike komeedi plahvatus

    Heli Silma

    Kunstniku sõnul on näituse idee kandjaks „Sinise sünd” (1996): maal, mille valmimise ajal  ta arvatavasti mõtles kõiksusega seotud teemadele. Pildil on kujutatud tähistaevast, mis katab kogu maali pinna, laialipillatud täpikestest moodustatud vaip tundub ehtsa fotona astronoomia õpikust.

    See väljapanek koosneb väikestest akrüülmaalidest: esitatud on abstraktsed, erineva koloriidi ja värvigammaga sensuaalsed pildid.  On lakoonilisemaid töid nagu „Lendab” (2007), kus kompositsioon koosneb ühest diagonaalsest figuurist, mis prevaleerib olematu faktuuriga valgel pinnal. Siin on kasutatud kontrastsust, et esile tõsta figuuri. Ühtlasi võib tuua paralleele ka oleviku valupunktidega. „Lilled & Plahvatused III” (2007, pilt samast seeriast) pakub naudingut soojade värvitoonide ja peene pintslikäsitlusega. Selle pildi teemaga tegeles kunstnik juba aastate eest, seega pöördub ta nüüd tagasi oma abstraktse stiili lätete juurde. Seal võib rääkida figuuri dünaamilisest edasiarendusest looja fantaasia toel. Tulemus on üllatavalt kaunis, supernoovalikult võimas.

    Maalid on tunnetuselt ühtsed, veidi müstilised, alateadlike kujunditega, kunstniku kohati ootamatu lähenemine ainele teebki näituse huvitavaks.  Kreg A-Kristring kujutab oma maalidel nii oma kaasaega  kui universumi  igavikulisust, seega on tegemist laia haardega meistriga.

     

  • Käesirutus Uuraliteni

    Kaarel Tarand

    Faktiks jääb, et kõik iseseisvusvõimelised soome-ugri rahvad ei ole riiklikku iseseisvust ja rahvuslikku sõltumatust veel saavutanud. Ei saanud meie ärkamisajal ja 100 aastat tagasi hakkama suurte sõnade ja ideoloogiata, ei saa hõimuvelled nüüdki. Kui võtta lähtekohaks, et märgilisuse määr ja tähtsus on eestluse ärkamise ajaga võrreldes märgatavalt kasvanud, peaksid vaimustusega laetud sõnad iroonia või üleolekuta korratuna (ka Fenno-Ugria asutuse juubelinädalal ja täna rahvusraamatukogus toimuval konverentsil) kui innustuse allikad omal kohal ja suure mõjuga olema.

    Fenno-Ugria on teinud muljetavaldavat tööd, kuid vabas Eestis tegutseb ta piisava poliitilise ja ideoloogilise katuseta. Ma ei arva, et välisministeerium peaks Moskvasse maride või mordvalaste asjus pidevalt noote saatma. Mitte see poleks märk. Aga peaministri või valitsuse kommunikatsioonibüroo juurde eraldi hõimuasjade nõuniku ametikoha loomine oleks märk küll. Otsene infokanal võimu pähe ja südamesse, aga samas positsioon, mida Moskva ülearu kergesti haavata ei saaks. See oleks elu märk, sest ideoloogilises plaanis on hõimuasjandus kuidagi morbiidsevõitu, surmalõhnaline.

    Isegi Soome-Ugri Rahvaste Infokeskus kasutab enda kohta lühendit SURI. Mis lühend see on! Hoopis julgustavamalt kõlaks lühend ELU, näiteks tähenduses Eesti Laiub Uuralini. Ellujäämine on tähtis, adraseadmine lähitulevikus meist idapoolsetes metsades slaavlaste tekitatava asustusliku vaakumi täitmiseks veel tähtsam. Või eurobürokraatlikult väljendudes: hõimukeelte konkurentsivõime tugevdamine mitte rõhuga minevikule, pärimusele, vaid tulevikule, et tulla toime globaliseerumise väljakutsetega.

