Reedel, 6. mail kell 17 avatakse Tartu Kunstimaja väikeses saalis Marge Nelgi isikunäitus „Trompe-l’oeil ehk silmapete”.
Marge Nelk tegeleb oma näitusel maagilise inventuuriga – enda ümber ja sisse kogunenud asjade ning nähtuste inventariseerimise ja süstematiseerimisega. Viimasel paaril aastal on kunstnikul olnud võimalus tegeleda enda ümber ja sees olevate asjade ning nähtuste süstematiseerimisega. Süsteemide loomiseks on ta kasutanud Trompe-l’oeil stiilis kurioosseid kabinette (Cabinets of Curiosity), mis sobivad selleks suurepäraselt.
Ent siiski on need süsteemid vaid silmapetted – esemed on küll korrapäraselt teemade kaupa lahterdatud, maailm on korrastatud, riiulis, kapis, paigas ja kontrolli all, kuid loodud süsteemid on lähemal vaatlusel kummalised ja nihestatud – suurused ei klapi, osad asjad ei ole reaalselt olemasolevad või on vales kategoorias. Tegu on luhtaläinud katsega kaosest korda luua. Aegade sadestuses saavad kokku võimalik ja võimatu.
Marge Nelk (s 1975) on lõpetanud Tartu ülikooli usuteaduskonna ja Tartu Kõrgema Kunstikooli fotoosakonna. Hetkel tegutseb ta vabakutselise kunstniku, illustraatori, kujundaja ja fotograafina. Lisaks on tal pooleli õpingud Tartu Kunstikooli 3-D erialal.
Näitus on avatud 5. juunini.
www.kunstimaja.ee
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
Alates 4. maist saab Kadriorus tutvuda Hispaania kunsti ja kultuuriga, kui pargi promenaadil avatakse vabaõhunäitus ning Kadrioru kunstimuuseumis peab loengu Francisco Tardío Madridist Prado muuseumist.
Hispaania olulisima kunstimuuseumi Museo Nacional del Prado välissuhete osakonna juht Francisco Tardío esineb 5. mail loenguga maailma ühe tuntuma muuseumi kollektsioonist ja kujunemisest. Ingliskeelne loeng „Prado. 200-aastase muuseumi lugu“ algab kell 15 Kadrioru kunstimuuseumis.
Prado muuseum kuulub maailma olulisemate kunstimuuseumide hulka ‒ paljud selle kogudesse kuuluvad maalid on kõigile kunstiajaloo õpikutest tuntud tähtteosed. Igal aastal külastab muuseumi ligi kolm miljonit inimest. Muuseumi kogude tuumiku moodustavad kuninglikud kollektsioonid, mis peegeldavad Hispaania kuningate sajandeid kestnud erakordselt suurt huvi kunsti vastu. Kuigi suurima osa kogust moodustavad Hispaania kunstnike maalid, kuuluvad sellesse ka Itaalia ja Madalmaade 16.–17. sajandi suurmeistrite teosed. Loengus käsitleb Francisco Tardío nii muuseumi kujunemist ja kollektsiooni olulisemaid teoseid kui ka muuseumi toimimist ja rolli viimase saja aasta jooksul. Prado muuseum on oluliseks Hispaania rahvuslikus sümboliks, selle kunstiväärtused on osa hispaanlaste identiteedist.
Francisco Tardío visiit Tallinnasse on seotud Prado muuseumi ja Hispaania Suursaatkonna koostööprojektina valmiva välinäitusega „Prado meistriteosed Tallinna tänavatel“ (projektist „The Museo del Prado in the Streets“). 4. mail avatakse Kadrioru pargis, Kadrioru kunstimuuseumi ja Russalka mälestusmärgi vahelisel promenaadil, Mere alleel, repronäitus, mis eksponeerib Prado muuseumi pärleid. Tegemist on Prado muuseumi ammuse algatusega, varem on külastatud mitmeid suurlinnu Ameerikas, Euroopas, Aasias ja Aafrikas.
Kuna muuseumi tähtteosed ei lahku kunagi kodumuuseumi seintelt, tuuakse nende üks ühele kõrgetasemelised trükikoopiad maailma eri paikadesse, et tutvustada Madridis asuvaid, kuid kogu inimkonna kultuuripärandisse kuuluvaid kunstiteoseid laiemale publikule. Prado muuseum omab üle 8200 maali, millest sellele näitusele on kaasatud 50 kõige olulisemat alates Velázqueze „Õuedaamidest“ („Las Meninas“) kuni Goya „Alasti maja’ni“.
Kõigile huvilistele mõeldud tasuta näitus on avatud 4. maist kuni 12. juunini.
Näitus ja loeng saavad teoks Hispaania Suursaatkonna, Museo Nacional del Prado, Eesti Kunstimuuseumi ja Tallinna Kultuuriameti koostöös.
Eesti Lastekirjanduse Keskuses avatakse silmapaistva ja eripärase käekirjaga Iisraeli illustraatori Natalie Pudalovi isikunäitus. Näitust on võimalik külastada 3. maist kuni 18. juunini 2022.
Natalie Pudalov sündis 1980. aastal Venemaal. Peale Nõukogude Liidu lagunemist kolis tema pere elama Iisraeli, kus ta õppis Jeruusalemma Kunsti- ja Disainiakadeemias. Illustratsioonile spetsialiseerus Pudalov vahetusõpingute ajal Saksamaal Stuttgardi Kunsti- ja Disainiakadeemias.
Kunstnik teadis juba ülikoolis, et soovib edaspidigi tegeleda tekstide illustreerimisega. Vahetult peale õpingute lõpetamist külastas ta rahvusvahelist Bologna lasteraamatumessi, kus tema armastus raamatukunsti vastu kasvas veelgi. Pärast ülikooli lõpetamist asus ta tööle vabakutselise illustraatorina ning on oma looming eest pälvinud mitmeid rahvusvahelisi auhindu.
Kunstniku stiili iseloomustab humoorikus, absurdsus ja eripärane vaatepunkt. Ideid kogub ta mitmesugustest allikatest, mille hulka kuuluvad loetud raamatud, külastatud näitused ja vaadatud filmid. „Kuid kõige rohkem inspireerib mind loodus, mida armastan üle kõige,” lausus Pudalov. Tema humoorikat ja loodusest inspireeritud loomingut saavad huvilised lastekirjanduse keskuses avatud näitusel uudistada.
Näitusi saab imetleda keskuse lahtiolekuaegadel E–R 10–18 ja L 11–16.
“Eesti lood“ dokumentaalsari ootab ideekonkursile uusi projekte
Eesti Rahvusringhääling, Eesti Filmi Instituut ja Eesti Kultuurkapital avavad sarja “Eesti lood” uue hooaja ideekonkursi. Uute filmide projekte saab esitada 29. maini.
Dokumentaallugude sari “Eesti lood” ootab uusi ideekavandeid filmideks, mis peegeldavad Eesti ühiskonnas toimuvaid protsesse ning kajastavad eestimaalaste tegemisi meil ja mujal. “Eesti lood” on erinäoline ajastu kroonika ja käesoleva konkursiga otsitakse lugusid sarja 21. hooajaks, mis vaatajate ette jõuab 2024. aasta alguses.
Konkursile on oodatud filmiprojektid, mis on selge narratiivi, eristuvate karakterite ja tugeva režiikontseptsiooniga. Esitatud projektide seast valitakse välja teise vooru pääsevad ideed, mille autoritel on võimalik arendada kolme kuu vältel filmi vormi ja jutustamise viisi. Sügisel valitakse nende seast filmiprojektid, mille tootmine algab 2022. aasta lõpus. Filmide planeeritud pikkuseks on 28 minutit.
Ideekonkursil osalemiseks peab esitama kavandi, mis võtab ühel A4-lehel kokku režissööri idee, peategelas(t)e tutvustuse ning teemavaliku põhjenduse. Konkursile esitatud dokumentides peavad olema lisatud režissööri ja produtsendi nimed ning filmi tootjafirma. Konkursitöid oodatakse e-posti aadressile eestilood@err.ee hiljemalt 29. maiks 2022.
“Eesti lood” esimesed filmid valmisid juba 2003. aastal. Dokumentaalfilmide tootmist rahastavad ühiselt Eesti Rahvusringhääling, Eesti Filmi Instituut ja Eesti Kultuurkapital.
26. aprillil valiti Eesti Kunstnike Liidu suurkogul loomeliidu juhatus ja volikogu. Kunstnike liidu presidendiks sai järgmiseks ametiajaks Elin Kard ja asepresidendiks Vano Allsalu. Elin Kard on kunstnike liidu president olnud aastast 2019, aastatel 2013–2019 oli ta liidu asepresident.
Airi Triisberg: Kunstnike liidu suurkogu pikendas sinu volitusi loomeliidu presidendina teiseks ametiajaks. Palju õnne! Seega on põhjust vaadata ajas tagasi ja küsida tuleviku kohta. Mille sa möödunud kolme aasta jooksul ära teha jõudsid?
Elin Kard: Kolm aastat tagasi presidendi ametikohale kandideerides kirjutasin kolme aasta visioonidokumendis, et soovin jätkata senist arendustegevust ning keskenduda edaspidi rohkem koostööle, et sõnastada ühiselt rõõmud ja mured kunstiväljal ning ka ühiselt neile lahendus leida. Nüüd tagasi vaadates paistab, et mul on õnnestunud, hoolimata neid kolme aastat saatnud kriisist, siiski mahukaid protsesse alustada ja lubadusigi ellu viia.
