Lühianimatsioon „Kood“ (Rao Heidmetsa Filmistuudio, Eesti 2021, 8 min), režissöörid Rao Heidmets ja Pauline Heidmets, stsenaristid Rao Heidmets ja Valter Uusberg, helilooja Sven Grünberg. Linastub Tartuffil, kinodesse jõuab novembris.
Kaheksa minutit ei ole pikk aeg. Kaheksa minutiga jõuab ehk seista ära poejärjekorra, keeta hommikusöögiks muna või oodata, kuni taksojuht reede õhtul majaukse ette jõuab. Kaheksa minutiga annab aga ette võtta ka midagi hoopistükkis põnevamat ja vaadata, kui palju paeluvat ja mõtlemapanevat selle aja sisse tegelikult mahub. Minu selleaastase Tartuffi esimesed kaheksa minutit täitis Rao ja Pauline Heidmetsa lühifilm „Kood“ ja ehk on eriti märkimisväärne, et filmi pealkiri ilmub esitiitritesse nõnda stiliseerituna, et kahe O asemel asetseb seal üks külili kukkunud kaheksa, sest just nii oligi – kaheksaminutilise pakkepaberi all peitus midagi, mis ulatus nii sisu kui ka tähenduse poolest ajalimiidist kaugele üle.
„Kood“
„Kood“ räägib loo inimkonna loomisest, meid ähvardavatest ohtudest ja nendest tingitud arengust, mis tagab liigi ja meie geneetilise koodi püsimajäämise. Heidmetsa eelnevale loomingule iseloomulik tempokas looarendus, keerukas metafoorsus ja sümbolism on „Koodis“ asendunud üpriski selgesõnalise käsitlusega meie saamisloost ja sellest, mis meid elus hoiab: evolutsioon, pingutus, progress. Paarisekundilised kaadrid on muutunud sujuvaks ja voolavaks pildikeeleks, mis annab vaatajale ehk veidi enam aega nähtut sünteesida ja mõtestada, sest mõtestada on tegelikult palju – Heidmetsa tõstatatud temaatika on hetkel enam kui aktuaalne. Filmi tegelaste silmis peegelduv hirm inimkonna vaenlase, hiiglasliku ja verejanulise linnu ees võib nii mõnelegi vaatajale tunduda õige tuttavlik ja omane, sest keset ülemaailmset pandeemiat ja terendava kliimakatastroofi äärel võib hukatus kangastuda vahel juba silmapiiril ja hirm poeb ajapikku meiegi silmadesse. Ajad on küll teised, kuid eks igal põlvkonnal ole oma lind ja meile sattus paraku selline.
Õnneks töötab asi ka vastupidi. Igal linnul on oma põlvkond, oma vaenlane, millega maadelda, ning inimene on vastupidav vastane. Heidmets näitab, kuidas alguses kohmetult ja komistades põgenev inimene õpib aegamööda lindu ninapidi vedama. Seda mitte lihtsalt, tema silmis püsib hirm ja huultel karje, kuid sisemuses, koodis toimuvad muutused sellegipoolest. Improvise, adapt, overcome – improviseeri, kohane, ületa – teab inimene ja tunnetab selja taga liikumapanevat jõudu, mis teda ähvardab, kuid samal ajal innustab. Huvitaval kombel käsitles Heidmets inimkonna arengut ka oma lühifilmis „Pärlimees“ (2006), kuid seda pigem arengu paratamatuse külje alt: soovime seda või mitte, muudab mööduv aeg nii meid, meie traditsioone kui ka pärimust, selgus vaatajale. „Kood“ aga näitab arengut kui edasiviivat väge, mis kannab hoolt tühimike ja puudujääkide eest, mis meie ühiskonda täielikust õitsengust lahutavad. Tegu on progressi kui nähtuse kahe erineva poolega, mis vajavad mõlemad kajastamist, ning nende kahe filmiga saab Heidmetsal nähtuse mõtestamisega omamoodi ring täis. Teatepulk liigub vaataja kätte, kes saab nähtu põhjal anda fenomenile oma hinnangu.
Viimase hoobi meid ähvardavale linnule annab nii filmis kui ka päriselus hoopiski ühtsus- ja vastutustunne meie pärimuse ja ühiskonna ees. Hetk, mil mõistame, et probleemidele saab vastu ainult üheskoos ja inimesed arenevad eelkõige kogukonnana, on revolutsiooniline avastus ajal, mil rõhutakse enam kui kunagi varem individualismile ja üksikisikulisele edule. Ühismeedias levinud mantra „sa ei võlgne kellelegi midagi“ võib tuua südamerahu kõigile neile, kes on pidanud tundma, et maailm ekspluateerib nende niigi piiratud vaimseid või füüsilisi ressursse, kuid sellega kiputakse unustama, et oma kogukonnale võlgneb igaüks küll midagi. Võlgneb kodanikuvastutust, empaatiavõimet ja arusaama oma rollist ühiskonna funktsioneerimises, ning see on madal hind, mida eksisteerimise eest maksta. Ükski inimene pole saar, ja kui me seda mõistame, leiab lahenduse ka keerulisim olukord ja seljatatud saab hirmsaimgi lind. Allesjäänust ehitame miskit ilusat.
Tõelist antagonisti, vaenulikku tegelast filmis tegelikult ei ole. Lind on verejanuline ja julm, kuid ta kannab endas tänuväärset lüket geneetilise koodi ja seega ka inimkonna evolutsiooniks. Tõelist vaenlast ei saa näha, sest ta ei ole olend või asi, ta on nähtus – stagnatsioon. Mitte taevas kõrguv ja kriiskav lind ei ole see, mis meile viimase hoobi annab, vaid hoopis olukorraga leppimine. Mitte viirus või kliimakatastroof, vaid tegevusetus. Need inimesed poejärjekordades või kortermajades, kes usuvad, et ühiskonna probleemid neid ei puuduta. Õnneks on meie sees kõik vajalik lahenduseks olemas. Õnneks on meil kood.
Arvustus valmis Tartuffi filmikriitika suvekooli raames.
Juta Kivimäe „Suur tuba“ vallutab lugeja juba esimeste lausetega. Žüriiliikmena romaani lugedes olin varsti kindel, et tegemist peab olema elukogenud ja varem palju avaldanud autoriga (pool arvamust ei osutunud tõeks, „Suur tuba“ on autori esikromaan).
Peamiselt arvasin nii põhjusel, et karaktereid ja olustikku on sedavõrd meisterlikult kirjeldatud, et lugeja saab teosele „seestpoolt“ kaasa elada. Unustades lugemise, unustades kellaaja ja aastaarvu ning sukeldudes 1957. aasta Tartusse, ühiskorteri suurde tuppa Bobe ja Zeide juurde. Ootamatult avame silmad keset ühiskorteri sekeldusi. Vaatame kõrvalt ja elame kaasa. Näeme tundmatut juutide maailma ja saame osa nende kommetest. Kuid mitte ainult – saame teada kõikide teiste kaaselanike veidrustest ja hobidest, saame ajastutruu pildi elust sõjajärgses Eestis.
Mul on hea meel, et autor avaldab infot tasapisi, koormamata lugejat ülemäära pikkade seletustega. Võib-olla tuleneb see sellest, et loo jutustajaks on Mintsi, kaheksa-üheksa aastane tüdruk, kes on saadetud vanaema Bobe juurde, sest pere elus on olnud järsud pöörded ning Mintsi vajab hoolt. Kuid meid ei piirata ainult lapse vaatenurgaga – osaliselt tulevad seletused, kirjeldused ja detailid jutustaja-kõiketeadja sulest, andes maailma osavalt edasi detailitäpsusega, mis ainult lapse vaatenurgale oleks jäänud kättesaamatuks.
Teades nüüd, et autor on kunstiteadlane, arvan, et „Suur tuba“ ongi justkui sõnadega maalitud teos. Oskus veenvalt kirjeldada on seotud autori elukutsest tingitud detailide nägemise täpsusega.
Autor oskab karakteritesse elu puhuda mõne lausega nii, et lugejal tekib kirjeldatav silme ette ja ta mõtleb: jaa, ma tean seda inimtüüpi. Ühiskorteri elanikke, keda Mintsi näeb, näeme meiegi. Mõistame nende motiive ja me tunneme nad ära. Need on tavalised inimesed meie keskel, meie ümber. Aeg on teistsugune ja kombed samuti, kuid teatud viisil on kõik muutumatu.