    Hõimunõunik peaministri juures võiks alustada kas või Harry Potteri hõimukeeltesse tõlkimise korraldamisest ning teoste igasse perre toimetamisest. Või siis sellest, et vabas sõnas juurduks rangelt ja täielikult õigete, algupäraste toponüümide kasutamine kõigi põliste soome-ugri alade kohta. Nii et pigem Äänisjärv, mitte Onega.

    Et suurendada eeldusi omariikluse sünniks sugulaste juures. Meile tuli ajalooline juhus saja aasta jooksul koguni kaks korda kätte, astugu ette see, kes ütleb, et kedagi teist ei või samasugune juhus eales tabada. Mingu selleks kas või kolmkümmend aastat, see juhus tuleb. Tark on selleks valmis olla.

     

  • Austraalias peetakse esimene Eesti filmide festival

    Traditsiooniliste Sydney Eesti Päevadega samaaegselt peetakse tänavu detsembris esimest korda  Austraalia Eesti filmide festival (Estonian Film Festival Australia), millega tähistatakse ühtlasi ka Eesti filmi 100. sünnipäeva. Festival arenes välja KiNO!@Sydney Eesti maja filmiõhtute sarjast, mille raames näidati Sydney Eesti majas iga kuu viimasel reedel Eesti filme. Festivali korraldaja Estonian Film Festival Inc on mittetulundusühing, mille eesmärgiks on tutvustada austraallastele Eesti kultuuri filmi kui meediumi abil.’

    Seekordsele festivalile on valitud Eesti  dokumentaalfilmidest Marianne Kõrveri „Erkki-Sven Tüür: 7 etüüdi piltides”, Moonika Siimetsa filmid „Maailmameister”, „Moekoer” ja „Salme saladus”, Ulrike Kochi „Regilaul” ja Marje Jurtšenko „Aeg on siin”, mängufilmidest Marko Raadi „Lumekuninganna”, joonisfilmidest Janno Põldma ja Heiki Ernitsa „Lotte ja kuukivi saladus” ning „Lotte reis Lõunamaale”.

    Festival leiab aset 29. ja 31. detsembril Sydney Eesti majas.

    Vaata lähemalt: http://estonianfilmfestival.com/

  • Saksa surmaihaluse poeesia – keeldumine elu peenrahast

    Heili Vaus-Tamm

    ERSO ja orkestri peadirigendi Nikolai Aleksejevi variant oli suhteliselt kahe jalaga maa peal – praktilisem, elutervem. Helilooja on teost nimetanud sümfooniaks lauludega. Siin on poeesia-teksti osakaal äärmiselt suur, nii et selle mõju on tuntav ka pikkades instrumentaalosades. Meeleolud on mõjutatud Mahleri isikliku elu fataalsetest sündmustest: lapse surmast, töökoha kaotamisest ja ta enda südamehaigusest. Osade pealkirjad räägivad lahkumisvalus nähtud maailmast ja selle ilu ülistamisest: „Joogilaul maailma viletsusest”, „Üksildane sügises”, „Noorusest”, „Ilust”, „Joobnu kevades” ja „Hüvastijätt”. Kusjuures viimane osa kestab proportsionaalselt teistest palju kauem – tervelt 28 minutit.

    Teose esimese osa eripäraks on kaunid magusad üles lahenevad käigud, kord vaid orkestri, kord jälle tenori partiis. Suhteliselt haruldane võte ja seetõttu kindlasti ka mõjuv. Neid käike võib ju veelgi rohkem välja tuua ja meeleolu sel kombel eriti peenendada. Või vastupidi – mitte rõhutada ja taotleda üldist kindlamat-tihedamat helipilti. Nikolai Aleksejev valis viimase variandi.