Kõige mahukamaks protsessiks osutus viimasel kolmel aastal kunstivaldkonna arengukava koostamine. Liidu eestvedamisel koos Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse ja Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskusega 2020. aasta lõpus alanud kunstivaldkonna arengukava kokkupanek oli ammu teadvustatud vajadusele vaatamata esmakordne ja kava valmis kunstiinstitutsioonide ja vabakutseliste tihedas koostöös. Seega oli keerulisel ajal ka positiivne külg: üle paljude aastate saime muutunud maailma tõttu kiiresse elurütmi lisaaega ja olime sunnitud kultuuri- ja kunstiinstitutsioonidena tegema senisest intensiivsemalt koostööd kriisi ületamisel, oma olemasolu ühiskonnas nähtavamaks tegemisel ja seisukohtade väljendamisel. Kui põgusalt kokku võtta tegevus kolmeaastaste tsüklitena, alates praeguse juhatuse ametisseastumisest, siis aastatel 2013–2015 liidu tegevuse, struktuuri ja seisukorra kaardistamisega ehk n-ö sahtlite korrastamisega. Varasemaga võrreldes toimus oluline nihe liidu eneseteadvustamises majandusorganisatsioonina. See oli vältimatu organisatsiooni puhul, mille vastutada on Eestis suurim kunstnikele suunatud produktsiooni- ja esitluskeskkond. Koostöös kultuuriministeeriumi ja kirjanike liiduga algatasime 2015. aastal kunstniku- ja kirjanikupalga määramise. Aastatel 2016–2018 olid peatähelepanu all liidu kinnisvara renoveerimine, üüripoliitika ja kliendisuhete korraldus nii planeerimise tasandil kui ka igapäevatöös. Samaaegselt olime hõivatud nii reformide kui ka arendustegevusega: ajakohastasime põhjalikult liidu põhikirja, reformisime koostöös riigiga ühist sihtasutust Tallinna Kunstihoonet, asutasime sihtasutuse Kunstitaristu liidu kunstikogu haldamiseks ja hoonete efektiivsemaks renoveerimiseks ning töökeskkondade uuendamiseks ja tegelesime suures mahus Arsi kunstilinnaku arendamise ning kunstnikele koolitusvõimaluste vahendamisega.
Elin Kard: „Ideaalis võiks juhatus olla visionääri rollis ja arendada liidu tööd pikema vaatega, aga tegelikult on mul tulnud olla tegevjuht, finantsjuht, tugiisik ja sageli ka haldusjuht.“
Aastatel 2019–2021 nõudis enim tähelepanu asutuse stabiilsuse hoidmine kriisiolukorras: töökohtade ja töötasude säilitamine, kunstnikest ja loovisikutest rentnike toetamine ja nõustamine ning tehnosüsteemide säästlikumaks ning töökindlamaks muutmine, samuti liidu senisest mahukam eneseteadvustamine huvikaitseorganisatsioonina. Lisaks keskendusime ka jätkuvatele mahukatele renoveerimis- ja arendustöödele kõigis liidule kuuluvates hoonetes ning Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse toetusel Arsi kunstilinnakus. Senisest enam püüdsin ka liidu tegevust kommunikeerida, tuues esile valdkonna tugevusi ja kitsaskohti, mille lahendamiseks ei piisa ainult liidu tegevusest, vaid mis nõuavad laiemat koostööd ja iga üksikliikme panust. Kogu kriisiaja jooksul püüdsin leida lahendusi, kuidas leevendada liidu rentnikest kunstnike ja loovettevõtjate olukorda: võimaldasime kunstnikele rendisoodustusi, lühiajalisi rendivabastusi ja kohustuste ajatamist, arendasime veebikauplust. Viimase kahe aasta jooksul ja ka praegu pakume liidu liikmetele tasuta suppi Kuku klubis ja Arsi kunstilinnaku sööklas. Kuna liit on ilma riikliku toetuseta keskmise suurusega mittetulundusühing, olen liikmete toetamiseks taotlenud vahendeid riigi kriisiabi taotlusvoorudest.
Kunstnike liidu juhtimismudel ja liikmete kaasamine
Triisberg: Uurides kunstitöötajate organiseerumist töötingimuste parandamise nimel, olen märganud, et uued liikumised tõukuvad sageli rahulolematusest ametlike esindusorganisatsioonidega. Näiteks 2008–2012 oli Euroopas rahvusvaheline kunstitöötajate liikumise laine, mis leidis aset väljaspool olemasolevaid loomeliite. Eestisse ulatus see laine kaasaegse kunsti liidu näol.
Kümmekond aastat hiljem tuleb tunnistada, et mitmed toonased rohujuurealgatused on hääbunud, samal ajal kui loomeliidud tegutsevad edasi. Ometi kuulen Ida-Euroopa riikides loomeliitude kohta vahel siiani teravat kriitikat. Tihti kõlab etteheide, et loomeliidud pole suutnud kiiresti muutuvas ühiskonnas oma rolli ümber mõtestada. Mitmetes sotsialismijärgsetes riikides on loomeliite reformitud aeglaselt, see on olnud valulik, kutsunud esile valdkonnasiseseid vastandumisi. Eks kuulu ka Eesti nende sekka.
Mõtlen loomeliitudele suunatud kriitikat kuuldes sageli, et loomeliidu näo kujundavad ju esmajoones selle liikmed. Kunstnikel on loomeliidu töö suunamiseks demokraatlikud hoovad, mida neil muude kunstiasutuste tarbeks ei ole. Kui liikmed ei osale aktiivselt liidu kujundamises, kerkib õigustatud küsimus, kas ei peaks ehk ajakohastama organisatsiooni demokraatiamudelit. Milline on Eesti Kunstnike Liidu demokraatiamudel?
Kard: Kunstnike liidus käib tegevus levinuma ehk esindusdemokraatia mudeli alusel: kõige kõrgem võim on liidu suurkogul ehk liidu liikmetel. Suurkogul valivad liidu liikmed iga kolme aasta järel esindajad: presidendi ja asepresidendi ning kümme valitavat volikogu liiget, kes tegutsevad suurkogude vahepealsel ajal neile delegeeritud usalduse alusel. Suurkogude vahepeal esindab liikmeid volikogu, mis toetab ja kontrollib juhatuse tööd. Volikogusse kuuluvad kunstnike liidu president ja asepresident, kaheksateist alaliidu juhatuse liiget ning kümme suurkogul valitavat liiget. Kokku on volikogus kolmkümmend liiget.
Ettevõtluses peetaks nii suurt nõu- või volikogu ebaefektiivseks, aga meil on ajalooliselt nii kujunenud ja kuna volikogu liikmete arv tuleneb põhikirjast, oleks seda ka äärmiselt keeruline muuta, sest ei ole ju mõeldav, et mõni alaliit jäetaks lihtsalt volikogust välja. Samuti oleks keeruline vähendada ka suurkogul valitavate volikogu liikmete arvu, sest need kümme inimest esindavad ka individuaalliikmeid, kes ei kuulu alaliitudesse.
Volikogu tööd juhib president ja volikogu koguneb põhikirja kohaselt vähemalt neli korda aastas, vajadusel tihedamini. Mõnel aastal oleme tööülesannete täitmiseks vajalike otsuste vastuvõtmiseks kutsunud volikogu kokku ka seitse-kaheksa korda aastas. Põhikirja järgi on volikogul palju tegutsemisvõimalusi. Volikogu kinnitab suuremad majandusotsused, näiteks eelarve ja majandusaasta aruande ning suuremad liidu rahastatavad projektid. Volikogu võtab vastu uusi liikmeid, valib igal aastal auliikmed, Kristjan Raua preemia laureaadid, otsustab ja kinnitab vajadusel vallas- ja kinnisvara omandamise ja võõrandamise. Volikogu pädevuses on ka töögruppe moodustada.
Liidu igapäevatööd juhib juhatus, mis koosneb presidendist ja asepresidendist. Juhatus valitakse iga kolme aasta järel suurkogul. 2016. aastal muutsime põhikirja ja seadsime piirangu, et presidendi ja asepresidendi ametikohale saab kandideerida maksimaalselt kaheks järjestikuseks ametiajaks.
Triisberg: Olen viimastel aastatel huviga jälginud, kuidas ajakohastab oma tegevusmudelit ULUS ehk Serbia Kunstnike Liit. Lühikese aja jooksul on tsentraalselt juhitud organisatsioonist saanud seesugune ühendus, kus liikmed moodustavad aktiivselt töörühmi, mis tegelevad pakiliste teemadega. On loodud näiteks õiglaste tasude rühm, mis töötab välja soovitusi valdkondlike tasumäärade kokkuleppimiseks ja otsib võimalusi õigusaktide muutmiseks. Teine töörühm tegeleb vabakutseliste kunstnike huvikaitsega, tähelepanu all on sotsiaalkaitse küsimused ja kunstnike õiguslik staatus. Üks töörühm on pühendunud avalikkusega suhtlemisele, teine jälle organisatsiooni sisereformile. On ka eraldi noorterühm, mille eesmärk on kaasata noored liikmed organisatsiooni tegevusse.
