Ma tean küll, et oleks õigem, kui Uno Loobile (31. V 1930 – 8. IX 2021) kirjutaks järelehüüde keegi, kes tundis teda ja tema loomingut süvitsi, näiteks mõni tema kaasaegne. Ma ei saa küll väita, et oleksin Loobi loomingut seni põhjalikult analüüsinud, aga võin kinnitada, et olen olnud aastakümneid tema loomingu tulihingeline fänn. Miks? Sest Loobil oli kõik, mida ühelt muusikult ja lauljalt tahta: isikupärane tämber, ülitugev tehnika, maitsekas esituslaad ja väga hea repertuaar.
Uno Loobi loometee oli nii pikk ja lai, et väga raske on sealt midagi eriliselt esile tõsta, paratamatult tähendaks see teisest otsast möönduste tegemist. Aga kui üritada, siis näiteks mängis ta 1950. aastatel kitarri ansamblis Metronoom, laulis 1960. aastate alul Eesti Raadio meeskvartetis koos Eri Klasi, Kalju Terasmaa ja Arved Haugiga, filharmoonia solistina tõi rahvale uusi laule 1960. – 1970. aastate vahetusel populaarsel „Horoskoobi“ lauluvõistlusel … Ta oli ka muusikapedagoog, näiteks mitukümmend aastat Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis, mille muusikateooria osakonna oli ta lõpetanud.
Kuigi Loop oli ka suurepärane kitarrist, muu hulgas kuulsa kitarriõpiku autor, teatakse teda esmajoones lauljana. Ilmselt räägib see Nõukogude Eesti popmuusika peavoolu eripärast, mida aastakümneid iseloomustas kõrgel tasemel laululooming. Loop esitas paljude armastatud heliloojate lugusid alates Uno Naissoo ja Arne Oidi omadest ning lõpetades Raimond Valgre ja Kustas Kikerpuu loominguga. Loobi esituses tuli ettekandele loendamatul hulgal laule, mida tänapäeval võib nimetada hittideks: džässilik „Kui käes on jaanipäev“, rahvalik „Korraks vaid“, bossanoova vaimus „Märtsis algas mai“ ja loomulikult „Mis värvi on armastus?“. Kõik need eri stiilis lood põimis Loop kokku kauniks tervikuks, kus ükski ei mõjunud võõrana, ja tegi omaks isegi ladina rütmides laulud.
Kuigi Uno Loop oli ka suurepärane kitarrist, muu hulgas kuulsa kitarriõpiku autor, teatakse teda esmajoones lauljana.
Loobist on kombeks rääkida kui estraadiartistist. Minus tekitab see esimese hooga võõristust, ometi pole see määratlus ilmselt väär. Muide, samamoodi kõlab mu kõrvale halvasti, kui Uno Loobi puhul – ja üldse seoses paljude muusikutega – kasutatakse sõna „kergemuusika“, sest sageli pole selles muusikas mitte midagi kerget. Eks ta ole, estraad on hägune ja laialivalguv mõiste, mille tähendus on ajaga palju teisenenud. Tõsi, algselt kujunes see välja džässi pinnalt, ent juba 1970. aastate estraadis džässilikku tausta enam liialt ei kuule. Estraadi alla mahtus väga erisugust muusikat alates tantsulisest popist ja lõpetades romantiliste ballaadidega, sekka rokki või hoopis šlaagrit. Kui miski estraadihitte ühendas, oli see vokaalne nõudlikkus ja meeldejäävad meloodiad, mida sageli saatis värvika koosseisuga saateorkester – ja sellele kriteeriumile vastas Loobi repertuaar sajaprotsendiliselt, džässilikkusest rääkimata.
Minuni jõudis Uno Loop 1990. aastate keskel ühe valget värvi kasseti vahendusel. Ma ei mäletagi, kust ma selle olin saanud – vist vanemalt õelt Kristiinalt. Aga võib-olla hoopis vanaisalt, kes korraldas 1950. – 1960. aastatel pidusid Tallinna pedagoogilise instituudi klubis, kus esines ka nooruke Loop. Millalgi 1990ndate keskel sattusid nad Loobiga trammis kokku ja vanaisa ütles siis talle, et tütretütred fännivad. Loobil olnud kassett kaasas, tahtnud kinkida koos autogrammiga, aga vanaisa öelnud: pole vaja, neil on endal olemas. Praegugi on mul sellest kahju! Meenub ka, kuidas mu noorem vend David läks teinekord Loobilt autogrammi küsima. Loop olevat vastanud, et ta peaks tulema pärast kontserti, sest järsku siis enam ei tahagi autogrammi saada. Mis siin salata, see enesekriitiline huumorimeel tegi Loobi vaid sümpaatsemaks.
Juba nooruses üllatas mind kõige rohkem see, et kui kiitsin kellelegi Uno Loopi, hakati mulle vastu kõnelema näiteks Mati Nuudest või Vello Orumetsast. Ärge mind jumala eest valesti mõistke: Nuude ja Orumets on kindlasti suurepärased muusikud, lihtsalt hoopis teisest žanrist. Loobile oli jällegi artistina omane selline peenekoelisus, mida kohtab ka tänapäeval vähestel lauljatel. „Korraks vaid“ on tema repertuaaris küll üks rahvalikumaid lugusid, ometi napib selles paljudele teistele tema kaasaegsetele omast rahvamehelikkust – ja hea on! Aga mine tea, võib-olla kolmekümne aasta pärast, kui mu enda lapselapsed ütlevad kellelegi, et neile meeldib Eplik, hakatakse vastu rääkima hoopis Padarist …
Küllap teen selle jutuga oma eakaaslastele pisut liiga, sest omal moel tegi Loop 1990. aastatel läbi taastulemise – ja just vanema repertuaariga. See oli aeg, kus sai hoo sisse kohalik klubikultuur, mida vedasid muusikud, kunstnikud ja üliõpilased. Just neil pidudel kõlasidki jungle’i ja techno sekka laulud eesti džässi- ja estraadiartistidelt, näiteks Uno Loobilt ja Marju Kuudilt (kas mäletate nende ühisvinüüli 1971. aastast?), sest väidetavalt oli plaate, mida mängida, niivõrd vähe … Muusikat lihtsalt ei saadud kätte. Ometi mäletan, et kõigi nende eesti muusikute lood sulandusid moodsamate stiilide sisse täiesti orgaaniliselt.
Ega ma teagi, kuidas seda lugu lõpetada. Lugeda ette, mida kõike on Loop laulnud või teinud – no milleks? Oma lapselikult fännipositsioonilt tahaksin aga, et Loopi lauljana kunagi ei unustataks. Et nagu siis, kui läksin 25 aastat tagasi pidudele ja seal mängiti 30 aastat vanu Loobi laule, mis kõlasid uskumatult värskena, juhtub sama homme, kui lähen näiteks Uude Lainesse või Sveta baari. Olen jumala kindel, et sama hästi kostavad need ka nüüd.
Minu koostöö Ülo Lillega kestis kolmkümmend kaheksa aastat, alul juhendatavana, hiljem kolleegina. Otsustasin Ülo 90. sünnipäeva puhul kirja panna oma muljed tema enda ja tema saavutuste (lühi)iseloomustuseks. See on sünnipäevaõnnitluseks küll veidi tavatu, kuid võimaldab ajaga kaasas käies astuda sammu või kaks Ülo Lille viimatise uurimisperioodi (alates 2000. aastast) sisu mõistmise suunas. Siis läks ta oma kunagiste uurimisobjektidega uuele ringile, kasutades uusi töövahendeid ja abimehi, mis/kes möödunud sajandil olid alles lapsekingades. Need on eelkõige uued rehkenduskeemia meetodid, kiired arvutid, IT-asjatundjad ja ka tohutu tempoga edasi arenenud ja arenevad füüsikalised analüüsimeetodid.
Me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest, me ei saa ise valida oma sünnikohta, sünniaega ega vanemaid. Ja teiseks, igal ajastul on oma kombed, aga ka oma helged pead. Ülo on kahtluseta olnud üks neist: väga andekas ja töökas, sõltumatu, ettevõtlik, õiglane, aga ka oma teatava kõrkusega, mis on alati lubanud hoida pea püsti – omadused, mis ajastute ülesena võimaldasid Ülo Lillel Nõukogude Liidu ajal valitsevasse erakonda kuulumata oma saavutused ära saavutada. Ta ise on öelnud, et temast oleks saanud hea taluperemees, kuid Nõukogude võim võttis talu käest ja seega sundis hakkama … teadlaseks, professoriks, akadeemikuks. Teadusliku juhendajana oli Lille julgustaja, kes andis piisava vabaduse, kuigi vahel pani oma kriitilisuse ja põhjalikkusega juhendatava juukseid katkuma. Üks mu tookordseist oponentidest, kes oli Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemia korrespondentliige, küsis kaks korda üle, kui olin kandidaaditöö talle kätte toimetanud, millist kraadi ma kaitsma hakkan, kas kandidaati või doktorit. No ma siis mõttes võrdlesin end keemiadoktor Üloga ja leidsin, et hea oleks, kui hakatuseks kandidaadikraadigi kätte saaks.
Pea ees vettehüpe
Ülo Lille on sündinud Pärnumaal 16. septembril 1931. Kooli läks Lelles, lõpetas Rapla keskkooli kuldmedaliga, järgnesid õpingud Tallinna Polütehnilises Instituudis kütuste keemilise tehnoloogia erialal, mille lõpetas cum laude 1955. Aspirantuuriõpingud ja uurimistöö prof Agu Aarna juhendamisel 1957–1959 päädisid tehnikakandidaadi kraadi kaitsmisega 1960. aastal. Lille aspirantuurikaaslaseks Aarna laboris oli tulevane kaasvõitleja teaduste akadeemia ridades ning koostööpartner uurimistöös – Endel Lippmaa. Järgmised tosin aastat tööd Kohtla-Järve põlevkiviinstituudis tõid Ülo Lillele 1973. aastal teaduste doktori kraadi. Olen aru saanud, et akadeemik Nikolai Alumäe initsiatiivil toimus seejärel Lille ületulek Kohtla-Järvelt Tallinna teaduste akadeemia keemia instituuti sektorijuhatajaks ja et just Alumäelt sai ta soovituse võtta käsile mingi Eesti senise praktikaga võrreldes täiesti uus uurimistöö suund. Ülo valis selleks tol momendil väga aktuaalse prostanoidide keemia – prostanoidide biokatalüütilise ja totaalkeemilise sünteesi.
16. septembril sai 90aastaseks Eesti Teaduste Akadeemia liige, professor Ülo Lille.
Selline teemavalik meenutab tundmatus kohas pea ees vettehüpet. Sest paljuastmelised (ingl multistep) sünteesid hõlmavad hulga reaktsioone; üks molekulifragment läbib sünteesiskeemi jooksul sadu operatsioone: ekstraktsioone, destillatsioone rotatsioonaurustil, kristallimisi, filtrimisi, kromatograafilisi kolonne jne. Väriseva käega bench-keemik (ehk sünteesi-interpreet) lõpptulemuseni tavaliselt ei jõuagi. Seda esiteks, ja see tegevus on ka tohutult aja- ja töömahukas. Teiseks, prostanoidide sünteesi biokatalüütiliste meetodite kasutamise korral tuleb tegelda biokatalüsaatori ja ka substraatide, mis on polüküllastamata rasvhapped, eraldamisega loomsetest kudedest ning loomulikult teha uurimistööd tehnoloogiliselt vastuvõetavate tulemusteni jõudmiseks. Tagatipuks tuleb hästi tunda valdkondi, mille jaoks neid aineid sünteesitakse, s.t. nii inim- kui ka veterinaarmeditsiini. Lisaks jääb nende valdkondade vahele veel farmakoloogia, mis tähendab, et see, kes sünteesib ravimi toimeaine, töötab välja ka vastava ravimi. Vähemalt Nõukogude Liidus oli see nii. Ülo teadustöö prostanoidide keemia alal hõlmas kõike eelnimetatut. Tema sektoris oli kuni 30 töötajat (ning hulk koostööpartnereid üle Nõukogude Liidu ja ka väljaspool) ja jäi mulje, et ta läbis kõik käsilolevad uurimisvaldkonnad ja projektid perioodiliselt – kolme-nelja kuuga, lugedes läbi uue kirjanduse ning vesteldes juhendatavatega. Kirjandus liikus tollal paberil või filmilindil ja abiks oli bibliograaf. Rida kohustusi oli delegeeritud teistelegi abidele ja teaduritele ning tühistest asjadest Ülo end häirida ei lasknud. Kui laboris oli 1980. aasta lõpul tulekahju, siis sai ta sellest esimesena kuidagi väga kiirelt ja kindlas usus üle ning rahustas kolleegidki maha. No pidavat vahel ikka laborites juhtuma. Räägiti, et õnnetuse asjaolusid menetlenud tuletõrjepolkovnik olevat saanud Ülolt peapesu tema aja raiskamise pärast ja menetlus tõepoolest lõpetatigi.
Nagu mainitud, prostanoidid on füsioloogiliselt aktiivsed ained, nii looduslikud ühendid kui ka nende sünteetilised analoogid, mis on kasutusel ravimite koostises. Nende uurimine ja katsetootmise korraldamine 1970ndatel ning mitme ravimi väljatöötamine 1980ndatel tõid Ülo Lillele tunnustuse. Ja mitte ainult Nõukogude Liidus, vaid rahvusvaheliselt. See sai kinnitust juba taastatud Eesti Vabariigi aegsetes teaduse hindamistes. 1980. aastate litsentsimüügi saagast Perstorpi firmale Lille sektoris väljatöötatud tehnoloogia kasutusõiguse andmiseks, ja kuidas see lõppes – sellest peaksid kirjutama seal vahetult osalenud isikud. Nõukogude Liidu teaduste akadeemia initsiatiivil ehitati Ülo Lille labori ja sellega seotud katsetootmise tarbeks Mustamäele eraldi hoone (valmis 1985), kus jätkub tänini ligikaudu samateemaline tootmis- ja uurimistegevus, nüüd juba aktsiaseltside Kevelt ja Cambrex Eesti lipu all. Ülo Lillel on avaldatud teadustöid 400 ringis, tal on ca 20 kaitstud leiutist ning ta on juhendanud 11 kandidaadi-/filosoofiadoktoritööd; neist tema juhendamisel kaitsnud isikuist mitu on professorid, mitu on pidanud või ka peab jätkuvalt dekaani või instituudi direktori ametit.
