Toeta
Otsi

In memoriam

  • Mis on meie päritolu kood?

    TRISTAN PRIIMÄGI

    Tartu armastusfilmide festivali „Tartuff“ tänavuseks avafilmiks oli staažika anima­režissööri Rao Heidmetsa uus kaheksa­minutine film „Kood“. Heidmets oli enne linastust nõus külastama ka „Tartuffi“ filmikriitika suvekooli, et rääkida pisut oma loomingust, uuest filmist ja autori ning kriitiku suhtest.

    Millest alustada animatsioonikriitika kriitikat?

    Autorina ei saa sa oma filmidele kunagi tagasisidet. Filmitegijana, eriti animafilmitegijana, on tohutu suur probleem see, et eriti keegi ei kirjuta mu filmidest. Animafilmidest ei kirjutata võib-olla selle­pärast, et need on kerge kiiksuga. Ma arvan, et üks selline kahekümneminutine animafilm võrdub täispika mängu­filmiga. Sinna saab pressida sisse sama palju teemat kui täispikka filmi. Lühifilmi aga kiputakse ikka miskipärast hindama skaalal meeldis – ei meeldinud.

    Animafilmist kirjutatakse palju vähem kui mängufilmist ehk ka see­pärast, et mängufilmide suur eelarve võimaldab promo teha juba filmi tegemise ajal. Mängufilmistuudiol on väga vaja toota igasse ajakirja filmi tegemisest mingeid lugusid. Tuleb luua müüt, ja kui film kinno jõuab, siis tahavad juba kõik näha, mismoodi see asi seal siis käis.

    Animafilmidest kirjutamist pärsib ka see, et neil pole kinolevi.

    Jah, natuke nagu jabur seis, et riik annab raha ja päris suure summa ühe kümneminutise animafilmi tegemiseks, umbes 200 000 eurot. Film saab valmis ja kedagi ei huvita, kus seda näidatakse. Nukufilm siis võimleb ja käib kõrvade peal, et saaks seda festivalidele saata, aga kinodes filme pole ja tagasisidet samuti mitte. Maksumaksjana ma küll tõstaks kisa, et meie raha on sirgeks löödud, aga filme ei näe.

    Väga tore oleks, kui tekiks huvilisi, kes hakkaks animafilmidest rohkem kirjutama. Meediaväljaandeid meil ju on.

    Sa tulid animafilmi 1980ndate aastate alguses. Kuidas Nõukogude ajal animakriitikaga lood olid?

    Siis oli ainult Teater. Muusika. Kino,1 kus Sulev Teinemaa kirjutas igast filmist. Võib-olla juhtus, et ka Sirbis2 midagi tehti. Nii kui film mõnele festivalile valiti, siis tulid veel mõned artiklid. Näiteks „Papa Carlo teater“3 oli esimene Eesti film Cannes’i festivali võistlus­programmis.4 Sel ajal ei saanud ma üldse aru, et see oleks olulisem kui Oulu või mõni muu festival. Täna ma muidugi näen, et kõik ootavad Cannes’i ja kui juba sinna lähedale õnnestub sattuda, siis oled tegija.

    Rao Heidmets Tartuffi filmikriitika suvekoolis.

    Film oli Cannes’is 1989. aastal. Mulle Moskvast helistati ja öeldigi nii, et „meie mehed sõitsid sinna kohale, kui te auhinna saate, siis kutsume teid ka“, ja pandi toru ära. Hakkasin siis mõtlema, et auhindu jagatakse ju viimasel päeval. Kust ma Vene ajal oleks selle viisa saanud ja kuidas sinna läinud – Tallinna-Moskva-Pariisi rongiga või? Tegelikult sain ikka kohe aru, et ei ole sinna mingit asja. Meie mehed on juba seal. Ilmselt oli oma brigaad, kes kogu aeg igal pool käis.

    Tol ajal oli veel nii, et kui õnnestus mõnel festivalil auhind saada, siis oli kohal ka kohaliku Vene saatkonna esindaja, kes auhinnaraha ära võttis. Legendid räägivad lavalt otse uksest välja jooksvatest võitjatest, kes püüdsid kõrtsi jõuda ja kohe kõigile välja teha, enne kui kätte saadakse ja raha ära võetakse.

    Kui palju sa filmitegijana aru saad sellest, et su tööd ei ole võib-olla täiuslikud?

    Filmitegijana püüan alati anda parima ja oma film on ju ikka nii oluline. Autor tegeleb filmiga näiteks kaks aastat, mõtleb selle läbi ja paneb kõik need mõtted filmi sisse. Siis tahaks ju, et hästi kirjutataks. Mäletan üht konkreetset juhtumit, kui noorele arvustajale tehti ettepanek kirjutada ühest mu varasest filmist. Ta kirjutas kohutavalt halva artikli. Paar aastat hiljem sattus ta Nukufilmi tööle ja tuli ilmselt süümepiinade tõttu mulle rääkima: „Saad aru, ma olin tudeng ja mul oleks olnud täiesti mõttetu seda kiita. Ma pidin ära panema.“ Näitamaks, et ta on ka kõva tegija, lammutas ta mu filmi täienisti. Teine inimene sai end näidata, aga mul oli seda vastik lugeda.

    Eks ma loomulikult tahan, et keegi hästi kirjutaks. Kui mõni asi käib närvidele, võib sellest ka nii kirjutada, aga peaks siiski vaatama selle pilguga, et mingi teine tasand võib olla ka hästi paika pandud. See tahab ka tööd asja kallal, mitte et vaatad ühe korra ja kirjutad, et „ei meeldinud“.

    Kui palju sa ise oma filme üldse kontrollid?

    Ütlen ausalt: kõik filmid, mis ma teinud olen, hakkavad tegemise käigus omasoodu minema. Olen mõelnud, et kui ma nüüd kisuks filmi, hambad ristis, sinna suunda, kuhu mu algne mõte juhatas, siis ei oleks see filmile hea. Olen lasknud neil küllalt vabalt valguda. Nii oli ka „Papa Carlo teatriga“: mingil hetkel polnud ma kindel, kas sealt üldse tuleb film, aga lõpuks sai veel mingi grand prix’.5

    Mulle üldiselt ei meeldi oma filme vaadata, hoian distantsi, aga mulle meeldib mu enda filmidest „Kaasa­sündinud kohustused“ (2008), mis on saanud ka kõige parema auhinna, Ottawa festivali grand prix’. Žüriis istusid põhiliselt ameeriklased ja see tundus ikka päris hea, et Eestis tehtud film seda seltskonda kõnetas. Oli ikka päris mõnus tunne. Kogu aeg kõigun oma filmidega kahe arvamuse vahel: kas läks täiesti aia taha või tuli hea asi välja. See, et film mulle endale meeldib, on üks asi. Kuna kinos filmid ei linastu ja keegi ei kirjuta ka, ongi ainus tagasiside filmifestivalide auhinnad. Minu filmidest on kõige rohkem preemiaid saanud „Instinkt“ (2003) ja see on ka kõige lõbusam. Hea kunstnik (Navitrolla – toim) ja tore stsenaarium. Ei teagi, kas on veel Nukufilmi filme peale selle, millel on kirjas linastusi enam kui sajalt festivalilt.6 Suhe on umbes selline, et kümnele festivalile saadad, üks valib välja. Kümme valivad välja, siis äkki võib ka ühe preemia saada.

    Animafilm on hästi tinglik, seetõttu võib ka selle kriitika väga varieeruda.

    Eks ta nii ongi. Esimeste filmidega tegin nii, et filmi valmimise järel palusin oma heal sõbral Valter Uusbergil rääkida, mida ta seal filmis nägi. Ta suutis alati panna nähtu väga kihvtidesse sõnadesse. Enne kui pidi kuskil ajakirjanduses oma filmi kommenteerima, oli mõttekas Valter ära kuulata.

    Huvitav on kuulata targa inimese arvamust oma asjadest. Filmis on alati mitu tasandit. Üks on see, mille autor on algselt kirja pannud ja sinna tekib tegemise käigus peale veel kihistusi ja mõtteid. Artiklit kirjutades võib tõesti avada mitut vaadet. Psühholoog vaatab ühe, kunstnik teise nurga alt.

    Animafilmis ei piisa nähtu registreerimisest. Tuleb hakata veel ka mõtlema, mida see tähendab või mida sellega on mõeldud või öelda tahetakse. Siin ilmselt mängib kaasa ajafaktor: animafilmi tehakse ju ühe pildi kaupa. Nukufilmis on päeva norm seitse sekundit. Hommikul ütlen animaatorile, milline on plaan. Plaan võib kesta näiteks 14 sekundit või kaks päeva. Ülejäänud aja autor lihtsalt istub, vaatab oma piltstsenaariumi, loeb jälle lugu ja vaatab juba tehtud plaane. Siililegi selge, et selle kõige käigus kõik muutub. Tihti on nii, et kui võrrelda algideed ja lõpptulemust, siis need on erinevad.

    Mängufilmis on varieerimisvõimalust vähem: iga päev sõidetakse võttele, näitlejad on teksti pähe õppinud ja neile ei saa ju öelda, et teeme täiesti teise tekstiga.

    Tänapäeval on animatsioon ja peavool kokku kasvamas. Varem võimaldas animatsioon visuaalselt teha kõike, mida kujutlusvõime soovis, mängufilmis seda teha ei saanud. Nüüd on ka mängufilmil tänu arvutigraafikale kõik võimalused olemas.

    Just nimelt. Kunagi hakkas filmikunst animatsioonist peale – tehti sirvimisraamatuid (flip book) ja muud sellist, mängufilmi pealetulekuga kadus animatsioon vahepeal ääremaale ja nüüd on animatsioon tulnud taas mängufilmi tagasi tõelise tegijana, sest paljude suurfilmide tegemisel kasutatakse animatsiooni, rohelisest ekraanist rääkimata.

    Mina olen seni saanud teha nii, et iga film on eri tehnikas. Mulle meeldib otsida uusi nippe. Mu uues filmis „Kood“ on näiteks osalised 3D-tehnikas kujutatud päris inimesed. Inimene on reaalne inimene, kes on rohelise ekraani taustal stuudios üles võetud, loomad aga on tehtud 3D-graafikas.

    Mina ise 3D-maailma nii hästi ei tunne ning siis tuleb arutada 3D-graafikuga, mida teha saab ja mis kui palju maksab, ilma ise lõpuni aru saamata, millest üldse jutt käib. Alati räägitakse, kui raske või kallis miski on ja siis mina pean autorina vaatama, mida ma endale saan lubada. Kui mitu elevanti saan tellida ja mida ta võib üldse teha. Esimest korda ostsin filmi tarbeks internetist tuhande euro eest mingi elevandi. Ise ma seda programmi ei tundnud ja saatsin edasi kunstnikule, kes ütles, et midagi saab teha küll, aga osta nüüd kaelkirjak ka. Ma ostsin kaelkirjaku, aga siis tuli välja, et too on hoopis mingis teises programmis tehtud ja kunstnik seda ei valda. Täiesti jabur. Tuli siis otsida keegi, kes tunneb seda teist kaelkirjakuprogrammi.

    Jah, mulle meeldib segatehnikaid ja -meetodeid proovida. „Papa Carlo teatris“ olid näiteks suured nukud. Enne ei olnud keegi teinud inimesesuurusi nukke. Järgmisena tegin filmi „Noblesse oblige“ (1989) ja seal panime osadesse nukkudesse juba inimesed sisse. Tore on segada – kuskil on inimene, kuskil nukk.

    Priit Pärn on öelnud, et nende filmide aeg, laulva revolutsiooni aeg, oli Eesti animatsioonis kõige viljakam. Mis tunne oli siis nendes muutuvates tuultes filmi teha?

    Me olime siis ikka väga õhinas. „Papa Carlo teater“ on ka mu ainuke poliitiline film. Ma olen üldiselt päevapoliitikast end eemal hoidnud, aga tol ajal oli õhk seda nii täis. Kuigi ma ilmselt mõtlesin ka toona, et ma ei tee poliitilist filmi, aga nüüd seda vaadates on küll raske väita, et see ei ole poliitiline. Ma olen muidugi nüüd püüdnud naljaga öelda, et see oligi see film, mille peale Nõukogude Liit ära lagunes. Film näitab, et ei püsi see­sugune diktaatorlik süsteem.

    Kas animatsiooni imbumine peavoolu toob kaasa ka surve autori­filmile?

    Mina püüan animatsiooni kilbil hoida ja ükskõik mis vahenditega saavutada see, et animatsioonist natukenegi räägitaks, sest kui räägitakse, siis ehk tuleb ka raha juurde. Eks eri filmiliigid võitle sama raha pärast ja animatsioon püüab oma osa hoida.

    Mullegi on rahastuskomisjonis öeldud: „Rao, sa pead pöörama oma näo rahva poole,“ ja toetust ei eraldata. Arusaadav ju, mida sellega mõeldakse. Tuleks ka teha sellist filmi, mida saab kinos vaadata. Ma muidugi ei pea murduma, eks see on uue põlvkonna võitlus, aga nüüd ma olen valmis saanud filmi, mis on küll tõesti „näoga rahva poole“. Nukufilmi värvides tegin ühe tõelise lastefilmi „Vigurvänt Volli“, kus näeme, kuidas kõik metsaloomad tahaksid pääseda loomaaeda elama, loomaaias pole aga kohti, ja mets on inimeste arvates üks ohtlik paik. Ma ei hakanudki sellesse filmi mingit täiskasvanute filosoofiat või arusaamatut sisse panema, aga eks selle loomaaiaga on samamoodi nagu Euroopa piiride ründamisega ja pagulastegagi, et kõik soovivad saada parema elu peale. Ja ka mets on väga aktuaalne teema.