    Tenor Donald Litikerile (USA) tundub teos väga lähedane olevat, sest ta esitas selle peast ja oli asja juures kuidagi eriti hingestatult. Paraku polnud tema hääl kuigivõrd kandev ja nii mängis orkester esimeses osas tema partiist dünaamika mõttes päris tugevalt üle. Nii et laulja jäi ilmselgelt pingutades orkestrile ikka alla ja tundus sellest ka ise üsna häiritud olevat.

     

    Kaine talupojamõistuse variant

    Kogu tervikettekande puhkpillisoolod olid vaimustavad, eriline tänu Nils Rõõmussaarele ja Mihkel Peäskele. Teise osa alguse soolod olidki kohe sulni kõlaga, väljendades seda erilist seisundit, surma lähedusest heidetud tagasipilku maailma võlule ja täiuslikkusele. Need sooloepisoodid ehk kompenseerisidki esimesest osast jäänud väikese poeetilisuse puudujäägi. Kolmanda osa algul hakkas tenor n-ö vanast hirmust „pressima”, ent hiljem õnneks vabanes loomulikku hääleandmisse. Ning neljanda osa hilisromantiline ülevoolav nautlemine oli tõepoolest elamuslik, meelde jäi sopran Marianna Tarassova (Venemaa) duett orkestri kontsertmeistri Arvo Leiburiga. Viiendas osas sai tenor endast küll parima anda ja nii kulges helitöö finaali, mis ongi loo sisuline kokkuvõte. Peaaegu pooletunnist „Hüvastijätulaulu” on tavaliselt raske kuulata ja osa kipub lagunema just oma perioodiliselt hääbuva helikeele tõttu. Üksikud ekstaatilised mälestuspuhangud („Oo ilu! Oo igavesest armust – elust – joobnud ilm!”) vaid suurendavad kontrasti kaduva reaalsusega. Keeldumine elu „peenrahast”, see on siin teksti läbiv idee.

    Nikolai Aleksejev on teinud aga praktilise ja mõistliku otsuse ning kujundanud viimasest osast elutervema sümfoonilise poeemi. Katarsist küll ei saanud, aga see-eest mõjus too episood terviklikult ja veenvalt. Marianna Tarassova sai ennast samuti kogu selle pika osa vältel maksma panna. Tema aldihääle mahe sügav volüümikus voogas üle orkestri ja kõlaline tasakaal oli äkki lausa ideaalselt paigas. Sügava tooniga lauldud „Die Welt schläft ein” („Maailm unne jääb”), toetatud omakorda harfi ja fagoti soolode poolt, oli esituslikule täiuslikkusele päris lähedal. Ning ka viimased sõnad „Ewig… ewig” („Igavesti”) jäid kaunilt saali helisema.

    Kokkuvõttes saab ERSO pingelise hooaja lõppakordiga igati rahule jääda: Mahleri suurteose ettekanne oli igas mõttes soliidne ja samas ka mitte liiga trafaretne, kogukõla kompaktne ning orkestrisoolod väljendusrikkad.

     

     

  • Ukraina noor kunst uurib ühtekuuluvustunnet

    Reet Varblane

    Noorte kunstnike biennaali avamispäevade performance-loengus käsitlesite Ukraina praegust kunstiareeni, peatusite viimase aastanäituse valikuprotseduuril ning Ukraina Kunstnike Liidu ja kultuuriministeeriumi juhtkonna hoiakutel. Tagasihoidlikult väljendades meenutas see sügavat nõukogude aega, 1970ndaid ja 80ndaid, mitte mingil juhul hilisemat aega. Kuidas iseloomustate Ukraina praegust kunstielu, kui jätta kõige ametlikum tasand kõrvale? Mis võimalused on noorel, avalikku kunstiellu astuval kunstnikul? Kiievi Sorosi kaasaegse kunsti keskus tegutses ju kümmekond aastat tagasi igati aktiivselt.