Mida veel? Ülo huvialad läbi elu on olnud tervisesport, maatöö, klassikaline muusika – küllap siit siis on ka tulnud tugev tervis, sest seda see 90. sünnipäev ju tähendab. Ning professorlikud iseärasused pole Ülolegi võõrad olnud. Näiteks hajameelsus, mis tuleneb võimest täielikult süveneda mingi probleemi lahendamisse, oma mõtteisse. Mõnel juhul võib see olla ohtlik, mõnel juhul on toonud ka asjaosalise enda näole kavala naeratuse, no juhtub. Muretsesime kolleegidega Ülo pärast, kui ta vahel mõne kaasliikleja auto tagastanget oli mõlkinud. Seevastu lõbusa meeleolu tekitas Ülo enda muhe vahemärkus teaduslikus diskussioonis, et näe, läksin ujulasse, duši all tuli hea mõte seoses uue rehkendusmeetodiga ja hüppasin pea ees basseini. Tõusis pinnale, aga siis liginenud keegi noormees ja sosistanud: „Oled ilus poiss küll, aga pane ujukad ka jalga!“
Soovin Ülole palju õnne ja tugevat tervist juubelisünnipäeval!
Post scriptum
Ülo on paaril korral kahetsusega nimetanud, ja see on olnud oma isa kohta ka ainus kriitika, mida olen kuulnud, et oli tal vaja perekonnanimi 1930. aastatel eestistada. Et endine nimi Starkopf (kujur Anton olevat samast suguvõsa harust pärit) oleks ju küll sobinud. Igati nõus, aga ega nimi meest riku. On huvitav, et mitmed Ülo tööd,1, 2, 3, 4 mis on avaldatud juba käesoleval sajandil, kui tal on olnud rohkem aega mõtisklusteks, viitavad huvile rakendada kunstilist tunnetusviisi, järgides samal ajal loomulikult teaduse metodoloogia reegleid. Kunstiline komponent tuleb mängu, kas tahame või mitte, suvalises palja silma jaoks nähtamatute objektide, näiteks molekulide modelleerimisuuringus. Modelleerimistarkvara väljatöötajad annavad üldjuhul materiaalsetele objektidele ju tulemuste visualiseerimiseks mingi konkreetse vormi, tavaliselt järgitakse ka geomeetrilisi proportsioone ja võimaluse korral kajastatakse eristatavalt eri funktsioone. See on siiski vaid pidepunktiks uurijaile, kes sageli oma kujutluses, aga ka joonistades, veelgi täiendavad või muul moel modifitseerivad etteantut.
Püüan konkretiseerida Ülo suhet tema lähenemisviisidega oma tunnetuslike eesmärkideni jõudmiseks, vaadeldes selleks põgusalt mõnd tema tööd ja üht meie ühistööd. Siinviidatud töödest on pannud mind mõttes aplodeerima Lille idee koostada Eesti kukersiidi kerogeeni (Eesti KK) molekulaarmudel1 ja uurida niiviisi selle omadusi.2 Eesti KK on orgaaniline aine, mis on väga kaua maapõues laagerdanud. Sõltuvalt elusorganismide koostisest, kellest või kelle abiga see aine on tekkinud, ja ka tekketingimustest, on vastaval keskmistatud makromolekulil sõltuvalt leiukohast spetsiifilisi eriomadusi, mida tõenäoliselt saab modelleerimisrehkendustega seletada, kui on eelnevalt määratud spektroskoopilised lähteandmed.
Sageli rakendatakse süsteemi mõne komponendi omaduste ja käitumise selgitamiseks keemiliste mudelsüsteemide (molekulaar)dünaamika simulatsioonuuringut.3, 4 Ette rutates võin kinnitada, toetudes enda ja eriti modelleerimisekspertidest kolleegide kogemusele, et tänapäevased rehkenduslikud meetodid võivad õige kasutamise korral anda peaaegu täiuslikke tulemusi, mis on väga heas kooskõlas eksperimendiga.
Ühistöös Ülo jt-ga4 tehtud töös (2014) jõudsime vaimses arengus lõpuks niikaugele, et võtsime nii modelleerides-rehkendades kui ka eksperimentaalselt juppideks lahti meie poolt 1999. avastet biokeemilise protsessi-nähtuse prostaglandiinide vallas. Seda on hiljem avalikult nimetet „kontsentratsioon-selektiivseks (ensümaatiliseks) sünteesiks“. Ma soovin post scriptum’iga rõhutada peale Ülo Lille meelistöövõtete osutamise sedagi, et erinevalt tavapärasest eakamatele etableerunud teadlastele omasest teadusajaloo uurimisele pühendumisest loorberilehtedel pikutades valis Ülo pideva juurdeõppimise. Ja on jõudnud modelleerimiseski rahvusvaheliselt märkimisväärsele tasemele ning seda juba ammu enne isegi eelmist, 85 aasta juubelit.
Idee 2014. aasta uuringust, mida võib nimetada tunnetuslikel eesmärkidel tehtud teaduslikuks lavastuseks, kus taotluslikult kasutatakse dramatiseeritud tegelasi (komponente) ja „lavakujundust“.
1 Ülo Lille, Ivo Heinmaa, Tõnis Pehk, Molecular model of Estonian kukersite kerogen evaluated by C-13 MAS NMR spectra. – Fuel 2003, 82 (7), 799−804.
2 Toomas Kaevand, Ülo Lille, Atomistic molecular simulation of thermal volume expansion of Estonian kukersite kerogen. – Oil Shale 2005, 22 (3), 291−303.
3 Toomas Kaevand, Jaan Kalda, Andres Öpik, Ülo Lille, Correlated percolating networks in the thin film of polymeric PEDT/PSS complex as revealed by the mesoscale simulation. – Macromolecules 2009, 42 (4), 1407−1409. DOI: 10.1021/ma802160x
4 Ly Villo, Andrus Metsala, Sven Tamp, Jaan Parve, Imre Vallikivi, Ivar Järving, Nigulas Samel, Ülo Lille, Tõnis Pehk, Omar Parve, Thermomyces lanuginosus Lipase with Closed Lid Catalyzes Elimination of Acetic Acid from 11-Acetyl-Prostaglandin E2. – ChemCatChem 2014, 6, 1998−2010.
Kultuuriministeeriumi ettevõtmisel kuulutati 2020. aasta digikultuuri aastaks. Selle kokkuvõttena on ilmunud aruanne „Eesti digikultuuri mõtestamine anno 2020: poliitika kujundamise väljakutsed“ ning artiklikogumik „Eesti digikultuuri manifest“.[1] Lugemist väärt mõlemad. Digikultuuri määratlemise keerukusest on juttu mõlemas väljaandes ja sellel siinkohal pikemalt ei peatuks. Leppigem tõdemusega, et igal juhul on digikultuur seotud informatsiooniga. Kas selle info töötlemine toimub analoogselt või digitaalselt, pole enam nii oluline ja suur osa kasutajatest ei tee kodeerimisviisidel nagunii vahet. Kuna digikultuuri säilitamist ei ole neis väljaannetes väga põhjalikult käsitletud,[2] siis keskendun just sellele teemale.
Digikujul teabe säilitamine on teema, mis puudutab üksikisikuid, ettevõtteid-organisatsioone, mäluasutusi ja ka riike.
Teave tähendab selle säilitamist
Me kõik, nii üksikisikute kui ka ühiskonnana sõltume üha rohkem teabest ja selle kättesaadavusest. Alates arvutite leiutamisest 1940. – 1950. aastatel oleme jõudnud olukorda, kus digitehnoloogia mõjutab iga päev kõiki arenenud maailma elanikke. Mida suuremasse sõltuvusse me infost langeme, seda tähtsamat osa mängib ka selle säilitamine. XX ja XXI sajandi ühiskonda iseloomustab teaduse, tehnoloogia ja sotsiaalsete süsteemide ülikiire arengu kõrval kindlasti ka püüdlus teadlikult säilitada võimalikult palju minevikust ja oma kaasajast tulevastele põlvedele. Erandiks ei ole siin ka digitaalsel kujul esinev teave. Selle säilitamine puudutab nii üksikisikuid, ettevõtteid ja organisatsioone, mäluasutusi kui ka kogu riiki ning lõpuks inimkonda kui tervikut.
Digitehnoloogia on aga toonud teabe loomise, levitamise, säilitamise ja kasutamise iga inimese ellu. Me kõik oleme teabetöötajad ning sellealased teadmised ja oskused on hädavajalikud. Nagu kogemused on näidanud, ei tõrju uued infotehnoloogiad seniseid välja, vaid tulevad nende kõrvale, komplitseerides säilitussüsteemi veelgi. Nii nagu muudeski eluaspektides, on digiinfo kasutuselevõtt elu lihtsustanud, kuid teisalt jällegi teinud märksa keerulisemaks. Säilitamine kuulub minu arvates kohe kindlasti teise gruppi.
Digitaalse teabe tähtsus on kõigile selge. Küll pole nii selge aga see, mida ette võtta, et digiinfo püsiks. Muidugi võib öelda, et enamikku informatsioonist, mida me kasutame, vajame ainult lühikest aega. Tegemist on aktiivse infoga, mis säilibki kasutusprotsessi jooksul. Osa infost on aga selline, mida tuleb säilitada aastate kestel. Ka isikliku info hulgast võime avastada aastaid hiljem foto, dokumendi, väljalõike või eseme, mis muutub meile taasavastamise hetkel tähtsaks. Me näeme siin väärtust, mida aastaid tagasi ei olnud.
Digikultuuri säilitamine peaks ideaalis olema süstemaatiline ja terviklik ettevõtmine. Sellise süstemaatilise digitaalse säilituskava alusteks on järgmised üldised põhimõtted.
Esiteks on vaja määratleda, mida me ikkagi säilitame. Kas selleks on objektid, protsessid, keskkonnad? Mis siis on see teave, mida me säilitada kavatseme? Esmapilgul näib see teadusliku tähenärimisena, kõik võiks ju olla selge, aga kaugel sellest. Kui me täpselt ei tea, mida me soovime säilitada, siis on raske ka põhjendada, miks peaksime seda tegema.
Teiseks on vajalik kindlaks teha kõik võimalused, mis kahjustavad teavet, teevad selle kättesaamatuks või hoopikski hävitavad info sootuks. Enne kui me ei tea, mis infot ähvardab, ei ole ka võimalik kavandada säilitamist. Vaenlast tuleb tunda, eriti siis, kui vaenlane on paljuilmeline ja sageli nähtamatugi.
Kolmandaks on vaja näidata, milleks on info säilitamine kasulik. Mida me saame teha säilitatav infoga, milleks inimesed seda kasutada saavad.
Neljandaks peab info säilitamine olema süstemaatiline. Säilitada jupikene siit ja teine sealt, võib olla põnev ja pakkuda uurijatele peamurdmist, kuid suures plaanis on tegemist enamasti läbikukkunud projektidega.
Millest koosneb digikultuur?
Kuigi oma olemuselt kujutavad digiobjektid vaid andmeid, mis tavaliselt on esitatud binaarsete bitijadade kujul, siis toimimise tasandil on tegemist keerukate protsessidega. Esmalt tasub alustada objektidest.
Informatsioon ümbritseb meid kõikjal, kuid millised on need konkreetsed infoobjektid, mida iga päev kasutame? Juba iidsetest aegadest on suur hulk teavet jäädvustatud kõikvõimalike tekstide kujul, olgu need siis raamatud, ajalehed, ajakirjad või mitmesugused dokumendid. Pika aja kestel olid just need peaaegu ainsad info säilitamise vahendid. Tänapäeval on suur osa tekstidest muidugi kolinud digitaalsetesse süsteemidesse. Me loome dokumente, peame e-kirjavahetust, säutsume Twitteris ja kirjutame Facebooki, peame vestlusi Messengeris, saadame SMSe ja loeme e-raamatuid. Kõik need on kirjalikud tekstid, erinevad vaid nende kuju ja kasutuseesmärgid.
Teine info esinemise vorm on kindlasti kujutised. Võib kindlalt öelda, et esimesed inimese loodud kujutised tekkisid hulk aega enne tekste. Joonistused, maalid, graafilised lehed ja paljud muud kujutised on saatnud inimkonda juba iidsetest aegadest saadik. Digifotograafia laialdane levik on aga tekitanud tõelise pildiuputuse. Kuna pildistada on äärmiselt lihtne – isegi fotoaparaati pole enam vaja, piisab mobiiltelefonist – viib see sageli selleni, et arvutid on täis tuhandeid korralikult haldamata kujutisi, mida ei ole võimalik kasutada ja mille säilimine on vägagi küsitav. Lisaks fotodele tehakse üha enam videoid. Võrreldes varasemate amatöörfilmide ja kobakate analoogkaamerate ajaga on seegi lausa käepärane tegevus.
Heli salvestamisega tehti algust juba 1860. aastatel, kuid pikka aega oli see ikkagi tõsiste huviliste pärusmaa. Tänapäeval on see jällegi ülimalt käepärane, piisab vaid mobiiltelefonist või tahvelarvutist. Kui enamik eespool loetletud infoobjektidest olid tuntud ka enne digiajastut, siis näiteks arvutimängud ja multimeediaobjektid, kus on seotud tekstid, kujutised, filmid, muusika ja andmed, arvutisimulatsioonid jms, said võimalikuks alles koos arvutite tulekuga. Samuti on tavaline andmebaaside (näiteks MS Access) ja tabelarvutuse (näiteks MS Excel) kasutamine. Või – kes oleks varasematel aegadel uskunud, et iga päev otsime infot otsimootorite abil. Raamatukogudes, arhiivides ja muuseumides olid küll olemas kaartkataloogid, kuid kasutamiseks sisaldasid need liiga vähe ja liiga spetsiifilist teavet ning juurdepääsuks tuli minna vastavasse asutusse. See kõik ei olnud mitte kiviajal, vaid kõigest 30 aastat tagasi!