Tegevus hargneb peamiselt Tartu ühiskorteris, kuid lõpuks saab see imeline aasta Mintsi elus läbi ja ta peab kolima Tallinna Nõmmele, minema kooli. Võib mõelda, et lõpuks saab argipäev Mintsi kätte. Tallinna osa raamatust on võimendi ja võib-olla just see, miks teos lugejale nii naha alla poeb. Tallinnast vaatab Mintsi Tartu poole ja tunneb koos lugejaga igatsust jõuda tagasi sellesse aega ja kohta suures toas, kuid Bobe tervis halveneb, ühisest toast kolitakse välja, Mintsi maailm on jäädavalt muutunud.
Miks „Suur tuba“ on nii hea? Kõigil on oma suur tuba. Teatud koht ajas ja ruumis, kus tundsime ennast kunagi eriti hästi, turvaliselt, kindlalt ja õnnelikult. Igaühe hingesopis on peidus maailm, millele me heldinult tagasi vaatame, millest me rasketel hetkedel jõudu ammutame. Juta Kivimäe „Suur tuba“ oskab lugejas vallandada just selle õige tunde. Suur romaan ei piirdu ainult sellega, me saame ajastutruu pildi elust sõjajärgses Eestis. Saame teada meie kõrval elavate juutide eluolust ja traditsioonidest.
„Jah, elu on nagu kõnniks korraks üle toa.“
TAAVI KANGUR, Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse žürii liige
VIII Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäitus „Kumab läbi“ Kai kunstikeskuses kuni 15. VIII. Kuraator Stine Bidstrup, kujundaja Kärt Maran, graafilised kujundajad Marje Eelma ja Martin Eelma, töögrupp Merle Kasonen, Anu Almik, Katre Ratassepp, Keiu Krikmann ja Maret Sarapu.
Tänavuse rakenduskunsti triennaali peanäituse kuraator on taani kunstnik, kunstiajaloolane, õppejõud ja kuraator Stine Bidstrup. 2009. aastast õpetab ta Taani kunstiakadeemia disainikoolis Bornholmis, 2015. aastal oli vahetusõppejõud USA Wisconsini-Madisoni ülikoolis. Ta on üks Kopenhaageni Luftkrafti klaasistuudio loojaid ja 2018. aastast kuulub Ebeltofti klaasimuuseumi nõukokku. 2019. aastal pälvis ta Taani kunstifondi kolmeaastase uurimistöö stipendiumi.
„Kumab läbi“ on teie kuraatoriprojekt, kuid see on tänavu juba kaheksandat korda toimuva Tallinna rakenduskunsti triennaali osa. Ka üldisemalt ei ole biennaalid-triennaalid ainult perioodilised nähtused, neid iseloomustab vähem või rohkem oma formaat. Teie projekt ei ole pelgalt nüüdiskunsti triennaali peanäitus, vaid on piiritletud rakenduskunstiga. Kui palju mõtlesite oma projekti väljatöötamisel selle tausta peale? Kas see segas või hoopis aitas teid?
Kui triennaali korraldajad tulid mu juurde ettepanekuga kureerida triennaali peanäitust, oli mu esimene küsimus, kas võiks muuta triennaali määratlust vähemalt inglise keeles, et kasutada mõiste applied art asemel näiteks contemporary craft või contemporary design. Ma ei tea, kuidas Eestis toimib termin „rakenduskunst“, aga ingliskeelne sõna mõjub minu põlvkonnale või üldisemalt selle valdkonna inimestele vanamoodsana, ajast ja arust nähtusena. Triennaali nime ei saanud muuta, sest sellel on oma ajalugu, traditsioonid jne. Paljud muuseumid on aga muutnud oma nime tarbe- (applied) või dekoratiivkunsti (decorative art) muuseumidest contemporary craft või art industry või art and design museum’iks.
Kogu valdkond on just viimasel ajal hästi palju muutunud, seetõttu valitseb ka nimetuses üsna suur segadus. See ei tähenda, et ei hoolita ajaloost, aga kui mõelda üldisemalt kunstist, siis ega ka elavate kunstnike töödest ei korraldata enam kronoloogial põhinevaid ülevaateväljapanekuid.
Mind on huvitanud kunst, millel on otstarve ja tähendus, mis ei ole mõeldud ainult ilumeele rahuldamiseks. Suurt osa selle valdkonna kunstist valmistatakse siiani käsitsi (craft).
Kas praegusel ajal on mõttekas korraldada valdkonniti eraldi tarbe- või rakenduskunsti näitusi? Iseäranis kui mõelda avaramas visuaalkultuuri kontekstis. Kui vaadata teie kuraatoriprojekti, siis on see üles ehitatud kontseptsioonile, kuid seal ei puudu dialoog kasutatud materjaliga.
Kontseptsioon ja materjal on lahutamatud, need toetavad teineteist. Minu Kai keskuse kuraatoriprojekti kõigil teostel, ka videotel on kolm dimensiooni. Näiteks Grethe Sørensen on käsitlenud videot nagu mitmetasandilist füüsilist objekti. Wang ja Söderström töötavad ainesega, mis jääb meediumide vahele, kuid mis eksisteerib nii digitaalselt kui ka materiaalselt. Erin Dickson on digitaliseerimises väga meisterlik, kuid oma installatsioonis on ta võtnud digikoopiate suhtes kriitilise positsiooni. Üldiselt on levinud arusaam, et kõike saab väga täpselt digiteerida, et 3D-print on originaaliga identne. Dickson kasutab seda ära, ta trikitab, isegi lollitab vaatajat oma veidrate, isegi ekstravagantsete objektidega. Ta on valinud kõige hinnalisema muuseumiobjekti ja kasutanud selle 3D-printimiseks kõige odavamat plasti ja skannerit. Aga ta on näinud selle tööga vaeva aasta või enamgi, sest vaatamata odavatele materjalidele ja vahenditele on see olnud äärmiselt töömahukas ja keeruline töö. Me võime kõike kopeerida, kuid sellesse jääb tahes-tahtmata sisse teatud absurdne kõrvalmaik.
Kataloogitekstis ei räägi te selle projekti töödest mitte niivõrd kunsti, kuivõrd avaliku ruumi kontekstis. Sealt on aga vaid paar sammu ühiskonnaprobleemideni. Läbipaistvus, nagu te ka oma tekstis osutate, ei ole ühemõtteline mõiste: see võib olla välja- või sissevaatamiseks, kui sissevaatamiseks, siis võib tegemist olla kontrolliga jne. Kui palju on see seotud teie klaasikunstniku taustaga?
Hollandi kunstniku Reinoud Oudshoorni teosed oli kuraator Stine Bidstrupile meeldiv üllatus.
Kõigepealt õppisin klaasikunsti, eelkõige klaasipuhumist, siis täiendasin ennast nüüdiskunstis ning lõpuks õppisin kunstiajalugu. Naljaga pooleks võib öelda, et seisan kolmel jalal. Et olen olnud huvitatud valguse ja materjali suhtest, siis valisin ka selle näituse teemaks läbikumavuse. Mida tähendab läbikumamine praeguses käsitsi tehtud kunstis (contemporary craft)? Kuidas rääkida sellest niiviisi, et see ei oleks pelgalt materjaliuurimine? Kuidas läheneda kuraatoriprojektis ebaselgele kontseptsioonile, hägususele, nagu seda on läbikumamine? Alustasin teema illustreerimisest kirjapildis ja olen väga tänulik suurepärastele graafilistele disaineritele Marje ja Martin Eelmale Tuumik Stuudiost. Meil oli hulk arutelusid hägususe üle, sest see sisaldab palju tasandeid ja võib tähendada eri asju. Nii olengi lähenenud teemale kui võimaluste spektrile ega ole püüdnud anda selgeid vastuseid. Sellise teemaderingiga tegelevad eelkõige klaasikunstnikud. Kuigi ma ise ei tööta enam ei oma kunstniku- ega kuraatoripraktikas ega ka õppetöös klaasiga, mõtlen palju sellele materjalile, ja võib öelda, et paljuski läbi selle materjali.