Olen vahel juurelnud, miks ei ole Eestis sama aktiivset loomeliitu. Kas asi on liikmete passiivsuses või organisatsiooni ülesehituses? Kas olukorda oleks võimalik muuta teistsuguste juhtimismudelite rakendamisega? Tänapäevane juhtimisfilosoofia põhineb kaasamisel ja selleks on välja töötatud tõhusaid meetodeid. Milline on kunstnike liidu juhtimismudel ja millised on teie kaasamiskogemused?
Kard: Kunstnike liit tegutseb lähtuvalt põhikirjast ja mittetulundusühingute seadusest. Ka liidus on olnud noortesektsioon, näituste osakond, kinnisvaraga tegelev ettevõte ja mitmeid valdkondlikke sektsioone, ent see kõik jääb pigem Nõukogude okupatsiooni ajajärku ja muutus koos põhikirja muutmisega 1990. aastatel. See aga iseenesest ei tähenda, et kõige sellega ei tegeletaks ka praegu.
Valdavalt on muidugi kõik see juhatuse töölaual: juhatuse töökohustuste hulka kuulub organisatsiooni ajakohastamine, osalemine seadusloomes, liikmete nõustamine, samuti lahenduste leidmine õigus- ja sotsiaalkaitse ning ka töötasu puudutavatele probleemidele. Kunagise noortesektsiooni juhi rolli olen ilmselt ka ise tahes-tahtmata täitnud kahe liidu galerii, Hobusepea ja Draakoni galerii galeristina 2003. aastast, kaasates noori algajaid kunstnikke näituseprogrammi, nõustades ja toetades neid ning pidades loenguid meie kunstiakadeemias ja mujalgi.
Liikmete kaasamisega seoses põrkume paraku alati sellega, et tegemist on õhinapõhise tasustamata tööga. Mul on keeruline paluda kunstnikelt veel suuremat tööpanust, sest nad juba teevad kunstielus osaledes liigagi palju tasuta või ebapiisavalt tasustatud tööd. Olen kogu aeg soovinud, et meil oleks piisavalt vahendeid tasustatud töögruppide moodustamiseks. Sel juhul saaks mitmed probleemid palju kiiremini lahendada ning ka erinevad vaateviisid kaasata.
Arsi kunstilinnakus oleme majalisi ideekorjeks ja vajaduste kaardistamiseks kokku kutsunud, ent pandeemiast tingitud piirangud ei ole viimasel ajal seda kahjuks võimaldanud. Pandeemia alguses korraldasime selle asemel veebikohtumisi. Kuna kunstnike sissetulekud katkesid, ebakindlus suurenes ja tekkisid raskused ka rendiarvete maksmisel, saatsid Arsi kunstilinnakus ja Hobusepea majas töötavad kunstnikud ja loovettevõtjad liidule ühispöördumisi, küsides keerulisel ajal abi ja tuge.
Kõige suurem kaasamiskogemus on olnud siiski seoses kunstivaldkonna arengukava koostamisega. 2020. aasta lõpus tegin liidu poolt ettepaneku Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusele ja Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskusele alustada kunstivaldkonna arengukava koostamist. Järgmisel aastal toimunud aruteluringides osales üle saja kunstniku ja kunstitöötaja ning enamik valdkonnas tegutsevatest institutsioonidest. Osalemistahe oli suurem kui võimaldas ajaraam ja töögruppide arv, aga ideid ning sisendit korjasime ka kirjalikult ja tutvustasime tööetappe laiemalegi huvitatute ringile kui ainult kunstiinimesed.
Professionaalne huvikaitsetöö
Triisberg: Loovisikute huvikaitsega tegelesin aktiivsemalt kümmekond aastat tagasi, ent hakkasin hiljuti uuesti poliitikakujundamises osalema. Seepärast kipun kahte kogemust võrdlema. Mõnede teemade puhul tundub, et need on viimase kümne aastaga justkui hangunud. Eelmisel kevadel intervjueerisin Kulka kujutava ja rakenduskunsti nõukogu ning ilmnes, et sel ei ole loovisikute esindajatega töötingimuste teemal püsivat dialoogi. See ilmselt seletab, miks ei ole kas või stipendiumisummad juba kümme aastat muutunud, kuigi inflatsioon kahandab pidevalt nende väärtust.
Teisest küljest on kunstivaldkond möödunud kümnendi jooksul tohutult palju arenenud. On üles ehitatud mitu täiesti uut ja tähelepanuväärset institutsiooni: EKKAK, Kai kunstikeskus, Fotokuu. Ka EKKMi võiks siia ritta arvata, kuigi see asutati varem. Pole kahtlust, et kunstivaldkonnas töötavad väga võimekad inimesed, kes on võimelised nullist üles ehitama uusi organisatsioone. Ka mitmetes vanemates asutustes on tööle võetud rohkem tugipersonali. Mind paneb imestama, et kogu selle aja jooksul ei ole juurde loodud mitte ühtegi huvikaitsespetsialisti töökohta, just nimelt see pädevus on jäänud arendamata. Kõrvalt vaadates näib, justkui oleks tegu kunstivaldkonna kollektiivse otsusega mitte seada töötingimuste parandamist prioriteediks. Rahas ei ole ju ilmselgelt küsimus, sest uusi töökohti luuakse alatasa juurde.
Kard: Kunstivaldkonnas on eeldatud, et huvikaitse küsimustega tegeleb kunstnike liit, ja kunstnike liit on seda ka järjekindlalt teinud. Lehitsedes nii volikogu viimase paarikümne aasta protokolle, liidu aastaraamatuid kui ka erialaperioodikat, näen, et mitmed teemad on kümnendist kümnendisse samad: pensioniseadus, kultuurkapitali otsuste läbipaistvus, autoriõigused, mured KuKu klubiga jne. Mõned küsimused aina korduvad ja kunstivaldkonnas leitakse, et need peab lahendama kunstnike liit – ja seda ootust ei saa inimestele kuidagi pahaks panna.
Kunstiväli on küll palju muutunud ja arenenud, kuid ülimalt võimekad inimesed on seejuures ka ületöötanud. Nad on seotud ennekõike nende projektidega, mida nad parasjagu arendavad, ja seda sageli piiratud vahendite ning inimressursi raames. Neil ei jää üle jõudu ja vahendeid, et haakuda valdkonnaüleste küsimustega.Töökohti luuakse, aga sageli tähtajalisi ja juba olemasolevate ülesannete lahendamiseks. Ei tasu ka unustada, et valdkonna institutsioonid on valdavalt mittetulundusühingud, mis tegutsevad ülimalt piiratud vahenditega ja projektipõhiselt.
Kunstivaldkonna arengukava koostades mõistsime, et oleme üheskoos tegutsedes efektiivsemad. Koroonakriis andis meile paradoksaalselt võimaluse institutsioonide koostööd edendada ja ma tõesti loodan, et suudame koos ka jätkata. Huvikaitse teemadel loodan kõige suuremat abi arengukava eesmärkide saavutamiseks loodud kunstiasutuste liidust. Kui ühendada kunstnikke ja kunstitöötajaid esindava organisatsiooni jõud, teadmised ja tahe institutsioone esindava organisatsiooniga, on meie võimekus suurte probleemide lahendamisel kindlasti senisest palju efektiivsem. Peab tekkima ka poliitiline tahe kultuurivaldkond kaua laual olnud küsimustes ära kuulata.
Triisberg: Kui kunstivaldkonnas töötavatel inimestel ei jää teiste töökohustuste kõrval aega valdkonna töötingimuste parandamise tarvis, siis ongi minu meelest hädavajalik luua eraldi töökohad, mille ametinimetus on huvikaitsespetsialist, lobist vms. Kunstnike liidu palgal on 35 inimest. Kas peale juhatuse liikmete tegeleb veel mõni neist huvikaitsega?
Kard: Kunstnike liidu töötajate hulka kuuluvad peale juhatuse, raamatupidamise ning haldustöötajate ja meie hoonetega seotud töötajate ka galeristid, galeriides pakutavate teoste müüjad, loovisikute koordinaator, näitusevalvurid ja koristajad. Meil on tööl spetsialist, kes tegeleb töölepingutega ja tööohutuse- ja töötervishoiuga organisatsiooni sees, aga valdkonna huvide eest seismine on tõepoolest juhatuse ülesanne.
Adun iga päev, et on vaja lisajõudu, aga liidul pole selleks raha – uue töökoha loomise hind oleks mõne muu tegevuse lõpetamine. Me ei saa loobuda meile kuuluvate hoonete haldamisest. Me ei saa sulgeda oma galeriisid, sest see on liidu põhikirjaline tegevus. Näituste tegemine on kunstniku töö osa ja see võimalus peab säilima.
Meie organisatsioonis on puudu tegevjuhi tasand, mis on igal pool mujal ettevõtlussektoris olemas. Ideaalis võiks juhatus olla visionääri rollis ja arendada liidu tööd pikema vaatega. Tegelikult on mul tulnud olla tegevjuht, finantsjuht, tugiisik ja sageli ka haldusjuht.
Oleks suur luksus, kui saaksime võtta asutusse tööle juristi. Pakume liikmetele tasuta õigusabi ja ettevõttele ostame suuremate projektide puhul teenust sisse. Loomeliidu igapäevase õigusabivajaduse katmiseks meil aga vahendeid ei ole.