Suur hulk teavet asub internetis ehk pilves, nagu seda poeetiliselt kutsutakse. Inimestel on oma veebilehed, peetakse blogisid ehk veebipäevikuid, pannakse üles pilte ja videoid, kommenteeritakse ühismeedias. Sageli on see teave inimesele tähtis ning enamikul juhtudel sõltub selle säilimine vastavate veebiplatvormide omanikest ja nende majandushuvidest. Kõikide nende digiobjektide kasutamiseks on peale tehniliste seadmete vaja ka sobilikku tarkvara. Arvutiprogrammid (operatsioonisüsteemid, rakendustarkvara) on ise jällegi digitaalsed objektid. Tulevikus loome ja kujundame üha enam virtuaalkeskkondi (nt Second Life), laialt levivad 3D-programmid ja virtuaalreaalsuse keskkonnad. Kõik need objektid kuuluvad meie digiressursside hulka.
Lõppude lõpuks andmed ju maksavad.
Oluline on eristada digitaalteavet, mis tekib või saadakse kohe digikujul – seda kutsutakse digitaalsena sündinud (born digital) teabeks, ning teavet, mis saadakse objektide digiteerimisel. Seda viimast tuntakse ka digiteeritud (digitized) infona. Digitaalselt sündinud teave on näiteks digifotoaparaadiga pildistatud foto, digiteeritud teave on näiteks paberalbumist skannitud foto. Säilitamise aspektist on see vahe oluline, sest digiteabe korral on olemas n-ö klassikaline objekt, millest valmistatakse digitaalne objekt. Kui algne objekt säilitatakse edaspidi koos digitaalse objektiga, siis on sellest alati võimalik teha uus digitaalne objekt. Samuti võib tehnoloogia arenedes teha objektist sobivamate omadustega digiobjekt.
Protsessuaalsest vaatepuntist tuleb tõdeda, et informatsioon ei esine ühiskonnas mingi eraldiseisva objektina, vaid on haaratud paljudesse protsessidesse, mis moodustavad ühiskonna infosüsteemi. Enamiku kommunikatsiooniprotsesside korral ei ole nende ajaline kestvus oluline. Suurem osa teabest on määratud lühiajaliseks kasutamiseks. Tegemist võib olla info looja (indiviid, organisatsioon, masin) jaoks mingiks ajaks vajaliku teabega. Näiteks õpib inimene pähe luuletuse, et see jõuluvanale esitada. Olenevalt inimese mälust võib see salmike olla kasutatav üks kord või jääda meelde kogu eluks. Teise näitena võib tuua kalendrisse tehtava märkuse, mis on oluline mingi aja kestel. Ettevõtte dokumendid on mingi aja jooksul aktiivselt kasutuses, sellele järgneb mitteaktiivne periood ja seejärel kas üleandmine arhiivi või hävitamine.
Osa teabest on selline, mida soovitakse säilitada võimalikult pikka aega. Ühiskondades on selleks välja kujunenud vastavad institutsioonid ja nendega seotud protsessid. Enamik ühiskonnas käigus olevast teabest toimib sedaviisi, et seda kasutatakse üha uuesti, töötatakse ümber. Vahel harva on vajalik pöörduda tagasi info algallika juurde. Üldjuhul me ei vaja paari aasta tagust e-kirjavahetust. Loomulikult sõltub kõik tegevusvaldkonnast, ajaloolased näiteks eelistavad alati tugineda algallikatele. Kui õpime koolis Archimedese seadust, siis me ei loe Archimedese teoseid, seda enam et neid ei olegi säilinud. Enamikul juhtudest ei takista info algallika kadumine selle edasist kasutamist, kuigi kaotus ajaloole ja kultuuriloole on loomulikult suur ning sageli korvamatu. Originaalallikate olemasolu on aga vaja näiteks selleks, et vajaduse korral oleks võimalik info autentsust kontrollida.
Kommunikatsioonivõrgustike toimimise tagavad kindlad institutsioonid. Need institutsioonid on kultuurilised mehhanismid, mille abil luuakse ja hoitakse toimimas tähenduslik ning korrastatud sotsiaalne maailm. Ühiskondlikus kommunikatsioonisüsteemis osalevad institutsioonid võib jagada info loojateks, levitajateks, kogujateks ja ligipääsu võimaldajateks, kasutajateks. Info loomisega tegelevad üksikisikud ja mitmesugused organisatsioonid, näiteks kirjastused, kloostrid, gildid, ülikoolid, teadusasutused, salvestusstuudiod, filmistuudiod, ringhääling, teater, internetiportaalid, statistikaorganisatsioonid jne. Tihti on info loojad ka selle levitajad, kuid selleks võivad olla ka eraldi institutsioonid – kirjastused, kinematograafia- ja meediaasutused jms. Info loomisele järgneb selle kasutamine lühema või pikema aja kestel. Osa teabest kaob seejärel kasutusest ja hävib ühel või teisel viisil, osa hävitatakse teadlikult. Teadlikult hävitatud info kohta võib jääda järele teavet, et see info on olemas olnud. Mingit osa teabest kogutakse ja säilitatakse võimalikult pika aja kestel. Selliseid asutusi (raamatukogud, arhiivid, muuseumid, kunstigaleriid, andmepangad, patendiorganisatsioonid) nimetatakse ka mäluasutusteks, osutades nende funktsioonile. Peale säilitamise tegelevad nad ka info kogumise, süstematiseerimise, kirjeldamise ja kasutamise korraldamisega. Info kogumisega tegelevad institutsioonid lähtuvad oma kogude kujundamisel valikupõhimõtetest, mida loomulikult aja kestel korrigeeritakse. Ühiskonna kommunikatsioonisüsteemis on tähtsal kohal ka haridussüsteem. Haridusinstitutsioonid on nii teabe kasutajad kui ka levitajad, kõrgkoolid ka uue info loojad.
Ühiskonna kommunikatsiooniprotsessides ei jää info muutumatuks. Muutuda võivad informatsiooni sisu ja vorm, väärtus ja tähendused, aga ka infole ligi pääsevate ja seda kasutavate isikute ring. Infole väärtuse lisamine toimub näiteks teabeasutustes kirjeldamise ja kogudeks organiseerimise ning ligipääsu võimaldamise teel. Osa informatsioonist säilib ka inimese otsesest tegevusest sõltumata – nn info juhuslik säilimine. Osa informatsiooni korral pööratakse selle säilitamisele aga spetsiaalset tähelepanu. Enamikku ühiskonnas kasutatavast teabest ei säilitata. See kaob, sest selle säilitamist ei peeta vajalikuks. Kellelegi ei tule isegi pähe, et seda infot võiks kunagi vaja minna.[3] Mingil ajal konkreetse ühiskonna käsutuses olevast teabest säilitatakse ainult väga väike osa. Selle kohta on raske hinnangut anda, kuid näiteks Ameerika Ühendriikide rahvusarhiivis säilitakse 2% valitsusasutuste dokumentatsioonist.[4]
Kuid infoühiskonnas süveneb järjest soov säilitada võimalikult palju infot. Osalt on selle põhjuseks digiteave ise. Info säilitamisega tegelevad selle loojad, kasutajad või spetsiaalsed organisatsioonid. Säilitamiseks ette nähtud info kogutakse, dokumenteeritakse ja organiseeritakse nii, et seda oleks võimalik kasutada ka edaspidi.
Info säilitamine on vaid osa dünaamiliselt seotud kommunikatsiooniprotsessidest. Seega on teabe säilitamine alati aktiivne protsess. Säilitamist võib määratleda kui funktsiooni, mis annab infosüsteemile ajalise pidevuse. Teabe säilitamise korral on esmatähtis kogu säilitussüsteemi pidevuse tagamine ühiskonna kõikidel tasanditel.
Digikultuuri kihid
Ühiskond on organiseerunud üksteist hõlmavate tasanditena alates üksikisikust ja lõpetades inimkonna kui tervikuga. Info haldamisel on ühiskonna organiseerumise tasand üks dimensioone, mida kindlasti tuleb arvesse võtta. Info võib olla väärtuslik näiteks inimesele endale, kuid teistele pole sellel antud hetkel suuremat tähtsust. Tulevikus võib selline teave aga omandada suure väärtuse ka näiteks ajaloolastele või kultuuriuurijatele. Harilikult räägitakse digiinfo säilitamisest riigi ning ettevõtete ja organisatsioonide tasandist lähtudes, jättes üksikisikute ja kogukondade loodava teabe kõrvale.
Üksikisikute loodava ja nende valduses oleva info hulk ning tähtsus kasvab pidevalt. Osa sellest teabest on seotud tööga (dokumendid, tabelid, slaidiesitlused, andmebaasid), teine osa vaba aja ja meelelahutusega (fotod, videod, filmid, muusika, kõikide nende andmebaasid; veebilehed, blogid). Isikliku info säilitamine on vägagi kaootiline ja juhuslik. Loodetakse, et digiteave säilib samamoodi nagu kingakarpi kuhjatud paberdokumendid ja fotod. Samamoodi kogutakse digiinfot vanadele kõvaketastele, diskettidele ja CDdele ning loodetakse ekslikult, et aastate pärast on info sealt kättesaadav. Koos infohulga pideva kasvuga on loomulikult kasvanud ka ebaolulise info hulk. Samuti oleme kõik kaotanud juba väga palju digiinfot ning paljuski leppinud tõsiasjaga, et see ei olegi püsiv. Kus harilikult oma digitaalseid ressursse säilitatakse? Kui näiteks paberraamatute korral on vastus selge ja lihtne – kas koduses raamaturiiulis või raamatukogus –, siis digiraamatute puhul leidub juba palju rohkem võimalusi. Digiraamatu fail võib olla salvestatud arvuti kõvakettale, telefoni mälukaardile, kompaktplaadile, mälupulgale, samuti saame seda hoida pilveserveris, nt Dropboxis. Mõnest digiobjektist, näiteks dokumentidest, e-raamatutest, fotodest, saab teha väljaprinte, enamikust on see aga võimatu.
Kõige sagedamini säilitakse digiobjekte oma arvutis või nutiseadmes. Üha rohkem infot asub aga nn pilves ehk teenusepakkujate serverites, kust seda saab iga seadmega igal ajahetkel kasutada. Peale pilves säilitamise kasutatakse üha laialdasemalt ka seal asuvaid programme digiobjektide loomiseks ja kasutamiseks. Enam ei ole vaja igasse seadmesse muretseda kogu vajaminevat tarkvara, piisab sellest, et on internetiühendus ja rakendusi saab kasutada siis, kui neid on vaja.
Enamik meist ei mõtlegi oma digiinfo säilitamise peale, samal ajal on see just viimasel aastakümnel tõusnud infoteaduse tulipunkti.[5] Eestis ei ole sellele teemale tähelepanu veel pööratud. Üksikisikute loodava teabega seostub suur hulk infoühiskonna probleemidest ja ülesannetest. Esiteks on osa, ja võib-olla isegi suurem osa, isikuga seotud infost hoopis teiste osaliste, olgu nendeks siis erafirmad, omavalitsused või riik, omandis. Inimese kontroll sellise info üle on võimatu või väga keerukas. Inimeste tegevus nii füüsilises kui ka digitaalses ruumis on kergesti jälgitav, andmed säilitatavad ja analüüsitavad. Sel viisil on võimalik infot koguda nii isikustatud kui ka isikuga otseselt seostamata kujul. Nii või teisiti saab aga andmed viia indiviidide, nende otsustuste ja tegevuse tasandile. Kogutavad andmed katavad juba praegugi suure osa inimese elust. Kunagi varem pole selline infohõive ja -töötlemine olnud võimalik. Andmete kogumise, salvestamise, töötlemise ja vahendamisega tegeletakse teadlikult ja tahtlikult, meist kõigist jäävad maha digijäljed, mida ise ei aduta ega peeta neil silma peal. Tänu digikeskkonnale on hobid ja huvidki info, mida saab edastada ja jagada. Ka isiklik elu ja suhted on informatsioon.
Lõppude lõpuks andmed ju maksavad. Kõige lihtsamal juhul võivad andmeteks olla meie kontaktid. Kuigi inimeste andmete rahalist väärtust on peaaegu võimatu määrata, kuna see sõltub väga paljudest asjaoludest, on mingeid üldisi hinnanguid siiski püütud anda. Nii näiteks on ühe kasutaja meiliaadressi hinnaks pakutud 89 dollarit. Veel üheks võimaluseks on jagada kasutajate arv mingi sotsiaalvõrgustikuga raha teeniva ettevõtte väärtusega. Microsoft maksis LinkedIni eest 26,2 miljardit dollarit, kusjuures sel oli 400 miljonit kasutajat ja see teeb ühe kasutajakonto hinnaks 65 dollarit. Samalaadne tehing, mille käigus Facebook omandas WhatsAppi, teeb kasutajakonto hinnaks 39,6 dollarit. Selge on see, et kasutajate hind sõltub sellest, kui palju loodetakse nende pealt teenida.[6]
Väga hästi iseloomustab digikultuuri säilitamise probleeme ühismeediaga seotu.
Kuidas ühismeedia purki panna
Suur osa inimese informatsioonilisest tegevusest toimub tänapäeval sotsiaalvõrgustikes (Facebook, Twitter, Instagram, TikTok jpt). Ühismeedia on kujunenud digikultuuri lipulaevaks, kandes endas kõiki sellele omaseid väärtusi. Järelikult on ühismeedia säilitamine vajalik nii kultuuri ja sotsiaalse keskkonna dokumenteerimiseks kui ka sündmuste jäädvustamiseks. Kui tahame näiteks otsida teavet tselluloositehase saaga kohta, siis tulevad allikatena kõne alla ajakirjandus ja ühismeedia. Ajakirjanduses on enamik materjalist ilmunud digiplatvormidel, lisa pakuvad artiklite kommentaarid.