    Ukraina kunstielus toimib praegu kaks peamist kunsti mudelit. Esimene on see, mida me kirjeldasime oma performance’is: ametlik tasand, mida toetavad ja juhivad kunstnike liit, kultuuriministeerium ja rahvuslik kunstiakadeemia. See mudel on säilitanud kunstniku ja võimu nõukogulikud suhted: kunst on allutatud valitsevale ideoloogiale, kuid nõukogulik ideoloogia on asendatud rahvuslik-patriootilise ideoloogiaga. Organisatsioonid, mille eesotsas on endiselt vanad nõukogude teenelised kunstitegelased, on ainukesed, kes vahendavad riiki ja kunstnikke. Teine kunstimudel sõltub erasponsorite huvist, on seetõttu huvitatud laia publiku heakskiidust ning kasutab massiinformatsiooni vahendeid. Seal on kaasaegne kunst võtnud kergema, atraktiivsema vormi, mida iseloomustavad populism, meelelahutuslikkus, vähene intellektuaalsus. Need kaks mudelit loovad vale binaarse opositsiooni: tõsiasjadest eemaldudes suunatakse vaataja ei tea kuhu, eikellegi maale.  

    Kunstiõpetamise konservatiivsuse tõttu on ukraina noortel kunstnikel sageli väga vähe teadmisi praegusest kunstist. Just seetõttu tuleb neil ise õppida, moodustada rühmitusi, luua sõltumatuid näitusepindu ja oma kuraatoriprogramme.

     

    Ukraina on pikka aega olnud poliitilise huvi keskpunktis, iseäranis, kui mõelda Euroopa peale. Kui palju on noored kunstnikud seotud poliitiliselt teravate teemadega? Milline on teie meelest „poliitilise” ja „poeetilise” suhe?

    Üks Ukraina noore kunsti kesksemaid teemasid on avaliku kommunikatsiooni, keele uurimine, keele, mille abil tunnetatakse oma ühtekuuluvust. Kontrollimatu kollektivism, solidaarsustunne on nii 2004. aasta ühiskondliku liikumise kui ka ukraina uue kunsti alus. Avalikus elus osalemine, sotsiaal-poliitiline angažeeritus, kommunikatiivne pingestatus iseloomustavad meie tegevust.  

     

    Mis veel huvitab noori kunstnikke?

    Sootsiumide formeerumine, Ukraina kaasaja transiitne iseloom: sotsialismilt kapitalismile üleminek, olukorra normaliseerumine, lääne ja ida suhted.

     

    Kõnelge natuke lähemalt grupeeringust R. E. P.? Mis on teie peamine eesmärk? Miks selline lühend?

    R. E. P. tähendab ‘revolutsiooniliselt eksperimentaalne ruum’ (Революционное Эксперимен­таль­ное Пространство).  Rühmitus moodustati Oranži revolutsiooni päevil ja selle nimetus peegeldab Ukraina reaalsust, mille uurimisega me ka tegeleme. Meie grupi tegevus on ehitatud üles aruteludele, vestlustele: just selles seisnebki meie kunsti kommunikatiivne iseloom. Grupisisesed lähedased suhted ongi see sotsiaalne vorm, milles R. E. P. areneb.

     

    Mida arvate Tallinna noorte kunstnike biennaalist?

    Meile meeldis. Osaliste noorus ja projekti tugev prognostiline liin lubavad rääkida biennaali potentsiaalist. See on näitus-algus, näitus-võimalus. Meie meelest on oluline, et biennaal on riigi kultuuripoliitika osa. Meid rõõmustas publiku huvi sellise kunsti vastu. See räägib huvist reaalsete ühiskondlike probleemide kirjastamise vastu.

     

    Kes on noor kunstnik?  Kas kunstnik, kel on eluaastaid vähem kui 35 või kes on hingelt noor?

    Iga põlvkond on ühiskondlik fenomen. Noor kunstnik kuulub põlvkonda, kelle ideed on aktuaalsed ühiskonna antud arengu etapil. Füüsiline vanus ei ole nii  tähtis kui keskkond, milles kunstnik on välja kujunenud, kuigi üks mõjutab teist.