Ametiühingu roll
Triisberg: Kui sind valiti 2019. aastal esimest korda Eesti Kunstnike Liidu presidendiks, siis ütlesid, et tahad arendada liidu rolli ametiühinguna. Kuidas töö on edenenud? Milliseid ametiühingu funktsioone kunstnike liit praegu kannab? Kas olete kaalunud ka formaalselt ametiühinguks hakkamist? Kultuurivaldkonnas on Eesti Teatriliidu näol olemas loomeliitude ja ametiühingu ühendamise hea näide.
Kard:Juriidiliselt on loomeliidu ja ametiühingu rolli ühendamine võimatu, aga sisulises mõttes kattub tegevus suuresti. Teatrivaldkonnas on mitu tunnustatud loomeliitu, mille katusorganisatsiooniks on ametiühingu rolli kandev teatriliit. Kunstnike liidu juriidiliselt ametiühinguks saamine tähendaks loobumist loomeliidu staatusest, „Loovisikute ja loomeliitude seaduse“ alusel vahendatavate loometoetuse vahenditest loobumist ning see omakorda halvendaks liikmete olukorda. Teatrivaldkonnast eristab meid ka see, et valdkonnas peaaegu puuduvad tööandjad, mis teeb pea võimatuks ka kollektiivlepingud.
Minu eelmisest kolmeaastasest ametiajast võttis kaks aastat enda alla koroonakriis. Sellest hoolimata oli iga päev lisaks kattuvate kriiside lahendamisele mu tähelepanu all ka huvikaitse. Just enne pandeemia algust jõudsime liikmetele laiali saata küsitluse, et koguda infot nende majandusliku olukorra ja sotsiaalsete garantiide olemasolu kohta ning tuvastada kõige pakilisemad probleemid. Kuna vahetult pärast küsitluse algust algas Praxise vabakutseliste loovisikute uuring ja kriis muutis seniseid võimalusi, siis need vastused, mis meieni jõudsid, enam ei kehti ja inimeste küsitlemisega tuleb kriiside leevenemise korral uuesti alustada.
Selleks, et loomeliit võiks ja saaks paremini täita ka ametiühingu rolli, vajan ka valdkonna sisendit. Milline on liikmete nägemus aastal 2022 kunstnike liidust, selle rollist kunstnike jaoks? Neid otsuseid ei saa ma ainuisikuliselt tuhande liikme eest teha ega ka mööda minna põhikirja eesmärkidest. Aga nii nagu ametiühingu puhul, on ka loomeliidu tegevuse üks eesmärke liikmete huvide ja õiguste kaitse.
Triisberg: Tõime jaanuaris Maarin Ektermanniga kunstivaldkonna ette õiglasema tasustamise mudelettepaneku1 ja sellega seotud aruteludes on olnud mitu õpetlikku hetke. Olen kuulnud näitusemaja juhtidelt, et neil pole vastaspoolt, kellega palgatingimuste üle läbi rääkida. Tööandjatena sooviksid nad dialoogi pidada töövõtjate esindusorganisatsiooniga. Eesti Rahva Muuseumi direktor Kertu Saks ütles tasumäärade ettepanekut kommenteerides, et tasumäärad peaksid olema kehtestatud kunstivaldkonna alaliite ühendava esindusorganisatsiooni poolt, sest see annaks kindluse, et kokkulepe on valdkonnaülene.2 Institutsioonijuhte ajendaks tasumääradesse tõsisemalt suhtuma see, kui arutelu algatajaks oleks tunnustatud loomeliit, mitte kaks eraisikut.
Säärased sõnavõtud näitavad, et kunstivaldkonnas pole organisatsiooni, mis loovisikute palgataseme eest seisaks ja kollektiivseid nõudmisi esitaks. Olen sageli mõelnud, et tööandjaid oleks vaja aktiivselt monitoorida, sest muidu ei lõpe ära petturlike lepinguvormide kasutamine. Palgatase ei ole ju kunstivälja ainus probleem, vaid küsimus on töötingimustes.
Kard: Kunstnike liit ei saa kehtestada tariife, teades, et nendest tariifidest kinnipidamiseks puuduvad institutsioonidel vahendid. Samuti ei ole tasumäärade ettepanek selleks piisav alusdokument, sest millegi kehtestamisele peab eelnema valdkonna konsensuslik kokkulepe. Samuti ei esinda kunstivaldkonnas alaliidud kõiki aktiivselt väljal osalejaid ega institutsioone. Muidugi saab liit juhtida kollegiaalselt valdkonna institutsioonide tähelepanu korrektse lepingu kasutamise vajadusele, asjaosaliste võrdsele tasustamisele ja paljule muule.
Peame alustama tegevustoetustest, s.o näituse- ja kunstiasutuste tegevustoetuste viimisest kultuurkapitalist riigi eelarvevahenditesse ning nende toetuste märgatavast suurendamisest. Samuti peaks ministeerium looma näitusetasude avaliku taotlusvooru, mis aitaks lahendada vabakutseliste loovisikute tasustamise ja sotsiaalsete garantiide kitsaskohti ning liikuda õiglase tasustamise suunas. See aitaks ka leevendada kunstiasutuste eelarveprobleeme ja looks võimaluse taotleda toetust kunstnikutasudeks. Alles seejärel saab rääkida võimalustest lähtuvatest kokkulepetest või ajakohastatud hea tava juhendist valdkonnale.
Kunstnike liidul pole võimalik institutsioonide töösse otseselt sekkuda: me ei saa panna tööandjaid vägisi oma käitumist muutma või mingi juba tehtud teo eest vastutust kandma.
Tulevikuvisioonid
Triisberg: Ma ei arvagi, et kunstnike liit peaks sekkuma käsu jõul. Usun, et juba kitsaskohtade kõnetamisel ja neile avaliku tähelepanu pööramisel võib olla väga suur jõud. Ka institutsioonid peaksid olema kriitilisest tagasisidest huvitatud. Oleks suurepärane, kui loovisikute ja tööandjate esindajad saaksid kaks korda aastas kokku ja arutaksid, mida on vaja parandada. Mõnede kitsaskohtade lahendamiseks ei ole üldse vaja lisaraha, vaid piisab õigusteadlikkuse tõstmisest.
Küsin lõpetuseks: millistes peamistes suundades peaks kunstnike liit järgmisel kolmel aastal arenema?
Kard: Liidu tavapärase tegevuse kõrval jätkub liidule kuuluvate hoonete renoveerimine. Sel aastal algab suurima objekti, Tallinna Kunstihoone renoveerimine, ümberkolimist asenduspindadele ootavad kõik majas tegutsevad kunstnikud. Kunstihoone renoveerimise tulemusel paranevad nii maja näituseruumide töö- ja eksponeerimispinna kui ka ateljeedes töötavate kunstnike tingimused. Renoveerimisega alustame augustis ja see kestab 2024. aastani.
Teine oluline suund on arengukava eesmärkide elluviimine. See on osaliselt juba alanud, näiteks kunstihariduse ümarlaud kohtub ja töötab aktiivselt. Nüüdseks on asutatud ka kunstiasutuste liit, mille põhikirja kinnitasime veebruaris ja millega on praeguseks liitunud 17 institutsiooni ning liitujaid lisandub. Mai alguses tuleb selle liidu esimene üldkogu, mis valib liidule juhatuse ja kinnitab esmase tegevuskava. Kunstiasutuste liidust loodan peamist partnerit kolmanda olulise suuna, juba eespool nimetatud eesmärkide elluviimiseks: kunstiinstitutsioonidele tegevustoetuste saavutamine, näituse- ja kunstiasutuste tegevustoetuste viimine riigi eelarvesse. Näitusetasude avalik taotlusvoor leevendaks aga kindlasti vabakutseliste loovisikute ebapiisavat tasustamist ja parandaks sotsiaalseid garantiisid.
Oluline on suurendada ka kunstnikupalga saajate arvu ja viia see sõnum otsuseid tegevate poliitikuteni. Olukord, kus Eesti ühes suuremas kultuurivaldkonnas – kunstnike liidus on pisut alla tuhande liikme – saab kõrghariduse põhjal omandatud erialal töölepingu alusel töötasu 15 kunstnikku, ei ole proportsionaalselt õiglane. Kõike eelnenut ei ole loomulikult võimalik saavutada minul üksinda, seetõttu vajab ka valdkonnas aktiivselt alanud koostöö jätkuvat eestvedamist ning koordineerimist. Ja juba praegu peab mõtlema ka sellele, kellele kolme aasta pärast saaksid liidu liikmed oma usalduse ning volitused anda liidu tegemiste jätkamiseks.
Kiievist teatatakse, et linnavõim kavatseb kiirmenetlusega ümber nimetada kuni 300 tänavat ja maha võtta vähemasti 60 monumenti, mis on nimetatud või loodud, mõeldes kunagistele headele naabritele Venemaal ja Valgevenes, millest nüüdseks on saanud agressorriigid, vaenlased väga pikaks ajaks. Erinevalt kommunistliku ajajärgu lõpetamisest, mil linnaruumi puhastamise pehmele otsusele eelnes põhjalik ja pikk avalik arutelu, ei hakata Kiievis nüüd enam peenutsema. 1. mail läheb nimekiri lukku ja seejärel langeb ka kiire otsus.