Mida klaas teile tähendab, just metafoorses mõttes?
Klaas tähendab mulle eelkõige eri kogemuste võimalust. Klaas on otseselt seotud valgusega, kui pole valgust, kaob klaasi kui materjali võlu ja tähendus. Arhitektid kasutasid seda ohtralt koos metalliga 1960ndatel ja 1970ndatel, selle populaarsus pole siiani kadunud. Klaasist mõeldakse kui avatud materjalist, see erineb täielikult näiteks läbipaistmatust tellisehitusest. Kuid klaas ei ole sugugi ainult selline materjal, nagu seda nii-öelda ülekantud, metafoori tähenduses mõistetakse. Klaasi mõistetaksegi rohkem ideoloogilises kui otseses tähenduses. Klaasi tuleb pidevalt puhastada, et selle omadused ja kvaliteet oleksid nähtavad. Klaas on väga maagiline, sest selle üks omadusi on läbikumavus, aga ka väga kaval materjal. Kuid klaasi üks omadusi on läbipaistvus ja see on alati seotud utoopiaga. Klaasist saab mõelda otseses, füüsikalises, aga ka poeetilises mõttes.
Te alustasite triennaali ja selle peanäituse teemaga tegelemist enne pandeemiat ja sellest tulenenud ühiskonna sulgemist. Nüüd on pandeemia pisut taandunud, kuid ei ole kuhugi kadunud, vaktsineerimisele vaatamata on hakatud taas järjest enam selle ohtudest rääkima. Kas mõtlete nüüd läbikumamisest teisiti kui enne pandeemia kogemust?
Alustasime selle projektiga just enne pandeemia puhkemist 2019. aastal. Minu arvates on koroona toonud esile nii mõnedki seni ühiskonnas varjatud nähtused. Vandenõuteooriad on ikka liikunud, kuid koroonaga on nende mõju võimendunud. Erinevused on veelgi kasvanud, hierarhia selgemalt välja joonistunud. Inimesele on omane loota, et halb läheb mööda ja varsti on kõik parem, ning lihtne on süüdistada neid, kes peavad tegema kogu ühiskonda mõjutavaid otsuseid. See on ka arusaadav, sest pandeemia on tekitanud väga raske olukorra. Mind huvitab selles just viis, kuidas nii indiviidi kui ka ühiskonna tasandil üldisemalt ebakindluse, määramatusega hakkama saada. Mitmed minu kuraatoriprojekti kunstnikud tegelevad samade küsimustega, olgu siis optika, psüühilise seisundi või ka ühiskonna vaatenurgast. Loodan, et viisil, mis ei tekita ebamugavust, vaid pakub pigem rõõmsat äratundmist, ka esteetilist naudingut, et unustada pidev valvelolek. Eks selleski paljastu mis tahes nähtuse mõlemad pooled – nii negatiivne kui ka positiivne. Kuid kahtlemata on see olukord, kuhu oleme sattunud, tõstnud esile mitu suurt probleemi. Loodetavasti paneb see näitus selle peale mõtlema.
Miks valisite seda teemat ja selle kaudu praegust ebamäärast olukorda iseloomustama just need kunstnikud nende töödega? Kas olite valikutes täiesti vaba?
Olin täiesti vaba ja tegin oma valikud täiesti üksi, seda kõige positiivsemas mõttes. Aga see on esimene kord, kui Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäitus on kuraatoriprojekt. See tähendas vabadust, aga ka vastutust, sest kuraatoriprojekt peab olema kontseptuaalselt veenev. Märksa veenvam kui avatud konkursiga väljapanek.
Sellele vaatamata olete haaranud kaasa proportsionaalselt palju Eesti kunstnikke. Kas see oli korraldajate soov või teie enda otsus?
See oli triennaalitingimustes sees: üks neljandik osalejatest peab olema Eestist. Valikut aitasid mul teha triennaali korraldajad, sest mu teadmised Eesti kunstist olid kesised. Nad tegid esimese, hästi laia valiku ja kui ma möödunud aasta augustis Eestis olin, tegin sellest oma valiku. Enamik Eesti kunstnikke tegi triennaalile uue töö, arvestades kontseptsiooni ja ka seda, mida kohtumiste ajal kõnelesime. Mis puutub ülejäänud kolme neljandikku osalejatest, siis 2020. aasta suvi kulgeski mul uurimistöö tähe all.
Kirjeldage oma kuraatoritöö käiku. Millal saite aru, et nüüd on projekt valmis?
Kui ma kontseptsiooni välja töötasin, ei olnud mul veel aimugi, kas ja millised teosed leian selle visualiseerimiseks. Näitus kujunes samm-sammult ning kuigi teoste ja kunstnike avastamise käigus oleksin tahtnud lisada veel töid ja kunstnikke, oli selge, et ühel hetkel tuleb peatuda. Eelistasin suuremaid installatsioone või installatiivseid objekte, mis ei tähenda, et oleksin jätnud kõik väiksed teosed, näiteks ehtekunsti, täiesti kõrvale. Olin tuttav Kai keskuse ruumiga ning veendunud, et see ruum vajab just suuri töid. Kindlasti oleks see näitus mõnes teises ruumis teistsugune välja näinud.
Kas mõni kunstnik või teos tuli ka meeldiva üllatusena?
Ma ei teadnud varem midagi hollandi kunstnikust Reinoud Oudshoornist. Tema teosed olid mulle täielik üllatus. Ka kõik eesti kunstnikud, välja arvatud klaasikunstnik Eva Käsper, olid mulle üllatus.
Kui palju te mõtlesite tarbekunsti valdkondade – keraamika, klaasikunsti, tekstiili, ehtekunsti, nahakunsti peale? Siiani on tarbe-, rakendus- ja materjalikunsti õpetatud just materjalipõhiselt. Kas sellel on veel tähtsust?
On ja ei ole. Ka „Kumab läbi“ komplektis on mitu kunstnikku, kes on õppinud ühte eriala, kuid läinud üle teisele, või kes kasutavad mitut meediumi. Rootsi kunstnik Sissi Westerberg on õppinud ehtekunsti, meil on väljas tema naiste läbipaistvast aluspesust (tüll, pesunöör) koosnev hiiglaslik installatsioon. Ehtekunst on tihedalt seotud kehaga, seetõttu pole ime, et ta on kehateemaga edasi läinud. Installatsioon „Alasti“ oli kõigepealt väljas Linköpingi linnaväljakul ja kunstnik tõi sellega naise keha taas avalikku diskursusesse. Rootsi on vähemalt võrreldes Taaniga märksa vabameelsem maa ning inimõiguste, sealhulgas naiste õiguste küsimused on just seal avaliku arutluse all.
Enamik näitusel osalejaid on nooremas keskeas – nad on kolmekümnendates või ka varastes neljakümnendates eluaastates. Nad on teie eakaaslased. Kuid te ei ole jäänud kinni n-ö arenevate kunstnike kontseptsiooni, näitusel võib leida mitu vanema põlvkonna kunstnikku, näiteks Grethe Sørensen, kes on sündinud 1947. aastal, või Reinoud Oudshoorn, kes on sündinud 1953. aastal. Kas te mõtlesite ka vanuselise mitmekesisuse peale?
Tegelikult mitte, sest ma jahtisin teoseid, mitte kunstnikke. Mõnedki näituseprojektid ei ole autori kogu loomingule väga omased, pigem erandlikud. Enamik kunstnikke on aga naised.
Kas sellepärast, et tarbekunst on olnud naiste pärusmaa, sest modernistlikus diskursuses ei olnud see nii hinnatud kui näiteks maalikunst? Kas nüüdismaterjalikunstis on ikka veel naiste ülekaal?
Kahjuks jah. Meie näitusel on vaid neli meeskunstnikku: Andrew Bearnot, Jiyong Lee, Reinoud Oudshoorn ja Tim Söderström. Olen aga veendunud, et see, mis Kai näitusel väljas, ei ole nii-öelda näputöö, vaid tõsine professionaalne, kontseptuaalne kunst. Kindlasti oleksin tahtnud eksponeerida kunstnike töid kõikjalt üle maailma, aga kahjuks seadis elu, eelkõige pandeemia oma piirid.
Urmas Lüüs mõtiskles Kanuti gildi saali residentuuris liikumise kaudu inimese sõltuvussuhete üle asjadega.