Ühismeedia säilitamine on aga problemaatiline. Kõik ühismeediaplatvormide omanikud on eraettevõtted, kelle eesmärk on ennekõike teenida omanikele tulu, teabe säilitamine ei ole nende otsene eesmärk. Ühismeedia kasutajad saavad üldjuhul oma andmed alla laadida ja seega ka säilitada.[7] Valdav enamik kasutajaid ei ole selle võimalusega kursis ega tee seda kunagi. Sageli nähakse ühismeedia arhiivides hoopiski ohtu ühismeedia omapärale ja toimimisloogikale. Kasutaja ei pruugi olla huvitatud, et tema säuts või sissekanne salvestatakse ametlikus arhiivis. Esimene ühismeedia andmevoogu säilitav projekt oli aastatel 2010–2017 Twitteri säutsude arhiveerimine USA Kongressi raamatukogus. Twitter andis kongressi raamatukogule ligipääsu tagasiulatuvalt kõikidele säutsudele alates 2006. aastast. 2017. aasta lõpul teatas raamatukogu, et ei saa hakkama säutsude digiarhiivi loomisega ning alates 2018. aastast hakati uue kogumispoliitika järgi säutse selekteerima.[8] Põhjus on ilmne: raamatukogu ei tulnud sellise koguse teabe haldamisega toime. Säutsude arhiiv on kasutajatele kättesaamatu. Projekti kitsakohad näitasid selgelt, et ühismeedia, üldse kogu digikultuuri säilitamiseks ei sobi traditsiooniline kogumisviis, mis lähtub üksikobjektide, olgu nendeks raamatud, museaalid, filmid või dokumendifailid säilitamisest/arhiveerimisest. Twitterist on võimalik alla laadida ka teiste inimeste ja organisatsioonide avalikke säutse. 2021. aastal teatas Twitter, et akadeemilistele uurijatele on säutsude arhiiv avatud tasuta.[9] Teise ühismeediakanali, Facebooki puhul on olukord veelgi keerukam. Kui Twitteri säutsud on avalikud, siis suure osa Facebooki postitustest moodustavad privaatsed postitused. Samuti ei ole Facebook huvitatud oma andmete jagamisest kolmandate osalistega.
Ühismeedia säilitamine on problemaatiline.
Riigi mäluasutused koguvad infot, kuid teevad seda valikuliselt. Valikukriteeriumid ja protsessid on suuremal või vähemal määral seadustega määratletud. Mäluasutused, sarnaselt kõikide teiste institutsioonidega püüavad ennekõike säilitada, seadustada ja igati toetada iseenese püsimist ja arengut. See on iga institutsiooni loomuliku toimimise osa ja võib isegi öelda, et alustala. Selge on see, et riiklikud mäluasutused ei tule üksinda digikultuuri säilitamisega toime ja seda ei saagi neilt nõuda. Digikultuuri säilitamine peab haarama kõiki tasandeid. Lihtne tõdeda, kuid raske teostada.
[1] Eesti digikultuuri manifest, koostanud Indrek Ibrus, Marek Tamm, Katrin Tiidenberg. Tallinna Ülikool, Tallinn 2020.
[2] Kogumikus leidub kaks artiklit, mis puudutavad säilitamist: Raivo Ruusalepp, Andmestuv kultuuripärand, lk 32–38 ja Hilkka Hiiop, Maria Hansar, Digiajastul kultuuripärand muutub, lk 95–101. Põhjaliku ülevaate digipärandi säilitamisest saab aruandest: Pikaajalise säilitamise arhitektuuri ärianalüüs, PwC, 2018, https://www.mkm.ee/sites/default/files/content-editors/lopparuanne.3.pdf
[3] Margaret O. Adams, Thomas E. Brown, Myths and realities about the 1960 census. Prologue Magazine 2000, 32, 4. http://www.archives.gov/publications/prologue/2000/winter/1960-census.html#f5
[4] Roy Rosenzweig, Scarcity or abundance? Preserving the past in a digital era. American Historical Review 2003, 108, 3, 735–762.
[5] Vanessa Reyes, We Created It, Now How Do We Save It? Issues in Preserving Personal Information, A Review. Preservation, Digital Technology and Culture 2013, 42, 3, 150–154. DOI 10.1515/pdtc-2013-0020 PDT&C 2013
Tallinna ülikooli BFMi teadusuuringute keskuses MEDIT valmis hiljuti uuring kohalikest ajalehtedest. Uuringu teostamist juhtisid professorid Ulrike Rohn, Indrek Ibrus ja dotsent Andres Jõesaar, toetas Saksamaa saatkond.
Ulrike Rohn, miks teid huvitas Eesti kohalik ajakirjandus?
Miks meid huvitas kohaliku ajakirjanduse jätkusuutlikkus? Ajakirjandusturul on palju tõrkeid, mis on proovikiviks kohaliku ajakirjanduse jätkamisele. Kohalik ajakirjandus seisab silmitsi vähenevate reklaamitulude ja tellimustega, kuid on tähtis Eesti meediamaastiku mitmekesisuse seisukohalt. Oma uuringuga sedastasime, et kohalikud ajalehed mängivad kohalikus elus väga tähtsat osa, nad aitavad säilitada demokraatia tervist ja osalevad kogukonna tuleviku aruteludes. Intervjuud kogukonnaliikmete ja sidusgruppidega näitasid selgelt, et paikse elu toimimises on kohapealsel ajakirjandusel oluline roll. Neid ajalehti väärtustavad nii lugejad, kogukonnaaktivistid kui ka äritegelased. See on selgelt vastuolus raskustega, mille ees need väljaanded seisavad. Just probleemide tõttu tuleb otsida uusi ärimudeleid ja kaaluda ka osalist finantstoetust, et tagada kohaliku ajakirjanduse jätkusuutlikkus. Kohaliku ajakirjanduse all pean silmas ajalehti, mis on võimust sõltumatud, erinevalt munitsipaalajakirjandusest.
Meil on pika traditsiooniga kohalikke lehti nagu Sakala, Tartu Postimees, uuemad väljaanded Põhjarannik, Lääne Elu, kes tegutsevad turutingimustes. Mõned kuuluvad Postimees Gruppi, teised püüavad iseseisvalt hakkama saada. Peale selle on meil paljudes valdades ja linnades väikesed munitsipaalväljaanded, kes müüvad reklaami, neil on head suhted kohalike äritegelaste ja kohaliku võimuga. See teeb nad taltsaks ja olemuselt kriitikavabaks. Professionaalid ei pea neid väljaandeid ajakirjanduseks, samal ajal kohalikud elanikud, kelle meediakirjaoskus ja kriitilise lugemise oskus pole alati kiita, ei tee vahet, nad loevad neid väljaandeid ja saavad sealt informatsiooni, olles avatud arvamustele ja seisukohtadele, mida need väljaanded levitavad, et mitte öelda – olles nende väljaannete seisukohtadest mõjutatud. See pole kaugeltki mitte ainult Tallinna probleem, kuigi Tallinnas on kohalikud lehed jätkuvalt suur poliitteema. Samasugune olukord valitseb ka väikestes kohtades, aga selle üle tõsine arutelu enamasti puudub. Kohalik võim muidugi ei problematiseeri olukorda, sest see on neile väga mugav omale sobiva poliitika teostamiseks ja võimu säilitamiseks.
Riigikontrolli auditis 2018 kinnitatakse, et kui mõned kohalikud väljaanded toetavadki kohalikku võimu, siis suur osa kohalikust ajakirjandusest ei ole poliitiliselt kallutatud. Siiski väljendasid mitmed intervjueeritud ametnikud mõtet, et kohalike ajalehtede roll pole mitte edendada diskussiooni kohalike asjade üle, vaid edastada ülalt alla informatsiooni ja suurendada usaldust kohaliku võimu vastu. Sellele vastupidiselt näitas meie lugejauuring, et lugejad on huvitatud kohalike aktivistide ja ettevõtjate sõnavõttudest, mitte niivõrd kohalike poliitikute seisukohtadest. See näitab, et vajadus munitsipaalväljaannete järele polegi nii suur, vaja on sõltumatut ajakirjandust, mis tooks esile sõltumatud hääled. Probleemiks on see, et munitsipaalväljaanded pakuvad väga odavad reklaamipinda, õõnestades kohalike sõltumatute väljaannete äri. Munitsipaalväljaannetel pole käibe pärast muret. Nende jätkusuutlikkus on tagatud kohaliku omavalitsuse toega, maksurahaga.
Ulrike Rohn: „Regionaalarengut ja kohaliku ajakirjanduse arengut peab koos käsitlema ja seda ennekõike Eesti ääremaastumist silmas pidades.“
Kohaliku ajakirjanduse puhul on palju juttu Omnivast ja kojukandest. Kiire internet ei ole igas paigas kättesaadav, et edastada sisu online’is ning vanemad inimesed ei kasuta ikka veel arvutit – see on probleem.
Väga suur osa kohaliku ajakirjanduse lugejatest eelistab paberväljaannet. Ja üks kõige suuremaid kohaliku ajakirjanduse probleeme on, et paberväljaanne ei jõua lugejani õigel ajal. Levi organiseerib Omniva ning pole saladus, et teenus on kallis ja aeglane. Pole ebatavaline, et maapiirkondade lugejad saavad laupäevase lehe kätte esmaspäeval. Õigeaegne kättetoimetamine on lahenduse võti, et pakutaks väärtust kohalikule lugejale ja ka reklaamiandjale. Pole õige ega aus väita, et mure puudutab ainult vanemaid inimesi ja mõne aastaga probleem kaob. Kõigil peab olema õigus saada uudiseid paberil. Tean paljusid noori, kes on pöördunud tagasi oma lemmikväljaannete paberkandja juurde. Mis puudub, on innovatiivsed lahendused levis. Või alternatiivina peaksid olema rangemad regulatsioonid.
Pakute välja, et kohalikud munitsipaalväljaanded peaksid hakkama saama ilma reklaamirahata. See on väga ebapopulaarne idee, sest seni on räägitud, et ise reklaamiraha teenides sõltuvad need lehed vähem kohalikust võimust ja poliitikutest. Muidugi, kohalikud äritegelased võivad olla ka poliitiliselt mõjukad ning ostes reklaamipinda ootavad nad neile soodsat sisu.
Meie uuring ei toetanud hüpoteesi, et kui munitsipaalväljaanded teenivad ise reklaamiraha, on nad vähem sõltuvad. Vastupidi, rääkisime paljude ametnikega, kes vastutavad nende väljaannete eest ja kõik võtsid omaks, et reklaamimüük on lehtedele suurusjärgult tähtsusetu ja vastavalt sellele on reklaamipind väga odav.
Need madalad hinnad teevad peavalu kohalike sõltumatute väljaannete kirjastajatele. Rääkisime paljude ajakirjanike ja sõltumatute kirjastajatega ning nad väitsid, et reklaamiraha väheneb mitte ainult suurte internetiplatvormide tegevuse tõttu, vaid ka sellepärast, et munitsipaalväljaanded pakuvad reklaamipinda väga odavalt. Munitsipaallehed võivad pakkuda reklaamipinda odavalt, sest nende jätkusuutlikkus on tagatud toetusega avalikust maksurahast. Sõltumatutel kohalikel väljaannetel pole finantskindlust ja neil on raske konkureerida munitsipaallehtede odavate hindadega. Paljud intervjueeritavad arvasid, et munitsipaallehtede reklaamipinnad tuleks keelata. See võiks olla lahendus. Teise lahendusena tuleks sundida munitsipaallehti pakkuma reklaamiandjatele turuhinnast kõrgema hinnaga pinda. Keelata munitsipaallehtede toetamine oleks asjakohatu ja juriidiliselt keerukas. Mida rohkem väljaandeid, seda suurem on informatsiooni mitmekesisus, vaatepunktide ja arvamuste paljusus, ja seda parem. Kuid konkurents peab olema aus. Praegu ei ole konkurents aus.
Munitsipaalväljaannete reklaamikeelu põhjendamisel võib viidata avalik-õiguslikule meediale, ERRile. ERR ei tohi näidata reklaami, sest saab oma tegevuseks maksuraha. Kas munitsipaalväljaandeid võib võrrelda ERRiga?
Ei, need ei ole võrreldavad. Avalik-õiguslik meedia saab toetust ja peab selle eest tagama kõikide sotsiaalsete gruppide esindatuse ja mitmekesise sisu, selle eesmärk on vedada igal teemal tasakaalus ja mitme vaatepunktiga avalikku diskussiooni. Munitsipaalväljaannetel, vastupidi, ei ole selleks vajalikku mandaati. Ka ei ole need väljaanded näidanud, et oleksid võimelised või huvitatud kohapealsest ajakirjanduslikust professionaalsusest ja mitmekülgse debati vedamisest, et sellist avalikku mandaati täita. Pakun, et hoopis sõltumatud kohalikud väljaanded on võrreldavad ERRiga. Kui me tunnustame sõltumatute kohalike väljaannete tohutut tähtsust kohalikus elus ja Eesti kultuurilises mitmekesisuses (nagu uuringust nähtub), siis selle rolli täitmine võiks olla käsitletav kui avalik mandaat. See õigustaks rahalist toetust täpselt samamoodi nagu rahvusringhääling saab toetust väga olulise rolli täitmisel ühiskonnas ja demokraatias.
Seega pakute, et riigieelarvest võiks minna raha kohalikele ajalehtedele?
Tegelikult see nii selge ei ole. Üldiselt peaks eelistama initsiatiive, mis viivad kohaliku ajakirjanduse jätkusuutlikumate ärimudeliteni ega sõltu avaliku sektori rahalisest toetusest. Kuid arvestades, milliste raskustega on väljaanded silmitsi ja kui tähtsad on need kohalikus elus, kultuurilises mitmekesisuses ja poliitilises debatis, arvan, et nende rahaline toetamine on õigustatud.