     

  • Vabadus olla nõme

    Tarmo Teder

    „Kuhu põgenevate hingede” dialoog on elus, lugu lülib sidusat jada, pildi kunstiline ambitsioon on mõjus. Operaator Mait Mäekivi ja režissöör on leidnud mitmeid motiveeritud suurplaane, mille vaheldumise tempoga pole üle muljutud. Laias laastus võiks „Kuhu põgenevaid hingi” nimetada kahe gümnaasiumitüdruku teineteiseleidmise looks, mille käigus püstitub satanismi probleem või pseudoprobleem, kõveriti ka perekondade häda ja kogu ühiskonna eksistentsi nõmeduse võimalikkus. Nn noorsool on ju kõigest siiber ees.

    Spetsiifilise liinina läbib filmi sihtotstarbelise palve või soovi täidemineku võimalikkus ja selle tagasivõtmise alkeemia. Flirt teemal „palu Jumalat või Kuradit, vahet sel pole, sest su usk võib täide minna nii ja naa või jääda küsimiseks kurtidele kõrvadele” on ainult üks kaasstsenaristide poolt filmi istutatud ideepude. Film tervikuna jääb kontseptuaalselt amorfseks, mitmed väited jäetakse harali õhku rippuma – mõelge ise! Igatahes kirikule on kinnas visatud.

    Satanismi panev noor ajudega sensitiiv Seth ütleb: „Me oleme sama nõmedad kui kõik teised. Aga me oleme vabamad.” Nietzsche küsiks: „Vabadus – milleks?!” Äkki siis suuremaks nõmeduseks? Parem minna kinno vaatama ja pead murdma kui surnuaiale riste kangutama ja pärast mentidega õiendama. Filmivabrikandid on ju teinud oma panuse ikka publikule, s.t kassale. Originaalstsenaariumi autor Aidi Valliku palve, et seda filmi ei seostataks tema esimese populaarse romaaniga „Kuidas elad, Ann?”, jäi turundusetarkusest kurtidesse kõrvadesse. Lisaks kirjanikule peibutab kindlasti kinno šeff ja kuul staar Lenna Kuurmaa.

     

  • 6. Tallinna Rakenduskunsti Triennaaliga koos avanevad kolm satelliitnäitust

    Tallinna Rakenduskunsti Triennaal

    Triennaali peanäituse avamisele eelneb 23. novembril Marit Ilisoni performance „70 puuvillast kitlit“, 22. novembril avatakse Eesti Kunstiakadeemia üliõpilaste satelliitnäitus „Kogumise kunst. Jagamise kunst” Okupatsioonide muuseumis, 23. novembril toimub ka „Corpus Container” avamine HOP galeriis.

    Projektis „70 Cotton Smocks“ (70 puuvillast kitlit) tegeleb Marit Ilison ümbritsevast keskkonnast pärit väärtuste ja infomüra omastamise temaatikaga, siin on põimunud nostalgia, mälestused, stereotüüpsed mõttemallid ning autori isiklikud eneseotsingud ja vaated elu olemusele. Projekti füüsiliseks väljenduseks on 70 ükshaaval käsitsi värvitud puuvillast kitlit gradatsioonis valgest küllastunud tumelilla toonini, mida avaperformance’il kannavad 70 naist. Enese taasleidmine saab autori arvates toimuda läbi isikliku kasvu ja teadvuse arengu ning nii oli ka meditatiivne ja keeruline värvimisprotsess autorile suur eneseületus ja seotud aktiivselt oma „kitli seljast heitmisega”. „70 puuvillast kitlit“ jäävad Eesti Tarbekunsti ja Disainimuuseumi trepigaleriisse näitusena kuni triennaali lõpuni 3. veebruaril 2013.