    See on mu esimene dialoogiga film. Nõukogude ajal ei tehtud dialoogiga filme sellepärast, et tekstid oleks tulnud tõlkida vene keelde või üle lugeda. Seetõttu oli Eesti animatsioonile iseloomulik teha ilma sõnadeta filme, mis pani jällegi režissööri rohkem tööle, kuidas mõtet ilma sõnadeta arusaadavalt edasi anda.

    Mida sa „Koodiga“ öelda tahad, kui seda üldse tohib ette küsida?

    Kuna „Tartuff“ on tänavu teaduse fookusega, siis räägib ka kood sellest, kuidas me oleme läbi aja ja oma geeniahela tulnud selleks, et teha midagi meile geneetiliselt väga omast – moodustada muusika saatel mustreid ehk osaleda tantsupeol. Ja kui kulminatsioon ehk tants on toimunud, siis saame pöörduda tagasi geeniahelasse.

    Kuidas peaksime siit oma geeni­ahelaga edasi minema?

    Oma kultuuri tuleb hoolikalt hoida ja seda edasi arendada. Filmivaldkonnal on peal tugev pressing – tehke filmi, mis meeldib kõigile. Rahvale, poolakatele, prantslastele. Tehke sellist filmi nagu maailmas tehakse, täpselt samasugust. Ma arvan, et kui me kõik hakkame nii tegema, siis ei ole enam eesti kultuuri ega mõttelaadi. Praegu on kõik veel väga äge. Vähemalt animas õnnestub meil ikkagi ajada oma rida ja äkki õnnestub ära oodata mõni kanal, kus hakatakse neid näitama.

    1 Ilmub alates 1982. aastast.

    2 Aastatel 1940–1989 kandis nime Sirp ja Vasar.

    3 „Papa Carlo teater“, Rao Heidmets, 1988.

    4 Film linastus 1989. aasta Cannes’i filmifestivalil ja kandideeris lühifilmide kategoorias Kuldsele Palmioksale.

    5 Cinanima filmifestivali grand prix, Espinho, Portugal, 1989.

    6 Uuematest on sellesse üle saja festivali nimekirja lisandunud veel „Keha mälu“ (Ülo Pikkov, 2011), „Tik-Tak“ (Ülo Pikkov, 2015) ja „Isand“ (Riho Unt, 2015).

  • Noppeid Viljandi folgimägedelt

    NATALI PONETAJEV

    XXVIII Viljandi pärimusmuusika festival 22. – 25. VII.

    Kohe esimesel festivalipäeval sai selgeks, et Viljandi folki oli praegu tõesti väga vaja. Õhus oli elev ärevus ja pidulik ootus. Pärast rohkem kui poolt aastat veebikontserte ja -tantsuõhtuid tundus ühekorraga nii paljude sõprade ja tuttavate keskel viibimine unenäolisena. Festivalienergiast laetud kontserdid ja esinejate puhas mängurõõm kiirgasid elujõust. Need olid tõelised pidupäevad.

    Kuigi seekordne festival oli piirangute tõttu varasemast väiksem, oli see ehk seda nauditavam nüüd, kui suuri pidusid pole ammu olnud. Festivaliala oli pisut koomale tõmmatud ja kontserdid toimusid pärimusmuusika aida vahetus läheduses. Kontserdikavas olid loomulikult eesti folkmuusika hiiud nagu Trad.Attack!, Zetod, Curly Strings, Puuluup, Svjata Vatra, Untsakad jt. Kuulamist leidus ka traditsioonilisema muusika austajatele ning üles astus kümmekond välismaist koosseisu. Lisaks põhilavadele oli tihe programm ka rohelisel laval, mis oli välja kuulutatud vaba lavana. Mõistagi leidis siin-seal jämmimas festivali melus tekkinud kooslusi ning tänavanurkadel mängisid noored muusikud – iseäranis visadena jäid kõrva ämbreid taguvad noored trummarid ja väsimatult „Ukuaru valssi“ tõmbav noormees. Omal kohal olid ka kõiksugu söögitelgid – jah, nagu ikka sai aida eest hilisööni nuudleid osta. Kõik nagu festivalil muiste.

    Kodumaised muusikaelamused

    Sel aastal sattusin pärimusmuusika aidas toimuvatele kontsertidele tihemini kui varem, sest samaaegselt toimuvate kontsertide vahel oli vähem valikuid. Üks südantsoojendavaid elamusi oli „Laste etno“ kontsert, kus lavalolijate mängurõõm nakatas publikugi. Üles astus 12–16aastastest noortest koosnev kollektiiv, kes nädalases muusikalaagris olid üksteisele õpetanud eesti pärimusmuusika palasid, mis juhendajate abiga kontserdil ühiselt kõlama pandi. Lastekollektiivi „suure venna“ ehk rahvusvahelise „Eesti etno“ laagri kooslus esines meeleoluka kontserdiga Kirsimäe laval. Nende nooruslikult lahvatav energia oli aga hoopis teise värvinguga ja folgisõprade seas võib-olla ehk rohkem tuntud.

    Kodumaistest muusikutest astusid festivalil üles praegused folgiringkondades teada nimed ja kedagi üllatuslikku nende seas ei kohanud. Nagy Bögö esitles kevadel ilmunud albumit, millelt lemmikud paljudele juba pähe olid kulunud, publik oli täielikult bändi käpa all. Nii sellel kui ka teistel Kaevumäe kontsertidel – juba avakontserdist alates – keerles lavaesine tolm inimeste jalgade alt pilvena üles nagu lavatoss. Niisiis olid tolmuhallid jalatsid kindel märk vilgastest tantsujalgadest. Tuntud headuses esines Duo Ruut, Ruhnu saare kamp (koosseisus Karoliina Kreintaal, Sänni Noormets, Lee Taul ja Kairi Leivo) andis südamliku ja tervikliku kontserdi Ruhnu lugude-lauludega, ning uuema, kuid äärmiselt küpse tulijana astus üles ansambel Pärlin.

    Viljandi folgile omaselt mängisid tänavanurkadel noored muusikud ja siin-seal võis leida jämmimas festivali melus tekkinud kooslusi.

    Täispikad kontserdid andsid möödunud sügisel vabariigi pillimeheks kroonitud kandlemängija Martin Arak ning noorte pärimusbändide konkursi võitja, duo Mann & Juula. Mann ja Juula ehk viiuldajad Maria Mänd ja Juuli Kõrre täitsid pärimusmuusika aida saali salaliku, kohati ehk isegi veidi saatanliku energiaga. Pingestatud kokkumäng ja viiuldajate omavaheline pinev kontakt, märkamatult detailirohked seaded nii omakirjutatud lugudest kui ka eesti ja teiste rahvaste pärimusmuusikast seiskasid festivali äreva melu. Nende esinemine oli nagu film, mis vaataja tooli külge naelutab ja tema üle võimust võtab – nemad kaks seal laval, kollased festivali käepaelad tumeda riietuse taustal poognatõmmete rütmis välkumas, juhtisid täielikult kogu mängu.

    Festivalil peeti kaks mälestuskontserti sel talvel lahkunud suurmeeste auks. Jaak Johansoni mälestuskontserdil kõlanud lood ja laulud puhusid sooja tuulena läbi Pauluse kiriku ning mälestused helgetest hetkedest kulgesid omasoodu. Kõige sügavama jälje jättis mulle Igor Tõnuristi mälestuskontsert, mille kunstiline juht oli Lauri Õunapuu. Kava oli värvikirev, näidati ajaloolisi filmikatkeid, etteasted olid siirad ja südamlikult lõbusad ning kaasa tantsima-mängima haarati ka publik. Nähes oma õpetajaid ja eeskujusid koos laval, tundsin, kuidas Tõnuristi puudutus on lugude ja laulude kaudu jõudnud ka minuni, ring tõmbus justkui kokku. Silmi tõusnud armastuse- ja austusepisarad voolasid ja suul püsis veel mõnda aega vaikiv naeratus. Mälestus­kontsertide kaudu oli veelgi selgemini tajutav see ühine maailm, milles kulgejaid Viljandi kokku toob.

    Köitvad külalisesinejad

    Välisesinejaid oli sel aastal vähem, kuid ka nende seas kohtas tuttavaid nimesid. Mõne aasta eest folgil üles astunud soome lõõtsamängija Antti Paalanen hullutas taas kord publikut tümiseva biidi, rebenemise äärel näiva lõõtsa ja karuse häälega. Soomest oli festivalile saabunud teinegi kooslus, kaasaegselt kodune soome tantsumuusikat ja omaloomingut siduv ansambel 5/5, kes tegi folgil ka õpitoa, kus osalejatele õpetati paar nende repertuaari kuuluvat lugu. Tuttavaid nägusid kohtas flaami ansamblis Trio Dhoore, kelle esituses kõlas lõõtsa ja kitarriga ühte ka rataslüüra. Omanäolistest pillidest jäi siiski vaieldamatuks lemmikuks rohelisel laval artisti A.m.Poogen kavas helisenud ühe bassikeelega vikat.

    Hoogsat traditsioonihõngulist tantsu­muusikat pakkus ungari ansambel PásztorHóra, kelle eeskava tõi sajandi­taguse mängustiili tänasesse päeva. Nende kontserdil valdas mind kahetine tunne. Ühest küljest nautisin muusikat ja kaasa­haaravat esitust väga, teisest küljest mõjusid tumedad teksad ja veidi tänava­poisilik olek nõnda intensiivse ja otse kuulaja vastu pööratud muusika puhul vastuolulisena.

    Mäletan festivalilt hetke, kui tundsin, et tümpsuvat bassi ja gruuvivaid puusi oli tolleks puhuks kuidagi palju saanud. Puhastava elamusena mõjus Viljandi folgil varemgi korduvalt üles astunud Tbilisi, kes esitas gruusia traditsioonilist mitmehäälset koorilaulu. Aegadeülene kindlus meeste kaugele vaatavates pilkudes kinnitas usku ühisesse maailma ja sisendas samal ajal aukartust – kõik oli selge ühegi seletava sõnata.

    Veidi samalaadne elamus, mis südame hõiskama pani, tekkis Iirimaalt pärit koosluse Get up the Wooden Hill kontserdil, kui ühes loos mängisid suurel Kirsimäe laval vaid kaks flööti. Ja sellest publikule piisas: inimesed nautisid esitust ja tantsisid niisama hoogsalt nagu mõne suure tantsubändi järgi. Siinkohal tuleb vahemärkusena lisada, et paar ansambli liiget olid Poolas lennuväljale pidama jäänud ja saabusid Viljandisse alles mõni tund pärast kontserti, mistõttu kutsuti kaasa lööma The Isle of Mani muusikud Elisabeth Davidson-Blythe ja Daniel Quayle, kes esinesid muidu rohelise lava programmis.

    Itaalia lauljanna Maria Mazzotta ja akordionisti Vince Abbracciante kontsert oli omaette värvikas elamus. Laul, mis oma kirglikkusega sikutas sisikonda, vaheldus meeleolukate vahetekstidega. Mazzotta järeleandmatu soov oma pisut puudulikus inglise keeles iga järgmise loo tausta avada oli austust väärt. Akordionistilt pea iga sõna üleküsimine ja seejärel tugeva aktsendiga üksikute sõnade püüdlik mikrofoni lausumine tekitas publiku seas lõbusat elevust, eriti veel, kui lauljanna paljastas seelikuäärt üles käärides oma sääre, et selle peal Itaalia kaarti näidata. Duo ümberlülitumine lõbusalt naerult sügavatele lauludele oli imetlusväärne ning võitjaks jäi ikkagi muusika.

    Igaühe folk on isemoodi. Kõike ei õnnestu kuulata ja kogu kirevust ei jõua kirjeldada. Festivali lõpetuseks täiesti teisest maailmast pärit NOËPi esinemine polnud varasemat ehtsat folgi­meeleolu arvestades vahest kõige sobivam ning oleks passinud mõnele teistsuguse õhustikuga üritusele. Ülejäänud festivali­programm kandis põhijoontes hästi. Ääretult ilus oli näha nii paljusid muusikuid esitamas oma tõelist südame­muusikat ning kokkumäng, mis oli sel aastal ka festivali teema, õnnestus igakülgselt. Mis muud, kui hoiame meile antud „sõprust ja laulu ja melu“ ning rühime kokku mängides järgmiste meeldejäävate kohtumisteni.

  • Loe Sirpi!