See oleks suur muutus ja selliseks muudatuseks on vaja poliitilist tahet. Mõte tundub veider ka Eesti ajakirjanduskogukonnale ja nagu ka ise olete uuringuaruandes kirjutanud: riigi toetus võib ohustada ajakirjandusvabadust. Nähakse ka, et avaliku raha toetus annab kohalikule võimule veel suuremad võimalused ajakirjanikega manipuleerida: ehkki raha tuleb riigilt ja mitte kohalikust eelarvest, võib olukord mõjutada üldist ajakirjandusliku sisu loomise õhkkonda ja põhjustada ajakirjanike enesetsensuuri – juba kuulumine kohalikku kogukonda mõjub kui tsensuur.
Mõned kohalikud ajalehetoimetused on ise kriitilised otsese ja üldise valitsusepoolse rahalise toetuse suhtes. Erinevalt mõnest Põhjamaast ei ole Eestis pikka ja tugevat pressi otsese subsideerimise traditsiooni. Meil pole ka sellesarnast usaldust valitsuse vastu. Eesti ajakirjanike hulgas on laialt levinud hirm, et selline valitsusepoolne otsene toetus ähvardab ajakirjanduse sõltumatust. Kui raha tuleb valitsuselt otse, tekib küsimus: mida nad paluvad ajalehtedelt vastutasuks?
Mis tingimustel oleks siis selline toetus õigustatud?
Esiteks peab alati olema selge, et asi pole trükiste toetamises, vaid kohaliku ajakirjanduse toetamises. Samuti näitavad Põhjamaade ja Saksamaa kogemused, et riigi toetusega lehed peavad oma tegevuses olema uuenduslikud, mitte status quo säilitajad. Selleks peab ettevõtlust ja ajakirjanduslikku innovatsiooni rahaliselt toetama. Teine mõte on raha eest palgata digiteenuste juht, kes juhib väljaande digiteerimist.
kroonikutena. Kohalikul ajalehel on oma osa kohaliku talendi ja äri jäämisel maapiirkonda. Regionaalarengut ja kohaliku ajakirjanduse arengut peab koos käsitlema ja seda ennekõike Eesti ääremaastumist silmas pidades.
Lahendused peaksid leiduma meediaäris endas.
Jah, muidugi. Kriisist ülesaamisel näen suurt potentsiaali loovates ärimudelites ja koostöös. Meil on vaja unustada mõte, et meedias on omandi koondumine alati halb. Kas või Postimehe kohalikud lehed. Nad teevad koostööd online-sisu pakkumises. See on eelis, mida teistel kohalikel lehtedel ei ole, veebilehtede loomine ja pidev haldamine on seotud raskustega. Ka emaväljaande tagatud ajakirjanduslik sõltumatus ja suurema ettevõtte rahaline toetus on väga kasulik. Investeeringud innovatsiooni on siis vähem riskantsed. Lõppude lõpuks – mida rohkem meediaväljaandeid ellu jääb, seda mitmekesisem on pakutav sisu. Kui Äripäev otsustas kevadel 2021teha suure investeeringu, et luua järgnevatel aastatel üle Eesti mitu kohalikku veebiväljaannet, näitas kontsern arusaamist, et kohalik ajakirjandus võib olla ka tasuv äri – kui see on innovatiivne ja efektiivselt juhitud.
Need veebiväljaanded ei ole uued ajalehed, vaid platvormid kohalikuks ajakirjanduseks Äripäeva ja selle emaettevõtte, Rootsi Bonnieri kontserni rahalise toetusega. Taanis otsustas Jysk Fynske Medier umbes samal ajal teha samasuguse strateegilise investeeringu. Üks tagant tõukajaist oli see, et demokraatiat ei saa jätta sõltuma Facebookist.
Paljud kohalikud kogukonnad on infovahetuseks ja suhtluseks teinud oma Facebooki grupid. Nad ilmutavad ka teateid, mis on olemuselt reklaam. Ei hoolita, et võimalik reklaamiraha, mis võiks toetada kohalikke väljaandeid, läheb ära interneti gigantidele. Et mitmed kohalikud lehed kasutavad maksumüüri, mis on arusaadav, arvestades nende äri, eelistavad kohalikud kogukonnad infot vahetada Facebookis.
Kasutan ka ise sellesarnast naabruskonna lehte. Samamoodi, nagu ma näen väärtust Facebooki kogukonnalehtedel, ei peaks need lehed olema ainsad piirkonna infoallikad. Oht on selles, et kui kohalik leht sureb, tekivad meil niinimetatud uudiskõrbed. Need on piirkonnad, mis ei ole kaetud professionaalse ajakirjandusega, kus järgitakse ajakirjanduseetika ja -autonoomia standardeid. Üleriigiline meedia ei jõua kunagi vajaliku detailsusega kohalikesse teemadesse ja aruteludesse süveneda. Facebooki kogukonnagrupid annavad kena lisa avalikus ruumis toimuvale info- ja arvamusvahetusele, aga need ei saa asendada professionaalset ajakirjandust, mis pürib tõe, faktikontrolli, tasakaalustatuse ja kohaliku elu mitmekesise kajastamise poole. Valeinformatsiooni levik mitteajakirjanduslikel platvormidel on samuti väga levinud, nagu me teame.
Milline on siis tulevik?
Kohalike lugejate, ettevõtete ja aktivistide uuring näitas, et kohalike ajalehtede järele valitseb suur nõudlus ja neid hinnatakse kõrgelt. Nii vabaturg töötabki. Kui on nõudlus, tuleb pakkumine, kuid ajakirjandusettevõtetelt peab tulema uuenduslik algatus, et jätta seljataha vanad äriideed ja otsida uusi lahendusi. Ka poliitikutel on vaja uusi ideid ja julgust, et tagada innovatsiooniks sobiv, ausa konkurentsi keskkond. Üldiselt vaatan kohaliku ajakirjanduse tulevikku lootusrikkalt. Nagu meie uuring näitas, on kõik osalised teadlikud selle tähtsusest.
Edinburghi rahvusvahelise festivali kõrvalprogramm „Fringe“ 6. – 30. VIII.
Pärast koroonapausi on hakanud ka Euroopa suurfestivalid taastuma: juulis korraldati Avignoni, augustis Edinburghi festival. Suurbritannia suurim kunstide festival Edinburghis leidis aset piiratud tingimustes, ent oli keskmise eesti teatrikülastaja mõistes siiski hiigelsuur. Augustikuises Edinburghis käib sõna otseses mõttes festivalide festival, sisaldades mitut iseseisvat festivali, millest suurim on ametliku Edinburghi rahvusvahelise festivali (EIF) kõrvalprogramm „Fringe“.
Ainuüksi „Fringe’il“ oli üle 700 sündmuse (etenduse, kontserdi, näituse, tuuri jm). Peale selle korraldati koostöös EIFiga kunstifestival, raamatufestival ning „Fringe’i“ alaprogrammid on veel omaette väiksemad festivalid. „Fringe“ on põhimõtteliselt vaba juurdepääsuga festival: iga muusik, etendaja, tsirkuseartist, püstijalakoomik või mis tahes žanris end väljendav kunstnik võib saada võimaluse end näidata. „Fringe’ile“ tullakse end müüma ja näitama. Fringe-festivale korraldatakse nüüdseks üle maailma, ent mõte on pärit Edinburghist.
Nuttev kloun. Minu esimene „Fringe’i“-kogemus on pärit 2008. aastast,1 kui suurfestivalid avatud Euroopas õitsesid. See oli üleküllastunud, piirideta teatri kogemus, kus rahvusvahelise festivali pigem konservatiivse, kuid kõrgekvaliteedilise programmi kõrval võis „Fringe’il“ sattuda nii täieliku pahna otsa kui ka kohtuda kas hoopis võõra kultuuri või peidetud pärliga.
„Fringe“ on kõikide žanride ja vormide laat, ent peamiselt siiski komöödiafestival. Esiteks domineerib Briti teatris tugevalt sõna ning „Fringe“ on võimalus ka noortel autoritel läbi lüüa. Britid armastavad naerda. Nalja visatakse absoluutselt kõige üle ja igas vormis, ükski nali pole liiga totakas. Üllatavalt vähe nalja tehti pandeemia üle, ehkki see oli esindatud vähemalt ühes sketši-show’s: „Armastus lukustuse ajal“ („Love in the Time of Lockdown“). Algselt koomilistest vormidest on aga kujunenud uue etenduskunsti väljendusvahendid, mis ei välista traagilist sisu. Eks nuttev kloun olegi üks teatri sümboleid. Pettumise vältimiseks tuleb hoida kunstilise taseme latt madalal ja meel avatud. „Fringe“ on sõna parimas mõttes rahvafestival ja seega ülimalt vabastav kogemus.
Miks aga praegusel ajal üldse selline reis ette võtta? Eelkõige uudishimust, kuidas uues maailmas kultuuri korraldada: mis on jäänud samaks, mis toimib teisiti ja mis üldse mitte? Millest tunneme puudust ja mis on hoopis uue elu saanud? Festivali avanädalal lõdvendas Suurbritannia järk-järgult avalikus ruumis käitumise reegleid ning Royal Mile’i festivalimelu hakkas teiseks nädalaks tuure üles võtma. Guardian tõi aga esile, et festivalil ollakse tagasi oma juurte juures ehk „Fringe’ile“ tuleb see, kes teisiti ei saa, mitte niivõrd läbilöögi pärast.2
Tynecastle’i staadionil mängitud muusikalis „Armas jalgpalliliiga“ („Sweet F. A.“) räägiti Esimese maailmasõja aegsest töölisnaiste jalkatiimist, motiivideks sõda, töölisliikumine, naisõiguslus, lesbiarmastus, aga ka sufražetid.
Kuigi „Fringe’i“ ideoloogia on olla võimalikult avatud, kureeritakse „Fringe’i“ festivali etenduspaikadest, millest paljud on juba aastakümnete jooksul kujundanud endale oma näo, esinejate valiku, repertuaari ja publiku. Need paiknevad saalides ja hoovides Edinburghi ülikoolis, kirikutes, konverentsikeskustes, parklates jm.
Pandeemia jättis jälje. Koroona-aasta seadis festivalile omad tingimused. Kogu info ilmus küllaltki hilja, sündmusi lisandus „Fringe’i“ programmi festivali alguseni, tavapärase paari tuhande asemel oli festivalil seekord vaid umbes 700 ülesastumist. Puudus isegi püstijalakomöödia sümbol ehk Underbelly-nimelise etenduspaiga hiiglaslik täispuhutav lilla lehm. EIFi programmgi oli õhem ja vähene huvipakkuv teater paigutatud minu reisi tarvis sobimatule ajale.
Küll aga olid EIFiga seotud mõned silmapaistvad kunstifestivali näitused, kus mõtestati praegust pandeemiat uuel kriitilisel ja esteetilisel viisil. Eriti paistis neist silma uut keskkonnakogemust vahendav Talbot Rice Gallery „Normaalne“ („The Normal“). Suvistel veebikonverentsidel oli juba ilmnenud brittide kui peamiselt suurlinnaelanike koroonalukustusaegne uus keskkonnakogemus: näitusele jõudsid mesi, taimed ja linnulaul kui uue, teravdatud keskkonnataju märgid. Teine kunstitipp oli Karla Blacki isikunäitus Fruitmarketi galeriis.
Pandeemiaolukord oli „Fringe’il“ nähtav eelkõige korralduses. Kui varem iseloomustas festivali pidev pakkumine ja peatänavat küllastavalt, muud linna tihedalt täitvad plakatid-flaierid, siis seda kõike oli seekord palju vähem. Piletimüük käis ainult veebis ning kadunud oli suurfestivalide lahutamatu osa, viimasel hetkel uksel tunglemine, kuna sisse pääses ainult ruutkoodi alusel ja gruppidena. Piletijahi kui õiget festivalitunnet tekitava atraktsiooni puudumisest on kahju, väiksema paberireostuse üle saab aga rõõmustada.
Etendustest osasaamiseks oli „Fringe’il“ kolm formaati: tulla teatrisse kohale, vaadata endale sobival ajal veebist või vaadata kindlal ajal veebist. Osa lavastusi olid vaadatavad nii kohapeal kui ka veebis, kuid mitte kõik. Esmamulje põhjal olid kunstiliselt huvitavamad tööd veebis, kuid „Fringe’i“ puhul tuleb alati arvestada, et kui ei ole Briti teatris just väga vana kala, siis kindla peale minna ei saa.
Brittide organiseerimisvõime paistis silma saalide paigutuses: toolid asetsesid mullidena, kahe- kuni neljakaupa koos ja teistest mullidest eraldatuna. Võõra inimese kõrvale istuda polnud lubatud. Mask kõikides katusealustes ruumides oli iseenesestmõistetav. Seega on varasema kotti kogunenud paberikraami asemel uue maailma festivalivarustuses esmased nutitelefon, akupank ja mask. Jätan veebiteatri siiski kõrvale ja räägin vahetult kogetust.
Erisuguste saatuste galerii. 2008. aastaga võrreldes oli jäänud samaks kaks peamist asja: sõnakesksus ja meelelahutuslikkus. Seekordne festival oli ent palju isiklikum ja kohalikum kui endine globaalne pillerkaar: koroonaaja „Fringe“ oli Šotimaa nägu. Edinburgh polnud vaid linn, kuhu kogu Suurbritannia ja poole Euroopa teater kokku oli sõitnud. Vähem oli ka etenduspaiku, eriti suure tühiku kvaliteedis jättis uue dramaturgia keskuse Traverse’i osalemine piiratud mahus ja peamiselt veebis. Rahvusvahelisi kogemusi sai, kuid vähe. Festivaliala südames asuv Prantsuse instituut andis muidugi oma osa ja nii oli esimene etendus („Phantasmaphone“) sümboolselt vahendatud vormis: telefonikõne Prantsusmaalt, mille ajal loeti igale külastajale ette veidi prantsuse kirjandust.