Kõigi asjadega, mida inimene on endale loonud, teeb ta midagi. Olgu nende kasutusotstarve kui tahes abstraktne või tühine, ikka on objektidel eesmärk täita. Siinkohal jõuangi asjadest rääkiva jutujärjega objektide performatiivsuseni. Väga meelevaldselt ütlen, et miski on performatiivne, kui see teeb midagi. Performatiivne võib olla inimene, kui ta kõnnib üle lava või tänava. Performatiivne võib olla heli, kui see kuulutab käreda undamisega pommilennukite silmapiirile ilmumist. Performatiivne võib olla teleekraanilt kiiskav valgusvõbelus pimeda toa seinal. Performatiivne võib olla sõna, kui see laulatab kahte üheks. Performatiivne võib olla kuumal pliidil keeva veega aurav pott ja seinal tiksuv kell. Tikk-takk-tikk-takk-tikk-takk, interpreteerib mehaaniline päike oma kahe kiirega kaduviku sonaati. Inimene etleb koos asjadega. Lööb haamriga naela seina või üritab pindpinevuseni täis valatud kohvitassiga köögist kirjutuslauani hiilida.1
Peter Brook on öelnud, et ta võib võtta ükskõik millise tühja ruumi ja nimetada selle lavaks. Kui üks inimene läheb läbi tühja ruumi ja teine teda vaatab, siis see ongi teater.2 Inimene kasutab ruumi ja asju, kuid ka asjad kasutavad inimest, nagu näiteks koroonaviirus, et paljuneda ja ühest punktist teise jõuda.
2020. aasta novembris veetsin kuu aega Kanuti gildi saali residentuuris, et mõtiskleda liikumise kaudu inimese sõltuvussuhete üle asjadega. Residentuuri lätteks oli mul vaja algelementi. Tantsumaailmale omaselt võtsin selleks inimese – ühiku, nimetasin ta anonüümseks lihakehaks ja panin kõndima üle lava. Paljajalgne. Loomulik ja loomalik, nii kuis loodud. Nüüd on vaja viga, mis triksterina vimka sisse lööks ja liikumisloogikat muudaks. Mulle meenus lapsepõlvest tantsuõpetaja, kes armastas kanda liiga kõrgeid kontsi. Neid kandes ei saanud ta kunagi põlvi sirgeks lükata. Inimene kõnnib paljajalu maastikul hoopis teisiti kui saabastega. Asetades varbad kõige esimesena vastu maapinda, on märksa hõlpsam vältida juurikate, käbide või kivikeste tekitatavat valu. Samasugust kõnnitehnikat harjutasin kaitseväe luureõppusel, sest tegu on kõige stabiilsema ja vaiksema liikumiviisiga. Turvatuna saabaste jäikusest, oleme hakanud astudes toetuma esmalt kandadele.
Kuna ma pole koreograaf, vajasin kunstnikuna koreograafilist abi. Mõtestades igapäevatööna Eesti kunstiakadeemia disainiteaduskonnas materiaalse kultuuri rolli, leidsingi koreograafi meid ümbritsevates esemetes. Panin kunagise tantsuõpetaja eeskujul paljajalgsele liikujale alla kontsakingad. Tema rütm muutus aeglasemaks, ebakindlamaks. Survestasin ebakindlust veelgi, kui asendasin ühe kontsakinga raske tanksaapaga. Rütm hakkas laperdama. Teise kontsakinga asendasin ortoosiga, millele olid alla kruvitud rulluisurattad. Rütm muutus kaootiliseks. Kinnitasin tanksaapa külge kargu, mis muutis jalatsi absurdseks kontsakingaks. Liikuja on sunnitud laskuma põlvili, et stabiilsust säilitada. Kui lubasin tal seejärel hetkeks toolil puhata, oli see vaid järjekordne triksteri trikk. Fikseerisin tooli rihmadega keha külge, määrates kõndija ka kõndides istuvasse asendisse. Nüüd sai liikuda vaid maas roomates ja küünarnukkidel keha järele vedades. Liikuja ägises – higine, vaevatud, hingeldav. Riided ja jalanõud polnud enam kostüüm, keha taustajõud, vaid võtsid lavastaja rolli, sest kui muidu ütleb koreograaf, kuidas ja mil viisil peab tantsija ühest punktist teise jõudma, määrasid nüüd nemad, kuidas inimene laval liigub. Kogu koreograafitöö oli antud inimkätelt üle asjadele. Hakkasin kutsuma esemeid vaikivateks koreograafideks. Nad kamandasid, väänasid, dikteerisid ja survestasid. Nad ei olnud enam need. Müütiline animism võttis oma. Distants kadus. Inimene ja asi ühinesid. Toolil istuv inimene moondus inimtool-kimääriks.
Iidse pärimuse kohaselt ärkasid ükskord kõik asjad ellu. Nuga ihus kättemaksu ja luud pühkis omaniku teelt. Nii nagu inimesed kasutasid asju, hakkasid asjad inimesi kasutama. Enam ei saanud aru, kumb oli kumma teinud. Pärimus lõppes sõnadega, et see on juhtunud ja juhtub taas. Müütiline mõtlemine ei rapsi tühja, seal on sisu sees. Disainerina huvitab mind küsimus, kuidas loovad inimesed asju ja kuidas loovad asjad inimesi. Kumb oli enne? Muistne pärimus osutus tõeks. Aeg, mil asjad ärkavad ellu, on kogu aeg käes olnud. Jumal hakkas looma inimest niipea, kui inimene oli loonud jumala.
Asjad mitte üksnes ei mõjuta keha otseselt nagu korsett või lahas, vaid ka meie kokkuleppeline intersubjektiivne identiteet on asjadest vormitud. Oma performatiivsuses suunab see meie mõtteid ja käitumist. Performatiivne akt väljendub rollide loomises, jaotamises ja hoidmises. Me defineerime oma identiteeti asjade abil rohkem, kui seda tunnistada meeldib.
Italo Calvino räägib Sitsiilias üleskirjutatud muinasloos ullikesest Giufast3, kes läks ühte tallu almust paluma. Nähes ta näruseid riideid, aeti koerad kallale. Emal oli Giufast kahju. Muretses pika mantli, paari pükse ja ilusa vesti. Giufa naasis samasse tallu. Peent härrat nähes kutsuti ta pererahvaga lauda. Kui Giufale toit ette toodi, hakkas ta seda kätega taskutesse ajama, ise kõneldes: „Sööge, sööge, mu riideräbalad, pererahvas kostitab ju teid, mitte mind!“
Luigi Pirandello lohutab oma näidendis „Henry IV“ kuninga suu läbi õuedaami, et staatus seisneb vaid riietes. Kuningas on kuningas ja õuedaam saatja rollis senikaua, kui nad on täisrõivas. Voodisse minnes jäävad rõivastega nagisse ka nende rollid. Mõtlesin ühel õhtul magama asutades alasti voodi äärel istudes selle näidendi peale. Jalge ees maas lebasid veel kehast soojad rõivad. Nagu jahtuv laip, hing seest läinud. Käkras, kägaras, uperpalliti. Olles mõnda aega tõtt vaadanud (mingil kummalisel kombel tavatseme nimetada tõeks seda umbmäärast punkti, kus silmad ühtki kindlat objekti välja ei fookusta, kuid mis jääb kusagile tapeedi ja lõpmatuse vahele), tõusis kaltsukubu mu jalge ees püsti. Viivuks pööras paar kraadi minu poole, nagu tahaks midagi viisakusest sõnada, kuid mõistes olukorra mõttetust, loivas liigsete tundeväljendusteta aknast ergava tänavalaterna vihus uksest välja, jättes mu identiteeditult voodiservale istuma. Türa ja tühi hing, nagu meil armees oli tavaks öelda, kui suitsunurgas konutades eelmise sigaretikoni hõõguva otsaga järgmise läitsime.
1 Artikkel tugineb suuresti isiklikele märkmetele, mille panin kirja Kanuti gildi Pühavaimu saalis residentuuri ajal.
2 Peter Brook, Tühi ruum. – Loomingu Raamatukogu 1972, nr 44 ja 45, lk 7.
See, et kõrgel tasemel rakenduskunst vastu kevadet Tallinna vallutas, kumiseb mu ühismeedia kajaruumis juba mitmendat kuud. Kui algul plaanisin kajastada ka kõiki kõrvalnäitusi, siis kirjamahu saleduse huvides lõikan need 24 väljapanekut menüüst välja. Vastasel korral tuleks Sirbi veerud sügiseni ära broneerida.