    Priit Uring, „Kas Päts ja Laidoner küüditati?“ 

    Intervjuu rakenduskunsti triennaali peanäituse kuraatori Stine Bidstrupiga

    VIII Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäitus „Kumab läbi“

    XXVIII Viljandi pärimusmuusika festival

    Endla teatri „Põrgupõhja uus Wanapagan“

    Rao ja Pauline Heidmetsa lühifilm „Kood“

    Maria Mölder, „Maarjamäe ala on ühismälu tugevdav koht“ 

    EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise tudengite varjualune Nurk

    Peeter Hõrak, „Kokkuhoidlik keha, õrnad poisslapsed ja eri sorti ressursid“ 

  • Jürka on Wanapagan ja Ants on kaval

    MARIS JOHANNES

    Endla teatri „Põrgupõhja uus Wanapagan“, autor A. H. Tammsaare, dramatiseerija Ott Kilusk, lavastaja Kaili Viidas, kunstnik Arthur Arula, valguskunstnik Margus Vaigur, helilooja Tauno Aints, videokujundaja Argo Valdmaa. Mängivad Ago Anderson, Tambet Seling, Triin Lepik, Kadri Rämmeld, Sten Karpov, Liis Karpov, Ott Raidmets, Nils Mattias Steinberg, Indrek Taalmaa, Carmen Mikiver, Ireen Kennik, Fatme Helge Leevald, Sander Rebane, Meelis Rämmeld, Karin Tammaru, Peeter Tammearu, Agata Apostol ja Elsa Johanna Talvistu. Esietendus 17. VI Pärnus Fortumi katlamajas.

    Alguses on pommituslennukite mürin – on see sõda või maailmalõpp? Ants hullusärgis ja tühja pilguga põrnitsemas publikut. Jürka keha kirstus lamamas. Laps, kes meeltesegaduses on Wanapagana kõrvale kirstu pugenud, rebitakse sealt välja. Kirst surnukehaga veereb relsse mööda lavasügavusse. Apokalüpsis on ette mängitud, lõpp ära jutustatud. Ristid, mis kõrgusid meie peade kohal, langevad ja müra vaikib.

    Hakkame vaatama lugu, mida Tammsaare järgi jutustavad lavastaja Kaili Viidas ja dramaturg Ott Kilusk koos Endla näitlejatega, tehes seda kuuma Pärnu hüljatud katlamajas. Kõik algab algusest – Jürka koos Lisetega jõuab Põrgupõhjale. Külaeided, tumedas riides kui kurjad kaarnad kuuse otsas, uputavad kassipoegi neljakandilisse veemahutisse. Mitte ei raatsi võõrale kassiniru anda. Wanapagan on seekord kirjutatud võõrapärase algustähega W – kas märk vanast kirjaviisist või moodne moonutus? Keegi on selle tähe juba katlamaja seinale sodinud. Selle märgi alla maetakse need, kes pühitsetud mulda ei sobi.

    Mäletan Ago Andersoni Endla küünis valges türbis Peetrusena, saatmas Sepo Seemani Jürkat maa peale Jaan Rekkori Antsuga maid jagama (lavastaja Raivo Trass, 2002). Mis viga Peetrusel taevavõtmeid kõlistada, mine ja rüga maa peal. Jumal oleks Andersoni Peetruse justkui trahviroodu Wanapaganaks saatnud. Hakka või pelgama seda metsmeest, kes põletab sulase ja tapab karu, teeb sugu ja rügab tööd, pole suur jutumees – kohtumisel nuhutab kaaslast ja jõmiseb arusaamatult. Nagu metsatroll, kellest ärkamisaja eel Kalevipoeg tahuti. Tsivilisatsioonist ei ole see eelkalevipoeglik Jürka tuhkagi kuulnud, ometi on tal moodne kinnisidee – õndsaks saada, et tagada põrgu kestlikkus. Siis pole vaja inimest tagasi kutsuda ja taeva-põrgu harjunud tööjaotus võib jätkuda. Tõepoolest, Tammsaare on Vanapaganale andnud superülesande: mütoloogiline ürgkoletis peab päästma demiurgi.

    Romaani dramatiseeringut on mängitud üllatavalt palju just 1940. aastatel: 12 korda, nagu ütleb kavaleht. Jaan Toominga lavastatud „Põrgupõhja uus Vanapagan“ (1976) oli minu kujunemisaja teetähis ja teatriuuenduse kvintessents. Lembit Eelmäe Vanapaganas tundsin ära oma pürgimised ja protesti Heikki Haravee Kaval-Antsu demagoogilise ja valedest punnis maailma vastu. Maailma lõpp, mille Eelmäe Vanapagan korraldas, oli katarsis ja soovunelm korraga – kõik ümberringi segi peksta ja tekitada kaos kosmoseni, et uus normaalne elu võiks tulla!

    Ago Andersoni suurepäraselt mängitud pöörase ja lapsemeelse Jürkaga on mul väga keeruline mestis olla. Muutunud on aeg ja vaataja. Õndsaks saamise kinnisidee kõlab täna kui uusvaimsuse erivorm. Kui Ants kutsub Jürka oma kambrisse juttu puhuma, istub viimane kiiktoolis kui pärisperemees. Kas ta naudib kiiktooli ja Antsu puhast tuba või on tal tagataskus ikkagi teadmine oma suurest soost? Hajevil ja samal ajal nii arrogantne on Andersoni Jürka neil hetkil. Seda tüüpi sõgedatest fanaatikutest on tervislikum eemale hoida.

    Ago Andersoni suurepäraselt mängitud pöörase ja lapsemeelse Jürkaga on siiski keeruline mestis olla.

    Mis oleks Jürka ilma naisteta! Ikka on Lisete olnud sünge põrgumoor ja Juula lahke kui päike. Nii head paari annab otsida, nagu seda on Kadri Rämmeldi miniatuurne Lisete, peen kui piitsavars, ja tema kõrval Triin Lepiku Juula, naine nagu suur reheahi. Lisete lavaaeg on üürike, jõuab vaid kassi kauplemise ja sulase magatamise vahel paar korda mõnuga ja metsikult ilmaelu nuhutada ja siis, aidaa, põrgusse. Ühe korra veel saab näitleja selles lavastuses surra ehk noore Antsu kallimana uppuda, Kadri Rämmeld on sattunud „Põrgupõhja“ lavastuses sarisurija rolli. Jääb vaid üles otsida sarimõrvar – põrgulik iha või taevane armastus.

    Triin Lepiku Juula on selle lavastuse üks käilakuju. Oma pikkuse ja kujuga teeb ta isegi Andersoni Jürkale silmad ette, aga annab Wanapaganale võimu ja jõudu juurde. Ühest küljest toimib Juula Wanapagana müütilises omailmas, teisest küljest on aga kogu aeg kontaktis inimeste ilmaga. Erinevalt Põrgu-Lisetest on Juulal pikk lavaelu. Aega püherdada ja armatseda, sünnitada ja imetada, naerda ja nutta, lõpuks oma lapsi matta. Kõik tuleb hästi välja. Nagu ürgema ise oleks eeposest lavale astunud. Ja kui selles argi- ja muinasmaailma segus ilmub Põrgupõhjale karu koos poegadega, siis pole selles midagi imelikku. Nad kuuluvad Juula maailma. Kui naise aeg saab otsa, tulevad karud talle järele, ei mingit kolisevat surnuvankrit. Võib-olla on karu Juula tootemloom.

    Mängus on Juulal ja Jürkal neli last. Kaksikud poisid ja kaks tütart. Kaksikuid mängivad Nils Mattias Steinberg (noor Jürka) ja Ott Raidmets (Kusta). Nad sünnivad kui noored kenad laubalokilised jumalad, kes Juula jalge vahelt siia ilma kukerpallitavad ja kohe hea isuga tissi imema hakkavad. Noor Jürka peab Antsu juures läbi elama saatuslikke katsumusi ja Kusta osaks jääb kättemaks. Mõlemad teevad hea ja dramaturgiliselt köitva rolli, nii et usun neid isegi ühte nägu olevat. Liis Karpovi Maia justkui ei olekski Jürka ja Juula laps, rohkem Põrgu-Lisete tõugu haprake. Maiast jääb maha verine lõpp ja teiste tänitamine. Seevastu Riia kui noorim tütar on väga ilusasti välja joonistatud. Pakub ilusaid mänguhetki nii Juula kui ka Jürkaga. Elsa Johanna Talvistu, kes Riiat mängib, on laval väga loomulik, teine tublidus Riia rollis on Agata Apostol. Laps annab Jürka kujule hoopis teise mõõtme, metsakollist saab inimene. Selle koha peal mõtlesin, et Jürka võiks õndsaks saada küll. Nii armas isa.

    Kui vanapagana elulaad on jäänud XVIII sajandisse, siis Ants on kahe jalaga 1930. aastate koduidüllis oma valgesse riietatud naise-lastega. Kaugelt näha, et naabrist parem. Tambet Selingu Ants ajab oma äri tasa ja targu. Ikka räägib ta suurest sõprusest, kui Jürka talle põlevi silmi otsa vaatab. Kui Antsud oma seletamisega esindavad käitumiskultuuri, mis Euroopale omane, siis vanapaganad on eurooplasele tõeline õudusunenägu.

    Selles kontekstis on Ants julge mees, hakkab hulluga asju ajama. Oma „esimene miljon“ tuleb lihtsameelsete arvelt teenida. Kuna Wanapagana suhtes ei tekkinud tugevat empaatiat, siis ei mõju ka Kaval-Ants suure mölkusena, pigem on ta ärimees, kes õnnestumisest hoogu saades juba järgmist plaani punub. Selingu Ants on isegi veidi igav tüüp, aga kui teda kuulama jääd, tuleb see omakasuline semutsemine tuttav ette: ole sa kultuuris või äris, ikka tahab keegi sulle kotti pähe tõmmata, vahel ähvardades, siis takka kiites, aga ikka naeratus huulil ja demagoogiaarsenal laetud. Kui nüüd küsida, kelle katuse alla läheksid päevaks-paariks, soovitan elamusturistile Wanapagana rustikaalset elamist, aga ise imbuksin vaikselt Antsu mugavasse kambrisse. Kuid tema lastega küll ei tahaks kohtuda. Sander Rebane ja Fatme Helge Leevald Antsu poja ja tütrena on vastikud julmad mängurid, kes pole veel õppinud oma käitumismustreid kena jutukoorega katma. Kui noor Ants kui kassipoeg veemahutisse ära upub, hakkab kohe kergem.

    Töörügamine on käinud kokku luterliku mentaliteediga. Kiriku katusel on kukk, aga kirikuõpetaja on lavastaja tahtel õigeusku pööranud – Sten Karpov oma pika habeme ja musta talaariga on veidi lihtsameelne, heatahtlik lohutaja. Suuri arupidamisi usuküsimuses ei toimu. Külamutid Carmen Mikiver ja Ireen Kennik oma mustades undrukutes-jakkides-rätikutes istuvad kirikus või pigem tsässonas ja peksavad keelt, olles kirikupapile heaks taustajõuks. Kõiksugu ametnikke, asjamehi ja naabrimehi Indrek Taalmaa, Meelis Rämmeldi jt kehastuses on lavastuses küll ja veel – lugu peab jutustatud saama.

    Kunstnik Arthur Arula ruuminägemuses on mastaapi ja detaili. Laval on kirik keset küla, suures plaanis Jürka ja Antsu elupaigad, kusjuures Antsu kodu oma grammofoni, pitslinakeste, Kännu Kuke napsi ja kiiktooliga mõjub katlamaja tööstuslikus keskkonnas eriti magusalt. Kiriku kõrval on relsid surnuvankri jaoks, lahtised hauad taamal, tagaseinas avatakse pood. Kusagilt veeretatakse välja oksapurustaja – ainus detail tänapäevast, see-eest suur ja punane. Maise elamise kohal kõrguvad ristid. Sinna teispoolsusesse ilmuvad vahel need, kes surnud. Ühele vahe­talale, mis tähistab maise ja taevase piirjoont, tekib vahetevahel mitukümmend suud. See on Peetruse suu Peeter Tammearu häälega, mis lavastusse sekkub. Mõjub nagu Tammsaare ise räägiks pilve piirilt.

    Selle maailma kõrval on külgsein küüniga, kus põleb surnuks sulane, kus sünnivad Juula ja Jürka lapsed. Ja selle kohal on omamoodi Eedeni aed. Midagi rohelist paistab läbi klaasi ja sealt vuhiseb välja üks tegelane, keda kutsutakse Ilmalinnuks. See on segadust tekitav roll. Karin Tammaru Ilmalind laulab ilusasti, aga ta on kui ühest teisest lavastusest siia sattunud. Dramatiseering on autoritruu, Tammsaare tugeva struktuuriga tekst ei lubanud sisse võtta veel ühte müütilist tegelast. Niisamuti jäi arusaamatuks ka väga efektne plakat Juula ja Jürka alasti kehadega – tsitaat Aadama ja Eva pattulangemisest, õun ja madu ka pildil. Kuidas seda Põrgupõhjaga ühendada, selles küsimuses jookseb minu postmodernismieelne fantaasia kinni. Kui Jürka Juulaga püherdas, õun hambus, siis oli lõbus küll. On, mida vaadata!

  • Kas Päts ja Laidoner küüditati?

    PRIIT URING

    Ühe Eestis käibel ning kahjuks juba peaaegu ajalooliseks tõsiasjaks kujunenud vaatenurga kohaselt nii president Konstantin Päts kui ka kindral Johan Laidoner küüditati 1940. aasta suvel Venemaale. Nii väidab ka ajaloolane Magnus Ilmjärv: „Eesti president Konstantin Päts küüditati koos perekonnaga 30. juulil 1940 Baškiiriasse Ufaa linna. Koduabiline Olga Tünder sõitis nendega kaasa vabatahtlikult. Presidendile määrati 2000-rublane pension…“ 1 Tegelikult Päts arreteeriti Venemaal ligi aasta hiljem, alles 26. juunil 1941 seoses Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja puhkemisega ning paigutati Ufas asuvasse Baškiiri ANSV riikliku julgeoleku rahvakomissariaadi sisevanglasse.