„Fringe’ile“ on nagunii iseloomulikud väikeformaadid, tänavu hakkas see eriti silma. Sedasi tulid esile isikulood, milles kunstiliselt kõrgetasemelist oli vähe, kuid sellegipoolest joonistus neist välja erisuguste saatuste haarav galerii: torupillimängijate omailm („Äike“ – „Thunderstruck“, viitega AC/DC-le), Ameerika kullapalaviku tõttu kuhtunud armastuslugu („Miss Lindsey saladus“ – „Miss Lindsey’s Secret“), sõjaveterani kohanemisraskused (tõlkimatu sõna- ja nimemängulise pealkirjaga „Shell Shock“), toimetulek lähedase enesetapu tõttu tekkinud depressiooniga („Väljajätud“ – „Ellipses“), katsed põgeneda rusuvast tegelikkusest metsa („Doppler“) või püüd kangele Aberdeeni hääldusele vaatamata saada kuulsaks Elvise-kehastajaks („Mina, Elvis“ – „A Play, a Pie and a Pint: Aye, Elvis“).
„Seksuaalkasvatuse uurijad“ („Sex Education Xplorers [S.E.X.]“) püüdsid mõjutada ühiskonda ehk muuta publiku humoorika harimise käigus arusaamu ja hoiakuid soolise mitmekesisuse vallas. „Virgunud“ („Woke“) oli Ameerika etenduskunstniku Apphia Campbelli samuti pihtimuslikus vormis jutustus mustanahaliste liikumisest: ülikooliprotestidest 1970. ja 1980. aastatel ning viimaste aastate mustanahaliste liikumisest. Šoti-lugude kirss tordil oli naiste jalgpall – Tynecastle’i staadionil mängitud muusikal „Armas jalgpalliliiga“ („Sweet F. A.“ ehk tõlkimatu sõnamäng, mis viitab nii jalgpallile kui ka malbelt heasse kohta saatmisele). Lugu rääkis Esimese maailmasõja aegsest töölisnaiste jalkatiimist, motiivideks sõda, töölisliikumine, naisõiguslus, lesbiarmastus, aga ka sufražetid. Helge, mänguline ja kohalik.
Üks teemasid, mis eriti hinge kriipis, oligi sõjakäsitlus, seda mitmes lavastuses. Loos „Shell Shock“, mille peategelane oli äsja erru läinud professionaalne missioonisõdur, ei olnudki niivõrd teemaks just sõda, vaid kohanemine oma kodu, abielu ja ühiskonnaga. Sõjakogemusi käsitleti ka Army@the Fringe-nimelises etenduspaigas, mis on toimiv reservväelaste baas. Sõjaväeosal oli tihe kureeritud programm. Mul õnnestus osaleda ühel intellektuaalselt haaraval diskussioonil kehast, tantsust ja sõjakogemusest ning kogeda mängulist etendust kahest õest, kelle ema on professionaalne sõjaväelane („Võilill“ – „Dandelion“). Sel hetkel polnud veel teada, et USA tõmbab oma väed Afganistanist tagasi, kuid sõjateema nii sõjaväe sekkumise kui ka meelelahutuslikuma maiguga lugude kaudu näitab pika sõjategevuse haavu – nii vaimseid kui ka füüsilisi – Briti ühiskonnas.
Ökonoomne sõnakasutus. Koomilise kihi alt kooruvadki „Fringe’il“ välja kandvamad ja raskemad teemad: kohalikkus, kohanemine, kohanematus, aga ka protest ühiskonna aina kiireneva elutempo vastu ja vaimse tervise probleemid. Seega, ehkki „Fringe’i“ esimesel nädalal käsitleti pandeemiat oodatust-kardetust vähem, kujunes festivali teemaks üksikisik ühiskonna ja keskkonna surve all. See suhestub aga oludega kohaneva festivaliga kõige laiemal moel. Napid vahendid ja väiksed trupid tõid esile, et Briti teatrilt tasub endiselt õppida ökonoomset sõnakasutust. Lihvitud ja tabav sõna on selle teatri peamine vahend. Tekstid on lühikesed, tegelasi vähe ja teemaks sageli vaimse tervise probleemid. Ka noorte autorite loomingus domineerib vormimänguline seisundidraama või püstijalakomöödiast välja kasvanud pihtimuslik monodraama.
Festivali lõpuetenduseks jäi mul Caravan Theatre’i „Neela merd“ („Swallow the Sea“): filigraanne ja õrn, ruumiline ja visuaalne lasteteater, mille koht võiks julgelt olla „Tallinn Treffil“. Ehkki ka siia suruti ebavajalikku janditamist, jäi domineerima visuaalne poeesia rännakutest merepõhjas. Ühtlasi kutsus lavastus taas kohanema – ökoloogilises mõttes ajakajaline sõnum.
1 Vt Riina Oruaas, Edinburghi festival kui kogemus. – Teater. Muusika. Kino 2008, nr 12.
2 Mark Fisher, Still game: Edinburgh’s 2021 fringe is a return to the festival’s roots. – The Guardian 9. VIII 2021.
Ulmekirjandust on laias laastus kahte laadi. Ühel juhul fantaseeritakse, mõeldakse välja uskumatuid paiku ja tegelasi, püütakse luua midagi väljaspool tavapärast loogikat ja kujutlusvõimet. Teisel juhul seevastu kasutatakse ulme väljendusvormi ainult vahendina uurimaks inimese eetilist või moraalset kindlust või peegeldamaks ühiskonna võimalikku tulevikku inimese hingelise olemuse seisukohast.
Inglise keeles on üht nimetatud fantasy’iks, teist science fiction’iks ehk lühemalt sci-fi’ks. Eesti keeles on käibel nimetused „imeulme“ ja „teadusulme“, aga esimest ei pea ma õnnestunuks. Otsetõlkes võiks väljendi „science fiction“ eesti keelde vahendada kui „teadusliku ilukirjanduse“ või „teadusliku väljamõeldise“, olgugi et mõlemad lõhnavad oksüümoroni järele. Teaduse rolli võib selles ulme kategoorias mõtestada ka nii, et kuigi siin tegeletakse ühtpidi millegi fantastilisega, on see samal ajal siiski vähemasti hüpoteetiliselt teaduslikult põhjendatav.
Filosoofiline ulme
Selle aasta 12. septembril oli ühe XX sajandi suure ulmekirjaniku, poolaka Stanisław Lemi 100. sünniaastapäev. Eesti keelde on jõudnud Lemi täispikad romaanid „Solaris“ (1961, ee 1989, tlk Aarne Puu), „Eeden“ (1959, ee 1989, tlk Aarne Puu) ja „Tagasitulek tähtede juurest“ (1961, ee 1976, tlk Gunnar Kaarend), jutukogumikud „Ijon Tichy kosmoserändude päevikud“ (1957, ee 1962, tlk Olev Jõgi) ja „Ijon Tichy mälestused“ (1967, ee 1967, tlk Jaan Kaplinski). Peaaegu kõigist on ilmunud ka uustrükk. Hiljuti lisandus Lemi teoste eestinduste nimekirja „Robotite muinasjutud“ (1964, ee 2021, tlk Hendrik Lindepuu).
Lem on muidugi tuntud ka filmide kaudu: „Solarisest“ on loonud oma versiooni nii vene filmilavastaja Andrei Tarkovski (1972) kui ka ameeriklane Steven Soderbergh (2002). Lemi kirjutatul põhineb aga ka Nõukogude ajal Eesti ja Poola koostöö-ulmefilm „Navigaator Pirx“ (1979).
Ulme eelkirjeldatud kahesuses jääb Lem kindlasti teadusliku ulme poolele ning kuna Lem ise ei lahutanud teadust filosoofiast, poleks tema loomingut vale nimetada ka filosoofiliseks ulmeks. Niisugune määratlus on seda pädevam, et fantastilisus pole olnud talle kunagi mingi omaette eesmärk, vaid kõigest vahend vaatlemaks inimese võimekust ja puudulikkust ning küsimaks, milline on üldse inimese ülesanne või otstarve elus. Selles püüdes kuulub Lem ühte oma kaasaegsete ja mõttekaaslaste Arthur C. Clarke’i, Isaac Asimovi, Robert A. Heinleini ja teistega. Vabastades kirjanduse olustikulise realismi nõudest, annab ulmežanr autoreile võimaluse käsitleda inimese kalduvusi ja omadusi justkui abstraktselt, vaadelda neid hüpoteetilistes oludes ning küsida, kuidas käituks inimkond, millised moraalsed ja eetilised valikud langetataks, kui olud oleksid teised. (1981. aastal kinnitas Lem intervjuus Raymond Federmanile, et püüab oma teostes üksnes läbi viia „mõistuslikke eksperimente, mis looksid erinevaid situatsioonimudeleid“.)
Kosmosele võõras inimkond
Ühe Lemi loomingus korduva teemana on tihti esile toodud tema visioon inimese võimetusest luua ühendus maaväliste tsivilisatsioonidega. Küsimus ei ole siinjuures mitte kontaktide puuduses, kuna tema raamatute tegelased satuvad ikka ja jälle silmitsi elu või intelligentsiga kosmoseavaruses või mõnel teisel planeedil. Suhelda inimene aga nendega oma piiratuse tõttu ei suuda. Näiteks mõnevõrra iroonilise pealkirjaga raamatus „Eeden“ leiab eluvaesel tundmatul planeedil alla kukkunud kosmoselaeva meeskond eest kummalised kahekehalised olendid, dubletid, nagu Lem neid nimetab. Teadlased näevad nende masinlikku totalitaarset ühiskonda, kuid selle eesmärgid ja tähendus jäävad neile mõistetamatuks.
Poola kirjanik ja filosoof Stanisław Lem 1966. aastal. 12. septembril möödus tema sünnist 100 aastat.
Vahest kõige sagedamini peetakse kontaktiloomise võimatuse näiteks aga Lemi romaani „Solaris“, kus kosmosejaama töölised on kuskil kauges galaktikas avastanud teadvusliku „kosmoseookeani“, mis rematerialiseerib jaamas tegutsevate inimeste lähimad lahkunud. Loost on ilmne, et elav kosmosemeri suhtleb jaama pardal olevate teaduritega, aga mil moel või millise eesmärgiga, jääb neile selgusetuks. Nagu ka see, kuidas ookeanile vastata. Ja ometigi näib teadureil puuduvat ka selge soov koju Maale oma tavapärasesse ellu naasta. Kosmosemerel on oma eiramatu lumm, jääb vaata et mulje, et ta on palju kõrgema intelligentsi ja teadvusega kui inimene. Raamatust jääb selgusetuks seegi, kas ookeani teadvus on individualistlik või kollektiivne, või kas kosmosejaamas olevate inimeste endi teadvus mingil moel ookeani omaga ei segune, saa osaks sellest.
On kahtlemata tõsi, et praegusteski kosmoseuuringutes peegeldub kõige muu kõrval hulk inimlikku kõrkust ja võib-olla ka rumalust. Näiteks eeldatakse, et see, mille taevaruumist eest leiame, allub meie ratsionaalsele, mõistuslikule seletusele. Arvatakse, et küllap on meil võimalik sellega dialoogi astuda ja võib-olla enamgi, seda valitseda. Või siis vastupidi, ollakse vaata et veendunud, et kosmosest eluvorme ei leia ning seetõttu saab taevaruumi veel kindlamalt valitseda. (Tõenäolise strateegia hea näide on James Gray 2019. aastal valminud ulmefilm „Ad Astra“, kus Kuu kosmoselinnakus toimetavad tuttavad suurkorporatsioonid ning käib sõda planeedi tooraine pärast.) Ometigi pole ühelgi neist teooriatest seni mingit veenvat sisulist alust. Nõnda näib Lemi maailmale lähem hoopis India vanade pühakirjade kosmoloogia (nt „Bhagavata Puranas“ esitatu), kus kinnitatakse, et ka näiteks Päikesel on elu, ent sealsed eluvormid koosnevad tulest ning nende adumiseks tuleb ka ise omada sarnast vormi.
„Solarise“ puhul söandan aga vastu vaielda üldlevinud käsitlusele: see, et inimesed ei suuda teoses teadvusliku kosmoseookeaniga suhelda, ei ole minu meelest tõsi. Pigem on küsimus just selles, kas nad oskavad neile esitatud sõnumeid tõlgendada – tundub, et nad pigem tajuvad kui mõistavad seda. Või miks muidu see ookean neid ja nende elu nii drastiliselt mõjutab?
Moraalse vastutuse küsimus
„Solarise“ põhirõhk näib aga lasuvat veel hoopis mujal. Üha ratsionaalsemas maailmas, kus ka teadust käsitatakse muu hulgas pigem mingi mehhaniseeritud edasiarenduse kui teadvusliku arengu protsessina, on küsimus kosmoseuuringute seotuse kohta eetika ja moraaliga tõstatunud harva. Lem paneb südamele, et kõik puudutab kõike: tehnilist teadmist ei saa vaadelda inimese psüühilisest või eetilisest tuumast eraldi. Tuleb olla valmis hindama, mis ühe või teise uue teadmisega kaasneb, näha inimese ja maailma tervikut ning otsida tähendusi vaid säärases kontekstis.
Moraalse ja eetilise vastutuse küsimus puudutab tehnoloogilist arengut laiemalt. Lõpuks on raske päriselt hinnata ülikiirelt arenevate mobiilivõrkude või mitmete muude uute tehnoloogiliste lahenduste pikemaajalist mõju inimorganismile ja -vaimule. Tehnoloogia uusi võimalusi nautides ei tohi usk iga uue arenduse progressiivsusse olla pime, samuti ei maksa omistada tehnoloogilisele arengule eetilise vääramatuse oreooli. Lemi huvitas seejuures väga ka küsimus, millise hetkeni valitseme üldse meie tehnoloogiat ja mis hetkest hakkab see valitsema meid. Ta oli veendunud, et varem või hiljem libiseb tehnoloogia inimesel käest.