Paistab, et rakenduskunst hakkab tasapisi tänu uusmaterialismi värsketele hoovustele ja materjalikunstide naasmisele Eesti kunstimaastikul taastama oma kolme-neljakümne aasta tagust seksikust. Rahvusvaheline materjalikunstide pildile kerkimine on tajutav ka Eesti kunstiakadeemiasse astujate sooviavaldustes, sest tarbekunstist huvituvate noorte arv on viimase kümne aasta kõrgeim ja teadlikkus end ümbritsevast erk. Lisaks tuleb suur osa kandidaate mõnelt teiselt, nt tantsukunsti või graafilise disaini erialalt. See näitab hästi, et rakenduskunst on kaotamas luitunud tarbeigandit. Anuma treimine pole noortele enam ainult järjekordse pruuni topsiku vorpimine, vaid ka performance, sotsiaalse sõnumi edastamise vahend, sisemise piiri ületamine, ruumiloome, eneseotsing, seisukohavõtt.
Varasemaga võrreldes võib märgata mitmeid uuendusi. Preemiate valimise asemel otsustati jagada auhinnafond honoraridena kõigi osalejate vahel võrdselt. Samuti vahetati traditsiooniline toimumiskoht Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis hiljuti valminud kõige kuumema pintsaklipslaste paradiisi vastu Noblessneri linnakus. Vahest kõige suurema uuendusena (ja siinsele kunstnikkonnale üllatavana) ei pandud sel aastal näitust kokku avaliku üleskutsega. Kureeriva pilguga tervikut looma kutsuti Stine Bidstrup, kes klaasikunstnikule omaselt valis mõtestavaks teemaks läbikumavuse. Miks just üllatav? Vahest seetõttu, et välismaise kuraatori tõttu kardeti vähest siinsete kunstnike esindatust ning ka läbipaistvusega katsetamist tajuti esmalt just klaasikunstile omasena, mis seab teistelt erialadelt valitud tegijad ebavõrdsesse positsiooni. Palju siis ikka neid läbikumavusele keskenduvaid metalli, keraamikat ja tekstiili kasutavaid siinseid kunstnike on? Küll aga said näituseruumi jõudes kahtlused-kõhklused seljatatud.
Esteetilise terviku kureerimine võib olla suur nauding, aga ka suur peavalu. Kuidas sööta hunte lambaid ohverdamata? Õnneks ei seatud materiaalset läbipaistvust esmaseks parameetriks. Läbi võib kumada erineval viisil. Poliitilised otsused võivad läbi paista, aga ka valed on läbinähtavad. Kumamise all mõistame ennekõike valguskiirte tungimist läbi teed takistava materjali. Päike paistab ja valgus kumab läbi kerge kardina tuppa. Aga õhtuti kumab mul läbi seinte ka naabri norskamist ja samme kriuksuval parketil. Hommikul kumab sängist lahkunud kaaslase kehasoojust. Peas kumavad eelmise päeva vestluste katked.
Paratamatult sisenen näitusest rääkides klaasseintega labürinti. Asju näen, aga nendeni sõnadega ei jõua. Kuidas rääkida tajutavast-tuntavast viisil, et ka lugeja sama tajuks-tunneks? Pole mul ju valguse ja varjude kohta sama kogust sõnu, mis saamidel lume jaoks. Kuidas kirjeldada heldimust, mis tekib läbi tuules õõtsuva puuvõra maapinnal tantsisklevaid valguslaike nähes? Kuidas selgitada rõõmunüansse, mis tekivad üdini siiras anduvas aususes mängiva koeraga mürades, et ka inimese silmis, kel pole kunagi koera olnud, välgataks isetu joovastuse säde?
Kerge oleks seda kõike kirjeldada füüsika ja füsioloogia kaudu. Dopamiin, serotoniin, adrenaliin … Täpselt sama lihtne kui kirjeldada seina.
Hea ja tugev sein, punastest tellistest, meistritöö, oma pool meetrit paks, tihedalt mördiga ühte seotud. Ja ikkagi ei ütle see tuhkagi inimese unenägudest, kes seina taga valesüüdistuste tõttu aastaid vangis on istunud. Mida on võtta kaasa inimesel, kes loeb mu kirjeldusi nähtud portselanist, klaasist või tekstiilist?
Aga teeme ikkagi proovi. Teaduslik meetod on parima info parimal võimalikul moel süstematiseerimine. Püüan siis ka jagada kogetud asjad seitsmesse kategooriasse.
Asjad, mille idee sündis dialoogis materjaliga
Ühele kindlale materjalile hinge andnud kunstnikud loovad sageli oma skulpturaalseid vorme lähtuvalt selle materjali võimalustest. See on dialoog. Nagu paaristants, mis sõltub kummagi osapoole toest. Kunstnik loob teose koostöös materjalis peituva mälu ja füüsikaliste omadustega. Heidi Bach Hentze õrnad õhukesest valgest portselanist matemaatiliste struktuuridena ehituvad jäised sõrestikud on veel piisavalt hõredad-õhukesed, et püsti püsimist ja transporti kannatada. Nii vähe kui võimalik, nii palju kui vajalik. Seevastu Helena Tuudelepa põletamata pabersavist seintega ruum püsib vaevu koos. Habras nagu loodus ise. Ja mitte haprus nõrkuse kontekstis, vaid valmisolek pidevaks muutuseks. Füüsikaline maailm ei saa kunagi valmis, vaid eksisteerib lõputus valmisolekus muutumaks ühest vormist teise. Piisab kõvemast aevastusest, kui Tuudelepa kooruvatest seintest on järele jäänud vaid savitolm.
Asjad, mis kutsuvad, aga ei lase kunagi ligi
Ameerika kunstnik Andrew Bearnot on loonud fiiberklaasist aknavõrgust kahekihilise ekraani. Kuigi tuim materjal seisab ruumi mõistes paigal, tekitab vaataja liikumine ja võrkudevaheline distants optilise muaree-efekti, mis lajatab esmalt kaikaga pähe nagu ootamatu LSD-tripp. Kui vaataja seisatab, seiskub lainemöll ka ekraanil. Installatsioon annab end kätte ainult pidevas lähenemises ja eemaldumises. Jõudnud piisavalt lähedale, oled juba hiljaks jäänud. Lahkudes pole veel kohale jõudnudki. Niisamuti nõuavad Koidu ja Hämariku suhet hollandlase Reinoud Oudshoorni arhitektoonilised terasest ja mattklaasist kompositsioonid. Et paremini klaasitaguseid struktuure näha, lähen skulptuurile hästi lähedale, kuni teras hajub täielikult. Olen liiga lähedal. Taandun. Terase ähmased piirjooned ilmuvad taas. Kaugelt silmitsetav virvatuli kutsub lähemale, kuni hajub lähedust tajudes sootuks. Taas kaugenen. Ilmub. Lähenen. Kaob. Kaugenen …
Asjad, mis on väga väikesed, aga sisaldavad endas kogu maailma
Siia kategooriasse kuuluvad valdavalt ehted. Ehted kui intiimobjektid, mälu kandjad, sümbolid, suhtlusvahendid. Ehted kui maailma mudelid. Mudel räägib millestki suuremast, suuremast kui ta ise kunagi olla saab. Eve Margus-Villems on graveerinud basaldist süvendiga sõrmuse, mille põhja valgunud mustavalt õlilaigult peegeldub vaataja enese kujutis. Inimene on käinud kõigis kõrgustes ja sügavustes. Isegi põrgus on ära käinud. Ja põrgu tutvustas inimesele uut sügavust. Enese hinges peegelduvat sügavust. Kui arvasid, et oled põhjas ära käinud, vajub jalg ikka veel sügavamale mudasse. Paratamatult peegeldub igast maailma veekogust vastu su oma nägu.