    Sama trükise lk 49 algab järgmiselt: „Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan (Ivan) Laidoner küüditati 19. juulil 1940 Penza linna. Kindralile anti viietoaline korter (aadressil Gogoli 36) ja 500-rublane pension…“ Tegelikult Laidoner arreteeriti Venemaal samuti ligi aasta hiljem, samuti 26. juunil 1941 seoses Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja algusega ja paigutati riikliku julgeoleku rahvakomissariaadi Penza oblastivanglasse. Mida ütles Päts ise oma „küüditamise“ kohta? Viidatud trükises lk 19 asub info kambriagentide teadetest: „Oma sõidust NSVL-i rääkis ta: „See algas Leningradis šampanjaga ja lõppes sellega, et tassisin paraskit ja pean taluma metsiku kultuuritu baškiiri jämedusi…“

    Maria Laidoneri kirja kohaselt nägi aga nende „küüditamine“ välja niimoodi: „Moskvas meid paigutati ühte sisekomissariaadi suvilasse. JL küsis meie juurde „akrediteeritud“ vene ametnikult: „Kui kaua hoitakse meid niisuguses seisundis?“ „Kuni sõja lõpuni Euroopas. Pärast seda võite elada, kus soovite.“ Viie päeva pärast viidi meid Pensa linna. Seal eraldati meile ühes majas II korrus. Elamistingimused olid rahuldavad. JL-e maksti kuus 2000 rubla personaalpensioni. Öösiti oli maja valve all, päeval võisime vabalt liikuda linnas…“2

    See, mida järjekindlalt nimetatakse Pätsi ja Laidoneri küüditamiseks, kujutas endast administratiivkorras väljasaatmist. „Pätsile on antud 5-toaline korter (ühekorruseline hoovimaja) täielikult mööblis, veevarustuse, vannitoa, kanalisatsiooni ja elektrivalgustusega. Maja juures on väike aed õuna- ja kirsipuude ning sõstrapõõsastega. Aed on valgustatud… Majateenijaks on Pätsi palvel saadetud Jelizaveta Geleva, sündinud 1918. aastal. Juhuks, kui Päts soovib kasutada autot, oleme valinud eesti keelt oskava autojuhi.“3 Kuni nende tegeliku arreteerimiseni 26. juunil 1941 ei saa seda mitte kuidagi nimetada küüditamiseks ja nende üle teostatud administratiiv­järelevalvet võrrelda 1941. aasta vägivaldse juuniküüditamise ja 1949. aasta vägivaldse märtsiküüditamise ajal toimunud õudustega Eestis jm Nõukogude impeeriumis. Pole kuulnud, et mõnele teisele kümnetest tuhandetest küüditatuist oleks pärast loomavaguniga sihtkohta jõudmist pakutud šampanjat, antud tasuta maja, korter, pension, teenijad, autojuht ja rohtaed. Ometi on meil inimesi, kes tahavad musta valgeks rääkida ja väita, et nii Päts kui Laidoner jagasid eesti rahvaga ühist saatust ja kannatusi. Nii püütakse tookordsetest agressori käsilastest teha ohvrid.

    Edward von Lõnguse „President_Pätsi_mitu_nägu“.

    Enn Tarvel: „Ebaadekvaatne olukorra hinnang läks nii kaugele, et Päts ei uskunud, et ta võidaks küüditada Venemaale… Raske on kõike teisiti seletada, kui et president (ja võib-olla ka ülemjuhataja) lootsid kindlustada endale isikliku olukorra ja positsiooni kommunistlikkus režiimis. Jääb mulje, et NSV Liidu võimuesindajad olid jaganud neile kindlaid isiklikke lubadusi. Muidugi, igavesti jääb teadmata, kas, milliseid, millal, kus. Ometi on tõsiasi, et Pätsu ja Laidoneri saatus kujunes märksa leebemaks kui nende võitluskaaslastel.“4

    Teatavasti Eesti Vabariigi endistest riigipeadest (kokku kümme isikut: Ado Birk, Ants Piip, Juhan Kukk, Friedrich Akel, Jüri Jaakson, Jaan Teemant, Jaan Tõnisson, August Rei, Otto Strandman, Kaarel Eenpalu) vahistati esimese okupatsiooniaasta jooksul kaheksa riigimeest, kes kas mõrvati või surid vangistuses. Otto Strandman tegi vahistamist ennetades enesetapu, pääses ainult August Rei, kellel oli 1940. aasta juunis õnnestunud põgeneda Rootsi. Ja imelikul kombel ning kahtlustäratavatel asjaoludel pääses vaenlase küüsist ka Konstantin Päts.

    Kahjuks olin nende seas, kes aastakümneid ei teadnud fakte, mille abil saab ja võib müüte ümber lükata. Ja nii ka mina, kes ma olen sündinud Teise maailmasõja ajal ning pärast seda ära elanud omaenda kodumaal tsiviileluks maskeeritud Vene ikke tingimustes oma nooruse ja meheaastad, laulsin nii mõnigi kord koos teistega pidudel, kokkutulekutel, sünnipäevadel ja sauna­õhtutel siirast sümpaatiast kantuna üht rahvalikku laulu, mille algupäraseid sõnu sageli suure rõõmuga muudeti. Seda oli tõesti mõnus laulda, eriti vindise peaga, mil see tundus isegi nagu mingi julgustükina: „Ma tahaksin kodus olla / kui käibel on Eesti sent / kui Laidoner juhatab väge / ja Päts on president.“

    Enam-vähem tõelähedase hinnangu Pätsi kohta on andnud hoopis Seppo Zetterberg, kes kirjutab 1940. aasta suvesündmuste kohta järgmist: „Päts oli tegeliku võimu kaotanud juba 17. juunil ja 21. juuni ning 21. juuli vahelisel ajal ei langetanud ta omaalgatuslikult enam ühtegi otsust ega andnud ainsatki määrust: kõik sellised – neid oli vähemalt poolteistsada – valmistas ette ja osalt allkirjastas Varese valitsus, kes sai selleks juhtnöörid Nõukogude saatkonnalt. Neil nädalail oli Päts sõna otseses mõttes nukupresident.“5 Pätsi-Laidoneri kohta sobib hästi üldtuntud fraseologism: mooramaa mees on oma töö teinud, mooramaa mees võib minna. Neid kaht inimest hinnati okupeeriva riigi poolt vaid niikaua, kuni neist oli kasu. Kui neid enam ei vajatud, siis võisid nad minna, küll mitte omatahtsi, vaid venelaste suva kohaselt ja ikka NSV Liidu avarustesse. Seal said nad aastakese Stalini armust kopsakat pensioni, kuid torgati seejärel ikkagi trellide taha nagu paljud teisedki Kremli saatanliku peremehe kaastöölised või käsilased.

    Tagantjärele on teada, et vapsid ei kavatsenudki vägivaldset riigipööret, aga kuulujutud sellest olid laialt liikvel. Nüüd teame, et need kuulujutud tulid kuidagi eriliselt kasuks Pätsi-Laidoneri pahaendelistele kavatsustele ja andsid alusetu õigustuse nende endi seadusevastasele võimuhaaramisele ning sellele järgnenud alusetule õiguslikule arveteklaarimisele vabadussõjalaste juhtidega ning sadade teiste liikmetega. Ja sinna oligi maetud kurja juur ning külvatud hävingu alge, mis mõne aasta pärast kasvas iseseisvust ja riiki vastupanuta maa pealt pühkivaks poliitiliseks ja sõjaliseks katastroofiks.

    Kuid annan korraks uuesti jutujärje juba venelaste küüsis oleva Pätsi kätte. Seda jälle kahjuks vaenlase algatatud kriminaaluurimise materjalide põhjal. Nimelt ilmneb toimikusse lisatud nn agentuurandmete teadetest 28. jaanuarist 1941 järgmist Pätsi enda poolt väljendatud minakesksete hoiakute kohta: „Kui Vene väed 1939. aastal Eestisse tulid, andsin nõusoleku, sest mõistsin, et see on tugevama poliitika: nad on tugevamad, meie nõrgemad, me oleme väike riik. Aasta pärast öeldi meile, et ma ei pidavat lepingust kinni, püüdvat seda rikkuda. Allusin jällegi. Mõistsin: kui tulevad uued ajad, las siis juhivad riiki uued inimesed.“

    Eelnev tekst oli juba peaaegu avaldamiseks valmis, kui müügilettidele ilmus ENSV kõrge julgeolekutegelase Vladimir Pooli 2020. aasta üllitis Pätsi ja tema pere saatuse kohta pealkirjaga „Konstantin Päts, vang nr 12“. Kuigi ajaloolane Jaak Valge on arvamusel, et seda raamatut ei peaks üldse lugema, vaatasin siiski trükise teemakohase huvi pärast korduvalt üle. Jah, tõsi ta on, et see ongi suures osas tõeline rämps. Ajaloolisest usutavusest on asi kaugel. On küsitav, kas teose autoriks märgitud isiku poolt omal ajal nuhkide kaudu saadud ja üha korduvates ning peagi häirivalt tüütuks muutuvates allikatähenduseta ettekannetes, millest see suures osas koosneb, on üleüldse midagi tõsiseltvõetavat. Kui, siis ainult kokkulangevuste puhul muude tagantjärele teatavaks saanud tõenditega.

    Ometi leidub ka selles rämpsüllitises kaks tähelepanuväärivat kohta. Leheküljel 163 on ära toodud viide Baškiiria NSV riikliku julgeoleku rahvakomissari, julgeolekukapten Sokolovi 4. juuli 1941. aasta ettekandele „NSVL NKGB 3. Valitsuse ülemale“, kust nähtub, et Konstantin Pätsi arreteerimisel Ufas 26. juunil 1941 toimunud läbiotsimise käigus konfiskeeriti raha ja väärtasju järgmiselt: kullas 240 dollarit, 565 Eesti krooni paberrahas, 500 Soome krooni, 880 Ameerika krooni (sic!), Inglise Panga puhtaid tšekke 8 tk, kuld- ja hõbeasju (sõrmused, käevõrud, kellad jne) – 26 eset. Seega on tänapäeval ilmselt tahtlik vassimine nimetada küüditamiseks Pätsi ja tema lähedaste Venemaale väljasaatmist koos varakoormate, mitmesuguses vääringus raha ja kuldesemetega.

    Teine tähelepanu vääriv asjaolu ilmneb selle rämpsüllitise lõpus leheküljel 291 ära toodud Küllo Arjaka järelsõnast. Ja nimelt: Pätsi minia Helgi-Alice Pätsi mälestuste kohaselt enne Konstantin Pätsi äraviimist Kloostrimetsa talust 30. juulil 1940 oli Päts nädal varem öelnud Helgile, et võib-olla tuleb tal mõneks ajaks sõita Venemaale ning Helgi koos nelja- ja seitsme-aastase lapsega tulgu kaasa. Seal ei juhtuvat nendega midagi, „siin on ohtlikum“. Sellest viimasest mälestusekillust on nüüdseks selgunud ütlemata kurb ja traagiline tõsiasi, et Päts ise kutsus endaga kaasa Venemaale „ohutusse“ kohta, tegelikult aga hukatusse, ka oma lähedased pereliikmed.

    Lõppkokkuvõttes viis Pätsi-Laidoneri tandemi omaaegne autoritaarne poliitiline valearvestus (et mitte öelda reetmine) täieliku krahhini ja hukatusse nii neid endid kui ka Eesti riigi. Ja selles peitub põhimõtteline erinevus Eesti ja Soome vahel. Seda ei tohi unustada.

    1 President ja sõjavägede ülemjuhataja NKVD ees : dokumente ja materjale [K. Pätsi ja J. Laidoneri toimikutest]. Eesti Teaduste Akadeemia 1993, lk 5.

    2 Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse 1988. aasta väljaanne, IV köide, kogud XX–XXV 1985–1987, lk 854.

    3 President ja sõjavägede ülemjuhataja NKVD ees, lk 9.

    4 Enn Tarvel, Eesti rahva lugu. Lk 263.

    5 Seppo Zetterberg, Eesti ajalugu. Lk 493.

  • Hubane nišifestival piirangute vahel

    TAUNO MAARPUU

    Elektroonilise muusika festival „Sõru saund“ 29. – 31. VII Hiiumaal Sõru sadamas.

    2019. aastani „Kalana saundi“ nime all (2016, 2017 Hiiumaal Kalana külas ja 2018, 2019 Sõrus) tuntud festival toimus tänavu kuuendat korda, kuigi „Sõru saundina“ alles teist aastat. Pandeemia kiuste sattus festival nii sellel kui ka eelmisel suvel koroonalainete ja -piirangute vahele ning kava, ligikaudu 20 elektroonilise muusika kontserti ja 40 DJ-setti, suudeti ilma suuremate viperusteta publikuni tuua.

    Erinevalt Kalanast, kus puudus kohapealne infrastruktuur, on Sõrus festivali käsutuses sadama paadikuur (live-lava), merekeskus ja plats, kuhu mahtusid lahedalt mitu DJ-telki, toitlustajad ja baarid. Vihma ja tormituulte eest andsid hooned ja suuremad telgid piisavalt varju ega lasknud ilmal peotuju rikkuda. Nagu festivalidel tavaks, tekitab halb ilm pigem elevust, kuigi mudas liulaskmiseni seekord ei jõutud. Vihma ja tuulega võideldes oma telgi ülespanek lõi „õige festivali tunde“ kirjutajal endalgi.