Sama toimub Ukrainas mujalgi. Harkivis näiteks võeti maha marssal Žukovi monument. Seda on tehtud varemgi, kuid tollane venemeelne linnavõim laskis selle alati taastada. Nüüd ei saa sellest juttugi olla: Žukov lahkus jäädavalt. See kõik käib ajal, mil Ukrainas ei ole Teine maailmasõda veel lõppenud. Võib kiita, kuid ukrainlaste teod ei peaks ehk tingimata olema eeskujuks ning kujunema Kesk- ja Ida-Euroopa regionaalseks kiirmoeks. Aga võimule meeldivad sümboolsed aktid ja ühiskonna sõja mõjul muutunud meeleolu natuke sunnib ka. Kui kord juba on käivitunud rahvusvaheline mõõduvõtt, kes on kõige Ukraina-meelsem, siis ei saa Eesti siin ometi kehvale kohale jääda.
Nii ongi pealinn algatanud välisministeeriumitaguse pargiosa nimetamise Ukraina väljakuks ning rahvaalgatuse korras taotletakse vanalinnas Pika tänava ühele lõigule alaliseks või vähemasti sõja lõpuni Vaba Ukraina nime andmist, eeskujuks Läti, Leedu ja mõne teise riigi otsused kiusata Venemaa saatkonda sunniga kasutada ametlikes dokumentides ja visiitkaartidel aadressi, milles sisaldub impeeriumi arusaama järgi olematu või vähemasti vaenuliku riigi nimi. Tänavanime muutmine ei anna suurt midagi, lahendus oleks Pika tänava kinnistu Venemaa omandist äravõtmine ja sellele normaalse vanalinliku funktsiooni andmine (elanikud, ärid).
Nimemäng on Eestis kena asendustegevus, mis võimaldab veelgi edasi lükata kohanimede, sümbolite ja monumentide süsteemi korrastamise siiani pooleli töö laitmatut lõpetamist. Üle 30 aasta on möödas Eesti iseseisvuse taastamisest, aga ikka leiab omavalitsusvõim mitmel pool, et aeg ei ole veel küps mõne tänavanime puhastamiseks, kõnekaim neist Narvas aastaid väldanud pingutus anda (ehk pigem mitte anda) normaalne nimi küll üsna tundmatute punaste kurjategijate Daumani ja Tiimanni nimega tänavale. Kunagi ei olevat õige aeg, senise nime röövimine võivat narvalasi traumeerida või viia koguni järjekordse mälestusmärkide sõja ning rahvarahutusteni, nagu paari kuu eest seletas Narva linnapea. Selle kõrval on kõigest kurioosum, et Lasnamäel elab helge laigu ja tänavanimena rahva mälus tööeesrindlane, sotsialistliku töö kangelane, maaler ja krohvija Kristjan Kärber.
Georgi Žukovi esimene katse Harkivist lahkuda aastal 2019 ebaõnnestus, teine tänavu enam mitte. Õige ka, sest Ukrainas ei ole Teine maailmasõda veel lõppenud.
Tänavanimed on siiski pisiasi, võrreldes monumentide ja tervete memoriaalrajatistega, millest Eestis kuidagi lahti ei saa, sest neil on häälekad immigrantidest kaitsjad ning kohalikud orjaküüruga kaasakoogutajad. Selge ja sirgjoonelise otsuse langetamise asemel võimeldakse nende põlistamise nimel Eesti mälupoliitikas, õpetlased ja nüüdiskunstnikud muudkui kontekstualiseerivad, kontseptualiseerivad ja dekonstrueerivad neid, aga tagajärjeks ei ole mitte uues kvaliteedis mõistmine, leppimine ja armastus, vaid millegi kuluka ja eestlaste põhiseaduslike eesmärkide saavutamist takistava lõputu taastootmine.
Meedia meenutas sel nädalal laialdaselt 15 aasta möödumist vaba Eesti suurimast põhiseadusliku korra vastu suunatud vandalismipuhangust Tallinnas, tuntud ka kui pronksiöö. Toona ohjeldati ühe tarbetu mälestusmärgi teisaldamisele järgnenud ja vaenulikust naaberriigist õhutatud märatsushoog mõõduka jõuga ja korrektselt, kuid, nagu praegu ilmneb, siiski mitte lõplikult, nagu pidanuks. Ukraina sõja kontekstis peab põlisrahvas siin endiselt tegema ajamahukaid jõupingutusi, et okupatsiooni ajal Eestisse saabunud kutsumata külalised ja nende järeltulijad oma südamesoove ja kultuuri jälle tänavale ei tooks. Täpsemalt, vormiliselt teeb võim küll takistusi teisemeelsetele, keelates neil koguneda ja marssida eestlastele aastakümneteks ohvreid ja kannatusi toonud sündmuse tähistamiseks, kuid sellega käib kaasas ka manitsev sõnum eestlastele mitte provotseerida ega eskaleerida, mitte olla vaenulik mõttes, sõnas või ka teos.
Monumentidega võiks ju rahu teha, kui need ei toidaks venekeelse immigrantrahvastiku mõnes osas kujutlust endast kui eriõigustega inimrühmast, kelle pilli järgi põlisenamus siin peab aegade lõpuni tantsima, selle eest peale maksma ning veel avalikult kahetsema, kui mõnikord ei jaksa nende eriõiguste säilitamise ja suurendamise nimel piisavalt pingutada. Meelekindel valik oleks selline: teile jäetakse mälestuspaigad, kui loobute oma Moskva impeeriumi kesksest maailmapildist (ja ka vaenuliku riigi kodakondsusest) ning hoiate neid paiku korras ainult omaenda, mitte Eesti eelarve või koguni Venemaa raha eest. Või siis: jääge oma maailmapildi juurde, kuid sel juhul võetakse teilt mälestusmärgid.
Probleem ei ole elutus, vaid elusas, ei ole monumentides, vaid inimestes. Kuna Eesti elukorraldusega kohanemiseks võimetute inimestega sirgjooneline tegelemine on ebamugav, siis veeretab erakondade moodustatud riigivõim „vene küsimust“ valimistest valimistesse edasi nagu sõnnikumardikas aina kasvavat sõnnikupalli. Mardikas saab oma raskest tööst kasu, aga millist kasu saavad erakonnad, millist riigivõim, mis peaks olema kodanike kasu summa? Kodanikud aga ei saagi mingit kasu, vaid hoopis igapäevast kahju. Sest lahendamata „vene küsimus“ varastab iga päev aega eestlaste mõtteis ja päevakavas.
See vargus, mis pandi okupatsiooni ajal toime jõhkra jõuga ja mis oli seega pigem relvastatud röövimine, pidi päevapealt lõppema, kinnitasime endale 1992. aastal põhiseaduses. Jah, minevikku ei saanud muuta ega juba röövitud aega tagasi, kõiki neid tunde ja päevi, mis meilt võeti vastu tahtmist koolis ja ülikoolis nn punaseid aineid ja sõjalist õpetust omandama sundides, rääkimata vanematelt põlvedelt röövitud aastatest vangilaagrites, asumisel, aga ka sundajateenistuses okupatsiooniarmees.
Aga põhiseaduses ei ole poolt silpigi selle kohta, et eestlane peaks nüüd ja igavesti vähemasti kolmandiku oma ärkveloleku ajast mõtlema venelase peale. Mõtlema sellele, kuidas vene keelel ja kultuuril siin aina paremini läheks, et miski eestlase sõnas või näoilmes ega isegi varjatud mõtetes venelast kuidagi ei riivaks, tema erilisust kahtluse alla ei seaks. Oma tööpostil peab eestlane esmajärjekorras hoolitsema selle eest, et venelasel puuduks vähimgi surve eestikeelse keskkonnaga kohaneda. Ametnik ja poliitik aga peavad pühendama aina suurema osa oma tööpäevast hoolitsemiseks selle eest, et eestlaste kui maa põlisperemeeste käed püsiksid eemal venekeelsest koolist, meediast ja asjaajamisest riigiga.
Kui vaadata heldekäelisust, millega kasvatatakse toetust venekeelsele ajakirjandusele Eestis ning laiendatakse venekeelse teavitamise mahtu avaliku võimu asutuste veebilehtedel, hakkab kohati tunduma, et endale sellest ise lõpuni aru andmata soositakse tegudega vastupidist sõnas väljendatud soovile. Nii juhtubki, et ükski jõupingutus venekeelsete püsimiseks venekeelseina ei saa olla küllalt suur ja ainus viis Eestis kannatava venekeelse vähemuse probleemide lahendamiseks on kogu maa lõpuni venestamine.
Kuulge, parteid, see ei saa nii lõputult kesta! Ja teie võimuses on pakkuda lahendusi. Valimised on tulekul ja rahvusvahelist olukorda arvestades ei saa valimiste põhiküsimus olla muu kui julgeolekuküsimus, see tähendab, vene küsimus. Julgeolek ei seisne niivõrd relvades ja rahas, vaid nõuab sõltuvushaiguse kiiret ja tõhusat ravi. Vähemusrühmal on piiritu tähelepanuvajadus, mis toetub teadmisele oma erilisusest. Ja eestlased on kollektiivselt langenud justkui Stockholmi sündroomi ohvriks ning vajavad samuti kiiret abi. Selleks et võimalikult ruttu saabuks päev, mil eestlane läheb õhtul magama nii, et pole päeva jooksul kordagi pidanud venelasele mõtlema.