Asjad, mis midagi uurivad
Nüüdiskunstis uurib igaüks midagi. Uuritakse suhteid, poliitikat, nabaauku, uuritakse ja puuritakse. Selleks et teada saada, mida keegi uurib, pole vaja teha rohkemat kui lugeda läbi teoste kõrval olevad tekstikatked. Näiteks uurib inglise disainer Erin Dickson „keele ja argiarhitektuuri kaudu kultuurilisi konstruktsioone ja tarbekunsti ajalugu“. Selleks skannis ta oma nutiseadmega Murano klaasimuuseumis salaja üles peene Veneetsia lühtri ning trükkis kodus plastina välja. Ameerika kunstnik Helen Lee „uurib keele morfoloogilist ja ajas muutuvat olemust erinevates kultuurikontekstides“. Leedust pärit Julija Pociūtė „uurib illusiooni, peegeldumise ja mälu teemasid inimese ja tema keskkonna vahelises suhtes“. Norra kunstnik Sandra Vaka „uurib inimese suhet tehnoloogiliste uuenduste, kliimamuutuse ja tarbimisega ning kehalisi ja sensoorseid kogemusi“. Peale uurimise on tekstide järgi kunstnike meelisväljunditeks veel tegelemine, huvitumine, mõtestamine, käsitlemine, tõlgendamine ja analüüsimine.
Asjad, mille puhul tead, mis see on, aga see ei ole see
Rakenduskunsti võlu on konnotatsioonirohkus. Saades valdkonnas omainimeseks, kaob küsimus, kas vaadatav on kunst või disain. Selle asemel vaatan tooli. Tooli ka juhul, kui sellel istuda ei saa. Tool on puupakk taluõuel. Tool on barokses dekoorivahus kuldbrokaadiga kaetud punapuidust troon. Tool on vaakumpakendis seljakotti mahtuv IKEA järi. Toolid on näitusele toonud ka taanlane Ditte Hammerstrøm. Kust üks tool algab ja teine lõpeb, ei oska esmalt öelda. Toolid kattuvad nagu kujutis kokkujooksnud arvuti ekraanil. Konstruktsioonikordused põimuvad deliirseks silmapetteks. Ja funktsionaalsest absurdist hoolimata on need ennekõike ikkagi toolid.
Asjad, mis on ruumid, kuhu pole ust
Optiline illusioon on pettuste kuningas. Mustkunstnikud, kõrbemiraažid, hallutsinatsioonid. Tõmbavad mind haneks, aga vastu talve lõunamaale kaasa ei võta. Läbikumavuse teema all on jõudnud näitusele palju asju, mis tuginevad silmaväänamisel ja meelepettel. End klaasina esitlev seep. Ruumina käituv tasapind. Materjalimassi seest kumavad valgusmurdumised. Julia Maria Künnap on tuntud oma mimikriliste ehete poolest. Mäekristallid ehetes justkui sulavad. Vääriskividest tärkavad varakevadised nefriidist idud. Kokku kortsutatud kahalong ja pintslitõmmet imiteeriv lasuriit. Näitusel on väljas oonüksist graveeritud kangas. Läbi ei kuma, kuid lubab aimata vormi andvat alusstruktuuri. Mis seal all on? Silmapett.
Asjad, mis tahavad õndsaks saada
Kõige selgemat sotsiaalset sõnumit kannab tekstiilikunstnik Sandra Kosorotova installatsioon. Püramiidina rippuvate särkide rinnapealsetest on loosunglikult lõigatud välja sõnad. Neid kokku veerides saab lause „Et üldse olla, on vaja paljusid“. Aamen.
Ditte Hammerstrømi toolid kattuvad nagu kujutis kokkujooksnud arvuti ekraanil, kuid funktsionaalsest absurdist hoolimata on need ennekõike ikkagi toolid. Taustal Sissi Westerbergi installatsioon „Alasti“.Eve Margus-Villems on graveerinud basaldist süvendiga sõrmuse, mille põhja valgunud mustavalt õlilaigult peegeldub vaataja enese kujutis.Kõige selgemat sotsiaalset sõnumit kannab tekstiilikunstnik Sandra Kosorotova installatsioon. Püramiidina rippuvate särkide rinnapealsetest on loosunglikult lõigatud välja sõnad. Neid kokku veerides saab lause „Et üldse olla, on vaja paljusid“.
Poliitiline vabadus käib koos kunstivabadusega. Sellega liitub arvamus, et palju vabadust – hea, vähe – halb. Ja kui poliitilist ja ühiskondlikku vabadust on palju, saavad kõik oma arvamuse kuuldavale tuua, kunstnik ei ole erand. Meenub episood 1987. aastast Siim-Tanel Annuse performance’ilt, mille katkestasid miilits ja tuletõrje. Autoril ei olnud poliitilisi taotlusi – need olid hingestatud aiarituaalid, pooleldi religioossed ja šamanistlikud. Siiski seostatakse selle sündmusega võimu ja kunsti selget põrkumist.
Väljaspool tavapäraseid kunstiruume esitatav kunst on justkui eelduste kohaselt norme ja reegleid rikkuv, vabadusi kompav, olgu eraaias või linnatänaval. Üheksakümnendatest oli normivastasus ja vabadus linnatänava kunstisündmustel pigem oodatud. Tallinnas olnuks kõik magegi, kuid Kuressaares, Rakveres, Paides ja Pärnus valdavalt Tallinnast saabunud kunstnike puhul selge osutus purustatud piiridele ja kunstile võidetud vabadusele.
Kuigi linnaruumi tagasivõitmine on näidetes nagu „Tour d’ÖÖ“ või Autovabaduse puiestee sillutamas teed jalgratturile ja jalakäijale kuuluvale linnaruumile ning päädib ehk autode vähenemise ja rendiliikluskultuuri süvenemisega, ei usu ma selle täielikku teostumist meie vihmasel ja külmal laiuskraadil. Poliitilis-kunstiliste vabaduspiiride kompamisel tuleb au anda 2010. aasta „Ühtse Eesti suurkogu“ projektile, kui NO99 võttis ette 44 päeva kestnud poliitilise teatri projekti, mis peegeldas retoorikas ja programmis parteide taunitavaid jooni. Sel viisil on kunst ja mänguline tegevus nakatanud kõik Eesti ühiskonna kihistused privaatsfäärist kõrge profiiliga pseudopoliitilise avalikkuseni. Hoolimata pahameelest ja hämmingust, mida kunsti mängulisus ühiskonnas ajuti põhjustab, on see eluterve ja mitmekesise mõttemenüü tagatiseks.
Kunstiaknal Kai Kaljo näitus „Eksperimendid mikrokosmosega“
4. augustil pani Kai Kaljo vanalinnas tegutseva kunstigalerii „Kunstiaken“ näituseaknale klaastaldrikute näituse „Eksperimendid mikrokosmosega“, mis on Kaheksanda Tallinna rakenduskunsti triennaali satelliit-näitus.
Kai Kaljo ütles näituse saateks, et nägi möödunud aasta novembris poes kasti kirjaga “Sulatusklaasi killud”. „Miski selles mõjus mulle hüpnotiseerivalt, kohe tuli meelde Roald Dahli novell “Pansioni perenaine” , mille peategelase elu muutub, kui ta näeb pansioni aknal silti “Säng ja pruukost”,“ nimetas ta näituse algtõukeks.
Tallinna Rakenduskunstitriennaali satelliitprojektina pani Ta Kunstiakna aknale välja uusimad, viimase poole aasta jooksul tehtud sulatusklaasist asjad. „Jalutage mööda, võib-olla need teevad teile rõõmu,“ kutsub kunstnik.
Kai Kaljo (sündinud 1959) on lõpetanud Tallinna Kunstiülikooli (praegune EKA) maaliosakonna aastal 1990. Kuigi Kaljo on lõpetanud maalieriala, on ta laiemalt tuntuks saanud installatsiooni- ja videokunstnikuna. Kunstniku tähelend ja rahvusvaheline tuntus sai alguse videotööga “Luuser” (1997), mis räägib eneseirooniliselt ja sotsiaalkriitiliselt kunstniku autsaideri positsioonist.