    Silma jäi, et ööbimine telklaagris on asendumas mugavamate lahendustega. Menukaimaks osutus seekord „glämping“ – tuntust koguv majutus luksuslikuma ööbimisega suurtes telkides. Siiski tuleb mainida, et festivaliplatsilt seitsmeminutilise jalutuskäigu kaugusele jäänud luksustelgid pakkusid küll mõnusat voodit, kuid mitte kaitset hommikuni kostvate festivalihelide eest.

    Kuigi päevasel ajal võis tekkida mulje rahva vähesusest, valgusid kohaletulnud hiljem siiski telkide soojenduspidudelt festivalile ning silma järgi jätkus õhtul ja öösel publikut kõikidele lavadele. Arvestades festivali suunitlust on mõistetav, et suurem osa külastajatest sõitis kohale Tallinnast ja teistest linnadest, kus sellise muusika kuulajaskond ja temaatilistel pidudel käijate arv suurem. Siinkirjutaja sai festivalil osaleda vaid reedel ja laupäeval, seega neljapäeva programmi kahjuks kogeda ei õnnestunud.

    Reedeõhtune kontserdiplokk läks käima seni tundmatu artistiga The Lunacy of Flowers – nime Dave I.D. taha varjuv londonlane, keda on viimasel ajal küll rohkem kohanud Tallinna publik. Nahkses kostüümis ja enesekindla olekuga artist esitas post-punk’i ja gooti-rock’i meeleoludes ühe-mehe-show, mis hoolimata karaokelikust set-up’ist mõjus omanäoliselt ja löövalt.

    Õhtut jätkas Manna – noor lauljatar, kes on jõudnud viimase paari aasta jooksul välja anda ühe EP ja albumi ning teha endale nime ka väljaspool internetti. Avaloo ajal kiirelt täitunud saal andis mõista, et tegu oli ühe oodatuma esinejaga. Kontserdi õhkkond, sh laulja vahetu suhtlus publikuga, meenutas festivali esinejate seas ehk enim popkontserti. Seni Soundcloudist kuuldu põhjal ei saanud aga üle tundest, et intiimse esitusmaneeriga, „mikrofoni lähedal lauldud“ lugudele, mis koduses õhkkonnas mõjuvad mõnusalt, ei tule suurem lava ja võimendus kasuks.

    Peaesineja Jimi Tenor tõi saali täis ega petnud ka seekord lootusi. Kogenud maestro astus laval üles üksi ning improviseeris mänguliselt oma lugude teemadel, abiks laulumikrofon, süntesaator, saksofon ja flööt.

    Pärast Mannat astusid lavale New Yorgis elav noor eesti produtsent Umru, keda vokaalil toetas Rootsist saabunud AJ Simons. 20aastane Umru, kes meenutas mõne start-up’i IT-pealikku, esitas festivali ilmselt kõige moodsama kõlaga muusikat, mida saab paigutada hyperpop’i või PC Music’u alla (tuntuim esindaja hiljuti surnud Sophie) ning mis võib kõlada ühekorraga nii pealetükkivalt-otsekoheselt kui ka pretensioonikalt-kunstipäraselt. Niisuguse „kõrg­energiaga“ poppi võidi 1990ndatel põlata odavaks või juustuseks, kuid selle praegune vaste on märksa kallima kõlaga. Kui siin üldse rääkida juustust, siis kui parimast prantsuse veinikõrvasest. Liigsena tundus aga muidu hea lavaenergiaga AJ Simonsi kasutamine vokalistina. Salvestatud vokaalile kehvemini pealelaulmine segas põneva kõlaga muusika nautimist ja parem lahendus võinuks olla lugude ettemängimine tavapärase DJ-setina.

    Järgmisena astus lavale under­ground’is kuulsaks saanud Tallinna provokaator Florian Wahl oma kireva kaaskonnaga. Florian Wahl on vastuoluline artist, kelle algusaja stiili­kirevaid ja andekaid salvestisi kuulates oli lihtne tema fänniks hakata. See tunne püsis ka tema esimeste laivide ajal, kuid hakkas tasapisi lahtuma juba 2018. aastal „Kalana saundil“, kus sarnaselt seekordse etteastega nihkus rõhk muusikalt performance’i, burleski ja rahvateatri vahelisele hämaralale. Kellaaeg (kell üks öösel) näis pisut hiline ja kogunenud väsimus (või ka joove) oli liiast, et tunda täit rõõmu segasevõitu teatrist, kus oma roll saksakeelsel tekstil, natsihuumoril, klassikatöötlustel ja lavalt läbiastuvatel sõpradel, kes pigem süvendasid mõistmatust. Kahjuks ei pääsenud kehvapoolse heli tõttu mõjule ka show muusikaline pool. Kirjutaja vastuvõtuvõime lõppes etteaste esimese kolmandiku ajal, kui tuli minna järgmiseks esinejaks jõudu koguma.

    Reedeseks viimaseks elamuseks jäigi Music For Your Plants ehk muusikust kunstniku Norman Orro projekt. Huvitava arenguga artist, kui mõelda, et enam kui kümne aasta eest alustades oli tegu pärispillidel mängiva post-rock-bändiga. Praegu loob MFYP omanäolist selgete digikõladega elektroonikamuusikat, millesarnast ei ole Eestis seni tehtud, kuid maailmas võiks seda võrrelda James Ferraro 2011. aasta loominguga ja tema arvutioperatsioonisüsteemi helidel põhineva kõlaga. MFYP-i laivi tahaks teinekord puhanuma peaga kindlasti pikemalt nautida.

    Laupäevase live-lava avas Roomet Jakapi soolokontsert. Varem Kreatiivmootori pöörase solistina tuntud Jakapi on viimastel aastatel üles astunud üksik­esinejana, kes on leidnud oma niši hääleimprovisatsioonis, mille kõrval ta sel kontserdil kasutas leidlikult efekti­plokke, luuperit, mängurelva, pöörlevat robotit jpm. Erksa loomuga, nüansitundlik ja esinemist nautiv Jakapi hoidis oma 20minutilise setiga publiku kikivarvul, ületamata kordagi õrna piiri avangardi ja tolatsemise vahel.

    Uue elektroonikaartisti Yumi Motoma (Andre Uibos) popilikud vokaalsämplid kõlasid sümpaatselt, kuid pisut enam artistlikkust oleks etteastele kindlasti kasuks tulnud. Mr Garfieldi (Tuudur Tamme) meloodiline 1980ndate poppi meenutav süntesaatorimuusika oli festivalil üks kuulajasõbralikumaid. Nostalgilist kõla ilmestas ka laval abiks olnud kitarrist.

    Peaesineja Jimi Tenor tõi saali täis ega petnud ka seekord lootusi. Kogenud maestro astus laval üles üksi ning improviseeris mänguliselt oma lugude teemadel, abiks laulumikrofon, süntesaator, saksofon ja flööt. Vaba lähenemine plaadiversioonidele töötas ülihästi, helikõla oli hea ja rahvas elas laivi ajal energiliselt kaasa.

    Üks oodatumaid kohalikke artiste oli Kalm (Kristjan Kalm), kes sai tuntuks oma plaadiga „Generalissimus Kalm“ (2005), eeskätt popelektroonika hittidega „Run“ ja „Evil Fire Burning“ (nimetatud ka Tõnis Kahu raamatus 40 parima Eesti poploo seas). „Sõru saundil“ keskendus Kalm aga vähetuntud materjalile, mis, olgugi et heakõlaline, mõjus pisut steriilsena. Öine rahutus pani siinkirjutaja laivi keskpaigas mujalt vaheldust otsima ja nii ma ei saanudki teada, kas Kalm lõpuks publikule halastas ja ka oma kuulsad hitid ette mängis.

    Öösel kell kaks esinenud Hypnosaurus (Aivar Tõnso) on üks Eesti legendaarsemaid elektroonikaartiste, kes alustas juba 1990ndate alguses. Laval toetas sügavamat techno’t hästi valitud valgus ja lavasuits, mis jättis artisti varjatuks, lastes seda enam mõjuda muusikal ning kontserdilt sai lahkutud hea tundega.

    Lisada võib veel, et muusikavälise üritusena tõi laupäeval vaheldust Madis Aesma leidlikult üles ehitatud viktoriin, kus kakskümmend meeskonda võttis üksteisest mõõtu eesnimede väljamõtlemises.

    Kokkuvõttes soovin „Sõru saundile“ pikka iga ja ambitsiooni kasvada olude paranedes veelgi mitmekülgsemaks ja rahvusvahelisemaks, kuid mitte tingimata suuremaks.

  • Kommentaar – Loone Otsa käsikiri „Armastus“

    Christopher Booker on oma raamatus „Seitse põhisüžeed“ („The Seven Basic Plots“) eristanud seitse peamist lootüüpi. Loone Otsa „Armastus“ on liigitatav neist kahe alla: kolmas süžee, mida inglise keeles tähistatakse sõnaga quest ehk siis kangelase püüdlus millegi olulise või väärtusliku järele, ning neljas põhisüžee voyage and return ehk siis teekond sinna ja tagasi.

    Aga see kehtib vaid ühe protagonisti – Salme – seisukohalt.

    Salme on noor naine, kes asub 1942. aasta kärekülmal talvehommikul kusagilt Taagepera kandist teele eesmärgiga jõuda Tartusse, et saada seal oma valdusse midagi sellist, mis võib päästa elu. Midagi väga väärtuslikku just tollal, Saksa okupatsiooni ajal. Salme on visa ja tarmukas, lisaks on tal kõvasti õnne. Neiu saabki oma tahtmise, ohtlik teekond Tartusse pole ette võetud asjata.

    Romaani käsikirjas on veel kaks protagonisti: Eesti kultuuriloost tuntud isikud Uku (Masing) ja Isidor (Levin), ja kui nüüd lähtuda nendest, siis asetub romaani käsikiri Bookeri määratluses esimese põhisüžee kategooriasse – overcoming the monster ehk siis kangelase saavutatud võit koletise üle. Koletiseks on antud juhul natsionaalsotsialistlik maailmavaade. Ärgem unustagem, et see oli Eestis aastatel 1941–1944 natside okupatsioonivõimu ideeliseks aluseks. Ukul on selle maailmavaatega intellektuaalne vastasseis, Isidoril aga sõna otseses mõttes eksistentsiaalne, sest selle maailmavaate seisukohalt pole temasugusel inimesel üldse õigust elule.

    Soovi korral võib Loone Otsa käsikirjast leida teisigi põhisüžeesid, Bookeri loetelus näiteks teisel kohal olev rags to riches ehk tuhkatriinulik lugu vaesest, tagasilükatust ja marginaliseeritust, kes saavutab loo lõpus kui just mitte õnne ja rikkuse, siis moraalse võidu kindlasti.

    Käsikirja süžeelist mitmekülgsust arvestades võib oletada, et selle edu nii kriitikute kui ka lugejaskonna hulgas on automaatselt tagatud. Muidugi eeldusel, et autoril on professionaalsed oskused ehk lihtsamalt öeldes – autor oskab kirjutada. Pole kahtlust, et Loone Ots seda kunsti valdab.

    Ent süžeeline rikkus ning autori n-ö käsitöönduslik kompetents pole kogu põhjus, miks see käsikiri pälvis žürii üksmeelse poolehoiu. Käsikirja võlu on see, et romaan räägib tundest, mida maailmas pole kunagi liiga palju – tundest, mida võiks alati olla rohkem.

    Käsikiri teeb seda, mida pealkiri lubab: räägib armastusest.

    Seatakse luubi alla armastuse eri aspektid. Mehe armastus naise ja naise armastus mehe vastu, perekonnasisene armastus, aga ka kirg, ka sõprus, ka ligimesearmastus selle piibellikus tähenduses, lõpuks tarkusearmastuski.

    Tsitaat ühe žüriiliikme antud hinnangust: „Räägitakse armastusest kui ideest, armastusest kui praktikast, armastuse vabastavast jõust, armastuse lämmatavast painest. Armastusest olude kiuste, vastamata armastusest.“

    Autori järjekindlus armastuse kõikvõimalike aspektide ning avaldumisvormide kirjeldamisel on kahtlemata trump. See tõigi esikoha.

    Ma ei tea, kas enne trükki saatmist Loone Ots käsikirjas midagi muudab. Seepärast oleks ebaaus hakata kritiseerima käsikirja seda varianti, mida mina ja kõik teised romaanivõistluse žürii liikmed on lugenud. Võib-olla saaks norida mõningate ajalooliste üksikasjade kallal, aga ma ei tee seda nüüd ega ilmselt ka hiljem – siis, kui käsikiri on kaante vahel ning kui peaks selguma, et autor pole ajalooliste faktide asjus muudatusi teinud.

    Loone Otsa tekst on väga poeetiline, ehkki see on kirjutatud proosana.

    Poeesial on oma tõde.