Romaanis „Eeden“ segunevad need küsimused suuresti poliitilise õiguse ja vastutuse teemadega. Uurimisrühma kohatud tsivilisatsioonis ilmneb jälgi kunagisest ebaõnnestunud katsest, millega püüti liiki geneetiliselt parendada. Katse tagajärjel deformeerunud indiviidid on ühiskonnast välja tõrjutud ning katse olemasolugi süsteemselt maha vaikitud. Võimu kahjustav tõde surutakse maha ümberkorraldatud võimustruktuuri abil, mis on niivõrd ebamäärane ja hajus, et ühiskonnas puudub otsene vastutaja või ka järelevalvaja, kelle vastu rahval oleks üldse võimalik välja astuda. Eeden meenutab tugevalt desinformatsioonil ja poolsunduslikul enesesisendusel põhinevat režiimi, justkui vabatahtlikku vanglat, mille uksed on lahti, aga kust lahkuda on juba hilja.
Turvalisuse ohtlikkus
Romaanis „Tagasitulek tähtede juurest“ jutustab Lem loo pikalt kosmosereisilt naasvast astronaudist Halist, kes tunneb end vahepeal tugevalt muutunud inimühiskonnas justkui võõrkehana. Eeskätt mõjub talle ängistavalt uue ühiskonna äärmuseni viidud turvalisuspüüe.
„Tagasitulekul tähtede juurest“ on tugev temaatiline paralleel Arthur C. Clarke’i romaaniga „Linn ja tähed“ (ee 1981, tlk Ralf Toming). Clarke’i teoses rändab peategelasest nooruk välja ülima korra ja turvalisuseni viidud, aga seejuures inimliku loomuse minetanud Linnast. Nii Clarke’i kui ka Lemi huvitab küsimus, kas täiuslikkus võib olla formaalne, ja kui, kas pole see siis ängistav.
Raamatu sõnum, mis hoiatab turvalisuse ületähtsustamise ohtude eest, peaks eriti kõnetama pandeemia ajal, kui on üha raskem mõista, kas rakendatud meetmed meid tõepoolest kaitsevad või suretavad välja ühiskonna orgaanilisuse ning inimeste vabaduse.
„Tagasitulek tähtede juurest“ annab põhjust pöörduda klassikaliste mõtlejate ja filosoofide poole. Nendib ju näiteks Tacitus oma „Annaalide“ XV raamatus, et „iha turvalisuse järele on iga suure ja ülla ettevõtmise vaenlane“, ja Seneca oma teoses „Elu lühidusest“, et „pole mingit põhjust arvata, et inimene, kelle juuksed hallid ja nägu kortsudes, on elanud kaua – ta on vaid pikka aega olemas olnud“. Samamoodi osutab Lem, et kui turvalisusest ja materiaalsest mugavusest saab ühiskonna esmatähtis väärtus, nihkuvad isikuvabadus ja riskivalmidus paratamatult teisejärgulisele kohale. Pealtnäha üllas eesmärk taandada inimese elust ohud hakkab lõpuks hoopis pärssima tema eneseteostust ja sisemist rahulolu.
Võib meenutada ka Nietzsche ütlust („Lõbusas teaduses“) „Uskuge mind, viljakaim ja naudingurikkaim elu on see, mida julgetakse elada ohtlikult!“. Elust tähtsamgi on niisiis elusus, nagu ka Lem romaani peategelase kolleegi Olafi sõnadega järeldab: „Nad on inimeses inimese ära tapnud. [—] Et inimene olla, on vaja võimet kõik vajaduse korral korraga kaalule panna. Meie suudame seda. Nemad [uue aja inimesed] ei suuda. Ja sellepärast nad meid kardavadki.“
Tahaksin väga loota, et Stanisław Lemi loomepärand jääb kestma kauaks ning muutuv maailm lubab meil lugeda tema teoseid ikka uutes tähendustes. Eestikeelne valim on seni autori viljakust arvestades küll kasin, aga siiski igati hea ja adekvaatne, et saada üldpilt Lemi mõttelaadist ja ideaalidest. Tema teoseid lugedes tuleb vaadata kaugemale pealispinnast, Lemi raamatute tuum ei asetse peaaegu kunagi nende narratiivis: olulised on laiemad küsimused, mille autor on neis lugudes tõstatanud. Lugu ise on vaid tõukepunkt, et küsida, üha küsida, ja teada, et isegi kui vastus ei saabu, siis küsimise enese tähtsus sellest ei kahane.
„Päikesekiri“ kõneleb rändavate hingede teekondadest, mille nad on ette võtnud, olgu siis kohusetundest või leidmaks olemise ja kogemise lõpmatute võimaluste seast see, mis toob rahu. Eriti tähendusrikkad on Rein Raua romaanis nii vaimselt kui ka geograafiliselt eri maailmadest pärit inimeste kokkupuutepunktid: omanäoliste maailmade lõikumine loob ühise maailma, kus leiab aset mõttevahetus, mõistmine ja ka mõistmatus.
Teose sündmustik on toodud aega, mil inimloomus paistab justkui läbi – käimas on revolutsioonid. Hiinas, Venemaal ja Jaapanis on muutuste aeg. Veel mõni päev tagasi olnud maja või tänavat ei pruugi enam olemas olla. Neil aegadel peab langetama raskeid valikuid ja endale otsa vaatama, valima pooli nii ideoloogiliselt kui ka enda sees, elama oma valikuga või siis mitte.
Autori käekiri on nauditav ja vaheldusrikas – kohati unelevalt poeetiline, lennates ideede sfääris, ja siis jälle maiselt realistlik –, luues tasakaalus terviku. Raamatus kajastub autori kirg keelte ja keelefilosoofia vastu. Keeles leiab väljenduse inimese ja ka rahva maailmatunnetus. Emakeel on tema pärimus ja juured, see seob teda oma rahvuse ja sünnikohaga, aga paradoksaalselt lahutab see teda muust maailmast.
Tegelaste dialoogide ja mõtiskluste kaudu mängib autor sokraatiliselt ja elegantselt ideedega, jõudes kord sünteesini, teinekord aga mängu ilu pärast jättes need õhku, lugejale edasi avastada. Ta sukeldub vääramatu tõe, epistemoloogia, rahvusluse, eksistentsialismi, semantika ja keele olemuse voogudesse, sidudes lääneliku mõtte idamaisega ja rõhudes nende ühisosale. Kohati avab autor ideid abstraktse arutlusena, aga need, mis määratud lugeja tähelepanu püüdma, esitab ta sümbolite kujul. Romaanis leidub rikkalikult nii universaalseid kui ka tegelastele ainuomaseid sümboleid.
Erik Obermanni illustratsioon Noor-Eesti IV albumis (1912).
Üks silmatorkavamaid ja korduvamaid sümboleid on madu, mis kerkib esile ühe peategelase Lily Ojamaa loos. Lily on Eestist pärit jõunaine, kes tüdrukuna Sasispea supelmajja piima viies nägi laual lebavas raamatus mõjuvõimsat pilti ning jõudis arusaamisele, et peab minema laia maailma ennast tundma õppima. Maosümboolika jääb teda saatma kogu retke vältel.
Madu kui duaalne sümbol on kõnetanud inimkonda juba aegade algusest peale. Maomürk võib nii surmata kui ka ravida. Madu kujutatakse Euroopa kultuuriruumi alustekstis piiblis kui patule ahvatlejat, kui kurjuse kehastust, samal ajal on ta vahelüli maa ja taeva vahel. Antiik-Kreekas peeti madu salajase tarkuse esindajaks, madusid seostati meditsiini ja ravimitega ning tervisejumala Asklepiose saua ümber on samuti keerdunud madu. Eesti pärimuses tõi majauss talule õnne ja kaitses kodu ning ussikuningas võis teda aidanud inimesele heldelt tasuda, lisaks veel ussisõnad ja -loitsud … Lilyt kui eesti talutüdrukut võis see kodune sümbol uues eksootilises võtmes eriti köita. Hiina mütoloogiast võib leida agaüheksapealise mao Xiangliu, kes külvas surma ja kaost kõikjale, kuhu ta läks.1 Hinduismis, budismis ja džainismis kirjeldatakse poolinimesi-poolmadusid, olendeid nimega Nāga, kes sümboliseerivad taassündi, suremist ja surelikkust.2 Carl Gustav Jungi „Punases raamatus“ sümboliseerivad maod eelkõige inimese maist aspekti, millest ta ei ole teadlik, ja selle muutumist läbi aja ja ruumi.3 Need metamorfoosid toob endaga kaasa individuatsioon. Jungi käsitlusega haakuvad ka Lily sõnad püha mäe tipus toimunud vanade traditsioonide austamiseks korraldatud sumomaaldusel: „Mis toimub siin, see on midagi enamat, heitlus sellega, mis sa oled, aga mida sa ei tunne ja ei tea, tants kõige sellega, mis teeb just sind just sinuks just siin just praegu“ (lk 331).
Lily kujunemisloos sümboliseerib madu ürgset naiselikku jõudu, mis võib luua ja hävitada – justkui ammusel pildil, mida Lily tüdrukuna oli näinud ning mille puhul ta polnud kindel, kas maod kontrollivad naist või naine madusid. Lily võtab vastu väljakutse õppida tundma oma alateadvuses peituvat väge uute ebatavaliste kogemuste kaudu. Tänu sumomaadlusele saab ta sisemise jõuga vabastava kontakti ning õpib seda suunama, et see ei valitseks toorelt tema üle ega langetaks otsuseid tema eest.
Kõik raamatu tegelased on omavahel seotud. Nähtamatu niidistik juhib lugeja sujuvalt läbi teose, andes mõista, et kõik on üks tervik. Selle suurema plaani nägemist võib teatud määral pidada ka lugeja privileegiks, mingil viisil on autor asetanud ta omnipotentsele positsioonile, mis annab võimaluse jälgida korraga nii olevikku, minevikku kui ka tulevikku.
Lilyst oma tugevusega saab omamoodi sümbol ühe teise tegelase silmis, seejuures kordub taas ilmutuslik mao kujund. Nugzar, mees, kellest pidanuks kohe-kohe saama vürst, astub maadlusringi jõunaise vastu ning kaotab. Tema maailm variseb häbi pärast kokku – Lilyst saab tema alanduse sümbol, mida ta iga hinna eest hävitama asub. Juba lapsena isa kaotanud Nugzar taasloob hirmsat maailma lõhenenud ühiskonnas, mis ei soosi moraalsust, vaid mille keskmes on võit, kõiksuguste vahenditega domineerimine ja ellujäämine. Lily tapmise eesmärk hävitab lõpuks tema enda. Samamoodi valitseb kättemaksuhimu teist koloriitset tegelast, krahvinna Lenotškat, kellele saab pühaks eesmärgiks kõrvaldada need, kes on süüdi tema isa surmas. Autor mõtiskleb selle üle, mis kannustab inimesi valima „mõõga või pintsli tee“ ja kuhu see neid viib.
Samuti iseloomustab teost pidev kontemplatsioon suurema pildi ja väikeste asjade vahelise suhte üle. „Päikesekirja“ tegelased diskuteerivad selle üle, kas üleilmse idee, suure eesmärgi nimel võib utilitaristlikult ohverdada üksikindiviidi eripära, mis teda teistest lahutab, näiteks tema keele ja rahvuse. Kas selle nimel, et inimkond ei vaevleks konfliktivõrgus, tohib mitmekesisuse taandada ühtsuseks?
Teose põhiidee seisukohast on kandvaim sümbol päikesekiri. Üks peategelastest, Tsuneo, on harrastuslingvist, kelle sügavmõttelisuses, tasakaalukas olekus ja laias silmaringis näib peegelduvat autori enda isik. Tsuneo pärineb vanast jaapani suguvõsast, kelle osa liikmeid on aastasadu teeninud sõdalasena keisrit (mõõk), teised aga preestrina Minakami pühamus jumalaid ja valvanud päikesekirja ürikuid (pintsel). Ülikooliõpingute ajal leidis Tsuneo raamatukogu keldris kaste sorteerides juhuslikult Jakob Linzbachi keeleteadusliku raamatu ning nägi seda haakuvat päikesekirjaga. Sel hetkel tabas Tsuneod äratundmine, et ta ei saa võtta üle kohustusi pühamu ees, vaid tema kohus peitub olemise sügava aluspõhja täieliku mõistmise otsingutes ning ta peab Linzbachi üles leidma.
Algul otsib Tsuneo tõde peamiselt Linzbachi teosest ja pühamus leiduvatest vanadest ürikutest, millel on kirjas algne jumalate keel, mis ühendaks inimesi ja ületaks erisused nende vahel ning annaks neile vahetu mõistmise. Hiljem aga koorub välja päikesekirja märksa laiem tähendus, tõde, mida ei ole vaja otsida kusagilt kaugelt, vaid selle leiab inimese olemisest ja inimsuhetest. Inimene ei ole inimkuues hüljatud ega eraldatud, vaid tingimusteta mõistetud ja aktsepteeritud, kui ta oskab vaadata ümbritsevat lahtisi silmi ja näha selles kõiksuse lõimuvat kude. Päikesekiri ühendab inimest maailma olemusega, Arche’ga, mis voolab kõiges elavas ja mis ilmutab end selles, mis on talle oluline. Päikesekiri on mõistmine ja kontakt oma sügavaima olemuse, olemasolu ja sellesse kätketud üleüldisega. „See on see pilk, mis loeb päikesekirja – seda, mille sa oled oma kehaga, oma tegudega kirjutanud maailma sisse, ükskõik, kas sa oled pintsel või mõõk või mõlemad, sest kui sind näeb see pilk, küll sa siis tead, sest sa oled nähtud üleni, varbaotsteni, ja oled ka ise näinud“ (lk 359).