Möödunud kahe kuu jooksul olen tabanud end liigitumast kategooriatesse, mis seni on tundunud vähese tõlgendusjõuga, ehk isegi pisut piinlikud: baltimaalane, idaeurooplane. Olen näinud seda tegemas ka teisi. See, et ohuga kaasneb sümboolsete piiride nihutamine, uuteks „meie“- ja „nemad“-gruppideks kalgendumine, on vana tõde. Paljude identiteediteoreetikute meelest on meie mina üleüldse üks pideva samastumise ja eristumise harjutus. Ma olen, kes ma olen, sest ma samastun teatud gruppide, kategooriate ja ideedega, ent mitte teistega. Seda, kas ja mil määral venelaste andestamatu sõda Ukrainas toob kaasa Baltimaade ja Ida-Euroopa kujunemise geopoliitiliselt koherentseks sfääriks ja arvestatavaks asjatundlikkuse allikaks, näitab aeg ja kommenteerivad kindlasti teised. Minule näib, et üks sõja kõrvalmõjusid on enneolematu Ida-Euroopa küljetunde väljakujunemine ühismeedias, spetsiifiliselt tahan rääkida nö idarindest Twitteris.
Praegune sõda sünnitab sootuks uue meta-võrgustiku – ida-euro-twitteri.
Twitteril on maailmas ~440 miljonit kasutajat, USAs on ta populaarsuselt neljas platvorm. Eestis pole Twitter nii populaarne, ehkki aastate jooksul olen huviga jälginud eestikeelse säutsusfääri väljakujunemist. Esialgu oli see haritud, keskealise, meessoost poliitika- või tehnoloogiahuviga ajakirjaniku või iduettevõtja nägu, siis viskas sisse mitu siiru-viiru teistsugust sisu – postitavad poeedid, presidendid, aktivistid ning sarkastilised ja meemivõimekad noored. Praeguseks on Eesti Twitter üsna operatiivne, naljakas ja taibukas. Twitteri-teadlikes ringkondades on aga kombeks rääkida erinevatest Twitteritest: fänni-Twitter, mustanahaline Twitter, krüpto-Twitter – sellise jaotusega viidatakse teatud kultuuriklapiga suhtlejate võrgustikele, nö diskursiivsetele metavõrgustikele, millesse koonduvad väiksemad inimestevahelistest suhetest ja ühishuvidest punutud alamvõrgustikud. Ukraina sõda on Twitteri-kasutajate osakaalu Eestis märgatavalt kasvatanud, eelnevalt üsna stabiilse 8,5% juurest 13,5% peale (Facebooki kasutab umbes 53% Eesti elanikest). Aga see on säutsujad ka tihedamalt kokku sõlminud. Eendumas on selgejoonelisem esto-Twitter. Lisaks tundub mulle, et praegune sõda sünnitab ka sootuks uue metavõrgustiku – idaeuro-Twitteri. Selle arhitekt ei ole seejuures Venemaa sõjategevus, vaid sealsamas Twitteris „läänetargutamiseks“ (westsplaining) nimetatav retoorika.
Läänetargutus on Ameerika Ühendriikide ja Lääne-Euroopa mõtteruumi kuuluvate inimeste komme tõlgendada Ida-Euroopas toimuvat oma mätta otsast ja suruda enda tõlgendusi siinse elukogemusega idaeurooplastele peale kui õigemaid, targemaid ja asjatundlikumaid. Näiteks on läänetargutus see, kui Ameerika onu ütleb eestlasele, et NATO laienes salakavalalt, värbas, lausa annekteeris, mis siis, et läbirääkimiste juures olnud Balti riikide poliitikud meenutavad toimunut sõrmenukkide veriseks prõmmimisena tihedalt suletud uksele. Kui Kanada kutt väidab, et Ida-Euroopa riigid on valesti aru saanud nii NATOst kui ka Vene imperialismist, salakavalad ameeriklased on meile, ullikestele, lihtsalt koti pähe tõmmanud. Kui isand Saksamaalt pomiseb midagi sellest, et Putinile on vaja pakkuda auga kaotamise kuldset sillakest, ja üldse, kas hüsteerilised, paranoilised idaeurooplased siis ei tea, et venelastega saab alati läbi rääkida. Osa läänetargutusest tuleb heast, aga harimatust tahtest, osa intellektuaalsest ülbusest, osa ideoloogilistest silmaklappidest. Läänetargutamist on Ukraina sõja ajal väga palju ja muidu nii stoiliste idaeurooplaste kannatus tavapärasest märksa õhem. Nii leiavadki Baltimaade ja Ida-Euroopa (mille vabatahtlik auliige on esmakordselt ka Soome) säutsujad end lakkamatult ärritavast infovoost, kus ainsad mõistlikud, naljakad ja empaatiliselt haakivad postitused pärinevad Ukraina, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhi ja Soome kasutajate kontodelt. Enneolematu kogemus. Hõrk nauding ka. Selle kinnituseks on mul tuleviku arheoloogidele pakkuda parimad tõendavad artefaktid – mõistagi meemid. Ootamatult levib terve hulk meeme, kus ideaeurooplasi kuvatakse tarkade, heade ja võimekatena, lääneeurooplasi aga hädiste ja taipamatutena. Minu 2022. aasta ennustuste bingokaardil seda küll ei olnud.
Magus õppeamps – hangi mikrokraad suunamudimises! Nali naljaks, aga mikrokraade pakuvad vist kõik avalik-õiguslikud ülikoolid. Tegu on tasulise võimalusega, kus paari täiendõppe aine loengutes osalemise eest ongi „teaduskraad“ käes.
Ülikoolid teevad seda, sest nad on selleks sunnitud. Kõrgharidus on krooniliselt alarahastatud. Rektorite sõnutsi kriisis. See sunnib susserdama: et õppejõududele vähegi elamisväärset palka maksta, makstakse neile juurde teadusgrantide rahast, mille nad on enamasti ise endale taotlenud.
Probleem tekkis tasuta kõrgharidusele üleminekuga: kui eelnevalt oli riigipoolne toetus 1,5% SKTst, siis praeguseks on see vähenenud 1,1%. Seetõttu astusid kuue avalik-õigusliku ülikooli rektorid mõne kuu eest seninägematu sammu ja keeldusid haridus- ja teadusministeeriumiga halduslepinguid alla kirjutamast. (Halduslepinguga lepitakse kokku riigi ootused ja ülikoolide võimekus, sedakaudu saaks riik suunata näiteks rohkem arste, insenere või IT-spetsialiste koolitama.) Kuid aastatega tekkinud puudujääk kõrghariduse rahastuses on 100 miljonit eurot ja rektorite ettepaneku kohaselt peaks seega kõrghariduse tegevustoetus kasvama nelja aasta jooksul 15% aastas, järgmisel aastal näiteks ca 25 miljoni võrra, mis teeks kokku üle 126 miljoni euro.
Olukord on hapu. Rektorid on öelnud, et vaja on poliitilist otsust, kas riik jätkab tasuta kõrghariduse andmist või minnakse üle mõnele teisele rahastusmudelile. Selle eufemismi taha peidetakse sõnapaari „tasuline kõrgharidus“. Tartu ülikoolil on juba valminud analüüs* kõrghariduse rahastamise muutmise võimaliku mõju kohta. Selles vaetakse Euroopa riikide kõrghariduse rahastusmudeleid. Rahastuskriisi lahendamiseks on kasutatud mitut võimalust: koos nõudluse kasvuga suurendatud riiklikku rahastust (Soome), kaasatud suurel määral erarahastust õppemaksudena (Ühendkuningriik) või ühendades õppemaksu suure avaliku panusega (Madalmaad). Kokkuvõtet lugedes ei teki kahtlust, kuhu sihitakse. Laused nagu „kuigi täielikult riigi rahastatud kõrgharidusel on olulisi eeliseid, tuleb silmas pidada, et üliõpilastele tasuta kõrgharidus ei pruugi alati olla ligipääsetav ega õiglane“ ja „üllatuslikult hindasid oma rahalist seisu kõige paremaks hoopis Madalmaade tudengid − seda riigis, kus kõikidele kehtib õppemaks“, ei jäta palju ruumi kahtlusteks.
Põrsas – tasuline kõrgharidus – kipub kotist välja.
Lõpetuseks nenditakse, et eriti edukad on olnud need riigid, kus kahjulike mõjude ärahoidmiseks on koos õppemaksuga loodud toetavad meetmed: õppelaenude ja -toetuste süsteem, mis tagab kehvema sotsiaal-majandusliku taustaga noortele ligipääsu, näiteks tuuakse ka hilisemast sissetulekust sõltuva õppelaenu tagasimaksete süsteem.
Põrsas – tasuline kõrgharidus – kipub kotist välja. Kuid selline senise kokkuleppe suur muutus ei saa sündida justkui möödaminnes, hiilides riigilt puuduoleva rahaküsimuse varjus. Jah, riik on oma osa rehkendusest tegemata jätnud, kuid see ei tähenda, et käsi peaks automaatselt kippuma tulevase haritud põlve taskusse. Meil ei ole sellist õppelaenude, toetuste ja tagatiste süsteemi, mis mujal tasulise kõrgharidusega kaasnevad. Kui vaid mõne nüansi kallal norida, siis eeldusena võiks süsteem olla kõigi kuue avalik-õigusliku ülikooli jaoks sama. Kui kõrgharidus oleks tasuline, siis oleks see tasuline ka muusika- ja teatriakadeemia ning kunstiakadeemia tudengitele. Kas see mõte on hea?