    ANDREI HVOSTOV, Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse žürii liige

    Loe lisaks: Loone Otsa „Armastus“ on Lugu

    https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/loone-otsa-armastus-on-lugu/

  • Puittaimede kirjeldaja ja määraja

    HELDUR SANDER

    Mahukat raamatut „Lehtpuud II“ saab käsitleda saja-aastase järjepidevuse kandjana. Eestikeelses Tartu ülikoolis oli õppetööks vaja puude ja põõsaste määrajaid. Esimesed antigi välja sada aastat tagasi. Nendeks said kaks Andres Mathieseni ja Karl Werberi mimeograafiga paljundatud teost.1 Laialt levinud ja huvilistele kättesaadavaks õpikuks sai 1934. aastal väljaantud TÜ professori, silmapaistva metsateadlase ja dendroloogia õppejõu Andres Mathieseni kodu- ja võõrmaiste puittaimede käsiraamat. Mathieseni puittaimede tundmine oli väga hea ja huvi nende vastu suur tänu võõrkeelsetest dendroloogia raamatutest omandatud teadmistele.2 Esimestest dendroloogia käsiraamatutest arenes välja eestikeelne sõnavara ja taimenimed.

    Sellest ajast saadik on taksonoomilised kirjeldused jäänud enam-vähem samaks. Seega on järgnevate teoste loomulikuks eripäraks, et puude ja põõsaste liikide ja neist väiksemate üksuste – alamliikide, teisendite, vormide või sortide – kirjeldused antakse edasi esmakirjeldustega samaväärselt. Neid ei saagi suvaliselt muuta, küll aga täpsustuvad aja jooksul taimede tunnused ja edeneb sõnaseadmine.

    Küll on sellest ajast arenenud taksonoomia ise, muutunud liikide arv ja nende kirjeldused.

    Autor …

    Teose „Lehtpuud II“ autor Urmas Roht lõpetas Eesti põllumajanduse akadeemia metsamajanduse insenerina ja töötas Tallinna botaanikaaias (TBA) tuntud dendroloogi Aleksei Paiveli (1929–2003) juures.3

    Töö botaanikaaias süvendas teadmisi dendroloogiast ja taimetundmisest, mis nõuab täpset silma, loovust ja teadmisi. Ja ikka juhtub, et autorid annavad eri määranguid.4 Taimede määramine toetub herbaariumidele, puittaimede puhul tuleb koguda herbaarmaterjal nii taimelehtede, õite kui ka viljadega, tunda taksonoomiat, introduktsiooni ajalugu, piirkonna varasemate autorite töid ja ka uuemaid seisukohti. Selgemate tunnuste korral võimaldavad teadmised määrata taime välitingimustes, tundmatud ja kahtlase määranguga taimed kameraalselt. TBAs alustasid Jüri Elliku (1947–2011) ja Urmas Roht uue inventeerimisega, mis hõlmas ligi tuhande objekti piires omaaegseid mõisaparke ja liigirikkaid kollektsioone.5

    Hiljem on Roht töötanud Tallinna linna haljasalade trustis, RMKs ja Eesti maaülikoolis, kuni jõudis Räpinasse, kus töötab Räpina aianduskooli õppemajandi juhina. Käesolevale raamatule eelnes Urmas Rohu „Lehtpuud I“ ja mitmete puittaimede rühmi kirjeldavad raamatud, mis näitab autori pädevust.6

    … ja teos

    „Lehtpuud II“ on koostatud sugukondade ja nende piires liikide alfabeetilises järjestuses alates punapuuliste (Erythroxyláceae) sugukonnast ja lõpetades magnoolialiste (Magnoliáceae) sugukonnaga. Kokku hõlmab raamat 55 sugukonda ja 57 alamsugukonda, mõnda neist õige ulatuslikult. 44 sugukonda koos liikide ja sortidega on iseloomustatud üldiselt. 11 sugukonna piires antakse ka perekondade määramistabelid ja üksikliikide kirjeldused. Registri järgi iseloomustatakse vähem või rohkem üksikasjalikult ligi 3000 puittaime, mis hõlmavad sugukondi, perekondi, liike, alamliike, teisendeid, vorme ja hübriide (ilma sünonüümideta).

    Suurimat tähelepanu pälvib liblik­õieliste (Fabaceae) sugukond, kus on eristatud ka 32 alamsugukonna ja perekonna vahelist järku – triibuseid – ning eraldi 28 perekonda vastavate liikidega.

    Üksikute perekondade võrdluses on kõige rohkem eraldi iseloomustatud tammesid (Quercus) – 59 ja sõstraid (Ribes) – 47, üldse on toodud tammesid 100 ja sõstraid 81 nimetust. Liikide puhul on antud hulk sünonüüme, mis aitavad lugejal mõista, kuivõrd keeruline on olnud taimede taksonoomia kujunemine. Hariliku tamme puhul on toodud 95 sünonüümi, kuid nende tähendus on puht ajalooline ja uudset vähe andev, sest üldiselt on sünonüümide rohkus üldteada ja kergesti andmebaasidest leitav. Hoolimata teiste botaanikute ponnistustest on taime nimeks ikka jäänud Carl Linné 1753. aastal avaldatud Quercus robur.

    Raamatust leiab informatsiooni liikide iseloomulike tunnuste ja nende kasutamise ning viljelemise kohta. Rohkesti on esitletud sorte, mille puhul kirjeldatakse kultuuristamist alates sellest, kui sordid algselt vormidena looduses leiti, kuni edasise aretuseni. Eriti rohkesti – sadu nimetusi leidub sorte hortensiate (Hydrangea) perekonnast. Töös on toodud ka puittaimed, mis Eestis praegu ei kasva või mida võib leida vaid kasvuhoonetes, kuid mis võivad tulevikus sobida avamaal kasvatamiseks.

    „Lehtpuude“ II osas on autorilt 1238 taimepilti, kuid pole selge, kus need kõik pildistatud on. Eestis on mitu suuremat kollektsiooni (Tallinna linna ja Tartu ülikooli botaanikaed ning Luua kollektsioon, võimalik, et mõni veel), kus leidub rohkelt korrektsete taimenimedega tähistatud puittaimi, ju saab seal neid ka pildistada.

    Rohu töö taandub puittaimede tundmisele, kuivõrd ta ise on neid määranud või kui palju ta on reisinud-pildistanud puude ja põõsaste leidmiseks. Tänapäeval leiab väga palju taimenimesid ja -pilte koos sünonüümide ja viitega kirjandusele veebi andmebaasides. On mitmeid üksteisega seotud andmebaase, huviline saab valida, millised seisukohad ta omaks võtab või mida vastavalt teadmistele tunnistab. Lisa pakuvad riikide taimede andmebaasid.

    Liikide puhul ei ole mindud liigselt detailidesse, on ju meilgi eraldatud lokaalseid liike, mida rahvusvaheliselt ei aktsepteerita. Eks taksonoomia ongi liigselt üksikasjalikuks läinud, liigi mõiste ähmastunud, olemuse ja liigikuuluvuse kriteeriumid tulenevad ju teoreetilisi põhimõtteid koondavatest liigimõistetest. Hoolimata konsensusest ja pragmaatilisest küljest nähtub liigi kui tegelikkuse olemuses eri seisukohtade konstruktsioone. Siin ei aita ka geneetika, sest geneetilised tunnused ei defineeri liike, vaid on teoreetiliste printsiipide alusel loodavatesse liikidesse kuulumise indikaatorid.7

    Põhjalik teos ühe agaga

    Teatmike-määrajate avaldamine meie looduslike taimerühmade (rohttaimed, samblad, samblikud, seened) ja puittaimede kohta aitab kahtlemata kaasa taimeteaduse arengule ja huviliste kasvule, ükskõik, kas liike ja looduslikke kasvupaiku mitmest küljest kirjeldatavate määrajate kujul või ulatuslike ja põhjalike entsüklopeediatena.

    Rohu „Lehtpuude“ I ja II osa koos piltidega on maailma kultuurpuittaimi tutvustavad entsüklopeedilised teatmikud ja osaliselt määrajad, need näitavad autori täielikku pühendumist ja suurt töövõimet. Mõlemad osad on suurepärased teosed täienduseks veebi materjalidele ja taimemäärajate rakendustele nutitelefonis. Ühe väikse riigi keeleruumis on lehtpuude raamatud eriti silmapaistvad, laiendades teadmisi ja arendades eesti keelt. Meil leiduvate eri keeltes dendroloogia käsiraamatute seas ei jää „Lehtpuude“ teine raamat koos esimese osaga maha mahukatest inglis- ja saksakeelsetest teostest.

    Kuid arusaamatust tekitab ja teeb mõneti murelikuks, et teostes pole toodud kasutatud kirjandust ega ka mainitud interneti väljaandeid – seega ei selgu, kust kogu tekst koos taimede kirjeldustega on saadud. Küll nähtub, et autor on kasutanud väga palju allikaid, küllap selgub, kas need esitatakse „Lehtpuude“ III osas või üldse mitte. Rahvaraamatu puhul ei olegi see väga oluline. Rohkem huvitaks see neid, kel taimede vastu professionaalne huvi. Kerkib usalduse küsimus – kui ei tea, kust kirjeldused on pärit ja millisele andmebaasile taimenimed toetuvad, võib kriitiline taimetundmishuviline lugeja jääda kahtlevale seisukohale. Nimede puhul pole viidatud isegi siinsele eesti- ja ladinakeelsele taimede andmebaasile.8

    Tekib küsimus, kuidas kujuneb selliste teoste autorsus. Minul puuduvad teadmised, mil määral käivad sellised tööd autoriõiguse alla või kas üldse käivad. Plahvatusliku kirjastamise olukorrale (ja seoses veebiga) ongi omane autoriõiguse ähmastumine.9

    Hiljuti ilmus samalt kirjastuselt Eesti maaülikooli endise õppejõu Eino Laasi „Dendroloogia ja pargindus“, kus samuti on põhiline osa pühendatud lehtpuudele.10 See on Rohu omast laiema temaatikaga neljaosaline teos, millest esimene osa on üksikasjalikult liike käsitlev üldosa ja teine osa taksonoomiline – õistaimede (katteseemnetaimede) hõimkond 50 sugukonnaga. Kattuvate sugukondade puhul ei saagi Rohu „Lehtpuude I ja II“ osa Laasi raamatust suurt erineda.

    Elanike koondumine linnadesse suurtesse korterelamutesse vähendab ilmselt aianduse ja loodushuviliste hulka, kuid vastasmõjuna süveneb eraaedade ja suvilaomanike seas aiandus- ja puudehuvi. Ka rohke reisimine aitab loodetavasti kaasa huvile puude ja põõsaste määramise vastu. Arvestades suurt hulka eesti autorite ja tõlgitud dendroloogiaalaseid raamatuid, on selleks head võimalused.

    1 Andres Mathiesen, Karl Werber, Puude ja põõsaste määraja lehtede järele. Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi metsaasjanduse toimkond, K. Kenk, Mim. Trükk, Tartu 1921.

    Andres Mathi[e]sen, Karl Weerberg, Puude ja põõsaste määraja. Pungade, ja puu anatoomiliste- ja wälis-tundemärkide järele. Akadeemiline Metsa Selts, Tartu 1922.

    2 Andres Mathiesen, Dendroloogia. Puuteaduse käsiraamat metsateadlastele, aednikkudele ja loodusesõpradele. Akadeemiline Metsaselts, Tartu, K. Mattiesen 1934, 783 lk. Autori suurt süvenemist näitab kasutatud kirjanduse 116 allikat eesti, vene, saksa, prantsuse ja inglise keeles. Toetudes teadmistele ja kirjandusele annab Mathiesen põhjalikud puittaimede liikide ja vormide eestikeelsed kirjeldused. See raamat on praegugi oluline.

    3 Heldur Sander, Dendroloogilised uurimused Eestis I [pühendatud Aleksei Paivelile]. EPMÜ Metsanduslik Uurimisinstituut, Tallinn 1999.

    Heldur Sander, Aleksei Paivel (1929–2003) – üks botaanikaaia rajajaid, võõrpuittaimede uurijaid ja eestlaste mälusse talletajaid. – Metsaalmanahh. Eesti Metsaselts, Tartu 2003, 78–80.

    4 Hea näide on Euraasia päritolu, Euroopas 1586. aastast tuntud pajulehise enela (Spiraea salicifolia) ja Põhja-Ameerika päritolu, 1759. aastast tuntud valge enela (S. alba) leidumus Lätis ja Eestis. Läti tuntud dendroloog Raimonds Cinovskise järgi kultiveeriti valget enelat Balti riikides laialdaselt pajulehise enela nime all ja seda esines ainult botaanikaaedades. Eestis oli vastupidi, enamasti leidus just pajulehist ja valge enelas oli haruldane. Nüüd on jõutud kokkuleppele, et levib nende hübriid – roosakas enelas (S. × rosalba). Ega siin täit selgust polegi. Kõik taandub ju liigi mõistele ja mõistmisele.

    5 Varasem sellesarnane uurimine toimus Paivelist innustatuna umbes 2000 objekti ulatuses aastail 1952–1973. Nelja maakonna kohta avaldas Paiveli ja omaenda andmed nimestikena Elliku, enam on nende andmetel uurimusi avaldanud siinne autor.

    6 Urmas Roht, Lehtpuud I. Acanthaceae-Ericaceae. Tartu, Atlex 2007.

    Urmas Roht, 90 kodumaist puittaime. Huma, Tallinn 2011, 2018.

    Urmas Roht, 90 tavalisemat võõrpuittaime. Tartu, Atlex 2012.

    Urmas Roht, 90 rododendronit. Tallinn, Tänapäev 2016.

    Urmas Roht, 90 magnooliat. Tartu, Atlex 2017.