„Päikesekiri“ liidab kõikehaarava üksikasjadega, inimelu unikaalsed iseärasused ei paista universaalse ees tühisena, vaid otsatus mitmekesisuses väljendubki ühtsus. Autor avab tegelaste ühtepõimingu, seosed üksikisikute vahel ja inimeseülese, kaotamata seejuures inimest. Rein Raud on loonud paeluva, laiahaardelise ja mitmekihilise mõttemaastiku koos ereda tegelaste kaleidoskoobiga. Nad astuvad lavale ja lahkuvad sealt ning neil kõigil on oma tähendus.
1 Rachel Storm, The Encyclopedia of Eastern Mythology. Legends of the East: The Fabulous Myths and Tales of the Heroes, Gods and Warriors of Ancient Egypt, Arabia, Persia, India, Tibet, China and Japan. Lorenz Books, 2013.
2 J. Vogel, Indian Serpent Lore or The Nagas in Hindu Legend and Art. Kessinger Publishing, 2010.
3 C. G. Jung, The Red Book. W. W. Norton & Company, 2009.
Tartus algab esmaspäeval, 20. septembril tänavune „Prima vista“. 25. septembril paneb festivalile suurejoonelise lõpp-punkti futuroloogiline kongress. Mis see on?
Korraldaja Jaak Tomberg: „Mõistagi tahame tähistada vääriliselt Stanisław Lemi kui ühe kõigi aegade suurima ulmekirjaniku 100. sünniaastapäeva – mõtiskleda tema pärandi ja tema loomingu tänapäevase tähenduse üle. Kuid meie laiem eesmärk on mõelda kirjanduse kaudu tuleviku peale. Mida kirjutavad eesti kirjanikud, kui nad kirjutavad tulevikust? Ja kuidas nad seda teevad?“ Kui klassikalise kujutelma kohaselt peetakse tulevikku kirjanduses ulmekirjanduse teemaks, siis futuroloogilise kongressi korraldajad leiavad, et tulevik olgu kõigi kirjanike asi: „Seepärast pole me kongressile kutsunud mitte üksnes häid ulmekirjanikke, vaid kohal on eesti kirjanduse praegused tipud üldisemalt.“
Hakatuseks saab Kirjanduse Majast kurioosne äärelinnahostel, kus külalisi võõrustavad konsjerż Paavo Matsin, šveitser Jaak Tomberg, peakokk Maret Tamme ja Tartu ülikooli kirjandusring Ellips. Programm läheb käima kell 10 check-in’i ja hommikusöögiga püsikunde Siim Lille utoopilises salongis. Järgneb Paavo Matsini avamäng halvaa, martsipani ja kuradiga. Kell 11.30 algab sümpoosion „Tagasitulek tähtede juurest“, kus Stanisław Lemi loomingust kõnelevad Jüri Kallas, Joel Jans ja Paweł Frelik. 13.30 tuleb valida, kas tõusta pööningule vaatama Borys Lankoszi dokumentaalfilmi „Stanisław Lem, „Solarise“ autor“ või nautida „Robotite muinasjuttude“ esitlust Andrus Laansalu, Rauno Allikaare ja Siim Lille osalusel.
Seda, mida toob futuurum kella 16 ja 21 vahel, ei oska aga ennustada isegi Jaak Tomberg. Teada on vaid, et üles astuvad Sveta Grigorjeva, Kristjan Haljak, Maarja Kangro, Hasso Krull, Mairi Laurik, Triinu Meres, Mihkel Mutt, Natalja Nekramatnaja, Carolina Pihelgas, Urmas Vadi, Elo Viiding ja Tõnis Vilu. „Kirjanikele on pakutud välja, et tulevikuteemaline etteaste võib olla luule- või proosavormis, ilukirjanduslik või esseistlik, ulmeline või olmeline, spontaanne või ettekavatsetud, ennustav, hägustav vms – peaasi, et see oleks spetsiaalselt selle kongressi jaoks loodud.“ Pärast kongressi saab jalga keerutada futuroloogilisel diskol, kus astuvad üles Andres Lõo, Random Light Orchestra, Kaspar Jassa, Neeme Lopp ja Berk Vaher.
MATHURA: Ikka küsida ja mitte unustada Stanisław Lem paneb südamele, et kõik on kõigega seotud, nii ka teadus ja teadvus. Tehnika arenedes ei tohi jätta esitamata küsimusi eetika kohta.
Ulmekirjandust on laias laastus kahte laadi. Ühel juhul fantaseeritakse, mõeldakse välja uskumatuid paiku ja tegelasi, püütakse luua midagi väljaspool tavapärast loogikat ja kujutlusvõimet. Teisel juhul seevastu kasutatakse ulme väljendusvormi ainult vahendina uurimaks inimese eetilist või moraalset kindlust või peegeldamaks ühiskonna võimalikku tulevikku inimese hingelise olemuse seisukohast.
Kuhu kaob aeg? Disain annab vastuse. Merle Karro-Kalbergi intervjuu Ilona Gurjanovaga.
„Ma soovin, et kunagi saabuks aeg, mil Soomet tuntaks selle järgi, et see asub Eesti kõrval,“ põrutab disainer, disainerite liidu president ja festivali „Disainiöö“ korraldaja Ilona Gurjanova.
Ilona on eesti disaini suureks tegemise võtnud oma südameasjaks ning toetab disainereid nende loometeel mitmekülgselt ja väsimatult juba aastakümneid ning kujundab kindla käega disainimaailma telgitaguseid.
Üks tema eest veetav üritus, sügisene disainerite suursündmus „Disainiöö” on taas ukse ees.
Disain ajaproovi katlas. Hille Karm intervjueeris Leonardo Meigast
Vahetult enne pandeemia puhkemist, kui maailm oli avatud ja näitused ning muuseumid rahvast tulvil, sai Miami Wolfsoni kunstimuuseumis näha kunstikollektsiooni, kuhu oli ostetud maailma silmapaistvamaid art déco stiilis tarbeesemeid ja kunsti. Oma suureks üllatuseks leidsin sealt virnastatavate toolide väljapanekus ka Eesti esimese iseseisvusperioodi aegse toolide komplekti. Need on toodetud Lutheri vabrikus 1926. aastal. Selles komplektis on üsnagi intrigeerivalt kombineeritud metall ja nahk. Meenus ka Pariisi maailmanäitus, kus Eduard Taska nahkehistöö väljapanek võitis grand prix’. Fakt, et meie kunstnikkond oli saavutanud riigi üürikese iseseisvusaja jooksul 1920ndatel ja 1930ndatel nii kõrge taseme, et nende töid osteti ja ostetakse kollektsioonidesse ning eksponeeritakse ka tänapäeval, avaldas mulle sügavat muljet. Tabasin end mõttelt, kas praegune disain on samuti sellisel tasemel, et äratab maailma mastaabis samasugust tähelepanu. Vastuse sellele küsimusele sain täiesti juhuslikult, kui leidsin veebist uudise mööblidisaini- ja sisekujunduse auhinna (SIT Furniture Design Awards) kohta: ühe võidutööna püüdis pilku Leonardo Meigase loodud tugitool Katarina.
Palavikuline reis läbi Venemaa. Tristan Priimägi intervjueeris Kirill Serebrennikovi
Kirill Serebrennikov on üks tuntumaid vene filmilavastajaid ja seda mitmel põhjusel. Esiteks loomulikult tema tööd nii filmi-kui ka teatrivallas. Filmi alal saavutas ta esimese suurema tuntuse 2008. aastal „Jüripäevaga“, mis lõi laineid ka PÖFFi programmis ja jõudis Eesti Ekspressi aasta parimate filmide edetabelis toona auväärsele 13. kohale. Nii „Jüripäeva“ kui ka järgmiste filmidega „Reetmine“ ja „Õpilane“3tõestas Serebrennikov end ekstravagantse, isepäi kõndiva režissöörina, kes eelistab tegutseda ettenähtud raamidest väljaspool.
OMAR PARVE: Molekulide sünteesija ja modelleerija Ülo Lille käesoleva sajandi tööd osutavad huvile kunstilise tunnetusviisi rakendamise vastu, järgides samal ajal teaduse metodoloogia reegleid.
Minu koostöö Ülo Lillega kestis kolmkümmend kaheksa aastat, alul juhendatavana, hiljem kolleegina. Otsustasin Ülo 90. sünnipäeva puhul kirja panna oma muljed tema enda ja tema saavutuste (lühi)iseloomustuseks. See on sünnipäevaõnnitluseks küll veidi tavatu, kuid võimaldab ajaga kaasas käies astuda sammu või kaks Ülo Lille viimatise uurimisperioodi (alates 2000. aastast) sisu mõistmise suunas. Siis läks ta oma kunagiste uurimisobjektidega uuele ringile, kasutades uusi töövahendeid ja abimehi, mis/kes möödunud sajandil olid alles lapsekingades. Need on eelkõige uued rehkenduskeemia meetodid, kiired arvutid, IT-asjatundjad ja ka tohutu tempoga edasi arenenud ja arenevad füüsikalised analüüsimeetodid.
Õigus saada uudiseid paberil. Barbi Pilvre intervjueeris Ulrike Rohni Tallinna ülikooli meediauuringute keskuse MEDIT uuring kinnitab: väikekohtades oodatakse tugevat kohalikku ajakirjandust.
Tallinna ülikooli BFMi teadusuuringute keskuses MEDIT valmis hiljuti uuring kohalikest ajalehtedest. Uuringu teostamist juhtisid professorid Ulrike Rohn, Indrek Ibrus ja dotsent Andres Jõesaar, toetas Saksamaa saatkond.
KURMO KONSA: Digikultuuri tulevikule säilitamisest Mida suuremasse sõltuvusse infost langeme, seda tähtsam osa on selle säilitamisel.
Kultuuriministeeriumi ettevõtmisel kuulutati 2020. aasta digikultuuri aastaks. Selle kokkuvõttena on ilmunud aruanne „Eesti digikultuuri mõtestamine anno 2020: poliitika kujundamise väljakutsed“ ning artiklikogumik „Eesti digikultuuri manifest“.i Lugemist väärt mõlemad. Digikultuuri määratlemise keerukusest on juttu mõlemas väljaandes ja sellel siinkohal pikemalt ei peatuks. Leppigem tõdemusega, et igal juhul on digikultuur seotud informatsiooniga. Kas selle info töötlemine toimub analoogselt või digitaalselt, pole enam nii oluline ja suur osa kasutajatest ei tee kodeerimisviisidel nagunii vahet. Kuna digikultuuri säilitamist ei ole neis väljaannetes väga põhjalikult käsitletud,ii siis keskendun just sellele teemale.
Arvustamisel
Rein Raua „Päikesekiri“
Stanisław Lemi „Robotite muinasjutud“
Linnart Mälli „Tee ja vili. Loenguid budismist“
Philippe Rahmi „Arhitektuurilugu kui looduslugu. Kuidas on kliima, epideemiad ja energia linnu ning hooneid kujundanud“
Rait Avestiku „Teatriarmastajaid“
Pärdi päevad
Estonia „Ravel:Ravel“
ERSO hooaja avakontsert „Sümfoonilised tantsud“
näitused: „Värv kui idee. Mõtisklusi värvist“, Boriss Uvarovi „Valge joone vaatlus“ ja Robin Nõgisto „Pildirahvas“
Edinburghi rahvusvahelise festivali kõrvalprogrammi „Fringe“
dokumentaalfilm „Sõelaga vett. Merle Karusoo“
mängufilm „Vee peal“
Arhitektuurimuuseumis on avatud näitus Kärdla riigi- ja kohtumaja arhitektuurivõistluse töödest
Eesti Arhitektuurimuuseumi galeriikorrusel näeb 15.-26. septembrini väljapanekut käesoleva aasta alguses lõppenud Kärdla riigi- ja kohtumaja arhitektuurivõistlusele esitatud 19 ideekavandist.
Võitjaks valiti Karisma arhitektide ideekavand „Pruht“. Võidutöö autorid on Kai Süda, Risto Parve, Heldi Jürisoo, Marju Tammik ja Mait Väljas. Tulevane riigi- ja kohtumaja on kavandatud aadressile Hiiu tn 1a, koos ümbritseva avaliku ala turupaviljoniga. Investeeringu suurus on 3,7 miljonit eurot ning hoone on plaanis avada aastal 2023.
Žürii leidis, et võidutöö „Pruht“ on arhitektuurselt terviklik ja linnaehituslikult parim lahendus, mis ühendab Kärdla keskväljaku riigi- ja kohtumaja ning turuga kõige sobivamal viisil. Hoone arhitektuurne lahendus loob tervikliku raami ja tänavaruumi järgiva perimeetri, mis defineerib ja loob uue avaliku ruumi. Selle keskele jääb esinduslikum sisehoov/eesväljak, mis on läbi varikatuse keskväljakuga visuaalselt seotud.
Ühtlasi saab Kärdla riigi- ja kohtumajast Eesti esimene pilootprojekt, kuhu luuakse asutuste ülene ühistöökeskkond. Töötaja jaoks on riigimaja ühine kontor, ühine töökeskkond ja ühine platvorm, mis soodustab asutuste vahelist sünergiat ja võimaldab kodanike probleemiga tegeleda erinevate nurkade alt. Kärdla riigimajja on planeeritud luua 76 töökohta, sh 6 kaugtöökohta.
Arhitektuurivõistlusel pälvis teise koha ideekavand „Foorum“, mille esitas võistlusele Arhitekt Must. Kolmanda koha saavutas ideekavand „Kannel“, autoriteks Tuomas Martinsaari, Paul Thynell, Mihkel Raev ja Janne Hovi arhitektuuribüroost inphysica technology ja OPUS Architecture. Ergutuspreemia võitsid ideekavandid „Auster“, autoriks Kristel Niisuke ja Koit Ojaliiv arhitektuuribüroodest Nikita Atikin ja Kuu arhitektid ning „Vint“ arhitektuuribüroost DAGOpen, autorid Anna Solts, Saamuel Rammo, Jaan Kuusemets, Erko Luhaaru ja Allar Esko.