“Kai Kaljo töid iseloomustab emotsionaalsus, isegi poeetilisus, mis toob vaatajani läbitunnetatud sõnumi. Ja samas on ta vaieldamatult väga terane vaatleja – suur osa tema tööde ainestikust on elust enesest, kunstnik on osanud olla õigel ajal õiges kohas, pööranud tähelepanu millelegi, mida enamik möödujaid, kas üldse ei ole märganud või siis on kustutanud järgmisel hetkel mälust. Enamgi veel, ta on selle jäädvustanud videolindile ning seetõttu äratanud uuele elule,“ on kirjutanud kunstikriitik Reet Varblane tema töödest.
Kunstikriitik Mari Laaniste on öelnud, et Kai Kaljo on kunstis sotsiaalsem ja sotsialiseeruvam kui kunstis kombeks. Tema videotöid iseloomustav avatus ja inimlik mõõde ongi osutunud rahvusvahelises kunstipildis nõutumaks kui kodukandis. Seda kuvandit on kultiveerinud kunstniku enda minapilt, mis ehk kaasajas kõlab pisut utreeritult, kuid arvestades kunstnike valdavat positsiooni ühiskonnas, jääb ilmselt alatiseks aktuaalseks.
Näitus „Eksperimendid mikrokosmosega“ jääb Kunstiakna aknale augusti lõpuni.
Eesti tarbekunsti- ja disainigalerii Kunstiaken
Vene 20
Tallinna vanalinn www.kunstiaken.ee
Näitus aknal avatud kogu aeg, galerii avatud K-L kell 12-18.
PILLE-RIIN LARM: Juta Kivimäega suures skulptuuritoas Romaanis „Suur tuba“ kirjeldab autor ühe lapsepõlve väärtushinnanguid sõjajärgses Eestis.
Jaanipäeva eel selgusid Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse tulemused. Esikohti anti välja kaks: selle pälvisid Juta Kivimäe ja Loone Ots. Juta Kivimäe on hariduselt kunstiajaloolane ning ametilt Eesti Kunstimuuseumi skulptuurikogu juhataja. „Kui ma midagi olen kirjutanud, siis need teosed on mulle midagi väga olulist tähendanud. Ma näen seal põnevaid lugusid ja väga tugevaid emotsioone,“ on Kivimäe varem täheldanud kujude ja nende autorite kohta, see näib aga kehtivat ka tema romaani „Suur tuba“ puhul. On tuline kahju sellest, et suudan leheveergudele mahutada vaid killukesed külaskäigust Juta Kivimäe juurde Kumu skulptuurihoidlasse. + Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse žürii liikme Taavi Kanguri kommentaar
Loone Otsa „Armastus“ on Lugu Romaanis tegutsevad reaalsed, eesti kultuuriloole tähtsad inimesed kanvaal, mis on samuti enamjaolt tõene. Loone Ots on kirjutanud paljudes žanrides, tema sulest on ilmunud nii luulet, dokumentalistikat kui ka aimekirjandust. Enim tuntakse Otsa kultuurilooliste näidendite autorina, mille eest on ta pälvinud ka hulga auhindu. Loone Otsa teoste hulk küündib juba üle poolesaja, näib aga, et romaani nende seas veel ei ole olnud – kuni tänavu Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esikoha pälvinud käsikirjani „Armastus“. + Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse žürii liikme Andrei Hvostovi kommentaar
EEVA KESKKÜLA: Pandeemia ja tööelu mutatsioonid Töö valdkonnas ei tähendanud pandeemia täielikku katkestust, hoopis protsessid, mis iseloomustavad neoliberaalset kapitalismi, intensiivistusid veelgi. COVID-19 pandeemia on toonud ühiskonnas kaasa muutusi, mille kohta võime küsida, kas tagasi „vanasse normaalsusesse“ minemine on üldse veel võimalik või isegi soovitav. Üks suure muutuse läbi teinud eluvaldkond on töö: pandeemia on muutnud nii töö asukohta, riski eesliinitöötajatele kui ka hooletöö intensiivsust. 18.-19. juunil korraldasin Eesti Teadusfondi toetusel Tallinna ülikoolis virtuaalse töötoa „(Kaug)töö ja koroona: mobiilsus ja tööohutus pandeemia ajal“. Töötoas tutvustasid ligi 20 antropoloogi oma värskeid etnograafilisi uurimistöid koroona mõjust eri ühiskonnagruppide tööle.
ÜLO MATTHEUS: Hallist hiirest Kadriorus ehk Miks on vaja tiksuvat presidenti? Süsteemile kuuletuma harjunud vihmavarjukandjast välja kasvanud isikupäratud (mitte)mõtlejad ei ole üleajalised, nende järgi ei nimetata lennujaamu. Geeniuste aeg on möödas, suurte presidentide aeg on möödas. Uut Lennart Merd pole kusagilt võtta. Välispoliitika guru, sisepoliitikas köielkõndijat, tugevat ühiskonnakriitikut. Tuntud inimesi muidugi on – on poliitikuid, lauljaid, näitlejaid, teadlasi, on Kaljulaid, Kaljurand, Soomere … Esimene nimetatuist on pannud paljusid küsima, kas meil presidenti ikka on üldse vaja. Kas meil on vaja tiksuvat presidenti, kellel puudub autoriteet ja kes jääb oma kandepinnalt keskmise riigiametniku tasemele?
PRIIT URING: Kas Päts ja Laidoner küüditati? Eesti Vabariigi kunagistest riigipeadest vahistati esimesel okupatsiooniaastal kaheksa inimest kümnest. Nad kas mõrvati või surid vangistuses. Imelikul kombel pääses Päts. Ühe Eestis käibel ning kahjuks juba peaaegu ajalooliseks tõsiasjaks kujunenud vaatenurga kohaselt nii president Konstantin Päts kui ka kindral Johan Laidoner küüditati 1940. aasta suvel Venemaale. Nii väidab ka ajaloolane Magnus Ilmjärv: „Eesti president Konstantin Päts küüditati koos perekonnaga 30. juulil 1940 Baškiiriasse Ufaa linna. Koduabiline Olga Tünder sõitis nendega kaasa vabatahtlikult. Presidendile määrati 2000-rublane pension…“ Tegelikult Päts arreteeriti Venemaal ligi aasta hiljem, alles 26. juunil 1941 seoses Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja puhkemisega ning paigutati Ufas asuvasse Baškiiri ANSV riikliku julgeoleku rahvakomissariaadi sisevanglasse.
Mis on meie päritolu kood?Tristan Priimägi intervjueeris Rao Heidmetsa RAO HEIDMETS: „Mina püüan animatsiooni kilbil hoida ja ükskõik mis vahenditega saavutada see, et animatsioonist natukenegi räägitaks.“
Tartu armastusfilmide festivali „Tartuff“ tänavuseks avafilmiks oli staažika animarežissööri Rao Heidmetsa uus kaheksaminutine film „Kood“. Heidmets oli enne linastust nõus külastama ka „Tartuffi“ filmikriitika suvekooli, et rääkida pisut oma loomingust, uuest filmist ja autori ning kriitiku suhtest. + HELENA MAARJA TARRO arvustab Rao Heidmetsa Filmistuudio lühianimatsiooni „Kood“
KATARIINA LIBE: Kuidas elada kaotajana? „Supernoova“ ja „Nomaadimaa“ näitavad, et elu eksisteerib ka väljaspool võitjate maailma. Kui veel paarkümmend aastat tagasi keskendus lääne peavoolufilm pea eranditult võitjatele – noortele, edukatele, ilusatele, jõukatele, tervetele –, siis nüüd on äärmiselt tervitatav, et Oscari nominentide hulka tõuseb viimaseil aastail teoseid, kus on välja toodud luuserid – inimesed, kellele elu pole jaganud kätte trumpässasid. Eesti keeli võime neid nimetada ka kaotajaiks. Just kaotajaid portreteerib nii möödunud aastal parima filmi Oscari-laureaat „Parasiit“ kui ka selle aasta Oscari-võitja „Nomaadimaa“. Satun „Nomaadimaad“ vaatama järjestikustel õhtutel veel ühe kaotaja-filmi, „Supernoovaga“, ja avastan kahe filmi vahel kummalise dialoogi. Kokkupuutepunktide mustris on teatav ühiskonna peegeldus või kommentaar ühiskonnas toimuvale.