    7 Edit Talpsepp, liigiprobleem. Horisont 2021, 55(31), 42-43.

    8 Eestikeelsete taimenimede andmebaas. http://taimenimed.ut.ee

    9 Mihkel Mutt, Uued ja vanad tarkuseraamatud: Bibliomemuaar. – Akadeemia 2021, 33(6), 1012–1029.

    10 Eino Laas, Dendroloogia ja pargindus. Tartu, Atlex 2019.

  • Mänguväljak noortele ehk Kõrvalekalle normist

    MERLE KARRO-KALBERG

    Eesti kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise I kursuse varjualune „Nurk“ Tartus. Projekteerimise töögrupp: Villem Johannes Kai Laimre (autor), Lukas Laubre, Katriin Maitsalu, Sander Haugas. Ehitasid Julia Freudenberg, Janely Järv, Robert Kiisler, Miia Laur, Laura Susanna Lätte, Mia Maripuu, Henry Artur Rikk, Ella Mari Roosi, Erik Sammel, Helerin Talpsepp, Triin Vaino, Markus Vernik, Elisabet Võrk. Kursuseprojekti juhendasid Ott Alver ja Alvin Järving arhitektibüroost Arhitekt Must.

    Hüüatus „mine nurka!“ ei kõla Tartus enam karistuse, vaid ruumielamusena. Ligi kümme päeva tassisid ja rassisid EKA esimese kursuse arhitektuuri­tudengid rekordilises suvekuumuses Uueturu pargi serval ning juuli lõpus avati uus, järjekorras juba 16. varjualune, seekord nimega Nurk.

    Uueturu pargi müüril, seal, kus enne Teist maailmasõda asus hoone, kõrgub nüüd mitmekorruseline puitsõrestik. See õhuline, Sou Fujimoto loomingut meenutav n-ö nahk peidab betoonist trepistikku, mida mööda saab tõusta üha kõrgemale ning heita kesklinnale värske pilk. Lippidest õhuline fassaad meenutab maal vanaema juures kasutatavat ronitaimede tuge, mis omal ajal alati nii vastupandamatult ronima kutsus. Varjualuse idee autor Villem Johannes Kai Laimre tunnistab, et Nurk saigi algimpulsi lapse­põlvest ja see aitab meelde tuletada, mis tunne oli seigelda maakodu tagaaias. Varju­alusesse sisenemiseks peab minema veidi nurga taha (paviljon on fassaadiga jalakäijatele mõeldud Küüni tänava poole), siseneda saab linnaniidupoolsest silmatorkamatust august.

    Kerge mitmekihiline sõrestik loob poolläbipaistva kaitsva kihi. Varjualuse sees betoonist astmestikul eraldab see istuja muust maailmast, kuid samal ajal ei eralda ümbrusest, vaid laseb segamatult ja intiimselt maailmast osa saada. Nurk moodustab eelmisel aastal „Kureeritud elurikkuse“ projektiga rajatud linnaniiduga hea sümbioosi: ühest küljest looduslikkus, teisalt algupärane arhitektuuriline disain. Looduse metsikus ja ettearvamatus ning konkreetne struktureeritud arhitektuur.

    Päis ja jalus

    Varjualuse disainimise ülesanne on vana, EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise õppekavas juba 1990. aastatest, ehitama hakati 2006. aastal. Mõneti on ring täis saanud, sest juhendajad, arhitektid Alvin Järving ja Ott Alver käisid selsamal kursusel, kes pidi esimese varjualuse valmis ehitama. Toona kandis see nime Giik, valmis Anu Armi idee järgi ning püstitati Lahemaale Pedaspeale. Nii Järving kui Alver toonitavad, et eksperimentaalse arhitektuurivormi disainimine esimesel kursusel on hea ülesanne erialasse sisseelamiseks.

    Villem Johannes Kai Laimre ütleb, et ligi kaks nädalat ninapidi kursusega koos vett ja vilet tunda saada oli päris hea, sest nende esimene õppeaasta sai olude sunnil suuresti veedetud kodus, ekraani taga virtuaalses ruumis. Pärast õppetööd on kokkusaamisi olnud vähem ning üksteisega külg külje kõrval töötada on värskendav, rääkimata sellest, et saab harjutada koostööd ja kogeda, kuidas grupidünaamika toimib.

    Varjualuse Nurk avamine Tartus. Pildil EKA arhitektuuri- ja linnaplaneerimise esimese kursuse üliõpilased ja juhendajad.

    Sel aastal oli õppeülesande märksõnapaar „päis ja jalus“. Päis tähistab puitu ja jalus betooni. Eksperimentaalse ruumi loomiseks anti kõigile ühtmoodi ette sada betoonplokki ja üks kilomeeter prusse, kuid varjualuse võimalikke asukohti oli kesklinna parkides neli. Ligi kümnest projektist valiti lõpuks teostamiseks üks.

    Nurk on täiesti eriline. Esiteks materjalivalik. Siiani oli varjualuseid ehitatud vaid puidust, nüüd lisandus betoon. Alvin Järving selgitab, et ülesandega püstitati küsimus, kuidas kasutada CO2-neutraalset materjali puitu ning samal ajal mõelda ka sellele, milliseks kujuneb betooni osakaal. Seekordne varjualune on ehitatud nii, et puit ei puutu maaga kokku ja seepärast kestab kauem. Betoon on see, mis seob varjualuse pinnaga, mis seda püsti hoiab, toetab ja moodustab varjualuse sisetrepistiku. Betoon on taaskasutatav, plokid on nagu Lego klotsid: kui puidu eluiga läbi saab, on võimalik betoonist mooduleid taaskasutada järgmise objekti ehitamisel. Ott Alver lisab, et kuna Arhitekt Must veab seda ainekursust esimest aastat, jõuti järeldusele, et ülesanne vajab väikest värskenduskuuri: „Hea, kui tudengid mängivad realistliku materjalikogusega, et varjualune oleks ehitatav.“

    Teiseks suureks muudatuseks on kohaspetsiifilisus. Alguses ehitati varjualuseid Pedaspeale, ehituspraktika juhendaja, arhitekt Jaan Tiidemanni talu hoovi. Ott Alver tunnistab, et see oli nagu õhku ehitamine: vaadati välja tore lage plats ja hakati ehitama. Seejärel püstitati varjualuseid Tallinna Harju mäele ja EKA vahetusse lähedusse Põhja puiesteele, viimased kaks varjualust värskendavad linnaruumi Rumbi teel. Kuid ka need asukohad olid ajutised ega määranud projekteerimisel lõpplahendust. Sel aastal olid Tartus ette antud väga spetsiifilised paigad ning Nurk on vormitud täpselt sellesse kohta, kus see praegu asub: pargi servas, müüri peal, linnaniidu sees. Varjualust pole võimalik mujale viiagi. See tähendab ühtlasi, et tegu on senistest ehk kõige püsivama varjualusega.

    Kolmanda suure muudatuse on läbi teinud varjualuse iseloom. Pedaspeal on võimalik kõndida seniste varjualuste vahel, see on nagu üks suur eksperimentaalne lõbustuspark ruumi ja keha kogemiseks. Näiteks saab end pressida läbi Silueti1 tiheda plasttorumetsa, eksida võimatu ruumina näivasse Pakku2 ja ronida viltusesse Torni.3 Varjualuse loomine on seni juhindunud ruumiga mängimise lustist ja materjali katsetamise soovist. Nüüd on sellele lisandunud kohaspetsiifika ja avalikule ruumile esitatavad nõuded, eeskätt turvalisus ja paiksus. Nurk seisab Uueturu pargi müüril seni, kuni puidu eluiga otsa saab.

    Võimalik vaid Tartus

    Varjualuste toomine Tartu linnapilti on loogiline jätk juba varasematel aastatel alustatud avaliku ruumi värskendus­kuurile ning annab teise vaatenurga, milline peab olema üks moodne paviljon. Ott Alver juhib tähelepanu, et Taaralinna väikevormid on seni tugevalt flirtinud klassikalise arhitektuuri võtete, näiteks viilkatustega, aga nüüd ei saa kohe aru, mis struktuur seal pargi nurgal seisab ja kuidas seda kasutada. Varjualuse esmane ülesanne ongi eksperimenteerida – see ei paku lahendusi ühelegi puudusele, see pole lava, katusealune, müügilett vms. Kasutajad peavad ise leidma sobiva otstarbe.

    Linnaarhitekt Tõnis Arjus ütleb, et linn tahab olla just selline eksperimentide koht ning praegu ja tulevatel aastatel rajatavad varjualused on sissejuhatus 2024. aasta kultuuripealinna programmile, millega kutsutakse arutlema meid ümbritseva keskkonna ja ning linna osatähtsuse üle selle kujundamisel.

    Alvin Järving on rahul, et Tartuga on algusest peale kõik kokkulepped vett pidanud ja seepärast on Nurk saanud just selline, nagu oligi plaanitud. „Varjualuste valmimisprotsess võinukski selline olla, kuid seni kõik nii sujuvalt ei edenenud. Praegune on suur võit. Selline asi on võimaik vaid Tartus.“

    Mugavustsoonist välja

    Varjualuse disainimist alustatakse igal aastal ihuliste vajaduste selgitamisest: mis on vari, kui palju peab katma, et see varjaks, millises ruumis on kehal mugav? Ott Alveri kinnitusel aitab materjali koguse etteandmine paremini ülesande raamides püsida. Kui varjualuse vorm, kasutus, materjali kogus jms jätta lahtiseks, on oht võimaluste paljususes ekslema jääda, konkreetsem määrang aitab kiiremini jõuda arhitektuuri olemuse aruteludeni.

    Nurk sai algimpulsi lapsepõlvest ja aitab meelde tuletada, mis tunne oli seigelda lapsepõlves maakodu tagaaias.

    Väike eksperimentaalne ruum on põnev kasutajale ja see on ka ruumiloojatele universaalne loomingulise otsingu vorm, küsimuste esitamise ja vastuste leidmise viis. Nurka disainides leidis varjualuse idee autor Villem Johannes Kai Laimre end dilemma ees, kas tegu on skulptuuri või arhitektuuriga ning mõtisklemas selle üle, mis neil vahet on. Õppetööl toimunud arutelud viisid tõdemuseni, et tegu on piiripealse ruumiga, mida eristab skulptuurist see, et Nurka saab kehaliselt kogeda, selle sisse minna. Varjualune kutsub enda sees mängima ja pakub ohtralt ronimisvõimalusi. Varjualuse trepiastmed on siiski harjumatu kõrgusega, keha märkab uudset olukorda ja jalgades annab ebatraditsiooniline astmekõrgus kohe tunda. Idee autor tahtis luua ronimismaastiku, mänguväljaku noortele, keda Tartus on märgatavalt rohkem kui teistes linnades. Ronimisest tunnevad eriliselt rõõmu ka väiksemad lapsed ja see teeb ärevaks lapsevanemad – ka kartmatutel jätab süda mõne löögi vahele, kui järeltulija sõrestiku kõrgemail pulgal seistes ühe käega rõõmsalt viipab. Tavalisel mänguväljakul on sellised ohud minimeeritud, uus ronimispaik teritab kõvasti tähelepanuvõimet.

    Üha rohkem määravad avaliku ruumi olemust normid, standardid ja Exceli tabelid. Parkimisnorm ja linnatänavate standard arvestavad ruumi külmalt enamasti auto kasuks. Mänguväljakud on linnaruumis kõige rohkem normitud paigad. Lähtutakse turvalisusest: välistada püütakse autode plekimõlkimised, kukkumine, sõrmede prao vahele jätmine, jalgade märjaks tegemine jpm. Arvuliselt mõõdetavate ja kalkuleeritavate väärtuste maailmas jääb aina vähemaks sellised ruume, mis kalduvad normist kõrvale, tekitavad nihke, ärgitavad mõtlema, kasutama ruumi teisiti, kui seda on tehtud. Märkamatult tehakse põnevatest nurgatagustest parklad, poriloigud täidetakse, puukide kartuses pügatakse hoolikalt muru ja lastel keelatakse üle aia ronimine. Sellises maailmas on eksperimendid, millega seatakse kahtluse alla meie mugavustsoon, väga vajalikud. Varjualune Nurk on üks selline.

    1 Valmis Tallinnas Harju tänava haljasalal 2016. aastal. Idee autor Elina Liiva. Projekti autorid Elina Liiva, Markus Puidak, Helena Rummo, Gregor Jürna.

    2 Valmis Pedaspeal 2014. aastal. Idee autor Anna-Liisa Saavaste.

    3 Valmis Pedaspeal 2007. aastal. Idee autor Ivan Sergejev.

  • Põhjuste ja tagajärgedeta paarisuhe

    MADIS KOLK

    Skene Katus Kunstile ja Kujunduskuuri „Stseenid ühest abielust“, autor Ingmar Bergman, tõlkija Anu Saluäär-Kall, kunstnik-lavastaja Kristjan Suits, dramaturg-lavastaja Mehis Pihla. Mängivad Evelin Võigemast, Märt Avandi ja Kersti Heinloo. Esietendus 15. VII Pärnumaal Kaelasel Jaanihanso siidrivabrikus.

    Maikuus rääkisid Evelin Võigemast ja Märt Avandi telesaates „Hommik Anuga“ suvelavastuse „Stseenid ühest abielust“ saamisloost ning sealt sai teada, et soov ja idee tärkas näitlejail endil, ent kuna samal ajal ja neist sõltumatult oli „Stseenide …“ mõte tulnud ka Kristjan Suitsul, otsustati jõud ühendada ning kutsuda juurde ka dramaturg Mehis Pihla. Nii ongi lavastusel kavalehe järgi mitu lavastajat: kunstnik-lavastaja Kristjan Suits ja dramaturg-lavastaja Mehis Pihla. Vaatamismulje põhjal näivad aga põhilavastajad olevat peaosatäitjad Võigemast ja Avandi ise.