    Corpus container HOP galeriis, avamine 23. novembril kell 16 (24.11-11.12.2012)
    Corpus container on projekt, mis uurib inimest selle eri aspektides: meie suhtumist kehasse, isikusse, iseendasse, sisemisse ja välisesse. Inimese keha võib näha kui sadat triljonit rakku, kui organismi, 1,7 meetrit ainet või kui hinge asupaika. Meie vaatleme keha kui mahutit. Kus see algab ja lõpeb, kas meeled on inimese välispikendused või hoopis infot koguvad siseelundid. Corpus container on füüsilisi väljendusvahendeid kasutav näitus ja pidevas muutumises protsess. See teiseneb näituseaja kuludes sarnaselt inimesele.
    Rühmituste A5 ja OTSE! koostööle on korraldusliku ja kontseptuaalse panuse lisanud Steinbesser. Steinbeisser on valdkondadevaheliste kogemuste vahetamiseks mõeldud platvorm, mis asub Amsterdamis ja on aktiivne üle maailma. www.steinbeisser.org
    A5 ühendab alates 2008. aastast kolme sarnase visiooniga kunstnikku: Annika Petterson (Rootsi), Romina Fuentes (Argentina) ja Adam Grinovich (USA). Kõik A5 liikmed elavad ja töötavad praegu Stockholmis Rootsis elukutseliste kunstnikena ja on spetsialiseerunud tänapäevasele ehtekunstile.
    OTSE! on kunstirühmitus, mille lõid 2010. aastal ehtekunstnikud Rainer Kaasik-Aaslav ja Annika Kedelauk ja sepp Nils Hint.

    Kogumise kunst. Jagamise kunst Okupatsioonide muuseumis, avamine 22. novembril kell 17 (23.11.2012–03.02.2013)
    Näitusel esitatud tööd on valminud Eesti Kunstiakadeemia disainiteaduskonna magistrandide semestriprojekti käigus. Näituse idee on välja kasvanud suure triennaali teemast „Kogumise kunst“ (kuraator Love Jönsson) ja seda on laiendatud kogumisega vastassuunalise, ent tihedalt seotud jagamise teemaga. Kogumisega seonduvate kummaliste ning varjatud aspektide käsitlemine on üks üliõpilastele enim huvi pakkunud teemasid. Jagamise kui kogumisega vastassuunalise tegevuse kaudu saab kollektsioneerimist kui nähtust paremini mõista. Näitusel osalevad: Andra Jõgis, Anne Reinberg, Anneli Metsmaa, Birgit Pählapuu, Hans-Otto Ojaste, Heleri-Alexsandra Sits, Karin Kallas, Katarina Kotselainen, Kaupo Holmberg, Külli Nidermann, Liina Lõõbas, Marika Jylhä, Merle Visak, Niina-Anneli Kaarnamo, Pille Kaleviste, Rainer Kaasik-Aaslav, Sandra Allemann, Tatjana Kuusik, Urmas Lüüs, Veronika Anders, kuraator: Tiina Sarapu, näituse kujundus: Sylvia-Johanna Annus

    23. novembrist 2012 kuni 3. veebruarini 2012 toimub 6. Tallinna Rakenduskunsti triennaal, millel osaleb 73 kunstnikku 23 riigist, kes käsitlevad oma töödes teemat „Kogumise kunst“. Triennaali peanäitus avatakse Eesti Tarbekunsti ja Disainimuuseumis.

    Lähemalt programmist: http://www.trtr.ee/et/programm12

    Lähemalt kunstnikest: https://www.facebook.com/TallinnAppliedArtTriennial

  • Reis ümber Euroopa

    Ardo V?rik

    Iren Lill jätkas pärast klavessiiniõpinguid Eesti muusika- ja teatriakadeemias oma haridusteed mainekas Kölni muusikakõrgkoolis ja lõpetas selle 2004. aastal. Kontserdil musitseeris ta flaami tüüpi klavessiinil, mis on ehitatud 1971. aastal Heidelbergi meistri Rainer Schütze töökojas.