Kui seni kehtivat ühiskondlikku kokkulepet, mille kohaselt haridus on avalik hüve ja kõigile kehtib võrdne võimalus saada kõrgharidus tasuta, muuta soovitakse, siis eeldab see vähemalt laiaulatuslikku avalikku debatti.
Sõda Ukrainas meenutab gladiaatorite võitlust areenile lastud karudega (oh, andku päris karud mulle andeks!). Tsiviliseeritud istuvad tribüünidel, jälgivad vaatemängu ja annavad gladiaatoritele jaopärast relvi: esilagu vaid näpuotsaga ja neid, mida on vaja lähivõitluses, kuid nüüd juba aina tõsisemaid, et karud areenilt välja ei pääseks. Lavastatud vaatemängu ja elu vahe on see, et me ei ela sellele võitlusele kaasa, vaid me tunneme kaasa. Vähemasti inimlikumad meist. Me ei karju „olé!, olé!“ ega määra pöidlaasendiga võitlejate saatust, me vaatame toimuvat valu ja õudusega.
Ei tahaks jälle tsiteerida John Donne’i ikka ja jälle korratud luulerida „ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule“, aga pole ju täpsemalt seda ka keegi sõnastanud. Iga päev, kui tapetakse inimesi Ukrainas ja me ei tunne sellele kaasa, sureb midagi ka meis endis. Hing närbub, me kaotame võime kaasa tunda.
Kui sai avalikuks, et Eesti andis Ukrainale 220 miljoni euro eest relvastust, kostis hääli, et mis nüüd Eestist endast saab?! Et kui Venemaa peaks meid ründama, oleme ise hädas! Tegelikult näitab Ukraina sõja kulg pigem vastupidist: Eesti ohutus on märgatavalt suurenenud, Venemaa maismaa-armee võimekus oma naabreid rünnata on järsult vähenenud ja võib sõja jätkudes hoopis kaduda. Venemaa on toonud Ukraina sõtta oma viimased reservid ja pole enam ühtegi täielikult komplekteeritud armeed. Parim osa soomukitest ja maismaal kasutusel ründerelvastusest on hävitatud, lahinguväljale jõudev tehnika on aegunud, professionaalsete sõdurite reserv on ammendunud ja neid asendab ettevalmistuseta kahuriliha. On veel hulganisti lennukeid, lennukipomme ja rakette, kuid napib häid piloote. Jne.
Nii, hävitades Venemaa võitlusvõimet, sõdib Ukraina ka meie eest ja tugevdab meie julgeolekuruumi. Ukraina sõja tõttu liituvad NATOga Soome ja Rootsi. Kui ikka ja jälle on arutletud selle üle, et kui Venemaa meid ründab, kas Soome tuleb meile appi, siis nende liitumise järel NATOga seda küsimust enam ei teki. Enam, sest ei juhtu nii nagu 1940. ja 1944. aastal, kui Soome jäi Eesti sündmuste kõrvaltvaatajaks. NATO liikmena järgivad ka Soome ja Rootsi Põhja-Atlandi lepingu artiklit 5. Lisaks tekib Eestile Soome näol ka tagala, mis Eestil praegu puudub. Ilma tagalata pole aga logistikat, meditsiiniabi, õhukaitset jne. Ukraina sõda on loonud täiesti uue julgeolekuruumi ja Eesti on sellest ainult võitnud. 220 miljonit eurot selle võidu eest on tagasihoidlik taskuraha! Selles mõttes on sõda Ukrainas ka meie sõda, mille me peame võitma.
Miks Ukraina relvastamine venib?
Võib püüda mõista põhjendusi, miks on läänemaailm Vene sõjakoera saba jupiti raiunud ja relvatarnetega Ukrainale viivitanud, pakkunud esialgu vaid kaitseks vajalikku relvastust, ning jõudnud alles nüüd ründerelvastuseni, mis võimaldab kaitselt üle minna vastupealetungile.
Võib välja tuua kaks peamist murekohta või hirmustsenaariumi, mis on läänt kammitsenud ja keerlevad ilmselt poliitikute peas edasi. Ennekõike on ärevil Saksamaa poliitikud, kes pole oma Ukraina-poliitika osas ikka veel selgusele jõudnud.
Esiteks. Kui Ukrainale antakse raskerelvastust, lennukeid ja kaugmaa-raketisüsteeme, on võimalik nendega rünnata ka sihtmärke Venemaa territooriumil. See tähendab, et sõda võib laieneda väljapoole Ukrainat. Selle vältimine on toodud põhjenduseks, miks pole NATO sõjategevusse sekkunud ega sulgenud näiteks Ukraina õhuruumi: see tooks kaasa vajaduse rünnata Venemaal paiknevaid sihtmärke ning see omakorda pelguse, et Putin võib näha selles eksistentsiaalset ohtu Venemaale ja viia ellu oma ähvarduse kasutada tuumarelva.
Teiseks. On raske ette näha, mida toob endaga kaasa hästi relvastatud armee ja võitlusvõimeline Ukraina riik Euroopas. Missugused on sellel taustal Euroopa poliitika tulevased stsenaariumid? Ukrainat on kiirendatud korras kutsutud ühinema Euroopa Liiduga ja on enam kui tõenäoline, et kui see riik taastab oma territoriaalse terviklikkuse, avaneb sama kiiresti ka NATO uks. Sellega saab Ukrainast territooriumi poolest suurim Euroopa Liidu liikmesriik ja suuruselt neljas riik NATOs (Kanada, USA ja Türgi järel). Ukraina on pindalalt ligi kaks korda suurem kui Saksamaa, kuuendiku võrra suurem kui Prantsusmaa ja ligi seitse korda suurem kui Austria. See paneb paratamatult Euroopa Liidu tuumikriigid kaalutlema, milline on Ukraina mõju liidule ja tegelikult kogu maailma julgeolekupoliitikale ja – mis sama oluline – milline saab olema Ukraina mõju Euroopa energiajulgeolekule. Sellest tulenes ehk ka Austria välisministri Alexander Schallenbergi avaldus, et Ukrainal võiksid olla Euroopa Liiduga küll tihedamad sidemed, aga see ei peaks ilmtingimata tähendama täisliikme staatust.1
Seoses Nord Streami ehitusega juhtis Ukraina koos teiste Ida-Euroopa riikidega korduvalt Saksamaa tähelepanu sellele, et see on otsene oht Ukraina julgeolekule, kuna energiasõltuvus Venemaast nõrgendab Euroopa otsustusvõimet ja võimaldab Venemaal Ukrainat rünnata, rääkimata sellest, et Venemaalt gaasi ja naftat ostes finantseeritakse Vene sõjamasinat. Seni ei võetud Ukrainat kuulda (ega ka Balti riike ja Poolat), kuid olukorras, kui Ukrainast saab suurim Euroopa Liidu riik, pole tema ignoreerimine enam võimalik. Hirme Ukraina kasvava mõju pärast näib peegeldavat ka tõsiasi, et Saksamaa endine kantsler Angela Merkel kaitseb siiani oma 2008. aastal Bukaresti tippkohtumisel tehtud otsust Ukraina ühinemine NATOga blokeerida.2 Sama kõnekas on ka fakt, et Ukraina keeldus võõrustamast Saksamaa presidenti Frank-Walter Steinmeierit, kes oli Merkeli kabineti välisministrina üks Nord Stream 2 eestvedajaid ja paistis silma Putini-sõbraliku poliitikaga. Sellist käitumist saab endale lubada, liiati veel sõjaolukorras, vaid mõjuvõimas ja enesekindel riik. Kas Saksamaa on solvangu alla neelanud, pole esialgu veel selge, sest erinevatelt teistest Euroopa liidritest pole Saksamaa liidukantsler Olaf Scholz seni Ukrainat külastanud. Ta pole ka Ukraina toetamisel näidanud üles väga suurt indu ja on Saksamaa avalikkust võimalike relvatarnete teemal korduvalt eksitanud.
Veelgi enam, nagu väidab Ukraina sõjandusekspert Oleh Ždanov, on nii Saksamaa kui ka Prantsusmaa rikkunud Venemaale juba varem kehtestatud sanktsioone ja müünud kuni viimase ajani komponente komplekteerimaks soomustehnikat, mida Venemaa kasutab nüüd Ukraina vastu. Neid komponente, sihikuid ja mootori osi, on leitud Ukrainas purustatud tankide ja soomukite juurest. Ždanovi hinnangul on Saksamaa olnud ja on siiani Venemaa suuremaid lobiste Euroopa Liidus. Ka Emmanuel Macroni poliitikas on vaja tema hinnangul veel selgusele jõuda.3
Venemaa sõdib NATOga!
On juba tüütuseni korratud, et Venemaa sõdib tegelikult NATO ja selle juhtriigi USAga ning Ukraina ründamine on otseselt seotud Venemaa sooviga mängida maailma julgeolekuolukord ümber.
On tõsi, et sõja tulemusena mängitaksegi julgeolekuolukord ümber, kuid seda mõistagi Venemaa kahjuks. Maailma teine armee paljastas ühtäkki oma küündimatuse ja oma kuritegeliku olemuse. Ülbelt seatud eesmärk Ukraina välksõjaga denatsifitseerida ja demilitariseerida muutis suunda ning pöördus Venemaa enda vastu. Ukrainasse tuleb relvastust juurde, samal ajal hävib sõjategevuse käigus see keskpäranegi tehnika, mis Vene armeel veel kasutada on, ja aina vähemaks jääb elukutselisi sõjaväelasi. Natsitiitli on nad aga pöördumatult endale võitnud ning valdav osa maailmast ei kahtle, et denatsifitseerida ja deputiniseerida tuleb hoopis Venemaa. Z-tähest on saanud Putini režiimi sümbol ja kui kaks z-tähte ristamisi panna, saabki neist haakrist. Isegi lennukid harjutavad 9. mai paraadiks lendu üle Punase väljaku z-tähe kujuga rivistuses.