Helge määramatus. Reet Varblane intervjueeris Stine Bidstruppi Stine Bidstrup: „Kuraatoriprojekt tähendab vabadust, aga ka vastutust, sest see peab olema kontseptuaalselt veenev, veenvam kui avatud konkursiga näitus.“ VIII Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäitus „Kumab läbi“ Kai kunstikeskuses kuni 15. VIII. Tänavuse rakenduskunsti triennaali peanäituse kuraator on taani kunstnik, kunstiajaloolane, õppejõud ja kuraator Stine Bidstrup. 2009. aastast õpetab ta Taani kunstiakadeemia disainikoolis Bornholmis, 2015. aastal oli vahetusõppejõud USA Wisconsini-Madisoni ülikoolis. Ta on üks Kopenhaageni Luftkrafti klaasistuudio loojaid ja 2018. aastast kuulub Ebeltofti klaasimuuseumi nõukokku. 2019. aastal pälvis ta Taani kunstifondi kolmeaastase uurimistöö stipendiumi.
URMAS LÜÜS:Asjade nimekiri seitsmes alajaotuses Rakenduskunst hakkab tasapisi tänu uusmaterialismi värsketele hoovustele ja materjalikunstide naasmisele Eesti kunstimaastikul taastama oma kolme-neljakümne aasta tagust seksikust. See, et kõrgel tasemel rakenduskunst vastu kevadet Tallinna vallutas, kumiseb mu ühismeedia kajaruumis juba mitmendat kuud. Kui algul plaanisin kajastada ka kõiki kõrvalnäitusi, siis kirjamahu saleduse huvides lõikan need 24 väljapanekut menüüst välja. Vastasel korral tuleks Sirbi veerud sügiseni ära broneerida.
MARIA MÖLDER: Maarjamäe ala on ühismälu tugevdav koht Kuidas vastuolulist paika edasi arendada? Kas see peaks olema vaikne mõtiskluspaik või atraktiivne ja aktiivne linnaruum? Projektis „ELU mõõde Maarjamäe mälumaastikul“ uurisime, milline võiks olla Maarjamäe ala kasutus tulevikus. Sel tundlikul mälualal asuvad eri rahvusest inimeste matmispaigad ja mälestamiseks loodud mõjusad arhitektuurivormid. Võib-olla polegi see tulevik kuigi kaugel, sest Maarjamäe memoriaali korrastamisest on viimasel ajal olnud senisest rohkem juttu.
PEETER HÕRAK: Kokkuhoidlik keha, õrnad poisslapsed ja eri sorti ressursid Triversi-Willardi hüpoteesi versioon, mille järgi on poisid evolutsioneerunud õrnemaks ja stressitundlikumaks kui tüdrukud, ei pea igas olukorras paika. Ühes Aisopose valmis läksid kehaosad omavahel vaidlema. Käed, jalad, suu, hambad ja keel süüdistasid magu, et too ei tee midagi kasulikku ja kuulutasid välja streigi, et magu mitte toita. Lõpuks oli kõigil väga paha ja saadi aru, et magu on siiski ka millekski vaja, streik lõppes ja lauldi hümni koostööle. Aga mõte sellest, et mõni kehaosa võib olla tähtsam kui teine, ei pruugigi olla nii naiivne, nagu Aisopos seda paista lasi.
Arvustamisel XXVIII Viljandi pärimusmuusika festival elektroonilise muusika festival „Sõru saund“ VIII Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäitus „Kumab läbi“ Jaan Malini multimeedium-lavastus „Keerub keerdus ehk Per aspera ad absurdum?“ EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise tudengite varjualune Nurk Endla teatri „Põrgupõhja uus Wanapagan“ Skene Katus Kunstile ja Kujunduskuuri „Stseenid ühest abielust“ Rao ja Pauline Heidmetsa lühifilm „Kood“ Urmas Rohu „Lehtpuud II“
1. augustil istutati Pärnusse Vallikääru Lilli Suburgi mälestuseks pärnapuu.
Pühapäeval istutasid sotsiaaldemokraatliku naisorganisatsiooni Kadri liikmed Pärnu Vallikääru Eesti esimese feministi – kirjastaja ja kirjaniku, kooli asutaja ja mõtleja Lilli Suburgi auks pärnapuu. Sellega tähistatakse kuulsa naisõiguslase 180. sünniaastapäeva. Lilli kutsus üles naisi tegutsema ja oma mõtetega ahju tagant välja tulema.
„Suburg on meile vaimse vapruse ja särtsaka tegevusega suureks eeskujuks. Ta julges ette võtta asju, mida Eestis enne polnud tehtud ja millest vaid unistati,“ leiab Tallinna kadri, ajaloolane Karin Paulus. „Suburgi mälestuse elus hoidmine on meie naistele väga tähtis,“ lisab Pärnu kadride juht Tiiu Talts. Kadrid arvavad, et 1. august võiks olla päev, mis Eestis on pühendatud Lilli Suburgile.
Lilli Suburg (1841-1923) sündis Vändra kandis. Ta pidas eesti tüdrukutele mõeldud eraalgkooli (1882-1885) esmalt Pärnus ja aastast 1885 Viljandis. Tema õpilased on meenutanud teda suure armastuse ja lugupidamisega. Suburg jõudis olla ka Perno Postimehe uuendusmeelne toimetaja. 1887–1894 andis Lilli välja eesti esimest naistele mõeldud ajakirja – Linda. See koondas huvitavaid ja võitluslikke mõtteavaldusi ning ilukirjanduslikke töid. Tema esimene raamat „Liina“ (1877), jutustus „Linda, rahva tütar“ (1900) ning paljud teised kirjutised kandsid eestluse ja emantsipatsiooni vaimu. Aastast 1899 elas ta Hoomulis ja 1923 suri lähedaste juures Valgas. Lilli Suburg on maetud Vändrasse.
Mare Müürsepp, Eesti Lugemisühingu kõneisik ja klassiõpetaja
Eestlaste kirjaoskuse näitajad on väga head ja see on teada ka laias ilmas. Eestlane võib kirjaoskust käsitleval konverentsil, olgu see kus iganes, julgelt püsti tõusta ja kõnelda, teda kuulatakse hardalt ja ahnelt, nagu esineks olümpiavõitja lastelaagris.
Meie riikliku iseseisvuse teekondki on tihedalt seotud oskusega sõna seada ja levitada.
Nüüdseks on aga kujunenud kirjalik keskkond, kus ilmneb kurvastavalt palju kirjaoskamatust. Toimetamata ilu- ja aimekirjandus, sh lastele, ametkondlikud tuimtekstid, jooksupealt väljutatud ajakirjandustooted ja nende sabas sotsiaalmeedia ja kommentaarium. Juba aastaid tundub, et inimesed kirjutavad rohkem kui loevad, seega tihti pole justkui kirjutaja ise ka enam läbi lugenud, mida ta kirjutas, ammugi siis ei loe teised tema teksti lõpuni ega süvenemisega. Mis sest lugeda, kui tekst on vigane ja segane.
Tänapäevane kirjutamise õpetus suunab kirjutajat lisaks tähtede-sõnade kirjutamisele oma tegevust ka peegeldama, teadvustama, loodut üle lugema ja ise oma teksti toimetama, vajaduse korral sõnaraamatut vm allikat kasutama. Seda õpetame juba nooremate koolilaste puhul: loe oma kirjutis läbi; vaata, mis on liigne, mis puudu; mõtle, mida oskad parandada. Siia kuulub ka otsus: kas ja kus avaldada.
Nägin raamatuhoidla hoovis suurt konteinerit, kuhu pandud see, mida pole mõtet hoida. Seal oli virnas ühe lugupeetava asutuse tuliuut projektitrükist (mille kohta öeldakse hellitavalt intellectual output), mida polnud keegi isegi sirvinud, kõvakaaneliste raamatute pakid olid lahti sõlmimata.
Siin tuleb muidugi vahet teha institutsionaalse nürimeelsuse ja isiklike tarviduste kanaliseerimise vahel. Viimaste puhul pakun, et kui me aitaksime üksteisel rohkem elada päris elu, räägiksime südamest südamesse, otsiksime mõtestatud tegevusi – korista, ehita, tee käsitööd, tantsi, laula, matka –, siis oleks ehk vähematel inimestel vaja ekspluateerida kirjasõnavabadust, et oma üksildust, tähelepanuvajadust ja tont teab mida veel lohakalt ja üle jala välja elada.