    Seda on riskantne väita, sest Võigemasti ja Avandi mäng on nauditav, ning kuidas siis otsustada, et see on üksnes nende endi teene, mitte lavastajatega koostöö tulemus. Kuid lavastustervikul näib tõepoolest puuduvat kontseptuaalne režiiline raam, põhjendus, miks ja milliste rõhuasetustega see (vana) lugu just nüüd on uuesti lavastatud.

    Ma pole kindel, kas kogu Bergmani looming tervikuna, eriti tema suhtedraamades sisalduv ja paljuski autobiograafiline aines, on läbinisti üleajaline, üldinimlik ja üldistusjõuline, et kõnetada meid igavesti. Jah, ega inimloomus ajas tõesti palju muutu, nõnda siis vaevalt ka inimsuhted, kindlasti pole aga Bergmani alusteosel enam oma sünnihetkega (1973. aasta) sarnast mõju abielu kui ühiskondliku institutsiooni mõtestamisele – ning seda kinnitab ka lavastus, jättes selle tasandi suuresti fookusest üldse välja.

    Psüühilises mõttes sadomasohhistlik paarisuhe, mida Bergman Johani ja Marianne näitel kirjeldab, sisaldab kahtlemata palju allhoovusi ja variatsioone, ent kui see päädib lõpuks ikkagi vaid tõdemusega peategelaste kõikevõitvast armastusest, siis oleks huvitav näha selle käänulise teekonna kõiki kurve ja karisid, tõuse ja langusi, tugevat lavastajavisiooni, mis aitaks need stseenid kokku põimida nii, et ei saaks varjuda pretensioonitu originaalpealkirja taha. „Stseenid ühest abielust“ võis Bergmani ajal kõlada kui julm sissevaade abielu olemusse, nähtud lavastus hoidub aga hinnangutest ja rõhuasetustest, laval ongi lihtsalt stseenid ühest abielust.

    Bergmani originaali on kõnealuses lavastuses tuntavalt kärbitud nii tegelaste arvu kui ka tekstimahtu. Kõrval­tegelastest on säilitatud vaid avastseenis elustiiliajakirjale intervjuud tegev ajakirjanik, keda mängib Kersti Heinloo. Teadmata kärbete tegelikku põhjust – võib-olla näiteks soov tuua materjal lavale võimalikult väheste vahenditega – tekib siin küll omamoodi kontseptuaalne tähendusvõimalus. Kavalehel tuuakse ära tsitaat Paul Taylorilt, kes ütleb, et kuna Bergmani filmis tundsid end ära paljud abielupaarid, algatas see laiema abieluteemalise ühiskondliku debati ja põhjustas Rootsis lahutuste arvu kahekordistumise.

    Erinev ühiskondlik taust

    Tahtmata kaugeltki väita, et abielu institutsioon ongi oma aja ära elanud, pole Bergmani „Stseenidel ühest abielust“ selles temaatikas ja võimalikus debatis enam kindlasti sellist rolli kui pool sajandit tagasi. Ja arvatavasti ei saa me ka omaenda ühiskondlikku kogemust üks ühele võrrelda tollase Rootsi mentaliteediga. Võime küll rääkida sellest, kuidas alles iseseisvuse saabudes hakkas meile läänemaailmast immitsema vabadusi, millest eelnevalt vaid Põhja-Eestis Soome televisiooni vahendusel aimu võis saada, võime rääkida mingist nõukogudeaegsest moraalikoodeksist, mis alles taasiseseisvumise ajal murenema hakkas, kuid terve see viiskümmend aastat Nõukogude Eestis ei lasknud meil tekkida ka sellisel ühiskondlikul silmakirjalikkusel, millest Bergmani publik 1973. aastal väidetavalt ärkama hakkas. Meil oli palju muud silmakirjalikkust ja kahepalgelisust, kuid samal ajal ka sovetlikud abielustseenid ühisköögiga korteritest. Abielu mõiste väärastus nii ühes kui teises kontekstis, kuid see on ajaline, mitte igavikuline osa inim­suhetest ning ilmselt ei vaja me oma probleemidega tegelemiseks Bergmani ühiskondlikku raami, küll aga tema teravat pilku puhtalt paarisuhte kohta.

    Näitlejad Evelin Võigemast ja Märt Avandi mängivad igal hetkel võluvalt ja tühjade teatraalsete žestideta.

    See, et Johan ja Marianne saavad Peteri ja Katarina kaudu oma suhet peegeldada ja nõnda vaatajale suhtemehhanismi justkui puust ja punaseks teha, võib hoopis takistada peategelaste endi suhtele keskendumist. Kõnealuse lavastuse trupp ongi sellest puhvrist loobunud, nad ei veereta vastutust ühiskonna kaela, nad ei näita näpuga, et teised ju ka, vaid võtavad kogu selle teatri n-ö põhiteema ehk inimsuhted kõige täiega enda kanda. Sama eesmärki teenib kohati ka võte, kus stseenide üleminekud toimuvad äkki, justkui poolelt sõnalt ja sõrmenipsu peale: ei mingeid põhjus-tagajärg-suhteid ja sündmuses urgitsemist, kõik toimub siin ja praegu kahe inimese vahel.

    Võib küsida, miks ei loobutud siis juba ka ajakirjanikust, kuid Kersti Heinloo kannab selles intervjuustseenis peale sisulise tähenduse ka mingit lavastuse mängu- ja tajumootori käivitaja rolli. Bergmanil hakkas ühiskondlik paljastuslikkus hargnema juba tõsiasjast, et klantsajakirjas esitletaval musterperel on samuti probleeme ning fassaadi ja tegelikkuse suhe on kahepalgeline. See teadmine ei üllata vist tänapäeval enam kedagi. Üks vana tuttav, kes tegutses nullindatel Eesti seltskonnajakirjanduses, rääkis, et ei suutnud oma ametialase infopagasiga ühel hetkel enam siinses meedia- ja muus seltsielus osaleda, teades, kui paljud kas või presidendivastuvõttudel teenetemärkidega poseerivad ühiskonna alustalad kodus oma abikaasadel silmaalused siniseks taovad või nad tagatuppa lukustavad.

    Lähisuhtevägivalla probleemidega oleme juba vaikselt tegelema hakanud, ka teatris – loodan väga, et ühiskonnas leiab see temaatika üha professionaalsemat politsei-, juriidika- ja meditsiinitoega käsitlust, nii et kunst saaks seda teemat kajastada ka oma eriomaste vahenditega, taandumata seejuures ideoloogiliseks ja tellimuslikuks trendivälgatuseks –, kuid see, millest Bergman kõneleb, ei olegi ju õigupoolest vägivald: see ongi mingis mõttes abielu ise. Veel kord rõhutan: see, et oleme pool sajandit pärast Bergmani teleseriaali esilinastust informeeritumad, ei tähenda, et peaksime olema kalestunumad või arvama, et abielu ongi mõttetu, lootusetu ning ajast ja arust rudiment.

    Vastupidi, märkan praeguses ühiskonnas vastukaaluks eelmiste põlvkondade loobumistele, leppimistele ja resignatsioonidele nii teadvustatumat soovi tervete ja ausate inimsuhete järele kui ka ülikonservatiivseid aktsioone perekonna väärtustamiseks: Bergman ei suutnud järelikult algatada globaalset kombelõtvust. Küll aga ei saa me enam jahmuda, kui loeme lehest, et isegi nemad, armastatud staarid, poliitikud ja arvamusliidrid, läksid lahku, ehkki alles pool aastat tagasi vaatasime ühe või teise ajakirja kodu-erist idüllilisi stseene nende abielust.

    Niisiis, Kersti Heinloo tegelane ei ehita lavastuse alguses üles mingit glamuurset fassaadi, mida siis vaataja silme all tükk tüki haaval murendama hakata, et vaataja võiks saada vapustuse ja valgustuse osaliseks, vaid ta juhatab sisse lavastuse realistliku tajuvõtme. Seda mitte üksnes temaatiliselt, vaid ka mängulaadilt, hoides kargelt vaos nii tegelaste kui ka näitlejate teatraalsed tungid. Kuigi Heinloo pärast seda stseeni enam lavale ei ilmu, võib ta ära tunda/kuulda ka telefonistseenis, kus Marianne üritab tühistada iganädalase traditsioonilise lõunasöögi oma vanematega: lavastuses ei ole tühje teatraalseid žeste ega n-ö kõrvalerääkimisi: mängulaad on pigem filmilik, kaamerale, reaalsele partnerile, lähedal istuvale publikule. Kõikvõimalikud abstraktsed ühiskondlikud üldistused on välja puhastatud ja Heinloo laval olek annab selle tajuhelistiku.

    Kahe näitleja duett-duell

    Mida selle võttega siis saavutatakse? Me näemegi kahe hea näitleja duetti-duelli, võimalust mängida lahti erisugused suhteregistrid nii, et seda ei segaks ükski dramaturgiline lisatakistus, olgu selleks siis „härra, teile on kiri“ või deus ex machina. Laval ei ole ühtki filosoofilist kontseptsiooni ega sotsiaalset üldistust, kõik, mida publikuna tajuda saame, on näitlejate võimuses ja see, mis ei ole, annabki meile kätte teadmise sellest, mis ei ole inimese kätes. Kuna mõlemal näitlejal on nii tugev traagikupotentsiaal kui ka koomikuslepp, ei saagi teadmine, et abielus on nii muret kui ka rõõmu, nii võimalusi kui ka võimatust, nii lahutusi kui ka taaskohtumisi, pääseda mõjule kontseptuaalse lõppsõnumina.

    Võigemastil ja Avandil on kõik abielu võimalused algusest peale paralleelselt töös ning kuigi nad haldavad neid võimalusi meisterlikult – nagu juba alguses öeldud, see tundubki olevat rohkem näitlejate kui kahe lisalavastaja teos –, avaldubki siin režiiraami puudulikkus. Võrreldes seda Bergmani originaali või varasemate Eesti lavastustega (neist kolmest on mul nägemata Toomas Suumani Rakvere lavastus), ei saa me jälgida Marianne rollikaart, tema emantsipeerumist.

    Ent nagu juba öeldud, kõnealuse lavastuse kontekstis, kus mõlemad näitlejad panevad kohe mängu kogu oma pagasi ega kuluta vaataja aega aegunud ühiskondlike mustrite murdmisega, olekski see üleliigne. Veel veerandsajandi taguses Kersti Kreismanni ja Martin Veinmanni partnerluses oli intervjuustseenis selgelt tajutav võimusuhe, mis siis lavastuse käigus hakkas omandama uusi varjundeid ja tähendusi. Veinmanni Johani füüsiline rünnak Kreismanni Marianne suhtes pani võpatama.

    Avandi suurustlev hoiak intervjuus ei jäta algusest peale muljet ei mehe tõsiseltvõetavusest ega ka kramplikust püüdest macho’na mõjuda, vaid ta avab juba avastseenis kaardid oma kergluse kohta. Hilisemad dialoogid ei süvenda veendumust, et Johan murduks ja muutuks elutakistuste tõttu: tuleb välja, et tal lihtsalt ei olegi mitte kunagi ega mitte kusagil hea. Abielu Mariannega on turvaline, aga seda ei murenda mitte (Rootsi) ühiskonna peale surutud rutiin ega kohustuslikud lõunad abikaasa vanematega, vaid ta väsib ja tüdineb üleüldse kõigest. Nagu ka järgmisest ja ülejärgmisest suhtest. Taaskohtumised Mariannega pakuvad pärast lahutust (mida ta samuti otsusekindlalt allkirjastada ei suuda) lihtsalt vastutusest vaba vaheala. Alandav suhtumine naisesse seisnebki selles, sest muudes vastasseisudes, seesama füüsiline rünnak kaasa arvatud, ei jää Võigemasti Marianne talle kordagi alla. Ka mitte malbe pereemana napisõnaliselt intervjuud andes, püüdes piinlikkustunnet varjates abikaasa veiderdamist pisutki tasakaalustada.

    Näitlejad mängivad igal hetkel võluvalt, ja nagu öeldud, tühjade teatraalsete žestideta, küll aga on peaaegu iga stseen või lause kehastatud erisuguses mängustiilis. Hetkiti on sügavalt psühholoogilist traagikat, on (post)modernset irooniat äsja öeldud lause enda pihta, kohati kasutatakse koguni klounaadižanri – kui publik on nii lähedal, siis on raske neljandast seinast aeg-ajalt mitte läbi komistada.

    Näitlejaülesande mõttes on kärped ja stseenide järsud üleminekud huvitav proovikivi, aga režiiliselt jääb sellest tulenev ülal oletatud kontseptsioon ikkagi harali: laval kõlavate lausete põhjused ei ole nähtavad. Mitte millelegi ei ole võimalik lõpuni kaasa elada, kuna ei tooda esile ei olukordade põhjust ega tagajärge. Seda võib pidada taotluseks, kuid sel juhul moodustubki laval paarisuhe, kus mõlemad – tsiteerides kultusmultikat „Pontu Pitsul külas“ – „tahavad, kuulavad transistorit, tahavad, söövad kisselli”, aga kõike seda kordamööda, siis, kui tahavad.

Sirp