Teine oluline aspekt, mille sõltumatud vaatlejad on välja toonud, on küsimus, mida on Venemaal kavas esitada 9. mail oma võiduna või, kui seda ei tule, millega põhjendatakse oma kaotust? Kuna võidu väljakäimiseks jääb päev-päevalt aina vähem võimalusi, tuleb seega põhjendada kaotust. On arutletud, et kuna Putin ei suuda taluda mõtet, et Venemaa on kaotanud sõjas Ukrainale, sõnastab ta selle ümber kaotusena NATO-le, sest selle suudab Venemaa avalikkus alla neelata. NATO on suur ja võimas, sellele pole häbi kaotada! Ja küll me talle ükskord veel näitame!
NATO-le kaotamise saab maha mängida propagandistlikus võtmes, ilma temaga tegelikult sõdimata, kuid võib lasta selle asja ka ära korraldada ja NATO enda vastu sõdima provotseerida. Venemaa on korduvalt ähvardanud rünnata NATO riikide relvasaadetisi ja sellega seotud taristuid. Piisaks sellest, kui rünnata vastavaid objekte Poolas – ja küllap siis NATO ka Kremli juhtkonnale appi tuleks ja aitaks tal sõja kiiresti kaotada. On pakutud, et NATO lennuvägi ja raketisüsteemid hävitaksid kogu Ukrainas ja selle lähiümbruses paikneva sõjatehnika ja koos sellega Venemaa ründevõime maksimaalselt nädalaga. Kindlasti saaks 9. maiks asi ühele poole ja selge oleks ka sõnum, millega Putin saab rahva ette minna.
Realistlikum on siiski seisukoht, et Putin võib sõnastada oma võiduna, mida tahes ta tahab võiduna näidata, sõltuvalt sõja hetkeseisust. Kuna kogu Venemaa meediaruum on tema kontrolli all, siis sellise sõnumi kõikvõimas telemeedia ka välja käib ja Putinit pimesi uskuv Vene rahvas neelab selle alla.
Muutuste võimalikkusest Venemaal
Moskva allikad kõnelevad, et paraadi ettevalmistamine, millega kuni siiani viivitati, on nüüd siiski alanud ja mingi liikumine Punasel väljakul toimub. Vaetakse, kas Putin ka ise end mausoleumi peale näitama tuleb ja kas ta peaks siis olema kuulikindlas klaaskabiinis nagu Rooma paavst, et mõni snaiper teda maha ei kõmmutaks.
Et keegi võib seda teha, või peakski tegema, on Ukraina uudiskanaleis sage arutlusteema. Ainult kes? Mingi osa FSB ja sõjaväe juhtkonnast, kes võiks olla Putinile ohtlik, on ta juba Lefortovo vanglasse saatnud. Oligarhid on põgenenud välismaale ja nende käed Putinini ei küüni.
Venemaa sõltumatud vaatlejad on suhteliselt pessimistlikud, et mingi vandenõu aset leiab. Igaüks Putini lähikonnast üritab päästa omaenda nahka: kõigil on pere, nad kõik võidakse reetmise korral kohe tappa, nii et juhtivate isikute perekonnad on pandud sisuliselt koduaresti. Putin on kindlustanud end hirmu võrgustikuga ning kangelaslikkus tähendab kadu oma perekonnale. Hiljuti leiti oma Moskva korterist tapetuna endine Gazprombanki asepresident ja Putini lähikondlane Vladislav Avajev koos oma tapetud lapseootel naise ja 13aastase tütrega.4 Ametliku versiooni kohaselt tegi seda kõike Avajev ise, kuid see ei välista lavastust. Naabrist tunnistaja väitel sooritas selle koletu mõrva mingi sissetungija. Hirmuõhkkonda suurendab selline sündmus aga kindlasti.
Venemaa sõltumatu ajakirjaniku ja sotsioloogi Igor Jakovenko hinnangul ei ole ette näha, et laiemas pildis võiks Venemaal välja kujuneda mingi revolutsiooniline situatsioon ja pigem on riik liikumas kaose ja juhitamatuse suunas.5 See, et poeletid on tühjad, inimesi kuigipalju ei mõjuta ja nad on valmis kitsamalt läbi ajama. Küll aga muutub kõik, kui sõjatandrilt hakkavad koju saabuma surnukirstud või kui inimesed kaotavad töö, kuna tehased jäävad sanktsioonide tõttu järjest seisma. Kõige hävitavamalt mõjuks Jakovenko hinnangul Venemaale aga sõja kaotamine, mis tooks kaasa kaose poliitilises ladvikus. Seega on ka Venemaa saatus ta sõnul Ukraina kätes – selle otsustab sõja tulemus.
Volodõmõr Zelenskõi nõunik Oleksi Arestovõtš on välja käinud mõtte, et sõda alustades sõlmis Putin Venemaa elanikega teatud mõttes ühiskondliku leppe. Ta lubas rahvale kiiret erioperatsiooni, mis kestab kolm päeva, kõige rohkem ehk nädala. Rahvas ise võib istuda rahulikult televiisori ees, rüübata õlut ning vaadata, kuidas võidukas Vene armee kihutab lippude lehvides Kiievisse ja rahvas tuleb neid lilledega tervitama. Selle leppe sisse käis ka lubadus kukutada Ukraina nn natsivalitsus ja panna uued võimumehed asemele. Sellega oli Vene rahvas meelsasti nõus – miks mitte vaadata seda kõike televiisorist!
Tegelikkus aga kujunes teistsuguseks ja televiisori ees kõhutavad kodanikud ei oodanud, et ühel hetkel koputatakse ka nende uksele või nabitakse kinni suisa tänavalt, et mobiliseerida nad sõjaväkke ja saata sundkorras rindele, nagu juhtus Donetski filharmoonia 55 muusikuga, kes meelitati filmivõtete ettekäändel sõjakomissariaati ja läkitati ilma igasuguse ettevalmistuseta Mariupolisse keset kõige kuumemaid lahinguid. Vähemasti ühe muusiku surmast on filharmoonia juba ka teada andnud. Selleks on tuntud džässmuusik Nikolai Zvjagintsev, keda filharmoonia on iseloomustanud kui virtuoosset loojat ja muusikut. Tõenäoliselt on hukkuid rohkem, kuna tegelikke andmeid Venemaa ei avalikusta.
Sanktsioonide sidumine sõjakuritegudega
Tsiviilisikute tahtlik tapmine, piinamine ja vägistamine, haiglate tahtlik hävitamine ja ka isikute sundimine okupeeriva riigi relvajõududes teenima on Genfi konventsioonide kohaselt sõjakuriteod. Haagi Rahvusvaheline Kriminaalkohus on alustanud menetlust süüdistuste alusel, mis puudutavad nii sõjakuritegusid, inimsusevastaseid kuritegusid kui ka genotsiidi. Vastava uurimise algatamist on nüüdseks toetanud 43 Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudiga ühinenud riiki.6
Sellel taustal on seni selguseta küsimus, mil moel sõjakurjategijad Haagi kohtu ette jõuavad, arvestades, et Venemaa oma kodanikke välja ei anna ja kui nad Venemaa territooriumilt ei lahku, ei ähvarda neid ka vahistamine. Ainuke ja toimiv võimalus oleks siduda sõjakurjategijate väljaandmine Haagi kohtule Venemaa-vastaste sanktsioonidega, mis tähendab, et sanktsioonid kehtivad seni, kuni Venemaa tunnistab sooritatud kuritegusid, annab kurjategijad välja ja hüvitab ka sõjas tekikatud materiaalse kahju.
See on teema, millest tuleks valjuhäälsemalt rääkida, sest niikaua kui iga Vene ohvitser ja sõdur teab, et teda ei ohusta miski, jätkatakse ka sõjakuritegude toimepanemist.
1 EU-Beitritt: Kiew kritisiert Schallenberg-Aussagen als “kurzsichtig”. – Kurier 24. IV 2022, https://kurier.at/politik/ausland/eu-beitritt-kiew-kritisiert-schallenberg-aussagen-als-kurzsichtig/401984315
2 Merkel defends 2008 decision to block Ukraine from NATO. – France 24. IV 2022. https://www.france24.com/en/live-news/20220404-merkel-defends-2008-decision-to-block-ukraine-from-nato
3 Belsat TV, 24. IV 2022. https://www.youtube.com/watch?v=1-5RNy1tqUw
4 Ex Kremlin official and Gazprombank vice president is found dead ‘with gun in his hand’ in his luxury Moscow apartment beside bodies of his wife and daughter, 13. – MailOnline 19. IV 2022. https://www.dailymail.co.uk/news/article-10731251/Ex-Kremlin-official-Gazprombank-vice-president-dead-gun-hand.html
Reedel, 6. mail kell 17 avatakse Tartu Kunstimaja väikeses saalis Marge Nelgi isikunäitus „Trompe-l’oeil ehk silmapete”.