    Ansambel, mis on tegutsenud 2004. aastast ning andnud kontserte Eestis ja Saksamaal, esines edukalt samas sarjas ka paar aastat tagasi. Seekord pakuti tunni jooksul kuulajaile avastamisrõõmu siinmail mitte just liiga tihti esitatava repertuaariga. Kontserdil kõlasid teosed XVII sajandi lõpus Euroopa saksakeelses osas tegutsenud heliloojatelt nagu Dietrich Buxtehude (1637–1707), Georg Muffat (1653–1704), Conrad Höffler (ca 1647–1705), Godfrey Finger (1660–1730), Joan Schenk (1660–1712) ja Augusto Kühnel (1645–1700). Siinkohal oleks paslik tsiteerida kava annotatsiooni: „See kaunis ja äärmiselt virtuoosne muusika on tulvil erinevatest mõjutustest – reisides ringi kogu Euroopas, omandasid heliloojad kogemusi erinevate õpetajate juures ning selle tulemusena võib nende loomingus kuulda rikkalikku kombinatsiooni kõige mitmekesisematest stiilidest. Sageli leidub ühe teose piires elemente nii prantsuse, itaalia kui ka inglise muusikast.”

    Kontserdil kõlanud viiest sonaadist olid hõlmatavamateks omapärase attacca-vormiga väike Buxtehude Sonaat D-duur ning Fingeri Sonaat A-duur. Viimane võlus väga selge helikeele ning kompaktse ülesehitusega, kutsudes pilli ise kätte haarama. Tõeliselt virtuoosset instrumendi valdamist nõudis aga Schenki Sonaat C-duur. Tegemist on üheksaosalise suurvormiga, mis sisaldab väga suuri kontraste ning meeleolusid raevukatest fuuriatest unenäoliste nägemusteni. Holger Faust-Petersi näol on tegu interpreediga, kes oskab esitada ka kiiremaid passaaže tehnilise üleolekuga, kuid isegi rohkem võlub tema meistripilli varjundirikas kõla aeglase muusika puhul, mis jõudis Kadrioru kumisevas akustikas väga hästi kuulajateni.

    Väga sobiva kontrastina ansambliteostele kõlas Lille ettekandes Muffati Toccata septima in C, mis esineja sõnutsi algas kui prantslaslik overture, kuid lõppes kui tüüpiline itaalia toccata ning pakkus väga ootamatuid harmoonilisi liikumisi. Teoseid soolopillidele oleks võinud olla sellel muusikaõhtul isegi rohkem, tervikuna oli kontsert kahtlemata õnnestumine. Lisaks „uudsele” muusikale demonstreerisid muusikud ka läbitunnetatud ansamblimängu ning head arusaamist esitatavast materjalist. Nende karakterikäsitlusest oleks nii mõndagi õppida. Kurb on muidugi tõdeda, et tänulikud kaunist kunstist osasaanud sai kolme käe sõrmedel üles lugeda. Loodetavasti oli ansamblil mujal Eestis mõnevõrra rohkem hindajaid.

     

  • Üks lahe festival

    Mart Koldits

    Teadagi kellel – mitte aga vaatajal ja tegijal, kes soovivad saada kogemust. Mulle tundub, et interdistsiplinaarsus ei ole enam teema, kuna on niikuinii juba iseenesestmõistetavus. Vähemalt peaks seda olema. Ja õieti on see etenduskunstides seda suuremal või vähemal määral kogu aeg olnud, kuigi ajalookirjutajad üritavad teist muljet jätta. Ometi olen ise teatritegijana pidevalt maadelnud distsipliinikeskse mõtlemisega. Seda isegi rohkem enda kui teiste puhul. Ja üldse on tihti kuidagi imelik tunne olla mingi ühe ala professionaal. Seda eriti kunsti valdkonnas. On väga hea, et teatri- ja muude lavade kõrval eksisteerivad ka n-ö vabad lavad, kus tellimuseks on tellimuse eitamine. Elav sisu ei salli kaanoneid. Kui kaanon saab võidu, siis võib käivituda inkvisitsioon. Ja see on halb.

    Eelmise NU performance’i-festivali põhjal võin öelda, et sain eelkõige inspiratsiooni vaadata sinna, kuhu tavaliselt tundub mõttetu vaadata. Mõnigi ebaolulisus muutus oluliseks ja vastupidi. Sai juurde julgust teha „labasusi”. Sai rõõmu selle üle, et kontseptuaalsus ei välista alati atmosfääri ja lapselikku ehedat emotsiooni. Ja nii mõnigi teadlikult diletantlik sooritus kujunes meisterlikkusest kõnekamaks. See ju vana tõde: lihtsamalt on keerulisem. Kõige enam jäi aga meelde see, kuidas sitast saia ehk reality-mängust reaalsust teha.

    Seega inimestele, kellele meeldivad ootamatud mõtted, harjumustele vastuhakkamine ja perverssed kooslused, peaks seda festivali küll soovitama. Seda enam, et paradoksaalsel kombel näeb käesoleval festivalil ka mineviku ja oleviku ristamist.

    Kava vt www.saal.ee.

     

  • Tartu Kunstimuuseum avab näitus „Muuseumi valik 2012. Anna Hõbemäe“

    Reet Pulk-Piatkowska

    Reedel, 16. novembril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimuuseumi kunstikabinetis uus näitus „Muuseumi valik 2012. Anna Hõbemäe“.

    Tartu Kunstimuuseum on püüdnud alati oma sünnipäeva paiku pakkuda külastajatele kingitusena midagi erilist. 70. juubeli puhul 2010. aastal projitseerisime Viltuse maja otsafassaadile kuuel ööl kunsti lühiprogramme ning mullu esitlesime ülimenukaks osutunud näitusel „Klassikutelt armastusega“ oma varamut. Sellel aastal alustame seoses Kunstikabineti valmimisega uut näituste traditsiooni pealkirjaga „Muuseumi valik“, mille eesmärgiks on igas novembris pakkuda oma ruume mõnele värskele andele, kes viimaste aastate jooksul meile eriliselt silma on jäänud. Selle aasta valik on teie ees! Ühtlasi on see ka kunstimuuseumi soovitus ja garantii, et tegemist on andeka ja lootustandva noore kunstnikuga.

    Mõnikord tuleb kunstist rääkida. Seda seletada, arutada ja analüüsida. Taolistel puhkudel saab tekst kunsti osaks, muudab selle mõistetavamaks, avardab piire. Aga mõnikord on rääkimine ja seletused liiast. Kunst räägib iseenda eest. Värvid karjuvad.

    Anna Hõbemäe maastikud langevad viimasesse kategooriasse. Neid juba esimest korda nähes on kõik koheselt selge. Nad täidavad ruumid puhta energiaga, mida lahti seletada on võimatu. Juba magistri kraadi omandades jäi Hõbemäe silma oma käredalt puhastes toonides maastikega, milles esmapilgul pole midagi eestilikku. See areng on üha edasi sammunud. Need on ideaalmaastikud ja seega hüperboolid. Kuid samamoodi nagu täiuslikult sinine taevas võtab kokku kõik silmapiirid, sõnastavad Hõbemäe jõulistes pintslitõmmetes maalid kõigi maastike summa. Seletusi pole lihtsalt rohkem vaja.

    Anna Hõbemäe on sündinud 1986. aastal Valgas ning omandanud Tartu Ülikooli maaliosakonnas bakalaureuse (2009) ja magistri (2011) kraadid. Viimase eest sai tema maastikumaalide seeria kõrgeima võimaliku hinde ja komisjoni üksmeelse vaimustuse osaliseks. Ta on osalenud arvukatel grupinäitustel ning tema järgmine isikunäitus avatakse 29. detsembril Tallinna Linnagaleriis.

    Näitus Tartu Kunstimuuseumis jääb avatuks 16. detsembrini.

    Olete oodatud!

Sirp